alaliste põliselanikega. (Kirja pandud 1934. aastal Tallinnas asutatud Mulkide Seltsi poolt ning esimeseks Mulgimaa ja mulkide määratluseks) (http://www.turismihariduskonverents.eu/uploads/5/6/1/9/5619023/4.piret_leskova.pdf). Mõlemad tõlgendused on õiged, kultuurilooline Mulgimaa on talude päriseksostmisega välja kasvanud Suur-Mulgimaaks. Praegusel Mulgimaal asub 11 omavalitsust: Abja, Halliste, Paistu, Pärsti, Tarvastu, Karksi, Helme, Põdrala ja Hummuli vald ning Tõrva ja Mõisaküla linn. Omavalitsustest asub 4 Valga maakonnas ja 7 Viljandi maakonnas (http://www.mulgimaa.eu/?sisu=tekst&mid=5&lang=est) (Pilt 2). Pilt 2. Mulgimaa asukoht 2. KES ON MULK? Mulgi Kultuuri Instituut piiritlenud oma tegevusala just vanema kultuuriloolise Mulgimaa
Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd. Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad. Hingesandid Võrreldes mardi- ja kadrisantidega on sanditamiskombestikus haruldasemad hingesandid, rahvapärase nimetusega hinged, kes olid vähemalt rahvaluule kogumisperioodil tuntud peamiselt Mulgimaal.19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid. Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Iga kogutud kaku juures pidid ,,hingesandid" lugema palve annetaja surnud sugulase
igapäevasest kõnest tegelikult kadunud. Selleks, et mulgi muredekeelt tutvustada ja õpetada, viiakse lasteaedades läbi keelepesäsid, õpetatakse Mulgimaa õpetajaid mulgi keelt kõnelema ja tegutsevad mulgi murdekeele ringid Tarvastus, Lillis, Karksis, Viljandis ja Tõrvas. Mulgi Kultuuriinstituut teeb kõik, et unikaalset kultuuri säilitada. Loodud on mulgikeelsed raadio- ja telesaated, samuti ilmub neli korda aastas ajaleht Uitsainus Mulgimaa. Toidud Mulgimaal nimetati varemalt odrajahust vee või piimaga tehtud taignast õhukesi ahjus küpsetatud kakke rõõskadeks. Kogu Lõuna-Eestis nimetati õllepärmi sepaks ja nisujahust leib oli pärmiga valmistatud sepik. Murretes aga püsisid kindlad vanad nimed nt nisurõõsk. Kala käisid peremehed Võrtsjärve kalameestelt rukki vastu vahetamas. Peamiselt saadi kiisku - mõõt mõõdu vastu, 1 vakk rukist 1 vaka kiiskade vastu. Kuid kalaroogadel ei ole mulkide toidulaual olulist kohta.
JAGUAEG Umbes 1. novembrist mardipäevani kestnud periood, mida tähistati põhjarannikul Jõelähtmest Jõhvini. Jaguajal oodati hingi koju ja kostitati neid. Õhtuti mõistatati ja ei tohtinud kedrata. Kogu kombestik sarnanes mujal tähistatud hingedeajaga. Kalendriuurijad on arvanud, et jaguaeg/hingedeaeg on olnud muistse aastavahetuse tsükkel, aeg, mil ühitati kuu- ja päikese-aasta. HINGESANDID 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid. HING See vana läänemeresoome ühissõna märgib elualget inimeses, loomades ja muus looduses ning on olulisemaid kujutelmi rahvausundis. Hing asub kogu kehas, kuid ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes
Ta oli Eesti Kirjanikkude Liidu liige Kasutas varjunimesi: As Vosdam,Coco Mulgi murdes luuletused ,, Mulgimaa '' Esimesed riimid pani kirja tänu külarahvale. Esimeseks ajakirjanduses avaldatud kirjutis on "Pühapäeva hommik" (1913) Esimese ajakirjana avaldas "Meie Mats" Kirjutanud on ka esperanto keeles "Literature mondo" Looming On avaldanud miniatuure, dialooge, vesteid, hiljem arvukalt värsse, jutustusi novelle Mulgimaal olles tahtis koostada ja kirjutada luuletusi , selleks palus abi F. Tuglaselt 1919 ilmus kogu "Mulgimaa" Laul"Om maid maailman tuhandit" Loetakse Mulgimaa hümniks ka tänapäeval
Rõivad jaotati vastavalt sellele kolme ossa: · pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid pidulikel puhkudel, hoiti hoolega ning pärandati sageli lastelegi. · käimise rõivad ehk käimariided vähempidulikeks käikudeks · töörõivad ehk pidamise riided, mida kanti iga päev ja mis tehti halvemast materjalist ja kaunistusteta; kanti ka vanu käimise rõivaid. Lõuna-Eesti (Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa) · väga vanade rõivavormide visa püsimine paistis silma Mulgimaal: naistel algelise lõikega särgid, kokkuõmblemata vaipseelikud, pearätid, linased ja villased õlakatted, meestel pikad püksid. Piduliku rõivana hindasid nad oma musti, lõikelt särgiga sarnanevaid pikk-kuubi kuni linnamoele üleminekuni · Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa olid suhteliselt vastuvõtlikumad uuendustele ja moemõjutustele, mis siit levisid lõunapoole. Näiteks 19. sajandi algupoolel kasutusele võetud
Vigased Pruudid Autor: E.Vilde Elasid kord tüdrukud kelle nimed olid Leena ja Miina. Ühel päeval nad nutsid, sest nende taat oli Mulgimaal käinud ja kaks peigmeest kaubelnud. Tüdrukutel olid aga juba armukesed valitud. Nii plaanisid tüdrukud oma armukestega mängida peigmeeste saabumise ajaks sante. Külalised pidid saabuma laupäeval, kui Leena ja Miina taat oli Möldrisse kaarte mängima läinud. Kui peigmehed pruute nägid olid nad ehmunud. Nad arvasid, et neid oli petetud. Tüdrukud kutsusid härrasmehed sööma. Miina kõrvetas meelega liha ära, pillas maha ja pani panni peale tagasi
