KronoloogiaEesti ala vabanes lõplikult mandrijääst 11–13 tuhande aasta eest. Vanimad jäljed inimasustuse olemasolust Eesti alal pärinevad mesoliitikumist (5000 a e. Kr.). Vanimaks teadaolevaks asulapaigaks Eestis on
Sindi lähedal Pärnu jõe ääres paiknev Pulli asula, mis pärineb VIII aastatuhande keskpaigast e. Kr.
1154 – Eesti (
Astlanda ) ja Tallinna (Kolõvan) esmakordne mainimine
araabia geograafi al-Idrisi maailmakaardil
1202 – paavst
Innocentius III kuulutas Vana-
Liivimaa (
Maarjamaa ) ristiusku pööramiseks ristisõja, asutati Mõõgavendade Ordu
1208-1227 –
Muistne vabadusvõitlus
1227 – Mõõgavendade Ordu allutas Tallinna ja kogu Põhja-Eesti
1238 – Taani ja ordu sõlmisid Stansby lepingu, millega
taanlased said tagasi Tallinna ja Põhja-Eesti
1343 23. aprill – Harju ülestõusu algus, mõisade, kirikute ja kabelite ning Padise kloostri põletamine, sakslaste
tapmine . Eestlased piirasid Tallinna ja valisid 4 kuningat
4. mai – läbirääkimised ja Eesti kuningate tapmine
Paides 1523 – reformatsiooni algus Eestis
1558-1583 – Liivi sõda, 1600-1621 Rootsi-Poola sõda
1629, 16. september – Rootsi ja Poola sõlmisid Altmargi
vaherahu , kogu Eestimaa sai Rootsile
1629-1699 – Rootsi aeg
1643 –45 – Taani-Rootsi soda Brömsebro rahu, millega Taani loovutas Saaremaa Rootsile
1695 –97 – suur nälg Eestis, suri 70 000–75 000 inimest – viiendik tolleaegsest eesti rahvastikust
1699 – Vene
tsaar Peeter I, Poola kuningas ja Saksi kuurvürst August II ning Taani kuningas
Frederik IV sõlmisid sõjalise liidu Rootsi kuninga Karl XII vastu
1700-1721 – Põhjasõda
1703 – venelaste rüüsteretk läbi Viru-, Järva-, Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa
1710–1713 – viimane ning suurim katk Eestis, suri umbes 200 000 – pool rahvastikust
1721, 30. august – Uusikaupunki rahu, Venemaa sai Rootsilt Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa ning Kagu-
Karjala 1721–1917 – Vene
Impeerium 1783 – Paldiski sai linna õigused
1784 – Võru linna asutamine
1802 – Tartu ülikooli
taasavamine Linnad
sõdades/murrangulistes sündmustesTallinn
1219 MVV, Tallinnasse saabus Taani laevastik
Tartu
1224 MVV, linna piiramine ordu poolt
Paide
1343 4 eesti kuninga
hukkamine , Jüriöö ülestõusu „vaimne“
lõpp
Tallinn
1524 pildirüüste seoses reformatsiooniga
Tartu
1525 kirikute rüüstamine Tartus
Tartu
1558 Liivi sõja algus, Vene väed tundisid Tartu piiskopkonda
Tallinn
1561 linn läks Rootsi kuninga võimu alla
Põltsamaa
1570 . aastatel seal resideerub Taani kuningas
Magnus Kuressaare-Valga kosusid
linnadena 16. sajandil
Tartu
1631 Skytte
palus Gustav II-l muuta Tartus asuv gümnaasium
ülikooliks
Tartu
1632 Tartu ülikooli loomine
Narva
1700 lahing Põhjasõjas, kus Rootsi lõi Vene vägesid
Tartu
1704 Peeter I vallutab Tartu
Tallinn
1710 toimus
otsustav lahing, Tallinn alistus Vene vägedele
(Põhjasõda)
Paldiski 18.
sajandil tõusis Paldiski tähtsus meresadamana
Võru samuti
oluline linn Vene ajal
AJALUGU
4: 11. KLASSEesti
ajalugu muinasajast 19. sajandiniEesti muinasaeg
Muinasaeg:
11000 eKr – 13. saj. Esimesed teadaolevad asulad ca 7500 eKr.
Kiviaeg (10000-1500 a eKr)
Selleks ajaks on välja kerkinud 2/3 praegusest Eestist. Läänemeri alles välja kujunemisel. Tekib inimasustus Eestis – kaua peeti kõige vanemaks Pulli asulat Sindi lähedal, kuid 2001. aastal samast piirkonnast , Reiu jõe suudmest leitud asulakoht võib aga olla mõnevõrra vanemgi olla. Mõlemad nad kuuluvad nn. kunda kultuuri rahvale (nime saanud ühe varem asustatud asulakoha järgi Kunda lähedal Lammasmäel). Tööriistad valmistasid kundala-sed kivist, luust , sarvest ja ka puust. Elatusid kalapüügist ja jahist. Kütiti põtru, kobrast, mere ääres hülgeid. Elasid sesoondselt, asukohad põhiliselt jõgede-järvede ääres.
Pronksiaeg
Jõuti esimese tõeliselt revolutsioonilise materjalini, milleks oli pronks. Praegu dateeritakse vanimad Eestist leitud pronksese-med umbes aastast 1500 e.kr. Pronks oli harv ja kallis, sellepärast kasutati ka kivist tööriistu. Pron-ksist valmistatigi peamiselt vaid ehteid .
Tänu tööriistade paranemisele oli võimalik püüda paremat saaki, koguda varandust – kujunes kaup-lemine.
Hakati rajama kindlustatud asulaid, mille vajadus annab tunnistust rahututest oludest . Ini-mestel oli juba mida röövida – näiteks pronksesemeid ja kariloomi. Rajati põlde, mis võivad olla senini säilinud. Ilmselt tuli sellajal Eestis kasutusele ka ader.
Rauaaeg (500 e.Kr)
Pronks oli harv ja kallis. Selleks, et seda saada, oli vaja leida tina ja vaske. Rauda leidus rohkem, see oli vastupi-davam ja odavam. Raudkirved võimaldasid ulatuslikult alet teha ja uusi, viljakaid maid kasutusele võtta, tänu sellele suurenesid kar-jad. Eluviis muutus paikseks, rahva arvukus kasvas ja asustus tihe-nes. Tekkisid kauban-dussidemed – vahetati vilja, karusnahka ja ehteid. Ehitati kivikirst- ja tarandkalmeid.
Eestlaste
kujunemise kohta on mitu varianti. Vana
teooria
järgi saabusid inimesed jääpiiri taandudes ning meie esivanemateks
oli kammkeraamika hõim
(~5000 a tagasi). Uue
teooria
järgi oleme kujunenud mitme hõimu sugunemisel – seega veel
varasemalt. Kõige
uuema variandi
järgi aga ei arva teadlased, et hõimud võivad kiirelt kujuneda ja
seguneda, vaid et kõik see võttis väga kaua aega.
Kunda kultuur
(10000 a tagasi) –enamjaolt küttisid, oskasid valmistada kivist, luust, sarvest ja puust tööriistu. Elasid püstkodades. Võimalik, et lähtekohaks olid tänase Kirde-Poola ja Lõuna-Leedu alad.
Kammkeraamikakultuur (5000 a tagasi idast) – kammkeraamika ajajärk oli küttimise ja kalastamise kõrgaeg, elasid majades mis olid juba nelinurksed ja viilkatusega. Osati valmistada savist anumaid, mida kaunistati kammitaolise esemega vajutades, anumate põhi oli alt ümar. Mongoliidse välimu-sega. Teada ~50 asulakohta.
Venekirveskultuur – (nim vene paat-paaditaolised kirved). Peale küttimise ja kalapüügi hakati ka põldu harima , tehti savipotte, õpiti ka kangast kuduma . Tööriistad olid ikka kivist ja juurde tuli nn venekirves. Osad kirved, mis on leitud, ei näi aga olevat mõeldud töö tegemiseks vaid sõjalisel eesmärgil. Pärit võib-olla lõuna poolt – europiidne välimus.
Põhjapool
domineerivad kammkeraamlased, panid aluse läänemeresoome
kultuurile.
Lõunas
venekirveskultuuri järglased, kellest kujunesid balti hõimud.
Eesti
ja eestlased muinasaja lõpul (13.saj) –
rahvaarv kasvas, asustus tihenes. Tegevusvaldkonnad : Maaharimine,
käsitöö, kaubandus. Elati suitsutares. Valitses ebavõrdsus ja
sõltuvussuhted – eestlaste jõukamaid talusid nimetati mõisateks.
