Mõtte mõttest (0)

1
(L1)FILOSOOFIA MÕISTEST
f…loj ( filos ) – armastusväärne, armas, kallis
f…lî (filō) – armastus, püüdlemine millegi poole
filÒthj ( filotes ) – armastus
sof…a ( sofia ) – tarkus;
sofÒj (sofos) – tark, asjatundja oma ala meister;
filolog…a (filologia) – arutlemisarmastus;
filopon…a (filoponia) – tööarmastus;
filosof…a ( filosofia ) –
tarkusearmastus, püüdlemine tarkuse poole
Filosoofia ei ole mõte mingist objektist või asjast , vaid teatud mõttekäikude analüüs,
mõte mingist mõttest.
Filosoofia peab analüüsima mõtteid ja väiteid, aitama ära tundma ja lahendama ka
pseudoprobleeme.
Gilbert Ryle (1900-1976): Oxfordi ülikooli tuleb külaline, soovib ülikooli hoonet näha,
seda ka talle näidatakse, peaaegu 40 hoonet. Seepeale küsis too: “Milline neist on
ülikool?”
Filosoof peab märkama lisaeeldusi, mis tunduvad iseenesestmõistetavad, kuid
tulenevad konteksti tundmisest, mitte aga väidetest enesest.
David Hume ( 1711 -1776): Kui John on Georgile
10 naela kartuleid tarninud, 1 nael 2 senti, siis nendest kahest tõest ei järeldu veel kuidagi,
et Georg peaks John’ile ka midagi maksma.
FILOSOOFIA neljas interpretatsioonis
TEADUSELE TOETUV : Tugineb teadusliku uurimise tulemustele. Iga teadus algab
filosoofiana ja lõpeb oskusena. Teadus on analüütiline kirjeldamine, filosoofia sünteetiline
tõlgitsemine.
RELIGIOONILE TOETUV: Tugineb religioossetele ja moraalsetele veendumustele ja
arusaamadele. Filosoofia uurib mõistusetõdesid (mitte ilmutustõdesid), ta on teadlik
järelemõtlemine inimmõistusega haaratava üle. Ennast ja maailma mõistes mõistab
inimene sügavamalt oma usku, avastab vajalikke tugipunkte eluks ja toimimiseks.
ANALÜÜTILINE: Püüdleb tõe kindlale teadmisele, kasutades filosoofilist loogikat. (Nt
keelefilosoofid)
SPEKULATIIVNE: arendab välja oma mõistete süsteemi, toetutakse mõistusele,
spekuleeritakse probleemide üle lähtudes oma süsteemist. (Nt Hegel )
VÕIMALIKKE MAAILMAPILTE
MÜTOLOOGILINE MAAILMAPILT tugineb pärimuslikele usaldav -uskumuslikele
kujutelmadele, milles ebatavaliste olendite, olevuste, sündmuste jne abil mõistetakse,
seletatakse ja taasluuakse maailma ning loodus- ja ühiskonna-nähtusi, nende
edasikestmise põhjuseid ja tingimusi.
Tunnuseks on terviklikkus ning kahtluseta veendumus .
Inimene saab rituaalse tegevuse kaudu oluliselt mõjustada maailmanähtusi.
TEADUSLIK MAAILMAPILT tugineb paradigmasid järgivate järjekindlate uurijate poolt
õigeks peetavate meetoditega saadud ja õigeks (või efektiivseks) peetud
süstematiseeritud ja objektiviseeritud teadmiste kogumile kõigest olevast .
Tunnuseks on kriitilisus ja kindlus .
Inimese koht maailmas on oluline vaid tema ja temataoliste jaoks. Maailm eksisteerib
meist sõltu-matult, selle mõistmiseks tuleb olla maksimaalselt objektiivne.
2
RELIGIOOSNE MAAILMAPILT tugineb tavakogemustele ning ilmutuslikele ja
sisekaemuslikele tõdemustele ja (või) religioossetele tekstidele ning nende tõlgendustele.
Olulisimad maailmavaatelised probleemid lahendatakse Jumala(te) tegevuse ja tahte abil.
Tunnuseks on lõhestatus siin- ja sealpoolseks, kriitilisus siinpoolse ning
dogmaatilisus sealpoolse suhtes.
Inimene võib saada oma usu ning tava- ja rituaalse tegevuse kaudu mõjustada enda ja
ühiskonna
FILOSOOFILINE MAAILMAPILT tugineb kõige üldisematele abstraktsetele mõistetele,
mis enamasti postuleeritakse või tuletatakse mingil järjekindlal meetodil lähtudes tervest
mõistusest või vaieldamatust kogemusest, kus võidakse arvesse võtta filosoofilisi tekste .
Tunnuseks on kriitilisus ja kahtlus .
Probleeme püütakse lahendada loogilise analüüsi ja mõtteeksperimentide abil. Inimese
koht maailmas sõltub konkreetsest filosoofiast.
Filosoofia jaotusest
􀁺􀁺( Loogika – õpetus korrektse mõtlemise reeglitest)
􀁺􀁺Metafüüsika (Andronikus Rhodoselt I eKr.)
Ontoloogia – olemisõpetus
( Epistemoloogia )
􀁺􀁺Epistemoloogia – tunnetusõpetus
(Teadusteooria – õpetus teaduse metodoloogiast)
􀁺􀁺Väärtusteooria ( aksioloogia ) e. praktiline filosoofia.
Eetika – moraalifilosoofia
Esteetika – kunstifilosoofia
Poliitika – ühiskonnafilosoofia
IDENTSUSE ehk samasuse PROBLEEM
Loogika üks põhireegleid on samasuse seadus, mida võib sõnastada ka nii:
“Ükski arutluse objekt (nt lause või mõiste) ei tohi muutuda arutluse käigus.”
Theseuse laev Ateenas hakkas kõdunema ning tal vahetati kõik detailid välja. On see
nüüd seesama laev?
Võimalikud on kaks vastust:
(I) remonditud laev sarnaneb esialgsega, kuid ei ole enam seesama laev;
(II) see on sama laev, ta on ainult oma tunnuseid muutnud.
Igal objektil on tunnused. Objekt ei ole enam seesama, kui talt võtta ära olulised
tunnused, need mis omavad olulist funktsiooni. Kõikidel objektidel on mingisugused
omadused.
Paratamatu omadus on selline omadus, mida ei saa ära võtta, ilma et objekt ei kaotaks
esialgset identiteeti.
1. Matemaatilise objekti samasus .
(See on kõige kergemini analüüsitav juhtum.) Matemaatilisel objektil on paratamatud
omadused, füüsilisel objektil need puuduvad. Kolmnurga külgede pikkus on juhuslik
omadus, sisenurkade summa paratamatu omadus.
Ilmneb, et matemaatilise objekti samasus on definitsiooni küsimus.
Kas hulk mille elementideks on võrdkülgsed ristkülikud on sama mis ruutude hulk? On,
sest nii ongi ruut defineeritud.
Üle saab ka nn viljahunniku probleemist: Viljahunnikust võeti viljatera . On see nüüd
endiselt hunnik?
3
2. Füüsikalise objekti samasus.
(Raskem, kuid siiski kaunis mõistetav juhtum)
Majade tagastamise perioodil oli nt Eestis tihti tõsine probleem, kas tagastatav kapitaalselt
remonditud maja on seesama maja, mis see oli enne remonti (siis kui ta omaniku käest
ära võeti)?
Auto tegi avarii, vahetati plekke . On see siis sama auto mis enne?
Kuigi füüsilisel objektil paratamatud omadused puuduvad, on need vajadusel võimalik
kokku leppida. Nt on meil kokku lepitud, et auto jääb samaks, kui tema kerenumber ei
muutu.
Majade tagastamisel lepiti kokku, et kui remondi käigus ehitati ümber rohkem kui 50%
majast, siis see pole enam sama maja (igaks juhuks püüame siinkohal mitte täpsustada
kuidas seda protsenti arvutada …).
3. Isiku samasus e. personaalidentiteedi probleem.
Kokkulepe siin ei aita. Siin puutume kokku subjekti teadvuse mõistega, kusjuures peame
arvestama, et teadvusi (mentaalseid maailmu) ei saa ei mitmeks lõhestada ega ka kokku
sulandada.
John Locke (1632-1704) vastas personaalidentiteedi probleemile isiku samasuse
tunnustega: isiku määravad mälupildid ja assotsiatsioonid.
R. Nozick ’i (1938) reduplikatsiooni paradoks .
A. C. Swinburne (1837-1909): Isik on sama, kui tal on sama hing.
Võib osutuda, et küsimus hinge olemasolust ja olemusest võib osutuda praktiliseks
probleemiks pärast teleportatsiooni kasutuselevõttu …
OLEMISE PROBLEEM
Mis on tingimus, et võib öelda, et miski pigem on olemas, kui teda ei ole? Kui ei taju,
kas siis pole?
A. Flew (1923-) väljakutse (aedniku näide): mille poolest tajumatu aednik erineb
mitteolevast aednikust?
Mentaalses maailmas: kas mul valutab jalg
st kas mu jalavalu on olemas? Aga puujalavalu? Varbaid pole, aga varbavalu on?
Välise maailma olemasolu pole sugugi kerge tõestada, sest me saame selle kohta infot
üksnes meelte kaudu. See mida tajume, seda ei pruugi üldse olemas olla. (Nt: film nimega
Matrix.)
Kui ka välismaailm on olemas, ning me tegutseme selles, siis meie (st meie igaühe
mina) ei pea olema seal kus me tegutseme. Nt: ajud vannis.
TUNNETAMISE PROBLEEM
Naiivrealism ehk argirealism:
Maailm ning asjad on püsivalt ja objektiivselt olemas, sõltumata sellest, kas keegi neid
tajub . Tajud näitavad tunnetajale, mis maailmas tõeliselt on: maailm on just selline, nagu
ta paistab, näivus on tõelus.
Naiivrealismi probleeme:
􀁺􀁺Asjad on muutlikud ja kaduvad. Mis on tõeline?
􀁺􀁺Millised asjade omadused on tõelised?
􀁺􀁺Millised on normaalsed tajumistingimused?
􀁺􀁺Miks tajuvad erinevad subjektid asju erinevalt?
􀁺􀁺Mida tähendab tajuda unenäos?
􀁺􀁺Mis peaks tagama taju adekvaatsuse?
4
(L2) ANTIIKFILOSOOFIA kujunemine
Antiikfilosoofiat võib jagada nelja perioodi:
Kosmoloogiline periood (oluline on maailm ja selle tekkelugu; mis on algelement, kuidas
see toimib jne) – mileetoslased, Herakleitos , atomistid , Elea koolkond.
Antropotsentriline periood (oluline on inimene, tema sisemaailm ; mis on ilu, tarkus mehine
jne) – sofistid , Sokrates , küünikud, kürenaikud.
Suur süntees (antiikfilosoofia kõrgperiood) – Platon , Aristoteles .
Hilisperiood – stoikud , epikuurlased , skeptikud, uusplatoonikud.
Antiikfilosoofias ilmneb kolm mõtlemisjoont:
1. Ratsionalism – Pärineb tegelikult juba Dionysose kultusest . Ei usutud mütoloogiat,
otsiti põhjendusi, peab tõestama, et asi on, eesmärk on veenda.
2. Krititsism – kriitiline suhtumine. Kui üldse tahetakse ratsionaalselt mõelda, peab olema
mõttevabadus, ei saa uskuda kõike mis mütoloogias, asju tuleb vaadelda kriitiliselt.
3. Dünanism – mõtte liikuvus. Vaade, mille kohaselt on maailm muutuv ja arenev.
MILEETOSE KOOLKOND
Põhiküsimus: Millest kõik on tehtud?
Selleks on mingi substants – ürgne algaine.
On võimalik näidata, et Hesiodose ja mileetoslaste kosmoloogia on väga sarnane oma
välise vormi poolest, kuid sisu on erinev.
Filosoofidel on kosmoloogias antiteoloogiline hoiak. Selline hoiak esines juba foiniikia
kosmoloogias. ( Mileetos asus Väike-Aasias) Mileetose koolkonna tähtsus ei seisne
mitte tulemustes, vaid probleemide püstitamises.
Thales ~624-547 eKr
Olevat ennustanud päikesevarjutuse, kasutades selleks ilmselt Mesopotaamiast ja
Egiptusest hangitud teadmisi.
Algelemendiks on vesi, lõpmatu mateeria . Vesi on igaveses liikumises. Maa on
veepinnal ujuv ketas .
Kõik tekib ja hävib, aga algelement on püsiv ja igavene .
Thales tegeles ka matemaatikaga. Tuntud on tema meetod püramiidi kõrguse
määramiseks selle varju abil ning väide, et diameeter jagab ringi pooleks.
Anaximandros (610-547eKr)
Gnoomon, maakaart ja taevakaart.
Algelemendi omadus on ¤peiron, (apeiron) – piiramatu. Selle vastandiks on piiritletu
pšraj (peras).
Ürgaine võib üle minna kõigisse ainetesse ja need omakorda üksteisesse. Seega
valitseb alatine muutumine.
Apeironist eralduvad vastandite paarid: vedel-tahke, külm-soe. Nendest moodustub
kosmos .
Evolutsiooni idee - inimesed põlvnevad kaladest.
Maa on tiirlev silinder , mille kõrgus on 1/3 laiusest. Maa hõljub õhus, kõigist teistest
taevakehadest ühekaugusel.
Anaximenes (585-525. eKr)
Algelement on õhk. Hing koosneb õhust.
Maa on ümmargune ketas ja ümbritsetud õhust. Õhk on piiramatu, kõikjale laiali valguv,
üha liikuv element, mis ühtlaselt täidab kogu maailma ja vastab ürgaine omadustele. Nt tuli
tekkis õhu hõrenemisel.
Anaximenese õpetuses ilmneb müstilise momente rohkem, kui tema õpetajatel
5
Herakleitos Eefesosest (~520-460 eKr).
Algelement on tuli. Kõik muutub, nii nagu tuli, mis ei püsi hetkegi paigal.
Kogu maailm on kosmos (kr. kÒsmoj – kord), mis vastandub sõnale kaos ( kr. c£oj).
(1) Vastandite ühtsus. Nt tee mäest alla ja üles on üks ja sama pooltäis veinipudel on
sama mis pooltühi. Kõikjal esineb vastuolude võitlus.
(2) Miski pole püsiv, kõik voolab, võimalik 2x ühte jõkke astuda.
Maailma korraldus on allutatud paratamatule seadusele – logosele. Maa pöörleb.
Universumi ajalise lõpmatuse printsiip.
V sajandi loodusfilosoofe
EMPEDOKLES Akragast (~483-423 eKr). Neli algelementi: maa, õhk, tuli, vesi.
Elemendid ei teki ega hävi vaid ainult segunevad. Elemente paneb liikuma vaen ja
armastus (sõprus), mille mõjudest tuletas ta evolutsiooniõpetuse. Empedokles oli ka
edukas poliitik .
ANAXAGORAS Klazomenast (~500-428 eKr). Esimene Ateenas tegutsenud kuulus
filosoof. Algelemente on lõpmata palju, igaüks neist määrab mingi kvaliteedi (nt. valge,
puhas.) Elementide segust kerkib esile kvaliteet, mis on parasjagu valitsev. Miski ei teki
ega kao, kõik kombineerub ja muutub. Lisaks sellele on olemas kosmiline mõistus (kr.
νους), mis paneb elemendid liikuma.
Pythagorase koolkond
PYTHAGORAS elas ~580-500 eKr. Koolkonna eesmärgiks oli muuta inimene
täiuslikuks eetiliseks kunstiteoseks. Sinna võeti nii mehi kui naisi. See oli antiikmaailmas
erakordne. Liikmed kandsid valget rõivastust, nad olid puhtad ja elasid korrapärast elu.
Nende filosoofia aluseks on idee, et maailma saab kirjeldada matemaatika abil et
kõikide asjade aluseks on arv ja kõik asjad väljenduvad arvus. Arv on midagi sellist,
millest saab mõelda. Maailm on arvude harmoonia . Arvu kui niisugust ei käsitletud
abstraktse mõistena, vaid esemete tõelise omadusena. Kogu maailm seisnes arvulistes
vahekordades, arvudes peitus kõige tõelisus. Igale arvule vastab konkreetne kujund (1-
punkt, 2-sirgjoon) Arvu omadus on see, et ta ei teki ega hävi.
Phytagorose eetika lähtub arusaamast, et inimest saab oluliselt parandada.
PHILOLAOS Krotonist ~V eKr. Planeetide liikumise keerukus tõestab maa liikumist.
ELEA KOOLKOND
Koolkonna rajaja oli Xenophanes (~VI saj eKr).
Parmenides (~540/515 - 470/445) Parmenides eristas mõistuse abil tajutavat tõde (kr.
¢leqeia) arvamustest, mis tekivad meeltekogemuse põhjal (kr. dÒxa).
Meeled annavad meile ainult näivaid teadmisi, kuid mõistuse abil saab tajuda asjade
olemust.
Kõik mis on, see on olemas. Mida ei ole, seda ei ole olemas, ehk mitteolevat ei ole.
Järelikult on olemas vaid olemine, mitteolevat ei ole. Olev on alati olemas olnud ja
sellepärast ei saa öelda, et ta on tekkinud eimillestki, samuti ei saa olev muutuda
olematuks . Järelikult on olemas ainult üksainus iseenesega identne liikumatu, jagamatu ,
muutumatu ja igavene olemine.
Kui kõik on üks, siis muutumine ja liikumine on vaid näivused. Olemine on, mitteolemist
ei ole, seda ei saa tunnetada ega sõnas väljendada. Et seda näha, ei tohi usaldada meeli,
vaid tuleb kasutada mõistust.
6
ZENON Eleast (~490-430) eKr
Apooriad (kr. ¢porˆa) Parmenidese seisukohtade kaitseks. I grupp on suunatud
asjade paljususe vastu.
II grupp apooriaid on suunatud liikumise vastu. Parmenides väitis, et liikumist ei ole.
Aga see läheb ju vastuollu kogemusega! Zenon näitab, et liikumise olemasolu eeldades
lähme vastuollu mõistusega.
Dihhotoomia (kaksikjaotus).
Achilleus ja kilpkonn. Probleem ei seisne selles, kas Achilleus saab kilpkonna kätte,
vaid selles, kuidas on see võimalik? Kuidas võib nii olla, et veatu loogiline arutlus annab
valejärelduse? Siiani pole keegi suutnud näidata, kus peitub viga.
Nool ; staadion .
Apooriate analüüsil lahknevad kaks tendentsi :
ratsionalistid lähtuvad mõistusest,
empiristid lähtuvad kogemusest.
Demokritos Abderast (~460-370 eKr)
Leukippose (~V eKr) õpilane. Atomismi suurkuju . On olemas vaid liikuvad jagamatud
aatomid ja tühjus. Need moodustavad palju erinevaid maailmu.
Muutusi seletab ta põhjuslikkusega, üks sündmus põhjustab teise. Kõik liigub.
Demokritoselt pärineb Universumi ruumilise ja materiaalse lõpmatuse printsiip.
Ta on välja töötanud loogika, mis pole säilinud ning ta oli ka tugev matemaatik , nt
veinivaatide ruumala arvutamiseks kasutas ta sisuliselt integreerimismeetodit.
SOFISTID
􀁺􀁺Sofistid (kr k. targad) olid elukutselised filosoofia ja retoorika õpetajad. Nende teene
on, et filosoofia hakkas tegelema inimesega kosmose asemel. Nad väitsid, et kõik asjad
on suhtelised – relativism. Kõik on nagu näib - subjektiivsus .
􀁺􀁺PROTAGORAS (480-410 eKr). Homo-mensura-väide: “Inimene on kõikide asjade
mõõt, olevatele, et nad on, ja mitteolevatele, et nad ei ole.” Seisukohast „Kõik on nii nagu
miski kellelegi näib“ järeldub, et kõik otsustused on õiged. Tarkus erineb rumalusest
sellega, et targad arvamused toovad kasu, aga rumalad arvamused toovad kahju.
Protagoras kahtles ka jumalate olemasolus.
