Sissejuhatus sotsioloogiasse (0)

Sissejuhatus sotsioloogiasse
Õpik – Hess, B.B., Markson, E.W. & Stein , P.J Sotsioloogia. Tallinn: Külim, 2001.
Eksam: 6.jaanuar või 13.jaanuar (korduseksam 27.jaanuar). Valikvastustega enamjaolt.
Referaat. Tähtaeg 18.detsember. Teaduslikust artiklist
I loeng 2.09.14 (ptk 1)
MIS ON SOTSIOLOOGIA? Mis on teadus?
Sotsioloogia mõiste: ühiskonnateadus (eesti keeles). Mõiste võeti kasutusele August Comte ( 1798 -1857) poolt 19.sajandil socius ( kaaslane , kaaslus, seltskond ) – logos (õpetus, teadmine) =õpetus inimeste koos-olemisest
Teadused kõige üldisemalt jagunevad: loodusteadusteks (sh. täppisteadused) ja sotsiaalteadusteks (sh humanitaarteadused). Sotsioloogia kuulub sotsiaalteaduste alla. Sotsiaalteadused on näiteks: sotsioloogia, psühholoogia, majandusteadus , politoloogia, õigusteadus, ajalooteadus , kultuuriantropoloogia ( etnoloogia ), inimgeoraafia, keeleteadus ...

• Psühholoogia vs sotsioloogia: psühholoogia keskendub rohkem üksikindiviidile, sotsioloogia uurib suuremaid inimhulkasid. Psühholoogia uurib tihti inimest lahus sotsiaalsest keskkonnast, sotsioloogia uurib indiviidi seoses tema sotsiaalse keskkonnaga ja indiviidide kooslusi.
  
• Majandusteadus vs sotsioloogia: majandusteadus uurib „majanduslikke“ nähtusi, sotsioloogia uurib ka teisi sotsiaalseid nähtusi peale „majanduslike“. Majandusteadus eeldab, et inimesed on egoistid , kes püüavad saavutada võimalikult suurt kasumit, sotsioloogia ei eelda et inimesed on egoistid.
  
• Õigusteadus vs sotsioloogia: õigusteaduse eesmärk on uurida õigust, seadusi, sotsoloog ei uuri sisu, ei kommenteeri seda, uurib tavaliselt õigusnormide välist külge, kuidas inimesed on nendega rahul. Õigusteadlane aga analüüsib ja kritiseerib õigusnormide sisu. Sotsioloogia ei uuri ainult õigust. Oluline vahe on lähenemisviisis.
  
• Ajalooteadus vs sotsioloogia: ajalooteadus uurib minevikus toimunut, sotsioloogia tänapäeval toimuvat. Ajaloollase eesmärgiks on anda konkreetsete sündmuste täpne kirjeldus, sotsioloogi eesmärgiks uurida üldiseid seaduspärasusi, mitte konkreetseid sündmusi.
  
• Kultuuriantropoloogia vs sotsioloogia. Antropoloogid uurivad „võõraid“ kultuure enamasti, uurib „meie“ (st.) lääne kultuure. Antropoloogi eesmärgiks on kommete ja käitumisviiside täpne kirjeldamine, sotsioloogi eesmärgiks on pigem käitumise põhjuste väljaselgitamine, kui käitumise kirjeldamine.
  