Tiiu Piibur sündinud 14.01.1967. a. Tiiu Piibur sündis Mulgimaal, Viljandi linnas, õpinguid jätkas Läänemaal. Kunstihariduse omandas Tartu kujutava kunsti kaugõppe koolis,mis asus Vallikraavi tänaval, endine Pallas. Olulisemaks peab ta kunsti omandamist elust enesest, kust on pärit Tiiu inspiratsioon ja looming üldse. Tema kunsti võib pidada meeleliseks. Iga kunstiteosega annab ta edasi positiivseid emotsioone. Tööd on ainult positiivses seisundis loodud - läbi armastuse energia. Ta armastab maalida loodust, kuna loodus on isetuim planeedil Maa
Karjalaskepäev;söödi mune,kohupiimatoite,värsket kala, munavõid ja piimasuppe, kaselehtedega värvitud mune. Suvistepüha; setode püha,esivanemate mälestuspüha;söödi mune,saia,korpe,pirukaid, pannkooke,värvituid kollaseid mune,sõira,suitsuliha.Keedeti kiislat. Jaanipäev; valmistati paremaid sööke.Tehti toite kohupiimast,keedeti mune,keedeti lambaliha, valmistati lambalihaga toite,tehti käkke,kamakäkke,küpsetati karaskid,saia,leiba,kooke. Mulgimaal pruuliti jaanipäevaks nn jaanikahja-õlut,millele lisati mett.Valmistatud toidud söödiperega ühiselt jaanitule ääres. Lauristipäev; küpsetati kooke,söödi lambaliha värske kapsaga. Rukkimaarjapäev; praeti liha ja tehti kooke,mõnelpool keedeti tanguputru. Mihklipäev;traditsiooniliseks mihklipäeva toiduks oli keedetud lambaliha naeriste,hiljem kartulite ja kaalikatega,lambalihasupp või lambalihasupp odrajahust klimpidega.Küpsetati
Maa omanik mõisnik, haris talupoeg Mõisnik nõudis renti, lubas maad kasutada Rendi maksmisel saadustega, müüs mõisnik osa toodangust turul Saaduseid töötles talupoeg Abitöid tegi talupoeg Toote otsustas talupoeg Puudus kapital töö tõhustamiseks Levinud arengumaades SEGATALUD Esialgu säilis elatusmajandus Iga pere püüdis toota oma talus kõike eluks hädavajaliku Industriaalse tootmisviisi arenedes hakati mõnda saadust tootma ka müügiks (Nt. XIX saj. toodeti Mulgimaal lina, Virumaal kartuli müügiks) Kaasajal kasvatakse Kariibi mere saartel banaane, Brasiilias kohviube, Sri Lankal teepöösast jpm Tänapäeval iseloomulikud arengumaadele (Mustas Aafrikas) SPETSIALISEERITUD SUURTALUD Tekkisid konkurentsis püsimiseks segatalude liitumisel XX saj. algul (Austraalias, Lääne-Eu., P-Am) või agraarreformi tulemusel Müügiks toodetakse vaid mõnda saadust Levinud Euroopas, P-Am., Jaapanis (arengumaades vähe) 1) Piimakarjatalud
Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on briti 5 saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid. 6 Hingedeaeg Hingedeaeg on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks
tööd, sest muidu tuli lambakahju. Võis aga punuda paelu ja teha nööri. Tule süütamine oli keelatud, sest see kahjustas kariloomi ja hobuseid. Ei mindud külla. Toidud Saartel söödi vastlapäeval seitse korda. Üldiselt valmistati hommikuks vastlapuder enamasti tangupuder. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubade või hernestega. Selle päeva road valmistati lihast. Eraldi pakuti veel soolaube. Odrast vastlakaraski vahetasid 20. sajandil välja vahukoore ehk vastlakuklid, Mulgimaal oli kombeks valmistada vastlakorpe. 19. sajandi tavade juurde kuulus äsjaküpsetatud leiva söömine, mida kasteti lihavedelikku. Ennustamine, kada ajamine Söödud kontidele pandi nimed juurde ja kutsuti siis koer tuppa. Kelle kondi koer välja valis, see sai mehele. Kada ajamine ehk õlenuku viimine perest perre. Enamasti õlgi täistopitud mehekuju kanti salaja naabri ukse taha või viidi kodust eemale, sel kombel eemaldati kahjulikud jõud. Kada ajamist on
kõrvale hapupiima ( ERM, EA68, lk 122-166). ERM-i ülestähendustes 1978.aasta suvel kirjeldatakse Tarvastu kolhoosi rahvastiku eluolu, kus lõunaks keedeti kartulitanguputru ning õhtul soojendati ja kohalike sõnul ei tohtinud leiba pudru kõrvale süüa, sest muidu läksid vangi (ERM, EA155). Suurel hulgal ja mitmeks söögikorraks toidu valmistamine hakkas kaduma seoses uute küttekollete tulekuga, kuigi Mulgimaal tehakse tänaseni mulgiputru ja mulgikapsaid suuremas koguses valmis ja muudel päevadel soojendatakse. Seoses toitluse uuenemisega vähenes 20. sajandi alguses mulgi pudru ja sellest valmistatud järmise päeva roogade osatähtsus maarahva toidulaual. ERM-i 1978 aasta ülestaähendustes, et toimub järk järgult on üleminek ostukaupadele ja näiteks tangu supp kartulitega on jäänud igapäeva menüüst välja, kus alles 10. aastat tagasi tehti tunduvalt rohkem (ERM, EA158, lk 231-238).
