Sissejuhatus sotsioloogiasse (0)

Sissejuhatus sotsioloogiasse
Õpik – Hess, B.B., Markson, E.W. & Stein , P.J Sotsioloogia. Tallinn: Külim, 2001.
Eksam: 6.jaanuar või 13.jaanuar (korduseksam 27.jaanuar). Valikvastustega enamjaolt.
Referaat. Tähtaeg 18.detsember. Teaduslikust artiklist
I loeng 2.09.14 (ptk 1)
MIS ON SOTSIOLOOGIA? Mis on teadus?
Sotsioloogia mõiste: ühiskonnateadus (eesti keeles). Mõiste võeti kasutusele August Comte ( 1798 -1857) poolt 19.sajandil socius ( kaaslane , kaaslus, seltskond ) – logos (õpetus, teadmine) =õpetus inimeste koos-olemisest
Teadused kõige üldisemalt jagunevad: loodusteadusteks (sh. täppisteadused) ja sotsiaalteadusteks (sh humanitaarteadused). Sotsioloogia kuulub sotsiaalteaduste alla. Sotsiaalteadused on näiteks: sotsioloogia, psühholoogia, majandusteadus , politoloogia, õigusteadus, ajalooteadus , kultuuriantropoloogia ( etnoloogia ), inimgeoraafia, keeleteadus ...

• Psühholoogia vs sotsioloogia: psühholoogia keskendub rohkem üksikindiviidile, sotsioloogia uurib suuremaid inimhulkasid. Psühholoogia uurib tihti inimest lahus sotsiaalsest keskkonnast, sotsioloogia uurib indiviidi seoses tema sotsiaalse keskkonnaga ja indiviidide kooslusi.
  
• Majandusteadus vs sotsioloogia: majandusteadus uurib „majanduslikke“ nähtusi, sotsioloogia uurib ka teisi sotsiaalseid nähtusi peale „majanduslike“. Majandusteadus eeldab, et inimesed on egoistid , kes püüavad saavutada võimalikult suurt kasumit, sotsioloogia ei eelda et inimesed on egoistid.
  
• Õigusteadus vs sotsioloogia: õigusteaduse eesmärk on uurida õigust, seadusi, sotsoloog ei uuri sisu, ei kommenteeri seda, uurib tavaliselt õigusnormide välist külge, kuidas inimesed on nendega rahul. Õigusteadlane aga analüüsib ja kritiseerib õigusnormide sisu. Sotsioloogia ei uuri ainult õigust. Oluline vahe on lähenemisviisis.
  
• Ajalooteadus vs sotsioloogia: ajalooteadus uurib minevikus toimunut, sotsioloogia tänapäeval toimuvat. Ajaloollase eesmärgiks on anda konkreetsete sündmuste täpne kirjeldus, sotsioloogi eesmärgiks uurida üldiseid seaduspärasusi, mitte konkreetseid sündmusi.
  
• Kultuuriantropoloogia vs sotsioloogia. Antropoloogid uurivad „võõraid“ kultuure enamasti, uurib „meie“ (st.) lääne kultuure. Antropoloogi eesmärgiks on kommete ja käitumisviiside täpne kirjeldamine, sotsioloogi eesmärgiks on pigem käitumise põhjuste väljaselgitamine, kui käitumise kirjeldamine.
  

Wilhelm Wundt ( 1832 -1920) – sotsioloogial pole eraldi uurimisobjekti, mida ükski teine sotsiaalteadus juba ei uuriks. Seepärast peab sotsioloogia tegelema sotsiaalteaduste filosoofiliste ja metodoloogiliste alustega. Uurib kogu ühiskonda, kõiki valdkondi kokku.
Mis on teadus? Teaduse „ametlik“ definitsioon – teadus on reaalsuse tunnetamise ja mõtestamise eriline vorm.. Ka tavamõtlemine, religioon , kunst on reaalsuse tunnetamise vorm.
Teaduslik vs tavamõtlemine: teaduslik teadmine on süsteemne, ei sisalda loogilisi vastuolusid, on kontrollitav, päritolu on teada. Tavateadmine sisaldab vastuolulisi väiteid, sisaldab kontrollimatuid väiteid, päritolu on tihti ebaselge . Tavamõtlemine ei lase tihti end vastuoludest häirida, teadus leiab, et vastuoludest tuleb lahti saada, need saavad tihti uute uurimuste lähtekohaks.
Teadmise kontrollitavus: tavamõtlemine, et tihti ei ole arvamust võimalik tõestada ega kummutada. Teaduses on selge, mida peab tegema, et näha kas väide vastab tõele, sisaldades siiski ka kontrollimatuid väiteid.
Teadmiste päritolu: tavamõtlemine, tüüpilised selgitused teadmise allika koha „ see on ju loogiline, „aga see on elu aeg nii olnud“ jne. Teadus, aktsepteeritavad selgitused teadmiste päritolu kohta, teadmine on pärit minu enda uurimusest, teadmine on pärit kellegi teise uurimusest.
Tavainimese kriitika sotsiaalteaduste suhtes.
Teadust on vaja, et tõestada midagi, vahest ka asju, mis on inimestele intuitiivselt juba teada.. või siis see hoopis ümber lükata.
Peamised teoreetilised vastuolud sotsioloogias .

• Positiivne vs normatiivne vastuolu. Milline on teadlase roll? Positiivne: teadlase ülesanne on uurida, kuidas asjad tegelikult on; milline on tõde. Sotsioloog peab jääma kõrvaltvaatajaks, piirduma ühiskonna kirjeldamise ja seletamisega. Normatiivne: teadlase ülesanne on öelda, kuidas asjad peavad olema; kuidas oleks hea – anda hinnanguid. Sotsioloog peab ühiskonna ellu aktiivselt sekkuma – inimesi õpetama, kui vaja siis kritiseerima.
  
• Loodusteaduslik lähenemine vs vaimuteaduslik lähenemine. Kas sotsiaalteadused peavad eeskuju võtma loodusteadustest? Loodusteaduslik lähenemine: sotsiaalteadused peavad püüdlema loodusteadusliku lähenemise poole. Inimesi tuleb uurida väliste põhjuste kaudu. Vaimuteaduslik lähenemine: inimesi uurivad teadused (vaimuteadused) on erilised. Inimest tuleb eelkõige mõista.
  
• Mikro -sotsioloogia vs makro-sotsioloogia. Millisel tasandil tuleb uurida sotsiaalset maailma? Mikro-sotsioloogia: tuleb uurida inimeste vahetut suhtlemist. Makrto-sotsioloogia – uurida tuleb suure-mastaabilisi nähtusi – gruppe, organisatsioon ja ühiskonda tervikuna .
  
• Nature (loomus) vs nurture (kasvatus). Milline on inimloomus ? Nature: inimese põhiloomus on geenides, kaasa sündinud. Nurture: inimese põhiloomus on omandatud kogemuse käigus, kaasa on sündinud ainult kõige üldisemad omadused.
  
• Ratsionalism vs romantism . Milline on inimloomus: ratsionalis: inimene on mõistuspärane egoist . Romantism: inimene on emotsionaalne.
  

Sotsioloogiline kujutlusvõime
Charles Wright Mills : sotsioloogiline kujutlusvõime on oskus näha inimeste elu ja probleeme laiemas sotsiaalses kontekstis. Võime tuua välja erinevaid seletusi (võimalikke).
Tegevused mõjutavad inimesi vastastikku.
Ka tavalised igapäevased asjad võivad tekitada palju küsimusi.
II loeng 09.02 (ptk 2)
SOTSIOLOOGILISE UURIMISE MEETODID
Teaduse eesmärgid sotsioloogias. Kirjeldamine ehk uuritava objekti oluliste omaduste kindlaks tegemine. Teiseks etapiks on seletamine ehk põhjuste väljaselgitamine. Järgmiseks ennusamine – objekti tuleviku kohta järelduste tegemine – kuidas uuritav eeldatavasti tulevikus käitub jne. Mõjutamine – maailma muutmine endale soovitavas suunas. Teaduslik mõjutamine on efektiivsem kui igapäevane mõjutamine.
Teaduse komponendid:

• Empiiria – ütleb, mis tegelikult maailmas toimub. Uute andmete kogumine ja nende analüüs.ütleb teooriale millised ideed vastavad tõele.
  
• Teooria – mis teooria järgi maailmas peaks toimuma. Süstemaatilised ideed mingi valdkonna kohta. Ütleb empiiriale mille kohta andmeid koguda.
  

Teadlaste hulgas on empiirikud ja teoreetikud.
Teaduslike uurimuste tüübid:
Empiiriline uurimus – kogutakse uusi andmeid uurimisobjektide kohta, neid analüüsitakse ja tõlgendatakse.
Teoreetiline uurimus – uute ideede loomine ja analüüs.
Ülevaateuurimus – ülevaate andmine varem tehtud empiiriliste uurimuste tulemustest. Ei koguta andmeid, vaid tegeletakse varajastemate andmetega . Meta -analüüs – statistiline analüüs, mis tehakse varem toimunud uurimustega.
Metodoloogiline uurimus – põhieesmärgiks on uurimismeetodi proovimine, mitte uue sisulise teadmise saamine. Oluline on uute andmetekogumise viisi järgiproovimine.
Kõige traditsioonilisem on empiiriline uurimus.
Empiirilise uurimise etapid:

Probleemi püstitamine

Hüpoteesi püstitamine

Andmete kogumine

Andmete analüüs

Järelduste tegemine
Teaduslik probleem – uurija poolne idee selle kohta, mida tasub uurida, mida pole veel piisavalt uuritud, mida pole adekvaatselt uuritud, mille kohta on saadud vastukäivaid tulemusi jne. Probleem peaks ideaalis tulenema varajasemast teadmisest.
Muutuja – need nähtused, mida uurija kavatseb mõõta, mille kohta hakatakse infot koguma. Paika on vaja panna paika muutujad. Sõltumatud muutuja – mõjutavad sõltuvat muutujat. Sõltuv muutuja – on mõjutatud millegi poolt.
Konstandid – nöhtused mis ei varieeru ja mida pole seega mõtet mõõta.
Hüpotees – kuidas asjad maailmas uurija arvates on. Hüpotees väljendab tihti seost sõltumatu ja sõltuva muutuja vahelist. Pole alati ka kohustust hüpoteesi sõnastada.
Andmete kogumine – neid ei ole vaja alati isiklikult koguda. Mõnikord saab kasutada teiste poolt v arem kogutud andmeid. On näiteks erinevaid avalikke andmebaase. Siiski on see endiselt empiiriline uurimus.
Peamised sotsiaalteaduslikud andmekogumise meetodid:

• Küsitlus – nt ankeetküsitlus (tüüpiline) kogum standardiseeritud küsimusi. Küsimused on enamasti suletud, vastusevariandid on ette antud.
  
• Intervjuu – inimest küsitletakse põhjalikumalt, tegetud on avatud küsimustega. Võimaldab saada põhjalikumat infot, samas pole võimalik niipalju inimesi uurida. Olulisemad mõisted:
  

• Populatsioon e üldkogum – inimeste hulk, kelle kohta tahetakse infot saada.
  
• Valim – inimeste hulk, keda me reaalselt küsitleme. Kas valim esindab ikkagi populatsiooni? Probleem
  
• Valimi representatiivsus e esinduslikkus – kui hästi valim populatsiooni esindab.
  
• Juhuvalik – selline valim, mis on populatsioonist juhuslikult valitud. Seega on see ka esinduslikum, kuna need peaksid esindama kõikvõimalikke inimtüüpe populatsioonist. Valim võiks olla ka võimalikult suur, mis tõstab selle usaldusväärsiust. Tavaliselt on valimi suusrus kuskil 1000 inimest.
  

• Ajalugu ANKEETKÜSITLUSE: George Gallup ankeetküsitluse meetodi pioneer , uuris poliitilisi eelistusi.
  

Vaatlus :
Osalusvaatlus – uurija osaleb uuritavate inimeste elus ja tegevuses; eesmärgiks on anda põhjalik ülevaade uuritava inimgrupi elust ja kommetest. Ajalugu: Bronislav Malinowski .
Mitte-osalusvaatlus – uurija püüab vaadelda inimesi nii, et vaadeldavad ei tea, et neid vaadeldakse. Uurija üritab olla nähtamatu. Nt Laud Humphreys.
Eksperiment – peetakse tihti kõige täiuslikumaks. Uurija kontrollib täielikult olukorda. Uurija ise manipuleerib mingit sõltumatut muutujat vaadates kuidas see mõjub sõltuvale muutujale.
Dokumentide analüüs/kogumine. Inimtegevuse produktide uurimine , nt kirjalikud materjalid, pildilised materjalid..
Andmete tüübid: peamiselt ankeetküsitluse andmete puhul. Läbilõikelised andmed – andmed, mis aon kogutud ühel ajahetkel, annavad mingi läbilõike; unimesi uuritakse vaid korra; longitudinaalsed (pikilõikelised) andmed - andmete kogumine samade indiviidide kohta erinevatel ajahetkedel, st samu inimesi uuritakse korduvalt (ei ole anonüümne).
Andmete analüüs: meetodid : kvantitatiivsed meetodid ja kvalitatiivsed meetodid.
Kvantitatiivne meetod on põhimõtteliselt statistika – andmete analüüs statistilisete meetoditega, tulemuse esitamine arvude keeles. Lihtne kirjeldav statistika – loendamine, keskmine, protsent, suhtarvud ...keerulisem statistika – korrelatsioon , regressioonanalüüs, kontentanalüüs...
Korrelatsioonianalüüs – vaja on selgeks teha seos kahe muutuja vahel. Positiivne korrelatsioon – ühe muutuja muutudes kasvab ka teine muutuja. Eksamil on vaja teada, mis asi on korrelatsioon. Maksimaalne korrelatsioon on +1 ja minimaalne -1.
Kvalitatiivsed meetodid. Andmete analüüs vähem rangete ja mitte-matemaatiliste meetodite abil.
Diskursuse analüüs. Diskursus – kirjalik või pildiline tekst. Ridadevahelt öeldakse midagi.
Semiootiline analüüs. Semiootika - teadus märkidest ja tähendustest.
Albert Camus „Võõras“
Järelduste tegemine. Milline on uuringu tulemuste teaduslik tähendus, kuidas sobivad tulemused kokku teiste uurijate tulemustega? Milline on tulemuste praktiline väärtus. Alati ei ole praktilist kasu, väärtust. Sageli puudub otsene praktiline väärtus. Heaks kombeks on öelda, mida tasuks edasi uurida?
Teadusliku uuringu eetika : „suured“ eetilised probleemid – teaduse võimalik halb mõju maailmale. Uuringu tulemused võivad kellelegi kahju teha. Uuringu protsess võib kellelegi kahju teha.
Ka „väikesed“ eetilsied probleemid- teadlaste omavahelised suhtlemise probleemid. Andmete tulemuste „varastamine“ teiselt uurijalt; ebaviisakas kriitika teise uurija suhtes jne..
III loeng 19.09 (ptk 1)
SOTSIOLOOGIA AJALUGU
Teaduse ajaloo kaks tahku:

• Ideede ajalugu – teooriad, koolkonnad, voolud , uurimistulemused, avastused
  
• Institutsionaalne ajalugu – õpetamine koolides , õppetoolid ülikoolides, õpikud, ajakirjad , teadlaste ühiskonnad. Kuidas levitatakse, organiseeritakse teadust.
  

Ajaloo tähtsus või tähtsusetus:

• Filosoofia: filosoofiat ei saa õppida ilma filosoofia ajaloota.
  
• Füüsika: füüsika ajalugi ei ole vajalik tänapäeva füüsika mõistmiseks.
  

Milline on sotsioloogia?
Robert K. Merton – sotsioloogia peab olema nagu füüsika; tõeline teadus unustab oma mineviku. Teadus ei pööra minevikule väga palju tähelepanu, tegeletakse oleviku ja tulevikuga.
Jeffrey Alexander – sotsioloogia peab alati oma ajaloo juurde tagasi pöörduma.
Sotsioloogia ajaloo perioodid:

• Eelajalugu (antiik, keskaeg , uusaeg – kuni 19.saj) – sai otsa sotsioloogia sõna kasutusele võtmisega. Edasi algas tõeline sotsioloogia.
  
• Klassikaline sotsioloogia (19.saj keskelt – 20.saj. algus) – sotsioloogia teadusele pandi alus.
  
• Tänapäeva sotsioloogia (alates u 1920)
  

ÜHISKONNA KOHTA KÄIVATE IDEEDE KLASSIFIKATSIOON
NORMATIIVNE (kuidas peab olema?)
POSITIIVNE (kuidas tegelikult on?) ei anna hinnanguid
ÜKSIKJUHTUMITEGA TEGELEMINE
Ajakirjandus
Poliitikute sõnavõtud
Ajalugu
Geograafia
Etnograafia
ÜLDISTUSTE TEGEMINE
Sotsiaal-poliitiline filosoofia
Sotsioloogia
Psühholoogia
Majandusteadus
August Comte (1798-1857) – sotsioloogia rajaja mingis mõttes, võttis esmakordselt kasutusele sotsioloogia mõiste. Filosoofias on positivismi esindaja ja rajaja – rõhutades teaduslikkust, teaduslikku teadmist, teaduse olulisust. Tema ühiskonnateooria: jagas sotisaalseks staatikaks (ühel ajahetkel) ja sotsiaalne dünaamika (ühiskonna areng).
Olulisim on tema puhul just ühiskonna arengu käsitlus, tõi välja kolm ühiskonna arengustaadiumit:

• Teoloogiline (-1300 a.) – relgioon on väga tähtis.
  
• Metafüüsiline (1300-1800) – abstraktne filosofeerimine on kõige tähtsam
  
• Positiivne (1800 - ) – teadus on kõige tähtsam.
  

