Metsavenna elu punkris Metsavennad olid Eesti; Läti või Leedu partisanid, kes võitlesid Nõukogude invasiooni ja kolme Balti riigi okupatsiooni ajal Nõukogude reziimi vastu. Metsavennad said tavalistest inimestest, keda taheti Nõukogude võimu poolt tappa või Siberisse küüditada. Need inimesed otsustasid, et parem on elada metsas. Metsavennad tegutsesid teise maailmasõja ajal ja ka hiljem. Metsavendi oli Eestis kõige rohkem Lõuna-Eestis. Metsavennad varjasid ennast metsas punkrites, mis olid maa all ja mida oli raske märgata. Punkri asukohaks valiti raskesti märgatav ja ligipääsetav koht. Punker ehitati maa alla, kuhu kaevati vajaliku suurusega auk. Seinad ja lagi tehti palkidest. Maa pealt kaeti nõnda ära, et ei olnud aru saada kus punker asub. Punkris palju sisustust ei olnud. Olid mõned voodid, kus peal sai magada, olid veel laud ja ahi. Punkrit köeti ahjuga, mille korstna ots läks natuke maad eemal maa peale....
peatseks taastamiseks välisriikide abil. Kõrgemasse metsa ehitati maa-alused punkrid, kus sai aastaringi elada. Mehi, kes sellise elu olid sunnitud valima nimetati metsavendadeks. Nõukogude repressiooniorganid pidasid metsavendadele halastamatut jahti. Suur osa metsa peitunud meestest tapeti või saadeti pärast tabamist Siberisse. Viimased põhjamaade robinsonid tulid vabatahtlikult metsast välja alles seitsmekümnendate aastate alguses. Pilte metsavendadest: Isa mälestus Mu isa oli loomult lahke ja lõbus mees. Ainult ühel teemal ei rääkinud ta sõnagi. Mitte kunagi. Sulges suu või läks lihtsalt ära. Need olid metsavenna-aastad, meenutab Meelis ... Meelis Mõttuse isa Harry Mõttus (1921-1991) hakkas metsavennaks juba 1940. aastal. Et Harryl veresüüd polnud, tuli ta vabatahtlikult metsast välja 1954. aastal. Just siis pääsesid Stalini surma järgse amnestiaga Siberist koju tagasi esimesed
ajad,toimus NSV võimu ülesehitamine, reformid ja ümberkorraldused, arvestas Eesti vajadustega.Käbin(1950-78)-kohanes iga võimu ja olukorraga,polnud äärmuslik venestaja.Vaino(1978-88)-algas uus äärmuslik venestamisaeg, eesti keelt ei osanud.Käsumajandus-suurenes sisseränne(võõrtöölised),industr. ja kolh. soodustas linnastumist,tööstuspiirkonnad venekeelsed.Lääs-info raadio ja TV abil,väliskontaktid,komandeeringudKüüditamine(26.03.49)-vabaneti metsavendadest,eestlaste osatähtsus vähenesVastupanu- 40-50:metsavennad(ei ole avalik),1960:noorterühmitused,demokraatlikud liikumised(ei ole avalik),1970:(avalikud)pöördumised ja kirjad võimuorganitele,inimõiguste rikkumiste avalikustamine ja levitamine välismaal.Kultuuripoliitika:sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik kultuur;ideoloogiline
territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. 1941. aastal kuulutati Eestis välja mobilisatsioon, mille käigus liitus veel eestlasi Punaarmeega. Need, kes ei olnud nõus venelaste poole asuma, liitusid metsavendadega. Esialgu eelistas Saksa väejuhatus vabatahtlikke, minnes hiljem järk- järgult üle sundmobilisatsioonidele. Eestlastest liitusid sakslastega eelkõige need, kes soovisid kätte maksta Nõukogude okupatsioon ajal kogetu eest. Vabatahtlikud olid eelkõige metsavendadest moodustunud üksused. Formeeriti ka idapataljone, mida esialgu kasutati julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem lahinguks Punaarmee vastu. Vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja rindel kasutati veel politseipataljone, mida moodustasid politseivõimud. Kuna Eesti SS- leegion omandas halva maine kui repressioonide teostaja okupeeritud maades, asendus värbamine osaliste sundmobilisatsioonidega. 31. jaanuaril 1944. aastal kuulutati välja üldmobilisatsioon