Jaguaeg Umbes 1. novembrist mardipäevani kestnud periood, mida tähistati põhjarannikul Jõelähtmest Jõhvini. Jaguajal oodati hingi koju ja kostitati neid. Õhtuti mõistatati ja ei tohtinud kedrata. Kogu kombestik sarnanes mujal tähistatud hingedeajaga. Kalendriuurijad on arvanud, et jaguaeg/hingedeaeg on olnud muistse aastavahetuse tsükkel, aeg, mil ühitati kuu- ja päikese-aasta. Hingesandid 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid. Hing See vana läänemeresoome ühissõna märgib elualget inimeses, loomades ja muus looduses ning on olulisemaid kujutelmi rahvausundis. Hing asub kogu kehas, kuid ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes. Hingekujutelmaga
kutsudes (hingedeaeg). Alates II a.t. e.m.a. , kui läänemeresoome hõimud läksid rändkalastuselt ja jahinduselt üle aleviljelusele ja lõpuks põlispõldude harimisele, toimus muutus ka rahvausundeis ja kombeis. Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena (sellest koduusside austamine). Surnuid maeti enamasti tavapärastesse ühistesse kivikalmetesse (Rahu, Raudvere), kuid üha enam ka maahaudadesse (Kaberla kalmistu) ja kääbastesse, samuti tekkisid esimesed maapealsed kivikirstkalmed (Iru, Loona). Tarandkalmed olid suurpereliste kogukondade matusepaigad. Jõukate olemasolu tõendavad
· Tartu keelt tuntakse ajaloolise keelena, mida kasutati 17-19 saj Tartu- ja Võrumaa kiriku-, kooli- ja kohtukeelena. · Setu keel on regionaalkeel Kagu-Eestis Setumaal. Arvatakse, et tal on tänapäeval 5000 kõnelejat. · Setu keel on väga sarnane võru keelega olles viimase murrak. · Setudel on iidsed kombed, traditsioonid ja tugev identiteet. Seetõttu räägitakse setu ja võru keelest eraldi. · Mulgi keel on regionaalkeel peamiselt Lõuna-Eestis Mulgimaal. Enamasti Viljandi ja Valga maakonnas. · Mulgi keel on tuntud luulekeelena. Rikkalik luuleloomng ja kirjandus. · Mulkide Seltsi eestvedamisel ilmus 2004 mulgi keele lugemik ,,Mulgi keelel ja meelel". Ilmunud on hulgaliselt plaate mulgikeelsete laulude ja luulega. · Tänapäeval puudub mulgi keelel ametlik staatus. Arvatakse, et rääkijaid on umbes 1000. Vananev rühm, keel on hääbumas. · Lõuna-eesti keel on tänapäeval üsna variatsiooniderohke ja kirev
surnud esivanemate hingi. Hingedele kaeti tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid. Tänapäeval pannakse akendele küünlad , et esiisade vaimud näeksid koju tulla. Toomapäev 21. detsember Toomapäeval oli oluline mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena
kuid tänapäeval võetakse eeskuju pigem ajakirjandusväljaannete keelekasutusest. Meediakeel on viimastel aastakümnetel aga drastiliselt muutunud – varasemast kuivast ja umbisikulisest ametlikkusest on saanud hoopis kujundlikum ning vahetum argikeelele lähedane kirjastiil. Võrreldes 20. saj algusega on nüüdseks eesti kirjakeele kasutusala oluliselt laienenud ja selle staatus kinnistunud. Võrumaal, Mulgimaal ja Kihnus on tekkinud uued murdelised kirjakeelevariandid, samuti on hakatud kasutama täiesti uut allkeelt – internetisuhtluse keelt. 1990. aastast alates on inglise keele osatähtsus tublisti suurenenud, laensõnu kasutatakse kirjakeeles nii originaal- kui ka eesti keelde mugandatud kujul (nt brand/bränd ja management/mänedžment). Laensõnu on kahte liiki – kultuurilaenud, mis on laenatud koos mõistega, ning
Seetõttu otsustasingi koostada just sellel teemal oma referaadi. 3 1. ENNE PULMI Eelkosjad Varasemalt algasid suured pulmapidustused alati kosjas käimisega. Kuid kuna kosjas käimine oli avalik ja pidulik ettevõtmine, siis oli oluline mitte sattuda külarahva naerualuseks, kui kosjad peadaks tagasi lükatama. Kindla nõusoleku tagamiseks tuli teha pisut eeltööd, korraldada eelkosjad. 1.1.1. Eelkosjad Mulgimaal Mulgimaal oli tuntum kosjakase tava: tulevane kosilane viis ihaldatud neiule kase akna taha. Kui kask tarre viidi, siis võeti peigmees vastu. ,,Aga ku sii kask sissi es viiä mitte, sõs tääsit ärä, et ei massa minnä, et vastu es võeta."1 1.1.2. Eelkosjad Raplamaal Raplamaal Järvakandis oli tuntud aga selline tava, kus peigmehe ema läks mõrsja koju ning viskas põrandale ühe sileda pulga kosjapulga. Ema ise jäi aga ootama, kas pulk kolme tunni jooksul välja visatakse või mitte
Peamiselt erinesid tööl kantud riided piduriietest materjali ja kaunistuste poolest. Erinevusi lõikes tuli harva ette, särgile tehti vaid lihtsad ilma värvlita varrukad - lihtkäiksed, avasuukäiksed. Eesti rahvarõivaste hulgas kohtab mitmeid esemeid, mida ei peetud pidulikeks ja kanti ainult töö juures. Linasest riidest naiste ja meeste ühine suvine ülerõivas rüü oli eelkõige tööriie, samuti Mulgimaal kantud pelts - pikk-kuuega materjalilt ja lõikelt ühtiv kaunistusteta lühike kuub. Töörõivad õmmeldi linasest või takusest, talveks ka poolvillasest riidest ilma kaunistusteta. Naistel püsis lihtne takune või linane valge või puukoortega tumedaks värvitud, hiljem ka potisinine tööseelik kuni linnamoele üleminekuni. Meeste tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad. Tööl kanti ka vanu pidulikke