Inimene ja kogu ühiskond on tema järgi arenenud läbi nende staadiumite.
Herbert Spencer (1820-1903) – Inglise filosoof , sotsioloog.
Evolutsionim – arendas tugevalt evolutsiooniteooriat. Tema teooriat iseloomustas üldine globaalne evolutsionism . Ta arvas , et evolutsioon toimub kõikides maailma valdkondades, tõi välja kolm tasandit : anorgaaniline , orgaaniline ja sotsiaalne. Kõikides valdkondades toimub evolutsioon. Evolutsiooni olemus on kasv (evolutsiooni käigus asjad muutuvad suuremaks ) ja diferenteerumine (jagunevad osadeks ; tekivad erinevad ühiskonnavaldkonnad).
Temaga seoses nimetatakse mõnikord ka mõistet sotsiaaldarvinism. Tähendab, et darvinistlikud evolutsiooniseadused (olelusvõitlus) kehtib ka ühiskonnas. Kasutas mõistet survival of the fittest – tugevamate ellujäämine. See kehtib nii inimeste kui ühiskondade vahelistes suhetes. Tänapäeval on sotsiaaldarvinism saanud natuke nagu sõimusõnaks, natuke nagu rassistlik – tähistab rassistlike ideid
Tema teoorias on veel selline mõiste nagu orgaaniline metafoor .
Organism ja ühiskond:
ORGANISM
ÜHISKOND
Rakk
Inimene
Kude
Grupp
Skelett
Teed, ehitised
Vereringe
Hüvede jaotus
Närvisüsteem
Käskluste jaotus
Toitumine
Majandus
Käsitles ühiskonda kui elavat organismi. Inimühiskond koosneb samuti komponentidest nagu inimene.
Kõige mõjukamad sotsioloogid:

• Karl Marx
  
• Emile Durkheim
  
• Max Weber
  

Karl Marx ( 1818 – 1883) – filosoof, majandusteadlane . Ise ta ennast sotsioloogiks ei nimetanud. Tänapäeval peetakse teda eelkõige sotsioloogiks. Teda on peetud ka kõige enam maailma ajalugu mõjutanud sotsioloogiks. Marxi kaastöötaja oli Friedrich Engels.
Materialism – tema teooria põhialus. Töötegemine, elatusvahendite hankimine on inimese elus kõige tähtsam komponent . Tähtis on kuidas inimene elab, kuidas ta endale toitu hangib, mitte see kuidas või mida ta mõtleb. Mõtlemine sõltub sellest, mis töötd ta teeb ja kus ta elab. Seega elatusvahendite hankimise viis määrab ära inimese mõtted, soovid jne. Olemine määrab ära teadvuse. Kõige olulisem on ühiskonnas majandus (ehk baas), mis määrab ära teised ühiskonna osad (ehk pealisehituse). Majandus paneb paika ülejäänud ühiskonna. Teiste osade tähtsus on väiksem.
Ühiskonna osad Marxi järgi:

• Baas
  

Tootmisvahendid – inimesed, tööriistad, maa, kapital , teadmised

Tootmissuhted – tootjate vahelised suhted

• Tööjaotus
  
• Kasumijaotus
  

Tootmisvahendid + suhted = tootmisviis

• Pealisehitus – seadused, kunst, religioon, poliitika.
  

Klassid – inimeste kooslus , kes omavad ühiskonnas mingis mõttes sarnast positsiooni kuuluvad samasse klassi. See mõiste pärineb Marxilt (tema kaudu). Jagunevad kahte klassi:

• Igas ühiskonnas on:
  

• Tootmisvahendeid omav klass
  
• Tootmisvahendeid mitteomav klass.
  

• Kapitalistlikus ühiskonnas:
  

• Kapitalistid (kodanlus): omavad (tootmisvahendeid) tööriistu, maad, kapitali
  
• Töölised ( proletariaat ): omavad ainult oma tööjõudu.
  

Marxi huvitas eelkõige kapitalistlik ühiskond. Olid ka talupojad, aga Marx ei pidanud neid tähtsateks klassideks.
Ekspluateerimine – (mida vähem makstakse töölisele palka) kuidas need kaks klassi ühiskonnas omavahel suhtlevad. Kapitalistid ekspluateerivad töölisi. Tööline ja kapitalist astuvad omavahel tootmissuhetesse: tööline teeb tööd, kapitalist maksab palka. Kapitalist maksab töölisele palju vähem kui on töölise poolt loodud väärtus. Lisaväärtus – see osa töölise poolt loodud väärtusest, mille eest kapitalist talle ei maksa ja mis moodustab kapitalismi kasumi. Kapitalist peab ekspluateerima töölist, kui ta tahab ellu jääda. Selleks, et töölistel oleks elu parem tuleb kapitalism täielikult kukutada .
Võõrandumine – töölisele iseloomulik seisund. Filosoofiline termin. Tähendab, et töö tegemine on töölisele vastik ja ebameeldiv. Üldiselt peaks olema inimesele töö tegemine meeldiv, kuid inimesele ongi omane soov teha mitmekülgset tööd. Vabrikus tehtav töö on väga üksluine. Tööline ei kontrolli oma tööd ega vilju . Seega töö muutub inimesele vastumeelseks, samuti tema poolt loodav produkt .
Inimkonna ajalugu
On tootmisviiside vaheldumine :

• Ürgühiskond – klassideta ühiskond
  
• Orjanduslik – orjad & orjapidajad
  
• Feodaalne – talupojad & mõisnikud
  
• Kapitalistlik - töölised & kapitalistid
  
• Sotsialistlik - klassideta ühiskond
  

Ühiskondade etappide vahetumine toimub revolutsiooni käigus. Tootmisvahendid arenevad ühtlaselt tõusvas joones (tehnika areng, teadmiste kasv, rahvaarvu kasv). Tootmissuhted arenevad hüppeliselt. Tootmissuhete areng jääb tootmisvahendite arengust maha. Seega uute tootmissuhete teke eeldab vägivaldset revolutsiooni.
Toodetakse liiga palju sellisel juhul, et seda poleks on plaanimajandus .
Marxi arvates poleks sotsialism Venemaal tohtinud areneda, kuna ta eeldas, et sotsialism areneb majanduslikult väga kõrgel tasemel olevates riikides, Venemaal polnud aga sellist majandustaset.
Klassivõitlus – on ajalugu edasiviiv jõud. Vastandlikud klassihuvid: valitseval klassil on oma eeliste säilitamine. Allasurutud klassil on huvik valitseva klassi kukutamine . Klassiteadvus – teadlikkus oma huvidest. Lõpuks võidab allasurutud klass. Sageli ei olda oma huvidest teadlikud.
Emile Durkhein (1858-1917) – Prantsuse sotsioloog. Tema teooria põhimõisteks on sotsiaalsed faktid. Sotsioloogia ongi teadus sotsiaalsetest faktidest. Need on igasugused ühiskondlikud nähtused. Inimesest sõltumatud, üks inimene ei saa sotsiaalset fakti muuta.
Samas mõjutavad inimesi. On inimesest sõltumatud, kuigi tegelikult on inimeste tehtud. Samas üksikinimene ei saa sotsiaalset fakti muuta kui tahadb, saab muuta kui paljud inimesed kollektiviselt käituvad mingil viisil. Sotsiaalsed faktid suruvad end üksikinimesele peale, piiravad teda.
Nimetas ennast ka ise sotsioloogiks.
Sotsiaalsed faktid jagunevad kolmeks:

• Sotsiaalne morfoloogia – elanike arv, tihedus, paiknemine ; teed, ehitised;
  
• Institutsioonid – majandus, poliitika, seadused, kunst, religioon, teadus...Reeglite ja rollide süsteem, mis on ühiskonnas laialt tuntud.
  
• Kollektiivsed kujutelmad – keel, kunst, religioon, teadus, müüdid. Laialt jagatud arvamused.
  

Kollektiivne teadvus – moodustub individuaalsete teadvuste baasil. Mingi vaimne seisund, mitte ainult inimese peas, vaid ka inimesest väljaspool. On individuaalsetest teadvustest sõltumatu. Individuaalne teadvus peegeldab kollektiivse teadvuse sisu. Inimesed, kes elavad ühiskonnas, nende vahel moodustub kollektiivne teadvus – ühiskonna kui terviku mõtted.
Tegeles palju religiooni uurimisega. Need on kõik pühad asjad, millega inimene kokku puutub. Inimelu jaguneb:

• Profaanne , igapäevane sfäär
  
• Sakraalne , püha sfäär.
  

Religioossete ideede allikaks on ühiskond. Kõrgem jõud, mida inimesed tunnetavad on tegelikult ühiskond. Inimesed tegelikult austavad ühiskonda. Religioon on ühiskonna enesetunnetud. Jumala-religioon asendub inimese-religiooniga. Ka religioon on nagu inimesest sõltumatu, samas mõjutab ühiskonda tervikult.
Tegeles enesetappude „ Suitsiid “ uurimisega. Uuris enesetappude sagedust ja põhjusi erinevates Euroopa riikides. Kasutades tolleaegset statistikat. Leidis vastust, miks on mõnes riigis rohkem enesetappe kui mõnes teises.
Enesetappude arv on riigis pika aja jooksul stabiilne. Ei sõltu majanduslike tingimimuste kõikumisest, ega rahva tervisest. Kõige rohkem sõltub enesetappude arv ühiskonnas moraalsest kliimast . Viimane tuleneb religioonist – protestantidel on rohkem suitsiide kui katoliiklastel. Põhjus, et protestantlik religioon on väga individualistlik religioon.
Max Weber (1864-1920) – saksa sotsioloog. Tema teooriat iseloomustab sõna verstehen ehk mõistmine. Sotsioloogia esimene eesmärk on mõistmine. Inimest uurivad teadused (vaimuteadused) on erilised. Leiab, et inimese uurimine on palju olulisem, kui mingi kivitüki uurimine, sest inimesel on mõtted ja tunded. Oluline on seega mõistmine, inimese mõistmine. Inimtegevuse seletamiseks tuleb seda kõigepealt mõista.
Ideaaltüübid
Kirjeldas üsna palju, kuidas teaduslik uurimine peaks välja nägema. Teadus peab uurimisobjekti lihtsustama, idealiseerima – keskenduma ainult uurimisobjekti olulistele omadustele, teised omadused jäetakse kõrvale. Ideaaltüüp ehk puhas mudel – objekti lihtsustatud mudel. Teadlase eesmärk on luua objektist ideaaltüüp ehk lihtsustatud mudeli ja pärast võrdlema tegelikke objekte ideaaltüübiga.
Tema olulisem teos „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“ (1905) – analüüsis kapitalismi tekkimist, kuidas tekkis kapitalistlik majandussüsteem. Jõudis järelduse, et kapitalistlik majandus tekkis suuresti tänu religioonile, täpsemalt kalvinism (protestantismi vorm).
Kapitalismi tekkimine:
Kalvinism ütleb, et inimese surmajärgne saatus on juba enne tema sündi Jumala poolt paika pandud. Inimene ei tea Jumala otsust ega saa seda muuta. Inimene seega muretseb oma saatuse pärast. Inimene püüab endale visa tööga tõestada, et tema on äravalitud. Töö eesmärgiks on kohuse täitmine, mitte hea elujärje saavutamine. Selline visa töö kutsub esile majanduse arengu. Kalvism soodustab lisatöö tegema.
Protestantlik eetika: visa töö, enesedistsipliin , naudingutest hoidumine, nõudlikkus enda ja teiste suhtes.
IV loeng 23.09 (ptk 1)
SOTSIOLOOGIA AJALUGU II
Tänapäeva sotsioloogia
Sai alguse peale I maailmasõda.
Erinevused klassikalise ja tänapäeva sotsioloogia vahel:

• KLASSIKALINE: eelkõige Euroopas, teoreetilised arutelud , suured klassikud ;
  
• TÄNAPÄEVA: USA tähtsuse kasv, empiirilised uuringud, paradigmade ja koolkondade kujunemine.
  

Paradigma – on teadustes väga tähtis sõna. Selle mõiste võttis kasutusele Thomas Kuhn (1962) „Teaduslike revolutsioonide struktuur“, kui ta uuris teaduste ajalugu. Paradigma on hästi üldine teooria, abstraktne teooria maailma või mingi valdkonna kohta, seda võib nimetada ka maailmavaateks või pildiks. Teaduslik paradigma – grupi teadlaste arusaam sellest, milline on maailm ja milliseid probleeme tasub uurida.
Teadus koosneb tavaliselt mitmest võistlevast paradigmast, millest üks parasjagu domineerib . Teaduslik revolutsioon – domineeriva paradigma vahetumine teisega .
Paradigma füüsikas:

• Klassikaline füüsika (Newton) – 20.sajandi alguses domineeris Newtoni paradigma.
  
• Relativistlik füüsika ( Einstein ) – uus paradigma
  

Paradigmad sotsioloogias:

• Funktsionalism
  
• Konflikti-paradigma
  
• Interaktsionism
  

Paradigma
Ühiskonna olemus
Uurimisteemad
Näide: kunst
Funktsionalism
Ühiskond on isereguleeruv süsteem, mis püüdleb tasakaalu poole
Kuidas institutsioonid ( haridus , politsei, kunst) on ühiskonnale vajalikud
Kunst seob ühiskonna tervikuks; juhib tähelepanu probleemidele
Konflikti-paradigma
Ühiskond koosneb konfliktis olevatest gruppidest (kapitalistid, töölised, mehed-naised)
Kelle käes on võim ja ressursid , kuidas toimub võitlus nende pärast
Kunst kindlustab valitseva klassi võimu; aitab võimu vastu võidelda
Interaktsionism
Ühiskond moodustub inimeste suhtlemise ja tähenduste andmise käigus
Kuidas inimesed suhtlevad ja maailma mõistavad
Kunst on viis maailma mõista, elu mõtestada.
Iga paradigma all on teatud konkreetsed voolud või teooriad.
Funktsionalistlik paradigma kolm voolu:

• Briti sotisaalantropoloogia – Bronislav Malinowski (1884-1942), Alfred Reginald Radcliffe - Brown (1881-1955) – pakkusid välja funktsionalistliku ühiskondliku teooria.
  
• Bronislaw Malinowski. Tegi uurimusi Trobriandi saartel. Tema teooria on bioloogiline-funktsionalism – ühiskondlikud institutsioonid rahuldavad inimese vajadusi. Inimesel kui biloogilisel olendil on mitmeid vajadusi, mida on vaja rahuldada ühiskonna poolt, mudu ei elaks inimene selles ühiskonnas ja ühiskonda poleks ka.
  

Lõi selle teooria jaoks TABELi:
Inimese vajadused
Sotsiaalsed vastused vajadustele
¤söömine
¤paljunemine
¤sobiv temperatuur
¤kasvamine, areng
¤puhkamine
¤turvalisus
¤toidu varumine
¤perekond, abielu
¤ eluase
¤õpetamine, kool
¤mängud, vaba aeg
¤sõjavägi, religioon
Ütleb, et need institutsioonid tekitavad inimestele uusi vajadusi ehk sekundaarseid vajadusi, mis pole otseselt vajalikud, aga olulised, et selles ühiskonnas elada. Näiteks: pesemine, privaatsus , mood...Need pole eluliselt vajalikud, võltsvajadused.

• Alfred Reginald Radcliffe-Brown. Sotsiaalne funktsionalism – institutsioonide ülesanne on tagada sotsiaalse tasakaalu säilimine. Ühiskonna eesmärk pole mitte rahuldada inimese vajadusi, vaid ühiskonna enda vajadusi. Eesmärk tagada ühiskonna kui terviku säilimine.
  

Ühiskonna vajadused
Vastused vajadustele (konkreetsed sotsiaalsed institutsioonid)
¤liikmete taastootmine
¤rollide jagamine
¤liikmete suhtlemine
¤ sotsialiseerimine
¤ühiste väärtuste andmine
¤normidest kinnipidamise tagamine
¤perekond
¤hierarhiad
¤keel
¤õpetamine, kool
¤ideoloogia, religioon
¤seadused, politsei

• Ameerika funktsionalistlik sotsioloogia – 20ndate aastate alguses. Ehk Struktuur-funktsionalism. Kaks esindajat Talcott Parsons ( 1902 -1979) ja Robert King Merton ( 1910 -2003)
  
• Talcott Parsons. Olu Usa sotsioloogia juhtfiguur 20.saj keskel. Püüdis luua SUURT TEOORIAT (grand theoty), mis pidi hõlmama kõiki sotsiaalteadusi, olleks nurgakiviks. Tal ei õnnestunud seda luua. Oluline mõiste tegevusteooria – suure teooria alus. See on väga abstraktne ja keeruline.
  
• Robert King Merton. Kritiseeris suure teooria ideed. Ütles et sotsioloogias ei ole aeg küps selliste suurte teooriate jaoks. Tuleks keskenduda keskastme teooriale – tegelevad mingi spetsiifilise valdkonnaga.
  

Mertoni järgi keskastme teooriad on nt: õigussotsioloogia, religioonisotsioloogia, linnasotsioloogia , perekonnasotsioloogia, majandussotsioloogia, kultuurisotsioloogia.

• Prantsuse strukturalism – strukturalism tekkis keeleteaduses 20.saj alguses. Hiljem sai üldiseks humanitaarteaduslikuks teooriaks, lähemenisviisiks. On olnud mõjukas teooria erinevates valdkondades.
  
• Claude Levi-Strauss (1908-2009). Seda teooriat seostatakse enim ehk antropoloogiaga. Prantsuse antropoloog , kes uuris inimmõtlemist. Arvas, et sotsiaalteaduse esmaseks ülesandeks on uurida inimmõistust. Tuleb uurida neid asju, mis inimene on välja mõelnud, saades nii teada inimmõtlemisest. Kasutas selleks mõtlemise produkte – müüdid, reeglid. Uuris primitiivseid ühiskondi. Tulemused, milleni jõudis (ka tema teooria on väga abstraktne): inimestel on kõikjal kalduvus näha vastandeid ehk binaarseid opositsioone – inimestel on universaalne kalduvus näha kõikjal vastaneid, mõtestades nii maailma enda jaoks. Näiteks: mees vs naine, kultuur vs loodus, söödav vs mittesöödav. Inimmõistus korrastab selle järgi maailma. Ka kunstiteosed on ehitatud sellistele opositsioonidele.
  
• Juri Lotman (1922-1993). Kuulub Tartu semiootika koolkonda . Uuris eelkõige kirjandustekste. Kultuur on tekst.
  

Konfliktiparadigma.

• Marksism – üks peamisi probleeme oli 20.saj alguses marksistlik revolutsioon. Kas ja kuidas toimub sotsialistlik revolutsioon? Miks see ei toimu kapitalistlikes ühiskondades?
  

• Nõukogude marksism – Vladimir Iljitš Lenin (1870-1924): töölisklassil ei saa iseenesest tekkida revolutsioonilist teadvust, töölisklass saab aja jooksul nii targaks, et saab ise aru, et kapitalism tuleb kukutada (marx), samas lenin arvas, et sellele peab kaasa aitama , haritlased peavad selle töölises tekitama.
  

Tema teine teooria on imperialism – on kapitalismi viimane arengufaas , enne kapitalismi kukutamist, kus tööliste ekspluateerimine muutub rahvusvaheliseks.

• Lääne marksism – tuntuim koolkond Frankfurdi koolkond (ka kriitiline teooria). Alustas tegevust 20-30ndatel. Mõjukamad autorid Max Horkheimer, Herbert Marcuse , Theodor Adorno , Erich Fromm jt. Seda koolkonda iseloomustas tugev kapitalismi kriitika. Seostatakse 1960-ndate üliõpilasrahutused.
  

