Eesti uusim ajalugu 1850-1944 (0)

1850–1914. Ärkamisaeg Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul 
algas 19. sajandil ka eestlaste rahvuslik ärkamine. Selle kultuurilised juured olid 19. sajandi 
alguses, kui estofiilsed baltisaksa haritlased, aga ka esimesed kõrgemat haridust saanud eestlased
asusid senist eesti rahvakultuuri ja eestlaseks olemist väärtustama, tuginedes Johann Gottfried 
Herderi nägemusele rahvustest kui unikaalsetest väärtustest. Alates 1830. aastatest hakkasid nad 
oma tõekspidamisi tasahilju ka levitama, ehkki ulatuslikumal määral hakati seda tegema alles 
sajandi teisel poolel. Ühtsustunde tekitamisel oli kesksel kohal enese eestlasena teadvustamine, 
mis 19. sajandi jooksul järk-järgult muutus olulisemaks lokaalsest (kihelkondlikust, 
maakondlikust või piirkondlikust) identiteedist. Eestlaste rahvuslik ärkamine kulges üldjoontes 
sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased, lätlased jt), kellel puudus 
kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest.[16] Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks 
kujunes uus eliit – ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest,
kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud. 1860. aastatel muutus rahvuslik liikumine tänu talurahva võimaluste kasvule ning ühiskonna 
moderniseerumisele massiliseks. Selle perioodi kõige silmapaistvamaks tegelaseks oli köster, 
kooliõpetaja ja kirjamees Johann Voldemar Jannsen, kes 1857. aastal asutas mõjuka eestikeelse 
nädalalehe Perno Postimees, mida on mõnikord peetud ka ärkamisaja alguseks. Jannsen pöördus 
esmakordselt eestlaste kui eesti rahva, mitte maarahva poole. Mõned aastad hiljem algas Eestis 
ka aktiivne seltsiliikumine, mis võimaldas vabatahtlikku ühistegevust ja ka rahvuslikku 
eneseteadvuse kasvatamist. Esimesed seltsid olid üldiselt laulu- ja mänguseltsid, peagi tekkisid 
aga majanduslikud ühisused, millest ilmselt tuntuim oli laevaselts Linda. 1860. aastal tekkis eesti haritlastel rajada ka kõrgem eestikeelne õppeasutus: Eesti 
Aleksandrikool, eragümnaasium, mille jaoks hakati peagi ka annetusi koguma. Aleksandrikooli 
ideest ja sellele toetuste kogumisest sai rahvusliku ärkamisaja üks kesksemaid üritusi, mis oma 
tipule jõudis 1870. aastatel, muutudes ilmselt kõige ulatuslikumaks eestlaste rahvuslikuks 
ürituseks üldse. Aleksandrikooli komiteesid ja peakomiteed on mõnikord nimetatud ka Eesti 
esimeseks parlamendiks.[17] 1862. aastal ilmus esmakordselt täies pikkuses trükis ka Friedrich 
Reinhold Kreutzwaldi eepos "Kalevipoeg". 1864. aastal kolis Perno Postimehe toimetaja Jannsen
aga Tartusse, kus hakkas välja andma Eesti Postimeest, mis saavutas tunduvalt laiema 
lugejaskonna ning mõjutas järgnevalt oluliselt eesti rahvusliku eliidi tegevust. 1865. aastal 
alustasid tegevust mõjukad laulu- ja mänguseltsid Vanemuine (Tartus) ja Estonia (Tallinnas), 
millest hiljem kujunesid Eesti esimesed professionaalsed teatrid. 1869. aastal toimus Tartus 
esimene Eesti üldlaulupidu, mida on tavaliselt peetud Eesti rahvusliku liikumise esimeseks 
tähtsündmuseks. Umbes samal ajal asusid tegutsema mitmed tulevased rahvusliku liikumise 
liidrid, tuntuks sai ka Jannseni tütre, poetess Lydia Koidula looming. 1871. aastal rajati ka 
eestlastest haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts. 1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle 
liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, 
baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja 
Vene keisri toele lootvat tiiba Carl Robert Jakobson (1841–1882), Jakobsonist mõõdukamat, 


ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt 
(1839–1907). Viimane kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes 
kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Radikaalsem 
Jakobson, ajalehe Sakala toimetaja, sõnastas eesti rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise
programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi (talurahva ja linlaste 
esindatust kubermangude maapäevadel, Balti erikorra ja baltisaksa aadli privileegide kaotamist). 
Poliitikuna oli rahvuslaste liidritest osavaim Jakobson, kes suutis 1881. aastaks enamiku 
organisatsioonidest enda mõju alla saada, mistõttu Hurt loobus aktiivsest poliitilisest tegevusest 
ja lahkus Peterburi ning rahvuslikus liikumises tekkis nn Suurlõhe. Ent juba 1882. aastal suri 
Jakobson ootamatult. Et Jannsenit oli 1880. aastal tabanud halvatus, tekkis 1880. aastate alguses 
eesti rahvuslaste võimuladvikus tühimik. Esialgu domineerisid Jakobsoni suunda toetanud 
inimesed, kuid teatud mõju jäi ka Hurdale, kes küll enam Eestisse tagasi ei pöördunud. Ärkamisaeg (ka: rahvuslik ärkamisaeg, rahvuslik ärkamine) oli 19. sajandi keskel alanud 
eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ning tärkava haritlaskonna kujunemise aeg. Rahvusliku 
liikumise kõrgaega on nimetatud ärkamisajaks. Seda perioodi, 19. sajandi teist poolt, 
iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas. Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, 
asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning 
ajakirjandusele.Rahvusliku liikumise kõrgaega on nimetatud ärkamisajaks. Seda perioodi, 19. 
sajandi teist poolt, iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas. Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, 
asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning 
ajakirjandusele. Eestikeelse ajakirjanduse teket tuleb eriti oluliseks pidada, sest eestlastest ei saanud mitte ainult 
innukad lehelugejad, vaid ka aktiivsed kirjasaatjad, st ühiskondlikus elus osalejad. Ilma Perno 
Postimehe, Eesti Postimehe ja Sakalata poleks olnud mõeldavad ei ärkamisaegne kultuuriline 
tegevus ega ka rahvusliku liikumise levimine üle kogu maa. Johann Voldemar Jannsenit, kes 
andis välja nii Perno kui ka Eesti Postimeest, hakkas rahvas tema tegevuse tõttu austavalt 
Postipapaks hüüdma. Ajakirjandus aitas eestlastel ka üksteist n-ö üles leida, st teistest Eestimaa 
paikadest sarnase mõtteviisiga inimesi Rahvuslik ärkamine J. V. Jannseni kirjutatud on Eesti hümni sõnad Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine, staatilise 
agraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas, industrialiseerimine, 
linnastumine, vasttärganud rahvusluse võidukäik. Keiser Aleksander II (1855–1881) vabameelne
sisepoliitika ja vene talurahva vabastamine pärisorjusest (1861) andsid Balti provintsides 
toimunud reformidele uue hoo. Uus passikorraldus (1863), mis andis talupoegadele esimese 
isikut tõendava dokumendi, suurendas nende liikumisvabadust ja soodustas väljarändamist 
Venemaale. Teoorjuse (mõisnike õigus nõuda talupoegadelt maa kasutamisõiguse eest kindlat 
tööpanust) kaotamisega (1868) läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö 


massilisele kasutamisele. 1866. aasta vallakogukonnaseadus vabastas talurahva 
omavalitsuskogud mõisniku võimu alt ja andis neile laia otsustuspädevuse kohalikes 
majanduslikes ja ühiskondlikes asjades. 1860. aastail algas Eesti alal massiline talude päriseksostmine mõisatelt vabaturuhinnaga, mis 
valitseva maapuuduse ja ostusoovide suure hulga tõttu oli mitu korda kõrgem kui Venemaal. 
Talupojad ostsid oma põliskohad välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja 
kartulikasvatusest saadud tuludest (lina hinda tõstis USA kodusõja tõttu vähenenud puuvilla 
sissevedu Euroopasse). 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade
omanduses üle 80%, Põhja-Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast, osa talusid jäi 
rendile. Täisperemeestest kujunes Eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt 
kõige aktiivsem ja vitaalsem rühm. Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul 
algas 19. sajandi keskel ka eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste 
Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased, lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse 
ajalukku ulatunud riiklusest. Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit — 
ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja 
käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud. Vene keskvõimu 
dikteeritud poliitilisest olukorrast ja baltisakslaste poolt domineeritud kultuurisituatsioonist 
tingitud tõrjutus, ahistatus ja otsustamisõiguse puudumine motiveeris „ärganud talurahva” eliiti 
ehitama üles oma rahvust ja eesti rahvusühiskonda juba „valmis” saksa ja vene ühiskondade 
kõrvale, mitte nende osana. 1857. aastal võttis esimese eestikeelse ajalehe „Perno Postimehe” asutaja Johann Voldemar 
Jannsen (1819–1890) senise „maarahva” asemel omanimetusena kasutusele mõiste „eestlased”. 
Haritlastest rahvuspatrioodid innustasid eestlasi osalema avalikus elus, määratlesid tärkava rahva
õiguslikud ja kultuurilised nõudmised ning organiseerisid kollektiivsete palvekirjade saatmise 
Vene võimudele (1864, 1881). Liberaalsetest ideedest lähtuv rahvuslik liikumine oli suunatud 
ennekõike seisusliku ühiskonnakorralduse, saksa-vene ülemkihtide sotsiaalse ja rahvusliku surve
ning oma rahvuskaaslaste saksastamise ja venestamise vastu. Eestlaste etnilise püsimajäämise ja 
rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks pidasid liikumise juhid omakeelse euroopaliku 
kõrgkultuuri rajamist. Rahvusliku ärkamise kõrgajal, aastatel 1860–1880, valitses liikumises poliitiliselt mõõdukas, 
etnilis-lingvistilisi eesmärke püüdlev suund, mis asetas rõhu rahvuskultuuri ja emakeelse 
hariduse väljaarendamisele. Eesti rahvusideoloogia alusepanija, pastor ja keeleteadlane Jakob 
Hurt (1839–1907) kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, 
mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Liikumise radikaalset 
suunda juhtis Carl Robert Jakobson (1841–1882), pedagoog, kirjanik ja ajakirjanik, esimese 
eestikeelse poliitilises ajalehe Sakala (ilmus aastatel 1878–1882) asutaja. Jakobson sõnastas eesti
rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega 
võrdseid poliitilisi õigusi (talurahva ja linlaste esindatust kubermangude maapäevadel, Balti 
erikorra ja baltisaksa aadli privileegide kaotamist). Peamist liitlast saksavastases võitluses nägi ta
Vene keskvalitsuses.


Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, „kihistumata 
muinasühiskonda” idealiseeriv rahvusromantiline suund. Isamaalistes luuletustes ja lauludes 
ülistati Eesti looduse ilu ja väljendati palavat armastust kodupinna suhtes. Üha teadlikumalt 
eeskujuks võetud hõimurahva soomlaste rahvapärimuse ainetel konstrueeriti „muinaseesti 
maailmapilt”, millesse kuuluvate rohkete mütoloogiliste tegelaste tekkest ja tegevusest loodi 
hulk kunstmuistendeid. Ajaloolistes jutustustes idealiseeriti muistset priiuseaega ja kirjutati rahva
teadvusse ettekujutus 700-aastasest orjaööst. Tähtsat osa rahvuslikus liikumises etendasid eesti seltsid, mis loodi saksa seltside eeskujul üle 
kogu maa; kihelkondades asutati laulukoorid ja orkestrid. Viljandimaalt alguse saanud 
liikumisest raha kogumiseks eesti õppekeelega kõrgema rahvakooli (Aleksander I auks nimetati 
seda Eesti Aleksandrikooliks) asutamiseks kujunes ülemaaline massiorganisatsioon eesotsas 
Peakomiteega (tegutses 1870–1884), mis tegeles rahvusliku agitatsiooni ja kultuuriürituste 
korraldamisega. Tartus asutatud, eesti soost haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts (tegutses 
aastail 1872–1893) arendas eesti kirjakeelt, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali 
kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. 1865. aastal asutatud laulu- ja mänguselts 
(s.o teatriühing) „Vanemuine” pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (esimene etendus 1870) ja 
korraldas 1869. aastal saksa eeskujul I üldlaulupeo, millest võttis osa 1000 lauljat-mängijat ja 12 
000 pealtvaatajat (tänaseni püsival traditsioonil on keskne koht eesti rahvusteadvuse 
kinnitamisel). Venestusaeg. 20. sajandi algus 1881a aastal võimule saanud keiser Aleksander III osutus karmikäeliseks vene rahvusluse 
soosijaks, kes püüdis ka seni Balti erikorda nautinud Balti provintside elukorralduse samastada 
Sise-Venemaa provintside omaga. Esialgu olidki venestusmeetmed ennekõike administratiivsed: 
ametikeeleks muudeti saksa keele asemel vene keel, kindralkubernerideks määrati ainult 
venelasi, kohtu- ja politseikorraldus muudeti samaks Venemaa sisekubermangudega ning täies 
ulatuses kehtestati ka Venemaa linnaseadus. Oluliselt kärbiti ka rüütelkondade osatähtsust, kuid 
neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintside sisepoliitikas. 1880. aastate lõpust hakkas 
venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke 
organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus, Eesti 
Aleksandrikool, avati 1888. aastal venekeelsena. Selleks ajaks oli kogu algkoolivõrk samuti 
venekeelseks muudetud, saksa või eesti keeles võis õpetada ainult usuõpetust ja emakeelt. 
Samuti venestati kohanimesid, näiteks sai Tartu ametlikuks nimeks Jurjev (vene keeles Derpti 
asemel Jurjev ja saksa keeles Dorpati asemel Jurjew). Ka Tartu ülikoolis muudeti õppetöö 1893. 
aastaks täielikult venekeelseks, mitmed tunnustatud saksa ja baltisaksa õpetlased lahkusid 
Saksamaale. Eesti rahvuslikku liikumist olid juba enne venestuse algust tabanud mõningad tagasilöögid, 
peamiseks põhjuseks olid omavahelised vastuolud. Kuid alates 1880. aastate lõpust sattus see 
tõsisesse kriisi, kui venestuse tingimustes asuti rahvuslikku organisatsioone sulgema ja saksa 
keele kasutamisvõimaluste kõrval tunduvalt ka eesti keele oma piirati. Paljud rahvuslased 
pettusid ürituses, mõnest said venestuse pooldajad (näiteks Jakob Kõrv), teistest nihilistid (Ado 
Grenzstein). Venestusmeelsus eestlaste seas siiski eriti laialt ei levinud ning pigem hakati rohkem
tähelepanu pöörama majandusele ning asjaajamisele vallavalitsustes, mis olid endiselt eestlaste 
käes, ka tegelikuks töökeeleks jäi seal eesti keel. Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral


paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud. Nii said nad 
näiteks saada valitud linnavolikogudesse ja koguni proovida linnavalitsust enda kätte võtta. See 
õnnestus esimesena Valgas, kus see toimus koostöös lätlastega, Tallinnas tehti seda koostöös 
venelastega. 1896. aastal sai Tartus Eesti Postimehe peatoimetajaks Jaan Tõnisson, kellel oli Lõuna-Eesti 
juhtivate rahvuslike tegelaste Villem Reimani, Oskar Kallase ja Karl Koppeli tugev toetus. Noore
ja innuka rahvuslasena asus ta propageerima eesti keele avalikku kasutamist ja keskendus oma 
lehes eestlaste rahvuslikele ja majanduslikele probleemidele. Samuti propageeris ta ühistegevust 
ja vabatahtlikke ühinguid, eriti karskusseltse, millest riigipoolse surve tingimustes said ühed 
peamised rahvusliku liikumise keskused. Veidi pärast Tõnissoni aktiivse tegevuse algust Tartus 
alustas Tallinnas tegutsemist Konstantin Päts, kes asutas ajalehe Teataja, mis keskendus erinevalt
Postimehest rohkem majanduslikele probleemidele, mis Põhja-Eestis olid ka olulisemad, kuna 
sealne talude päriseksostmise protsess oli aeglasem ja ka linnaelanikkond, sealhulgas töölised, 
omasid tunduvalt suuremat osakaalu. 1903. aastal hakkas Tartus ilmuma ka Peeter Speegi ajaleht
Uudised, mis oli Teatajast veel radikaalsem ja toetas sotsiaaldemokraatiat. 20. sajandi alguses 
kujunesidki välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, lisaks sotsialistidele oli oluline roll 
Tõnissoni mõõdukatel ja Pätsi ümber koondunud radikaalsetel liberaalidel. Venestusaeg (ka venestamisaeg) oli 19. sajandi teisel poolel riiklikult toetatud Venemaa 
Keisririigi sisepoliitline suund, mille eesmärk oli Venemaa Keisririigi etniliste vähemuste (kes 
moodustasid üle poole elanikkonnast) enesemääramisõiguste nõudmiste mahasurumine. 19. 
sajandi teisel poolel oli vene suurrahvusluse esindajate ja valitseva eliidi soov luua moodne 
unitaarne rahvusriik. Riigi lääneosa ääremaade järjekindel venestamine algas Poolas ja Leedus 
19. sajandi esimesel poolel ja hoogustus 1860. aastail pärast järjekordset Poola ülestõusu. Eestis 
ja Lätis langes venestamise raskuspunkt 1880.–1890. aastaile, Soome autonoomiat hakati 
kitsendama 19. sajandi lõpuaastail. Üheks ettekäändeks Venemaa keisririigi eri piirkondade haldus ja elukorralduse ühtlustamiseks 
oli keisririigi eri piirkondades kehtinud erinevad elukorraldust sedastanud seadused: Varssavi 
kindralkubermangus – Napoleoni koodeks, Poltava ja Tšernigivi kubermangus – Leedu statuut, 
Balti kubermangudes – Balti erikord ja Soome suurvürstiriigis oma konstitutsioon. Keisririigi 
elanikkonna elukorralduse ühtlustamise eesmärgiks oli ka vastuseis teisele tõusvale rahvusele, 
sakslastele, kes olid 1871. aastal moodustanud ühise Saksa keisririigi. Venemaa keisririigi 
sisepoliitikaga kaasnes ka slavofiilide ja panslavismiliikumised. Balti kubermangud Saksa mõju küsimuse Balti kubermangudes võttis vene ajakirjandus üles juba 1860. aastail. 
Slavofiilid nõudsid Balti provintside autonoomia kaotamist ja nende halduskorra ühtlustamist 
Venemaa põhiosa omaga. Saksamaa ühendamine (1871) ja kujunemine suurvõimuks keiser 
Wilhelm II valitsemisajal (1888–1918) suurendas järsult Eesti ja Läti alade sõjalis-strateegilist 
tähtsust Läänemere kontrollijana väga ulatusliku autonoomiaga Soome ja mässulise Poola-Leedu
vahel: Venemaa Keisririigi jaoks tõusis päevakorda pealinna Peterburi julgeolek. Venemaa 
Keisririigi valitsusringkonnis kardeti baltisakslaste võimalikku orienteerumist Saksamaale; Vene 
võime muutis eriti murelikuks võimalus, et sakslastel õnnestub eestlasi ja lätlasi ümber 
rahvastades muutuda Baltikumis enamusrahvuseks.


Esimesed otsustavamad sammud baltisakslaste mõjuvõimu vähendamiseks astuti Narodnaja 
Volja terroristide poolt tapetud Aleksander II valitsusaja lõpus. 1877. aastal kehtestati Balti 
kubermangudes Vene linnaseadus, mis kaotas seisusliku saksa linnavalitsuse, kehtestas 
maksutsensusele tugineva valimissüsteemi ja mittesakslastele võimaluse valimistest osa võtta. 
Eriti sõjakaks muutus aga Vene keskvõim Aleksander III (valitses 1881–1894) troonile tõustes: 
saksavaenuliku suhtumise kinnitusena jättis keiser kinnitamata kohaliku autonoomia aluseks 
olnud balti aadli eesõigused. Edasiste sammude kavandamiseks viidi Vene senaatori Nikolai Manasseini juhtimisel 1882.–
1883. aastal Balti kubermangudes läbi Manasseini revisjon, mille aruanne rõhutas baltisakslaste 
jagamatut mõjuvõimu nii administratiiv-, majandus- kui ka kultuurisfääris. Samal aastal alustasid
keskvõimud kavakindlat venestamispoliitikat, mis saavutas haripunkti 18. sajandi viimasel 
kümnendil. 1888. aastal ühtlustati Balti kubermangude politseikorraldus ülevenemaalisega: senine saksa 
seisulik politseiorganisatsiooni asendati riiklikuga. 1889. aastal kehtestati Vene kohtusüsteem, 
kaotati seisuslikud kohtud ja maksvusele pääses kodanike õigusliku võrdsuse põhimõte; 
kohtuprotsessid muudeti avalikuks, loodi advokatuur. Uue talurahvaasutuste korraldusega seadis 
keskvõim järelevalveks talupoegade omavalitsuse üle ametisse talurahvaasjade komissarid. Haldusreformi tulemusena 
loodi senisest enam kui tuhandest vallast vähem kui nelisada elujõulist ja maksuvõimelist valda; 
kujunenud halduskorraldus jäi põhijoontes püsima kuni Vene keisririigi kokkuvarisemiseni 1917.
aastal. Baltimaade halduskorra ühtlustamine Venemaal kehtivaga lõhkus keskaegset seisuslikku 
elukorraldust ning soodustas ühiskonna moderniseerumist, ent põlisrahvaste õigused sellega 
oluliselt ei laienenud – baltisaksa mõisnike võimu alt sattusid eestlased Vene bürokraatliku 
kroonurezhiimi otsese surve alla. Kõrgematele ametikohtadele hakati määrama sakslaste asemele
venelasi, kes ei osanud kohalikke keeli ega tundnud olusid. Siiski ei läinud tsaarivalitsus Balti 
provintside poliitilis-õigusliku korra reformimisel lõpuni. Maaomavalitsusreform jäi teostamata 
ja baltisaksa autonoomia üks nurgakive, aadli seisuslike korporatsioonide – rüütelkondade – 
ainuvõim kubermanguomavalitsuses püsima kuni 1917. aastani. Rüütelkondade juhtida ja 
valitseda jäi ka kohalik luteriusu kirik. Kõige valusamalt riivasid eestlaste huve kultuuri – keelekasutust, hariduselu, religiooni ja 
kirikut, ajakirjandust ja seltsielu – puudutavad venestamiskatsed. 19. sajandi lõpuks viidi kogu 
kooliharidus, alates algkoolidest ja lõpetades Tartu ülikooliga, saksa ja eesti keelelt üle vene 
õppekeelele. Sealjuures vallandati puudulikule vene keele oskusele viidates enamik eestlastest 
kooliõpetajatest, kellel oli kandev osa rahvuslikus ärkamises. Kooliõpetuse muukeelseks 
muutmine andis tagasilöögi eestlaste haridustasemele: kui 1886. aastal oskas Eestist võetud 
nekrutitest lugeda 98%, siis 1901. aastal vaid 80%. Vene keel muudeti asjaajamiskeeleks ka riigi- ja omavalitsusasutustes ning kohtutes – pea kõik 
sakslastest ja eestlastest ametnikud asendati enamasti umbkeelsete venelastega. Mittevenelaste 
jaoks muudeti ametiasutustesse tööle pääsemine väga raskeks ning paljud haritud eestlased olid 
sunnitud siirduma tööd otsima Venemaale: 20. sajandi alguseks oli Venemaa linnades kujunenud 
mitmeid eesti kolooniaid, neist suurim asus pealinnas Peterburis. Keskvalitsuse tsensuurisurve ja 


järelevalve nii saksa kui ka eesti rahvuslike organisatsioonide üle tugevnes, osa seltse ja ajalehti 
suleti. Peale uusi töömeetodeid ja maaharimistehnikat propageerivate põllumeeste seltside lubas 
riigivõim asutada vaid karskus-, haridus- ja tuletõrjeseltse. Baltimaade rahvaste venestamise eesmärk oli kõrvaldada saksa domineeriv mõju selles 
piirkonnas, hoida ära põlisrahvaste separatism ja nende eliidi saksastumine ning asendada 
kohapealne Lääne tsivilisatsioon ja saksaeeskujuline kultuur slaavi-õigeusu tsivilisatsiooni ja 
vene kultuuriga. Seda suunda ei muutnud ka uue keisri, Nikolai II troonile tõusmine 1894. aastal. Vaatamata ligi kaks sajandit kestnud Vene ülemvõimule oli 19. sajandi lõpus domineeriv 
usutunnistus Eesti- ja Liivimaal endiselt luterlus. Keisrivõimule äärmiselt lojaalse õigeusu 
riigikiriku mõju laiendamises nägid venestamise ideoloogid üht põhilist vahendit äärealade 
kultuuriliseks tasalülitamiseks. Venestamisprogrammi fanaatilisemaid eestvedajaid, Eestimaa 
kuberner vürst Sergei Šahhovskoi pidas eriti tähtsaks just kohaliku põlisrahva õigeusustamist 
ning soodustas igati talupoegade siirdumist luterlusest õigeusku. Õigeusust luterlusse 
pöördumine oli keelatud. Sarnaselt varasemate keskvõimude poolt soositud 
usuvahetuskampaaniatega jäid Eesti talupoegade motiivid õigeusku siirdumiseks valdavalt 
majanduslikeks: peamine oli lootus saada “tsaari usu” vastuvõtmisel “hingemaad” ja pääseda 
sõltuvusest mõisa ees. Eestlaste venestamiskatsed andsid vähe tulemusi: põlisele omakultuurile tuginev eesti etniline 
identiteet oli ärkamisliikumise käigus sedavõrd tugevnenud, et massiline ümberrahvastamine 
polnud enam võimalik. Samuti ei suutnud lühiajaline venestamiskampaania lõhkuda regiooni 
sajanditepikkust saksa kultuuritraditsiooni ning Venemaa Balti provintside saksapärane ilme jäi 
püsima edaspidigi. Brutaalse venestamispoliitikaga kaotas tsaarivalitsus aga eesti rahvusliku 
liikumise poolehoiu. Eesti ühiskonnas hakkasid levima nii läänest kui ka idast pärinevad 
monarhiavastased liberaalsed ja sotsialistlikud ideed. Algas töölisliikumine ja toimus esimene 
streik Narva Kreenholmi tehastes (1870). Venekeelseks muudetud Tartu ülikooli kogu 
keisririigist õppima saabunud poliitiliselt radikaalsete tudengite eestvõttel tekkisid 1880. aastail 
esimesed marksistlikud organisatsioonid. Järgmine venestamine oli 1970.–1980. aastatel, NSV Liidu okupatsiooni ajal Eestis kui venestati 
riigiasutused ja asjaajamise, peamiselt propageeriti siis kakskeelsust. Venestamisaeg Vastukaaluks Vene impeeriumi etniliste vähemuste (moodustasid üle poole elanikkonnast) 
kasvavatele nõudmistele enesemääramisõiguse järele tugevnes 19. sajandi teisel poolel vene 
suurrahvuslus ja valitseva eliidi soov luua moodne unitaarne rahvusriik. Riigi lääneosa 
ääremaade järjekindel venestamine algas Poolas ja Leedus 19. sajandi esimesel poolel ja 
hoogustus 1860. aastail pärast järjekordset Poola ülestõusu. Eestis ja Lätis langes venestamise 
raskuspunkt 1880.–1890. aastaile, Soome autonoomiat hakati kitsendama 19. sajandi lõpuaastail. Saksa mõju küsimuse Balti kubermangudes võttis vene ajakirjandus üles juba 1860. aastail. 
Slavofiilid nõudsid Balti provintside autonoomia kaotamist ja nende halduskorra ühtlustamist 
Venemaa põhiosa omaga. Saksamaa ühendamine (1871) ja kujunemine suurvõimuks keiser 
Wilhelm II valitsemisajal (1888–1918) suurendas järsult Eesti ja Läti alade sõjalis-strateegilist 
tähtsust Läänemere kontrollijana väga ulatusliku autonoomiaga Soome ja mässulise Poola-Leedu


