Filosoofia p?eriood (0)

20
FILOSOOFIA AJALOO PÕHIPERIOODID JA PÕHIJOONED
Filosoofia püüab väljendada väljendamatut; mis on teadmiste piiride taga. On vihje, et kusagil on tõde. Mõtteteadus - elu liigub mõtte jõul edasi. Kui mõte on loid , siis nii liigub ka elu.
Filosoofias on erinevaid vaateviise ühele ja samale asjale. Filosoofia lätteks on kõrgem uudishimu, mis Vanas-Kreekas liikus kahes suunas: 1)Joonia koolkond (praeguse Türgi, Väike- Aasia rannik) - esitatakse küsimus asjade algusest ( arhe ); 2)Sofistide ajastu - neid ei huvita asjade algus, nende mõtete keskmes oli inimene (antropos). Need kaks suunda võttis kokku suur Kreeka filosoof Platon . Ta leiab, et tarkus voolab mõlemast allikast - maailmast ja me endi sügavusest. Platon esitab filosoofia 3 põhiküsimust: 1)Mis on tõene?; 2)Mis on hea? (eetikaküsimus); 3)Mis on ilus? ( esteetika ).
Immanuel Kant on viimane suur valgustaja , suur kriitik . Immanuel Kant sõnastab 4 küsimust: 1)Mida ma võin teada? (sellele vastaks metafüüsika); 2)Mida ma pean tegema? (moraali- või eetikaküsimus); 3)Mida ma võin loota ? (religiooniküsimus); 4)Mis/kes on inimene? (antropoloogiaküsimus). Viimane sisaldab ka kõiki teisi küsimusi. Filosoofia ei piira ennast mingi kitsa alaga, tegeleb kõigega. Filosoofiaprotsessil ei ole lõppu, sest igal ajastul on erinevat tüüpi inimesed, kes neile küsimustele vastust otsivad.
Katsed filosoofiat defineerida. Filosoofia on kogu tõelisuse metoodiline uurimine selle puhtas iseeneses olemises. Filosoofia on metoodiline ja süvenenud katse tuua maailma mõistust. Filosoofia mõtteks on tervikliku maailmapildi saavutamine. Filosoofiks saamine on eneseks saamise tahe . Filosoofia on inimese või põlvkonna piirsõnavara. Filosoofia on aine, mis kõigega tegeleb - kõige üle võib filosofeerida .
Filosoofia sisesed jaotused:
* gnoseoloogia =epistemioloogia - tunnetusõpetus. Probleem gnoseoloogias: subjekt (tunnetab)-objekt (mida tunnetatakse). Kumb on primaarne?
* metafüüsika - see, mis tuleb pärast füüsikat (kõneleb oleva esimestest põhjustest);
* ontoloogia - olemisõpetus ( - olema), kas maailma taga on vaimne või materiaalne alge?;
* psühholoogia - mis on hinge olemus?, hingeõpetus (kasvanud välja ontoloogiast);
* kosmoloogia - mis on universum ?, kuidas ta on tekkinud?;
* loogika - abiteadus, isaks loetakse Aristotelest.
* antropoloogia - õpetus inimesest, inimene on avatud olend ;
* eetika :
* esteetika - iluõpetus
ANTIIKFILOSOOFIA PÕHIPERIOODID JA PROBLEEMID
Filosoofia hakkas arenema Väike-Aasias (Joonia piirkonnas) Efesuse linnas, Mileetoses. Mõlemad on kaubalinnad Kreeka äärealal. Äärealadel avatus uuele ja kokkupuude teiste kultuuridega. Kolooniad , kaubandus. Sinna jõuavad ka teiste rahvaste teadmised. Vaimse horisondi avamine. 6.-7.saj.e.Kr. toimub vaimne pööre - üleminek müüdilt logosele. Mütoloogiline maailmavaade modelleerib maailma omamoodi, see on teatud viis maailma kirjeldada. Logos on seadustemaailm. Enne kujutati mütoloogiliselt. Mütoloogiline maailmapilt on kirja- eelne maailm, palju suulist traditsiooni. Kirjakeelest meelestatud maailm - loogikale alluv.
1)Küsimus maailma esimesest algest ( ). Otsitakse kõikeühendavat alust.
2)Tõde (aleneaa) - mittevarjatuna, tõeselt. Mõiste probleemid.
3)Tegeldakse inimese loomuse ja eetiliste väärtustega. Mis on hea - aratou? Mis on vooruslik - areth? Isiklik õnn?
Epohhid: 1)Eelsokraatiline periood - periood kuni Sokrateseni. Mileetose, eelea koolkond, etomistid, sofistid .
2)Klassikaline filosoofia periood - loetakse Makedoonia tõusust. Tähistab segukultuuri. Aleksander Suurest sai alguse valitsejate jumalik kummardamine/austamine, mis kasvas Rooma jumalkeisrite kultuseks. Koolkonda kuuluvad stoikud , skeptikud. Elufilosoofilised suunad.
3) Uusplatonism - sünnib 2.saj.p.Kr. Religiooniline- filosoofiline süsteem. Vool püüab religiooni korrastada. Algselt sünnib kristluse vastasena. Lõpp ja üleminek keskajale on ähmane, veel raskem probleem kattuvusega kui ajaloos.
MILEETOSE KOOLKOND
Kolme mileetoslast ühendab küsimus - mis on kõige alguses?
THALES (624-546 e.Kr.): loetakse antiikmaailma 7 targa hulka (sinna kuuluvad ka Solon , Bhias Brienest, Bithakos Myckilenest). Thales on palju reisinud, veini ja oliividega kauplev spekulant. Rikas. On viibinud Egiptuses. Mitmekülgne loodusuurija. Idareisidelt saanud teadmisi.
Arvutab ette päikesevarjutuse 585 e. Kr. Tegeleb magnetismiga. Arvutanud Egiptuse püramiidide kõrgused nende varju järgi. Thalese teoreem: poolringi piirdenurk on täisnurk. Ajalukku läheb moodsa ja antiikse filosoofia esiisana. Pole ühtegi tema filosoofilist teost.
Kõige raskem on iseennast tunda. Kõige kergem on teistele nõu anda. Vooruslik on see, kui me kunagi ei tee seda, mida me teiste juures hukka mõistame.
Kõige alge on vesi (võib ümber paigutada). Pidas vee mõiste all silmas niiskust. Vesi on elav ja hingestatud.
ANAXIMANDROS (611-546): Thalese õpilane. Pärit Mileetosest. Joonistas esimese maailmakaardi, kirjutas geomeetriaõpiku, tegi maagloobuse eelkäija. Võttis kasutusele gnomoni (varjusau, päikesekell).
Pannud oma mõtted kirja teoses "Loodusest" (547). Mis on kõige alguses? Peab olema maailma aine, mis asuks väljaspool kõiki kogemusi. See on vormitu algaine - apeiron on see, mis jääb üle, kui konkreetne mateeria kõigist meeleliselt haaratavatest omadustest lahti riietada (striptiis). Apeiron on maailma igavene , kõikehõlmav ja piiritu alge. Pole algust ega lõppu. Apeironist on eraldunud külm ja soe, kuiv ja märg. Maa hõljub vabalt ruumis, pikapeale kuivanud ja toonud esile elusolendid (algul vees, pärast tulnud maale). Esimesed inimesed elasid kalades , kuna inimesed vajasid pikaealist hoolitsust. Täiskasvanuna alustasid iseseisvat elu. Hiljem pöörduti tagasi apeironisse. Asjade kadumine on meeleparandus (). Asi elab vaid tervikus. Goolise õiguslikud printsiibid on kosmiliselt toimuvad.
ANAXIMENES (585-525(527)): ürgaine on õhk (hingeõhk, hingus ). See on elustav maailma hing, millest kõik tekib. Tähtis on lõputuse moment. Õhu paisudes tekivad tuli, kivid , muld . Maad kujutatakse kettana, peal on võlv. Kõiksust nimetab kosmoseks ().
PYTHAGORAS (570(582)-490)
Matemaatik , astronoom, filosoof.
Sündis Saamose saarel. Tutvub Mileetose koolkonnaga. Külastab Egiptust, muistset Orienti. Hiljem rändab Alam-Itaaliasse (Eelea) ning rajab Krotoni linna usulise salaühingu, millest kasvab välja koolkond oma aja tarku .
Ei tegelenud matemaatikaga matemaatika pärast. Tema meelest on alge tuli, maa, õhk ja vesi. Arv ja geomeetria on omavahel seotud. Tuli=tetraeeder, maa= kuup , õhk=oktaeeder, vesi=ikosaeeder. Maailma tegelik olemus on arvudes. Kui arv on maailma olemus, siis peab kõik olema matemaatiliselt väljendatav.
Aineline printsiip asendub vaimsega. On üks Platoni filosoofia allikaid.
Mis on asjade olemus? Maailmasisene liikumapanev vastuolu seisneb paaritute ja paarisarvude vastuolus . Paarisarvud on jagatavad , seega ebatäiuslikud. Paaritud arvud ei ole jagatavad, on lõplikud ja seega täiuslikud. Kõrgeim paaritu arv on 1=kõrgeim jumalik printsiip; 3=mehelik arv; 2=ebatäiuslik arv, naiselik ; 3+2=5=täiuslik arv, abielu või perekond; 10=kogu maailma harmoonia ja terviklikkus. Harmoonia on ühtsus paljususes. Suurused on võitlevad ja vastassuunalised.
Muusika inspireeris teda. Jälgib kitarat - matemaatiliselt on kirjeldatav keele pikkus ja tooni kõrgus. Muusikakeel. Teatud helikombinatsioonid mõjutavad meid.
Tuli on maailma keskmes. Maa, Kuu, Päike ja teised planeedid liiguvad tule ümber. Hiljem võtab Aristoteles selle maailmapildi omaks - Ptolemaiose maailmapilt. Päikese, kuu ja tähtede liikumine - sfääride harmoonia.
Pythagoras otsis maailma ainet ürgseadustest (muutumatutest arvulistest suhetest). Arvud olid omakorda seotud müstilise ideega - vist pärit Idast (hingede rändamine, reinkarnatsioon). Inimene võis taassündida loomana - looma ei tohi ohverdada ega süüa. Inimese eesmärgiks oli sellest ahelast vabaneda (kasinuse, askeetlusega).
EELEA KOOLKOND
XENOPHANES (u. 570-?): asub elama Eelasse. Temast säilinud luulelõigud. Mänginud suurt rolli Parmenidese kujunemisel. "Kõigi nähtuste mitmekesisuse taga asub muutumatu (=liikumatu) olemine."
PARMENIDES (525-480): sünnib Eeleas. Üks Eelea väljapaistvaim kodanik. Tähtis filosoof antiikajal (vaimu sügavus). Jätnud jälje Platoni filosoofiasse.
Kirjutanud poeemi heksameetris (pikkus 150 rida). Poeem kirjeldab reisi tõejumalanna juurde. 2 osa: 1)elu kui olemine (eitatakse liikumist); 2)elu kui näivus (muutused on, kuid nad on näivad).
Kuidas jõuda tõeni? Tõeni on võimalik jõuda puhta mõistusliku tunnetuse kaudu. Olemine=puhas mõtlemine. "On olemas vaid üks olemine ja mitteolemist ei saa olla." Olev on ruumitäitev, eitab tühja ruumi. Ei saa olla liikuvust. Liikuvus peab eeldama kujutlust mitteolevast; kehal peaks olema tühi ruum, kuhu minna. Sama kehtib ka näiteks arengu, kasvamise suhtes. "Olemine ja mõtlemine on identsed."
6 meelt annavad maailmapidi liikuvusest ja kujunemisest - meeled petavad . Ainus tõde seisneb kadumatus ja muutumatus olemises. Kõrgeim reaalsus inimeses - mõtlemine. Mingit sorti Ida mõju (mis puudutab neid maailmu ja sünde jne.). Substants - puhas olemine. Selle mõiste toob Parmenides sisse. Mingi algolemine, alge, olemus, millegi all. Tavaliselt peetakse Arostotelest loogika isaks, aga mõnikord peetakse Parmenidest ka.
ZENON EELEAST (u.490-430): Parmenidese õpilane. Püüab õpetust seletada läbi oma apooriate. Apooria sisaldab kahte vastuolus lauset, milledest esimene konstateerib fakti ning teine ütleb, et fakt ei ole mõeldav. Zenonile omistatakse 45 apooriat, neist 9 on kasutusel.
N1: võidujooks Achilleuse ja kilpkonna vahel. Achilleus ei jõua kunagi kilpkonnast mööda. Vahe on lõpmatu arv ja lõpmatust ei saa läbida. Siin tekib paradoks praktilise mõistusega.
N2: lendav nool tegelikult ei lenda, lendab vaid näiliselt. Nool asub igal ajahetkel kindlas punktis, punkte on lõpmatu arv. Näiline liikumine on ajahetkede summa (nagu film ). Nool on, aga lendu ei ole.
Tegelikult Zenon ise ka ei uskunud, et Achilleus kilpkonnast mööda ei saa, tahtis ainult vastuolu näidata.
Zenoni surm - tambiti uhmris surnuks .
HERAKLEITOS (u.544-483)
Pärit Efesosest. Kõik voolab, liigub. Mingisugust seismist ei ole. Linnarahvas on rakendamata mõtlemisega magajad.
Teos "Loodusest", millest säilinud umbes 30 fragmenti.
Hüüdnimeks Tume, Hämar. Esimesi õhtumaiseid erakuid.
Otsib ühte printsiipi ümbritseva kirjeldamiseks. "Ühtne on muutumine." "Ma ei saa kaks korda ühte ja samasse jõkke astuda" (jõgi on muutunud ja ma ise ka). Voolamise taga on printsiip () - see on muutumatu, tõlgendamine on tume. -e mõiste on filosoofia ajaloo jooksul evolutsiooni läbi teinud.
Ürgtuli - maailma alge, see põleb ja kustub . Maailmas on igavesti elanud tuli, mis põleb ja kustub korrapäraselt. Kosmost juhib välk.
Asjade mitmekesisus seisneb vastandite ühtsuses. Kogu areng toimub vastandjõudude kokkumängus - vastandid viivad edasi. "Jumal on päev ja öö, talv ja suvi, sõda ja rahu, üleküllus ja nälg." Võitlus inimese-inimese, mehe-naise, rahva-rahva vahel kujundab maailma täiuslikuks tervikuks. Iga asi vajab oma eksisteerimiseks vastandit. Kõige ise on võitlus. Halvaga mõõtes mõõdame head. Loominguliste pingete lakkamisel tuleks surm.
Dialektika esimene ilming. - algne tähendus on kahekõne pidama (vastandid peavad kahekõne).
Noseoloogia ehk tunnetusteooria . Tunnetuse aluseks on meelelised aistingud . Kõrvad ja silmad on halvad t,nnistajad kui neid kasutavad barbaarsd hinged (loodus armastab end varjata). Et loodust tõeliselt tunnetada, on vaja jõuda tõelise tunnetuseni, mis baseerub mõistusel.
Subjekti-objekti suhe: subjektobjekt; mõistusaisting.
Palju teadmine ei kingi meile mingit mõistust. Alles asjade/nähtuste seoste mõistmine annab meile tunnetuse.
"Riigi poolt kehtestatud seadus on püha ning selle eest tuleb võidelda nagu kodulinna müüride eest."
Dialektiline relativist. Aristokraatliku korraarmastuse ja kaupmehele/deemosele omase mõtteviisi vahel on ta.
DEMOKRITOS (460-370 e.Kr.)
Leukippos (u. 5.saj.e.Kr.) oli tähtis loodusfilosoof, pärit Mileetosest või Traakiast. "Ükski asi ei teki plaanitult, küll aga mõttest ja hädavajalikkusest." Kõigel on põhjus - kausaalsusõpetus. Leukippost tunneme Demokritose kaudu.
Demokritos võttis üle Leukippose õpetusviisi. Nimetati "Naerev Demokritos", kuna suhtus kaasaegsete rumalusse huumoriga.
Päris suure varanduse , mille kulutas reisimisele. Koju Atterasse jõudes elab tagasitõmbunult. Laste kasvatamist ei talu. Ei raja ühtegi koolkonda. Samal ajal väga mitmekülgne.
Tema koguteosed on jagatud 5 gruppi: eetika, füüsika, matemaatika, muusika , käsitöö.
Olemas on 2 asja - tühi ruum ja aatomid . Absoluutne tekkimine ei millestki on võimatu. Ruumi täidavad olev ja mitteolev. Ruumi täitev alge koosneb lõpututest pisiosadest - aatomitest ( - viimne jagamatu osake). Tõeline on vaid tühi ruum selles liikuvate aatomitega.
Aatomid ise on erineva suuruse ja kaaluga. Aatomid kombineeruvad ning annavad erinevaid nähtusi (arv on piiramatu). Asjade omadused tulenevad aatomite suurusest , kujust , korrast. Primaarsed omadused on raskus, tihedus, kõvadus. Sekundaarsed omadused on soojus , toonid, maitse.
Tunnetusteooria ehk noseoloogia. Meie tajud tekivad üliväikeste materiaalsete osakeste tungimisel silma. Nägemine on üliväikeste asjadest eraldunud piltide vastuvõtmine. Tume meeleline ja ehtne mõistuseline taju.
On peetud ateistiks. Jumalad on tekkinud kosmogoonia käigus. Hirmu kujutlused taevaste nähtuste palge ees on Jumalad.
Aatomid liiguvad lõputus ruumis. Nende kokkupõrkumisel tekib pöörisetaoline liikumine, seal kukuvad ja langevad.
Midagi ei teki juhusest. Juhus on meie teadmiste puudulikkus. Kõik toimub vastavalt seaduspärasustele. On 2 seletusviisi: 1) teleoloogiline - mis eesmärk on ühel või teisel sündmusel ( - eesmärgist lähtuv); 2)mehhaaniline - mis põhjus on sellel sündmusel. Tähtsust omab vaid mehhaaniline põhjus.
Konsekventne materialist. Determinism - kõik on determin, ette määratud.
Meie maailma keskpunktis on Maa - trumlikujuline. Ümber teised sarnased.
Hinge käsitlus. Inimese ihu ja hing koosnevad aatomitest. Inimene on õppinud loomadelt kunste (ämblik - kudumine ). Tänu kasvatusele omandab teise ühiskondliku loomuse. Ühiskond on rajatud kasulikkuse ideele. Orjad on meile teatud ihuliikmed. Hingeaatomid on kui päikesekepikesed tuulevaikuses, paiknevad terves kehas. Ajuaatomid teostavad mõtlemist. Südameaatomid tekitavad viha. Maksa-aatomid tekitavad kirgi ja ihasid. Kui lakkab hingamine , siis lakkab aatomide juurdevool - inimene sureb . Lõputu arv hingi ja vaime.
Eudaimonistlik eetika. Peab isiklikku õnne ülimaks väärtuseks. Õnn seisneb rõõmsas rahulikus meeleolus. Meeleolu tuleneb atomaarse struktuuri tasakaalust. Tee sellele tuleneb mõõdukusest, meeleliste naudingute vähesusest, vaimsete väärtuste hindamisest. Kehajõud on veoloomade juures, inimeste juures on hea hingejõud. Südametunnistus on käitumise normatiiv.
Esteetika. Ilu nagu õnngi peitub aatomite harmoonilises struktuuris. Üksnes see, mis on loodud entusiasmiga, on tõeliselt ilus.
Demokritose õpetus on ainus järjekindel süsteem antiigis. Mõju tänapäevani.
SOFISTID
Sofia - tarkus, sofistai - tarkuse õpetaja. Teised filosoofid püüdsid neist eemalduda.
500-449 e.Kr. Kreeka-Pärsia sõjad. Ateenast sai Kreeka poliitilise- ja vaimuelu keskus. Kujunes kõrgkiht - rikas, luksuslik , huvi hariduse vastu. Demokraatne kord vajas kõneosavaid poliitikuid. Karjääritegeja pidi suutma kõike selgeks teha. Tarkuseõpetajaid tõde ei huvita, nad on praktikud.
Kasvas usaldamatus meelelise taju vastu. Objektiivne tunnetus ei olegi võimalik, kõik on suhteline, piisab ainult osavatest argumentidest.
Teoreetiline ja moraalne skepsis kujuneb. Ainult edukus maksis.
Kõnekunst on veenmiskunst, mitte veendumuste kunst . "Ma usun, et see on nii, aga ma pole selles kindel." "Mesi on magus, seda ma tunnistan, aga ma ei julge seda kinnitada."
Sofism omandab sõimusõna tähenduse.
PROTAGORAS Atterast (480-410)
Tüüpiline näide sofistidest. Inimesele ei lähe tegelikult korda, milline maailma ta ümber on. Kujutlused teenivad erahuvisid. Inimene on mõõduks kõigile asjadele (homo mensura) kuivõrd nad eksisteerivad või ei eksisteeri.
Absoluutset tõde ei ole olemas, on subjektiivne tõde. Mõõdupuu on konkreetses inimeses. Aine osakesed ja nende voolamine määrab kõik ära. Mitte jumalus ega maailm pole esikohal, vaid inimene.
Nõrk allub seadusele, ta on rumal, teenib võõraid huve. Tugev ei lase ennast segada (eetiline järeldus).
Moraal on heaoluõpetus.
GORGIAS (485-380): Põhiväide - "Mitte midagi ei ole olemas".
Sündis Sistsiilias. Ateenas õpetab kõnekunsti, võidab poolehoidu. Paneb aluse retoorilisele kunstproosale (kasutab luulelist väljendust, laused vastandlikud, lõpud kõlavad sarnaselt). Palju matusekõnesid - loodud õppeotstarbel.
Peateos " Olematust " - pole säilinud. Väidab selles, et mitte midagi ei ole olemas. 5 argumenti: 1)Kui midagi oleks olemas, siis peab see olema tekkinud või olema midagi. 2)Tekkinud see olla ei saa, sest mitte millestki ei teki mitte midagi. 3)Igavene see olla ei saa. sest siis oleks lõputu. 4)Isegi kui oleks olemas olemine, siis oleks see haaramatu. 5)Kui see oleks haaratav, siis ei oleks see väljendatav. Mitte midagi ei ole olemas ja kui see olekski olemas, siis ei oleks see tunnetatav ja kui miski oleks tunnetatav, siis ei oleks tunnetatu väljendatav.
Milline lisatavatest seemnetest teeb hunnikust hunniku? Milline väljalangevatest juustest toob kiilaspäisuse?

SOFISTID JA SOKRATES INIMESEST JA FILOSOOFIAST

Sofistidele pole miski püha - kõik on suhteline. Inimene on vaatluste lähtepunktiks, mitte maailm. Inimese soove on valmis põhjendama. Sokrates: "Nad ei tea, et nad midagi ei tea". Sofistika on inflatsioonifilosoofia. Palju teravmeelseid sõnu, palju argumente, vähe sisu.
3 saavutust: 1)Suunasid filosoofiaajaloos esmakordselt pilgu looduselt inimesele.
2)Esmakordselt muutsid mõtlemise enda mõtlemisaineks. Uurisid mõtlemise tingimusi, võimalusi, piire .
3)Allutasid eetilised väärtushinnangud mõistuspärasele vaatlusele. Avasid võimaluse eetika teaduslikule käsitlusele.
SOKRATES (469-399)
Ei ole ise mitte midagi kirjutanud. Teame temast tänu ta õpilasele Platonile ; Platoni dialoogid "Apologia", " Kriton "ja" Symposion". Aristophanes suhtub temasse irooniliselt ja vaenulikult . Xenophon on kõva sõjaajaloolane. Aritoteles oli Platoni õpilane. Sokratest on võrreldud Kristusega - mõlemal traagiline surm, kumbki ei kirjutanud midagi (teame vaid nende õpilaste kaudu).