Wilhelm Wundt ( 1832 -1920) – sotsioloogial pole eraldi uurimisobjekti, mida ükski teine sotsiaalteadus juba ei uuriks. Seepärast peab sotsioloogia tegelema sotsiaalteaduste filosoofiliste ja metodoloogiliste alustega. Uurib kogu ühiskonda, kõiki valdkondi kokku.
Mis on teadus? Teaduse „ametlik“ definitsioon – teadus on reaalsuse tunnetamise ja mõtestamise eriline vorm.. Ka tavamõtlemine, religioon , kunst on reaalsuse tunnetamise vorm.
Teaduslik vs tavamõtlemine: teaduslik teadmine on süsteemne, ei sisalda loogilisi vastuolusid, on kontrollitav, päritolu on teada. Tavateadmine sisaldab vastuolulisi väiteid, sisaldab kontrollimatuid väiteid, päritolu on tihti ebaselge . Tavamõtlemine ei lase tihti end vastuoludest häirida, teadus leiab, et vastuoludest tuleb lahti saada, need saavad tihti uute uurimuste lähtekohaks.
Teadmise kontrollitavus: tavamõtlemine, et tihti ei ole arvamust võimalik tõestada ega kummutada. Teaduses on selge, mida peab tegema, et näha kas väide vastab tõele, sisaldades siiski ka kontrollimatuid väiteid.
Teadmiste päritolu: tavamõtlemine, tüüpilised selgitused teadmise allika koha „ see on ju loogiline, „aga see on elu aeg nii olnud“ jne. Teadus, aktsepteeritavad selgitused teadmiste päritolu kohta, teadmine on pärit minu enda uurimusest, teadmine on pärit kellegi teise uurimusest.
Tavainimese kriitika sotsiaalteaduste suhtes.
Teadust on vaja, et tõestada midagi, vahest ka asju, mis on inimestele intuitiivselt juba teada.. või siis see hoopis ümber lükata.
Peamised teoreetilised vastuolud sotsioloogias .

• Positiivne vs normatiivne vastuolu. Milline on teadlase roll? Positiivne: teadlase ülesanne on uurida, kuidas asjad tegelikult on; milline on tõde. Sotsioloog peab jääma kõrvaltvaatajaks, piirduma ühiskonna kirjeldamise ja seletamisega. Normatiivne: teadlase ülesanne on öelda, kuidas asjad peavad olema; kuidas oleks hea – anda hinnanguid. Sotsioloog peab ühiskonna ellu aktiivselt sekkuma – inimesi õpetama, kui vaja siis kritiseerima.
  
• Loodusteaduslik lähenemine vs vaimuteaduslik lähenemine. Kas sotsiaalteadused peavad eeskuju võtma loodusteadustest? Loodusteaduslik lähenemine: sotsiaalteadused peavad püüdlema loodusteadusliku lähenemise poole. Inimesi tuleb uurida väliste põhjuste kaudu. Vaimuteaduslik lähenemine: inimesi uurivad teadused (vaimuteadused) on erilised. Inimest tuleb eelkõige mõista.
  
• Mikro -sotsioloogia vs makro-sotsioloogia. Millisel tasandil tuleb uurida sotsiaalset maailma? Mikro-sotsioloogia: tuleb uurida inimeste vahetut suhtlemist. Makrto-sotsioloogia – uurida tuleb suure-mastaabilisi nähtusi – gruppe, organisatsioon ja ühiskonda tervikuna .
  
• Nature (loomus) vs nurture (kasvatus). Milline on inimloomus ? Nature: inimese põhiloomus on geenides, kaasa sündinud. Nurture: inimese põhiloomus on omandatud kogemuse käigus, kaasa on sündinud ainult kõige üldisemad omadused.
  
• Ratsionalism vs romantism . Milline on inimloomus: ratsionalis: inimene on mõistuspärane egoist . Romantism: inimene on emotsionaalne.
  

Sotsioloogiline kujutlusvõime
Charles Wright Mills : sotsioloogiline kujutlusvõime on oskus näha inimeste elu ja probleeme laiemas sotsiaalses kontekstis. Võime tuua välja erinevaid seletusi (võimalikke).
Tegevused mõjutavad inimesi vastastikku.
Ka tavalised igapäevased asjad võivad tekitada palju küsimusi.
II loeng 09.02 (ptk 2)
SOTSIOLOOGILISE UURIMISE MEETODID
Teaduse eesmärgid sotsioloogias. Kirjeldamine ehk uuritava objekti oluliste omaduste kindlaks tegemine. Teiseks etapiks on seletamine ehk põhjuste väljaselgitamine. Järgmiseks ennusamine – objekti tuleviku kohta järelduste tegemine – kuidas uuritav eeldatavasti tulevikus käitub jne. Mõjutamine – maailma muutmine endale soovitavas suunas. Teaduslik mõjutamine on efektiivsem kui igapäevane mõjutamine.
Teaduse komponendid:

• Empiiria – ütleb, mis tegelikult maailmas toimub. Uute andmete kogumine ja nende analüüs.ütleb teooriale millised ideed vastavad tõele.
  
• Teooria – mis teooria järgi maailmas peaks toimuma. Süstemaatilised ideed mingi valdkonna kohta. Ütleb empiiriale mille kohta andmeid koguda.
  