ja europiidsed esivanemad tulid siia 12000 aastat tagasi peale mandrijää sulamist. Käesoleval sajandil on levinud ka teooria, et eestlased on pärit muinasaja kultuurrahvastest ning on üritatud tõestada eesti keele ja sumeri- akadi keele sugulust. 2. Põhja ja Lõuna-Eesti rahvarõivaste suurim erinevus seisis uuenduste vastuvõtlikkuses- kui Lõuna-Eestis püsisid visalt vanad rõivavormid (eriti Mulgimaal), siis Põhja-Eesti oli uuendustele kõige vastuvõtlikum. Tallinna ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. Lõuna- Eesti rahvariietes võib kohata läti ja vene mõjutusi, Põhja-Eestis levisid soome-, vene- ja vadjapärased mõjud. 3
seotud ühe kindla keele ja ajaloolise paiknemisega. Eestis on järjepideva rahvakultuurialase tegevuse korraldamine Kultuuriministeeriumi ülesanne. Lisaks õigusaktide väljatöötamisele ja raha jagamisle tegeleb ministeerium vaimse kultuuripärandi teemaga ja erinevate kultuuriruumide toetamisega Rahvakultuuri keskuse kaudu, nagu nt kultuuripärandi säilitamine ja püsima jäämine Kihnus, Vanal Võrumaal, Mulgimaal, Setumaal, Peipsi ääres, saartel ja Virumaal. . Meil väga heaks näiteks on pidevas arengus laulu- ja tantsupeo traditsioon, mis sai alguse esimese üldlaulupeoga Tartus 1869. aastal. Laulu- ja tantsupidusid korraldab Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA, mille asutasid Kultuuriministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium. Rahvakunst on osa rahvakultuurist, mis kunstiloominguna avaldub tarbeesemete ja
Mõnel pool, eeskätt rannikualal, on käidud saunas "liha maha vihtlemas" oli ju algamas suur paast. Saaremaal viidi teistele uste taha kärbseid või jahvatati putukaid, mis olid rohkem madisepäeva kombed. Toidud Kõiki selle päeva toite kutsutakse tuhatoitudeks, ehkki valmistamisviis on tavapärane. Valmistati tuhakakk, tuhapull, tuhavatsk ehk -leib - tegelikult üsna harilik leib; tehti karaskit ja saiakesi. Tavalisim oli odrakaraski ja odrakuklite küpsetamine. Mulgimaal ja mujalgi on küpsetatud lihaga kakke ja karaskit. Mõnel pool hoiti üks küpsetatud kakkudest karjalaskmispäevaks ja jagati siis loomadele. Tuhakoogid ehk lihtsalt pannkoogid olid tuhkapäeva tüüpilisemaid roogasid. Keedeti tuhapuder ehk jahu-, harvem tangupuder. Tuhkapoiss, tuhkapuss, tuhatüdruk Poisiks või tüdrukuks riietatud nukk. Söega joonistatud silmade ja suuga pea oli riidest või kaalikast, kuhu olid silmad ja suu sisse lõigatud. Tuhapoiss viidi
Puusapõlled olid tehtud valgest linasest riidest, mida kaunistati värvilistest lõngadest tikanditega. Põhivärvid olid potisinine, madarapunane, kollane, roheline. Tikandite tegemisel olid populaarsed taimeornamentika, kuid kasutati ka usuga seotud motiive- näiteks jõuline ja paljutähenduslik elupuu motiiv oli üsna populaarne. Kuid üheks kõige tuntumaks rahvariideks Eestis on kindlasti villane mulgi pikkuub. Mulgimaal on pikkuube kandnud nii naised kui mehed, samas kui mujal Eestis oli naiste kehakatteks jakk. Mulgi pikkuub oli musta värvi. Musta värvi saamiseks leotati pruunist lambavillast lõnga või kangast rauarikkas soovees. Halliste kandis oli naiste pikkuuele hall või pruun krae, kuna meeste pikkuuue krae oli sinine. Jõukamate mulkidel olid pikkuue varrukate ja hõlma siseküljed punasest ja kallist poeriidest. Kuued olid kaunistatud punase paelaga, mis
Üldiselt valmistati hommikuks vastlapuder - enamasti tangupuder, mis rituaalse toiduna kuulus ikka suurte pühade lauale. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubade või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 20. sajandil jäeti lastele, 19. sajandil aga kuulus pereisale, külvajale. Selle päeva road valmistati lihast. Eraldi pakuti veel soolaube. Odrast vastlakaraski vahetasid 20. sajandil välja vahukoore- ehk vastlakuklid, Mulgimaal oli kombeks valmistada vastlakorpe. 19. sajandi tavade juurde kuulus äsjaküpsetatud leiva söömine, mida kasteti lihavedelikku. Jüripäev Jüripäev märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Päev on saanud oma nime pühalt Jürilt. Kirikukalendri püha Jüri on tänini oluline kunsti ja kirjanduse inspireerija, lohetapja, keda on peetud kristluse võidu sümboliks paganluse üle. Jüripäev on Eestisse tulnud nii lääne- kui idakiriku kaudu ja sisaldab
Mõningate meieni jõudnud rahvakultuuri (nt usundiliste) nähtuste juured ulatuvad tõenäoliselt aastatuhandete taha. Muinasaja lõpuks kujunesid vanade hõimude ja hõimumurrete baasil eesti rahvas ja eesti keel. Eestlased olid paiksed põlluharijad, kes nimetasid end maarahvaks. Kujunesid rahvakultuuri iseloomulikud piirkonnad – Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ning Lääne-Eesti ja saared. Lääne- Eestile ja saartele olid iseloomulikud Skandinaavia mõjutused. Lõuna-Eestis (eriti Mulgimaal) säilisid mitmed vanapärased kultuurinähtused kõige kauem. Kogu eesti rahvakultuuri seisukohast olulisemate ja püsivamate ühiste elementidena võib nimetada regilaulu, rehielamut, rukkileiba, rukkilill, pulma- jajõulukombeid ning sügisest hingedeaega. Eesti territooriumi ja eesti kultuuriga on seotud ka baltisakslaste, setude, rannarootslaste ja vene vanausuliste kultuur. Pärisorjuse kaotamine ning 1860. aastail alanud talude päriseksostmine andis eestlastele