􀁺􀁺GORGIAS (483-375 eKr) oli Empedoklese õpilane. Gorgias on tuntud nihilistlike
väidete poolest: Mitte midagi pole olemas. Kui miski ongi olemas, siis ei ole see
tunnetatav. Kui miski ongi tunnetatav, siis pole see väljendatav.
SOKRATES (470-399 eKr)
Sokratese kohta lugege läbi peatükk Saarineni õpikust! Jälgige Sokratese meetodit
(iroonia, induktsioon , dialektika ).
Sokrates ei kirjutanud midagi, kuid tema põhiseisukohad on säilinud ta õpilase Platoni
teoste kaudu. Mõningaid olulisi seisukohti:
Tunne(ta) iseennast. Tõde on absoluutne. Teadmine ja voorus on samased – keegi ei
tee halba tahtlikult.
Mõiste definitsioon peab olema püsiv.
Põhjendas seadusele kuuletumise nõuet kodaniku eetilise tänukohustusena (riik on
hoolitsenud tema eest sünnist saati) ja vabadusega (kellele on Ateena seadused
vastukarva, võib sealt igal ajal lahkuda).
Sokratese kohtuprotsessi ja surma lugu on üks mõjukamaid sündmusi filsoofia ajaloos.
7
Küünikud
􀁺􀁺 said nime oma kooli järgi Kynesargese kingul. Kõige tähtsam on vaimu vabadus, mis
mitte millestki ei sõltu.
􀁺􀁺 Koolkonna rajaja oli Anthistenes, kes rajas kooli umbes 400. a eKr. Keha tuleb muuta
tuimaks, et meeled ei registreeriks ta soove. Loobuda tuleb harjumustest, armastusest,
kodulinnast jne, et säilitada vaba vaim. See oli nn kaudne enesetapp – askees . Pole
vaja häbeneda teha avalikult seda, mida teised ei tee ka üksi olles.
􀁺􀁺 Tähtis oli mõistuse lahutamine meeltest. Kehaga võib juhtuda mis tahes, aga vaimuga
mitte. Mõistusel on oma maailm, oma elu.
􀁺􀁺 Diogenes Sinopest (413-323 eKr), kes elas vaadis ja näitas koha kätte isegi
Makedoonia Aleksandrile, oli samuti küünik.
Kürenaikud
􀁺􀁺 said nime Küreene linna järgi. Koolkonna rajaja oli Aristippos (435-355 eKr), kes oli
Sokratese õpilane ja arendas välja oma koolkonna.
􀁺􀁺 Ta oli naudingute spetsialist. Ta õpetas samuti, et inimese vaim on vaba, kuid selle
saavutamiseks sobivad meelelised naudingud , mida kasutades on võimalik saavutada
ka meelerahu . See on hedonism – õpetus, et lõbu on kõrgeim hüve.
􀁺􀁺 Kui nauding on väga intensiivne võib sellele järgneda väga intensiivne kannatus,
seepärast peaks naudingud ja kannatused olema tasakaalus.
􀁺􀁺 Inimene on tark ja õnnelik, kui vaim liigub ühest naudingust teise, saades meelerahu.
􀁺􀁺 Küreaanikute koolkonnas oli ka Hegesias, kes õpetas, et kui inimesele on jäänud ainult
intensiivne kannatus, näiteks ta põeb vähki, siis tuleb ennast ära tappa. Peale tema
loenguid tegid paljud enesetapu.
(L3) PLATON (427-347 eKr)
Platoni kohta lugege läbi peatükk Saarineni õpikust!
Ta oli Sokratese õpilane, sugulus sidemetes riigimehe Periklesega. Harrastas sporti,
võitis maadluses esikoha. Ateena demokraatia oli Platoni jaoks ekstreemne.
Pärast Sokratese mürgisurma reisis ta 10 aastat mööda maailma. Tema koolkonna
aluseks sai matemaatika. Matemaatika viib inimese tunnetuse puhaste ideede
nägemisele.
Platon loob kooli nimega Akadeemia. Ta kutsus sinna matemaatikuid, kes talle seda
õpetasid, ta ise aga õpetas neile filosoofiat . Ei ole võimalik saada filosoofiks , kui inimese
meel ei ole puhastatud . Matemaatika on eelkursus filosoofia jaoks.
Platoni teosed
on kirjutatud enamasti dialoogi vormis ning on peaaegu täielikult säilinud. Neid võib jagada
nelja perioodi.
1. Noorusea dialoogid – nt “Apoloogia” (Sokratese kaitsekõne), “ Kriton ”, “Protagoras”;
Sisuks on eetiliste mõistete defineerimine.
2. Üleminekuaja dialoogid – nt “Gorgias”, “ Menon ”; “Hippias noorem” ja “Hippias vanem”.
Preeksistentsi ja surematuse õpetus ja ideede õpetuse algmed
3. Meheea dialoogid – nt “ Politeia .” (Riik), “Phaidon”, “Phaidros”. Ideede- ja
ühiskonnaõpetus.
4. Raugaea dialoogid – nt “Theaitetos”, “Parmenides”, “Politikos”, “Timaios”.
Teadmusteooria, loodusfilosoofia, kosmoloogia ja õigusfilosoofia.
Platoni dialoogidest kõige ülevaatlikum on Politeia, mis on üheks raamatuks kokkuvõetud
Platon. Seal on ta metafüüsika, teoloogia , eetika, psühholoogia, pedagoogika, poliitika
ja kunstiteooria.
8
􀁺􀁺 Platon kasutab metafoore, müüdi kujundeid. Kuulsaim on tema ideedeõpetus. Idee on
asjade püsivuse tingimus.
􀁺􀁺 Platonism – ideed eksisteerivad ja on tõeline reaalsus . Igal asjal on oma idee. Kui asi
kaob. siis idee jääb. Kõikidest ideedest kõige kõrgem idee on hüve.
􀁺􀁺 Ideed on asjade eeskujud või näidised. Ideed on ülim reaalsus. Seega on peale
meelelise maailma olemas ka ideede maailm .
􀁺􀁺 Ideed on tõeliselt olev tegelikkus. Platoni järgi on eksisteeriv ideede maailm ilus, ja hea
ja muutumatu. Asjade maailmas on „… kõik saav, miski pole olev.“
􀁺􀁺 Platoni tunnetusteooria (epistemoloogia) on meenutusõpetus. Me peame kooli minema,
õppimaks, mida meie hing juba teab kuid on unustanud.
􀁺􀁺 Tõeline teadmine on teadmine ideede kohta. Kõik teadmised asuvad inimese ajus, kuid
neid on vaja meelde tuletada. Väga tuntud on Platoni Koopamüüt.
􀁺􀁺 Platoni dialoogis „Menon“ suudab orjapoisike tõestada matemaatilise teoreemi Platoni
arvates sellepärast, et ta meenutab teadmisi, mida ta tegelikult juba teadis.
Ühiskonnaõpetuses on kuulsaim dialoog “Riik”. Inimesed tuleks liigitada kolme gruppi
sõltuvalt sellest, kui põhjalikult on mingi inimese hing tutvunud ideede maailmaga :
1. filosoofid peaksid riiki valitsema , sest nende hinged on näinud seaduspärasusi, mida
riigi valitsemine nõuab;
2. sõdurid ehk valvurid , peavad tagama korra, need on inimesed, kes ise pole pädevad
teadma, mis on kord, kuid käsu nad täidavad;
3. käsitöölised ehk tootjad on õnnelikud kui teevad tööd. Hüve mida nad mõista
suudavad on mõõdukus.
Riik on õnnelik, kui inimesed jaotuvad nendesse gruppidesse. Igaühe koht vastab
tema eeldustele.
Platoni arvates pole hukatuslikumat, kui kellelgi on oma laps. Laste kasvatamise eest
pidi vastutama riik. Platon mõtles välja lasteaia.
Inimese ja riigi loomupärast olukorda, kus mõistus juhib tahet ja see omakorda ihasid,
nimetas Platon õigluseks.
Platoni kosmoloogia: “Timaios” – kosmose ehitusest räägib pütaagorlane. On 4
algelementi. Maa on Universumi keskpunktis.
“Riik” – maailm koosneb kaheksast üksteise sees pöörlevast sfäärist ning pooluseid
läbivast liikumist tagavast võllist. Liikumas hoiavad maailma 3 jumalannat: Clotho paneb
liikuma välimise (sarnasuse sfääri), Atropos paneb liikuma seitse sisemist sfääri
(erinevuse sfäärid), Lachesis põhjustab retrograadset liikumist.
Kosmos on elus, seda hingestab Maailmahing. Dialoogis “Phaidros” on juttu ,
Maailmahingest, inimhingedest ja planeetidest.
Platoni kosmoloogia järgi pole väljaspool maailma mitte midagi, hiljem, keskajal,
paigutatakse sinna teispoolsus.
ARISTOTELES (384-322 eKr)
Aristotelese kohta lugege läbi peatükk Saarineni õpikust!
Ta töötas välja teaduslikkuse. Ta lõi bioloogia ja kirjanduskriitika. Uuendas moraali ja
ühiskonna õpetust. Arendas edasi füüsikat, keeleteadust, politoloogiat, ökonoomikat,
psühholoogiat, botaanikat, zooloogiat, õigusteadust, keemiat, astronoomiat ja
ajaloouurimist.
9
Talt pärineb üpris palju tänaseni kasutatavat teadusterminoloogiat. Ta süstematiseeris
loogika ning teda peetaksegi formaalse loogika rajajaks.
Aristotelese loogika annab reeglid, millised arutlused annavad tõestest eeldustest
paratamatult tõese järelduse, millised mitte. Loogika on töörist teiste teaduste jaoks (siit ka
loogikaalaste tööde hilisem koodnimetus: Organon .
Esimeses loengus antud filosoofia jaotus – filosoofia = loogika + metafüüsika + eetika +
esteetika – pärineb samuti Aristoteleselt
A nõustus Platoniga, et
1) teadmine on võimalik
2) teadmine on teadmine vormidest (universaalidest).
Kuid A ei nõustunud Platoni ideedega, vaid arvas , et universaalid eksisteerivad
reaalselt üksikutes asjades (mõõdukas realism ). Ideed multiplitseerivad tarbetult maailma
ning ei suuda seletada liikumist ja muutumist.
On vaid üksainus maailm, milles kõik objektid koosnevad mateeriast ja vormist .
Teadus on teadmine selle maailma kogemustest.
Maailm muutub, seda põhjustavad potentsiaalsused (potentsid).
Potents on objekti võime millekski saada, see on reaalselt olemas. Muutumine on
liikune eesmärgi poole, aktualiseerunud potentsi poole.
Asja vorm on tema mõisteline olemus. Elusolend muutub, kuid vorm on püsiv ning
määrab muutused.
Vorm on põhjuseks, miks mingi asi on see mis ta on. Siit tuleneb Aristotelese
põhjusõpetus, mille järgi on olemas nelja tüüpi põhjusi:
1. aineline põhjus – mateeria;
2. vorm kui aktiivne põhjus, vormiv põhjus;
3. mõjutav põhjus ehk toimiv põhjus;
4. lõpp-põhjus ehk eesmärgiline ( teleoloogiline ) põhjus.
Näiteks: PINTSAK: materiaalne põhjus - riie ; vormiline põhjus - lõige; mõjutav põhjus -
rätsep; eesmärk – seda saab kanda, see on ilus, teda kandes on soe jne.
Otstarve määrab asja tõelise loomuse: kui silmal oleks hing, siis oleks selleks
nägemine; kui kirvel oleks hing, siis oleks selleks raiumine .
Aristotelese eetika on kogemusel põhinev, inimese eriliseks eeliseks on
mõtlemisvõime.
Voorus ehk tublidus sõltub õige kuldse kesktee leidmisest .
Inimene on olemuselt poliitiline loom, üksildane isik ei leia õnne.
Tublidus seisneb tublides tegudes, mitte üksnes arusaamises.
Õigus inimeste kehtestatud reeglistik.
Aristoteles ei jaganud Sokratese usku seaduste õiglasesse olemusse. Seadused on
inimeste looming
Looduslikud objektid omavad loomulikke liikumise ja paigalseisu printsiipe. Igal
elemendil on loomulik koht ja loomulikud liikumised.
1)Universumi keskel on maa, seda katab vee sfäär (10 x mahukam), õhu sfäär, ja tule
sfäär, mis piirneb Kuu orbiidiga. Universum on lõplik, sest muidu poleks olema keskpunkti .
Maailm on lõhestatud: alates Kuu orbiidist alates koosneb kõik eetrist.
2) Elementidel on loomulik koht ja loomulik liikumine. Neli elementi liiguvad oma
loomuliku koha suunas, viies aga liigub täiuslikult – ringjooneliselt ja igavesti.
Olevas on diskreetseid ja pidevaid suurusi. Diskreetseid kirjeldavad arvud.
10
Pidevad suurused: (1) joon on “piiristatud pikkus”, (2) pind on “piiristatud laius”, (3)
keha on “piiristatud sügavus”. Joone osade piiriks on punkt, pinnal joon, kehal pind.
Ulatuvus avaldub ruumina, milles kehad puutuvad kokku ühisel piiril . Järgnevuse avaldub
ajana: “praegune aeg puutub kokku nii möödunud ajaga kui ka tulevikuga”.
Aristoteles rajas kooli nimega Lyceion. Pärast Aristotelese surma oli tema tööde
saatus kaunis keeruline.
Säilinud tööd korrastas Andronikos Rhodoselt I sajandil eKr. Ontoloogia ja
epistemoloogia- alased tööd järgnesid füüsika-alastele töödele. Kuna selle kohta ei olnud
sobivat terminit , siis kasutas Andronikos nende tööde kohta nimetust metafüüsika, ehk see
mis järgneb füüsikale. See sõna muutuski terminiks, mis on kasutusel siiani ning tähistab
olemisõpetust ja tunnetusõpetust.
(L4) ANTIIKFILOSOOFIA HILISPERIOOD
Linnriikide häving ja suurte riikide tekkimine muutis üksikisiku poliitiliselt ebaoluliseks.
Inimeste elu muutus raskemaks ja ebakindlamaks. Filosoofia muutus
pessimistlikumaks, enam ei püütud niivõrd seletada maailma olemust ega kehtestada
õiglust, vaid huvituti pigem sellest, kuidas eluga toime tulla.
PERIPATEETIKUD
Theophrastos (370-285 eKr) Lesbose saarelt. Ta kuulas koos Aristotelesega Platonit.
Theophrastos juhtis Lükeionit üle 34 aasta. Lükeion saavutas tema ajal õitsengu (kuni
kaks tuhat õpilast). Süüdistus ateismis sundis teda Ateenast lahkuma kuid varsti kutsuti
ta auga tagasi. Eudemos Rhodosest ( ak ~300)tegeles loogikaga.
Straton (skolarh 287. e.m.a., juhtis kooli 8 aastat, suri 270 e.m.a.). Antiikajal nimetati
Stratonit “füüsikuks", kirjutas teoseid samuti loogika, eetika ja poliitika alalt.
AKADEEMIKUD. Pärast Platonit oli skolarhiks Speusippos ( 409-339 eKr).
Xenokrates Chalkedonist ( 395-314 eKr.). Jaotas filosoofia kolme ossa: dialektikaks (ka
loogika ja tunnetusteooria), füüsikaks (natuurfilosoofiaks) ja eetikaks. Vastupidi
Aristotelesele väitis Xenokrates, et õnnelikkuseks on paljast teoreetilisest tarkusest
vähe, seda on vaja täiendada praktilise tarkusega.
Herakleides Pontikosest (390-310): Nii ka keha, mis näib pidevana, koosneb tegelikult
pidevuseta elementidest. Aatomid on liitunud kosmoseks jumaliku mõistuse mõjul.
Hinged koosnevat heledast eetrilisest ainest ja enne kui asusid maistesse kehadesse,
olelesid nad Linnuteel.
Eudoxos Knidosest (akmee . 367 eKr.). Uuendab Anaxagorase õpetuse
homöomeeriaist. Ülim hüve on nauding. Kõik olendid väldivad kannatust ja taotlevad
naudingut. Hiljem kaldus Akadeemia skeptitsismi.
SKEPTITSISM
Pyrrhon Elisest (360-270eKr). Skeptik ei usu, et üldse mingi kindel tulemus on võimalik, ta
loobub ta seisukoha võtmisest.
Ta ei eita ega jaata, vaid ütleb, et ei ole võimeline otsustama.
Me ei või kunagi öelda, et asjad on nii, vaid need näivad meile sellistena.
Tuleb hoiduda otsustustest ning sel teel on võimalik saavutada hingerahu.
Arkesilaos (315-240 eKr.) muutis Platoni akadeemia kaheks sajandiks skeptitsistlikuks.
Väga kuulus skeptik oli Karneades (214-120 eKr.), kes kritiseeris muuhulgas ka müstilisi
õpetusi ja astroloogiat.
11
EPIKUURLASED
Epikuros Samoselt (~341-270 eKr). Atomist, kes eitas absoluutset paratamatust, kuna
aatomid võivad liikumises ka kõrvale kalduda. See võimaldab ka inimese tahte
vabaduse. Ka inimene ja tema hing koosnevad vaid aatomitest.
Tuleb elada väärtuslikku elu. Õnn on saavutatav, kui hoiduda kuulsusest, suhelda vaid
sõpradega ning nautida elumõnusid, kuid mõõdukalt, muidu võime endale kahju teha.
Teadmised annavad meile võimaluse valida õige elu ning sel viisil on võimalik jõuda
hingerahuni.
Kuulsaim Rooma epikuurlane oli Titus Lucretius Carus (~95-52 eKr.) kes kirjutas poeemi
”Asjade loomusest“ (ld. De rerum natura), kus ta kaitseb erakordselt vaimukas stiilis
Epikurose seisukohti ning arendab neid edasi.
STOIKUD
Soitsismi ( stoa ) rajaks on Zenon Kitionist (Küprosel) (~334-262 eKr.). Kõige kõrgemaks
tuleb hinnata inimese mõistust. Loodus ongi tegelikkus, meie oleme osa sellest ja
võimelised maailmast aru saama.
Tõeline voorus on kiretu meelerahu - apaatia . Inimese seesmiseks vabaduseks on vaja
hüljata kõik kired. Apaatia viib inimese tema loodusliku olemuseni.
Stoikutel on olulisi saavutusi tunnetusteoorias ja loogikas.
Stoitsism oli väga populaarne Roomas, väga tuntud stoitsistlikud kirjamehed on nt
Seneca (~2. eKr.- 65 pKr.) ja
keiser Marcus Aurelius (121-180), kelle teos Iseendale on ka eesti keeles kättesaadav.
EKLEKTITSISM
Eklektitsism (eklego – välja valima ) on püüd erinevaid filosoofilisi õpetusi ühendada.
Tavaliselt võetakse üks õpetus aluseks ning sellega püütakse liita teiste õpetuste jooni.
Boethos Siidonist (s 119. eKr) Tugineb stoitsismile ja toob sisse Aristotelese vaateid
jumala kohta.
Poseidonios Apameiast (135-51 eKr). Juhtis kooli Rhodosel, kus teda kuulas ka Cicero .
Lisab stoitsismile Platoni hingeõpetuse.
Antiochos Askalonist (s. 68. eKr) muutis Akadeemia eklektiliseks. Tõe võimalikkuse
tuletab ta praktilise ja teoreetilise filosoofia argumentidest. Praktiliselt on skeptitsistlik
elukorraldus võimatu. Teor. ilmneb, et tõe olemasolu on vajalik isegi tõenäosuse jaoks.
Marcus Tullius Cicero (106.-43. eKr) on väljapaistvaim Rooma filosoof. Soitsismil
põhinev eklektik. Ta pooldab kõigi kolme ( monarhia , aristokraatia , demokraatia)
riigivormi ühendust. Ühed filosoofilised õpetused ta lükkab ümber teistega .
NEOPLATONISM
Uusplatonismi rajaja on Ammonios Sakkas (“kotimees") Aleksandriast (~175-242). Ta
kasvas kristlikus perekonnas, kuid esines hiljem uusplatonismi rajajana ja kristluse
vastasena.