Eesti
(riigis)
on mõningaid märke ühtsuse kohta (Raikküla kärajad – jõukamad
eestlased, kes käisid koos ja pidasid kõnekoosolekuid). 8 suurt
muinasmaakonda,
mis jagunesid kihelkondadeks
(13. saj alguses 45 kihelkonda).
Eesti allutamine võõrvõimudele: vabadusvõitlus ja Jüriöö ülestõus
Vabadusvõitlus
1208-1227
Põhjused:
- Baltikum oli viimane paganlik piirkond: 12. sajandil algas sakslaste tung itta
- Eesti polnud ühtne riik
- Balti riikide omavahelise koostöö vältimiseks rünnati „keskelt“ – Liivimaa oli seega juba ristiusutatud (juht Kaupo )
- Innocentius III – läbi aegade auahneim, sõjakaim paavst; Liivimaa piiskop Albert – samuti agressiivne vallutaja, juhtis eestlaste ja latgalite alistusretki
- Ristiusustamiseks oli loodud Saksa ordu, millele loodi allharuna 1202 a. Mõõgavendade ordu (Liivimaal tegutsenud vaimulik rüütliordu, mis asutati Baltimaade vallutamiseks)
- 1237. a. ühines Saksa ordu Mõõgavendade orduga, mille baasil moodustati Saksa ordu Liivimaa haru – Liivi ordu
Sõja
käik:
Etapp – jõudude tasakaal
1208 Sakslaste
sissetund Ugandisse
1210 Ümera
lahing
– toimus
pärast Võnnu (Mõõgavendade ordu üks tähtsaim tugipunkt)
piiramist. Eestlased põgenesid Võnnu alt, sest Riiast oli oodata
suurt väge. Nad jäid Koiva lisajõe Ümera äärde varitsema ja
tungisid neid jälitanud sakslastele, liivlastele ja latgalitele
ootamatult kallale. Rünnak kulges edukalt ja eestlased saavutasid
võidu.
1212-1215 Toleida
vaherahu
Etapp – sakslased saavutavad edumaa, sest lisanduvad uued vaenlased
1217 Madisepäeva
lahing
– toimus
Viljandi lähedal Sakalas Eestlaste maleva ja ristisõdijate vahel.
Eestlased said raskelt lüüa. Langes eestlaste vanem Lembitu ja ka
liivlaste vanem Kaupo.
1219 Taanlased
(ja rootslased ) Tallinnas – Tallinna
sadamasse saabus suur taanlaste laevastik. Retke juhtis kuningas
Valdemar II. Asuti takistamatult eestlaste linnusesse. Eestlased
kogusid salaja vägesid ja tungisid taanlaste laagrile kallale.
Rünnak oli algul edukas, kuid siis ründas eestlasi ootamatult taani
kuninga väkke kuulunud lääneslaavlaste vürsti Vitslavi üksus.
Taanlased koondusid uuesti ja saavutasid võidu. Pärimuste järgi
olnud võidu toojaks hoopis lahingu ajal taevast alla langenud lipp,
millest sai Taani riigilipp. Pärast võidukat lahingut ehitasid taanlased Tallinna tugeva kivilinnuse ja hakkasid ristima Revala mk.
elanikke.
Etapp – eestlaste meeleheitlik, kuid tulutu vastupanu ja lõplik alistumine
1222-1223 Eestlaste
edu
1224 Tartu
alistamine
1227 Saaremaa alistamine
Kohe
pärast MVV lõppu: sakslased vs taanlased – 1233. a veresaun Tln,
kus ordu tappis 100 paavsti vasalli. Rahu pärast 1238 Stensby lahingut
– Harju- ja Virumaa läksid lõplikult Taanile
Tagajärjed,
tulemus, mõju:
- Eesti alad jagunevad 4 maahärra vahel (tülid, puhkevad kodusõjad)
- Eesti aadelkonna ( eliit , ülikkond) kadumine (hukkusid, sulandusid jne) – kujunes välja uus aadelkond , kes koosnes võõramaalastest: Baltisakslased
- Maarahvas (eestlased) alistati lepingutega – koormised (kümnis ja hinnus), sõjateenistus, kirikute/sildade ehitamine
- Ristiusu pealesurumine – võiduristimine
- Samas, Eesti seoti Lääne-Euroopa kultuuriruumiga: kirikud, koolid, euroopalik ühiskonnastruktuur, Hansaaeg 13.-16. sajand
NB!
1242 Jäälahing Peipsil – ristisõdijate edasitungi peatab
Aleksander Nevski Venemaalt
Jüriöö
ülestõus 23. aprill 1343
Põhjused:
- Taani aladel aadlikel suuremad õigused ja talupoegade olukord oli raskem
- Kuuldused Taani alade müügist Ordule
Sõja
käik:
Eelnes
põhjalik ettevalmistus. Algul
saatis eestlasi suur edu – kogu Harjumaal põletati mõisaid ja
kirikuid, kättesaadud sakslased tapeti . Vallutati Padise klooster .
Lühikese ajaga oli kogu Harju (v.a. Tallinn) võõrvõimust vaba.
Ülestõusnud valisid endale neli kuningat ja ühine vägi liikus
Tallinna alla. Linna vallutamiseks paluti abi Rootsilt e. Turu
foogtilt.
Vahepeal
puhkes ülestõus ka Haapsalu lähistel (Ordu alad!). Ordu pidi
sekkuma, loobudes Vene sõjakäigust. Eestlaste juhtide ja ordu vahel
toimusid Paides läbirääkimised, kus eestlaste kuningad
tapeti. Mässajad
olid edasipidi ilma peata ja seega ebaedukad. Ordu asus
sõjategevusse, Rootsi väed jõudsid kohale liiga hilja.
Ülestõusnud
palusid abi ka venelastelt ja Pihkva vägi tungiski Tartu
piiskopkonda. 24.juulil puhkes ülestõus Saaremaal. Asuti piirama
võõrvõimu peamist tugipunkti Pöide linnust, mis alistus. Liivi
ordu olukord muutus keeruliseks ja ta palus abi Saksa ordult, kes
saatis siia suure abiväe. Tapeti saarlaste kuningas Vesse, pärast
mida abijõud kiirustades lahkusid. Järgmisel talvel koondas Liivi
ordu jälle suure väe, Saaremaa löödi seega lõplikult alles 1345.
aastal.
Tagajärjed,
tulemus, mõju:
- 1346 müüs Taani oma valdused ära – Eesti alad sakslaste käes: 3 feodaalriiki
- Talurahva karistamine (koormised, karistused), enamik talupoegi kaotasid isiklikud vabadused: pärisorjus
- Kontrolli hoidmiseks läksid aadlikud maale elama, kujunesid mõisad. Kuna Euroopas suurenes vajadus vilja järele, siis mõisaid laiendati
- Samas, Vana-Liivimaa üldine jõukus parandas siiski ka talupoegade olukorda
ERINEVUSED
JA SARNASUSED
Võitlus ülemvõimu pärast Läänemerel: Liivi sõda ja Põhjasõda
Liivi
sõda 1558-1583
Põhjused:
- Tugevad naabrid : Venemaa ( Moskva suurvürstiriigi) välispoliitika – soov allutada Läänemere idarannik ja saavutada vaba väljapääs Läänemerele
- Rootsi püüd oma mõjuvõimu laiendada ida suunas
- Vana-Liivimaa sõjaline ja poliitiline nõrgenemine – sisetülid feodaalide vahel
Ajend :
„Tartu
maks“:
Venelaste
väljamõeldis, mille kohaselt Vene tsaarile tuli maksta üks mark
iga Liivimaa elaniku pealt aastas. Põhjenduseks toodi, et Liivimaa
on Vene võimu alune maa ning aastasadu tagasi lubanud vürstid saksa
feodaale sinna asuda vaid juhul, kui need maksavad korralikult makse.
See kõik oli puhas väljamõeldis.
1558 Liivi
sõja algus
– Vene väed tungivad Tartu piiskopkonda. 11. mail alistus
venelastele Narva ja 18. juulil Tartu
- Venelased vallutasid väiksemaid linnuseid, eesmärgiks jõuda Tallinna alla
- Ordu asus pealetundile
Taani
vahendusel lühike vaherahu, Taani
kuningas ostis vennale hertsog Magnusele Saare-Lääne piiskopkonna
Järgnes
uus venelaste pealetung, ordu
täielik hävitamine.
(Samal ajal Eesti talurahva ülestõus: rüüsteretked olnud
kurnavad, vastuhakk kasvas üle kättemaksuks mõisnike vastu).
