· Munatoidud · Kohupiimatoidud · Pirukad · Kala · Õlu · Kali Rammusad toidud! Kolmekäiguline söömine 1. Käik Keedumuna- koksimine 2. Käik Urvapuder- soolapeki, kruupidega 3. Käik Pasha · Joogiks kannudega õlu, kali · Laual leib, pirukad Laua- ja söögiriistad · Taldrik pudru jaoks · Taldrik munakoortele · Taldrik saiale · Lusikas pudrule · Magustoidulusikas · Klaas joogi jaoks · Lauale õllekannud Lauakaunistused · Urvad->uus elu · Kollane nartsiss- varakevadine lill-> uus elu · Kollased salvrätid Ruumikaunistused · Jänesekujud- valge jänes- puhas elu- magab silmad lahti- Kristuse sümbol · Munad- loomise, viljakuse, kasvusümbol · Liblikad- järjepidevus, uue elu tekkimine Värvivalik Ruumis · Roheline- lootus · Kollane- valskus · Valge- puhtus Laual · Roheline- lootus · Sinine truudus Värvikirev- paast läbi! TÄNAN KUULAMAST!
Kangestunud liikmetega liblikad ei suuda urbadest kinni hoida ning kukuvad linale, kus neid saab lähemalt uurida. Kevade arenedes hakkavad õitsvatele pajudele konkurentsi pakkuma teised nektarit pakkuvad õistaimed. See ei tähenda aga, et putukate huvi pajude vastu väheneks. Nüüd lendavad kohale teised putukad. Nende hulka kuuluvad pungaõgijad, lehenärijad ja -rullijad, pahkade kasvatajad, okste õõnestajad ja tüves uuristajad. Neid ei huvita pajuõitest saadav nektar, vaid urvad, paju tüvi, oksad, pungad, lehed ja isegi juured.
niisketel aladel tavalisest sagedamini esineda. Kuid ta ei talu liigset varju ja kaua seisvat põhjavett. Istutada tasub teda vaid viljakale mullale, sest mujal ei saavuta sanglepp oma täit hiilgust.Nimelt on sanglepal lehetipp tömp või sageli isegi sisselõikega, halli lepa leht aga terava tipuga, umbes nagu kasel.Õitseb märtsi lõpul - aprillis, enne lehtede puhkemist. Isas- ja emasõied moodustuvad eelmisel sügisel. Isasõied urbades, urvad rippuvad, kuni 7 cm pikad. Emasõied käbikese kujulised, õitsemise ajal punased, lehtede kaenlas. Valminud käbid kuni 2 cm pikad, pruunid. Vili on üheseemneline lame pähklike. Valmivad oktoobriks ja varisevad talvel. Käbid jäävad pärast varisemist kauaks puudele.Kindlast tuleb aga rääkida veel sanglepa puidust, mida on ka kameeleoniga võrreldud. Kui tüvi maha saagida, võib näha, et puu on ilus säravvalge, kuid mitte kauaks - õige pea muutub see kollakaks, siis oranzikaks,
Vahel sööb ka lindude pesapoegasid ja munasid. Toiduvalik sõltub aastaajast, kuid aastaringselt kuuluvad lendorava toidu hulka männivõrsed. Suvel ning sügisel moodustavad peamise osa toidust puulehed ja männiokkad. Novembrist alates muutuvad olulisemaks mustika pungad ja varred. Detsembris on mustikas lisaks haavapungadele ja -koorele ning männiokastele lendorava põhitoit. Kevadel on aga olulisemad vaigurikkad männi- ja kuusepungad, aga ka lehtpuude urvad ja paisunud pungad. Lisaks kõigele eelnevale sööb ka õunu, jõhvikaid, seeni, pohli ja putukaid. Foto 4. Urvad on lendoraval oluline kevadine toit. 8 5. Pojad ja pesitsemine Pojad sünnivad aprilli lõpus või mai esimesel poolel. Lendoravatel võib aastas kaks pesakonda olla, teine pesakond näeb siis ilmavalgust juuli alguses. Lendoravatel on kandeaja pikkus 5–6 nädalat.