vahel: Vene impeeriumi jaoks tõusis päevakorda pealinna Peterburi julgeolek. Tsaaririigi 
valitsusringkonnis kardeti baltisakslaste võimalikku orienteerumist Saksamaale; Vene võime 
muutis eriti murelikuks võimalus, et sakslastel õnnestub eestlasi ja lätlasi ümber rahvastades 
muutuda Baltikumis enamusrahvuseks. Esimesed otsustavamad sammud baltisakslaste mõjuvõimu vähendamiseks astuti terroristide 
poolt tapetud Aleksander II valitsusaja lõpus. 1877. aastal kehtestati Balti kubermangudes Vene 
linnaseadus, mis kaotas seisusliku saksa linnavalitsuse, kehtestas maksutsensusele tugineva 
valimissüsteemi ja mittesakslastele võimaluse valimistest osa võtta. Eriti sõjakaks muutus aga 
Vene keskvõim Aleksander III (valitses 1881–1894) troonile tõustes: saksavaenuliku suhtumise 
kinnitusena jättis keiser kinnitamata kohaliku autonoomia aluseks olnud balti aadli eesõigused. Edasiste sammude kavandamiseks viidi Vene senaatori Nikolai Manasseini juhtimisel 1882.–
1883. aastal Balti kubermangudes läbi revisjon, mille aruanne rõhutas baltisakslaste jagamatut 
mõjuvõimu nii administratiiv-, majandus- kui ka kultuurisfääris. Samal aastal alustasid 
keskvõimud kavakindlat venestamispoliitikat, mis saavutas haripunkti sajandi viimasel 
kümnendil. 1888. aastal ühtlustati Balti kubermangude politseikorraldus ülevenemaalisega: senine saksa 
seisulik politseiorganisatsioon asendati riiklikuga. 1889. aastal kehtestati Vene kohtusüsteem, 
kaotati seisuslikud kohtud ja maksvusele pääses kodanike õigusliku võrdsuse põhimõte; 
kohtuprotsessid muudeti avalikuks, loodi advokatuur. Uue talurahvaasutuste korraldusega seadis 
keskvõim järelevalveks talupoegade omavalitsuse üle ametisse talurahvaasjade komissarid. 
Haldusreformi tulemusena loodi senisest enam kui tuhandest vallast vähem kui nelisada 
elujõulist ja maksuvõimelist valda; kujunenud halduskorraldus jäi põhijoontes püsima kuni Vene 
keisririigi kokkuvarisemiseni 1917. aastal. Baltimaade halduskorra tasalülitamine Venemaal kehtivaga lõhkus keskaegset seisuslikku 
elukorraldust ning soodustas ühiskonna moderniseerumist, ent põlisrahvaste õigused sellega 
oluliselt ei laienenud — baltisaksa mõisnike võimu alt sattusid eestlased Vene bürokraatliku 
kroonurežiimi otsese surve alla. Kõrgematele ametikohtadele hakati määrama sakslaste asemele 
venelasi, kes ei osanud kohalikke keeli ega tundnud olusid. Siiski ei läinud tsaarivalitsus Balti 
provintside poliitilis-õigusliku korra reformimisel lõpuni. Maaomavalitsusreform jäi teostamata 
ja baltisaksa autonoomia üks nurgakive, aadli seisuslike korporatsioonide — rüütelkondade — 
ainuvõim kubermanguomavalitsuses püsima kuni 1917. aastani. Rüütelkondade juhtida ja 
valitseda jäi ka kohalik luteriusu kirik. Kõige valusamalt riivasid eestlaste huve kultuuri — keelekasutust, hariduselu, religiooni ja 
kirikut, ajakirjandust ja seltsielu — puudutavad venestamiskatsed. 19. sajandi lõpuks viidi kogu 
kooliharidus, alates algkoolidest ja lõpetades Tartu ülikooliga, saksa ja eesti keelelt üle vene 
õppekeelele. Sealjuures vallandati puudulikule vene keele oskusele viidates enamik eestlastest 
kooliõpetajatest, kellel oli kandev osa rahvuslikus ärkamises. Kooliõpetuse muukeelseks 
muutmine andis tagasilöögi eestlaste haridustasemele: kui 1886. aastal oskas Eestist võetud 
nekrutitest lugeda 98%, siis 1901. aastal vaid 80%. Vene keel muudeti asjaajamiskeeleks ka riigi- ja omavalitsusasutustes ning kohtutes — pea kõik 
sakslastest ja eestlastest ametnikud asendati enamasti umbkeelsete venelastega. Mittevenelaste 
jaoks muudeti ametiasutustesse tööle pääsemine väga raskeks ning paljud haritud eestlased olid 


sunnitud siirduma tööd otsima Venemaale: 20. sajandi alguseks oli Venemaa linnades kujunenud 
mitmeid eesti kolooniaid, neist suurim asus pealinnas Peterburis. Keskvalitsuse tsensuurisurve ja 
järelevalve nii saksa kui ka eesti rahvuslike organisatsioonide üle tugevnes, osa seltse ja ajalehti 
suleti. Asutada lubas riigivõim peale uusi töömeetodeid ja maaharimistehnikat propageerivate 
põllumeeste seltside vaid karskus-, haridus- ja tuletõrjeseltse. Baltimaade rahvaste venestamise eesmärk oli kõrvaldada saksa domineeriv mõju selles 
piirkonnas, hoida ära põlisrahvaste separatism ja nende eliidi saksastumine ning asendada 
kohapealne Lääne tsivilisatsioon ja saksaeeskujuline kultuur slaavi-õigeusu tsivilisatsiooni ja 
vene kultuuriga. Seda suunda ei muutnud ka uue keisri, Nikolai II troonile tõusmine 1894. aastal. Vaatamata ligi kaks sajandit kestnud Vene ülemvõimule oli 19. sajandi lõpus domineeriv 
usutunnistus Eesti- ja Liivimaal endiselt luterlus, tänapäeva Eesti alal oli õigeusklikke vähem kui
15%, eestlaste hulgas vaid 12,7%. Keisrivõimule äärmiselt lojaalse õigeusu riigikiriku mõju 
laiendamises nägid venestamise ideoloogid üht põhilist vahendit äärealade kultuuriliseks 
tasalülitamiseks. Venestamisprogrammi fanaatilisemaid eestvedajaid, Eestimaa kuberner vürst 
Sergei Šahhovskoi pidas eriti tähtsaks just kohaliku põlisrahva õigeusustamist ning soodustas 
igati talupoegade siirdumist luterlusest õigeusku. Õigeusust luterlusse pöördumine oli keelatud. 
Sarnaselt varasematele keskvõimude poolt soositud usuvahetuskampaaniatele jäid Eesti 
talupoegade motiivid õigeusku siirdumiseks valdavalt majanduslikeks: peamine oli lootus saada 
„tsaari usu” vastu võtmisel „hingemaad” ja pääseda sõltuvusest mõisa ees. Eestlaste venestamiskatsed andsid vähe tulemusi: põlisele omakultuurile tuginev eesti etniline 
identiteet oli ärkamisliikumise käigus sedavõrd tugevnenud, et massiline ümberrahvastamine 
polnud enam võimalik. Samuti ei suutnud lühiajaline venestamiskampaania lõhkuda regiooni 
sajanditepikkust saksa kultuuritraditsiooni ning Venemaa Balti provintside saksapärane ilme jäi 
püsima edaspidigi. Brutaalse venestamispoliitikaga kaotas tsaarivalitsus aga eesti rahvusliku 
liikumise poolehoiu. Eesti ühiskonnas hakkasid levima nii läänest kui ka idast pärinevad 
monarhiavastased liberaalsed ja sotsialistlikud ideed. Algas töölisliikumine ja toimus esimene 
streik Narva Kreenholmi tehastes (1870). Venekeelseks muudetud Tartu ülikooli kogu 
keisririigist õppima saabunud poliitiliselt radikaalsete tudengite eestvõttel tekkisid 1880. aastail 
esimesed marksistlikud organisatsioonid. 19. sajandi teisel poolel hoogustunud industrialiseerimise käigus rajati Eestis suuri tekstiili-, 
metalli- ja masinatööstuse, puidu-, paberi-, tselluloosi- ja toiduainetööstuse ettevõtteid. Ehitati 
välja raudteevõrk (Tallinn–Peterburi liin valmis 1870. aastal), mis sidus Eesti Vene impeeriumi 
siseturuga (Eestis asusid Venemaa pealinnale lähimad jäävabad sadamad) ja lõi head eeldused 
tööstuse ja kaubanduse arengule. Eesti tööstusse investeerisid Vene, Saksa, Prantsuse, Belgia, 
Šveitsi ja baltisaksa ärimehed, eesti rahvusliku kapitali osa oli tagasihoidlik. 1897. aastal elas Eestis 958 000 inimest, neist eestlasi pisut üle 90%, venelasi 4% ja sakslasi 
3,5%. Koos tööstuse arenguga kiirelt kasvanud linnades elas iga viies Eesti elanik, neist 
omakorda kaks kolmandikku olid eestlased — üldine tendents oli linnade eestistumine. 
Linnadesse asus elama eesti rahvuslik haritlaskond, neis kujunesid moodsa ühiskonna alged ning
avaldus kõige ilmekamalt uus kultuuriline ja poliitiline mitmekesisus. Sellele vaatamata jäi 19. 
sajandi lõpu Eesti agraarmaaks: põllumajanduses töötas ligi 65%, tööstuses ja ehituses üle 14%, 
kaubanduses ning transpordis, sides ja teeninduses 14% rahvastikust. Ühiskonna intellektuaalses,


poliitilises ja majanduslikus eliidis domineerisid endiselt sakslased ja venelased; alamrahvas, 
talupojad ja töölised, olid valdavalt eestlased. Eesti enne Esimest maailmasõda Poliitilised arengud Pärast 1905. aastat kaotati Venemaal taas mitmed isikuvabadused ja ka venestamise surve teatud 
määral taastus. Siiski jäid mõned revolutsiooniajal saadud vabadused püsima, sealhulgas ka luba 
luua eestikeelseid erakoole. Samuti tegutsesid aktiivselt mitmesugused eesti haridus-, kultuuri- ja
majandusseltsid. Läbi nende aeti teatud määral ka rahvuspoliitikat, kuigi see oli tihti 
raskendatud. Venemaa keisririigi Riigiduumas oli ka eestlaste valitud saadikuid I Riigiduuma 
(1906) koosseisus Jaan Tõnisson, Oskar Rütli ja August Lubbi, Karl Hellat ning Pavel 
Paptšinski), kes esialgu suures poliitikas aktiivselt püüdsid kaasa lüüa, kuid pettusid Duuma 
jõuetuses peagi. Hiljem, seoses valimisseaduse muutmisega, langes eestlaste arv Duumas vaid 
kahe-kolmeni: II Riigiduumas (1907) olid Anton Jürgenstein, Mart Murten, Kaarel Parts, Tõnis 
Jürine ja Paul/Pavel Pärn; III Riigiduumas (1907–1912) Aleksander Terras; IV Riigiduumas 
(1912–1917) Juhan Oras ja Jaan Raamot. Riigiduumas aga olid esindatud Balti kubermangude aadelkonnad ja sakslased: III Riigiduumas 
Otto Benecke, Oskar Brackman, Alfred von Schilling, Martin Schultzenberg; IV Riigiduumas 
Oskar Brasche, Karl von Brevern, Otto von Engelhardt. Majanduse areng Vahetult enne Esimest maailmasõda rajati Tallinnasse mitmeid suuri tööstusettevõtteid: Bekkeri 
laevatehas, Vene-Balti laevaehitustehas (1912), Balti Puuvillavabrik, Bekkeri laevatehas ja 
Noblessneri laevatehas, Fr. Wiegandi masinatehas, Fr. Krulli metallitehas. Samuti ehitati 
grandioosset kindlustustesüsteemi Imperaator Peeter Suure Merekindlus, mis ulatus Lääne-Eesti 
saarestikust Kroonlinna ja Soome edelaosas asuva Turuni, kuid mida enne sõja algust valmis ei 
jõutudki. 1905. aasta revolutsioon ja poolitiliste erakondade teke Rahutused Tallinnas 12.–24. jaanuaril 1905 toimusid Tallinnas streigid solidaarsusest 9. jaanuaril Peterburis toimunud
Verise pühapäevaga. 12. jaanuaril algas streik vagunitehases Dvigatel, millega liitusid Tallinna 
tselluloosivabriku, Lutheri vabriku ning seejärel ka teiste suurkäitiste töölised, misjärel seisatati 
Balti Puuvillavabrik. Streikis umbes 12 000 inimest Tallinnas, Narvas ja Tartus. Pärastlõunal 
kogunesid Tallinnas streikijad ja meeleavaldajad praeguse Vabriku, Valgevase ja Kungla tänava 
vahelisel alal Kalamajas Lausmanni heinamaal. Sama päeva õhtul esitasid tööliste esindajad oma
nõudmised ajutisele kubermangu valitsejale. 26. jaanuaril keeldusid Tartu Ülikooli üliõpilased solidaarsusest õppetööst. 22. märtsil toimus 
streikivate rätsepate meeleavaldus ja demonstrantide arest Tartus; 30. märtsil Tallinnas Dvigateli 
vagunitehase ja Wiegandi masinatehase töötajate vastasseis tehasemeistritega. 28. aprill tapeti 
Tallinnas sandarmirittmeister Trešner (Трешнер); 30. aprillist kuni 2. maini toimusid Tallinnas 
3000 osavõtjaga miitingud, mille piirivalveväed laiali ajasid. 15. mail 1905 leidsid aset rahutused


Tallinnas; 19. juulil tööliste streik protestiks 15 töölise arestile. 24. juulil toimus 3000 töölise 
demonstratsioon ning kokkupõrge kasakatega. 13. oktoobril toimus streik Volta tehases. 14. oktoobril toimus üle-eestiline raudteelaste streik. 
15. oktoobril toimusid Tallinnas rüüstamised[2]. Demonstratsioon ja hukkunud 29. oktoobril 1905 Tallinnas 29. oktoobril (vkj 16. oktoobril) 1905 toimus demonstratsioon Tallinnas, mis algas Kalamajas 
Soo tänaval asunud Lausmanni tehase juures ning liikus hiljem kesklinna Linnavolikogu juurde 
Uuel turul, kus osales 8000–10 000 osavõtjat. Miitingu lõpus piiras lähedal asunud 
Ringkonnakohtu juures valvel olnud sõjaväeüksus (ca 100–120 sõdurit) turu ümber ning avas 
kapten Nikolai Mironovi käsul kogunenute pihta 30 sammu pealt tule, tehes viis kogupauku; 
tapeti 94 ja haavata sai üle 100 inimese. 50 hukkunu matused toimusid 2. novembril (vkj 20. 
oktoobril). 5. novembril (vkj 23. oktoobril) vabastati aga ametist senine kubermangu kuberner 
Aleksei Lopuhhin, kes oli rahutuste alguses põgenenud Tallinnast. Järjekordne üldstreik toimus 8. novembril (vkj 26. oktoobril). 10.–12. detsembril (vkj 27.–29. 
novembril) 1905 toimus Tartus üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes kaheks eraldi 
koosolekuks, millest ühel nõuti põhiseaduslikku korda ja ähvardati valitsust passiivse 
vastupanuga, teisel kutsuti üles isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi 
omavalitsusi. Umbes 50 vallas moodustatigi vallavalitsuste asemele talurahvakomiteed, mida 
mõnel pool nimetati “vabariikideks”. Paljudes valdades seadis rahvas omal algatusel sisse 
emakeelse õpetuse vallakoolis, sulges kõrtsid, boikoteeris tsaariametnikke, keeldus maksude 
maksmisest ja nekrutite andmisest. Poliitiliste parteide tekkimine Pärast Nikolai II poolt välja antud 17. oktoobri manifesti asutati 1905. aasta oktoobris-novembris
Eestis esimesed legaalsed parteid. Konservatiivsed mõõdukad liberaalid eesotsas Jaan Tõnissoniga asutasid Tartus Eesti 
Rahvameelse Eduerakonna (ERE), mis üldriiklikes küsimustes võttis omaks Venemaa kadettide 
programmi konstitutsioonilise monarhiaga demokraatliku riigikorra kehtestamise ja 
Ülevenemaalise Asutava Kogu kokkukutsumise nõudega. Mõõdukad rõhutasid oma tegevuse 
legaalset, seaduslikku iseloomu, seda, et võideldakse "ainult õiguse ja seaduse abinõudega". ERE
häälekandja oli ajaleht Postimees. Vasakpoolsed sotsiaaldemokraadid-föderalistid eesotsas Peeter Speekiga asutasid põhiolemuselt 
marksistliku programmiga Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisusee (ESTÜ). 1905. aasta 
kevadel avaldas sotsiaaldemokraatide-föderalistide juht Peeter Speek esmakordselt nõudmise 
Venemaa Keisririigi föderaliseerimise ja Eestile autonoomse osariigi staatuse andmise kohta. 
ESTÜ häälekandja oli ajaleht Uudised. Tsentralistlikku Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse kuuluvad sotsiaaldemokraadid 
hakkasid tegutsema avalikult. Novembri lõpul valiti ka Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu (1905), mille esimees oli Nikolai 
Janson, liikmed: Mihhail Tomski (Tallinna metallitööliste ametiühingu esimees).


Sisuliselt olid peaaegu kõik Eestis loodud parteid ja liikumised Venemaa Keisririigi valitsusega 
opositsioonis, nõudsid demokraatiat ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvuslikku 
enesemääramisõigust, autonoomiat ja kohalikku omavalitsust. Rahumeelne poliitiline tegevus Jaan Tõnisson riigivanemana 1928. aastal 27. novembril 1905 alustas Tartus tööd ligi 800 delegaadiga maalt ja linnast üle-eestiline 
rahvaesindajate kongress, mis aga lõhenes kohe kaheks – radikaalseks ja mõõdukaks tiivaks. 
Kongressi mõõdukas tiib (“Bürgermusse”), mida juhtis Jaan Tõnisson, tõstis esile kultuurilise ja 
poliitilise autonoomia küsimused Balti provintsides. Radikaalne tiib (“Aula”), kes pidas oma 
koosolekut Tartu Ülikooli aulas – äärmuslikud vasakpoolsed (nn radikaalsed sotsialistid) ja 
äärmuslikud parempoolsed (nn radikaalsed rahvuslased), mida juhatas Jaan Teemant – aga kutsus
üles tsaarivalitsuse kohesele kukutamisele, keskendus ülevenemaalistele ja taktikalistele 
probleemidele. Aulakoosolekul, mida juhatas Jaan Teemant võeti vastu väga radikaalsed nõudmised, alates 
vabariigi kehtestamisest ja lõpetades relvastatud ülestõusule üleskutsumisega. Kuna Teemant oli 
formaalselt radikaalide liider, hakkas tema vastu peagi huvi tundma ka kesiririigi poliitiline 
politsei ning isegi siseminister Durnovo, kes nimetas Teemanti "Eestimaa kuningaks", kes 
soovivat oma natsionalistliku partei abil luua Eesti Vabariiki. Jaan Teemant mõistetigi 1905. 
aasta lõpul mässu õhutamise pärast surma, kuid tal õnnestus õigeaegselt põranda alla minna. 
Hiljem lahkus ta maalt ja elas eksiilis Šveitsis. Talurahvarahutused Talurahvarahutuste ajal aastail 1905–1906 rüüstati Eestimaa kubermangus. 22.–24. juunini 1905 toimusid Läänemaal Vigalas talurahvarahutused (Mihkel Aitsam).[3] 
Sügisel, pärast revolutsiooniliikumise aktiviseerumist linnades, taasalgasid rahutused ka 
Läänemaal, mis likvideeriti alles kasakate ja karistussalkade kohaletoomisega ratsaväekindral 
Aleksander Orlovi (Орлов, Александр Афиногенович (1862–1908)) juhtimisel. Rahutusi ja 
sellele järgnenud sündmusi on kajastatud 1980. aastal Tallinnfilmis valminud mängufilmis 
"Jõulud Vigalas". Mõisate põletamine 12.–20. detsembril 1905 ja ka 1906. aasta alguses põletati Põhja-Eestis maha 114 mõisahoonet ja
Liivimaa kubermangus 230 mõisa. 11. detsembril 1905 kogunesid Tallinnas sotsiaal-demokraatide ja Aleksander Kesküla 
suunamisel valdade saadikud. Algselt kavandatud Estonia seltsi ruumide asemel koguneti Volta 
tehases. Õhtusele koosolekule saabusid nii tööliste kui ka valdade saadikud salaja väikestes 
gruppides, sissepääsu tagas märgusõna. Koosolekut juhatas A. Kesküla ja protokollis Friedebert 
Tuglas. Koosoleku päevakorras oli olukorra hindamine ning uus võitluskava linnas ja maal 
sõjaseisukorra tingimustes, kuna arreteerimised olid alanud juba 9. detsembril. Ööl vastu 11. 
detsembrit vahistati VSDTP Tallinna komitee peaaegu täies koosseisus. Koosoleku lõpetas 
sõjavägi, kes vahistas 22 inimest, sealhulgas Friedebert Tuglase.


