põrmustatud Eesti Vabariigi heaks, saades Tartu linna ja maakonna omakaitse ja põrandaaluse tegevuse juhiks. 24.01.19. saabus nõudmisel koos pataljoniga Elvasse, kust algas Valga vabastamisoperatsioon. 31.01.19. sai tänu Valga operatsioonijuhi oberst Kalm`i järjestikustele kuritegelikele eksimustele Paju lahingus surmavalt haavata ning haavatutele korraldatud veo suure hilinemise tõttu suri Tartus 02.02.19. Autasud - Stanislavi 3. järgu rist mõõkadega juunis 1916.a. - Anna ordu 3. järgu rist augustis 1916.a. - Anna ordu 2. järgu rist märtsis 1917.a. - Stanislavi 2. järgu rist mais 1917.a. - Vladimiri 4. järgu rist augustis 1917.a. - Georgi 4.järgu rist novembris 1917.a. - Anna 4. järgu rist mõõgale nov. 1917.a. Lisaks 3 Vabaduseristi 2 kuuga, mil Eesti eest sõdis endanimelises pataljonis. Teenistuskäik 1914 koolmeister Kambjas
● Tartu VTÜ kuldrist, I järk, 26.05.1935 ● Eesti Tuletõrje kõrgem hoolsusmärk, 06.06.1935 ● Uue Põhiseaduse mälestusmärk, I järk, 14.08.1937 ● Eesti Skautide Maleva Svastika, I ja II järk ● Eesti Loomakaitse Liidu Roheline Rist ● Looduskaitsemärgi II järk, 1940 Vene keisririigilt: ● Vene-Jaapani sõja mälestusmedal (1904–1905) ● Romanovite koja 300. aastapäeva mälestusmedal (1613–1913) ● Püha Anna orden, IV järk ● Püha Stanislavi orden, III järk ● Mõõgad ja lehv Püha Stanislavi ordeni juurde ● Püha Anna orden, III järk mõõkade ja lehviga ● Püha Stanislavi orden, II järk mõõkadega ● Püha Anna orden, II järk mõõkadega ● Püha Vladimiri orden, IV järk mõõkade ja lehviga ● Keiser Nikolai II nimeline tänu Välisriikidelt: ● Poola Sõjarist (Vaprate Rist), 03.04.1922 ● Läti Kolme Tähe orden, II klass, 16.02.1928 ● Poola Taassünni orden, II klass, 03.12
IV periood Aleksander I kaotas ära Malt risti ja hakkas uuesti välja andma Georgi kõiki 4 astet, ning asutas 1807 znak otlichija Voennogo ordena sõdurite ja nooremohvitseride autasustamiseks lahingus ülesnäidatud vapruse eest. 1856 jaotati orden 4 astmeks, ilmus tuntud "sõdurite Georgi", alles 1913 hakati seda ametlikult nimetama Georgi ristiks. V periood Nikolai I ajal viidi Vene ordenite süsteemi 1831. a kaks Poola ordenit: üheastmeline Valge Kotka ja kolmeastmeline Püha Stanislavi. Nikolai ajal lisandus eranditult sõjaliste teenete eest antavatele odenitele teente märk (znak otlichija) kahest ristatud mõõgast. 19. 20. sajandi vahetusel nägi vene ordenite süsteem välja järgmiselt: (alustades madalamalt) Anna IV (relvad anti ainult sõjaväelastele) St. Stanislavi III st. Anna III St Stanislavi II (krooniga ja ilma) St. Anna II (krooniga ja ilma) Vladimiri IV (sõjaväelastele lindi ja mõõkadega) Vladimiri III Stanislavi I Anna I (krooniga ja ilma) Vladimiri II
· 26. märtsil 1920 lahkus omal soovil ülemjuhataja kohustest ning ülendati kindralleitnandiks. Jaan Soots oli Eesti sõjaväelane ja poliitik. 1917. aastal läks Soots Kiievisse lendurvaatlejate kooli, pärast selle lõpetamist kutsuti Vene sõjavägede ülemjuhataja staapi. Venemaal olevate keeruliste olude tõttu õnnestus tal Vene sõjaväest pääseda ja naasta Eestisse. Selleks ajaks oli tal teenitud Püha Stanislavi, Püha Anna ja Püha Vladimiri orden. detsembril 1917 sai Soots I Eesti jalaväediviisi staabiülemaks ja Johan Laidoneri ametisse asumiseni 5. jaanuaril 1918 ka ajutiseks diviisiülemaks. Osales Tartu rahu läbirääkimisdelegatsioonis. Konstantin Päts (23. veebruar 1874 Tahkuranna vald 18. jaanuar 1956 Kalinini oblast, Burasevo) oli Eesti riigitegelane, elukutselt jurist. Eesti Vabariigi esimene president. Pärast Saksamaa kokkuvarisemist 1918. aasta novembris naasis Päts Eestisse