Kõige kuulsma uusplatonist on Plotinos (205-270)
Plotinos lähtus Platoni kahest maailmast (ideede maailmast ja meeleliste asjade
maailmast) ning ühendas sellega Aristotelese õpetuse elemente. Maailma tekkimine on
hinge langemisprotsess. Kogu kosmiline looduse arenemisprotsess on Plotinose järgi
hingede laskumine ja tõusmine.
Maailmal on olemas kaks poolust. Ühes otsas on jumalik valgus, mida ta nimetas Üheks
või Jumalaks , teises otsas on täielik pimedus, sinna Ühe valgus ei ulatu. Pimedusel ja
kurjusel ei ole aktiivset omaette alget, see on lihtsalt Ühe puudumine. Plotinose järgi on
kõik on üks – sest kõik on jumal.
12
Lõpmatuse kästilemiseks vajalikke mõisteid:
Matemaatiline lõpmatus – piiramatus , ääretus, lõputus, mõõtmatus, igavene, lõpmata suur
suurus, lõpmata väike suurus, jne. (Vajalik Universumi kirjeldamiseks.)
Aktuaalne lõpmatus – korraga etteantud lõpmatus, lõpmatu suurus tervikuna . (Lõpmatuse
tavakäsitlus)
Potentsiaalne lõpmatus – tõkestamatus, lõpmatult suur suurus on suurem igast etteantud
arvust, lõpmatult väike suurus on väiksem igast etteantud arvust. (Aristotelese loodud
mõiste aktuaalse lõpmatuse paradokside vältimiseks.)
Metafüüsiline lõpmatus – täielikkus, täiuslikkus, kooskõlalisus, absoluutne, ühesus,
komplektsus, jne. (Vajalik nt Jumalast rääkimiseks.)
(L5) KESKAJA FILOSOOFIA MÕISTEID
Absoluut on vaimne olend , isik – Jumal – absoluut igas mõttes, kellel on olemas kõik
positiivsed omadused ülimal määral.
Atribuut – paratamatu omadus. Jumala atribuute: ta on kõikvõimas, kõiketeadev ja
absoluutselt hea (veel ka kõikjalviibiv ehk immanentne ja absoluutselt vaba)
Kõikvõimas – kellele miski ei ole võimatu. Sellega seoses tekkis keskajal probleem: Kas
Jumala kõikvõimsus ei ole mitte vastuoluline ? Võimalik vastus: Jumala kõikvõimsus on
piiratud loogikaga ( Leibniz ). Müstiku vastus: see ei ole Jumala probleem vaid meie
piiratud mõistuse probleem.
Kõiketeadev – teab kõike mida on põhimõtteliselt üldse võimalik teada.
Absoluutselt hea – suurendab headust ja vähendab kurjust ülimal määral.
Kurjuse probleem – Jumal kõiketedjana peab olema kurjusest teadlik. Olles absoluutselt
hea, peab ta soovima seda likvideerida . Olles kõikvõimas peab ta suutma kurjuse
likvideerida. Kuid kurjus on maailmas olemas.
Võimalikke lahendusi:
(I) Aristotelese Jumal oli kõikvõimas ja hea, aga ta ei olnud kõiketeadev inimestest ja
kurjusest.
(II) Jumal ei ole kõikvõimas, ta on mõneti nagu meie kooskannataja (manihheism).
Inimesele on antud vaba valik. Kurjus on maailma tekkinud vabaduse kurja kasutamise
tõttu.
(III) Jumal, keda me kummardame, ei ole hea
(IV) Me ei saa aru, mis on hea.
(V) Kurjuseta pole headusst.
(VI) Jumal on loonud kõikidest maailmadest parima . Enam parimat pole võimalik luua.
Agnostik – jälgib õpetust, mis eitab Jumala olemasolu.
Agnostitsism – mõne väite tõesust ei ole võimalik teada saada
Ateist – ei usu, et Jumal on olemas.
Teist – usub jumalat kui absoluuti kõikide atribuutidega.
Deist – Jumal on algpõhus, kes lõi Universumi ja loodusseadused , kuid ei ole isikuline ega
immanentne.
Panteist – Jumal avaldub meile loodusena.
Transtsendentne – tuleb ladina sõnast transcendens, mis tähendab piiridest väljuv, teisel
pool piiri. See jääb väljapoole tunnetust, ületab inimliku arusaama piiri.
Transtsendentaalne – skolastikas tähistas see termin üldisi spekulatiivseid mõisteid nt,
olev, üks, hüve, tõde.
13
Müstitsism – meie jutt Jumala kohta on vale, sest inimlik arusaam on lõplik, aga Jumal on
metafüüsiline lõpmatus. Me peame loobuma mõtlemisest, tunnetama Jumalat ja lugema
pühakirja. Järjepidev müstitsism on filosoofiliselt korrektne positsioon. (Bonaventura
(1221-1274).
Ilmutus – kommunikatsiooni rafineeritud vorm, mis Jumalalt ehk absoluudilt on suunatud
inimesele.
KESKAJA FILOSOOFIAST
Keskaja filosoofia (KF) aluseks oli kristlik maailmavaade See on religioonile tuginev
filosoofia, filosoofilised uurimused peavad olema kooskõlas pühakirjaga. Kristlus tekkis I
sajandil. KF hakkab kujunema II saj, aluseks on Platon ja uusplatonism (Plotinos).
Suures osas kujunes KF III-IV sajandil.
Tähtsamaid konkureerivaid kultusi Rooma riigis:
1) Vana paganlik usk, millele lisandus keisrikultus .
2) Suurema (aastaaegade jumalanna) kummardamine .
3) Isise ja Osirise kultus , mis pärines Egiptusest.
4) Mithraism, mis pärines Pärsiast.
Kõigis neis on tähtsal kohal müstiline element, mis tähendab, et Maailma olemusest võib
aru saada müstilise ilmutuse abil, täielikult ja korraga.
Kristlik mõtteviis kujunes võitluses ketserlusega
1) Gnostitsism – inimene saavutab lunastuse mitte usu, vaid teadmise (gnosis) abil.
Kristliku õpetuse arengu jaoks oli väga tähtis vaidlus gnostik Valentinose ja kirikuisa
Irenaeuse vahel II sajandil.
2) Arianism . Selle rajas piiskop Arius Aleksandriast. Kristus on Jumala loodud ja sellest
madalam, Ta pole Jumala olemust, kuigi tal on osadus Jumalaga .
3) Pelagiuse õpetus. Briti munk Pelagius (IV saj alg.) kahtles pärispatus ja arvas, et
inimene võib saada heaks ka oma moraalse püüdlemise ja eluga.
4) Manihheism. Dualistlik õpetus, hea ja halva võitlusest. Rajatud Mani poolt Pärsias,
selles on laene Mithraismilt. Jumal on hea, kuid mitte kõikvõimas. Kurjus pärineb
saatanast. Kristus ja Mani on prohvetid .
Ortodokssed kristlased kaldsid müstitsismi. Aleksandria piiskop Athanasius rõhutas, et tõe
allikaks on autoriteet.
Müstika ei sobi kõikide jaoks sest müstiline elamus on mittekommunikeeritav. Vajalikuks
on ka süstemaatiline filosoofia. Kristlik filosoofia on paljuski eksegeetiline.
KESKAJA FILOSOOFIA JAOTUS:
1. Partristika ehk kirikuisade periood 3-4 saj. (lad pater – isa). Tertullianus(160-230),
Origenes (185-254) Ambrosius (339-397), Augustinus (354-430).
Patristika perioodil valitses ühiskonna ja kultuuri üle usuõpetus, teoloogia oli antiikaega ja
keskaega ühendav sild .
Kirikuisad sünteesivad kristlust ja filosoofiat, tekib kristlik filosoofia, nt Augustinuse puhul
läbi platonismi. Müstiline tee –paradoksaalne, radikaalne , Jumal ei ole mõistusega
tunnetatav.
2. Skolastika ehk ülikoolide periood. Skolastikud arendasid välja ülikooli kui sellise, (lad
schola ). Oli ratsionaalsem kui patristika, võimaldab ka looduse uurimist ning teadust.
Skolastiku tee - Jumal on inimesele mõistuse andnud.
14
PATRISTIKAST
Tertullianus (u 160 - 230) eitas, Justinus (u 100-165), pooldas antiikfilosoofiat kuid väitis,
et see annavad tõde edasi ainult ebatäiuslikul kujul. Aleksandria Clemensi (u 160-215)
järgi püüavad kristlikud mõtlejad mõistuse abil teha arusaadavaks usulisi tõdesid, mis
põhinevad ilmutusel. Filosoofia on vaid abiks.
Põhja-Aafrika kirikuisa Tertullianus: kõige aluseks on usk, mis ei vaja kahtlusi , mis ei
hooli inimlikust mõistusest. Credo quia absurdum - usun, sest see on absurdne.
Origenes (185-254) õpetas Aleksandrias . Oli Plotinose kaasõpilane Ammonios Sakkase
juures. Ka Origenes sünteesis ristiusu õpetusest Platoni filosoofiaga.
AUGUSTINUS (354-430) (Vt ka Saarineni õpikut), oli katoliku kiriku pühak ja üks selle
kõige mõjukam esindaja, väga tähtis ka luteri kiriku jaoks. Augustinuse õpetajaks
kristluses oli Ambrosius. Ta võttis omaks Platoni lõhestatud maailma. Augustinus
kirjutas palju. Tema teostest on tähtsamad De civitate Dei (Jumala riigist) ja
Confessiones (Pihtimused või tunnistused).
Ta käsitles paratamatuid tõdesid. Ta oli arvamusel, et paratamatute tõdede ajatus ja
muutumatus viitavad Jumalale . Igavesed ideed on varjul jumalikus meeles. Et
inimmõistus suudaks tungida igaveste tõdede maailma, vajab ta jumalikku tõde. Seda
pakub jumalik valgustus , Idee absoluudist.
Augustinus pidi palju väitlema manilaste vastu ja Pelagiuse õpetuse vastu vaba tahte
küsimuses.
Lisaks võitles Augustinus donatistidega, kes arvasid, et preester ei tohi olla patune .
Augustinuse järgi on kirik on jumalariik maa peal.
Dionysios Areopagita oli traditsiooni järgi Ateena esimene piiskop, kelle apostel Paulus
oli võitnud ristiusule (Ap. teod 17:34). Kuid temale omistatud kirjad on siiski kirjutatud
palju hiljem, V saj.
Jumala kohta saame teadmisi kolmel viisil: jaatava, eitava ja sümboolse teoloogia
meetodil. Jaatades omistame J-le neid kõrgeimaid omadusi, mida me inimesed
tunneme ning seda ülimal määral. Eitadese välistame J-l omadusi, millega tähistame
muutlikke ja kaduvaid esemeid. Sümboolse teoloogia järgi, omistame Jumalale
mitmesuguseid omadusi, olles aga ühtlasi teadlikud, et need on vaid ebatäiuslikud
kujundid .
Boethius (u 480-524) poliitik ja filosoof. Ta elas Ravennas, oli kõrgel kohal idagootide
kuninga Theoderichi juures. Ta vangistati ja hukati. Vanglas kirjutas ta De consolatione
philosophiae (Filosoofia lohutusest). See on dialoog autori ( proosas rääkija) ja Filosoofia
(luules rääkija) vahel. Teose alguses esineb kokkuvõte Platoni Timaiosesf ja kogu
kirjutises väljendub Platoni filosoofia, kuid ka stoikute seisukohti. Boethius tõlkis ja
kommenteeris kreeka filosoofe, eeskätt Aristotelest.
Johannes Scotus Eriugena (u 810-877). Neoplatoonik. Mõistus ja ilmutus on mõlemad
tõeallikad. Kui näib, et nad on sattunud konflikti, siis tuleb mõistust enam usaldada.
Intellego ut credam – mõistan selleks, et usuksin. Ta ütles, et tõeline religioon on tõeline
filosoofia, kuid samuti vastupidi.
Scotuse tähtsaim töö on De divisione naturae (Looduse jaotusest). Jumal on kõigi asjade
algus ja lõppeesmärk. Jumala olemus on inimestele ja isegi inglitele tundmatu.
Jumal on kõigi asjade algus ja lõppeesmärk. Jumala olemus on inimestele ja isegi inglitele
tundmatu. Piiblit tuleb mõista allegooriliselt.
Lähtudes Platonist , väitis ta, et üldine on oma olemuselt varasem kui üksik.
15
(L6) SKOLASTIKA
Varaskolastika – u aastani 1200 (nt Eriugena).
Kõrgskolastika XIII-XIV saj, (nt Aquino Thomas )
Hilisskolastika alates XV saj.
Ülikoolis oli neli teaduskonda. Kunstide teaduskonnas õpetati seitset vaba kunsti:
trivium : retoorika, grammatika ja dialektika;
quadrivium : geomeetria , aritmeetika, muusika ja astronoomia .
Peale neid võis õppida kas arsti-, usu- või õigusteaduskonnas. Õpetati loegute ja
dispuutidega.
Usu ja mõistuse vahekorrast:
1. Credo quia absurdum (Tertullianus).
2. Intellego ut credam (Eriugena).
3. Credo ut intellegam ( Anselm , Thomas).
UNIVERSAALIDE VAIDLUS:
Kas universaalid (üldmõisted) on reaalsed objektid või on nad nimetused, mis tähistavad
individuaalsete asjade teatavaid ühiseid omadusi?
Probleem tekkis Aristotelese loogika kommenteerimise käigus, seda tegi neoplatonist
Porphyrios Tüürosest (s232). Aristotelesel olid üldmõisted nii sugu (genus) kui liik
(species)
REALISTID (ld realis ‘aineline, tegelik’) väitsid, et üldmõisted on tõeliselt olevad.
Äärmuslikud realistid: Universaal on tõeliselt olemas asjadest eraldi, enne neid ind.
üksikasju, mis tema alla kuuluvad. (Platon)
Mõõdukad realistid (mõnikord nimetatud ka essentsialistideks (ld essentia ‘olu,
olemus’): Universaal on olemas, kuid sisaldub asjades endis . (Aristoteles, Anselm,
Aquino Thomas)
NOMINALISTID (ld nominalis ‘nimeline’): väitsid, ainult konkreetsed asjad on tõeliselt
olemas.
Äärmuslikud nominalistid: Üldmõisted on pelgad nimed, üksenes sõnad, mis tekivad
alles pärast üksikasju, mida nendega väljendatakse. (Roscelinus, Occam )
Kontseptualistid: (ld conceptus ‘mõte, kujutlus ’) ehk mõõdukad nominalistid: universaale
ei ole maailmas olemas, kuid nad eksisteerivad inimmõistuses üldmõistetena, mille
inimene loob asju võrreldes. ( Abelard )
Pierre Abelard (1079-1142), kuulus vaidleja ja õpetaja Pariisis. Oli universaalide
küsimuses lepitajaks:
Nominalistidel on õigus asjade maailmas, aga seda on ka realistidel, sest üldmõisted ei
oma küll iseseisvat eksistentsi, kuid nad on Jumala igaveses mõistuses olemas juba
enne asju ja inimese teadvuses pärast asju.
Vastased: nt Bernard Clairvaux'st ( 1091 -1153), müstik. Vagadus jõuab haripunkti
ekstaatilistes elamustes, kus hing saavutab osaduse Jumalaga.
Araabia f: Alkindi (800-879), Aristotlese komm.
Avicenna (ar k. Ibn Sina, Abu Ali, 980-1037) elas Buhhaaras ja Iraanis ja oli rahvuselt
tadžikk. Ta ühendas Aristotelese filosoofia neoplatonismiga. Jumala puhul ühtivad
olemus ja olemasolu.
Averroes (ar k. Ibn Rusd, Muhamed , 1126-1198), Hispaania . Aristotelese ja islami
lepitaja. Eitas hinge surematust, kuid mõistus läheb J juurde tagasi.
Albertus Magnus, ( 1193 (1206)- 1280 ), esimesena toetus teoloogias Aristotelesele.
AQUINO THOMAS (1225-1274). (Vt Saarineni õpikut!) Skolastika suurim süstemaatik,
tema süsteem on siiani tuntud tomism’i nime all. Ta ühendas Aristotelese filosoofia
kristliku kiriku õpetusega.
16
Thomas oli keskajale sama tähtsusega, nagu Platon ja Aristoteles olid antiikajale. Ka
tänapäeva analüütiline on talle palju võlgu. "Summa Theologica" – on üle 60 köite.
Inimesel on kaks tõeallikat: enda mõistus ja ilmutustõde.
(I) Müstik: nende vahel on vaenulik vastuolu;
(II) Anselm Canteburyst: mõistus ja ilmutuslik tõde kattuvad, Jumala olemasolu saab
mõistusega tõestada (ontoloogiline jumalatõestus).
(III) Aquino Thomas: Ilmutuslik ja mõistuslik tõde on osalises kattuvuses, nende vahel on
kompromiss . Loodu ja looja vahel on teatud analoogia .
Roger Bacon (~ 1214 - 1294) pidas ta teoloogiat teaduste kuningannaks. Kuid samas
tundis ta põlastust skolastilise meetodi viljatuse vastu. Ta rõhutas looduse uurimise
vajalikkust , matemaatika ja füüsika tähtsust, teadusliku uurimistöö ja eksperimendi
praktilist kasulikkust.
Ta ütleb, et tõe saavutamist takistavad neli peamist tegurit, - ja et need ohustavad kõiki
uurijaid, ükskõik kui targad nad ka oleksid.
1. Ekslike või tühiste autoriteetide uskumine
2. Selle uskumine, mida tavakohaselt õigeks peetakse
3. Laialtlevinud eelarvamuste küüsis olemine
4. Omaenda teadmatuse varjamine oma väärteadmiste demonstratiivse esitamise taha.
Kuid teisest küljest rõhutas ta rohkem kui Thomas jumaliku valgustatuse olulisust inimese
arusaamisvõimele.
R. Bacon oli veel tugevalt kinni neoplatonismis. Ta väitis, et kogu meie filosoofiline mõte
pärineb jumalast, mitte aga inimintellektist endast.
Duns Scotus (1265 - 1307) Ta püüdis korrigeerida Aquino Thomas´e ketserlust. Meil on
sama olemus mis jumalal, erinevas on kvantitatiivne .
Intellekti käivitab tahe : tahe otsustab, mille üle mõistus mõtleb, tahe käsutab intellekti.
Tahe valib ka objekti, millele intellekti rakendatakse.. Nagu jumala tahe, nii on ka meie
tahe täiesti vaba oma valikutes.
Duns´i arvates Thomas eksis, kui ta arvas, et tahe on alati mõistusepärane. Duns´i väitel
on meie tahe alati vaba, me võiksime igal hetkel valida ka midagi muud (Pelagius!)
Ta tunnistas , et on olemas teoloogilisi tõdesid, millest inimmõistus aru saab, kuid
kitsendas selliste tõdede hulka Thomasega võrreldes.
Ajastu kõige olulisema küsimus on usu ja mõistuse vahekord. Duns Scotuse vaadete
süsteem - mida kutsutakse ka skotismiks - oli mõeldud süstemaatilisena, positiivsena ja
mõistusepärasena. Kuid rõhutades ilmutuse rolli saavutas Duns Scotus lõppkokkuvõttes
religiooni sattumise isolatsiooni muude intellektuaalse tegevuse vormide arenedes.
William Occam (1285 - 1349) kitsendas veelgi loomuliku teoloogia sfääri. Usu ja
mõistuse sfäärid on nii erinevad, et kohati võib mõistus olla vastuolus usuga. Kui see
juhtub, peame me järgima usku.
Mida Jumal teeb, sel polegi mingit mõistuslikku põhjust. Jumal võib esile kutsuda
mistahes ime, kuna ta on kõikvõimas, ja me ei või kunagi kindlad olla, mis meie
kogetust on selline ime, mis mitte.
On võimalik käsitelda teadust ja usku eraldi (kaksiktõe õpetus).
Universaalid on vahendid, mille abil me mõtleme, nad ise ei ole mõtlemise objektideks.
Universaal on lihtsalt märk mitme asja jaoks korraga.
Occami (habeme) nuga : "Seda, mida saab seletada väiksema arvu printsiipide alusel, pole
mõtet seletada rohkema arvu printsiipide alusel". Ehk veel teisiti: Kui kaks hüpoteesi
seletavad ära sama asja, siis eelista seda hüpoteesi, mis on lihtsam. See printsiip on
üheks tänapäeva teadusliku mõtlemise põhiprintsiibiks.