olid laulud refräänita. Üleminukualal (MuhuKodavere joonel) kasutati nii refräänilisi kui refräänita viise. Saaremaal ja LääneEestis on lauldud vähem, seda suurem on olnud aga improvisatsioonilise etenduse ja lõõpimise osakaal. Kadrilaulud on keskendunud loomaõnne tagamisele, enam päritakse seal ka naiste käsitööks vajaminevat. Kadriannid Varem anti kadridele enamasti ikka söögikraami: vorsti, käkki, ubeherneid, pähkleid, karaskeid, liha (eeskätt lambaliha), Mulgimaal kukkikanu. Mitmed neist toitudest kuuluvad rituaalsete roogade hulka, mida pakuti erijuhtudel. Näiteks olid oadherned seotud mitmel pool surnuvalvamise ja muude hingeüleminekuga seotud riitustega. Annetati ka villu, linu, villaseid esemeid. 20. sajandi keskpaigast on anded muutunud tublisti üksluisemaks. Kõige enam pakutakse magusat, kommi, õunu, ka raha. Kadripeod, kadripulmad, kadrikarnevalid Kadrid jagasid saadud anded sageli ühiselt kas kohe samal õhtul või järgmisel
Jõuluvalgusest maailm on hell! Jõulutervitust Sulle, Eestimaa, lööb Halliste kiriku kell! Maast pilk tõsta, taevast taganend hõim! Selgib Halliste kohal su aim: ei seo seda rahvast maapealne võim, kelle hing on vaba ja vaim! Halliste asustuslugu Halliste asub Mulgimaa kõige edelapoolsemas osas, ulatub Karksi ja Paistu rajalt kuni Saardeni, teiselt poolt Kõpu metsadest kuni Läti piirini, olles seega kõige suurem ajaloolise ühikuna kujunenud piirkond Mulgimaal. Halliste asustamislugu ulatub kaugesse kiviaega, esimesed tõendid Viljandist on pärit juba mesoliitikumi ajast, mil sellel alal asusid muistsed laagripaigad. Mitte alati ei ole Halliste kuulunud Mulgimaale. Tegelikult sai sellest Mulgimaa osa alles Nõukogude ajal. (Vislapuu 2012) 13. sajandil kandis Halliste nime Alistegunde (Alistekunde, Aliste), olles koos Karksi ja Paistuga muistse Sakala lõunapoolne osa. Sellel ajajärgul toimusid ordurüütlite pealetungid,
ühiseks tarvitamiseks toiduaineid kaasa. Vallalised toitu ei viinud. Küll aga olid poistel viinad kaasas või viisid nad hulga peale ankru õlut. Varasemal ajal oli leib pulmakoti põhitoiduks, mille suurus sõltus sellest, kui palju inimesi ühest perest pulma läks. Pulmasöögid erinedi samuti paikkonniti. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast, seetõttu oli lambaliha kindlasti ka pulmalistel endil kaasas. Näiteks Mulgimaal peeti aga lambaliha pulma viimist alandavaks. Seal oli pidusöögina esikohal sealiha. Peale leiva ja liha viidi pulma ka võid, kartuleid, rannaaladel ka kala. Jookidest oli pulmas kõige tähtsam õlu. Kes pulma õlut kaasa ei toonud, pidi raha annetama. Esimene öö mehe ja naisena veetis noorpaar tihti hoopis lambalaudas. See pidi tagama head karjaõnne. Voodi alla pandud kirves või nuga tõid esimeseks poisslapse, tõlv või kurikas tüdruku. Soovitud oli ikka poiss
jätab, see pidi unine ja karvane saama, tema ettevõtmised lörri minema. Võib oletada, et regivärsilisi jaanilaule lauldi samuti üheskoos või eeslaulja ja kooriga nagu teisi tavandilaule, mõnikord võib-olla ka üksi. Jaanilauludes esinevad tavaliselt vanemad kalendrilaulude rühmaviisid, kohati leidub ühisjooni samal pühal kasutatud kiigeviisidega. Lõuna-Eesti laulude juurde kuulub refrään, mida vastavalt piirkonnale lauldakse üks (näit 'jaanika' Mulgimaal) või kaks korda (näit 'jaaniku, jaaniku' vms Kesk-Eestis ja mujal Lõuna-Eestis). Eesti kagupoolsetel aladel Läti piiri ääres, eriti Hargla ja Rõuge kihelkonnas esineb suurem läti liigo-viiside mõju, refrääniks ongi sealt laenatud liigo, liigu vms. Tuntud on sanditamislauludega ühine viis, mis pärineb Läti liigo- lauludest. Tõusva suunaga refrääni muudab meloodiliseks see, et ühesõnalise refräänsõna silpe jaotatakse paljude nootide vahel, libisedes ühelt noodilt teisele.
Mõningate meieni jõudnud rahvakultuuri (nt usundiliste) nähtuste juured ulatuvad tõenäoliselt aastatuhandete taha. Muinasaja lõpuks kujunesid vanade hõimude ja hõimumurrete baasil eesti rahvas ja eesti keel. Eestlased olid paiksed põlluharijad, kes nimetasid end maarahvaks. Kujunesid rahvakultuuri iseloomulikud piirkonnad Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ning Lääne-Eesti ja saared. Lääne-Eestile ja saartele olid iseloomulikud Skandinaavia mõjutused. Lõuna-Eestis (eriti Mulgimaal) säilisid mitmed vanapärased kultuurinähtused kõige kauem. Kogu eesti rahvakultuuri seisukohast olulisemate ja püsivamate ühiste elementidena võib nimetada regilaulu, rehielamut, rukkileiba, pulma- ja jõulukombeid ning sügisest hingedeaega. Eesti territooriumi ja eesti kultuuriga on seotud ka baltisakslaste, setode, rannarootslaste ja vene vanausuliste kultuur. 12 Kokkuvõte
Kõige dramaatilisem oli olukord Mahtra mõisas aastal 1858. Karistussalklaste vastu kogunes umbes 700-800 ümbruskonna talupoega. Sõdurite ja talupoegade vahel puhkes kähmlus, suri 7 talupoega ja üks ohvitser. Talupojad said karmilt karistada. *Talu ostuga sai talupoeg endale pärisomandiks senise renditalu koos hoonete ja maadega.Alates 1860 sai talupoeg võimaluse ka võtta pangalaenu talu ostuks. Talude päriseksostmine sai alguse Mulgimaal, kus Abja mõisnik müüs päriseks kahe küla talud. Eestimaal toimus päriseksostmine 40 a hiljem kui Liivimaal, sest rahvas oli vaesem. Juba 1882. a olid päriseks ostetud umbes pooled talud, sajandi lõpuks kolmveerand. Saaremaal aga suuti sajandi lõpuks ära osta ainult 7% taludest. Sageli ei suutnud peremehed oma talu välja osta ja pidid lahkuma oma esivanemate kodust ja loovutama võõrastele põllud.