Osales 1905-1907 Vene-Jaapani sõjas http://bhr.balanss.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3549:jaan-soots-130- aastat-suennist&catid=18:i-vabadussoda&Itemid=57 Maailmasõda ja Vabadussõda 1917. aastal läks Soots Kiievisse lendurvaatlejate kooli, pärast selle lõpetamist kutsuti Vene sõjavägede ülemjuhataja staapi. Venemaal olevate keeruliste olude tõttu õnnestus tal Vene sõjaväest pääseda ja naasta Eestisse. Selleks ajaks oli tal teenitud Püha Stanislavi, Püha Anna ja Püha Vladimiri orden. Detsembril 1917 sai Soots I Eesti jalaväediviisi staabiülemaks ja Johan Laidoneri ametisse asumiseni 5. jaanuaril 1918 ka ajutiseks diviisiülemaks. Oli 1919 lõpus kindralstaabi kindralmajori auastmes Ülemjuhataja staabi ülem. Osales Tartu rahu läbirääkimisdelegatsioonis. http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Soots Erus 1920. aastal läks erru. Aastail 1921-1923 ja 1924-1927 Eesti sõjaminister. Põllutöökoja
ehk nagu tolleaegsetes sõjateadetes öeldi Galiitsias. Sama aasta novembrist määrati ta Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks ning ülendati 15. augustil 1916 alampolkovnikuks. 11. märtsil 1917 määrati Laidoner Kaukaasia grenaderidiviisi staabiülemaks, kuid viidi sama aasta oktoobris üle 62. diviisi staabiülemaks. Sellega lõppes Laidoneri karjäär Vene sõjaväes. I maailmasõja kestel oli ta saanud 2 korda kergelt haavata ja ühe korra põrutada; autasudest aga Püha Stanislavi III ja II järgu, Püha Anna II järgu ning Püha Vladimiri IV järgu ordenid ja Püha Georgi kuldmõõga. 2. detsembril 1917 kutsuti ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt 1.eesti jalaväediviisi ülemaks. Laidoner jõudis Tallinna 1.jaanuaril 1918 ja asus diviisiülema ametikohale 5. jaanuarist. Oli sel ametipostil 19. veebruarini 1918, mil pidi Eestis võimul olnud enamlaste nõudel tagasi astuma. Kuna algas sakslase rünnak Mandri-Eestile ja oli teada, et sakslased arreteerivad
Sinna akadeemiasse kandideeris iga aasta umbes 1000 meest, aga kohti oli ainult 100. Akadeemias õppides jäi Laidoner silma mitmele õppejõule. Johani tulemused olid alati eeskujulikud. I maailmasõja puhkedes saadeti Johan III Kaukaasia korpuse staapi ja saadeti Galiitsia rindele. Varsti ülendati Laidoner kapteniks ja peagi oli ta Läänerinde staabi luureosakonna ülema abi. 1916. aastal sai Laidonerist alampolkovnik ja 1917 viidi ta üle 62. diviisi staabiülemaks. Teda autasustati Püha Stanislavi III ja II klassi, Püha Anna II klassi ja Püha Vladimiri IV klassi ordenitega ning Georgi kuldmõõgaga “Vapruse eest”. 1917. aasta lõpus kutsuti Laidoner Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt 1. Eesti jalaväediviisi ülemaks, kuhu kogunes umbes 50 000 sõdurit ja 1000 ohvitseri. Laidoner, olles poliitik ja luureohvitserina harjunud delikaatsete probleemidega, oli mees omal kohal. Koos poliitiliste liidrite ja oma lähemate kaasteenijatega töötas Laidoner välja tol hetkel
vanglakaristus. Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas. Maeti Vladimiri linna kalmistule. Johan Laidoneri auastmed ja teenetemärgid Auastmed 1905 (1904) - Vene keiserliku armee alamleitnant 1908 - Leitnant 1913 - Staabikapten 1914 - Kapten 1916 - Alampolkovnik 1918 - Eesti sõjaväe polkovnik 1919 - Kindralmajor 1920 - Kindralleitnant 1939 - Kindral Teenetemärgid Vene Püha Georgi mõõk, Püha Anna IV järgu orden mõõgal “Vapruse eest” Vene Püha Stanislavi II järgu orden Vene Püha Anna II järgu orden Vene Püha Vladimiri IV järgu orden mõõkadega Eesti Vabadusrist I/1 ja III/1 Kotkaristi I klass mõõkadega Valgetähe Erisuurpael Punase Risti I klassi teenetemärk Läti Karutapja ordeni I, II ja III järk Suurbritannia Püha Michaeli ja Püha Georgi Väärikaima Ordu Rüütelkomandör (K.C.M.G.) Prantsuse Auleegioni komandöririst Poola Virtuti Militari ordeni V klass Poola Polonia Restituta ordeni Suurrist Poola Valge Kotka orden