Lähedal on suve algus ei magama ta enam pea. Kuigi alles kevad algas.' Kevadrõõm Kevad Päevad läinud pikemaks, Kui sa tasa olla püüad, meelgi muutund rõõmsamaks. kuuled, kuidas kevad tuleb. Kaskedel on hiirekõrvad, Põõsais - puudel linde hüüab, pajuokstel pehmed urvad. tali vaikselt ukse suleb. Rõõmsalt ojakene voolab, Päevad pikemad ja valged, taevas päike paistab soojalt. vulisevad ojas veed. Kõikjal linnulaul ja vulin. Taandumas on külmad karged, Nõnda kevad meile tuli! hoiupaika pandud reed. Kevad Suusad - kelgud pakitud
Maakeelseid kuunimesid aitab meelde jätta nende tähendus. Sydakuu on talve syda, radokuul rajutab ja tuiskab (rado – torm, tuisk, säilinud võro keeles), urbekuul avanevad urvad, mahlakuul puhkevad puudel mahlad, lehekuul puhkevad lehed, pärnakuu lõpus hakkab pärn õitsema, heinakuu on õige aeg heina teha, põimukuu on lõikuskuu (põim – võro keeles viljalõikus), sygiskuu on sygise alguse kuu, porikuu porise aja kuu, kooljakuu hämar hingedeaeg ning jõulukuu jõulude ehk aastavahetuse kuu. jaanuar - näärikuu; veebruar - küünlakuu, vastlakuu, radokuu; märts - paastukuu; aprill - jürikuu,
Jõest mööda jalutades on kuulda üle pika aja jälle kiiremat vee vulisemist. Samuti on veehulk seal suurenenud üpris märgatavalt. Mainimata ei saa jätta, et ka muru on nii mõneski kohas täitsa nähtaval ning esimesed lumikellukesed piiluvad südikalt juba päikese poole. Puutüvedel võib näha juba liikuvaid putukaid, sest puud on juba ammu vabanenud talvel neid matvast lumekihist. Kaskede (ka teiste lehtpuude) lehed hoiavad end veel tihkelt pungades. Pajud on oma urvad juba kõigile vaatamiseks välja toonud. Kahtlemata on oma ,,süü" kevade saabumisel päikesel. Käib ta ju järjest suurema kaarega ning eredama valguse, soojendavama jõuga meist üle. Päevad muutuvad järk-järgult pikemaks, ööd aga seevastu lühemaks. Tänu päikesele saabuvad ning on saabumas põhja poole ka rändlinnud, kes võivad endale juba siit toitu leida. Puude latvades on nii hiljuti saabunud kui ka talvel kohapeal olnud linde üha sagedamini märgata. Teevad need end ju
kõhulahtisuse vastu. Parkaineterohkuse tõttu kasutatakse ka muude seedehäirete ja soolepõletike korral Sanglepp ehk must lepp on 30-35m kõrgune puu, mis kasvab põhiliselt Kesk- ja Põhja- Euroopas, Lääne- Siberis, Väike- Aasias ning Põhja- Ameerikas. Eluiga on kuni 130 aastat, kuid nagu hallil lepal on ka sanglepal juurestik pinnalähedane, seetõttu tormihell. Sanglepa lehed on tumerohelist tooni, tömpotsalised ning läikivad. Isasõied on 4-7cm pikkused, rippuvad urvad, mis on punakaspruuni tooni. Emasurvad on lehtede kaenlais ühisel rootsul, käbikujulised ning punakat tooni. Väikeste tumepruunide käbide sees on peidus viljad, mis on vaevalt paari millimeetri suurused ning tuulega kerged lendama. Kui tüvi maha saagida, võib näha, et puu on säravvalge, kui mõne aja möödudes muutub see kollakaks, siis oranžiks, seejärel tumeoranžiks ja lõpuks lisandub juurde roosasid ja lillasid toone. Sanglepa koor on tumepruun ja krobeline, noored
• Õied on koondunud urbadesse ja neid tolmutavad putukad. Isas ja emas õied on eri puudel • Kasvab kiiresti 10-20, harva kuni 29m • Tüve läbimõõt on kuni 1m Raudremmelgas • Leviala on põhjapoolsed Euroopa ja Aasia alad • Kasvab tavaliselt liigniisketel ja soostunud aladel • Kõrgus kuni 14m, harva kuni 17m • Lehed on pealt läikivad tumerohelised 5-12cm pikad ja 2-5 cm laiad • Õied on urvad, õitsevad hiliskevadel • Õisi tolmendavad enamasti mesilased Aitäh kuulamast!
suureks paisuda, seejärel viiakse nad külma lume sisse kuivama, kevadel raputatakse pungad maha ja oksi võib veel luua jaoks kasutada. Teised kaseliigid Eestis Vaevakask( Betula nana) Kask on väikese ja hädise välimusega rabataim. Asustab kõik niiskemad kasvukohad, kasvab madalsoos, siirdesoos, rabas, rabastuvatel niitudel ja metsades. Õied on koondunud vorstikujuliseks urbadeks nagu teistelgi kaskedel. Samuti on eraldi isas ja emasurvad. Vaevakasel on kõik urvad püstised. Tal on kaunid tillukesed ümmargused lehed, mille järgi on hea seda liiki määrata. Lehe läbimõõt on umbes 1 cm. Tihti aga on erinevalt teistes kaskedest tema lehtede laius suurem kui pikkus. Need lehed on andnud põõsale ka nime litterkask. Sookask (Betula pubescens) Kase oksad on rippuvad, tüvi peaaegu aluseni valge või õhukese musta korbaga. Sookase noored võrsed on tihedalt rohekashallide karvadega kaetud. Leht on ümarjas