1561 Vana-Liivimaa orduriik langes
Aadlikud
tundsid hirmu (välisvaenlane+talupojad), hakati otsima uusi tugevaid
maahärrasid
Tallinna
vasallid: Rootsi kuningas Erik XIV
Liivi
ordumeister: Poola kuningas Sigismund II August
Naabrid
omavahel: 1563-1570 Taani-Rootsi tüli, Rootsi edukas, Taanile jäi
vaid Saaremaa
Poola-Rootsi
suhted paranesid, sest Rootsi kuningas abiellus Poola printsessiga
Taani
Magnus tahtis suuremat võimu, soovis teha koostööd. Poolaga
läbirääkimised ebaõnnestusid, aga Ivan IV koostöö idee meeldis,
tahtis luua Moskvast sõltuva vasallriigi
- Ivan andis Magnusele mandril tugipunkti (keskus Põltsamaa). 1570. aastal saabus Magnus Vene väe ja mõisameestega Tallinna alla, aga kuna puhkes katk, siis muutus piiramine tõsiselt rängaks. Otsustav vaatus toimus 1577 aastal, kui toimus Tallinna teine piira-mine vene-tatari 50 000 liikmelise väe poolt. Vene väed said lüüa.
Otsustavaks sai, et Rootsit toetas Poola koos kuningas Batory’ga. Ta alustasi
sõjakäiku Venemaa vastu. Viimane oli sõjas ebaedukas .
1582
Jam Zaploski vaherahu Venemaa ja Poola vahel
Rootsi
väed vallutasid Vene-Poola sõjategevuse varjus kogu Põhja-Eesti
Sõja
lõpp: 1583 Pljussa vaherahu
Põhja-
ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja
Liivimaa jäid Poolale, Saaremaa jäi aga kuni 1645.
aastani Taani koosseisu.
Tagajärjed,
tulemus, mõju:
- Algas kolme kuninga aeg. Eesti ala oli veelgi lõhestatum (katoliku- ja luteriusk)
- 17. saj nn jätkusõjad ja pidevad tülid
- 1600-1629 Rootsi-Poola sõjad (kodu- ja ususõda)
1629
– Altmargi
vaherahu.
Sõlmiti Preisimaal Poola ja Rootsi vahel. Vaherahuga loovutas Poola
kõik Väina jõest põhja pool asuvad alad Rootsile. Sellega
kinnitati kogu mandri- Eesti kuulumist Rootsi võimu alla.
1645
– Brömsebro
rahu.
Saaremaa läheb Taani võimu alt Rootsi võimu alla.
Liivi
sõda oli Eesti jaoks katastroof. Suur osa rahvastikust hukkus. Terve
inimpõlve jätkusid tapmised ja epideemiad; linnad ja kaubandus
käisid alla.
Põhjasõda
1700-1721
Põhjused:
- 17. sajandil oli Rootsist saanud Läänemerel valitsev suurriik . Paistis, et hakkab täide minema Rootsi valitsejate unistus muuta Läänemeri Rootsi sisemereks. Kui 1697. aastal sai troonile 15-aastane Karl XII, lootsid Taani, Venemaa, Saksimaa ja Poola ära kasutada Rootsi valitseja noorust ja sõlmisid Rootsi vastu liidu
- Lisaks aadlike pahameel – baltisakslased polnud rahul Rootsi kuningavõimuga, kes tahtis talupoegade olukorda parandada ( reduktsioon – aadlike võimu piiramine)
Sõja
käik:
- 1700 Riia piiramine Poola poolt, kuid üllatusrünnak ebaõnnestub. Rootsi saadab väed appi ja olukord stabiliseerub. Taani lüüakse mängust välja.
- Narva lahing: Rootslaste vägede arv oli Venelaste omast kordades väiksem, kuid tänu lumetormile saavutasid võidu. Kuningas satub eufooriasse, peatub talveks Laiusel ning võtab siis suuna Riiale.
- Venemaa kuningas Peeter I aga võtab õppust. Alustatakse hävitavate rüüsteretkedega Eestimaal. Peeter I laskis 1708. aastal hävitada Tartu. Eesti alad alistusid järk-järgult venelastele.
- Paljud Rootsi sõdurid hukkusid 1708-1709 olnud erakordses pakases ja sellepärast olid nad 1709 aasta juunis halvas seisus ja kaotasid Poltaava lahingu. Venemaal avanes võimalus vallutada ka Eesti ja Liivimaa, kus Rootsi vägesid nõrgestas 1710. aastal tabanuid katkulaine.
- 1712. aastal tungisid Vene väed Soome ja 1714. aastal oli juba kogu Soome nende käes. Taas astus sõtta ka Taani. Olukord muutus Rootsile juba lootusetuks ja 1721. aastal sõlmiti Soomes Uusikaupunki väikelinnas rahuleping . Rootsi oli sunnitud andma Venemaale Eesti, Liivimaa, Ingerimaa ja Lõuna-Karjala, kuid sai siiski tagasi Soome. Rootsi oli lakanud olemast suurriik.
Tagajärjed,
tulemused:
- Vene aja algus (kuigi Rootsi püüdis alasid veel terve sajandi jooksul tagasi saada)
- Küüditamine, katk, sõjategevus – rahvaarv väheneb tohutult. Maa on laastatud!
Mõju
eestlastele:
Põhjasõja
esimestel aastatel tabasid kohaliku elanikkonda eriti rängalt Vene
vägede ja nende liitlaste tatarlaste rüüsteretked. Kohalike
inimesi tapeti ja piinati julmalt. Lapsed jäeti mõnikord ellu, et
neid siis Venemaal müüa. Põhjasõja ajal põgenesid paljud
talupojad koos peredega metsadesse ja soodesse.
Juba
sõja ajal algas ka meeste värbamine Rootsi regulaarvägedesse. Seda
nii vabatahtlikuna kui ka sundkorras. Juba enne Narva lahingut 1700.
aastal hakati moodustama maakaitseväge. Ligikaudsete arvestuste
järgi värvati maakaitseväkke 7000-8000 eesti ja läti talupoega.
Nad võtsid osa mitmetest lahingutest ja pidid taluma ka kaotusi.
Sõja
ajal suri katku umbes 200 000 eestlast ja 1712. aastaks oli
Eestisse veel jäänud 150 000-170 000 inimest.
ERINEVUSED
JA SARNASUSED
Maarahvas
Muinasajal
Nagu
teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid eestlased algselt
majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena,
kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine .
Erinevate
sõdade mõju, erinevate võõrvõimude aeg
Ordu
ajal:
Pärast MVV seoti maarahvas mitmete lepingute ja maksudega. Jüriöö
ülestõusule järgnes järjekordne karistamine – olukord ja
nõudmised muutusid veelgi karmimaks. Nende õiguslik seisund
vähenes, tugevnes läänimeeste võim talupoegade üle ja suurenes
viimaste voli rakendada otsest füüsilist vägivalda. Talupojad
pidid ehitama linnuseid, kirikuid ja rajama teid; samuti käima
isandaga kaasas sõjakäikudel.
Mitmed
aadlikud tulid elama maale, kuna Euroopas oli suur nõudlus vilja
järele. Tekkis teoorjus.
Koormiste kasvu ja mõisnike kasvava surve tõttu põgenesid mitmed
talupojad linna või piiri taha.
Väljakaevatud
luustikud nätavad, et eestlaste füüsiline seisund pärast ordu
vallutust halvenes. Iimesed jäid lühemaks ja nõrgemaks, olid
tõbisemad ning surid nooremalt. See räägib viletsamast toidust ja
raskemast elust, oma rolli etendasid külla ka halvad
ilmastikutingiused ja ikaldused. Eriti kehv oli olukord 1315. a
näljahäda ajal, mil tuli ette isegi kannibalismi.
Liivi
sõda
oli Eesti jaoks katastroof. Suur osa rahvastikust hukkus. Terve
inimpõlve jätkusid tapmised ja epideemiad; linnad ja kaubandus
käisid alla.
Kolme
kuninga aeg
Kui
Lõuna-Eesti oli Poola võimu all, rahva alujärg parenes. Linnad
siiski oma endist hiilgust ei taastanud . Poolakate vastureformatsiooni raames saavutasid jesuiidid mõningast edu just
talurahva seas. Hilisem luterlik Rootsi võim kihutas jesuiidid
minema ja hävitas nende töö viljad, ent on küsitav, kas Tartu
ülikool saanuks tekkida ilma eelneva jesuiitide koolitraditsioonita.