Kõige rohkem oli neid Uuralis, Lääne-Siberis ja Volga jõe ääres. Mobiliseeritud saadeti vangilaagritesse ning ehituspataljonidesse , kus olid väga rasked elu- ja töötingimused. Kurnatuse tagajärjel suri juba esimesel talvel kaks-kolmandikku mobiliseerituist. Suurima panuse II maailmasõja võitlustes Eesti riigi ja rahva eest andsid eesti mehed Saksa vormis. Saksa armeesse läksid eestlased 1941. aastal vabatahtlikult, lootusega kätte maksta Punaarmeele. Metsavendadest moodustatud pataljonid osalesid otseses lahingutegevuses kuni Eesti vabastamiseni. 1943. aastal kuulutasid sakslased siin juba välja noorte sundmobilisatsiooni, leidmaks leegionäride ridadesse täiendusi. Kuid mobilisatsioonid tekitasid eestlaste seas pahameelt ja massiliselt hakati teenistusest kõrvale hoidma. Kasutati fiktiivseid tõendeid, varjati end ja väga populaarne oli põgenemine Soome . Soome armeega ühineti ainult vabatahtlikult. Ühinejateks olid mehed, kes olid
Taas kord võttis Eesti nõudmised vastu, Eesti okupeeriti Punaarmee poolt. 14. juunil 1941 viidi läbi juuniküüditamine Siberisse. See puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, kultuuri- ja majanduseliiti. Nõukogude okupatsiooni ajal algas metsavendlus aktiivne vastupanuliikumine. Seda toetas enamus Eesti rahvast. Saksamaa alustas rünnakut Nõukogude Liidule 22. juunil 1941. Pärast Riia vabastamist liikus Saksa armee kiiresti edasi ning ületas Eesti piiri 7. juulil. Metsavendadest moodustati 1941. aasta suvel Omakaitse, mis vabastas enne sakslaste jõudmist suure osa Lõuna- Eestist. Sakslased ja eestlased vallutasid Tallinna 28. augustil ning 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves. Wehrmachti - Kolmanda Riigi relvajõudude koosseisus olid eestlased idapataljonides ja politseipataljonides. 28. augustil 1942 teatas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud
Nad said kas ise vabatahtlikult nendega liituda, alluda mobilisatsioonile või hoopis seda eirata ja minna metsavennaks, võideldes punaste vastu. Sakslased oli mobilisatsiooni suhtes järeleandlikumad. Nemad lasid eestlastel esialgu vabatahtlikult enda poolele sõdima tulla. Oli ka põhjust, sest neid vabatahtlikke oli. Eelkõige selle pärast, et paljud eestlased tahtsid venelastele kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Samuti liitusid sakslastega ka mõned üksused metsavendadest. Vabatahtlikest tekkis 20. Eesti SS diviis, keda kutsuti leegionärideks. Neid aga hakkas järjest vähenema, sest sakslastes hakati pettuma, seega ei tahetud enam Suure Saksamaa eest võidelda. Selle pärast hakkas ka Saksamaa kasutama osalist sundmobilisatsiooni. Nii saadetigi 1943. aastal kõik aastatel 1919-1925 sündinud mehed leegionisse. Ka Eesti Omavalitsus kuulutas 31. jaanuaril 1944 välja üldmobilisatsiooni, sest Punaarmee lähenes Eesti piirile