Kiviraiduri ja ämmaemanda poeg (Sophronika + Phainarethe). Muusaline ja gümnastiline kasvatus ( laulmine , tantsimine, keeled, kirjutamine, lugemine, kirjalike tekstide päheõppimine, oskas mängida kitarat ja flööti, aritmeetilised ja geomeetrilised alused, jooksmine , maadlus, kettaheide , odavise). Üsna varakult jätab isa juures õpitud käsitöö unarusse , kuna tunneb kutsumust ja hakkab õpetajaks. Jätab oma pere (naine Xantippe, kes läheb ajalukku riiaka ja talumatu naisena) ning 3 poega . Majandusolu tagasihoidlik - pigem vaene kui rikas, aga ei kaeba selle üle.
"Kui palju on siiski neid asju, mida me ei vaja". Sokrates vaatab turgu. Kogu õpetus seisis küsimuste ja vastuste mängus. Küsimused on intrigeerivad, lähevad järjest teravamaks.
Dialoog - filosofeerimise vormiks. -kahekõne, kahekõnet pidama. Sokratese meetod- dialoog.
Maientika- ämmaemanda kunst. "Ma ei tea mitte midagi ja siiski tahan koos sinuga mõelda ja uurida."
Skeptilisus seostub sofistidega, kuid sofistid ei otsinud tõde. Skeptikutel on see kui aus ülestunnistus, näitab et tõde on kuskil olemas.
Eristika - veenmiskunst. Tõde andis sofistidele pähe määrida.
Kahte liiki käsitlusviisid: deduktiivne & induiktiivne. Sokratesel induktsioon - üksik üldisele liikumine. Püüab üksikjooni koondades teha üldistusi. Kasutab hüpoteesi. Arutlusi iseloomustab iroonia , kasutaks nagu "šokiteraapiat". Eesmärgiks on siiski partnerit tõe juurde tuua.
Saatusest. Pool Ateena elanikkonnst olid orjad. Aristokraadid - demokraatia vastased, pinge kasvab Peloponnesose sõdade ajal (431-404). Sokrates otseselt poliitikas ei olnud. Muidu aristokraatia poolel, varustas neid ideeliselt.
Aserbia - jumalate teotamine. Sokratest süüdistati selles. Kaebusel puudus küll põhjendus, kuid Sokrates oli kritiseerinud ametnike valimist liisu abil. 399 viidi ta kohtu ette [6000 kohtunikku, 5000 muidu ja 1000 varu, sellest veel 600 (100 varu), ühesõnaga 501]. Elu ei ihaldatud. Sokrates ilmub kohtusse, peab kaitsekõne kui õpetaja ja rahvakasvataja. Karistuse peab ise valima - võiks saada tasuta lõuna linna kulul. Määrati surmaotsus. Sõbrad keelitavad teda põgenema, kuid Sokrates tahab isamaa seadustele ustavaks jääda. Sokrates joob ise mürkputkejooki. Kas tal oleks selline kuulsus, kui tal kuulsat surma poleks? (Kristusega on samamoodi).
Daimonion - jumalik hääl, mis räägib, annab näpunäiteid. Südame hääl või kuues meel.
Imaginatsioon - kõik, mis meid ümbritseb, jätab meisse jälje.
Tunne iseennast! Kui sa tunned iseennast, siis oled tõeliselt tark inimene. Kes ennast tunneb, tunneb ka seda, mis on tema jaoks kasulik ning annab aru, mida suudab, mida mitte. Tegeldes sellega, mida tunneb, rahuldab vajadusi ja elab õnnelikult.
Inimene vajab mõtestatud vaimset elu. Usub, et inimese hing on surematu. Inimese hing lahkub tema surma järel kehast ning inimene jätkub oma individuaalsuses.
Teoloogilise mõtteviisiga - kõigel on oma eesmärk, oma mõte. Andis uuesti julguse , et tõde on olemas.
PLATON (427(424) - 347)
Sokratese õpilane. Aristokraatliku päritolu. Sündis Ateena juhtivas perekonnas. Oli 20, kui puutus kokku Sokratesega. Oli Sokratese õpilane 8 aastat. Pühendus filosoofiale. Peale Sokratese hukkamist lahkub kodulinnast. Rändab Egiptusesse , võib-olla ka Indiasse ; pikemalt viibib Sitsiilias, Alam-Itaalias. 387 tuleb tagasi Ateenasse. Rajab kuulsa Platoni Akadeemia, kus õpetab tasuta. Tema ümber koondub õpilaste ring. Platon elab kuni surmani Ateenas ning sureb keset tööd.
Säilinud 34 dialoogi, milledest osa pole audentsed:
" Apoloogia " - sisaldab Sokratese kaitsekõne kohtunikule.
"Kridon" - räägib sellest, et seadustest tuleb lugu pidada.
"Protagoras" - vaidlus sofistidega vooruste üle.
"Gorgias" - voorused , nende õpetatavus. Retoorikast ei piisa harimiseks.
" Menon " - tunnetuse olemus on meeldetuletamine.
"Kratylos" - keelest, selle tähendusest.
"Symposion" - võoruspidu, joomapidu. Eros (armastus ilu vastu) on filosoofilisi püüdlusi liikumapanev jõud.
"Phaidon" - räägib hinge igavikulisest. Esitab oma ideedeõpetuse.
" Politeia " - ehk riik. Kõige ulatuslikum ja sisukam teos.
"Phaidron" - esitab oma hinge kolmikjaotuse.
"Theaitetos" - tunnetusteoreetiline arutelu (teadmiste oletusest).
"Timaios" - loodusfilosoofia.
"Kritias" - lõpetamata. Räägib Atlantisest.
"Politikos" - ehk riigimees . Vana Platoni poliitilised vaated.
"Seadused" - jääb lõpetamata. Riigi eetilised alused, kuidas kasvatada kodanikke .
Dialoogi () peetakse tõeliseks filosofeerimiseks - midagi jääb õhku rippuma. Pelgavad lõpetatud süsteemi. Võimalus tuua välja erinevad süsteemid - vestlevad omavahel. Dialoogis jätab otsad lahti.
Mida võttis Platon teistelt filosoofidelt üle:
1)Sokrates - dialoogid ja soovi kindlalt defineerida mõisteid. Jõuab tõeliste ideede maailma.
2)Parmenides - mõtlemine on identne olemisega. Kõik olev on ühtne ja on haaratav viimsest ühtsest ideest .
3)Pythagoras - puhaste ideede mõte.
Maailm on kahene: puhtad mõtted & nähtav maailm. Puhtad ideed on tõelised.
Inimese hing oli enne olemas, kui siia sattus. "Me teame kõik kuid oleme ära unustanud." Õppimine on
(meeldetuletamine). Hingel on tunnetuslik väärtus.
1)Kõige kõrgemal puhas ideede sfäär - hüve, tõde, ilu, õiglus; 2)Füüsikaliste nähtuste ja protsesside idee - paigalseis, liikumine, värvus, tuli; 3)Erinevat liiki olendite idee - loomad, inimesed; 4)Käsitöö ja kunsti idee - laud, voodi; 5)Ideed, millel on tähtsust teaduste ja mõistete suhete uurimisel - võrdsus, ebavõrdsus.
Idee, kui: 1)asjade olemise allikas; 2)näidis; 3)eesmärk, mille poole eksisteeriv püüdleb.
Hingel on 3 tasandit : 1)madalaim ihad , tungid ; 2) emotsioonid ; 3)mõistus. Iha tasandit kontrollib kainus, emotsioonide tasandit vaprus, mõistuse tasandit tarkus. Kõiki kolme hoiab tasakaalus õiglus.
Riigi kõige alumine kiht on talupojad, järgmine sõdurid, valitsevad filosoofid.
ARISTOTELES (384-322)
Sündis Dageiras. Isa oli Aleksander Suure vanaisa sõber, ihuarst, suri kui Aristoteles oli lapseeas .
367 saab temast Platoni õpilane. Platon heitis Aristotelesele ette. Kui Platon sureb, rändab Aristoteles Assosele, tekib huvi looduse vastu. Seejärel Mykidenes. 342 läheb Makedooniasse, kus on 13-aastase Aleksander Suure kasvataja (taltsutamatu tegelane). Aristotelesel sünnivad pedagoogilised teosed. Avaldas Aleksandrile mõju. 16-aastaselt algavad Aleksandri sõjalised vägiteod.
335 tuleb Aristoteles Ateenasse, kus rajab oma kooli. Kooli ümber aed. Õppetegevus toimus pargis jalutades, nimetati peripateetikud ehk jalutajad. Koolil oli ka raamatukogu. Koolis polnud range distsipliin . Tegeleti bioloogia ja loodusteadustega.
Aristoteles ei salga sümpaatiat Aleksandri valitsemise vastu. Elu lõpus lähevad aga suhted Aleksandriga keeruliseks. Aleksandrit austatakse jumalikult - silmili maha. Osa hakkavad sellele vastu. Ka Aristoteles avaldab oma avamust, tekib konflikt Aleksandri ja Aristotelese vahel. 323 sureb Aleksander Suur ootamatult. Aristoteles lahkub Ateenast.
Aristotelese teosed on eelkõige loengukonspektid - Corpus Aristotelieum. Mitte eriti pedantlikult kirjutatud. Kutsuvad üles kirjutama kommentaare. 50 e.Kr. Rhodose Andronikos kogus teoseid. Kirjutiste arv ulatub sadadesse.
Loogikaalased tööd: "Kategooriad", " Toopika ", "I ja II analüütika", "Otsused". Loogikaalaseid teoseid nimetatakse organon.
Teaduslikud tööd: "Füüsikast", "Taevast", "Kasvamisest ja mandumisest", "Looduslugu", "Hingest".
Esteetilised teosed: " Retoorika ", " Poeetika ".
Filosoofilised teosed: "Metafüüsika", "Eetika", "Poliitika" ("Eetika" osa).
Jagab oma teosed 3 rühma: 1) teoreetilised - filosoofia, matemaatika, füüsika (tegelevad asjadega, nagu nad on); 2)praktilised - eetika, poliitika; 3)loomingulised - kunst, käsitööharud.
Kõige täiuslikum on filosoofia, sest on kõige teoreetilisem. Filosoofia on kõigi teaduste ema.
Aristotelest peetakse "loogika isaks". Eristab 10 kategooriat: 1)substants - mis on millegi all; 2)kvaliteet; 3)relatsioon - suhe; 4)ajapunkt - millal miski toimub; 5)koht - kus toimub; 6)habitus - välislaad, kehaehituse tüüp; 7)olukord - asend; 8)tegu - mis toimub; 9)kannatus - miks kannatavad; 10)tõeliselt olev.
Metafüüsika - esimene filosoofia, mis uurib olemise lähteprintsiipe ja olemise algpõhjuseid. Da meta da füüsika - see, mis tuleb pärast füüsikat. Teadus meelelisele tunnetusele tabamatutest olemise lähteprintsiipidest ja algpõhjustest.
Platoni puhaste ideede õpetus ei kirjelda tegelikkust piisavalt. Igas protsessis on 3 momenti : 1)substants (substagere - ) - see, mille suhtes protsess toimub; 2)vorm (morphe - ) - see, mille poole protsess püüdleb; 3)steresis - vastassuunaline mõju, mis toimub protsessile vastu.
Bioloogia on tema lemmikteadus. Iga asja paneb liikuma sisemine tung saada suuremaks . Iga asi on vorm ja mateeria (nende ühtsus). Vorm - olemus, mateeria - millest koosneb. Tõelist mateeriat iseloomustab vormi puudumine. Vormi omamine võimalikkusena. Tegelikkuseks saab vaid see, mis on võimalikkusena olemas.
1. vorm=maja
mateeria= telliskivi
2.vorm=tellis
mateeria=savi
3. vorm=savi
mateeria=algelemendid
4.vorm=algelemendid
mateeria=esimene mateeria
Iga tasand on nagu vaatlustasand. Mateeria - vormi võimalikkus. Vorm - mateeria aktuaalsus. Mida vähem vormi, seda väiksem on võimalikkuse aste. Mida allapoole tulla, seda vähem vormi.
4 põhjust, miks asjad liiguvad: 1)materiaalne (causa materialis) - N: telliskivi; 2)formaalne (causa formalis) - N: maja plaan; 3)tegev (causa efficiens) - N: ehitusmeistri töö; 4)siht (causa finalis) - milleks ehitatakse, eesmärk. Tähtsaim on finaalne põhjus, loodus ei tee midagi otstarbetult.
Igas esemes on entelehhia - sisemine eesmärk, nähtuse loomus (kanamunast tuleb kanapoeg).
Tõstatab esimest korda pärilusprobleemi.
Maailma üheks lahutamatumaks osaks on liikumine - iga muudatus , mis toimub. Maailm on igavene. Maailma loomist pole. Kust on liikumine alguse saanud? Alguses oli liikumapanev jõud - primum mobile immotum (esmane liikumapanija). See liikumapanija on ise muutumatu, täiuslik, kehatu, ruumitu, igavene, liikumatu.
Füüsika. Eristab 4 liikumist: 1)suurenemine & vähenemine; 2)kvalitatiivne muutumine - kvaliteet muutub; 3)tekkimine & hävimine; 4)ruumiline ümberpaiknemine. Kõik muutuvad neljandaks. Elu on liikumine. Ringjooneline, sirgjooneline liikumine.
Terve kosmos on kerakujuline. Jaguneb kaheks: ülal- ja allpool kuud. Ülalpool on taevane. Allpool on maa, õhk, vesi ja tuli. Tsentrumis on Maa. Selle ümber kontsentrilistes ringides vesi, õhk ja tuli. Maailma keskel on Vahemeri .
Kõigel on oma põhjus. Objektiivne on juhuslikkus - mitme põhjuse kokkulangemine.
Maailma tunnetamine on raske, sest asjade olemus on nende sees peidus. Tunnetus ei anna tõde kogu ulatuses. Tõelise teadmise tunnusteks on üleüldisus ja paratamatus .
Kogemuse alusel areneb meisterlikkus. Tuleb asjade sügavam tunnetus. Primaarsed ja sekundaarsed omadused. Värvus, soojus ei sõltu meie tunnetusest, on potentsiaalselt võimalikud, meeled aktualiseerivad need omadused.
Tähtis koht on mõistusel ja mõistetel.
Hing on psühholoogias kesksel kohal. Hing on iga organismi tõeline eluprintsiip, tema võimete ja protsesside summa. Kõrgem ja madalam hing. Puhas vorm ja keha jõudude summa. Madalam hing on meie kehas laiali. Kõrgem hing on aktiivne mõistus, igavene.
Kõige tähtsam on keskmine. Omane kõigile inimestele. Poliitika on üks eetika osa. Harjumusseadusi muuta on pahe .
On 6 varianti riigi poliitilises korralduses: 3 loomulikku: 1) monarhia - vanim, jumalikum, üks inimene kõigist kõrgem, teoreetiliselt parim, praktiliselt halvim; 2)aristokraatia - monarhiast parem, võim on kõige väärtuslikemate käes; 3)vabariik - enamuse võim, ainus voorus on sõjamehevoorus. 3 ebaloomulikku: 1)türannia - hirmuvalitsus ; 2)oligarhia ehk pankurite valitsus - rikkurite võim; 3)demokraatia - lihtrahva võim, halvim.
Kuna inimesed on samaväärselt vabad, tahavad ka võrdväärselt vabadust. Valimisõigus peaks olema piiratud haritlaskonnaga. Valitseja, kes tahab vältida revolutsioone, peab ära hoidma liiga suure vaesuse ja rikkuse.
Eepos ja tragöödia on väärtuslikemad kirjanduse liigid. Tragöödia ülesanne on teatud sundmusi järele aimata kunstiliste vahendite kaudu, et hirmu ja kaastunde läbi esile kutsuda puhastumist kirgedest - katarsis .
Andis klassikalise kuju realismile, Platon idealismile.
Mõjutanud sügavalt õhtumaist mõtlemist. Aristoteles on osadena esindatud mitmetes järgmistes filosoofiates , eriti, mis veidi loodust puudutavad. Süüria kristlikud isad erinevalt teistest kristlikest meestest, peavad Aristotelest kaua 13.apostliks. Nemad tõlkisid Aristotelese araabia keelde ja levis nii islami kultuuri. Aristotelism on võimas filosoofia, mis õitseb tänapäevani.
STOIKUD
Rajaja ZENON KRITICN (336-264). Nimetati nii, kuna Zenon rajas kooli Stuapoikile. Looduspärane ehk mõistuspärane elulaad . Ainus voorus ja ainus õnn on peidus sellises elus. Mittemõistuspärane on halb. Adiafora - oleme ükskõiksed kõige suhtes, ei püüdle millegi poole. Eesmärk stoiline rahu - aphateia. Meid takistavad afektid: 1)lõbu; 2)iha; 3)mure; 4)hirm. Tark inimene saavutab stoilise rahu seisundi - selline inimene saab olla õiglane. Kõik rabelevad selle poole, järelikult on rumalad. Üldine inimesearmastus. Rõhutasid sõprust tarkade vahel, sotsiaalset võrdsust, humaansust, kosmopoliitsust. Mõju kristlusele.
Markantseim esindaja on keiser MARCUS AURELIUS, teos " Iseendale ". Oli sõdurkeiser, lihtsa eluviisiga , polnud kristlusesõbralik.
ANTIIKNE SKEPTITSISM
Skeptik on kahtleja, kes tõelist tunnetust peab võimatuks. Ta ei usu, et mingi kindel tulemus on võimalik. Kahtlus on skeptiku püsiv seisund. Skeptik ei eita ega jaata teadmiste võimalikkust.
Arengus eristatakse 3 perioodi:
Vanem suundPYRRHON Elisest (u.360-270 e.Kr.): asjade olemus on meile täiesti tundmatu, kuna meie tajud ei näita meile, kuidas asjad tõeliselt on. Me võtame vastu vaid seda, kuidas asjad meile näivad olevat. Skepsis on side otsusest loobumise ja hingerahu vahel. Õnnelikuks eluks on vaja jõuda selgusele kolmes küsimuses: 1)millised on asjade omadused; 2)kuidas asjadesse suhtuda ; 3)mis kasu see suhtumine toob. Õnneliku elu jaoks on vajalikud apaatia (meelekindlus) ja ataraksia (hingerahu).
Keskmine periood ehk akadeemiline skeptitsismkeskuseks Platoni akadeemia.
ARKESILAOS (u.315-241 e.Kr.) & KARNEADES (u.213-128 e.Kr.) - kõik on arvamus, kuid ühed arvamused on tõenäolisemad kui teised.
Hiline skeptitsismAINESIDEMOS Knossosest: tropide õpetus (kr. tropos - kõnekujund).
SEXTUS EMPIRICUS (u.200 p.Kr.): püüab anda skeptitsismile empiirilise kuju. Arstiteadus tuleb rajada kogemustele .
EPIKUURLASED
EPIKUROS (341-270e.Kr.): selle suuna rajaja. Sündis Samosel vaeses perekonnas. Tegi kaasa Aleksandri sõjakäigu itta , masendub peale Makedoonia suurriigi lagunemist. Külastab Ateenas koole , kuid ei leia mitmetest koolidest enese jaoks rahu. Seega otsustab ise kooli luua. Vahepeal peab õpetajametit. 306 jõuab tagasi Ateenasse, kus ostab maja. Lihtsa eluviisiga. Rajab oma maja aias kooli, mille nimi on "Epikurose aed." Selles koolis kogunesid inimesed, kes polnud kaotanud usku inimväärsesse ellu. Külalisteks olid nii prostituudid kui ka linna juhtivad poliitikud .
Elufilosoofia teoreetiliste raamidega. Filosoofia eeasmärk on jõuda õnneliku ja häirimatu seisundini, vabastada hing kannatustest. Kolm osa filosoofias: 1)eetika - õpetus õnnest, selle tingimustest; 2)füüsika - õpetus maailma loomulikest alustest, nende seostest; 3)kanoonika - õpetus tõe kriteeriumidest (gnoseoloogia).  - juhtnöör, millega ehitusmeister mõõdab. Kõik kolm moodustavad terviku. Kanoonika on füüsika eeldus, füüsika on eetika eeldus.
Sensualist. Tunnetuse aluseks on meelelised naudingud . Materlialistlik sensualism (sarnane Demokritosele - aatomite õpetus). Füüsika on samuti Demokritoselt.
Eetika. Me ei peaks jumalaid kartma , see rikub õnne ära. Neli rohtu : 1)jumalat ei ole vaja karta ; 2)surm on teadvusetus; 3)hüve on kerge saavutada; 4)pahe on kerge vältida. Inimhing tõuseb maailmaprotsessis kui õis. Hinge suurim mõistatus on valu. Valu purustab hinge ühtsuse maailmaga . Kõrgeim väärtus, mis suudaks valu ja ebameeldivusi korvata on tema meelest õnn. Hing taastab purunenud ühtsuse hingerahu.
Kolm mõnu ehk naudingut: 1)loomulik (hädavajalik) - N:januse soov juua; 2)loomulik (pole hädavajalik - N: iha delikatesside järele, suguline armastus (tõeliselt tark ei abiellu; ära anna saatusele pantvange laste ja abielu näol; 3) ebaloomulik (mitte hädavajalik) - N: kuulsuse ja au tagaajamine (tark hoiab avalikust elust eemale; "Ela varjatult"). Valida tuleb vaimne nauding , kuna see: 1)peab meelelisi naudinguid meeles; 2)annab meelelistele naudingutele kestvuse; 3) fantaasia kaudu sünnitavad vaimsed naudingud uusi meelelisi naudinguid. Kui kaua nauding kestab, millised kahjulikud tagajärjed võivad olla (kehalisele tervisele, hingerahule) - kuidas hinnata naudinguid.
Ataraksia - hingerahu, sügav nauding, häirimatuse ja püsiva õnne seisund. Seda peaks taotlema. Saavutamiseks on vaja teadmisi maailmast.
"Corpe diem!"
UUSPLATONISM
AMMONIUS Sakkast (175-242): elas Aleksandrias. Nooruses oli kristlane , pöördus paganlusse tagasi, püüdis seda ka filosoofiliselt põhjendada. Origenes - kaasõpilane, kuid uusplatonistide hulka ei kuulu.
PLOTINOS (u. 204-270): Ammoniuse õpilane. Uusplatonismi väljakujundaja. Sündis Lykopolises. Pärast mõningaid õpinguid läks Rooma ja rajas sinna kooli. Pälvis keisri soosingu ja rahva suure austuse. Oli puhas ja hea inimene, tõeliselt andunud Jumala otsimisele. Utoopia - tahtis Platoni "Politeia" eeskujul rajada ideaallinna Rooma lähedale.
Hulk kirjutisi. Õpilane Porphyrios kogus kokku 54 teost, jagab 9 grupiks ; N: 1)eetilised, 2)-3)maailma käsitlus, 4)inimese hinge käsitlus; 5)vaimu ja idee käsitlus j.n.e. Koolkonna rajajateks uusplatonistid end ei pea. Uskusid end andvat edasi Platoni õpetust. Esitavad süsteemi (tegelikult Platonil polnud süsteemi), mis toetus küll Platonile, kuid polnud enam platonism .
Uusplatonism mõjutanud väga palju kristlust ja keskaegset filosoofiat. Ka kunst ja arhitektuur on saanud ideoloogilisi mõjutusi uusplatonismist; ka keskaegne elulaad, maailmakäsitlus. Rooma impeerium oli laienenud kultuuride segunemine , integratsioon. Antiikmõtlejad otsisid kõige selle ühisjooni - hilisantiiksesse Rooma linna olid püstitatud allutatud jumalate templid. Uusplatonism kujuneb selle segaduse raamistikuks.