Saaremaa
kannatas Liivi sõjas vähem, mistõttu üldine heaolu oli seal
suurem. Aadli eesõigused olid Saaremaal väiksemad, kohustused ja
talupoegade õigused aga suuremad kui mandril. Taani võimud viisid
saarel läbi reduktsiooni.
Rootsi
aeg:
Vaata Rootsi aja lehelt.
Ka
Põhjasõja
lõppedes
oli Eesti täiesti laastatud ja rahvastik väljasuremise äärel.
Mahapõletatud
mõisad ja talud tuli uuesti üles ehitada. Maal oli puudus tööjõust
ning künni- ja veoloomadest. Põllumaad olid suurelt osalt kasvanud
võssa.
Vene
aeg:
Peeter I viis läbi restitutsiooni – riigimõisad anti tagasi
endistele omanikele. See oli tarvilik, et tõmmata siinne baltisakslaste eliit enda poolele, et kasutada seda siis uue, senisest euroopalikuma Vene impeeriumi ülesehitamisel. Eestlastele
tähendas see aga pärisorjuse taaskehtestamist terveks sajandiks.
Lisaks läks Põhjasõda Eestile maksma vähemalt 200 000 inimelu –
üle poole rahvastikust.
Kas
maarahvas = talupojad = eestlased ?
Enamus
eestlasi olid talupojad. Need, kes saavutasid kõrgema seisuse
tavaliselt ajapikku ka saksastusid (või hakkasid tegutsema koos
valitseva võimuga).
Demograafiline
areng
Pärast
Liivi sõja lõppu taastas Eesti rahvaarv kiirelt – 1695. aastal
elas siin kuni 400000 inimest.
Kuid
Põhjasõda oli rahvaarvule eriti laastav.
Lisaks 1710. aastal maad laastanud katku tõttu oli olukord väga
raske. Sellegi poolest kasvas rahvaarv jälle, seda tänu soodsaile
majandusoludele ja suuremate epideemiate puudumisele. Rootsiaegne
rahvaarv saavutati 1750. aastatel.
Linnad ja linnarahvas
Linnad
muinasajal
Muinasaegne
linn tähendas linnust või kindlust. Võimsad linnused tekkisid
11.-12. sajandil. Neid
ehitati mullast ja puust, osalt ka kivimüüri peale puust varjendid.
Eestlaste linnuseid oli raske vallutada.
Hiljem
tekkisid ka nn „aolinnad“,
kus kaupmehed kauplesid, puhkasid ja talvitusid. Seal leidusid ka
nende kaubalaod ja töötasid vajalikud käsitöölised (Tallinn,
üles märgitud 1154. aastal)
Linnad
keskajal
(Keskajast
Liivi sõjani Eestis 9 linna)
- 13. sajandil kasvas linnade tähtsus: kaubavahetuse ja võõrvõimu esinduse keskused
- Vajadus linnu kaitsta ja kindlustada – kutsuti kohale ehitusmeistreid ja käsitöölisi
- Linnaõigus – maaisanda kehtestatud kohustused ja eesõigused linnakodaniekele
- Linnakodanik – iga vaba inimene, kes elas linnas püsivalt, maksis makse ja täitis kohustusi.
- Eelised: nende üle mõistis kohut vaid linna kohus, tohtisid tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega, võisid vabalt kasutada linna vara ( metsad , heinad jne)
- Linnarahvastik koosnes kaupmeestest, käsitöölistest ja arvukast kodaniku-õigusteta, kuid isiklikult vabast alamrahvast
- Linna valitses raad, kellel oli suur võim: linna sissetulekud, kohtuvõim, hoolitseda heakorra, julgeoleku, kirikute, koolide, vaeste jm eest
- Ametlik keel linnas saksa keel, kuid ka Eesti keel kasutusel
- Peamine sissetulek tuli kaubandusest. Peamiselt veeti välja teravilja. Sisse veeti soola, metalli, soolaheeringat, tubakat
- Linnades elas ca 8% elanikkonnast; ühiskond oli rangelt seisuslik (kõik kodanikud kuulusid mingisugusesse kollektiivi)
- Tsunft – käsitööliste ühing, mis koondas ühe ala meistreid. Igal tsunftik oli oma põhikiri e skraa ; tsunft kaitses turgu ja kontrollis kvaliteeti
- Gild – tsunfte ühendav organisatsioon. Ühes linnas oli tavaliselt kaupmeestest koosnev suurgild ja mitu käsitöölistest koosnevat väikegildi.
Tsunftid
ja gildid seisid oma liikmete heakorra eest; lisaks usulised ja
sõjalised organisatsioonid
Linnad
Rootsi ajal
Eesti
linnad ja kaubandus käisid Rootsi ajal aeglaselt, kuid kindlalt
alla. Põhiliselt eksporditi teravilja ja lina, kuid kuna kaubateed olid muutunud, vähenes Venemaa transiidi osa kaubanduses pidevalt.
Olude tõttu muutusid Eesti linnad vähetähtsateks ja jäid teistest
maha (Tartu oli väike, paari tuhande elanikuga lagunev väikelinn!).
Linnade edenemist pidurdas keskaegne trunftikord, mis välistas
konkurentsi ja aeglustas uue tehnoloogia kasutuselevõttu. Asi paranes , kui hakati looma manufaktuure – käsitöökodasid, kus töö
oli efektiivsem.
Muutus
toimus linnade välisilmes – valitsevaks kunsti- ja ehitusmoeks oli barokk (Narva ehitati täielikult barokkstiilis välja, kuid kõik
hävis II MS ajal)
Linnad
Vene ajal
- Rootsi aja lõpus toimus kaubanduse allakäik: Hansaaeg sai läbi, Uusaja maailmas kujunesid kaubandusteed ümber – põhjuseks suurem sõltuvus riigist, range tsunftikord . Eesti alad lülitati ülevenemaalisse turgu, tänu millele loodi tihedaid kaubandussidemeid ning arenes tööstus ( manufaktuurid , Räpinas paberivabrik, mis töötab siiani).
- Üle maa loodi hästitoimiv postijaamade- ja maanteede võrk
- Kiirelt arenesid Tallinn ja Narva, loodi sadamalinn Paldiski. Samas ülikooli sulgemise tõttu Tartu mandumine; olukorda halvendas veelgi 1775 aastal toimunud tulekahju
Aadelkond
Muinasaeg
Maakondade
eesotsas ei seisnud maakonnavanemad, vaid neid juhtisid
kihelkonnavanemad üheskoos. Võimalik, et kihelkonnavanemaid kutsuti
kuningaiks (tähendas pealik, juht). Kuningastaatus võis mõnel pool
isegi päritav olla. Ühiste asjade arutamiseks kutsuti kokku
kihelkonna või maakonna vabade meeste üldkoosolek, millel peeti
ühtlasi muistsete tavade järgi kohut.
Võib seega arvata, et muinasaja lõpuks oli Eesti ühiskond juba
küllaltki kihistunud ning nii võim kui ka maa ja tootmisvahendid olid koondunud väikese hulga ülikute (vanemate) kätte.
Aadelkonna
ja mõisate kujunemine
- Algselt vallutajad – ristijaid ise, nende kaaskond, eestlaste ülikud, aga ka nt ehitusmeistrid
- Püsiva koloonia rajamiseks kutsuti siia elanikke
- Esialgu linnades, maal vaid andamite „aidad“
- 14. sajand läksid mitmed aadlikud maale, et saavutada suuremat kontrolli talupoegade üle
Aadlike
võim erinevate valitsejate ajal
Orduajal:
Harju-Viru aadlikel suur omavoli.
1421 – Valka kogunes esimene Vana-Liivimaa maapäev, millest võtsid osa
ordu, mõisnike, vaimulike ja linnade esindajad. Maapäevast sai
Vana-Liivimaa elu juhtiv organ.
Rootsi
ajal: Valimiskorras
toimusid suured muutused. 17. sajandi keskpaigaks kujunes välja nn.
maariik ( Landesstaat ), mis oli Eesti- ja Liivimaa aadlike omavalitsus
ja säilis kuni 20. sajandi alguseni . See jaotas Eesti ala kaheks
kubermanguks. Mõlemasse kubermangu määrati keskvõimu esindav kindralkuberner . Rootsi kuningas Gustav II Adolf võttis enda riigi
eeskujul kasutusele uue kohtusüsteemi, mis andis talurahvale
endisest palju suuremad õigused. Asutati kõrgemad kohtud e.
õuekohtud ja alamad kohtud e. maakohtud, kus arutati alama rahva
tsiviil- ja kaelakohtulisi asju. Talupoeg võis omas asjus nüüd
nende kohtute poole pöörduda ja õigust nõuda. Võeti ära
mõisniku õigus talupoja elu üle ja trahvide määramine, jäeti
vaid kodukariõigus, mis oli siiski üsna raske karistus . Siinne
rahvas polnud küll kaugeltki vaba, kuid endisest sügavast
pärisorjusest oli asi juba päris kaugel.