3 Piirkondlikud eripärad Nelja peamise rühmana eristuvad 19. sajandiks Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Piirkondliku rõivastuse iseärasused tulenesid muistsetest hõimuerinevustest ning hilisemast ajaloolisest arengust, püsisid talurahva sunnismaisuse tõttu. Selgemini ilmnesid iseärasused naiste rõivais. Lõuna-Eestit iseloomustas mitmete väga vanade rõivavormide visa püsimine, eriti Mulgimaal: naistel algelise lõikega särgid, kokkuõmblemata vaipseelikud, pearätid, arhailise taimornamendiga puusapõlled, linased ja villased õlakatted, meestel pikad püksid. Piduliku rõivana hindasid nad oma musti pikk-kuubi kuni üleminekuni linnamoele. Üldisemalt oli naiste rõivastusele Lõuna-Eestis iseloomulik pikkade varrukatega särk, kaunistatud pilu või geomeetrilise tikandiga. Põhja-Eesti moodustas uuendustele vastuvõtliku rühma: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev
lõppepudruks. Samuti pühapäeval ja omal ajal pühaks peetud neljapäeva eelõhtuteks laupäevaks ja kolmapäevaks. Odratoidud kuulusid ka mitmete kalendritähtpäevade juurde, nt tanguvorst oli kindel jõulutoit. [] Odrajahust küpsetati hapendamata karaskit, mille taigen segati peti, rõõsa või hapupiima kuid ka vere, verevorstide keemise leeme või supivedeliku sisse, mis tegi taigna kohevamaks. Jämedast nisujahust või odrajahust tehti õllepärmiga kergendatud sepikut. Mulgimaal oli sellele lähedane rõõsa piima või koore sisse tehtud taignast rõõsk, Kagu-Eestis vatsk, kuhu lisati ka lihatükke, seeni, tanguputru. Kõik need leivad olid aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida tehti pidupäevadeks või tähtpäevadeks, pühapäevaks või laupäeva õhtuks. [] Pudrud ja leemed (supid) olid samuti tavalisemad igapäevased toidud. Tanguleemele lisati ka piima, naereid, kaalikaid. Tangupudrule pekitükke, rasva, piima, herneid, ube, kapsaid jm
Seepärast kooti sukasäärele sisse lai tumesinisest, punasest, rohelisest ja valgest korrutatud lõngast tihe kiri. Sukk ise oli valgest villasest korrutatud lõngast. Et naistel peeti jämedaid sääri ilusaks, siis tuli sukasäärtele jämedust kunstlikult juurde lisada. Selleks kooti need nii avarad, et ümber jalasääre saaks mähkida ribarätid. See komme oli üks paljudest eesti rahvakultuuri nähtustest, mis püsis kõige kauem Mulgimaal Helmes, Paistus ja Tarvastus. Tarvastust nagu Hallistestki on teateid, et seal kantud pajukoorest viiske iga päev. Jõukamad tegid peenikesed kirikupastlad mustast parknahast ja need olid varbapealse punase nööriga ehk teraskandiga ninaõmblusel. Kuni 19. sajandi lõpuni kanti pasteldega pidulikul puhul sokke ja sukki. Pastlanöörid olid valged linased. Pidulike pastelde paelu pesti ja pleegitati. 19. sajandi lõpul tulid tarvitusele ka poest ostetud või nahast lõigatud rihmad.
· Pärnus alustas tööd kogu Venemaa suurim tselluloosivabrik Waldhof · Kunda tsemenditehasest hakkas tulema kvaliteetset tsementi. · Eriti arenes sisekaubandus, milles peegeldub maarahva ostujõu kasv · Ostujõu kasvuga kaasnes mitmete linnaesemete kodusamine talutubades, nagu nt pommiga kell või petrooliumlamp. · Odav vabrikutehas tõrjus välja rahvarõiva, mille kandmise komme pidas kauem vastu vaid Setumaal, Mulgimaal ja saartel · 1870.a rajatud raudtee Peterburi-Tlna vahel oli Tln-st hoobilt taas tähtsa samalinna teinud. Tartu renessanss · 1896.a pani Karl August Hermann maha ,,Postimehe" toimetaja ameti. · Uueks toimetajaks sai uus jurist Viljandimaalt pärit Jaan Tõnisson. · Tõnissonil õnnestus lubatu ja lubamatu piiril balanseerides asuda õhtutama mõtet, et ka väike rahvas on lõpuks ikkagi rahvas, kellel pealegi on võimalus saada
Umbes 1. novembrist mardipäevani kestnud periood, mida tähistati põhjarannikul Jõelähtmest Jõhvini. Jaguajal oodati hingi koju ja kostitati neid. Õhtuti mõistatati ja ei tohtinud kedrata. Kogu kombestik sarnanes mujal tähistatud hingedeajaga. Kalendriuurijad on arvanud, et jaguaeg/hingedeaeg on olnud muistse aastavahetuse tsükkel, aeg, mil ühitati kuu- ja päikese- aasta. Hingesandid 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei 4 palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid. Mida teised teevad Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba)
Silku söödi ka sedasi, et pandi koos kartulitega keema või asetati kuumade kurnatud kartulitele. Kaalikas, supp ja käkk Sügisel pandi tareahju naereid ja kaalikaid küpsema. See oli karjalapse töö. Kaalikaviile pandika kartuli-tangusupi sisse, mida keedeti katlas. Kartuli-tangusuppi keedeti rohkem, kui tangusuppi. Seda sellepärast, et see oli toitvam ja tangu läks suppi vähem. Kuna tangud vajusid põhja, oli supil tihti kõrbemaitse juures. Mulgimaal keedeti tangusupis odrakäkke. Selleks võeti supileent, lisati munad, segati juurde nii palju odrajahu, et saaks käte vahel vormida käkid. Kui käkid pinnale kerkisid, olid need valmis. Pärast seda pandi need kaussi tahenema. Kört, kaerakile ja kama Tihti keedeti jahukörti, selle segamiseks kasutati mända ehk pudrupöörist. See keedeti vee sisse. Vee keema minnes, pandi jahu vette, samal ajal mända pöörates, et jahu tükki ei läheks
majandusruumiks. Vanade kambrite asemele hakati ehitama uusi ja avaramaid. Peamiselt Lõuna-Eestis suurendati kambrite arvu neljani ja üks neist muudeti köögiks. Mujal ehitati mitmel pool rehetoa ja kambrite vahele risti hoonet pikk ja kitsas köök. Lõuna-Eestis hakati seoses talude päriseksostmisega 1860.aastaist ehitama uusi, rehest eraldi elamuid. Need olid tavaliselt 2-4 toa, köögi, sahvri ja esikuga hooned. Mulgimaal, kus uusi elamuid enim ehitati kujunes suurtaludes omapärane elamutüüp: ühes otsas asusid peremehe eluruumid, teises peretuba teenijatele, köök, sahvrid, mida hakati nimetama häärberiks.Põhja-Eestis ja saartel hakati uusi elamuid ehitama valdavalt 20.saj. Kohati paranesid ka maata talurahva ja saunikute-popside elamistingimused. Sellised ehitasid endale, kas väikese rehielamu või paari toaga eraldi elamu. Tavaks sai ehitada seni talusaunas elanud kehvikute jaoks sauna