17
(L7) UUSAJA FILOSOOFIA
Francis Bacon (1561-1626). Teadmine on jõud. Teaduse ülesanne on praktiline -
valitsemine looduse üle. Selle saavutamiseks tuleb tundma õppida looduse seadusi.
Neid õpime tundma katsete ja vaatluste ja induktsiooni abil. Tuleb kõrvaldada
mõtlemise vead:
Idola tribus - soo- iidolid , petted, mis on omased inimsoole. Kalduvus lasta oma mõtlemist
mõjutada emotsioonidest ja tunnetest.
Idola specus - koopa-iidolid, eksimused, mis sõltuvad inimese individuaalsetest
omadustest. Igal inimesel on oma koobas, kõik saavad asjadest omamoodi aru.
Idola fori - turu iidolid, keele võim mõtete üle, mis tekib inimeste vahel suhtlemisel.
Tühistest sõnadest tekivad lugematud kasutud sõnasõjad.
Idola theatri - teatri-iidolid, eelarvamused , mis tulevad ekslikest tõekspidamistest,
ajalooloselt väljakujunenud reeglitest, filosoofide dogmadest.
Kui inimene on vabanenud iidolitest, siis tuleb leida õige tee, selleks on mitmeid võimalusi.
Nicolaus Copernicus (1473 - 1543 ) heliotsentrism kõrvaldan ka inimese maailma
keskpunktist.
Johann Kepler (1571- 1630). Elliptilised orbiidid . Täpsus.
Galileo Galileid (1564 - 1642) looduslike objektide omadused on matemaatilised ,
geomeetrilised omadused, mitte essences (olemused), nagu arvati keskajal ja nagu
arvas ka veel Fancis Bacon.
THOMAS HOBBES (1588 - 1679). Materialist . On lihtsalt füüsikalised osakesed, mis
liiguvad füüsikaseaduste järgi. Seega on ükskõik mille käitumine määratud
lõppkokkuvõttes füüsikavõrranditega. Kõik, mis inimeses toimub, kõik, mida inimene
teeb, on füüsikaliselt paratamatu. Mingit vaba tahet ei ole.
Aga mis asjad on aistingud , aistingu kvaliteedid (nt värvus)? Need on fantasmid. Kuidas
aga saab mittefüüsikaline mõjutada füüsikalist?
Religioon on praktiliselt kasulik eelarvamus .
Tekkis probleem: kuidas leida materiaalses maailmas koht eesmärkide reaalsusele,
inimkäitumise vabale algele, inimelu tähtsusele, mõtte hindamisele.
RENE DESCARTES (1596- 1650 ) oli ratsionalist - filosoofia alused on mõistuses. Mitte
ainult filosoof, vaid tuntud matemaatik, analüütilise geomeetria leiutaja.
Mis on tõene tunnetus? - uus paradigma - eelkõige teaduslik tunnetus. Meie meeled on
meie tunnetuse alused. D. küsib, kas meeled on piisavalt usaldusväärsed. Ta oli
metoodiline kahtleja. Ta ei olnud skeptik, sest kahtlus ei olnud talle eesmärgiks, vaid
vahendiks, et selgitada, mis on tõde.
Metoodiline kahtlus. Niipea kui milleski saab kahelda, ei ole see teadmine. Seab
kahtluse alla iga asja, ühte ta aga kahtluse alla seada ei saa, see on kahtlus ise. Meeled
pidevalt petavad meid. Mida rohkem ma kahtlen, seda rohkem ma kahtlen selles, et ma
kahtlen. Kahtlemine on mõtlemine. Cogito ergo sum - mõtlen, järelikult olen olemas.
Kui inimene ei mõtle, siis teda olemas ei ole.
Absoluut kui Jumal on olemas. Jumal on kõikide perfektsioonide keskpunkt - täiuste
keskpunkt. Ta on olemas. Descartes asub maailma tunnetatavust kaitsma, väites, et
absoluut ei saa olla petis.
18
Benedictus (Baruch) SPINOZA (1632 - 1677). Äärmuslik ratsionalist. Kuidas tagada
hinge ja keha kooskõla? Psühho-füüsikaline parallelism. Filosoofia on nagu geomeetria.
Kõik tõed paratamatud tõed.
1) Iga asi, mis eksisteerib, omab põhjuse või aluse, miks ta eksisteerib.
2) Iga asi, mis ei eksisteeri, omab põhjuse, miks ta ei eksisteeri ja ei eksisteeri
paratamatult.
On olemas võimatud asjad ja paratamatud asjad, ning vahepealset võimalust ei ole. Puhta
mõistuse abil saab välja selgitada, mis on paratamatu ja mis on võimatu, seega saab
puhta mõistusega välja selgitada kõik faktid.
Kõik, mis on võimalik, on paratamatu. Kuna Jumala kontseptsioon pole vastuoluline, s. t.
Jumal võib põhimõtteliselt eksisteerida, siis järelikult see tähendab, et Jumal eksisteerib
paratamatult.
Edasi järeldas Spinoza, et on ainult üks substants ja see substants on Jumal, Jumal-
Loodus ( panteism ).
Keha ja vaim on Spinoza järgi vaid kaks erinevat viisi rääkimiseks ühest ja samast asjast.
Gottfried Wilhelm LEIBNIZ (1646 - 1716). Püüdis näidata, et teaduslik maailmavaade on
ühitatav teoloogide Jumalaga.
Maailm koosneb lõpmatust arvust monaadidest: hinge-tüüpi substantsidest. (Substants on
miski, mis on võimeline eksisteerima iseseisvalt.) Monaad on igavene tervik, jagamatu
ja hävimatu. Monaadid ei mõjuta üksteist, nende sees toimuv on määratud selle hinge
enese sisemise dünaamikaga. Jumala tahtel toimuvad monaadides sisemised
muutused, mis kajastavad iga monaadi ümbruses toimuvat: predetermineeritud
harmoonia.
Küllaldase aluse printsiip: igal asjal peab olema mingi põhjus.
Uusaja filosoofia põhiprobleem: Kuidas leida koht inimesele maailmas, mida valitsevad
loodusseadused, mis on neutraalsed hea ja kurja suhtes?
Maailm on võimalik, kui ta on kooskõlas loogikaga. On lõpmatu arv võimalikke maailmu,
kuid meie maailm on parim kõikidest loogiliselt võimalikest.
Vabal tahtel on suur väärtus, ja Jumalal loogiliselt oli võimatu anda inimesele vaba tahet
ja samal ajal luua patuta maailma.
(L8) BRITI EMPIRISTID (Saarineni õpik IV osa )
JOHN LOCKE (1632–1704) inglane, empirismi rajaja.
Tähtsaimad teosed: Esse inimarust (Essay Concerning Human Understanding 1689),
Kaks traktaati valitsemisest ja Kiri sallivusest.
Locke õppis Oxfordis arstiks. Arstina oli ta sügavalt umbusklik abstraktsete maailma-
süsteemide vastu.
Ta püüdis tõsikindla teadmise poole nagu Descartes, kuid lähenes asjale arsti, mitte
matemaatiku mõtteviisiga. Arst ei saa taga ajada ideaali , vaid peab andma endast
parima nende võimaluste piires, mis tal on.
Siiski on väga raske on midagi kindlat maailma kohta väita. Püüdes olla erapooletu võttis
Locke ikkagi omaks teatud Descartes’i seisukohad:
􀁺􀁺 maailm koosneb kehadest ja hingedest
􀁺􀁺 hing teab vaid omaenda seisundit
􀁺􀁺 meie ideed kajastavad mingil viisil asjade seisu materiaalses maailmas.
Empirism : tunnetuse ainsaks usaldatavaks aluseks on kogemus.
Mis on aluseks meie ettekujutusele maailmast (ideedele)?
Kui mul on millegi (nt koera või kentauri) idee, siis pean uurima oma idee allikaid .
19
Kui idee pärineb meeltetajust (nt nägin kentauri hoovi peal jalutamas), siis on mu ideel on
kindel empiiriline alus. Kui ma seda alust meeltetajust ei leia, siis on see fantaasia .
Locke väitis, et meil ei ole sünnipäraseid, ainult mõistusest pärinevaid ideid. Inimene
sünnib nagu “puhas tahvel ” (ld. tabula rasa , skolastikute termin kogemustest
mõjutamata vaimu kohta) millele kogemused hakkavad kirjutama.
(Leibnizi vastuväide: inimese mõistuses pole tõesti mingeid teadvuslikke kogemusi, välja
arvatud mõistus ise, ilma milleta ei loe kogemus midagi.) Locke arvas, et mõistus
üksnes kombineerib omavahel naid tajukomponente, mida annavad meile
meelteorganid.
Locke eristas väliseid ja sisemisi meeltekogemusi.
Välised on nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitsmis- ja kompamistajud.
Sisetaju on see, kui me tajume omi mõtteid, seda, kuidas meie teadvus opereerib
ideedega .
Locke eristas ka lihtsaid ja kompleksseid ideid.
Komplekssed idees saadakse lihtideede kombineerimise tulemusena, nt õun on
ümmargune vaadates ja katsudes , tal on värv, maitse ja lõhn jne.
(Tegelikult on aga vist vastupidi: me näeme õuna ja võime mõttepingutusega eristada
lihtsamaid aspekte.)
Locke esitas ontoloogilise küsimuse: mis liiki maailm see on, mille kohta käivad meie
ideed? Kuidas me võiksime seda teada ja milline on meie teadmiste iseloom?
Teadmisi on kolme liiki. Kõige kindlam on vahetu, intuitiivne teadmine, milles pole võimalik
kahelda.
Kindel, ehkki mitte nii ilmne on demonstratiivne teadmine, mida annab sammhaaval
tuletada vahetutest.
Kõige kahtlasem on hüpoteetiline teadmine, see on pigem arvamus.
Mis on teadmise objektiks ? Kui me midagi teame, siis mis asjade kohta?
Locke järgi on vahetuteks teadmise objektiks ideed, teadvuse enda seisundid . Ta polnud
naiivne realist.
Kus kohast pärineb meie teadmine välise reaalsuse kohta?
Locke väldib seda empiristidele rasket probleemi. Ta lihtsalt arvab , et on olemas kolme liiki
asju: hinged, Jumal ja kehad (Descartes!). Enda hinge olemasolu teame intuitiivselt.
Jumala olemasolu on tuletatav: Jumal on algpõhjus.
Teiste hingede ja asjade olemasolu ei saa põhjendada, kuid keegi pole nii skeptiline , et
nende olemasolu eitada.
Maailma tunnetamise protsessis tekivad adekvaatsed ideed, mis vastavad välismaailmale
(nt raskus) ja mitteadekvaatsed (nt värvus), neid tekitab teadvus ise.
Ideedest tulenevad kvaliteedid:
Primaarsed kvaliteedid (nt kaal) on reaalsuses olemas meist sõltumatult. Nende hulka
kuuluvad kõik omadused, mis on väljendatavad ruumi ja aja terminites: ulatuvus,
suurus, kuju, liikumine, keha jäikus jms.
Sekundaarsed kvaliteedid (nt värvus, maitse, lõhn) ei ole ajalis-ruumilised, neid ei saa
matemaatiliselt kirjeldada. Neid pole reaalsuses, meeled lihtsalt tajuvad asju sellistena.
“Kui me mõlemad vaatame sinist taevast, kust ma siis tean, et me mõlemad näeme sama
värvi?”
Locke eetikas on hüveks meeldivad aistingud (pleasure). Me püüdleme meeldivatele
aistingutele vältides ebameeldivaid
Halb või nõrk tahe eelistab hetkemõnusid pikaajalisele heaolule. Moraalne headus seisneb
seaduskuulekuses.
20
Moraalseid seadusi on kolme liiki: Jumalik seadus, tsiviilseadus ja avalik arvamus. Locke
arvas, et Jumala seadusi neid saab tõestada nagu matemaatilisi teoreeme.
Locke eristab rumalat ja tarka egoismi (nt vangide dilemma). Ta lootis, et inimesed on
vahel ka targad egoistid .
Poliitikafilosoofina on Locke väga kuulus, ta leidis, et inimesel on võõrandamatud
õigused ja ka kohustused.
Inimesel on õigus elule, vabadusele ja omandile. Ja inimesel on kohustus mitte sekkuda
teiste inimeste õigustesse.
Inimesed võivad organiseerida poliitiliseks riigiks. Riik teenib inimest, mitte vastupidi.
Alusideeks on moraalne võrdsus, kuigi erinevatest võimetest tuleneb sotsiaalne
ebavõrdsus.
Inimesele kuulub see vara, mille ta on hankinud tööga, aga nt maa ja tema rikkused
kuuluvad inimkonnale tervikuna. Nt USA alusdokumentide koostamisel on järgitud
Locke tervemõistuslikke ja ausaid seisukohti.
Vangide dilemma: Kaks meest sooritavad kuriteo. Süütõendid on kaudsed, mehed ise
kuritegu omaks ei võta. Mehed ei ole sõbrad, nad on kinni eri vangikongides.
Prokurör pakub kummalegi mehele järgmist tehingut:
“ Kui te kumbki üles ei tunnista, siis saab teile kummalegi määrata ainult 3 aastat. Aga
kui sina üles tunnistad ja teine mees ei tunnista, pääsed sa ainult 1 aastaga, teine mees
saab 7 aastat. Kui te mõlemad üles tunnistate, siis on süü tõestatud ja te mõlemad
lähete 5-ks aastaks vangi.”
Vangide mõttekäik: (I) Oletame, et mu partner ei tunnista üles.
Sel juhul, kui mina tunnistan üles, saan mina 1 aasta
Kui ma ka ei tunnista üles, saan ma 3 aastat
Järelikult, sel juhul on mul kasulik üles tunnistada.
(II) Oletame, et mu partner tunnistab üles.
Sel juhul, kui mina ka tunnistan üles, saan ma 5 aastat
Kui ma ei tunnista üles, saan ma 7 aastat
Järelikult, ka sel juhul on mul kasulik üles tunnistada.
Järelikult on mul igal juhul kasulik üles tunnistada.
Mõlemad arutlevad nii ja saavad 5 a, kuid võinuks saada 3.
GEORG BERKELEY ( 1685 -1753), iirlane, oli piiskopiks. Tähtsaim teos: Traktaat
inimteadmise printsiipidest (1710).
Järjekindlam empirist kui Locke.
Maailma kohta teame vaid seda, mida tajume meeltega . Locke on teinud meelevaldse
oletuse, kui ta väidab midagi tegelikult olemasoleva kohta. Füüsika maailma reaalsus on
kahtlane. Me ei suuda aistida mateeriat ehk ainet. Nt kui ma löön käega vastu lauda ja
saan haiget, see ei tõesta laua olemasolu, sest ma tundsin valu, kuid mitte laua ainet.
Muidugi tuleb vahet teha kujutluste ja impressioonide (aistingute) vahel.
Berkeley meelest pani mind valu tundma tahe või vaim, kõigil meie ideedel on põhjus
väljaspool meie teadvust. See põhjus on vaim – Jumal -- kes tekitab meis aistinguid ja
ideid, tema on kõige oleva ainus põhjus. Berkeley seadis kahtluse alla ka aja ja ruumi
olemasolu, kuna ka selle tajumine toimub meie teadvuses.
Berkeley arvas, et ta suudab tõestada, et mateeriat ei ole, mitte miski ei eksisteeri
sõltumatuna teadvusest (hingest), ja et sõna ´mateeria´ ei osuta reaalselt eksisteerivale.
Pole vastuolu jumalike ja argitõdede vahel, sest materiaalset maailma pole. Primaarsed
kvaliteedid ei saa eksisteerida ilma sekundaarseteta. Iga keha kuju peab olema
21
millegagi täidetud, ei saa olla, et kuju on, aga pole mitte millegi kuju. Ümmargune asi on
alati ka mingit värvi või heledust asi. Seega polegi mingeid primaarseid kvaliteete
Esse est percipi – olla, see tähendab tajutav olla. Siin püüdis ta vältida panpsühhismi.
(Panpsühhism: igal füüsikaline objektil on teadvus ja taju.) Berkeley taipas , et siis saab
öelda, et nt kuumas asjas on kuumusaistingu kvaliteet jne. Ta väitis, et taju on omane
vaid hinge tüüpi substantsile. Füüsikalisi objekte pole vaja lisada.
Kust tuleb aga aistingute stabiilsus ja regulaarsus? Need ei allu tahtele, neid ei produtseeri
inimene, vaid lõpmatult võimas Jumal. Seega saavutas ta, et materialism oli
aluspõhjata, et Jumal oli tõestatud ning sai lahti probleemist keha ja vaimu
koostegevuse kohta.
Rääkides Jumalast loobub ta aga empirismist ning muutub ratsionalistiks. Seda võimalust,
et aistingud pärinevad Jumalalt, on käsitlenud Descartes ning väitnud ka W.Occami
õpilane Nicolaos Antrecourtist.
DAVID HUME (1711–1776), šotlane, erasekretär. Tähtsaimad teosed:Traktaat
inimloomusest (Treatise of Human Nature 1739), Uurimus inimarust ja Uurimus
moraaliprintsiipidest.
Hume oli järjekindel empirist ja naturalist (kõike peab seletama loodusteaduslike
meetoditega). Ta lootis, et saab inimvaimu uurimisel võtta eeskujuks Newtoni
mehhaaanika meetodid: tuleb avastada vähesed lihtsad printsiibid , mis võimaldava
korrastada keeruka andmestiku.
Hume oli skeptiline vaid mõistuse suhtes, kuid ei sea kahtluse alla uskumuste kujunemise
loomuliku protsessi õigsust.
Hume lükkas tagasi igasugused mõistuslikud printsiibid.
(i) Ta eitas substantsi olemasolu: nii nagu pole substatntsi unenäo kogemuses, nii ka mitte
ärkveloleku kogemuses.
(ii) Ta eitas “mina” olemasolu. Mina on vaid kimp aistinguid, fiktsioon , mida ma ei taju.
(iii) Ta eitas identsust, sest miski ei jää samaks läbi aja. Mõttekas on vaid samasugususe
mõiste, mitte samasuse mõiste. On vaid kvalitatiivne identsus, mitte numeeriline. Jumal
võib asja iga hetk hävitada ja samasuguse asemele panna. Identsuse mõistel puudub
praktiline sisu.
(iv) Hume ei eita materiaalse maailma olemasolu (Berkeley) ega ei kahtle selles
(Descartes). Ta väidab vaid, et selle olemasolu ei saa mingil viisil tõestada.
(Uuemal ajal usutakse mateeriasse, sest aistingud on konstantsed ja koherentsed ).
(v) Hume väitis, et me ei saa kindlaks teha, kas maailmas on olemas põhjuslikkus, sest
ükski taju ei ütle meile, et üks asi põhjustas teise (seda märkas ka W. Occam).
Põhjuslik seos on paratamatuslik, miski kutsub paratamatult esile midagi teist. Teadus ei
saa selgitada põhjusi, ta saab vaid kirjeldada. Ta võib kirjeldada milline kord on
maailmas, kuid ei saa öelda, kas see on paratamatu.
Põhjuslikkus ei tule kogemusest, sest see näitab ainult millegi ruumilist koosolemist või
ajalist järgnevust. Meie poolt oletatav põhjuslikkus on subjektiivse tähendusega ning
tuleneb vaid harjumusest. Meie teadmised piirduvad tajude sfääriga ning sõltuvad
harjumusest. Me teame seda, millega oleme harjunud .
Inimene on ise loodusseaduste looja. Induktsioon ei anna meile midagi, ka mitte põhjus-
tagajärg seose käsitlemisel.
(vi) Jumala olemasolu ei saa tõestada. Paljud tõestused on sisuliselt definitsioonid ja
millegi defineerimisest ei järeldu selle olemasolu. Nt konstruktori (disaini) argumendi
vastu pakkus ta välja evolutsiooniteooria idee.
22
Pole raske mõelda välja aktuaalsest paremat maailma.
Jumal võib ju olla olemas, kuid me ei ta, milline. Religiooni õigustab see, kui ta toob
maailma vähem kurjust.
