Lühikonspekt - sotsioloogia ajalugu 2 (1)

Sissejuhatus sotsioloogiasse

Tänapäeva sotsioloogia teooria

Kindlat piiri klassikalise ja tänapäeva sotsioloogia vahel muidugi pole. Kaks tunnust mille poolest tänapäeva sotsioloogia erineb klassikalisest on: empiiriliste uuringute osatähtsuse kasv (teoreetilistega võrreldes) ja USA osatähtsuse kasv (Euroopaga võrreldes).
Nagu varem öeldud eristatakse tänapäeva sotsioloogias kolme peamist paradigma – funktsionalism , konfliktiparadigma ja interaktsionism . Järgnev ülevaade lähtub nende kolme paradigma eristusest.

Funktsionalism

Funktsionalistliku paradigma all käsitletakse järgnevalt kolme teoreetilist voolu – Briti sotsiaalantropoloogia , Ameerika funktsionalistlik sotsioloogia ja Prantsuse strukturalism . Need voolud on küllaltki erinevad ja nende paigutamine ühe paradigma alla on suur lihtsustus.
Neid kolme voolu ühendab see, et nad kõik lähtuvad mingil määral Emile Durkheimist. Briti sotsiaalantropoloogia ja Ameerika funktsionalism on mõjutatud eelkõige Durkheimi tööjaotuse analüüsist; Prantsuse strukturalism aga eelkõige Durkheimi religiooni analüüsist.

Briti sotsiaalantropoloogia

Peamine Briti sotsiaalteaduslik koolkond 20. saj. esimesel poolel.
Bronislav Malinowski (1884-1942)
Koolkonna rajaja. Sai tuntuks etnograafiliste uuringutega Trobriandi saartel Vaikses Ookeanis I maailmasõja ajal.
Bioloogiline funktsionalism. Inimestel on mitmesugused bioloogilised vajadused. Ühiskonna ülesanne on neid vajadusi rahuldada. Iga sotsiaalne institutsioon rahuldab seega teatud inimese bioloogilist vajadust:
Inimese vajadus Vajadust rahuldav institutsioon
Söömine Toidu varumine
Paljunemine Abielu, perekond

Kaitstus Sõjavägi

Kasvamine Haridus , kool
…
Alfred Reginald Radcliffe- Brown (1881-1955)
Sotsiaalne funktsionalism. Institutsioonide eesmärgiks ei ole mitte inimeste vajaduste, vaid pigem ühiskonna enda vajaduste rahuldamine. Ühiskonna peamine vajadus on stabiilsuse tagamine (st. enesesäilitamine). Seega iga institutsioon (nagu perekond, kool, sõjavägi, valitsus, teadus jne.) aitab kuidagimoodi kaasa sotsiaalse stabiilsuse säilitamisele. Funktsionaalse analüüsi eesmärgiks on selgitada institutsiooni roll ühiskonna kui terviku funktsioneerimises. Just selline sotsiaalne funktsionalism sai peamiseks funktsionaalse analüüsi vormiks.

Ameerika funktsionalistlik sotsioloogia

Oli USA-s domineerivaks 1940ndaist – 1970ndateni.

Talcott Parsons (1902-1979)

USA funktsionalismi juhtfiguur.
Suur teooria ( grand theory) – Parsonsi arvates oleks sotsiaalteadustele vaja ühte üldist teooriat (suurt teooriat), mis ühendaks kõiki sotsiaalteadusi. Parsons üritaski sellist teooriat luua.
Tegevusteooria – alguses pidas Parsons suure teooria kõige olulisemaks elemendiks inimtegevust; tegevusteooria (teooria mis uurib inimtegevusega seotud probleeme) pidi seega olema suure teooria alustalaks.
Inimtegevuse tunnused on:

• tegevus omab eesmärki
  
• toimub mingis situatsioonis. Situatsiooni võib jagada: vahendid ( tegutseja poolt kontrollitav situatsiooni osa) ja keskkond (tegutseja poolt kontrollimatu)
  
• ja on reguleeritud sotsiaalsete normide poolt.
  