Ratsionaalsuse kriitika – arvasid, et valgustusajastul alguse saanud mõistuspärasuse võidukäik on kaotanud inimese spontaansuse. Mõistus püüab kõike standardiseerida.
Lääne massikultuuri kriitika – massikultuur muudab inimese passiivseks tarbijaks.
Lääne töölisklass ei oma revolutsioonilist potentsiaali, seda omavad pigem mitmed marginaalsed grupid (nt tudengid ).
Jürgem Habermas (1929-) – tuntud sotsioloog, keda seostatakse just Frankfurdi koolkonnaga, olles selle järeltulija. Valgustus oli siiski positiivne, aga jäi lõpuni viimata.

• Teised ühiskonnakriitilised voolud ( feminism )
  

• Feminism – tegeleb naiste õiguste eest võitlemisega. Selle vormid: liberaalne , marksistlik, radikaalne feminism. Mõnikord tuuakse välja feminismi põlvkonnad: 1.põlvkond, 2.põlvkond, 3.põlvkond.
  
• Liberaalne feminism – kõige varasem feminismi vorm, mis ütles, et naiste probleemide põhiliseks allikaks on poliitiliste õiguste puudumine. Naised peavad saama valimisõiguse, hariduse jms. Tuleb võidelda eelarvamustega.
  
• Marksistlik feminism – seostab marksismi ja feminismi. Kapitalism on naiste probleemine peamine põhjus, allikas. Kapitalismile on vajalik naise tasuta tööjõud.
  
• Radikalne feminism - naise probleemide põhiline allikas on mees. Mehed on põhiline allikas. Naised on alla surutud meeste pärast. Tuleb leppida meeste olemasoluga, tuleb ühiskonda lihtsalt nii muuta, et naiste allasurumine ära lõppeks. Selle lähenemise järgi tahavad mehed säilitada majanduslikku ja seksuaalset domineerimist naiste üle. Mõned vahendid naiste üle domineerimisel: 1)abielu ja armastus (meeste väljamõeldis, et naisi kontrollida, orjastada); 2)koduperenaise ideaal (tubli naine, kasvatab lapsi, koristab); 3)ilu standardid (välimuse tähtsus, kui naine tahab ilus olla, allub meeste domineerimisele).
  

Muud konflikti ja ebavõrdsust rõhutavad teooriad

• Pierre Bourdieu (1930-2002). Väljateooria: majanduslik väli, poliitiline väli, kultuuriline väli. Kapitali liigid: majanduslik kapital – raha, kinnisvara; kultuuriline kapital – haridus, kasvatud; sotsiaalne kapital – tutvused; ja sümboolne kapital. Habitus – inimesele iseloomulike oskuste, harjumuste, uskumuste ja soovide komplekt.
  

Interaktsionistlik paradigma.
Tegeleb eelkõige vahetult inimestega uurimisega, mitte tervikult ühiskonna. Selle alla paigutuvad mitmed voolud, teooriad. Nt:

• Sümboliline interaktsionism – Valitses USA sotsioloogias 20.saj esimesel poolel. Seotus ka Chicago koolkond – Ameerika sotsioloogia algus.
  

• Põhiesindajaks George Herbert Mead (1863- 1931 ). Uuris inimese isiksuse kujunemist. Lõi teooria isiksuse kujunemise kohta: rollide proovimine ( role taking ) – mõttes ettekujutamine, kuidas teine inimene näeb; olulised teised (significant others ), üldistatud teine (generalized other ). Tähistavad isiksuse sotsialiseerumise protsessi.
  

• Fenomenoloogia- filosoofia vool, mis uurib seda kuidas inimesed maailmast aru saavad. 20saj keskel tuli ka sotsioloogiasse. Kõige tuntum teos fenomenoloogilises sotsioloogias on „Reaalsuse sotsiaalne konstrueerimine “ Berger & Luckmann (1966) – maailm ei ole lihtsalt olemas; inimesed konstrueerivad enda jaoks maailma, reaalsust. Iga inimene mõtleb endale oma maailma välja. Maailma konstrueerimine on sotsiaalne protsess.
  
• Reaalsuse konstrueerimist väljendab täpsemalt sotsiaalkonstruktsionism. See lähenemine uurib erinevate nähtuste konstrueerimist inimese poolt. Näiliselt „objektiivsed“ asjad on tegelikult loodud ühiskonna, kultuuri poolt. Looduslikud nähtused on tegelikult loodud ühiskonnas ja võivad erinevates ühiskondades olla erinevad. Näiteks sugu, rass (mustaks ja valgeks saadakse alles ühiskonnas), lapsepõlv, seksuaalsus . Leiab, nt et ühiskond kasvatab mehed ja naised.
  
• Sotsiaalse vahetuse teooria. Esindaja George Homans (1910-1989). Inimeste lähisuhted sarnanevad majandusliku kauplemisega. Inimesed vahetavad suhetes psühholoogilisi hüvesid ( heakskiit , tunnustus).
  
• Eelnevat teooriat arendab edasi ratsionaalse valiku teooria. Esindaja Gary S. Becker (majandusteadlane) (1930-). Rakendatakse majandusteaduslikku lähenemist. See on tänapäeva majandusteaduse nurgakivi. Inimene püüab igas olukorras ja igas eluvaldkonnas oma kasumit maksimeerida. Abielu, laste saamise, kuritegevuse, uimastisõltuvuse majandusteaduslik analüüs. Seda teooriat rakendatakse ka mujal teadustes.
  
• Psühhoanalüüs. Esindaja S. Freud ( 1853 -1939). See on väga mõjukas 20.sajandi teooria. Üldine teooria: alateadvus, tungid , kompleksid, seksuaalne tähtsus, lapsepõlve tähtsus. Pakkus välja ka üldisemad spekultsioonid kultuuri ja ajaloo kohta – kultuuri tekke ja ajaloo käsitluste kohta.
  
• Sotsiobioloogia (uus teooria).. Esindaja Edward O Wilson (1929-). Lähtub C. Darwini evolutsiooniteooriast, mida rakendatakse inimese uurimisel ja ühiskonna uurimisel. Inimese sotsiaalne käitumine on suurel määral geneetiliselt määratud. Geenid on taganud meie esivanemate ellujäämise ja paljunemise. Iga elav inimene on evolutsiooniline kordaminek.
  

V loeng 30.09 (ptk 5)
INIMESE ARENG JA SOTSIAALNE KESKKOND
Sotsialiseerumine – rollid ja reeglid, mis tuleb ära õppida. See on ühiskonnaliikmeks saamine, rollide ja reeglite õppimine
Desotsialiseeriumine – mingist rollist loobuma õppimine
Resotsialiseerumine – mingi rolli taasõppimine
Sotsialiseerumise agendid – inimesed ja organisatsioonid , kes juhivad sotsialiseerumise protsessi (vanemad, kool, sõbrad, televisioon )
Mis määrab inimese arengu? Nature vs nuture
Üks põhiline probleem sotsialiseerumise juures on looduse ja kultuuri küsimus
Bioloogiline determinism – inimese olemus sõltub sellest, milline on tema kaasasündinud potentsiaal (nature)
Keskkondlik determinism – inimese olemus sõltub keskkonnast, kus ta üles kasvab (nuture)
Vastuolu oli juba filosoofias, on vaieldud nende teemade üle. Räägitakse sensualismist, empirismist – mis tähendab teadmist, mis pärineb kogemusest (Francis Bacon). Samuti räägitakase nativismist, ratsionalismist – mis tähendab, et teadmine on pärit mõistusest (Rene Descartes )
Olulisemaid teooriad selle teemaga seoses:
SIGMUND FREUD ( 1856 .1939)
Isiksuse struktuur koosneb:

• ID (tema, miski) – kaasasündinud tungid, mida tuleb rahuldada.
  
• EGO (mina) – id’i, superego ja reaalsusega arvestav tegutsemine
  
• SUPER-EGO (ülimina) – kultuuri poolt kehtestatud reeglid, mida tuleb täita.
  

Leidis, et paljud pooled on inimeses konfliktis (ID JA SUPER-EGO), EGO peab sellega toime tulema .
Reeglite ja normide internaliseerimine – on protsess, mille käigus kultuuri poolt esitatud nõudmised saavad osaks inimese isiksusest. Kirjeldab seda, kuidas inimene saab ühiskonna liikmeks.
Internaliseerimine: internaliseeritud reegleid ja norme (mis on inimene enda sisse võtnud) täidab neid inimene vabatahlikult). Internaliseeritud normide vastu eksimine toob kaasa ebameeldivaid emotsioone. Kui asju ei tehta vabatahtlikult, ei olda internaliseerutud. Talcott Parsons: ühiskond püsibki koos täna sellele, et inimesed on põhiväärtused internaliseerinud.
ABRAHAM MASLOW (1908-1970)
Vajaduste hierarhia : bioloogilised vajadused, turvalisuse vajadus, sotsiaalse kuulumise vajadus, tunnustuse saamise vajadus, eneseteostuse vajadus.
Kõrgema taseme vajadused muutuvad inimese jaoks aktuaalseks alles siis kui madalamad vajadused on rahuldatud. Enamasti muutuvad inimese jaoks kõrgemad vajadused aktuaalseks kui madalama taseme omad on rahuldatud. Erandjuhtudel võib inimene rahuldada kõrgemaid vajadusi, kui madalamad vajadused on rahuldamata.
Seda teooriat on edasi arendatud Ronald Ingleharti poolt: ütleb, et vajaduste rahuldatus mõjutab väärtushinnangute kujunemist. Inimesed väärtustavad seda, mida neil ei ole (Eriti seda mida neil lapsepõlves ei olnud). Vaesest keskkonnas pärit inimestel on materialistlikud väärtused (Raha, kindel töökoht, täis kõht). Jõukast keskkonnast pärit inimestel on postmaterialistlikud väärtused (isiksuse areng, heategevus , õiglane ühiskond).
KULTUUR JA ISIKSUSE ARENG.
Varasemad teooriad eeldasid, et sotsialiseerumise areng toimub kõikides ühiskondades ja maailma piirkondades ühte moodi. Samas paljud leidsid hiljem et see ikka nii pole.
Margater Mead (1901-1978). Etnograafiline uurimus Samoa saare noortest (Vaikses Ookeanis). Samoa kultuuris ei esine noortel selliseid teismeliseea probleeme nagu lääne noortel. Tormiline murdeiga on seega lääne kultuuri leiutis.
Kujunes välja kultuuridevaheline psühholoogia. See on psühholoogiliste protsesside võrdlev uurimine erinevates ühiskondades. Individualistlikud kultuurid – oluline on inimese iseseisvus , isiklikud saavutused. Kollektiivsed kultuurid – oluline on grupikuuluvus, kohustused.
Saavutusmotivatsioon (inimestel on kõrge saavutusvajadus ) ja majanduskasv .
MÕTLEMISE ARENG
Jean Piaget (1896-1980). Psühholoog. Ütles, et inimese mõtlemise areng kujuneb välja läbi nelja staadiumi:

Sensomotoorne periood (0-2 a.) – objektide konstantsuse omandamine

Eel-operatsioonaalne periood (2-7 a.) – mõistuse teooria omandamine (egotsentrismi ületamine) – saadakse aru, et teistel inimestel on ka mõistus ja võib mõelda teistmoodi kui mina.

Konkreetsete operatsioonide periood (7-11 a.)

Formaalsete operatsioonide periood (11- ) – loogiline mõtlemine
KULTUUR JA MÕTLEMINE
Lev Võgotski (1896-1935). Uuringud Kesk- Aasia rahvaste juures näitasid, et neil inimestel puudub lääne inimesele omane loogiline mõtlemine. Mõtlemine toimub seega erinevates kultuurides erinevalt. Kool (tekib koolis) nõuab abstraktset „loogilist“ mõtlemist, praktilises elus pole abstraktset loogikat vaja. Mõtlemine toimub kultuuri poolt pakutavate tööriistade abil.
SOTSIOBIOLOOGIA
Edward O. Wilson (1975). Inimkäitumine on eelkõige mõjutatud inimliigi evolutsiooni jooksul kujunenud geneetiliste kohastumuste poolt. Sotsioloogia ja teised sotsiaalteadused peavad saama bioloogia aladistsipliinideks.
Kaasa sündinud käitumisviise: keel, keelevõime; eelistused vastassugupoole osas; vägivaldne käitumine.
KÄITUMISGENEETIKA (behavioral genetics)
Uurib kui palju käitumisest on kaasa sündinud inimesele. Uurib milline on geenide ja keskkonna mõju inimese käitumisele, isiksusele, võimetele jms. Kumb (geenid või keskkond) mõjutab inimest rohkem?
Inimese geenid võib jagada: universaalsed (teevad inimese sarnasteks); varieeruvad (teevad inimesed erinevateks). Käitumisgeneerika tegelebki just varieeruvate meetoditega.
Käitumisgeneetilised meetodid: peamine meetod – erineva sugulusastmega inimeste võrdlemine.
Sugulus – mitu % geenidest on samasugused:

• Monosügootsed kaksikud 100 %
  
• Disügootsed kaksikud 50
  
• Vennad ja õed 50
  
• Vanem ja laps 50
  
• Poolvennad ja poolõed 25
  
• Onupojad 12,5
  
• Kasuvanem ja kasulaps 0
  
• Juhuslikud inimesed 0
  

Võetakse mingi huvipakkuv omadus ja vaadatakse, kas need inimesed kel on see omadus on rohkem sugulased või vähem sugulased.
Üks huvitavam on lahus ja koos kasvanud monosügootsete kaksikute võrdlemine. Cyril Burt – selle meetodi esmarakendaja, püüdis üles otsida peale sündi lahutatud monosügootseid kaksikuid.
Intelligentsuse uuringud ehk vaimne võimekus.
Mis mõjutab inimese arengut st. millest tulenevad inimeste vahelised sarnasused ja erinevused?

Geenid

Elukeskkond

Jagatud keskkond – tingimused, mis on ühes peres kasvavatel lastel sarnased (kodune olukord, vanemate haridus)

Mitte-jagatud keskkond – tingimused, mis pole ühes peres kasvavatel lastel sarnased (sõbrad, juhused, sünnijärjekord).
Usutakse ja ka uuringud on näidanud, et lapse arengut mõjutab mittejagatud keskkond. Robert Plomin – jagatud keskkona mõju inimesele on väike. Judith Harris – lapsevanemate mõju laose arengule on väike.
Sünnijärjekord – üks oluline mittejagatud keskkonna osa. Frank Sulloway – esimesena ja hiljem peresse sündinud laste vahel on süstemaatilised erinevused. Esimene laps on korralik ja tubli. Ka seksuaalne orientatsioon on selle poolt mõjutatud.
VI loeng 7.10 (ptk 4)
SOTSIAALSE INTERAKTSIOONI SOTSIOLOOGILISED KÄSITLUSED
Sotsiaalne interaktsioon ehk inimestevaheline suhtlemine.
See teema kuulub eelkõige sotsiaalpsühholoogia alla. See teadus seisneb psühholoogia ja sotsiaalteadse piirimail ja tegeleb just inimeste suhtlemisega . Tänapäeva sotsiaalpsühholoogia on jagunenud kaheks suunaks:

Psühholoogiline sotsiaalpsühholoogia:

• Lähtub pigem indiviidist
  
• Teemad nt: hoiakud, sotsiaalne taju
  

Sotsioloogiline sotsiaalpsühholoogia:

• Lähtub pigem ühiskonnast
  
• Teemad nt: suhtlemise reeglid, sotsiaalsed võrgustikud, sotsiaalsed rollid.
  

Kaks arusaama inimesest ja tegevusest

• Inimene teeb midagi enamasti selle nimel, et kasu saada
  
• Inimesed planeerivad oma tegevust, tegevus lähtub plaanist
  
• Homo economicus – inimest kujutatakse ette majandusliku tegutsejana. Inimene tegutsejana on majanduslik agent .
  
• Instrumentaalne (sihirahtsionaalne) tegevus – tegevus on suunatud mingi isikliku eesmärgi võimalikult efektiivsele saavutamisele
  
• Ratsionaalse valiku teooria, mänguteooria
  

• Inimene teeb midagi kuna reeglid ja rollid näevad seda ette (ühiskond kirjutab reeglid ja inimene täidab neid lihtsalt)
  
• Inimestel pole tavaliselt selget plaani, tegevus lähtub harjumusest
  
• Homo sociologicus – rõhutatakse sotsiaalsust.
  
• Normatiivne (väärtusratsionaalne) tegevus – tegevus on suunatud väärtuste, rollide elluviimiseks
  
• Rolliteooria , etnometodoloogia
  

Need kaks lähenemist on täheldatav nende kahe lähenemise vahel. Mõned teooriad rõhutavad üht lähenemist, teised teist.
Igapäevase suhtlemise analüüs
Teooria, mis uurib seda valdkonda on etometodoloogia – igapäevast suhtlemist juhtivate reeglite uurimine. 60ndatel tekkinud koolkond USAs. Teooria alusepanijaks on Harold Garfinkel (1917-2011). Pakkus välja uurimismeetodid igapäevase suhtlemise uurimiseks: nn. tülinorimise eksperimendid – sotsiaalteadlane peab tegema midagi valesti ja vaatama, kuidas inimesed reageerivad valesti käitumisele. Seega tuleb rikkuda mingit reeglit ja vaadata, kuidas inimesed sellele reageeriva.
Alfred Schutz (1899- 1959 ), seostatakse samuti selle lähenemisega. Ütleb, et inimesed üldjuhul eeldavad, et teised inimesed saavad asjadest samamoodi aru nagu nemad – jagatud maailma eeldus. Eeldavad samuti tähenduslikkust – inimesed üldjuhul eeldavad, et sündmustel on mingi tähendus. Arusaamatuid nähtusi üritatakse seostada juba teada olevate asjadega.
Etnometodoloogia
Väidab, et need reeglid, mis igapäevast suhtlemist juhivad on vaikivad (tacit) - need on vaikimisi omaks võetud, st pole selgesõnaliselt võlja öeldud, enamasti neid ei teadvustata. Reeglid teadvustatakse siis kui tegevusse tekib mingi tõrge.
Vestlusanalüüs
Uurib igapäevast keelelist suhtlemist – tegeliku keelelise suhtluse uurimine. Kuulub eelkõige keeleteaduste alla. Presuppositsioon – eeldatud info, mida on vaja teada selleks, et jutust aru saada. H. P. Crice – vestlust juhtivad maksiimid : anna nii palju infot kui on vaja; anna ainult olulist infot.
Sotsiaalsed võrgustikud
Selle all peetakse silmas inimsuhteid. Seda uurib kaks lähenemist:

• Sotsiomeetria – uurib inimeste vahelisi eelistus (kes tahab kellega suhelda
  
• Võrgustikuanalüüs – uurib inimeste tegelikku suhtlemist (kes kellega tegelikult suhtleb).
  