Peeter
I ja Balti erikorra ajal: Uusikaupunkti
rahuga oli balti aadlikud niisiis saanud kinnituse oma Rootsi aja lõpul käest libisema kippunud võimule.
Administratiivsed piirid jäid samaks: Põhja-Eesti moodustas
Eestimaa kubermangu, Lõuna-eesti koos poole Lätiga Liivimaa, üks
keskusega Tallinnas (õieti
Toompeal), teine Riias. Rüütelkonda ei kuulunud mitte kõik
aadlikud ega mõisa omanikud, vaid ainult aadlimatriklisse kantud ehk immatrikuleeritud
aadlikud. Kummagi kubermangu aadlike kõrgeimaks otsustuskoguks oli nagu Rootsi
ajalgi Maapäev, kus ostustav sõnaõigus oli rüütelkondade
liikmeil. Ja nagu Rootsi ajal, nii oli ka nüüd iga rüütelkonna
tähtsamaks juhtorganiks 12-liikmeline
maanõunike kolleegium .
Maanõunikud olidki maa tegelikud valitsejad . Nad täitsid kordamööda
nn. resideeriva maanõuniku ülesandeid, juhtides rüütelkonna
jooksvat asjaajamist. Eesti- ja Liivimaa ametiasutuste ja kohtutes
aeti asju saksa keeles.
Mõisnike
seni üsna lihtsakoeline eluviis muutus. 18. sajandil kerkisid
Eestisse uhkes barokses ja hiljem klassitsistlikus stiilis
mõisahäärberid parkide ja iluaedadega. Ka talurahva majanduslik
olukord oli päris hea, kuna pärast Põhjasõda leidus külluses
põllu-, karja- ja heinamaad. Rahvaarvu kasvades läks aga olukord
keerulisemaks. Pealegi, milleks üldse eluolu parandamise nimel vaeva
näha, kui mõis nagunii kõik endale saab?
18.
sajandil langes eesti talupoegade olukord absoluutsesse õiguslikku
madalseisu. Mõisnikel oli nende üle täielik otsustusõigus.
Kas
eestlasi sattus aadlike/valitsejate hulka? Aga hiljem?
Ordu
ajal: Rahvus-
ja seisusepiirid langesid Eestis enamasti kokku – talupojaseisusest
kõrgemale tõusta oli võimalik vaid rahvusest loobumise hinnaga.
Eesti ülikkonnal oligi vaid kolm võimalust: kas hukkuda,
talupoegade hulka sulanduda või vallutajatega koostööd teha ning
paari inimpõlvega saksastuda. Eestlasi oli rohkem väikeläänimeeste
seas – Taani hindamisraamatus on kirjas, et kümnendik
läänimeestest olid tõepoolest eesti soost.
Baltisakslased
– vasallkond tervikuna oli algusest peale saksakeelne .
Baltisakslased on osa Eesti ajaloost.
Maapäev
– 1421. a peale hakati pidama Vana-Liivimaa üldisi igaaastasi
maapäevi. Neil arutati kõiki üldist huvi pakkuvaid üsimusi:
välispoliitikat, makse, kirikuasju, talupoegade pagemist, raha
müntimist jne. Maapäevast oli õigus osa võtta neljal seisusel:
Riia peapiiskopil ja teistel piiskoppidel; ordumeistril oma kõrgemate
käsknikega; vasallidel; linnadel – Riial, Tallinnal ja Tartul .
Talupoegadel osavõtuõigust polnud.
Aadlimatriklid
– Aadlisuguvõsade ametlikud nimekirjad. Suguvõsasid, mis ei olnud
aadlimatriklisse kantud, kas ei loetud üldse aadlikeks või ei olnud
nad täieõiguslikud.
Usk
Muinasusund – põhiolemus; uurimisega seotud probleemid, muinasusu säilinud
elemendid
Eestlaste
muinasusund
oli eelkõige loodususund,
see tähendab, et uskumuste, rituaalide ja kommete sisuks oli inimese
ja looduse vahekorra tagamine. Nemad ise seda usuks ei pidanud,
rohkem mõtte- ja eluviisiks . Eestlastel ei olnud selgepiirilisi
jumalaid, küll aga mainitakse Tarapitat, keda ka lahingus appi
hüüti. Muinasusundi teljeks oli vägi, mis oli kõikjal, esemetes,
olendites, kehaosades. Eestlaste pühapaikadeks
olid
hiied,
ehk pühad puudesalud, allikatel aga on eriline raviv vägi;
eestlased olid ebausklikud, kanti amulette, loeti loitse, ohverdati loomi ja ka inimesi. Väge ei
liigitatud ei heaks ega halvaks, tulemus sõltus väe kasutamise
eesmärgist. Nõiakunst
e. maagia: nõiakunsti läbiviija oli nõid
e.
tark,
inimene, kellel võimeid kasutati ravimisel ja sooritas tähtsamaid toiminguid . Nõid ka ennustas, ennustamine on maagilise nõiakunsti
avaldus, mis põhineb põhimõttel, et tulevik on juba oleviku poolt
ära määratud. Tähtsal kohal
oli muistses
uskumustes ka surnute ja hingedega seonduv .
Probleemid:
- Ristiusu vägivaldse pealesurumisega katkes muinasusu järjekindel traditsioon, see segunes
- Muinasusu kohta pole kirjalikke allikaid, vaid see pärandus edasi põlvest-põlve
- 19. saj lõpul ärkamisaja kirjainimeste teadlik eksitustöö
Mõned
säilinud elemendid on rikkalikud rahvaluulepärandid ja regivärss,
samuti tunneme saarlaste muistset jumalat Tarapitat. 20. sajandil
tekkinud taara- ja maausuga on muinasusundil vähe ühist.
Esimesed
kokkupuuted ristiusuga, eestlaste ristiusustamine, võiduristimine
Pärast
Venemaa ja Rootsi ristiusustamist 10-11. sajandi vahetusel hakkasid
Eestis levima kindlamad teadmised kristlusest . Need tulid mööda
kaubateid koos kaubavõõraste ja omamaiste rännumeestega. Eestisse
jõudis misjonäre nii idast kui läänest. Välismaalased ehitasid
kaubahoovidesse kaubakirikuidki – esimesed pühakojad. On oletatud,
et Tallinna lähem ümbrus oli 13. sajandi algul juba valdavalt
kristlik.
Käimas
oli rahumeelne , pikaajaline usuvahetusprotsess. MVV-s astuti välja
vägivaldse võõrvallutuse vastu.
Ristimine viidi läbi kiiruga ning pettuse abil, sest ristimine tähendas
ütlasi selle ala minek ristija võimu alla. Kuna preestreid polud
piisavalt, siis püstitati külade juurde suuri puuriste aset leidnud
ristimise märgiks. Samas püüti takistada vägivalla ning
ähvardustega eestlasi laskmast ennast ristida teistel poolel.
Õndasid külasid ristiti mitu korda. Ristimine oli puhtalt formaalne ning seda tehti ainult küla vanematele ja nende peredele . Ei
seletatud ära ristiusu põhitõdesid.
„Süsteem“
jõuab meieni väljakujunenud vormis:
- piiskopkonnad (Tartu ja Saare-Lääne), piiskopile andis nõu 12 toomhärrast koosnev toomkapiitel
- preestrid e. kirikuõpetajad
- missa
- kloostrid (tsistertslased, dominikaanlased, frantisklased)
Usuelu maal: ca 100 kihelkonda, igas kihelkonnakirik. Kirikutel on oma
valdused, mõisatelt nõutakse kümnist. Preester jagas lihtrahvale 7
sakramenti.
Reformatsioon (usupuhastus),
poolakate vastureformatsioon (87)
Euroopas
olid 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses murrandulised ajad
(Martin Luther, 1517) – tõusid esile uued mõtted, levisid
odavamad trükitud raamatud ja lagunes vana feodaalkord
- 1521 a jõudsid Eesti aladele Riia kaudu uued ideed (nt Tartus Lutheri õpilane Marsow )
- Linnades levis uus õpetus kiiresti, talupojad suhtusid ükskõikselt
- 1524 a pildirüüsted Tallinnas, 1525 Tartus
Valdavaks
usuks sai protestantism , maal levis see aeglasemalt
- Reformatsiooni tulemusena suleti paljudes linnades kroostrid ja ka kirikute siseilme muutus
- Piiskoppide formaalne ülemvõim säilis, kuid linnade ja vasallide tähtsus ning mõju Vana-Liivimaal kasvas nüüd järsult
Poolakate
vastureformatsioon: Läbiviiateks oli jesuiitide ordu.