Saartel söödi vastlapäeval seitse korda. Üldiselt valmistati hommikuks vastlapuder - enamasti tangupuder, mis rituaalse toiduna kuulus ikka suurte pühade lauale. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubade või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 20. sajandil jäeti lastele, 19. sajandil aga kuulus pereisale, külvajale. Selle päeva road valmistati lihast. Eraldi pakuti veel soolaube. Odrast vastlakaraski vahetasid 20. sajandil välja vahukoore- ehk vastlakuklid, Mulgimaal oli kombeks valmistada vastlakorpe. 19. sajandi tavade juurde kuulus äsjaküpsetatud leiva söömine, mida kasteti lihavedelikku. Koduste vastlakuklite valmistamine 75 g võid või margariini 3 dl piima 50 g pärmi 0,5 tl soola 0,5 dl suhkrut 2 tl kardemoni 8 - 9 dl nisujahu määrimiseks 1 muna Vahukoore asemel võid täidist ka muuta: - 2 dl vahukoort, 200 g mandlimassi - 2 dl vahukoort, 2 dl maasika- või murakakeedist - 100 g hakitud mandleid, kukli sisu, 1 dl suhkrut, 2 dl vahukoort
Niisugust mitmehäälsust nimetatakse heterofooniaks. Lõuna-Eesti · Võrreldes Põhja-Eestiga, on tekstis rohkem kõrvalekaldeid regilaulu värsimõõdu reeglitest. Töö- ja tavandilauludes ning paljudes mängulauludes järgneb igale viisireale ühe-kahe sõna pikkune refrään näit kadriko, kiigele, leelo-leelo vms. Refrääni laulmine on sarnane muistse balti ja idaslaavi kultuuripiirkonnaga. · Mulgimaal ja Kesk-Eestis on tüüpiline ühesõnaline ehk lühike refrään (nt kiigele). Ülejäänud Lõuna-Eestis on tavaline kaheõnaline ehk pikk refrään (nt märti-märti). Harva on uuemas regilaulude kihistuses ka pikemaid refrääne (nt sink sale proo). Ida- ja Lõuna-Eestis tuleb ette siserefrääni, kus refräänsõnad on värsirea sees (lätsi mõtsa, joo, hommukulla, joo). Lääne-Eesti refräänid on hilisemad ja levinud sinna Lõuna- Eesti lauludest.
Sojakasvatus 5 560 Nisukasvatus 2 218 Riisi või maisi tootmine 1 833 Piimatootmine 590 Linnuliha tootmine 463 Sealiha tootmine 323 Veiseliha tootmine 193 Liha eestlaste toidus. Ühe maa toidud on piirkonniti tihti väga erinevad. Saartel on olnud näiteks ülekaalus kalaroad. Mulgimaal on aukohal mulgikapsad ja kama. Lõuna-Eestis on söödud väga palju põldoa-, herne-, läätse-, ja kaalikatoite. 1) Liha ja rasv. Pühade aegsed suured söömatuurid on meie rahvuslik traditsioon. Näiteks aastavahetusel pidi laud alati uhkelt kaetud olema, sest siis polnud kartust, et ka uuel aastal toit otsa lõppeks. Aastavahetuse pidulaual on eestlastel alati aukohal liha (vanades traditsioonides oli erilise tähtsusega seakärsa söömine....)
· Varrud- katsikud · Jõulud olid õllepühad · Mihklipäevaks tehti õlut, sest siis tähistati välitööde lõppu · 19. Saj. peale 1ms lõppu hakati suurt tähelepanu pöörama koduõllele · Kosjal olijatele toodi õllet suure kannuga · Kali oli õllest saadud jook, kalja ei pandud kinnisesse anumasse, õlut aga pandi MATUSETOIDUD: · Kaunviljad, tangupuder, kapsad, lihatoidud · Kaunvilju (ube, herneid) keedeti soolvees · Mulgimaal välditi kaunvilju · Hernesuppja tangupuder olid traditsioonilised matusetoidud · Rukkileib, sai, küpsetised (karask) · Matusteks tapeti loom · Saaremaal- klimbisupp · Hiiumaal- tangusupp · Hingetoidud: tangupuder, lihatoidud · Praegu on tähtis toit puljong ja pirukas · Kadunukesele kaeti koht, klaas teistpidi · Enne matust üks õhtu, kaetakse surnule laud · Kirstu ei tohi panna fotosid NÄDALAPÄEVAD JA AASTAAJAD: · 19. Saj
KIRJANDUSTEOSE ANALÜÜS TEOSE AUTOR: August Kitzberg TEOSE PEALKIRI: Kauka Jumal TEOSE ŽANR: Realistlik külaproosa ILMUMISAASTA:1912 1. Autorist kokkuvõte (pere, haridus, ametid, eraelu, tervislik seisund jt. võimalikud loomingule mõju avaldanud tegurid) August Kitzberg sündis Mulgimaal 1855 aastal ja suri Tartus 1927 aastal. Kasvas ta siis üles Karksi vallas olles tihedalt seotud kooliõpetaja perekonnaga. Ta on töödanud mitmes vallas ametnikuna kuid pidi tööst loobuma venestusreformi tõttu. 1894-1901 aastal töötas ta Riias kontoristina kuid läks sealt edasi tööle Postimehesse kus ta oli ärijuht ja ka Tartu Hüpoteegi Seltsi pangaametnik ning aktiivne Eesti Kirjanduse Seltsi liige. Tema sõbrad ei kutsunud teda Kustiks nagu paljud asjatundjatele meeldib väidata
Kuidas toimusid klassiõhtu ettevalmistused? Kas jagati ülesanded ja vastutusalad? Kes juhtis ettevalmistusi? Kas ja kes oli üldvastutaja? Klassijuhataja juhtis ettevalmistusi ning ülesanded jaotati enamasti vabatahtlike vahel ja tagasihoidlikumatele õpilastele määrati lihtsalt mõni lihtsam jõukohane ülesanne. Kahjuks ei oska võrrelda, sest puudub informatsioon, et kuidas need tänapäeval toimuvad... kui üldse toimuvad. Ma ei usu ka, et aastatel 1974-1985 tuimusid nad Mulgimaal teistmoodi kui mujal, sest Tartumaal Nõos olid nad küll üsna samasugused, kui põhikoolis. Küll olid Nõos teistsugused ülekoolilised üritused: ülekooliline kirjanduslik ball, ristimispidu, Missi ja Misteri valimine jms. Kolmas vastaja Püüan vastata. Õppisin Tõrva Keskkoolis 1982-1993 (klassiõhtute aeg umbes 1988-1993). Mäletan klassiõhtutest väga vähe. Paremini on meeles huvitavad, lahedad ja elamusterohked ekskursioonid, teatri külastused, ning kogu kooli peod.