Varem kasutati sarapuu jämedamaid vitsu tünnivitsadena, peenemad olid aga heaks materjaliks punutiste valmistamisel. Ka aiakaunistuseks pole see metsapuu paha. Temast saab tihedaid kaitsehekke, mis septembris annavad pealegi veel head maitsvat saaki. Võrratult kaunis on ilupuuna sarapuu punaselehine vorm, mille lehed on kogu aeg tumepunased. On olemas ka kollaseid ja lõhestunud lehtedega vorme. Ilupuuna on iga sarapuu väga kaunis kevadel õitsemise ajal, tal on pikemad ja kaunimad urvad kui teistel Eesti puudel. Pähklite saamiseks on aretatud hulganisti hea toiteväärtusega suuri ja õhukese koorega vilju kandvaid sorte. Kuidas aga sarapuud ära tunda, kui tal pähkleid küljes pole? Kui on suvi, siis maksab vaadata lehte. Tema lehe kõige laiem koht on teravale tipule väga lähedal ning leht on pehme, noorelt isegi karvane. Noored oksad on samuti sageli karvased. Talvel aga tuleb vaadata pungi. Need on rohekad või harvem punakad,
Vars: koor noorelt valge ja kestendav, 30...40-aastaselt moodustub tüve alumises osas paks mustjas korp, tüvi sirge, oksad pikad, rippuvad. Leht: kolmnurksed kuni rombjad harilikult pikalt teritunud tipuga ja laikiilja alusega teravsaagja servaga rootsulised lihtlehed http://www.multis cript.net/tallnerk/ failid/arukask.JPG Õis: silinderjad urvad, noorelt on need rohelised, valminult kollakaspruunid Vili: veidi pikliku kujuga kahe laia tiivaga pähklike Paljunemisviis: peamiselt sugulisel teel seemnete abil, tuullevija Tunnus: rombjate teravate tippudega lehed, tüvi valge ja must, oksad rippuvad ja pikad. Nimetus: Harilik kuusk Kuulub sugukonda männilised, klassi okaspuud ja hõimkonda paljasseemnetaimed Juur: maapinnalähedane
Võrdlus: rahul kui kivid raunas; kohiseks alla kui murdja lind Metafoor: keelemärga Isikustamine: kõigutab paigalseis, õnn ehmataks Riim: lõppriim (tagus-magus) Retooriline küsimus: Mis oled sa teind, mis on sinu süü? Eelminevik undab su unne? Sõnakordus: Ja kiusa – kiusa end lahti! 4. „Liikuma“ Epiteet: surmatiiva raskest puudutusest Võrdlus: Oli nagu kiviheide pähe Isikustamine: urvad helmitavad Metonüümia: kelle laup kord surmatiiva raskest puudutusest hahkund Riim: lõppriim (soonetarde-käsivarde) 5. „Kutse“ Epiteet: salakaval its Võrdlus: päev välja prahvatab kui aardekast Metafoor: eksitäht Isikustamine: päev valla prahvatab Riim: lõppriim (kiir-piir) 6. „Sõprus“ Epiteet: puha rohetav küngas Võrdlus: üksteise silmist kui võetakse süütetuld Isikustamine: uduviir avaneb
Rukkilille korvõisik üks tolmukas, need koonduvad pikaraolise emasõie ümber ja on ümbritsetud värviliste kõrglehtedega -- tsüaatium ÕISIKUD korvõisik kännas lihtsarikas keeris pööris liitsarikas urvad Õisikus erinevad õied neiusilm lodjapuu Sellistest õitest koosneb võilille õisik Õitsemise kestus Monokarpne õitseb üks kord elu jooksul polükarpne õitseb mitu korda Üheaastane õitseb 20-30 päeva peale idanemist, mõned mitmeaastased 10 aastaselt v. hiljemgi. Öökuninganna õis püsib vaid ühe öö, orhideedel 1-1,5 kuud Liigutused e. nastid: võilill avneb hommikul, sulgub õhtul
küpsetusviisiga leiva- ja saiatooteid (tortilla, lavass, pita, naan, puri, matsa jt). Levinuim on nisuleib; rukkileib on tuntud eeskätt Põhja-Euroopas. Sõna "leib" on eesti keeles germaani laen ligikaudu meie ajaarvamise algusest, kuid traditsiooniline rukkileib sai Eestis levinuks alles 2. aastatuhande algul; enne seda oli tavalisim teravili oder. 19. sajandi lõpukümnenditeni lisati leivajahule aganaid, ikaldusaastatel ka muid lisandeid nagu peenestatud tammetõrud, kase- ja sarapuu-urvad, kanarbik jms. Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, olenevalt pere suurusest korraga 610 pätsi, millest igaüks kaalus 25 kg. Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu. Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre
Vahel sööb ka lindude pesapoegasid ja munasid. Toiduvalik sõltub aastaajast, kuid aastaringselt kuuluvad lendorava toidu hulka männivõrsed. Suvel ning sügisel moodustavad peamise osa toidust puulehed ja männiokkad. Novembrist alates muutuvad olulisemaks mustika pungad ja varred. Detsembris on mustikas lisaks haavapungadele ja -koorele ning männiokastele lendorava põhitoit. Kevadel on aga olulisemad vaigurikkad männi- ja kuusepungad, aga ka lehtpuude urvad ja paisunud pungad. Lisaks kõigele eelnevale sööb ka õunu, jõhvikaid, seeni, pohli ja putukaid. (Lisad: pilt nr.3) 6 Lendoravad talvel Lendoravad ei maga talveund. Võib küll juhtuda, et päris külmade ilmade ajal ei tule nad mõni päev pesast välja. Veebruaris ajavad nad oma tavalisi lendorava asju, tegelevad põhiliselt kõhumuredega. Talvisel