Sotsiaalse võrgustiku keskel asuvad inimesed omavad rohkem võimu ja neil on rohkem tutvusi.
Sotsiomeetria. Rajaja Jacob Moreno . Uurib enamasti inimestevahelisi suhteid mingisuguses grupis . Uurija läheb mingisse gruppi ja teeb seal sotsiomeetilise küsitluse: iga grupi liikmed peavad ütlema kui palju talle meeldivad teised grupi liikmed, või kui palju ta tahab teistega suhelda. Selle küsitluse alusel saab välja tuua inimese stosiomeetilise staatuse grupis : populaarsed ( popular ); tõrjutud (rejected); unustatud (neglected); vastuolulised (controversial); keskmised ( average ).
Võrgustikuanalüüs. Uurib tegelikke võrgustikke, tegelikke suhteid. Võrgustiku karakteristikud : saab analüüsida inimeste vahelise seose tugevust – tugev (lähisugulased, lähisõbrad, lähisuhe) ja nõrk (töökaaslased, tuttavad, naabrid ) side. Mark Granovetter: majanduslikult on kasulikud just need nõrgad sidemed, mitte need tugevad. Nt töökoha saamine. Parema töökoha saab just nõrkade mitte tugevate sidemete kaudu. Uuritud on ka võrgustikutihedust – kui tihedalt inimesed tunnevad üksteist mingisuguses populatsioonis. Tihe võrgustik on, et mingi inimhulga liikmed kõik tunnevad kõiki. Hõre võrgustik on, et ainult üksikud inimesed tunnevad üksteist antud grupis. Võrgustikuauk: on kolm inimest, kolmas inimene tunneb ülejäänud kahte aga üks inimene teisi ei tunne. Vahel arvatakse, et need augud on ka kasulikud. Nt kinnisvara vahendus, viib kokku müüjad ja ostjad kokku. Sild võrgustikus. Ronald Burt: võrgustikuaugud on majanduslikult kasulikud. Võrgustiku heterogeensus .
Mänguteooria
On inimsuhete ja konfliktide modelleerimisega. Üritatakse konstrueerida lihtsustavad olukorrad, mis esindavad seda, mis inimsuhetes tavaliselt ja tihtipeale toimuvad. Luuakse mingi lihtsustatud mudel.
On seotud ja ratsionaalse valiku teooriaga – inimesed teevad seda, mis on nende jaoks kasulik ja valivad alati sellise variandi , mis nende kasulikkust maksimeerib. Mänguteooria lähtub ratsionaalse valiku teooriast, eeldatakse, et inimesed maksimeerivad kasumit, inimesed püüavad alati teha seda, mis on nende jaoks kõige kasulikum.

• 2 mängijat (A ja B). Kaks suhte osapoolt.
  
• 2 strateegiat (võimalikku käitumisviisi), kas teha koostööd või petta .
  
• Tasuvusmaatriks (payoff matrix ) – tabel, mis näitab millist tulu/kulu üks või teine valik mängijale toob.
  

Mänguteooria mudelid:

• Chiken . Tasuvus - maatriks : saadav tulu. Kui palju kasu sa saad lähtuvalt sellest, mis sa ise teed ja mis su partner ja vastane teeb. Eesmärk, et analüüsida tüüpilisi olukordi , mis teistes olukordades ette võib tulla. Mittejäreleandja oleks mängu võitja.
  
• Vangidilemma. Tasuvus-maatriks: karistuse pikkus aastates. Kaks inimest teevad koos kuriteo, politsei võtab nad kinni ja viib jaoskonda. Politsei ei tea kindlalt kas need inimesed tegid kuriteo või mitte. Pannakse eraldi kongi, et nad omavahel suhelda ei saaks. Neile antakse võimalus ülesse tunnistada või mitte. Kui mõlemad tunnistavad üles lähevad mõlemad 4 aastaks vangi, kui kumbi ülesse ei tunnista lähevad mõlemad 2 aastaks vangi. Kui A tunnistab üles ja B ei tunnista, siis A saab kohe vabaks, sest ta tegi koostööb, aga B läheb eriti pikaks ajaks vangalsse, 6 aastaks. See mudel aitab üldisemalt analüüsida teisi olukordi.
  
• Pileti ostmine ühistranspordis.
  

Sotsiaalse lepingu teooria
Thomas Hobbes (1588- 1679 ) ütles, kui ei ole ühiskonda, siis inimesed elavad looduslikus seisundis - täielik vabadus ja kõikide sõda kõikide vastu. Ühiskondlik lepe – inimesed loobuvad oma vabadusest pääsemaks looduslikust seisundist. Riik – organ, mis valvab lepingu täitmise üle.
Hobbes ja vangidilemma. On seotud mänguteooriaga. Kui mina ja ülejäänud ühiskond üritab petta siis on looduslik seis. Kui kõik teevad koostööd on ühiskondlik leping. Kui mina petan ja teised teevad koostööd olen mina muidusööja ja see on mulle kõige kasulikum. Kui mina ei peta ja teised petavad olem mina altruist. Ühiskondlik leping on ühiskonnale kasulikum kui looduslik seisund. Isikliku kasu järgi tagaks kõik olla muidusööjad.
ÜLEJÄÄNUD INIMESED
Pettus Koostöö
Looduslik seis
Muidusööja
Altruist
Ühiskondlik lepe
MINA Pettus
Koostöö
Individuaalne kasulik/ ratsionaalne käitumine, ei ole kollektiivselt kasulik/ratsionaalne.
Küsimus, kuidas jõuda loodusliku seisundi juurest ühiskondliku lepingu juurde.
Sotsiaalse korra probleem
Mis tagab sotsiaalse korra? Miks ei toimu kõikide sõda kõikide vastu?
Erinevad seletused , miks on ühiskondlik leping ja kord:

• Hobbes: „KÕVA KÄSI“ (riik) valvab inimeste järgi
  
• Talcott Parsons: internaliseeritud normid
  
• Robert Putnam: üldistatud usaldus, kui inimesed usaldavad üksteist siis ühiskonnas peetakse lepingust kinni
  
• Sotsiobioloogid: inimestel on kaasasündinud vastumeelsus teiste petmise vastu. Petmine on varajasemas evolutsioonis tähendanud, et inimene visatakse grupist välja kui peteti .
  
• Robert Axelrod : ratsionaalsete mängijate vahel saab tekkida koostöö kui
  

• Inimesed kohtuvad korduvalt – kui kohtutakse üks kord on lihtsam petta, kui tean ette et pean selle inimesega edasi suhtlema siis ei peteta. Püsisuhted soosivad koostööd.
  
• Nad mõtlevad tulevikule.
  

VII loeng 14.10 (ptk 3, 11, 22)
KULTUUR JA ÜHISKOND I
Ühiskonna mõiste: Ühiskond on sotsiaalne süstteem, omavahel seotud indiviidide kogum. Indiviid on eelkõige inimene. Kõige keerulisemad ühiskonnad on sotsiaalsetel putukatel ( sipelgad , mesilased) ja inimestel.
Ühiskond ja riik: tähendavad tihtipeale sama asja – igapäevases kõnes on riik ja ühiskond tihti sünonüümid (Eesti riik = Eesti ühiskond). Laiemas tähenduses on ühiskond muidugi midagi enamat kui riik; riik on üks ühiskondliku elu vorme.
Ühiskonnatüübid (elatusvahendite (toit, eluase, tööriist jne) hankimise viisi alusel) (on erinevaid liigutusaluseid):

• Kütid ja korilased – kõige varasem ühiskonnatüüp. Need inimesed tegelevad küttimise ja korilusega.
  

• Neid iseloomustab sõltuvus loodusest – kõik vajaliku (elatusvahendid) võtavad nad loodusest.
  
• Samuti iseloomustab neid liikuv eluviis – neil üldiselt puudub püsiasukoht.
  
• Elatakse suhteliselt väikestes gruppides (paarkümmend, mõnikümmend inimest) – need inimesed sõltuvad loodusandidest, seega ei ole võimalik elada suuremates kooslustes, sest vastupidisel juhul ei suudetaks kõiki ära toita.
  
• Eraomandi puudumine – ei ole isiklikku varandust (nim ka primitiivseks kommunismiks).
  
• Tööjaotus on üldiselt vähene, kuid see on enamasti sooline (mehed tegelevad küttimisega, naised korilusega). Küttimist peetakse sellistes ühiskondades prestiižemaks – soolise ebavõrdsuse ilming. Samas küttimine on väga ebastabiilne toidu hankimise viis – naised korjates saavad peaaegu alati midagi, on stabiilsem.
  
• Võrdsus ühe grupi liikmete vahel.
  
• Samuti puudub keskne võimuorgan – ei ole enamasti keskset võimuliidrit – vanemate inimeste ja küttide sõna kuulatakse rohkem kui teiste oma, aga nad pole eriti formaalsed liidrid .
  
• Tehakse vähe tööd – primitiivne heaoluühiskond – eriti seal, kus on soe.
  
• Jagamine on samuti oluline omadus – eelkõige toidu jagamine.
  
• Algse ja tänapäevase eluviisi konflikt – on tugevalt mõjutatud globaalse tsivilisatsiooni poolt. Tänapäeval tekivad uut tüüpi kütid ja korilased – prükkarid.
  

• Aiaviljelus (hortikulturalism) – ekstensiivne põllundus (ka üsna primitiivne). Ehk tegelevad juba taimede kasvatamisega – haritakse maad, aga mitte väga põhjalikult, primitiivselt (ei ole niisutamist, väetamist jne). Tänapäeval esineb sellist ühiskonnatüüpi Vaikse Ookeani saartel (seal ka kalastamine ); Lõuna-Ameerika vihmametsades. Ka tänapäeva ühiskonna kontekstis esineb nii nimetatud potipõllundust
  
• Karjakasvatus – kasvatavad kariloomi, kindla elukoha puudumine, nõuab suurt maa-ala. Seega on nad enamasti nomaadid – ehk rändavad koos karjaga ringi. Samuti omistatakse neile sõjakust, armastavad iseseisvust – nende peamine ressurss on selline, mida on kerge ära varastada, ära ajada. Selleks peab ta olema valmis oma resurssi kaitsma.
  
• Põllumajandus – antiikaja ühiskonnad, feodaalne ühiskond. Põhiline tunnus on intensiivne põllundus – elatakse pidevalt ühes kohas ja kasvatatakse taimi ning loomi. Peavad palju tööd tegema. Palju lapsi – põhiline eelis – kasvatasid ise toitu, seega sai lapsi üleval pidada. Suur ebavõrdsus – mitmesugustes hüvedes (kariloomad, maad, rahad , naised jne).
  
• Industriaalne – enamus inimesi ei ole hõivatud põllumajanduses, toidu hankimisega. Selles ühiskonnas on toidu tootmine muutunud juba nii efektiivseks, et see väiksem osa, kes toitu toodab toidab ülejäänud ühiskonna ära. Linnastumine – linnalik eluviis muutub järjest rohkem populaarsemaks. Suur asustustihendus – seoses suurte korterelamute tekkega. Suur majanduslik spetsialiseerumine .
  
• Postindustriaalne – teoreetikute arvates see alles praegu tekib, mõnes kohas on juba tekkinud ja mõnes pole ja mõnes alles tekib. Peamine majandussektor on teenindus, mitte enam tööstus ja tootmine. Teine termin selle ühiskonna kohta on infoühiskond. Peamiseks ressursiks muutub informatsioon, mitte tehnika. See on tähtsaim toimetuleku allikas.
  

Inimkonna areng

• 7.milj. a. tagasi – inimese ja šimpansi eellaste lahknemine
  
• 200 000 a. tagasi – tänapäevase inimese kujunemine Aafrikas
  
• 10 000 e.m.a – taimede ja loomade kodustamine
  
• 3000 e.m.a – kirja teke Sumeritel.
  

Enamus ajast on valitsenud küttimine ja korilus . Inimloomus on välja arenenud küttimise ja koriluse ühiskonnast. Tänapäeva ühiskond on mingis mõttes inimese jaoks ebaloomulik, inimene on kohastunud hoopis teistsugusteks eluviisideks.
Kultuuri mõiste: Mis on „kultuuri“ vastand ? Kultuur vs kultuuritus (barbaarsus). Igapäevases kõneviisis on see nagu hinnanguline termin, mille all peetakse silmas midagi head.
Teaduslikus kontekstis on kultuuri vastand pigem loodus. „Kultuur“ – inimeste poolt aretatud taim (kultuurtaim) – esialgne tähendus.
Kultuur vs teised ühiskonna osad. Kultuur on osa ühiskonnast. On kitsam ja spetsiifilisem nähtus kui üldine ühiskond. Levinuim klassifikatsioon, et ühiskond koosneb: majandus (tootmine, äri); poliitika (seadused, valitsemine, õigussüsteem); kultuur (kunst, rahvakultuur , meedia, sport, religioon).
Loomade kultuur. Paljudel loomaliikidel esineb käitumisviise, mis on levinud vaid ühe populatsiooni piires ja ei tulene otseselt geenidest ega looduskeskkonnast, nt linnulaulu dialektid, toiduhankimise viisid shimpansitel.
Ühiskonna komponendid
Talcott Parsons eristab: sotsiaalset süsteemi (majandus, poliitika, meedia, kogukond ) ja kultuurilist süsteemi (normid, väärtused, eneseväljendused (kunst), ideed).
Kultuuri komponendid:
Materiaalne kultuur – tarbe-esemed, tööriistad, kunstiteosed, hooned, riided, toit jne. Vaimne kultuur – sümbolid , märgid (asjad, mille abil edastatakse mingit sõnumit); sotsiaalsed normid (reeglid, kombed: ettekujutused õigest käitumisest); väärtused, ideaalid (inimeste arusaamad sellest, mis on hea ja väärtuslik).
1.Peamised sümbolsüsteemid. Üks põhiline vaimse kultuuri komponent.
Põhilised komponendid on kas loomulik keel ( keele sõnavara, grammatika) või diskursus (inimeste vaheline vestlus , kirjalikud tekstid). Keel on ka sotsioloogia jaoks oluline uurimisteema.
Loomulik keel:
Keele varieerumine tasandid – kuidas inimesed keeleti erinevad.

• Keelkond – seotud pikema ajalooga (Indo-Eurooa keelkond, Uurali keelkond jt)
  
• Keel – seotud teineteisest arusaamisega (eesti keel, inglise keel jt)
  
• Dialekt – seotud geograafilise piirkonnaga (Põhja-Eesti murre, Lõuna-Eesti murre)
  
• Sotsiolekt – seotud sotsiaalse staatusega/klassi näitaja (keskklassi vs töölisklassi keel, haritlaste vs talupoegade keel)
  
• Stiil, register – seotud situatsiooniga (ametlik vs igapäevane keelekasutus)
  

Keel ja mõtlemine
Edward Sapir ja Benjamin Whorf – lingvistlise relatiivsuse hüpotees (Sapir- Whorfi hüpotees). Inimese emakeel mõjutab olulisel määral seda, kuida inimene maailma tajub ja maailmast mõtleb. Seega erinevat keelt rääkivad inimesed elavad erinevas maailmas. Näiteks aja väljendamine hopi indiaanlastel (puudub grammatiline aeg), sõna lume kohta eskimodel.
Lingvistiline relatiivsus
Lingvistilise relatiivsuse hüpoteesi testimine , mõned uurimisteemad: grammatiline sugu, objekti asukoha väljendamine, värvinimed.
Diskursus: viis, kuidas mingil teemal räägitakse ja kirjutatakse ; reeglid mis reguleerivad seda, mida mingi teema kohta saab öelda. Näiteks rahvussuhete diskursus – kuidas ajakirjanduses kujutatakse erinevate rahvaste suhteid; valimiste diskursus – mida valimistest kirjutatakse.
Ajakirjandusliku diskursuse analüüs. Tuntud diskursuse uurija on Teun van Dijk . Avalikus meedias ilmuvad uudised ja lood sisaldavad tihti mingit varjatud suhtumist (enamasti valitseva grupi oma) edastatavasse infosse. Selle kaudu üritatakse inimestele peale suruda teatavaid väärtusi ja seisukohti. Edastaja ei pruugi olla teadlik varajatud suhtumisest, mida ta edastab.
Varajtud suhtumist edastatakse: sõnade valikuga (nt „Keskerakonna ja Rahvaliidu pakt“ (Andrus Ansipi kõnest)).
Ajalooline diskursuse analüüs. Üks tuntuim uurija Michel Foucault . Analüüsis ajalooliste tekstide baasil, kuidas on erinevatest asjadest kirjutatud ja kuidas see on aja jooksul muutunud. Näiteks seksuaalsuse diskursus. U. 17 sajandil hakati seksist palju kirjutama, enamasti negatiivses toonis. Inimestelt nõuti, et nad ent kontrolliksid, pattu ei teeks , analüüsiksid ennast, avastaksid endas keelatud mõtted. Selline diskursiivne käärimine võis avaldada vastupidist mõju – seks muutus inimeste jaoks huvitavas, eriliseks – tõstab nähtuse inimeste jaoks tähelepanu alla.
Samad protsessid jätkuvad ilmselt ka praegu. Näiteks seksuaalse ahistamise diskursus. Naisi õpetatakse ahistamist ära tundma – st aru saama millal neid ahistatakse. Ka mehi õpetatakse ahistamist ära tundma, st aru saama millal nad ahistavad. Ilma diskursuseta ei saaks naised ja mehed vb üldse aru, et midagi on valesti. Või nt pedofiila diskursus. Foucault analüüsiks asja nii, et just pedofiila hirm (diskursus) just pedofiilat tekitabki. Seostub ka sotsiaalkonstruktivsmiga – diskursuse käigus konstrueeritakse mingit asja.
2.Sotsiaalsed normid. Kultuuris õigeks peetav käitumine. Võib eristada kirjutatud norme (seadused, eeskirjad); kirjutamata normid (ettekujutused õigest, sobivast käitumisest) – huvitavad sotsiolooge rohkem. On tehtud uurimusi, millised kultuurid on inimeste käitumist piiravad ja mitte nii piiravad.
Probleemid sotsiaalsete normidega. Väärkonsensus ( false consensus ) – inimesed ülehindavad üksteise arvamuste sarnasust . Pluralistlik ignorantsus (pluralistic ignorance) – inimesed peavad ennast teistest erinevaks kui nad tegelikult on.
3.Väärtused.
Väärtuse mõiste kaks tähendust: „igal asjal on mingi väärtus (hind)“; „igal inimesel on omad väärtushinnangud“. Väärtused (teises tähenduses) – inimese poolt omaks võetud arusaamad sellest, milline käitumine, elustiil...on õige, hea, väärtuslik, ihaldusväärne jne. Nt väärtustatakse toitu, puhtust, jõukat elu, head haridust, viisakaid kombeid jne. Sotsioloogid on väärtusi palju uurinud ja on kujunenud väärtuste dimensioonid (ühes otsas on üht tüüpi väärtushinnangud, teises otsas teist tüüpi):
TRADITSIONALISM --- MODERNISM
Elu traditsioonide järgi uuendused, ise mõtlemine
KOLLEKTIVISM --- INDIVIDUALISM
Kollektiivi huvide teenimine individuaalsed saavutused
MATERIALISM --- POSTMATERIALISM
Materiaalse heaolu saavutamine eneseväljendamine, õigluse eest seismine
On tehtud ka maailma väärtusuuringuid (1999-2004 aastatel). On joonistatud väärtuste kaart.
Väärtused tulenevad vajadusteooriast, nt inimesed, kes on vaesed on materialistlikumad, need. Põhjamaade heaoluühiskondades on materiaalsed vajadused paremini rahuldatud on nad järelikult rohkem postmaterialistid.
VIII loeng 21.10 (ptk 3, 11, 22)
KULTUUR JA ÜHISKOND II
Kultuuriline mitmekesisus
Kultuuriline mitmekesisus

• Rahvuskultuur – sama keele rääkijate kultuur; ühise ajalooga inimeste kultuur; pikkade traditsioonidega; inimesti eristav (erinevad rahvuskultuurid).
  