(vii) Hume ründas ratsionalistlikku eetikat, mis keskajal tulenes religioonist ja uusajal
mõistusest. Need eetikad on normatiivsed, nad annaved ette mingid normid.
Hume eetika on empiiriline: Moraalne otsustus on emotsionaalne otsustus. Nii nagu
teatavad asjad kutsuvad esile esteetilise emotsiooni, nt ilus/inetu,
nii kutsuvad teatavad asjad esile moraalse emotsiooni moraalne/ebamoraalne.
Hume ei küsi mida tuleb pidada õiglaseks, vaid väidab, et “õiglane on see, mida
inimesed õiglaseks peavad”.
Moraalitunne on arenenud välja, sest inimestel on vaja teha teistega koostööd. Faktid ei
kinnita inimeste täielikku egoismi.
Hume vaated vastavad paljuski XX sajandi filosoofide vaadetele.
Kogemused on põhjustatud muljetest ja tajudest, millest tulenevad ka ideed ehk
mälupildid muljetest, kuid see võib tekitada vigu, mida me ei taju.
Hume filosoofia raskusi: “Kui ma otsin oma mina, leian vaid kimbu impressioone.” Kes on
see kes otsib ja kes on see kes leiab. Kas see värvilaikude, helide, maitsete, lõhnade
kimp on tõesti võimeline midagi otsima ja mingit "mina" - kontseptsiooni omama?
Lootusetus: "Kus ma olen, või mis ma olen? Millel põhineb minu eksistents ja mis
olekusse ma pöördun tagasi? Kelle soosingut ma peaksin taotlema ja kelle viha ma
peaksin kartma ? Millised olevused ümbritsevad mind ja keda ma neist mõjutan või kes
neist mõjutavad mind? Kõik need küsimused viivad mind segadusse ja ma tunnen end
olevat haletsusväärseimas olukorras, ümbritsetuna sügavaimast pimedusest, tundes
end ilma jäetuna igasugusest tunnetusvõimest…
…Ma olen valmis heitma tulle kõik oma raamatud...“
(L9) IMMANUEL KANT (1724-1804) (Lugege Saarineni õpikust läbi ka Kanti peatükk!)
Kant elas ja töötas Königsbergis, on paljude arvates teostanud kõige suurema pöörde
filosoofia ajaloos.
Algselt oli ta pigem hea õppejõud ja teadlane kui filosoof. Temalt pärineb siiani aktuaalne
hüpotees päikesesüsteemi tekkimist gaasudust ning hüpotees selle kohta, et osa
udukogusid võivad olla kauged linnuteed .
Kant ärkas tema enda sõnul “dogmaatilisest unest” David Hume töid lugedes . Kanti
peateos on Puhta mõistuse kriitika (Kritik der reinen Vernunft 1781 ). Kriitika tähendab
siin kriitilist analüüsi.
Mitte kogu teadmus ei tulene meeltest. Puhta mõistuse kriitika peaprobleem : Kas on
olemas sellist absoluutset teadmust juba enne kogemust?
(I) Aprioorsed ja aposterioorsed otsustused. (A posteriori – kogemusele järgnev, a priori
– kogemusele eelnev.)
A priori otsustusi saab teha enne kogemust, nt kolmnurga sisenurkade summa on 180
kraadi.
A posteriori otsustusi saab teha pärast kogemust, need võivad olla nii- või teistsugused , nt
Tallinnas elab üle 400000 inimese, kuid võiks elada ka vähem. Kogemus ei anna
paratamatut ega üldkehtivat otsustust.
(II) Analüütilised ja sünteetilised otsustused.
Analüütilise otsustuse predikaadiks on mõiste, mis sisaldub juba subjekti mõistes, nt
Kolmnurgal on kolm nurka; Kõik roosid on lilled. Ei laienda meie teadmisi, vaid
täpsustab.
23
Sünteetilise otsustuse predikaat ei sisaldu subjekti mõistes, vaid lisab sellele midagi uut,
nt. Kõigil kehadel on kaal; Mõned roosid on punased. Sünteetiline otsustus laiendab
meie teadmisi.
Kindlasti on olemas sünteetilised aposterioorsed otsustused.
Kindlasti on olemas analüütilised aprioorsed otsustused.
Kindlasti ei ole olemas analüütilisi aposterioorsed otsustusi.
Kuidas on aga lood sünteetilised otsustustega a priori?
Need oleks kõige väärtuslikumad otsustused, nad lisavad uut meie teadmistele ja on ka
apodiktilised. Hume väitel selliseid otsustusi pole.
Kanti järgi on aistimisprotsessis aru aktiivselt tegutsev faktor. Aistingu ümbertöötamise
protsessis kaks astet.
Esimeseks astmeks on aistingute koordineerimine taju vormide, aja ja ruumi rakendamise
kaudu neile.
Teiseks astmeks on nii saadud tajumite koordineerimine mõtlemise vormide, mõtlemise
kategooriate rakendamise kaudu.
Kant rõhutas, et selleks, et üldse midagi tajuda, peavad teatud mõisted meie mõtlemises
juba olemas olema.
Teadmine koosneb Kanti järgi kahest tegurist:
(l) empiirilisest tegurist, mis on sõltumatu meist ja kutsub meis esile aistingud;
(II) ratsionaalsest tegurist, ajast ja ruumist ühelt poolt ja mõtlemise kategooriatest teiselt
poolt, mida lisame juurde omalt poolt.
Empirism ja ratsionalism olid ühekülgsed, sest esimene nägi ainult empiirilist , teine ainult
ratsionaalset. Nii muutus esimene skeptiliseks, teine dogmaatiliseks.
Kant: “Mõisted ilma sisuta on tühjad, kaemused ilma mõisteteta on pimedad.” Kant ei
nõustu ratsionalistidega, kes tuletavad kontseptsioonid mõistusest. Sellest ka tema
peateose pealkiri: Puhta mõistuse kriitika.
Kõik mis jääb meie meeltest väljapoole on Kanti järgi Ding an sich – asi iseeneses. Need
jäävadki tunnetamatuks. Me saame vaid rääkida asjadest meie jaoks.
On olevas sedavõrd, kuivõrd nad mõjutavad meie teadvust ning see on suures osas
määratud meie mõistuse poolt.
Matemaatika on võimalik, sest toetub kaemuse vormidele.
Loodusteadus on võimalik, sest toetub aru aprioorsetele vormidele – kategooriatele.
Me saame mõtelda ainult vastavalt olemasolevaile kategooriaile. Seega on kategooriad
samasugused teadmise eeldused nagu ruum ja aeg. Mõistus “… ei ammuta seadusi
aprioorselt loodusest, vaid kirjutab need sellele ette.”
Metafüüsika ei ole aga Kanti järgi võimalik, kuna ta püüab uurida mis on asi iseeneses,
mitte nähtumusi – fenomene – nii nagu teeb loodusteadus või matemaatika
(i) Kant kritiseerib subjekti ehk hinge (ik self) metafüüsikat. On kahte liiki subjekti:
empiiriline subjekt ja transtsen-dendaalne (kogemuse piirest väljapoole jääv) subjekt.
Empiirilist subjekti me kogeme, transtsendenaalset mitte, kuid see peab eksisteerima,
kuna see on vajalik meie kogemisvõime jaoks (analoogia: me ei näe vaadates oma
silmi, kuid meil peab olema, millega näeme.)
(ii) Kant kritiseerib eksistentsi-üldse metafüüsilist mõistet. Selleks esitas ta 4 antinoomiat,
millest igaüks koosneb teesist ja antiteesist, mis üksteist loogiliselt välistavad.
I: Tees: Maailmal on algus ajas ja ta on ruumiliselt piiratud.
Antitees : Maailm on lõpmatu nii ajas kui ruumis.
24
II: T: Iga liitsubstants koosneb lihtsatest komponentidest, nii et kõik koosneb seega
lihtsatest komponentidest.
Antitees: Asjad ei koosne lihtsatest komponentidest ja lihtsaid komponente polegi
olemas.
III: Tees: Peale paratamatu põhjuslikkuse on maailmas veel ka tahtevabadus .
Antitees: Tahtevabadust ei ole, kõik siin maailmas leiab aset põhjusliku
paratamatusega.
IV: T: Maailmas on olemas absoluutselt paratamatu olevus .
Antitees: Absoluutselt paratamatut olevust ei eksisteeri.
Need küsimused on lahendamatud ja mõttetud seetõttu, et käivad kõige kohta, aga
kõiksus ei saa olla taju objektiks.
(iii) Kant kritiseerib jumalatõestusi, mida ta jagas kolme klassi: ontoloogilised,
kosmoloogilised ja füüsikalis-teoloogilised. Ontoloogilised tõestused lükkab Kant ümber
väitega, et eksistents pole omadus ja seetõttu ei järeldu jumala mõistest tema
eksistents.
Kosmoloogilised tõestused lükkab ta ümber väitega, et paratamtult eksisteeriv entiteet
(algpõhjus) ei pea olema jumal, see võib olla nt ka mateeria.
Kolmandat tüüpi tõestused (maailma korrastatus) lükkas hiilgavalt ümber juba Hume.
Religiooni aluseks võib olla eetika, mitte metafüüsika. Teoses Kritik der praktischen
Vernunft esitab Kant oma vaated kõlblusele. Ta püüab leida üldkehtiva ja paratamatu
eetika, aprioorsete kõlblusprintsiipidega.
Kanti kategooriline imperatiiv kõlab: “Toimi alati nii, et sinu tahtelised kavatsused võiksid
ühtlasi alati olla üldise seaduslikkuse aluseks.” Tee alati tee seda, mida tahad et tehtaks
alati ka sulle ning teistele inimestele.
Teine, võib-olla parem sõnastus oli: “Toimi nii, et sa inimsust, nii enda kui ka iga teise
isikus, alati tarvitad eesmärgina, mitte iialgi ainult vahendina!”
Kanti eetika on kohuse eetika. Kohustus tuleb täita kohustuse enda pärast, mitte mingil
muul põhjusel. “Sa saad (suudad), sest sa oled kohustatud!”
Kõlbeline tegutsemine nõuab aga, et eeldataks tahte vabadust, hinge surematust ja
Jumala eksistentsi. Need on praktilise mõistuse postulaadid. Neid ei saa puhta mõistuse
abil tõestada teoreetilises filosoofias, kuid praktilises filosoofias on nad põhjendatavad
praktilise mõistuse abil, mis on tähtsam kui teoreetiline mõistus.
Religiooni ei saa religiooni rajada loogikale, vaid kõlblustunde praktilisele mõistusele.
Kirikul ja dogmadel on ainult niivõrd väärtust, kuivõrd need aitavad kaasa inimkonna
moraalsele arengule.
Kanti arust põhjendab Jumalat kõige paremini “tähistaevas minu kohal ja kõlblusseadus
minu sees”.
Tänapäeval valdavalt ei tunnistata, et on olemas sünteetilised aprioorsed otsustused.
JOHANN GOTTLIEB FICHTE (1762 - 1814).
Mittedogmaatilise, idealistliku filosoofia alguspunktiks on subjekt = hing = ( Selbst = self).
Sest enne, kui rääkida tumedatest asjadest, peame me uurima, milline on see võime,
mis meil üldse tunnetada võimaldab.
Me peame leidma inimteadmistele aluseks oleva kõige fundamentaalsema printsiibi. Mis
on see, mida me paratamatult eeldame, kui me üldse midagi mõtleme? Selleks
eelduseks , väitis Fichte, on "mina“ (Descartes!)
Tunnetamise või mõtlemise protsessist jääb alati välja selle aktiivsuse analüüs ise. Ei saa
olla seadet, mis ennast uurib, tekib lõputu regress . Uurija ei saa olla uuritav.
25
Me peame lihtsalt uskuma, et see meie tunnetuse alus on adekvaatne. Tunnetades ma ei
tea, kes ma kui tunnetav jõud selline olen, kuid samas pean ma uskuma, et ma, ise,
iseenda jaoks tunnetamatu, harmoniseerun sellega, mida ma tunnetan. (Subjekti-
tunnetusobjekti draama.)
WILHELM JOSEPH VON SCHELLING (1775 - 1854)
Schelling täiendas Kanti rajatud transtsendentaalset idealismi teesiga, et on vaja kahte
filosoofiat: subjektiiv-set filosoofiat, mis tegeleb tunnetava objektiidentiteedi ja vabaduse
probleemidega ja objektiivset filosoofiat, mis tegeleb loodusliku maailma probleemidega.
Tähtsaimaks ülesandeks on näidata nende kahe filosoofia harmoonilist kooskõla, looduse
ja intellekti kooskõla. Vaimu ja looduse süntees tuleb kõige selgemalt ilmsiks
esteetilises kogemuses.
Schelling identifitseeris transtsendentaalse subjekti mitte individuaalse hingega, vaid
universaalse vaimuga, mis väljendab end kui tahe. Tahe on lõhenenud ja iga tema osa
tunnetab end teiste Tahte osadega vastasseisus olevana. Kuid arengu käigus Tahte
ühtsus taastub ja koos sellega hakkab iga indiviid tunnetama reaalsust kui Absoluuti, kui
Jumalat
(L10) GEORG FRIEDRICH HEGEL (1770 - 1831 ) (Vt õpikut)
Tema müstitsismihuvist pärines veendumus, et eraldatus on ebareaalne. Näivalt iseseisev
üksikobjektide eksistents on illusioon . Mitte miski pole ülimalt ja täielikult reaalne peale
maailmakõiksuse (Parmenides!)
Näivalt erinevad objektid on tervikeksistentsi aspektid, sellest lahutamatud. (Nt Kolmnurga
nurgad ja küljed).
Hegeli kuulus väide on, et kõik reaalne on mõistusepärane ja kõik mõistusepärane on
reaalne. Kuid alles siis, kui me näeme kõiki asju kui ühe terviku aspekte, saame me aru
maailma mõistusepärasusest.
Kõiksust oma terviklikkuses nimetab Hegel Absoluudiks. Absoluut on vaimne, mitte
materiaalne. Maailm on Hegeli järgi seega läbinisti vaimse olemusega eksistents.
Hegeli idealismil on kaks omapära. (i) loogika rõhutamine.
(ii) triaadse dialektika – tees, antitees, süntees kasutamine.
Loogika on Hegeli jaoks sama, mis metafüüsika. (Parmenides, Spinoza). Hegeli järgi on
iga konkreetne väide ainult osaliselt õige, see on paratamatult tehtud ainult piiratud
vaatepunktist lähtudes ja ei saa olla seega päris õiged. [Nt palli projektsioon on ring.
Pall ei ole ring.]
Et mingi asja kohta täpne tõde välja öelda, peame me teadma kogu tõde maailmakõiksuse
kohta.
Hegeli triaadne dialektika, nt metafüüsika rajamise alguses:
Tees: "Absoluut on puhas eksistents". Väidame, et Absoluut eksisteerib, me ei omista talle
mingeid omadusi. Aga puhas eksistents ilma mingite omadusteta on mittemiski. Seega
jõuame järeldusele:
Antitees: "Absoluut on mittemiski". Neist kokku teeme me sünteesi, milles teatud
aspektidena säilivad nii tees kui antitees.
Süntees: "Absoluut on millekski saamine".
(Sks: sein–nichts– werden ; ing: being–nothing–becoming)
Olemise ja mitteolemise ühenduseks on saamine. Iga väide osutub mitte täielikult õigeks.
Teesi ja antiteesi sünteesides jõuame me ulatuslikuma tõeni. Jne., jne.
26
Teadmine on algul puhtalt aistinguline, kaemuslik. Inimesele näib, et tema aisting on
objektiivne. Analüüs näitab, et aisting peab olema midagi subjektiivset. Süntees
saavutatakse enesetunnetuse kaudu, kus subjekt ja objekt ei ole eraldi asjad.
Eneseteadvus saavutab oma kõrgeima tipu Absoluudis: Absoluudi enesetunnetus on
täielik teadmine kõigest, sest väljaspool Absoluuti pole midagi.
Mitte mingi meie teadmine pole ei täielikult vale ega täielikult õige. Absoluutne teadmine
saavutatakse Absoluudis ja seda nimetab Hegel Absoluutseks Ideeks . See on midagi
Aristotelese Jumala sarnast. See on mõte, mis mõtleb iseendast (Fichte!). Ja Absoluut
ei saagi mõelda muust kui iseendast, sest muud polegi.
Maailmaajalugu arenes alustades puhtast olemisest Hiinas kuni Absoluutse Ideeni, mis
Hegeli arvates hakkas juba Preisi riigis realiseeruma. Maailma ajalugu on Vaimu
arenemise ajalugu. Eksistents pole oma olemuselt mitte substants, vaid mõte ehk
teadvus. Hing ja objekt on struktuur, mis tekib teadvusliku kogemuse sees, kus toimub
vastandamine: mina - mitte-mina.
Vaimu mõistmiseks kõrvutame seda mõistet tema vastandmõistega - aine mõistega. Aine
omaduseks on raskus, Vaimu omaduseks on vabadus. Vaim ehk mõistus on sisemine
jõud, mis loob ja vormib väliseid, vaadeldavaid kujusid . Vaim on protsess, see on pidev
areng madalamalt kõrgemale.
Teadmine kui teadmiste terviksüsteem ei ole teadmine reaalsusest, ta on reaalsus ise.
Vaimu kõrgeimal arenguastmel, kui Vaimust on saanud Absoluut, on erinevus teadmise
ja reaalsuse vahel ületatud.
See saavutatakse kõikehõlmava sünteesi käigus:
Tees Antitees Süntees
Idee Loodus Absoluutne Vaim
Mõttes olev idee on idee mingist teisest, väljaspool mõtet olevast Teadev subjekt -
teadmise objekt. Hegeli arvates eksisteerib see eristus vaid teadvuse madalamal
astmel. Absoluutse Idee tasemel on see eristus kadunud. Tulemuseks on absoluutne
eneseteadmine.
Hegel rõhutas, et ühtki nähtust pole võimalik mõista lahus üleüldisest kontekstist ja
ajaloolisest arengust.
KARL MARX (1818 - 1883) võttis omaks Hegeli dialektika ja idee ajaloofilosoofiast, lisas
sellele ontoloogilises plaanis materialismi ning sotsiaalses plaanis sotsialismi.
Ta väitis, et eraomand põhjustab ekspluateerimist ning sellest tuleb loobuda (lisaväärtuse
teooria).
Marx püstitas teesi, et sotsiaalsed nähtused ja ajaloo üldkäik on suures osas põhjuslikult
määratud. See on mõistlik idee, kuid põhjuste leidmine on keerukas.
Marxi hinnatakse tänapäeval filosoofina, mitte agitaatorina.
(L11) ROMANTISM (XVIII-XIX sajand)
Romantikud väitsid, et mõistus on vaid sekundaarne võltsvõimekus, mille abil me leiame
looduses üha peenemaid. Need klassifitseerimised on kunstlikud, loodusele inimese
poolt peale sunnitud. Nad jaotavad, ja jaotades hävitavad arusaama reaalsusest kui
alustervikust.
Reaalsuse mõistmiseks tuleb loobuda õppimisest ja teadusest, tuleb muutuda laste või
harimatute loodusinimeste sarnaseks. Tuleb püüelda looduse poole, mitte inimkätega
tehtu poole. Loomad on paremad filosoofid kui inimesed.
27
Romantikud uskusid, et Kantil oli õigus, kui ta tunnistas ratsionaalse teadmise piiratust ja
osutas ulatuslikule transtsendentaalsele reaalsusele väljaspool fenomeenilist, kogetavat
maailma.
Kuid romantikud ei leppinud sellega, et Kanti arvates ei saa me reaalse maailma kohta
teada midagi muud, kui et see on olemas. Romantikute arvates näitas see vaid maailma
teadusliku uurimise piiratust.
Romantismi isa Jean- Jacques ROUSSEAU ( 1712 –1778) väitis, et kõik, mis eristab
tsiviliseeritud inimest harimata barbarist, on kurjast.
ARTHUR SCHOPENHAUER (1788 - 1860)
Schopenhaueri filosoofiliseks põhiteoseks on "Maailm kui tahe ja kujutlus" ( Welt als wille
und vorstellung, 1819).