Viimast pidas Parsons tegevuse juures kõige tähtsamaks elemendiks.
Sotsiaalse korra probleem (problem of order ) – miks eksisteerib ühiskonnas kord ja mitte kaos ? - Sellepärast, et erinevate tegutsejate teod on reguleeritud ühiste sotsiaalsete normide poolt.
Süsteemiteooria – hiljem loobus Parsons tegevuse analüüsist ja liikus aina enam sotsiaalse süsteemi (e. ühiskonna) kui terviku analüüsi poole. Suure ühiskonnateooria keskmeks sai seega süsteemiteooria (teooria mis uurib kõikide süsteemide, sh. ka ühiskonna, käitumist). Kolm kõige üldisemat süsteemi on:

sotsiaalne süsteem;

kultuurisüsteem;

psühholoogiline süsteem e. isiksus.
Robert K Merton ( 1910 -2003)
Keskastme teooriad (theories of middle range) – kritiseeris suure teooria ideed, arvas et selle loomiseks pole aeg veel küps. Selle asemel tuleb luua vähem abstraktseid keskastme teooriaid , mis keskenduvad mingile konkreetsele valdkonnale (näiteks religioonile, urbaniseerumisele, poliitikale jne)
Funktsionaalne analüüs – täpsustas selle põhimõtteid, selle eesmärgiks on uurida, kuidas erinevad sotsiaalse süsteemi (ühiskonna) elemendid aitavad kaasa ühiskonna kui terviku säilimisele. Iga süsteemi element omab mingeid funktsioone (kasulikke tagajärgi süsteemi kui terviku jaoks) ja düsfunktsioone (kahjulikke tagajärgi süsteemi jaoks). Näiteks televisioon aitab kaasa info levikule (funktsioon), aga soodustab võib olla ka vägivalla levikut (düsfunktsioon). Funktsioonid ja düsfunktsioonid võivad omakorda olla:

manifestsed (avalikud) – inimeste poolt planeeritud ( kooliharidus edastab noortele vajalikke teadmisi ja kooliharidus ongi loodud selle mõttega, et ta seda teeks );

latentsed (varjatud) – inimeste poolt planeerimata (koolis käimine vähendab noorte omapäi tänaval hulkumist, kuigi koole ei ole otseselt selle jaoks loodud).

Prantsuse strukturalism

Strukturalism sai 1960ndatel Prantsusmaa domineerivaks intellektuaalseks vooluks, asendades enne seda domineerinud eksistentsialismi. Kui eksistentsialism oli küllaltki anti- sotsioloogiline , siis strukturalism oli palju sotsioloogia-sõbralikum.
Claude Levi- Strauss (1908-)
Üks 20. sajandi mõjukamaid sotsiaalteadlasi.
Levi-Straussi eesmärgiks on inimese mõtlemise üldiste seaduspärade uurimine . Selleks analüüsib ta kultuurilisi nähtusi (nagu sotsiaalse käitumise reeglid, müüdid, religioossed uskumused jne.), mis on inimmõistuse produktid ja seega väljendavad mõtlemise seaduspärasusi. Müüdid, reeglid jms. väljendavad inimmõistuse olemust paremini kui inimeste tegelik käitumine, kuna viimane sõltub veel mitmetest muudest mõjuteguritest peale mõistuse enda. Samuti arvab Levi-Strauss, et inimmõistus avaldub selgemalt primitiivses ühiskonnas kui lääne ühiskonnas, kuna viimane on liiga keeruline ja sisaldab palju segavaid asjaolusid.
Binaarsed opositsioonid. Inimmõtlemise üheks universaalseks omaduseks on binaarsete opositsioonide kasutamine – st. nähtuste vastandamine (mees vs naine, kultuur vs loodus, toores vs küpse, söödav vs mittesöödav, oma vs võõras, jne.). Sellistes vastandustes kajastuvad inimeksistentsi üldised probleemid. Müüdid, kunstiteosed jms. on üles ehitatud sellistele vastandustele.
Juri Lotman (1922-1993) – Vene strukturalism. Tartu semiootika koolkonna juhtfiguur.
Lotman tegeles peamisele kirjanduslike tekstide analüüsiga. Aga põhimõtteliselt arvas ta, et kultuuri võib tervikuna vaadelda kui suurt teksti.