• Massikultuur – paljude inimeste seas levinud; massimeedia vahendusel levitatav kultuur; suhteliselt uus; inimesi ühendav (üle terve maailma). Loodud eelkõige Ameerikas ja lääne ühiskonnas.
  
• Kõrgkultuur – väheste, priviligeeritute seas levinud; enamasti pikkade traditsioonidega. Valitseb ühiskonda, neil on rohkem ressursse.
  
• Subkultuur – väheste (enamasti mittepriviligeeritud) inimeste hulgas levinud. Igasugune vähemusgrupi kultuur, mis eristub enamuste kultuurist.
  
• Kontrakultuur – vastandub domineerivale kultuurile . Põhiline tunnus ongi aktiivne vastandumine domineerivale kultuurile – enamasti massi- või kõrgkultuurile. On põhimõtteliselt subkultuuri alaliik .
  

RAHVUSKULTUUR
Kõige tuntum kultuurivorm, kõige sagedamini räägitakse sellest, kui mõeldakse kultuuridest.
Klassikaline rahvuse teooria – Johann Gotfried Herder (1744-1804) (rahvus avastatakse selle teooria järgi, see on olnud koguaeg olemas), ütles:

• Maailma ajalugu on rahvuste ajalugu. Rahvused on ajaloo tõelised subjektid.
  
• Rahvused on ürgsed moodustised (on eksisteerinud ammusest ajast peale).
  
• Rahvuse keskne tunnus on keel.
  
• Igal rahvusel on oma unikaalne rahvavaim (psühholoogiline ühtsus).
  
• Rahvuslik ärkamine - protsess, mille käigus rahvus saab iseendast teadlikuks. Rahvused ei ole alati endast teadlikud.
  
• Rahvusriik – kõige õigem riigi moodustamise alus on luua see rahvuse baasil. Selline riik on eeldatavasti üsna stabiilne, nad saavad üksteisest aru, neil on üks keel, kultuur, seega peaks neil olema vähe konflikte.
  

Teine teooria: Looja Benedict Anderson – rahvuste tekke uus teooria. Rahvus on teatav viis inimeste jaoks enda kohta määratleda, kogukonda luua. Näiteks ka perekond. Kuni 16.sajandini tunti ühtekuuluvustunnet nendega, kes olid sama usku või allusid samale valitsejale. Seoses trükitehnika arenguga ja lugemisoskuse levikuga hakkasid inimesed tundma ühtekuuluvustunnet nendega, kes lugesid nendega samas keeles. Kirjakeelte tekkimine oli aluseks rahvuste tekkele. Rahvused mõeldakse välja – konstrueeritakse.
Keskne mõiste rahvuste konstrueerimine. Iga rahvus peab enda jaoks leidma:

• Oma maa (väljaarvatud mustlased )
  
• Oma ajaloo
  

• Kuldne aeg, muinasaeg
  
• Ajaloolised tähtsündmused (seotud sõjaliste võitudega sageli)
  

• Oma rahvuskangelased
  

• Müütilised kangelased
  
• Mineviku kangelased
  
• Tänapäeva kangelased
  

Eesti rahva päritolu
Klassikaline Eesti rahva päritolu (ka soome- ugri päritolu)ongi loodud keeleteadlaste poolt – vana teooria. Soome-ugrilaste algkodu oli Uurali mäestiku kandis . Sealt liiguti lääne poole, eestlased saabusid Eesti alale u. 3000 a. e.m.a. Eestlaste lähimad sugulasrahvad on need, kes räägivad soome-ugri keelkonna keeli ( keeleline sarnasus = geneetiline sarnasus).
Uus teooria. Loodud keeleteadlaste ja geneetikute koostööna. Eestlaste esivanemad tulid siia ilmselt Musta mere kandist. Eestlaste lähimad sugulasrahvad on need, kes elavad meile kõige lähemal. Keeleline sarnasus ei võrdu geneetilise sarnasusega. Keel võib levida ilma, et inimesed liiguksid.
Vähemuse kohanemine enamusega
Suhtumine domineerivasse kultuuri
+ -
Integratsioon
Separatism
Assimilatsioon
Marginalisatsioon
Suhtumine oma kultuuri +
Kolm lähenemisviisi teistele kultuuridele
Etnotsentrism – teise kultuuri üle otsustatakse oma kultuuri standardite põhjal. Oma kultuur on kõige parem.
Kultuurirelativism – teist kultuuri püütakse mõista nii nagu mõistavad seda selle kultuuri esindajad. Iga kultuur on omaette maailm.
Universalism – iga kultuuri üle otsustatakse mingite universaalsete kriteeriumite põhjal.
Mõnikord ei ole võimalik teha eelnevate (universalismi või etnotsentrismi) väidete vahel vahet. Näiteks „inimkonna olulisemad saavutused on loodud valge rassi poolt“ (öelduna valge inimese poolt“ või „ Islamimaades toimub naiste rõhumine“
MASSIKULTUUR ja selle kriitika
Kõige tuntum lähenemine Frankfurdi koolkonnalt (Herbert Marcuse, Max HorkHeimer, Theodor Adorno, Erich Fromm jt. Kritiseeris lääne massikultuuri ja tarbimisühiskonda. Arvas, et:

• Lääneliku kultuuritööstuse toodang on sama üksluine kui vabriku liinil toodetud kaup (kuigi omab teatavat võltsindividuaalsust).
  
• Massikultuur ja tarbimismentaliteet röövivad tarbijalt individuaalsuse ja spontaansuse; teevad temast kapitalistile kuuleka töölise. Inimest saab kontrollida massikultuuri kaudu.
  
• Kapitalistlikus ühiskonnas on inimene teistest isoleeritud ja massikultuuri vahetu mõju all.
  

Massikultuur vs kontrakultuur (see mis vastandub massikultuurile). Kuidas tuleb massikultuur toime kontrakultuuriga? Kontrakultuurist tehakse massikultuuri osa. Kontrakultuurist tehakse kaup. Tänapäevane massikultuur määrib tarbile pähe: tarbiv mässaja – inimene ostab mässaja identiteeti; arvab , et on mässaja, aga tegelikult on tarbija. Lõpuks kõik kontrakultuurid neutraliseeritakse ja määratakse massikultuuri alla. Uut asja/nähtust on raske hoida kaua värskena. Ainus võimalus on pidevalt mässata valitseva kultuuri vastu.
Tarbimisantropoloogia. Kritiseerib Frankfunrdi koolkonda liiga elitaarse lähenemise eest. Kultuuri tuleb uurida rohujuure tasandil. Inimesed ei ole passiivsed massikultuuri orjad. Turult väljunud (decommodified) kaubad – tarbekaubad, mis on inimesele lähedaseks saanud.
Mõned uurimisteemad (tavapäraste inimeste igapäevaelu):

• Kodukujundus, mida peetakse kodus, perekondlikud rituaalid ;
  
• Seebiooperite vaatamine, nende mõistmine, nende üle diskuteerimine;
  
• Kollektsioneerimine, kollektsioonide hoidmine, nende esitlemine .
  

Sotsiaalne klass ja tarbimine
Pierre Bourdieu, väitis, et inimese elustiil, maitse sõltub tema klassist , sotsiaalsest päritolust (sotsiaalne päritolu (klass) paneb paika inimese elustiili, maitse). Näiteks eelistuse söögi, kunsti, spordi jms. osas.
Habitus – inimesele iseloomulike harjumuste, oskuste, soovide komplekt.
Kultuuriline kapital – kõrgkultuuri tundmine , hea maitse, kombekus.
SUBKULTUURID
Peavoolust eristuv kultuur.

• Rahvuslikud subkultuurid – nt juutide, mustlaste subkultuurid Eestis.
  
• Muusikalised subkultuurid – punk , metal
  
• Kuritegelikud subkultuurid – maffia , tänavajõugud
  
• ...
  

IX loeng 28.10 (ptk 8, 9, 10, 15)
SOTSIAALNE EBAVÕRDSUS
Kõige sotsioloogilisem uurimisteema.
Sotsiaalne struktuur. Pitirim Sorokin (1889-1968) – tänapäevase sotsiaalse ebavõrdsuse uurimise alusepanija sotsioloogias.
Sotsiaalse struktuuri dimensioonid:
Horisontaalne dimensioon – sotsiaalne diferentseerumine e eristumine: inimeste vahelised erinevused sotsiaalsetes tunnustes (sugu, rahvus, kombed)
Vertikaalne dimensioon – sotsiaalne stratifikatsioon e kihistumine e ebavõrdsus: hüvede (raha, haridus) ebaühtlane jaotus.
Ebavõrdsus erinevates ühiskondades:

• Algelised ühiskonnad (kütid ja korilased). Üldiselt ebavõrdsus puudub (primitiivne kommunism ). Siiski esineb sooline ja vanuseline ebavõrdsus. Samuti ebavõrdsus ja konflikt gruppide vahel.
  
• Stratifitseerunud ühiskonnad.
  

• Kastiühiskonnad, seisuslikud ühiskonnad – inimesed jagunevad sünnipäritolu järgi rangelt eristatud gruppidesse , mida elu jooksul vahetada pole võimalik. Näiteks Indias kastiühiskond ( preester , sõjamehed, kaupmehed , talupojad, puutumatud) või keskaegne Euroopa (aadlik, talupoeg , linnakodanik, vaimulik) või endine Lõuna-Aafrika Vabariik (valged ja mustad).
  
• Klassiühiskond – inimesed jagunevad oma antud hetke staatuse järgi klassidesse (kihtidesse), mis pole väga rangelt eristatavad ja mida saab (mõningate raskustega) elu jooksul vahetada.
  

Kast – sarnase päritoluga inimesed
Seisus – sarnase päritoluga inimesed
Klass­ – sarnase majandusliku staatuse ja elustiiliga inimesed
Kiht (straat) – üldiselt sama mis klass, mõnikord eristatakse klassist.
Millised klassid on olemas?

• Platon jagas „klassid“ kolmeks: filosoofid , sõdurid, käsitöölised.
  
• Eesti ajakirjanduses on olnud käibel teooria, kus eristatakse esimest Eestit ja teist Eestit. Esimene Eesti on parem, teine viletsam.
  

Klassid 19.sajandil lääne ühiskondades eelkõige:

• Kapitalistid – suurfirmade omanikud
  
• Väikekodandlus – väikefirmade omanikud
  
• Töölisklass – füüsilise töö tegijad linnas
  
• Talupojad – maarahvas .
  

Klassid tänapäeval:

• Ülemklass – suurfirmade omanikud ja juhid, tipp- poliitikud , tipp- kunstnikud , aristokraadid
  
• Keskklass – keskmiste ja väikefirmade juhid ning omanikud; kõrgharidusega spetsialistid e tippspetsialistid e professionaalid
  
• Töölisklass – vähest haridust nõudva töö tegijad
  
• Alamklass – kodutud , alkohoolikud
  

Keskklass: omandanud kõrghariduse ja töötab oma haridusele vastaval töökohal. Elab äärelinnas oma majas , mille on laenu eest ostnud. Saab stabiilselt üsna kõrget sissetulekut; ei pea muretsema elementaarsete vajaduste pärast, kuid ei saa ka laristada. On huvitatud ühiskondliku stabiilsuse säilimisest, on konservatiivne. Peamine maksumaksja lääneriikides.
Töölisklass: on omandanud kesk- või kutsehariduse ning töötab haridusele vastaval töökohal. Elab kortermajas. Palk on madalam kesklassi omast, aga piisav põhiliste modernsete hüvede nautimiseks . Elustandard on palju kõrgem kui 19.sajandi töölisklassil.
Stratifitseerumise alused (mille alusel klasse ikkagi eristatakse?)

• Karl Marx – inimese klassipositsiooni määrab tema suhe tootmisvahenditega. Selle alusel jaotuvad need kapitalistideks (need, kellel on tootmisvahendid (kapital, maa, tööriistad)) ja töölised (need, kellel pole tootmisvahendeid (peale enda tööjõu). Tema järgi tulevad inimese väärtused klassidest – suhtest tootmisvanditesse.
  
• Max Weber – inimesi võib kihtidesse jaotada kolme tunnuse aluse: majanduslik jõukus (tootmisvahendite omamine , rikkuse omanime), staatus (teiste inimeste poolne respekt); võim (võime teisi inimesi mõjutada).
  

Inimesi stratifitseerivad tunnused (kolm). Peamised tunnused, mille abil tänapäeval sotsioloogias mõõdetakse inimeste vahelist ebavõrdsust: sissetulek, töökoht (amet), haridus.

• Sissetulek – palk; palk + muu sissetulek; palk + muu sissetulek + varad
  
• Haridus:
  

• Kõrgem omandatud hariduslik diplom : põhiharidus; kutseharidus ; keskharidus ; kõrgharidus.
  
• Rahvusvaheline haridustasemete klassifikatsioon: alusharidus (0 tase); põhiharidus (I tase); keskharidus (II tase); kõrgharidus (III tase).
  
• Haridusaastad – mitu aastat on inimene koolis õppinud.
  

• Töökoht, amet, elukutse:
  

• Rahvusvaline klassifikatsioon: juhid, tippametnikud (minister); professionaalid (arst); alamastme professionaalid (lennukipiloot); ametnikud (sekretär); teenindus- ja müügitöötajad (poemüüjad); põllumajanduse ja kalanduse oskustöölised ( jahimees ); oskus- ja käsitöölised (sepp); seadme- ja masinaoperaatorid ( autojuht ); lihttöölised (koristaja); relvajõud (ohvitser).
  
• Hea töö – ühiskonnas on mingid arusaamad, millised tööd on ühiskonnas head ja millised ei ole head.
  

Ametite prestiiž – kui kõrgelt ühiskonnas mingit ametit hinnatakse. Loodud rahvusvaheline ametite prestiiži indeks: arst (78); ülikooli professor (78), minister (71), parlamendi liige (60), keskkooli õpetaja (60), kunstnik (57), politseinik (40), modell (28), tänavapühkija (13).
Ebavõrduse suurus ühiskonnas. Kui ühtlaselt on hüved ühiskonnas inimeste vahel jagatud. Mõõdetakse Gini index’iga – näitab arvuliselt kui ühtlased on ühiskonnas sissetulekud jagatud.
Millest sõltub ebavõrdsuse tase ühiskonnas? Valitsuse poliitika; Ühiskonna majanduslik arengutase (Kuznetsi kõver – ütleb, et ebavõrdsus on kõige suurem keskmise arengutasemega riikide puhul).
X loeng 4.11 (ptk 8, 9, 10, 15)
SOTSIAALNE EBAVÕRDSUS II
põhjused
Lähenemised ebavõrdsusele - üldised (kaks teooriat, lähenemist):

• Funktsionalistlik teooria (liberalistlik).
  
• Konfliktiteooria (marksistlik)
  

Vastandlikud teooriad.
Funktsionalism
Konfliktiteooria
Kingsley Davis , Wilbert Moore
Ralf Dahrendorf, Randall Collins
Ühiskonnas toimub vaba konkurents positsioonide pärast
Ühiskonas piiratakse ligipääsu parematele positsioonidele (piirajad on need, kellel on juba parem positsioon ühiskonnas)
Kõrgematel positsioonidel on andekamad inimesed
Kõrgematel positsioonidel on rikaste vanemate lapsed
Ebavõrdsus eksisteerib kuna inimestel on erinevad võimed, võimekus seoses sissetuleku teenimisega, inimesed on erinevad. Ebavõrdsus on paratamatu
Ebavõrdsus eksisteerib kuna inimestel on erinevad võimalused.
Ebavõrdsus on ühiskonna jaoks kasulik, tänu sellele on inimestel motivatsiooni pingutada.
Ebavõrdsus on domineerivatele gruppidele kasulik
Madalama positsioonidega grupid on olukorraga nõus ja ei taha süsteemi muuta
Madalama positsiooniga grupid ei ole olukorraga nõus, kuid ei saa süsteemi muuta.
Ebavõrdsuse allikad:

• Sooline ebavõrdsus – soost tulenev
  
• Vanuseline ebavõrdsus – vanusest tulenev
  
• Rahvuslik ebavõrdsus – rahvusest tulenev
  
• Rassiline ebavõrdsus – sotsiaalsest päritolust tulenev
  
• Pärilik ebavõrdsus – geenidest tulenev
  
• Hariduslik ebavõrdsus – haridusest tulenev
  
• Intellektuaalne ebavõrdsus – intelligentsusest tulenev
  
• Globaalne ebavõrdsus – elukohariigist tulenev. Arvatakse, et see on silmnähtav ebavõrdsus.
  
• ....
  

Eesti kontekstis räägitakse ehk kõige rohkem regionaalsest ebavõrdsusest.
Sotsiaalne päritolu
Tähendab, millisest kasvukeskkonnast on inimene pärit (milline oli inimese kasvukeskkonna kvaliteet), vanemate jõukus, vanemate staatus, sotsiaalmajanduslik staatus (socioeconomic status ). Selle indikaatoriteks: isa töökoht, vanemate haridus, vanemate sissetulek...
Tekitab inimeste vahel ebavõrdsust.
Mida nõrgem on seos sotsiaalse päritolu osas, seda avatum on ühiskond, riik.
Sotsiaalne mobiilsus . Inimese liikumine ühest kihist (klassist teise). Vähene mobiilsus – vanemate sotsiaalne staatus mõjutab tugevalt laste staatust, inimesed ei liigu ühest klassist teise võrreldes oma vanematega.

• Ülenev mobiilsus – liikumine (töökoha vahetamine) madalamast kihist kõrgemasse.
  
• Alanev mobiilsus – kõrgemast madalamasse
  
• Horisontaalne mobiilsus – sama kihi siseselt töökoha vahetamine
  
• Põlvkonna sisene mobiilsus – inimese hilisem töökoht võrreldes tema varasema töökohaga; staatuse muutused töökarjääri jooksul.
  
• Põlvkondade vaheline mobiilsus – inimese töökoht võrreldes tema vanemate töökohaga.
  