Juba 11. detsembri ööl ja järgmisel päeval asusid Tallinna tööliste võitlussalgad teele mõisate 
poole ning olid ka mõisate rüüstamiste ja hävitamiste initsiaatoriks. Tallinna tööliste esimene 
rühmitus suundus Tallinnast Kohilasse, teine Tallinna tööliste rühm liikus mööda Tartu maanteed
ja kolmas rühm väljus Tallinnast Tallinna–Narva maanteed[4]. Esimene salk ning nendega liitunud kohalikud rüüstasid Kohila ja Rapla ümbruse mõisu, Hageri 
kiriku juures sattus rüüstajatele peale Tallinnast saadetud karistussalk, kellega kokkupõrkes 
hukkus 17 inimest. 14. detsembril koondusid ümbruskonnas liikunud mässajate salgad uuesti 
Raplasse, kust liiguti edasi kolmes jaos: Läänemaale ning üle Järvakandi ja Kehtna Pärnumaale. Teise salk liikus mööda Tartu maanteed kagusuunas ja rüüstasid ja põletasid Harjumaal 
Aruvallas, Uuemõisas, Kuimetsas, Tuhalas. Kolmas salk rüüstas aktiivselt Harjumaa Jõelähtme, Raasiku ja Peningi vallas. Harjumaal hävis 70 mõisahoonet: Kohila, Pahkla, Tohisoo, Kostivere, Kehtna, Järlepa, Jägala, 
Lohu, Seli, Ingliste mõis, Raasiku, Haljava, Vaida, Ravila, Atla, Kaiu, Kuimetsa, Hagudi, Tuhala,
Kaiu, Kostivere mõis jt; Järvamaal hävisid mõisahooned: Türi kihelkonnas Laupa (19.12), Lokuta, Mäeküla, Kolu mõis 
jt; Läänemaal hävis 20 mõisahoonet: Valgu (14.12), Velise, Haimre, Vana-Märjamaa, Orgita, 
Sõtküla, Paeküla, Tolli, Teenuse, Sipa, Sooniste, Vigala, Koluvere, Mõisamaa, Kasti, Sulu, 
Mõraste, Jädivere, Luiste; Pärnumaal hävis kokku 13 mõisahoonet Pärnu-Jaagupi ja Vändra kihelkonnas (Käru, Lelle, 
Vana-Vändra, Uue-Vändra[5] (Rõusas), samuti Massu karjamõis); Mõisate rüüstamise ajal hukkus Arthur von Baranoff Peningil ning mõnitati ka Pargi mõisnikku 
Viktor von Kotzebued, kes peksti läbi ning sunniti osalema mõisa lõhkumises ja kandma punast 
lippu. Vanamõisa parun Otto von Budberg olevat rakendatud hobuse kõrvale vankri ette ning 
sõidetud Velise kõrtsi, kus talle heinu ette antud. Rahutuse mahasurumine Rahutuste likvideerimise ajaks moodustati keisri ukaasiga 24. novembrist ajutine Balti 
kindralkubermang ja määrati ajutiseks kindralkuberneriks Vassili Sollogub (1848–1914). 
Eestimaa kubermangu kuberner oli märtsist kuni 13. novembrini 1905 Aleksei Lopuhhin. 13. detsembril 1905 saatis Eestimaa Rüütelkonna peamees parun Eduard Julius Alexander von 
Dellingshausen telegrammi Venemaa Keisririigi siseministrile Pjotr Durnovole palvega saata 
maale sõjaväeosi, et olukorras, kus oli juba välja kuulutatud sõjaseisukord, vajalikul viisil korda 
kindlustada. Rahutuste mahasurumiseks moodustati ekspeditsioonisalgad: Põhjasalk, mida juhtis Tema 
Keiserliku Kõrguse õukonna kindralmajor Aleksander Orlov ja kuhu kuulusid 1 pataljon 
jalaväelasi, 8 eskadroni ratsaväge, 6 kahurit ja 4 kuulipildujat; koondsalga tegevuspiirkonnaks oli


Liivimaa kubermangu Valga, Volmari ja Võnnu kreis. Eestimaa kubermangu suunati 2 pataljoni 
mereväelasi kuulipildujatega ja Saaremaale salk mereväelasi (218) 2 kuulipilduja ja 8 
ohvitseriga[6]. Liivimaa kubermangu Tartu ja Viljandi kreisis tegutses salk kindralmajor 
Klotšenko juhtimisel. 19. detsembril andis kindralkuberner Vassili Sollogub karistussalkadele käskkirja nr 1, milles 
käskis neil taastada seaduslik võim ning kasutada selleks vajaduse korral ka suurtükiväge. Algas 
karistussalkade tegevus Eestis, mille liikmete üldarv regioonis ulatus 19 000 meheni. 19. detsembri hommikul ründas karistussalk koos mõisnikest omakaitsega Läänemaal Velisel 
"mustasaja" vastu väljaastumiseks kogunenud Vigala ja Velise talumehi, kellest 5 said kohapeal 
surma ja 10 raskesti haavata 24. detsembril 1905 saabus Kroonlinnast karistuspataljon Hans William von Ferseni juhtimisel, 
pataljoni esimene salk peatus Koila mõisas, teine aga Valtu mõisas. Kohalikelt ametnikelt 
laekunud andmete alusel saadeti Valtu naabermõisa kinni pidama kohalikku rahutuste 
organisaatorit ja agitaatorit Mart Laurimani, viimase kinnipidamisel tema ja ta kaaslaste 
vastuhakul toimunud tulevahetuses hukkus 8 talupoega ja sai haavata 1 sõjaväelane[7]. Koeru vallas, Vaali külas, arreteerisid karistussalklased pärast Palso talule avatud püssituld, mis 
sundinud sealseid inimesi koguni ahjus varjuma, Mart ja Voldemar Jürmani, kes koos 
rätsepmeister Anton Schultsi, ja Johan Stammiga samal päeval maha lasti. Paar kuud varem 
olevat mehed mõisa küljest omavoliliselt tagasi mõõtnud Tasu talu maa, et see soovijatele välja 
jagada. Detsembri alguses kuulutasid mehed välja Eesti Vabariigi. 1906. a jaanuari esimestel 
päevadel lasti maha veel neli meest, kellest August Milkile pandi süüks, et ta oli väljakuulutatud 
Eesti Vabariigi kohtunik. 19. jaanuaril 1906 arreteeriti revolutsioonisündmustega seoses Vene Riigiduuma valimiste 
kandidaat Jaan Poska, kuid vabanes endise Eestimaa kuberneri Aleksei Bellegarde eestkostel 
juba paarikümne päeva pärast. Piirkondades, kust sõdurid olid lahkunud, hukkasid 
revolutsionäärid sõdureid abistanud isikuid.[8] 18. veebruarini 1906 hukkus rahutustes Eestimaa kubermangus kokku 50 inimest, kes osutasid 
relvastatud vastupanu ja 68 inimest, kes hukati mässutegevuse eest; Öseli saarel hukati 2 inimest;
Liivimaa kubermangus 14 inimest, kes osutasid relvastatud vastupanu ja 1 inimene põgenemisel,
120 hukatud mässutegevuse ja rüüstamiste eest[9]. Kogu Vene impeeriumis karistussalkade poolt
tapetuist langeb Eesti ja Läti arvele üle poole. 12.–20. detsembrini 1905 rüüstati Eestis ligi 120 
mõisa ning Velise ja Kabala vallas toimusid relvastatud kokkupõrked sõjaväeosadega. Venemaa sisepoliitilist ja majanduslikku õhkkonda pingestas tema kaotus Jaapanile Vene-Jaapani
sõjas (1904–1905). Seetõttu toimus Peterburis 1905. aasta 9. jaanuaril demonstratsioon, mis 
lõppes rahvahulga tulistamisega (verine pühapäev). 12.–24. jaanuaril 1905 toimusid Eestis sellest
mõjustatud solidaarsusstreigid. Streikis umbes 12 000 inimest tööstuslinnades Tallinnas, Narvas 
ja Tartus. Ka maal levisid rahutused, mis enamasti ei viinud küll otseste vastuhakkudeni. Küll aga kirjutati mitmel 
pool valitsusele palvekirju, mis taotlesid lihtrahva olukorra parandamist.


Olukord radikaliseerus 1905. aasta 16. oktoobri järel, mil sõdurid avasid Tallinnas toimunud 
meeleavalduse pihta tule ja hukkus ligi 100 inimest. Olukorda leevendas mõnevõrra Nikolai II 
poolt päev hiljem välja antud Oktoobrimanifest, mis lubas inimestele põhilisi kodanikuvabadusi, 
sealhulgas sõna- ja koosolekute pidamise vabadusi. Muuhulgas anti luba rajada ka poliitilisi 
parteisid. Eestis rajati kaks ametlikku eestlaste erakonda: Peeter Speegi seltskonna poolt juhitud 
Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühisus, mis illegaalselt tegutses juba varem, ja Tõnissoni Eesti 
Edumeelne Rahvaerakond. Lisaks tegutsesid Eestis veel mitmete üle-Venemaaliste parteide 
kohalikud harud, baltisakslaste parteid, illegaalsed enamlaste ja esseeride parteid ning ametlikult 
organiseerumata poliitilised rühmitused. Poliitiliste parteide tekkimine 1905. aasta oktoobris-novembris loodi pärast Nikolai II poolt välja antud 17. oktoobri manifesti 
Eestis esimesed legaalsed parteid. Konservatiivsed mõõdukad liberaalid, eesotsas Jaan Tõnissoniga asutasid Tartus Eesti 
Rahvameelse Eduerakonna, mis üldriiklikes küsimustes võttis omaks Vene kadettide programmi 
konstitutsioonilise monarhiaga demokraatliku riigikorra kehtestamise ja Ülevenemaalise Asutava
Kogu kokkukutsumise nõudega. Mõõdukad rõhutasid oma tegevuse legaalset, seaduslikku 
iseloomu, seda, et võideldakse “ainult õiguse ja seaduse abinõudega”. ERE häälekandja oli 
ajaleht Postimees. Vasakpoolsedsotsiaaldemokraadid-föderalistid, eesotsas Peeter Speekiga asutasid põhiolemuselt 
marksistliku programmiga Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisusee. 1905. aasta kevadel 
avaldas sotsiaaldemokraatide-föderalistide juht Peeter Speek esmakordselt nõudmise Vene 
keisririigi föderaliseerimise ja Eestile autonoomse osariigi staatuse andmise kohta. ESTÜ 
häälekandja oli ajaleht Uudised. Tsentralistlikku Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse kuuluvad sotsiaaldemokraadid 
hakkasid tegutsema avalikult. Novembri lõpul valiti ka Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu, mille esimees oli Nikolai Janson. Sisuliselt olid peaaegu kõik Eestis loodud parteid ja liikumised Venemaa keisririigi valitsusega 
opositsioonis, nõudsid demokraatiat ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvuslikku 
enesemääramisõigust, autonoomiat ja kohalikku omavalitsust. Novembris toimus Tartus Eesti rahvaasemike koosolek, kus mõõdukad ja radikaalid omavahel 
selgelt tülli läksid, mistõttu peeti kaks koosolekut: Tõnissoni pooldavad mõõdukamad jõud 
pidasid “Bürgermusses” (baltisakslaste seltsimajas) koosoleku, radikaalid aga Tartu Ülikoolis 
aulakoosoleku. Mõõdukad arvasid, et edasisi rahvuslikke eesmärke ja kodanikuvabaduste 
suurendamist peaks saavutama legaalsete poliitiliste vahendite teel ja seadsid eesmärgiks 
konstitutsioonilise monarhia, samas kui radikaalid nõudsid tsaari kukutamist ja vabariigi 
väljakuulutamist. Nad esitasid ka üleskutse üleüldiseks kodanikuallumatuseks ning mõned panid 
ette hakata ka mõisaid rüüstama. Mitmetes valdades võetigi võim üle ja kohati kuulutati välja 
lokaalseid "vabariike", paaris vallas hakati koguni Eesti Vabariigi põhiseadust välja töötama. 10. detsembril 1905 kuulutati Tallinnas ja Harjumaal välja sõjaseisukord, kuid sellest hoolimata 
toimus 12.–20. detsembril peamiselt Põhja-Eestis ligi 120 mõisa rüüstamine, mille käigus tapeti 


ka üks mõisnik. Velise ja Kabala vallas toimusid relvastatud kokkupõrked sõjaväeosadega. 26. 
detsembril kuulutati välja sõjaseisukord Rakvere, Paide ja Haapsalu piirkonnas. Detsembrist 
1905 kuni veebruarini 1906 toimunud karistussalkade operatsioonide käigus lasti maha ligi 300 
inimest ja 600 said ihunuhtlust, paljud saadeti ka asumisele. Mitmed Eesti poliitikud (näiteks 
Konstantin Päts, Mihkel Martna, Jaan Teemant) mõisteti ka tagaselja surma, kuid päästsid end 
välismaale põgenemisega. 1905. aasta revolutsioon Eestis oli Eestis 1905. aastal toimunud rahvarahutused. Venemaal algasid rahvarahutused 22. jaanuaril (vkj 9. jaanuaril) 1905 pealinnas Peterburis 
toimunud Verise pühapäevaga. Rahutuste leevendamiseks ja mässu mahasurumiseks allkirjastas 
keiser Nikolai II 30. oktoobril (vkj 17. oktoobril) manifesti, millega anti Venemaa Keisririigi 
elanikele demokraatlikke vabadusi ja laiendati valimisõigust, ühtlasi võimudele käsk võtta 
kasutusele "tarvilisi abinõusid otsekoheste korratuste, häbemata tegude ja vägivalla 
mahasurumiseks". Eesti talupoegade rahulolematuse peamiseks põhjuseks oli mõisnike omavoli talupoegadelt 
rendi- ja maakasutamise tingimuste kehtestamisel.[1] 10. detsembril 1905 kuulutati Tallinnas ja Harjumaal välja sõjaseisukord, mis kestis kuni 1908. 
aasta 15. septembrini, mil see asendati “tugevdatud valvuskorraga” (kehtis kuni 1911. aastani). 
Kogu Eestis toimusid massilised vahistamised, keelati koosolekud, suleti ajalehed Teataja, Uus 
Aeg ja Eesti Postimees. 26. detsembril 1905 kuulutati välja sõjaseisukord Rakvere, Paide ja 
Haapsalu piirkonnas. Detsembrist 1905 kuni veebruarini 1906 läbi viidud karistusoperatsioonide 
käigus lasti maha ligi 300 inimest ja 600 said ihunuhtlust: 9. jaanuaril lasti Viljandis maha 45 
inimest. Rahutused Tallinnas 12.–24. jaanuaril 1905 toimusid Tallinnas streigid solidaarsusest 9. jaanuaril Peterburis toimunud
Verise pühapäevaga. 12. jaanuaril algas streik vagunitehases Dvigatel, millega liitusid Tallinna 
tselluloosivabriku, Lutheri vabriku ning seejärel ka teiste suurkäitiste töölised, misjärel seisatati 
Balti Puuvillavabrik. Streikis umbes 12 000 inimest Tallinnas, Narvas ja Tartus. Pärastlõunal 
kogunesid Tallinnas streikijad ja meeleavaldajad praeguse Vabriku, Valgevase ja Kungla tänava 
vahelisel alal Kalamajas Lausmanni heinamaal. Sama päeva õhtul esitasid tööliste esindajad oma
nõudmised ajutisele kubermangu valitsejale. 26. jaanuaril keeldusid Tartu Ülikooli üliõpilased solidaarsusest õppetööst. 22. märtsil toimus 
streikivate rätsepate meeleavaldus ja demonstrantide arest Tartus; 30. märtsil Tallinnas Dvigateli 
vagunitehase ja Wiegandi masinatehase töötajate vastasseis tehasemeistritega. 28. aprill tapeti 
Tallinnas sandarmirittmeister Trešner (Трешнер); 30. aprillist kuni 2. maini toimusid Tallinnas 
3000 osavõtjaga miitingud, mille piirivalveväed laiali ajasid. 15. mail 1905 leidsid aset rahutused
Tallinnas; 19. juulil tööliste streik protestiks 15 töölise arestile. 24. juulil toimus 3000 töölise 
demonstratsioon ning kokkupõrge kasakatega. 13. oktoobril toimus streik Volta tehases. 14. oktoobril toimus üle-eestiline raudteelaste streik. 
15. oktoobril toimusid Tallinnas rüüstamised[2].


29. oktoobril (vkj 16. oktoobril) 1905 toimus demonstratsioon Tallinnas, mis algas Kalamajas 
Soo tänaval asunud Lausmanni tehase juures ning liikus hiljem kesklinna Linnavolikogu juurde 
Uuel turul, kus osales 8000–10 000 osavõtjat. Miitingu lõpus piiras lähedal asunud 
Ringkonnakohtu juures valvel olnud sõjaväeüksus (ca 100–120 sõdurit) turu ümber ning avas 
kapten Nikolai Mironovi käsul kogunenute pihta 30 sammu pealt tule, tehes viis kogupauku; 
tapeti 94 ja haavata sai üle 100 inimese. 50 hukkunu matused toimusid 2. novembril (vkj 20. 
oktoobril). 5. novembril (vkj 23. oktoobril) vabastati aga ametist senine kubermangu kuberner 
Aleksei Lopuhhin, kes oli rahutuste alguses põgenenud Tallinnast. Järjekordne üldstreik toimus 8. novembril (vkj 26. oktoobril). 10.–12. detsembril (vkj 27.–29. 
novembril) 1905 toimus Tartus üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes kaheks eraldi 
koosolekuks, millest ühel nõuti põhiseaduslikku korda ja ähvardati valitsust passiivse 
vastupanuga, teisel kutsuti üles isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi 
omavalitsusi. Umbes 50 vallas moodustatigi vallavalitsuste asemele talurahvakomiteed, mida 
mõnel pool nimetati “vabariikideks”. Paljudes valdades seadis rahvas omal algatusel sisse 
emakeelse õpetuse vallakoolis, sulges kõrtsid, boikoteeris tsaariametnikke, keeldus maksude 
maksmisest ja nekrutite andmisest. Poliitiliste parteide tekkimine Pärast Nikolai II poolt välja antud 17. oktoobri manifesti asutati 1905. aasta oktoobris-novembris
Eestis esimesed legaalsed parteid. Konservatiivsed mõõdukad liberaalid eesotsas Jaan Tõnissoniga asutasid Tartus Eesti 
Rahvameelse Eduerakonna (ERE), mis üldriiklikes küsimustes võttis omaks Venemaa kadettide 
programmi konstitutsioonilise monarhiaga demokraatliku riigikorra kehtestamise ja 
Ülevenemaalise Asutava Kogu kokkukutsumise nõudega. Mõõdukad rõhutasid oma tegevuse 
legaalset, seaduslikku iseloomu, seda, et võideldakse "ainult õiguse ja seaduse abinõudega". ERE
häälekandja oli ajaleht Postimees. Vasakpoolsed sotsiaaldemokraadid-föderalistid eesotsas Peeter Speekiga asutasid põhiolemuselt 
marksistliku programmiga Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisusee (ESTÜ). 1905. aasta 
kevadel avaldas sotsiaaldemokraatide-föderalistide juht Peeter Speek esmakordselt nõudmise 
Venemaa Keisririigi föderaliseerimise ja Eestile autonoomse osariigi staatuse andmise kohta. 
ESTÜ häälekandja oli ajaleht Uudised. Tsentralistlikku Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse kuuluvad sotsiaaldemokraadid 
hakkasid tegutsema avalikult. Novembri lõpul valiti ka Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu (1905), mille esimees oli Nikolai 
Janson, liikmed: Mihhail Tomski (Tallinna metallitööliste ametiühingu esimees). Sisuliselt olid peaaegu kõik Eestis loodud parteid ja liikumised Venemaa Keisririigi valitsusega 
opositsioonis, nõudsid demokraatiat ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvuslikku 
enesemääramisõigust, autonoomiat ja kohalikku omavalitsust.


Rahumeelne poliitiline tegevus Jaan Tõnisson riigivanemana 1928. aastal 27. novembril 1905 alustas Tartus tööd ligi 800 delegaadiga maalt ja linnast üle-eestiline 
rahvaesindajate kongress, mis aga lõhenes kohe kaheks – radikaalseks ja mõõdukaks tiivaks. 
Kongressi mõõdukas tiib (“Bürgermusse”), mida juhtis Jaan Tõnisson, tõstis esile kultuurilise ja 
poliitilise autonoomia küsimused Balti provintsides. Radikaalne tiib (“Aula”), kes pidas oma 
koosolekut Tartu Ülikooli aulas – äärmuslikud vasakpoolsed (nn radikaalsed sotsialistid) ja 
äärmuslikud parempoolsed (nn radikaalsed rahvuslased), mida juhatas Jaan Teemant – aga kutsus
üles tsaarivalitsuse kohesele kukutamisele, keskendus ülevenemaalistele ja taktikalistele 
probleemidele. Aulakoosolekul, mida juhatas Jaan Teemant võeti vastu väga radikaalsed nõudmised, alates 
vabariigi kehtestamisest ja lõpetades relvastatud ülestõusule üleskutsumisega. Kuna Teemant oli 
formaalselt radikaalide liider, hakkas tema vastu peagi huvi tundma ka kesiririigi poliitiline 
politsei ning isegi siseminister Durnovo, kes nimetas Teemanti "Eestimaa kuningaks", kes 
soovivat oma natsionalistliku partei abil luua Eesti Vabariiki. Jaan Teemant mõistetigi 1905. 
aasta lõpul mässu õhutamise pärast surma, kuid tal õnnestus õigeaegselt põranda alla minna. 
Hiljem lahkus ta maalt ja elas eksiilis Šveitsis. Talurahvarahutused Talurahvarahutuste ajal aastail 1905–1906 rüüstati Eestimaa kubermangus. 22.–24. juunini 1905 toimusid Läänemaal Vigalas talurahvarahutused (Mihkel Aitsam).[3] 
Sügisel, pärast revolutsiooniliikumise aktiviseerumist linnades, taasalgasid rahutused ka 
Läänemaal, mis likvideeriti alles kasakate ja karistussalkade kohaletoomisega ratsaväekindral 
Aleksander Orlovi (Орлов, Александр Афиногенович (1862–1908)) juhtimisel. Rahutusi ja 
sellele järgnenud sündmusi on kajastatud 1980. aastal Tallinnfilmis valminud mängufilmis 
"Jõulud Vigalas". Mõisate põletamine 12.–20. detsembril 1905 ja ka 1906. aasta alguses põletati Põhja-Eestis maha 114 mõisahoonet ja
Liivimaa kubermangus 230 mõisa. 11. detsembril 1905 kogunesid Tallinnas sotsiaal-demokraatide ja Aleksander Kesküla 
suunamisel valdade saadikud. Algselt kavandatud Estonia seltsi ruumide asemel koguneti Volta 
tehases. Õhtusele koosolekule saabusid nii tööliste kui ka valdade saadikud salaja väikestes 
gruppides, sissepääsu tagas märgusõna. Koosolekut juhatas A. Kesküla ja protokollis Friedebert 
Tuglas. Koosoleku päevakorras oli olukorra hindamine ning uus võitluskava linnas ja maal 
sõjaseisukorra tingimustes, kuna arreteerimised olid alanud juba 9. detsembril. Ööl vastu 11. 
detsembrit vahistati VSDTP Tallinna komitee peaaegu täies koosseisus. Koosoleku lõpetas 
sõjavägi, kes vahistas 22 inimest, sealhulgas Friedebert Tuglase. Juba 11. detsembri ööl ja järgmisel päeval asusid Tallinna tööliste võitlussalgad teele mõisate 
poole ning olid ka mõisate rüüstamiste ja hävitamiste initsiaatoriks. Tallinna tööliste esimene 


rühmitus suundus Tallinnast Kohilasse, teine Tallinna tööliste rühm liikus mööda Tartu maanteed
ja kolmas rühm väljus Tallinnast Tallinna–Narva maanteed[4]. Esimene salk ning nendega liitunud kohalikud rüüstasid Kohila ja Rapla ümbruse mõisu, Hageri 
kiriku juures sattus rüüstajatele peale Tallinnast saadetud karistussalk, kellega kokkupõrkes 
hukkus 17 inimest. 14. detsembril koondusid ümbruskonnas liikunud mässajate salgad uuesti 
Raplasse, kust liiguti edasi kolmes jaos: Läänemaale ning üle Järvakandi ja Kehtna Pärnumaale. Teise salk liikus mööda Tartu maanteed kagusuunas ja rüüstasid ja põletasid Harjumaal 
Aruvallas, Uuemõisas, Kuimetsas, Tuhalas. Kolmas salk rüüstas aktiivselt Harjumaa Jõelähtme, Raasiku ja Peningi vallas. Harjumaal hävis 70 mõisahoonet: Kohila, Pahkla, Tohisoo, Kostivere, Kehtna, Järlepa, Jägala, 
Lohu, Seli, Ingliste mõis, Raasiku, Haljava, Vaida, Ravila, Atla, Kaiu, Kuimetsa, Hagudi, Tuhala,
Kaiu, Kostivere mõis jt; Järvamaal hävisid mõisahooned: Türi kihelkonnas Laupa (19.12), Lokuta, Mäeküla, Kolu mõis 
jt; Läänemaal hävis 20 mõisahoonet: Valgu (14.12), Velise, Haimre, Vana-Märjamaa, Orgita, 
Sõtküla, Paeküla, Tolli, Teenuse, Sipa, Sooniste, Vigala, Koluvere, Mõisamaa, Kasti, Sulu, 
Mõraste, Jädivere, Luiste; Pärnumaal hävis kokku 13 mõisahoonet Pärnu-Jaagupi ja Vändra kihelkonnas (Käru, Lelle, 
Vana-Vändra, Uue-Vändra[5] (Rõusas), samuti Massu karjamõis); Mõisate rüüstamise ajal hukkus Arthur von Baranoff Peningil ning mõnitati ka Pargi mõisnikku 
Viktor von Kotzebued, kes peksti läbi ning sunniti osalema mõisa lõhkumises ja kandma punast 
lippu. Vanamõisa parun Otto von Budberg olevat rakendatud hobuse kõrvale vankri ette ning 
sõidetud Velise kõrtsi, kus talle heinu ette antud. Rahutuse mahasurumine Rahutuste likvideerimise ajaks moodustati keisri ukaasiga 24. novembrist ajutine Balti 
kindralkubermang ja määrati ajutiseks kindralkuberneriks Vassili Sollogub (1848–1914). 
Eestimaa kubermangu kuberner oli märtsist kuni 13. novembrini 1905 Aleksei Lopuhhin. 13. detsembril 1905 saatis Eestimaa Rüütelkonna peamees parun Eduard Julius Alexander von 
Dellingshausen telegrammi Venemaa Keisririigi siseministrile Pjotr Durnovole palvega saata 
maale sõjaväeosi, et olukorras, kus oli juba välja kuulutatud sõjaseisukord, vajalikul viisil korda 
kindlustada. Rahutuste mahasurumiseks moodustati ekspeditsioonisalgad: Põhjasalk, mida juhtis Tema 
Keiserliku Kõrguse õukonna kindralmajor Aleksander Orlov ja kuhu kuulusid 1 pataljon 
jalaväelasi, 8 eskadroni ratsaväge, 6 kahurit ja 4 kuulipildujat; koondsalga tegevuspiirkonnaks oli
Liivimaa kubermangu Valga, Volmari ja Võnnu kreis. Eestimaa kubermangu suunati 2 pataljoni 
mereväelasi kuulipildujatega ja Saaremaale salk mereväelasi (218) 2 kuulipilduja ja 8 