sõjamasin raskelt raksub. / Müür majal aluseni väriseb, / kui tankilint maad mööda laksub / ... / Jalgteele peletatud suurelt teelt, / ma seisan üksi varjatud alleel / bensiini suitsus. Äkki tajub / üht leebet hoovust minu meel: / oo, sirelid, te siiski õites veel! / Võim vägivaldne põrmu vajub." Näib, et seoses Ingi-tsükliga või tema isikuga üldiselt kaob Visnapuu kevadeülistus. Luuletusest "Vihkan kevadet" tuleb selle põhjuski välja. Kui leppadele pruunid urvad end riputand kui pikse penid, ma talun kevadet veel seni. / ... / Kui pärna ladval päiksen mahelt kuldnokad leebelt vidistavad - need surmakellad tilistavad. Üks kevad korra võetud kahelt, kes armus ulatanud käed. Miks kukuvad veel kuusel käod? Sama mõtet kannab "Melankoolia" - "See algab ju, kui lehtpuu urbub / ja luhas laiali on veed. / Siis juba varitseb mu teel / tumm pruunisilmaline kurbus." Kevad oleks nagu tema jaoks oma mõtte kaotanud, selle
Kevadised korjetaimed: Punapaju Meil looduslikult kasvav 2-4 meetri kõrgune rohkesti hargnev põõsas(harvemini madal puu),mida kasvatakse ka dekoratiivpõõsana.Nime on punapaju saanud pikkade peente ja sitkete,päikesepoolselt küljelt punaste võrsete järgi.Lineaalsüstjad või äraspidikiiljad paljad lehed on 5-10 cm pikad ja 0,6-2 cm laiad,pealt tume-sinakasrohelised,alt hallikasrohelised.Punapaju õitseb aprilli lõpus enne lehepunade puhkemist.Kitsassilinderjad urvad on 1,5-5,4 cm pikkused,tolmukotid purpurpunased.Mesinduse seisukohalt on see taim eriti oluline,sest annab mesilastele peale õietolmu ka paju nektarit. Meeproduktiivsus saavutab kuni 120 kg/ha.Esimene pajudelt tulev kasvõi paaripäevane korje mõjub mesilaspere arengule tunduvalt paremini kui ükskõik milline inimese poolt valmistatud ergutussööt. Harilik sarapuu Harilik sarapuu kasvab looduslikult enamasti kuni 5m kõrguse rohkesti haruneva põõsana,mis õitseb märtsis-aprillis
putuktolmleja valguslembeline taluvad üleujutusi, külmakindlad Paju võsa veekogu ääres võtab endasse väetised, lämmastiku (biofilter). Kaitseb veekogu kasutamine: ehituses, keemiatööstuses, vineer, tselluloosi tootmine, kaunistusena haljastus Sugulased on remmelgad nt. Hõbe remmelgas lumetõkketena "Roheline" energia-taastub kiiresti. Energiavõsad on enamasti pajuvõsad kevadel esimesed nektari andjad urvad ehk paju uted maailmas ligi 400 liiki, Eestis üle 20 liigi 12)Hall lepp(Alnus) sugukond:kaselised koor hall ja sile lehed: võrestel ühekaupa, munajad, servast sakkidega ühekojaline Hiiumaal haruldane eelistab saviliiv-või liivsavimulda, varju taluv kasutamine: kütteks, suitsu-ja grillahjudes eriti hea Ravimtee: kõhutõved, silmapõletik (kompress), suupõletik (loputatakse) Eesti puu 2004 ei tahma korstnaid ja lõõre
servades madalat, kuni 2,5 m kõrgust ja vanas eas umbes sama laia põõsasjat, rohkesti hargnevat madalat kaske. Liigi üldlevila hõlmab Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjapoolsed alad. Tsoon II. 1818. Tunnused: Võrsed: tumepruunid, tihedasti kaetud valgete väikeste karedate vahatäppidega. Lehed: munajad kuni ovaalsed, 1.....3,5 x 0,8.....2,5 cm (lehe pikkus on alati suurem kui laius), noorelt karvased, hiljem vaid alt roodudelt, leheroots 0,2.....0,6 cm, sügisvärvus kollane. Õied: -urvad 1.....2 cm pikad, püstised, raod karvased, IV-V. Viljad: seemned väikesed, tiib 2-3 korda seemnest kitsam, VIII-IX. Liik on väga külmakindel, kuid vajab kasvamiseks värsket kuni niisket mulda. Haljastuses võiks kasutada aiatiikide ja niiskete pargiaasade ilmestamiseks. Vaevakask (Betula nana L.) Nanus kääbusjas. Meie neljas kodumaine kaseliik, vaevakask, kasvab tavaliselt kuni 0,5....1 m kõrguse ja umbes sama laia kidura põõsakesena soodes ja rabades Eesti põhja- ja lääneosas
Sookask Kase vili on kahe tiivaga pähklike. (Betula PÕÕSRINNE Põõsarinde moodustavad pajud, vaevakased. Erinevad liigid sobivad kõikidesse kasvutingimustesse. Osadel on ilusad läikivad, tumerohelised, hõbedased või punakad lehed. Teistel on suured kaunid urvad. Kolmandatel pikad kaunilt rippuvad oksad. Mõnel aga omapärane ümara kujuga võra. Paljudel liikidel on mitu head omadust. Ka nende paljundamine on lihtne: tuleb vaid oksajupp või vai maasse Paju pista ja sellele tulevad piisava niiskuse korral ise juured alla. Vaevakase nimi viitab taime vaevalisusele, väikesel ja hädisele välimusele. Omapärased on vaevakase