Kogu maailmakäsitlus algab ühest lättest - Hen (esimene, üksainus, vaimne alge). Esimesest algest (sisaldab endas absoluutset õigust, headust) voolab välja järgmine aste - maailmavaim, mõistus ( nous ). Maailmahing on järgmine aste - psüühiline maailm, tungib läbi vormi ja hingestab konkreetset kosmost. Kolmas aste on mateeria-vormi printsiip - mateeria on vormitu, korrastamata, vastik, paha, kõige oleva algest kõige kaugemal. Mateeria takistab hingel tunnetamast kõrgemaid astmeid. Plotinus: "Ma häbenen, et mul on keha."
Gnostitsism - põhineb tunnetuse astmetel. Sarnased jooned uusplatonismiga, aga keerulisem, veel rohkem astmeid.
Kuidas siit pääseda? Õpetus langemisest, väljavoolust, pääsemisest. Uuesti tõusmise põhivahendiks on askees . Inimese ja tema õnne kõrgeim eesmärk seisneb selles, et tema hing ühineks uuesti jumalikuga, millest ta on lähtunud. See toimub puhastumise protsessis - katarsis. Ajend , mis meid liikuma paneb on armastus (puhas vaimne armastus kõrgemate vaimsete väärtuste vastu. Inimese tegevusel on seda suurem väärtus, mida vähem see on seotud vaimse maailmaga.
Uusplatonism sündis paganluse kaitseks. Käib terav võitlus kristluse ja uusplatonismi vahel - kristlus võtab uusplatonismi vaated üle.
Mõiste, mida väärtustatakse - ekstaas (ex + stagere) - jumaliku valgusega üheks saamine; seisund, kus filosoof vahetult vaatleb kõige ühtsust. Uusplatonism pakub ühtsuse kogemust. Ekstaasis kaob objekti ja subjekti vastuolu. Käib arutlus, et kumb on tähtsam - subjekt või objekt? Subjekt tunnetab objekti. Ütlevad, et kui subjekt saab üheks objektiga, siis sünnib tõde. Tõde on tunnetatav, kui on ühtsuse taju.
Kui kõik on üks, siis pole teadust vaja - sellepärast Indias oli/on palju filosoofiat, kuid vähe teadust. Uusplatonism on antiikse filosoofia lõpp.
VARAKRISTLIK SUHTUMINE FILOSOOFIAASE, VÕRDLUS UUSPLATONISMIGA
Kristlusel ja uusplatonismil on 2 ühisjoont: neoplatonism on tugevalt monoteistlik (hen), uusplatonism on tugevalt individualistlik (rõhutas askeesi ja ekstaasi).
Erinevusi on rohkem: 1)uusplatonism tunneb vaid jumaliku hääle kutse silmapilke, kristlus rõhutas elupikkust protsessi (jüngerlus); 2)Plotinos nägi looduses jumaluse viimset ja madalaimat emanatsiooni (väljavool, kiirgus), kristluse järgi oli kogu loodu hea; 3)kristlane võib saada Jumala lapseks pattude andestuse läbi (kristliku filosoofia tipp). Inkarnatsiooni mõte - sõna saab lihaks. Kreeka mõtlejad püüavad jõuda kõige algusesse (). Kristlust huvitab ajas ja ruumis toimuv inimese ja Jumala vaheline, rõhk olevikul ja tulevikul.
KESKAJA FILOSOOFIA PÕHIPROBLEEMID
Jumal polnud probleemiks. Tõeliselt filosoofiline probleem.
I põlvkond - apostlid, II põlvkond - patristika (patrostid - kirikuisad ), nende alaliik apologeedid - usukaitsjad). Kujuneb apologeetiline-patristiline kirjandus.
Pauluse arvamus tarkusest negatiivne. Inimesed polevat oma tarkusega millegi targaga hakkama saanud. See mõttelaad areneb edasi. Kirikuisa Tertorianus: "Kuna see on absurdne, ma usun seda" (Kristuse ristilöömise kohta). Sihtgrupp lihtne inimene (kristluse ja filosoofia vastasseis). See muutus apologeetidel. "Mis on Jeruusalemmal ühist Ateenaga? Mis on akadeemial ühist kirikuga ?" (akadeemia kui mõiste skeptitsismist).
AUGUSTINUS (354-430)
Sündis ja suri Põhja-Aafrikas. Isa oll paganliku Rooma ohvitser Patritsus ja ema Monica oli kristlane. 16-aastasena läks Kartaagosse retoorikat õppima, tahtis juristiks saada. Kartaagos võttis endale armukese ja elas "kõlvatut elu"/ vabaabielu (sai poja). Hülgas aristotellikud tõekspidamised.
Cicerot lugedes tekib filosoofiline huvi, elu mõtte otsimine. Puutub kokku manilastega (pärslase Mani rajatud sekt , dualistlik - valguse ja pimeduse võitlus, need kaks on võrdsed, õpetus sarnanes gnostikute omale), kes olid tema esimesed religioossed suunajad . Oli sektis 10 aastat. Vahel tundub, et on tõe leidnud. Ei pöördunud kohe kristluse poole, kuna kristluse pühakiri oli liiga barbaarne sealt usutõe leidmiseks.
Otsustab Kartaagost lahkuda. Sõidab Rooma (ema arvab , et käib Roomas päris alla), siis Milanosse, kus kohtub Ambrosiusega (teine suur kirikuisa). Oli hea jutlustaja, Augustinus käib ta juures jutlusi kuulamas ja vestlemas. 387 siesta ajal läheb Augustinus aeda jalutama ja kuuleb , kuidas lapsed naaberaias laulavad; refrään: "Võta ja loe!" Laual Uus Testament , läheb laua juurde ja võtab selle. Loeb lahtivõetud kohta (apostel Pauluse kirja 13 ptk 13...). Sellest mõjutatuna laseb end pojaga ristida , naise saadab minema. Maamõisas kirjutab uusplatonistliku teose (lugedes seda ei saa aru, kas kirjutaja on kristlane või uusplatonist). Läheb tagasi Põhja-Aafrikasse, kus loob koguduse. Lõpuks saab Hipporegiuse piiskopiks. Kuulus kohtuasjade lahendaja, tubli administraator . 430 piiravad vandaalid Hippo linna (kui ta sureb). Põrm viiakse Sardiiniasse, pärast Paviasse.
Tähtsad kirjutised :
"Confessiones"
"De civitate Dei" (e.k. Jumalate riigist) (413-426) - kujuneb peateoseks. Impulsi annab Rooma rüüstamine gootide kuninga Alarichi poolt (410). Kas Rooma langemist ei põhjustanud vanadest jumalatest lahtiütlemine ja kristluse vastuvõtmine? Augustinus kirjutab algul 5, pärast 17 raamatut sellest (1raamat=1rull=u.30lk). Rooma langes isekuse ja kombetuse tõttu.
Mõlemad teosed kujundavad Euroopa kultuuri. Vene keelde on "Confessionest" 5 korda tõlgitud. Ainulaadne pihtimus, sügav sisemaailma vaatlus . Keskseks teemaks hingesügavused. Suurem psühholoogiline teravus . Kriitika ainult maski tagant. Jõuab valdkonnani, mida me ei tea (Unbewusst). Suur lause tunnetuste keskele : " Credo , ut intelliges, intelliga, ut credas" (Usun, et mõista, tunnetan, et uskuda ). Suurtel pöördelistel hetkedel on jõutud isikutunnetuseni (Sokrates, Descartes ). Usk on Augustinusele valgustav jõud. Teine silmapaistev printsiip: "Beate certe omnes vivere volumnus" (Kindlasti tahame kõik õnnelikult elada). Vana igatsus õnne järele (juba epikuurlastel oli eudaimonism). Õnne otsides otsime kõrgemat headust - summum bonum.
Jumalat otseselt ei usu, kuid on olemas rahutus kõrgema järele. Jumala vastuvõtmisel tuleb selgus ja rahu. Uusplatonistidel oli kõrgeim väärtus hen, sealt tulid asjad alla. Augustinus annab lihtsuse, selguse ja elegantsiga mõtteviisile selgroo , miinused tulevad alles pärast välja.
Õpetus armastusest. Igas inimeses on üldine armastusevõime - amor (tähistab ka tahet), mis on suunatud kahes suunas: 1)summum bonumile - caritas ; 2)madalamatele väärtustele - cupitidas. Caritas on vesi, mis suunatud aeda (kastab); cupitidas on solgivesi, mis voolab kloaaki. Kes armastab maiset, on halb.
Armastuse liigid kreeka kontekstis: agape (jumalik armastus), filos , eros, sexas.
Proovib panna maailma ajad skaalale - aksioloogia (mõnes mõttes). Skaalal N: perekond, lapsed. Maiste asjade puhul (perekond, raha) oleneb sellest, kas kasutame (uti - siis pole midagi häda) või maitseme (frui - siis on asi halb). Inimelu on võrreldav palverännakuga isamaale. Head kasutavad maailma. et Jumalat maitsta , kurjad kasutavad Jumalat, et maailma maitsta. Uti ja frui vahel on omaette skaala. "Armasta ja tee, mida sa tahad " (kui sa õigesti armastad, võid teha, mida tahad). Armastus peab olema korrastatud. Jumala armastus valatakse ristimisel inimesse. Inimene peab ka ennast armastama .
Kolmainsus annab monoteismile mingi väikese polüteistliku joone - ühes on paljusus . Mõned usulised liikumised eitavad kolmainsust (N: Jehoova tunnistajad, mormoonidel on eri õpetus). Kolmainsusõpetuse järgi vaadatakse, kas usulahk on kristlik; see on üks põhijoon, peab kindel olema.
Tahtevabaduse küsimus. Šotimaalt tuleb Rooma munk Pelagius, kes ütleb, et kõik on inimese enda teha - inimene valib kas õndsuse või hukatuse. Augustinus vastandab sellele ettemääratuse ehk predestinatsiooni õpetuse - inimene on juba enne sündi määratud õndsusesse või hukatusse. Kahekordne ettemääratuse õpetus - määratud ette enne sündi ja elus. Calvinil hiljem ka samad predestinatsiooniõpetused. Ettemääratus peab väljenduma inimese aktiivsuses, sotsiaalses aktiivsuses.
Augustinus sotsiaalsest aktiivsusest ei huvitunud. Ta vaatas asja Jumala seisukohalt. Milline koht ja ülesanne on Jumalal inimese elus? Jumala armust sõltub kõik - Jumal on see, kes meid valib, kutsub ja seab. Jumala suuruse ja absoluutsuse toonitamine. Enne ristimist vabadust ei ole.
Caritas - jumalik riik; Cupitidas - ilmalik riik. Kirik on osa mõlemast. Sümboolselt Abeli /Kaini järeltulijad.
Kirik siin maa peal on nagu corpus mixtum. Võidutsev (juba igavikus) ja võitlev kirik. Neid kahte seob hierarhia . Algkristluses langeb kiriku pühadus kokku liikmete pühadusega. Püüeldi kiriku ja liikmete õndsuse poole. Inimene on nüüdsest püha mitte sellepärast, et ta isikuna püha oleks, vaid sellepärast, et ta valdab sakramentaalset väge.
313 Milano edikt. 380 kristlik riigikirik. Kirikuliikmete pühadus lakkas olemast, jäi ainult saksakeelne pühadus. Asi on kandunud tänapäevani. Tavaliikmed eriti pühad pole. Augustinusel oli igatahes corpus mixtum.
Filosoofia kujunemine pärast Augustinust
Aastasajad pärast Augustinust kujunevad filosoofiliselt viljatuks. Filosoofia ja ilmutuse vahekord kaldub viimase kasuks. Ilmutuse üleloomulik valgus näitab mõtlemisele suunda, filosoofia püüab seletada. Uurida tuleb siiski mõistusega.
Algavad Euroopa misjoneerimise aastasajad. Halb kliima filosofeerimiseks. Dogma ja teoreetilised küsimused langevad tahaplaanile. Euroopa kujuneb kolme suure röövrahva ( hunnid , viikingid , maurid ) rüüstamise objektiks . Saabub aastasadade pikkune periood, kus säilitatakse traditsioonilist mõttepärandit.
Sel ajastul on 3 erandlikku kuju:
DIONYSIOS AREOPAGITAST (u.500): peeti apostel Pauluse õpilaseks (nime järgi, Piiblis esineb). Tegelikult võis olla üks Süüria kristlane. Sünteesib uusplatonistlikke ja kristlikke mõtteid ning pakub ideid skolastikale. Tema teosed kujunevad keskajal populaarseteks, tsiteeritakse koos Piibliga. Mõju müstikale, arhitektuurile (gootika, katedraalid), kunstile ja kultuurile .
3 teed/ Jumala tunnetamiseks: 1)via positiva (jaatav, nimetame Jumala positiivseid omadusi - N: tugev, igavene, kordumatu ); 2)via negativa (eitav, eitab loodud asjade võrdlust Jumalaga , iga võrdlus kohatu); 3)via symbolica ,müstiline (iga võrdlus sümboolse tähendusega). Iga aste viib Jumalale lähemale (vihje uusplatonismile). Läbi müstilise elamuse ja askeesi tõustakse kõrgemale, astmetele vastavad sümbolid.
JOHANNES SCOTUS ERIUGENA (u.810-877): 850 kutsub Karl Kiilaspea ta oma õukonda. Igasugune inimlik tung teadmiste järele lähtub usust ilmutusse. Mõistuse ülesanne on seletada ilmutuse mõtet. Usu ja mõistuse vahel pole vastuolu. Järgima peaks kirikuisade autoriteeti, niivõrd kui see on kooskõlas ilmutusega. Kui tekib vastuolu autoriteedi ja mõistuse vahel, siis tuleks eelistada mõistust.
"Predestinatsioonist" - ettemääratus. Inimese tahtevabadus on seotud usuga. Pole tõsi, et Jumal on mõned inimesed põrgusse määranud.
Peateos "Loomuste jaotusest" - on 4 loomuse vormi, erinevad astmed: 1)loomus, mis loob ja pole loodud - Jumal kui looja; 2)loomus, mis on loodud ja mis loob - jumalikud ideed ehk ürgpildid; 3)loomus, mis on loodud ja mis ei loo - üksikud asjad, ka inimene; 4)loomus, mis ei loo ja mis ei ole loodud - Jumal on pöördunud tagasi oma rahusse, enam midagi ei loo. Kõike loodut tuleb mõista kui Jumala eneseilmutust (teofaania). Inimese vaim on maailma võti, mis avab Jumala eneseilmutuse saladused.
BOETHIUS (480-524): suur mõju keskaja filosoofiale. Elas Ravennas ida-gootide kuninga Theoderichi juures. Süüdistatakse äraandmises, mõistetakse piinarikkasse surma. Vanglas kirjutab teose "Filosoofia lohutusest" - dialoog autori ja filosoofi vahel. Autor kõneleb proosas , filosoof vastab luulevormis. Teosel on sarnasus Dante "Vita novaga". Kuigi esineb kristlasena, on palju paganlikke (ka uusplatonistlikke) mõjutusi. Ütleb, et on järgnenud pütaagorlikule käsule käia Jumala järel.
ANSELM CANTEBYRIST ( 1033 -1109): temast kujuneb kõige tähelepanuväärsem teoloog , skolastika isa. Ta on veendunud, et usk ise nõuab ja vajab ratsionaalset seletust. Usk on lähtepunktiks, lauseid ümber lükata ei saa. Mõistusega peab usku põhjendama. Ontoloogiline jumalatõestus määratleb Jumalat kui seda, kellest kõrgemat ja täiuslikumat pole võimalik mõelda. Jumal peab olemas olema. Mitteeksisteerivat pole võimalik mõelda. Thomas Aquino ütleb selle peale: "Pähh!"
Universaaliate (üldmõisted) küsimus. Seltskond jaguneb põhiliselt kahte: 1)frantsiskaanid - üldmõisted on tuletatud, üksikmõiste on tähtsam, on nominalistid; 2)dominikaanlased - on realistid, üldmõistetel on palju suurem tähtsus. Ise oli universaaliate küsimuses realist; ütles, et üldmõistetel on suurem reaalsus kui üksikmõistetel.
Keskaja filosoofia põhiprobleem on universaaliate küsimus. Realistid õpetasid, et üldmõisted on kõige tähtsamad. Kirik ise peab oma positsiooni kriitiliseks realismiks.
Enne kui Jumal maailma lõi, oli see ideena tema vaimus . Ürgpildid on Jumala sisemine kõne, nende koopia sõna näol. Inimese hing on Jumala näoline, seisneb järgmises: 1)mälu (memoria); 2)tunnetus (intelligentia); 3)armastus (amor)Imago Dei. Jumala näolisusest on palju literatuuri.
Inimene on ratsionaalne , mõtlev, loominguvõimeline olend. Sel sajandil on rõhutatud suhteid (mina-sina suhte olulisust). Inimene on loodud hindama Jumalat kui kõrgeimat väärtust.
On 3 tõe tasandit: 1)igavesed tõed Jumalas; 2)asjade tõde, mis seisneb nende ühtelangemises Jumaliku tõega; 3)mõtlemise ehk väidete tõde, mis seisneb väljendite kokkulangevuses asjadega. Tõe definitsioon: tõde on üksnes vaimus haaratav õigsus. Kogu inimese mõtlemise ja tahte suunamine olemise põhjuseni. Õige usaldus olemise vastu võimaldab kohtumist tõega.
PIERRE ABELARD (1079-1142): konseptualist (kaldub nomenalismi). Suurepärane väitleja, loengupidaja. Kohitsetakse vahepeal ära.
Põhiline teos: "Sic et non" ("Ja ja ei") - rida Piibli ja kirikuisade vastukäivaid laused. Sõelub neid, kuid jääbki sellisele ei/ja positsioonile, tõde välja ei ütle.
Satisfikatsiooniõpetus - õigeksmõistmisõpetus, juriidilise aspektiga variant (Anselmil). Jumal lasi oma pojal surra, et tekitada süümepiinu ja kaastunnet , et me aru saaks, kus oleme (Abelardi variant).
"Tunne iseennast" - eetikat käsitlev. Väline tegu kui selline on moraalselt indiferentne. Kõik sõltub motiivist (Aristoteles rääkis motiividest). Motiiv ilmneb inimese sisemises aktis, millega ta teatud püüdlusi jaatab või eitab. Kalduvused kui sellised pole head/kurjad, alles kõlvatu jaatamise sisemine akt on patt. Hea seisneb Jumala tahte jaatamises, kuri selle eitamises.
THOMAS AQUINO (1225-1274)
1917 nimetatakse ta "ingellikuks õpetajaks."
Üles kasvanud Põhja-Itaalias. Lapsepõlvest saati õpib benediktiinlaste juures, kuna perekond soovib, et temast saaks benediktiin. Thomas kohtub dominikaanlastega ning on vahepeal nendest vaimustunud. Tahab Pariisi minna, kuid vennad röövivad ta ning panevad lossi torni kinni. Vennad toovad talle torni isegi lõbunaise. Selle peale saab Thomas vihaseks ja lubab lossi koos naisega põlema panna. Aasta pärast läheb Pariisi, kus temast saab Albert Suure õpilane. Käib Pariisi ja Kölni vahet (Köln - Albert Suur oli ühe kooliga seotud). 20-aastaselt jõuab Thomas Pariisi ordu õppekeskusesse. Lõpuks kutsutakse ta Rooma.
Thomas ühendas Aristotelismi ja Augustinusest lähtuva kristliku filosoofilise suuna. Ta "ristib" Aristotelese ära - Aristotelese õpetusest saab kristlik õpetus, mida nimetatakse domismiks.
Kõik Thomase teosed on kirjutatud ladina keeles, ei õpi ära prantsuse ega saksa keelt; kõneles ka itaalia keelt. Tema teosed on ühetooniliselt akadeemilised, teoreetilised. Ei unusta esmast ülesannet - "Olen teadlik, et võlgnen Jumalale oma elu esmase ülesande - lasta tal kõigis mu meeltes ja kõnedes kõnelda." Thomase loomingu keskmes on 2 summat: "Summa contra gentiles" (paganate vastane summa) ja "Summa theologiae" (summa teoloogia ).
Ratsionaalne ülikooli teoloogia. Enne Thomast valitses kontemplatiivne - monastiline (mediteeriv/palvetav/munklik) teoloogia. Uus ratsionaalne ülikooliteooria pole mõeldud mitte rahvale, vaid vaimuhiiglastele (üliõpilastele ja kolleegidele).
Usk ja mõistus ei saa teineteisele vastu rääkida, kuna mõlemad pärinevad Jumalalt. Teoloogia ja filosoofia jõuavad sama tõeni erinevate meetodite abil: filosoofia lähtub loodud asjadest, teoloogia aga Jumalast. Filosoofia teenib teoloogiat.
Olev rajaneb 2 printsiibil: 1)tõelisus ( actus , akt); 2)võimalikkus (potentia, potents ). Kõik olemasolev on olev, kui tal on võime olla ka mitte olev (=muutuv).
Vorm on määratletus, mis määratleb mateeriat. Vorm ja mateeria on see, mille läbi olev on, mis ta on (olemus). Substants on vormi ja mateeria tervik. Olemine on see printsiip, mille läbi olev alles olev on.
Transendentaaliad tõeline ja hea on seotud kahe oleva kattuvusega. Tõde on asja ja mõistuse kattumine (veritas est adaequatio rei et intellectus).
Kõigi loodud asjade olemine ja olemus erineb. Üksnes Jumala juures langeb olemine ja olemus kokku. Jumala olemine on täiuslikkus - sellele lihtsusele pole midagi lisada ega ära võtta.
5 Jumala tõestust (lähtuvad kogemusest): 1)igasugune liikumine ja muutumine nõuab liikumapanijat - esimene liikumapanija, kes ise on liikumatu, on Jumal; 2)igal mõjul on oma põhjus - esimene iseennast mittepõhjustanud põhjus on Jumal; 3)on asju, mis võivad olla või mitte olla - esimene asi peab olema hädavajalik ja paratamatu (=Jumal); 4)kõigis asjades on rohkem või vähem - peab olema mõõdupuu, mis sisaldab täiuslikkuse (=Jumal); 5)mõistuseta asjad vajavad eesmärgipüstitajat - Jumal on ülim juht, kes püstitab eesmärgi.
Jumal lõi maailma täiuslikuna. Kõik tõeliselt olev tuleb Jumalast. Kurjusel ei ole oma tõelist olemist, see on puudujääk (hea puudumine).
Inimene on substantsiaalne hinge (vorm) ja keha (mateeria) ühendus. Hing võib eksisteerida ka pärast surma ihust lahutatuna, kui ta vajab ihu meeleliste tajude vastuvõtuks.
Hing sisaldab endas võimeid: vegetatiive (elujõud), sensitiive (meeleline taju), apperative (tungides lähtuv püüdlemine), motive (kohamuutus), rationale (mõistus).
Meelelised võimed: 1)üldine meel - haarab asjade erinevusi; 2)kujutlusvõime - säilitab meelelisi üksikpilte; 3)meeleline otsustusvõime - seotud konkreetse situatsiooniga; 4)aktiivne mälu.
Mõistus jaguneb võimalikuks ja aktiivseks intellektiks.
Hea on see, mille poole igaüks oma olemusega püüdleb.
Inimese kõrgeimaks eesmärgiks on õnn, mille ta saavutab hinge mõistuspärase tegevuse kaudu.
Voorused: 1)teleoloogilised kardinaalvoorused - saavutatavad vaid jumaliku armu läbi (usk, armastus, lootus); 2) loomulikud kardinaalvoorused. Voorused määravad ära inimese sisemise hoiaku.
Kõrgeim seaduseandja on Jumal, kuna tema on andnud korra kogu maailmale. Igavene jumalik tarkus (lex aeterna) juhib kõike. Inimese mõistuse osalemisel sünnib igavesest tarkusest loodusseadus (lex naturalis). Inimlik seadus (lex humana ), mis väljendub riiklikus korras, peab olema rajatud loodusõigusele ja teenima üldist heaolu.