ohvitseriga[6]. Liivimaa kubermangu Tartu ja Viljandi kreisis tegutses salk kindralmajor 
Klotšenko juhtimisel. 19. detsembril andis kindralkuberner Vassili Sollogub karistussalkadele käskkirja nr 1, milles 
käskis neil taastada seaduslik võim ning kasutada selleks vajaduse korral ka suurtükiväge. Algas 
karistussalkade tegevus Eestis, mille liikmete üldarv regioonis ulatus 19 000 meheni. 19. detsembri hommikul ründas karistussalk koos mõisnikest omakaitsega Läänemaal Velisel 
"mustasaja" vastu väljaastumiseks kogunenud Vigala ja Velise talumehi, kellest 5 said kohapeal 
surma ja 10 raskesti haavata 24. detsembril 1905 saabus Kroonlinnast karistuspataljon Hans William von Ferseni juhtimisel, 
pataljoni esimene salk peatus Koila mõisas, teine aga Valtu mõisas. Kohalikelt ametnikelt 
laekunud andmete alusel saadeti Valtu naabermõisa kinni pidama kohalikku rahutuste 
organisaatorit ja agitaatorit Mart Laurimani, viimase kinnipidamisel tema ja ta kaaslaste 
vastuhakul toimunud tulevahetuses hukkus 8 talupoega ja sai haavata 1 sõjaväelane[7]. Koeru vallas, Vaali külas, arreteerisid karistussalklased pärast Palso talule avatud püssituld, mis 
sundinud sealseid inimesi koguni ahjus varjuma, Mart ja Voldemar Jürmani, kes koos 
rätsepmeister Anton Schultsi, ja Johan Stammiga samal päeval maha lasti. Paar kuud varem 
olevat mehed mõisa küljest omavoliliselt tagasi mõõtnud Tasu talu maa, et see soovijatele välja 
jagada. Detsembri alguses kuulutasid mehed välja Eesti Vabariigi. 1906. a jaanuari esimestel 
päevadel lasti maha veel neli meest, kellest August Milkile pandi süüks, et ta oli väljakuulutatud 
Eesti Vabariigi kohtunik. 19. jaanuaril 1906 arreteeriti revolutsioonisündmustega seoses Vene Riigiduuma valimiste 
kandidaat Jaan Poska, kuid vabanes endise Eestimaa kuberneri Aleksei Bellegarde eestkostel 
juba paarikümne päeva pärast. Piirkondades, kust sõdurid olid lahkunud, hukkasid 
revolutsionäärid sõdureid abistanud isikuid.[8] 18. veebruarini 1906 hukkus rahutustes Eestimaa kubermangus kokku 50 inimest, kes osutasid 
relvastatud vastupanu ja 68 inimest, kes hukati mässutegevuse eest; Öseli saarel hukati 2 inimest;
Liivimaa kubermangus 14 inimest, kes osutasid relvastatud vastupanu ja 1 inimene põgenemisel,
120 hukatud mässutegevuse ja rüüstamiste eest[9]. Kogu Vene impeeriumis karistussalkade poolt
tapetuist langeb Eesti ja Läti arvele üle poole. 12.–20. detsembrini 1905 rüüstati Eestis ligi 120 
mõisa ning Velise ja Kabala vallas toimusid relvastatud kokkupõrked sõjaväeosadega. Läänemere-äärsed kubermangud Revolutsioonilised rahutused teistes Läänemere-äärsetes kubermangudes oli aktiivseimad Lätis, 
eriti Kuramaal. Kuramaal kuulutasid võimud välja sõjaseisukorra juba 6./19. augustil (pärast 
maatööliste massilisi streike), Liivimaal 22. novembril/5. detsembril, Tallinnas ja Harjumaal 
10./23. detsembril ja kogu Eestimaal 26. detsembril/8. jaanuaril 1906. Erakondade teke ja 1905. aasta revolutsioon 20. sajandi alguses jätkus Eesti ühiskonna moderniseerimine — industrialiseerimine ja 
linnastumine, tootmise ja tarbimise kasv, tehnoloogiliste innovatsioonide kasutuselevõtt, 


infrastruktuuri ja kommunikatsioonide kiire areng, poliitilise aktiivsuse tõus ja pluralismi 
süvenemine. Järsult elavdas kogu ühiskonnaelu eesti poliitikute uue põlvkonna esilekerkimine. 
1904. aastal saavutasid eestlased esimese suure poliitilise läbimurde: eesti-vene blokk sai 
Tallinna linnavalimistel võidu senini kindlalt võimul püsinud saksa kodanluse üle. Eestis hakkas 
kinnistuma moodsale lääne ühiskonnale iseloomulik sotsiaalne struktuur; kiires tempos laienes 
nii eesti akadeemiline haritlaskond kui ka suurtööstustööliste kiht. Samal ajal kerkis jõudsalt 
kogu rahva haridus- ja kultuuritase, kasvas jõukus ning paranes üldine elujärg. Üldise 
kirjaoskuse juures oli eestlaste ühiskondliku aktiivsuse kasvus keskne koht ajakirjandusel; suurt 
rolli mängis ka aktiivne seltsitegevus: 1905. aastal tegutses Eestis üle 500 seltsi ja ühistu. Eesti ühiskondlik meelsus tervikuna püsis Vene keskvalitsusega opositsioonis, poliitilistest 
vooludest andsid tooni rahvuslus ja sotsialism. Rahvusliku liikumise sees eristus 20. sajandi 
algul üha selgemini mõõdukas ja radikaalne tiib. Ajalehetoimetaja Jaan Tõnissoni (1868–
surmaaeg teadmata) ja pastor Villem Reimani (1861–1917) juhtimisel Tartu ajalehe Postimees 
(alustas päevalehena ilmumist 1891) ümber koondunud mõõdukad pooldasid Vene 
isevalitsusliku riigikorra ümberkujundamist parlamentaarseks — konstitutsiooniliseks 
monarhiaks — ning kodanikuõiguste ja -vabaduste sisseseadmist Venemaal Lääne-Euroopa 
eeskujul. Mõõdukate ideoloogid tegid panuse liberaalsetele reformidele ja poliitilise võitluse 
legaalsetele, mittevägivaldsetele vahenditele, kartes, et otsene vastuhakk Vene riigivõimule võib 
kutsuda esile massirepressioonid ja hävitada eesti rahva. Mõõdukatele vastukaaluks koondus Tallinnas ajalehe Teataja (ilmus 1901–1905) ümber 
toimetaja Konstantin Pätsi (1874–1956) ja vandeadvokaat Jaan Teemanti (1872–1942) juhtimisel
rahvuslaste radikaalne, sotsialistidega seotud tiib. Radikaalid pooldasid demokraatliku vabariigi 
kehtestamist vajadusel revolutsiooniliste aktsioonide abil, samuti mõisnike maaomandi 
ulatuslikku vähendamist. Eesti sotsialistid jagunesid sotsiaaldemokraatideks-tsentralistideks, kes kuulusid 1898. aastal 
asutatud illegaalse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei kohalikesse rangelt 
konspireeritud organisatsioonidesse (juhid Mihhail Kalinin (1875–1946) ja Friedrich Leberecht 
(1883–1938)), ja sotsiaaldemokraatideks-föderalistideks, keda juhtis 1903. aastal Tartus asutatud 
ajalehe Uudised (keelati 1906) peatoimetaja Peeter Speek (1873–1968). Sotsialistliku ja 
revolutsioonilise liikumise kandvaks jõuks olid suurettevõtete töölised Tallinnas ja Narvas, Tartu 
ülikooli tudengid ja keskkooliõpilased. Poliitilist agitatsiooni tehti illegaalselt trükitud ja 
levitatud lendlehtede ning üleskutsete abil. Sotsialistide lähemaks eesmärgiks oli isevalitsuse kukutamine relvastatud võitluse 
(rahvaülestõusu) teel, kaugemaks eesmärgiks aga sotsialism, võimu üleminek proletariaadile, 
plaanimajanduse kehtestamine, ekspluateerimise ja eraomandi kaotamine. Tsentralistid tuginesid 
Marxi ja Lenini õpetusele ning toetasid rahvusasjades internatsionalismi põhimõtteid. 
Föderalistide toetajaskond koosnes erinevalt tsentralistide baasiks olnud Põhja-Eesti linnade 
paljurahvuselisest tööliskonnast Lõuna-Eesti valdavalt eestikeelsetest maa- ja linnatöölistest ning
haritlastest. Liikumine propageeris sotsialismi ja rahvusluse sünteesi ning rõhutas autonoomia ja 
föderalismi põhimõtete rakendamise vajadust nii Venemaa riigikorralduse reformimisel kui ka 
sotsiaaldemokraatliku partei ülesehitamisel. Eesti demokraatliku sotsialismi traditsioonile aluse 
pannud föderalistide ideelist tolerantsust ning partei juhtimisel demokraatlike meetodite 
kasutamist toetanud vaateid kujundasid marksismi kõrval austromarksism ja bernsteinlus.


1905. aasta jaanuaris alanud esimene Vene revolutsioon kujunes pöördepunktiks Eesti ajaloos. 
Suurt osa impeeriumist haaranud revolutsiooni vallandas järjest laienev lõhe moderniseeruva 
ühiskonna vajaduste ja Venemaa lootusetult aegunud ühiskonnakorralduse vahel. Sageli 
stiihilistes vastuhakkudes kulmineerusid vastuolud isevalitsuse ja rahva, ettevõtjate ja tööliste, 
mõisnike ja talupoegade, impeeriumi koloniaalrežiimi ja diskrimineeritud vähemusrahvuste 
vahel. Eestis oli revolutsioon suunatud nii isevalitsuse kui ka kohalike baltisaksa ülemkihtide 
vastu — demokraatlikke ümberkorraldusnõudmisi kutsusid ühtviisi esile poliitilise vabaduse 
puudumine, feodaalkorra jäänused ja balti aadli seisulikud privileegid, maapuudus ja rahvuslik 
rõhumine. Sajandi alguseks end poliitiliselt teadvustanud eestlased astusid 1905. aastal esimest 
korda välja aktiivse suurjõuna. Vabadusliikumine, milles olid raskesti eraldatavalt põimunud 
teineteisega läbi sotsiaalne ja rahvuslik alge, haaras suuri inimhulki ja võttis enneolematu 
ulatuse. Esmakordselt toimusid Eestis poliitilised üldstreigid, suurmeeleavaldused ja 
rahvakoosolekud, samuti valitsusevastane relvavõitlus. 9. jaanuaril Peterburis Verise Pühapäevaga alanud revolutsioon vallandas esimesed 
meeleavaldused ja streigid Eestis juba kolm päeva hiljem. Valdavalt rahumeelse 
protestiliikumisega ühinesid peale tööliste tudengid, haritlased ja õpilased, aga ka mõisatöölised 
ja taluperemehed maal. Erineva ulatuse ja kestusega aktsioonid jätkusid läbi kogu kevade ja 
suve, suurim poliitiline väljaastumine leidis kogu Eestis aset 1. mail. Pärast Nikolai II kodanikuõigusi lubava manifesti avaldamist 17. oktoobril 1905, asutati Eestis 
esimesed legaalsed erakonnad: rahvuslik-liberaalne Eesti Rahvameelne Eduerakond, 
sotsiaaldemokraatide-föderalistide Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus ning baltisaksa 
konservatiivne Balti Konstitutsioonipartei. Samal ajal loodi esimesed ametiühingud ja valiti 
Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu. Sisuliselt olid peaaegu kõik eesti erakonnastunud või 
erakonnastumata poliitilised voolud ja liikumised valitsusega opositsioonis. Taotleti 
demokraatiat ja kodanikuõigusi, enamasti ka rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja 
omavalitsust — kogu poliitilise spektri ulatuses apelleeriti rahva nõudmistele. Revolutsiooniline liikumine Eestis saavutas aasta jooksul üha kasvanud pingete õhkkonnas oma 
kõrgpunkti 1905. aasta sügisel. Oktoobris toimunud ülevenemaalisest poliitilisest üldstreigist 
võttis Eestis osa üle 20 000 tööstustöölise ja raudteelase, s.o kolm neljandikku nende üldarvust. 
16. oktoobril 1905 tulistas sõjavägi Tallinna kesklinnas sotsiaaldemokraatide organiseeritud 
tööliste poliitilisel manifestatsioonil osalejaid; 94 inimest tapeti, üle saja sai haavata. 27.–29. 
novembril toimus Tartus üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes kaheks eraldi 
koosolekuks, millest ühel nõuti põhiseaduslikku korda ja ähvardati valitsust passiivse 
vastupanuga, teisel kutsuti üles isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi 
omavalitsusi. Umbes 50 vallas moodustatigi vallavalitsuste asemele talurahvakomiteed, mida 
mõnel pool nimetati „vabariikideks”. Paljudes valdades seadis rahvas omal algatusel sisse 
emakeelse õpetuse vallakoolis, sulges kõrtsid, boikoteeris tsaariametnikke, keeldus maksude 
maksmisest ja nekrutite andmisest. Novembris–detsembris kuulutas valitsus Balti kubermangudes välja sõjaseisukorra. Detsembris 
purustasid, põletasid või rüüstasid linnatööliste ja nendega liitunud talupoegade salgad ühe 
nädala jooksul (12.–20. detsembril) peamiselt Põhja-Eestis 160 baltisakslastele kuuluvat 
rüütlimõisat (s.o iga viienda mõisa) ja 40 viinavabrikut. Mässajaid ajendas tegutsema 
massipsühhoos ja irratsionaalne viha mõisniku kui igipõlise rõhuja vastu, kellele taheti maksta 


kätte kogu „700-aastase orjapõlve” eest. Mõisnike materiaalsed kahjud ulatusid 3,2 miljoni 
rublani, märatsemises hävis suure ajaloolise ja kultuurilise väärtusega hooneid ja esemeid. Ehkki
põletajate seas oli sotsiaaldemokraate, ei kiitnud ükski eesti erakond neid aktsioone avalikult 
heaks. Revolutsiooni mahasurumiseks Baltimaades kasutas tsaarivalitsus sõjaväge, mille üldarv 
regioonis ulatus 19 000 meheni. Spetsiaalsed karistussalgad, mida abistasid ja suunasid 
baltisaksa mõisnikud, lasid ilma kohtu ja juurdluseta 1906. aastal maha üle 300 inimese, lisaks 
mõistsid sõjakohtud surma ligi 200 inimest. Ihunuhtlust sai ligi 600 süüdistatavat, sadu pandi 
vangi ja saadeti Siberisse. Kogu Vene impeeriumis karistussalkade poolt tapetuist langeb Eesti ja 
Läti arvele üle poole. Repressioonide kartuses põgenes suur osa eesti poliitilistest juhtidest 
välismaale. Teiste reaktsiooniliste karistusmeetmete kõrval lõpetasid keskvõimud pahempoolsete
erakondade ja organisatsioonide tegevuse, sulgesid ametiühingud ja uuendusmeelsed ajalehed. 
Baltimaades puhkenud revolutsioon ning selle metsik mahasurumine pälvisid tähelepanu kogu 
Euroopas, kus hakati teadvustama eestlaste ja lätlaste olukorda ja probleeme. Eestlaste kõrval vähendas revolutsioon ka baltisakslaste usaldust Vene võimude suhtes. Valitsuse 
nõrkus ja suutmatus mõisnikke rahva viha eest kaitsta ajendas balti aadli esindajaid otsima 
toetust Berliinist ja sondeerima pinda Baltimaade võimalikuks ühendamiseks Saksamaaga. Revolutsiooni lüüasaamisele järgnes reaktsiooni üldine pealetung, varemlubatud õigusi ja 
vabadusi hakati tagasi võtma. 3. juunil 1907 saadeti laiali opositsiooniline II Riigiduuma ja 
kehtestati valitsusele soodne valimisseadus. Siiski oli Vene riigi poliitilises korras toimunud 
põhimõtteline muutus: üleminek piiramata isevalitsuselt duumamonarhiale, mis fikseeriti 1906. 
aasta põhiseaduses. Impeeriumi parlamenti (tegutses 1906–1917) valiti Eestist 20 saadikut, neist 
13 eestlast, kes tegutsesid blokis Vene Konstitutsiooniliste Demokraatide Parteiga (kadetid). 
Riigiduuma ei suutnud Baltimaade teravaid probleeme küll lahendada, kuid andis võimaluse 
teadvustada neid Venemaa avalikkusele ja maailmale. Sõjaseisukord Balti kubermangudes kestis kuni 1908. aasta augustini, mil see asendati 
„tugevdatud valvuskorraga” (kehtis kuni 1911. aastani). Ajutiselt ametisse seatud Baltimaade 
kindralkuberneri juurde moodustatud erinõupidamine töötas 1906–1907 välja reformiprojektid, 
mis pidasid silmas eeskätt baltisaksa mõisnike huve. Kavasid eirates jätkas Vene keskvalitsus 
Baltimaades vene mõju suurendamise ja saksa mõju vähendamise poliitikat, üritades samaaegselt
vältida kohalike põlisrahvaste, eestlaste ja lätlaste, poliitiliste õiguste laienemist. Reaktsiooniga kaasnes uus venestamislaine, mis jõudis Baltimaadesse 1907. aastal. Vene uue 
peaministri Pjotr Stolõpini innustusel koostasid kroonuametnikud mitmeid suurejoonelisi plaane 
keskvõimu mõju tugevdamiseks ning eestlaste ja lätlaste venestamiseks — kuni regiooni 
koloniseerimiseni vene talupoegade ja ametnikega. Ent Peterburi valitsusel puudus jõud ja aeg 
neid plaane ellu viia. 20. sajandi alguses oli Eestist kujunenud Vene impeeriumi majanduslikult ja kultuuriliselt 
enamarenenud alasid, kus toimus ülevenemaalisele turule orienteeritud tööstuslik ja 
põllumajanduslik suurtootmine. Üle poole Eesti rahvatulust loodi Esimese maailmasõja eel 
tööstuses. Head kommunikatsioonid (raudteed, sadamad) ja arenenud infrastruktuur suurendasid 
Balti regiooni tähtsust Venemaa majanduselus ja rahvusvahelises tööjaotuses. Kohaliku 
elanikkonna kõrge üldine kultuuri- ja haridustase tegid võimalikuks intensiivse majandamise, 


Baltikumist oli kujunenud ühendustee ja transiidikoridor Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel. 
Selles kolmnurgas toimus intensiivne inimeste ja ideede liikumine ja vahetus. Noor eesti haritlaskond ja rahvuskultuur kujunes kahe suurrahva — saksa ja vene — kultuuri 
ülekaaluka mõju ja surve all. 19. sajandil domineeris saksa-, 20. sajandi alguses venekeelne 
haridus. 1906. aastal saadi tsaarivõimult kauaoodatud luba eesti, läti ja saksa õppekeelega 
erakoolide asutamiseks. Uuest võimalusest veelgi hoogu saanud akadeemilise haritlaskonna 
juurdekasvult jõudsid eestlased esimeste hulka maailmas. Peamised õppimiskohad olid Tartu, 
Peterburi, Riia, Moskva, Helsingi. Eesti kultuur professionaliseerus, arenes eesti teaduskeel, 
mitmed eesti päritolu teadlased jõudsid Vene teaduse institutsionaalsetes raamides ülemaailmse 
tuntuseni. Eesti kõrgkultuur kujunes Peterburi akadeemilise ja modernistliku kultuurielu vahetu mõju all. 
Noorte haritlaste moodustatud rühmitus Noor-Eesti (Gustav Suits, Friedebert Tuglas) kutsus 
eestlasi üles looma euroopalikku kultuuri ilma saksa ja vene vahenduseta, siirduma 
kultuuriloomingus rahvuslikult universaalsele. Nooreestlased otsisid vahetuid kontakte Lääne-
Euroopaga, romaani, anglosaksi ja skandinaavia kultuuridega. Eriti tihedaks kujunesid 
kultuurisuhted hõimurahva soomlastega, kellelt võeti sageli eeskuju oma rahvusliku kultuurielu 
korraldamisel. Sajandi esimesel kümnendil asutati Tallinnas, Tartus ja Pärnus kutselised teatrid. 1907. aastal 
asutati Eesti Kirjanduse Selts, 1909. aastal Eesti Rahva Muuseum. Ent uus eesti eliit ei tõrjunud välja vana. Baltisaksa ülemkihid etendasid endiselt väljapaistvat 
osa Baltimaade ühiskonna elus, majanduses ja kultuuris. Seltskonna majanduslikult kindlustatud 
koorekiht valdas suurt osa kinnisvaradest ja maadest: enne Eesti iseseisvumist, 1917. aastal, 
kuulus 800 baltisaksa suurmõisnikule 58% kogu Eesti maafondist. Parema elu ja töö otsinguil ning maapuuduse tõttu (1/3 talurahvast oli maata) rändasid eestlased 
massiliselt välja Venemaale ja Ameerikasse. 1917. aastal elas väljaspool Eestit viiendik 
eestlastest (250 000), neist Petrogradis (Venemaa pealinn nimetati Petrogradiks 1914. aastal) 50 
000; 40% kõrgharidusega eestlastest töötas Venemaal. Eesti kolonistid olid moderniseerimise 
pioneerid impeeriumi avarustel, kes tõid endaga kaasa lääneliku põlluharimise tehnoloogia ja 
töömoraali. Venemaal tegid haritud eestlased tõhusat karjääri, said ülikooliprofessoriteks, 
kindraliteks, mõisavalitsejateks. Vene sõjaplaanides oli Baltimaadel eriti tähtis koht Petrogradi kaitse seisukohalt. Esimese 
maailmasõja eel rajati Eestisse rohkesti militaarobjekte: Vene Balti laevastiku sadam ja 
sõjalaevatehased Tallinnas, suurejooneline Peeter Suure nimeline merekindlusvöönd 
põhjarannikul. Maailmasõja puhkedes rakendati Eesti majandus täielikult Vene sõjamasina 
teenistusse. Vene väkke võeti umbes 100 000 eestlast, kellest langes umbkaudu 10 000. Vene-
Saksa konfliktis hoidsid eesti poliitikud Venemaa poolele, kuna leidsid, et Eesti ühendamine 
Saksamaaga tooks kaasa rahvuse hääbumise saksastumise läbi. Eestlased lootsid, et tasuks 
lojaalsuse eest annab Vene valitsus neile pärast sõda rohkem õigusi ja kauaoodatud omavalitsuse.
Ent Vene valitsus ei usaldanud Baltimaade rahvaid ja kahtlustas neid, paljuski põhjendatult, 
Venemaast lahkulöömise kavandamises.


1914-1920. Esimene maailmasõda ja Eesti iseseisvumine Eesti enne Esimest maailmasõda Poliitilised arengud Pärast 1905. aastat kaotati Venemaal taas mitmed isikuvabadused ja ka venestamise surve teatud 
määral taastus. Siiski jäid mõned revolutsiooniajal saadud vabadused püsima, sealhulgas ka luba 
luua eestikeelseid erakoole. Samuti tegutsesid aktiivselt mitmesugused eesti haridus-, kultuuri- ja
majandusseltsid. Läbi nende aeti teatud määral ka rahvuspoliitikat, kuigi see oli tihti 
raskendatud. Venemaa keisririigi Riigiduumas oli ka eestlaste valitud saadikuid I Riigiduuma 
(1906) koosseisus Jaan Tõnisson, Oskar Rütli ja August Lubbi, Karl Hellat ning Pavel 
Paptšinski), kes esialgu suures poliitikas aktiivselt püüdsid kaasa lüüa, kuid pettusid Duuma 
jõuetuses peagi. Hiljem, seoses valimisseaduse muutmisega, langes eestlaste arv Duumas vaid 
kahe-kolmeni: II Riigiduumas (1907) olid Anton Jürgenstein, Mart Murten, Kaarel Parts, Tõnis 
Jürine ja Paul/Pavel Pärn; III Riigiduumas (1907–1912) Aleksander Terras; IV Riigiduumas 
(1912–1917) Juhan Oras ja Jaan Raamot. Riigiduumas aga olid esindatud Balti kubermangude aadelkonnad ja sakslased: III Riigiduumas 
Otto Benecke, Oskar Brackman, Alfred von Schilling, Martin Schultzenberg; IV Riigiduumas 
Oskar Brasche, Karl von Brevern, Otto von Engelhardt. Majanduse areng Vahetult enne Esimest maailmasõda rajati Tallinnasse mitmeid suuri tööstusettevõtteid: Bekkeri 
laevatehas, Vene-Balti laevaehitustehas (1912), Balti Puuvillavabrik, Bekkeri laevatehas ja 
Noblessneri laevatehas, Fr. Wiegandi masinatehas, Fr. Krulli metallitehas. Samuti ehitati 
grandioosset kindlustustesüsteemi Imperaator Peeter Suure Merekindlus, mis ulatus Lääne-Eesti 
saarestikust Kroonlinna ja Soome edelaosas asuva Turuni, kuid mida enne sõja algust valmis ei 
jõutudki. Esimene maailmasõda 1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda Eestit esialgu otseselt ei puudutanud. Siiski 
mobiliseeriti Venemaa armeesse kümneid tuhandeid eestlasi, kogu sõja jooksul umbes 100 000. 
1915. aastal jõudsid sakslased aga juba Riia alla ning Eestist sai Vene vägede jaoks oluline 
tagalaala. Seetõttu toodi maale palju vägesid; viimastel oli oluline roll 1917. aasta 
revolutsioonides. 1917. aastal, pärast Veebruarirevolutsiooni, alustas Saksamaa uut pealetungi idarindel ja sama 
aasta sügisel vallutasid sakslased ka Lääne-Eesti saared. 1918. aasta veebruaris alustasid 
sakslased uut pealetungi ning okupeerisid märtsi alguseks kogu Eesti territooriumi. Mobilisatsioonid 28. juunil 1914 alanud sõjas Serbia ja Austria-Ungari vahel toimus 1914. aasta juulis Eesti alal 
reservistide tegevteenistusse kutsumine ja kolm 1. järgu riikliku maakaitseväelaste 
mobilisatsiooni: 1914. aasta juulis, septembris ja detsembris ning korraline noorsõdurite 


võtmine. 1914. aastal võeti Eestist sõjaväeteenistusse üle 17 600 reservisti, 3500 noorsõdurit 
ning ligi 14 500 maakaitseväelast. Esimesel sõja-aastal võeti Eestist teenistusse kokku üle 35 500
mehe ehk vähemalt 7% meeselanikkonna üldarvust[2]. 1915. aastal korraldati Eestis korraline noorsõdurite võtmine, 1915. aasta jaanuaris ja lisaks veel 
kahel korral, 1915. aasta mais ja augustis ennetähtaegne noorsõdurite teenistusse kutsumine. 
Ühtlasi korraldati 1915. aastal ka neli maakaitseväelaste mobilisatsiooni: aprillis, augustis, 
septembris ja oktoobris, kusjuures alates 1915. aasta septembrist hakati teenistusse kutsuma ka 2.
järgu maakaitseväelasi. 1916. aasta alguses kutsuti teenistusse algselt sõjaväeteenistusest vabastatud isikud 
(valgepiletimehed), 1916. aasta jaanuaris, veebruaris, märtsis, augustis ja oktoobris korraldati 
maakaitseväelaste mobilisatsioon ning mais viidi läbi ennetähtaegne noorsõdurite võtmine. 1917. aasta veebruaris võeti tegevteenistusse veel kord ennetähtaegselt noorsõdureid. Venemaa armeesse mobiliseeriti sõja jooksul umbes 100 000 meest. Eestis asuvates 
sõjaväeosades aga oli umbes 200 000 Venemaa Keisririigi sõjaväelast. Paljudele eestlastest 
haritlastele avanes sõja ajal võimalus saada ohvitserideks kiirendatud korras, mistõttu teenis 
Vene armees 1917. aastaks üle 2000 eesti soost ohvitseri. Sõjategevus Eestis 1. augustil 1914 Saksa keisririigi ja Venemaa keisririigi vahel alanud sõjategevusega Esimeses 
maailmasõjas mõjutas Eestit kõigepealt, kui Venemaa keisririiki sõjamerelaevastiku 
mereväebaasi ja kui keisririigi pealinna Peterburi kaitseks loodud Peeter Suure Merekindluse ja 
Soome lahe kaitsevööndi osa, maismaad sõjategevus esialgu ei puudutanud. Siiski 13. augustil pärast Saksamaa Keisririigi sõjamerejõudude poolset lahingutegevuse alustamist 
võttis Balti laevastiku ülemjuhataja Nikolai von Essen vastu otsuse viia lahinguvalmidusse 
laevastik ning paigutada see eelpositsioonidele Naissaare juures, kus see ootas asjatult ligikaudu 
kuu aega saksa sõjalaevade sissetungi Soome lahte. 5. septembril 1914 kehtestati Venemaa keisririigis ja Eestimaa ning Liivimaa kubermangus kuiv 
seadus. 8. septembril (26. augustil vkj) 1914 (13. aug.) sattus Saksamaa Keisririigi laevastiku ristleja 
SMS Magdeburg Osmussaare juures udus madalikule, vangi langes 55 madrust, 2 ohvitseri, 75 
madrust jäi teadmata kadunuks [3][katkine viide]. Laevast leiti salajane saksa mereväe 
koodiraamat, mille koopia saadeti Inglismaale ja mängis sõja võitmises väga olulist rolli.[4] 11. oktoobril (28. septembril vkj) 1914 torpedeeris saksa sõjamerejõudude allveelaev U-26 
Soome lahes vene ristleja Pallada. Hukkusid kõik pardal olnud 597 meest[5]. 1. mail 1915 (18. aprill vkj) Saksa laevastiku kallaletung Ruhnu saarele. Osalesid hävitajad V 
108 ja V 107 kaptenleitnant Gercke juhtimisel, suurtükituletoetuseks kaasa antud ristleja Thetis 
ja hävitaja S 148 olid ootel Irbe väina suudmes. Saarelt vaenlasi ei leitud, piirduti majaka peegli 
lõhkumisega ja petrooleumivarude süütamisega. Kaasa võeti 4 majakavahti. Tagasiteel tulistati 
Kolka neemel ja Sõrve säärel asuvaid majakaid[6].


1915. aasta augustis tegid Saksamaa mereväe laevad reidi Pärnu lahte ning dessanti kartes õhiti 
Pärnus rida ehitisi, sh ka Waldhofi tselluloosivabrik. 1916. aasta suvel tegid 11 Saksa torpeedokaatrit vasturünnaku vene laeva poolse saksa 
positsioonide pommitamise eest Riia lähistel ning Kuramaal, selleks tungisid nad läbi Vene 
miiniväljade Soome lahele Paldiski sõjasadamani. Kuna aga Vene sõjalaevu seal parajasti 
polnud, piirduti vaid sadamaehitiste pommitamisega. Tagasiteel sattusid kaatrid aga miiniväljale 
ning seitse neist uppus. Keisririigi Balti laevastiku tegevus Eestimaal Kuna otsene sõjategevus Eestimaale jõudis alles 1917. aastal piirdus Venemaa Keisririigi sõjaline
tegevus Eestis ainult merekaitseliste ettevalmistuste ning kaitsealase luurega. Keisririigi Balti 
laevastikus oli I MS ajal kaks põhilist tehnilise luurega tegelevat ja üksteist dubleerivat 
luureorganit: Laevastiku juhataja juures asuva staabis, kus oli staabi operatiivteenistuses luurejaoskond, mille 
tegevust juhatas lipulaeva 2. miiniohvitser, kes vastutas raadiotelegraafi ja sidepidamise eest Ivan
Reingarten ja Laevastiku Sideteenistuse juures asuv ajutine operatiivjaoskond, mida juhendas kontradmiral 
Adrian Nepenin. 8 septembril 1914 asutati Balti laevastiku väeosadest Saaremaal Kihelkonnas laevastiku esimene 
kompassitüüpi luureraadiopelegaatori baas (разведывательный радиопеленгатор (РРП)), 12. 
oktoobril loodi teine LRP Soome lõunarannikul Hanko saarel, 12. novembril kolmas LRP 
Hiiumaal Kõpu poolsaarel Kõpu tuletorni juures. Hiljem asutati LRP Ventspilsis, Haapsalus jt 
Läänemere-äärsetes punktides[7], millest tähtsaim oli 1915. aasta kevadel Loode-Eestis 
Spithamis moodustatud Eriotstarbeline raadiojaam, mille juurde koondati laevastiku 
dešifreerimisspetsialistid. Eriotstarbeline raadiojaam tegutses kuni 7. septembrini 1917, mil ta 
likvideeriti Põhjarinde ülemjuhtaja korraldusega nr. 150[8]. 8. septembril (26. augustil vkj) 1914 (13. aug.) sattus Saksamaa Keisririigi laevastiku ristleja 
SMS Magdeburg Eestimaa kubermangu rannikul Osmussaare juures udus madalikule, vangi 
langes 55 madrust, 2 ohvitseri, 75 madrust jäi teadmata kadunuks (sattusid vene sõjavangi)[3]. 
Madalikule sattunud laevalt hukkunute otsimise ajal leiti Balti laevastiku laeva "Silatš"i tuukrite 
poolt uppunud saksa sõjalaevastiku signaalkonduktori juurest[9] raadiosidepidamiseks vajalike 
salajaste šifrikoodide raamat (Saksa laevastiku signaalraamat ja salajased merekaardid, mis 
toimetati laevastiku staabi Tallinnas[10] ja edastati pärast koopiate tegemist Suurbritannia 
Admiraliteedile ja võimaldas Suurbritannia Admiraliteedi Luureosakonna 
dešifreerimisteenistusel nn. Kabinet 40, dešifreerida saksa salajane sidekoodisüsteem. Leitud 
koodiraamatuid kasutades suutsid ka vene krüptoloogid Ivan Reingarteni juhtimisel dešifreerida 
saksa laevastiku poolt kasutatava salajase sidepidamise koodid. Maailmasõda jõuab Eesti piirile 22. augustil 1915 vallutasid Saksa väed Kovno/Kaunase, pärast seda jõudsid Saksa väed aga juba
Kuramaale. 19. augustil 1917 algas sakslaste uus pealetung Riia suunal suurtükilöögiga, kus 
kasutati ka keemiamürske. Ületati Väina jõgi ning vallutati Üksküla. Riia all pani 


edasitungivatele Saksa vägedele ägedalt vastu Läti küttide II brigaad. 21. augustil jäeti linn 
sakslastele. XII armeel õnnestus taganeda Võnnuni (Cēsis), kus rinne lõpuks stabiliseerus. Armee
kaotas 25 000 meest, neist surnutena ja teadmata kadununa 8000. Rinde jõudmisega Eestimaani 
muutus Eesti ala Vene vägede tagalaks. Eestisse koondati suuri väemasse, kokku umbkaudu 250 
000 meest. Eesti ja Läti sõjapõgenike ja muidu sõjas kannatanute abistamiseks rajas Jaan 
Tõnisson Tartus Ajutise Põhja-Balti komisjoni, mis lisaks sellele tegeles aga aktiivselt ka eesti 
rahvuspoliitikaga. Eesti ohvitserkond Venemaa Keisririigi sõjaväes Maismaa sõjategevuses osalesid Venemaa Keisririigi armee koosseisus peale mobiliseeritute 
osalesid ka eesti soost ohvitserid, kellest kujunes arvestatav jõud Eesti Vabadussõja ajaks[11] just
Esimese maailmasõja lahingute tulemusel. 1914. aastal oli Venemaa Keisririigi sõjaväes 140 
kaadriohvitseri, sõja käigus ülendati ohvitseriks ligi 2000 eestlast. 7 ohvitseri olid 
polgukomandörid, 17 pataljonikomandörid, 13-l oli akadeemiline kõrgharidus Nikolai 
Kindralstaabi Akadeemiast, 12 olid polkovniku auastmes, 28 – alampolkovnikud ja 3 olid diviisi 
staabiülemad. Esimese maailmasõja ajal said eesti ohvitserid vapruse ja oskusliku juhtimise eest 
333 Venemaa Keisririigi ordenit, sealhulgas 47 Püha Georgi ordenit. Üks autasustatutest oli ka 
Julius Kuperjanov. Kui Soome vabatahtlikud (27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon) osalesid I MS Venemaa vastases 
sõjas Saksa armee ridades, siis eestlastest koosnevaid sõjalisi formeeringuid ei eksisteerinud. Eesti sõjaväelased Prantsusmaal Venemaa Keisririigi liitlasmaa Prantsusmaa valitsuse palvel saadeti 1916–1917 saadeti 
Prantsusmaale Vene korpus, mille koosseisus oli 44 500 meest. Eestlasi võitles Vene korpuses ja 
leegionis kokku 500 ringis, neist üle poole langesid. Kui Prantsusmaa mais 1918 andis Eesti 
Vabariigi iseseisvumisele de facto tunnustuse, viidi 300-meheliseks kasvanud üksus juunis 
Bordeauxsse ja tunnistati Eesti kompaniiks. Sinna koguti ka neid eestlasi, kes pealetungi käigus 
vabanesid Saksa sõjavangistusest. Vabadussõja puhkemise hetkel oli väeossa kogunenud 500 meest, kes paigutati Bresti ja 
formeeriti ümber Eesti koondpataljoniks. Pataljoni ülemaks oli Eesti sõjaväeatašee Prantsusmaal 
alampolkovnik Richard Luik, tegelikult juhtis väeosa tema abi leitnant August Orgussaar. 
Põhiliseks tegevuseks oli Prantsusmaalt Eestile antud sõjavarustuse valvamine ja laevadele 
laadimine[12]. Sõjategevus Läänemerel ja Lääne-Eesti saarestikus Operatsioon Albion, 12. oktoober (29. september) – 19. oktoober 1917 (6. oktoober ukj), 
Saksamaa keisririigi vägede Lääne-Eesti saarte vallutamisoperatsioon[19]; 29. septembril (12. oktoober ukj) 1917 alustas Saksamaa Keisririigi sõjalaevastik Saaremaa 
põhjaranniku vallutamist ning Saksamaa sõja- ja transpordilaevadelt maabusid Tagalahes ja 
Pammana poolsaarel 24 600 sõdurit ja ohvitseri, 8500 hobust, 2500 vankrit, 40 suurtükki, 220 


kuulipildujat ja 80 miinipildujat. Merel on ligi Saksamaa keisririigi sõjamerelaevastiku 
kolmesada alust, teiste seas vesilennukite emalaev ning kuus allveelaeva. Üksikud Saaremaal 
asuvad Vene keisririigi Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatareid lõpetasid kiiresti 
vastupanu. Muhule paisati viimasel hetkel ka kaks 1. eesti polgu pataljoni, kuid needki ei 
suutnud sakslasi peatada. 1600 eestlast langes vangi. 15. oktoobril hakati vallutama Hiiumaad, kui Sõrul maabus ja lõi sillapea 300 madrusest koosnev
üksus Rosenbergi flotillist kaptenleitnant von Ahlefeldti juhtimisel. Alles 18. oktoobril tungis 
Hiiumaale II Jalgrattapataljon ja ülemleitnant von Kaweczynski juhtimisel 17. Jalaväerügement. 
20. oktoobriks oli Hiiumaa sakslaste käes ja umbes 750 vene sõdurit vangi võetud. 7. novembril 1917 moodustatud Nõukogude valitsus tegi ettepaneku kõikidele sõdivatele 
riikidele alustada rahuläbirääkimisi. Sellega nõustusid vaid Keskriigid, mistõttu Nõukogude 
Venemaa alustas eraldi rahuläbirääkimisi Brestis 20. novembril 1917 Saksamaa, Austria-Ungari, 
Bulgaaria ja Türgiga, 22. novembril lõpetati sõjategevus ja 2. detsembril sõlmiti vaherahu. Sõjategevus Mandri-Eestis 20. veebruaril 1918 maabusid Saksa väed, mis juba mõnda aega Eesti saari enda käes hoidsid, 
Virtsus. Sellega oli invasioon Mandri-Eestisse alanud.[20] Eestis asusid saksa vägede pealetungi ajal pärast Petrogradi veebruarirevolutsiooni ning 
Petrogradi Nõukogu käskkirja nr 1 demoraliseerunud ja revolutsioonilisest liikumisest haaratud 
49. korpuse, 6. Siberi korpuse, 13. korpuse ning Tallinna merekindluse väeosad. Vastavalt Põhjarinde juhatuse korraldusele pidid Vene väeosad organiseeritult taganema liinile 
Tallinn – Paide – Tartu: 13. armeekorpus kaitsma taganemisel Rapla, Võhma, Põltsamaa 
asustatud punkte ja taganema läbi rakvere Narva piirkonda ning seejärel asuma kaitsele 
Preobraženski, Hungerburgi ja Kroonlinna kaitserajooni piirkonnas; 5. Siberi korpus kaitsma 
Põltsamaa, Kambja ja Emajõe suuet ning seejärel taganema Narva kaitsepositsioonidele, Uusna 
külast (vene k Уздна (Засека)) kuni Peipsi järveni; 49. korpuse väeosad pidid 23. veebruariks 
taanduma 4. Soome diviisi juhataja Ivanovi juhtimisel Narva kaitsepositsioonidele, kus ette 
valmistama vastupanuks kaitseliini Narva lahest Pimestikust kuni Uusna külani[21]. Reaalsuses 
aga toimus demoraliseeritud väeosade paaniline taganemine. Saksa vägede pealetungi ajal asusid 1. Eesti jalaväediviisi väeosad: staap ja 2. EJP III pataljon 
Paides, 1. Eesti jalaväepolk Haapsalus, 2. Eesti jalaväepolk (I ja II pataljon) Viljandis, 3. Eesti 
jalaväepolk Tallinnas ja 4. Eesti jalaväepolk Rakveres, mis ei osutanud saksa vägedele 
vastupanu. Reaalselt püüdsid vastupanu osutada pealetungivate saksa vägede eelsalkadele ainult eesti 
enamlaste poolt organiseeritud Eesti Punakaart. 21. veebruaril 1918 avaldas Eestimaa 
Nõukogude Täitevkomitee esimees Jaan Anvelt mobilisatsioonikutse kõikide maakondade ja 
valdade nõukogudele, kus igast vallast kutsuti vähemalt 50 vabatahtlikku, kes tuli 7 päeva 
toiduvaruga Tallinna toimetada. Punakaardisalgad asusid võitlusesse Saksa 
okupatsioonivägedega. 23. veebruaril 1918 toimus Keilas lahing brigaadikomandör Põllu ja sõjalaevalt "Rjurik" pärit 
madrusest komissari Navtšenja (Навчьен) juhtimisel Haapsalust


Tallinna poole liikunud Saksa vägedega, kes võitsid ja langes üle 50 punakaartlase, nende hulgas 
ka Alice Tisler. 23. veebruaril 1918 toimus ka Risti raudteejaamast 10 km lõunapool ja hiljem pärast taandumist 
Riisipere raudteejaama juures kokkupõrge eelmisel päeval Haapsalu suunas välja saadetud 
punakaartlaste luuresalga ja saksa vägede eelsalgaga, mille käigus langes 35 punakaartlast. 26. veebruaril 1918 lõhkusid punakaartlased Väike-Maarjast Kiltsi raudteelõigu, mille tulemusel 
sõitis relssidelt maha raudteekoosseis ning liiklus oli takistatud 8 tunniks. 28. veebruaril 1918 toimus Järva-Jaani lähedal Orina mõisa juures Orina lahing, kus Suurkivi 
mõisa ja väikekaupmehe Pollaki juhtimisel toimus punakaartlaste lahing saksa eelvägedega, 
mille käigus hukkus 16 saksa sõdurit ja 4 sai haavata. Lahingus vangi langenud Pollak hukati 
saksa vägede poolt. Enne lõplikku taganemist hävitati Vene vägede poolt Peeter Suure merekindluse rannapatareid 
Suurupi külas, Viimsi poolsaarel, mererinde telefonikeskjaam 24 kp. ja Aegna ja Naissaare 
rannapatareid 25. kp. 24. veebruaril jõudsid Saksa keisririigi väeosad Tartusse ja (385. maakaitseväediviisi) lendsalk 
Pärnusse (8. armee) väeosad 25. veebruaril Viljandisse, Tallinna, 26. veebruaril Paidesse ning 4. 
märtsiks Narva. Eesti väeosad Esimeses maailmasõjas Väljaspool Eesti loodi Arhangelskis liitlaste ekspeditsiooniväe juures Briti armee Slaavi leegioni 
Eesti kompanii. Üksuse moodustamise algatajaks oli alampolkovnik Johan Laidoner, kes endise 
Vene keisririigi ohvitserina lahkus enne Saksa okupatsioonivägede poolt Eesti okupeerimist läks 
1918. aasta märtsis Petrogradi, kus lõi ta põrandaaluse võrgu, mis toimetas Nõukogude 
Venemaalt Eesti ohvitsere ja sõdureid põhja, kus asusid Briti ekspeditsioonikorpuse väed. Slaavi 
leegioni Eesti kompanii, kandis Briti vormi ja rahvusvärvides käisekilpi. Samuti moodustati Prantsuse võõrleegioni juures 1918. a. septembris Eesti kompanii, kuhu 
koondati kõik eestlased (200 ringis, neist 50 ohvitserid) Prantsuse ekspeditsioonikorpuse Eesti 
leegioniks kapten Jaan Lutsari juhtimisel. Mehed kandsid Prantsuse vormi ning eesti 
rahvusvärvides kraelõkmeid ja baretimärki. 1919. aastal juunis toodi leegion Eestisse. Veebruarirevolutsioon ja oktoobripööre 1917. aasta veebruaris (uue kalendri järgi märtsis) alanud Veebruarirevolutsiooniga kukutati 
Venemaal monarhia ning võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus. Eesti rahvuslikud poliitikud 
suutsid olukorda ära kasutada ning sama aasta aprillis võideldi pärast Eestlaste 
massidemonstratsiooni Petrogradis Eestile välja rahvuslik autonoomia. Ajutise Valitsuse otsusega
ühendati Eestimaa kubermanguga ka Liivimaa kubermangu eesti elanikkonnaga ala ning saadi ka
luba eesti rahvusväeosade loomiseks. Viimast lubas Ajutine Valitsus seetõttu, et Venemaa jätkas 
Esimeses maailmasõjas osalemist ja rinne oli jõudnud Eesti piirideni. Ametisse nimetati ka 
Eestimaa kubermangukomissar, kelleks sai eestlane Jaan Poska. Samuti moodustati esimene eesti
seisusepiirideta esindusorgan, Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ehk Eesti Maapäev.


1917. aasta septembris alustasid sakslased idarindel pealetungi, mille käigus vallutati ka 
Hiiumaa, Saaremaa ja Muhumaa. Kaitselahingutes osalesid Venemaa poolel ka Eesti 
rahvusväeosade 1. Eesti jalaväepolk. Seejärel destabiliseerusid olud Venemaal kiiresti ning Petrogradis toimus oktoobripööre (mis 
toimus uue kalendri järgi novembris), millega haarasid võimu bolševikud. Eestis võttis võimu üle
kohalikest bolševikest, ESDTP menševikest ja Eesti esseeridest koosnev Eestimaa Nõukogude 
Täitevkomitee Viktor Kingissepa juhtimisel, kubermangukomissar Jaan Poska oli sunnitud tagasi
astuma. Peagi selgus, et enamlased liiguvad diktatuuri ja Venemaaga taasühinemise suunas ega 
kavatse Eesti saavutatud autonoomiat austada. Seetõttu kuulutas Eesti Maapäev end 1917. aasta 28. novembril (vkj 15. novembril) kõrgeimaks 
võimuks Eesti territooriumil. Seda on mõnikord peetud ka Eesti omariikluse alguseks. Reaalset 
mõju otsusel siiski polnud, sest kommunistid ajasid Maapäeva pärast selle otsuse tegemist laiali. 
Maavalitsuse juht Konstantin Päts oli kuu aega vangis; sõjaväelane, brigaadiülem Aleksander 
Tõnisson etapeeriti Peterburi vanglasse ja mõisteti isegi surma, kuid pääses tänu Brest-Litovski 
rahulepingule. Jaan Tõnisson saadeti aga pärast enamlastevastase meeleavaldamise 
organiseerimist maalt välja. Eesti rahvuslikud poliitikud pidid edaspidi tegutsema illegaalselt, 
peamiseks organiks oli Maapäeva Vanematekogu, kuhu kuulusid tähtsamad rahvuslikult 
meelestatud poliitikud. 1917. aasta lõpus asusid aktiivselt tegutsema ka Eesti- ja Liivimaa rüütelkonna juhid, soovides 
moodustada Eesti- Läti- ja Kuramaast Saksamaaga personaalunioonis Balti hertsogiriigi. 
Rüütelkondade esindajad leidsid, et kuna Eestimaa esindaja rüütelkonnaga sõlmitud 1721. aasta 
Uusikaupunki rahulepingu tingimusi on rikutud, võivad nad Venemaa võimu alt legitiimselt 
lahkuda, ning esitasid palve Saksamaa keisrile, et see võtaks Balti kubermangud enda kaitse alla.
Eestimaal aga revolutsiooniliselt meelestatud sõjaväelaste toel reaalset võimu omavad 
bolševikud kuulutasid nad Nõukogude võimu vastase tegevuse eest lindpriideks ning küüditasid 
suure osa meessoost baltisakslasi Petrogradi vanglasse ja Siberisse asumisele. 1918. aasta veebruaris alustasid Saksa väed idarindel uut pealetungi, mille käigus nad peagi 
vallutasid ka Eesti alad. Sellistes oludes otsustasid eesti poliitikud 19. veebruaril luua 
kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee (Päästekomitee), mille liikmeteks olid Konstantin 
Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Komitee kätte anti kõrgeim võim kuni olude 
normaliseerumiseni. Võimudevahetust ära kasutades otsustati välja kuulutada ka Eesti iseseisvus 
ja deklareerida oma neutraalsust käimasolevas Saksamaa ja enamlaste sõjas. Eesti Vabariigi väljakuulutamine Esmakordselt loeti iseseisvusmanifest avalikult ette 23. veebruaril Pärnus, seejärel ka mitmetes 
teistes asulates. 24. veebruaril võtsid eesti rahvuslased võimu üle Tallinnas ja moodustasid 
Ajutise Valitsuse, mille juhiks sai Konstantin Päts. 25. veebruaril hõivasid linna aga Saksa väed 
ning Eesti riigivõim ei saanud seetõttu reaalset valitsemist teostama hakata. Mitmed eesti 
poliitikud vangistati, teised läksid põranda alla või põgenesid välismaale. Viimastest moodustus 
Eesti Vabariigi esimene välisesindus, mis hakkas taotlema riigi tunnustamist Antandi poolt. 1918.


aasta jooksul õnnestuski saavutada Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia de facto tunnustus 
Eestile, täpsemalt tunnustati seadusliku võimuna Eesti Maapäeva. Saksa okupatsioon (1918) ja Balti Hertsogiriik Esimese maailmasõja aegne Saksa okupatsioon oli Lääne-Eesti saartel alanud juba 1917. aasta 
sügisel, veel enne oktoobripööret. 1918. aasta veebruaris vallutasid sakslased ka Eesti mandriala 
ning kehtestasid seal sõjaväelise valitsuse. Eesti iseseisvusest ei tahetud midagi kuulda, paljud 
Eesti poliitikud, ka valitsusjuht Päts, vangistati, mitmed pagesid välismaale. Tõenäoliselt 
sakslaste ohvrina hukkus Soomes Jüri Vilms. Saksa võim püüdis tugineda nii baltisakslastele kui 
ka kohalikele rahvastele, eelistades siiski esimesi. Saksa okupatsiooni ajal taastati baltisaksa aadlike privileegid ja valdused ning püüti luua ka 
Saksa keisririigiga personaalunioonis olevat Balti hertsogiriiki. Lisaks muudeti Tartu Ülikool 
1918. aasta sügisel uuesti saksakeelseks. Kuni sügiseni ei pidanud Saksamaa Baltikumi siiski 
endale kuuluvaks ja seetõttu ei edenenud kuigivõrd ka Balti Hertsogiriigi idee. Alles alates 
septembrist hakati sellega tõsisemalt tegelema ja novembri alguses asus ametisse ka Balti 
hertsogiriigi regentnõukogu, riigipeaks pidi saama Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich. Kuid 
Saksamaa kaotas siiski enne sõja, kui riigi tegeliku loomiseni jõuti, ka Saksa tsiviilvalitsust ei 
seatud kunagi ametisse. 11. novembril loovutasid saksa sõjaväelased Tallinnas võimu Eesti 
Ajutisele Valitsusele ja lahkusid maalt järgmise kuu jooksul. Esimene maailmasõda 1914. a viisid suurriikide vastuolud Esimese maailmasõja puhkemiseni. Vastamisi seisis kaks 
koalitsiooni: Entente (Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa) ja Keskriigid (Saksamaa, Austria-
Ungari, Türgi, Bulgaaria, samuti Itaalia, kes hiljem asus Entente'i poolele). Võitlus käis 
hegemoonia pärast maailmas. Venemaa soovis laiendada oma valdusi Balkanile ja mujal Kagu-
Euroopas ning suurendada oma mõju maailma poliitikas. Baltikumil oli alanud sõjas Venemaale strateegiline tähtsus. Iseäranis oluline roll oli Baltimaadel 
Venemaa pealinna Petrogradi kaitsmisel. Maailmasõja eel oli Eestisse rajatud mitu olulist 
militaarobjekti. Sõja vältel käisid ulatuslikud tööd Peeter Suure merekindluse rajamiseks. 
Tallinnast sai Venemaa Läänemere sõjalaevastiku tegevusbaas, kuhu rajati sadam ja 
sõjalaevatehased. Tallinna paigutati 30 000 maaväelast ja 20 000 madrust. Suvel 1914 algasid Eestimaa ja Liivimaa kubermangus mobilisatsioonid. Hinnanguliselt võeti 
maailmasõja kestel Vene armeesse üle 100 000 eestlase, kellest umbkaudu kümnendik sõjas 
hukkus. Eesti ala jäi sõjategevusest kuni 1917. a sügiseni puutumata. Küll saabus juba 1915 
Eestisse hulgaliselt sõjapõgenikke Lätist, mis oli saanud rindepiirkonnaks. Eesti territooriumist 
sai edaspidi Vene põhjarinde tagala, kuhu oli 1917. a alguseks koondatud üle 100 000 Vene 
sõjaväelase. Pärast Vene veebruarirevolutsiooni 1917. a asusid eesti rahvuslikud poliitikud Vene Ajutiselt 
Valitsuselt taotlema autonoomiat. 30. märtsil kinnitaski see määruse, millega eestlastega 
asustatud ala liideti ühtseks autonoomseks Eestimaa rahvuskubermanguks eesotsas 
kubermangukomissariga. Viimase juurde tuli moodustada nõuandva organina Maanõukogu, 
mille valimised toimusid kevadel ja suvel. Puhkes hoogne poliitiline tegevus – asutati uusi 
erakondi, mis tutvustasid aktiivselt oma vaateid ja asusid võitlusse Maanõukogu kohtade eest.


Rahvuslike poliitikute seas hakkas levima mõte taotleda Eestile osariigi staatust föderatiivses 
Vene riigis. Samas kasvas ka enamlaste populaarsus, kes rõhutasid tööliste klassiühtsust ja 
vastustasid rahvusliku autonoomia laiendamise taotlust. Enamlaste eestvedamisel asuti linnades 
ja Eestis paiknenud Vene armee väeosades moodustama tööliste nõukogusid. Aprillis algas Eestis rahvusväeosade formeerimine, mis koondati detsembriks ühte jalaväediviisi.
Rahvusväeosade moodustamisega naases 1917. aastal Eestisse kümneid tuhandeid sõjaväelasi, 
kes olid seni hajutatud Vene armee erinevatesse väeosadesse. Vabadussõja puhkedes 1918 sai 
Eesti Vabariik nendele sõduritele ja ohvitseridele toetuda.  Sügisel 1917 jõudis sõjategevus Eestisse. Septembris-oktoobris vallutasid Saksa väed 
meredessandiga Lääne-Eesti saared. Eestis asuvad Vene väed olid selleks ajaks võitlusvõime 
kaotanud. Eesti rahvusväeosad säilitasid küll mõnevõrra parema distsipliini, ent Saksa 
regulaararmeega sõdijaid polnud ka neist. Pärast riigipööret Venemaal oktoobris 1917 üritasid enamlased võimu haarata ka Eestis, ent see 
õnnestus vaid osaliselt. Eesti rahvuslikud poliitikud ei tunnustanud enamlaste võimuhaaramist ja 
vastukäiguna kuulutas Maanõukogu end 15. novembril 1917 Eestimaa kõrgeima võimu 
kandjaks. Samal päeval saadeti Maanõukogu enamlaste poolt laiali. Enamlased alustasid rahvuslike poliitikute ja sõjaväelaste represseerimist. Rahvuslased 
omakorda võtsid 1917. aasta lõpus suuna iseseisva Eesti riigi väljakuulutamisele, sest enamliku 
Venemaa koosseisu ei soovitud jääda. Otsustati, et iseseisvus kuulutatakse välja esimesel soodsal
võimalusel, millena nähti eelkõige Saksa vägede pealetungi, mis enamlased Eestist lahkuma 
sunniks. 1. veebruaril 1918 mindi kogu Venemaal üle vanalt Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile 
(kalendrireform), mis kehtis kõikjal mujal Euroopas. Nii järgnes kohalikus kalendris 1. 
veebruarile kohe 14. veebruar. Saksa pealetung idarindel algaski uue kalendri järgi 18. veebruaril ning järgmisel päeval andis 
Maanõukogu vanematekogu oma volitused üle kolmeliikmelisele Eesti Päästekomiteele. 
Viimane kuulutas 24. veebruaril 1918 iseseisvusmanifestiga välja Eesti Vabariigi loomise, 
kasutades ära olukorra, kus Vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad Saksa väed ei 
olnud veel tervet maad hõivanud. Järgmisel päeval moodustati Tallinnas Eesti Ajutine Valitsus 
(peaministriks Konstantin Päts), mis sai tegutseda vaid mõned päevad enne Saksa vägede 
saabumist Tallinna ja okupatsioonivõimu kehtestamist. Saksa keisririik ei tunnustanud äsja väljakuulutatud Eesti Vabariiki. Eesti ja Läti alal üritati luua 
Saksamaaga liidus olevat Balti Hertsogiriiki, kus juhtroll oleks olnud kohalikel baltisakslastel. 
Keskriikide lüüasaamisega Esimeses maailmasõjas 1918. a novembriks kukkus see plaan läbi. 
Saksamaa alustas seejärel oma vägede evakueerimist Eestist. 19. novembril 1918 sõlmisid Eesti 
Ajutise Valitsuse esindajad Saksamaa valitsuse esindajaga lepingu võimu üleandmise kohta Eesti
territooriumil. Vabadussõda (1918–1920) Eesti Vabadussõda algas 28. novembril, mil Punaarmee ründas Narvat, mis eestlaste poolt 
ümberpiiramisohu tõttu kaks päeva hiljem maha jäeti. Seejärel tungisid Punaarmee üksused nii 


Narva kui ka Pihkva poolt laial rindel Eestisse. Et Eesti Ajutine Valitsus oli vaevalt ametisse 
astunud ja sõjaväe loomine oli alles algusjärgus, ei suutnud eestlased tükk aega korralikku 
vastupanu organiseerida. 1919. aasta jaanuariks olid punaväed vallutanud umbes pool Mandri-
Eestist ja asusid Tallinnast vaid 35 kilomeetri kaugusel. Nõukogude vägede poolt okupeeritud Eesti alal asus tegutsema Eesti Töörahva Kommuun, mis 
paiknes Narvas. Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu juhiks oli Jaan Anvelt. Kommuuni 
poliitika jätkas enamlaste varasemat poliitikat, millega kaasnes senisest ägedam terror, maha lasti
mitmeid eesti rahvuslasi ja avaliku elu tegelasi, sealjuures esimene eesti õigeusu piiskop Platon. 
Eesti Töörahva Kommuun polnud tegelikult iseseisev poliitiline moodustis, sest sõltus täielikult 
Punaarmeest ja Moskvast tulevatest käskudest, kuid oli vajalik, loomaks illusiooni Eestis 
toimuvast kodusõjast. Kui punaväed Eesti territooriumilt taganema sunniti, jätkas kommuun 
tegevust Ingerimaal. See saadeti laiali 1919. aasta augustis, kui oli selge, et Punaarmee ei suuda 
Eestit vallutada ja toimusid esimesed katsed sõlmida rahu. 1919. aasta jaanuariks oli Eesti vägede olukord tunduvalt paranenud, maale olid jõudnud 
välisriikide (peamiselt Soome, Rootsi ja Taani) vabatahtlikud ning Eesti vetes tegutses 
Suurbritannia laevastik. Sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner andis 7. jaanuaril käsu 
vastupealetungiks, mis osutus edukaks. Juba 14. jaanuaril vabastasid Eesti väed Tartu, 18. 
jaanuaril Narva ja veebruari lõpuks oli Punaarmee Eesti territooriumilt välja paisatud. Eesti 
vabastamisel oli ilmselt kõige otsustavama tähtsusega ohvriterohke Paju lahing, kus Julius 
Kuperjanovi juhitud eesti ja Hans Kalmu poolt juhitud soome vabatahtlikud võitsid Punaarmee 
eliitüksust, läti punaseid kütte. Märtsiks olid lahingud kandunud Venemaa ja Läti territooriumile, kuid siis püüdis Punaarmee 
eestlaste kaitset murda ning alustas kahekuulist rünnakuseeriat. Ehkki lõunarindel saavutas see 
ka teatavat edu, vallutades ajutiselt Petseri, lõppes kogu aktsioon Punaarmeele siiski 
läbikukkumisega. Mais alustasid eestlased vastupealetungi ja vallutasid kuu lõpus Pihkva. 
Seejärel olukord idarindel stabiliseerus, suuresti ka seetõttu, et aktiivset kommunistidevastast 
lahingutegevust alustas Vene valgete Põhjakorpus, hilisem Loodearmee. Aprillis toimus ka 
Saaremaa mäss, kus kommunistliku propaganda mõjul alustasid valitsusvastast mässu Saaremaal
mobiliseeritud. See suruti siiski kiiresti maha. Sama aasta juunis puhkes aga Landeswehri sõda, sest Saksa kindral Rüdiger von der Goltz oli 
riigi- ja baltisaksa vägedega kukutanud Läti seadusliku valitsuse ning okupeerinud enamiku 
Lätist, ainult maa põhjaosa oli eestlaste ja idaosa kommunistide käes. Goltz nõudis, et eestlased 
lahkuksid Läti territooriumilt ja tema väed alustasid Eesti-vastaseid aktsioone. Laidoner pidas 
lahkumist Põhja-Lätist võimatuks ning Landeswehri Eesti julgeolekule ohtlikuks. Nii puhkes 
relvakonflikt, mis kulmineerus Võnnu lahinguga 23. juunil, mille Eesti väed võitsid. Eesti 
soomusrongid jõudsid seejärel peagi Riiani; Goltzi vägedel tuli sealt taanduda ja Kārlis Ulmanise
valitsus sai võimule naasta. Järgnevalt toimusid lahingud enamasti Venemaa pinnal. Oktoobris toetasid Eesti väed 
Loodearmee suurpealetungi Petrogradile, mis siiski ebaõnnestus. Samal ajal aitasid Eesti väed 
likvideerida ka Pavel Bermondt-Avalovi katse Läti valitsust kukutada. Novembris pidid Eesti 
väed aga Loodearmee kokkuvarisemise tõttu kaitsesse tõmbuma. Detsembris toimusidki ägedad 
lahingud, eriti Narva all, kuid Eesti kaitse pidas vastu. Juba augustis alanud puhutised 


rahuläbirääkimised said õige hoo novembri lõpust ning 1920. aasta 3. jaanuaril kell 10.30 otsene 
sõjategevus lõpetati. Ametlikult lõppes Vabadussõda aga alles kuu aega hiljem, Tartu rahu 
sõlmimisega 2. veebruaril 1920. Eesti Vabadussõda Kui Saksa väed asusid 1918. a lõpul Eestist lahkuma, seadis Nõukogude Venemaa eesmärgiks 
liita Eesti taas endaga  ning kehtestada siin enamlik režiim. 28. novembril 1918 alustas 
Punaarmee pealetungi piirilinnale Narvale ja sellega algas relvastatud konflikt Nõukogude 
Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel. Konflikt sai nimeks Eesti Vabadussõda ja see kestis 1920. a 
veebruarini. Lisaks Eesti iseseisvuse eest peetavale võitlusele Nõukogude Venemaa vastu hõlmas
Vabadussõda kahte lühiajalisemat ja piiratuma ulatusega relvakonflikti Läti pinnal – võitlust 
Landeswehriga (suvi 1919) ja valgekaartliku kindrali Bermondti vägedega (oktoober 1919). 1918. a lõpus alanud Punaarmee rünnak tabas Eestit äärmiselt rasketes tingimustes. Eesti 
Vabariigi riigiaparaat ja sõjavägi olid alles loomise algjärgus, olles Saksa okupatsiooni lõppedes 
jõudnud tegutseda vaid loetud päevi. Sõjavägi tundis puudust relvadest ja varustusest. 
Toitlustusolud olid rasked, linnasid ähvardas nälg, riik vaevles rahapuuduses. Ehkki suurem osa 
elanikkonnast ei pooldanud enamlasi, oli usk omariikluse püsimisse madal. Ei usutud, et Eesti 
Vabariik suudaks Punaarmee rünnakutele vastu seista. Eesti valitsus otsustas siiski enamlaste agressioonile vastu astuda, pannes sealjuures suuri lootusi
lääneriikide (s.t endised Venemaa liitlased Esimeses maailmasõjas) ja Soome abile. Neis 
lootustes ei tulnud ka pettuda – detsembris 1918 saabus Eestile appi Suurbritannia sõjalaevastik 
koos relvalaadungiga; Soome saatis samuti relvi ning jaanuaris 1919 saabus sealt ka ligi 4000 
vabatahtlikku. Välisabi oli oluline, ent sellest poleks olnud kasu Eesti omapoolsete otsustavate 
sammudeta. Eesti juhtkond tegi aktiivselt riiklikku ja sõjaväelist organiseerimistööd, korraldades 
mobilisatsiooni ja uute väeosade formeerimist. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede 
ülemjuhatajaks energiline polkovnik Johan Laidoner, kes seadis eesmärgiks esimesel soodsal 
võimalusel üle minna vastupealetungile sihiga tõrjuda Punaarmee Eestist välja. Sõjategevuse algus ei olnud Eestile edukas, sest vastase pealetungi ei suudetud pidurdada. 29. 
novembril 1918 kuulutati Punaarmee poolt vallutatud Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun, 
vormiliselt iseseisev Eesti nõukogude vabariik. Sisuliselt oli tegu Nõukogude Venemaa 
marionettriigiga, mis loodi selleks, et näidata Eestis toimuvat siinse kodusõjana. Samaaegselt 
tegid põrandaalused kommunistlikud agitaatorid kogu Vabadussõja vältel aktiivset õõnestustööd 
ka Eesti tagalas ja sõjaväe ridades. Sõjaliselt ülekaalukal Punaarmeel õnnestus 1919. a jaanuarikuu alguseks vallutada ligi pool Eesti
mandrialast. Pealinna Tallinnat jäi Punaarmeest lahutama vaid umbes 30 kilomeetrit. Siis saabus 
aga murrang – 7. jaanuaril suutsid vahepeal ümber korraldatud Eesti väed (15 000 meest) koos 
Soome vabatahtlikega (sel hetkel 500 meest) alustada üldist vastupealetungi. Umbes kolme 
nädalaga – veebruari alguseks oli kogu Eesti territoorium enamlastest vabastatud. Oluline roll oli
sealjuures vabatahtlike üksustel, nt kõrge moraaliga soomusrongide meeskondadel ja Julius 
Kuperjanovi pataljonil.


Vaenlase tõrjumine maalt tõstis rahva silmis Eesti riigivõimu autoriteeti ning võimaldas edukalt 
korraldada täiendava mobilisatsiooni, ilma milleta poleks edasine sõdimine Punaarmee 
ülekaalukate jõududega olnud mõeldav. Maikuuks oli Eesti vägedes ligi 75 000 meest, aasta 
lõpus ligi 90 000. Eestlaste kõrval võitlesid Vabadussõjas Nõukogude Venemaa vastu ka 
kohalikud baltisakslased ja venelased. Sõja edukaks jätkamiseks oli oluline ka Suurbritannia ja 
USA poolt 1919. a antud toetus toiduainete, sõjavarustuse ja relvastuse näol. Samal ajal 
neutraliseeris Eestis põranda all tehtavat kommunistlikku propagandat enamlaste endi poolt 
toime pandud massimõrvade avalikukstulek (teiste seas oli Tartus enamliku terrori ohvrina 
hukkunud Eesti õigeusu piiskop Platon). Eesti valitsus ja väejuhatus seadsid 1919. a veebruaris oma eesmärgiks viia rinne Eesti piiridest 
nii kaugele kui võimalik. Selleks loodeti Loode-Venemaal võimule aidata Vene valged ja Lätis 
sealsed rahvuslased. Vene valged olid selles regioonis moodustanud Põhjakorpuse-nimelise 
väekoondise (hilisem Loodearmee). Veebruaris hakati Eestis kokkuleppel Läti Vabariigi 
valitsusega formeerima ka läti väeosi. Eesti vägede korduvad katsed kanda sõjategevus üle 
Venemaale ja Lätisse ei õnnestunud 1919. a maini. Samal ajal täiendas Punaarmee tunduvalt oma
jõude Eesti vastu (siin tegutses veebruarist maini 6-8 protsenti Punaarmee lahingujõududest ehk 
u 80 000 meest) ja sooritas omalt poolt pealetunge, mis aga samuti edu ei toonud. 23. aprillil 1919 kogunes Tallinnas Eesti Asutav Kogu, mille suurimateks saavutusteks oli 
põhiseaduse ja maaseaduse vastuvõtmine. Viimase põhjal teostati 1920 radikaalne maareform, 
mis oli suunatud valdavalt saksa rahvusest mõisnike suurmaaomanduse riigistamisele ja 
talurahvale eeskätt Vabadussõjast osavõtnute maa  jagamisele. Mõnevõrra mõjutas maaseaduse radikaalset iseloomu 1919. aasta juunist juulini toimunud nn 
Landeswehri sõda. Selle käigus lõid Eesti väed Lätis asunud Saksa kindralmajor Rüdiger von der
Goltzi sakslastest koosnevat väegruppi, kuhu kuulusid paljud baltisaksa aadli esindajaid Läti ja 
Eesti aladelt. Landeswehrile kaotusega lõppenud relvakonflikti tagajärjel tuli Lätis võimule 
Kārlis Ulmanise valitsus ja Eestile oli lõunapiiril kindlustatud sõbraliku Läti Vabariigi 
olemasolu. Et Ida-Läti oli veel Punaarmee käes ning Läti Vabariigi armee vajas esialgu 
organiseerimist, võttis Eesti väejuhatus sealse rinde kaitsmise osaliselt enda peale (kuni 
detsembrini 1919). Kui Vabadussõja esimeseks pöördeks oli Eesti vägede üldpealetung Punaarmeele jaanuaris 1919,
siis teiseks oli sõjategevuse kandmine väljapoole Eestit maikuus 1919. Sellega vähendati 
tunduvalt enamlaste uue invasiooni ohtu. Mai keskel alustasid Eesti väed koos Põhjakorpusega 
pealetungi Petrogradi suunas ja vallutasid suure territooriumi Peipsi järvest idas, kuid augustis 
taganesid Eesti väed oma piiride kaitsmisele. Enamlased otsustasid Eestiga rahu sõlmida ning ta nõnda Nõukogude Venemaa vastaste jõudude 
seast välja lülitada. Augustis tegigi Moskva Eestile ametliku rahuettepaneku. Eesti poliitikud ja 
kõrgemad sõjaväelased jagunesid Nõukogude Venemaaga rahu sõlmimise küsimuses kaheks. 
Lähtuti hinnangust, kumma poole (valgete või punaste) pealejäämine Vene kodusõjas oleks 
Eestile kasulikum. Suurem osa kartis, et valged, kes ei soovi Eesti iseseisvust tunnustada, on 
ohtlikumad. Ühtlasi jõuti 1919. a sügisel arusaamisele, et Vene valged on Venemaal lüüa saamas,
mistõttu ainus võimalus majandusraskustes vaevlevat Eesti riiki kurnavast sõjast välja tuua oleks


rahu sõlmimine enamlastega. Eesti juhtkonda mõjutas seda tegema ka asjaolu, et 1919. a jooksul 
ei olnud Eesti Vabariigil õnnestunud lääneriikidelt de jure tunnustust saada. Rahukõnelused Nõukogude Venemaaga algasid Tartus 5. detsembril 1919. Punaarmee 
samaaegne pealetung rindel, eesmärgiga mõjutada rahukõnelusi, ei andnud oodatud tulemusi. 3. 
jaanuaril 1920 hakkas kehtima vaherahu. 2. veebruaril allkirjastati Tartu rahuleping, millega 
Eesti Vabariik ja Nõukogude Venemaa tunnustasid teineteist, kuulutasid sõja lõppenuks ja panid 
paika sõjajärgse koostöö piirjooned. Eesti väed kaotasid Vabadussõja lahingutes langenutena ligi 2300 inimest, haavata sai umbes 13 
800 inimest (sealhulgas ligi 300 surnut ja 800 haavatut kaotati Landeswehri sõjas), millele 
lisanduvad välismaiste vabatahtlike ja liitlasvägede kaotused. 1920–1939. Eesti Vabariik kahe maailmasõja vahel Eesti sisepoliitika (1920–1940) 1920. aastal, mil rahu oli sõlmitud, võis Eestis hakata omariiklust ulatuslikumalt välja ehitama. 
Samal aastal võeti Asutava Kogu poolt ilma rahvahääletuseta vastu esimene korraline 
põhiseadus, millega loodi ka ühekojaline Riigikogu ning kehtestus väga parlamentaarne 
valitsussüsteem, kus valitsusjuhi ja riigipea kohused olid ühendatud ja neid täitis riigivanem. 
Üldiselt oli selline süsteem küllaltki ebastabiilne, tulenevalt valimisseadusest sai parlamenti 
korraga suur hulk erakondi ja koalitsiooni oli keerukas moodustada. Valitsused vahetusid kiiresti 
ja vähesed neist pidasid vastu rohkem kui aasta. Samas olid riigivanemateks siiski küllaltki 
piiratud hulk inimesi erakondade eliidi seast; neist ajaliselt oli kõige kauem ametis Konstantin 
Päts; kõige pikem järjestikune ametiaeg (1925–1927, peaaegu 2 aastat) oli enne 1934. aastat aga 
Jaan Teemantil. Täidesaatva võimu nõrkuse ning kiire valitsuste vahetumise tõttu hakati kehtivat 
põhiseadust peagi kritiseerima ja juba 1920. aastate lõpus oli tõsiselt päevakorral selle 
muutmine. Esimese põhiseadusega tagatud demokraatlikke vabadusi kitsendas mõnevõrra 
kaitseseisukord, mis kehtis 1918–1920, 1924–1926 ja 1933 kogu riigi maa-alal ning pidevalt 
pealinnas, piiriäärsetel aladel ja laiarööpmelistel raudteedel. Lisaks põhiseadusele oli teine olulise tähtsusega seadus, mille Asutav Kogu juba Vabadussõja 
ajal vastu võttis, oli maaseadus ehk maareform, millega riigistati valdav osa mõisavaldustest. 
Enamasti jäi endistele omanikele mõisasüda, kuid põllumaad jagati talude vahel laiali. Uued 
moodustatud talud kas müüdi asuniketaludena enamasti pikaajalise laenutähtajaga või jagati 
Vabadussõjast osavõtnutele. Ühtlasi kaotati ka seisused, mis tähendas rüütelkondade ning teiste 
seisuslike korporatsioonide eksistentsi lõppu Eestis. Esimese uuel alusel moodustatud asutatud 
kutsealase omavalitsusena asutati Advokatuur, hiljem Kaubandus-Tööstuskoda ja Põllutöökoda. 
1925. aastal asutati vähemusrahvuste (saksa ja juudi) kultuuromavalitsused. Majanduslikult oli riigi seis esialgu vilets, kuid abi saadi mitmetelt lääneriikidelt. Lootus 
majanduslikule koostööle Nõukogude Liiduga nurjus ning 1923. aastal puhkes majanduskriis, 
mis andis võimaluse teha edukamat propagandatööd Nõukogude Liidu poolt toetatavatel 
kommunistidel. Viimased püüdsid 1924. aasta 1. detsembril koguni riigipööret korraldada, ent 
see kukkus läbi. Selleks ajaks oli Eesti positsioon ka välispoliitilisel areenil kindlustunud, sest 
1922. aastaks olid riiki ametlikult (de iure) tunnustanud olulisemad lääneriigid, sealhulgas 


Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA, ning Eesti võeti Rahvasteliidu liikmeks. Peagi paranes ka 
majanduslik olukord, Eesti muutus oluliseks toiduainete Lääne-Euroopasse eksportijaks. 1929. aastal algas aga ülemaailmne majanduskriis, mis tabas peagi ka Eestit. Seetõttu muutus 
poliitiline elu veelgi ebastabiilsemaks, tekkis paremäärmuslik Eesti Vabadussõjalaste Keskliit, 
mis kritiseeris häälekalt kogu senist poliitilist süsteemi ning nõudis presidentaalse riigikorra 
kehtestamist. 1933. aasta augustis kehtestas valitsus järjekordselt kuni sama aasta oktoobrini 
kehtinud üleriigilise kaitseseisukorra ning sulges vabadussõjalaste liikumise koos teiste 
poolsõjaväeliste organisatsioonidega. Sellest hoolimata võeti sügisel rahvahääletusel vastu uus 
vabadussõjalaste esitatud põhiseadus, mida vahetult enne referendumit asusid toetama ka Pätsi 
juhitud Põllumeestekogud ning mis andis riigipeale väga laiad volitused. Vabadussõjalaste uus 
organisatsioon Eesti Vabadussõjalaste Liit sai 1934. aasta jaanuaris toimunud kohalike 
omavalitsuste valimistel 14,88% volikogude kohtadest, linnades toetas neid aga umbes 60% 
hääletanutest. Seejärel algas äärmiselt äge valimiskampaania Riigikogu ja laiade volitustega 
riigivanema valimisteks, mille peamisteks soosikuteks tõusid vabadussõjalaste kandidaat Andres 
Larka, Asunike Koondise Johan Laidoner ning Põllumeestekogude Konstantin Päts. Riigivanema
kandidatuuri jaoks koguti ka toetushääli ning neid oli 1934. aasta märtsiks enim kogunud Larka.
[18] Kuid 12. märtsil 1934, veidi enne toimuma pidanud riigivanema valimisi, kehtestas riigivanem 
Päts taas üleriigilise kaitseseisukorra, mida ta põhjendas vabadussõjalaste diktatuuri ohuga. 
Esialgu suleti Vabadussõjalaste Liit, kuid hiljem peatati kõigi poliitiliste organisatsioonide 
tegevus. Alates 1934. aasta sügisest ei kutsutud enam kokku ka 1932. aastal valitud V Riigikogu,
mis viidi nn vaikivasse olekusse. Algselt 6 kuud kehtima pidanud, kuid seejärel kuni 1940. 
aastani kaitseseisukorrale tuginedes kitsendati ka mitmeid kodanikuvabadusi, näiteks kehtestati 
valitsuse kontroll trükisõna ja olulisemate organisatsioonide (kiriku, noorsooühingute ja 
ametiühingute) üle. Uusi valimisi ei korraldatud, ametisse jäi 1933. aastast riigivanemaks olnud 
Päts ning tema juhitav üleminekuvalitsus.[19] Valitsuse vastased hakkasid tekkinud autoritaarset 
riigikorda nimetama Vaikivaks ajastuks. Järgnevate aastate jooksul kujundas valitsus välja kutsealaste ja kohalike omavalitsuste struktuuri
ja 1937. aastal võttis Rahvuskogu rahvahääletuse alusel vastu uue põhiseaduse, mille alusel 
nimetati Riigivanem Vabariigi Presidendiks ja muudeti Riigikogu kahekojaliseks 
(Riigivolikoguks ja Riiginõukoguks), uues põhiseaduses rõhutati ka kutsealaste omavalitsuste 
tähtsust riigielu korraldamisel. Esimeseks presidendiks valiti Konstantin Päts, kes kuulutas 
esimese seadusena välja amnestia poliitilistele vangidele. Ent jätkuvalt jäi kehtima 
kaitseseisukord ja sellega rakendatavad piirangud ning poliitilisi erakondi moodustada ei 
lubatud; seetõttu autoritaarne riigikord tegelikult jätkus.[20] Välispoliitika (1918–1939) Eesti välispoliitika esimeseks eesmärgiks oli saavutada riigi tunnustamine teiste Euroopa riikide 
poolt. 1918. aasta suvel tunnustasidki Eesti iseseisvust de facto Suurbritannia, Prantsusmaa ja 
Itaalia, et oma vastase Saksamaa positsioone nõrgendada. Kuid kuni 1920. aastani ei andnud 
Eestile ametlikku tunnustust (de iure) ükski riik. Alles Tartu rahuga pidi Nõukogude Venemaa 
Eesti iseseisvust ametlikult tunnustama, kuid lääneriigid ei kiirustanud seda tegema, sest seal 
loodeti endiselt, et õnnestub Vene valgete abiga taastada ühtne Venemaa selle vanades piirides. 


Alles 1922. aastast hakkasid need seisukohad muutuma ja nii tunnustasid Eestit ühe aasta sees nii
Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia kui ka Ameerika Ühendriigid. Eesti võeti ka Rahvasteliidu 
liikmeks. Seejärel püüti Ida-Euroopas luua Balti liitu, mis oleks pidanud tagama uutele riikidele julgeoleku
suurriikide Saksamaa ja Venemaa vahel. Suurest Balti koostööst ei saanud siiski asja, sest 
ilmnesid mitmed riikidevahelised vastuolud, millest teravaim oli Poola-Leedu tüli Vilniuse 
pärast. Seetõttu loodi 1923. aastal vaid Eesti ja Läti sõjaline liit. Soome ei soovinud Eestiga küll 
otsesesse liitu astuda, kuid omavaheline läbikäimine oli siiski 1920. aastatel väga tihe. Head 
suhted olid Eestil ka Rootsiga, kuningas Gustav V külastas 1929. aastal ka Eestit. Mure julgeoleku pärast muutus olulisemaks taas alates 1933. aastast, kui Saksamaal tõusis 
võimule Adolf Hitler ja Nõukogude Liit hakkas samuti üha agressiivsemat välispoliitikat ajama. 
1934. aastal moodustasid Eesti, Läti ja Leedu Balti Liidu (ka Balti Antant), kuid see ei olnud 
sõjaline ning ka poliitilise ühendusena jäi see suhteliselt lõdvaks ja mõjutuks. 1937. valiti Eesti-
sõbraliku Pehr Evind Svinhufvudi asemele Soome presidendiks Kyösti Kallio ja ka Rootsiga 
jahenesid suhted märgatavalt. Samal ajal kasvasid Ida-Euroopas pidevalt Saksamaa ja 
Nõukogude Liidu ambitsioonid ja Eesti jäi 1930. aastate lõpuks välispoliitilisse isolatsiooni. 
Sarnaselt teiste Balti riikidega otsustas Eesti loota neutraliteedipoliitikale. Parlamentaarse demokraatia aastad 1917. a Vene revolutsioonidest alguse saanud sündmuste ahel viis Vabadussõja (1918-1920) 
kaudu iseseisva Eesti Vabariigi loomiseni. Esmakordselt ajaloo jooksul oli eestlastel oma riik, 
mida esindusdemokraatia kaudu juhtis eesti rahvas ise. Eesti oli paljurahvuseline riik, kus peale 
põhirahvuse eestlaste elas venelasi, sakslasi, rootslasi, juute jt, kokku umbes 1 miljon elanikku. 
Märkimisväärne hulk eestlasi elas ka väljaspool Eesti Vabariiki, kõige rohkem NSV Liidus. Eesti riigikorra määras kindlaks Asutavas Kogus 15. juunil 1920 vastu võetud põhiseadus. 
Ajastule omaselt ning iseseisvunud rahva idealismist lähtuvalt oli tegemist tähelepanuväärselt 
liberaalse põhiseadusega. Eesti oli parlamentaarselt valitsetav demokraatlik vabariik, kus 
kõrgeim võim kuulus rahvale: seadusandliku võimu kandja oli Riigikogu - sajakohaline 
rahvaesindus. Täidesaatvat võimu teostas parlamendi ees poliitilist vastutust kandev valitsus 
eesotsas riigivanemaga. Põhiseaduse üks omapärasid oli selles, et riigipea (presidendi) 
ametikohta ette ei nähtud: riigivanem, kelle õlul olid ka mõned riigipea esindusfunktsioonid, 
täitis eelkõige peaministri ülesandeid. Vastloodud vabariigi haldusjaotus (vallad ja maakonnad) ning riiklik sümboolika põhines 
ajaloolistel traditsioonidel. Eesti rahvusvaheline seisund kindlustus 1921. aastal, mil pälviti de jure tunnustus maailma 
juhtivatelt riikidelt . Samal aastal sai Eestist Rahvasteliidu täieõiguslik liige. Enamiku 
välisriikidega kujunesid normaalsed või isegi sõbralikud suhted. Erilaadne oli suhe 
kommunistliku NSV Liiduga: teravast ideoloogilisest vastasseisust hoolimata oldi 
majandussuhetes pragmaatilised, sest rahvusvahelises isolatsioonis olev NSV Liit vajas hädasti 
väljapääsu maailmaturule ja noor Eesti riik vajas hädasti sissetulekuid, mida transiitkaubanduse 
vahendajana õnnestus ka teenida.


1920. aastatel mõjutas Eesti poliitilist elu erakondade rohkus: tavapäraselt kuulus Riigikokku 
kuus suurt ning neli kuni kaheksa väikest erakonda. Säärase killustatuse tõttu oli ainumõeldav 
moodustada koalitsioonivalitsusi, mis enamasti koosnesid nelja–viie erakonna esindajatest. 
Sellest tulenevalt suudeti valitsuse moodustamisel kokku leppida vaid üldistes põhimõtetes. 
Konkreetsemate küsimuste lahendamisel olid lahkhelid kergelt tulema ja seetõttu olid 
koalitsioonid ebastabiilsed - valitsuste keskmine eluiga jäi veidi alla 11 kuu. Noor riik osutus siiski üllatavalt haldussuutlikuks ja ka majandust suudeti arendada edukalt, mis 
tugevdas riigi stabiilsust. Juba 1918. a võeti kasutusele oma rahvuslik vääring, Eesti mark (1928 
asendati Eesti krooniga). Murrangulise tähenduse omandas maareform, mis jättis aastasadu 
valitsenud baltisaksa vähemuse ilma nii majanduslikust kui ka poliitilisest ülemvõimust ning 
kasvatas kümnete tuhandete uute talude loomise abil riigile lojaalsete väikemaaomanike arvu. 
Tööstus ja kaubandus edenesid samuti kiiresti, kuigi kaubanduse liigne orienteerumine Vene 
turule ning üliliberaalne krediidipoliitika tõid aastail 1923–24 ajutise tagasilöögi. Oma roll oli ka
Nõukogude Venemaa kulla vahendamisel Läände (1920-1922), mis oli ülikasumlik, kuid 
lühiajaline avantüür. Kriisist saadi üle rahandusminister Otto Strandmani uue 
majanduspoliitikaga: tööstust unarusse jätmata hakati eeskätt tähtsustama põllumajandust, 
orienteeruti senisest tunduvalt enam lääne turgudele, aga samuti Eesti enda vajadustele. 1920. 
aastate lõpuks integreerus Eesti edukalt Euroopa majandusruumi. Rõhku pandi eestikeelse rahvuskultuuri väljaarendamisele. Suurt tähelepanu pöörati 
humanitaarteadustele (eestikeelse oskussõnavara arendamine, ajalugu, etnograafia, 
majandusgeograafia jm). Esmakordselt sai võimalikuks eestikeelse hariduse omandamine 
algkoolist kõrgkoolini ning Tartu ülikoolist kujunes rahvusülikool. Samal ajal tagati 
vähemusrahvustele omakeelne üldharidus ja kultuurautonoomia, erilist tähelepanu pöörati 
valdavalt vene elanikkonnaga piirialade integreerimisele, soodustati eestlaste repatrieerumist 
Nõukogude Venemaalt. Peamine riikliku ebastabiilsuse tegur 1920. aastate algul oli kommunismioht. See ei tulenenud 
mitte kommunistliku ideoloogia ja liikumise mõjukusest Eestis, vaid asjaolust, et väheste 
kohalike kommunistide seljataga seisis Nõukogude Liit koos Kominterniga, kes finantseeris 
heldelt oma järgijaid välismaal. Kommunistide sihiks oli relvastatud mässu abil haarata riigivõim
ning kohe seejärel pöörduda abipalvega Nõukogude Liidu poole. Abipalvele pidanuks järgnema 
Punaarmee sissemarss, Eesti inkorporeerimine ja sovetiseerimine. Putšikatse 1. detsembril 1924 
lõppes aga läbikukkumisega ning pärast seda kaotas kommunistlik liikumine Eestis igasuguse 
mõju. Riigikorra kindlustamiseks taasloodi vabatahtlik relvaorganisatsioon Kaitseliit, seadustati 
vähemusrahvuste kultuurautonoomia. Nõukogude Liitu peeti siiski suurimaks ohuks Eesti iseseisvusele ja tema välispoliitilisi samme 
jälgiti pingsalt. Nõukogude invasiooniohu tõrjumiseks kümnendi alguses kavandatud sõjalis-
poliitiline kaitseliit (Balti Liit) kõigi Balti riikide vahel Soomest kuni Poolani ebaõnnestus ning 
Eestil tuli loota ennekõike maailma üldsusele ja Rahvasteliidule. Suure Kriisi aastad


1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis jõudis Eestisse aasta hiljem. Hinnalangus, 
sisseveopiirangud ja keelutollid maailmaturul ning siseturu kokkukuivamine tabasid valusalt nii 
põllumajandust kui ka tööstust. Kriisiaastail vähenes toodangu koguväärtus põllumajanduses 
45% ja tööstuses 20%. Ekspordi järsk pidurdumine mõjutas negatiivselt Eesti väliskaubandust 
ning üleilmsed finantsvapustused tabasid raskelt ka riigi rahandust. Eriti rängalt mõjus inglise 
naelsterlingi ja paljude teiste välisvaluutade devalveerimine. Riigikogus puhkesid ägedad 
vaidlused krooni kursi üle, kuid selle langetamist ekspordivõimekuse tõstmise huvides ei 
mõistetud pikka aega. Kiiresti langes elukvaliteet, vähenesid sissetulekud, plahvatuslikult kasvas 
tööpuudus. Abinõud, mida kriisist väljumiseks rakendati, tõid vaid osalist leevendust. Majandusolukorra halvenemisega kaasnes elanikkonna rahulolematuse kasv. Rahvas süüdistas 
kõigis hädades poliitikuid, erakondi, parlamenti ja valitsust. Süüdistustest haarasid kinni ka 
poliitikud ise, asudes mustama oma poliitilisi vastaseid. See kõik muutis sisepoliitilise olukorra 
ebastabiilseks. Stabiilsust püüti suurendada erakondade arvu vähendamisega, kuid kriisioludes 
ühendatud parteid ei pidanud ajaproovile vastu ja parlamendi killustatus koguni suurenes. 
Koalitsioonide kokkuseadmine muutus järjest raskemaks, valitsuskriisid venisid pikemaks ja 
valitsuste eluiga lühenes – kahe aastaga (1931–33) vahetus kuus kabinetti. Sellises olukorras tekkis rahva seas ihalus kindlakäelise riigimehe järele, kes lõpetaks poliitikute 
omavahelise kemplemise ja lööks kõva käega korra majja, sh taastaks majanduskriisile eelnenud 
elatustaseme. Taolist iha süvendasid nii eeskujud välismaalt, kus autoritaarne valitsemisviis üha 
laiemalt levis, kui ka mõnede juhtivate poliitikute käitumine, kes kinnitasid, et kõigis hädades on
süüdi põhiseadus, mis jättis loomata presidendi ametikoha. Põhiseaduse muutmist, laialdase 
võimuga presidendi valimist, parlamendi mõjujõu kärpimist ja valitsuse tegevusvõimaluste 
laiendamist asus esimeste hulgas propageerima mitmekordne riigivanem Konstantin Päts. Eriti jõuliselt toetas neid ideid Vabadussõja veteranide ühendusest välja kasvanud ja kiiresti 
politiseerunud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit. Vastandades end nn vanadele erakondadele ning 
süüdistades seniseid juhte riigi huvide eiramises ja omakasu tagaajamises, koondas liit enda selja
taha rahulolematute enamiku, kujunedes seniolematult arvukaks ja mõjukaks rahvaliikumiseks. 
Vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse eelnõu saavutas oktoobris 1933 toimunud 
rahvahääletusel üliveenva võidu. Uus põhiseadus asendas senise parlamentaarse valitsemisviisi 
riigipea ainuisikulise võimuküllusega ning lõi võimaluse autoritaarse režiimi kehtestamiseks. Autoritaarse režiimi aastad 1934. aasta alguseks Eesti olukord paranes. Majanduskriisi kõrgpunkt oli ületatud tänu eelmisel 
suvel aset leidnud krooni devalveerimisele. Pikale veninud võitluse põhiseaduse muutmise 
ümber lõpetas vabadussõjalaste poolt pakutud eelnõu jõustumine. Eesseisvad riigivanema (see 
tähendab riigipea) ja parlamendi valimised lubasid loota sisepoliitilise pinge leevendumist. Nähes vabadussõjalaste suurt populaarsust ja olles mures enda väljavaadete pärast valimistel, 
teostasid riigivanema kandidaadid Konstantin Päts ja Johan Laidoner 12. märtsil 1934 üheskoos 
sõjaväelise riigipöörde. Väites, nagu oleksid vabadussõjalased kavatsenud vägivaldselt võimu 
haarata, lasid nad vangistada mitusada juhtivat vabadussõjalast ning sulgeda nende 
organisatsioonid ja häälekandjad. Ühtlasi kuulutati kuueks kuuks välja üleriigiline 


kaitseseisukord, keelustati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused ning lükati edasi 
riigivanema ja Riigikogu valimised. Kui riigipöörde avalöök oli sihitud vabadussõjalaste vastu, siis sügisel asuti lammutama kogu 
senist riigikorda. 2. oktoobril 1934 lõpetati Riigikogu istungjärk ennetähtaegselt ning edaspidi ei 
lubatud parlamendil koguneda. Sellega juhatati sisse nn vaikiv ajastu. Kaitseseisukorda 
pikendati, erakonnad asendati riikliku ainupartei Isamaaliiduga ja kutsekodadega, ajakirjandus 
allutati tsensuurile ja mitmed väljaanded suleti, oluliste elualade (ametiühingud, omavalitsused, 
kirikud, kõrgkoolid jne) üle kehtestati riigi kontroll, uue režiimi vastased võeti politseilise 
jälgimise alla, parlamendi puudumise tõttu teostati seadusandlust riigivanema dekreetidega. 
Võim koondus riigivanem Pätsi, ülemjuhataja Laidoneri ja peaminister Kaarel Eenpalu kätte. 1. jaanuaril 1938 jõustati uus põhiseadus, mis legaliseeris senise valitsemispraktika, muutes 
mitmed kaitseseisukorrast tulenenud ajutised kitsendused alalisteks ning vähendades rahva 
osalust riigi juhtimisel. Jätkuvalt püsisid kaitseseisukord, tsensuur ja riigi kontroll, poliitiline 
tegevus jäi keelatuks, olulised seadused anti dekreetidena. Põhiseaduse alusel loodud presidendi 
ametikohale valiti Konstantin Päts, uus kahekojaline Riigikogu osutas presidendile kuulekaks, 
samuti nagu valitsuski, mille püsimine olenes presidendi tahtest. Majanduslikus mõttes oli vaikiv ajastu edukas, ehkki edu tulenes ennekõike soodsast 
konjunktuurist maailmas, mitte uue režiimi olemusest. Ent riigi jõuline sekkumine majandusellu 
tõotas pikemas perspektiivis tekitada uusi probleeme laieneva riigistamise, riigiettevõtete 
ebaefektiivsuse, kõrge maksukoormuse, palkade allasurumise, põllumeeste ulatusliku 
subsideerimise jms läbi. Tavakodanik tajus neil aastail ennekõike siiski elu paranemist ja 
elukvaliteedi tõusu. Pätsi poliitika põhines parempoolsel nn rahvusühtsuse ideel, mis rõhutas 
eestlaste ühtehoidmist, hoolimata nende haridustasemest, ametikohast ja jõukusest. Neid vaateid 
levitati Riikliku Propaganda Talituse kaudu, mis muuhulgas korraldas ka vastavaid rahvuslikke 
massikampaaniaid. Peamiselt nendel põhjustel kindlustas Pätsi autoritaarne režiim rahva 
enamuse toetuse ning mingit arvestatavat opositsiooni riigis välja ei kujunenud. Suurimad ohud Eestile lähtusid väljast, sest rahvusvaheline olukord teravnes 1930ndate teisel 
poolel kiiresti. Tõsiseks ohuallikaks nii maailmarahule kui ka Eesti iseseisvusele kujunesid 
stalinlik Nõukogude Liit ja hitlerlik Saksamaa, mis mõlemad tugevnesid sõjaliselt ja muutusid 
järjest agressiivsemaks. Samaaegselt ilmnes Rahvasteliidu ja demokraatlike riikide suutmatus 
rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Rahvusvahelisi kokkuleppeid Eesti julgeoleku 
tagamiseks sõlmida ei õnnestunud – selleks Eesti välispoliitikal jõudu ei jätkunud ja maailm 
huvitus Eesti (nagu ka Läti ja Leedu) muredest liialt vähe. Säärastes oludes loodeti Eesti 
iseseisvust kindlustada ettevaatliku balansseerimisega Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. 
Paraku oli see võimalik vaid seni, kuni kaks agressorit omavahel väikeriikide osas kokku ei 
leppinud. 1939. aasta Molotovi–Ribbetropi paktiga määrati Eesti Nõukogude Liidu huvisfääri 
ning sunniti sõjaliste ähvarduste abil allkirjastama baaside leping, mis nõrgendas tuntavalt Eesti 
Vabariigi suveräniteeti ning viis lõpuks Eesti iseseisvuse kaotamiseni. Kultuur 1918. aasta sügisel võeti vastu Ajutise Valitsuse määrus, mille kohaselt tunnistati õppekeeleks 
õpilaste emakeel ning 1. oktoobrist 1919 kehtestati üldine 4-aastane koolikohustus 9–14-
aastastele lastele. 1930. aastast kehtestati 6-klassiline koolikohustus. 1937. aasta koolireformiga 


seadustati kaks paralleelset teed algkoolist gümnaasiumini. Esimesel juhul läbis õpilane 6-
klassilise algkooli, millele järgnes 3-klassiline reaalkool ja 3-klassiline gümnaasium. Teisel juhul
läbis õpilane esmalt 4-klassilise algkooli, siis 5-klassilise progümnaasiumi ja 3-klassilise 
gümnaasiumi. Esimeseks oluliseks sündmuseks oli eestikeelse Tartu Ülikooli (rahvusülikooli) avamine 1. 
detsembril 1919. Suures osas tänu Soome ja Rootsi professoritele ehitati üles tugev 
rahvusülikool, mis umbes kümme aastat pärast selle avamist muutus ka reaalselt eestikeelset 
kõrgharidust andvaks. 1938. aastal asutati Eesti Teaduste Akadeemia. 1928. aastal etendus esimeseks arvestatavaks eesti ooperiks loetav Evald Aava "Vikerlased". 1925. aastal loodi kultuuritegevust toetav Eesti Kultuurkapital. Edasi toimusid üldlaulupeod ja 
hakati korraldama Eesti Mänge. Esile kerkis suur hulk haritlasi, kellest valdav osa jõudis 
küpsesse loomeikka 1930. aastatel. 1935. aastat tähistati raamatuaastana, seejärel anti välja 
riiklikke Riigivanema ja Vabariigi Presidendi kirjandusauhindu. Vahest kõige tuntumaks 
kirjanikuks sai A. H. Tammsaare. Eestlased olid tulemuslikud ka spordis. Väga edukad olid 1936. aasta suveolümpiamängud 
Berliinis. Majandus Vabadussõja järel oli Eesti majandus küllaltki halvas seisus, sest endisaegsed tööstusettevõtted 
olid laostunud või ei sobinud väikeriigi majandusstruktuuri, samuti oli Vabadussõja jooksul 
tekkinud küllaltki suur välisvõlg. Soome, Suurbritannia ja teiste riikide käest saadi siiski välisabi 
ning 1920. aastate keskpaigaks oli majandus peamiselt Otto Strandmani juhtimisel edukalt 
ümber korraldatud. 1928. aastal võeti seniste markade asemel kasutusele stabiilsem rahaühik 
Eesti kroon. 1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis jõudis Eestisse 1930. aastal. Peagi põimus 
majanduslangus poliitilise kriisiga, mis lõppes autoritaarse riigikorra kehtestamisega 1934. 
aastal. 1930. aastate teine pool oli Eesti majandusele taas edukas, peamisteks väljaveokaupadeks 
olid põllumajandussaadused; kaubanduspartneriteks aga Soome, Prantsusmaa, Saksamaa ja 
Suurbritannia. 1939-1945. Eesti ja Teine maailmasõda Baaside leping, juunipööre ja anneksioon 23. augustil 1939 sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit vastastikuse mittekallaletungi lepingu 
ehk Molotovi-Ribbentropi pakti, mille salajases lisaprotokollis jagati rahvusvahelist õigust 
eirates omavahel ära Ida-Euroopa, Eesti läks NSV Liidu mõjusfääri. Peagi puhkenud Teises 
maailmasõjas esineski NSV Liit Saksamaa liitlasena ning tungis Poolale ida poolt kallale. Koos 
teiste Balti riikidega kuulutas Eesti end sõjas neutraalseks. Nõukogude Liit leidis siiski 
ettekäände Eesti survestamiseks, sest 18. septembril põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud
Poola allveelaev Orzeł. Väites, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit
24. septembril sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Et tugevaid liitlasi polnud kusagilt


leida, oli Eesti sunnitud nõudmised vastu võtma ja 28. septembril sõlmitigi Moskvas Eesti 
Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk baaside leping. Sellega toodi 
Eestisse 25 000[21] Nõukogude Liidu sõjaväelast ja nende käsutusse anti mitmeid territooriume, 
peamiselt Eesti rannikualadel. Eesti siseellu väed esialgu siiski ei sekkunud ja Eesti säilitas 
vormiliselt oma iseseisvuse. Vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile algas oktoobris baltisakslaste ümberasumine Saksamaale
ehk Umsiedlung, mis kestis vaheaegadega kuni 1941. aasta suveni. Suuri vastuolusid Eestis tekitas Soome Talvesõda, sest ehkki Eesti oli neutraalne, ründasid tema 
territooriumil paiknevatest baasidest Soomet Nõukogude väed. Eesti valitsus püüdis selle vastu 
protestida, kuid edutult. 1940. aasta kevadel asus NSV Liit Eestiga suhteid pingestama, 
süüdistades Eestit baaside lepingu rikkumises. 16. juunil esitas Nõukogude Liit Eestile 
ultimaatumi, nõudes kümnete tuhandete Nõukogude sõjaväelaste täiendavat sisselaskmist 
Eestisse ning valitsuse vahetust. Järgmisel päeval võttis Eesti nõudmised vastu ja nõnda toimus 
sisuliselt riigi okupeerimine. Seejärel saabus 19. juunil Eestisse Stalini emissar Andrei Ždanov, 
kes asus võimu ülevõtmist ja Eesti sovetiseerimist juhtima. 21. juunil seati Eestis NSV Liidu nõudmisel ja ettekirjutusel ametisse Johannes Varese nn 
"rahvavalitsus" ning lavastati "rahvademokraatlik riigipööre", millega Eesti muutus poliitiliselt 
NSV Liidust sõltuvaks. 14.-15. juulil toimusid nõukogulikult korraldatud 1940. aasta 
Riigivolikogu valimised, kus opositsioonikandidaatidel osaleda ei lastud ning NSV Liidu 
meelsetele fabritseeriti 92,9%-line rahva toetus. Juulis nimetati Eesti Vabariik ümber Eesti NSV-
ks ja Riigivolikogu "palus" Eesti Nõukogude Liitu vastu võtta. Anneksioon toimus 6. augustil, 
mil NSV Liidu Ülemnõukogu "palve" rahuldas. Molotovi-Ribbentropi pakt ja Nõukogude sõjaväebaasid 1930. aastate teiseks pooleks kujunes Esimese maailmasõja võitjariikide ja Rahvasteliidu jaoks 
maailmapoliitika suurimaks probleemiks Saksamaa kontrollimatu sõjaline tugevnemine. Sellele 
vastuseismiseks üritati tihedamat koostööd stalinliku Nõukogude Liiduga, kuid viimase 
välispoliitilised nõudmised Ida-Euroopa suhtes ei võimaldanud kokkuleppe saavutamist. Ida-
Euroopa riigid jäid agressiivsete ja totalitaarsete Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahele. 1938. 
aasta Müncheni kokkulepe Prantsusmaa, Suurbritannia, Saksamaa ja Itaalia vahel lubas 
Saksamaal hõivata sakslastega asustatud Tšehhoslovakkia osad. 1939. aasta alguses annekteeris 
Saksamaa kogu Tšehhoslovakkia.  Pärast läbirääkimiste nurjumist lääneriikidega hakkas Nõukogude Liit lähenema Saksamaale. 
See kulmineerus 1939. aasta augustis sõlmitud mittekallaletungilepinguga (Molotovi-
Ribbentropi või ka Hitleri-Stalini pakt). Kokkuleppe salaprotokoll jaotas mõjusfäärid Ida-
Euroopas. Balti riigid, Soome, Ida-Poola ja Bessaraabia jäid Nõukogude Liidu, suurem osa 
Poolast Saksamaa mõjusfääri. 1. septembril 1939 ründas Saksamaa Poolat, 17. septembril tegi 
seda ka Nõukogude Liit. Sõjaliselt võimsaks peetud Poola purustati vähem kui kuuga, Poola riik 
likvideeriti ning jaotati Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Poola liitlased Prantsusmaa ja 
Suurbritannia kuulutasid Saksamaale sõja, kuid aktiivset sõjategevust läänerindel ei toimunud.


Eesti kuulutas end alanud sõjas neutraalseks, aktiivseid riigikaitselisi meetmeid ei rakendatud. 
1939. aasta septembri lõpus sundis Nõukogude Liit Balti riikidele peale vastastikuse abistamise 
lepingud. Äsjane Poola saatus silme ees, alistusid Balti riikide valitsused NSV Liidu survele, 
seda vaatamata sõjavägede isikkoosseisu ning elanikkonna võitlusvalmidusele. Eestisse, Lätisse 
ja Leedusse paigutati Nõukogude sõjaväebaasid. Eestisse toodi lepingu järgi 25 000 meest. Ehkki
de jure iseseisvad, olid Balti riigid 1939–1940 de facto NSV Liidu kontrolli all ja selle sunnitud 
liitlased. Soome ei allunud Nõukogude Liidu survele ja 1939. aasta novembris ründas 
Nõukogude Liit Soomet. Algas Talvesõda. Eesti kuulutas end neutraalseks ka selles sõjas. NSV 
Liit kasutas Eesti lennuvälju Soome pommitamiseks, rikkudes Eesti neutraliteeti. Neutraliteedist 
tulenevalt takistas Eesti vabatahtlike minekut Talvesõtta, kuid sellest hoolimata jõudis Soome 
kümneid Eesti vabatahtlikke. Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärjeks olid ka demograafilised protsessid – saksa vähemus 
asustati Ida-Euroopa riikidest Saksamaale ja nad arvati Saksa kodakondsusesse. 1939–1940 
asustati Umsiedlungi käigus Eestist Saksamaale üle 14 000 inimese. 1941. aasta kevadel viidi 
Nõukogude Liidu ja Saksamaa kokkuleppel nn järelümberasumise käigus Eestist Saksamaale 
veel ca 7000 inimest. Eesti okupeerimine ja võimu ülevõtmine 1940. aastal 1940. aasta aprillis tungis Saksamaa Taani ja Norrasse ning mais alustas sõjaretke Beneluxi 
maade ja Prantsusmaa vastu. Juuni keskel, kui Wehrmacht oli tungimas Pariisi ning maailma 
tähelepanu oli sealsetel sündmustel, esitas Nõukogude Liit Eestile, Lätile ja Leedule sõjalise jõu 
ähvardusel ultimaatumid, nõudes täiendavate väekontingentide maalelubamist ja sovetimeelsete 
valitsuste ametisseseadmist. Tallinn ja Eesti põhjarannik olid juba 14. juunil Balti laevastiku 
poolt blokeeritud. Kõik Balti riigid võtsid ultimaatumid vastu ja okupeeriti Punaarmee poolt. 
Eesti okupeeriti vastavalt pealesunnitud „Narva diktaadile” 17. juunil, Jüri Uluotsa valitsus astus 
tagasi. 21. juunil seati NSV Liidu näpunäidete järgi ametisse prosovetlik nukuvalitsus 
(peaministriks Johannes Vares), alustati sovetiseerimisega. Juulis viidi kiirkorras läbi mittevabad,
Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olnud parlamendivalimised. Kokkuastunud 
nukuparlament kuulutas Eesti „nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks” ning võttis ametlikult 
suuna NSV Liiduga ühinemisele. Et näidata toimuvat riigipööret üldrahvaliku revolutsioonina, 
organiseeriti rohkearvulisi rahvakoosolekuid, kus võtsid sõna Eesti kommunistid ja korda pidas 
Punaarmee. Aset leidnud võimuvahetust ei võetud siiski legitiimsena ei Eestis ega välismaal. 23. juulil 1940 
teatas USA aseriigisekretär Sumner Welles, et USA ei tunnusta Balti riikides jõuga toime pandud
muutusi. See oli lääneriikide mittetunnustamispoliitika algus. 6. augustil inkorporeeriti Eesti liiduvabariigina NSV Liitu. Eesti ühiskonnakorraldus, majandus 
ja kultuurielu tasalülitati forsseeritud tempos Nõukogude Liidus kehtivaga. Juba juulikuus oli 
alanud maaomandi ümberjagamine ja ettevõtete natsionaliseerimine. 1940. a sügisel tuli käibele 
NSV Liidu rubla. Sovetiseerimise käigus kadus võimude lahususe põhimõte. Tähtsaimaks võimuasutuseks sai 
kohaliku kompartei keskkomitee (juhiks Karl Säre), kes liiduvabariigi valitsuse abil (juhiks 
Johannes Lauristin) korraldas Moskvast saabunud juhiste järgi maa sovetiseerimist. 
Nukuparlamendile (Ülemnõukogu) jäi vastuvõetud otsuste vormilise kinnitamise roll. 


Likvideeriti iseseisev kohtuvõim. Sama toimus eranditeta ka Lätis ja Leedus. Koos 
iseseisvusaegsete riiklike struktuuride lammutamise ja ümberkorraldamisega käivitus massiivne 
kommunistlik propaganda (asutustesse loodi poliittöötajate  ja armeesse politruki ametikohad, 
rajati punanurgad jne.). Eesti sõjavägi reorganiseeriti Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks ja puhastati 
„nõukogudevaenulikust elemendist”. Sama toimus kogu ühiskonnas – kuni 1941. aasta suveni 
vahistati ja saadeti Nõukogude vangilaagritesse või/ja hukati suurem osa eliidist, ca 9400 
inimest. 1941. aasta juunis deporteeriti veel umbes 10 000. Neile lisanduvad 1941. aasta 
kevadtalve ca 7000 järelümberasujat. Eesti elanike arv oli 1940. aasta alguses 1,13 miljonit. Eesti vallutamine sakslaste poolt 1941. aastal 22. juunil 1941 alustas Saksamaa sõda NSV Liidu vastu. Saksamaa sõjaplaanides oli Eesti 
hõivamisel teisejärguline koht väegrupi Nord ülesannete seas. Põhieesmärk oli Leningradi 
vallutamine. Väegrupi ülesandeks Eestis oli vallutada Balti laevastiku baasid Paldiskis, Tallinnas 
ja Lääne-Eesti saartel, mis võimaldanuks elimineerida Balti laevastiku ja sellest tuleneva ohu 
Saksa vedudele Läänemerel. Wehrmacht ületas Eesti piiri 7. juulil, kuid nädala pärast takerdus rinne Eesti keskosas. Sakslased
suutsid  Mandri-Eesti vallutada septembri alguseks. Eesti saarte vallutamine lõppes 21. 
oktoobril, v.a väikesaar Osmussaar, mis koos Soomes asuva Hanko sõjaväebaasiga evakueeriti 
Punaarmee poolt alles 2. detsembril. Lahingud Eestis olid ohvriterohked, Wehrmacht kaotas 
ainuüksi surnutena üle 3000 mehe, lisanduvad sajad nn Suvesõjas langenud eesti vabatahtlikud, 
metsavennad ja omakaitselased. Punaarmee kaotused pole teada, kuid Eestis langes vangi ligi 50 
000 punaarmeelast. 1941. a suvel Eesti pinnal aset leidnud kahe totalitaarse suurvõimu vahelisest heitlusest eestlased
kõrvale jääda ei saanud. Rinde takerdumise tõttu õnnestus NSV Liidul siin mobiliseerida Eesti 
kutsealused ja reservväelased (kokku u 33 000 meest), kes viidi Venemaale. Seal paigutati nad 
kui ebausaldusväärsed koos teiste eesti sõjaväelastega tööpataljonidesse. Aastal 1942 algas neist 
Punaarmee eesti rahvusväeosade moodustamine. Need mehed, kel õnnestus Eestis Nõukogude 
mobilisatsiooni eest kõrvale hoida, võitlesid 1941. a suvel siin puhkenud küllaltki verises 
Suvesõjas sissisalkadena (nn metsavennad) ja Saksa vägede koosseisus moodustatud väikeste 
üksustena taganeva Punaarmee vastu. Pärast Nõukogude vägede väljatõrjumist Eesti pinnalt saadeti eestlaste iseformeerunud üksused 
Saksa väejuhatuse poolt laiali. Ent rindeolukorra halvenemise tõttu hakati peagi taas formeerima 
eesti vabatahtlike üksusi Saksa ülemjuhatuse all. Hiljem võeti mehi Saksa väkke ka 
kohustuslikus korras, seda nii teenistuskohustuste raames (politseinike ajutine suunamine 
politseipataljonidesse) kui ka mobilisatsioonidena. 1942. a alustati Eesti SS-leegioni 
moodustamist. Paljudel kutsealustel õnnestus põgeneda Soome, kus nad asusid Soome armee 
teenistusse (nn soomepoisid). Saksa okupatsioon 1941-1944


Saksamaa ei kavatsenud NSV Liidu poolt 1940. a okupeeritud riikide iseseisvust taastada. Balti 
riigid ja Valgevene anti tsiviilokupatsioonivõimu alla. Neli kindralkomissariaati olid ühendatud 
riigikomissariaadiks Ostland, mis omakorda allus Alfred Rosenbergi juhitud okupeeritud 
idaalade ministeeriumile. Eestis taastati enne 20. juunit 1940 kehtinud seadused, kui need ei 
olnud vastuolus Saksa seadustega. Kindralkomissari juures tegutses kohalik haldusaparaat – 
Eesti Omavalitsus Hjalmar Mäe juhtimisel. Okupatsioonirežiimi suhtelist leebust Eestis, 
võrreldes isegi Lätiga, on põhjendatud nii eestlaste nõukogudevastasuse, nende kõrgema 
asetusega Saksa „rassiedetabelis”, Soome läheduse, tsiviil- ja sõjaväe kaksikvõimu kui ka Eesti 
strateegilise tähtsusega tagalapiirkonnana, põllumajandustoodangu tarnijana, aga samuti 
põlevkiviõli tootjana, mille roll kasvas pöördvõrdeliselt Saksamaa kütusemaardlate langemisega 
vastaste kätte. Poliitilisi repressioone juhtis okupeeritud aladel, ka Eestis, Heinrich Himmleri SS-i ja 
politseisüsteem. Saksa julgeolekupolitsei Eestis ehitati üles siia koos Wehrmachtiga sisenenud 
Einsatzgruppe A Sonderkommando 1a baasil. Saksa julgeolekupolitseile allus eesti 
julgeolekupolitsei. 1942. aasta alguseks hävitati kõik ligi 1000 Eestisse jäänud juuti. Koos eesti 
juutidega hukati ca 8000 muud Eesti elanikku. Põhiliseks mitte-rassilisteks süüdistusteks oli 
koostöö Nõukogude režiimiga (nii osalus Nõukogude režiimi kuritegudes kui ka lihtsalt 
kommunistliku partei liikmeks olek jne). Saksa okupatsiooniaastatel hukati Eestis paiknenud 
koonduslaagrites ka mujalt Euroopast sinna toodud juute, kokku umbes 7500-7800 inimest. 
Juutide vahistamisest ja hävitamisest võttis osa ka Saksa salapolitseis ja armees teeninud eestlasi.
Peale selle hukkus Eestis ca 1/3 siin peetud umbes 45 000 sõjavangist, põhiliselt kurnatuse ja 
epideemiate tõttu. Partisaniliikumist nagu Prantsusmaal või Balkanil Eestis ei olnud. Eesti elanikkond käsitles 
põhivaenlasena NSV Liitu, kes oli hävitanud omariikluse, kohaliku rahvusliku eliidi ning 
likvideerinud eraomanduse ning lõhkunud varasemad ühiskondlikud suhted. Eestisse heidetud 
Nõukogude partisanide tegevus kujunes seetõttu enamasti lühiajaliseks. Neil õnnestus toime 
panna üksikuid diversiooniakte, kuid elanikkonna nõukogudevaenulikkuse tõttu üritas enamik 
neist end ilma aktiivse tegutsemiseta sugulaste pool varjata või nad tabati kiiresti või andsid end 
ise üles. Oluliselt suurem oli akadeemilise haritlaskonna seast võrsunud rahvusliku 
vastupanuliikumise kandepind, mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine. Pärast lootuse 
kadumist 1941. aasta sügisel, et sakslased Eesti iseseisvuse taastavad, ning Atlandi harta 
väljakuulutamist, orienteeruti lääneriikidele. Sõjaeelsed teravad poliitilised erimeelsused 
valitsusmeelsete tegelaste ja opositsioonierakondade liikmete ja toetajate vahel ületati 1944. 
aasta alguseks, kui viimane peaminister Jüri Uluots oma lähikonnaga asus koostööle 
põrandaaluse Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega. Vaatamata saksavastasusele pidas ka rahvuslik 
vastupanuliikumine vajalikuks vastupanu pealetungivale Punaarmeele. 1944. aasta septembris, 
sakslaste lahkumise ajal, moodustas Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesannetes Jüri 
Uluots Vabariigi Valitsuse Otto Tiefi juhtimisel. Pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt 
arreteeriti Eestisse jäänud vastupanuliikumise liikmed ja saadeti vangilaagrisse. Eesti vallutamine Punaarmee poolt 1944. aastal Sõjategevus jõudis uuesti Eesti pinnale 1944. a veebruaris, kui Punaarmee murdis Leningradi 
blokaadi ja tungis kiiresti läände. Vaatamata Saksa maaväe ülemjuhatuse pessimismile pidas 
Adolf Hitler Eesti hoidmist tähtsaks. Eesti mahajätmisel ohustanuks Punaarmee Balti laevastik 


Saksa rauamaagi tarneid Rootsist, raskemasse olukorda oleks sattunud Saksamaa liitlane Soome, 
suur tähtsus sõjamajandusele oli ka Eesti põlevkivil. Eestisse paisati teistelt rinnetelt hulk 
lisavägesid, sealhulgas 20. Eesti SS-diviis, mida mobiliseeritutega pidevalt täiendati. Veebruarist 
aprillini peetud veristes lahingutes suudeti Punaarmee edasitung Narva rindel peatada ja 
lahingutegevus soikus kuni juulini. Punaarmee viis osa vägesid Soome vastu, samal ajal kujunes 
idarinde võitluste raskuspunktiks Valgevene, kuhu Narva rindelt viidi mitu Saksa diviisi, mis 
asendati värskelt formeeritud eesti väeosadega. Juuli lõpus jätsid sakslased Narva rindelõigu 
maha ja taandusid ca 25 km läände Sinimägedes ettevalmistatud positsioonidele. Punaarmee 
katsed Sinimägedes läbi murda tõrjuti väga ohvriterohke võitluse tulemusena. Augusti alguses 
alustas Punaarmee pealetungi Kirde-Lätis ja tungis kuu lõpuks Emajõeni, kus rinne stabiliseerus.
Punaarmee edu Lätis ja Leedus ähvardas Eestisse jäänud vägesid sissepiiramisega ning 16. 
septembril nõustus Hitler Mandri-Eesti mahajätmisega. 17. septembril algas Emajõe rindelt 
Punaarmee pealetung, milles osales ka 8. Eesti laskurkorpus. Saksa väed taandusid kiiresti nii 
Kagu-Eestist kui ka Narva jõelt ja Sinimägedest, jättes eesti üksused tihti raskesse olukorda. 22. 
septembril jäeti maha Tallinn. Veriseid lahinguid peeti Saaremaal, kus Punaarmee vallutas Sõrve 
poolsaare alles 24. novembril 1944. 1944. aasta sügisel põgenes Eestist Saksamaale ja Rootsi umbes 70 000 eestlast. Sihtkohamaal 
paigutati nad põgenikelaagritesse. Rootsis toimus põgenike kohalikku ühiskonda integreerimine 
kiiremini, kuid sõjas laastatud Saksamaal tuli paljudel jääda laagritesse 1940. aastate lõpuni. 
NSV Liidu agressiivne repatrieerimispoliitika tekitas hirmu sunniviisilise NSV Liitu 
tagasisaatmise ees. Seetõttu sai alguse põgenike nn teine ümberasumise laine, kui liiguti edasi 
USA-sse, Kanadasse jm, milleks kasutati mõnikord ookeanil sõitmiseks kõlbmatuid laevu (nn 
viikingid). Kohe pärast Eesti hõivamist Punaarmee poolt alustas Nõukogude julgeolek aktiivselt 
vastupanuliikumise mahasurumise ja Saksa või Soome armees teeninud eestlaste 
kinnivõtmisega. Vähem kui aastaga arreteeriti üle 10 000 inimese. Filterlaagritesse paigutatud 
eesti sõjavangidest saadeti osa edasi Punaarmee üksustesse, osa vangilaagrisse, osa vabastati. 
Samal ajal mobiliseeriti Punaarmeesse ligi 20 000 meest. Vastupanuliikumise mahasurumine ei 
õnnestunud enne 1950. aastate algust. Eesti kaotas Teises maailmasõjas tapetute, langenute, vangistatute, küüditatute, mobiliseeritute, 
sundevakueeritute ja Eestist põgenenutega rohkem kui 200 000 elanikku (osa vangistatuid, 
küüditatuid, mobiliseerituid, sundevakueerituid ja Eestist põgenenuid pääses hiljem Eestisse 
tagasi). Materiaalsed purustused olid võrreldes Lääne-Venemaa, Ukraina, Valgevene, Poola ja 
Saksamaaga suhteliselt väiksemad. Täielikult purustati Narva, suuri purustusi oli Tartus, 
Mustvees ja Tallinnas, viimases eeskätt 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel. 1941. aastal 
Nõukogude ja 1944. aastal Saksa asutuste rakendatud põletatud maa taktika ei saavutanud 
elanikkonna vastutegevuse tõttu oma eesmärke. Jalta ja Potsdami konverentsidel saavutas Nõukogude Liit lääneliitlastelt Balti riikide jäämise 
oma koosseisu. Mittetunnustamispoliitika jätkus sellest hoolimata. Teise maailmasõja poliitilised
tagajärjed lõppesid Eesti jaoks iseseisvuse taastamisega 1991. aastal ja Vene vägede 
väljaviimisega 1994. aastal.


Nõukogude okupatsioon (1940–1941) .Nõukogude okupatsioon Eestis, mida on nimetatud ka esimeseks Nõukogude aastaks, kestis 
Eestis kuni 1941. aasta suveni, mil Saksamaa Eesti alad vallutas. Aastatel 1940–1941 toimus 
Eesti kiire sovetiseerimine, kaotati Eesti riigivõimu sümbolid, raha, ning rahvuslikud seltsid ja 
organisatsioonid likvideeriti. Samuti vangistati ja represseeriti avaliku elu tegelasi, eriti 
poliitikuid, kellest vaid üksikutel õnnestus end varjata või välismaale põgeneda. 1941. aasta 14. 
juunil, vahetult enne Saksa-Nõukogude sõja algust, toimus Juuniküüditamine, millega saadeti 
Nõukogude Liitu üle kümne tuhande eestlase. Nõukogude okupatsiooni ajal algas aktiivne vastupanuliikumine ehk metsavendlus, mis sai eriti 
suure hoo sisse Suvesõjas. Suvesõda 22. juunil 1941 astus Saksamaa sõtta Nõukogude Liiduga ja juba juuli alguseks jõudsid Saksa 
väed Eesti territooriumile. Esialgu liikusid sakslased väga kiiresti edasi, neid abistasid ka 
eestlaste Nõukogudevastased üksused. Juuliks oli pool Eestit Saksa vägede kontrolli all. Seejärel 
Punaarmee vastupanu siiski tugevnes, Tallinn vallutati sakslaste poolt augusti lõpus. Oktoobri 
lõpuks oli Eesti mandriala sakslaste valduses, detsembriks langesid nende kätte ka kõik Lääne-
Eesti saared. Saksa okupatsioon (1941–1944) Ehkki eestlased olid lootnud, et Saksamaa lubab Eesti Vabariigi taastada, tuli neil peagi pettuda. 
Eesti alal läks kõrgem võim Saksamaa sõjaväelise valitsuse kätte, sellele allus täielikult ka 
väheste volitustega tsiviilvalitsus – Eesti Omavalitsus. Saksa okupatsioonile tekkis samuti 
opositsioon, ent see ei tegutsenud sakslaste vastu siiski sõjaliselt, sest veelgi enam kardeti 
Nõukogude võimu tagasi tulemist. Nii nagu Nõukogude okupatsiooni ajal, pandi ka Saksa okupatsiooni ajal Eestis toime 
inimsusvastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid: tegutsesid koonduslaagrid, tapeti juute, mustlasi 
ja kommuniste. Saksa võimud represseerisid ka Eesti rahvuslasi, kuid viimased pääsesid 
enamasti vaid vangistamisega. Sõjategevus eestis 1944 1944. aasta veebruaris jõudsid Nõukogude väed uuesti Eesti piiridele. Peamised lahingud algasid
Narva ümbruses, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinna jõuda. Sakslastele oli 
eluliselt tähtis rinnet hoida, et Soome Saksamaa poolel sõda jätkaks. Ka Eesti rahvuslased 
otsustasid toetada Punaarmee eemalehoidmist Eestist, lootes sõja lõppedes Eesti Vabariigi 
taastada. Seetõttu õnnestus Eestis ka sakslaste korraldatud üldmobilisatsioon ning tuhanded 
eestlased saadeti sõdima Narva alla. Seal algas peagi Narva lahing, mis hiljem jätkus Sinimägede
lahinguna, kus eesti ja saksa väeosad suutsid punaarmeelasi pool aastat kinni hoida. Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal, suuresti tänu eestlastest 
koosnevale 8. Eesti Laskurkorpusele, Saksa rindest läbi. Ka eesti väeüksused ei suutnud 
läbimurret peatada ning peagi vallutas Punaarmee Tartu. Oli selge, et sakslased ei suuda enam 


rinnet hoida ning nad alustasid oma vägede Eestist väljatõmbamist. Sel ajal otsustasidki Eesti 
rahvuslased teha katse riikliku iseseisvuse taastamiseks: 18. septembril nimetas viimane 
seaduslik Eesti peaminister ja presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto 
Tiefi valitsuse. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp ning valitsus püüdis korraldada 
pealinna kaitset. Sellest siiski eriti midagi välja ei tulnud, taganevad sakslased eestlastele relvi ei 
andnud ning Punaarmee ülekaal oli liiga suur. 22. septembril vallutasid Nõukogude väed 
Tallinna, Otto Tiefi valitsuse liikmed põgenesid, kuid enamik neist tabati, mõned jõudsid ka 
Rootsi. Oktoobri alguseks oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala, saartel lahingud veel 
jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril. Nii oli kogu Eesti 
ala taas sattunud Nõukogude okupatsiooni alla. Eestlaste jaoks polnud ka Teine maailmasõda 
veel läbi, sest eestlasi võitles nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu poolel sõja lõpuni Euroopas. 1944. aasta sügisel, Nõukogude vägede tuleku eel, põgenesid kümned tuhanded eestlased Suure 
põgenemise lainega Läände, peamiselt Rootsi ja Saksamaale. Põgenike seas oli palju haritlasi, 
poliitikuid ja avaliku elu tegelasi, kes panid hiljem aluse Välis-Eesti liikumistele, mis taotlesid 
Eesti Vabariigi taastamist. Tegutses ka Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust 
üheltki riigilt ei saanud. Lisaks eestlastele põgenes Teise maailmasõja lõpu eel Eestist ka enamik rannarootslasi, mistõttu 
1945. aastal oli Eesti peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid elanike hulgast üle 
95%. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks Eestis olid jäänud peipsivenelased.