4. Lehed ja pungad: Pungad äraspidimunajad, rootsulised, rohekaspruunid. Lehed vahelduvad lihtlehed, äraspidimunajad või ümmargused, tömbi või pügaldunud tipuga, terveservalise laikiilja alusega, tipu osas serv kahelisaagjas. Leheroots kuni 2 cm pikk. Noored lehed kleepuvad. 5. Õied ja viljad: õitseb märtsi lõpul - aprillis, enne lehtede puhkemist. Isas- ja emasõied moodustuvad eelmisel sügisel. Isasõied urbades, 3-6 kaupa võrsete tipus, urvad rippuvad, kuni 7 cm pikad. Emasõied käbikese kujulised, õitsemise ajal punased, lehtede kaenlas. Valminud käbid kuni 2 cm pikad, pruunid. Vili on üheseemneline lame pähklike, punakaspruun, kitsa tiivaga. Valmivad oktoobriks ja varisevad talvel. Käbid jäävad pärast varisemist kauaks puudele. 6. Kasvunõuded: külmakindel. Valgusnõudlik. Eelistab viljakaid niiskeid liikuva põhjaveega alasid. Juurestik pinnalähedane, seetõttu tormihell. Annab kännuvõsu. Kiirekasvuline
Osadel veetaimedel, kel õied vee sees. Õie ehitus sarnaselt tuultolmeldatavate taimedega lihtsustunud (näkirohi, hanehein , heinmuda). Tuul- Tuultolmlevate taimede õied on vähemärgatavad, lõhnatud ei sisalda nektarit hästi liikuvad õied või pikad rippuvad tolmukaniidid, pikad rippuvad õieraod ja pikad tudisevad varred. Isassugurakke kandvate tolmuterade arv väga suur. Neid valmib isas urvades tohutu suurel hulgal. Nt. kanepil tolmukaniidid ; kased, haavad, paplid urvad ; kõrrelised õisikud, pikad varred ; kõrvenõgesel on rippuvad tolmukad ja aktiivne tuultolmleja valminud tolmukas on kõver ja järsult läheb see turgori abil sirgeks ning tolmukas paiskub laiali. Õie tolm on sageli allergeen kaselised. Allergeenus on tugev, et emakas tunneks ära seda ainet, mis peab minema õigesse kohta. Putuk- jt. Loomad, õied hästi nähtavad, lisaks heale nähtavusele levitavad õied ka lõhna. Lisaks paljud taimed- õienektar
Kasvukuju Võrsed võrsed punakaspruunid, karvased Pungad pungad rootsulised, lillakad, karvased vahelduvad lihtlehed, ovaalsed või munajad, teritunud tipuga, ümardunud või nõrgalt südaja alusega, leheserv kahelisaagjas. Pealt tumeroheline, alt Lehed hallikate karvadega. Leheroots kuni 2 m pikk, karvane Isas- ja emasõied moodustuvad eelmisel sügisel. Isasõied urbades, 3-6 kaupa võrsete tipus, urvad rippuvad, kuni 7 cm pikad. Emasõied käbikese kujulised, õitsemise ajal punased, külgvõrsete tippudes. Valminud käbid Õied kuni 2 cm pikad, pruunid Viljad Vili on üheseemneline lame pähklike, punakaspruun, laia tiivaga. Valmivad oktoobriks ja varisevad kohe Õitsemisaeg märtsi lõpul - aprillis Kasvukoht: valgus poolvarju taluv niiskus talub suhteliselt kuiva mulda, eelistab niisket
ja vanas eas umbes sama laia põõsasjat, rohkesti hargnevat madalat kaske. Liigi üldlevila hõlmab Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjapoolsed alad. Võrsed: tumepruunid, tihedasti kaetud valgete väikeste karedate vahatäppidega. Lehed: munajad kuni ovaalsed, 1.....3,5 x 0,8.....2,5 cm (lehe pikkus on alati suurem kui laius), noorelt karvased, hiljem vaid alt roodudelt, leheroots 0,2.....0,6 cm, sügisvärvus kollane. Õied: -urvad 1.....2 cm pikad, püstised, raod karvased, IV-V. Viljad: seemned väikesed, tiib 2-3 korda seemnest kitsam, VIII-IX. Liik on väga külmakindel, kuid vajab kasvamiseks värsket kuni niisket mulda. Haljastuses võiks kasutada aiatiikide ja niiskete pargiaasade ilmestamiseks. Vaevakask (Betula nana L.) [nána] Nanus kääbusjas. Meie neljas kodumaine kaseliik, vaevakask, kasvab tavaliselt kuni 0,5...
Pungad äraspidimunajad, rootsulised, rohekaspruunid. LEHED Vahelduvad lihtlehed, äraspidimunajad või ümmargused, tömbi või pügaldunud tipuga, terveservalise laikiilja alusega, tipu osas serv kahelisaagjas. Leheroots kuni 2 cm pikk. Noored lehed kleepuvad. ÕIED, VILJAD Õitseb märtsi lõpul - aprillis, enne lehtede puhkemist. Isas- ja emasõied moodustuvad eelmisel sügise. Isasõied urbades, 3-6 kaupa võrsete tipus, urvad rippuvad, kuni 7 cm pikad. Emasõied käbikese kujulised, õitsemise ajal punased, lehtede kaenlas. Valminud käbid kuni 2 cm pikad, pruunid. Vili on üheseemneline lame pähklike, punakaspruun, kitsa tiivaga. Valmivad oktoobriks ja varisevad talvel. Käbid jäävad pärast varisemist kauaks puudele. KASVU- Külmakindel. Valgusnõudlik. Eelistab viljakaid niiskeid liikuva põhjaveega alasid.