Sotsiaalset mobiilsust uuritakse tabelite abil. Mida rohkem on vähem mobiilseid inimesi, seda püsivam on ühiskond.
Mobiilsuse mõjutegurid:

• Strukturaalne mobiilsus – tuleneb tööturu struktuuri muutustest – mõnda tüüpi töökohti tuleb juurde, mõndatüüpi jääb vähemaks; mingisse kihti kuuluvaid töökohti tekib juurde ja inimesed liiguvad nendele kohtadele.
  
• Suhteline mobiilsus – tööturu struktuurist sõltumatu liikumine kihtide vahel.
  

Haridus
Hariduslik ebavõrdsus – oluline ebavõrdsuse vorm, tekitab omakorda tööalast (uut) ebavõrdsust. Haridus kui tööalase ebavõrdsuse mõjutaja. Kõrgema haridusega inimesel on enamasti kõrgem palk, paremad võimalused head tööd saada jne. Haridus on peamine üleneva mobiilsuse kanal ühiskonnas – on võimalik olla ülenevalt mobiilne. Tänu haridusele on võimalik oma staatust tõsta.
Funktsionalism
Konfliktiteooria
Gary Becker, Talcott Parsons
Pierre Bourdieu, Samuel Bowles
Haridussüsteem varustab ühiskonda vajalike oskustega:

• Selgitab välja, millised on õpilase anded ja arendab neid
  
• Annab õpilastele ühiskonna jaoks vajalikke oskusi ( inimkapitali )
  
• Diplom on signaaliks tööandjale inimese oskuste kohta
  

Haridussüsteem taastoodab ebavõrdsust:

• Rikaste ja haritud vanemate lapsed õpivad paremini, käivad paremates koolides ja lähevad edasi õppima
  
• Kodust kaasa saadud kultuuriline kapital soodustab koolis hakkama saamist
  
• Hilisem töökoht vastab omandatud haridusele
  

Meritokraatia – ühiskond, kus inimese edukus sõltub tema võimetest, oskustest ja töökusest
Haridussüsteem õigustab ebavõrdsust, kuna loob mulje meritokraatiast.
Oluline on erinevate ühiskondade puhul arvestada, kuidas on erinevad haridussüsteemid üles ehitatud. Sotsioloogid arvavad , et mida rohkem on haridussüsteemis harusid (nagu Saksamaal), seda enavõrdsem on ühiskond.
Koolisisene ebavõrdsus. Õpilaste grupeerimine klassidesse ( tracking ) – õpilased paigutatakse erinevatesse (paralleel-)klassidesse...

• Mõnikord lähtutakse õpilaste oletatavatest võimetest
  
• Mõnikord saavad erinevad paralleelklassid erinevat õpetust
  
• Mõnikord loovad paralleelklassid erinevad eeldused edasiõppimiseks.
  

Klassisisene gruppeerimine - ühe klassi õpilased jaotatakse õppetöö käigus erinevatesse gruppidesse.
Hariduse ülepakkumine. Osad uurijad arvavad, et hariduse mõju töökarjäärile on langenud, kuna haritud inimesi on nii palju, et see pole enam tööturul mingi eelis. Haridus on vajalik, kuid mitte piisav tingimus hea töö saamiseks.
Sugu
Valitseb raudne seos, et naiste sisseteulek on madalam meeste omast. Hariduse ja töökoha staatuse seos nii kindel pole. Võimalikud põhjused sissetulekute eristusele on:

• Diskrimineerimine
  
• Naised teevad töid, mis on vähem tasustatud
  
• Naistel pole aega palgatööd teha.
  

Globaalne ebavõrdsus
Tavaliselt mõeldakse ebavõrdsuse all riigi sisest inimeste vahelist ebavõrdsust. Globaalne erbavõrdsus – maailma erinevate piirkondade vaheline ebavõrdsus. Kõige silmatorkavam ja silmakanähtavam ebavõrdsuse vorm. Sellega seoses on mitmesuguseid teooriaid , tuntumaid on Immanuel Wallersteini oma – maailmasüsteemi teooria:

• Kapitalistlik maailmasüsteem jaguneb: tuumaks (USA, Jaapan, Inglismaa, Saksamaa..); poolperifreeria ( Kanada , Austraalia , Türrgi, Soome, Brasiilia, Venemaa, Nõukogude Liit...); perifeeria .
  

See teooria püüabki seletada, millest tuleb maailmas ebavõrdsus ja millised näevad võimusuhted välja.
Globaalne ebavõrdsus on suureks saanud viimaste aastasadade jooksul, enne seda oli pigem tase võrdsem.
XI loeng 11.11 (ptk 14)
VÕIM JA POLIITIKA
Poliitika – võimu saamisele, säilitamisele ja suurendamisele suunatud tegevus.
Poliitiline süsteem – inimeste võimusuhted. Lihtsamates ühiskondades.
Poliitiline režiim – võimusuhted keerulistes poliitilistes süsteemides. Industriaal või postindustriaalühiskonna puhul.
Poliitiline ideoloogia – ideede süsteem, mis põhjendab mingit poliitilist korda ja on tihti aluseks poliitilisele tegevusele.
Võim
Max Weber’i (1864-1920) järgi. Võim on ühe inimese võimalus teostada oma tahet mingi sotsiaalse suhte raames, vaatamata teiste vastuseisule. Domineerimine – ühe inimese võimalus leida mingi inimgrupi poolt kuulekust teatud spetsiifiliste korralduste suhtes. Legitiimine võim/domineerimine – selline, mida alluvad peavad kehtivaks. Toob välja ka domineerimise tüübid, mille aluseks domineerimist legitiimseks peetakse:

• Legaalne domineerimine = töötajad + ülemus + seadus. Õigustuseks, miks mingid reeglid kehtivad on seaduste tõttu.
  
• Traditsiooniline = teenrid + härra + traditsioon. Käsklustele allutakse traditsioonidest lähtuvalt.
  
• Karismaatiline = jüngrid + juht + juhi karisma . Inimesele allutakse, tema omaduste tõttu.
  

Michel Foucault’i (1926-1984) järgi. Ütleb, et võim on palju üldisem nähtus kui lihtsalt oma tahte läbisurumine. Igasugused inimsuhted on seotud võimuga, nt ka sellised, kus esmapilgul võimuga mingisugust pistmist ei olegi. Võimu objektiks olek on:

• Kellegi käsule allumine
  
• Kellegi käsule vastuvaidlemine (ometi allub edasi), käsu saamine juba iseenesest tekitab võimu situatsiooni.
  
• Kellelegi käsu andmine. Kui üks inimene käseb teisel midagi teha on ta ikkagi sõltuvuses teisest inimesest, et too midagi teeks. Käsusaaja omab võimu selle üle, kellele ta käsu andis. Nt otsustab, et ta ei tee seda, mida tal kästakse teha.
  
• 
  

Võimu strateegiad (eelneva põhjal):

• Käskiv, keelav , sundiv võim – paneb inimesed olukorda, kus nad on sunnitud võimule alluma . Selline võim peab olema avalik, nähtav. Seda võib kiiresti rakendada.
  
• Veenev , kasvatav võim – paneb inimesed olukorda, kus nad käituvad vabatahtlikult võimule soodsalt. Selline võim peab olema varjatud. Väga kiiresti rakendada ei saa, nõuab rohkem aega, eeldab inimeste sotsialiseerimist, kasvatamist .
  

Varjatud võim
Marksism: Ideoloogia – ideede süsteem, mis õigustab valitseva klassi võimu. Ideoloogia on huvide poolt kallutatud teadmine, mitte objektiivne teadmine. Religioon, kunst, kodanlik , sotsiaalteadus on osa ideoloogiast. Ideoloogia on varjatud võim.
Antonio Gramsci (1891-1937): Hegemoonia – olukord, kus allasurutud klassid ei saa aru, et nad omma alla surutud, et nende elul on midagi viga. Valistevate klasside ideoloogia on nad pimestanud.
Michel Foucault (1926-1984): Tõde on võimu abivahend . Võim varjab end tõe maski taha. Sobimatud asjad kuulutatakse tihti ebaloomulikuks, valeks, olematuks .
Pierre Bourdieu (1930-2002): Sümboolne kapital – tõe monopol mingis valdkonnas; inimese õigus öelda „kuidas asi on“.
Ideoloogia
Ideoloogia eesmärk on muuta ajalugu looduseks, st. veenda inimesi, et ajaloo käigus kujunenud asjad on alati nii olnud; et juhuslikud asjad on paratamatud. Nt öeldakse, et ebavõrdsus ühiskonnas on paratamatu ja vajalik...tegelikult on ebavõrdsus kasulik rikastele. Nt öeldakse, et konkurents on hea, et kõik peavad olema konkurentsivõimelised... tegelikult on konkurents kasulik nendele, kelle pärast konkureeritakse, nt tööandjatele.
Poliitilised süsteemid
Kogukondlik süsteem, rühm ( band ) – väike grupp, liidrit pole, võrdsus.
Hõimusüsteem, suguharu ( tribe ) – liidrid on, seadusandlust pole.
Pealikuvõimuga süsteem, hõimuliit (chiefdom) – tugeva võimuga juhid (suurmehed), andamid, orjus , kihistumine suguluse alusel.
Riik – keskvõim, kirjutatud seadused, sunniaparaat, maksud , orjus.
Poliitilised režiimid (keerulisem valitsemisvorm, eelkõige riigis. Aristoteles on pakkunud välja poliitiliste režiimide klassifikatsiooni:

• Türannia – valitsetakse iseenda huvides, valitsejaid on üks.
  
• Oligarhia – valitsetakse iseenda huvides, on mõni valitseja. Rikkaste valitsus.
  
• Demokraatia – valitsetakse iseenda huvides, valitsejaid on palju.
  
• Monarhia – valitsetakse kõikide huvides, valitsejaid on üks.
  
• Aristokraatia – valitsetakse kõikide huvides, valitsejaid on rohkem kui üks (mõned).
  
• Politeia – valitsetakse kõikide huvides, valitsejaid on palju.
  

Lihtsam klassifikatsioon demokraatlik-autoritaarne. Tegemist on demokraatia indeksiga – mida suurem seda demokraatlikum.
Poliitilised ideoloogiad
Ideoloogiad peaksid olema aluseks mingisugusele poliitilisele programmile. Samas erakonnad on kombinatsioon erinevatest ideedest.
Konservatism - traditsioon
Liberalism - vabadus
Kommunis, sotsialism - võrdsus
Natsionalism -rahvus
Fašism – rass + rahvus + juht
Rohelised – loodus
Feminism – naiste vabadus
Anarhism – riigi kaotamine.
Poliitiline spektrum (Hans Slomp). Kokku pandud ideoloogiad ja režiimid. Ühelt poolt on vasak ja parempoolsuse telg , teisalt autoritaarsuse ja liberaalsuse telg. Vasakpoolne räägib palju riik peaks majandusse sekkuma, parempoolsus arvab, et riik ei peaks majandusse sekkuma.
Ühiskonna võimustruktuur
Võimustruktuuri uuringud – kuidas on võim jaotunud ühiskonnad? Enamasti uuritakse tänapäeval demokraatlikke ühiskondi või väiksemaid kogukondi. Kas demokraatlikud ühiskonnad on ikka tegelikult demokraatlikud. Uuritakse:

• Kes tõstatab riigis probleeme?
  
• Kes võtab vastu otsuseid?
  
• Kes saavad otsusest kasu?
  

Nendest lähutvalt võib välja tuua kaks teooriat:

Pluralism – enamik inimesi saavad riigi valitsemist mõjurada; riik (valitsus) on nagu tuulelipp, mis kajastab ühiskonnas domineerivat trendi.

Eliiditeooria – keskmine inimene ei saa tegelikult riigi valitsemist mõjutada, reaalselt valitseb eliit .
Eliiditeooria. Igas ühiskonna sfääris kujuneb välja eliit: poliitiline, majanduslik ja vaimueliit (ehk kultuuriline eliit). Riiki valitsevad eelkõige poliitiline ja majanduslik eliit. Vaimueliit on tihti kriitiku rollis. Poliitilise ja majandusliku eliidi suhted: kaks äärmust:

• Oligarhia – poliitikud on majanduseliidi hüpiknukud; rikkad ostavad endale poliitikuid .
  
• Korrumpeerunud riik – poliitiline eliit on tugev ja iseseisev; poliitikud ja bürokraadid nõuavad sobivate otsuste eest tasu.
  

Eliiditeooria tuntuim esindaja on Charles Wright Mills (1956) The Power Elite. USA ühiskonda valitseb võimueliit. Võimueliidi moodustavad ülirikkad, täidesaatev võim, sõjaväeline võim. Tavaline ameeriklane ei oma mingit võimu.
Hilisemaid eliiditeoreetik on William Domhopp – valitseva eliidi uuringud USA-s. Moodustab u 0,5% USA elanikest, omab 25-30% USA rikkusest. Eliit on rikkad äri-inimesed ja nende lapsed. Poliitika mõjutamine: poliitikute äraostmine; poliitikute kasvatamine ; valimiskampaaniate toetamine ; poliitika kujundamise organisatsioonid. Elustiil: eliitülikoolid (Yale, Harvard, Princeton); elitaarsed klubid, puhkekohad; debütantide ballid tütardele; rahast ei armasta rääkida, va omasugustega.
Pluralism. Kuigi ühiskonnas on olemas varanduslik ebavõrdsus, ei tähenda, et rikkad on valitsevad ehk kujundavad poliitikat. Selle esindajad on Robert Dahl (1961) Who Governs? Uuris 1950-ndail poliitiliste otsuste kujunemist New Havenis (USA-s). Erinevad otsused on algatatud erinevate huvigruppide poolt. Seega kõik huvigrupid läävad poliitika kujundamises kaasa. See kehtib USA kohta tervikuna. Demokraatia on huvigruppide vaheline tasakaal. On olemas küll ülemklass, aga see pole valitsev klass. Tema järgi on demokraatia huvigruppide-vaheline tasakaal, puudub konsensus .
Võimueliit Eestis? Variandid:

• Poliitikud – nemad on need, kes tegelikult otsuseid teevad
  
• Rikkad ärimehed – nemad saavad otsustest kasu, võib olla mõjutavad poliitikuid.
  
• Ajakirjanikud – nemad tõstatavad probleeme avalikkuse ees
  
• Sõjaväelased – nemad saavad vajaduse korral otsest füüsilist vägivalda rakendada.
  

Vandenõuteooria
Konspiratsiooni e vandenõuteooria – arvamus, et mingi väike seltskond teeb enamike inimeste teadmata asju, mis mõjutavad enamike inimeste elu, aga on kasulikud eelkõige sellele väikesele seltskonnale. Konspiraatorid võivad olla võimueliit, CIA, KGB, vabamüürlased, juudid , homod, tulnukad . Vandenõuteooriat ei võeta sotsiaalteadlaste hulgas tõsiselt.
XII loeng 18.11 (ptk 13)
TÖÖ JA MAJANDUS
Majanduselu valdkonnad, majanduse kolm aspekti:

• Hüvede tootmine, elatusvahendite hankimine
  
• Toodetud hüvede jaotamine ja vahetamine inimeste vahel
  
• Toodetud ja jaotatud hüvede tarbimine.
  

Majandusteadus uurib eelkõige kaht esimest punkti. Tarbimine on rohkem sotsioloogia, antropoloogia valdkond , see on rohkem kultuur kui majandus. Majandus on eelkõige tootmine ja vahetamine.
Majandussüsteemid (ühiskondade klassifitseerimine tüüpideks):

• Vahetusmajandus – kõige primitiivsem majandussüsteem. Uurivad eelkõige antropoloogid. On traditsionaalsetes ühiskondades. Tähendab kaup-kauba vastu vahetust, puudub universaalne väärtuse mõõtevahend (raha). Jagamine – see kellel parajasti on, annab kõikidele grupi liikmetele . Retsiprooksuse printsiip – saadud kingitusele tuleb vastata kingitusega. Need printsiibid kehtivad ka tänapäeval sugulaste ja sõprade vahelistes suhetes. See printsiip kehtib eelkõige isiklikes suhetes tänapäeval, nt kingituste tegemine.
  
• Kapitalism – Põhitunnused: vaba konkurents, kasumi saamise motiiv , tootmisvahendite eraomandus ja anonüümne turg . Konkurents esineb kõikjal VÕI eksisteerib ainult erilistes tingimustes. Konkurents on tekitatud, selleks astub ühiskond samme . Kasumi saamise motiiv on universaalne inimese omadus VÕI esineb ainult kapitalistlikus ühiskonnas. Anonüümne turg – majandussuhte võõraste inimestega on vajalikud rikkuse kogumiseks VÕI tekitab võõrandumist, inimeste vahelist vaenu. Eraomand – John Locke : eraomand on iga inimese üks põhiõigusi VÕI Jean Jacques Rousseau : eraomand on inimkonna allakäigu põhjus.
  
• Sotsialism – Tootmisvahendite eraomandus puudub. Tootmine lähtub ühiskonna vajadustest , mitte kasumi saamise võimalustest. Käsumajandus: riik ütleb tootjatele, mida toota ja mis hinnaga müüa. Tegelik sotsialism – defitisiidimajandus ja vahetusmajandus (jõutakse selle juurde tagasi).
  

Töö
Eluvaldkond, mis vastandub „vabale ajale“ ja „eraelule“. Primitiivses ühiskonnas puudub nii töö kui
vaba aeg. Töö ja vaba aja diferentseerumine toimus keerulisemates ühiskondades. Marx: kui töö on
midagi sellist, mida „peab tegema“, siis on tegemist võõrandunud inimesega.
Töö ja töötajad – uurimisteemad:

• Tööalane sooritus (nt mõjutavad intelligentsus , emotsionaalne intelligentsus, praktiline intelligentsus, isiksus – meelekindlus, isiksus – ekstravertsus , hinded ülikoolis, kogemus (aastates), prooviülesande lahendamise tase, tööga rahulolu, organisatsioonile pühendumine.
  