Distsiplineeritud jesuiidid ei põlanud tööd ega vaeva kohalike
oludega tutvumiseks ja kohalike keelte õppimiseks. Eesmärk oli
pöörata piirkond taas katoliku usku, abivahendina kasutati ka noorsoo kujundamist hariduse kaudu. Seega loodi Tartusse kolleegium,
trükikoda, gümnaasium ja tõlkide seminar . Linnakodanikke meelestas
selline tegevus poolakate vastu, kuid talurahva seas oli neil edu.
Ristiusk võõrvõimu teenistuses
Orduajal
kasutas kirik ära rahva igatsuse hingeliste elamuste ja imede
järele. Paljudes kirikutes demonstreeriti imettegevaid pühakute
säilmeid, mitmel pool Eestis tekkis palverännakukohti, kuhu
koguneti haigustele ja hingehädadele leevendust saama. Eestlased
siiski võõristasid ja suhtusid vaimulike tegevusse halvakspanuga.
Hernhuutlus – Hernhuutlus ehk vennastekoguduste liikumine on 18. sajandist Kesk
Euroopast pärinev protestantlik äratusliikumine. See oli luteriusu
äärmus. Esmakordselt rõhutati eestlastele, et nad on samaväärsed
baltisakslastega, see pani hiljem aluse rahvuslikule liikumisele.
Kas
eestlased võtsid ristiusu omaks?
Uued
valitsejad suhtusid eestlastesse umbusu ja ettevaatusega, sest nood
jäid üldiselt oma hinges paganteks. Kõikjal Eestis ehitati küll
kirikuid ja muinaskihelkondade asemele tekkisid kirikukihelkonnad,
kuid talupoegadele jäi usu sisu mõistetamatuks ja vastumeelseks.
Välised tunnused võis ju vastu võtta, aga pühakojad püstitati
siiski sageli vanadele harjumuspärastele hiiemägedele. Ristiusku
südames ei tunnustatud.
Kuidas
on ristiusk mõjutanud Eesti ajalugu?
Ristiusul
oli määrav tähtsus eestlaste kujunemisel kahe maailma piiril elavast paganarahvast eurooplaseks. Eestlaste muinasusundiga
võrreldes oli kristlus palju arenenum ja paeluvam õpetus, ning kuna
ristiusk suruti eestlastele peale tule ja mõõgaga, tekitas see juba
iseenesest sisemise tõrke uute tõdede vastu. Nähes pühade hiidede
ja jumalakujude rüvetamist, eestlaste maailmapilt murenes. Siiski sulas ristiusk ajapikku varasemate paganlike veendumustega ja tekkis
omamoodi rahvausk. Rahvale tõi ristiusk kaasa kirjaosukse,
raamatutarkuse ja koolihariduse leviku.
Võõrvõimude vaheldumine
Missugused võõrvõimud on Eesti
aladel valitsenud, millal
Pärast Liivimaa Ristisõda ehk
Eestlaste muistset vabadusvõitlust jagunesid Eesti alad 4
maahärra vahel. Põhja-EestiEestimaa
hertsogkond (Taani); Kagu-EestiTartu piiskopkond ; Lääne-Eesti ja saaremaaSaare-Lääne
piiskopkond ja Lõuna-EestiLiivi
ordu.
1346. aastal müüs Taani Põhja-Eesti
Liivi ordule.
Liivi sõja käigus vallutas Venemaa
Ida-Eesti alad ning Taani Lääne-Eesti ja saared. Tallinn küsis
Rootsilt abi ja Riia Poolalt. Taani ja Venemaa tegid liidu, et kõik
Eesti alad endale saada, kuid põrusid Tallinna all. Sõja
lõpptulemusena läks Põhja-Eesti Rootsile, Lõuna-Eesti Poolale ja
Saaremaa Taanile. Saja aasta jooksul vallutas Rootsi endale kogu
Eesti alad.
Pärast Põhjasõda algas Eesti
aladel Vene aeg.
1219-1346
– Põhja-Eesti taanlaste käes
1219
– Taani lipu lugu Tallinnas
1346
– Taani müüs Põhja-Eesti Liivi ordule
1238
Stensby leping – kokkulepe eesmärgiga lõpetada 1225. aastal
Põhja- ja Kesk-Eesti kuuluvuse pärast puhkenud taanlaste ja Liivi
ordu vaheline konflikt
1561
– Rootsi sekkus Liivi sõtta
1582 Jam Zapolski vaherahu –
sõlmiti Poola ja Venemaa vahel, lõpetas nende vahelise sõjategevuse
Liivi sõjas
1583
Pljussa vaherahu – sõlmiti Rootsi ja Venemaa vahel. Sellega lõppes
Liivi sõda
1629 Altmargi rahu – Mandri-Eesti
(Poola käest) Rootsile
1645
Brömsebro rahu – Rootsi sai Saaremaa Taanilt
1721 Uusikaupunki rahu – Sõlmiti
Rootsi ja Venemaa vahel. Lõpetas Põhjasõja.
Missugustel
põhjustel on siinseid alasid valitsema tuldud
Nii
Poola kui Rootsi soovisid oma valdusi laiendada ja oma usku levitada
ning luua suhteid vene kaupmeestega ja saada vene kaubateel. Poola
tähtsaim linn oli Tartu. Poolakad tahtsid maad taas katoliiklikuks
muuta ehk toimus vastureformatsioon ja Venemaad allutada. Usku
levitasid jesuiidid, kes rajasid ka gümnaasiumi ja hakkasid rahvast
õpetama. Hakkasid toimuma ühised nõupidamised maapäevad.
Rootslased nii nagu poolakadki pidid tunnustama aadlike vanu õigusi.
Rootslaste eeliseks oli see, et puudus usubarjäär. Aadlikud
moodustasid Eestimaa rüütelkonna. Samuti toimusid ka maapäevad.
Kuidas
on oma võimu kehtestatud
Erinevate
võõrvõimude mõju Eesti ajaloole
Sõdade
ajajärk (Liivi sõda, kohe varsti Poola-Rootsi sõda) kestis kaua,
mis tõi kaasa Vana-Liivimaa elukorralduste, tõekspidamiste ja
väärtushinnangute muutuste. Eriti tugevalt muutsid Eesti palet
usupuhastusele järgnenud aastakümned oma mõisameeste, tatarlaste,
talupoegadest röövsalkade ja kahuripaukudega. Selle aja elasid läbi
mitu põlvkonda.
Välispingete
lahendamine Eesti aladel (15-16 saj)
Haridus - ja kultuurielu (tähelepanu Rootsi- ja Poola aeg)
Haridus
muinasajal
Kuna
peamiseks tegevusalaks oli korilus ja jahindus, siis pidid
ühiskonnaliikmed olema tugevad, vastupidavad, osavad ja julged. Seda
ajastut iseloomustab nn rahvalik kasvatus - lapsed kasvasid
perekonnas, nende maailmapilt kujunes muinasjuttude ja legendide
toel. Vanad inimesed andsid noorematele edasi minevikusündmusi ja
tavasid, töövõtteid omandati oma vanemaid abistades. Noorukiiga lõppes tavaliselt täiskasvanuks pühitsemisega. Õpetajaid meie aja
tähenduses polnud, Kasvatus oli tagasihoidlik ja pigem mänguline,
lapsed muutusid vara iseseisvaks.
Keskajal
(54-56)
Keskajal
olid haridus ja teadus kiriku kontrolli all. Kooliharidust saadi
kiriku- ja kloostrikoolides. Vaimulikke valmistasid ette toomkoolid,
kus õppisid ka jõukamate linlaste lapsed. Talurahvale õpetati vaid
hädavajalik miinimum, st mõned ladinakeelsed paved. Tüdrukute
koolitamine oli mõeldamatu. Kõrgemaid koole Eestis polnud,
edasiõppijad pidid suunduma Lääne-Euroopasse.
Luterluse
võit lõi eeldused eestikeelse trükisõna ja koolihariduse tekkeks.
Erinevate
võõrvõimude ajal (eriti Rootsi ja Poola)
Poola
ajal (Lõuna-Eesti oli Poola-Leedu võimu all 1561–1621)
Poola
sai Lõuna- Eesti oma valdusse 1582. aastal Jam Zapolski rahuga. Enne
Venemaa allutamist Poolale ja katoliiklusele oli vaja Lõuna-Eesti
taas katoliiklikuks muuta. 1583.
aastal ilmusid Tartusse katoliikluse
ja paavstivõimu kõige targemad levitajad - jesuiidid.