Teadlaste hulgas on empiirikud ja teoreetikud.
Teaduslike uurimuste tüübid:
Empiiriline uurimus – kogutakse uusi andmeid uurimisobjektide kohta, neid analüüsitakse ja tõlgendatakse.
Teoreetiline uurimus – uute ideede loomine ja analüüs.
Ülevaateuurimus – ülevaate andmine varem tehtud empiiriliste uurimuste tulemustest. Ei koguta andmeid, vaid tegeletakse varajastemate andmetega . Meta -analüüs – statistiline analüüs, mis tehakse varem toimunud uurimustega.
Metodoloogiline uurimus – põhieesmärgiks on uurimismeetodi proovimine, mitte uue sisulise teadmise saamine. Oluline on uute andmetekogumise viisi järgiproovimine.
Kõige traditsioonilisem on empiiriline uurimus.
Empiirilise uurimise etapid:

Probleemi püstitamine

Hüpoteesi püstitamine

Andmete kogumine

Andmete analüüs

Järelduste tegemine
Teaduslik probleem – uurija poolne idee selle kohta, mida tasub uurida, mida pole veel piisavalt uuritud, mida pole adekvaatselt uuritud, mille kohta on saadud vastukäivaid tulemusi jne. Probleem peaks ideaalis tulenema varajasemast teadmisest.
Muutuja – need nähtused, mida uurija kavatseb mõõta, mille kohta hakatakse infot koguma. Paika on vaja panna paika muutujad. Sõltumatud muutuja – mõjutavad sõltuvat muutujat. Sõltuv muutuja – on mõjutatud millegi poolt.
Konstandid – nöhtused mis ei varieeru ja mida pole seega mõtet mõõta.
Hüpotees – kuidas asjad maailmas uurija arvates on. Hüpotees väljendab tihti seost sõltumatu ja sõltuva muutuja vahelist. Pole alati ka kohustust hüpoteesi sõnastada.
Andmete kogumine – neid ei ole vaja alati isiklikult koguda. Mõnikord saab kasutada teiste poolt v arem kogutud andmeid. On näiteks erinevaid avalikke andmebaase. Siiski on see endiselt empiiriline uurimus.
Peamised sotsiaalteaduslikud andmekogumise meetodid:

• Küsitlus – nt ankeetküsitlus (tüüpiline) kogum standardiseeritud küsimusi. Küsimused on enamasti suletud, vastusevariandid on ette antud.
  
• Intervjuu – inimest küsitletakse põhjalikumalt, tegetud on avatud küsimustega. Võimaldab saada põhjalikumat infot, samas pole võimalik niipalju inimesi uurida. Olulisemad mõisted:
  

• Populatsioon e üldkogum – inimeste hulk, kelle kohta tahetakse infot saada.
  
• Valim – inimeste hulk, keda me reaalselt küsitleme. Kas valim esindab ikkagi populatsiooni? Probleem
  
• Valimi representatiivsus e esinduslikkus – kui hästi valim populatsiooni esindab.
  
• Juhuvalik – selline valim, mis on populatsioonist juhuslikult valitud. Seega on see ka esinduslikum, kuna need peaksid esindama kõikvõimalikke inimtüüpe populatsioonist. Valim võiks olla ka võimalikult suur, mis tõstab selle usaldusväärsiust. Tavaliselt on valimi suusrus kuskil 1000 inimest.
  

• Ajalugu ANKEETKÜSITLUSE: George Gallup ankeetküsitluse meetodi pioneer , uuris poliitilisi eelistusi.
  