teavad vaid ajaloo raamatud ja vanemad inimesed, kes suutsid üle elada selle tagakiusava ja represseeriva aja. Nõukogude okupatsiooni lõpus 1941. aastal hakkas eestlaste tõusma eestlasete vastupanu sotsialistlikule reziimile metsavendluse näol. Me oleme olnud aegade algusest peale maarahvas ja seetõttu pakkusid metsad varju ja võimalust vaenlasele vastu hakata. Metsavendade salgad olid tähtis osa, meie rahvusliku identideedi säilitamisel. Paljud metsavendadest jõudsid 1941. aasta lõpuks Saksa vägedesse Hitleri käe alla, sest loodeti vabadust sakslaste sissetungi näol. Nõukogude okupatsioon lõppeski, algas sõda Eesti pinnal Hitleri ja Stalini vahel. Saksa okupatsioon oli Punaste omast erinev ja mitte nii represseeriv rahvale. See oli veidi kergem aeg inimestele, kuigi toimus sõjategevus ja eestlased pidid tihtilugu sõdima oma kaasmaalase vastu. Palju inimesi põgenes võimaluse tekkimisel Eesti pinnalt
juunil 1941. Kui Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel alustati sõjategevust, läks Eestis rohkesti relvadega mehi metsa, et aidata kaasa Eesti vabastamisele bolsevistliku võimu alt. Esimesed kokkupõrked metsavendade ja Punaarmee vahel toimusid juba 22. juunil 1941. Suvesõja käigus vabastasid metsavennad Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti. Suuremad võitlused toimusid Timmkanali ümbruses ja Tartus, kus metsavennad 10. juulil 1941 alustasid Tartu ülestõusu. Alates 3. juulist 1941 moodustati metsavendadest Omakaitse. Nõukogude armee okupeeris endiselt iseseisva Eesti, Läti ja Leedu 1944-1945. a.-l. Järgnevatel aastatel, kui stalinistlikud repressioonid tugevnesid, peitus rohkem kui 70 000 nende riikide asukat võimu eest, kasutades tihti metsaga kaetud maakohti loodusliku varjupaigana ja alusena relvastatud nõukogude-vastases vastupanus.Vastupanuüksuste suurus ja koosseis olid erinevad, alates individuaalselt tegutsevatest ainult enesekaitseks relvastatud
asitõenditeks: revolver, padrunikest ja kuul. Valvur lasi ta maha, sest tüdruk provotseeris teda.(4) Teised teosed Luulekogud ,,Esimesed värsid" 1960 ,,Tänavad ja tanumad" 1962 ,,Kodumurul" 1966 ,,Lõkkemõtted" 1974 Jutukogud ,,Kohtumine vanaema aias" 1966 ,,Margapuuga mõõdetud maa" 1976 Romaanid ,,Tume Laas" 1978 Romaan Teise maailmasõja eelsetest viimastest rahuaastatest, sõjast, okupatsioonist, metsavendadest ja taas saabunud rahust ning kolhoosielust, nähtuna maainimeste silme läbi. ,,Kompromiss" 1982 Retrospektiivne romaan ajakirjandustöötajatest. Mõnda aega ajakirjanikuametit pidanud Rein Raigi kompromissiderohke elukäigu taustal kerkib peategelase positiivse ideaalina esile ta sõbra ja kolleegi Aleksander Luukase kuju, keda iseloomustab põhimõttekindlus ja ausus nii töös kui ka eraelus. Kokkuvõtte