Konfliktiparadigma

Kõik konfliktiparadigma esindajad on mõjutatud Karl Marxist.
Kolm Marxi ideed, millest on välja kasvanud erinevad sotsioloogilised voolud:

• materialism : majandus on teiste sotsiaalsete nähtuste alus
  
• klassikonflikt: ühiskond koosneb konfliktsetest gruppidest
  
• kriitiline lähenemine: sotsioloog peab püüdma ühiskonda paremaks muuta
  

Üheks peamiseks vaidlusteemaks 20. sajandi marksistide seas on sotsialistlik revolutsioon – Kas ja millistel tingimustel võib see toimuda? Miks see ei toimu kapitalistlikes ühiskondades?
Marksism 20. sajandi alguses
Vladimir Iljitš Lenin (1870-1924)
Töölisklassil ei teki iseenesest revolutsioonilist teadvust (st. nad ei saa ise aru oma klassihuvidest). Haritlased peavad neid aitama , töölistele selgeks tegema, et nende ajalooline missioon on kapitalism kukutada .
Imperialism – viimane kapitalismi arengufaas ; selle käigus muutub riigisisene ekspluateerimine riikidevaheliseks, st. lääne kapitalistid ei ekspluateeri enam niivõrd mitte oma riigi töölisi kui arengumaade töölisklassi.
Eristas sotsialismi ja kommunismi. Sotsialism – ühiskonnakorraldus kus igaühelt võetakse tema võimete kohaselt ja igaühele antakse tema töö alusel. Kommunism – igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste alusel. Sotsialism on vajalikuks vaheastmeks kommunismi jõudmisel.
Lenini poolt modifitseeritud Marxi teooria sai sotsialismimaade ametlikuks ühiskonnateooriaks (marksism- leninism ).
Antonio Gramsci (1891-1937)
Sotsialistlik revolutsioon ei ole ajalooline paratamatus nagu Marx väitis. See saab toimuda ainult siis kui inimesed teadlikult ajalugu kujundavad.
Töölisklass ei mõista oma klassihuve kuna nendes on tekitatud väärteadvus, väär arusaam enda huvidest.
Hegemoonia – korra hoidmise viis, mille käigus tekitatakse massimeedia ja haridussüsteemi abiga rõhutud klassides arvamus, et kõik on nii nagu peab, et ühiskonnakorraldus on õiglane ja et teistsugune ühiskonnakorraldust polegi võimalik.
Frankfurdi koolkond e. kriitiline teooria
Max Horkheimer ( 1895 -1973), Herbert Marcuse (1898-1978), Theodor Adorno (1903-1970), Erich Fromm (1900-1980) jt..
Alustas tegevust Saksamaal enne II maailmasõda, peale Hitleri võimuletulekut emigreeruti USA-sse, seal saadi populaarseks 1960ndatel uusvasakpoolsete liikumise eesotsas. Kritiseerisid kapitalistlikku ühiskonda.
Sotsiaalteaduste esmaseks ülesandeks pole mitte tõe väljaselgitamine, vaid inimeste elu paremaks muutmine – emantsipatsioon , inimeste vabastamine.
Valgustusajal alguse saanud mõistuspärasuse võidukäik on avaldanud inimesele kahjulikku mõju, kuna see ratsionaalsus kaotab inimese spontaansuse; ratsionaalne uurimine üritab kõike standardiseerida. Kuna Mõistus kaotab religiooni jms. andes inimesele enneolematu vabaduse, siis tekib inimesel hirm oma vabaduse ees ja ta püüab selle eest põgeneda totalitaarsete rezhiimide rüppe.
Lääne massikultuuri kriitika. Kommertslik massikultuur surub inimestele peale kapitalistlikuks tootmiseks vajalikke väärtusi; teeb inimesed ühetaolisteks robotiteks, kellel puudub igasugune individuaalsus . Kapitalistliku kultuuritööstuse toodang on sama standardiseeritud kui tehase tootmisliini toodang.
Jürgen Habermas (1929-)
Frankfurdi koolkonna järeltulija.
Valgustusajastul alguse saanud ratsionaliseerumine oli alguses positiivne, kuna võimaldas inimestel vabalt oma arvamust avaldada. See arvamuseavaldamine toimus nn. avalikus sfääris, milleks olid salongid , kohvikud, vaba ajakirjandus jt. kohad kus inimestel oli võimalik sõltumata oma sotsiaalsest päritolust mõtteid vahetada. Kapitalismi areng aga pidurdas inimese võimet ühiskonda kriitiliselt analüüsida ja ka võimalusi oma arvamuse avaldamiseks.
Kapitalistlikus ühiskonnas domineerib instrumentaalne ratsionaalsus (maailma allutamine teaduse abil) mis tuleks asendada kommunikatiivse ratsionaalsusega (inimeste vaheline vaba arutelu).
Feminism
Võib eristada järgmisi feminismi voole
Liberaalne feminism – tekkis juba 18. sajandil. Võitleb selle eest, et naised saaksid meestega võrdsed poliitilised õigused, võrdse võimaluse haridust omandada jne.
Marksistlik feminism – naiste rõhumine meeste poolt on omane kapitalistlikule ühiskonnale. Selleks et mees saaks ametialast tööd teha suletakse naine koduseinte vahele, kus ta on tasuta tööjõuks.
Radikaalne feminism – mehed on kogu inimkonna ajaloo jooksul (igat tüüpi ühiskonnas) naisi rõhunud, neid kontrollida püüdnud. Meie patriarhaalses ühiskonnas toimub naiste allasurumine kõikides elusfäärides.
Pierre Bourdieu (1930-2002)
Üks viimaste aastakümnete populaarsemaid sotsiolooge.
Sotsiaalne väljateooria – ühiskond koosneb väljadest (majanduslik väli, kultuuriline väli, poliitiline väli) e. sfääridest kus kehtivad oma reeglid. Selleks et olla mingil väljal edukas, tuleb tunda selle välja reegleid.
Inimese edukuse ja klassipositsiooni määrab tema poolt omatav kapitali hulk. On olemas kolme liiki kapitali:

majanduslik kapital – raha, väärpaberid, kinnisvara;

kultuuriline kapital – haridus, kasvatus;

sotsiaalne kapital – tutvused .
Ühe kapitali puudumist saab kompenseerida teisega.
Habitus – inimesele iseloomulike oskuste, harjumuste, uskumuste ja soovide kogum. Habitus on selle sotsiaalse keskkonna produkt , kus inimene üles kasvab. Sarnases sotsiaalses keskkonnas üles kasvavatel inimestel kujuneb seega välja sarnane habitus. Habituse kaudu toimub sotsiaalne reproduktsioon – ebavõrdsuse taastootmine põlvkonnast põlvkonda – kuna habituse poolt paika pandud inimkäitumine on selline, mis ei ohusta olemasolevat ühiskonnakorraldust.

Interaktsionistlik paradigma

Tundub et sotsioloogid peavad interaktsionistliku paradigma all silmas eelkõige kolme teoreetilist voolu - sümboliline interaktsionism, fenomenoloogiline sotsioloogia ja sotsiaalse vahetuse teooria. Lisaks neile võib selle paradigma all mainida veel kolme voolu, mis on teatud mõttes pärit “väljastpoolt” sotsioloogiat – psühhoanalüüs, ratsionaalse valiku teooria ja sotsiobioloogia.

Sümboliline interaktsionism

Koolkond mis domineeris USA sotsioloogias enne funktsionalismi tulekut.