Nad
rajasid Tartusse kolleegiumi
ja selle juurde gümnaasiumi. Eestlased moodustasid suurima osa
elanikkonnast ja maa üle otsustasid aadlikud. Kui sõda läbi sai ja
ka Lõuna-Eesti poolakate valdusse läks, oli Poola ametlik poliitika
aga muutunud ja katoliikluse taasjuurutamine ehk vastureformatsioon
kuulutatud ametlikuks eesmärgiks.
Rootsi
ajal
17.
sajand määras ära Eesti kuulumise luterlike maade hulka. Selle
mõju Eesti kultuurile oli mitmesuunaline. Ühest küljest mõjus luterlus viljastavalt eesti kirjakeele arengule, sest see usk pidas
tähtsaks emakeelseid
piibleid ja jumalateenistusi .
Teisest küljest kadusid sidemed katoliiklusega. Luterlus mõjus
kokkuvõttes hästi, sest genereeriti hulk värskeid, filosoofilisi
ideid, samuti iseloomustas seda tugev
rõhk rahvaharidusele.
Kirikuelu liikus paremuse poole Rootsi ajal olid kirikuõpetajateks
valdavalt kohusetundlikud, ülikooliharidusega mehed, kes oskasid
pidada ka eestikeelseid jutlusi. Eriti tänuväärne on nende meeste
töö eesti kirjakeele ja rahvahariduse arendamisel.
Rootsi
ajal pandi alus ka eestlaste hariduselule. Kuna luteri vaimulikud pidasid tähtsaks, et piiblit lugeda osataks, hakkasid köstrid seda
õpetama. 1684 . aastal avati Tartu lähedal, piiskopmõisas Bengt Gottfried Forseliuse juhtimisel koolmeistrite seminar. 1687. aastal
võeti vastu otsus luua igasse kihelkonda kool. Kahjuks jäi see
plaan teostamata. Rootsi ajal rajati peale talurahvakoolide ka 1630.
aastal Tartus ja 1631. aastal Tallinnas gümnaasiumid. 1632. aastal
kirjutas Gustav Adolf II alla Tartu Ülikooli asutamisürikule,
millega muudeti Tartu gümnaasium ülikooliks. Kahjuks nendes koolides eestlastel õppida polnud võimalik. Luterluse levikuga
tekkis vajadus ka eesti kirjakeele normeerimiseks, et tõlkida Uut
Testamenti. Võeti kasutusele uued grammatikad .
Vene
ajal
Alates
18. sajandi keskpaigast hakkas Baltikumile mõju avaldama
Lääne-Euroopast siia jõudnud valgustusliikumine , mille siht oli
koolihariduse edendamine. 1765 . aastal kehtestas valgustusliikumise
mõjul maapäev uue koolikorralduse , mis nõudis, et igas mõisas
tuleb rajada mõisa- ehk külakool ja igas kihelkonnas köstri- ehk kihelkonnakool . 1787. aastal töötas Eestis juba 542 talurahvakooli
ning
18. saj. lõpuks oskas 60% talupoegadest lugeda.
Muutusi
soodustasid Balti erikorra tingimustes kontaktid Euroopaga
Kirjasõna:
eestlaste esmamainimine , kirjalikud allikad (Läti Henriku kroonika,
Tanni hindamisraamat, Russowi kroonika)
- Taecitus kirjutab aestidest (98 a)
- 1154 – Eesti (Astlanda) ja Tallinna (Kolõvan) esmakordne mainimine araabia geograafi al-Idrisi maailmakaardil
MVV:
Henriku
Liivimaa kroonika
– 13.
sajandi Eesti ja Läti ajaloo tähtsaim allikas
- Saksa preester ja tõlk
- Kroonika on ülistav, tehtud tellimustööna, ladina keeles
- Üles kirjutatud 1224-1227
- Koosneb faktidest ja piibli tsitaatidest
- Originaal pole säilinud, vanim ärakiri 14. sajandist
- Eesti keelde tõlgiti ärkamisajal
Taani
hindamisraamatus
(1241) on üles loetletud 115 Taani kuninga vasalli. Võime nimede
järgi oletada, et kümnendiku neist moodustasid eestlased.
Russowi
kroonika
käsitleb Vana-Liivimaa ajalugu 12. sajandi Liivimaa vallutamisest
kuni 1583. aastani, kirjeldades Liivi sõja eelset riigi siseolu,
elulaadi ja sõjasündmusi.
Eestikeelne
kirjasõna: 16. saj, 17. saj, 18. saj
1525.
a trükiti Lübeckis jumalateenistuse käsiraamat eestikeelse
selgitava tekstiga – esimene teadaolev eestikeelne trükis. Kõik
eksemplarid kahjuks hävitati. Esimene (osaliselt) säilinud
eestikeelne trükis on 1535 aastal ilumunud Tallinna Oleviste kiriku
õpetaja koostatud luterlik katekismus . 16. sajandi eestikeelsetest
trükistest teame üldiselt väga vähe.
Rootsi
ajal arenesid eesti rahvas ja tema keel kahes naaberkubermangus
mõneti erinevalt. Nii oli eestlastel kaks kirjakeelt –
tartumurdeline ja tallinnamurdeline. Mõlemad loodi jumalasõna
levitamise eesmärgil ja saksa ja ladina keele grammatikareeglite
alusel. Koostati eesti keele grammatikaõpikuid, kuigi rahva kõnekeel
oli tegelikult hoopis teistsugune. Tolleaegsed grammatikad avaldasid
keelele siiski suurt mõju ning muutsid selle struktuuri ja
lauseehituse saksapärasemaks. Mõlemas kirjakeeles anti välja
vaimulikke trükiseid.
1739.
aastal ilmus täielik eestikeelne Piibel, mille põhiautoriks oli
Jüri pastor Anton Thor Helle. 18. sajandi alguses hakkasid ilmuma
talurahvakalendrid. Alguses olid need vaimuliku sisuga, kuid hiljem
muutusid üha ilmalikumaks, pakkudes mitmesuguseid õpetlikke jutukesi .
Üks
silmapaistev Eesti valgustaja oli Põltsamaa pastor August Wilhelm
Hupel. Ta rajas Põltsamaa lähedale trükikoja, mis oli üks
väheseid tollases Vene riigis. Koos kohaliku arsti Peter Wildega
hakkas Hupel 1766 . aastal välja andma esimest eestikeelset ajakirja
„Lühhike öppetus…“, kus ilmusid peamiselt Wilde
arstiteaduslikud ja tervishoiualased artiklid.
Rootsi aeg
Millal
kehtestati, kuidas kehtestati, nimeta Rootsi valitsejaid
Rootsi
aeg sai alguse pärast Liivi sõda, ta sai endale Põhja- ja
Lääne-Eesti alad. Sõja järgselt valitsesid Eesti aladel kolm
kuningat, kuid Poola ja Rootsi läksid peagi tülli. 1600-1629 riigid
sõdisid, Altmargi rahuga loovutas Poola kogu alad Rootsile.
Brömsebro
rahuga
(1645) sai Rootsi ka Saaremaa. Viimase alana sai Rootsi 1660. aastal
Oliva rahuga Ruhnu saare.
Seega,
Rootsi sai kogu Eesti alad enda kätte 100 aasta jooksul. Kuna Rootsi
oli võimu kehtestanud erinevatel viisidel , siis ka suhtuti aladesse
erinevalt – vabatahtlikult alistunud Tallinnas oldi leebem ning
kõik aadli ja linnade privileegid jäid kehtima, samas kui
Lõuna-Eestis, millesse suhtuti kui vallutusse, toimus karm
rootsistamine. Rootsi
kuningas saatis Liivimaale kindral-kuberneriks Johan Skytte ja tegi
tema peamiseks ülesandeks endale alluv maa-ala rootsistada.
Rootsi
kuningad
1599- 1611 Karl IX
1611–1632 Gustav
II Adolf
1632–1654 Kristiina
1654–1660 Karl
X Gustav
1660–1697 Karl
XI
1697–1718 Karl
XII
Gustav
II Adolf
(1611-1632)
- Rootsi suurriigi looja (edukas 30-aastases sõjas ja samaaegselt Poola-Rootsi sõdades)
- Valitsemisaparaadi loomine
- Tähelepanu haridusele – Tartu ülikooli 1632 Academia Gustaviana (Skytte asutas 1630 Tartu Akadeemilise Gümnaasiumi, 1631 ka gümnaasiumid Riias ja Tallinnas)
Rootsi
võimude suhtumine siinsetesse aladesse
Karl
IX ei julgenud vastu hakata aadlile, Gustav II Adolf pööras
peatähelepanu sõdimisele ja Kristiina viis asja nii kaugele, et
fikseeris Liivimaal 1645. aastal ametlikult pärisorjuse ja tunnistas
Liivimaa aadelkonda. Talurahva elu hakkas majanduslikult paranema
alles Karl XI ajal, kes riigi rahakriisi tõttu viis läbi mitmeid uuendusi .