Varem kasutati sarapuu jämedamaid vitsu tünnivitsadena, peenemad olid aga heaks materjaliks punutiste valmistamisel. Ka aiakaunistuseks pole see metsapuu paha. Temast saab tihedaid kaitsehekke, mis septembris annavad pealegi veel head maitsvat saaki. Võrratult kaunis on ilupuuna sarapuu punaselehine vorm, mille lehed on kogu aeg tumepunased. On olemas ka kollaseid ja lõhestunud lehtedega vorme. Ilupuuna on iga sarapuu väga kaunis kevadel õitsemise ajal, tal on pikemad ja kaunimad urvad kui teistel Eesti puudel. Pähklite saamiseks on aretatud hulganisti hea toiteväärtusega suuri ja õhukese koorega vilju kandvaid sorte. Kuidas aga sarapuud ära tunda, kui tal pähkleid küljes pole? Kui on suvi, siis maksab vaadata lehte. Tema lehe kõige laiem koht on teravale tipule väga lähedal ning leht on pehme, noorelt isegi karvane. Noored oksad on samuti sageli karvased. Talvel aga tuleb vaadata pungi. Need on rohekad või harvem
levinumaid pajuliike. · Lehed äraspidipiklikud või -kiiljad, lühidalt teritunud või tömpja tipuga, lainelise servaga, pealt hallikasrohelised, väga lühikarvased, alt hallid, viltjaskarvased, 6...12 cm pikad, 2...4 cm laiad. Abilehed suured, neerjad, püsivad kaua. · Noored võrsed hallid, viltkarvased, vanemad võrsed pruunikad, karvased. Pungad tömbid, pruunid, koonilised, hallide viltkarvadega · Õitseb aprilli lõpus, mai alul enne lehtimist. Urvad 2-4 cm pikad. · Hea meetaim. Annab teiste pajuliikidega kergelt hübriide. Salix rosmarinifolia (hundipaju) - Areaal: Euroopa, Siber. Eestis sage, kasvab soistel kraavikallastel, jõgede kallastel ja niisketel liivadel. Moodustab sageli tihedaid kogumikke koos madala kasega. 1-1,5 m kõrgune tihedasti hargnev põõsas. · Lehed süstjad, terveservased, pealt rohelised, alt hallikad, siidkarvased, 2...6 cm pikad ja 0,3...1 cm laiad
rakendust leidnud ravimite valmistamine. Paljude rahvameditsiinis kasutusel olnud erinevate puuliikide koorest ja noortest kasvudest arstimite põhjal on valminud arstirohud, mida on võimalik osta nüüdsetest apteekidest. Mõningal määral kasutavad rahvaliku käsitöö valmistajad nüüdki kasetohtu, paju- ja männikoort. Riidevärvimisel on käsitöö huvilistel küllap üsna perspektiivne kasutada vanu värviretsepte, kus sobiv toon saadakse teatava puu koore tarvitamisel. PUUDE URVAD, ÕIED JA VILJAD Ülevaade traditsionaalsest kasutusest Puude urbadest olid talurahva seas, nii nagu tegelikult ka tänapäeval, väga populaarsed paju urvad. Need tõusid inimeste tähelepanu keskpunkti kevadpühade ajal. Ammustest aegadest on olnud rahval kombeks ehtida ruume urbades pajuokstega palmipuude ja lihavõtte pühade ajal märtsis aprillis. Kristlikuks põhjenduseks kombele on olnud see, et kui Lõuna Euroopas olid nende tähtpäevade sümboliteks
• Vastlapäev- teisipäev, 7 päeva enne lihavõtteid; päikest rohkem lumi hakkab sulama. (3.veebruar kuni 9. märts). See aasta on vastlapäev 4.märts • Palmipuude püha ehk urbepüha- pühapäev enne lihavõtteid (15.märts kuni 18.aprill). Sel päeval on levinud pajuurbadega urbimine, see tähistas tervist, edu ja õnne; hommikul äratati ja löödi " jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgaks, tark meel pähe ja hääd sõnad suhu". Urbijale kingiti mune, ja "urvad sulle ja muna mulle", ütles urbija. • Vaikne nädal- vaikne neljapäev ja suur reede. Vaikuse nõue, et keeldmüra teha. Tähtsamad pühad neljapäev ja reede. Suur reede on Kristuse surmapäev st peetakse teda halvaks päevaks. (20.märts kuni 23.aprill) • Lihavõtted- pärast pikka paastu võib liha süüa ja piima juua; pärast kevadist pööripäeva kui tuleb esimene täiskuu ja täiskuu esimene pühapäeval ( 22.märts- 25.aprill)
suurtel pühadel. Talvise pööripäeva ajal igihaljaste okste kojutoomine on elu sümbol kõigis kultuurides. Novembri alguses (muistse yule'i ajal tõid rohelisi puid koju germaanlased. Kristlus seostas keskajal haljast puud paradiisipuuga. Peale kuuseokste on samatähenduslikud olnud kadaka ja muude igihaljaste okaspuude oksad. Paljude muudegi pühade juurde kuulub elujõu ja tervise sümbol elavate okste näol: urvad lihavõtete ajal, kased lihavõtete ja jaanipäeva ajal, mardi- ja kadrivitsad, jõuluvana vits. Kõigi nendega löömine tagab jõu. Ajaleht kirjutab jõulupuudest Põltsamaal ja Jõgeval: "Kui asulad piirduvad põhiliselt ainult jõulukuuse ehtimisega, siis linnades kaunistatakse veel ka ühiskondlikke hooneid ja teeäärseid puid. "Jõuluvanikuid on meil kokku üle 70 meetri. Kesklinnas on valgustatud postide külge paigaldatud üle 40 lumehelbekujulise või kuusnurkse tähe
Mesinikud hindavad pajusid aga kui peaaegu ainsat meetaime varakevadel. Kuna paljude puude tüved on väga jämedad, siis on ka puit kasutusele võetud. Sellest tehakse paberit, vineeri, tselluloosi, samuti on ta keemiatööstuse tooraineks. Kuid peamine on siiski pajude väärtus ilupuuna. Erinevad liigid sobivad kokkuvõttes kõikidesse kasvutingimustesse. Osadel on ilusad läikivad, tumerohelised, hõbedased või punakad lehed. Teistel on suured kaunid urvad. Kolmandatel pikad kaunilt rippuvad oksad. Mõnel aga omapärane ümara kujuga võra. Paljudel liikidel on mitu head omadust. Ka nende paljundamine on lihtne: tuleb vaid oksajupp või vai maasse pista ja sellele tulevad piisava niiskuse korral ise juured alla. (lisa 13. pilt pajust). 18 Harilik toomingas (Padus avium) tumilgas, tuum, toom, meied Toomingas on kindlasti kõigil silme ees kevadise, valgeid õiekobaraid täis kauni puuna.