Vaatlus :
Osalusvaatlus – uurija osaleb uuritavate inimeste elus ja tegevuses; eesmärgiks on anda põhjalik ülevaade uuritava inimgrupi elust ja kommetest. Ajalugu: Bronislav Malinowski .
Mitte-osalusvaatlus – uurija püüab vaadelda inimesi nii, et vaadeldavad ei tea, et neid vaadeldakse. Uurija üritab olla nähtamatu. Nt Laud Humphreys.
Eksperiment – peetakse tihti kõige täiuslikumaks. Uurija kontrollib täielikult olukorda. Uurija ise manipuleerib mingit sõltumatut muutujat vaadates kuidas see mõjub sõltuvale muutujale.
Dokumentide analüüs/kogumine. Inimtegevuse produktide uurimine , nt kirjalikud materjalid, pildilised materjalid..
Andmete tüübid: peamiselt ankeetküsitluse andmete puhul. Läbilõikelised andmed – andmed, mis aon kogutud ühel ajahetkel, annavad mingi läbilõike; unimesi uuritakse vaid korra; longitudinaalsed (pikilõikelised) andmed - andmete kogumine samade indiviidide kohta erinevatel ajahetkedel, st samu inimesi uuritakse korduvalt (ei ole anonüümne).
Andmete analüüs: meetodid : kvantitatiivsed meetodid ja kvalitatiivsed meetodid.
Kvantitatiivne meetod on põhimõtteliselt statistika – andmete analüüs statistilisete meetoditega, tulemuse esitamine arvude keeles. Lihtne kirjeldav statistika – loendamine, keskmine, protsent, suhtarvud ...keerulisem statistika – korrelatsioon , regressioonanalüüs, kontentanalüüs...
Korrelatsioonianalüüs – vaja on selgeks teha seos kahe muutuja vahel. Positiivne korrelatsioon – ühe muutuja muutudes kasvab ka teine muutuja. Eksamil on vaja teada, mis asi on korrelatsioon. Maksimaalne korrelatsioon on +1 ja minimaalne -1.
Kvalitatiivsed meetodid. Andmete analüüs vähem rangete ja mitte-matemaatiliste meetodite abil.
Diskursuse analüüs. Diskursus – kirjalik või pildiline tekst. Ridadevahelt öeldakse midagi.
Semiootiline analüüs. Semiootika - teadus märkidest ja tähendustest.
Albert Camus „Võõras“
Järelduste tegemine. Milline on uuringu tulemuste teaduslik tähendus, kuidas sobivad tulemused kokku teiste uurijate tulemustega? Milline on tulemuste praktiline väärtus. Alati ei ole praktilist kasu, väärtust. Sageli puudub otsene praktiline väärtus. Heaks kombeks on öelda, mida tasuks edasi uurida?
Teadusliku uuringu eetika : „suured“ eetilised probleemid – teaduse võimalik halb mõju maailmale. Uuringu tulemused võivad kellelegi kahju teha. Uuringu protsess võib kellelegi kahju teha.
Ka „väikesed“ eetilsied probleemid- teadlaste omavahelised suhtlemise probleemid. Andmete tulemuste „varastamine“ teiselt uurijalt; ebaviisakas kriitika teise uurija suhtes jne..
III loeng 19.09 (ptk 1)
SOTSIOLOOGIA AJALUGU
Teaduse ajaloo kaks tahku:

• Ideede ajalugu – teooriad, koolkonnad, voolud , uurimistulemused, avastused
  
• Institutsionaalne ajalugu – õpetamine koolides , õppetoolid ülikoolides, õpikud, ajakirjad , teadlaste ühiskonnad. Kuidas levitatakse, organiseeritakse teadust.
  

Ajaloo tähtsus või tähtsusetus:

• Filosoofia: filosoofiat ei saa õppida ilma filosoofia ajaloota.
  
• Füüsika: füüsika ajalugi ei ole vajalik tänapäeva füüsika mõistmiseks.
  

Milline on sotsioloogia?
Robert K. Merton – sotsioloogia peab olema nagu füüsika; tõeline teadus unustab oma mineviku. Teadus ei pööra minevikule väga palju tähelepanu, tegeletakse oleviku ja tulevikuga.
Jeffrey Alexander – sotsioloogia peab alati oma ajaloo juurde tagasi pöörduma.
Sotsioloogia ajaloo perioodid:

• Eelajalugu (antiik, keskaeg , uusaeg – kuni 19.saj) – sai otsa sotsioloogia sõna kasutusele võtmisega. Edasi algas tõeline sotsioloogia.
  
• Klassikaline sotsioloogia (19.saj keskelt – 20.saj. algus) – sotsioloogia teadusele pandi alus.
  