• Tööga rahulolu
  
• Motivatsioon
  
• Pühendumine organisatsioonile
  
• Töölepühendumine
  
• Vabatahtlik tegevus organisatsioonis
  
• Töö- ja pereelu konflikt
  
• Tööjõu voolavus
  
• Organisatsioonikultuur
  

Kaks lähenemist majandusele
Majandusteadus
Sotsioloogia (sotsioloogiline lähenemine)
Nim ka neoklassikaliseks majandusteooriaks
Nim institutsionaalseks majandusteaduseks
Majandusseadused on universaalsed
Majandusprotsessid on ühiskondades erinevad
Turg on sõltumatu ülejäänud ühiskonnast
Turgu ei saa ülejäänud ühiskonnast eraldada, seda peab uurima kui nii, et see on läbi põimunud kultuuri, poliitikaga.
Inimene on ratsionaalne
Inimene ei ole ratsionaalne
Teadus valikutest
Teadus valikute puudumisest
Homo economicus
Homo sociologicus
Puhtad mudelid
Mustad käed – küsitlused, intervjuud, vaatlused
Formalism
Substantivism
Klassikaline majandusteooria
Adam Smith (nii majandusteadlane kui ka sotsioloog) – „Rahvaste rikkus“ (1776). Majandusliku arengu üheks mootoriks on tööjaotus. Ühiskond liigub suurema tööjaotuse poole, kuna see tagab efektiivsema tootmise. Nähtamatu käsi suunab inimeste tegevust nii, et oma huvi taga ajades aitavad kõik kaasa üldise heaolu kasvule. Riik ei tohi majandusse sekkuda.
Neoklassikaline majandusteooria
Tänapäeva majandusteooria, tekkis 19.sajandil (nn marginalistlik revolutsioon). Iseloomustab väga abstraktne ja formaalne lähenemine – valemite, jooniste esitamine. Eraldab majanduse muudest ühiskonna sfääridest. Lähtub ratsionaalse valiku teooriast.
Ratsionaalse valiku teooria – tänapäeva majandusteooria keskpunkt
Inimestel on eelistused, soovid, mis on järjestatud tähtsuse järjekorras. Keskkond pakub inimesele teatud valikuvariante. Inimene omab täiuslikku infot, teab kõiki valikuvariante. Inimene valib tegevuse, mis aitab kõige paremini kaasa tema soovide rahuldamisele.
Ratsionaalse valiku teooria kriitika:
Inimesed ei ole ratsionaalsed :

Inimene ei oma täiuslikku infot võimaluste kohta

Ei oska ratsionaalselt otsustada, näiteks:

• Väärad ettekujutused juhuslikest protsessidest ja statistikast: kui täna (teisipäeval) on ilus ilm, siis kas laupäeval on pigem ilus või kole ilm?
  
• Otsused sõltuvad mitteolulistest detailidest: kumma sa võtaksid, kas 33 eurot kindlasti või 100 eurot tõenäosusega 1/3?
  

Ei püüa alati oma kasumit maksimeerida
Ratsionaalse valiku teooria kaitse:
Milton Friedman:

• Teooria edukust näitab see, kas sellest saab tuletada hüpoteese, mis leiavad kinnitust, mitte see kas teooria ise on realistlik .
  
• Kui teooria ei ole päris realistlik, aga töötab hästi, siis on tegemist hea teooriaga.
  
• Ratsionaalse valiku teooria töötab hästi, selle abil saab ennustada üldisi trende inimeste käitumises.
  

XIII loeng 25.11 (ptk 6, 17 ja 16)
KURITEGEVUS , HAIGUSED
Hälbiv käitumine
Deviantsus – hälbimine, mingist normist kõrvalekaldumine.
Norm võib olla: ühiskonnas kõige enam levinud VÕI ühiskonna ideaaliks peetav. Need kaks asja ei lange alati kokku.
Peamised deviantsuse vormid: kuritegevus ja haigus.
Normidele allumine
Miks inimene käitub normidele vastavalt? Inimene kalkuleerib – kui normide rikkumisest saadav tulude/kulude suhte on väiksem kui normipärasest käitumisest saadav tulude/kulude suhe, siis inimene ei riku norme. Teine variant: inimene on sotsiaalsed normid internaliseerinud, ta allub nendele vabatahtlikult (võtab omaks) ja/või ta ei oska alternatiivset käitumist ette kujutada.
Miks inimene rikub norme? Normi rikkumisest saadav kasu on suurem kui normi täitmisest saadav kasu. VÕI Inimene on internaliseerinud valed sotsiaalsed normid. Seadusandlus lähtub esimesest variandist.
Normidest kinnipidamise tagamine
Sanktsioonid – ühiskonna poolne reageering inimkäitumisele eesmärgiga tagada normide järgimine. Positiivsed sanktsioonid – normipärase käitumise soodustamine (preemia, kiitus)
Negatiivsed sanktsioonid – normidevastase käitumise karistamine (vangistamine, trahv).
Kuritegevus
Kuritegevuse uurimine – ( ametliku statistika uurimine) kui palju kuritegusid esineb ja millest nende sagedus sõltub, enamasti toimub kuritegude uurimine ametliku kuritegude statistika baasil. Võib uurida ka kurjategijaid – mis soodustab kurjategijaks saamist, milline on kurjategijate maailm; enamasti vangide uurimine; neid võrreldakse tavaliste inimestega. Uurida võib ka kuritegevuse ohvreid (ohvriuuringud) – mis soodustab ohvriks langemist; enamasti tavaliste inimeste uurimine.
Kuritegevuse teooriaid:
Bioloogiline teooria: (19.saj – 20.saj algul). Kuritegevus on kaasasündinud. Kurjategijad on enamasti vaimselt alaarenenud. Kuritegevuse vastu aitab kurjategijate ja vaimuhaigete steriliseerimine. Eugeenika – rahva tõupuhtuse eest hoolitsemine.

• Eugeenika 20.sajandi I poolel.
  

• Alaarenguga inimesi steriliseeriti nii USAs, Natsi Saksamaal, ka Eesti Wabariigis oli seadus sundsterilisreerimise kohta.
  

• Rasside vaheliste abielude keelamine USA-s
  
• Fitter Family Contests – konkursid kõige paremate geenidega perede väljaselgitamiseks USA-s.
  

• Sündinud kurjategija – tolle aja teooria järgi. Cesare Lombroso (1835-1909) – bioloogilise kuritegevuse teooria esindaja: tõi välja kriminaalse inimtüübi tunnusjooned: kongus nina; madal laup, suured lõualuud, kõrged põsenukid, vähene valutunne, terav nägemine.
  

Sotsiaalne teooria: domineerib tänapäeval. Alusepanijaks Edwin Sutherland (1883-1950). Ütles, et bioloogilised ja psühholoogilised faktorid on väheolulised ja kuritegevuse põhjused on sotsiaalsed. Peamiseks põhjuseks on läbikäimine kuritegelike inimestega, kuritegelikus keskkonnas üles kasvamine. Kurjategijad on enamasti vaesed. Ütles, et on ka rikaste inimeste kuritegevus: valgekrae kuritegevus (white collar crime )- kasutavad ona kõrget sotsiaalset positisooni, et rikkuda seadust. Nende kuriteod pole tavaliselt vägivaldsed. Nende karistada saamise tõenäosus on väike, sest nad ei jää sageli vahele; kui ka jäävad, siis neid ei karistata.
Deviantsed subkultuurid (teooria): Richard Cloward & Lloyd Ohlin. Kriminaalne subkultuur – selle all peetakse silmas organiseeritud kuritegevust. Tavaline majanduslik, ratsionaalne tegevus, mis on suunatud kasumi saamisele, ainult et seadusevastasel viisil. Konfliktne subkultuur – vägivallatsevate noorte jõugud. Eesmärk ongi lihtsalt teha kuritegusi, vägivallatseda, tegemist pole millegi ratsionaalsusega, eesmärk ongi vägivalla väljanäitamine, emotsioonide väljanäitamine jne. enamasti koosnevad suhteliselt noortest inimestest. Ühiskonnast eemaldunute (retreatist) subkultuurid – alkohoolikud, narkomaanid jne. Selle subkultuuri eesmärk on keelatud mõnuainete tarbimine, mitte ainult keelatud.
Sildistamise (labelling) teooria: Howard Becker. Selle järgi on kuritegevuse oluline mõjutaja just sildi külge panemine . Esmane deviantsus – pooljuhuslik. Edasi: sildistamine, stigmatiseerimine – esmase deviantsuse järel riputatakse inimesele mingi „silt“ külge. Teisene deviantsus – inimene võtab sildi omaks ja hakkabki deviantselt käituma.
Kuritegevuse paratamatus . Kas selle vastu saabki võidelda või seda ära kaotada. Sotsioloogilised teooriad selle kohta.
Emile Durkheim’i teooria:

• Kuritegevus on ühiskonnale kasulik
  
• Kuritegevus on ühiskonnale kasulik, kuna kurjategijale vastandumine tugevdab sotsiaalset solidaarsust
  
• Seetõttu on igas ühiskonnas kurjategijaid.
  
• Seda tänu sellele, et ühiskondlik teadvus defineerib alati mingi tegevuse kui norme rikkuva. Alati kui on ühiskonnas normid on ka mingid normide vastased tegevused.
  

Mänguteooria:

• Kuritegevus on austate inimeste kulul elamine
  
• Ainult ausatest inimestest koosnevas populatsioonis on kuritegevus väga kasulik.
  
• Seetõttu ilmuvad ausate inimeste keskele paratamatult kurjategijaid
  
• Kui kurjategijaid on ümbruses juba väga palju, siis pole kuritegevus enam kasulik
  
• Tasakaaluolukord – enamik inimesi on ausad, vähemus teeb kurja.
  

Tervis ja sotsiaalne keskkond
Haigus
Tervise sotsioloogiline uurimine. Suhteliselt uus uurimisvaldkond, nim meditsiinisotsioloogiaks, epidemioloogiaks, tervisepsühholoogiaks.
Lähenemine tervisele ja haigusele:

• Meditsiiniline mudel – tervis ja haigus on füsioloogilised nähtused, kogu inimkonna jaoks samad.
  
• Sotsioloogiline mudel – tervis ja haigus on kultuurispetsiifilised nähtused, erinevates kultuurides erinevad.
  

Sotsioloogilises mõttes võib jagada haigused kahte gruppi:

• Nakkushaigused – nakkavad mingisuguse haigustekitaja kaudu (gripp, katk, AIDS jt).
  
• Kroonilised haigused – tulenevad peamiselt elustiilist ja geneetilisest eelsoodumusest (südame veresoonkonna haigused, vähk jt)
  

Nakkuse leviku kiirus: kui palju uusi inimesi üks haige nakatab? Nakkusele vastuvõtlike indiviidide arv (sõltub rahvastikutihedusest ja ringiliikumisest); kui kaua nakatunud indiviid võib teisi nakatada (st kaua ta elus või haige püsib); parasiidi nakkavus (kui kiiresti kandub parasiit ühelt peremeesorganismilt teisele).
Nakkushaiguste ajalugu: kiviajal oli epideemiaid vähe, kuna asustustihendus oli väike. Nakkushaigused hakkasid levima kui tekkisid suuremad asulad ja inimesed hakaksid rohkem ringi liikuma. Olemasolevad haigused muutusid virulentsemateks (surmavateks), kuna haigusel ei olnud vaja, et haige elus püsiks. Hügeeni ja meditsiini areng viis nakkushaiguste sageduse jälle madalamaks.
Kroonilised haiguse: osatähtsus on inimkonna ajaloo jooksul kasvanud. Mida kõrgem on riigi majanduslik arengutase, seda väiksem on seal nakkushaiguste osakaal ja seda suurem on krooniliste haiguste osakaal.
Sotsiaalne klass ja tervis
Vaesemates sotsiaalsetes kihtides on kõrgem:

• Suremus
  
• Laste suremus
  
• Füüsiliste haiguste risk
  
• Vaimsete haiguste risk
  
• Õnnetusjuhtumite rist
  
• Suitsiidide arv
  
• Ülekaalulisus (lääne ühiskondades)
  

• Mitte-lääne ühiskondades on vaesemad kihid kõhnemad.
  

XIV loeng 02.12 (ptk 12, 16)
PEREKOND
Perekonna tüübid:

• Tuumikpere – abielupaar ja nende lapsed
  
• Laienenud pere – abielupaar, nende lapsed, nende sugulased (vanemad, õed, vennad)
  

Abielu tüübid:

• Monogaamia – üks mees ja üks naine
  
• Polügaamia – rohkem kui kaks abikaasat.
  

• Polügüünia – üks mees, mitu naist
  
• Polüandria – üks naine, mitu meest.
  

• Kultuuride sagedus ideaalse abielutüübi järgi ( andmebaas World Ethnographic Atlas):
  

• Monogaamne 24%
  
• Polügüünne 75%
  
• Polüandriline 1%
  

• Eesti Vabariigi perekonnaseadus par. 4. Mitme samaaegse abielu keeld – Abielu ei või sõlmida isikute vahel, kellest vähemalt üks on juba abielus.
  

Abikaasa valiku printsiibid:

• Eksogaamia – abikaasa valitakse väljaspoolt oma sugulaste gruppi. Ei abielluta oma lähisugulastega. See printsiip hoiab ära intsesti e verepilastuse.
  
• Endogaamia – abikaasa valitakse nende inimeste seast, kes kuuluvad valijaga samasse sotsiaalsesse gruppi (on samast rassist , rahvusest).
  
• Homogaamia – sarnaste omadustega inimeste abielu, positiivne paarivalik.
  
• Homofiilia – sarnase eelistamine.
  

Abikaasa valik:

• Abieluturg – paarilise otsimisele suunatud tegevus
  
• Sugude arvuline suhe – meeste arv naiste kohta
  
• Meeste defitsiit – seda tekitavad:
  

• sõjad
  
• suur kuritegevus ( mustade seas USAs)
  

• naiste defitsiit – seda tekitavad:
  

• tüdrukute vastu suunatud infantitsiid ( naissoost looteid tapetakse sagedamini kui meessoost).
  
• äärmuslikud elutingimused (metsik lääs).
  

Elukohavalik: kus uus abielupaar elama hakkab

• patrilokaalne – mehe sugulaste juurde (inimene on pigem patrilokaalne)
  
• matrilokaalne – naise sugulaste juurde
  
• neolokaalne – uude kohta, omaette.
  

Ka loomade puhul võib eristada:

• patrilokaalsed liigid (shimpans, inimene) – isased jäävad oma sugulaste juurde, emased rändavad grupist välja.
  
• Matrilokaalsed liigid (enamus imetajatest) – isased rändavad grupist välja)
  

Kultuuride sagedus elukoha valiku järgi (andmebaas World Ethnographic Atlas):

• Patrilokaalne 64 %
  
• Matrilokaalne 25%
  
• Neolokaalne 11%
  

Suguluse arvestamine :

Bilateraalne – lapse sugulasteks loetakse nii ema kui isa poolseid sugulasi .

Patrilineaarne põlvnemise arvestamine – lapse sugulaseks loetakse ainult tema isa poolseid sugulasi

Matrilineaarne – lapse sugulasteks loetakse ainult ema poolseid sugulasi. Avunkulaat – ema venna (st onu) tähtsus lapse kasvamisel.
Kultuuride sagedus ideaalse suguluse tüübi järgi (andmebaas World Ethnographic Atlas):

• Bilateraalne 38%
  
• Patrilineaarne 46%
  
• Matrilineaarne 16%
  

RELIGIOON
Religioon on sotsioloogia jaoks üks klassikalisemaid uurimisteemasid. Teoloogia – arutleb religiooni üle, eeldab üldiselt religiooni tõele vastavust. Religioonisotsioloogia – ei tegele religiooni sisuga, ei arutle selle tõesuse üle. Tegeleb pigem religiooni väliste aspektidega, nt kui palju on usklikke inimesi jne.
Religioossed uskumused:

• Animism – usk looduse hingestatusesse. Loodusrahvaste religioon. Kõige primitiivsem religioon.
  
• Totemism – usk inimgrupi seotusse mingi looma- või taimeliigiga. Igal grupil on oma tootem (hundi klann , jänese klann). Tootemi suhtes on erilised käitumisreeglid. Toteism tänapäeval:
  
• Teism – usk teispoolsuses elavatese jumalustesse, kes kontrollivad siinpoolsust.
  

• Polüteism (Antiik- Kreeka ja Rooma usundid) – palju jumalaid, kes on enamvähem võrdsed üksteisega.
  
• Monoteisim ( Kristlus , Islam ) – üks ainujumal.
  

Religiooni universaalsus:

• Kultuuriuniversaalid – sotisaalsed nähtused, mis esinevad kõikides kultuurides. Arvatakse, et religioon on üks peamisi kultuuriuniversaalne. Ehk kõikides ühiskondades on mingisugune religioon olemas.
  

Seletused religiooni universaalsusele e kust religioon tuleb?

• Religioosne seletus: üleloomulik maailm ilmutab end inimestele, selline maailm on tegelikult olemas
  
• Psühholoogiline seletus: religioon tuleneb inimloomusest.
  
• Sotsioloogiline seletus: religioon tuleneb ühiskondliku elu loomusest.
  

Psühholoogiline seletus:

• Edward B Tylor : Inimesed tahavad seletada: loodusnähtusi (äike); enda hingeelu (unenäod). Uskumine hinge.
  
• Sigmund Freud: religioossed uskumused tekivad suhetest vanematega. Üleloomulikud olendid on isa sümbolid; kui inimene kardab jumalat, kardab ta tegelikult oma isa.
  
• Ökoloogline sotsiaalpsühholoogia: inimestel on kaasasündinud kalduvus omistada maailmale inimlikke omadusi. Selline kalduvus on kasulik inimestega suhtlemisel, muude asjade puhul viib valede järeldusteni.
  

Sotsioloogiline seletus:

• Emile Durkheim: ütles, et religioon on tegelikult ühiskonna peegeldus , ühiskonna austamine, ühiskond on nagu jumal.
  

• Religioon – pühade nähtustega seotud uskumused ja kätiumised
  
• Religioon on ühiskonna enesepeegeldus
  
• Jumaluste kaudu austavad inimesed tegelikult ühiskonda
  
• Religioosne doktriin peaks peegeldama ühiskonda. Näiteks: hierarhilistes ühiskondades on jumalused hierarhilistes suhetes.
  
• Religioon aitab kaasa inimeste vahelisele solidaarsusele
  
• Rituaalide käigus kinnistavad inimesed omavahelisi suhteid.
  

• Karl Marx konfliktiparadigma: relgioon on olemas, sest see aitab kaasa valitseva klassi võimule. Marx ei esitanud süstemaatilist religiooni käsitlust. Religioon on „oopium rahvale“. Religioon soodustab alamklasside kuulekust. Teodiike – jumala õigustamine, jumala tegude põhjendamine.
  
• Max Weber: tegeles pigem konkreetsete religioonide kui religiooni olemusega. Ütles, et protestatism aitas kaasa kapitalismi tekkele. Jaotas religioonid:
  

• Maailmaga kohanevad (islam, judaism ) – aitavad ilmalikus maailmas toime tulla.
  
• Maailmast loobuvad religioonid ( budism ) – inimesed peaksid ilmalikust maailmast kõrvale hoidma, tegelema kõrgemate teemadega.
  

Konkreetsetest sotsioloogilistest uurimustest
Inimese suhe religiooniga. Religiooni mõõtmine:

• Religiooniga seotud käitumine - kui tihti käib kirikus, kas kuulub kogudusse.
  
• Religioossed uskumused – kui tugev on inimese usk
  
• Religioosne kuuluvus, usulahk , islam, katoliiklus , protestantism, budism, maausk, ateism , puudub...
  