Schopenhaueri järgi see, mida ma tajudes kogen , pole midagi muud, kui minu keha-aju-
teatud seisundid. Kuid need välised objektid eksisteerivad, sest meie aistingutel peab
olema mingi põhjus (Kant!).
Sarnaselt Kantiga väitis ka Schopenhauer, et mõistus ei suuda mõista asjade olemust.
Kuid Schopenhauer põhjendab seda väidet romantismi vaimus .
Mõistus lõhub pideva ja ühtse reaalsuse suvalisteks tükkideks. Nii nt jagatakse värvid
teatud "sahtlitesse": sinine, punane, roheline jne., kusjuures tegelikkuses on olemas
kõikvõimalikud vahepealsed värvitoonid. Ja nii on mistahes kontseptsioonidega.
Ei taju ega teadus ei suuda avada asjade olemust. Kuid meil on veel üks teadmine: me
oleme osa maailmast ja seetõttu teame midagi ka maailma kohta.
Mis on see, millest me teame ainult sisekaemuse teel omaenda kohta, mida aga ei anna
meile ükski taju välisobjektide kohta? Selleks olemuseks on tahe. Tahet, tahtepingutust ,
kogeme me ainult iseendas, mitte aga milleski, mis on meist väljaspool.
Teades enda siseolemuseks olevat tahte, ja arvestades sellega, et me oleme üks osa oma
maailmast, ja sellega, et meil pole põhjust pidada ennast mingiks eriliseks osaks
eksistentsist, on loomulik teha üldistus, et mistahes eksistentsikomponendi enda
olemuseks on samuti tahe.
Järelikult kõik need asjad, väga üldises mõttes, mis põhjustavad meis aistinguid, ja mille
olemus on igavesti varjatud tajude ja teadvuse eest, on oma sisemiselt olemuselt tahe,
nagu me ise oleme oma sisemiselt olemuselt tahe. Kogu eksistents, kogu maailm on
oma siseolemuselt tahe.
Tahe on kõikjal, ka kivis , see avaldub primitiivselt, gravitatsioonilise tõmbejõuna,
püüdlusena liikuda teiste massi omavate kehade suunas.
Schopenhauerit ei huvitanud romantikuna analüüs, vaid palju rohkem kunst ja religioon.
Kunstil kaks funktsiooni. (i) Esteetiline kogemus annab meile palju adekvaatsema visiooni
sellest, mis maailm tegelikult on, kui seda suudab teha teadus.
(ii) Esteetilise objekti eriline olemus lubab meil sageli võtta maailma suhtes moraalse
hoiaku. Seega on esteetikal nii tunnetuslik kui ka eetiline funktsioon ja see juhib meid
lõppkokkuvõttes religiooni juurde.
Vaadates nt valguse mängu skulptuuril, valgusele esteetilisest vaatepunktist, saame me
teada valguse sisemise olemuse. Me ei oska väljendada, mis see on, kuid me teame,
mis see on. (Ka valgus on vaid tahte väga nõrgaks omapäraseks avaldumisvormiks.)
Tahe on pime, ta püüdlused on mõttetud. Kui saavutame , mis tahtsime , tahame juba
midagi uut. Tuleb ennast vabastada mõttetust tahte orjamisest, nii et me ei soovi enam
midagi. Ainuke lõplik vabakssaamine tahtest saabub surma läbi. Kuid ajutiselt võib
vabaneda tahte võimu alt esteetilise mõtiskluse ja süvenemise läbi.
28
Esteetilise meelelaadi omaksvõtmine päästab meid tahte küüsist seeläbi, et me ei
analüüsi, vaid me oleme vabad.
See vabadus on ajutine, kas lahenduseks on enesetapp? Ei, see tee tugineb illusioonile,
et meie fenomeeniline "Mina“ ja elu on reaalne. Kuid maailm meie kogemuses on vaid
tahte ilmnemine. End tappes kõrvaldame maailmast vaid tahte ilmnemise ühe väikese
segmendi.
Teadmine, et kõik, mida me taga ajame, on vaid näivus, mõjub meie tahtele püsiva
rahustina. Sellise teadmise saavutamine on tõeline tahte võit tahte üle.
Esteetika teeb eetiliseks. Eetilise kõrgtaseme saavutame, kui mõistame, et oleme erinevad
indiviidid ainult nähtumuse tasemel. Olemuse tasemel, tahte tasemel, oleme me üks ja
seesama. Iga inimese tahe on osa terviklikust maailmatahtest. (India filosoofia!)
Romantistlikust filosoofiast on välja arenenud nn. kontinentaalfilosoofia, mis on üpris
kirjanduslik .
FRIEDRICH NIETZSCHE ( 1844 –1900) Kui inimesed ei õpi enda üle naerma , tuleb neil
pisaraid valada. Jumal on surnud. See on suurim sündmus, kuid seda ei mõisteta.
Inimesed on vaid väliselt kristlased.
Kristlik moraal on “kuritegu elu kallal”. Kristlik moraal õpetab põlgama “esmaseid
eluinstinkte”. Elu on isekus , kristlik moraal kuulutab väärtusi – isetus, isikupäratus,
ligimesearmastus –, mis eitavad elu.
Kui “Jumal on surnud”, siis on kõik väärtused kaotanud oma väärtusaluse ning inimkond
oma eesmärgi. Nihilism lakkab siis, kui inimkond on endale saanud uue sihi. Uueks
sihiks peab saama inimene ise.
Et elus püsida tuleb kogu aeg enamaks saada. Enamaks saamine on iseenda ületamine,
mida Nietzsche nimetab võimutahteks.
Võimutahe on elu olemus. Hea on see, mis suurendab võimutahet ja halb see, mis seda
nõrgendab.
Siht, mille poole võimutahe püüdleb, on “üliinimene”, kes ületab “ viimased inimesed” ning
erineb neist valmisoleku poolest võtta elu nii, nagu ta on, ja paneb end sellisena
Elul puudub lõppsiht ja tuleb jätta elu mõtestamine kaugema sihi kaudu.
Ajalooliselt on olnud kaks moraalikäsitlust: isandate ja orjade moraal. Algne moraal oli
isandate moraal, kus sõna “hea” tähendab üllast, suursugust, head päritolu, “halb” aga
lihtsat, labast, põlastusväärset.
Orjamoraalis peavad hea ja halb saama teise tähenduse. Seal tähendab “hea” kaastunnet ,
alandlikkust, ligimesearmastust, “halb” enesekindlust, uhkust, sõltumatust, tugevust.
Isandate tugevusele vastab orjade kavalus . Nad näitavad, et väärtushinnangud on
tuletatud kõrgeimast olevast. Nii õnnestus neil tugevad orjastada.
Et sest haigusest väljuda, tuleb tuvastada jumala surm.
Nietzsche käsitlus vastandus positivismile. Kuna Nietzsche lähtub vaatepunkti-õpetusest,
siis on igasugune teadmine üksnes interpretatsioon: pole fakte, on üksnes
interpretatsioonid.
TEISTLIK EKSISTENTSIALISM
SØREN KIERKEGAARD ( 1813 -1855). „Emb- kumb “, „ Kartus ja värin.“ Mõtlemise suurim
paradoks on katse avastada midagi, mida mõte ei suuda mõelda.
(XX saj. huvitavamaid teolooge-eksistentsialiste:
Karl Barth , Paul Tillich, Rudolf Bultmann. Neid on nimetatud teistlikeks
eksistentsialistideks.)
29
Ülimaid eetilisi väärtusi tuleb otsida jumalast, kuid selle olemasolu ei saa tõestada.
Pühendumuse aluseks on usk, mitte mõistus.
Objektiivne tõde on olemas, kuid pole kättesaadav, inimese jaoks ei saa tõde olla kiretu.
Indiviid on ülim kõlbeline üksus ja seetõttu on just inimelu isiklikud, subjektiivsed
aspektid kõige olulisemad.
Kõlbluse ülimuslikkuse tõttu on inimolendi tähtsaimaks tegevuseks otsuste langetamine:
otsustuste kaudu loome me oma elu ja saame iseendaks.
HUMANISTLIK (ateistlik) EKSISTENTSIALISM
Martin HEIDEGGER (1889-1976). Teda õpet. Freiburgis Edmund Husserl ( 1859 -1938).
Varase Heiddegeri teos Olemine ja aeg, (1927) oli pühendatud Husserlile.
Husserl on fenomenoloogia rajajaks. Fenomen –teadvustatud kogemus. On kaheldamatult
kindel, et välismaailma objektid on olemas kui meie teadvuse objektid ning sellistena
uuritavad.
Heiddgger: Me oleme mingi maailma lahutamatuks osaks. Probleemiks pole mitte
teadmine, vaid olemine, eksistents. Mis on see olemasolu, milles me end leiame? Mida
tähendab millegi jaoks olemase Kuidas miski üldse saab olemas olla? Miks pole lihtsalt
eimiskit?
Jean-Paul SARTRE (1905-1980). Iiveldus (1938)
Olemine ja eimiski (1943). Albert CAMUS (1913-1960)
TAHTEVABADUSE PROBLEEM
Vabadus, mis võib võib olla millestki; võib olla millekski.
Tegutsemisvabadus – võimaluste olemasolu oma tahet (olgu, sisemine, paratamatu või
juhuslik vm) ellu viia;
Tahtevabadus – subjekti võime teha välistest asjaoludest sõltumatuid tahtelisi otsustusi.
Kosmoloogiline ehk universaalne determinism – jäik põhjuslikkus kehtib kõikjal, tahe pole
erand, tahtevabadus on illusioon.
Psüühiline determinism – subjekti tahe on üheselt määratud kõigist neist teguritest, mis
kujundasid isiksuse ( geenid , kasvatus, eeskujud, kogemus jne). Iga toiming on
tingitud karakterist ja meile mõjuvatest motiividest, nii teadvuslikult kui
alateadvuslikult.
Psüühilis- sotsioloogiline determinism – eelmine + ühiskonna täiendavad mõjutused.
Enamus filosoofe pooldab determinismi vorme, äärmuslikeim on vo D. Dennet.
Indeterminism – subjekti tahe on vähemalt mõnikord vaba, ta võib teha tahtelisi otsustusi
sisemise äratundmise järgi, millestki või kellestki sõltumatult.
Indeterminism võib pooldada deterministlikku maailma koos indeterministlike
fenomenidega, milleks võivad olla nt inimese hinged. Kuidas hing saab materiaalset
maailma mõjutada, see pole esialgu teada, kuid seda oskab praktiseerida iga hing.
Libertaarimperatiiv ( Undo Uus) – subjektil on mõistlik käituda nii, nagu ta oleks
veendunud, et vaba tahe on.
Kui vaba tahe on olemas, siis subjekt ju käitubki oma tahte kohaselt;
Kui tahtevabadust pole olemas, on subjekti käitumine determineeritud ja seda ei saa
nagunii rikkuda.
Vaba tahte eitamine viib teatud tüüpi paradoksideni (nt Newcomb ’i paradoks).
30
(L12) POSITIVISM . ANALÜÜTILINE FILOSOOFIA
Positivismi rajas Auguste Comte ( 1798 - 1857). Ta vaated on lähedased empiristide
vaadetele. Teaduse ülesandeks pole mitte selle väljaselgitamine, miks üks miski toimub,
vaid selle uurimine , kuidas see toimub.
Metafüüsik, kes tahab teada asjade olemust, on positivistide arvates lihtsalt poeet või
lugulaulik.
Filosoofia ülesanne on aidata teadust: analüüsida ja korrastada mõistete süsteemi, mida
loodusteadlased oma uurimistöös kasutavad. Tõe monopol on teadlaste käes. Teadus
muudkui avastab üha uusi ja uusi tõdesid, ja iga tõde on põhimõtteliselt teaduslikul teel
avastatav, ehkki see võib olla töömahukas ja keeruline.
Inimkond läbib kolm uskumuste staadiumi: teoloogiline, metafüüsiline ja positiivne.
Teaduse ja filosoofia ülesanne on anda positiivseid teadmisi – meeleliste nähtuste
kirjeldusi.
Positivismi rajajateks on veel ka utilitarist J. S. Mill ning evolutsionist H. Spencer. Sajand
tagasi arendasid positivismi „psühholoogilise positivismi“ nime all E. Mach ja R.
Avenarius.
LOOGILINE POSITIVISM (NEOPOSITIVISM)
Positivismi mõjukam suund (neopositivism, loogiline empirism või loogiline positivism)
arenes Viini Ülikooli professori M. Schlicki filosoofiaseminaridest XX sajandi 20- datel .
Tekkinud grupeeringut nimetatakse sageli „Viini ringiks“, kuigi sellega ühines ka
filosoofe mujalt.
Tuntuimad Viini ringi liikmeid: O. Neurath , K. Hempel ning Rudolf Carnap ( 1891 -1970).
Viini ring koosnes peamiselt teadlastest, kes olid metafüüsika vastu ja positiivse
teadusliku teadmise poolt. Viini ringiga oli ka seotud L. Wittgenstein , kes ise ei olnud
positivist.
Mõjukaim positivist oli Rudolf CARNAP (1891-1970). Loogilist positivismi on nimetatud
veel ka verifikatsionismiks selle filosoofia peamise printsiibi järgi. Verifikatsioon
tähendab tõesuse kindlaks tegemist.
Alguses loodeti lause tähendust siduda selle verifitseerimise protsessiga. Kas aga enne
seda protsessi ei ole juba inimesel ettekujutust lause tähendusest? Lause p: “Kuu
tagaküljel on mäed.” Kas sellel, kui kosmosesse veel ei lennatud, puudus sellel lausel
tähendus?
Kui tavaliselt räägitakse verfikatsiooniprintsiibist, siis peetakse silmas mõneti vähem jäika
versiooni:
Lausel on tähendus, kui on võimalik põhimõtteliselt näidata, kuidas kontrollida selle
tõeväärtust. Ülejäänud laused kas koosnevad tähendusega lausetest või on mõttetud.
Kuu tagaküljel olevate mägede puhul saame korraldada kosmoselennu. Nt lause “Veega
kolmanda planeedi ümber tiirleb kuu”, ei ole mõttetu, sest seda saab põhimõtteliselt
kontrollida tähelennuga ning kontrollimise järel saame me öelda, kas lause oli tõene või
väär.
Mõttetu või tähenduseta on iga lause, mis ei ole verifitseeritav: nt “Jumal armastab
inimest” või “tühjust ei eksisteeri”. Metafüüsika põhineb loomuliku keele
ebakorrektsusel. Paljud keeleliselt õigesti koostatud laused on mõttetud.
Verifitseerimise probleeme: Üldised otsustused ei ole verifitseeritavad. Nt “Kõik koerad
on nelja jalaga.” Pole välistatud, et see tulevikus ümber lükatakse. Paljud tavakeele
laused (nt käsud) ja teaduse täiesti asjalikud laused osutuvad mõttetuteks (tegelikult ka
printsiip ise). Printsiipi püüti pehmendada, kuid see ei aidanud.
31
Ludwig WITTGENSTEIN (1889-1951) on XX sajandi mõjukam filosoof. Loobus rikkusest.
I maailmasõja ajal kirjutab kaevikus "Loogilis-filosoofilise traktaadi". Pärast arvas, et tal
pole enam midagi öelda ning läks kloostrisse. Hiljem pöördus ta filosoofiasse tagasi,
kuid see on hoopis teistsugune filosoofia. II maailmasõja ajal töötas ta halastajaõena
(vennana?). Tehakse vahet „varase“ ja „hilise“ Wittgensteini vahel.
Tractatuse põhiideed: Filosoofia probleemid tekivad keele valesti mõistmise tulemusena.
Mis on väljendamatu, nt elu mõte, seda ei saa väljendada. Väljendamatu on siiski
osutatav, nt surmale saab osutada.
Inimene peab üle ronima oma sõnadest ja siis redeli ära viskama, see tähendab aru
saama. Maailm koosneb üksikutest fragmentidest, keelemängudest, mis on teatav
sotsiaalne praktika või reeglid. Need reeglid ei ole loodud, need kujunevad.
Kõigest millest saab rääkida, tuleb rääkida selgesti, vastasel juhul tuleb vaikida.
Mingi lause on mõttekas, st õige kui ta vastab tegelikkusele. (Korrespondetsteooria,
Aristoteles!)
Mõista lauset tähendab teada, mis siis on, kui lause on tõene. On asjad mida väljendada
ei saa, millele saab vaid osutada, nt eetika või ilu.
Mõistes seda, kuidas maailm on, võime näha seda, millele saab osutada, millest
adekvaatselt rääkida ei saa. Mitterääkimise põhjuseks pole sel võimetus rääkida, vaid
vaikus mis järgneb otsustusele vaikida. Vaikijal on küll ideed, kuid teatud põhjustel ta ei
räägi sõndega.
Tractatuses määratles Wittgenstein filosoofiat kui keele-kriitikat ja väitis, et tavalised
filosoofilised probleemid on mõttetud, kuna need eksivad keele loogika vastu.
Ta eristas loogilis-matemaatilisi ja empiirilisi lauseid. Esimesed on tautoloogiad, nende
tähendus on mõistetav nende keeleliste väljendite vaatluse abil.
Filosoofias ei ole laused ei analüütilised ega empiirilised , väited ületavad võimaliku
kirjeldamise piirid; need on üksnes flexus vocis – häälikukompleks (nominalistid!).
Seega on filosoofia tavatähenduses mõttetu. Ka Kant väitis, et metafüüsika ei ole võimalik,
kuna ta püüab uurida seda, mis on asi iseeneses, mitte nähtumusi – fenomene – nagu
teeb loodusteadus või matemaatika.
Hiline Wittgenstein. Märksõnadeks keelemängud ja eluvorm. Eluvorm on elu nii nagu ta
on, me oleme inimesed ja me ei saa midagi muuta, vorm oli enne meid. Selle
teadvustamine ongi inimlik arusaam maailmast.
Wittgenstein arendas teooriat keelest kui mängust, kus sõnad nagu erinevad malendid
malemängus järgivad eri reegleid. On olemas piiramatu arv keelemänge, st
sõnakasutusi, mis alluvad teatud reeglitele. Nt ka religioon on keelemäng. Mängu
reeglid ning nende täitmine (st kuidas elame, nt kuidas me asju ostame jne) nad kõik
kasvavad välja ja toetuvad eluvormile. Kahtlus ja mõte, et ma tean, kuuluvad ainult
keelemängu.
Sõnade tähendusi õpitakse nende kasutamise läbi, mitte selle läbi nagu Augustinus arvas,
et on teada, milliste esemete nimedeks on sõnad.
Sõna võib kasutada mitmel viisil. Mõnikord väljendab ta nime, teinekord on sellel teine
funktsioon. Erinevate keelemängude vahel ei tarvitse olla midagi ühist, ehkki nad võivad
sarnaneda . Mõiste omandab tähendus siis kui me seda kasutame mingis kindlas
kontekstis. Sõnade tähendus seisneb nende kasutuses.
32
KEELEFILOSOOFIAST
Meie keel katab kogu maailma ja tegelikkust . Keel käsitleb tõsiasju. Sõnadel on analoog
tegelikkuses. Semantiline kolmnurk : asi-sõna-mõiste. Keel ja tegelikkus on omavahel
seotud, neid eristada on vahel väga raske.
Keel on teatud sotsiaalsete aktiviteetide kogu ja need ongi tegelikkus. Nt valu vastab
teatud sisetundele, kuid enamasti õpime valu tundma selle järgi, kuidas keegi valu
korral käitub. Keel on seotud miimikaga, mitte ainult sõnadega. Keel on vahendatud
sotsiaalne tegevus.
Teatud sõnad omandavad tähenduse ainult vastavas sotsiaalses praktikas ehk nagu
Wittgenstein ütleb keelemängus. Ta meelest on keel see, mis teeb inimesest inimese.
Keelemäng on iseseisvalt arenenud. See on sotsiaalne tegelikkus, mis on kasvanud läbi
sotsiaalse eluvormi. Mingi fraas on mõttekas või mõttetu mingis kontekstis. Filosoofia on
kontekstuaalne .
Keelefilosoofia ei ole lingvistika ega filoloogia , keelefilosoofia ei uuri keelt, vaid kuidas keel
kui kommunikatsiooni vahend funktsioneerib. Keelefilosoofia küsimus on olnud
tähenduses ja osutuses. ( Keskaeg !)