Evakueerimine- ~25 000 inimest. (Nendest loodi) ( mob. Moodustati.) Loodi Riiklikud Kunstiansamblid Jaroslavis. 22. territoriaalne Laskurkorpus- langesid või läksid sakslaste poolele üle 1941. Det. luba asuda rahvusväeosad : eesti Laskurkorpus ~27 000 mehega juht Lembit Pärn- Velikije Luki lahingus sai surma, haavata või langes sakslaste kätte ¾ meestest. Saksa sõjaväes : Omakaitse - ~40 000 meest. Ida- ja politseipataljonid- 10 000 12 000 vabatahtlikest metsavendadest. 1942. Eesti Leegion vabatahtlikest. 1944. a. reorganiseeriti 20. Eesti SS diviisiks. Jaanuar 1944 üldmobilisatsioon Saksa sõjaväkke ~38 000 meest, 6 piirikaitserügementi. Soome sõjaväes :Jalaväerügement 200 loodi ~2000 eesti põgenikust, võitles NL vastu kaitselahingutes Karjalas 1944. 1944 aasta. Eesti vallutati Punaarmee poolt. Võitlus Narva eest kestis ligi 7 kuud. Kui punaarmee hinge tõmbas siis tõid Saksa väed abi Narva alla. Kodumaale toodi ka Eesti
20 koonduslaagrit hukati umbes 10 000 Euroopa juuti sama süstemaatiliselt hävitati ka mustlasi, umbes 800 inimest, ajalooline etniline grupp lakkas olemast nõukogude sõjavangid 15 000 hukkunut. Enamik suri vangilaagris haiguste, nälja ja kahvade elutingimuste tõttu, osa hukati Eestlased sõdivate poolte relvajõududes: Saksa poolel: Saksa sõjavägi 1500 eestlastvõtlus Punaarmee vastu metsavendadest vabatahtlikest moodustunud Omakaitse 44 000 meestEesti puhastamine Punaarmee riismetest ja sõjaliselt oluliste objektide valvamine moodustati vabatahtlikest Idapataljon ja politseipataljon vahiteenistus Venemaa pinnal ja lahingud partisanidega, rindevõitlus Punaarmee vastu moodustati vabatahtlikest Eesti SSleegion rindepataljon, võitlus Punaarmee vastu värvati vabatahtlikke 20
Aastast 1944 olid lahingud taas Eesti pinnal. 1945 Märtsis osales sundmobilisatsioonidega täiendatud korpus lahingutes Kuramaal. Hävituspataljonid Saksa armee 7 Saksa väejuhatus otsustas kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid liikus ka järk järgult üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks, kes läksid vabatahtlikult saksa poole peale olid Suveõjas osalenud metsavendadest moodustatud üksused, mis tegid Saksa kooseisus kaasa lahinguid Eesti pinnal. Idapataljone kasutati alguses julgestusteenistusteks Saksa rinde tagalas, hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone. 1942 hakati värbama vabatahtlikke Eesti SSleegionisse kus kasutati veidi kavalust, kuid vähesed liitusid sellega ja
suhtumine Saksa okupatsiooni · Pojad Robert ja Gustav kandsid saksa SS-vägede alamväelaste rohelist mundrit, Gustav hukkus rindel Narva all, Robertist sai bandiit. · Bandiidid: ,,Metsa läksid. Nad on relvadega ... Saksa omadega ..." 3 · Semidori ja Pauli vestlus: ,,Nii et maad sa ei saanudki?" küsis Paul. ,,Ei, selle võimu aegu ei saanud ..." · ,,Peast käis läbi mõte ,,metsavendadest" hirmsaist põlastusväärsetest inimestest, sakslaste käsilastest, kes olid Saksa okupatsiooni ajal määrinud oma käed vennaverega ja nüüd on karistust kartes üksikuina nagu hundid metsades redus. Nad riisusid kooperatiive, tungisid üksikuisse taludesse, ja esines juhtumeid, kus tulistasid põõsa tagant röövli kombel külaaktiviste." (lk 124) · ,,Okupatsiooniajast peale, kui sakslased olid sisse toonud hirmsa kartulitõve vähi. (lk