• Väline (extrinsic) religioossus – usklik on usu teiste poolt vastu võtnud, pole seda ise läbi tunnetanud; pole religiooni internaliseeriunud. Religiooni väline aspekt.
  
• Sisemine (intrinsici) religioossus – usklik on oma usus tõeliselt veendunud. Religioossuse sisemine aspekt.
  

Sekulariseerumine : tähendab religiooni tähtsuse vähenemist. 20.sajandil (ja ka ilmselt varem) toimus lääneriikides sekulariseerumine. Viimastel aastatel tundub see protsess olevat peatunud.
Tsivilreligioon: Robert Bellah: ilmaliku võimu saamine religioosse austuse objektiks. Tsiviilreligioon sisaldab samu elemente, mis tavaline relisioon: rituaalid, püha tekst, suur juht, kõrgem olend , religioossed spetsialistid ( vaimulikud ).
XV loeng 09.12 (ptk 23)
KOLLEKTIIVNE KÄITUMINE
Klassikaline sotsioloogiline käitumine. Kollektiivne käitumine – mitme inimse teineteisest sõltuv või ühisest stiimulist lähtuv käitumine. On arvatud, et inimeste grupp ( kollektiiv ) on midagi enamat kui liikmete summa. Kollektiiv on võimeline tegeme asju, mida üks inimene üksinda ei ole
Kollektiivse käitumise vormid:

• Pikaajaline ja organiseeritud: nt sotsiaalne liikumine; organisatsioon
  
• Lühiajaline ja organiseeritud: revolutsioon; kontsert
  
• Pikaajaline ja spontaanne: turumajandus ; avalik arvamus
  
• Lühiajaline ja spontaanne: märatsev hulk; börsimull.
  

Lühiajaline ja spontaanne:

• Arvatakse, et inimeste grupid või massid võivad spontaanselt teha asju, mida selle liikmed polnud planeerinud ja mida nad ei tahtnud teha
  
• Grupidünaamika uuringud – gruppide tekke ja funktsioneerimise uurimine
  

Grupi mõju indiidile:

• Grupi kahjulik mõju: deindividuatsioon või sotsiaalne looderdamine
  

Hulkade psühholoogia: Gustav Le Bon ( 1895 ): teiste inimeste keskel muutub inimese käitumine tundmatuseni. Anonüümsus: inimese personaalne vastutus väheneb. Mõjutatavus: teiste inimeste mõjule allumine suureneb.
Tänapäevases sotsiaalpsühholoogias nim seda deindividuatsiooniks. Inimesel kaob individuaalsus kui nad viibivad teiste inimeste keskel. Vaadatakse kuidas inimene käitub kollektiivses situatsioonis. Olukord, kus inimesed grupis ei pööra teistele grupiliikmetele tähelepanu kui üksikisikule: tekib anonüümsuse tunne, vastutustunde kadumine, sisemiste piirangute kadumine. Deindividuatsioon võib esile kutsuda normidevastast käitumist: varastamine, petmine, röövimine; vägivald asjade ja inimeste suhtes; teiste inimeste abistamisest keeldumine .
Sotsialne looderdamine: inimene töötab grupis väiksema intensiivsusega kui üksi olles. Eeldusel, et tema individuaalne panus grupis pole kindlaks tehtav. Uuringud näitavad, et looderdamist mõjutavad enim grupi suurus (mida suurem), kui inimene on pärit lääne ühiskonnast, kui inimene on mees. Kui ülesanne on meeldiv siis on vähem looderdamist.

• Grupi kasulik mõju: sotsiaalne soodustamine ja sünergia.
  

Sotsiaalne soodustamine: teiste inimeste keskel olles teeb inimene tihti paremat tööd kui üksi olles.
Mõnikord teiste inimeste juuresolek siiski alandab tegevuse efektiivsust . Sotsiaalse soodustamise eksperimendid ütlevad, et sotsiaalset soodustamist mõjutavad see kui ülesanne on lihtne, ei soodusta kui ülesanne on keetuline. Kui enesehinnang on kõrge siis see soodustab töö tegemist; kui enesehinnang on madal siis see ei soodusta töö tegemist.
Pikaajaline ja spontaanne
Turumajandus – isereguleeriv kollektiiv: Adam Smith (1723-1970) – iseenda huvides vabalt tegutsevad inimesed aitavad kaasa üldise heaolu kasvule. „Nähtamatu käsi“ suunab majandust efektiivsema ressursside paigutuse suunas. JA Friedrich A. von Hayek (1899-1992) – vabas turumajanduses (tehakse kõike kõige efektiivsemalt) tekib spntaanselt efektiivsem süsteem kui tsentraalse planeerimise teel. Turg on kõige täiuslikum „aju“ meie planeedil.
Organiseeritud ja pikaajaline
Sotsiaalsed liikumised: peetakse silmas mingisuguse hulga inimeste läbimõeldud tegutsemist mingi ühise eesmärgi nimel. Enamasti peetakse silmas poliitilist saavutust aga see võib olla ka poliitikast väljapool seises liikumine. Peetakse silmas 4 liikumist:

Reformistlik liikumine – tahab saavutada muutusi olemasoleva sotsiaalse süsteemi sees; tahab saavutada muutusi järgides süsteemi reegleid.

Revolutsiooniline liikumine –tahab olemasolevat süsteemi kaotatda, tahab kehtestada uusi reegleid, või saavutada muutusi reeglite vastaselt

Konservatiivne liikumine – tahab olemasolevat süsteemi säilitada; astub vastu süsteemi muuta soovivatele jõududele.

Utopistlik liikumine – loodab saavutada ideaalset elukorraldust „kõrgemate jõudude“ abil.
Kollektiivse tegevuse loogika . Mancur Olson. Ühise eesmärgi nimel tegutsev grupp pole konfliktivaba. Kui paljud inimesed tegutsevad ühise eesmärgi nimel, siis on igaühe jaoks kasulik viilida ja lasta teistel töö ära teha. Nt iga inimene on huvitatud sellest, et maksud laekuksid riigile, aga keegi ei taha neid ise maksta. VÕI avalik kaup e ühishüved – selline hüve mida saavad kasutada kõik, kasutamist ei saa keelata. Väiksed grupid on efektiivsemad, sest kasum jaotub vähemate inimeste vahel ja tegevust on kergem organiseerida. Selle järgi võib teha järelduse, et vähemusgrupid domineerivad ühiskonnas, sest neil on kergem oma tegevust organiseerida.
Revolutsioon. Üks tuntumaid teooriad tuleneb James Davies’lt. Ütleb, et revolutsiooni põhjustab enamasti inimeste ootuste ja tegelike elutingimuste erinevus. Seega kui ootused kasvavad kiiremini kui tegelikud võimalused, on oht revoltusiooni tekkeks.
Vahelepõige: Lisateema: AVALIK ARVAMUS
Avaliku arvamuse mõiste kaks külge:
Avalikkuses esitatud arvamused
Enamise inimeste arvamus
Jürgen Habermas: avalikkuse kujunemine
George Gallup: public opinion research. Võttis avaliku arvamuse mõiste selles tähenduses kasutusele.
Arvamusliidrid, ajakirjanikud, vaimueliit
Tavaline inimene, rohujuure tasand
Meedia analüüs (kontent-, diskursuse analüüs)
Ankeetküsitlus, valimistulemus
Häälekas vähemus
Vaikiv evamus
Avalik meedia mõjutab enamuse arvamust.
Enamuse arvamuse tajumine :

• Väärkonsensus (false consensus) – inimesed ülehindavad üksteise arvamuste sarnasust.
  
• Pluralistlik ignorantsus (pluralistic ignorance) – inimesed peavad ennast teistest rohkem erinevaks, kui nad tegelikult on.
  

XVI loeng 16.12 (ptk 19, 20, 21)
SOTSIAALSED MUUTUSED
Mis on sotsiaalne muutus?

• Muutus – seisundite vahetus
  
• Areng – keerukustumine
  
• Evolutsioon – keerukustumine suuremal skaalal
  
• Progress – täiustumine, muutus, millele antakse hinnang (regress – allakäik)
  

Muutuste teooriad
Evolutsionism. Tähendab teooriat, mille järgi kõik ühiskonnad:

Läbivad ajaloo jooksul samad arengutapid (kindlad arengustaadiumid, mida kõik inimühiskonnad peaksid läbima);

Muutuvad aja jooksul keerulisemaks ja täiuslikemateks.
Erinevad ühiskonnad viibivad erinevates arengufaasides ( arenguetapid : aluses on primitiivne etapp, lõpus keeruline etapp). Evolutsiooniteooria oli kõige populaarsem 19.sajandi II poolel, seda seoti erinevate teadusaladega. Kujunes välja Darwini mõjul.
Mõjukas evolutsionist oli Lewis H. Morgan (1818-1881) - kultuuri areng läbib teatud staadiumite:
1.metslus – inimese teke, jahipidamine , tule kasutamine, keele teke
2.barbaarsus - aiaviljelus, loomade kodustamine, eraomand
3. tsivilisatsioon – põlluharimine, võimsad riigid.
Iga ühsikond on mingis staadiumis . Kõik ühiskonnad ei pruugi kõiki staadiumeid läbida, vaid hüppavad ühest staadiumist teise.
Edward B. Tylor (1832-1917), käsitles ühiskonna arengut läbi religiooni. Religiooni arenguastmed :

• Animism – on kõige primitiivsem
  
• Polüteism
  
• Monoteism – kõige täiuslikum ja parem.
  

Varsti hakati neid teooriad kritiseerima, et ühiskonnad ei läbi teatud kindlaid staadiume.
Singulaarsuse tulek (teooria). Inimkonna areng on arenemas järjest kiiremas tempos. Tänapäevane teooria. Autor Ray Kurzweil . Tähtsad sündmused toimuvad järjest kiiremini, vanasti toimusid tähtsad sündmused väga pika perioodi vältel. Lõpuks jõutaksegi singulaarsuseni – ehk pidevalt toimub midagi uut, radikaalsed muutused, uued tehnoloogilised leiutised jne. See on isegi negatiivne inimeste jaoks, sest inimesed ei suuda kohanenda uute asjadega.
Tsükliteooria. Teine klassikaline arusaam, mis on väga vana. Seisneb selles, et ühiskonna ajaloos toimuvad teatud tsüklit, ajalugu koosneb korduvatest tsüklitest, et mingi aja pärast tuleb mingi tsükkel tagasi.
Giovanni Baptista Vico ( 1668 -1744). Maailma ajaloos kordub tsükkel:

• Jumalate aeg...
  
• Kangelaste aeg...
  
• ... vaata järgi
  

Osvald Spengler (1880-1936). Primitiivsed kultuurid – seisavad väljaspool ajalugu, neis ei toimu arengut. Kõrgkultuurid – tekivad aeg-ajalt primitiivsest kultuurist mingi idee mõjul. Iga kõrgkultuur läbib teatud arengufaasid: kultuur: kasvufaas ja tsivilisatsioon: languste faak (ei pakuta midagi uut, toimub mandumine). Selleg järgi on inimkonna ajaloos olnud 8 kõrgkultuuri (kõigis neis on olnud kultuuri ja tsivilisatsiooni staadium: Egiptuse, Babüloonia, Hiina, India, Araabia , Mehhiko (Asteegi), Antiik (kultuur: Vana-Kreeka ja tsivilisatsioon: Vana-Rooma), Õhtumaa (Euroopa) (kultuur: keskaeg ja tsivilisatsioon: uusaeg). Tema teooria oli eriti populaarne pärasti I maailmasõda, siis olid levinud pessimistlikud vaated.
Põlvkondade tsüklid. Teatud perioodi/ajavahemiku jooksul sündinud inimestest. Teooria näite USA baasil 20.sajandil, arendajad /loojad William Strauss ja Neil Howe. Põlvkondadel on teatud ühised kogemused. Selle järgi on peamiselt kolm tüüpi: idealistlik , realistlik, kohusetundlik , passiivne põlvkond.
Diffusionism. 19.sajandist pärit teooria, seostab ühiskonna arengut asjade ja ideede levikuga ühest piirkonnast teise. Ühiskonna ajalugu koosneb:

• Innovatsioon
  
• Innovatsiooni diffusioon (levivad ruumiliselt laiali)
  

Ei ole olemas mingit üldist arengutrendi, ühiskonna areng on üsna juhuslik.
Oluline nähtus selle teooria juures: immiteerimine ehk jäljendamine. Sellele nähtusele on oma teooria üles ehitanud Gabriel Tarde (1843- 1904 ): Inimteerimine on olulisim sotsiaalne protsess, sotsiaalse elu ja muutuste alus. Imiteermise teel levivad ka näiteks enesetapud (vaidles Durkheimiga). Innovatsioonid sünnivad erinevate sotsiaalsete mõjude kombineerumisest ühes indiviidis. Innovatsioon levib ringina algpunktist imiteerimise teel laiali.
Kaariku diffusioon – kaarikute levik.
Kaoseteooria. Pärineb eelkõige loodusteadustest, füüsikast jne, on püütud rakendada ka sotsiaalteadustes. Kaos – tähendab süsteemi ettearvamatut käitumist. Kaootiline käitumine on iseloomulik just keerukatele süsteemidele, lihtsamad süsteemid käiutvad etteaimatavalt. Inimühiskond kuulub nende alla ja nende puhul saab rääkida kaootilisest arengut. Tasakaal – mingi aja jooksul püsiv olukord. Tasakaal on ebastabiilne nähtus, väikene mõjutus võib süsteemi tasakaalust välja lüüa. Liblika efekt – põhimõtteliselt on võimalik, et liblika tiivalöögid ühel pool Vaikset Ookeani võivad põhjustada orkaani teisel pool.
Bifurkatsioon – hetk, mil süsteem võib võrdse tõenäosusega areneda kahes erinevas suunas; millise suuna süsteem „valib“ ei ole võimalik öelda, see sõltub juhusest. Ka ühiskonna puhul võib välja tuua stabiilsed perioodid, kindel areng; mingi hetk, ebastabiilsel perioodil võib ükskõik mida juhtuda, pannes paika, mis võib kaugemas perioodis juhtuda.
Juri Lotman. On samuti rääkinud kaoseteooriast. On rääkinud kultuuri arengus kahte sorti perioode: stabiilne areng, etteennustatav, plahvatus , selle tulemusi pole võimalik varasema ajaloo baasil ennustada. Plahvatuse tagajärje otsustab juhus . Ühiskonnas on kahte moodi arenevaid süsteeme: aeglane, ühtlane, etteennustatav areng (majandus, keel); hüppeline, ettearvamatu areng (kunst ja poliitika).
„UUE AJASTU TEOORIAD“
Teooriad, mis ei räägi mitte ühiskonna arengust üldiselt, vaid ainult praegusest ajast ja asjast , mis varsti saabub. Räägib kaasaegsetest sotsiaalsetest protsessidest, mis on hiljuti toimunud või hakavad vasrti toimuma:

• Industrialiseerumine
  
• Moderniseerumine
  
• Urbaniseerumine
  
• Sekulariseerumine
  
• Postindustrialiseerumine
  
• Postmoderniseerumine
  
• Globaliseerumine
  
• MacDonaldiseerumine
  
• Facebookiseerumine
  

Peamised ajaloo perioodid viimastel sajanditel:
MAJANDUS: põllumajanduslik ühsikond -> industriaalne ühiskond -> postindustriaalne ühiskond;
KULTUUR: traditsiooniline ühiskond - >modernistlik ühiskond -> postmodernistlik ühiskond.
Maailma majanduslik ajalugu. Gregory Clarck „Farewell to Alms“. Malthuse lõks: mida paremad tingimused, seda rohkem inimesed paljunevad, samas siis ei jagu kõigile ressursse ja surevad ära.
Industrialiseerumine. Ameerikaliku teooria autor Walt W. Rostow. Pakkus välja teooria, kuhu suunas ühiskond peaks arenema: majanduskasvu ja industrialiseerumise teooria. Praegused jõukad lääneriigid on need, kus omal ajal toimus industriaalrevolutsioon kõige varem. Kui arengumaad tahavad jõuda samale tasemele lääneriikidega, siis peavad nad läbi tegema samasuguse arengu. Vaesed riigid peaksid tõstma kaubavahetust arenenud lääneriikidega, nendest eeskuju võtma, investeeringuid meelitama. Lääneriigid peaksid sekkuma arengumaade majandusse, neid aitama, investeerima.
Eelnevale vastandub sõltuvusteooria. Need riigid, mison praegu jõukad lääneriigid on omaaegsed koloniaalimpeeriumid, nende rikkus tuleneb koloniaalmaade ekspluateerimisest. Aasia, Aafrika jms riigid ei pea arenema nii nagu lääneriigid. Arengumaade majajäämuse põhjus on sõltuvus lääneriikidest ( neokolonialism ): lääneriigid maksavad tööjõu ja tooraine eest vähe; välislaenud, välisinvesteeringud tekitavad sõltuvust. Majandusarengu jaoks tuleks seda sõltuvust vähendada.
Maailmasüsteemi teooria. Autor Immanuel Wallerstein . On kõige võimsamad riigid (domineerivad); siis on vähemtähtsamad riigid, mida ekspluateeritakse rikkamate riikide poolt ja siis on nii-öelda mahedad/vahepealsed/neutraalsed riigid.
Tsivilisatsioonide teooria. Samuel P. Huntington . Selle järgi võib maailma riigid jagada umbes 10konna tsivilisatsiooni vahel, sarnase kutluuri taustaga riigid. Nt lääne, ortodoksne tsivilisatsioon. Tema järgi on pärast külma sõja lõppu tsivilisatsioonid muutunud väga oluliseks, eriti poliitika mõjutamise osas. Konfliktipiirkonnad on need, kus kaks tsivilisatsiooni puutuvad kokku.
Postmodernismi teooria. Sellel on kaks tähendust: ajastu ja teooria.
Ajastute kesksed ideed:
MODERNISM: paratamatus, eesmärgipärasus, hierarhia, keskus, produkt, teos, sügavus, tõsidus, semantika (tähendus), sümbolism. Kunstis on mingi peidetud tähendus ja selle otsimine, sügavus.
POSTMODERNISM: juhus, mängulisus, anarhia , hajumine, ääreala, loomine, protsess, pealispind, iroonia , retoorika (esitus), dadaism. Kunstil ei ole mingisugust tähendust.
Postmodernistlik teooria: tuntuim esindaja Jean Baudrillard. Väärtuste liigid: kasvatus-, vahetus- ja tähendusväärtus. Tähendusväärtus on postmodernistlikus maailmas tähtsaim; inimene tarbib eelkõige sümbolit. Hüperreaalsus – reaalsuse ja simulatsiooni piiride hägustumine; reaalsuse kujutis muutub inimese jaoks reaalsemaks kui algne reaalsus .
46