Charles Horton Cooley (1864-1929)

Peegelmina kontseptsioon - inimese minapilt kujuneb suheldes teiste inimestega, minapildi kujunemise protsess koosneb kolmest komponendist :

Inimese arvamus selle kohta, kuidas teised inimesed teda näevad.

Inimese arvamus selle kohta, kuidas teised nähtusse suhtuvad.

Inimese reaktsioon teiste inimeste arvatavasse suhtumisse temasse.
Seega see kuidas inimene endasse suhtub sõltub sellest, kuidas ta arvab teisi inimesi endasse suhtuvat.
Primaarne grupp – väikesearvuline, pikajalise kestvusega, koosneb inimese lähedastest sõpradest ja sugulastest.
Sekundaarne grupp – formaalsed tutvused.
George Herbert Mead (1863- 1931 )
Sümbolilise interaktsionismi juhtfiguur.
Inimese Mina (Self) koosneb kahest poolusest:
“ I “ – aktiivne poolus , see kes inimese tegevust juhib.
“ Me “ – passiivne poolus, inimese arvamus enda kohta.
Mina kujuneb suheldes teiste inimestega. Oluliseks osaks mina kujunemise juures on rollide proovimine (role taking ), kaasinimeste rollide mõtteline proovimine.
Olulised teised (significant others ) – konkreetsed isikud kelle arvamust inimene kõige rohkem arvestab , siia alla kuuluvad inimesed keda ta individuaalselt tunneb.
Üldistatud teine (generalized other ) – kujuteldav abstraktne kõrvaltvaataja, kelle hinnanguga inimene samuti tegutsemise juures arvestab.
Lapse arengu juures on olulisel kohal ka omavanustega mängimine. Laste mängudes võib täheldada kahte staadiumi:

Play (mängimine) – lapsed mängivad koos ja täidavad selle juures erinevaid rolle, aga ei kujuta seda tehes ette, mida teiste rollide täitjad mõtlevad

Game (mängude mängimine) – iga mängus osaleja suudab ette kujutada kõikide teiste osalejate perspektiivi; iga mängija saaks põhimõtteliselt täita ükskõik millist rolli antud mängu juures.