, neist 4000-5000 eestlast. Natslik propaganda surus peale rassiteooriat. E. majanduse ülesandeks sai Saksa sõjaväe ja elanikkonna varustamine. Sel eesmärgil osutati abi ka sõjakahjustuste likvideerimisel loodi Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ sõjas kannatanud perekondade eest hoolitsemiseks). Tööstuses tähtis kütusetööstuse taastamine Wehrmachti varustamiseks. Vaatamata sakslastes pettumisele aktiivset vastupanu neile ei kujunenud. Eesti metsavendadest ja vabatahtlikest moodustati ida- ja politseipataljone Saksa sõjaväes alguses 10-12 tuh., eestlast (hiljem see arv sulas kokku). Eesti leegioni loomine peaaegu ebaõnnestus. Umbes 40 000 in. liitus omakaitsega, mis loodi okupatsioonivõimude korraldusel. (valida oli kas mobilisatsioon või tööteenistus). Soome põgenenutest loodi jalaväerügement (200JR), mis sõdis Jätkusõjas Punaarmee vastu. 1944. aasta Jaan. algas Punaarmee pealetung
a. 22. juunist 21. oktoobrini. Punaarmee oli 17. juunil 1940 Eesti okupeerinud. Eesti kuulutati Nõukogude Liidu osaks ja Eestis kehtestati verine bolsevistlik terrorivalitsus. Kui Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 22. juunil 1941 alustati sõjategevust, lootis enamik Eesti rahvast vabanemist Nõukogude võimu alt. Omakaitse- oli vabatahtlik relvastatud organisatsioon, mis tegutses Eestis 19171918 ning Saksa okupatsiooni ajal 19411944. Suvel 1941 moodustus Omakaitse põhiliselt metsavendadest. Pärast Nõukogude vägede lahkumist võttis Omakaitse paljudes kohtades võimu enda kätte (näiteks Otepää Omakaitse 10. juulil). Omakaitse võttis vaieldava väärtusega Nõukogude allikate kohaselt kinni juute ja mustlasi ning tappis paljud neist. Saksa okupatsiooni ajal tegutses Omakaitse 32 000-liikmelise julgestusorganisatsioonina. Sügisel 1944 moodustati Omakaitse lahingrügemendid ja lahingpataljonid, mis võitlesid Punaarmee vastu. Hävituspataljon-
kihelkonna idaosa. Ajaloo vältel toimunud administratiivsete piiride muutustest hoolimata on kihelkond püsinud tervikuna - inimesi seovad võru keel, vanadest aegadest pärit igapäevaelu kombed ja harjumused, läbi sajandite püsinud sugulussidemed ning kõrgustiku loodusest tulenev elustiil. Säilinud on sajandivanused taluhooned ja põllupaigad, suust-suhu liiguvad iidsed rahvajutud, teatakse muinasaegsete kivikalmete asukohti, räägitakse metsavendadest ning hoitakse korras esivanemate haudu Lüllemäel ja Kaikamäel. Karula inimene paikne ja traditsioone austav. Uus tulija peab tükk aega ennast kohalikele "tõestama", enne kui ta päriselt omaks võetakse. Õppimist tahab keelgi. Kui siinne elanik oma ise oma elu ja ümbrust üsna tavaliseks peab, märkab külaline Karula rahva eripära ja tugevat sidet maa ning loodusega. Lahemaa Rahvuspark Lahemaa Rahvuspark loodi 1
Traadi «Tants aurukatla ümber» (1973). 1980. aastail saavad rahvusliku vabadusvõitluse lipukirjaks mitmed Mikk Mikiveri eesti kirjanduse ja ajaloo lavatõlgendused. Jaan Kruusvalli «Pilvede värvide» (1983) mängimine sügaval stagnaajal on tundunud imena, sest lavastus räägib eesti rahva põgenemisest läheneva Punaarmee eest vabasse läände. «Vaikuse vallamaja» (1987) sai juba peaaegu vabalt rääkida nõukogude korrast, metsavendadest ja küüditamisest. 1990. aastaid eesti teatris on nimetatud ka Madis Kõivu suure tuleku kümnendiks ning seda paljuski tänu Priit Pedajase lavastustele Eesti Draamateatris. Ajal, kus majandusraskustes teatrid tegelesid usinalt publiku meelelahutamisega, tõi Pedajas lavale Kõivu kaks filosoofilise koega draamat ning modernistliku mälu-uuringu «Tagasitulek isa juurde» (1993), mida käis vaatamas üle 12 000 inimese.