• Tänapäeva sotsioloogia (alates u 1920)
  

ÜHISKONNA KOHTA KÄIVATE IDEEDE KLASSIFIKATSIOON
NORMATIIVNE (kuidas peab olema?)
POSITIIVNE (kuidas tegelikult on?) ei anna hinnanguid
ÜKSIKJUHTUMITEGA TEGELEMINE
Ajakirjandus
Poliitikute sõnavõtud
Ajalugu
Geograafia
Etnograafia
ÜLDISTUSTE TEGEMINE
Sotsiaal-poliitiline filosoofia
Sotsioloogia
Psühholoogia
Majandusteadus
August Comte (1798-1857) – sotsioloogia rajaja mingis mõttes, võttis esmakordselt kasutusele sotsioloogia mõiste. Filosoofias on positivismi esindaja ja rajaja – rõhutades teaduslikkust, teaduslikku teadmist, teaduse olulisust. Tema ühiskonnateooria: jagas sotisaalseks staatikaks (ühel ajahetkel) ja sotsiaalne dünaamika (ühiskonna areng).
Olulisim on tema puhul just ühiskonna arengu käsitlus, tõi välja kolm ühiskonna arengustaadiumit:

• Teoloogiline (-1300 a.) – relgioon on väga tähtis.
  
• Metafüüsiline (1300-1800) – abstraktne filosofeerimine on kõige tähtsam
  
• Positiivne (1800 - ) – teadus on kõige tähtsam.
  

Inimene ja kogu ühiskond on tema järgi arenenud läbi nende staadiumite.
Herbert Spencer (1820-1903) – Inglise filosoof , sotsioloog.
Evolutsionim – arendas tugevalt evolutsiooniteooriat. Tema teooriat iseloomustas üldine globaalne evolutsionism . Ta arvas , et evolutsioon toimub kõikides maailma valdkondades, tõi välja kolm tasandit : anorgaaniline , orgaaniline ja sotsiaalne. Kõikides valdkondades toimub evolutsioon. Evolutsiooni olemus on kasv (evolutsiooni käigus asjad muutuvad suuremaks ) ja diferenteerumine (jagunevad osadeks ; tekivad erinevad ühiskonnavaldkonnad).
Temaga seoses nimetatakse mõnikord ka mõistet sotsiaaldarvinism. Tähendab, et darvinistlikud evolutsiooniseadused (olelusvõitlus) kehtib ka ühiskonnas. Kasutas mõistet survival of the fittest – tugevamate ellujäämine. See kehtib nii inimeste kui ühiskondade vahelistes suhetes. Tänapäeval on sotsiaaldarvinism saanud natuke nagu sõimusõnaks, natuke nagu rassistlik – tähistab rassistlike ideid
Tema teoorias on veel selline mõiste nagu orgaaniline metafoor .
Organism ja ühiskond:
ORGANISM
ÜHISKOND
Rakk
Inimene
Kude
Grupp
Skelett
Teed, ehitised
Vereringe
Hüvede jaotus
Närvisüsteem
Käskluste jaotus
Toitumine
Majandus
Käsitles ühiskonda kui elavat organismi. Inimühiskond koosneb samuti komponentidest nagu inimene.
Kõige mõjukamad sotsioloogid:

• Karl Marx
  
• Emile Durkheim
  
• Max Weber
  

Karl Marx ( 1818 – 1883) – filosoof, majandusteadlane . Ise ta ennast sotsioloogiks ei nimetanud. Tänapäeval peetakse teda eelkõige sotsioloogiks. Teda on peetud ka kõige enam maailma ajalugu mõjutanud sotsioloogiks. Marxi kaastöötaja oli Friedrich Engels.
Materialism – tema teooria põhialus. Töötegemine, elatusvahendite hankimine on inimese elus kõige tähtsam komponent . Tähtis on kuidas inimene elab, kuidas ta endale toitu hangib, mitte see kuidas või mida ta mõtleb. Mõtlemine sõltub sellest, mis töötd ta teeb ja kus ta elab. Seega elatusvahendite hankimise viis määrab ära inimese mõtted, soovid jne. Olemine määrab ära teadvuse. Kõige olulisem on ühiskonnas majandus (ehk baas), mis määrab ära teised ühiskonna osad (ehk pealisehituse). Majandus paneb paika ülejäänud ühiskonna. Teiste osade tähtsus on väiksem.
Ühiskonna osad Marxi järgi:

• Baas
  

Tootmisvahendid – inimesed, tööriistad, maa, kapital , teadmised

Tootmissuhted – tootjate vahelised suhted

• Tööjaotus
  
• Kasumijaotus
  

Tootmisvahendid + suhted = tootmisviis

• Pealisehitus – seadused, kunst, religioon, poliitika.
  