Kui me midagi räägime võime öelda, et sõnadel ja lausetel on tähendused. Kuid isegi
tähendusega sõnu suvaliselt järjestades ei saa me alati mõttekat lauset.
Analüütilise filosoofia alguses seisab Gottlob FREGE (1848-1925), kes ütles, et sõnade
puhul peame eristama kolme asja: mõte, tähendus ja osutus. Näiteks S teab, et
Koidutäht on Ehatäht. Neist mõeldakse erinevalt, kuid lause on tõene, kuna neil on üks
osutus.
Frege eristas väljendi tähendust selle mõttest. Keelelise väljendi tähenduse all
mõistetakse seda objekti või objektide klassi, mida antud väljend tähistab ehk nimetab
Väljendi mõtte all mõistetakse tema mõttelist sisu, st seda väljendis sisalduvat infot, tänu
millele väljend ühe või teise objekti või objektide klassiga ühendusse viiakse.
Ehatähel ja koidutähel on sama tähendus, nad refereerivad samale esemele, kuid neil on
erinev sisu. Öeldakse ka, et väljendi tähendus on väljendi seos osutatavaga.
Osutada saab ka kujuteldavale objektile . Näiteks Jumala mõiste puhul, rääkides Jumalast,
me osutame absoluudile, mis ei pea olema reaalne asi. Teatud väited võivad osutada
mingile tähendusele või mõttele.
Sageli petab meid aga see, et me kasutame üht ja sama terminit sootuks erinevatest
asjadest rääkides. Vastuolu tekib siis, kui me ei arvesta erinevate osutustega.
Lausete tähenduste selgitamisest sai alguse nn analüütiline filosoofia, (AF) mis oligi
algselt keelefilosoofia (kuid mitte kogu keelefilosoofia ei ole analüütiline filosoofia, nt
võib selleks olla ka filosoofiline hermeneutika ).
On raske määratleda analüütilist filosoofiat, vo just selle tõttu, et hinnanguliselt on umbes
85% tänapäeva filosoofidest analüütilised filosoofid.
Analüütilisele filosoofiale vastandatakse nn kontinentaalset filosoofiat, mis on rohkem
metafüüsiline, kirjanduslik ja sageli holistlik.
Analüütikud püüavad tervikut mõista selle osadeks lahutamise kaudu, holistid aga
püüavad mõista osi terviku kaudu. Analüütilise filosoofias püütakse enamasti kasutada
formaalset loogikat, kuid on olemas ka tavakeelt aluseks võttev haru. AF-le on omane
teatav stiiliühtsus: keele selguse või isegi formaliseerimise nõue ning teadusliku stiili
jäljendamine argumenteerimisel.
33
Näide:
Analüüsi tulemuseks peaks olema teadmise määratlus.
Tautoloogia oleks öelda:
"S teab, et p, parajasti siis, kui S-ile on teada, et p"
Analüüsi käigus leitakse:
S teab, et p, parajasti siis, kui
􀁺􀁺 on tõene, et p
􀁺􀁺 S usub, et p
􀁺􀁺 S-i usk, et p, on õigustatud.
(L13) UTILITARISM . UUSAEGNE ÜHISKONNAFILOSOOFIA
Tööstusrevolutsioon muutis lihtinimese olukorra väljakannatamatuks ning liberaalsete
vaadetega inimesed olid sellest šokeeritud. Ka filosoofide tähelepanu pöördus
sotsiaalsetele nähtustele.
Briti sotsiaalfilosoofias kujunes valitsevaks utilitarism, mis lähtus Locke´i ja Hume´i
ideedest. Utilitaristide liidriteks olid Jeremy Bentham , James Mill ja John Stuart Mill.
Jeremy Bentham ( 1748 - 1832). Seadusandja lõppeesmärgiks peab olema inimeste õnn.
Tema juhtprintsiibiks peab olema üleüldine kasulikkus
(general utility = utilitarism).
Selleks kolm tingimust:
􀁺􀁺 peame omistama sõnale ’utility’ (= üldkasulikkus) selge ja täpse tähenduse.
􀁺􀁺 peame andma sellele printsiibile ülimuslikkuse kõigi teiste printsiipide suhtes ilma
igasuguste eranditeta.
􀁺􀁺 peame avastama "moraaalse aritmeetika", mille abil me saame arvutada üleüldise
kasulikkuse määra".
Inimkäitumise kaks põhimotiivi: otsida mõnu (pleasure) ja vältida piinu (pain), kõige
laiemas mõttes (n. esteetiline nauding, südametunnistuse piinad).
Üldkasulikkuse printsiip peab arvet kogetavate mõnude ja valude määra üle. Voorus on
hea kuivõrd tema tagajärjeks on mõnud. Pahe on halb, sest ta toob kaasa inimeste
kannatused.
Seaduseandja ainukeseks eesmärgiks peab olema mõnude levitamine ja piinade
vältimine. Mõnu ja piina mõõt oleneb neljast faktorist: intensiivsusest, kestusest,
kindlusest (certainity) ja nende vahetusest (proximity).
Utilitarismi põhiprintsiip on "suurima õnne" (MÕ) printsiip: Ühiskond peab püüdlema selle
poole, et muuta maksimaalseks inimeste summaarne heaolu; et muuta maksimaalseks
mõnude miinus valude koondbilanss. [Näide loteriist; Näide üleekspluateerimisest]
John Stuart MILL (1806 - 1873). Põhiideeks oli maksimaalse õnne printsiibist inimese
maksimaalselt võimaliku isikliku vabaduse printsiibi tuletamine.
Vabaduse ratsionalistliku põhjendamise (ilmselge õigus) asemel püüdis ta näidata, et
suurim hüve suurimale arvule inimestest saavutatakse siis, kui kodanikud tohivad
kritiseerida oma valitsust, teenida seda usutunnistust, mida nad soovivad, valida ise
endale eluviisi ja mõelda ning tegutseda nii, nagu nad soovivad.
Iga inimene püüdleb selle poole, mida ta peab õnneks. MÕ realiseerub, kui inimesed
saavad vabalt tegutseda. MÕ-st järeldub iga inimese isikliku vabaduse printsiip: igal
inimesel on õigus teha seda, mida ta ise soovib.
JS Mill arvas ka, et maksimaalne vabadus võimaldab inimese arengut madalate mõnude
jahist kõrgemate eesmärkide poole.
34
Inimkonna progress sõltub inimtegevuse mitmekülgsusest, isegi selle ekstsentrilisusest.
Seetõttu pole ühiskonnal mingit õigust piirata oma liikmete vabadust, välja arvatud
enesekaitseks (kaitset teistele kahju tekitamise vastu).
Inimene tohib teha kõike seda, mis ei piira teiste inimeste vabadust. Eriti tähtis on
mõttevabadus.
Isegi demokraatlikes riikides on mõttevabadus ohus, sest tihti usutakse, et valdava
enamuse arvamus on alati õige. Kuid igal ajastul on olnud valitsevaid tõekspidamisi,
mida hiljem on lausa absurdseteks.
Seetõttu peab ühiskond lubama igale oma liikmele täieliku mõtte- ja arvamusvabaduse,
sest muidu ei saaks me kunagi lahti ekslikult üldomaksvõetud eelarvamustest.
(Nii võib aga õigustada ka narkootikumide tarbimist ja igasuguste piiranguteta
turumajandust.)
Mill võitles demokraatia (ja nt ka naiste valimisõiguse) eest.
Mis hoiaks kontrolli all valitsejate egoismi? Kas paljude väike õnn maksab rohkem kui
väheste suur õnn? Kas tuleviku arvel tohib elada? Kuidas ikkagi õnne mõõta?
Kui MÕ on moraaliprintsiip , siis on sellel vähemalt 2 viga:
􀁺􀁺 Ta väärtustab käitumise tagajärgi, mitte motiive .
􀁺􀁺 Kas täis kõhu mõnu on parem teadasaamise mõnust, kuidas sortida “kõrgemat” ja
“madalamat” lõbu?
Utilitaristlik sotsiaalfilosoofia on siiski päris hästi toiminud .
Locke´i ideesid levitas Prantsusmaal Voltaire (1694-1778)
Charles Montesquieu (1689 - 1755) väitis, et parima riigikorra tüüp oleneb paljudest
faktoritest, näiteks kliimast , maastiku iseloomust, inimeste põhilisest tegevuslaadist,
inimeste rahvuslikust iseloomust jne.
Ta defineerib vabaduse: vabadus on võime tegutseda nii, nagu seadus lubab. Kuid samas
leiab ta, et kehtivaid seadusi tuleb reformida. Vabaduse garantiiks riigis on
seadusandliku ja täitevvõimu lahusus . See põhimõte võeti aluseks USA konstitutsiooni
väljatöötamisel. Taoli ka radikaalselt orjuse vastu.
Romantismi isa Jean-Jacques ROUSSEAU (1712–1778) väitis, et võim peab kuuluma
rahvamassidele.
Usk on südame, mitte mõistuse asi.
Kõik, mis eristab tsiviliseeritud inimest harimata barbarist, on kurjast, ta oli nt ka eraomandi
vastu.
Ta oli totalitaarse demokraatia poolt – vähemus peab tingimusteta kuuletuma enamusele.
Sotsialism : ühiskonnas on esmatähtis on inimestevaheline koostöö, mitte aga konkurents .
(Saint- Simon , K. Marx jt)
HERMENEUTIKAST
Hermeneutikaks peetakse enamasti vanade tekstide tähenduse mõistmise või
tõlgendamise õpetust.
Hermeneutiline filosoofia vastandub analüütilisele, mis püüab mõista (keelt, teksti, nähtusi
jne) osadeks lahutamise abil.
Hermeneutika püüab mõista (keelt või teksti) tervikust lähtudes. Hermeneutikud püüavad
jõuda mõistmisele, kusjuures tekib nn hermeneutiline ring: osasid tõlgendatakse
terviku kaudu ning tervikut omakorda osade kaudu. Terminit hakkas kasutama üks
esimesi tuntud filosoofe hermeneutikuid: Friedrich Schleiermacher (1768-1834).
Tutvume mõnede hermeneutiliste ajaloofilosoofidega.
35
Ajaloofilosoofia on ajaloo filosoofiline mõtestamine. Ajaloofilosoofia ei ole mitte osa
ajalooteadusest, nii nagu keelefilosoofiagi pole osa keeleteadusest.
Ajaloofilosoofias käsitletakse filosoofilisi küsimusi tuginedes ajaloole kui eriteadusele ning
püüdes selgitada ajalugu kui protsessi. (Hermen. ja ajaloofilosoofia on ristuvad
mõisted!)
Wilhelm DILTHEY (1833-1911) püüdis rakendada tekstimõistmise reeglid elu ja ajaloo
käsitlemiseks. Dilthey püüdis mõista ajalugu kui terviklikku maailma. Mida võiks
tähendada mõistmine?
Mõistmise käigus me tajume meelelisi märke ning mõistame selle abil psüühikat, mitte
üksikprotsesse vaid nende isiksuslikku ja ajaloolist tervikut. Mineviku uurimisel tuleb
ehitada sild minevikku, arvestades, et ka meie oleme ajaloolised omas ajas.
Tervikut uurides on võimalik mõista ajaloolisi fakte ning isiksuste motiive. Uurides
mõjutusseoseid isikute vahel, võime leida selle, mis on neis ühist. Pole teadvust, mis
oleks vaba ajaloolisest kontekstist. Filosoofia loob maailma skeemi, kuid ei suuda seda
seletada.
Hans-Georg GADAMER (1900-2002) muutis hermeneutika möödunud sajandil üheks
põhiliseks filosofeerimise meetodiks . Tema tuntuim raamat on Tõde ja meetod (1960).
Ta toetus paljuski Heideggerile.
Keel ainuke mõistetav olemine. Mõistmise aluseks on eelmõistmine, mille kujundab
traditsioon ning mis omandatakse keele kaudu. Tõde on verifitseerimatu, kuid
tunnetatav tervikuna ja muudab tunnetajat.
Mõistmise protsessi algstruktuuri kuuluvad nii eelarvamus kui ka autoriteet ja traditsioon.
Neid koondades kasutab Gadamer mõistet mõjutusajalugu. Minevik määratleb pidevalt
olevikku. Pole võimalik eristada mingit ajaloolist vaatepunkti, sest ajaloolised horisondid
kattuvad.
Gadamer ise nimetab oma õpetust filosoofiliseks hermeneutikaks. Gadamer lähtub sellest,
et mõistmine on olemasolemise enda olemisviis.
Gadameri filosoofilise hermeneutika teemaks on inimolemise ontoloogia.
POLIITILISEST FILOSOOFIAST
Poliitiline filosoofia tegeleb ühiskonna probleemide filosoofilise analüüsiga, on seotud
eetikaga ning piirneb politoloogiaga. Poliitilisest filosoofiast pärinevaid ideid kasutatakse
ideoloogiate koostamiseks.
(Ideoloogia on praktiliseks poliitiliseks tegevuseks korrastatud ideede süsteem, mis
sisaldab unistusi parema ühiskonna kohta ning tegevusjuhised sinna jõudmiseks.)
Juba esitatud uusaja filosoofide ühiskonnafilosoofia on muidugi ka poliitilise filosoofia osa.
Poliitiline filosoofia peab nt põhjendama võimulolijate võimu päritolu. See võib tugineda nt
jumalikule autoriteedile, valitsejate tarkusele, heale päritolule või ühiskondlikule
kokkuleppele..
Max Weber (1864-1920) ei uskunud eriti demokraatia ja kodanikuühiskonna arengusse .
Ta arvas, et tulevikus saab määravaks kasu, mitte eetika. Näilise ratsionali-seerumise
käigus tugevneb bürokraatia ning poliitika muutub jagelemiseks. Olukord võib muutuda
jõulise isiku ilmnemisel , kes suudab vaos hoida masse, bürokraatiat ja kisklevaid
poliitilisi rühmitusi. (Venemaa!)
John Rawls (1921-2002) on loonud liberaalse õiglusteooria, mis tugineb ühiskondliku
lepingu teooriale . Rawlsi järgi on inimesed on omakasupüüdlikud ja ratsionaalsed.
36
Poliitikaga tegelejad peavad jõudma kokkulepetele, milliste põhimõtete järgi saab muuta
sotsiaalseid praktikaid. Õiglane põhimõte on vastuvõetav ka nendele, kes on selle
suhtes ebasoodsas positsioonis.
Õigluse juurde kuuluvad võrdsed vabadused ja võimalused ning sotsiaalsete ja
majanduslike ebavõrdsuste korrastamise süsteem. Süsteem peab olema loodud kõige
vähem kindlustatute huvides ning süsteemiga seotud ametid peavad olema avatud
kõigile.
Rawlsi teooria sobib demokraatlikule ühiskonnale.
Tuntud rühmitus on nn Frankfurdi koolkond, varased esindajad M. Horkheimer ja T. W.
Adorno , hilisematest on kuulsaim Jürgen Habermas (1929).
Püüti välja töötada marksismi versioon , mis poleks positivistlik ega matrialistlik ning mis
võtaks rohkem arvesse rahva eneseteadvust ja kultuuri. Nad olid ka liigse
tehnologiseerimise vastu.
Veel tasub mainida libertariste, kes arvavad , et võrdne kohtumine on võimalik üksnes siis,
kui viiakse maksimumini individuaalsed õigused, eriti vabaturu õigused.
Neile vastanduvad kommunitaarid, kes peavad ühiskondlikke huvisid isiklikest
tähtsamateks.
Üks omanäolisemaid poliitilisi filosoofe oli mässajana tuntud Michel Foucault (1926-1984)
kes uuris muuhulgas normide tagamaid ning normist kõrvalekaldujate represseerimist nt
hullumajades.
(L14) TEADUSFILOSOOFIA
Teadusfilosoofia tegeleb teaduse olemuse probleemidega ning erialateaduste
filosoofiliste probleemidega.
Tähtsaimad küsimused on: mis asi on teadus ning mis on teaduslik teadmine ja kas see
on tõsi.
Teadus ei pannud ennast maksma mitte tänu filosoofiale, vaid filosoofiast hoolimata ning
teadusfilosoofia on enamasti tekkinud tagantjärele.
Teadusfilosoofia tänapäevases mõttes tekkis XX sajandil.
Teaduste meetoditega tegeles juba Aristoteles, kelle loogika oli tööriistaks teaduste
tarbeks.
Teaduse alguseks peetakse umbes XVI sajandit, mil inimene hakkas kriitiliselt maailma
uurima.
Francis Bacon (1561-1626) Tema järgi on teaduse aluseks ratsionaalne meetod –
induktsioon, analüüs, võrdlus, vaatlus, eksperiment .
Kogu teadmine, ka teoreetiline on saadav empiiriliste andmete süstemaatilise induktiivse
üldistamise teel. Sellist seisukohta peetakse tänapäeval naiivseks induktivismiks.
Filosoof-matemaatik Rene Descartes (1596-1650) tõstis eile ratsionalismi, briti empiristid
kogemust.
Empirist David Hume (1711-1776) näitas, et induktsiooni rakendamine on problemaatiline,
nt ei kinnita mingite nähtuste kordumine veel seda, et tegemist on põhjuslikkusega.
Gottfried Wilhelm Leibnitz (1646-1716) arvas, et arvestada tuleb mõlemaga: on olemas
mõistuse-tõed (nt loogika, matemaatika) ja kogemustõed ehk faktitõed.
Teaduse olemusega tegelesid ka loodusteadlased, nt. G. Galilei, I. Newton ja P.S.
Laplace.
l Kant (1724-1804) leidis, et loodusteadused on võimalikud kuna neis on võimalik
aprioorne sünteetiline teadmine.
37
Auguste Comte (1798-1857) positvist e. fenomenalist: teaduslikud teadmised piirduvad
fenomenide uurimisega, nende tagant ei saa otsida olemust. Teadusteooria on meile
vajalik üksnes psühholoogilistel põhjustel.
Henri Poincare (1854-1912) konventsionalismi: teaduse baasväited on kokkuleppelised,
kuid kokkulepitud väited peavad olema koherentsed (kooskõlalised). Kui on valida
mitme väite vahel, tuleb valida lihtsam.
XIX sajandi lõpuks oli välja kujunenud klassikaline arusaam teadusest: teadus on lõplikult
tõestatud tõene teadmine.
Inimene on võimeline mõistma maailma olemuslikke tahke – muutumatuid, üldisi ja
paratamatuid seaduspärasusi ning asjaolusid.
Teaduslik teadmine on kindel teadmine üldistest asjadest, millest on võimalik tuletada
teadmisi üksikasjade kohta.
Üksiknähtuse seletamine tähendabki selle taandamist põhiprintsiipidele ning
konkreetsetele asjaoludele.
Kõik erialateadused toetuvad üldistele tõdedele. Teadus on terviklik ning loogiliselt
korrastatud süsteem. Empiirilised teadmised on küll väärtuslikud, kuid nö „madalamat
sorti“, sest nad sisaldavad endas lisaks üldisele ka juhuslikku ja üksikut.
Lõplikult tõestamata väited on pelgalt hüpoteesid ning ei kuulu „päris“ teaduse hulka.
Teadus on väärtuslik kui tõe tunnetamise vahend, teadmiste praktiline rakendamine on
teadusega kaasnev kasulik nähtus.
Loodusteaduste, eelkõige füüsika areng XX sajandil lõhkus selle ilusa arusaama
Neopositivist Rudolf Carnap (1891-1970) arendas verfikatsionismi Verifikatsiooniprintsiibi
järgi peab saama kõikide mõttekate lausete puhul näidata, kuidas kontrollida nende
tõesust.
Neopositivistide programm kukkus läbi: nad olid sunnitud verifikatsiooniprintsiipi pidevalt
lahjendama, kuid sellele vaatamata ei olnud nende väited kooskõlas tegeliku
teaduspraktikaga.
Karl Raimund POPPER ( 1902 -1994) on falsifikatsionismi rajaja. Teadus on falsifitseeritav
– ta näitab kuidas saab empiirilise kontrolli teel tema järeldusi ümber lükata.