tugines kogu riigiteenistuse struktuur. Tabeliga pandi paika teenistusastmete, tiitlite ja auastmete hierarhia, mis omakorda määras ära ühiskonnas toimuvate sotsiaalsete suhete iseloomu. Ordeniga autasustati priviligeeritud, medalitega mitte priviligeeritud seisuste esindajaid. Kodumaised ordenid: 1689 Andreid Esmakutsutu 1714 Püha Katariina 1725 Püha Aleksander Nevski 1769 Püha Georgi 1782 Püha Vladimiri Välismaalt ülevõetud: 1743 Püha Anna 1797 Malta (1817) 1815 Püha Stanislavi 1815 Valge Kotka Ka ordenid saab panna hierarhilisse järjekorda (va Püha Georgi, mida anti ainult erakorraliste sõjaväeliste teenete eest). Stanislavi III (rist rinnalindil) Anna III (rinnas) Stanislavi II (kaelas) Anna II (kaelas) Vladimiri IV (rinnas) Vladimiri III Stanislavi I (õlalindil tähega) Anna I (õlalindil tähega) Vladimiri II (kaelas tähega) Valge Kotka (õlalindil tähega) Aleksander Nevski (õlalindil tähega) Vladimiri I Andreas Esmakutsutu
autasude saamiseks. Kahe aasta jooksul ülendati ta auastmes lipnikust ülemleitnandini ja ametikohal luurajate komando ülemast roodülemaks. Ta hindas kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagas kõike elades nende keskel, süües koos nendega sõduritoitu, magades kõrvuti kaevikuporis ning viies vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele. Ta oli tunnustatud autoriteet ning teda autasustati seitsmel korral aumärkidega. Stanislavi 3. järgu rist mõõkadega juunis 1916.a.; Anna ordu 3. järgu rist augustis 1916.a.; Anna ordu 2. järgu rist märtsis 1917.a.; Stanislavi 2. järgu rist mais 1917.a.; Vladimiri 4. järgu rist augustis 1917.a.; Georgi 4.järgu rist novembris 1917.a.; Anna 4. järgu rist mõõgale nov. 1917.a. Ta oli esitatud kapteni aukraadi ning Georgi mõõga ja teiste vene ja liitlaste autasude
alusel 1932. aastal nimetati 23. juuni ametlikult Võidupühaks.Oli ainuke Eesti Vabadussõjalaste Liidu auliige .Ernest Põdder suri 24. juunil 1932. aastal. · Julius Kuperjanovi sündis Venemaal, Pihkva kupermangus, Novorzevi linna lähedal asunud väikeses Ljohhova külas. Vene sõjaväes tasustatakse teda vapruse eest lahingutes Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Talle antakse Anna ordu II, III ja IV, Stanislavi ordu II ja III ja Vladimiri ordu IV järgu autäht, ning Georgi IV järgu rist. Võitles ennastsalgavalt Paju lahingus ning hukkus saadud haavadesse 2. veebruaril 1919 . Sõja lõpp ja tulemused : Vabadussõja lahingutegevus lõppeb 30. detsembril 1919. aastal. 31. detsembril sõlmiti vaherahu Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. 2. veebruaril sõlmiti Tartu rahu ja 30. märtsil vahetati ratifitseerimiskirjad, millega jõustus Tartu rahu. Tartu
roodu nooremohvitserina, täidab ta mitmesuguseid tennistusülsandeid. 1906. aasta jaanuaris saadetakse ta Josif DugaviliStalini sünnilinna Gorisse mässu maha suruma. Sama aasta augustistoktoobrini on Laidoner staabikomando ajutiseks ülemaks. 1907. aasta veebruarist maini asub ta oma polgu IV pataljoni juures Mihhailovos ning 1907. aasta septembrist kuni 1908. aasta maini Tbilisi raudteejaama kaitsel. Mihhailovos olles saab Laidoner oma esimese väljateenitud autasu Püha Stanislavi III klassi ordeni. Novembris 1908 ülendatakse Laidoner leitnandiks ja määratakse sama aasta detsembris 13. Jerevani polgu 12. roodu ajutiseks ülemaks. Samal ajal valmistub Laidoner põhjalikult sõjaväeakadeemiasse astumiseks. Akadeemiasse pääseda ei olnud lihtne, sest kõrgeks ohvitseriks saada tahtjaid oli palju. Kuna talupoja seisusse kuulujana polnud Laidoneril kõrged proteeerijad, tuli loota vaid enda teadmistele ja andekusele. 1909