Praktilise mõistuse ülim põhimõte: Head tuleb teha, kurja tuleb vältida!
J. DUNS SCOTUS (1265-1308)
Sünnib Šotimaal. Hüüdnimi doctor subtilis. Käib eri linnades.
Tunnetusteooria. Meie loomulik teadmine on kindel seal, kus ta võib toetuda meelelisele. Üleloomulikest asjadest võib saada ainult ebaselget tunnetust, üleloomuliku valdkonna jaoks on vaja ilmutust. Ironiseerib neid, kes filosoofia ja teoloogia segi ajavad. Kahe tõe teooria/idee: kaks paralleeli, viib ühte punkti, ei tohi segada.
Sarnane Thomas Aquinole, kuid Aquino uskus tunduvalt enam mõistusesse.Nüüd saavad arenema hakata reaalteadused. Metafüüsika objektiks filosoofias mitte enam Jumal, vaid olev.
Olulisemaks intellektiks peab Duns Scotus vaba tahet. Tahe on iseseisev mõistuse poolt antu suhtes. Kogu loodu lähtub Jumala tahtest; Jumal tahab seda, mis on loogiliselt vastuoludeta. Kui miski on hea, siis on see hea, kuna Jumal tahab nii (Thomas ütleks: Jumal tahab, järelikult on hea). Tungide vabanemisel tahte alt elu moondub. Tänu tahtele on inimene olend, kes on võimeline iseendast distantseeruma. Tahe vabaduseta on surnud tahe. On käske, mida isegi Jumal ei saa muuta, muidu satuks iseendaga vastuollu. Kui tahab, siis saab muuta (N: monogaamia ).
Poolehoidjad skotistid - ei armastanud kirikuõpetuse põhjendamist filosoofiaga.
WILHELM OCCAM ( 1280 -1348)
Ka frantsiskaanlane. Uue tee liikumine, isa moderna X via antiqua (Albert, Thomas Aquino). Õpib ja õpetab Oxfordis ja Pariisis. Hüüdnimi doctor invisibiles. Õpetab tahte primaarsust, topelttõde, nominalismi. Lutheri õpetaja oli okamist.
Occami filosoofia aluseks omnipotentsuse põhimõte - asjade eksistents , põhjus ja tagajärg pole paratamatult üksteisega seotud. Looduses ei ole ju nii loomulikud kui ka jumalikud põhjused. Kogu maailm on kontingentsete mõistete kogu (kontingentne=sõltumatu).
Occami habemeajamisnoa ehk ökonoomsusprintsiip: paljusust ei tule oletada ilma tungiva vajaduseta, lihtsat seletust eelistada keerulisele.
NICOLAUS CUSANUS ( 1401 -1464)
Seisab keskaja-uusaja piiril . Mõjutatud uusplatonismist ja müstikast. Kasutab matemaatilisi spekulatsioone. 1440 teos "Õpetatud mitteteadmisest". Rahvuselt sakslane . Augustiinlaste ordu liige (vaan, klassikaline). 1448 saab kardinaliks.
Universalistlik mõte - tahab kogu kristlaskonda ühendada. Maailm eksisteerib meie jaoks kui lõplik ja vastanditeks lagunenud asjade mitmekesisus. Valitseb pidev teisitiolemine. (keel sünnibki sellest, et üks häälitsus on erinev teisest. Maailmatunnetus on keelega seotud. Mõistus ( ratio ) võib asju tunnetada võrreldes tundmatuid tuntutega ja moodustab sarnasuse abil mõisteid.
On alati suuri ja väikeseid erinevusi, pole täiuslikkuse mõõdupuud. "Me polegi teadlikud, et pole võimalik teadlikum olla." Tunnetus pole kunagi täielik. Püüeldes teadmiste poole, jõuame lõpuks ikka mitteteadmisele. Üksnes lõpmatuses võime tunnetust puudutada. Inimene asub õpetatud mitteteadmise seisundis, tuleb esile, kui hakatakse Jumalast rääkima. Mida suurem ring, seda rohkem kaar läheneb sirgjoonele.
Jumal on üheaegselt maximum ja minimum (temast pole kõrgemat ega madalamat). Jumal kui võimalik olemine - on kõik, mida ta olla võib. Maailmas on olemine ja võimalikkus sageli erinevad, sest asjad jäävad maha oma võimalikkusest. Inimese poolt loodud asjad on sarnasused oma vaimuseisunditele. Jumala poolt loodul on Jumala vaim. Inimese vaim on jumaliku vaimu pilt.
Tunnetuses on eri koht matemaatilistel vormelitel. Võrdleb vaimu kosmograafiaga (meeled, mille põhjal kaardi teeb, samas kindlad vormid, proportsioonid). Tunnetab maailma enda joonistatud proportsioonide kaudu. Maailmaruumil pole keskpunkti , maa pole selle kese , maa liigub. Universumil pole piire - tung lõpmatusse. Samas rõhutab erinevust ja individuaalsust.
RENESSANSS
Prantsuse keelest, tähendab "uuestisünd." Üleminek keskajalt uusajale. Ei ole suurte filosoofiliste süsteemide aeg. Eksperimenteerimine, poovimine. Antiigiideaalid. Äärmine uudishimu.
Rida leiutisi, avastusi. 1453 langes Konstantinoopol - suur hulk põgenikke idast (N: El Greco). Maadeavastused tänu kompassile, trükikunst. 1492 avastati Ameerika, Magalhaesi reis. Saadi teada, et maakera on ümmargune.
Võeti kasutusele Gutenbergi trükipress, mida kasutati nii headele kui halbadele tekstidele. 15.saj. lõpul oli juba igas suuremas keskuses oma trükikoda. Kasvas lugemisoskus , teadmiste levik. Piibel jõuab rahva sekka. Tekivad rahvuslike kirjakeeled , teaduskeeleks on ladina keel.
Teleskoop . Kopernik põhjendab heliotsentrilise maailmapildi, nimetati kosmiliseks šokiks. Seni oldi veendunud, et inimene ja maa on kogu loodu keskmes.
Kunstis avastas Alberti perspektiiviprintsiibi. Püssirohi pani paugu keskaegsele hierarhiale. Petrarca ja Boccaccio panevad aluse humanismile, taotletakse inimese taassündi antiiksest vaimust lähtuvalt.
Tugev platonismi taasavastamine. Protesteeritakse Aristotelismi vastu (oli teaduslik ja range), platonism oli rosolje (suhteline vabadus mõtlemises). Aristotelism oli vana, frigiidse mõtlemise sümboliks, see asendus platonismi uljusega. Platonismi sümboliks 1459 taasloodud Platoni akadeemia Firenzes (loodi Medicite toetusel). Aristotelismi keskuseks kujuneb Padua (see püüab end kohandada ).
Renessansi suurim teene on moodsate loodusteaduste aluste rajamine. Keskaegses nominalismis alguse saanud otsingud leiavad lahenduse. "Filosoofia olgu eelkõige loodusteadus !" Sünnib koos humanismiga, mis ongi moodsate loodusteaduste hälliks. Traditsioonilised küsimused asjade olemusest jäävad tahaplaanile, uuritakse arvulisi kvantitatiivseid suhteid.
Muutus inimeste mõtteviisis.
Juba Aquino puhul märgata positiivset külge, mis avaldus kunstis.
GIOTTO (1267- 1337 ): maal "Viimne kohtupäev" ( 1304 ), pildil ka tellija portree. Kõik figuurid seisaksid nagu kikivarvul, proportsioonid paigast ära (loodusega võrreldes suured). Kuid vähemalt püüab maalida loodust (jumala loodud ikkagi).
Sama positiivne tendents ka kirjanduses. Kirjanikud kirjutasid nagu kunstnikud maalisid .
DANTE (1265-1321): arvatakse Giottot tundvat. Kirjutab "Jumaliku komöödia" käibekeeles. Dantet juhib Vergilius (antiik). Suurimad patused Juudas , Brutus , Cassius. Dante elu armastus oli Beatrice , keda kohtas oma elu jooksul ainult paar korda; romantiline armastus. "La Vita nova" (1293) - kirjeldab oma armastust Beatrice'i vastu. "Ta näib armsana sellele, kes teda vaatleb." Oma naist kordagi loomingus ei maini. Abiellus 1285. Naine on toidu valmistamiseks ja laste kasvatamiseks. Sama skeem, et vaimsed asjad on üleval ja materiaalsed all.
PETRARCA (1304-1374): uue humanismi isa. Dantest enam vaimustatud Rooma klassikutest. 1340 ronib Petrarca Ventaux mäele; kirjeldab ülevat vaadet, mis talle avaldub.
BOCCACCIO (1313-1375): "Decameron". Õpib selgeks kreeka keele, et antiikautoreid lugeda. Tõlgib Homerose eeposed. Temas tärkab üldine huvi kreeka kirjanduse vastu.
Imetleti inimese autonoomiat. Aluseks väärtuste süsteem, kus inimene on ise endale mõõdupuuks. Õpetlased loovad müüdi keskajast kui pimedast ajast. Loodusele omistati taas õiglane koht.
15.saj. algul hakkas muutuma ka arhitektuur.
BRUNELLESCH (1397-1446): pöördub gooti ideaalidest tagasi antiigi juurde. Pöördepunktiks San Lorenzo kirik Firenzes - projekteeris basiilikana (klassikalised Rooma vormid). 1434 Firenze toomkiriku kuppel, millest sai Peetruse katedraali eeskuju.
Lihtsad geomeetrilised vormid - N: ruut, ring. Perspektiivi kasutuselevõtt.
LEONE BATTISTA ALBERTI (1404-1472): esitas esimese teadusliku perspektiiviteooria - see teooria asetab inimese ruumi keskmesse. Inimese perspektiiv seostub ka matemaatiliste printsiipidega, mis lähtuvad inimese enda mõistusest.
Autorid muutusid tähtsateks. Cellini kirjutab juba autobiograafia . Väljendab mõtet, et üldine moraal pole temasugustele geeniustele kohustuslik. Portreemaal kujuneb populaarseks.
Renessansi ajal olid inimesed universaalsed, tegelesid igasuguste asjadega.
MASACCIO (1401-1428): loetakse renessansi maali isaks. Eriline suhe karmeliitide orduga, töötab karmeliitide kirikus Pisas. Meister Masolino õpetas loodust ja truudust puudutavat. Paljud näod on lihtsalt portreed. Hakkab järjekindlalt kasutama perspektiivi. Antiigi eeskujude ületatamine, ka valgus langeb õiges perspektiivis. Tegelased vaatavad ringi, on osa ruumist. Atmosfääritunde, valguse, perspektiivi vahendamine. Levib Põhja-Euroopasse. Detailsus.
FOUGET: maal "Punane neitsi" - taust on punane, paljastatud rinnaga tütarlaps. Vaatlejad teadsid, kellega on tegemist (kuninga armuke Agnes). Senini oli Maarja sümbol kunstis, nüüd lihtsalt üks naine teiste hulgas. Detaili esiletoomisega hävitatakse kogu usuline algne aspekt. Rünnak kõigile valdkondadele terviklikult. Tervikpilt kaob, samamoodi üksikasjade mõte.
MICHELANGELO (1475-1564): talle on pühendatud suur ruum Firenze akadeemias , kus on tema inimkujud. Inimene teeb ennast ise suureks. Inimene võidab/vabastab end looduse rüpest. "Taavet" (1504) - ei ole Piibli Taavet. Renessansi puhul räägitakse ilusast inimesest, nähakse ideaalset Taavetit. Ei olnud ühtki temataolist inimest. Inimene usub oma mõistusesse, samas ei kanna seda kõike välja (vari kasvab). Elu lõpul märkas Michelangelo, et humanismist üksi ei piisa. "Pietas" - Maarja kuju, kus hoiab surnud Kristust kätel; pilt murdunud humanismist.
SAKSAMAAL: 1483-1546 annab tooni reformatsioon eesotsas Lutheriga. Põhjused: paavstide ilmalikud ambitsioonid, madalama preesterkonna puudulik haridus , kiriklikud kuritarvitused, üleüldine moraalne langus (ladvaõunad hakkavad kõigepealt ussitama). Sellele reaktsiooniks reformatsioon. Luther tahab asendada kiriku autoriteedi pühakirja omaga ("paberist paavst ").
Rooma kirik on õpetanud, et väljaspool kirikut pole õndsust. Kiriku eksimatus, traditsioon katolikus/ Piibel luterluses ( sola scriptura). Elava traditsiooni tulemus, tekkinud 3.saj. jooksul. Siiski mingi mõõdupuu. Ka pühakirja keskmes autoriteet, sola Christo - ainult Kristus. Ainult usu läbi saab õndsaks: sola gratia, sola fidei. Luther tahtis ainult reformida, mitte uut kirikut luua. Lääne kirik kaotas ühtsuse. Tekkinud maakirikud ei täitnud enam kiriku universaalset funktsiooni, provintsialism. Sündis luterlik skolastika - Lutheri dokumentide kirjutaja oli skolastik .
Kirik muutub võimu teguriks , kirikupeaks sai maavürst. Saksamaal piiskoppe polegi.
Reformatsiooni teine tiib: Calvin ja Zwingli. Calvini õpetus ainus süstemaatiline. Peale reformi kaotavad Rooma ja Itaalia teaduse arengus keskse koha; nüüd muutuvad tähtsaks Oxford, Viin , Heidelberg, Praha , Wittenberg, Genf , London.
Saksa renessanss on eelkõige teoloogiline.
PHILIPPE MELANCHTON kujunes õpetajaks. Kasutas ära skolastilist traditsiooni, süstematiseeris. Luterlik kirik kujuneb õpetavaks kirikuks, Luterlik ortodoksia. Kaine , ladina terminitega, usuelu. Annab Lutheri asjadele õpetatud kuju.
Mõned astuvad radikaalsele ortodoksiale vastu. Müstitsism.
SEBASTIAN FRANCK (1500-1545): nii nagu ajalooline Jeesus , on ka ajalooline kirik väline rõivas.
VALENTIN WEIGEL : segab Paracelsuse õpetusega.
JAKOB BOEHME ( 1575 -1624): sündis Görlitzi lähedal. Õppis kingsepaametis. Selliks olemise ajal matkates luges palju usulist kirjandust, eriti poleemilist. Tutvus Weigeli kirjutistega, Paracelsuse traktaatidega. Hakkas ise agaralt mõtteid levitama. 1599 sai meistriks Görlitzis.
Asus kirjutama. Esimene raamat "Aurora ehk koidupuna " (1610) - äratab laialdast tähelepanu, populaarne müstilises seltskonnas, vaimulik seltskond keelas ära. Boehme lubas mitte enam filosofeerida. 1619 hakkas uuesti kirjutama. "Jumaliku elu kolmest printsiibist", "Mysterium magnum", "Facit viva". Boehme keelatakse, tal kästakse vaikida.
Boehmel segu mitmetest vaadetest. Autodidakt. Ütles, et tõeline tunnetus on võimalik ainult lihtsameelsetele. Luthergi olevat end tajunud lihtsa mungana. On vaja ehtsamat tõetundmist - uut koidupuna. Kirjutas saksa keeles, võttis uusi sõnu kasutusele (N: ichheit, selbstheit). Panteism - jumal on kõikjal. Jumal on maailma sügavam aluspõhi.
Kust pärineb see kurjus ? - see on müstikute raskeim küsimus. Boehme püüab vastata ilmutusest lähtuvalt. Sellest, et Jumal end ilmutab, lähtub temast endast ilmnev vastuolu. Valgus ja pimedus tulevad nähtavale ainult teineteise najal . Jumala armastus võib ilmneda vaid tema viha taustal. See pole ortodoksne/teoloogiline õpetus.
Boehmet kopeerivad mitmed hilisemad filosoofid, N: Hegel .
PRANTSUSMAAL: Prantsusmaal leiavad tähelepanu epikuurlus ja skeptitsism. Erilist kõlapinda leiab skeptitsism, see jääb seal üheks tunnuseks.
MICHEL DE MONTAINE (1533- 1592 ): pärit Lõuna-Prantsusmaalt. Korralik humanistlik haridus. Bordeaux linna nõunik ja jurist . Teos kolmeosaline "Essais" (ilmub 1580 -1588). Teemade - inimlik tunnetus, tunnetuse-usu vahekord, elufilosoofilised ehk moraaliküsimused. Tunnetuse seisukohalt skeptik - inimlik tunnetus ei küündi tõeni (meeled tajuvad puudulikult).
Sügav katoliiklane. Ilmutus on absoluutne, seda peaks võtma kriitikata. Ilmutusel kipub olema inimlik lisandus. Kuidas eristada jumalikku sisu inimlikust lisandusest? Jumalik sisaldub voorustes, moraalis. Moraal on religiooni sisu (juba valgustusaja mõte).
PIERRE CHARRON (1541- 1603 ): Montaine'i õpilane. Algul advokaat , hiljem valib preestriameti. Pariisi populaarne jutlustaja. Veendunud katoliiklane, võitleb kalvinistide vastu. Elu lõpul saab õukonnavaimulikuks.
Kaks teost: "Ristiusu filosoofiline apoloogia" (1594), "Filosoofilised vaated" ( 1601 ).
Kahtlus on igasuguse tunnetuse aluseks. Kahtlemisel on kaks otstarvet: hoiab alal uurimistahte ja ergutab seda. Kahtlemisprotsessi juhib inimene, kes vajab pidepunkte.
Inimese elu koosneb tõe otsimisest. Viimne tõde kätkeb Jumalas. See, mida inimene suudab, on keskpärane/poolik nii oma voorustes kui ka pahedes. Üheski religioonis pole tõde selle puhtal kujul; võib-olla ainult kristluses , kus see on ilmutatud kujul. Teda huvitas ristiusu praktiline külg. Moraal on vanem igast religioonist. Skeptitsism.
FRANCOIS SANCHEZ ( 1562 -1632): päritolult portugaallane. Arstiteaduse professor Toulouse'is. Ainult Jumal teab ja tunneb, milline see maailm on. Kõik, mida meie tunnetame, on tõe ja vale vahepeal. Inimesele kättesaadavad vaid vahepõhjused - causae secundae. Filosofeerima peab, kuid peab olema teadlik oma puudulikkusest, julgesti asuma katsete teele - üleskutse praktilise teaduse suunas.
Prantslaslik skeptitsism, kuid säilinud ka usklikkus Prantsuse renessansi mõtlejate juures.
ITAALIA: Pole ühtegi viimistletud süsteemi. Enamasti on tegemist loodusfilosoofiaga.
BERNARDINO TELESIO ( 1508 -1588): õpib Paduas. Hiljem Roomas, kus tutvub silmapaistvate õpetlastega.
Sensualist. Tunnetuse aluseks on vaba ning eelarvamusteta, vahetule kogemusele toetuv looduse vaatlemine. Järeldused, mida teeb teoreetiline mõistus, on vaid oletused tõe kohta. Üksnes kogemuste varal antu on tõde.
Maailma olemus seisneb kahe vastanduva printsiibi - kuivuse (lätteks päike) ja niiskuse (lätteks maa) - pidevas võitluses. Võitlusest nende kahe vahel tekivad kõik esemed mateeriast ( neutraalne ). Usk ja teadus on lahus.
FRANCESCO PATRIZZI (1529-1597): pärit Dalmaatsiast. Platonist . Ainus tee tunnetusele on müstiline valgustus . Maailmaruumi keskmeks on meeleline maailm. Vaimude maailm on tekkinud ainsast ürglättest - jumalusest. Universumi printsiip seisneb paljususe ja ainsuse vahelises harmoonias. Peab mateeriat heaks. Materiaalsed esemed on hingestatud ja neis peegeldub jumalik valgus.
Jumalik hing hingestab universumi. Universum on lõputu.
TOMMASSO CAMPANELLA (1568- 1638 ): pärit Kalaabriast.
Inimene tajub vaid väikest osa maailmast. Kõigi teadmiste aluseks on meeleline taju. Mõtlemine on ka üks taju liik.
Maailm kujutab oleva ja mitteoleva segu. Olemine ja mitteolemine on pidevas võitluses. 3 maagiat: jumalik, loomulik, saatanlik.
"Civitas solis" (päikeseriik) - selles kujutatakse ühiskondlikku organisatsiooni. Eesmärgiks on riigi kodanike heaolu, mille saavutamiseks kasutatakse teadust, maagiat ja astroloogiat.
Renessansiajastu otsingud: Itaalias loodusejumaldamine, Saksamaal teosoofilisse müstikasse, Prantsusmaal elutarka ja vaimukasse skepsisesse. Skolastika vastu.
Renessansiaegsetest taotlustest kasvas välja uusaja filosoofia: Inglismaal empirism ja mandril ratsionalism.
GIORDANO BRUNO (1548-1600)
Sünnib Nola linnakeses Napoli lähedal. Tegelik eesnimi on Filippo, Giordano on munganimi. 15-aastasena astub dominikaanlaste ordusse; pärst ordust väljaastumist läheb ta rändama - Genf, Pariis, Oxford, Marburg, Wittenberg, Praha, Helmstedt, Frankfurt . Pärast 15 aastast rännakut kutsub üks Veneetsia aadlik ta tagasi kodumaale , kuid annab siis kohe inkvisitsioonivõimudele üle. Pärast 7 aastat vanglat mõistetakse Bruno tulesurma.
On mõjutatud uusplatonismist, Nicolaus Kusanusest ja Kopernikusest. Loob metafüüsilise süsteemi, mis on vastuolus valitsevate kiriklike arusaamadega.
Järgib Kopernikuse heliotsentrilist maailmapilti. Leiab, et maailm pole piiratud vaid piiritu ja koosneb lõputust hulgast maailmadest.
Lõputu universumi mõtte laenab Cusanuselt. Universum tervikuna on igavene ja liikumatu, kuna universum ise on kogu olemine.
Lõputu Jumal saab luua üksnes lõputut. Jumalik on kõigis looduse vormides. Kosmos on nagu suur elav organism. Jumal on kosmost valitsev ja hingestav sisemine printsiip. Jumal on suurim ja väikseim, lõputu ja jagamatu.
Loodus on igavikuline. Jumal on maailmas - panteism.
Monaad on väikseim ja lihtsaim osake, mis sisaldab asjade olemust ja on looduse element.
Inimvaim püüdleb lõputu tunnetamise suunas. Lõputus ei saa olla meelelise taju objektiks.
FRANCIS BACON (1561-1626)
Sündis Londonis kõrge riigiametniku pojana . Camebridge'is ettevalmistus riigiteenistuseks. Kaks aastat praktikat Prantsusmaal õukonnas. Alustab juristina . 1584 läheb Parlamendi alamkotta - algul opositsioonis, siis läheb valitseva partei poole üle. Krahv Essexi protsessis oli Elizabeth I kaitsja. Bacon oli James I soosik. 1617 ülempitsatihoidja, 1618 lordkantsler. Saab lordiks, 1621 Püha Albany vikondiks.
Kogub vaenlasi . Süüdistatakse altkemaksu võtmises - mõistetakse vangi, rahatrahv ka. Kuningas oma soosikut ei jäta - karistus tühistatakse paari aasta pärast. Ülemkotta. Küüditati oma maamõisa, mitte vangis . Kirjutab oma tähtsa(d) teose(d). 9. aprillil 1626 sureb.
"Esseed moraalist, majandusest ja poliitikast " (1597). Esimeses väljaandes 10, viimases 58 esseed.
Filosoofiaalane peateos "Instauratio magna". Esimene osa "Novum organum scientiarum" (1620) ("Uus teaduse organ") - loogikaalane, esmakordselt peale Aristotelest tuleb midagi uut, teaduslikust meetodist. Teine osa (1623) - teaduste süsteemist.
Francis Baconi mõttemaailma üldilme. Humanistlik haridus, milleks olid seal head võimalused. Roomakatoliku kiriku taotlused murtud. Inglismaa üleolek meredel, merekaubandus tõi rikkuse. Shakespeare .