Fenomenoloogiline sotsioloogia

Alfred Schutz (1899- 1959 )
Fenomenoloogia – filosoofiline vool mis uurib seda kuidas inimesed maailma tunnetavad. Schutz tõi fenomenoloogia filosoofiast sotsioloogiasse.
Loomulik hoiak – see suhtumine maailma, mille inimesed võtavad omaks igapäevaseid toiminguid tehes. Selle järgi on maailm inimesest sõltumatult eksisteeriv nähtuste kogum, milles pole vaja kahelda. On olemas ka teistsuguseid hoiakuid maailma suhtes – teaduslik, religioosne, hullumeelne hoiak – mis kahtlevad nendes asjades, mille loomulik hoiak kahtluseta omaks võtab.
Loomulik hoiak maailma suhtes eeldab ka seda, et teised inimesed kellega kokku puututakse saavad enamikest asjadest samamoodi aru nagu mina; et inimeste vahel on jagatud (ühine) arusaam asjadest.
Peter Berger & Thomas Luckmann
Teos: “Reaalsuse sotsiaalne konstrueerimine ” – käsitleb seda kuidas reaalsust sotsiaalselt konstrueeritakse. St. inimesed ei tunneta füüsilist ja sotsiaalset maailma nii nagu see tegelikult on, vaid nad konstrueerivad maailma enda jaoks. See konstrueerimine on sotsiaalne – toimub koos teiste inimestega.
Harold Garfinkel
Etnometodoloogia - selle uurimine kuidas inimesed igapäevases elus tegutsevad ja maailma enda jaoks arusaadavaks muudavad. Tegi spetsiaalseid “tülinorimise eksperimente” selleks et näha mida inimesed teevad siis kui puutuvad kokku arusaamatu käitumisega teiste inimeste poolt. Kui inimesed kohtuvad millegi mõistmatuga, siis üritavad nad selle siduda millegagi, mida nad juba teavad ja selle läbi arusaamatust aru saada. Üks viis seda teha on näiteks eeldada, et imelikult käituv inimene lihtsalt norib tüli.
Sotsiaalse vahetuse teooria
George Homans (1910-1989). Inimeste lähisuhted meenutavad majanduslikku kauplemist . Inimene tahab saada võimalikult palju naudinguid ja kogeda võimalikult vähe kannatusi. Lähisuhetes tahab inimene teiste inimeste käest saada mitmesuguseid psühholoogilisi hüvesid, mis pakuvad naudinguid – nagu sõprus, armastus, kiitus, tunnustus jne. – ja nende saamiseks peab teistele inimestele pakkuma seda mida nemad tahavad.
Psühhoanalüüs
Sigmund Freud (1853-1939). Marxi kõrval ilmselt kõige mõjukam sotsiaalteadlane üldse. Freudi panuse sotsioloogiasse võib jagada kaheks:
1. Freudi üldine psühholoogiline teooria – tema alateadvuse, isiksuse, tungide, inimese arengu jt. käsitlused, mille mõju sotsioloogiale on olnud väga suur.
2. Freudi spekulatsioonid kultuuri päritolu ja ühiskonna arengu kohta – neid ei võeta tänapäeval vist kuigi tõsiselt. Kõige tuntuma taolise spekulatsiooni järgi on kultuuri tekke aluseks Oidipuse konflikt (poja alateadlik soov tappa oma isa ja saada ema endale naiseks); kunagi ürgajal leidis selline isatapp tegelikult aset ja sellest tekkinud süütunde vaigistamiseks hakati austama isa kuju kui jumalust (nii tekkis religioon).
Ratsionaalse valiku teooria
Gary Becker . Majandusteaduslikku lähenemise rakendamine teistele sotsiaalse elu valdkondadele peale majanduse (pereelu, abiellumine , kuritegevus jne). Eeldab et inimesed on ratsionaalsed kalkuleerijad, kes püüavad igas olukorras saada maksimaalset kasumit. See lähenemine kogub sotsioloogias aina rohkem poolehoidjaid.
Sotsiobioloogia
Edward O Wilson . Suur osa inimese sotsiaalsest käitumisest on määratud geenide poolt. Geneetiliselt määratud käitumine on kujunenud inimliigi evolutsiooni käigus ja on aidanud kaasa meie esivanemate edukale ellujäämisele ja paljunemisele (st. geenide edasikandumisele). Tänapäeva inimeste käitumist juhivad need samad geenid.
Sotsiobioloogia sai kohe peale tekkimist 1970ndatel suure kriitika osaliseks ; seda kritiseeriti rassismis, seksismis, determinismis, parempoolsuses jms. Evolutsiooniline psühholoogia – sotsiobioloogia uuem nimetus.

Sotsioloogia kui institutsiooni ajalugu

Senine käsitlus puudutas sotsioloogia teooria ajalugu. Aga oluline on vaadata põgusalt ka sotsioloogia kui sotsiaalse nähtuse (institutsiooni) ajalugu. Iga teaduse arengu juures on eriti olulised 2 aspekti – selle teaduse õpetamine ülikoolides ja sellele teadusele spetsialiseerunud ajakirjad .
Sotsioloogia õpetamise algus
1876 esimene sotsioloogia kursus - Yale’I Ülikoolis, USA-s, lektor : William Graham Sumner.
1892 esimene sotsioloogia õppetool - Chicago Ülikoolis, USA-s.
1894 esimene sotsioloogia õpik - An Introduction to the Study of Sociology (USA-s).
Esimesed sotsioloogia ajakirjad
Prantsusmaal: Revue Internationale de Sociologie (1893), Annales de l’Institut International de Sociologie (1895), L’annee Sociologique (1898, Emile Durkheimi juhtimisel).
USA-s: American Journal of Sociology (1895), American Sociological Review (1936).
Saksamaal: Archiv für Sozialwissenschaft und Sozialpolitik (1903, Max Weberi juhtimisel).
Inglismaal: British Journal of Sociology (1951).
8