Kriitiline eksperiment näitab, et mingi teooria ongi ümber lükatud (falsifitseeritud). Teooria
asendatakse uue ja paremaga. Hea teooria on selline, mis annab palju võimalusi
ümberlükkeks, kuid neid võimalusi on tegelikult väga raske realiseerida. (Nt Newtoni
füüsika)
Pseudoteadused ei ole falsifitseeritavad.
QM ja relatiivsusteooria falsifitseerisid Newtoni mehhaanika ning millalgi falsifitseeritakse
ilmselt ka neid.
Pole olemas absoluutselt tõeseid teooriaid .
Pärast Popperit ei püüta teadusfilosoofias enam leida absoluutselt tõeseid teooriad vaid
näidatakse miks ja kuidas teooriad vahelduvad.
Imre Lakatos (1922-1974): uurimisprogrammide tooriaga, mis lähtub teaduse ajaloost.
Teooriat saab falsifitseerida alles siis, kui on tekkinud konkureeriv teooria, mis on
lihtsam ja faktidega paremini kooskõlas kui vana teooria.
Teooria peab olema kooskõlas ka teiste teooriatega. Uurimisprogramm on teooriatest
koosnev võrgustik. Uurimisprogrammi sees on suhteliselt püsiv tuum, millele tugineb
teaduslik tegevus.
Peale tuuma on programmis veel ka kaitsevöö ja heuristiline aparatuur teooria
põhjendamiseks ning meetodite valimiseks.
38
Kaitsevöö ründamine ei purusta veel tuuma, teooriad on elujõulised, neid ei tapa vaid ühe
eksperimendiga.
Teadus on see mis ennustab uusi fakte, pseudoteadus loob uusi hüpoteese faktide
seletamiseks. Lakatosi teooria ei seleta kahjuks aga, miks ja kuidas uurimis -programm
kujuneb teaduse empiirilise sisu kasvades.
Thomas KUHN (1922-1996), teadusrevolutsioonide teooria autor lähtus veelgi enam
lähtus teaduse ajaloost.
Teaduse empiirilise sisu kasv viibki teaduse arengule, milles nn normaalteaduse perioodid
vahelduvad teadusrevolutsioonidega.
Ta võttis kasutusele paradigma (kr. par£deigma – näide, näidis, eeskuju) mõiste.
Paradigma on püsiv ja üldtunnustatud mõistete, seaduste ja meetodite süsteem millel
püsib teadusliku uurimise ja õpetamise traditsioon.
Normaalteadus areneb paradigmade raames (nt klassi.mehh.). Siis tekivad empiirilised
andmed, mis ei ole seletatavad vana paradigma raames (nt Michelson -Morley katse).
Seejärel tekib kriis teaduses . Alles nüüd pööratakse tähelepanu teistele teooriatele.
Leidub geniaalne teadlane (nt Einstein) või teadlaste grupp, kes töötavad välja uue
paradigma (nt relatiivsusteooria). Sellele järgneb jällegi normaalteaduse periood.
Erinevad paradigmad on ühismõõdutud. Teadlased aga on isikud, teadus pole
subjektivaba. Paljud teooriad surevad lõplikult alles koos nende kandjatega.
Paul Feyerabend (1924-1994) oli äärmusrelativist.
Tema järgi sõltub teadustermini tähendus teooriast. Erinevaid teooriaid ei saa võrrelda.
Teadus ei erine müüdist ega religioonist.
Teaduses on kõik lubatud, sest kõiki reegleid on millalgi mõttekas rikkuda. Pole olemas
teaduslikku meetodit. Teadus tuleb lahutada riigist ja ühiskond teaduse surve alt.
Ilja PRIGOGINIE (1917) Teadusliku teadmise küsitavus ei tule üksnes uurija
ebatäiuslikkusest, vaid maailm on ka ise ebatäiuslik ja ebastabiilne.
Keerukad füüsikalised süsteemid on prognoosimatud, kuigi neid annab teatava piirini
uurida kaosematemaatika abil, on leitud seaduspärasused tõenäosuslikud.
Kaosest võib tekkida kord iseorganiseerumise läbi, sest just sel viisil kasvab entroopia
kõige kiiremini.
Nende nähtuste seletamisel tekib loodusteadustes jällegi müüdilisi elemente ning
filosoofial võib olla teaduse kõrval oluline tähendus.
Teaduse meetodist. Tunnusteks võiksid olla:
kriitilisus, kontrollitavus, intersubjektiivsus, püüdlus objektiivsusele, enesekorrektsiooni
võime ning tendents areneda üldisemaks, mahukamaks ja keerukamaks.
Teadusliku tõe probleemist. Kui tõeks pidada vastavust tegelikkusele
(korrespondentsteooria), siis jõutakse realistlikele seisukohtadele.
Selle järgi eksisteerib maailm meist sõltumatult ning teaduse eesmärgiks ongi liikumine tõe
suunas – tegelikkuse täieliku kirjelduse poole.
Realismi kriitikud kahtlevad tegelikkuse tunnetamise võimalikkuses ning inimese
võimekuses. Ainus, mille kohta me midagi kindlat väita saame, on fenomenid, mitte
tegelikkus.
Kui pidada silmas tõde kui kooskõlalisust (koherentsusteooria), siis jõutakse
instrumentalistlikele seisukohtadele, mille järgi on teadusteooriad mugavad vahendid
seletamiseks, kuid ei peegelda tegelikkust. Nt aatom või elektron on teoreetiline mudel,
millele ei vasta tegelikkuses mitte midagi.
39
Teaduse baasmõisted on kõik suuremal või vähemal määral teoreetilised (nt punktmass).
Instrumentalismi kriitikud tuletavad meelde, et paljusid teoreetilisi mudeleid on õnnestunud
ka eksperimen-taalselt kontrollida, nt benseeni molekul või aatomi struktuur.
Instrumentalistide ja realistide vaidlust püütakse lepitada mitmeti. Üks võimalus on
mitterepresentatiivne realism: Teaduslik tõde on ligikaudne ja valida tuleb teooria, mis
on tõele lähemal, mis kirjeldab tegelikkust täpsemalt.
Teaduslik tõde on pidevas arengus täpsema kirjeldamise suunas. Kirjeldavad mudelid, ei
pea omama tegelikkuses analooge, kuid võivad omada.
Teadmiste saamise viisidest (liigitus lähtub teadlase seisukohalt).
(I) Teaduslik. (M. Bunge ,1967):
􀁺􀁺 probleemid peavad olema algusest peale võimalikult täpselt sõnastatud;
􀁺􀁺 nad peavad võimaldama püstitada hüpoteese, mis oleksid selgesti kontrollitavad ;
􀁺􀁺 hüpoteesidest peaks tulenema loogilised selgepiirilised järeldused, mida saab võrrelda
olemasolevate teadmiste ja faktidega;
􀁺􀁺 fakte saadakse kindla katsemetoodikaga;
􀁺􀁺 tulemusi tuleb analüüsida ja selgitada miks hüpoteesist saadud järelduste ja faktide
kõrvutamine andis just sellise tulemuse, st tuleb püüda asjale anda teaduslik seletus.
(II) Pseudoteaduslik (teadusesarnane). Ei ole täidetud kõik teaduslikkuse nõuded, nt
􀁺􀁺 eeldusi ei saa kontrollida, katse pole korratav, tingimusi ei saa luua;
􀁺􀁺 hüpotees eeldab tõestamiseks erilist situatsiooni;
􀁺􀁺 uued hüpoteesid uute faktide seletamiseks;
􀁺􀁺 pole mehhanismi õpetuse korrigeerimiseks;
􀁺􀁺 katse pole formuleeritav ka tingimuste olemasolul
(III) Ebateaduslik (parateadused, jms). Lisaks ratsionaalsetele tõdedele eeldatakse ka
irratsionaalsete algete või infohankimisteede olemasolu. On mitteteaduslikke nõudeid,
nt
􀁺􀁺 teatud seisundi ( puhtus , tasakaal jt) vajadus;
􀁺􀁺 kõrgemate jõudude loa vajadus;
􀁺􀁺 teatud kaasasündinud erivõimete olemasolu.
(IV) Mitteteaduslik (müstiline, üleloomulik). Teadmisi saadakse intuitiivsel sisekaemuse,
ilmutuse vms kaudu. Aluseks on subjektiivne kogemus
(L15) HINGEST
Personaalidentiteedi juures (vt 1. loeng) läks vaja vanamoodsat mõistet “hing”.
Hing (e.k. hingama, (kr. ¹ yuc» , lad. anima - hingamine , hing). Mütoloogiline mv:
keha+hing = elav keha.
Demokritos – hing on aine ja koosneb aatomitest
Platon – hing on igavene idee.
Aristoteles: Hing on iga organismi täielik eluprintsiip, tema võimete ja protsesside summa.
(i) Taime ( vegetatiivne ) hing – kasv., toit., soojätk. jne
(ii) Looma (animaalne) – taime hing +aistingud, taju, emotsioonid jne.
(iii) Inimese hing – lisandub mõistus (mõte ja tahe).
G. W. Leibnitz: On ∞ palju jagumatuid vaimseid substantse – monaade. Iga hing on
monaad.
Kristlus: Hing on loodud ja antud Jumalalt ning on koos Jumalaga surematu.
Bioloogia: Hing on bioloogiliste protsesside kompleks . (struktuur, ainevahetus, kasvamine,
paljunemine jt).
40
HINGETEOORIATEST
Substantsiteooria: Hing on iseseisev püsiv ühik.
Dünamiline teooria: Hing on eriline jõud või väli.
Aktuaalsusteooria: Hing on elusa keha eriline omadus.
Undo Uus: Hing võib olla ka eriline lõpmatuslik informatsioonikanalite struktuur, mis
kulgeb läbi erinevate mateeriatasandite. Sel juhul pole rikutud ühegi tasandi füüsika,
kuid hing omab võimalusi kasutada mingi tasandi bioloogilisi roboteid (kehi), mille
tekkimise tingimused on ta võib-olla ise loonud (antroopsusprintsiibi versioon).
Ilmselt pole võimalike teooriate veel hulk kaugeltki ammendunud.
Vaim on mõtlev hing. Vaim on hing kes tajub, omab tahet, mõtleb. Teaduses on vaim
enamasti psüühika sünonüüm. Hing muutub vaimuks, kui ta avaldub tunnetuses, kõlblas
tahtes ja religioosses tundes. (Vana EE).
VAIMUFILOSOOFIAST
Välise vaatleja seisukohalt pole näha probleeme, mis kerkivad kui ma tajun ennast
minana , mul on mingid vaimuseisundid, milles on väga raske kahelda. Meil on nn
episteemiline autoriteetsus oma vaimuseisundite suhtes.
Taoliste küsimustega tegeleb vaimufilosoofia, mille põhiprobleemiks on: Kas on olemas
vaim? (ing. mind, lad. mens , sellest tuleneb sõna mentaalne).
Üldiselt ei tegele käesaegne vaimufilosoofia hinge (ing. soul , spirit, ghost ) probleemidega,
olemaks kooskõlas teadusega.
Vaimufilosoofias püütakse mõista mis on subjektiivsus (minasus), intensionaalsus
(teadvusseisundite suunatus millelegi) ning käsitletakse meelte ja mõistuse vahekorda
ning keha ja vaimu vahekorda. Sellest tuleneb küsimus aju ja vaimu vahekorrast, mida
käesaegne teadus ei ole võimeline (veel?) lahendama.
Parmendides ja Platon pidasid mõtlemist (mentaalset sfääri) olulisemaks kui kehi ja asju.
Rene Descartes põhjendas läbi metoodilise kahtluse, et mu vaim on mõtleva asjana
olemas. Descartes oli dualist, ta uskus, et keha ja vaim on mõlemad olemas ja
mõjutavad vastastikku teineteist.
Leibniz püüdis keha ja vaimu kooskõla seletada jumalaga.
Empirist Berkeley aga kahtles materiaalsetes kvaliteetides. Ta seletas asitingute
olemasolu ja korrapära Jumala tegevusega . Järjekindel empirism võib VF-is viia
solipsismi: olen vaid mina, kõik muu on minu aistingud.
Hobbes kirjeldas vaimuprotsesse kui fantasme: niiviisi tajume me ajuprotsesse.
Seda seisukohta arendas edasi epifenomenalist Thomas Henry Huxley (1825- 1895 ). Ta
arvas, et teadvuse seisundid on põhjustatud kehade füüsikalistest protsessidest, mis
avalduvad nn epifenomenidena. Vaimu kui sellist siuliselt pole, see on vaid näivus.
Psühholoogias lõi John Watson (1878-1958) biheivioristliku käsitluse märksa varem, kui
see mõiste tuli filosoofiasse.
Inimese käitumist tuleb uurida, kui jälgitavat nähtust, nii nagu saab jälgida füüsikalisi
objekte. Inimese objektiivsel uurimisel ei vaatle biheiviorist midagi sellist, mida võiks
nimetada teadvuseks, tundmuseks või tahteks vms ning järelikult pole neil terminitel
mõttekat teaduslikku sisu.
41
Esimene vaimufilosoof-analüütik Gilbert Ryle (1900-1976) püüdis kontseptuaalse
analüüsiga näidata, et tavakeele kasutuses tehakse viga, kui räägitakse vaimust kui
asjast teiste asjade hulgas. Vaim pole tema arvates mitte asi vaid käitumisviis. Vaimust
rääkides peaks kasutama tegusõnu, nt „mõtlema“, kuid mitte kasutama nimisõna
„vaim“.
Aju uuringute edenedes püüti 1960.a paiku näidata (D.M. Armstrong, J.J.C. Smart ) et vaim
ja aju on identsed – identsusteooria. Mentaalsed terminid osutavad
neurofüsioloogilistele protsessidele. Kriitikud väidavad Leibnizi eeskujul, et identsete
asjade kõik omadused peavad kokku langema , kuid mentaalsed seisundid ei lange
kõiges kokku füüsikaliste seisunditega.
Hilary Putnam (1926) pakub välja funktsionalismi . Erinevad ajuseisundid võivad
põhjustada samasugust käitumist. Vaimuseisundist peab mõtlema kui funktsionaalsest
seisundist, nii nagu arvutil. Aju on riistvara , teadvus on tarkvara . Kriitikud arvavad, et
see on ilus jutt, kuid ei selgita midagi.
Materialistlik vaimufilosoof Daniel Dennett (1942) lõi teadvusteooria, mis tugineb
teadvuse sisule , mitte vaimuseisunditele.
Teadvuses eksisteerivad meelelised kvaliteedid ehk kvaalid (nt punasus). Dennett taandab
kvaalid otsustuste sisule, mida tajuja väljendab. Nt. sinise tajumine on tegelikult
otsustus: see on sinine, on väär rääkida sinisuse kvaliteedist.
Tajutu pole midagi muud, kui tajuja selle kohta öelda suudab. Otsustusi korrigeeritakse
pidevalt ning pole ühtsest neurokeskust (aju uuringud väidavad sama). Erinevad
aistingud kooskõlastatakse üheks tõlgitsuseks. Kuna tajutu on sõnastatav, siis on see
kommunikeeritav. Pole erinevust tajude ja uskumuste või soovide vahel, sest mõlemaid
saab sõnastada.
Aju sarnaneb arvutile , valikuid teostavad valivad programmid . Selle arvuti sisendiks-
väljundiks on meemid.
Meemid on mõistelised ühikud, mis eksisteerivad iseseisvalt nagu geenidki. Meemide
annavad inimesele evolutsioonilise eelise, sest inimene käitumine muutub tänu
meemidele kiiremini kui loomadel, kelle käitumise muutusi põhjustavad vaid geenid.
Teadvus on ajalooliselt kujunenud valiku tulemus meemide vahel. Isiksus on programm,
mis koordineerib teisi funktsionaalseid programme ja „hing“ on meemikompleks.
Igasugune subjektiivsus on üleliigne, sest me saame vaimu ära seletada objektiivselt,
meemide kaudu.
Thomas Nagel (1937) väidab, et nii biheiviorism , identsusteooria, kui ka materialism
osutuvad kõlbmatuks, kui me lähtume esimese isiku vaatepunktist. (Vt nt T. Nagel. Mis
tunne on olla nahkhiir ? Akadeemia nr. 10 1996, lk 2090-2108)
Nagel rõhutab, et me ei tohi kõrvale jätta meile vahetult teadaolevaid asju. Nt mis tunne on
olla, et … . Väliselt saame me materialismi abil paljugi ära seletada, kuid teadvust
ennast mitte.
42
Undo Uus (1941): Materialistlik filosoofia, lähtudes nüüdisteaduslikust
inimesekontseptsioonist, on jõudnud järeldusele, et argiuskumus indiviidi identsuse
säilimisest läbi aja on eksiarvamus, mis peab pelgalt keelelist konventsiooni faktiks. See
filosoofia väidab, et isegi küsimus, kas isik on surnud või mitte, võib olla sisutühi.
Kui me soovime olla loogiliselt mittevastuolulisel seisukohal, siis on meil valida kahe
alternatiivse uskumuse vahel:
(1) Me oleme läbinisti materiaal -bioloogilised olendid; me ei oma aistinguid; küsimus, kas
me tulevikus elame või oleme surnud, on teatud juhtudel sisutühi; me ei oma vaba
tahet, sest meie kui materiaalsete süsteemide käitumine on lõppkokkuvõttes määratud
fundamentaalsete füüsikaseadustega;
(2) Me omame aistinguid; meie elus- või surnudolemine on teatud fakt, mitte kokkuleppe
asi; me omame vaba tahet; järelikult ei ole me läbinisti materiaal-bioloogilised olendid,
vaid omame immateriaalset hinge ( Cartesiuse Ego't).
Valik on siin igaühe enda mõistuse ja südametunnistuse asi. Kui palju me seda valikut
tehes arvestame tänapäeva haritud maailmas valdavalt omaksvõetud seisukohtadega ja
kuipalju usaldame omaenda arusaamisvõimet, on isikliku intellektuaalse iseseisvuse
küsimus. Kuivõrd on aga mõistlik oma tegelikku valikut avalikult tunnistada, sõltub
paljudest väga erinevat laadi asjaoludest ja kaalutlustest.
Samaaegselt esinevate aistingukomponentide eri teadvustesse jaotatuse aluseks ei saa
olla materiaalses maailmas eksisteerivad seosed, vaid teatud immateriaalsed seosed,
kõige tõenäosemalt aistingute ilmnemine eraldiolevates immateriaalsetes “ruumides,”
ehk vanamoodsalt öeldes – immateriaalsetes hingedes.
Samamoodi, eriaegselt esinevate aistingute kokkukuulumine mingisse teadvusse ei saa
olla tagatud materiaalses maailmas eksisteerivate seostega, vaid nende aistingute
ilmnemisega ühes ja samas im-materiaalses “ruumis” (hinges).
Ulatusliku subjektiivse oleviku fenomen võimaldab lisaks järeldada, et immateriaalsed
hinged on teatud ajalise ulatusega aktuaalselt ajaläbised entiteedid, ning sellistena pole
nad, puhtloogilisel põhjusel, mitmekslõhestatavad ega kokkusulandatavad, sobides
seega igati personaalidentiteedi kandjateks.
Inimeste ja teiste aistinguliste olendite immateriaalsed hinged ei saa olla põhjuslikult
produtseeritud materiaalse reaalsuse poolt. Ehk kõige üldisemalt väljendudes: nii nagu
ajuprotsesside ja kvaalide vahelise mistahes seose kontingentsest iseloomust järeldub,
et kvaalid ei saa olla põhjusliku paratamatusega esile kutsutud ajuprotsesside poolt, nii
järeldub ka ajuprotsesside struktuurse üldiseloomu ja indiviidi ajaläbise
identsuskonfiguratsiooni topoloogia vaheliste võimalike seoste kontingentsest
iseloomust, et indiviidide immateriaalsed hinged ei saa olla põhjusliku paratamatusega
genereeritud materiaalsete protsesside poolt.
Kui me tunnistame endal tahtevabaduse olemasolu, peame me tunnistama ka endal
immateriaalse hinge olemasolu, sest mateeria, mille kõige fundamentaalsemaks
omaduseks on põhjuslikult paratamatu dünaamika, ei saa mingil juhul olla
tahtevabaduse allikaks.