Põllule tuli minna varavalges, künda kas või üks vagu, olenemata ilmaoludest. · Lihavõttepühad, ülestõusmispühad, kevadpühad, kiigepühad, munadepühad (ajavahemikus 16.03 26.04) on liikuvad pühad, mille kulminatsiooniks on esimene täiskuu pühapäev pärast kevadist pööripäeva. Nädal enne kevadpühi peeti mitmes Eestimaa paigas urbepäeva., millega algas pühadenädal. Urbimiseks kasutatavate pajuokste järgi ennustati tulevikku: suured urvad hea viljasaak, oksad lähevad lehte hea õnn, okste kuivamine halb elujärg. Need tähtpäevad sisaldavad kevade tervitamise ja vastuvõtmise tavasid. Kiigepühade nimetus tuleneb sellest, et pühade hommikul pidavat tõusev päike rõõmu pärast kiikuma. Kui taevas on selge, saavat seda oma silmagagi näha. Vändras viidi munadepühade ajal muna ristteele, et haigusi ära hoida. Tänaseni on populaarne munade värvimine, koksimine, kinkimine või vahetamine. · Jüripäev (23
siirdesoos. Päris turbarabasse porss ei tungi. Eemalt vaadates tundub porss olevat põõsakujuline paju. Tegelikult ei kuulu ta pajuga isegi mitte ühte sugukonda. Porss on palju rohkemate harunenud okstega. Soos kasvaksid otsekui valmis luuad, mida pole vaja kimpu siduda. Küll aga on nii paju kui porsa õied koondunud urbadesse ning isas- ja emasurvad kasvavad eri põõsastel. Väga harva võib kohata porsa põõsaid, millel alumised urvad on isaõitega, aga ülemised emased. Porsa lehed on väga lühikese rootsuga, see hakkab järjest aeglaselt lehelabaks laienema, lehe ülemisel poolel on aga serv saagjas. Porsa lehtedel ja okstel võib aga näha kindlat määramistunnust: kollaseid näärmetäppe. Kes veel kahtleb, see purustagu porsa leht või oks näpu vahel ja nuusutagu. Nüüd jääb see liik kindlasti kauaks meelde. Kollased vaigunäärmed eritavadki seda iseloomulikku lõhna.
teatav tähtsus loomasöödana. Õied tähkjateks osaõisikuteks koondunud, tolmlemine tuule abil. 41. EESTI PUITTAIMED * Kuuluvad hk katteseemnetaimed, klassi kaheidulehelised, selts pajulaadsed, sgk pajulised, perek paju (21 liiki Eestis, rohkem seotud putuktolmlemisega, head meetaimed, kasut korvipunumisel, vanasti tehti lookasid, eelistavad niiskeid kasvukohti, hõberemmelgas ehk hõbepaju hõbedased lehed, raudremmelgas ehk raudpaju läikivad lehed, halapaju hõbevalged urvad vahastel tumepunastel võrsetel, tihti tuuakse tuppa) ja perek pappel (haab lühike eluiga aga kasut pargipuuna, hõbepappel ehk hõbehaab dekoratiivne puu, valgeviltjad lehed) * Kuuluvad hk katteseemnetaimed, klassi kaheidulehelised, seltsi nõgeselaadsed. Sugukond jalakalised: jalakal õied kahesugulised, tolmlevad tuulega kevadel, pähklike laia kileja äärisega, jalakaid ohustab seenhaigus jalaka surm. 42. SELTS PÖÖGILAADSED
Isasurvad kuni 2cm, emasurvad 4-10cm. 2-3m kõrgune põõsas. Kasvab üle Euraasia, ka Eestis. Kasutatakse vahest haljastuse. Vitspaju: Salix viminalis Lehed lineaarsüstjad, terve, allapoole pööratud serv, alt hallikad, siidkarvased, 8-15cm pikad. Emasurvad 4-6cm. Kasvab Euroopas ja Aasias. Ka Eestis. 5-6m kõrgune põõsas. Energiavõsa või hekk. Hundipaju: Salix rosmarinifolia Lehed süstjad, terveservalised, pealt rohelised, alt hallikad, siidkarvased, 2-6cm pikad. Õitseb mais, urvad kerajad. 1-1,5m kõrgune põõsas. Kasvab Euroopas, Siberis. Eestis kodumaine. 73. Dendroloogia mõiste. Botaanika ja metsanduse haru, mis uurib puittaimi, puid ja põõsaid ning liaane. Puidu omadused, kasutamine, süstemaatika. 74. Liigi mõiste. Taksonoomilised üksused. Kasutatakse bioloogias kindlal viisil omavahel sarnanevate organismide populatsiooni kohta. Liik – Perekond- Sugukond – Selts – Klass – Himkond – Riik – Domeen - Elu 75. Areaal. Introduktsioon