Bacon mõistab esimesena, et kõik uus ja edasiviiv saab tugineda ainult kindlatele teadmistele ja neist tulenevale asjatundlikkusele. "Teadmine on jõud!" Huvitab vaid teadmine looduse kohta. Mis väärib olemasolu, väärib ka teadmist. Teadmine on olemasolu pilt. Tähtis on praktilise kasuga seotud teadmine. Teadus peab teenima tegelikkust, aga vaja on ka teooriat.
Nimetab esimesena inimkonna 3 suuremat avastust : kompass, püssirohi ja trükikunst. Senised leiutised on juhuslikku laadi, kuna puudub leiutamise meetod.
"Nova Atlantis" - utoopiline , jääb lõpetamata. Saalomoni majas tehakse järjepidevalt leiutisi, ka perpetuum mobile.
Tunnetusõpetus. Alustab skeptiliselt. Usaldusväärsuse küsimus. Kirjeldatav vaatlus ja järeldused sellest ei anna isegi loogikaseadustele vastavalt seaduspärast pilti. Puudub kogemus, tuleb ka katsed läbi viia. Kogemusedki erinevad, ei anna tõepärast pilti. Segavad elemendid tuleb meie kogemusest eraldada.
Idola ehk pettekujutluste õpetus. Jagab 4 rühma: 1)idola specus (koopa-) - kasutab Platoni koopamüüti. Vaatame koopasuu poole, maailm paistab ahta ja kaugena. Mitmed eelarvamused (harjumused, kasvatus, lektüür). Nähtamatu takistus tema ümber. Vabanemiseks tuleb võrrelda oma kogemusi teiste omadega (üldkehtiv kogemus, adekvaatne tõelisus). Röövloomadki näevad liikuvaid objekte. Meil on silmakoopad ; aknast välja vaatamine; oma positsioonilt vaatamine. 2)idola theatri - pettekujutlused, mis lähtuvad usust autoriteetidesse, nende vead mitmekordistuvad kummardajate juures. Kõik mineviku filosoofilised õpetused, mis kriitikata vastu võetakse (N: Aristoteles, Galilei j.n.e.). Vaja enam iseseisvust, tuginemisjulgust oma otsustele. 3)idola fori - pettekujutlused, mis avalduvad mitmesugustes inimestele omaseks saanud mõistetes. Hakkavad külge keele kaudu. Mõisted, mis ei vasta täpselt millelegi, loovad segadust . Raamatud loovad abstraktset pettemaailma. N: hing, maailm, Jumal. 4)idola tribus - tervele inimkonnale omased pettekujutlused. Inimlik vaim osutub sageli kõverpeegliks, põhilisim kodutus : vaatab asju korra- ja reeglipärasuse seisukohalt; kõigele püütakse omistada eesmärki ja põhjust. Me võime luua korra kaose elementidest (nagu lind pesa teeb). Maailma asjade tegelik seos on kausaalne . Selge tunnetuseni jõudmiseks tuleb eelnevatest lahti saada. Esimene kogemus - filosoof (empiristliku suuna rajaja).
Teaduslik meetod. Kuidas kontrollida olemasolevat kogemust ja selle ehtsust? Vaid eksperimendiga. Kõik muul viisil saadud materjal on juhuslikku laadi. Loodus ütleb just seda, mida küsime. Tol ajal samm edasi.
Loodusteadustes vaja süstemaatilist katsetamist. Bacon töötab süllogistika asemele välja induktiivse meetodi. Kogemuseksperimentteooriatulemus.
Nõuanne filosoofidele: "Filosoofid ei tohiks sarnaneda ämblikele, kes enese seest lõnga välja ketravad (nii tegevat ainult dogmaatilised metafüüsikud). Ei tohiks sarnaneda sipelgatele, kes kriitikata materjali kokku tassivad. Sarnanegem mesilastele, kes koguvad ja korrastuvad!" Hoiatab kiirete üldistuste eest.
Teaduslik süsteem. Globus intellectualis jaotatud kolmeks põhilõiguks, vastavalt inimhinge kolmele põhifunktsioonile: meelespidamine, kujutlusvõime, mõistus. Vastavalt rajanevad ajalooteadus ( inimsoo mineviku uurimine, tundmaõppimine; erilist väärtust pole), poeesia (aitab rikastada inimelu, võib sisaldada väärtuslikke ja kasulikke tunnetusi), filosoofia (tõeline teadus; objektideks Jumal, loodus ja inimene; teaduslikult saab uurida vaid loodust ja inimest, viimast niivõrd, kuivõrd seotud loodusega). Loodusfilosoofia pooldaja. Loodusfilosoofia jaguneb: 1) operatiivne - tegeleb eksperimenteerimise, tehnoloogiaga; 2) spekulatiivne - teoreetilisem: 1)füüsika - asjade/nähtuste kausaalne uurimine, tõeline filosoofia, 2)metafüüsika - uurib nähtusi enam teleoloogilisel põhimõttel. Matemaatika olevat üksnes lisand kõigele.
Valgustusajal kaks suurt koolkonda: inglise empiristid ja mandri ratsionalistid (matemaatika ja geomeetria korüfeed).
Baconi arvates peaks metafüüsikale ja füüsikale eelnema filosofia prima - teaduslike põhimõistete ontoloogia.
Antropoloogia (philosophia humanitatis) uurib inimest (somatoloogia, füsioloogia j.n.e.); psühholoogia tegeleb inimhinge uurimisega; loogika uurib inimliku mõtlemise seaduspärasusi; eetika on teadus inimese eetilise käitumise kohta; philosophia civilis uurib õiguspoliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid j.m. küsimusi.
Kõrgeimaks vooruseks peab armastust, mida pole kunagi küll. Peegeldub tegudes. Pahed siis, kui affektid võimutsevad mõistuse üle. Elus edasijõudmiseks on vaja pisut narrust ja vähem otsekohesust. Rikkus tarvilik, kuid koormav .
Näitab vajadust ja meetodit teaduse uuendamiseks. Põhjapanev mõtleja, kuid puudub aeg süvenemiseks.
THOMAS HOBBES (1588- 1679 )
Francis Baconi õpilane.
Sündis Malbesburys maavaimuliku pojana. 15 aastaselt asus õppima Oxfordis matemaatikat ja filosoofiat.
" Elements of law natural and politic " (1640) - esimene ulatuslikum teos.
"Elements philosophica" (1647) - peateos.
"Leviathan" ( 1651 ) - populaarseim teos. Põhjendab riigivõimu lahutamist kirikust ning hariduse vabastamist kiriku mõju alt. Konfessioonide esindajad nimetavad teda "ateistide isaks".
Hobbes'i filosoofia keskmes on 3 objekti: loodus, inimene, ühiskond. Loodusele on õigeks tunnetuseks vaja taju kaudu antud vahetut kogemust. Loomulikest kehadest kõige täiuslikum on inimene. Ühiskond on kunstlikult loodud keha (riik). Inimene on vahelüli loomuliku ja kunstliku keha vahel. Religioon tuleb filosoofiast välja lülitada.
Loodusfüüsika. Sensualist. Tunnetuse algelemendiks on meelte vahendusel tekkinud aisting . Kogemus on ajus talletatud tajude summa. Inimene on võimeline mälus kätkevaid tajusid sõnadega edasi andma. Sõnad on konventsionaalsed märgid tajude edasiandmiseks. Sarnaseid tajusid tähistamie ühesuguse sõnamärgiga, tekivad üldmõisted. Üldmõistete õige kasutamine teostub vaid matemaatikas. Tõde peitub vastuoludeta mõtlemises.
Teaduse ainsaks mõeldavaks objektiks on "kehad". Filosoofia on õpetus kehadest. Kehad jagunevad loomulikeks (nendega tegeleb loodusfilosoofia) ja kunstlikeks (nendega tegeleb "riigifilosoofia"). Loomulikud kehad on materiaalsed. Kogu reaalne maailm koosneb kindla suurusega "korpuskuleist", mille liikumine seisneb vastastikuses külgetõmbamises ja eemaletõukamises. Midagi ei saa looduses tekkida või juhtuda iseenesest.
Antropoloogia. Inimliku tahte algseimaks ajendiks on alalhoiutung. Inimene on väljas oma elu ja isikliku heaolu säilitamise peale. Moraalsed tunded on vaid maskeeringud. Inimese algne seisund on kõigi sõda kõigi vastu.
Riigiteooria . Riigiideaaliks on absoluutne monarhia. Kodaniku kohus on kuuletuda riigi seadustele, mis on üldine südametunnistus. Riigivõim ei tohi sundida kodanikke enesetapule. Riigi ohtlikeimad vaenlased on kodanike isiklikud arvamused ja veendumused. Riigivõimul on alati õigus sekkuda religiooni küsimustesse. Ainus ja õige religoon on riigi poolt tunnustatud kirik.
JOHN LOCKE (1632-1704)
Inglise empirismi peaesindajaid. Empirismi aluseks on kogemus. Iga teadmine on sõltuv kogemusest ja allutatud selle kontrollile.
Tunnetusteooria: Oma teadvuses leiab iga inimene kujutlusi=ideesid, mis pärinevad kogemusest. Iinimesel ei ole kaasasündinud ideid, sünni hetkel sarnaneb inimese mõistus puhtale lehele ( tabula rasa). Kujutlused tekivad aja jooksul kogemusest. Eelnevalt on olemas vaid võime kujutlusi luua. Kogemuse allikad on väline meeleline taju (sensation) ja sisemine enesetaju (reflection).
Kujutlused on lihtsad või kompleksed. Lihtsad ideed jagunevad ideedeks: 1)mis võetakse vastu meeltega (värv, heli), 2)mis võetakse vastu paljude meelte kaudu (liikumine), 3)milledest refleksioonid tekivad (teadvuse seisundid ), 4)mis osalevad refletsioonis ja sensatsioonis (aeg, nauding). Lihtsate kujutluste suhtes on vaim passiivne.
Meelelise taju juures eristab: 1)primaarseid kvaliteete - omased välistele asjadele (kuju, arv); 2)sekundaarseid subjektiivseid kvaliteete - subjekti kujutlused (värv, maitse, lõhn).
Inimese vaim loob 3 liiki komplektseid ideid, mis koosnevad lihtsatest ideedest: 1)substantsid - iseendas olemasolevad üksikasjad või liigid, kõigi asjade (ka modide) kandja; 2)modid - komplektsed ideed, mis tulevad ette substantsides; 3)relatsioonid - põhjuse ja tagajärje ideed, mis sünnivad mõistuse vaba loomingu tulemusena.
Teadmiste maht on piiratud - see ei ulatu ideedest kaugemale. Teadmine suudab haarata asjade tegelikku seisu üksnes nii nagu meeled seda võimaldavad. Inimene peab teadma üksnes seda, mis on tähtis praktilise elu jaoks. Teadmised: 1)kõrgeim on intuitiivne tunnetus - vaim võtab vahetult vastu kahe idee vastavust või mittevastavust; 2)demonstratiivne teadmine - vaim tunnetab ideede vastavust või mittevastavust teiste ideede vahendusel; 3) sensitiivne teadmine - üksikute olendite eksistents väljaspool meid.
Tõde seisneb märkide õiges seotuses ning vastavuses märgitavatele asjadele. Tõenäolisus - laused, mida usume lähtudes teiste kogemustest. Vaimu suhet sellistesse lausetesse nimetatakse usuks /arvamuseks/oletuseks.
Riigi ülesandeks on inimeste vabaduse ja omandi kaitse. Riigivõim ei saa olla piiramatu. Riigivõim jaguneb seadusandlikuks, täidesaatvaks ja föderatiivseks. Kui riik ei loo tingimusi isiksuse arenguks, siis peab inimene ise muutma riiklikku korraldust.
GEORGE BERKELEY (1685-1753)
Pärit Iirimaalt. Õpib Dublinis, seejärel Londonis teoloogiat ja filosoofiat. Pärast õpinguid matkab ta Itaalias ja Prantsusmaal. Bermuda saarel kavatses ta avada õppeasutuse misjonäridele, kuid see katse ebaõnnestub. Kodumaale naastes saab ta Cloyne'i piiskopiks. Peale filosoofia ja matemaatika tegeleb ta ka loodusteaduste ja meditsiiniga. Saab mõjutusi Baconilt, Descartes'ilt ja Locke'ilt.
Berkeley filosoofia alane peateos on "Uurimus inimliku tunnetuse printsiipide kohta".
Tunnetusõpetus. Eristab välistaju (sensation) ja sisetaju (reflection). Välistaju rõhutamine viib sensualismi ja materialismi. Rõhutas sisetaju osatähtsust.
Kõik kujutlused on üheväärsed. Substants ja kujutlus mingist üldisest mateeriast on olematu fiktsioon.
Ainus, mis reaalselt eksisteerib on kujutlus. Olemine ja tunnetamine on absoluutselt identsed.
Abstraktseid üldmõisteid ei ole olemas, kõik kujutlused on rangelt subjektiivsed.
Subjektiivne idealist. Olemas olla tähendab tajutav olla (esse est percipi). Materiaalseid objekte pole olemas. On vaid vaimsed, tajuvad ja mõtlevad olendid ja nende tajud. Kõik, mida tajume, on üksnes meeltega tajutav. Fantaasia võime esile tuua omal soovil. Tõelisuse kujutlused tekivad meist sõltumatult. Jumal kutsub esile aistinguid meie hinges . Objektid eksisteerivad ka siis kui me neid ei taju - Jumala teadvuses.
DAVID HUME ( 1711 -1776)
Piiratud skeptitsist.
Peateos on "Traktaat inimloomusest ".
Kogemuse vahetuteks objektideks on teadvuse sisud (pertseptsioonid): 1)muljed (impressions) - meelte tajud ja sisemised seisundid, nagu nad hinges ilmnevad (emotsioonid, tahe); 2)kujutlused (ideas) - muljete koopiad. Muljetest tekivad lihtsad kujutlused; kujutleda ei saa seda, mida pole kogetud. Inimesel on võime oma kujutlusvõime (imagination) abil moodustada kujutlusi, mis ei vasta vahetult kogetule.
Kujutluste vahelised seosed tekivad vastavalt assotsiatsioonide seadusele - teatud kujutlustelt teistele üle minna. Metafüüsilised mõisted tuleks filosoofiast välja jätta, kuna nende mõistete komponendid pole tagasiviidavad muljetele.
Mõistuse tõed - kuuluvad matemaatika ja loogika valdkonda; võimalik absoluutne kindlus . Tõsiasjadest lähtuvad tõed - alati loogiliselt võimalikud. Väljendused tõsiasjade kohta rajanevad kogemusel, mis tekib põhjuse ja tagajärje seosest.
Moraalifilosoofia. Selgitab empiiriliste meetodite varal tekkivaid moraalseid hinnanguid. Rolli omavad mõistus ja tunded. Olulisim on moraalne tunne (moral sentiment) - sisemine kalduvus /taju, mis eristab moraalset hea ja halva vahel. Subjektiivsed tajud rajanevad enesearmastusele ja sümpaatiale. Moraali aluseks on sümpaatia, mille kaudu kantakse ühe inimese tunded teisele üle.
Riigiteooria. Inimene hoiab sellest, mille ta kord on saavutanud, kinni. Riigikord peaks kindlustama rahu ja kindlustatuse. Riigikorra hoiavad stabiilsena õiglus ja truudus.
Religioonifilosoofia . Religiooni lätteks on psüühilised nähtused (hirm, lootus), mis tulenevad inimelu ebakindlusest.
Algselt on kõik religioonid polüteistlikud. Tavaliselt inimene jumalikustab endale sarnased jõud, mida näeb looduses toimimas. Üleminek monoteismi lähtub vajadusest tõsta esile lokaalset Jumalust, millest usutakse end olevat eriti sõltuvad.
RENE DESCARTES ( 1596 - 1650 )
Renatus Cartesius. Kartesiaanid on koolkond, Descartes'i järglased.
Descartes'il ühineb skepsis mõistuse (ratio) esiletõstmisega. Murrab vanaaja ülemvõimu filosoofias ja teaduses (nagu Bacon Inglismaal). Ratsionalismi rajaja.
Nooruses reisib palju. Hiljem elab tagasitõmbunult. Armastab sooja - mõtiskleb tihti ahjus, vältides inimeste seltskonda. Suured filosoofilised mõtted tulevad sõjakäikude ajal. 1629-1649 elab Hollandis, suhtles sõpradega kirja teel. Teadusmaailma esimene filosoof - tundub pigem laisk kui töökas. Inimesena tagasihoidlik ja mõõdukas. Katoliiklane. 1663 jõuavad tema teosed keelatud kirjanduse indeksisse (Rooma-Katoliku kirikus). Indeks on siiani olemas.
Tollele ajal iseloomulikuna armastab suhelda kuninglike isikutega. Peab kirjavahetust Rootsi kuninganna Kristiinaga. Lõpuks kutsub Kristiina ta oma õukonda. Descartes külmetab Rootsis ja sureb kopsupõletikku. On ka selline versioon , et Descartes mürgitati ihuarsti poolt ( kartis rivaali). Kontidest leiti mingi annus arseeni.
Oma teoseid avaldas suhteliselt vähe, nagu kartes tagakiusamist.
"Arutlus meetodist" (1637) - sissejuhatus kolmele teaduslikule uurimusele. 500 eksemplari, 200 jäi endale, aga 300 polnud ära müüdud.
Õige mõistuse kasutamise juures: 1)tuleb vältida kõiki eelarvamusi ja tõesena tunnustada üksnes seda, mis on selgelt ja arusaadavalt tunnetatav (clare et distincte peripere); 2)keerulised probleemid nii palju kui võimalik osadeks jaotada; 3)lihtsatelt objektidelt aste-astmelt ja sammhaaval keerulisemate juurde minna; 4)kirjeldatavast süsteemist luua võimalikult ulatuslik loetelu .
Need meetodid laenatud matemaatikast , rakendatavad ükskõik milliste objektide kirjeldamiseks. Eesmärgiks jõuda lihtsate loomuste juurde. Neist lausetest võiks tuletada kõik järgmised.
Descartes'i "õunakorvi meetod". On korvitäis õunu. Sahvrist välja tõstes tunnete mädanenud õuna lõhna. Mis teha? Tuleb iga õun üksikult välja võtta ja üle vaadata. Kui on mäda, siis ära visata. Näide sellest, et kõiges tuleb kahelda. Terve rida väiteid, kõiki tuleb kontrollida.
Descartes otsib meetodit, milles ei saaks enam kahelda.
"Metafüüsilised mõtisklused" ( 1641 ) - kõiges peab kahtlema, milles saab kahelda. Piirideta süstemaatiline kahtlus. Praktilises elus pole otstarbekas, sest tuleb toetuda tõenäolistele teadmistele.
Pole skeptik - ei väida, et midagi ei ole olemas.
Eneseteadvus . Isegi kaheldes peab eeldama iseennast. Cogito, ergo sum (mõtlen, järelikult olen olemas). Kui on olemas miski, mida saab eksitada, saab eksitada.
Jumalatõestus. Lähtub oma teadvuse kujutlustest ( idea ), jõudes välja Cantebury Anselmini. Ideed võivad pärineda kas teadvusest, välismaailmast või siis olla kellegi kõrgema poolt meisse istutatud. Jumala idee puhul langeb välismaailma võimalus ära, sest välismaailm ei saa selgeid kujutlusi vahendada. Jumala olemasolu on võrreldav enda olemasoluga, kuna mõlemad eeldavad välismaailma olemasolu. Inimene saab oma olemuse seoses millegi endast täiuslikumaga.
Tõene saab olla üksnes loogiline ja ratsionaalselt arusaadav. Mõistuslik teguviis on ainus tõe garantii.
Maailma- ja inimesekäsitlus. Dualistlik - mina (=res cogitans - mõtlev asi) & väline kehade maailm (=res extensa). Mõlemad lähtuvad Jumala mitteloodud ja täiuslikust olemisest. Kehad alluvad loomulikele seadustele. Vaim on vaba. Vabaduse kõrgeimaks vormiks on evidentsest otsusest lähtuv vabadus.
Antropoloogia. Inimesel on osa mõlemast maailmast. Keha seisundile vastab alati hingeline seisund ja vastupidi.
Loom on komplitseeritud masin, kellest inimene erineb vaid oma vaimu poolest. Oma hinge läbi oleme me vabad. Hingel on positiivne jõud, mille läbi avaneb sisemaailm.
BARUCH DE SPINOZA (1632-1677)
Juudi päritolu. Elab Hollandis. Pühendunud tõe otsimisele. Elukutselt on klaasläätsede lihvija ja optik . Pidas tähtsaks "filosofeerimise vabadust." Filosoofia on segi ratsionalismist ja müstikast. Sügavalt jumalakartlik.
"Teoloogilis-poliitiline traktaat" (1670) - sisadab üht kirjutist Spinoza kaitseks, kuna teda süüdistati ateismis. Kirjutise eesmärgiks on filosoofia lahutamine teoloogiast, kasutab seejuures mitmeid Piibli tõlgenduse põhimõtteid. Piibel laseb olla mõistusel vaba. Keeldub tunnistamast, et Piibli iga lõik on jumalik tõde.
"Traktaat mõistuse seisundi parandamiseks" (1677).
"Eetika" (1677) - kujundatud geomeetrilise meetodiga - eetika tõestatud geomeetrilisel viisil. Iga lõik koosneb definitsioonidest, aktsioomidest, õpetuslausetest koos tõestustega, järeldustest ja abistavatest lausetest, märkustest ja postulaatidest. Näitab sellega, et ka filosoofias tuleb kõik ülejäänud laused tuletada kõrgematest printsiipidest.
Jagatud 5 osasse: Jumalast, Loodusest ja vaimu päritolust, Affektidest, Inimlikust vabaduse puudumisest, Mõistuse jõust või inimlikust vabadusest.
Jumal on ainus substants, ei vaja teiste nähtuste mõisteid oma väljendamiseks. Substantsi seisundid on modid. Jumal on lõputu olemine (substants), koosneb lõputust hulgast atribuutidest. Maailma ja inimene on lõplikud modid.
Loov loomus ei ole identne loodud loomusega. Kõik, mis on, on Jumalas ja miski ei saa olla ilma Jumalata. Jumal on loov loomus ja kõik, mis on, on tema läbi tekkinud ja hoitakse alal tema läbi.
Metafüüsika. Ideede kord ja seosed on samad kui asjade kord ja seosed. Asjad ja ideed on Jumala atribuudid . Kehad on Jumala modid omades ulatuvuse atribuuti, ideede atribuudiks on teadvus.
Tunnetusteooria. Iga tõeline idee on Jumalas. Tõesed ideed on selged ja arusaadavad.
3 tunnetusviisi : 1)meeleline tunnetus - tekib afektsioonide kaudu, võib esile tuua segaseid liigimõisteid; 2)ratsionaalne tunnetus - opereeritakse üldiste mõistetega; 3)intuitiivne tunnetus - mõistab sidet absoluutsega.
Afektid - kirgede mehhaanika . Iga asi püüab, niivõrd kui see talle võimalik on, oma olemuses püsida. 3 põhiafekti: 1)kired; 2)rõõm; 3) kurbus . Nendest põhiafektidest tuletab teised. Affektide tõelise loomuse mõistmine annab võimaluse elada püsivat ja täiuslikku elu.
Hea on see, mis inimene tõelisust soodustab ja halb on see, mis seda takistab.
Tõeline vabadus seisneb muudetamatu paratamatuse tunnetuses. Inimene on sedavõrd vaba, kuivõrd ta andub Jumalast määratud maailma käigule. Tunnetuse kõrgeimaks vormiks on jumalatunnetus. Tõeline religioossus seisneb Jumala armastamises.
GOTTFRIED WILHELM LEIBNITZ (1646-1716)
"Akadeemia omaette" - diplomaat, jurist, ajaloolane, matemaatik, füüsika, filosoof.