Klassid – inimeste kooslus , kes omavad ühiskonnas mingis mõttes sarnast positsiooni kuuluvad samasse klassi. See mõiste pärineb Marxilt (tema kaudu). Jagunevad kahte klassi:

• Igas ühiskonnas on:
  

• Tootmisvahendeid omav klass
  
• Tootmisvahendeid mitteomav klass.
  

• Kapitalistlikus ühiskonnas:
  

• Kapitalistid (kodanlus): omavad (tootmisvahendeid) tööriistu, maad, kapitali
  
• Töölised ( proletariaat ): omavad ainult oma tööjõudu.
  

Marxi huvitas eelkõige kapitalistlik ühiskond. Olid ka talupojad, aga Marx ei pidanud neid tähtsateks klassideks.
Ekspluateerimine – (mida vähem makstakse töölisele palka) kuidas need kaks klassi ühiskonnas omavahel suhtlevad. Kapitalistid ekspluateerivad töölisi. Tööline ja kapitalist astuvad omavahel tootmissuhetesse: tööline teeb tööd, kapitalist maksab palka. Kapitalist maksab töölisele palju vähem kui on töölise poolt loodud väärtus. Lisaväärtus – see osa töölise poolt loodud väärtusest, mille eest kapitalist talle ei maksa ja mis moodustab kapitalismi kasumi. Kapitalist peab ekspluateerima töölist, kui ta tahab ellu jääda. Selleks, et töölistel oleks elu parem tuleb kapitalism täielikult kukutada .
Võõrandumine – töölisele iseloomulik seisund. Filosoofiline termin. Tähendab, et töö tegemine on töölisele vastik ja ebameeldiv. Üldiselt peaks olema inimesele töö tegemine meeldiv, kuid inimesele ongi omane soov teha mitmekülgset tööd. Vabrikus tehtav töö on väga üksluine. Tööline ei kontrolli oma tööd ega vilju . Seega töö muutub inimesele vastumeelseks, samuti tema poolt loodav produkt .
Inimkonna ajalugu
On tootmisviiside vaheldumine :

• Ürgühiskond – klassideta ühiskond
  
• Orjanduslik – orjad & orjapidajad
  
• Feodaalne – talupojad & mõisnikud
  
• Kapitalistlik - töölised & kapitalistid
  
• Sotsialistlik - klassideta ühiskond
  

Ühiskondade etappide vahetumine toimub revolutsiooni käigus. Tootmisvahendid arenevad ühtlaselt tõusvas joones (tehnika areng, teadmiste kasv, rahvaarvu kasv). Tootmissuhted arenevad hüppeliselt. Tootmissuhete areng jääb tootmisvahendite arengust maha. Seega uute tootmissuhete teke eeldab vägivaldset revolutsiooni.
Toodetakse liiga palju sellisel juhul, et seda poleks on plaanimajandus .
Marxi arvates poleks sotsialism Venemaal tohtinud areneda, kuna ta eeldas, et sotsialism areneb majanduslikult väga kõrgel tasemel olevates riikides, Venemaal polnud aga sellist majandustaset.
Klassivõitlus – on ajalugu edasiviiv jõud. Vastandlikud klassihuvid: valitseval klassil on oma eeliste säilitamine. Allasurutud klassil on huvik valitseva klassi kukutamine . Klassiteadvus – teadlikkus oma huvidest. Lõpuks võidab allasurutud klass. Sageli ei olda oma huvidest teadlikud.
Emile Durkhein (1858-1917) – Prantsuse sotsioloog. Tema teooria põhimõisteks on sotsiaalsed faktid. Sotsioloogia ongi teadus sotsiaalsetest faktidest. Need on igasugused ühiskondlikud nähtused. Inimesest sõltumatud, üks inimene ei saa sotsiaalset fakti muuta.
Samas mõjutavad inimesi. On inimesest sõltumatud, kuigi tegelikult on inimeste tehtud. Samas üksikinimene ei saa sotsiaalset fakti muuta kui tahadb, saab muuta kui paljud inimesed kollektiviselt käituvad mingil viisil. Sotsiaalsed faktid suruvad end üksikinimesele peale, piiravad teda.
Nimetas ennast ka ise sotsioloogiks.
Sotsiaalsed faktid jagunevad kolmeks:

• Sotsiaalne morfoloogia – elanike arv, tihedus, paiknemine ; teed, ehitised;
  
• Institutsioonid – majandus, poliitika, seadused, kunst, religioon, teadus...Reeglite ja rollide süsteem, mis on ühiskonnas laialt tuntud.
  