Omakaitse vahel. Omakaitse üksused vabastasid Elva ja Otepää. Esimesed Saksa üksused jõudsid Tartu. · 11. juuli - Otepäält saabub Tartu metsavendade üksus kapt. Karl Talpaku juhtimisel, kes Emajõe rindejoonele asub. Punaarmee väeosad üritavad ületada Emajõge, kuid Omakaitse üksused löövad need tagasi. Tartu jõuab major Friedrich Kurg, kes hakkab täitma linna komandandi kohustusi. Tartu lahingutes osalenud metsavendadest moodustatakse neli Omakaitse kompaniid. Tegevust alustab Tartu linnavalitsus, linnapeaks saab dr. Robert Sinka. Tartu jõuavad esimesed saksa üksused ja saksa välikomandatuur. Suvesõda (13. juuli-21. oktoober 1941) Jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased pealetungi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Sakslaste rünnakuplaani järgi pidid need väeosad jõudma enne
Suurem osa neist arreteeriti otse koolipingist ja suurem osa arreteeritutest läks kohtu ette. Mõned mõisteti õigeks, kuus said surmanuhtluse, millest kolm teostati ära. Enamus tegevusest toimus Tallinas ja Harjumaal ning Tartu- ja Virumaal. Samal ajal, kui metsavennad olid enamasti maha surutud, tegutsesid noorte salaorganisatsioonid ikka edasi. Organisatsioone iseloomustas range distsipliin, põhikir, vandetõotus, käsitsi kirjutatud lendlehed ja relvade kogumine. Eeskuju võeti metsavendadest, iseseisvusaegsest kirjandusest ja mälestustest. Üks selline salaorganisatsioon oli Eesti Rahvuslaste Liit. Organisatsioonide kandepind jäi siiski üsna tagasihoidlikuks. 1960. aastaks oli noorsooliikumine enamasti lämmatatud. Sama aastakümne lõpus elavne liikumine natuke, et seejärel juba lõplikult vaibuda. xix. Demokraatlikud liikumised Noorsooliikumise lämmatamisega ei katkenud vastupanuliikumine Eestis lõplikult. Tekkisid ideeliselt
relvadega mehi metsa, et aidata kaasa Eesti vabastamisele bolševistliku võimu alt. Esimesed kokkupõrked metsavendade ja Punaarmee vahel toimusid juba 22. juunil 1941. Suvesõja käigus vabastasid metsavennad Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti. Suuremad võitlused toimusid Timmkanali ümbruses ja Tartus, kus metsavennad 10. juulil 1941 alustasid Tartu ülestõusu. Alates 3. juulist 1941 moodustati metsavendadest Omakaitse. Punaarmee taasokupeeris Eesti, Läti ja Leedu aastatel 1944–1945. Järgnenud aastatel, kui stalinistlikud repressioonid tugevnesid, peitus rohkem kui 70 000 nende riikide asukat võimu eest, kasutades tihti metsaga kaetud maakohti loodusliku varjupaigana ja alusena relvastatud nõukogudevastases vastupanus. Vastupanuüksuste suurus ja koosseis olid erinevad, alates individuaalselt tegutsevatest ainult
tähendus teistele enestele. Meil ei ole midagi muud teha kui ainult oodata, kuni aeg niivõrd muutub, et meidki jälle mäletatakse, meiegi häält kuuldakse..." Viivi Luik "Seitsmes Rahukevad" Tegevus algab 1950. aasta sügisel ning lõpeb järgmise aasta kevadel. Selleks ajaks on sõda lõppenud, kuid järelmõjud kestavad siiani. Teos tugineb Viivi Luige mälestustel, kui ta oli umbes 4-5-aastane tüdrukutirts ning ta elas Viljandimaal. Tüdruk jutustab sõjajärgse maaelu viletsusest, metsavendadest, kolhoosielu absurdsusest. 1949. aasta märtsiküüditamisest polnud veel kuigi palju möödas. Teoses on kuulda eri keeli. Kirjeldused ja lapse mälestused on kirjakeeles, kuid mõningad kõned tüdruku ema ja vanaemaga on murdekeeles. Seega on romaani raske lugeda. Jutustaja mälestused lapsepõlvest on pärit viletsast ja vaesest maakeskkonnast. Tema elu oli täis hirme, sest ei olnud teada, kas sõda on lõppenud või jätkub. Sellise lapsepõlve juurde ta parema meelega ei naaseks.