Mõlema kaudu avaldub inimeste suhtumine ümbritsevasse ellu ja oma töösse. Kadudes ajapikku täiskasvanute repertuaarist, jäid vanad laulumängud mugandatuna tihti püsima laste meelelahutusena, millele omakorda lisandus kasvatuslik ja õpetuslik külg. Laulumängudesse kätketud maagilised mõjutustaotlused viljakuse edendamiseks ja muud taolised kuuluvad aga siiski täiskasvanute maailma. Mängud, millele on iseloomulik suletud ringis liikumine, kannavad Põhja-Eestis ja Mulgimaal nimetust ringmäng, neid saatvad laulud aga ringmängulaul või ringilaul. Kagu-Eestis kutsutakse taoliseid mänge hoopis tsõõrimängudest, tsõõrilauludes või rattalauludeks, harvemal juhul ka ringilauludeks. Kõige suurem osa laulumängudest ongi just ringmängud. Vanemate ringmängude tunnuseks on ringis liikumine laulu saatel ning spetsiifilised puändid. Vanemad ringmängud on näiteks paarimängud (,,Me lähme rukkist lõikama"), vahetusmängud (,,Kes aias
tema majapidamine ei edene). Laulude iseloom viitab pigem maagilisele kui meelelahutuslikule otstarbele. Võib oletada, et regivärsilisi jaanilaule lauldi samuti üheskoos või eeslaulja ja kooriga nagu teisi tavandilaule, mõnikord võib-olla ka üksi. Loitse lausuti üksi. Jaanipäevaseks meelelahutuseks oli ka kiikumine kiigelauludega, erinevad mängud koos vastavate lauludega, tants ja pillimäng. Mulgimaal on jaanitule juures mängitud Nukumängu, see esineb seal sageli refrääniga jaanika (sisu järgi on tavaline refrään nuku). Setus toimub jaanipäeval ka kergotamine. Jaanipäeva kombestikus on sarnaseid jooni peetripäevaga (vt näide 322 c) ja heinamaarjapäevaga. Üksik teade on ka jaanilauluga sarnasest maarikutulelaulust, mille viis võis olla jaanilauludega ühtemoodi. Jaanilaulude viisid Jaanilauludes esinevad tavaliselt vanemad kalendrilaulude rühmaviisid, kohati
Uue lähenemisviisi tõttu on Kivikat sageli tituleeritud Eesti uusrealismi loojaks. Lähemalt on Kivika rolli kohaliku uusrealismi mõjutamisel käsitlenud kirjandusteadlane Oskar Kruus. 9 Aastal 1924 ilmus Kivika sulest järgmine asunike elu kujutav romaan pealkirjaga "Jaanipäev". Enne iseseisva väljaandena ilmumist avaldati see ajalehe Postimees veergudel. Tegevus toimub analoogselt "Jüripäevaga" Mulgimaal ja taas vaadeldakse paralleelselt suurtalu perekonna ja asunike käekäiku. Veel samal aastal kirjutas Kivikas romaanile ka järje. See ilmus pealkirja "Mihklipäev" all. Uute asunikuromaanide kirjutamine jäi seejärel pooleli (kavas oli teos "Kirmastu sepad"), sest autor soovis kiiruga valmis kirjutatud "Jüripäeva", "Jaanipäeva" ja "Mihklipäeva" vormida korralikuks triloogiaks. "Jüripäeva" parandatud ja laiendatud versioon ilmus 1925 ning kandis pealkirja "Murrang"
.....................................................3 1.LUULETUSED .................................................................................................................................. 1.1. MINE ÄRA...................................................................................................................................5 1.2.NOOR-EESTILE............................................................................................................................6 1.3.MULGIMAAL...............................................................................................................................7 1.4.SU ENDA KÄES ON MAAILMAKOHUS...................................................................................8 1.5.LUITELIIVADEL JOOSTES.........................................................................................................9 1.6.EDASIMINEJA....................................................................................................
meelelahutuslikule otstarbele. Võib oletada, et regivärsilisi jaanilaule lauldi samuti üheskoos või eeslaulja ja kooriga nagu teisi tavandilaule, mõnikord võib-olla ka üksi. Loitse lausuti üksi. Jaanilauludes esinevad tavaliselt vanemad kalendrilaulude rühmaviisid, kohati leidub ühisjooni samal pühal kasutatud kiigeviisidega. Jaanipäevaseks meelelahutuseks oli ka kiikumine kiigelauludega, erinevad mängud koos vastavate lauludega, tants ja pillimäng. Mulgimaal on jaanitule juures mängitud Nukumängu, see esineb seal sageli refrääniga jaanika (sisu järgi on tavaline refrään nuku). Setus toimub jaanipäeval ka kergotamine. /1/ Näide: Jaan tuli jaanitulele jaanika kallakult ta kõrge ´elle jaanika ilus oli jaani hobune jaanika kuldakapja kõrvikene jaanika 7 silmad siidituttidesse jaanika lakk oli hõbehelmedesse jaanika /5/
annaabi.ee 