hea maine ja mitte ainult eestlaste hulgas. Võibolla on kase positiivse kujutelma tekkel oma osa ka tema tervendavatel omadustel. Kasemahla, kaseokstest saunavihta, kasepungi, kaseurbi, noori lehti, kase sütt ja tuhka, kasekäsna on ajast aega edukalt ihu tervendamiseks tarvitanud paljude rahvaste rahvameditsiin. Kõike seda arvesse võttes on igati loogiline, et kase väljendeid on ka meie keeles rohkesti. Metafoori allikana esinevad nii puu ise, kui ka tema osad oksad, lehed, urvad, pungad ning ka saadused, nt tuhk. Kasemahla on rahvameditsiinis kasutatud õige paljude hädade raviks (avitaminoos, uroloogilised hädad, podagra, üldise immuunsüsteemi nõrgenemise korral). 13 7. Pärn (Tilia) Rahvakeeles PÄRN, NIIN (murretes ka niids, niits, niider), LÕHMUS, PÄHN Pärnapuu hulk erinevaid nime tust annavad tunnistust sellest, et ta on Eestis levinud ja teada puuliik.Ta on meie rahvausundis hästi tuntud kui
ja sageli kammida, et need oleksid läikivad. Päeval tehti vastlasõitu, käidi ka külas, õhtu veedeti üheskoos tantsu lüües. Lääne-Euroopas märksa varem kui meil levinud karnevalikomme sai Eestis 19. sajandi lõpul seltsitegevuse hoogustudes populaarseks ning püsib stiilipidude kõrval veel praegugi. Kevad Kevade märksõnad on looduse ärkamine, muna kui elu sümbol, virkuse, ilu, vastupidavuse ja tugevuse taotlus. Kõige otsustavam põllutööde aeg täis ruttu. "Urvad sulle, muna mulle" Urbepäev on alati olnud pühapäeval täpselt nädal enne lihavõttepühi. Kirikuinimestele sümboliseerivad pajutibud palmioksi ning tuletavad meelde Kristuse teekonda Jeruusalemma, mil rahvas palmiokstega käes teda tervitama tuli. Rahvakombestikus on teisiti. Urvaokste puudutus pidi andma elujõudu, tervist, virkust. Sellest tervistavast toimingust on teateid meie maa idapoolsest osast. Urbepäeva varahommikul tuli enne teisi tõusta ja magajaid urvaokstega
Varem kasutati sarapuu jämedamaid vitsu tünnivitsadena, peenemad olid aga heaks materjaliks punutiste valmistamisel. Ka aiakaunistuseks pole see metsapuu paha. Temast saab tihedaid kaitsehekke, mis septembris annavad pealegi veel head maitsvat saaki. Võrratult kaunis on ilupuuna sarapuu punaselehine vorm, mille lehed on kogu aeg tumepunased. On olemas ka kollaseid ja lõhestunud lehtedega vorme. Ilupuuna on iga sarapuu väga kaunis kevadel õitsemise ajal, tal on pikemad ja kaunimad urvad kui teistel Eesti puudel. Pähklite saamiseks on aretatud hulganisti hea toiteväärtusega suuri ja õhukese koorega vilju kandvaid sorte. Kuidas aga sarapuud ära tunda, kui tal pähkleid küljes pole? Kui on suvi, siis maksab vaadata lehte. Tema lehe kõige laiem koht on teravale tipule väga lähedal ning leht on pehme, noorelt isegi karvane. Noored oksad on samuti sageli karvased. Talvel aga tuleb vaadata pungi. Need
on suurim 7-15 aasta vanuses. Kuid on 70a. vana, on tagavaraga 700 tm/ha, kuid Õitseb lehtimise ajal (mai-juuni). Viljakandvus lühiealine, maksimaalne vanus 50-70 a. kui liita hooldusraiete käigus väljaraiutud üksikpuudel 20-25 a., puistus 50-60 a. Raieküpseks saavad hall-lepikud 20-30 a. puidu kogus, siis ulatub koguproduktsioon Isaõied 3-6 cm pikkused rippuvad urvad, vanuses, 40 aastane hall-lepik on kuni 1000 tm/ha. mis asuvad eelmise aasta võrsete tipul 2-3- üleküpsenud. Täiesti külmakindel, valgusnõudlik, kasvab kaupa. Emasõied 2-3-kaupanoortel Peamiselt kasvab puhtpuistuna. Sageli asenduvad peamiselt viljakatel ja väga viljakatel võrsetel
Noored lehed sageli punakad. Lehed sulghõlmsed, 5-7 hõlmapaariga, 7-15 cm pikad, nahkjad. Septembris hakkavad kolletuma, hiljem pruunistuvad. Mõnel teisendil jäävad lehed talveks puule. Lehed on parkainetest väga rikkad, kõdunevad halvasti. Õitseb lehtimise ajal (mai-juuni). Viljakandvus üksikpuudel 20-25 a., puistus 50-60 a. Isaõied 3- 6 cm pikkused rippuvad urvad, mis asuvad eelmise aasta võrsete tipul 2-3-kaupa. Emasõied 2-3- kaupa noortel võrsetel. Tolmlemise ajaks ei ole seemnealged veel arenenud ja viljastumine toimub alles 2 kuu pärast. Seemneaastad 4-8 aasta järel, viljakates kasvukohtades ka igal aastal. Tõrud 1,5-3,5 cm pikad. Kuupula ümbritseb 1/3-1/4 pikkuselt. Seemneaastal võib 1ha-lt saada kuni 1,5 tonni tõrusid
annaabi.ee 