Asendab reaalsust. Representatsioon. de Saussure'i jaoks on tähistajal ja tähistataval täiesti juhuslik suhe. Sõnal "laud" ei ole mingit seost päris lauaga, see on vaid kultuuriline kokkulepe. Sõna "suur" ei ole kuidagi suurem, kui sõna "väike". Seos ei ole olemuslik. Aga representatsiooni puhul peaks see seos olema olemuslik. Tähendus toimib horisontaalselt ja vertikaalselt: 1. Vertikaal-paradigmaatiline: me saame sõnu teistega asendada. Algul räägiti metsavendadest kui bandiitidest, nüüd aga kui vabadusvõitlejatest. Reaalsus on kogu aeg sama, aga üks sõna asendati teisega. 2. Horisontaal-süntagmaatiline: me saame sõnu üksteise järele lisada, tähendus selgub lausesse viimase sõna lisamisel Me korrastame sõnade kaudu oma reaalsust, kujundame seda. Mitte reaalsus ei loo keelt, vaid keel loob reaalsuse. (Sellele vaidles vastu Raymond Williams, kes oli strukturalismi vastu.) Keeles pole keeleeelseid helisid. Jaotus:
ükskõik millise kujuga. Sõna "suur" ei ole kuidagi suurem, kui sõna "väike". Seos ei ole olemuslik. Aga representatsiooni puhul peaks see seos olema olemuslik. Tähistajad erinevad teineteisest: · Horisontaalne süntagmaatiline telg. Sõna liidetakse teisega, täiendame koguaeg. Tähendus selgub lausesse viimase sõna lisamisel. Vertikaalne paradigmaatiline telg. Tähendus algab siis, kui asendame ühe sõna teisega (ideoloogia). Nt. Algul räägiti metsavendadest kui bandiitidest, nüüd aga kui vabadusvõitlejatest. Reaalsus on kogu aeg sama, aga üks sõna asendati teisega. Saussure väidab, et me korrastame sõnade kaudu oma reaalsust, kujundame seda. Mitte reaalsus ei loo keelt, vaid keel loob reaalsuse. (Sellele vaidles vastu Raymond Williams, kes oli strukturalismi vastu.) Keeles pole keele eelseid helisid. M.Lotman eesti ja vene k saavad asjadest erin aru. Panus teadus märkidest semioloogia
Kaasa viidi ka eesti kommunistide armuandmise palveid, mis näisid moskvalasi eriti huvitavat Metsavendluse põhjused, aktiivse võitluse algus, peamised võitlusvormid, piirkondlikud eripärad, suuremad lahingud, Tartu ülestõus. Põhjused, miks metsavennad üldse metsa elama läksid ja seal ka püsisid, varieeruvad, kuid on üldjoontes sarnased. Mindi selleks, et pääseda arreteerimisest, küüditamisest, aadete reetmisest ja selleks, et võidelda Eesti Vabariigi eest. Valdav osa metsavendadest olid need, kes kartsid võõrvõimule silma jääda just oma tõekspidamistest tingitud käitumise või avalike väljaütlemistega. Näiteks jõukamad talupidajad, kes said endale lubada ajalehtede lugemist, jälgisid poliitikat ja olid keskmisest haritumad, aimasid halba ja pagesid. Haritlased (neid oli metsavendade ridades üpriski palju) ja poliitikud loomulikult samamoodi. Kuna arreteerimist ette näinud mehed ja naised olid kõik just keskmisest arukamad ja