kaevikuporis ning viis vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele. 3 Kuperjanov oli tunnustatud autoriteet sõdurid alistusid ainsa viipe peale tema tahtele ning järgnesid talle tihedamagi kuulirahe alla. Vapruse eest lahingutes austerlaste vastu autasustati Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Teda autasustati Anna ordeni II, III ja IV, Stanislavi ordeni II ja III ning Vladimiri ordeni IV järguga. Samuti Georgi risti IV järguga. 19. juulil 1917 sai Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeriti Moskvasse. Samal ajal hakati Eestimaal asutama eesti polke ja Kuperjanovil tekkis kange soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestis aga pikki kuid ja alles detsembri algul avanes tal võimalus asuda teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni. Pataljonis olid
Johani tulemused olid alati eeskujulikud. (Walter 1990: 6) 2. Laidoneri tegevus 2.1 Esimene maailmasõda I maailmasõja puhkedes saadeti Johan III Kaukaasia korpuse staapi ja saadeti Galiitsia rindele. Varsti ülendati Laidoner kapteniks ning peagi oli ta Läänerinde staabi luureosakonna ülema abi. 1916. aastal sai Laidonerist alampolkovnik ja 1917 viidi ta üle 62. diviisi staabiülemaks. Sõja käigus sai Johan kaks korda haavata ja ühe korra põrutada. Teda autasustati Püha Stanislavi III ja II klassi, Püha Anna II klassi ja Püha Vladimiri IV klassi ordenitega ning Georgi kuldmõõgaga "Vapruse eest". 2.2 Eesti iseseisvumine 24.veeb 1918 Laidoner, olles teravapilguline poliitik ja luureohvitserina harjunud delikaatsete probleemidega, oli mees omal kohal. Koos poliitiliste liidrite ja oma lähemate kaasteenijatega töötas Laidoner välja tol hetkel ainuõige strateegia. Viimse võimaluseni püüti vältida relvakokkupõrkeid enamlaste ja Vene armeega
Ta hindab kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagab kõike: elab nende keskel, sööb koos nendega sõduritoitu, magab kõrvuti kaevikuporis ning viib vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele. Kuperjanov on juht Jumala armust - sõdurid alistuvad ainsa viipe peale ta tahtele ning järgnevad talle tihedamagi kuulirahe alla. Vapruse eest lahingutes austerlaste vastu autasustatakse Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Talle antakse Anna ordu II, III ja IV, Stanislavi ordu II ja III ja Vladimiri ordu IV järgu autäht, ning Georgi IV järgu rist. 19. juulil 1917. a. saab Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeritakse Moskvasse. Samal ajal hakatkse Eestis asutama rahvuslikke polke ja Kuperjanov tekkib kange soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestab aga pikki kuid ja alles detsembri alguses avaneb tal võimalus asuda teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni.
õppejõule. Johani tulemused olid alati eeskujulikud Esimene maailmasõda I maailmasõja puhkedes saadeti Johan III Kaukaasia korpuse staapi ja saadeti Galiitsia rindele. Varsti ülendati Laidoner kapteniks ja peagi oli ta Läänerinde staabi luureosakonna ülema abi. 1916. aastal sai Laidonerist alampolkovnik ja 1917 viidi ta üle 62. diviisi staabiülemaks. Sõja käigus sai Johan kaks korda haavata ja ühe korra põrutada. Teda autasustati Püha Stanislavi III ja II klassi, Püha Anna II klassi ja Püha Vladimiri IV klassi ordenitega ning Georgi kuldmõõgaga "Vapruse eest". Eesti jalaväediviisi ülem 1917. aasta lõpus kutsuti Laidoner Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt 1. Eesti jalaväediviisi ülemaks, kuhu kogunes umbes 50 000 sõdurit ja 1000 ohvitseri. Vaatamata keerulisele olukorrale, kus enamlased olid võtnud võimu ja Vene armee lagunenud, suutis Laidoner hoida rahvusdiviisi distsiplineerituna ja kaitsta tsiviilelanikke. 1918
annaabi.ee 