Loogika. Moodsa loogika esiisa. Üldised ideed peavad leidma väljenduse universaalsetes sümbolites, mis omakorda tuleb siduda mõistuse sõnadeks. Eesmärgiks on luua teaduslik ideaalkeel, mis oleks vaba loomuliku keele ebamäärasusest.
Metafüüsika. Lahendab metafüüsilisi probleeme monaadi mõiste abil; monos - kr. ühik, metafüüsiline põhiühik.
Substants ei saa olla ulatusega (materiaalne), sest siis oleks ta jagatav . Substants peab oma loomuselt olema hingeline, vaimne. Substantsi kriteeriumiks on tema jõud; jõupunktid= monaadid (asjade elemendid). Monaadi tunnused: 1)pole kuju, kuna see võimaldaks jagatavust; 2)neid pole võimalik substantsidena sünnitada ega hävitada; 3)individuaalsed (üks pole teisega identne); 4)"akendeta". Monaadid on pidevas muutumises: sisemine tung täiusele põhjustab nende üleminekut ühelt pertseptsioonilt (=seisund) teisele. Oma struktuurides peegeldab iga monaad kogu maailma ja kõiki teisi monaade. Kõik monaadid on üksteisega kooskõlas.
Pertseptsiooni astmed: 1)lihtne/"alasti" monaad - sisaldab alateadlikult informatsiooni teiste monaadide seisundi kohta; 2)apertsioon - teadvuse seisund.
Jumal on lõpmatu monaad, mis esindab maailma täiuslikult. Jumalas väljendub see, mille poole piiratud monaadid püüdlevad. Materiaalsed kehad on muljed, mida tekitavad teatud monaadide kombinatsioonid.
Tunnetusteooria. Kogemuslike andmete kõrvutamine annab tõenäolise tunnetuse, mõistuse tunnetus õige tunnetuse. Mõistusetõed on hädavajalikud, tõsiasjadele rajanevad tõed juhuslikud.
2 valdkonda: 1)eesmärgist lähtuvad põhjused - seotud hingega; 2)mõju-tagajärg põhjused - seotud kehadega .
Viimne piisav põhjus kõigele saab olla üksnes Jumal. On olemas üksnes üks jumalik substants, mis on täiuslik. Jumala loodud maailmas on nii palju täiuslikkust kui üldse on võimalik - selles maailmas on suurim mitmekesisu seotud suurima võimaliku korraga.
"Theodizee" (1710) - ka parimas maailmas tuleb ette halba. 3 liiki halba: 1)metafüüsiline halb - tekib loodust, mis on ebatäiuslik; 2)füüsiline halb - tuleneb oma funktsioonist (võib olla kasulik või karistus); 3)moraalne paha - patt (inimliku vabaduse tagajärg ja kristliku lunastuse alus).
PRANTSUSE VALGUSTUS
Prantsuse kirjanduses pilt kirju. Enamus värskeid ideid on pärit Inglismaalt (Locke, Hume), nende mõju on valdav.
Prantsuse valgustusfilosoofiat iseloomustavad: 1) radikalism - olemasolevatest eeldustest tehti kõige kaugemaleulatuvamaid järeldusi. Pole inglaslikku tasakaalu. Religiooni ja eetika põhitõdede kriitika. Inglismaal seda polnud, anglikaani kirik oli teiste suhtes küllaltki tolerantne. 2) agiteeriv suunitlus - see, mida mõtleme, tuleb võimalikult vahetult ja kiiresti paisata avalikkuse ette (prantslaslik suhtumine). Filosoofiline mõtlemine muutus poliitilise ja sotsiaalse võitluse vahendiks. 3) ateistlik põhihoiak - inglastel deism (Jumal on kellavärgi käima pannud, kuid maailmast eemaldunud). Imesid selgitatakse loodusnähtustega.
Prantsusmaal ikkagi ateistlikum suund. Voltaire 'i ja Rousseau ' tekstid. Holbachi "Looduse süsteem" - ateismi Piibel.
BLAISE PASCAL (1623-1662): Tugevalt Descartes'i mõju all. Positiivne suhe religiooni, äratab Prantsusmaal tähelepanu.
1654 pöördumiselamus, kirjutab "Memorial" - " Aabrahami Jumal, Iisaku Jumal, Jaakobi Jumal, mitte filosoofide ja õpetlaste Jumal" (nii see lõpeb). Leitakse pärast surma kuue revääri sisse õmmelduna.
Tahtis jääda piibelliku Jumala juurde.
Inimene on kahe lõputuse (lõputult suur ja lõputult väike) vahel. Maailm, taevaavarus ja mikromaailm. Mõistus suudab haarata ainult lõplikku.
Tegelik tunnetusvahend on meie süda. "Me ei tunneta tõde mitte ainult mõistuse vaid ka südamega, viimase printsiipide alusel mõistame ka esimesi" (ainult IQ pole tähtis, EQ ka!). Esmased printsiibid (ruum, aeg, kindlus maailmas) on mõistuse poolt tagantjärele kinnitatavad. Südame poolt juhitud vaim on peenetundelisuse vaim (esprit de finesse ). See tuleks siduda geomeetria vaimuga ja mõlemad tunnetusviisid peaksid olema kooskõlas, siis saab õige pildi. Mõistuse säravaim tegu on iseennast piirata. Süda peab langetama otsuse.
Teema arendab välja kihlveona. Otsuse, kas Jumal on või ei ole, valib inimene, kui ta panustab Jumalale oma eksistentsi tühisuse, selleks, et võita lõputult.
Oma vaimu tõttu on inimene peaaegu ingel , madaluse tõttu peaaegu loom. Inimene on mõtlev pilliroog (un rosaen pensant).
VOLTAIRE (1694-1778): Õppis jesuiitide kolleegiumis. Hiljem õppis ka õigusteadust.
"Filosoofiline sõnaraamat".
14000 kirja ja märkmed asuvad Peterburi raamatukogus.
Millist valitsejat kardab Friedrich Suur? Kuningas Volataire'i.
Voltaire'ile on autoriteediks Locke, uurib ka Newtoni teoseid.
Meie veendumuse tugevus peab olema vastavuses veendumust toetavate andmetega (Locke'i idee) Võitleb paljude eelarvamuste, sealhulgas ratsionalistlike vastu. Kõigi metafüüsiliste asjade lõppu peaks kirjutama non liquet (ei ole selge).
Ründab religioonidogmat. Näeb kirikus intolerantsuse, vabaduse, teisitimõtlejate jälitamise allikat. "Lööge puruks alatu " (=kirik). Kirikuvastane pilge muutus võitluseks, üks krutsifiksipurustaja põletati. Suurt osa ajaloolistest religioonidest peab ebausuks. Tuleks luua mõistuspärane religioon. "Kui Jumalat poleks, tuleks ta leiutada, aga kogu loodus hüüab meile, et ta eksisteerib." "Kõik meeste mõtted ei kaalu üles naise armastust."
DENIS DIDEROT (1713-1784): Saab hea hariduse jesuiitide kolleegiumis. Omandab põhjalikud teadmised matemaatikast, loodusteadustest, õpib keeli. Saab kuulsaks inglise keelest tõlkijana.
1746 ühineb entsüklopeedia väljaandmisega. Idee tuli Inglismaalt. 1772 aastaks on entsüklopeediat välja antud 35 köidet. Entsüklopeedia oli vastuolluminek tolleaegsete tõekspidamistega. Esimene samm filosoofia suunas on uskmatus.
"Filosoofilised mõtted" (1746).
Ilukirjandus: "Kiri pimedaist" (1749), "Essee" (1778), " Nunn " (1790), "Rameau vennapoeg " ( 1821 ).
MONTESQUIEU (1689- 1755 ): Mõju esseistikale
JEAN JACQUES ROUSSEAU (1712-1778): Sündis Genfis . Ema suri. Isa lahkus Genfist ja poeg jääb sugulaste kasvatada. Tegelikult on ta šveitslane. Haridus oli puudulik, seda soodustas kalduvus seiklustele. Astub katoliku usku mingi proua pealekäimisel. 1741 läheb Pariisi, kus on koduõpetaja (omandab selle ametiga nime). Suhe kohtlase teenijaga; oma 5 last andis kasvatusasutusse. Hiljem abiellus. Ülalpidamine sekretärina.
1750 võidab Dijoni Akadeemia konkursi: "Kas teaduse ja kunstide uuendamine aitab kaasa kommete õilistamisele". Tõuseb Prantsusmaa esimeseks sulemeistriks.
"Arutlus ebavõrdsuse üle inimeste keskel" - terav süüdistus kultuuriühiskonna vastu.
"Uus Héloise" (1761).
" Emile ehk kasvatusest " (1762).
Vahepeal Inglismaal viibides luges Locke'i.
"Pihtimused" ( 1782 -1789) - autobiograafiline teos.
Üleminekufilosoof - üleskutse suuremale vabadusele, valmistab ette romantilist protesti valgustuse vastu. 3 revolutsioonilist ideed: 1) tsivilisatsioon ei ole hea isegi neutraalse väärtusega, vaid selgelt taunitav nähtus; 2)peaksime taotlema era- ja avalikus elus, et kõik ei vastaks mitte mõistusele, vaid süda peaks juhtima; 3)inimühiskond on omaenda tahtega kollektiivne olend, mis on täiesti erinev tahete summast, iga kodanik peab alluma ühisele tahtele, ühiskonna kui organismi idee pole eriti uudne. Rousseau eeldab inimese vaba ja loomulikku seisundit. Eeldab, et inimene on sünnipäraselt hea ja rikkumatu.
Ainuke suur religioon tsivilisatsioonis, kus inimene on hea (positiivselt hinnatud), on konfutsianism . Hiinlased seal Vaikse ookeani ruumis on sama, mis juudid siin.
Utopist : inimene on loomult hea, armastab õiglust ja korda. Põhjapanevaks enesearmastus ( amour de sai), millest tulevad teised tunded (k.a. kaastunne ). Kultuuri, keele, kunstiga, ühiskonnavormide arenguga loomulik=laguneb. Hea muutub isekuseks (amour propre).
Oluliseks lõikepunktiks on tööjaotuse ja eraomanduse väljakujunemine. Omandisuhted paiskavad inimesed konkurentsivõitlusesse. "Kultuur andis nõrkadele uued ahelad ja rikastele uue võimu." Mõistus ja teadus on nõrgendanud inimese loomulikku kombelisust. Toob sisse mõiste "võõrandumine" ( esinenud Hegelil, noorel Marxil). Sotsiaalne inimene elab pidevalt väljaspool iseennast - teiste mõjusfääris.
Vabadusideaal, teeks vabadusele kasvatusideaal ("Emile"). Vältida ühiskonna halba mõju. Eesmärk südamekasvatus. Laps peab koguma kogemusi, peab harima (kunst, kirjandus, religioon, teadused, käsitöö, lugeda "Robinsoni"). Teine tee vabadusele - ühiskonna ja riigi filosoofia.
Ühiskondliku lepingu mõiste (contract social , 1762). Me allutame selle, mis meil on, ühise tahte kõrgema juhtimise alla. Loomulik vabadus eeldab õiguslikku vabadust. Leping sisaldab süntaksimomenti. Sellest lepingust tuleb idee, et rahvas on seadusandja. Seadused on ühistahete otsuste registrid. Väike demokraatia soositud. Varandus peaks olema võimalikult võrdne, vara omamine peaks olema keelatud.
Suhtumine religiooni. Pole ateist. Peaks olema üks riigireligioon, mille positiivsed dogmad sisaldaksid ühiskondliku lepingu ja seaduste pühadust. Tõeline religioon on tundeküsimus. Inimesele omane religioosne tunne lõpetab kõikumise mõistuslike argumentide ja religiooni vahel religiooni kasuks. Jumal on üle kõigist mõistuslikest formuleeringutest. Kaitseb evangeeliumi tõe lihtsust .
Rousseau'l arvatavasti mõju Tolstoile ja Kierkegaardile. Rousseau' mõju: võrsuva revolutsiooni ideoloog.
Suhe valgustusse. Kriitik koos Kantiga . Rousseau' teosed on esimene kõrgetasemeline rünnak valgustuse väärtustele, eelkõige mõistuse valitsusele. Vaen mõistuspärase tsivilisatsiooni vastu peegeldub hiljem edasi, rajatakse kõik tunnetele (N: Nietsche, Freud ). Rousseau annab tõuke romantismile. Romantismi ja rahvusluse tõus. Rousseau paneb Lääne-Euroopas aluse liikumisele, mida iseloomustab soov heita endalt mõistuse ahelad, anda voli tunnetele ja instinktidele.
IMMANUEL KANT (1724-1804)
Valgustusaja tipp ja lõpp. Harmooniline filosoofia.
Sündis Köningsbergis Preisimaal (Kaliningrad) sadulameistri pojana. Üks esiisa oli välja rännanud Šotimaalt. Kokkupuude pietismiga (ema kaudu) - reaktsiooniks reaktsioonile, rõhutati südamevagadust.
Pietismi on nimetatud protestantlikuks katoliikluseks. Tähtsad on teod. Vana pietism : suur väljund (eesti keele uurimine, kirjandus), hilisem laine: kirikus vagadusringid. Eesti pietism: vennastekoguduse liikumine. Suurtegelaste vanemad on sellega seotud. Teine variant: Riia vaimulik seminar.
Täisealisena kujunes reaktsioon kiriku vastu, võõrdus; hiljem pöördus tõekspidamisteni tagasi.
7 aastat õppis Köningsbergi gümnaasiumis, midagi erilist see talle ei andnud. Köningsbergi ülikoolis õpib teoloogiat, filosoofia, loodusteadusi.
Uurib Leibnizi ja Leibnizi õpilase Wolffi teoseid. Wolffi mõju - tõi deismi Saksamaale.
9 aastat teenib leiba olles mõisates koduõpetaja. On välja andnud käsiraamatu pedagoogilistest võtetest. "Lollpeasid ei saa aidata, geeniused aitavad end ise, keskmisi tuleb õpetada."
1755 saab doktorikraadi. Töötab ülikooli juures eradotsendina; 40 aastat loenguid: matemaatiline füüsika, geograafia, antropoloogia + teoloogia, loodusõigus. Kant on armastatud õpetaja, Herder kiidab teda. Kant võis ka võõrastest maadest kirjutada, ise polnud Köningsbergist välja saanud. Tegi Euroopa reisijuhi. "Hingejõust".
Nõrga tervisega . Rajas oma päevakorra ja toidumenüü. Käis väljas pargis jalutamas kindlal kellaajal ; ei rääkinud sel ajal, ainult hingas. Enne kui midagi otsustas, mõtles pikalt. Kaks korda mõtles abielluda - esimene kord naine abiellus, teine kord lahkus daam Köningsbergist. Meesteriiete värv peaks olema kooskõlas valitseva aastaajaga. Kindel päevaplaan - kell 5 tõusis üles, 7-9 olid loengud , kell 9-13 sündisid teosed, lõunasöök, külalised (eelistas mehi praktilistest eluvaldkondadest), jalutuskäik, 22.00 voodisse.
Suri 12. veebruar 1804. Köningsbergi linn leinas, suured matused.
3 peateost: "Puhta mõistuse kriitika" ( 1781 ), "Praktilise mõistuse kriitika" (1788), "Otsustusvõime kriitika" (1790). "Religioon puhta mõistuse piirides" (1793) - see on ka tähtsam; hea teada, aga pole nii oluline.
1803 otsustas oma koguteosed välja anda, aga ei jõudnud. 20.saj. andis Preisi Teaduste Akadeemia välja 18-köitelise koguteose.
Kriitikaeelne periood (kuni 1770). Teda huvitasid loodusteadused ; kirjutas tulest , vulkaanidest, tuulteteooriast, maavärinast Lissabonis.
Vaadete aluseks Newtoni füüsika - täisteaduste musternäidis. "Üldine taevateooria ja looduslugu" - esitab oma pildi maailmast/universumist, kuidas planeedid liiguvad. Newton oli deist, jättis päikesesüsteemi otsad lahti. Tiheduselt erinevad, suuremad tõmbavad enda külge; kaootiline liikumine, mis pikkamööda muutub ringikujuliseks. See asi: Kant-Laplace'i nebulaarhüpotees.
Füüsiline monadoloogia (monaat - Leibnitz). Püüab määratleda väiksemaid osakesi, mille liikumisest maailmaruum tekib - ruumi täitev jõud. On olemas energia jõud. Viskab välja idee, et mateeria on energia eriline ilming.
Rassidest. Kant vastandab klassifitseerimisele loodusloolise arenguidee (evolutsiooniteooria eelkäija) - kõik on arenenud.
Kriitilise probleemi väljakujunemine. Filosoofiline süsteem, mille Kant omandas, on tegelikult Leibnitz-Wolfi oma (ratsionalistlik-deistlik). Valitsev ratsionalism oli mõistuse filosoofia: see, mida mõistus maailma kohta ütleb, on tõde. Mõistusest lähtuvalt arvati saavat maailmapilt kogemuste abita.
Äkki maailm ei vastagi meie mõistusele. 1760 -ni järgib Kant seda kurssi, siis äratavad ta Locke'i ja Hume'i filosoofia. Locke: "Mõistuses pole midagi muud kui see, mis enne on olnud meeltes."
Lõkepunktiks ta teos "Vaimude nägija unenäod", kus kritiseerib Emmanuel Swedenborgi. Emmanuel Swdenborg (1688-1772) oli Rootsi insener, protestantliku kiriku teoreetik . Konstrueerib maailmapildi, mis on jabur, aga inimestele meeldis - kogu maailm ja taevas (vaimne) on inimesekujuline. Keerulised inglite maailmad. Jutt oli teaduslik ja loogiline. Kõik olid kastides, süsteemis. Seda lugedes tajub Kant mingit seost.
Kant loobub metafüüsikast vanas tähenduses. Ütleb, et tegelikult on metafüüsika teadus inimese mõistuse piiridest; piiride määratlemine kujuneb Kanti ülesandeks. Püüab lähendada empirismi/ratsionalismi probleemi. Võimalus, et õigus pole kummalgi (empirism/ratsionalism). 1770 püüdis probleemi lahendada - "Meelelise ja mõttelise maailma vormidest ja printsiipidest".
"Puhta mõistuse kriitika" (1781) - Sissejuhatuses kirjeldab Kant: pole metafüüsilisi ülesandeid, millele seal lahendusi või võtit pole. Eeldada saab tingimatut kindlust ja esituse selgust.
Raske ja sisukas teos - 884 lehekülge. Enne tuleks põhimõisted lahti seletada. Peale sissejuhatuse ja eessõna 2 osa: transtsendentne elementaarõpetus ja transtsendentne meetodiõpetus. Elementaarõpetusel 2 osa: transtsendentne aisteetika - käsitleb meelelisuse võimalusi; transtsendentne loogika - käsitleb mõtlemise võimalusi. Meetodiõpetuse 2 osa: transtsendentne analüütika - käsitleb mõistmist (verstand); transtsendentne dialektika - käsitleb mõistust (vernunft).
Kriitika - läbi valgustamise, piiride määratlemine. Puhas - teadmised, mis on sõltumatud meelelisest kogemusest. Omane sünnipärase loomuse ja struktuuri tõttu.
Kõik tunnetused algavad kogemusega. Ajaliselt eelneb tunnetusele kogemus, aga pole öeldud, et tunnetus lähtub kogemusest. Võib-olla on kogemus kokku pandud väljast tulevatest aistingutest ja millestki, mida ise lisame. Eesmärgiks on isoleerida aistingutega antu ja ise lisatu.
A priori - enne kogemust, kogemusest sõltumatult. Empiiriline kogemus on posteriori. A priori tunnetus on puhas, kui pole segatud empiirilistega. Puhast ja empiirilist tunnetust saab eristada. On 2 tunnetust, mis ei peta : hädavajalikkus/paratamatus ja range üldisus. Üksnes kogemus võib anda range paratamatuse. Kogemus õpetab, et miski on loodud. Kui lause astub esile üldkehtivana, siis peab olema aprioorse kogemusega. N: "Igal muutusel peab olema põhjus." lause. Paratamatu ja üldkehtiv väide ei saa meelelisest kogemusest pärineda - "Kui väide on paratamatu ja üldkehtiv, ei saa tulla kogemusest." Kant eristab analüütilisi ja sünteetilisi otsuseid. Otsus=subjekti ja predikaadi vaheline side. Analüütiline: lahtivõttev, liigendav. Sünteetiline: siduv, kokkupanev ("Kera on kuldne " - lisan midagi, mis mõistes ei ole, lisan tunnuse, mis pärineb kogemusest).
Sünteetilisi otsuseid saab langetada üksnes posteriori - otsus pole üldine ja paratamatu. Igal muutusel on oma põhjus. Muutumise mõistet võib liigendada. See lause on üldine ja paratamatu.
Kas on sünteetilisi väiteid a priori? Matemaatilised väited on sünteetilised. 7+5=12 aprioorne , sest kehtib paratamatult. Analüütiline küsimus - ei. 12 ei sisaldu 5-es ja 7-es. Aprioorsed laused füüsikas. Metafüüsika peab sellistest lausetest koosnema, paratamatutest ja üldistest. Peaküsimus - kuidas on a priori sünteetilised väited võimalikud. Kuidas on matemaatika üldse võimalik? Kuidas on metafüüsika võimalik? Teaduse, mida ta nimetab puhta mõistuse kriteeriumiks, ülesandeks on nendele küsimustele vastus leida.
Transtsendentne - igasugune tunnetus, mis ei tegele objektidega, vaid meie tunnetusviisiga nende objektide suhtes, kui see on a priori võimalik. Kanti lähtepunkt: kuidas on puhas matemaatika võimalik?
Transendentaalne aiesteetika. Meelelise tunnetusvõime transtsendentne uurimus. Meelelisus on meis arenev võime millestki, mis väljaspoolt meid mõjutab (afitseerima). Meeled vahendavad aistinguid, vahetud kaemus ed üksikutest objektidest (N: roosist, svammist). Üksik kaemus pole edasi analüüsitav.
Kujutluse tekkel on kahesugused asjaolud : erinevad meeled. Meeled vahendavad vaid tajusid, mis moodustavad tooraine kujutlusele. Meis on veel midagi, mis taju teatud viisil korrastab, see ei pärine meie tajudest .
Määravad on: 1)ruum - ulatuvusest ruumis ei saa mööda vaadata, ruumikujutlus on a priori. Ruum on kui vorm, milles on antud välised meelte ilmingud, pole seotud objektiga. Me ise kanname ruumilise kujutluse objektidele. Meeled vahendavad aistinguid, järelikult peab väljaspool midagi olemas olema. Võtame aistinguid vastu teatud piirini (asub meis endis ), mida pole võimalik ületada. Paratamatu piirang - kõik asjad on antud ruumis. Ruumil on empiiriline reaalsus. Me ei saa öelda, kas asjad on ruumis tegelikult. Ruumil on transtsendentaalne identiteet, ruum on väliste meelte aprioorne puhas vaatlusvorm. 2)aeg (ka a priori antud) - sisemise meele, seisundite , enesevaatluse puhas vorm. Aeg on nagu tingimus, milleta poleks kogemusi. Ajal on absoluutne kehtivus kõigile asjadele, kuid ta ei kuulu asja juurde iseeneses. Ruum ja ega on apriiorsete võimalustega meis eneses . Matemaatiline võimalus - ruumi ja aja määratlus; arvutamine on loetlemine, mis rajaneb ajas järgnevusele.
Transendentaalne analüüs. Kantil on oluline mõistus.
Meil on kaemused, mis on mõistuseta tühjad. Mõistus peab olema suunatud meelelisusele (die Erscheinungen - ilmingutele; saab näitlikku materjali). Meelelisus on sõltuv mõistusest, sest vahendab muljeid . Aisting on korrastatud ärritus. Taju on korrastatud aisting. Mõiste on korrastatud taju. Teadus on korrastatud teadmine. Tarkus on korrastatud elu. Meelelisus ja mõistus töötavad tunnetusprotsessis koos.
Kant püüab lepitada ratsionalismi ja empirismi. Kord maailmas ei tule maailmast enesest, vaid sellest, et maailma teadvustav mõtlemine on ise korrastamine.
Transendentaalne loogika. Kantil on 12 aprioorse iseloomuga kategooriat, mis on vajalikud otsuse tegemiseks (Aristotelesel oli 10): 1.Otsused kvantiteedi kohta - näitavad kehtivust. Siin on 3 kategooriat: 1)üldine - N: kõik inimesed on surelikud; 2)eriline - N: mõned tähed on planeedid; 3)üksik - N: Kant on filosoof.
2.Kvaliteeti puudutav otsus - määrab suhte kehtivuse. 3 kategooriat: 1)jaatus - N: see roos on punane; 2) eitus - N: see roos pole punane; 3)lõputus - N: see roos pole lõhnav.
3.Relatsioon - suhte liik määratakse. 3 kategooriat: 1) kategooriline - tingimatu, N: sellel kolmnurgal on täisnurk; 2)hüpoteetiline - N: kui kolmnurgal on täisnurk, siis teised on teravnurgad; 3)disjunktiivne - välistatud, N: kolmnurk on täisnurkne, teravnurkne või nürinurkne.
4.Modaalsus - määrab suhte kehtivuse viisi. 3 kategooriat: 1)problemaatiline - oletatav, N: roos võib täna õitsele lüüa; 2)assertooriline - väidetav, N: roos lööb täna õitsele; 3)apodiktiline - paratamatu, N: roos peab täna õitsele lööma.
Ilmnevad mõtlemise põhivormid, mis on mõistete aluseks. Iga vormi all on mõiste. Põhivormid on kategooriad: 1.kvantiteedi kategooriad: 1)ühtsus, 2)paljusus, 3)kõiksus;
2.kvaliteedi kategooriad: 1)reaalsus, 2)regatsioon, 3)limitatsioon;
3.relatsiooni kategooriad: 1)substants ja aktsidents (e. olemus ja võim), 2)põhjus ja tagajärg, 3)vastastikune mõju (N: sotsiaalne);
4.modaalsed kategooriad: 1)võimalikkus/võimatus, 2)olemas olev/olematu, 3)paratamatus/juhuslikkus.
Kuidas tekib objekti mõiste? Kaemus+aja-ruumi kategooria. Mõistus seab kogemused lähtudes 12 kategooriast, tulemuseks empiirilised mõisted. Puhtad mõisted: meelelisuse paljad vormid, kategooriad omavahel seome. Aprioorsete vormide kaudu saame objekte tunnetada.
Kausaalsus . Locke: 2 sündmust, põhjuslik seos; tunneme ära jõu nende vahel. Hume: kausaalsust pole, sündmused järgnevad (=põhjus). Kanti meelest on Hume'il õigus. Kausaalsusprintsiip pole tuletatav aistingutest, vaid pärineb mõistusest. Inimene töötab vastavalt mõtlemisvormidele. Kõigis meie kogemustes on mõtlemisvormid sees.
Näivuskiht (die Erscheinung) - see, mida vastu võtame, on paratamatu. Meil ei saa kunagi olla kogemust, mis pole vastavuses kausaalsusseadusega.
Transendentaalne otsustusvõime. Kuidas teab mõistus, millal millist kategooriat kasutada. Kant ütleb, et on selline võime (Urteilskraft). Aeg on lüli kategooriate ja aine vahel. Kõik meie aistingud alluvad ühisele vormile. Aeg võimaldab teha otsuseid.
Loodusteaduste võimalikkus. Kuidas on puhas loodusteadus võimalik? Ilmingute seaduspärast korda nimetame looduseks, nenede seadusi loodusteadusteks. Inimene on looduse seadusandja. Metafüüsika ülesanne - näidata objektidele sõltuvust meie tunnetusest.
Transendentaalne dialektika. Kuidas on metafüüsika (kui teadus ülemeelelisest) võimalik? Teaduste valdkond , kui paratamatu ja üldise tunnetuse valdkond ulatub täpselt nii kaugele kui meie võimalike kogemuste maailm. Oleme ümbritsetud ilmingutest.
Inimmõistusel on eriline staatus: meie küsimused ületavad mõistuse vormid. Mis on hing, maailm, Jumal? Need küsimused, mida me ei saa kõrvale lükata, kui tahame jõuda vahekorrale elukäsitlusega.
Kant kasutab "mõistust" kitsamas tähenduses. Mõistus pole mitte vaimu- ja meelejõudude kogusumma , vaid ideede võime. Moodustab meelelisuse kohale kõrgema korruse. See mõistus kitsas mõttes loob suurema ühtsuse meie tunnetuses, väljendub meie püüd täiusliku ühtsuse järele.
Hingeidee - peab psüühilised ideed ühtseks tervikuks siduma.
Maailmaidee - peab tinglike ilmingute read siduma ühtseks.
Kõrgema olendi ehk Jumala idee - peab mõtlema, et kõigele eksisteerivale oleks üks põhjus, milleks on siis Jumal. Me ei tohi mõtlemist ja tunnetust segi ajada.
Näitas teoreetilise mõistuse piire - seal, kus võimalike kogemuste piir lõpeb. Mõistus ei saa üldisi metafüüsilisi ideid (Jumal, vabadus, surelikkus) tõestada ja ümber lükata.
"Praktilise mõistuse kriitika" - tunnetava olendina kasutab inimene mõistust teoreetiliselt, toimiva olendina praktiliselt. Mõistuse praktilist külge käsitleb kahes teoses: "Kommete metafüüsika ümberlükkamine", mis valmistas ette "Praktilise mõistuse kriitika".
Mis/kes määrab tahte? On 2 võimalust: 1)tahe on määratud seadustest meis eneses/meie mõistuses - sel juhul oleks mõistus autonoomne (enesele ise seadusi andev); 2)tahe on määratud väljaspoolt võõra seadusega - heteronoomne.
Kõik katsed arendada eetikat on Kanti järgi vigased, sest asetavad tahet määrava seaduse väljaspoole meid. Püüavad ,õuda kõrgema väärtuseni (N: õnn). Kuid sel viisil pole võimalik jõuda paratamatu ja üldise printsiibini tegutsemises. Üldine printsiip on saavutatav vaid mõistuse kaudu. Praktilist mõistust tuleks kriitiliselt uurida. Mõistuses on rida eri põhimõtteid, mis on suunatud tahte määramisel.
Maksiim - põhilause, maksev iga üksiku inimese tegutsemise kohta. Vastandiks praktiline seadus - peaks määrama iga inimese tegevust.
Hüpoteetiline & kategooriline imperatiiv . Teoreetilise mõtlemise seadustel on sundiv iseloom.
Praktilise mõistuse seadustel nõudev ehk kohustuslik iseloom, sisaldavad käsu. Praktilised seadused on imperatiivid. Imperatiiv: tingitud või tingimatu (N: Hoia tervist, kui tahad vanaks jääda).
Kategoorilised imperatiivid on üldiselt ja tingimatult maksvad. Üldine ja tingimatu eetika peab varjama kategoorilise imperatiivi.
Mõistus
Teoreetiline Praktiline
(suunatud tunnetusele, Maksiimid Praktilised seadused
vaatles"Puhta mõistuse (millel on subjektiivne (üldine kehtivus)
kriitikas" ) kehtivus) Hüpoteetiline Kategooriline
(see on ta jaoks eetika aluseks)
Kategooriline imperatiiv. Kõik laused, mis muudavad mingi objekti meie tahet määravaks, ei kõlba üldkehtiva seaduse määramisel. Kui mõistusliku olendi jaoks peaks olema üldkehtiv praktiline seadus, siis võiks selleks olla mingi objekt, vaid puhas vorm. Kui objekt ära võtta, siis peab jääma alles puhas vorm. "Anna oma tahtele üldkehtiva seadusandluse vorm" (vorm, mis oleks kõigile ja kõikjal kehtiv).
"Tegutse nii, et sinu tahte maksiim võiks ühtlasi olla igal ajal maksev üldise seadusandlusena."
Kiusatus varastada - kas ma võiksin tahta, et kõik inimesed varastaksid? Kas öelda mingis olukorras tõtt? - Kas ma tahan, et kõik valetaksid? Põhimõte: ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid.
Elas ajastul, mil arvati, et "valgus tulevat idast". Seotud Hiina vaimustusega, konfutsianismiga.
Kant ei soovi mingit moraaliprintsiipi leiutada ega püstitada. Ta uurib meie praktilise mõistuse tegevust ning leiab, et selle üldine printsiip on kategooriline imperatiiv. Ei taha seda massidesse viia.
Mis tähendab vabadus selle juures? Kas meil on vabadust kategoorilisi imperatiive järgida. Sel on mõte siis, kui meil on võimalus/vabadus seda järgida. "Du kannst denn du sollst!" (suudad, siis pead). Praktiline mõistus sunnib meid tahtevabaduse kui tõsiasjaga arvestama. Teoreetiline mõistus ei suuda kunagi tõestada, et meil on tahtevabadus. Teatud seaduse paljas vorm pole meeltele objektiks. Tänu sellele, et meie tahe on saanud kategoorilise imperatiivi puhul puhta vormi (mitte seotud objektiga), suudab me tahe tegutseda sõltumata ilmingute seadustest ja kausaalsusest. Tahe, mis lähtub kategoorilisest imperatiivist, peab olema vaba.
Eetilisel seadusel on mõte vaid siis, kui tegutseja saaks vabalt otsustada. Kausaalsus kehtib vaid asjade kui ilmingute ja subjekti suhtes. Asjade suhtes iseeneses ( ding an sich ) kausaalsus ei maksa.
Sedavõrd kuivõrd inimene on iseenesest teadlik, on ta võimeline vaatlema ajalistele tingimustele mitteallutatuna. Eetilises seaduses seisame kõrgemal asjade kui ilmingute sfäärist.
Eetika. Kuidas me peaks tegutsema järeldub eetilisest seadusest, millest järeldub, mis on hea. Hea on eetiline tahe. Kategoorilisele imperatiivile vastav tahe on hea. Preisi ohvitserid olid selle suured fännid.
Kohustuvus ja kalduvus. Eetiline kategooriline kohustus sunnib meid tegutsema vastupidiselt oma kalduvustele.
Inimene on kahe maailma kodanik: 1)ilmingutemaailm - üks väike lüli paratamatute ahelas; 2)ülemeeleline ruumist ja ajast kõrgemal asuv meelelisuse valdkond. Kaks asja täidavad meie meeli: 1)tähistaevas meie kohal - teeb mind tähtsusetuks (oleme vaid tähtede tolm); 2)moraalne seadus minus - olen ise asi endas (ding an sich).
Esteetika. "Otsustusvõime kriitika" - käsitleb esteetikaprobleeme, moodustab antikriitiliste uurimuste lõppkivi. Teos uurib tunnetust, fantaasiat. Suunatud tundemaailmale. Kohtunik kasutab üldisi lauseid erilise juhtumi suhtes (et otsust langetada).
Otsustusvõime on võime erilise üle mõelda üldisele allutatuna. Määratlev otsustusvõime - võime leida üldiselt antule, sellele allub konkreetne. See võime võimaldabki rakendada 12 kategooriat eriliste kaemussidemete suhtes.
Oma tunnetes me mõõdame objekti, oma kujutust sellest. Mõõdupuu asub meis eneses.
Kõik meie tunded on mõnu ehk naudingu, ebameeldivuse tunded. Naudingut tunneme, kui miski vastab meie vajadusele; ebameeldivust tunneme, kui see ei rahulda meie vajadust. Vajadusi võib nimetada ka eesmärkideks, otstarbeks. Iga tunnet kirjeldav lause on alati allutatav kujutletavale eesmärgile, otstarbele (N: söön midagi, kuna mul on selle järgi isu - mõnutune; kui isu pole, on see söök vastumeelne).
On olemas üldine ilutaju - kes nõus pole, peetakse maitsetuks. Püüab määratleda esteetilise otsustusvõime piire.
Me langetame pidevalt otsuseid otstarbekuse üle. Objetiivne otstarbekus . Elava looduse vaatlusel ei saa läbi otstarbekusele viitamata. Elavate olendite puhul on ilu võimalik mõista just selles organismis.
Teleoloogiline vaatlus on rajatud objektiivsele otsusele. Kant näeb, et ilu sünnib otstarbekusest.
Selles teoses on aprioorsed: tunne, esteetika, otstarbekus. Nendest lähtutakse.
Käitumisega seotud voorused: viisakus, kõnetatavus, külalislahkus.
Kriitikajärgsed teosed. Kriitikajärgsetes teostes on esmärgiks maailmakodanik.
"Kommete metafüüsikas" - missugune on positiivne iseloom, positiivsus eetikas.
"Üldise ajaloo idee maailmakodaniku vaatenurgast" - ajaloofilosoofiline teos.
" Igaveseks rahuks" - filosoofiline visand .
Kant on kirjutanud ka rida kasvatusõpetuse/pedagoogikaalaseid teoseid.
"Kommete metafüüsika" - praktiline eetika. Igasugusel inimlikul toitumisel 2 külge: 1)väline ehk juriidiline - seotud väliselt formuleeritud seadustega; 2)sisemine ehk moraalne - määratletud inimese iseseisva tahte kujunemisega.
2osa: I"Õiguse õpetuse metafüüsilised lähtealused"
II"Vooruse õpetuse metafüüsilised lähtealused"
I osa. Õigus on nende tingimuste üldistus/kehastus, mille all ühe suvalisus on ühendatav teise suvalisusega vastavalt vabaduse üldistele seadustele. Riik on hulga inimeste ühendus õigusseaduste all.
3riigivõimu: 1)seaduslik- rahva ühendatud tahte väljendus; 2)kohtuvõim; 3)täidesaatev võim.
Suhtus Prantsuse revolutsiooni suure sümpaatia ja osavõtuga. Küsimus:"Kas inimsugu on pidevalt edasiliikumas paremuse poole?" (vastuses revolutsioon ja moraal).
Rahvusvahelisel õigusel 4 elementi: 1)riigid vaadelduna välistes suhetes üksteisega, loomult on mitteõiguslikus seisundis; 2)seisund on sõjaseisund, aga mitte alati tegelik sõjaseisund; 3)hädavajalik on rahvasteliidu idee ühiskondliku lepingu alusel, et väliste kallaletungide vastu kaitsta; 4)see ühendus ei peaks omama suveräänset võimu, vaid peaks olema selts, föderatsioon. Sõjaõigus on rahvusvahelise õiguse raskeim osa, seadusetu olukorra seadus. Võimalik, kui sõda pidada sellele põhimõttele vastavalt. Ükski sõltumatute riikide sõda ei saa olla karistus- ega ka ikestussõda. Kui sõda on tekkinud, siis mõistus käsib meil sellisest seisundist väljuda. Mõistuse idee on täiendav printsiip, sest meie praktilise mõistuse kategooriline imperatiiv ütleb, et see ei ole viis, kuidas peaks õigust otsima . Rahvusvahelise õiguse eesmärk on üldise rahu loomine. Rahvusvahelisest õigusest kõrgemal seisab maailmakodaniku õigus.
I osa. Inimesel on kohustused. Inimene on: 1)meeleline olend - ilming; 2)inimene iseendas (Mensch an sich). Annan seadusi iseendale kui meelelisele olendile (N: söön vähem).
I plokk : Inimese kohustused iseenda vastu: 1)enese alalhoid - enesetapp ja ärritamine on kuritegu, ka enese uimastamine (söögi, alkoholiga ); 2)kohustused enda kui moraalse olendi suhtes - tõepärasus ja enesest lugupidamine, vastandiks valetamine, ihnsus ja vale- alandlikkus /pugemine. Inimesel on kohustused ka iseenda kui sündinud kohtuniku vastu (Tunne iseennast!). Tunne, kas su süda on hea või kuri (moraalne kohustus). Nõuab tungimist südame sügavustesse, igasuguse inimliku tarkuse haigus. Ka religioon kohustas kohustustest enda vastu: oma kohustusi tunnetame jumalike seadustena.
II. plokk: Inimese kohustused teiste inimeste suhtes: 1)armastuse kohustused - heategevus , tänulikkus, osavõtlikkus; 2)tähelepanelikkuse kohustused - inimest ei tohi vaadelda vahendi, vaid eesmärgina (selles seisneb ta väärikus). Armastuse tähelepanelikkus on sisemises ühendatud sõprus. Pahed mis ohustavad: tagarääkimine, kõrkus, laim, mõnitamine.
"Igaveseks rahuks" - sisaldab 6 artiklit: 1)ükski rahuleping pole kehtiv sellisega, kes salaja tulevaseks sõjaks valmistub; 2)ükski iseseisev riik ei tohi saada teise omandiks pärimise, vahetuse , ostmise või kinkimise teel; 3)püsivad sõjaväed peavad ajapikku lakkama olemast, kuna see soodustab võidurelvastumist; 4)ei tohi teha riiklikke võlgasid riikidevahelises kaubanduses; 5)ükski riik ei tohiks teise riigi konstitutsiooni ja valitsemisse vägivaldselt sekkuda; 6)ükski riik ei tohiks teisega sõdides enesele lubada selliseid vahendeid, mis vastastikuse usalduse tulevases rahusõlmises võimatuks teeksid.
Vahendid: palgamõrtsukate kasutamine, mürgi segamine , kapitulatsioon, reetmisele ajendamine (võideldava riigiga.
Üldprinsiibid: kõikide riikide konstitutsioon peaks olema vabariiklik. Rahvaste õigus peaks olema rajatud föderalismile.
Maailmakodanikuõigus peab piirduma üldise hoolitsuse ehk hospitaliteetsusega. Peaks valitsema üldine külastus- ja kauplemisõigus, aga mitte rohkem.
JOHAN GOTTLIEB FICHTE (1762- 1814 )
Elu &tulemused isiksusega seotud: Mis filosoofia valitakse, sõltub sellest, milline isiksus ollakse. Seestunud meeletust usust tahte loomevõimesse. Vajadus tegutseda, mõjuda üle iseenda.
Sündis Dammenaus vaeses peres. Üks esimesi säärase päritoluga filosoofe. 12-aastasena käis vanematega kirikus. Mõne päeva pärast pidas hanekarjale jutlust. See jutlus läks mõisahärrale nii hinge, et ta sponsoreeris Fichte õpinguid Jenas ja Leipzigis. Pärast mõisahärra surma teenis raha kodukooli õpetajana.
Leipzigis uuris Kanti, kes olevat sel ajal olnud õnnelikeim inimene maailmas, vaatamata oma majanduslikele raskustele. Fichte sõitis Köningsbergi, kirjutas mõne päevaga "Kõigi ilmutuste kriitika katse". Ilmus anonüümselt, peeti Kanti omaks. Tõe selgudes sai Fichte üleöö kuulsaks. Asus Jena ülikooli juurde tööle. "Meie usu alusest jumalikku maailmavalitsusse" toob kaasa süüdistused ateismis. Fichte lahkub Jenast Berliini. Peetakse aegade säravaimaks kõnemeheks. Kui Prantsusmaa vallutab Berliini, siis ta põgeneb sealt Kopenhaagenisse (seal kuni 1807). 1807/8 talvel olles tagasi okupeeritud Berliinis, peab ta kuulsad kõned saksa rahvale. Ei hooli Prantsuse nuhkidest. Kui Vabadussõda algab, siis laseb oma õpilased armeesse, ise Landsturmi. Sureb tüüfusesse, mille sai põetajalt naiselt.
1810 osales Berliini ülikooli rajamises.
Tema süsteemi üldalused on säilinud 2 teoses: "Teadus õpetuse või filosoofia mõistest", "Kogu teadusõpetuse alus" (mõlemad 1794).
Teadusõpetus= Kanti transtsendentsi fisoofia. Ülistab Kanti, olla epohhi loov. Üksikteadustel konkreetsed objektid, filosoofia vaatleb teadmist ennast. Vaidlus, kas jätta Berliini ülikooli sisse teoloogia ja filosoofia teaduskonnad.
Olemas saab olla vaid 2 konsekventset filosoofilist süsteemi: 1)meie kogemus; 2)meie kujutlus asjadest. Kui tuletame kujutluse asjadest, siis on tegemist sensualismi ja materialismiga, tulemuseks on dogmatism (passiivne). Kui tuletame kujutlusest asja, siis on tulemuseks idealism (iseseisev). Eelistus iseloomust lähtuvalt. Idealism on ainus teoreetiline konsekventne süsteem.
Kui on olemas vaid asjad, siis kuidas on olemas teadvus nendest. Lähtudes mõtlemisest ei saa tuletada asju endid , vaid oma kogemusi, kujutlusi.
Filosoofia alguses mõtlev subjekt - mina ise: "Mina annan endale ise olemise." Alguses seisab tegu: "Mõtle iseennast!" (ennastloov tegu).
Ei ole rahul, et Kant asetab teoreetilise ja praktilise mõistuse teineteise kõrvale. Ka teoreetiline mõistus on tegu.
Kogemus lähtub minast. Aistingus on eriline see, et tunneme end nagu võõrast jõust juhituna. Teadvuse-eelne vaba ja põhjatu sündmus. Mina on oma sügavaimas olemuses püha lõputu toimimine. Saame toimida siis, kui põrkume piiridele, vastupanule, saame millegi suhtes tegusaks muutuda. Mina seab endale ise piire, et neid suuta ise mitte ületada.
Eetika. Maailm pärineb alateadlikust mina-aktist, mistõttu pole minu teadvusest ja teadlikust tahtmisest sõltuv - tõeline piirang. Sellesse piirangusse suhtumine sõltub juba minust. Püüdlemine sisemise vabaduse, sõltumatuse poole. Inimene on sisemiselt vaba. Kogu elu on puhastumine võõrast šlakist. Kategooriline imperatiiv: "Täida alati oma ülesannet!"
Riigi-teemas kirjeldab inimese kohustusi ühiskonna liikmena. Riigi tähtsaim ülesanne on rahvustunde äratamine ja hooldamine. Vihjas Saksa pinnal sotsiaalse riigi ideele. Riik peab kujunema kasvatuse peremeheks.
Religioon. "Juhend õndsaks eluks" tõi kaasa kriitika. Püüdlus täiuslikkuse poole moraalse seaduse raames on õndsus, saabub peale täidetud kohust. Samastab moraalse korra jumalaga. Elu jumalas on olla vaba.
FRIEDRICH WILLHELM JOSEPH SHELLING (1775-1854)
On vaimustunud Prantsuse revolutsioonist . Algselt inspirerib teda Fichte, hiljem mõjutatud Boehmest.
Filosoofia põhiprobleemiks on subjekti ja objekti vaimu ja looduse, ideaalse ja reaalse kui vastandite ühtsus.
"Transtsendentse idealismi süsteem" (1800) - eneseteadvus on teadmiste ülim printsiip. Eneseteadvus produtseerib iseenda ja mitteteadlikult objektide maailma.
Loodusfilosoofia. Loodus kui subjekt on absoluutne produktiivsus, loodus kui objekt paljas produkt . Peab olema mingi vastujõud, millest lähtuvad vormingud. Need vastutoimivad jõud tingivad selle, et loodus on pidevas kujunemas. Kogu loodus on hingestatud produktiivsetest jõududest.
Tõelisus on ühtne organism, mis areneb ja mille kõrgeimaks astmeks ning ilmumisvormiks on vaim.
Esteetika. Kunstis ühinevad vaimsus ja loovus, teadvus ja teadvusetu, paratamatus ja vabadus. Kunstiline looming on vaimu kõrgeim aste.
Identiteedifilosoofia. Kõik, mis on, on iseendast üks. Absoluutses identiteedis käituvad kõik vastandid indiferentselt.
"Filosoofilised uurimused inimliku vabaduse olemusest" (1809) - inimlik vabadus on võime head ja kurja teha. Kõik loodu tuleb Jumalast, kuid on samas temast erinev. Kõige läte on Jumala aluses (pole Jumalas tema ise). See alus peab saama eksistentsi valguseks. Kuri ei teki ise eksistentsi alusest, vaid üksnes siis, kui inimene oma tahtega ütleb valgusest lahti.
GEORG WILHELM FRIEDRICH HEGEL (1770- 1831 )
Sündis Stuttgardis.
Pietist, gnostilise suunitlusega - spekulatiivne idealism. Armastab kõike, mis seotud 3-ga. Rousseau' mõjud.
Joachim Fiorest (1135-1202) - seletas ajalugu 3 epohhina: isa-ajastu (Vana Testament, valitses käsk), poja-ajastu (kirikujuhtimise all), vaimu-ajastu (seisab alles ees).
Filosoofiaõpingute ajal antiigihuvi, vaimustub Prantsuse revolutsioonist; Kreeka- vaimustus elu lõpuni.
Andekus nii vara ei ilmne. Peale ülikooli lõpetamist on Frankfurdtis ja Bernis. Isa päranduse kättesaamine annab talle majandusliku vabaduse. Suundub Jena ülikooli Weimaris, suured nimed seal tollal. Kujunevad lähedased suhted Schellingiga.
"Vaimu fenomenoloogia" (1806) - põgeneb käsikirjaga sõjasündmuste eest. Enne seda näeb Napoleoni hobuse seljas Jenasse sisse sõitmas, millest jääb talle igaveseks tempel mällu.
Lühikest aega Lürenbergi gümnaasiumi direktor .
"Teaduse loogika" (1812-1816) - 3 köites, kutsuti Heidelbergi ülikooli filoloogia õppetoolile.
"Filosoofia teaduste entsüklopeedia" (1817).
Kutsuti Berliini ülikooli. Preisi riik oli teda tükk aega tõmmanud. Hegeli loengud on konarlikud ja ebatäpsed, kuid vaatamata sellele siiski popid. Hegel saab Preisi "riigifilosoofiks." Loeb ka kõrvaldistsipliine.
"Õigusfilosoofia põhijooned" (1831).
Peale surma annavad õpilased välja tema loengukonspektid.
Hegeli teosed on rasked lugeda, mittearusaadavuse meisterteosed. Tõestavad, et tume ei ole alati mõttetu. Tema ajaloofilosoofiat on loogikast kergem jälgida. Looming terviklik, ei saa tükke välja võtta.
Dialektikakäsitluses eristab Hegelit teistest filosoofidest sünteesi sügavam mõistmine, sellele erilise rõhu asetamine.
Hegeli filosoofial on 3-astmeline ülesehitus.
tees×antiteessüntees×antiteessüntees (kolmiksamm).
Saab tõusva spiraali (uus tees). Hegel kujutas kõigi asjade liikumist sellisena ette. Fichtel aitas süntees vastuolul kaduda.
Hegelil ületatakse tees ja antitees 3 kordses mõttes: 1)ületatakse kõrvaldatuse mõttes; 2)kõrvaldatakse hoiatuse mõttes - säilitatud kõrgemas ühtsuses; 3)ületatud esiletõstetuse tähenduses - kõrgemale tasemele tõstetud tees & antitees pole enam välistavad tasandid .
Nooruses kirjutas "Fichte ja Schellingi süsteemide diferentsisest". Hegel ise sünteesib vastavalt objektiivsest ja subjektiivsest idealismist absoluutse idealisms.
Kogu maailmaprotsess on absoluutse vaimu eneseväljendus, mis toimub vastavalt dialektikaseadustele 3 astmes: 1)maailmavaimu iseeneses olemise staadium - käsitleb loogika; 2)väljumise, eneseväljenduse e. teisiti olemise seisund - käsitleb loodusfilosoofia; 3)vaim pöördub eneseväljenduselt enesesse tagasi, võimeline olema iseendas ja iseenda jaoks - käsitleb vaimufilosoofia .
Alguses nimetab seda jumala esituseks, nii nagu Jumal oma igaveses olemuses enne looduse loomist on.
Vaatleb vaimu ideed ajatus ja ruumitus iseeneses olemise seisundis. Realist selle koha pealt - mõisted kujutavad maailma olemust mõtetes üksnes mõelduna. Dialektiliselt üht mõistet teisest tuletades ei ole me loojad , vaid vaatlejad.
Loodusfilosoofia. Hegelit ei tõmmanud mitte loodus, vaid väline vaimuriik - vaimuteadus, inimese-ühiskonna ajalugu. Loodusfilosoofia on Hegeli süsteemis nõrgim osa, toetub Schellingile. Siiski on sel oluline osa, teisitiolemise valdkond. Loogiline või matemaatiline mõiste on mõttetu. Üks ruumi punkt teistega identne, eristab vaid asetus ruumis. Tema olemine seisneb teisiti olemises.
Vaimufilosoofia. Vaimuriik kõrgub üle looduse. 3 osa: 1)Subjektiivne vaim - käsitleb üksiku inimese elu. Alles inimeses saab vaim iseendast teadlikuks. See, mis loogika üldistes mõistetes olemas vaid mõeldavana, omandab nüüd tõelisuse. Vaim hakkab endast väljas olemise seisundist endas olemise seisundisse üle minema. 2)Objektiivne vaim - mingi objektiivne suurus. Siia käib ka eetika. Kirjeldab pere, ühiskonda, riiki ja ajalugu. Astub indiviidi seaduste maailma, mille koondnimeks eetika. 3)Absoluutne vaim - alles siin on vaim teisitiolemisest tagasipöördununa täiesti iseenda juures. Kunst, religoon ja filosoofia (kõrgeim). Kunsti ilu seisab meelelise ja mõttelise vahel, kunst tõlgib ennast looduse keelde. Kunstist kõrgemal seisab religioon, mida kunst välise meelelisuse vormis ilmutab. Kristliku kui kõrgeima religiooni astme sisu langeb kokku tõelise filosoofia sisuga. Ise pidas kõrgeimaks astmeks protestantismi. Inimene teab jumalast, kuivõrd jumal inimestes iseendast on teadlik. See on teadmise teadmine, jumala eneseteadvus lõputus teadvuses. Religioonis pole veel puhast mõttelist vormi, sisaldab veel kujutlusi. Alles filosoofias jõuab vaim täiesti iseenda juurde tagasi.
Ajalugu on maailma vaimu enesetunnetuse lugu. Käsitleb ajalugu objektiivse vaimu rubriigis. Mõistuse väljendamine riiklikus elus - poliitiline ajalugu. Ükski teine 19.saj. tegelane ei pühendunud ajaloole nii palju kui Hegel. Üksiku väärtus ajaloos ei seisne eraldi võetuna, vaid selles, kuidas korrastub ja suhestub üleisikuliste ajalugu jõududega, riigiga. Maailmavaim toimib üksiku läbi kasutades teda tööriistana. Võib kasutada ka väärituid ja nõrku. Suhtub põlgusega neisse , kes üksiku õnne peavad ühiskonna elu eesmärgiks, ajalugu ei olevat õnne põllumaa. Maailmavaim toimib tihti üksiku tahte vastaselt.
Õigusfilosoofia. Berliin pakkus talle poliitilise tegevuse võimaluse. "Õigusfilosoofia põhiliinid" (1821) - sisaldab praktilise mõistuse süsteemi. Kujuneb poliitilise konservatismi valem, teeb Hegelist Preisi riigifilosoofi. Õigusfilosoofia objektiivse vaimu maailmas: 1) abstraktne õigus - annab vaba tahte; 2) moraalsus kui sisemine subjektiivne meelsus ; 3)eetilisus kui objekti ja subjekti sfääri ühtsus - võtab kuju peres, kodanlikus ühiskonnas ja riigis.
Vabadus on tunnetatud paratamatus. Esimene, kes ütles, et Jumal on surnud (meie teadvuses, kui teda ei tunneta).
Tugevaimad etteheited tunnetusteoreetilises plaanis. Tees - antitees muutus olemise printsiibiks endaks, viis pettekujutlusele nagu võiks kogu empiiriline teadvus sõltuda mõtlemise enese liikumise seadustest. Lauseloogilised vastuolud loogiliselt lahendatavad, aga kas ka reaalsuses .
Võimsaim mõju ajaloos, võimaldas näha ajaloo dünaamikat. Suurim mõju sotsiaal-poliitilisele mõtlemisele ajaloos, Marxile. Hegeliaanluses parem- ja vasaksuund. Nooruspõlve käsikirjad hävitati poegade poolt, lesk kõrvaldas kriitilised väljendused religiooni kohta. Esimene koguväljaanne 1832 . Hegeliaanlus kujuneb 19.saj. suureks teemaks.
POSITIVISMI ÜLDISELOOMUSTUS
Positivism tähendab "ei" ütlemist metafüüsikale. Põhiprintsiibiks on lähtuda tegelikest "positiivsetest" tõsiasjadest (ilmingutest). Positivism piiritleb kõik teadused ilmingute maailmaga. Meie ülesanne on: 1)ilmingud vastu võtta; 2)ilmingud teatud seaduste järgi korrastada; 3)tunnetatud seadustest püüda järeldada tulevasi sündmusi.
Savoir pour prevoir! - Teada, et ette näha!kõigi teaduste mõte.
Positivismi tunnused:
* Metafüüsika eitamine -olulised on ainult vaadeldavad asjad.
* Ontoloogia eitamine - asendatakse teaduse teooria ja metodoloogiaga.
* Enesestmõistetavuse eitamine ja ratsionalism - kõik peab leidma kinnituse loogilises arutelus.
* Subjektiivsuse eitamine - subjekti ja objekti vastandamine .
* Tugev normiteadlikus - ainult meeleline kogemus ja loogiline mõtlemine on normaalne.
AUGUSTE COMTE ( 1798 -1857)
Pärit katolikust perest. Juba 20-aastasena oli tal tulevik selge. "Positiivse filosoofia süsteem" (1920). Haigestub vaimselt, satub vaimuhaiglasse ja on enesetapu äärel. Pärast tervise taastumist peab eraloenguid oma süsteemist. Kuni surmani elatas ta end matemaatika eratundide andmisest.
"Positiivse filosoofia kursus" (1830-1842) - peateos. 6-köiteline. Inimlik mõtlemine on läbinud 3 seisundit : 1.Teoloogiline ehk fiktiivne - inimvaim suunab oma uuringud asjade "sisemisele loomusele". 3 staadiumi siin: 1) animism (madalaim) - inimene peab üksikobjekte elavaiks ja hingestatuiks; 2)polüteism - omistab nähtuste gruppidele üleloomulikke omadusi; 3) monoteism - inimene näeb kõigi ilmingute taga vaid ühte olendit. 2.Metafüüsiline ehk abstraktne - üleloomulike jõudude ja jumalate asemel abstraktsed jõud. 3.Teaduslik ehk positiivne - inimene uurib ja võrdleb tegelikke tõsiasju ja nende seaduspärasusi. Samasuguse kolmikarengu teeb läbi ka iga üksikinimene.
On 6 positiivset teadust: 1)matemaatika; 2) astronoomia ; 3)füüsika; 4)keemia; 5)bioloogia; 6)sotsioloogia. Iga järgmine teadus eeldab eelmist ja iga järgmise teaduse uurimisala muutub keerulisemaks. Areng on olnud kiireim matemaatikas ja aeglaseim sotsioloogias .
Igale mõtlemise tasandile vastab teatud ühiskonnatüüp - teoloogilisele tasandile vastab usk jumalikku õigusesse, valitsemisvorm on feodalism. Praktiline valitsus koosneb majandusinimeste kogust: pankurid, ärimehed, vabrikandid ja maaomanikud.
Põhimõte: "Armastus kui printsiip, kord kui alus, edu kui eesmärk".
POSITIVISM INGLISMAAL
Siin on suur mõju Comte'i filosoofial. Inglastel oli vastumeelsus metafüüsikale. Inglismaal oli tol ajal suhteliselt liberaalne konstitutsioon.
JEREMY BENTHAM ( 1748 -1832): Õpetus on kasulikkuse filosoofia - sotsiaalne utilitarism . Eesmärgiks on suurim heaolu suurimale hulgale inimestele. Õnn on saavutatav üksnes oma püüdlusi eesmärgile kohandades.
JOHN STUART MILL (1806-1873): lapsgeenius. Rajab "Utilitaristliku ühingu". 20-aastasena oli tal tervislik kriis, mis oli tingitud ületöötamisest.
"Deduktiivse ja induktiivse loogika süsteem" (1843) - psühholoogia on peamine teadus ja filosoofia alus. Psühholoogia ülesandeks on uurida teadvust. Loogika ülesandeks on juhuslikke kujutluslikke seoseid eristada püsivatest. Kuna kogemus on ainus tunnetuse allikas, siis on induktsioon ainus usaldatav tunnetuslik lähenemine.
Psühholoogia, kombeõpetus ja sotsioloogia on vaimuteadused. Ajalugu on loodusteadus.
"Poliitilise ökonoomia põnimõtted" (1848), "Vabadusest" (1857). Peab oluliseks arvamuste avaldamise ja diskussioonivabadust.
KARL MARX ( 1818 -1883)
Suure tõuke annab talle Feuerbach , saksa materialismi esimene suur esindaja.
Marx tõlkis Hegeli materialismi keelde.
Marx tutvub Engelsiga, kellega koos antakse välja "Kommunistliku partei manifest" (esimõtleja oli siiski Marx).
" Kapital " (I osa 1867) - hävitav kriitika kodanlikule ühiskonnale ajal, mil see oli jõudnud oma jõukuse tippu.
Inimeste teadvus kujuneb välja materiaalsete tingimuste baasil. Teadvus on algusest peale ühiskondlik produkt ja jääb selleks niikaua , kui inimesed eksisteerivad. Filosoofia, teadus, kultuur teenivad alati klassi huve. Inimene loob religiooni, mitte vastupidi. Inimene on inimmaailm, riik, ühiskond.
"Majanduslik-filosoofilised käsikirjad" ( 1844 ) - lähtekohaks on tegutsev inimene. Inimene on looduse osa. Töös väljendub inimese piiritu inimlikkus. Loovas töös väljendub inimese suhe loodusesse . Töö kaudu inimene loob iseennast. Töö on ühiskondlik. Inimese võõrandumine on võõrandumine tööst, sest tema töö tulemus võetakse talt ära. Võõrandumine ületatakse klassideta ühiskonnas.
"Poliitilise ökonoomia kriitika" - inimühiskonna arengu määravad majanduslikud ja ühiskondlikud seadused. Ühiskond muutub koos majandussuhete muutumisega. Kogu ühiskonna ajalugu on klassivõitluse ajalugu. Ühiskondlikud formatsioonid on ürgkogukondlik kommunism , orjanduslik kord, feodalism, kapitalism , sotsialism, kommunism.
19.saj. IRRATSIONALISM
Vastus Hegeli ratsionalismile. Alusepanijaks Sören Kierkegaard (1813-1855), Arthur Schopenhauer (1788-1860), Friedrich Nietzsche (1844-1900). Peavad mõistuse ja mõtlemisvõime tunnetusvõimalusi piiratuks, tegelikkus kaootiline mitte mõistuspärane. Irratsionalistlikud õpetused tekivad murranguaegadel. Pole süsteem, vaid killud, mõju ei tohi alahinnata.
ARTHUR SCHOPENHAUER (1788-1860)
"Maailm kui tahe ja kujutlus" (1819, 1844) - peateos.
Schopenhauer saab inspiatsiooni Platonist, Kantist ja India Upanisadidest".
Seaduspärased kujutlused määravad ära välise maailma. Maailma sisemine olemus avaneb üksnes subjekti enesekogemuses.
Me kogeme oma ihu kui objekti (kujutlus) ja kui tahet. Kehalised väljendused on tahteaktid. Tahe on mõistuseta ja pime tung, tunnetamatu. Tahe objektiveerub ideedes, mis on eeskujuks üksikutele asjadele. Üksnes geenius on võimeline alluma ideedele ja looma neist teose.
Eetika. Eristab empiirilist ja intelligiibset (mõistusega tunnetatav) iseloomu.
Inimene on allutatud loodusseadustele. Inimene tunnetab seda, mida tahab. Inimese teod lähtuvad tema iseloomust. Moraali aluseks on kaastunne.
Kogu elu on kannatus. Tahe püüdleb rahuldus e ja täiuse poole, kuid ükski rahuldus ei ole püsiv ja täiuslikkuse püüdlustel ei ole lõppu. Kannatuste mõõt kasvab koos teadvuse avardumisega.
Tahte jaatuses võtab inimene elu nagu ta on. Tahte eitamises otsitakse kannatuse ületamist elutungi kustutamise teel.
SÖREN KIERKEGAARD (1813-1855)
Kujuneb Põhjamaade kiriku vaimuliku ärkamise üheks indikaatoriks.
Söreni isa kardab, et elab oma lastest kauem. Kord ühe äikesetormi ajal oli Jumala ära neednud. Loodusmotiividel ,õhjamaade mõtlejate elus tähtis funktsioon. Pihib pojale, et ta olevat oma teise naisega enne esimese naise surma kokku elanud.
Sören õpib teoloogiat. Teatrihuviline, tunneb end elumehena. Nautis 10 aastat üliõpilaselu. Isa surres lõpetas kooli teoloogilise eksamiga (2 nädala jooksul 4 aasta materjal). Võidab rikka riiginõuniku tütre armastuse. Õnnetu armastuse lugu; katkestab segastel põhjustel kihluse, millest tuleb skandaal . Läheb Berliini ülikooli filosoofiat õppima; Hegel moes ja see hakkab talle vastu. Püüab süveneda Schellingisse, kuid pettub. Naaseb Kopenhaageni. "Kordus" - kirjutab Regina loo südamelt ära. Koos kihlusega katkestab suhted maailmaga. End tuleb vabastada, vaid siis on võimalik kõik mitmekordselt tagasi saada. Regina abiellub Schellingiga. Järjest mitmed filosoofilised teosed: "Hammustused" - vastuhakk Hegelile. "Hirm" - pattulangemisest. " Elutee staadiumid" - vastuolu eetilise ja religioosse inimese vahel. "18 ülesehitavat kõnet" - kristliku kirjanduse pärleid. "Harjutamine kristlusesse" - radikaalseim.
Mida õnnetum eraelus, seda viljakam loova mõtlejana.
"Mõnigi mees on mõne tütarlapse läbi geeniuseks, pühakuks saanud, aga mitte tütarlapse läbi, kelle ta kätte sai."
Heidab kaasaegsetele ette, et nad ei tegutse oma eksistentsiprobleemides, vaid liiguvad tühisuses, ei seo ennast kellegagi püsivalt.
Kristlus ei ole midagi loomulikku, millesse sisse sündida. Asetab meid valiku ette - kas see või teine. Kiriku ja Uue Testamendi vahel kuristik . Terav kriitika kiriku suhtes. Kasvamine vaimses mõttes tähendab vähenemist. Enamiku inimeste õnnetus seisneb selles, et nad on liialt tugevad, et nõuda Jumalat oma elus.
Elu seostub 3 eksistentsi tasandiga (ühelt tasandilt teisele teisele liikumine toimub äkiliselt hüppena): 1) Esteetiline teadvus - elu vastavalt meeleolule. Esteetiline inimene on meeleolu inimene, kel puuduvad kohustused, silmapilgu inimene (mängib eluga nii kaua kui elu temaga mängib. Jõuab kriisi. Hingeline rõhutus on raskemeelsus. Kriisi positiivne ületamine on meeleparandus ( kahetsus ), oma elu võla ja kohustuse tunnistamine. 2)Eetiline teadvus - otsuse kaudu saab inimene pidevuse . Inimene püüab olla hea, õige, püüab saavutada püsivust. Sünnib uus kriis. Tekib kahtlus kahtluses, ka meeleheide, 3 liiki: 1)me võime elada meeleheitlikus teadmises, kas oleme tõeliselt meie ise või oleme keegi teine; 2)me võime kahelda ja olla meeleheites maise ja igavese suhtes; 3)me võime trotsida meeleheidet. Kas meeleheite ja kahtluse piiril suudab inimene teha veel ühe hüppe? Kristlik eksistents rajaneb kõrgema rahutuse vaimul. 3)Religioossne teadvus - inimene elab usus. Usu mõistet ohustab kahesugune järeletegemise oht:1)muutub paljaks pinnapealseks vaimustuseks; 2)viib teoloogilisele lühiühendusele (inimese iseolemine hävib). Idealistliku pinnapealsuse vastu aitab õpetatud eneseteadvus.
Elu Jumalaga tähendab: 1)omada igas situatsioonis vabadust; 2)olemasolev situatsioon vastu võtta (kuna see on Jumalast antud); 3)teha seda, mis on täna võimalik teha. Ka kõige väiksem asi, mida teeme. annab tähenduse.
Hirm. Hirm võib meie ellu tungida äkilise ehmatusega või olla püsiv melanhoolia . Hirm on tõenduseks, et inimene on määratud millegi kõrgema jaoks. Hirm on kahe maailma lõikepunkt inimeses: 1)külgetõmbav ja äratõukav; 2)päästmine ja needmine .
Mõtleva inimese jaoks ei ole midagi piinarikkamat kui elada pidevas pinges . Peame olema valmis hüppeks. Igasugune ajalooline ja empiiriline teadmine on lähenemine objektile . Me peame riskeerima äkki. Äkiline on silmapilk, kus aeg ja igavik kokku puutuvad. Silmapilk on igavikuaatom. 2 otsustavat silmapilku ajas: 1)aja täius Jeesus Kristuses; 2)üksiku inimese uuestisünd. Inimene ei ole süsteem, vaid geniaalne läbimurre.
FRIEDRICH NIETZSCHE (1844-1900)
I periood (1869-1876)Klassikaline filoloogiline haridus, klassikalise filoloogia professor Baselis.
Kiindunud Wagneri loomingusse ja isiksusse.
II periood (1876-1882)Selle perioodi teoseid seob võitlus kristluse vastu. Skeptiline ratsionalist. Igatseb tõepära järele. Oma kõnega suudab inimene üksnes näiliselt asjade olemust haarata. Tegelikkuses leiab ta keeles üksnes teise maailma esimese asemel. Moraalsed otsused ei ole ajatud ja absoluutsed, vaid ajaloolised ja sotsiaalselt suhtelised. Väär psühholoogia on viinud kristluse kujunemisele. Moraalid on afektide märgikeel. Kõik inimese juures on suunatud suuremale naudingule.
Heidab kristlusele ette: 1)et sellel on oluline osa inimese pehmemaks muutmisel; 2)trööstib sealpoolsusega, mida pole olemas; 3)silmakirjalikkust. "Rõõmus teadus" - kujutab inimest, kes otsib Jumalat.
III periood (1883-1888)Võimutahte kandjaks on üliinimene. Üliinimene on täielikult vaba traditsioonilistest väärtustest. Ta püüdleb tugevuse, vitaalsuse ja võimu poole.
"Lõbus teadus" - kujutab igavest tagasipöördumist (ringkäiku) "suurima raskusjõuna". Igavese ringkäigu mõtteks on üliinimese viimane õigustamine (õigeksmõist).
"Võimu tahe" - inimese käitumise aluseks ja eeskirjaks saab olla üksnes tahe elada ja ennast säilitada. Kõigi mõtete ja tegude motiiviks on eesmärgistatud tahe. Tahte eesmärkideks on enesesäilitamine, elutunde kasv, võime võita raskusi ja saavutada suuremat võimu.
"Antikrist" - kristluse vastu.
"Ecce homo" - enese ülehindamisest.