Tugevaim relvastatud vastupanu Leedus, sest rohkem inimesi + vähem sks mobilisatsiooni: Leedu Vabadusvõitlejate Liit, mida juhtis Jonas Zemaitis, hukkus 20 000/50 000. Eesti ja Läti omad tegutsesid väikestes salkades, hukkus 2000. NL üritas tekitada kodusõja muljet, imbuda vastupanuliikumisse feik-metsavendadega ning suutsid paljastada Lääne spioon-metsavennad (nt MI6-st). Illusioon võimalikust vabanemisest kadus 1956a Ungariga, kuid suurem osa metsavendadest kadus 1953a amnestiaga ja 1949a küüditamisega. Viimane vastupanuvõitleja leedus 1986a. Nüüd läheb käest ära pärast teist õlut: Küüditamised: 1951 viimane sütemaatiline Jehoova tunnistajate vastu. . 1944-47 komparteide töölesaamiseks võeti vene ,,seltsimehi" ehk komparteis oli 1945a etnilisi vaid 961/2409, 1263/3592, 1127/3536. Kuid 1945-47 viiekordistus komparteide liikmeskond. 03.1950 EK(b)P KK VIII pleenumil väljendus Stalini paranoia, sest N. Kaortamm vahetati
Eestis vastupanu oli kõige väiksem, keskorganisatsiooni polnud ja tegutseti üksikute salkadena (10 000 - 15 000 meest). Vastupanu vormid Eesti NSV-s: Relvastatud vastupanu liikumine ehk metsavendlus, salkadena mehed elasid metsades ning keeldusid elama Nõukogude võimu all. Põrandaalune tegevus linnades. Noorte salaorganisatsioonid. Teisitimõtlejate liikumine. Relvastatud vastupanuliikumine metsavendlus: Aktiivne vastupanuväljund 1944-1953. aastal. Suur osa metsavendadest elas metsas, nad otseselt ei sõdinud Nõukogude Liidu vastu, vaid nad püüdsid end lihtsalt varjata uue võimu eest. Metsavendi oli ligikaudselt 10 000 - 15 000. Kõige aktiivsemalt tegutseti aastal 1945, sest loodeti et Lääs tuleb appi ja vabastab Eesti Nõukogude võimust, kuid asjatult. 1949 aktiivne periood, peale küüditamise, sest mõistsid et peavad kättemaksma küüditamise eest, kuid küüditamisega hävitati suur osa metsavendade pooldajaid ning nad hakkasid tasapisi hääbuma
Vabatahtlike arv oli võrdelises sõltuvuses Saksamaa edust ringel, arv vähenes eriti pärast seda, kui selgus, et sakslased ei ole huvitatud Eesti iseseisvuse taastamisest. · Sundmobilisatsioon toimus neli suuremat mobilisatsiooni 1943 1944, u 45000 meest; augustis 1944 15-17-aastased noormehed tööteenistusse (lennuväe abiteenistus) 3000 · Omakaitse loodi Kaitseliidu eeskujul esialgu peamiselt metsavendadest, hiljem paljudele kohustuslik teenistus (u 40000 meest) 3. Soome vägedes Jalaväerügement 200, kus oli 2300 eestlast. Saksa mobilisatsioonidest kõrvalehoidjad. Saksa relvajõududes Teises maailmasõjas üle 60000 Eesti kodaniku. Sõja lõppedes oli Relva-SS-is teenimine probleemiks ka Läände pääsenud meestele (takistused kõrgkooli astumisel, mõnele ametikohale asudes). Enamik vabatahtlike ja mobiliseerituid lähtus eesmärgist võidelda kommunistliku reziimi
okupatsiooni ajal hukkunutest moodustasid Nõukogude sõjavangid. Enamik neist suri nälja, ületöötamise, haiguste ja kehvade elutingimuste tõttu- 15 000 surnut. Eestlaste kaasamine Saksa relvajõududesse: ida- ja politseipataljonid, Omakaitse, Eesti leegion, pataljon Narva, mobilisatsioonid: Omakaitse: Pärast suvesõda saadeti metsavendada üksused laiali Saksa okupatsioonivõimude korraldusel. Enamik metsavendadest liitus seejärel stiihiliselt tekkinud vabatahtliku relvastatud organisatsioon - Omakaitse. Omakaitse peamiseks ülesandeks oli Eesti puhastamine Punaarmee riismetest ja Nõukogude luure- diversioonigruppidest, punaaktivistide interneerimine, endise riigipiiri valvamine ning vahiteenistuse korraldamine ühendusteedel, sildadel, tööstusettevõtetes ja teistel sõjaliselt oluliselt objektidel. Allutatud Eesti Omavalitsuse kaudu Saksa sõjaväe- ja politseivõimudele
annaabi.ee 
