Filosoofia gümnaasiumile (0)

1. pilet
Filosoofia ajaloo põhiperioodid, nende põhijooned
S. Kierkegaard 19. sajandi irratsionalismi esindaja ja eksistentsialismi eelkäija

Antiikkreeka filosoofia - küsimus maailma algest ja algseadusest ning kõiki ühendavast alusest, olemuslikud küsimused, tõe ning tõelise tunnetuse otsimine inimese loomuse uurimine ning eetiliste põhimõtete kujundamine, isikliku õnne otsimine. On omakorda eelsokraatiline periood, klassikaline periood, hellenistlik periood.
Keskaja filosoofiat iseloomustab kristluse ja filosoofia tihe side, tollased filosoofid olid enamjaolt vaimulikud . Põhiteemaks on usu ja teadmiste vahekord. Jaguneb: patristiline periood (proovitakse antiikfilosoofia abiga üles ehitada kristlik õpetus), skolastika (küsimustele hakatakse lähenema ratsionaalselt).
Renessanssile saab omaseks eksperimenteerimine. Renessanssi ajal tehti rida leiutisi, avastusi, mis mõjutas oluliselt ka filosoofiat. Uuritakse tõelisust (tajutavat, hoomatavat), humanistlikud ideed.
Uusaja filosoofiale on omased valgustuslikud ideed, mida iseloomustab usk mõistusesse ja mõtleva indiviidi võimesse iseennast juhtida. Ülistatakse vabadust ja kõigile küsimustele mõistusepärase lahenduse leidmist. Liigub kahes suunas: ratsionalism (tõelust on võimalik hoomata mõtlemise printsiipidest lähtudes) ning empirism (tunnetuse alusena nähakse meelelist kogemust).
20. sajandi filosoofia tunnuseks on teadmiste kasv tehnikas ja teaduses . Tekib uuspositivistlik maailmapilt (suur seotus teadusega), keelefilosoofia , eksistentsialism , hermeneutika .
Kierkegaardi tähelepanuväärsemate teoste hulka kuulub „Elutee staadiumid“, milles ta küsib mis on inimese puhas olemine. Inimese elu teostub tema hinnangul kolmel tasandil:
esteetiline tasand e elu vastavalt meeleolule. Sel tasandil ei taju inimene, et tal on kohustused, ta elab käesolevas hetkes. Elab nõnda hetkeni, mil jõuab kriisi, kus ta peab aru saama, et nii elada ei saa ning tuleb seda kahetseda.
eetiline tasand: sinna ei saa jõuda põgenemise teel, toimuma peab hüpe e inimene peab jõudma otsusele, et ta läheb järgmisele tasandile . Sel tasandil inimene tahab vastutada. Selle tasandi puhul on kriisiks kahtlus , mida on kolme liiki: kas me oleme isiksused?; kas on midagi igavest? kas maine on lõplik?; meeleheide (elus pole midagi kindlat), millele tuleb vastu hakata, et teha järjekordne hüpe. Tuleb sooritada hüpe, aga mitte kuhugi kindlasse, vaid veel suuremasse ebakindlusesse.
Religioosne tasandi puhul toob Kierkegaard Abrahami näite (Abrahamil kästi ohverdada poeg ning mees kuuleka mehena siirdub seda ka tegema, ent temas oli irratsionaalne teadmine, et Jumal ei lase tema pojal surra, see on rohkem kui lootus – see on usk). Selles staadiumis justkui sureb vana inimene ning sünnib uus. Üksnes sellel tasandil saab inimene olla vaba, kuigi see on suur ebakindlus ja teadmatus , kuid see on elu omadus. Kui inimene Jumalat usaldab, siis ta on võimeline kõigest välja tulema .
Kierkegaard järeldab elustaadiumitest seda, et inimese elu Jumalaga võimaldab inimesel igas situatsioonis valida vabaduse tee. Kui langetada keeruline otsus Jumala usus, siis see pole raske. Sellest võib tulla midagi head, isegi kui esmapilgul see nii ei tundu. Samuti ütleb Kierkegaard, et me ei saa põgeneda minevikku , vaid peame elama olevikus, sest minevik ei kaitse meid oleviku eest. Inimene ei peaks küsima, mida saab teha riik või kirik . Ta ütleb, et me peaksime küsima, mida mina ise saan ette võtta. Kierkegaard näeb elu kui võimalust, kui kingitust.
Kierkegaardi kirjutistes domineerivad kaks mõistet: hirm ja hüpe. Hirm võib meie ellu tulla äkitselt, näiteks ehmatusena, ent see võib olla meis ka pidevalt. Sel juhul on inimene meeleheitel. Samas tõestab hirm, et me oleme määratud millegi kõrgema jaoks. Hirmu puhul lõikuvad inimeses kaks maailma (Jumal ja loom). Mõtleva inimese jaoks on kõige hullem elada pingeseisundis (ootamine ja teadmatus, hirm), mistõttu peab inimene olema valmis hüppeks. Hüpe on äkiline üleminek ühest seisundist teise.
Kierkegaardi panus seisneb selles, et ta ei vaatle inimest kui süsteemi, masinavärki, vaid tema arvates on inimene eelkõige see, mida ta usub. Ta tähtustab üksikisikut ja seda ka religioosses mõttes. Kierkegaardi jaoks ei ole oluline suur kogudus , vaid iga üksikisik selles koguduses.

2. pilet
G. W. Hegeli filosoofia
Uusparempoolsed ja lääne demokraatia kriitika (A. Benoit)

Hegeli teoseid peetakse väga raskeks lugemiseks, on öeldud, et need on n-ö ’mitte- arusaamise ’ meistriteosed. Hegel käsitleb dialektikat (tees, antitees ja süntees) ja seda võrreldes teistega iseäranis süviti. Kui näiteks Fichte käsitles sünteesi nõnda, et vastuolu kadus ning mõlemad vastandid said osaliselt piiratud, siis Hegel leiab, et need ületatakse täielikult imelises kolmekordses mõttes. Toimub kolmes tähenduses: kõrvaldatus (seadus ületatakse), hoitus (midagi pannakse kõrvale, hoitakse millegi jaoks alles), esiletõstetus (enam ei nähta teesi ja antiteesi esiletõstetud vastanditena). Näiteks tees on absolutism, antitees (teesi vastand ) on revolutsioon . Selle tulemusena ei jää kumbki püsima, need ületatakse täielikult ning tekib vabariik või midagi sarnast. Süntees ei ole tees ega antitees, vaid midagi vahepealset.
Hegeli filosoofias muutub keskseks mõisteks absoluutne vaim, mille eneseväljenduseks on kogu maailma protsess ning kogu maailmas toimuv on absoluutse vaimu eneseväljendus. Vastavalt dialektika põhimõtetele toimub see kolmes astmes: Loogika – loogika all peetakse tavaliselt silmas filosoofia osa, mis tegeleb mõtlemise ja selle seaduspärasusega, ent Hegel leiab, et see on midagi enamat . Mõisted, loogilised printsiibid ja kategooriad ei ole mõtlemise saadused , vaid selle loomulikud osad. Eriti põhjalikult analüüsib Hegel mõistet ’olemine’ e kõige üldisem, kuid tühjem mõiste. Üldine, kuna ükskõik, kuhu vaatame, näeme olemist. Samas ei ole see absoluutne olemine. On nii konkreetne olemine, mis kuulub mingi määratluse alla (nt mingi ese on määratud ajas, ruumis jne), kui ka üldine olemine e puhas olemine, mis on määratlusest vaba. See teeb üldisest olemisest eimiski, see on lihtsalt üldine mõiste. Hegel peab väärtusetuks mõtlemist, mis on loogiline ja teaduslik, võtmata arvesse vastuolusid ning proovimata neist leida sünteesi, mis pole loogiline. Mõtlemine pole staatiline (nt inimene mõtleb enda jaoks millegi selgeks ning nüüdsest see ongi nii).
Loodusfilosoofia – Hegel ei ole loodusest vaimustuses, ta peab seda osaks süsteemist ning leiab, et see on teisitiolemise valdkond ehk teatud vastand iseeneses olemisele. Leiab, et ei ole määratletud aja ja ruumiga. Näiteks asjad asuvad konkreetses ajas ja ruumis, ent loodus mitte. Suvaline punkt ruumis ei ole kuidagi erilisem kui mõni teine punkt ruumis. Ruumi punkt võib muutuda aktuaalseks juhul, kui ta on kontaktis mingite teiste ruumipunktidega. Füüsikalised protsessid, taimed pole ka niisama aktuaalsed ega olulised, ent asetades nad kuhugi, võivad selleks muutuda (nt puu, mis on lagedas kõrbes).
Vaimufilosoofia – Vaimuriik on jagatud kolmeks: subjektiivne vaim (madalaim aste, puudutab üksikisikut ja tema elu, kuna inimene kuulub ka looduse juurde, ei ole üksikisik oluline), objektiivne vaim (Hegel peab eelkõige silmas eetikat, subjektiivset vaimu, mis on kehastununud mingis inimkehas, astub kõrgemasse valdkonda e objetiivsesse korda, näiteks ühiskonda, perekonda), absoluutne vaim (kõrgeim aste, jaguneb omakorda kolmeks: kunst , mille puhul subjekt ja objekt ilmnevad harmoonias, kunst seisab meelelise ja mõttelise vahel; religiooni puhul on peamine idee, et religioonil pole inimest vaja, ent inimesel on religiooni vaja; filosoofia asetab kunstis vaadeldu ja religioonis kujutletu puhtasse vormi.
Hegel käsitleb ka ajalugu süviti. Oluline pole see, kas inimene on isiklikul tasandil moraalne , ent moraalsus väljendub selles, kuidas ta on väljaspool (ühiskond, perekond). Seega ei ole üksikisikul mingit tähtsust, ent toimib maailma vaim. Näiteks ajaloo suurisikud ei olnud sellised oma isikuomaduste pärast, vaid see tulenes maailma vaimust , mis realiseeris oma eesmärke nende kaudu. On olemas ajalooline paratamatus , mis inimest mõjutab, inimene ei vormi ajalugu.
Hegeli mõju on kõige suurem just ajaloofilosoofias. Kui tundub, et miski on absurdne või ebaaus, siis tegelikult on see ajalooliselt väga mõistlik – see on paratamatu. Tema ideedest saavad tõuke marksism ja eksistentsialism.
Konservatismi alguseks peetakse perioodi pärast Suurt Prantsuse Revolutsiooni, tähelepanuväärsemaks teoseks Burke’i „Prantsuse revolutsiooni peegeldusi“. Tema põhiidee: ajalugu ei ole spekulatiivsete targutuste tulemus vaid traditsioonide, ettekuulutuste, moraalsete veendumuste ja tavade kogum. Prantsuse valgustajaile heideti ette ükskõiksust kommete ja religiooni suhtes, millel tegelikult rajaneb inimlik kõlblus. Burke toob välja, et inimene sünnib ebavõrdsena. Teiseks eeskujuks peetakse Tosqueville’d, kes avaldab arvamust, et USA valitsev võrdsuse põhimõte viib ühiskonna ühiskonna struktuuride ühtlustumisele. Enamik uusparempoolsete ettevõtmisi on seotud Alain de Benoit nimega. Kesksel kohal on tema jaoks kultuur, mis on praktiliste teadmise, filosoofiliste ja kõlbeliste väärtuste kogum. Inimest vaatleb kui ajaloolist olevust, kelle ajaloolisuse on paika pannud kultuur. Kritiseeritakse vaatevinklit, et kõik peab olema võrde ja ühtne üksikisikust lähtudes. Leiavad, et kuna inimõiguse ideoloogia tõstab abstraktse üksikisiku õigused üle konkreetse kuuluvuse (nt rahvuslik, kultuuriline kuuluvus), kustutatakse oleviku nimel minevik ja suhe oma kultuuri. Samuti on see igasuguse distsipliini hävitamine, sest kuuluvus tähendab alati distsipliini ja kohustusi. Parempoolsed on vastumeelsed revolutsiooni ning ühiskondlike ümberkorralduste suhtes, rõhutavad, et inimesed on pärilikult erinevate intellektuaalsete võimetega. Pooldavad majanduselu vaba konkurentsi. Vaenlaseks on kuulutatud ideoloogilised liikumised ja fenomenid, mis seostuvad moodsa universumiga, liikumised nagu poliitiline liberalism , sotsiaaldemokraatia, multikultuurne ühiskond, euro-amerikanism. Eesmärgiks on rassiliselt puhas ’indoeurooplaste’ ühiskond, mille hierarhiline struktuur vastaks plaatonlikule mustrile ’vahid, preestrid, sõdurid, produtseerijad’.

3. pilet
Antiikfilosoofia põhiperioodid ja probleemid
F. Nietzsche irratsionalism, inimesekäsitlus ja mõju

Antiikfilosoofia jaguneb epohhideks: eelsokraatiline, klassikaline, hellenistlik ja uusplatonistlik periood. Ka nendel epohhidel eristuvad perioodid ning koolkonnad.
Eelsokraatilise epohhi hulka kuuluvad: Mileetose koolkond, mida ühendab küsimus – mis oli kõige alguses? (esindajatest Thales , Pythagoras ); Eelea koolkond, mis pööras eelkõige tähelepanu tõe ning tõelisuse otsingutele ( Parmenides , Herakleitos ); Sofistid , keda ei huvita mitte niivõrd tõde, vaid praktilisus , nad on skeptilised meelelise taju suhtes (Protagoras, Gorgias).
Klassikalise perioodi suurmõtlejad: Sokrates , kes pühendus üksikisu uurimisele, leidis, et kõigel on oma eesmärk, oma mõte ja et tõde on siiski olemas; Platon , kes vaatleb maailma kui kaht dimensiooni: puhtad mõtted & nähtav maailm (on olemas eraldi puhaste ideede sfäär); Aristoteles , kes uurib esimesena olemise lähteprintsiipe ja algpõhjuseid.
Hellenistliku perioodi hulka kuuluvad: stoikud , kes ülistasid looduspärast e mõistusepärast elulaadi; küünikud, kes pidasid tõelist tunnetust võimatuks, kahtlevad kõiges; epikuurlased , kes soovivad jõuda õnneliku ning häirimatu seisundini, vabastades hinge kannatustest.
Uusplatonistliku (nt Plotinos ) maailmakäsitlus algab ühest lättest, millest voolavad välja järgmised astmed . Subjekti ning objekti uurimine, kõrvutamine.
Nietzsche hakkab vastandama kahte ellusuhtumist: dionüüslik (loomulik, kirgedele ja instinktidele alluv) ja apolliline (õilis, tasakaalukas, harmooniline). Leiab, et Kanti teooriatega on dionüüslik ajastu lõplikult kadunud. Lisaks leiab ta, et kätte on jõudnud ajastu, mille peamine tunnus on see, et Jumal on surnud. Jumal on see, mis inimest piirab ja selle tõttu aheldab inimene end keskpärasuse külge. Nietzsche maailmavaade toetub eksitusele ja ettekujutusele. Ta eitab reaalsust, ta on pigem suunatud tegevusele. Teadmisele ei tohi anda suurt tähtsust, kuna see ei pruugi meid välja viia parima tegevuseni. Teadmine on tegelikkuses üksnes uskumine , ent kasulikkus ei ole seotud tõega. Nietzsche leiab ka, et me ei saa kunagi teada, mis maailm on, sest meile polegi seda vaja teada. Kõik on tõlgendus ja see sõlbtub rakendusest. Inimene haarabki maailma tõlgenduste kaudu. Inimene võib maailma muuta ja moonutada, teisiti tõlgendada. Inimestes on tendents öelda seda, mis on kasulik või mis vähemasti tundub õige.
Usk Jumalasse andis inimesele kindlustunde, lohutuse. Ent nüüd see osa, mis oli reserveeritud Jumalale , vabaneb inimesele. Inimene saab lõpuks ise olla universumi kangelane. Kuna enne oli mass harjunud Jumala tõega, siis nüüd tekib küsimus, kelle tõe poole pöörduda, kelle tõde jääb peale. Suur osa inimesi ei taha midagi määrata, vaid tahavad, et seda tehtaks nende eest. Üliinimene (übermensch) on aga see, kel on kõige rohkem loomujõudu ja tahet ellu viia oma vaadet. Übermensch hakkab looma enda tegelikkust ning seda, mis on väärtuslik. Pärast Jumala surma kerkib esile tugevama õigus e olelusvõitlus. Inimeses hakkab tööle vajadus kuuletuda – sellised inimesed on karjainimesed, keda valitseb karja- e orjamoraal. Nietzsche peab ennast väärtuste ümberkujundajaks ning ta sunnib inimesi küsima, kas väärtused ja küsimused, mida eurooplased järgivad (peamiselt kristlikud väärtused), on ka tõeliselt väärtuslikud. Leiab, et kristluse ja demokraatia pahe on see, et ta teeb nõrkustest voorused (nt alandlikkus, leplikkus). Karjamoraali asemel on vaja isandamoraali, mis on iseseisev, sõltumatu, uhke indiviidi jõud, mis allutab teised oma nägemusele.
Nietzsche on 20. sajandi Euroopa mõtlemist oluliselt mõjutanud. Ta kritiseerib silmakirjalikkust, mistõttu pidi kristlus hakkama end korrigeerima. Kristlus muutus indiviidikesksemaks. Nietzsche inspireeris ka natse, sataniste jt, ent ta ise ei kuulunud nende hulka. Arvas , et ei ole olemas ühte tõde ega terviknägemust.

4. pilet
Kreeka loodusfilosoofia ja arhee küsimus
L. Wittgenstein

Arhee on asjade algus. Esimest korda kasutas seda mõistet Joonia koolkond. Loodusfilosoofia põhiprobleemiks kujuneb maailma ühtsuse ning loodusnähtuste mitmekesisuse vastuolu. Filosoofid soovisid leida algainet – seda, millest kujunes terviklik, keeruline loodus. Thales ütleb, et arheeks on vesi, sest seda on lihtne ruumi ümber paigutada. Anaximandros leiab, et arhee asub väljaspool meie kogemust. Selleks on apeiron e mateeria ilma igasuguste meeleliste omadusteta. Apeiron on maailma igavene , kõikehõlmav ja piiritu alge. Anaximenes peab ürgaineks õhku, millest kõik muu tekib. Kõiksust nimetab kosmoseks. Demokritos leidis, et alge koosneb lõpututest pisiosadest – aatomitest, mis kombineeruvad ja annavad aluse erinevatele nähtustele. Herakleitos peab maailma algeks ürgtuld, mis põleb ja kustub korrapäraselt.
Wittgenstein püüab leida piirid, millest rääkida. Ta on veendunud, et meie keelel on piirid. Me moodusutame keele abil väiteid tegelikkuse kohta, mida kogemuste abil saab tõestada või ümber lükata. Kõike, mida saab üldse mõelda, saab mõelda selgesti, ja kõike, mida saab öelda, saab öelda selgesti. Filosoofia ülesanne ongi kõneleda selgesti. Wittgenstein leidis, et seni ei ole filosoofia öelnud peaaegu et mitte midagi. Keelel on otsene side maailmaga , keel näitab asju, mida ta otseselt ei ütle (nt väljas sajab lörtsi). Suuremalt jaolt on filosoofia püüdnud rääkida sellest, millest ei saa kõneleda, sest keele piirid seavad limiidi. Filosoofia on püüdnud kirjeldada viisi, kuidas ta kirjeldusi kirjeldab (nt olemise põhijooned, elu mõte, isiksuse tähendus jne), ent seetõttu ongi filosoofia senised püüdlused määratud nurjumisele. See on keele väärkasutamine – me püüame öelda asju, millest ei saa rääkida. Enamik filosoofilisi lauseid ei olegi tegelikult väärad, aga mõttetud. Ainult siis, kui me saame midagi selgelt öelda, on see mõttekas.

5. pilet
Herakleitos
Postpositivism ja T. Kuhni paradigmaõpetus

Herakleitos proovis leida üht mõtet, mis avaks kogu maailma saladuse. Ürgaineks peab ta tuld ning kuna tuli seadusepäraselt süttib ja kustub, on maailmaprotsess tsükliline. Kosmost juhib välk. Samuti leiab ta, et iga nähtus vajab eksisteerimiseks vastandit, näiteks vibu kaar ja nöör. Kõige isa on seega võitlus, on orjad ja isandad ning pingete ja võitluse lakkamisel saabub vaikelu ja surm. Haigus muudab tervise meeldivaks, halba tundes mõistame headuse tähtsust, nälgides täis kõhu väärtust, väsinuna puhkuse vajadust. Herakleitos tõi esimese dialektilise arenguõpetuse mudeli (vastuolude toime nähtuste kujunemisel ja arengul). Tunnetuse aluseks peab Herakleitos meelelisi haistinguid. Looduse tunnetamiseks on vaja arvamustelt jõuda tõeni, mis on kõigile ühene ja rajaneb mõistusel. Hiljem kasutab õpetust vastuolude ühtsusest ehk dialektikat paljude teiste seas ka Hegel. NB! TAMMO VÕIB KÜSIDA: Mis siis ei liigu? Vastus: Liikumise enda printsiip ei muutu (logos).
Postpositivism e positivismi eitamine . Jagunevad kaheks: internalistid, kes toetuvad teadmiste olemuslikele seadustele , uurivad teaduse arengu sisemisi seadusi; eksternalistid, kes uurivad seda, kuidas teadmiste kasvu on mõjutanud välised tegurid, nagu psühholoogia.
Kuhn kuulus eksternalistide alla. Tugines teaduse ajaloole ning pakkus välja oma mudeli, kuidas teaduste areng toimub. Proovib leida vastust, miks uued teooriad tulevad. Esialgu arvati pigem, et teaduse areng on kumulatiivne (on teadmiste kogum, mille peale aja jooksul kuhjuvad uued). Kuhn tuli aga lagedale teooriaga, et teaduse areng on revolutsiooniline e uued teeoriad lükkavad vanad ümber. Revolutsiooniga kaasneb paradigma (teooria, mis on teaduslikult tunnustatud ja mida peetakse ainuõigeks, hõlmab väga paljut, selle abil proovitakse kõike seletada) vahetus. Mõni paradigma võib jõuda tõestuseni hiljem, nt Darwini teooriat pole 100% tõestatud. Paradigma kasti ei mahugi kogu loodus, ent kui teadus teadvustab, et on olemas küsimusi, millele ei saa vastata, saab alguse kriisiperiood, mil hakatakse otsima uut lahendust . Nt kui toimub muudatus Ptolemaiose süsteemilt Kopernikusele. Kopernikuse teooria oli revolutsiooniline, ta näitas, et vana teooria ei toimi. Üleminek ühelt paradigmalt teisele on kui usuvahetus . Kui teadlane võtab omaks uue paradigma, muutub ka tema maailmapilt. Teaduse arengu jagab viide staadiumi: paradigmaeelne (mingisuguse nähtuse kohta on palju vastukäivaid seletusi ); normaalne periood (kinnistunud on kindlad seisukohad); kriisi periood (tekib ebakindlus, senine enam ei toimi), mida saab ületada kolmel viisil: vana paradigma raames, lükates lahendused uutele põlvkondadele või asendades vana paradigma uuega; revolutsiooniline periood (ühest maailmapildist üleminek teise); revolutsioonijärgne periood (algab taas normaalse teaduse areng).

6. pilet
Sokrates, tema meetod ja käsitlus tõest
I. Kanti filosoofia

Sokrates valis filosofeerimise vormiks dialoogi, mis eeldab vestlejate vahetut kontakti, ühist teostamist. Elu ilma dialoogita pidas ta mõttetuks. Ta ei pidanud ka kirjutamisest lugu. Sõnades ’ma ei tea mitte midagi, ent siiski tahan ma koos sinuga mõelda ja uurida’ peitubki tema filosoofiline meetod. ’Ma tean, et ma midagi ei tea’ näitab seda, et Sokrates ei olnud kunagi rahul ja ei lasknud ka teistel rahul olla. Sokratese käsitluses on dialektika mõistete uurimise meetod, täpsete määratluste kindlaks tegemise viis. Täpsed määratlused tekivad esemeid ja nähtusi liikidesse ja klassidesse jagades , Sokratese puhul induktiivselt (loogiline järeldamine üksikult üldisele). Ta püüab koondada erinevate nähtuste analoogsed jooned ja tehe nende sarnasuse põhjal üldistusi. Seejuures kasutab Sokrates ka hüpoteesi, uuendades analüüsi käigus oma hüpoteesi pidevalt. Sokrates olevat öelnud, et kes tunneb ennast, tunneb ka seda, mis on tema jaoks kasulik, ning annab enesele aru, milleks ta on võimeline ja milleks mitte. Ent ainult hea ja kurja tundmine pole veel tõeline hüve, kui see ei vii hinge ravimisele (mõtestatud vaimne elu, hingesuuruse kasv). Sokrates väitis eneses rääkivat midagi jumalikku, mis andis näpunäiteid (kuues meel, südame hääl). Sokrates nägi jumalat kui isikustamata maailmamõistust, üleinimlikku tarkust. Seepärast vastandus ta täielikult käsitlusele, et maailmas pole midagi mõistuslikku. Sokrates pidas inimese peamiseks sihiks olla mõistuslik ja hea olend . Sokratese hinnangul elab hing kehast kõrgemal tasandil ning ta on igavene. Keha surma järel hing eraldub kõigest mateeriast ning läheb üle ideaalsesse maailma, igaviku maailma.
Sokrates süstis tollastesse mõtlejatesse motivatsiooni jääda küsijaks, uurijaks ka siis, kui arvatakse end midagi teadvat. Esimesena tõstab ta eetilise teadvuse tunnetusteoreetilise põhialusena esile. Seejuures on ta ka suur vooruste kuulutaja.
„Puhta mõistuse kriitikas “ defineerib Kant kriitikat kui mitte üksnes hukkamõistu, vaid pigem piire määratlemiseks. Puhas mõistus e teadmine, mis ei saabu meelte kaudu ja on meelelisest kogemusest sõltumatu. Tunnetus algab kogemusest ning ajalises mõttes eelneb kogemus igasugusele tunnetusele, ent see ei tähenda siiski seda, et tunnetus kogemusest lähtub. Tuleb aga uurida, kas inimesel on midagi a priori e enne kogemust, kaasa antud, enne kõike. Sel juhul on tunnetus puhas e meeleleliselt puutumatu . Kogemust ei saa ka üldistada, see ei ole üldkehtiv, nt kõik lauad ei ole puidust ning kõvad. Paratamatus ja üldkehtivus ei tulene kogemusest, nt surm on paratamatu ja üldkehtiv, kuid me ei tunneta seda meeleliselt. Kant eristab analüütilisi ja sünteetilisi otsuseid (analüütiline e lahtivõttev, nt keha on ruumiline; sünteetiline e kokkupanev, nt üks kera on kuldne ). Sünteetilisi otsuseid saab teha alati posteriori e pärast kogemust. Sünteetilise otsuse tegemiseks peab olema enne mingi kogemus. Ent siiski on ka selliseid sünteetilisi väiteid, mis on a priori, näiteks matemaatilised väited, mis on sünteetilised. Ka metafüüsika peaks koosnema sellistest väidetest, kuna metafüüsika ülesanne on kirjeldada reaalsuse tunnetamst lahus meelelisest kogemusest. Selleks on vaja aga puhast mõistust. Sellest tulenevalt on Kanti esimese teose põhiküsimus: kuidas on võimalikud a priori sünteetilised väited? Väited, mis on paratamatud ja üldkehvivad, ent kogemusest vabad. „Puhta mõistuse kriitika“ käsitleb tunnetusküsimusi.
„Praktilise mõistuse kriitikas“ käsitleb Kant eetikat. Kõigepealt küsib ta, kes või mis määrab meie tahte. Selleks on kaks võimalust: tahe on määratud seadustega, mis on meie mõistuses juba olemas ( autonoomia ); tahe on määratud millegagi, mis asub väljaspool meie mõistust ehk on mingid võõrad seadused (heteronoomia). Samuti käsitleb ta mõisteid maksiim (maksev üksikisiku otsuste tegemise kohta, nt ma ei peaks suitsetama) ja praktiline seadus (määrab iga inimese tahte, nt mitte keegi ei peaks suitsetama). Samuti leiab Kant, et teoreetilise mõtlemise seadustel on sundiv viis, ent praktiliste mõtlemise seadused ei sunni inimesi toimima , aga suunavad toimima. Sellest tulenevalt jõuab Kant mõisteni kategooriline imperatiiv. Ta jõuabki praktilise mõistuse põhiseaduseni: ’Tegutse nii, et sinu tahte maksiim võiks ühtlasi igal ajal olla maksev üldise seadusandluse põhimõttele.’ Maksiim on see, mis on minule kehtiv ning Kant küsib, millised need peaksid olema. Jõuab järelduseni, et üksikisiku maksiimid võiksid olla kehtivad ka teistele inimestele. Kui ma talitan, siis eeldades, et ka teised talitavad samamoodi. See maksiim on ka üldkehtiv igal ajal, igas olukorras. Nt varastamisel pean ma enne küsima, kas ma tahan, et kõik inimesed varastaksid. Kui ma otsustan varastada, siis ma pean tahtma , et ka kõik teised hakkaksid varastama. Iga inimene võib jõuda kategoorilise imperatiivini, kui ta kuulab oma südametunnistuse häält.
„Otsustusvõime kriitikas“ uurib Kant, kuidas looduses toimuva üle otsustada. Seda võib teha tundelisest, ent ka mõistusepärasest otstarbekusest lähtudes. Leiab, et meile on antud kahes vormis võimeid: meeleline naudngu ja ebameeldivuse tunne kui madalam võime ja reflekteeriv (peegeldav) otsustusvõime. Mõlema abil tajume harmooniat. Tunnetele vastav üldine ja paratamatu mõõdupuu on aga otstarbekus ning kuna seda võib tunda iga mõistuslik olend, siis sünnivad sarnased otsused. Vajalik on objektiivsus ning selle saab omandada, kui lähtuda mõistusepärasest otstarbekusest.

7. pilet
Platoni riigi- ja inimeseõpetus
J. Locke ’i õpetus tunnetusest

Platon ehitab riiki inimesest lähtudes ning riigi eesmärgiks seab pedagoogilisuse. Valitsejad on filosoofid, valvurid on sõjamehed, käsitöölised ja põllutöölised kui produtseerijad. Et valitseks õiglus, peab igaüks täitma talle loomuomast ülesannet. Riik on totalitaarne, rahvas on rangelt jagatud klassidesse. Riigi saatuse määrab valitsev klass, mis on ühtlasi monopoolne relvakandmise ja hariduse suhtes ja eraldatud majandustegevusest. Intellektuaalne elu on allutatud tsensuurile. Teisi valitsemisvorme käistleb kui allakäiku – timokraatia (aristokraatlik, mida hoiab üleval kodanike poolt omaks võetud traditsioon), kui rikkad ei suuda masse valitseda, tekib demokraatia (indiviidide huvide domineerimine , seadusetus ja segadus suureneb) ning lõpuks võtab karismaatiline liider võimu üle ja tekib diktatuur või türannia (põhineb toorel jõul). Kui olukord enam hullemaks minna ei saa, on lootust, et tekib ehk ka ideaalriik.
Hingel on kolm alget: mõistuslik (tarkus, valitsejad), afektiivne (n-ö südamejõud, mehisus, vaprus – sõjamehed) ning himustav ( naba ja maksa piirkonnas, tasakaalukus – käsitöölised). Platoni pooldas teooriat: Jumal lõi hinged ja asustas nendega tähed, igal tähel üks hing. Hingesid juurde ei teki, nad toituvad ideede vaatlusest. Ideede maailmas näeb hing ideaalset ilu ja õiglust (iga hingealge täidab talle loomukohast ülesannet).
Locke on empirismi peaesindaja. Empiristliku käsitluse kohaselt on kogemus kõige alus. Iga teadmine on kogemusest sõltuv ja selle kontrollile allutatud. Oma teadvuses leiab iga inimene kujutlusi, mida Locke nimetab ideedeks, mis pärinevad kogemusest. Locke vastandub teooriale , et inimesel on ideed kaasasündinud. Sünni hetkel on inimene tabula rasa ning kõik ettekujutused tekivad aja jooksul kogemuse teel. Kogemusel on kaks allikat: väline meeleline taju ja sisemine enesetaju (mõtlemine, tahe, usk). Nendest tulenevad kujutlused on kas lihtsad või kompleksed. Lihtsad ideed võetakse vastu kas üksnes meeltega (värvid, helid) või paljude meeltega (ruum, liikumine) ja nendest tekivad reflektsioonid e sisemised teadvuse seisundid. Vaim on lihtsate kujutluste suhtes passiivne, sest need on põhjustatud otseselt objektidest, ent vaimul on võime võrdlemise, eristamise, sidumise ja abstraheerimise (üldistamise) kaudu sünnitada komplekseid ideid. Need ideed jagunevad kolmeks: substantsid ( iseendas olemasolevad üksikasjad või looduses nähtu, nagu taimed), modid (tulevad substantsides ette, nt aeg on substants , päev on modi) ja relatsioonid (põhjuse ja tagajärje ideed, mis sünnivad vaba loomingu tulemusel). Inimese teadmiste maht on piiratud, see ei ulatu kaugemale kui meie ideed. Inimene peab teadma tegelikult ainult seda, mis on tähtis praktilise elu jaoks. Teadmise astmed: intuitiivne (kahe ideede vastandamine või vastupidi – ring ei ole kolmnurk , kolmnurk ei ole ruumiline), demonstratiivne teadmine (teiste ideede vahendusel vastandamine, tõestuste järeldused), sensitiivne teadmine (üksikute olemisvormide eksistentsist väljaspool meid).

8. pilet
Keskaja filosoofia üldiseloomustus
R. Descartes ’i ratsionalism

Keskaja filosoofiat iseloomustab kristluse ja filosoofia tihe side. Enamik filosoofe oli vaimulikud, põhiteemaks sai usu ja teadmiste vahekord. Patristilist perioodi iseloomustavad kirikuisade püüdlused antiikfilosoofia abiga üles ehitada kristlik õpetus. Tähelepanuväärsemaks esindajaks Augustinus , kes õpetab inimese pärispatusust ja tahtevabaduse puudumist väljaspool Jumala armu. Patristilisele perioodile järgneb skolastiline periood, mil hakati õppima koolides (doom- ja õukonnakoolides). Kõiki küsimusi vaadatakse ratsionaalselt ning argumenteerides. Kriitiliselt vaadeldake pärimustes edasi antud teadmisi. 12. saj rajatakse esimesed ülikoolid, kus hakatakse õpetama ka filosoofiat. Jaguneb: varaskolastika (skolastilise meetodi rajamine), kõrgskolastika (rajaneb Aristotelese käsitlusel).
Descartes väidab, et mõistuse kasutamisel tuleb vältida eelarvamusi ja tõesena tunnustada üksnes seda, mis on selgesti ja arusaadavalt tunnetatav. Keerulistele probleemidele tuleks läheneda osadeks jaotutena, minnes lihtsamatelt objektidelt aste-astmelt keerulisemate juurde. Eesmärk on jõuda ’lihtsate loomuste’ juurde, mis peavad olema vahetult mõistetavad. Descartes’i lähtepunktiks on aga kahtlus, ta otsib meetodeid , milles ei saa kahelda. Autoriteet, komme või harjumus pole piisav, et kahtlemisest loobuda . Kahtluse -meetodi teel jõuab filosoof kõige evidentsema (ilmsema) juurde ja selleks on eneseteadvus . ’Mõtlen, järelikult olen olemas.’ Mu enda olemasolu on täielikult väljaspool kahtlust, sest vastasel juhul ei saakski ma ju kahelda. Eneseteadvus on vundament , millele Descartes oma filosoofia rajab. Descartes väidab, et ideed võivad pärineda teadvusest endast, välismaailmast või mingilt kõrgemalt astmelt. Sellest tulenevalt jõuab ta Jumala tõestuseni. Jumal ei saa olla seotud välismaailmaga, kuna välismaailm ei ole võimeline selgeid kujutulusi vahedama ning ka iseendast lähtudes ei saa teadvus Jumala kujutlust luua, kuna Jumalal e millelgi täiuslikul ei ole kahtlemisvõimet. Ratsionalisti teeb Descartes’ist idee: tõene saab olla üksnes loogiline ja ratsionaalselt arusaadav. Descartes pooldab dualistlikku maailma- ja inimesekäsitlust. Mina, mis kahtluses n-ö üle jääb, on kui res cogitans e mõtlev asi, mille vastandiks on res extensa e väline kehade maailm. Kehad alluvad loomulikele seadustele, nagu mehhaaniline surve ja tõuge, ent vaim on vaba. Loom on komplitseeritud masin ning inimene eristub temast ainult vaimu poolest. Hing teeb meid vabaks.

9. pilet
Elea koolkond (Parmenides, Zenon ), mõju edasisele filosoofia arengule
T. Hobbes ’i empirism

Parmenides väidab, et tõeliste teadmisteni jõutakse puhta mõistusliku tunnetuse kaudu. Leiab, et on olemas ainult üks olemine ja et mitteolemist ei saa eksisteerida. Olev on ruumitäitev, tühja ruumi ei saa olla. Kuna liikuvus eeldab kujutlust mitteolevast, ei saa seda olla (kehal peaks olema tühi ruum, kuhu minna, ent tühja ruumi mitteolemise tõttu pole). Sama kehtib ka näiteks kasvamise puhul. Meie meeled petavad meid, sest nad annavad maailmapildi liikuvusest ja kujunemisest. Ainus tõde seisneb kadumatus ja muutumatus olemises. Mõtlemine on inimese kõige kõrgem reaalsus . Substantsi käsitleb kui puhast olemist. Kuigi enamjaolt peetakse loogika isaks Aristotelest, on selleks nimetatud ka Parmenidest.
Zenoni õpetus seisneb apooriates. Apooria sisaldab kahte vastuolus lauset, millest esimene nendib fakti ning teine lükkab selle ümber. Näiteks võidujooks Achilleuse ja kilpkonna vahel. Achilleus kui esmapilgul kiirem olend ei jõua mitte kunagi kilpkonnast mööda, kuna vahe on lõpmatu arv ja lõpmatust ei saa läbida. Tekib paradoks praktilise mõistusega. Ta on Parmenidesest mõjutatud, tema õpilane, sarnased ideed. Ent ta ei eitanud liikumist, vaid tõstatas küsimuse – kuidas on liikumine puhta mõistuse seisukohalt haaratav? Arendas loogilist ja dialektilist meetodit.
Hobbes võrreldes teistega on väga üksikasjadesse ja peensusteni minev filosoof. Tema filosoofia koondub kolme objekti ümber: loodus, inimene ja ühiskond. Esimene ja kõige põhilisem on loodus. Vahetu kogemus, mis on antud tajuga, on Hobbesi jaoks ainus väärtuslik materjal õigeks tunnetuseks. Kõik muu, eelkõige religioon , tuleb filosoofiast eraldada. Eesmärk on saavutada looduse üle suurem valitsus. Loomulikest kehadest kõige täiuslikum on inimene, kelle juures kehtivad samad seaduspärasused, mis looduseski. Ühiskond on kunstlikult loodud keha (riik) ning inimene on vahelüli loomuliku ja kunstliku keha vahel. Hobbesi huvitab , kuidas tekib kogemus. Igasuguse tunnetuse alus on meelte vahendusel tekkiv haisting. Haistingust tuleneb mulje, mis tungib inimese ajju ja südamesse, tekitades reaktsiooni, mida võib nimetada tajuks. Selline tajumine on subjektiivne. Kogemus on ajus talletatud tajude kogum. Inimese omapära seisneb keeles – ta on võimeline tajusid sõnadega edasi andma. Matemaatiline mõtlemine on igasuguse tunnetuse eeskuju, sest selle puhul kasutatakse mõisteid täiesti korrektselt. Filosoofia on õpetus kehadest, mis jagunevad loomulikeks ja kunstlikeks. Esimestega tegeleb loodusfilosoofia e füüsika ning kunstlike kehadega riigifilosoofia. Maailm on aga mehhaaniliselt töötav masinavärk. Kogu inimliku tahte algne ajend on alalhoiutung ning inimene püüab säilitada oma isiklikku heaolu. Kogu moraal on vaid varjatud või varjamatu egoismi väljendus. Inimese algne sõda on kõigi sõda kõigi vastu e olelusvõitlus. Õige ja ülekohtune on üksnes kunstlik, sest autoriteedi annab neile riik.

10. pilet
Demokritose materialism
Filosoofilisi õpetusi headuse olemusest (eudaimonism, vooruseetika , utilitarism , kohustuseetika jne)

Kui Eelea koolkonna põhiargument oli, et mitteolevat ja tühja ruumi ei saa eksisteerida, siis Demokritos leidis, et on olemas nii ruumi täitev olev kui ka mitteolev tühi ruum, kuna absoluutne olemine ei saanud eimillestki tekkida. Ent ruumi täitev olev ei ole üks ainus alge, vaid koosneb lõputust arvust imepisikestest, meeltega haaramatutest osakestest – aatomitest. Nendes osakestes ei ole tühjust ning nad täidavad ruumi täielikult. Neid ei saa ka jagada, mistõttu nimetab Demokritos nad ’atomiteks’ e jagamatuteks. Leiab, et tõeline on vaid tühi ruum selles liikuvate aatomitega ning on olemas üksnes kaks alget: aatomid ja tühi ruum. Mateeria omadused tulenevad aatomite erinevast kujust, asetusest, suurusest ja korrast. Need on primaarsed omadused (raskus, tihedus, kõvadus). Kõik muu, mida samuti tajume omadustena, nagu värv, soojus, lõhn, maitse, ei astese mateerias, asjades endas, vaid meie meeltes ja vastuvõtmises. Taolised omadused on subjektiivsed ja seega ka sekundaarsed. Igavikust alates on toimunud hulga aatomite liikumine lõputus ruumis. Nende kokkupõrkumisest ja eraldumisest tekib pöörisetaoline liikumine, milles kujunevad aatomite kogumid. Sarnane liitub sarnasega ning tekivad nähtavad esemed, nähtav mateeria. Ka inimene oma ihu ja hingega koosneb aatomitest .
Epikuurlased käsitlevad juba n-ö headuse olemust. Nende elufilosoofia eesmärgiks oli vabaneda kannatustest ja jõuda õnneliku, häirimatu seisundini. Filosoofia on üks osa eetikas e õpetus õnnest, selle tingimustest ja selle saavutamise takistustest. Neli põhiideed õnnelikuks eluks: Jumalat pole vaja karta, surm on kõigest teadvusetus, hüvet on kerge saavutada ja pahesid kerge vältida. Et olle õnnelik, tuleb teada, mille poole püüelda ja millest hoiduda. Naudinguid on kolme erinevat liiki: hädavajalik loomulik nauding (nt janu), loomulik nauding, mis ei ole hädavajalik (nt suguline armastus), ebaloomulik nauding, mis ei ole hädavajalik (nt kuulsus ja au).
Eudaimonistlik eetika peab isiklikku õnne ülimaks väärtuseks. Õnn seisneb rõõmsas ja rahulikus meeleolus. Et selleni jõuda, tuleb olla mõõdukas, hinnata vaimseid väärtusi ja piirata meelelisi naudinguid. Südametunnistus on käitumise normatiiv.
Utilitarism e eetiline positsioon, mille kohaselt moraalse valiku korral on parim lahendus säärane, mis toob maksimaalselt kasu võimalikult paljudele inimestele. Hüvede hindamisel tuleb kõrvale heita igasugune diskrimineerimine nt keele, nahavärvi, soo või rahvuse põhjal. Kasu peab jaotuma võimalikult võrdselt.
Vooruseetika on teooria, mille kohselt eetilise hinnangu aluseks on tegija karakter – vooruseetika keskendub inimesele, kes teo toime paneb, mitte tegevusele ega tagajärgedele. Tähtis pole ainult sooritada õigeid tegusid , vaid ka omada õigeid motiive ja emotsioone. Aristoteles jagas voorused kaheks: moraalsed (ausus, headus, õiglus, lahkus jms) ning mittemoraalsed ( julgus , optimism , ratsionaalsus , töökus, tarkus jms) voorused. Vooruseeetika kohaselt pole võimalik vastata küsimusele ’Mida on õige teha?’, vaid tuleb öelda ’Tee seda, mida teeb vooruslik inimene!’. Ent puudub üldine kriteerium , mille alusel inimesi vooruslikeks nimetada.
Kohustuseetika järgi on positiivne käitumine see, mis lähtub ainuüksi kohuse motiivist (inimene talitab vastavalt oma kohustele).
Kohustuseetika tuntuima teooria on loonud Immanuel Kant, kes ütles, et moraalne väärtus ei tulene teo tulemusest, vaid motiivist. Näiteks inimene võib osutada kellelegi abi omakasupüüdlikult kui ka vastupidi ja isegi kui mõlema motiivi puhul on tulemus analoogne , leiaks Kanti eetika silmis heakskiidu mõistagi inimene, kes sooritas teo omakasupüüdmatult.

11. pilet
Stoikud ja nende elukäsitlus
F. Baconi empirism ja iidolite õpetus

Varasema stoitsismi esindajad (nt Zenon Kitionist, Poseidonios) jagasid oma süsteemi loogikaks, füüsikaks ja eetikaks. Stoikud on dederministid: nad on veendunud, et kõik toimub paratamatult ja ettenähtult. Nende eetika võtmesõnaks on looduspärane elulaad. Kuna inimene on oma loomuselt mõistuslik, on looduspärane elu mõistusepärane ja selles seisnebki ainus voorus ja õnn. Halb on mittemõistusepärane elu. Inimeste hinnangul head nähtused (elu, tervis, varandus , au) ja halvad nähtused (haigused, surm, vaesus , orjus) ei ole tegelikkuses ei head ega halvad, vaid adiafoorid (neutraalsed ilmingud, ei ole ei head ega halvad ning õnn neist ei sõltu). Ent afektid takistavad meid tunnetamast tõelisi väärtusi. Neli peamist afekti : lõbu, iha, mure, hirm. Kui inimene on afektidest vabanenud, on ta omandanud seisundi, mida stoikud nimetavad kiretuseks. Selles seisundis inimene on vaba ja näeb paratamatust ja teeb, mida on vaja. Ent kõige selle juures säilitavad abielu, perekond ja riik positiivse väärtuse, kuna need ülistavad õiglust ja inimesearmastust.
Hilisema stoitismi esindajad ( Marcus Aurelius, Seneca ) põlgavad eelkõige luksust ja mugavust . Nende vaimseks hoiakuks kujunes isiksuse uhke ja murdumatu väärikus, tingimatu kohusetäitmine. Stoikud õpetasid saatusele alistumist – seda nimetatakse stoiliseks rahuks. Nad leppisid , et on asju, mida ei saa muuta, ent seejuures õhutasid end muutma seda, mida on võimalik muuta.
Bacon mõistab, et kõik uus ja edasiviiv saab tugineda ainult kindlatele teadmistele ja neist tulenevale asjatundlikkusele. ’Teadmine on jõud!’ Eelkõige huvitub ta loodusest, kuna mis väärib olemasolu, väärib ka teadmist. Teadus peabki seega teenima tegelikkust ning tähtis on praktilise kasuga seotud teadmine. Baconi arvates on inimmõistuses palju sellist, mis takistab tunnetamist, moonutades seda. Moonutuste põhjusteks nimetab filosoof iidoleid ning leiab, et neid on nelja liiki. Idola tribus e sugukonnaiidolid on omased kõigile inimestele. Inimene eeldab looduses tegelikust rohkem korrapära ning ta märkab ainult tema seisukohti kinnitavaid fakte, jättes tähelepanuta nendele vasturääkivad faktid. Idola specus e koopaiidolid on iga inimese jaoks individuaalsed, tingitud kasvatusest , eluviisist ning elukogemusest. Iga inimene elab justkui koopas , mis kõike moonutab. Idola fori e turuiidolid tulenevad inimese ebatäpsest sõnakasutusest. Näiteks pole tähendust sõnal saatus. Inimene alahindab sõnu neid väärkasutades. Sellega võitlemiseks tuleb kõigepealt mõisted korrektselt defineerida. Idola theatri e teatri iidolid on tingitud usaldavast suhtumisest kõiksugu teooriatesse. Palju on filosoofilisi õpetusi, mis on justkui lavastatud komöödia e milles kujutatakse välja mõeldud maailma. Inimesed hakkavad uskuma seda, millesse on meeldivam uskuda , kaotades huvi tegeliku sisu vastu.
Baconi arvates pole võimalik iidolitest täielikult lahti saada, ent nende mõju on võimalik vähendada.

12. pilet
Aristotelese metafüüsika
Augustinuse õpetus kahesugusest armastusest ja riigist

Aristoteles pidas teadustest kõige väärtuslikumaks ’esimest filosoofiat’, mis uurib olemise lähteprintsiipe ja algpõhjusi. Metafüüsika e see, mis järgneb füüsikale. Kõigepealt määrab ta kolm peamist momenti : substants e see, mille suhtes protsess toimub; vorm e see, mille poole protsess püüdleb; steresis (röövimine) e vastassuunaline mõju. Tema metafüüsika kasvab välja bioloogiast , leiab et kõik on vormi ja mateeria kombinatsioon. Mateeriat iseloomustab vormi puudumine e vormitu mateeria või vormiline mateeria kui võimalikkus. Tsükkel: vorm-maja, mateeria-telliskivi; vorm-telliskivi, mateeria-savi; vorm-savi, mateeria-algelemendid; vorm-algelemendid, mateeria – ’esimene mateeria’. Iga asja paneb liikuma sisemine tung saada suuremaks . Mateeria on kui vormi võimalikkus ja vorm kui mateeria aktuaalsus. Aristoteles mainib ka, et loodus ei tee midagi otstarbetult, kõigel on põhjus. Igas esemes on entelehhia e sisemine eesmärk (tammetõrust ei tule lepp , vaid tamm). Maailma lahutamatuks osaks on liikumine e iga muudatus, mis toimub. Maailm on igavene ning maailma loomist pole. Alguses oli liikumapanev jõud, mis oli täiuslik, ruumitu ja liikumatu.
Augustinus teeb vahet kahesugusel armastusel: armastus ülima väärtuse e looja vastu ( caritas ) ja armastus maailma e loodu vastu ( cupiditas ). Caritas ja cupiditas suhtuvad üksteisesse kui hea ja kuri, nad on vastandlikud. Armastuse all peab Augustinus eelkõige silmas kirge, mis langeb kokku inimese sisemise tahtega. Armastus võib olla suunatud üles e Jumalale ja igavesele või alla e maisusele. Inimene saavutab elus eesmärgi ja rahu alles siis, kui ta tahe on täielikult Jumalale suunatud. Nii caritas kui cupiditas kujutavad endast ühte ja sama püüdlust, ent erinevatele suundadele pühendunult. Siiski ei põlga Augustinus maist elu, ent kui see hõivab inimhinges esimese positsiooni, muutub see ohtlikuks ja kahjulikuks. Ka enesearmastusel on tähtis positsioon, ent tõeline enesearmastus tähendab Jumala armastamist ja enese salgamist. Väär enesearmastus seisneb enesekasu otsimises.
Augustinuse silmis on maailmaajaloo põhiliseks teemaks võitlus usu ja uskumatuse vahel e ilmaliku riigi ja Jumalariigi vahel. Ilmaliku riigi aluseks on cupiditas ning Jumala riigi aluseks mõistagi caritas. Kirik ei ole veel Jumala riik, sest kirikki sisaldab endas õigeid ja mitteõigeid, mille vahel on vahendajaks hierarhia . Tänu hierarhiale on Kristus kohalolev ja kirikus valitsev. Siiski on Augustinus seisukohal, et kirik on pinnas, millest Jumala riik välja kasvab.

13. pilet
Hellenistlikud filosoofid (küünikud, epikuurlased, stoikud)
M. Heideggeri esistentsialism

Hellenism on periood pärast Aristotelest. Ajastu üldiseks omaduseks on asjaolu, et prooviti leida üksikinimese elu mõtet. Küünikud ei hoolinud tavadest , tavapärasest moraalist ega sotsiaalsetest e nad suhtusid senistesse arusaamadesse skeptiliselt. Elu eesmärgiks seadsid nad õnne, mis pidi olema loodusega kooskõlas. Õnn sõltus eelkõige endast, iseseisvusest ning enese maailmavaatest. Iseseisvus saavutatakse vooruslikult elades ning voorus omakorda saavutatakse, eemaldudes end pahelistest ihadest, nagu jõukus, kuulsus, mõjuvõim jms, kuna nendel ei ole looduses mingit tähtsust. Piinlemine tekib, kui väärtusi valesti hinnata ning sellest tulenevalt tekivad negatiivsed emotsioonid , nagu õelus. Pooldasid võrdsust ning anarhiat.
Epikuurlaste rajajaks on Epikuros . Elufilosoofia eesmärgiks on vabaneda kannatustest. Filosoofia jaguneb eetikaks, füüsikaks ja tunnetusteooriaks. Eetika on õpetus õnnest, selle tingimustest ja saavutamise takistustest. Füüsika on teadus maailma loomulikest alustest ja nende seostest. Tunnetusteooria on õpetus tõe kriteeriumitest . Kõik teadmised tulevad meelte kaudu, aistingud ei eksi kunagi, ent neid tõlgendatakse valesti. Füüsikas pooldasid Demokritose atomistlikku õpetust. Olid veendunud, et maailmas valitseb paratamatus ja juhuslikkus. Tähtsaim oli vaimne nauding, mis jagunes kolmeks – loomulik hädavajalik nauding, loomulik mittevajalik nauding, ebaloomulik ja mittevajalik nauding. Kutsusid elu nautima ’Carpe diem !’. Iga mahasurutud kirg on mürk hingele . Stoikude filosoofia jaguneb loogikaks, metafüüsikaks ja eetikaks. Inimene sünnib tabula rasa ning nad on dederministid (kõik on määratud saatusele, kõik on paratamatu). Oluline on saavutata kiretu seisnud e stoiline rahu. Hindavad vendlust, sõprust, rahu.
Heiddeger proovis selgitada oleva olemist. Selleks on vaja teha vahet asjade olemusel ja olemisel. Nad ei ole võrdsed: olemus sisaldab konkreetse asja erilisi tunnuseid ja viitab sellele, mis on konreetsele asjale spetsiifiline eritunnus. Olemine e eksistents aga lihtsalt viitab asjade olemasolule. Heidegger leidis, et siiani on filosoofia keskendunud asjade olemusele: on püütud mõista, mis on maailm, mis on inimene, mis on idee ja mis on Jumal. Seda, et miski on olemas, on võetud iseenesestmõistetavana. Ent Heiddegeri hinnangul tuleneb sellest filosoofia põhiprobleem: oleva olemasolu. Ta alustab küsimusega, mis on inimlik olemine. See, mis meid eristab ’mitte-inimlikust’ on asjaolu, et olemine on meile avatud – me teame, et oleme olemas. Seda konkreetset inimese olemust nimetab filosoof eksistentsiks ning tänu sellele on inimesel vabadus kujundada oma olemist, ent see annab inimesele ka vastutuse. Ta ütleb, et ainult inimene eksisteerib. Inimene on maailmaga seotud intentsionaalselt (intentsionaalsus – suunatus objektile). Inimest ja tema maailma ei ole võimalik teineteisest lahutada – ma tean, et olen olemas, ja ma tean ka seda, et ma olen maailmas olemas. Inimene ei oleks inimene ilma end ümbritseva maailmata. Maailmas olemine annab inimese elule konteksti, seose.

14. pilet
Keskaja filosoofia põhiprobleemid
Irratsionalism - S. Freud

Keskaegse filosoofia üks põhiprobleeme on kahtlemata usu ja mõistuse vahekorra probleem. Veenduti, et usutõdesid ei saagi mõistusega haarata (’usun, sest see on absurdne’). Samuti tõdeti, et ainult usuga valgustatud inimmõistus on võimeline mõistma jumalikke tõdesid (’usun, et mõista’). Samalaadselt arvati, et inimõistusel on oluline roll usuküsimustes (’mõistan, et uskuda’).
Samuti osutusid probleemiks universaalid e abstraksed objektid, mis vastanduvad konkreetsetele objektidele e partikulaaridele. Universaalidest saame üksnes mõelda, konkreetseid objekte aga ka meeleliselt tajuda. Prooviti leida vastust küsimusele, kas universaalid on olemas ja millisel moel nad vastaval juhul olemas on. See andis aluse tollase mõõdukale realismile (universaalid on olemas konkreetsetest asjadest eraldi ja enne neid või neis endis), nominalismile (reaalne on olemas vaid konkreetsetes asjades ja universaalid on üksnes sõnad) ja kontseptualismile (universaalid on vaid inimmõistuses üldmõistetena, mille inimene loob asju võrreldes).
Prooviti leida ka erinevaid Jumala tõestusi. Jumalat vaadeldakse kehatu, ajatu , kõikvõimsa, targa ja heana. Ta on loonud maailma eimillestki. Tõestused lahterdusid järgmiselt: ontoloogiline jumalatõestus (tegelik olemasolu on midagi enamat kui vaid mõeldav olemasolu ning kuna Jumal on miski, millest enamat pole võimalik ette kujutada, peab ta olemas olema ka tegelikult, mitte ainult mõtteliselt), Jumal kui liikuma panija (igasugune liikumine ja muutumine nõuab liikumapanijat, mistõttu peab olema esimene liikumapanija, kes ise on liikumatu e Jumal), Jumal kui põhjustaja (mitte miski ei saa olla iseenda põhjus ja põhjuste ahel ei saa olla lõpmatu, peab olemas olema esimenne iseennast mitte põhjustanud põhjus e Jumal), Jumal kui hädavajalik ja paratamatu (on asju, mis pole hädavajalikud, ent ka asju, mis on hädavajalikud, kas iseendast lähtuvalt või teiste tõttu ning kuna teistest lähtuvate paratamatute asjade rida ei saa olla lõputu, on olemas esimene iseenesest hädavajalik ja paratamatu e Jumal), Jumal kui mõõdupuu (kõigis asjades on rohkem või vähem, ent seda saab öelda vaid siis kui on olemas mingi algne mõõdupuu e Jumal), Jumal kui eesmärkide püstitaja (asjad vajavad eesmärgi saavutamiseks kõigepealt eesmärki, milleks on eesmärke püstitav ülim juht e Jumal), eskatoloogiline jumalatõestus (kõigi rahvaste juures, kultuurides eeldatakse Jumala olemasolu, see veendumus ei ole suvaline ning ainus mõeldav põhjus on Jumala tegelik olemasolu /Descartes: ’Me leiame Jumala idee oma teadvusest./; on olemas ajaloofakte, mis seletavad Jumala tahte tagajärgesid, nt Iisreali rahva ajalugu on üks jumalatõestusi), moraalne jumalatõestus (kuna inimene leiab südametunnistuses moraalse seaduse, mis ei sõltu kasulikkusest, peab olema inimeseväline seadusandja e Jumal).
Freud leiab, et inimese tungide ja vajaduste ning ümbritseva nõudmiste vahel on alati pinge ja vastuolu. Kui ennist arvati, et inimene on ratsionaalne olend, keda juhib mõistus, siis Freud ütleb, et inimest mõjutavad kõige enam tungid. Lapsena juhib inimest lõbuprintsiip ehk id. Aja jooksul õpetatakse last reguleerima oma tunge ning nõnda kujuneb inimesel mina ehk ego, misjärel puutub inimene kokku ümbritseva maailma ja selle moraalinõuetega, moodustades superego ehk ülimina. Vaatamata sellele, elavad meie tungid aga edasi. Me surume oma tunge alla, eelteadvusesse ja alateadvusesse. Ent need tungid mõjutavad meid isegi alateadvuses edasi. Allasurumine võib võtta ka haiglase vormi ning siis kujuneb neuroos. Inimese teadvus oma psüühikast moodustab väga väikese osa. Alateadvuse signaale saab jälgida unenägude seletamise teel. Freud loob sellega täiesti uue inimesekäsitluse. Freud rõhutab eelkõige inimese irratsionaalsust, inimese psüühika on palju sügavam kui me seda tajume.

15. Pilet
Filosoofia jaotus ja valdkonnad
Prantsuse valgustuse eripära ja J. J. Rousseau koht selles

Probleemid, mis ajaloo vältel on jäänud filosoofia pärusmaaks, jaotatakse traditsiooniliselt kolme valdkonda: metafüüsika, epistemioloogia (tunnetusteooria) ja aksioloogia (väärtusfilosoofia) probleemid.
Metafüüsikaga seostuvad järgmised probleemid:’ kas olemaoleva saab taandada mingile ürgalgele või –algetele (nt aatomitele või mingitele elementidele)?’; keha ja vaimu probleem e ’kas elusolendite (eelkõige inimese) puhul saab eristada keha ja vaimu?’, ’kas keha on materiaalne ja vaim mittemateriaalne?’; tahtevabaduse probleem e ’kas inimesed tegelikult saavad vabad olla või on vabadus ainult illusioon ?’
Epistemioloogiaga seostuvad järgmised probleemid: ’mis on teadmine?’; ’millised on teadmise allikad (kas meeled, mõistus, intuitsioon , ilmutus vms)?’; ’kuidas eristada näilikkust tegelikkusest?’; ’mis on tõde?’
Aksioloogia uurib esteetiliste ja eetiliste (kõlbeliste) väärtuste olemust. Probleemideks: ’kuivõrd vaba peab inimene ühiskonnas olema?’; ’kas inimesi tuleb vaadelda teatud mõttes võrdsetena (demokraatia küsimus)?’; ’milline on moraalselt õige käitumine?’
Prantsuse valgustusele iseloomulikud jooned: radikalism, agiteeriv suunitlus ja ateistlik põhihoiak.
Prantslased tegid kõige ulatuslikemaid järeldusi, nende mentaliteet oli ’kas ainult nii või üldse mitte’. Sama kehtis isegi eetika ja moraali suhtes: nad olid kindlad, et kirik on halb, ning moraal neid eriti ei huvitanud.
Agiteerimine e kiire ja avalik üleskutsumine. Filosoofid paiskasid võimalikult kiiresti ja võimalikult suurtele massidele oma ideed ette. Seda tehti mõistagi suure vaimustusega. Kui inglased propageerisid deismi (maailma on loonud Jumal, kuid ei sekku enam selle käekäiku), siis prantslastel kujunes sellest välja ateism ja seda eeskätt põhjusel, et Prantsusmaal oli kirik kõige suurem absolutismi toetaja (kirik sekkus poliitikasse). Inimestel oli põhimõtteliselt valida katooliikluse tee või kaotada oma usk.
Rousseau tuleb välja kolme uuendusliku, revolutsioonilise mõttega. Esiteks leiab ta, et tsivilisatsioon ei ole hea ega isegi mitte neutraalne , vaid selgelt taunitav nähtus, kuna seda juhib mõistus, mitte süda. See aga piirab vabadust ning progressi nimel hakkab inimene loodust hävitama ning sõdima. Teiseks väidab Rousseau, et me peaksime nii oma era kui avalikus elus taotlema seda, et kõik vastaks meie tunnete ja loomulike instinktide nõuetele, mitte mõistusele. Mõistust saab mõjutada, ent sisetunnet mitte. Samuti leiab filosoof, et inimühiskond on enda tahtega kollektiivne olend, mis on erinev üksikliikmete tahete summast. Iga kodanik peab aga alluma üldisele tahtele.Ühiskonna toimimisel ei saa inimene lähtuda ainult enda tahtest, teda mõjutab ka üldine ühiskonna tahe. Rousseau leiab, et inimene on sünnipäraselt hea ja rikkumata. Ent kui inimene hakkab kõigele mõtlema, püüdes olla mõistusepärane, kaldub ta oma loomulikust olekust eemale – inimene on sündinud vabana ent ometi on ta ahelais. Tööjaotuse ja eraomandi tekkimine annab aluse konkurentsile, mis on halb, sest alati on keegi sel juhul kaotaja rollis. Lisaks viitab ta sellele, et luksus muudab inimesed lodevaks ning käitumisviisi kalgiks.

16. pilet
Aquino Thomase koht keskaja filosoofias ja tema käsitlus Jumalast (jumalatõestused)
A. Comte ja positivism

Thomase teoloogia muutub ratsionaalseks, ta rõhutas, et siiani oli mõistus pandud lihtsalt usu kõrvale. Thomas püüab aga põhjendada usu õigustatust mõistuse kõrval. Thomas leiab, et Jumal ise on inimese mõistusega varustanud, mistõttu läheneb Thomas Jumalale uuest vaatevinklist: Jumal on teaduste isand. Sellest tulenevalt toimus pööre empiirilise maailmavaate, ratsionaalse analüüsi ja teadusliku uurimise suunas. Thomas leiab, et inimesel on kaks erinevat tunnetusviisi: loomulik usk e mida inimene tunnetab oma kogemuslikust horisondist lähtuvalt ja üleloomulik usk e mida inimene tunnetab Püha Kirja kaudu. Seejuures lähtub filosoofia loomulikust e ratsionaalsest tunnetusest ning teoloogia Jumalast lähtuvast tunnetusest.
Thomas esitab 5 jumalatõestust. Seejuures lükkab ta a priori tunnetused kõrvale. Tema tõestused lähtuvad kogemusest.
Toob ära 5 jumalatõestust:
1. Igasugune liikumine ja muutumine nõuab liikuma panijat – esimene liikuma panija, kes ise on liikumatu, on Jumal.
2. Igal mõjul on oma põhjus – esimese iseennast mittepõhjustanud põhjus on jumal
3. On asju, mis võivad olla või mitte olla. Esimene asi peab olema hädavajalik ja paratamatu (Jumal)
4. kõigis asjades on rohkem või vähem – peab olema mõõdupuu, mis sisaldab täiuslikkust (jumalat)
5. mõistuseta asjad vajavad eesmärgipüstitajat. Jumal on ülim juht, kes eesmärgi püstitab.
Jumal lõi maailma täiuslikuna, kõik tõeliselt olev tuleb jumalast. Kurjusel pole oma tõelist olemist, see on hea puudumine, puudujääk. Hea on see, mille poole igaüks oma olemuse püüdleb. Inimese kõrgeimaks eesmärgiks on aga õnn. Jumal on ka kõrgeim seaduseandja, kuna tema on andud maailmale korra. Igavene jumalik tarkus juhi kõike. Sellest sünnib inimliku mõistuse osalusel loodusseadus, millele rajatud on inimlik seadus. Praktilise mõistuse ülim põhimõte: Head tuleb teha, kurja tuleb vältida!
Comte’i võib pidada positivismi isaks. Ta peab positivismi all silmas eelkõige metafüüsika eitamist ning seab põhiprintsiibiks tegelikest tõsiasjadest lähtumise. Kõik muu tuleb kasutuna kõrvale heita. Ainus positiivne tõsiasi on ilming. Positiivne kogemus on vaatlus ja eksperiment ning selle abil me saame öelda, kas miski on õige või mitte. Samuti eitatakse ontoloogiat, väidetakse, et lõplikku tõde polegi võimalik saavutada, ent võimalik on püstitada hüpoteese. Samuti taunitakse enesestmõistetavust: ei saa öelda, et miski lihtsalt on nii, vaid peab proovima teaduslikult või loogiliselt seletada. Eitatakse ka subjektiivsust, oluline on ainult objektiivne teaduslik tunnetus. Normaalseks peetakse ainult meelelist kogemust ja loogilist mõtlemist. Positivistlik mõtlemine tähtsustab seega teadust. Comte leiab ka, et iga indiviid läbib oma kujunemise jooksul kolm staadiumit. Esimene staadium on teoloogiline e fiktiivne ( inimloomus otsib esmaseid põhjustajaid), teine staadium on metafüüsiline e abstraktne (Jumalate asemel võetakse kasutusele abstraktsed jõud ja mõisted) ning teaduslik e positiivne staadium (inimene mõistab, et senised otsingud on olnud viljatud, ning hakkab mõtlema sellest, mis käesoleval hetkel olemas on). Igale mõtlemisele vastab kindlat tüüpi ühiskond. Feodaalkorra puhul usuti , et on absoluutne Jumal, kes on loonud ja korrastanud ühiskonna; Prantsuse revolutsiooniga saabus metafüüsiline tasand; positiivne staadium on aga alles saabumas, selleks tuleb rajada uus kord, mille puhul abstraktne korraldus asendub kaine õpetusega.

17. pilet
Duns Scotus ja Skotism
Prantsuse eksistentsialistid (J-P Sartre , A. Camus )

Duns Scotus kirjutas sageli Thomasele vastanduvalt, mistõttu on tema teoloogiat nimetatud ’vastuhakuks tomismile’. Duns rõhutas tahte esmasust. Mõistus küll näitab tahtele, mis on võimalik, aga tahe ei järgi kõike, mida mõistus talle ette kirjutab. Duns rõhutabki seega Jumala vabadust. Asjad on nõnda, nagu nad on, sellepärast, et Jumal on vabatahtlikult nii otsustanud, mitte sellepärast, et mõistus seda nõuab. Vaba tahet peab ta intellektist olulisemaks. Tahte tähenduse kannab üle ka Jumalale: kogu loodu lähtub jumalikust tahtest. Tahe kontrollib ka tunge inimeses. Samas rõhutab Scotus ka seda, et meie tegevus on hea, kui me teeme seda armastuses Jumala vastu. Eristab ka loomulikku ja üleloomulikku teadmist. Loomulik teadmine toetub meeltele, aga üleloomulikest nähtustest on võimalik saada üksnes ebaselget tunnetust. Üleloomuliku tunnetamiseks vajab inimene ilmutust. Samuti seisnes Scotuse eripära selles, et ta rõhutas individuaalsust. Leidis, et looduse tegelik eesmärk ongi individuaalsuse teenimine.
Tema pooldajaid nimetatakse skotistideks. Nad eitasid, et kirikuõpetusele on võimalik filosoofiliselt läheneda.
Prantsuse eksistenstialismile iseloomulik see, et tegu sekundaarse ja mittereligioosse eksistentsialismiga (erinevalt Kierkegaardist). Eksistenstialiste peeti ühiskondlikult ohtlikeks, ebamoraalseteks. Prantsuse eksistentsialism saab alguse II MS järgsel perioodil selle suure vapustuse ajal – natsikuriteod (võitjate üle ju kohut ei mõistetud) jne – kuidas võimalik, et üks inimene teisele nii saab teha. Siin ka see mõte, et selline asi ei tohi korduda. Põhimõiste on prantslastel VABADUS. Eksistentsialistid leiavad seda, et tuleb lahti öelda DETERMINISM’st – igasugusest ettemääratusest ja saatusest. Inimene on täiesti vaba, Sartre väidab, et sõltumata oludest , tingimustest ja kohast saab inimene alati valida, kes ta on. Sartre ütleb, et nii jumalate, türanni kui surma ees jääb meile ainult meie vabadus, mida ei saa meilt keegi ära võtta. Olemasolu on primaarne ja olemasolu sekundaarne – ma ise tingin oma olemuse, inimene määratleb ennast ise. Mul ei ole ette antud mingit identiteeti – läbi oma tegeuvse näitan, kes ma olen. Inimene loob oma elu ja tegevusega pilti ning väljaspool seda pilti ei ole mitte midagi. Ainus, milles inimene saab kindel olla, ongi enda olemasolu. Samas on see, et meie olemasolule avaldub survet n-ö argipäev. Inimene loob ise vanglaid, kus ta elab, ja need panevad meid unustama seda ,kes me tegelikult oleme. Nendeks vanglateks on ROLLID, mis inimene arvab , et ta on – kanda terve elu ühte maski, mängida kindlat rolli. Vanglakomponendid on seega see roll, minevikus tehtud otsused ja ühiskond (peab alluma selle survele). Kui olemus muutub tähtsamaks kui mu olemasolu, muutub inimene objektis, ta esemestub. Täidetav roll võtab inimeselt ära tema vabaduse ja vastutuse. Põhjus selles, et inimene ei julge olla teisiti ning tal on hirm tagajärgede ees. Enesepettus on see, et kui kuuletun oma rollile, siis vabanen valikutest. Tegelikult jääme ikka oma vabaduste eest alati vastutavaks – ei pääse ei vabaduse ega valikute eest. Seetõttu peaks teadlikult valima , mitte ütlema, et täidetakse mingit rolli. Eelkõige see vabadus, millest eksistentsialism räägib, on seisukohavõtu ja otsustuse vabadused . Iga väline olukord annab meile võimaluse valida ja otsustada, me ei saa sellest vastutusest kunagi vabaks. Vabadusel on ka negatiivne pool, mis seostub meile vastutuse ja ahistusega. Inimene saab ise valida oma väärtused ja selle, kes ta on – minu enda vabadus muudab mu natuke ka vangiks. Inimene on alati otsivas olukorras ja jääb alati otsima. Seetõttu eksistentsialistid arvavad , et filosoofia peab olema käega katsutav (mitte kuskil kaugelt akadeemikute seas). Filosoofia sünnib tegelikult aga üksikinimese igapäevaelus, tema otsustest ja valikutes. Eksistentsialistid ütlevad, et inimest ei saa kirjeldada mingite süsteemide ja struktuuride abil, vaid inimese elu on alati keerukam . Elu on keerukam, kui mistahes õpetus elust.
Eksistentsialisti jaoks on seega väga oluline praktika, maailmale tuleb käsi külge panna. Tagasi Sartre juurde – moraali saab määrata ainult inimene ning ta ise määrab väärtused. Leiab, et moraal ja kunst on väga sarnased, sest mõlemal juhul tegeletakse loomise ja väljamõtlemisega. Aristotelesel oli mõte, et ei saa olla väga kindlaid ja jäiku moraalinorme, sest need ei pruugi haakuda tegeliku elu muutlikkusega – igas olukorras peab käituma kuldse kesktee järgi, mis on muutlik . Ka eksistentsialistid arvavad, et ette ei saa midagi ära otsustada, sest ei tea, kuidas tegelikult reaalses olukorras käitume. Loome ise väärtusi ja moraali. Mõisted, nagu Jumal ja kurat on inimese eksistentsi puhul täiesti tühjad mõisted, sest ei saa öelda, et need oleksid midagi minu eest ära valinud. Ainult inimeses toimub see vabadus. Eksistentsialistid purustavad müüdi, et on olemas üldkehtivad moraalinormid. Inimene peab ise valima ja vastutama oma vabaduse eest, inimene peab looma (vabadus, loovus , vastutus). Sartre ise sidus end kommunistliku parteiga ja erinevate radikaalsete rühmitustega (selliseid oli pärast II MS palju).
Camus kirjeldab maailma kui absurdset ja mõttetut paika. Kui inimene saab korraga aru, milline vaenulik ja võõras koht see maailm on, siis leiab inimene endas igatsuse mõtestatuse järele. Meil pole mõtet loota surmajärgsele elule, peame aru saama, et meile on antud ainult see praegune. See pole siiski elan ainult ühe korra, teen kõike suhtumine, vaid lihtsalt näitab, et peame selles mõttetuses kõik maailma valu enda peale võtma. Ainus väärtus, mida ei saa eitada ilma iseennast kaotamata, on elu. Seetõttu astub inimene iga päev sellele absurdile vastu oma elu ja identiteedi nimel – meid hoiab kinni mõte, et mina ei saa hävida ega surra. Kõik see on inimese jaoks mäss, aga saame aru, et me kõik oleme selles ühes mässus – annab ühise solidaarsuse, et võitleme kõik selle mõttetuse vastu (siiski ei tee see asja minu jaoks kergemaks). Kui inimene ohverdab end selles mässus väätuste nimel, nagu vabadus ja õiglus, siis inimene ületab ka enda saatuse. Nüüd tuleb uus kangelane – PROMETHEUS – pool jumal, kes varastab jumalatelt tule. Eesmärk on vabadus sellest absurdist läbi minna ning see mäss võib jõuda inimest hävitavate vormideni, näiteks nihilism (kõige eitamine), mis ütleb, et millelgi pole mõtet. Camus leiab sarnaselt Sartre’le, et ei ole olemas üldist tõde, moraalinormi või mõõdupuud (Kant ju samas leiab vastupidiselt, et tõde on tõde isegi siis, kui keegi selle järgi ei ela). Camus leiab, et inimesed on selle mängu kaotanud ja on allakäigutrepil (jääb pessimistiks), aga leiab, et kui inimene peab juba hukkuma, siis tehku seda stiilselt. Eksistentsialismi puhul siiski kõige olulisem, et toob tähelepanusse inimese igapäevaelu oma VALIKUTES, kurbuses ja kannatuses. Peamine mõte, mida eksistentsialismid sõnastavad, on vali iseennast!.

18. pilet

Postpositivism ja K. Popper
Universaaliate küsimus keskaegses filosoofias
Postpositivism e positivismi eitamine. Jaguneb kaheks: intarnalistid (toetuvad teadmiste olemuslikele seadustele, uurivad teaduse arengu sisemisi seadusi) ja eksternalistid (uurivad seda, kuidas teadmiste kasvu on mõjutanud välised tegurid, nagu psühholoogia).
Popper on end nimetanud realistiks, kuna ta usub, et tavamõistusega (common sense) näeb inimene välismaailma ja selle seaduspärasusi reaalsetena. Ta eitab seisukohta, et teadus suudab vastata asjade olemuse küsimustele. Popper käsitleb põhjalikult induktsiooni (üldiselt üksikule) tunnetuslikke võimalusi. Ta eitab võimalust, et paljudest juhtumitest on võimalik mingit seadust tuletada. Käsitleb ka teaduse ja metafüüsika suhet. Jõuab järelduseni, et loodusteaduslikke väiteid on võimalik empiiriliselt falsifitseerida e ümber lükata, ent metafüüsilisi mitte. Sellest tulenevalt ütleb Popper, et mida rohkem on võimalusi teooria kriitikaks ja falsifitseerimiseks, seda rikkam ta on. Ta loob ka skeemi, kuidas saavutatakse tunnetus. P1(probleem)-ET(esialgne teooria)-VK( vigade kõrvaldamine)-P2. Probleemi proovitakse seletada esialgse teooriaga, mis aga allutatakse diskussioonile e vigade kõrvaldamisele, misjärel tuleb esile uus probleem. Kõik teooriad on seega ainult oletuslikud, ent selle protsessi käigus võivad sündida täiesti uued teooriad. Me mõistamegi oma kogemusi lähtuvalt teooriatest , seletustest. Popper on veendunud, et lõplikku teooriat ei saabu kunagi, ent leiab, et kõik liigub suurema tõelisuse suunas. Popper eristab kolme maailma: füüsikaline reaalsus (objektid, kehad), teadvuse maailm (inimese probleemid ja teooriad), objektiivne maailm (maailm, millest me mõtleme, maailm, mis on meie endi mõeldud, loodud). Popper lausub, et ainus koht, kus on võimalik kõiki hüpoteese kriitiliselt kontrollida, on avatud ühiskond, mille suudab tagada üksnes demokraatia. Suletud ühiskond on aga koht, kus sünnitakse ebavõrdsetena ning täidetakse oma funktsiooni seisuse raames. Puuduvad avatud mõttevahetus ja alternatiivid. Avatud ühiskonna puhul on inimene aga oma tuleviku peremees ja tal on võime ajalugu vastavalt oma eesmärkidele mõjutada.
Universaaliateks nimetatakse abstraktseid objekte – omadusi, suhteid ja arve. Need vastanduvad konkreetsetele objektidele e partikulaaridele. Universaaliatest saame mõleda, partikulaaride aga meeltega tunnetada. Universaaliate puhul proovis filosoofia määrata, kas need on olemas ja millisel moel nad vastaval juhul eksisteerivad. Näiteks võib inimene olla õiglane, ent kas on olemas miski, mida võib nimetada õigluseks. Realismi kohaselt on universaaliad olemas kas konkreetsetest asjadest eraldi ja nendest enne või neis asjades endis. Nominalismi kohaselt on reaalsus olemas ainult konkreetsetes asjades ja universiaaliad üksnes sõnad. Kontseptualismi kohaselt on universaaliad üksnes inimmõistuses üldmõistetena, mille inimene loob asju võrreldes.
19. pilet
Antiikaegne valgustus (Sofistid)
Minu filosoofiline maailmapilt
6.-5. saj eKr kujunes erinevate õpetuste mitmekesisus ning koos sellega tekkinud vastuolulisus lõi eelduse järgnevaks arenguks. Mida enam süsteeme, seda enam võimalusi neid võrrelda. Kasvab usaldamatus inimese meelelise taju kui tunnetusvahendi vastu. Just siit algab nn sofistide tegevus. Ateenas kujunes välja heaolu, ülemkihis isegi rikkus ja luksus ning vajadus kõrgema hariduse järele. Kes tahtis karjääri teha, vajas põhjalikku haridust riigimehe ja kõnelejana. Sellele vajadusele vastasid sofistid. Kreeka keeles sõnal „sophistai” tähendus „ tarkuse õpetaja”. Alguses oligi sel sõnal vaid see tähendus. Sofistid liikusid rändõpetajatena linnast linna ja jagasid tasu eest õpetust erinevatest kunstidest, ka kõnekunstis. Nad olid rohkem praktikud kui filosoofid, seega omistasid teoreetilistele teadmistele vähem tähelepanu. Enamus sofiste leidis, et objektiivne tunnetus pole üldse võimalik. Tutvustati rahvale ka teisi rahvaid, kombeid jne ning sellega tekkis küsimus, kas üldse ongi mingi objektiivne mõõdupuu, et otsustada, kelle on õigus ja kelle mitte. Kõnekunst kujunes sofistide käes mitte veendumuste, vaid veenmise kunstiks. Nende vaatenurgast polnud enam objektiivset õigust, vaid tugevaima õigus. Lõpuks said halva nime, Platon võitles nende vastu.
Esindajad:
Protagoras – arvas, et inimesele ei lähe korda, kas maailm on teistsugune sellest, mida ta ise arvab ja tajub , kuna inimene püüab maailma ette kujutada vaid iseenda jaoks. Järeldus: Inimene on mõõdupuuks kõikidele asjadele. Seega võib ka öelda, et tõde pole olemas, on vaid suhteline, subjektiivne tõde üksnes inimeste jaoks. Protagorase jaoks on mõõdupuuks just see inimene, mitte inimene üldiselt. Üks ja sama lause võib siis olla nii õige kui vale, oleneb isikust ja olukorrast. Põhjenduseks võttis Herakleitose „igavese voolamise ” – ta arvab, et mateeria on voolav ja kõigi asjade peapõhjused asuvad mateerias. Jumalate suhtes ei saa teada, kas nad on olemas või mitte. Ta järeldab ka, et nõrk allub seadustele, tugev ei lase end seadustest aga segada, ta järgib enda loomuse tungi.
Gorgias – skeptilised vaated sõnastab teoses „ Olematust ”. Väidab, et „mitte midagi ei ole olemas”. Järelduseks saab, et mitte midagi pole olemas ja kui olekski , siis ei oleks see tunnetatav, ja kui miski oleks tunnetatav, siis ei oleks tunnetatu väljendatav.
Seega pole sofistidele enam miski püha, lähtepunktiks pole maailm, vaid inimene. Samas suunasid sofistid esimesena filosoofia ajaloos pilgu looduselt inimesele, muutsid mõtlemise enda mõtlemise aineks, allutasid eetilised väärtushinnangud. Suur panus ka kõnekunsti, keeleteaduse ja grammatika arengusse.
MINU FILOSOOFILINE MAAILMAPILT
20. pilet
Ameerika pragmatism ( Peirce , W.James, J. Dewey )
H. Marcuse uusmarksism
Pragmatismi põhiidee: õige, eetiline on see, mis töötab ja annab tulemust, kasu.
Pierce räägib sellest, et kõik inimteadvuse tunnetusprotsessid tulenevad kahtluse ja veendumuse vahelisest pingest . Inimesel on loomulik vajadus veendumuse e usu järele. Tal on vaja kindlustunnet. Inimesel on mõtete ja harjumuste kogu ning kahtlus tekib siis, kui me puutume kokku uute kogemustega, millegi sellisega, mis on meie senisele süsteemile uus, võõras. Kuna inimesel on vajadus veendumuse järele, proovib ta kahtlust ületada. Ta hakkab liikuma veendumuse fikseerimise suunas. Kahtlused on olemuselt positiivsed, sest need panevad inimese mõtlema, tegutsema, viies ta uuele tasemele . Kahtlus on tõe üks instrumentidest. Kahtlusi on võimalik ületada põgenemise (inimene sulgeb end probleemile), kõrgemale autoriteedile toetumise (nt toetudes parteile, kirikule), aksiomaatilise põhimõtte külge klammerdumise (aksiomaatiline – enesestmõistetav) või teadusliku meetodi (ainus, mille abil saab kahtlust täielikult ületada) teel. Pierce loob ka enda n-ö printsiibi, öeldes, et mõtlemisel on praktiline iseloom. Selleks, et mingi mõiste tähendus kindlaks teha, on vajalik katsetada, millise praktilise kogemuse see meie teadvuses esile kutsub. Ühtlasi tähendab see seda, et kõik metafüüsilised probleemid ja spekulatsioonid tuleb kõrvale heita. Pierce toob pragmatismi ka katse-eksituse meetodi.
James jõuab järelduseni, et meie vaimuelus tuleb ette valikuid, millest ei saa mööda hiilida. Nt Jumala puhul sa kas usud või mitte. Tähtis ei ole aga uurida mingi väite või teooria paikapidavust, vaid seda, kuidas see meid praktiliselt mõjutab. Nt me ei saa Jumala olemasolu küsimust lahendada, ent me saame vaadata, millised on praktilised tagajärjed sellesse uskumisel. Leiab, et usk millessegi võib viia tõeni millestki . Nt kui keegi libiseb mägironimisel, jäädes pidama kaljuserval, peab ta enda päästmiseks sooritama hiiglasliku hüppe. Hädasolija kaaslane väidab, et ta on selleks võimeline. Kas see väide on tõene? Abstraktselt on see määramatu, ent kui me sellesse usume, siis me anname sellele väitele aluse, et see võib üldse tõeseks osutuda. Kui inimene sellesse ei usu, siis see aga ei saagi tõeseks osutada- ta ei anna väitele isegi mitte võimalust tõeks saada. Igasugused väited on tõesed siis, kui nad on kasulikud, edukad ja annavad praktilist tõestust.
Dewey võtab omaks Jamesi tõekäsitluse, ent heidab kõrvale subjektivismi e kasulikkus ei ole ainult see, mis pakub konkreetselt minule lahenduse. Tõde peab olema objektiivselt, teaduslikult kontrollitav. Inimene hakkab mõtlema hetkel, mil tema elus toimub midagi ärritavat või hämmastavat. Kõikide meie tunnetuslike protsesside eesmärk on praktilisus. Tema filosoofia võtmesõnaks saab kohandumine. See ei ole passiivne leppimine, vaid aktiivne reageerimine mingile olukorrale e kahtlusele. Inimese tunnetuse eesmärk on õppida neid olukordi valitsema . Nt looduskatastroofi puhul me küll põgeneme selle eest, ent selle käigus me õpime, kuidas ennast järgnevate looduskatastroofide eest kaitsta. Lahenduseni jõudnud, pole me aga endiselt täielikult rahul ning hakkame kahtlema, kas see lahendus on ikka toimiv. Seega on see protsess tsükliline: me leiame pidevalt uusi probleeme, mida lahendada, millega kohanduda. Kuigi looduse valitsuses oleme Dewey hinnangul teinud suuri edusamme , oleme eetika kohapealt üsna alguses. Et eetika saaks areneda, tuleb vabaneda absoluutsetest normidest ja usust ideaalsesse maailma.
Uusmarksistideks nimetatakse neid, kes on väljaspool marksistlikku traditsiooni seistes enda jaoks Marxi avastanud.
Marcuse hinnangul seisneb kapitalismi jõud ’süsteemis’, mille parim näide on USA. See süsteem tahab end iga hinna eest säilitada ja tulemuseks on inimese vabaduse mahasurumine, sõjaohu kasv, toorainete raikskamine. See totaalselt rõhuv süsteem on allutanud inimteadvuse ning seda ei tajutagi. Rõhuvusele aitab eelkõige kaasa massmeedia. Inimene on ainult rattake suures süsteemi masinavärgis. Ta ei tunne mingit alternatiivset maailma. Marcuski peab ühiskonna arengut dialektiliseks e uute nähtuste teke vastandite alusel. Kuid moodne ühiskond on selle dialektika halvanud. Kapitalism suudab end ise stabiliseerida, luues uusi kunstlikke vajadusi ja pannes inimesi nende nimel töötama. Marcus leiab, et inimene on maapeal mitte tootmiseks e töö tegemiseks, vaid nautimiseks . Inimene soovib järgida oma ihasid ja tunge. Tööd peaks elus vältima. Käsitleb ka teadust. Leiab, et teadus pole kunagi neutraalne, ta on konservatiivne või kritiseeriv. Marcuse hinnangul on inimesel vaja kriitilist teadvust, mis näeks olemasolevad tõsiasjad läbi.

21. pilet
põhilised kõrgema reaalsuse teooriad ( idealism , deism, dualism, materialism, müstitsism)
H. Bergsoni filosoofia ja selle mõju 20. sajandil

Kõrgema reaalsuse küsimus: ’mis on tõeliselt tõeline?’ See on küsimus, mis on üles kerkinud kõikide kultuuride, kõikide ajastute mõtlevates peades. Tüüpiline vastus on olnud see, et viimne tõelisus on tundmatu ja kättesaamatu.
Idealism rõhutab mõistuse rolli. Argument: ’Maailm on minu maailm.’ Idealistid väidavad, et ainult tuntud reaalsus peaks filosoofi huvitama. Tuntud reaalsuse all peetakse silmas ideesid, teadvust ja mõtteprotsesse.
Deism väidab, et Jumal on maailma perfektsena loonud hiljem selle käiku sekkumata.
Dualism rajaneb soovil selgitada reaalsust vastandlikes terminites. Hegel näiteks kasutas teesi, antitees ja sünteesi. Filosoofid märkasid juba varakult vastandumise osatähtsust mõtlemises ja kogemuses, jaatuses ja eituses, heas ja kurjas ning olemises ja mitteolemises.
Materialism näevad ülima reaalsusena konkreetset asja või energiat, sellesse üksiasjalikult süüvimata.
Müstitsism püüab tuvastada subjekti kogu maailmas. Huviorbiidis on eelkõige vahetu kogemus kirjeldamatust e ülimast reaalsusest.
Bergson loob elufilosoofia võideldes evolutsiooniteooriaga. Elu on midagi enamat kui ettekujutus füüsilisest maailmast, mille annab meile mõistus. Mõistus ei vasta elu dünaamilisusele. Bergson võtab kasutusele mõiste ’eluvool’, mille peamiseks tunnuseks on kestvus. Eluvool on oma olemuselt loominguline, säilitades vana ja kandes seda tulevikku. Kestvust saab aga tabada ainult sisemiselt, seda pole võimalik mõõta. Elu kannab eluimpulss (elan vital), mis avaldub kolmes vormis: taimed, loomad, inimesed. Loomi juhib intstinkt, inimesi aga intellekt . Intstinkt on elule lähedamal, loomulikum, aga intellekt suudab iseend kõrvalt vaadata. Intellekt ei suuda aga elu sisemist osa tabada. Bergsoni hinnangul on kahte sorti ühiskondasid: suletud moraali ühiskond (üksikisikule dikteeritakse tema eluhoiakud ette) ja avatud moraali ühiskond (rajaneb vabadusel, armastusel ja eeskujudel). On ka kahte sorti religioone: staatiline religioon, mis on omane suletud moraali ühiskonnale ning dünaamiline religioon, mille eesmärgiks on inimese ühinemine loojaga.
Kuna vahepeal oli toimunud metafüüsika täielik eitamine, tahtis Bergson luua uue metafüüsika.

22. pilet

L.Feuerbachi materialism
Platoni ideede õpetus

Feuerbach oli religioonivastane. Saksamaalt, ateist ja materialist. Hariduselt teoloog – hiljem filosoofia. Hegeli õpilane, hiljem kriitik. „Kellel on teadus, see ei vaja religiooni“ ( Goethe ) – tema õpetuse lähtepunkt. Inimest ei loonud jumal enda näo järgi, vaid inimesed lõid Jumala enda näo järgi. Usk on inimkonna lapseuni ja tuleb asendada inimlikkuse, teaduse ja tsivilisatsiooniga . Universumi kõrgem olend ongi inimene ise. Inimene on oma võimekuse poolest kõikvõimas ja usk vastupidi hoiab inimest tagasi, usk hoiab inimest pimeduses. Usul oma panus moraali – usk andis üksikisiku isekuse asemel taevase iseka olendi (Jumal isekas ) ja see on halb. Kiitis indiviidi isekust. Leiab, et see isekus pole halb, inimene võib saavutada kõrgemaid hüvesid ainult ühiskonnas olles – peab oma isekuse allutama ühiskonnale. Usk, eriti kristlus, ei saa olla mõistusepärane, leiab, et usk on üks inimese võõrandumise ilminguid . Õnnetused ja hädad sunnivad inimesi välja mõtlema unistusi taevast, kus kõik hästi. Mida vaesemad inimesed, seda rikkam on taevariik ja vastupidi. Usk inimese väljamõeldis, kõik, mida inimene idee pinnal mõtleb, on inimese looming. Inimese põhiolemus on tema keha. Meeled, aistingud – meie olemasolu, see on filosoofia eelduseks vms. Usu suhtes kriitiline, aga leiab et kui inimesed lõpuks hakkaks uskuma Jumalasse, siis usuks iseendasse ja kaoks kurjus. Keskendumine ka kehale, aistingutele, mitte ainult hingele (usk), siis tekiks ideaalne ühiskond.
Platoni arvates tuleb eristada tõelist ja mittetõelist olemist. Tõeliselt on olemas vaid see, mis kunagi ei muutu, mis ei teki ega hävi. Meelelises maailmas kogeme me aga pidevalt muutumist, tekkimist ja hävimist. Surm on paratamatu. Maises meelelises maailmas pole midagi püsivat, mistõttu ei saa see olla tõeline maailm. Tõeline on aga ideede maailm. Ideed on muutumatud, neid ei saa hävitada, neid ei teki juurde. Maja võib tulekahjus hävida, ent idee majast ei kao sellega kuhugi. Iidee aga kehastub asjades ja olendites. Inimene elab justkui koopas, nähes seinal ainult varje , mille tekitab koopasuust tulev valgus. Väljaspool koobast asub tõeline olemine e ideede maailm. Ideed jõuavad inimesteni hingedena. Platon pooldas hingederändamise õpetust. Hinged elavad ideede maailmas ning mida vähem on võimalust ideesid vaadelda, seda tõenäolisemaks muutub, et hing siirdub meelelisse maailma ja leiab endale elupaiga mõnes kehas.

23. pilet
XX sajandi filosoofia üldiseloomustus
E. Husserli fenomenoloogia

20. saj tunnuseks on üldine plahvatuslik kasv nii teaduses kui tehnikas. Moodne füüsika Einsteiniga eesotsas purustab senise arusaama füüsilisest maailmast. Tänu Darwini teooriale tekib uus pilt ka inimesest. Filosoofia hakkab rohkem uurima loodusteadusi, nt uuspositivismis muutub oluliseks väidete täpsus ja kontrollitavus, mis on iseloomulik loodusteadustele. Erilise koha saab filosoofias nn teadusteooria e teaduste ülesehituse, osade, meetodite ja tulemuste filosoofiline vaatlus. Metafüüsilised probleemid heidetakse kõrvale, neid peetakse häirivateks. Samuti iseloomustab 20. saj keeleline pööre. Keel muutub filosoofias uurimise objektiks. Esialgu toimub keele analüüs, mille käigus proovitakse kõrvale heita eksitav. Kasutatakse keelt, mis on mõttekas ja korrektne . Hiljem uuritakse tegelikkuses kasutatavat keelt, selles valdkonnas spetsialiseerub Wittgenstein. Lisaks keeleteemadele on oluline ka inimene ja tema suhe maailmaga. Sellest tulenevalt tekib eksistentsialism ja ka fenomenoloogia. 20. saj on väga tugevalt uurimise all ka ühiskond ja kultuur. Nendesse suhtutakse kriitiliselt. Kujunes välja ka elufilosoofia, mis püüdis inimest tagasi tuua elementaarsuse ja lihtsuse juurde. Filosoofiliseks uurimisteemaks kujuneb ka ajalugu. Püütakse seletada ajaloo protsesse ja seda, mis on kauges minevikus toimunud.
Husserl rajab fenomenoloogilise filosoofia, millest saab 20. saj üks mõjukam koolkond. Fenomenoloogia esitab nõude hoiduda filosoofias kõigist rutakatest maailmaseletusviisidest ja analüüsida eelarvamustevabalt kõiki meie teadvuse sisusid. Fenomen e ilming on filosoofias see, mis kogemusele või mõistmisele alati enne igat üksikut kogemust eelneb. Fenomen on see, mis meil juba ees olemas on. Tänu sellele me üldse mõistame midagi. Husserl veendus varakult, et loogikaseadused toimivad sõltumatult meie mõtlemisprotsessidest. Oma õpetajast mõjutatuna leiab Husserl, et meie psüühilised protsessid on alalti millelegi suunatud. See võib olla suunatud nii reaalsetele kui väljamõeldud objektidele. Et leida puhast objekti, millele tegevus suunatud on, tuleb teadmised puhastada ajaloo, kultuuri jms mõjutustest. Sellest tulenevalt on fenomenoloogia keskseks mõisteks teadvuse intensionaalsus e suunitlus objektidele. Kuna me aga mõtleme millegi suunas, peab olema ka subjekt e see, kes mõtleb. Fenomenoloogilise meetodi kaks peamist põhimõtet on hoiduda otsustest, mis käivad objektiivse reaalsuse kohta ning väljuvad puhta e subjektiivse kogemuse piiridest, ja käsitleda tunnetusobjekti mitte reaalse, empiirilise, sotsiaalse ega psühholoogilie olemusena, vaid transendentaalse (transedentaalsus – väljaspool meie kogemust) teadvusena. Husserl jaotas tunnetuse kolmeks: psüühiline akt, psüühilise akti tähendus e noema ning psüühilise akti objekt. Husserli fenomenoloogia püüab tegeleda asjade olemusega, sellega, mis on selle tähendus, mitte niivõrd sellega, kas miski on puhtal kujul olemas. Säärast käsitlust teadusest nimetatakse eidetismiks. Husserl jõuab ka järelduseni, et empiiriline kogemus on piiratud viie meelega, ent meie tunnetus on sellest midagi enamat: tänu teadvuse suunatusele suudame erinevaid aspekte tunnetada terviktajuna. Me suudame tajuda asja omadust terviklikumalt kui ainult viie meele kaudu saadult. Samuti kasutab Husserl mõistet eidos e millegi puhas olemus. Inimene muudab fantaasiaga objektide tunnetust, ent see, mis jääb muutumatuks, ongi selle objekti või nähtuse puhas olemus. On erinevaid maju, kuid neis kõigis on midagi sarnast. See, mis jääb muutumatuks, on objekti olemus. Husserl on üsna palju mõjutatud Platonist ja tema ideedest, ent Husserl ei eita erinevalt Platonist objektide maailma.

24. pilet
Pythagoras

A.Schopenhaueri irratsionalism

Pythagoras peab reaalsuse aluseks tuld, maad, õhku ja vett. Arvudes näeb ta maailma tegelikku olemust ning sellest tulenevalt peab olema kogu maailm matemaatiliselt väljendatav. Tema arvude tähtustamisega võib tuua paralleeli Platoni ja ideede tähtsustamisega. Pythagoras leiab, et asjad pole arvudest tekkinud, ent nendest lähtuvalt moodustatud. Paarisarvud on jagatavad ja seega ebatäiuslikud, piiritlematud. Paaritud arvud aga see-eest pole jagatavad ja on seega lõplikud, täiuslikud. Arv 1 sümboliseerib jumalikku printsiipi , 3 on mehelik arv ja kaks on naiselik. 3+2=5, 5 tähistab abielu. Paarisarvudest on täiuslikem 10. Pythagoras oli esimene, kes nimetas maailma kosmoseks. Ta leidis, et kogu olev koosneb võitlevatest ja vastassuunalistest suurustest, moodustades harmoonia. Maailma keskmes seisab aga tuli, mille ümber liiguvad Maa, Kuu, Päike ja planeedid , mis peegeldavad keskse tule valgust. Pythagoras otsis maailma harmooniat ürgseaduses, muutumatutes arvulistes suhetes. Ta asendab ainelise printsiibi vaimsega. Pythagorase eetika kannab indialikke jooni: hing läbib pika ümbersündide ahela, et saada puhastatud, ta võib sündida ka loomade kehas. Siit ka moraal: ühtki looma ei tohiks tappa ega ohverdada ning liha ei tohiks süüa.
Schopenhaueri igasugune filosoofia tugineb eeldusele, et inimene on mõistuslik olend. Inimesel ka võime teadvustada ja maailmast mõistusepäraselt aru saada, näiteks Hegel ütleb, et mõistusepäraselt võimalik maailmavaimu eesmärki välja uurida. Schopenhauer leiab, et see eeldus on vale – inimese vaim ja mõistus on kõigest pealispind , inimene on oma põhiolemuselt hoopis TAHE. Inimest juhib ja paneb käima elutahe, mis on isekas, omakasupüüdlik, ihne ja rahulolematu. Schopenhauer on inspireeritud nii Platonist, Kantist kui ka hinduismist ja budismist. Inimeses möllav elutahe kontrollib meie mõistust ja aru. ,,See (tahe) on tugev, pime, kes kannab nägijat lombakat.’’ Tahe = tugev pime. Mõistus ei saa ise hakkama (üritab suunata), aga tahe viib ikka nii, nagu tahab. Schopenhauer laob vaikselt vundamenti Nietzche ja Freudi tungide teooriale. Elutahe väljendub selles, kuidas püüdleme toidu, peavarju, kuulsuse ja sugulise armastuse poole, see tahe elab ja veab meid. See, mis inimest saadab , ongi täielikult soov elada. Inimesed arvavad, et neid juhib miski, mida nad näevad. Tõde on see, et meid juhib see, mida me tunneme ehk siis meie vaistud, instinktid, millest me isegi väga teadlikud pole. Väidab, et maailm ongi tahe. See tahe on allutanud kogu maailma, kogu oleva. Näeme seda looduses (nii elus kui eluta), näeme, kuidas elutahe võitleb ka iseendaga – looduses toimuv eluvõitlus (näiteks lõvi versus antiloop ).
Tema teine väide on ,,Maailm on minu kujutlus .’’ Maailm ongi selline, nagu ma seda näen ja ette kujutan, aga see on selline maailm mulle. Tema tunnetusteoorias toimub igasugune tunnetus lihtsal skeemil SUBJEKT (tunnetaja ehk mina) ja OBJEKT (tunnetatav ehk see miski muu). Miski on selline, nagu ta on vastavalt sellele, kuidas mina seda tunnetan. Kõige lähedam viis maailma tajumiseks on läbi meie enda keha. Me kogeme enda keha kahel viisil: keha kui minu kujutlus ja keha kui minu tahe. Kõik meie kehaga seotud väljendused on lihtsalt meie tahte aktid – peamine jõud, mis meid seesmiselt suunab, ongi meie tahe. See tahe ise on tunnetamatu. See pole mitte minu tahe, vaid mõistuseta pime jõud, mis meid suunab. See, mida mina tahan, on tegelikult illusioon – tegelikult see tahe on tahtja. Tahe ei puhka kunagi, püüdleb pidevalt vormi võtmise suunas. Oma erinevates vormides kohtab ta iseennast (on pidevas võitluses iseendaga, sest kõik looduses ja maailmas on selle sama tahe avaldumisvorm). See avaldub madalamates vormides, milleks on keemilised ja füüsilised protsessid (keemilised reaktsioonid). Anorgaanilises looduses on see madalam vorm, orgaanilises looduses avaldub see tahe juba kõrgema võimuna – elujõu ja enesesäilitamise ja soojätkamise instinktina. Inimese juures avaldub see mõistusena. ,,Inimese tahe on nüri, nüristatud tahe.’’ On ainult üks tahe (mitte paljusid) – seda tahet on sama palju ühes umbrohulibles kui tuhandes tiigris – seda on kõikjal võrdselt. Kuna kõikjal on tahe, siis on terve maailm võitlusväli – sünge maailm, kus kõik võitleb kõigega. Lisaks sellele, et see tahe on ebaloogiline, mõttetu ja pime, on ta ka näljane ja riiakas. See tahe on umbes nagu see madu , kes õgib iseenda saba.
Surm on selle tahte üks väljendusi. Kuigi meil on väga tugev elutahe, siis minu tahe elada saab teostuda ainult kellegi teise surmaga ( taimetoidulised pole ka puutumatud, sest isegi krõpsudes jms on tahe). See tahe avaldub ka loodusjõududes. Elus ja surmas kogeme kõik, kui halb on olla looduse osa – oleme haaratud sellesse igavesse lõputusse, õgimisse ja sigimisse. Meie kired ja instinktid ajavad meid mingi rahulduse poole, mida pole kunagi võimalik rahuldada. Arvame, et saadav nauding rahuldab meid, kuid tegelikult on see kätte saadud nauding juba surnud nauding – ootame uut ja paremat. Igasugune rahuldus on nagu kerjusele visatud almus , mis aitab täna toime tulla, et venitada oma viletsust homseni (korraks tore, aga homme jälle jama ). Kui inimene saab oma kannatusest puhkust, tabab teda järgmine häda – igavus. Elu on pidev pendeldamine kannatuse ja igavuse vahel. Kuna inimese mõtlemises kuuluvad kõik kannatused põrgu valdkonda, siis taevasse jääb igavus. Elu on lõputu pettus ja kannatus. See maailm on kõigist võimalikest maailmadest halvim (mis võib olla), sest seda juhivad ahnus , teesklus, kitsarinnalisus. Maailma valitseja on inimene, kes on ainult olend, kes piinab selleks, et piinata, ning valetab. Kristuse ristilöömine ja Sokratese mürgisurm kuuluvad inimese suurimate võimujoonte hulka – reedab ja laseb tappa süütuid. See, mida peame õnneks, on olemuselt negatiivne, sest tunneme selle ära alles siis, kui sellest ilma jääme. Kuigi elu on kannatus, on sellest väljapääs (kuigi lühiajaliselt ja ajutiselt). Selleks on kunst – see tõstab inimese vähemalt hetkeks kõrgemale igapäeva kannatustest. Inimene unustab siis iseenda ning tema ees avaneb teine maailm, kõik muutub kaunimaks, kui tegelikult on. Seal saab inimene vabaks selle tahte püüdlustest – inimene muutub tahtetuks objektiks. Kunstis kaob ka individuaalsus , sest silmale , mis tajub kunsti, on suva, kas ta puudub kerjusele või kuningale . Sügavam vabanemine eeldab seda, et inimene mõistab, et maailm ja tahe on üks ja sama (tat tvam asi). Vabadus on tunnetatud paratamatus. Õnn on illusioon, kannatus seob teda kõigi teiste inimeste ja elusolenditega. Inimene vabanen isiklikest kannatusest. Moraali ainsaks juhtivaks jõuks saabki olla kaastunne .

25. pilet

Epikuurlased
Postmodernism (M. Foucault , I. Derrida , R. Rorty )

Epikuros määras filosoofia ülesandeks aidata inimesel jõuda õnneliku ja häirimatu seisundini ning vabaneda kannatustest. Filosoofia jaguneb kolmeks: eetika (õpetus õnnest, selle tingimustest ja sellest, mis meid takistab õnnelikuks saamast), füüsika (teadus maailma loomulikest alustest ja nende seostest) ja tunnetusteooria e kanoonika (õpetus tõe kriteeriumitest). Kõik need kolm moodustavad ühtse terviku: kanoonika on füüsika eelduseks ja füüsika omakorda eetika eelduseks. Füüsika õpetab, millised jõud maailmas valitsevad ning milline on inimese koht maailmas. Ilma selleta ei oleks eetika mõeldav. Selleks et maailma õigesti tunnetada, on tarvis teadmisi tunnetuse seaduspärasusest e kanoonikast.

Tunnetusteooria puhul väidab Epikuros, et ei ole ühtegi teadmist, mis ei tugineks meelelisele kaemusele. Füüsika puhul arendas Epikuros edasi Demokritese atomistlikku õpetust. Epikoros seletas aatomite liikumist neile omase raskusega. Lisaks leiab ta, et aatomitel on kindel trajektoor (avaldub paratamatusena), ent nad võivad sellest kõrvale kalduda (avaldub juhuslikkusena). Epikuros rõhutas ka, et surmal pole inimesega mitte midagi pistmist – surma inimene ei taju. Eetika eesmärgiks seadis Epikuros küsimuse, kuidas kõrvaldada valu ja ebameeldivused. Õnn ja nauding on see, mis kingib hingerahu. Et olla õnnelik, tuleb teada, millest hoiduda ja mille poole püüelda. Naudingute all peab ta silmas olekut, mil kehal pole kannatusi ning mil valitseb hingerahu. Eristab kolmesugust naudingut: loomulik ja hädavajalik, nt janu, loomulik ja mitte hädavajalik, nt suguline armastus, ja ebaloomulik ning mitte hädavajalik nauding, nt kuulsus ja au. Lisaks rõhutab ta, et hinge kannatused on halvemad kui keha kannatused. Keha kannatab üksnes oleviku pärast, hing aga nii oleviku, mineviku kui tuleviku pärast. Väga kõrgelt hindab Epikuros sõprust. Inimene on oma valikutes vaba, ta otsustab ise, millist teed pidi minna. Filosoofa peab aga näitama teed õnneliku elu suunas.
Postmoderne filosoofia ründab pidevalt modernismi eeldusi . Nad juhivad halvustavat tähelepanu kahekeelsusele, mis on olemuslikult peidetud modernsesse eeldusesse.
Foucaulti on kutsutud Nietzsche kõige andunumaks järgijaks. Ta oli väsimatu valgustusaja maailmavaate kriitik. Foucault ei ole iseseisva mina ega reaalsuse otsingutel, vaid keskendub tekstide tõlgendamisele. Sellest tulenevalt hindab filosoof kõrgelt keerulisust. Ta proovib mõista, kuidas tekivad erinevad arusaamad, mille ümber nad kujunevad, kuidas neid kasutatakse ning millist mõju nad kultuurile avaldavad. Foucault jõuab ka järeldusele, et tõde on vaid funktsioon, mis on seotud võimusüsteemidega. Sellest tulenevalt proovib filosoof leida n-ö relva, mis võimaldaks inimesel seista väljaspool seda moonutatud tõetaotlust. Ta otsekui ründaks kehtivat korda, ent ta ei ole motiveeritud soovist asendada see teistsuguse korraga – ta ei paku välja visioone parema ühiskonnakorra tarvis. Ent ta esitab korrale väljakutse. Foucault analüüsib ka ajalugu, proovides avada inimeste silmi oleviku reaalsusele.
Derrida peamine mure on see, et filosoofia ülesanne tundub olevat kohtumõistmine teiste kirjanduslike eneseväljenduste üle. Sellest tulenevalt hakkab ta uurima keele loomust ning selle suhet maailmaga. Ta leiab, et kui inimene räägib, kaob see maailmast kiiresti, ent inimene tunneb oma kõnega vahetut sidet. Kuigi kirjutamise puhul jääb meie väljendus maailmasse püsima, ei ole meil kirjutisega vahetut kontakti. Seega on kirjutised sõltumatumad. Ta tuletab mõiste logotsentrism e sõnakesksus. Senised filosoofid on veendunud, et keel on võimeline esindama reaalsust. Derrida vastandub sellele. Derrida väidab, et üheselt mõistetav objektiivsus on üksnes illusioon. Derrida ei proovi luua midagi uut vanale alusele, tema eesmärk on vabastada lääne traditsioon logotsentristlikust eksiarvamusest. Derrida rõhutab, et pole olemas vastavust keele ja välise maailma vahel.
Rorty on samuti traditsioonilise ning analüütilise filosoofia suhtes kriitiline. Ta püüab demonstreerida, et seal, kus on nähtud probleeme, neid tegelikult polegi. Igasugune suurte teooriate loomine on asjatu ning inimene tuleks ravida terveks metafüüsilistest luuludest. Filosoofia on oma olemuselt kirjandusžanr, mille tegelasteks on ideed. Ta leiab, et inimene on kui loom, kel on teatud organid ja võimed. Tõeks nimetab ta seda, mis vastab meie ajastu normidele, või seda, mida meie kultuurikaaslased tõeks peavad.

26. pilet
Uusplatonism (Plotinos, Dionysios Areopagitast) ja selle mõju
20. sajandi ajaloofilosoofilised suunad ( Spengler , Teilhard de Chardin , A. Toinby)

Koos kristluse tõusuga ja sellega võideldes tõuseb antiikaja filosoofiline mõte veel kord ulatusliku süsteemini, uusplatonismini. Pöördutakse tagasi Platoni pärandi juurde, lisanduvad ka aristotelismi ja stoitsismi mõjud. Uusplatonismil oli väga suur mõju kristlusele. See sündis paganluse kaitseks.
Plotionos näeb end kui ustavat Platoni õpetuse järgijat ja seletajat. Leiab, et ideaalne olemine moodustab kolm hypostaasi: hen e üks, nous e maailmatõus ja maailmahing.
Hen on esimene, igavene ja kõrgeim, mis seisab väljaspool vastuolusid. Ei puutu kokku mateeriaga. Leidsid , et see kõrgeim olev justkui voolas üle ning tema üleküllus lõi millegi teise, millest sai alguse maailm.
Nous e vaim on Platoni ideede igavene sfäär e kõrgeim olev.
Maailmahing on vaimu jäljend e psüühiline maailm. Hing seob vaimse ja ainelise. Maailmahing sisaldab üksikhingi ning sidudes end mateeriaga, loovad nad ainelise maailma kehad. Mateeria on aga Plotinosele mitteolev, vormitu ja korrastamatu, see on lausa vastik (’Ma häbenen, et mul on keha’). Inimese kõrgeim eesmärk seisneb selles, et ta hing jumaliku allikaga taas ühineks. Otsitakse ainelisest maailmast väljapääsu. Peab toimuma puhastus, mille ajendiks on armastus ürgalge vastu. Ekstaas on oleks, mil saadakse üheks jumaliku valgusega. Ekstaasis kaob objkti ja subjekti vastuolu, sel hetkel sünnib tõde. Loodus on Plotinose jaoks jumaluse madalaim emanatsioon e teke.
Dionysios toob uusplatonismi müstilise joone. Ta pakub välja kolm viisi Jumala tunnetamiseks: via positiva (jaatav hoiak, nimetatakse Jumala positiivseid omadus, nagu igavene, kordumatu), via negativa (eitav, eitab loodud asjade võrdlust Jumalaga, võrdlused on kohatud) ja via symbolica (müstiline, iga võrdlus on sümboolse tähendusega). Iga aste viib Jumalale lähedamale ning müstilise elamuse teel jõutakse kõrgaimale astmele .
Uusplatonismi järelkajad ulatusid Rooma impeeriumi idaossa, kus kõneldi kreeka keelt. Uusplatonismi mõjusid ilmneb paljude kristlike mõtlejate loomingus, nt Augustinuse. Ent radikaalsemaid uusplatonismi pooldajaid ei soositud, neid kiusati taga.
Spengleri ajaloofilosoofia eristub täielikult Hegeli filosoofiast. Spengler väitis, et on olemas ainult erinevate kultuuride ajalugu. Iga kultuur läbib kolm faasi: sünd, õitseng ja surm. Kultuure on erinevaid, ent kõik kultuurid ei eksisteeri samal ajal. Seitse kultuuri on need faasid juba läbinud: Mesopotaamia , antiikkultuur, Hiina, India, maajad , Egiptus, Araabia . Lääne-Euroopa on jõudnud viimasesse faasi. Kultuur on samasugune elusorganism nagu taimed või loomad. Tavaliseski elus me kirjeldame mingi asja sündi, õitsengut, eeldades, et see ei kesta igavesti. Kultuuride puhul on inimestel aga tundmus , et need on igavesed , kuigi ajalugu väidab vastupidist. Samuti väidab ta, et ei ole suuri ajalooetappe, nagu vanaaeg, keskaeg , uusaeg, vaid on kindlad kultuurid. Kultuuriorganismi elu juhib saatus, mille tähendust me võime üksnes intuitiivselt tajuda. Kultuuride erinevused on tingitud kultuuri hingest. Igas kultuuris näeb inimene maailma erinevalt. Näiteks eestlased räägivad kommunismist teistlaadselt kui bulgaarlased . Iga kultuuri tõde on ainult selle kultuuri tõde. Ei ole üldkehtivaid tõdesid. Staadiumi, mil algab surm, nimetab Spengler tsivilistasiooniks. Tsivilisatsiooniga on tegemist juhul, kui üldised hoiakud on suunatud välimistele, materiaalsetele väärtustele. Iga kultuuri kestvus on ligikaudu 1000 aastat, tsivilisatsioon moodustab sellest 200-300 aastat.
Chardini õpetuse keskmeks on inimese ja ühiskonna areng. Ta visandab maailma evolutsioonilise tervikpildi. Evolutsiooni kulgemine lähtub kosmose sügavusest alfa, liikudes pidevalt edasi ja ülespoole. Toimub pidev areng. Staadiumid: kosmogenees e universumi teke, biogenees e elu teke, noogenees e inimese teke ja omega e müstiline punkt, kuhu areng jõuab (Jumal). Evolutsioon lõppeb kristogeneesis e Kristuse tekkega. Ta leiab, et arengu peamiseks tunnuseks on mateeria kasvava kompleksuse seadus. Pidevalt toimuvad hüppelised uute omaduste tekked. Sellised arengud on kantud sisemisest vaimsest energiast. Ta usub, et inimene on hea, ühiskond areneb madalamast kõrgemale. Tema hinnangul jõuame lõpuks totaalse globaliseerunud maailmani. Vaatamata oma ajastu pessimismile, on Chardin väga positiivse meelestatusega. Ta on elu jaataja. Usub ka seda, et tehnoloogia tulemusena sünnib terve rida uusi organisme e neovitaale.
Toinby näeb, et ajalugu on vaimne hingeline struktuur, mida saab kirjeldada üksnes mõistetes. Ta pooldab tsüklilist arengut, ajalugu on küll erinevate kultuuride arengulugu, ent kultuurid mõjutavad üksteist. Arengu aluseks on situatsioonid, milles tekivad väljakutsed. Selleks, et mingi kultuur tõuseks, on vaja, et kellestki juhtivast tuleneks loominguline elan e impulss. Tema kriitikateravik on suunatud tehnika tõusule. Leiab, et sellega hävineb inimese hing, nt relvatööstus. Iga kultuuri aluseks on jumalik plaan või religioosne sisu. Kultuurid täidavadki religiooni eesmärke. Religioonidest kõrgeim on kristlus. Eristab kahtesugust kultuuri: takistatud (kastidesse, rühmadesse jaotus) ja kasvavad (materiaalsusest vabanemine, sisemiste väärtuse hindamine) kultuurid. Kultuurid hävivad, kui see juhtiv vähemus, kellest tuli ka elan, kaotab oma loomingulise võime, kuid samas säilitab võimu. Langus saab alguse, kui hakatakse liigselt arendama tehnilist ja sõjalist poolt.
27. pilet
Marksism (K. Marx )
Simone de Beauvoir ja feministlik filosoofia
Marx annab materialismile uue sisu. Inimese olemist ei määra mitte inimese teadvus, vaid hoopis nende ühiskondlik olemine määrab nende teadvuse. Teisisõnu, see, kes me oleme, sõltub sellest, millisesse ühiskondlikku klassi me hierarhias kuulume. Materiaalse maailma tähtsamad väljendused on ühiskondlikud ja majanduslikud. Mõiste ’tootmine’ e töö tegemine saavutab olulise tähtsuse. Leiab, et enamiku protsesside aluseks ongi tootmine. Muutes tootmisvahendeid, kaasnevad muudatused ühiskondlikes suhetes. Inimesed ongi sellest tulenevalt ühiskondlikud produktid. Ühiskond jaguneb klassidesse. Filosoofia, teadus ja kultuur teenivad alati valitseva klassi huve ning valitsev klass on ühiskonna vaimne jõud. Marx hülgab käsitluse, et on olemas inimese sise- ja välismaailm. Inimene on lihtsalt osa loodusest ning tema puhtus ja inimlikkus väljendub töös. Inimene hakkab võõranduma, kui talt töövili ära võetakse. Klassid aga tekkisid põhjusel, et hakati tootma rohkem, kui oli vaja. Inimene võib saada ehedaks ainult klassideta ühiskonnas – kommunistlik ideaal -, sest see ei piira inimest. Marx võtab täielikult üle Darwini olelusvõitluse ideed, ent inimühiskonna arengu määravad majanduslikud ja ühiskondlikud seadused, millest tähelepanuväärseim on tootmisviis . Kogu ajalugu on klassivõitlus, ajaloolised perioodid: ürg-kommunism (ideaalne ühiskond), orjanduslik kord, feodaalkord , kapitalism, sotsialism , kommunism. Üks periood on viinud teiseni ja lõpuks jõutakse algsesse seisundisse tagasi. Ideaalsesse ühiskonnakorda e kommunismi jõutakse hetkel, mil klassivõitlus on ületatud.
De Beauvoir kuulub eksistentsialistide hulka ning on feminismi ema, peateos ,,Teine sugupool .’’ Raamat kirjeldab väga üksikasjalikult naiste olukorda ja rolli läbi ajaloo, teos tõi enda kaasa väga suure protestilaine. ,,Teine sugupool’’ kuulub ka feministide ühe alusseisukoha hulka, kuigi ega nad ei ole seal ka kõigega nõus. Beauvoir ütleb, et naine on alati olnud allutatud ning vabadus, loovus ega elu ei ole talle olnud samaväärselt kättesaadavad nagu mehele. Naistel on ajaloos olnud väga palju keelde, mh varandusega seotud keelde, ei tohi omada kinnisvara või mõne alaga tegeleda. Naise allasurumisest on veel olulisem see, milline on kujutlus naisest – mida naise all mõeldakse. Kas sünnitamine on loomulik protsess, kas naine on nõrgem (nii vaimselt kui füüsiliselt) kui mees jne. Ajalooliselt need müüd ja loodid tugevaks muutunud, naisi peetakse nõrgemaks. See illusoorne ettekujutus naisest on läbi ajaloo tuhanded naised aheldanud ning naine on alati olnud mehe suhtes teine, samuti ka lapse suhtes teine. Algus juba sealt, et Jumal loob esimesena mehe. Naise identiteet tuleb läbi mehe, naisel ei ole isegi enda nime – alguses kannab isa nime ja pärast võtab oma mehe nime. Naine on nagu varandus, mis kuulub meeste liigutatud vallasvara hulka. Abielueelsed ja- aegsed suhted võivad olla keelatud võib-olla hoopis seetõttu, et mitte rikkuda mehe potentsiaalset vara.
Naine = objekt. See tuleb välja kas või reklaamides , kus naise abil saab kõike müüa. Naine on alati passiivne, mees aktiivne (yin ja yang). Naine aheldatud selle ettekujutuse külge ning talle tehtud takistusi, et saaks esiplaanile tõusta ja end tõestada. Müüt naise kohta see, et naine kodune, ei tegutse avalikult ega kultuuris – tegutseb pereelus ennastohverdava emana või armuelus abikaasa või hoorana, näiteks Maupessanti novell ,,Rasvarull.’’
Naise roll ongi olla kui teine (nii mehe kui lapse suhtes), naine kui objekt, kuulaja , on tagaplaanil jne. Beauvoir ütleb, et müüdid on naiste kohta ajaloos muutunud isetäituvateks ennustusteks. Naisi kasvatatakse neid nende müütide vaimud koduperenaisteks – tekib see, et ongi naisele loomupärane omadus. Müüdid seovad meid ja suunavad meie mõtlemist, kuid tegelikult peaks inimese põhiolemus olema VABADUS – ka naise kui inimese omaduseks peab olema vabadus.
Toetub Sartre’le – inimese mina ei saa ära määrata, inimene ise valib seda. Muidu on naine seotud ebatõelise olemusega, naised on tehtud võõraks oma tõelisest olemusest. Samas ,,Käsitlus naisest on ainult käsitlus, mida saab muuta.’’ Kuigi ajaloos selline seisukoht, ei tähenda see, et peaks nii olema – käsitlusust saab muuta. Algab peale nii, et teadvustame neid müüte ja seeläbi saab neist vananeda. ,, Naiseks ei sünnita, vaid saadakse.’’ – naiseks kui koduperenaiseks. Samuti läheb Beauvoir läheb ka emarolli kallale ning ütleb, et ka see allutab naist. Samas ei seo ainult emaroll, vaid kogu bioloogiline instrument, mille abil naine emaks saab. ,,Liik on juba naise orjastanud.’’ Beauvoir ütleb, et ka naise enda keha on tema vastu (päevad, raseduse ajal hormoonid möllavad, sünnitus jube jne). Naise ja mehe kehad seega erinevad – naise keha on naise jaoks võõras, aga mees kontrollib oma keha (pole rasedust jne). Ütleb, et emaksaamine võib olla lahe kogemus jne, aga see pole mingi loovuse vorm. Naise keha ei ole vahend enda jaoks, vaid võõrale (lapsele). Beauvoir valis ka ise lapsetuse ja ei abiellunud, samas oli mitmes pikaajalises suhtes, näiteks Sartre’ga.
Lisaks konservatiividele tekitas pahameele ka feministide seas, sest kritiseeris naise keha – feministide jaoks aga naise keha ülitähtis ja lausa ülim. Uusfeministid heidavadki selle Beauvoiri seisukoha kõrvale, sest leiavad, et mehe seksuaalsus sissetungiv ja vallutav – seetõttu ei saa mehelike sõnadega elu kirjeldada. Usuvad, et oleks vaja unikaalset naistekeelt, sest naiste bioloogiline olemus avab täiesti uue ja kõrgema olemuse – on privileeg sündida naisena , k.a naise kehas. Bioloogiliselt tegelt ka kõik lootena tüdrukud, alles hiljem arenevad osal loodetel meessugutunnused.