„Vana
hea Rootsi aeg“ – kas müüt või tegelikkus?
Rootsi
aeg on sageli eestlaste poolt leidnud äramärkimist kui "vana
hea Rootsi aeg", ehkki just Rootsi võimu ajal suutsid baltisaksa aadlikud läbi suruda talupoegade sunnismaisuse, mida on
sageli peetud ka pärisorjuse alguseks.
Positiivne visioon ajast põhineb peamiselt Karl
XI ajal
(1680. ja 1690.
aastatel) toimunud suurele mõisamaade reduktsioonil, mille
tulemusena sai riik endale üle 80% Liivimaa ja ligi 20% Eestimaa
põllumaadest. Riigitalupoegade õiguslikku seisundit asuti
ühtlustama Rootsi talupoegkonna omaga, mis tähendas sisuliselt
liikumist tugeva vabatalupoegkonna kujundamise suunas.
Kõikide
nende uuenduste ja mõisnike õiguste piiramiste tagajärjel hakkas
talupoegade majanduslik olukord paranema ning talud muutusid aina
jõukamateks. Siiski oli enamus Rootsi ajast veedetud pärisorjuses
ja lootustandvad uuendused ei jõudnud kaua kesta, enne kui 1700.
aastal algas sõda ja uus elukorraldus segi paisati.
Kokkuvõttes,
„Hea Rootsi aeg“ kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi
kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680. a suure näljani. Kuid
mõisate reduktioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa olulise
muutuse rahva mentaliteedis.
Positiivne
Negatiivne
Reduktsioon vabastas riigi kätte läinud mõisate talupojad pärisorjusest.
Koormised olid määratud vakuraamatuga.
Reduktsioon ei toimunud igal pool. Säilis talupoegade sunnis-maisus, 1645. aastal fikseeriti pärisorjus Põhja-Eestis. Oli mõisnikke, kellelt mõisaid ei võetud - polnud piiranguid, mida ja kuipalju võib talupoegadelt nõuda. Ei peetud kinni vakuraamatusse kirjutatud kohustus-test, neid tõlgendati nii, kuidas mõisnikule kasulik oli.
Eesti - Rootsi riigi viljaait . Eriti hästi kasvas siin rukis , mida sai vahetada teiste kaupade vastu või siis müüa (peamiselt Rootsi). Seda muidugi ainult siis, kui oli viljakas aasta.
Talupoegadel oli õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja -valitsejate peale. Talupojad kasutasid seda võimalust alguses täitsa palju, kuid lõpuks see vähenes, kuna nad ei saanud õigust.
Mõisnikud ostsid omale õiguse ja pealegi ei usutud üpris tihti seda, mida talupojad rääkisid.
Tänu Rootsi ajale paranesid siinsed haridus- ja kirikuolud. Reduktsiooni läbiviimisest ja mõisate rendile andmisest sai Rootsi raha, mis läks haridus- ja kirikuolude parandamiseks.
Halb oli see, et suure osa viljast pidid talupojad andma Rootsi riigile ja mõisnikele, isegi ikalduse aastal. Kõigepealt maksud ja kui alles jäi seeme ning natuke omatarbeks oli hästi. Suurema saagi korral leiti kindalasti mõni seadus, et talupojalt rohkem saaki saada.
Leeris õpetati lugemist ja kirjutamist (sunniviisiliselt), et inimesed täitsa lollid ei oleks. Tänu kiriku poolt lugema õpetamisele ja kirjutamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge. Leerist ei saanud läbi kui puudus lugemis- ja kirjutusoskus.
Esimesed eesti keelsed grammatikad. H. Stahl koostas esimese eesti keele grammatika 1637. aastal, mis oli saksa keele reeglitele kohandatud. J.Hornung avaldas piiblikonverentside alusel 1693. aastal ladinakeelse eesti keele grammatika (vana kirjaviis ). Tänu grammatikaraamatutele ühtlustus eesti keel, mis tõi lihtsuse keele õppimiseks ja arusaamiseks. Arvan, et isegi ilma Rootsi ajata oleks loodud grammatika raamatuid, kuid hoopis hiljem (vene ajal tohtis ju ainult vene keelt rääkida ja vene keelseid teoseid avaldada).
Eitav suhtumine mistahes usuvooludesse ja sektidesse, kui need kaldusid kõrvale ortodokssest luterlikust õpetusest. Pastoritel ja mõisnikel oli kindlaks veendumuseks, et talupojad peavad kirikus käima ja õiget jumalat uskuma.
Takistati talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vajalik.
Ajakirjanduse algus. 1675 . aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht “Ordinari Freytags Post-Zeitung”.
Nõiaprotsessid. Rootsi ajal jõudis Liivimaale nõiajaht. Targemaid inimesi hakati nõidadeks pidama ja nii hukati paljud osavamad ja targemad inimesed. Paljude kirjutiste tagant otsisid mõisnikud sõnu, mida enda kasuks keerata.
Avati Akadeemiline gümnaasium, Tartu ülikool. 1630. aastal loodi Tartus Akadeemiline gümnaasium, mis muudeti ümber Tartu ülikooliks. See on üks Euroopa vanimaid ülikoole.
Vene aeg
Millal
on venelased Eesti alasid (kasvõi osaliselt) valitsenud, millal nad
on soovinud siinseid alasid valitseda
- Aastatel 1030-1061 valitses Vene vürst Jaroslavl „Tark” Tartu piirkonda.
- 16. sajandi alguses Venemaa ja Liivimaa vaheline konflikt, kuid ordumeister von Plettenberg suudab olukorra stabiliseerida
- Liivi sõja ajal
- 1592 piirab Venemaa Narvat, rahulepinguni Rootsiga jõutakse 1595 . aastal
- 1721-1918
Millal
ja kuidas kehtestati Vene võim Eesti alade üle
Põhjasõjas...
Erinevus
18. ja 19. sajandi vahel
18. saj: Peeter I (1682-1725)
- reformid haldusjaotuses, sõjaväes, riigivalitsemises, kombestikus
- 1703 a loob Peterburi linna
- Liitis Venemaa Euroopaga
- Eestis: Balti erikord – Balti kubermangude (Eestimaa+Liivimaa) aadlikele antud erilised õigused
Balti erikord (1721-1917, va Katariina II aeg)
Tunnused: restitutsioon (aadlike õiguste taastamine), rootsiaegsed seadused, luterlus (tagab emakeelse rahvahariduse kõrge taseme; vene õigeusu pealesurumine alles venestusperioodil)
Olulisus:
- Lõhe venemaa ja Balti kubermangude vahel, mis aitas säilitada siinse kultuuri omapära
- Hoidis ära kolonisatsiooni
- Võimaldas kiire arengu ja tihedamaid kontakte Euroopaga
- Aadlikele võimu juurde, eestlaste õiguste vähendamine
Venemaast erinev õigustlik ja halduslik kord pakkus ka eestlastele kaitset venestamise eest, aitas säilitada kohalikku omapära. Saksa kultuuri kaudu said eestlased osa Euroopa ühiskultuurist. Balti erikorra poolt ja vastu oli Eesti ajaloo läbivam teema järgneva kahe sajandi vältel.
Paleepöörete ajajärk
19 saj: Katariina II (1762-1796)
- valgustatud valitseja; tahtejõuline, intelligentne ja silmapaistev daam . Teostas nagu Peeter I-gi rea reforme, mille eesmärk oli olukorra parandamine Venemaal
- eeskujuks Prantsusmaa
- hariduse edendamine
- plaan: ühtne seadustik igas piirkonnas
- Eestis: Asehalduskord
Asehalduskord
- Aadlike privileegide kaotamine
- Riigi ühtlustamine
- Administratriivsed muutused – uued maakonnapiirid, et paremini makse koguda
Demokraatlikke elemente, kuid eesmärgiks kogu Vene alad ühtlustada
Asehalduskorrale ei olnud siiski pikka iga antud. Katariina surma järel troonile tõusnus Paul I (1796-1801) taastas balti aadli privileegid.
10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 12 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-11-27
Kuupäev, millal dokument üles laeti
68 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
CriM3
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid