Filosoofia gümnaasiumile (0)

1. pilet
Filosoofia ajaloo põhiperioodid, nende põhijooned
S. Kierkegaard 19. sajandi irratsionalismi esindaja ja eksistentsialismi eelkäija

Antiikkreeka filosoofia - küsimus maailma algest ja algseadusest ning kõiki ühendavast alusest, olemuslikud küsimused, tõe ning tõelise tunnetuse otsimine inimese loomuse uurimine ning eetiliste põhimõtete kujundamine, isikliku õnne otsimine. On omakorda eelsokraatiline periood, klassikaline periood, hellenistlik periood.
Keskaja filosoofiat iseloomustab kristluse ja filosoofia tihe side, tollased filosoofid olid enamjaolt vaimulikud . Põhiteemaks on usu ja teadmiste vahekord. Jaguneb: patristiline periood (proovitakse antiikfilosoofia abiga üles ehitada kristlik õpetus), skolastika (küsimustele hakatakse lähenema ratsionaalselt).
Renessanssile saab omaseks eksperimenteerimine. Renessanssi ajal tehti rida leiutisi, avastusi, mis mõjutas oluliselt ka filosoofiat. Uuritakse tõelisust (tajutavat, hoomatavat), humanistlikud ideed.
Uusaja filosoofiale on omased valgustuslikud ideed, mida iseloomustab usk mõistusesse ja mõtleva indiviidi võimesse iseennast juhtida. Ülistatakse vabadust ja kõigile küsimustele mõistusepärase lahenduse leidmist. Liigub kahes suunas: ratsionalism (tõelust on võimalik hoomata mõtlemise printsiipidest lähtudes) ning empirism (tunnetuse alusena nähakse meelelist kogemust).
20. sajandi filosoofia tunnuseks on teadmiste kasv tehnikas ja teaduses . Tekib uuspositivistlik maailmapilt (suur seotus teadusega), keelefilosoofia , eksistentsialism , hermeneutika .
Kierkegaardi tähelepanuväärsemate teoste hulka kuulub „Elutee staadiumid“, milles ta küsib mis on inimese puhas olemine. Inimese elu teostub tema hinnangul kolmel tasandil:
esteetiline tasand e elu vastavalt meeleolule. Sel tasandil ei taju inimene, et tal on kohustused, ta elab käesolevas hetkes. Elab nõnda hetkeni, mil jõuab kriisi, kus ta peab aru saama, et nii elada ei saa ning tuleb seda kahetseda.
eetiline tasand: sinna ei saa jõuda põgenemise teel, toimuma peab hüpe e inimene peab jõudma otsusele, et ta läheb järgmisele tasandile . Sel tasandil inimene tahab vastutada. Selle tasandi puhul on kriisiks kahtlus , mida on kolme liiki: kas me oleme isiksused?; kas on midagi igavest? kas maine on lõplik?; meeleheide (elus pole midagi kindlat), millele tuleb vastu hakata, et teha järjekordne hüpe. Tuleb sooritada hüpe, aga mitte kuhugi kindlasse, vaid veel suuremasse ebakindlusesse.
Religioosne tasandi puhul toob Kierkegaard Abrahami näite (Abrahamil kästi ohverdada poeg ning mees kuuleka mehena siirdub seda ka tegema, ent temas oli irratsionaalne teadmine, et Jumal ei lase tema pojal surra, see on rohkem kui lootus – see on usk). Selles staadiumis justkui sureb vana inimene ning sünnib uus. Üksnes sellel tasandil saab inimene olla vaba, kuigi see on suur ebakindlus ja teadmatus , kuid see on elu omadus. Kui inimene Jumalat usaldab, siis ta on võimeline kõigest välja tulema .
Kierkegaard järeldab elustaadiumitest seda, et inimese elu Jumalaga võimaldab inimesel igas situatsioonis valida vabaduse tee. Kui langetada keeruline otsus Jumala usus, siis see pole raske. Sellest võib tulla midagi head, isegi kui esmapilgul see nii ei tundu. Samuti ütleb Kierkegaard, et me ei saa põgeneda minevikku , vaid peame elama olevikus, sest minevik ei kaitse meid oleviku eest. Inimene ei peaks küsima, mida saab teha riik või kirik . Ta ütleb, et me peaksime küsima, mida mina ise saan ette võtta. Kierkegaard näeb elu kui võimalust, kui kingitust.
Kierkegaardi kirjutistes domineerivad kaks mõistet: hirm ja hüpe. Hirm võib meie ellu tulla äkitselt, näiteks ehmatusena, ent see võib olla meis ka pidevalt. Sel juhul on inimene meeleheitel. Samas tõestab hirm, et me oleme määratud millegi kõrgema jaoks. Hirmu puhul lõikuvad inimeses kaks maailma (Jumal ja loom). Mõtleva inimese jaoks on kõige hullem elada pingeseisundis (ootamine ja teadmatus, hirm), mistõttu peab inimene olema valmis hüppeks. Hüpe on äkiline üleminek ühest seisundist teise.
Kierkegaardi panus seisneb selles, et ta ei vaatle inimest kui süsteemi, masinavärki, vaid tema arvates on inimene eelkõige see, mida ta usub. Ta tähtustab üksikisikut ja seda ka religioosses mõttes. Kierkegaardi jaoks ei ole oluline suur kogudus , vaid iga üksikisik selles koguduses.

2. pilet
G. W. Hegeli filosoofia
Uusparempoolsed ja lääne demokraatia kriitika (A. Benoit)

Hegeli teoseid peetakse väga raskeks lugemiseks, on öeldud, et need on n-ö ’mitte- arusaamise ’ meistriteosed. Hegel käsitleb dialektikat (tees, antitees ja süntees) ja seda võrreldes teistega iseäranis süviti. Kui näiteks Fichte käsitles sünteesi nõnda, et vastuolu kadus ning mõlemad vastandid said osaliselt piiratud, siis Hegel leiab, et need ületatakse täielikult imelises kolmekordses mõttes. Toimub kolmes tähenduses: kõrvaldatus (seadus ületatakse), hoitus (midagi pannakse kõrvale, hoitakse millegi jaoks alles), esiletõstetus (enam ei nähta teesi ja antiteesi esiletõstetud vastanditena). Näiteks tees on absolutism, antitees (teesi vastand ) on revolutsioon . Selle tulemusena ei jää kumbki püsima, need ületatakse täielikult ning tekib vabariik või midagi sarnast. Süntees ei ole tees ega antitees, vaid midagi vahepealset.
Hegeli filosoofias muutub keskseks mõisteks absoluutne vaim, mille eneseväljenduseks on kogu maailma protsess ning kogu maailmas toimuv on absoluutse vaimu eneseväljendus. Vastavalt dialektika põhimõtetele toimub see kolmes astmes: Loogika – loogika all peetakse tavaliselt silmas filosoofia osa, mis tegeleb mõtlemise ja selle seaduspärasusega, ent Hegel leiab, et see on midagi enamat . Mõisted, loogilised printsiibid ja kategooriad ei ole mõtlemise saadused , vaid selle loomulikud osad. Eriti põhjalikult analüüsib Hegel mõistet ’olemine’ e kõige üldisem, kuid tühjem mõiste. Üldine, kuna ükskõik, kuhu vaatame, näeme olemist. Samas ei ole see absoluutne olemine. On nii konkreetne olemine, mis kuulub mingi määratluse alla (nt mingi ese on määratud ajas, ruumis jne), kui ka üldine olemine e puhas olemine, mis on määratlusest vaba. See teeb üldisest olemisest eimiski, see on lihtsalt üldine mõiste. Hegel peab väärtusetuks mõtlemist, mis on loogiline ja teaduslik, võtmata arvesse vastuolusid ning proovimata neist leida sünteesi, mis pole loogiline. Mõtlemine pole staatiline (nt inimene mõtleb enda jaoks millegi selgeks ning nüüdsest see ongi nii).
Loodusfilosoofia – Hegel ei ole loodusest vaimustuses, ta peab seda osaks süsteemist ning leiab, et see on teisitiolemise valdkond ehk teatud vastand iseeneses olemisele. Leiab, et ei ole määratletud aja ja ruumiga. Näiteks asjad asuvad konkreetses ajas ja ruumis, ent loodus mitte. Suvaline punkt ruumis ei ole kuidagi erilisem kui mõni teine punkt ruumis. Ruumi punkt võib muutuda aktuaalseks juhul, kui ta on kontaktis mingite teiste ruumipunktidega. Füüsikalised protsessid, taimed pole ka niisama aktuaalsed ega olulised, ent asetades nad kuhugi, võivad selleks muutuda (nt puu, mis on lagedas kõrbes).
Vaimufilosoofia – Vaimuriik on jagatud kolmeks: subjektiivne vaim (madalaim aste, puudutab üksikisikut ja tema elu, kuna inimene kuulub ka looduse juurde, ei ole üksikisik oluline), objektiivne vaim (Hegel peab eelkõige silmas eetikat, subjektiivset vaimu, mis on kehastununud mingis inimkehas, astub kõrgemasse valdkonda e objetiivsesse korda, näiteks ühiskonda, perekonda), absoluutne vaim (kõrgeim aste, jaguneb omakorda kolmeks: kunst , mille puhul subjekt ja objekt ilmnevad harmoonias, kunst seisab meelelise ja mõttelise vahel; religiooni puhul on peamine idee, et religioonil pole inimest vaja, ent inimesel on religiooni vaja; filosoofia asetab kunstis vaadeldu ja religioonis kujutletu puhtasse vormi.
Hegel käsitleb ka ajalugu süviti. Oluline pole see, kas inimene on isiklikul tasandil moraalne , ent moraalsus väljendub selles, kuidas ta on väljaspool (ühiskond, perekond). Seega ei ole üksikisikul mingit tähtsust, ent toimib maailma vaim. Näiteks ajaloo suurisikud ei olnud sellised oma isikuomaduste pärast, vaid see tulenes maailma vaimust , mis realiseeris oma eesmärke nende kaudu. On olemas ajalooline paratamatus , mis inimest mõjutab, inimene ei vormi ajalugu.
Hegeli mõju on kõige suurem just ajaloofilosoofias. Kui tundub, et miski on absurdne või ebaaus, siis tegelikult on see ajalooliselt väga mõistlik – see on paratamatu. Tema ideedest saavad tõuke marksism ja eksistentsialism.
Konservatismi alguseks peetakse perioodi pärast Suurt Prantsuse Revolutsiooni, tähelepanuväärsemaks teoseks Burke’i „Prantsuse revolutsiooni peegeldusi“. Tema põhiidee: ajalugu ei ole spekulatiivsete targutuste tulemus vaid traditsioonide, ettekuulutuste, moraalsete veendumuste ja tavade kogum. Prantsuse valgustajaile heideti ette ükskõiksust kommete ja religiooni suhtes, millel tegelikult rajaneb inimlik kõlblus. Burke toob välja, et inimene sünnib ebavõrdsena. Teiseks eeskujuks peetakse Tosqueville’d, kes avaldab arvamust, et USA valitsev võrdsuse põhimõte viib ühiskonna ühiskonna struktuuride ühtlustumisele. Enamik uusparempoolsete ettevõtmisi on seotud Alain de Benoit nimega. Kesksel kohal on tema jaoks kultuur, mis on praktiliste teadmise, filosoofiliste ja kõlbeliste väärtuste kogum. Inimest vaatleb kui ajaloolist olevust, kelle ajaloolisuse on paika pannud kultuur. Kritiseeritakse vaatevinklit, et kõik peab olema võrde ja ühtne üksikisikust lähtudes. Leiavad, et kuna inimõiguse ideoloogia tõstab abstraktse üksikisiku õigused üle konkreetse kuuluvuse (nt rahvuslik, kultuuriline kuuluvus), kustutatakse oleviku nimel minevik ja suhe oma kultuuri. Samuti on see igasuguse distsipliini hävitamine, sest kuuluvus tähendab alati distsipliini ja kohustusi. Parempoolsed on vastumeelsed revolutsiooni ning ühiskondlike ümberkorralduste suhtes, rõhutavad, et inimesed on pärilikult erinevate intellektuaalsete võimetega. Pooldavad majanduselu vaba konkurentsi. Vaenlaseks on kuulutatud ideoloogilised liikumised ja fenomenid, mis seostuvad moodsa universumiga, liikumised nagu poliitiline liberalism , sotsiaaldemokraatia, multikultuurne ühiskond, euro-amerikanism. Eesmärgiks on rassiliselt puhas ’indoeurooplaste’ ühiskond, mille hierarhiline struktuur vastaks plaatonlikule mustrile ’vahid, preestrid, sõdurid, produtseerijad’.

3. pilet
Antiikfilosoofia põhiperioodid ja probleemid
F. Nietzsche irratsionalism, inimesekäsitlus ja mõju

Antiikfilosoofia jaguneb epohhideks: eelsokraatiline, klassikaline, hellenistlik ja uusplatonistlik periood. Ka nendel epohhidel eristuvad perioodid ning koolkonnad.
Eelsokraatilise epohhi hulka kuuluvad: Mileetose koolkond, mida ühendab küsimus – mis oli kõige alguses? (esindajatest Thales , Pythagoras ); Eelea koolkond, mis pööras eelkõige tähelepanu tõe ning tõelisuse otsingutele ( Parmenides , Herakleitos ); Sofistid , keda ei huvita mitte niivõrd tõde, vaid praktilisus , nad on skeptilised meelelise taju suhtes (Protagoras, Gorgias).
Klassikalise perioodi suurmõtlejad: Sokrates , kes pühendus üksikisu uurimisele, leidis, et kõigel on oma eesmärk, oma mõte ja et tõde on siiski olemas; Platon , kes vaatleb maailma kui kaht dimensiooni: puhtad mõtted & nähtav maailm (on olemas eraldi puhaste ideede sfäär); Aristoteles , kes uurib esimesena olemise lähteprintsiipe ja algpõhjuseid.
Hellenistliku perioodi hulka kuuluvad: stoikud , kes ülistasid looduspärast e mõistusepärast elulaadi; küünikud, kes pidasid tõelist tunnetust võimatuks, kahtlevad kõiges; epikuurlased , kes soovivad jõuda õnneliku ning häirimatu seisundini, vabastades hinge kannatustest.
Uusplatonistliku (nt Plotinos ) maailmakäsitlus algab ühest lättest, millest voolavad välja järgmised astmed . Subjekti ning objekti uurimine, kõrvutamine.
Nietzsche hakkab vastandama kahte ellusuhtumist: dionüüslik (loomulik, kirgedele ja instinktidele alluv) ja apolliline (õilis, tasakaalukas, harmooniline). Leiab, et Kanti teooriatega on dionüüslik ajastu lõplikult kadunud. Lisaks leiab ta, et kätte on jõudnud ajastu, mille peamine tunnus on see, et Jumal on surnud. Jumal on see, mis inimest piirab ja selle tõttu aheldab inimene end keskpärasuse külge. Nietzsche maailmavaade toetub eksitusele ja ettekujutusele. Ta eitab reaalsust, ta on pigem suunatud tegevusele. Teadmisele ei tohi anda suurt tähtsust, kuna see ei pruugi meid välja viia parima tegevuseni. Teadmine on tegelikkuses üksnes uskumine , ent kasulikkus ei ole seotud tõega. Nietzsche leiab ka, et me ei saa kunagi teada, mis maailm on, sest meile polegi seda vaja teada. Kõik on tõlgendus ja see sõlbtub rakendusest. Inimene haarabki maailma tõlgenduste kaudu. Inimene võib maailma muuta ja moonutada, teisiti tõlgendada. Inimestes on tendents öelda seda, mis on kasulik või mis vähemasti tundub õige.
Usk Jumalasse andis inimesele kindlustunde, lohutuse. Ent nüüd see osa, mis oli reserveeritud Jumalale , vabaneb inimesele. Inimene saab lõpuks ise olla universumi kangelane. Kuna enne oli mass harjunud Jumala tõega, siis nüüd tekib küsimus, kelle tõe poole pöörduda, kelle tõde jääb peale. Suur osa inimesi ei taha midagi määrata, vaid tahavad, et seda tehtaks nende eest. Üliinimene (übermensch) on aga see, kel on kõige rohkem loomujõudu ja tahet ellu viia oma vaadet. Übermensch hakkab looma enda tegelikkust ning seda, mis on väärtuslik. Pärast Jumala surma kerkib esile tugevama õigus e olelusvõitlus. Inimeses hakkab tööle vajadus kuuletuda – sellised inimesed on karjainimesed, keda valitseb karja- e orjamoraal. Nietzsche peab ennast väärtuste ümberkujundajaks ning ta sunnib inimesi küsima, kas väärtused ja küsimused, mida eurooplased järgivad (peamiselt kristlikud väärtused), on ka tõeliselt väärtuslikud. Leiab, et kristluse ja demokraatia pahe on see, et ta teeb nõrkustest voorused (nt alandlikkus, leplikkus). Karjamoraali asemel on vaja isandamoraali, mis on iseseisev, sõltumatu, uhke indiviidi jõud, mis allutab teised oma nägemusele.
Nietzsche on 20. sajandi Euroopa mõtlemist oluliselt mõjutanud. Ta kritiseerib silmakirjalikkust, mistõttu pidi kristlus hakkama end korrigeerima. Kristlus muutus indiviidikesksemaks. Nietzsche inspireeris ka natse, sataniste jt, ent ta ise ei kuulunud nende hulka. Arvas , et ei ole olemas ühte tõde ega terviknägemust.

4. pilet
Kreeka loodusfilosoofia ja arhee küsimus
L. Wittgenstein

Arhee on asjade algus. Esimest korda kasutas seda mõistet Joonia koolkond. Loodusfilosoofia põhiprobleemiks kujuneb maailma ühtsuse ning loodusnähtuste mitmekesisuse vastuolu. Filosoofid soovisid leida algainet – seda, millest kujunes terviklik, keeruline loodus. Thales ütleb, et arheeks on vesi, sest seda on lihtne ruumi ümber paigutada. Anaximandros leiab, et arhee asub väljaspool meie kogemust. Selleks on apeiron e mateeria ilma igasuguste meeleliste omadusteta. Apeiron on maailma igavene , kõikehõlmav ja piiritu alge. Anaximenes peab ürgaineks õhku, millest kõik muu tekib. Kõiksust nimetab kosmoseks. Demokritos leidis, et alge koosneb lõpututest pisiosadest – aatomitest, mis kombineeruvad ja annavad aluse erinevatele nähtustele. Herakleitos peab maailma algeks ürgtuld, mis põleb ja kustub korrapäraselt.
Wittgenstein püüab leida piirid, millest rääkida. Ta on veendunud, et meie keelel on piirid. Me moodusutame keele abil väiteid tegelikkuse kohta, mida kogemuste abil saab tõestada või ümber lükata. Kõike, mida saab üldse mõelda, saab mõelda selgesti, ja kõike, mida saab öelda, saab öelda selgesti. Filosoofia ülesanne ongi kõneleda selgesti. Wittgenstein leidis, et seni ei ole filosoofia öelnud peaaegu et mitte midagi. Keelel on otsene side maailmaga , keel näitab asju, mida ta otseselt ei ütle (nt väljas sajab lörtsi). Suuremalt jaolt on filosoofia püüdnud rääkida sellest, millest ei saa kõneleda, sest keele piirid seavad limiidi. Filosoofia on püüdnud kirjeldada viisi, kuidas ta kirjeldusi kirjeldab (nt olemise põhijooned, elu mõte, isiksuse tähendus jne), ent seetõttu ongi filosoofia senised püüdlused määratud nurjumisele. See on keele väärkasutamine – me püüame öelda asju, millest ei saa rääkida. Enamik filosoofilisi lauseid ei olegi tegelikult väärad, aga mõttetud. Ainult siis, kui me saame midagi selgelt öelda, on see mõttekas.

5. pilet
Herakleitos
Postpositivism ja T. Kuhni paradigmaõpetus

Herakleitos proovis leida üht mõtet, mis avaks kogu maailma saladuse. Ürgaineks peab ta tuld ning kuna tuli seadusepäraselt süttib ja kustub, on maailmaprotsess tsükliline. Kosmost juhib välk. Samuti leiab ta, et iga nähtus vajab eksisteerimiseks vastandit, näiteks vibu kaar ja nöör. Kõige isa on seega võitlus, on orjad ja isandad ning pingete ja võitluse lakkamisel saabub vaikelu ja surm. Haigus muudab tervise meeldivaks, halba tundes mõistame headuse tähtsust, nälgides täis kõhu väärtust, väsinuna puhkuse vajadust. Herakleitos tõi esimese dialektilise arenguõpetuse mudeli (vastuolude toime nähtuste kujunemisel ja arengul). Tunnetuse aluseks peab Herakleitos meelelisi haistinguid. Looduse tunnetamiseks on vaja arvamustelt jõuda tõeni, mis on kõigile ühene ja rajaneb mõistusel. Hiljem kasutab õpetust vastuolude ühtsusest ehk dialektikat paljude teiste seas ka Hegel. NB! TAMMO VÕIB KÜSIDA: Mis siis ei liigu? Vastus: Liikumise enda printsiip ei muutu (logos).
Postpositivism e positivismi eitamine . Jagunevad kaheks: internalistid, kes toetuvad teadmiste olemuslikele seadustele , uurivad teaduse arengu sisemisi seadusi; eksternalistid, kes uurivad seda, kuidas teadmiste kasvu on mõjutanud välised tegurid, nagu psühholoogia.
Kuhn kuulus eksternalistide alla. Tugines teaduse ajaloole ning pakkus välja oma mudeli, kuidas teaduste areng toimub. Proovib leida vastust, miks uued teooriad tulevad. Esialgu arvati pigem, et teaduse areng on kumulatiivne (on teadmiste kogum, mille peale aja jooksul kuhjuvad uued). Kuhn tuli aga lagedale teooriaga, et teaduse areng on revolutsiooniline e uued teeoriad lükkavad vanad ümber. Revolutsiooniga kaasneb paradigma (teooria, mis on teaduslikult tunnustatud ja mida peetakse ainuõigeks, hõlmab väga paljut, selle abil proovitakse kõike seletada) vahetus. Mõni paradigma võib jõuda tõestuseni hiljem, nt Darwini teooriat pole 100% tõestatud. Paradigma kasti ei mahugi kogu loodus, ent kui teadus teadvustab, et on olemas küsimusi, millele ei saa vastata, saab alguse kriisiperiood, mil hakatakse otsima uut lahendust . Nt kui toimub muudatus Ptolemaiose süsteemilt Kopernikusele. Kopernikuse teooria oli revolutsiooniline, ta näitas, et vana teooria ei toimi. Üleminek ühelt paradigmalt teisele on kui usuvahetus . Kui teadlane võtab omaks uue paradigma, muutub ka tema maailmapilt. Teaduse arengu jagab viide staadiumi: paradigmaeelne (mingisuguse nähtuse kohta on palju vastukäivaid seletusi ); normaalne periood (kinnistunud on kindlad seisukohad); kriisi periood (tekib ebakindlus, senine enam ei toimi), mida saab ületada kolmel viisil: vana paradigma raames, lükates lahendused uutele põlvkondadele või asendades vana paradigma uuega; revolutsiooniline periood (ühest maailmapildist üleminek teise); revolutsioonijärgne periood (algab taas normaalse teaduse areng).

6. pilet
Sokrates, tema meetod ja käsitlus tõest
I. Kanti filosoofia

Sokrates valis filosofeerimise vormiks dialoogi, mis eeldab vestlejate vahetut kontakti, ühist teostamist. Elu ilma dialoogita pidas ta mõttetuks. Ta ei pidanud ka kirjutamisest lugu. Sõnades ’ma ei tea mitte midagi, ent siiski tahan ma koos sinuga mõelda ja uurida’ peitubki tema filosoofiline meetod. ’Ma tean, et ma midagi ei tea’ näitab seda, et Sokrates ei olnud kunagi rahul ja ei lasknud ka teistel rahul olla. Sokratese käsitluses on dialektika mõistete uurimise meetod, täpsete määratluste kindlaks tegemise viis. Täpsed määratlused tekivad esemeid ja nähtusi liikidesse ja klassidesse jagades , Sokratese puhul induktiivselt (loogiline järeldamine üksikult üldisele). Ta püüab koondada erinevate nähtuste analoogsed jooned ja tehe nende sarnasuse põhjal üldistusi. Seejuures kasutab Sokrates ka hüpoteesi, uuendades analüüsi käigus oma hüpoteesi pidevalt. Sokrates olevat öelnud, et kes tunneb ennast, tunneb ka seda, mis on tema jaoks kasulik, ning annab enesele aru, milleks ta on võimeline ja milleks mitte. Ent ainult hea ja kurja tundmine pole veel tõeline hüve, kui see ei vii hinge ravimisele (mõtestatud vaimne elu, hingesuuruse kasv). Sokrates väitis eneses rääkivat midagi jumalikku, mis andis näpunäiteid (kuues meel, südame hääl). Sokrates nägi jumalat kui isikustamata maailmamõistust, üleinimlikku tarkust. Seepärast vastandus ta täielikult käsitlusele, et maailmas pole midagi mõistuslikku. Sokrates pidas inimese peamiseks sihiks olla mõistuslik ja hea olend . Sokratese hinnangul elab hing kehast kõrgemal tasandil ning ta on igavene. Keha surma järel hing eraldub kõigest mateeriast ning läheb üle ideaalsesse maailma, igaviku maailma.
Sokrates süstis tollastesse mõtlejatesse motivatsiooni jääda küsijaks, uurijaks ka siis, kui arvatakse end midagi teadvat. Esimesena tõstab ta eetilise teadvuse tunnetusteoreetilise põhialusena esile. Seejuures on ta ka suur vooruste kuulutaja.
„Puhta mõistuse kriitikas “ defineerib Kant kriitikat kui mitte üksnes hukkamõistu, vaid pigem piire määratlemiseks. Puhas mõistus e teadmine, mis ei saabu meelte kaudu ja on meelelisest kogemusest sõltumatu. Tunnetus algab kogemusest ning ajalises mõttes eelneb kogemus igasugusele tunnetusele, ent see ei tähenda siiski seda, et tunnetus kogemusest lähtub. Tuleb aga uurida, kas inimesel on midagi a priori e enne kogemust, kaasa antud, enne kõike. Sel juhul on tunnetus puhas e meeleleliselt puutumatu . Kogemust ei saa ka üldistada, see ei ole üldkehtiv, nt kõik lauad ei ole puidust ning kõvad. Paratamatus ja üldkehtivus ei tulene kogemusest, nt surm on paratamatu ja üldkehtiv, kuid me ei tunneta seda meeleliselt. Kant eristab analüütilisi ja sünteetilisi otsuseid (analüütiline e lahtivõttev, nt keha on ruumiline; sünteetiline e kokkupanev, nt üks kera on kuldne ). Sünteetilisi otsuseid saab teha alati posteriori e pärast kogemust. Sünteetilise otsuse tegemiseks peab olema enne mingi kogemus. Ent siiski on ka selliseid sünteetilisi väiteid, mis on a priori, näiteks matemaatilised väited, mis on sünteetilised. Ka metafüüsika peaks koosnema sellistest väidetest, kuna metafüüsika ülesanne on kirjeldada reaalsuse tunnetamst lahus meelelisest kogemusest. Selleks on vaja aga puhast mõistust. Sellest tulenevalt on Kanti esimese teose põhiküsimus: kuidas on võimalikud a priori sünteetilised väited? Väited, mis on paratamatud ja üldkehvivad, ent kogemusest vabad. „Puhta mõistuse kriitika“ käsitleb tunnetusküsimusi.
„Praktilise mõistuse kriitikas“ käsitleb Kant eetikat. Kõigepealt