Eesti uusim ajalugu 1850-1944 (0)

1850–1914. Ärkamisaeg
Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg
Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandil ka eestlaste rahvuslik ärkamine . Selle kultuurilised juured olid 19. sajandi alguses, kui estofiilsed baltisaksa haritlased, aga ka esimesed kõrgemat haridust saanud eestlased asusid senist eesti rahvakultuuri ja eestlaseks olemist väärtustama, tuginedes Johann Gottfried Herderi nägemusele rahvustest kui unikaalsetest väärtustest. Alates 1830. aastatest hakkasid nad oma tõekspidamisi tasahilju ka levitama, ehkki ulatuslikumal määral hakati seda tegema alles sajandi teisel poolel. Ühtsustunde tekitamisel oli kesksel kohal enese eestlasena teadvustamine, mis 19. sajandi jooksul järk-järgult muutus olulisemaks lokaalsest (kihelkondlikust, maakondlikust või piirkondlikust) identiteedist. Eestlaste rahvuslik ärkamine kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega ( tšehhid , soomlased , lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest.[16] Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit – ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud .
1860. aastatel muutus rahvuslik liikumine tänu talurahva võimaluste kasvule ning ühiskonna moderniseerumisele massiliseks. Selle perioodi kõige silmapaistvamaks tegelaseks oli köster, kooliõpetaja ja kirjamees Johann Voldemar Jannsen , kes 1857. aastal asutas mõjuka eestikeelse nädalalehe Perno Postimees , mida on mõnikord peetud ka ärkamisaja alguseks. Jannsen pöördus esmakordselt eestlaste kui eesti rahva, mitte maarahva poole. Mõned aastad hiljem algas Eestis ka aktiivne seltsiliikumine, mis võimaldas vabatahtlikku