• Kollektiivsed kujutelmad – keel, kunst, religioon, teadus, müüdid. Laialt jagatud arvamused.
  

Kollektiivne teadvus – moodustub individuaalsete teadvuste baasil. Mingi vaimne seisund, mitte ainult inimese peas, vaid ka inimesest väljaspool. On individuaalsetest teadvustest sõltumatu. Individuaalne teadvus peegeldab kollektiivse teadvuse sisu. Inimesed, kes elavad ühiskonnas, nende vahel moodustub kollektiivne teadvus – ühiskonna kui terviku mõtted.
Tegeles palju religiooni uurimisega. Need on kõik pühad asjad, millega inimene kokku puutub. Inimelu jaguneb:

• Profaanne , igapäevane sfäär
  
• Sakraalne , püha sfäär.
  

Religioossete ideede allikaks on ühiskond. Kõrgem jõud, mida inimesed tunnetavad on tegelikult ühiskond. Inimesed tegelikult austavad ühiskonda. Religioon on ühiskonna enesetunnetud. Jumala-religioon asendub inimese-religiooniga. Ka religioon on nagu inimesest sõltumatu, samas mõjutab ühiskonda tervikult.
Tegeles enesetappude „ Suitsiid “ uurimisega. Uuris enesetappude sagedust ja põhjusi erinevates Euroopa riikides. Kasutades tolleaegset statistikat. Leidis vastust, miks on mõnes riigis rohkem enesetappe kui mõnes teises.
Enesetappude arv on riigis pika aja jooksul stabiilne. Ei sõltu majanduslike tingimimuste kõikumisest, ega rahva tervisest. Kõige rohkem sõltub enesetappude arv ühiskonnas moraalsest kliimast . Viimane tuleneb religioonist – protestantidel on rohkem suitsiide kui katoliiklastel. Põhjus, et protestantlik religioon on väga individualistlik religioon.
Max Weber (1864-1920) – saksa sotsioloog. Tema teooriat iseloomustab sõna verstehen ehk mõistmine. Sotsioloogia esimene eesmärk on mõistmine. Inimest uurivad teadused (vaimuteadused) on erilised. Leiab, et inimese uurimine on palju olulisem, kui mingi kivitüki uurimine, sest inimesel on mõtted ja tunded. Oluline on seega mõistmine, inimese mõistmine. Inimtegevuse seletamiseks tuleb seda kõigepealt mõista.
Ideaaltüübid
Kirjeldas üsna palju, kuidas teaduslik uurimine peaks välja nägema. Teadus peab uurimisobjekti lihtsustama, idealiseerima – keskenduma ainult uurimisobjekti olulistele omadustele, teised omadused jäetakse kõrvale. Ideaaltüüp ehk puhas mudel – objekti lihtsustatud mudel. Teadlase eesmärk on luua objektist ideaaltüüp ehk lihtsustatud mudeli ja pärast võrdlema tegelikke objekte ideaaltüübiga.
Tema olulisem teos „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“ (1905) – analüüsis kapitalismi tekkimist, kuidas tekkis kapitalistlik majandussüsteem. Jõudis järelduse, et kapitalistlik majandus tekkis suuresti tänu religioonile, täpsemalt kalvinism (protestantismi vorm).
Kapitalismi tekkimine:
Kalvinism ütleb, et inimese surmajärgne saatus on juba enne tema sündi Jumala poolt paika pandud. Inimene ei tea Jumala otsust ega saa seda muuta. Inimene seega muretseb oma saatuse pärast. Inimene püüab endale visa tööga tõestada, et tema on äravalitud. Töö eesmärgiks on kohuse täitmine, mitte hea elujärje saavutamine. Selline visa töö kutsub esile majanduse arengu. Kalvism soodustab lisatöö tegema.
Protestantlik eetika: visa töö, enesedistsipliin , naudingutest hoidumine, nõudlikkus enda ja teiste suhtes.
IV loeng 23.09 (ptk 1)
SOTSIOLOOGIA AJALUGU II
Tänapäeva sotsioloogia
Sai alguse peale I maailmasõda.
Erinevused klassikalise ja tänapäeva sotsioloogia vahel:

• KLASSIKALINE: eelkõige Euroopas, teoreetilised arutelud , suured klassikud ;
  
• TÄNAPÄEVA: USA tähtsuse kasv, empiirilised uuringud, paradigmade ja koolkondade kujunemine.
  

Paradigma – on teadustes väga tähtis sõna. Selle mõiste võttis kasutusele Thomas Kuhn (1962) „Teaduslike revolutsioonide struktuur“, kui ta uuris teaduste ajalugu. Paradigma on hästi üldine teooria, abstraktne teooria maailma või mingi valdkonna kohta, seda võib nimetada ka maailmavaateks või pildiks. Teaduslik paradigma – grupi teadlaste arusaam sellest, milline on maailm ja milliseid probleeme tasub uurida.
Teadus koosneb tavaliselt mitmest võistlevast paradigmast, millest üks parasjagu domineerib . Teaduslik revolutsioon – domineeriva paradigma vahetumine teisega .
Paradigma füüsikas:

• Klassikaline füüsika (Newton) – 20.sajandi alguses domineeris Newtoni paradigma.
  
• Relativistlik füüsika ( Einstein ) – uus paradigma
  

Paradigmad sotsioloogias:

• Funktsionalism
  
• Konflikti-paradigma
  
• Interaktsionism
  

Paradigma
Ühiskonna olemus
Uurimisteemad
Näide: kunst
Funktsionalism
Ühiskond on isereguleeruv süsteem, mis püüdleb tasakaalu poole
Kuidas institutsioonid ( haridus , politsei, kunst) on ühiskonnale vajalikud
Kunst seob ühiskonna tervikuks; juhib tähelepanu probleemidele
Konflikti-paradigma
Ühiskond koosneb konfliktis olevatest gruppidest (kapitalistid, töölised, mehed-naised)
Kelle käes on võim ja ressursid , kuidas toimub võitlus nende pärast
Kunst kindlustab valitseva klassi võimu; aitab võimu vastu võidelda
Interaktsionism
Ühiskond moodustub inimeste suhtlemise ja tähenduste andmise käigus
Kuidas inimesed suhtlevad ja maailma mõistavad
Kunst on viis maailma mõista, elu mõtestada.
Iga paradigma all on teatud konkreetsed voolud või teooriad.
Funktsionalistlik paradigma kolm voolu:

• Briti sotisaalantropoloogia – Bronislav Malinowski (1884-1942), Alfred Reginald Radcliffe - Brown (1881-1955) – pakkusid välja funktsionalistliku ühiskondliku teooria.
  
• Bronislaw Malinowski. Tegi uurimusi Trobriandi saartel. Tema teooria on bioloogiline-funktsionalism – ühiskondlikud institutsioonid rahuldavad inimese vajadusi. Inimesel kui biloogilisel olendil on mitmeid vajadusi, mida on vaja rahuldada ühiskonna poolt, mudu ei elaks inimene selles ühiskonnas ja ühiskonda poleks ka.
  

Lõi selle teooria jaoks TABELi:
Inimese vajadused
Sotsiaalsed vastused vajadustele
¤söömine
¤paljunemine
¤sobiv temperatuur
¤kasvamine, areng
¤puhkamine
¤turvalisus
¤toidu varumine
¤perekond, abielu
¤ eluase
¤õpetamine, kool
¤mängud, vaba aeg
¤sõjavägi, religioon
Ütleb, et need institutsioonid tekitavad inimestele uusi vajadusi ehk sekundaarseid vajadusi, mis pole otseselt vajalikud, aga olulised, et selles ühiskonnas elada. Näiteks: pesemine, privaatsus , mood...Need pole eluliselt vajalikud, võltsvajadused.

• Alfred Reginald Radcliffe-Brown. Sotsiaalne funktsionalism – institutsioonide ülesanne on tagada sotsiaalse tasakaalu säilimine.