Vastus leiad õppematerjalist: Filosoofia eksami kordamisküsimused

Filosoofia eksami kordamisküsimused (3)

Tallinna Tehnikaülikool - Filosoofia - Filosoofia

4 HEA

Esitatud küsimused

Mis on filosoofia?
Milline on nende mõistus või arusaamine?
Kus eksisteerivad need 3 ajakomponenti?
Mil viisil need 3 ajakomponenti eksiteerivad hinges?
Mida tegi jumal siis kui ta polnud loonud maailma?
Kui laps küsib Kes on ükssarvik?
Mida ma võin teada?
Mida ma pean tegema?
Millele ma julgen loota?
KUIDAS on võimalik puhas matemaatika?
KUIDAS on võimalik puhas loodusteadus?
KUIDAS on võimalik metafüüsika kui loomulik kalduvus?
KUIDAS on võimalik metafüüsika kui teadus?
Millest inimene erineb loomast masinast?
Mida tähendab inimlik olemine?
Mismoodi mõjutanud tsivilisatsiooni arengut?

Mis on filosoofia? Filosoofia distsipliinid.
Termini võttis kasutusele Herodotas 6.saj e.m.a.
Phileo – armastan
Sophia – tarkus
Filosoofid ei pidanud end tarkadeks, vaid tarkuse armastajateks. Ei otsinud tarkust mitte inimestest, vaid kosmosest . Logos (õpetus, seaduspärasus) kuulus kosmosele. Kui kosmost suudeti tabada, siis jõuti arusaamisele.
1.tunnus: filosoofilised mõisted ehk kategooriad – kõige üldisemad. Filosoofilisel mõtlemisel kasutatakse kahte vastandkategooriat (mida loogika ei luba).
Igavik – aeg
Ruum – aeg
Juhuslikkus – paratamatus (täppisteadus juhuslikkust ei aksepteeri)
Võimalikkus – tegelikkus
Kvaliteet – kvantiteet
Sisemine – välimine
Olemine – saamine
Näivus – reaalsus
Eesmärk – vahend
Tarkus – kaastunne
2.tunnus: “ultimatiivsed väited”.
Filosoofia on pigem “ükskõik mille teooria” kui “kõige teooria” (omane täppisteadusele).
Filosoofia tekke üheks eelduseks oli mütoloogiast vabanemine. Filosoof püüdles tarkuse (teoreetilise tarkuse – mõistmise) poole.
Enne 17. saj - filosoofia ja teadus sünonüümid. 17. saj alguses tekkisid teadused (Galileo Galilei teleskoop ehk pikksilm ; Newton) ning nüüd küsimus, mis tarkuse poole nüüd filosoofia püüdleb? Asemele tekib uut tüüpi filosoofia.
Üldse on 3 liiki küsimusi:

Saab vastata kogemuse põhjal

Saab vastata deduktiivse arutluse teel ( matemaatika , loogika)

Ei saa vastata ühel ega teisel viisil = FILOSOOFILISED KÜSIMUSED. N: kui maailm oleks teistsugusena loodud, kas siis kukuks ka kivi allapoole? Saab ainult teoritiseerida.
Filosoofia väärtus:
Olemas 2 liiki väärtuseid:

Instrumentaalväärtused (N: tõukoer teistele näitamiseks)

Iseväärtused (N: krants – armastus tõeline – hinnatakse teda enda pärast) = FILOSOOFILINE VÄÄRTUS.
Filosoofia distsipliinid:
Eetika , metafüüsika, loogika, kunsti-, ajaloo-, religiooni-, teadus-, poliitika-, vaimu-, inimese-, keele-, filosoofiafilosoofia.

Objektiveeriv ja mitteobjektiveeriv mõtlemine.
OBJEKTIVEERIV
Täppisteadusele omane
Tehnoloogia
Manipuleeriv
Esemestav
Tee nii, nii… siis saad sellise tulemuse
Küsimus KUIDAS?
Seadusi, reegleid, programme järgiv
MITTEOBJEKTIVEERIV
Filosoofiline mõtlemine
Kosmoloogia
Näeb seda, mis ON
See nägemine palju raskem, kui mate tõestused.
Siia sisse jääb ka objektiveeriv mõtlemine (kuid piirid).
Küsimus MIKS? (1,2,3,4)
Mõistuse tähtsaim printsiip on eesmärk (lõppeesmärk ei ole vahend).

Antiikfilosoofia lühiiseloomustus. 7.saj e.m.a. – 6.saj.
Perioodid:

Sokratese- eelsed 6-5.saj e.m.a – tinglik nimetus filosoofidel, kes tegutsesid ajalooliselt enne Sokratest või Sokratese-ealised ( Sokrates ei mõjutanud). Herakleitos , Pythagoros, atomistid Leukippus ja Demokritos , sofistid

Klassikaline antiikfilosoofia

Hellenistlik filosoofia

Rooma filosoofia
Kokkuvõte:

Kaemus = mõtlemise – olemise vaheline seos

Vana-Kreeka filosoofia keskseks ideeks – inimese ( mikrokosmos ) ja maailma (makrokosmos) vaheline harmoonia

Sokratese- eelne filosoofia – väheliigendatud teadus maailma kõiksuses

Sokrates ja sofistid töid pöörde: keskseks inimene ja tunnetuslikud küsimused

Filosoofia mõtestab maailma kui tervikut ja inimese kohta selles

Sokratese-eelsed filosoofid. Herakleitos kosmosest, logosest, saamisest, tarkusest.
SOKRATES Vana- Kreekast (469-399 e.m.a.)
HERAKLEITOS Efesosest (544-483 e.m.a.)
“Ühte ja samasse jõkke astume ja ei astu.”
“Eksisteerime ja ei eksisteeri.”
Herakleitose fragmendid:
Logosedoktriin:
1.Sellele logosele olevale igavesti mõistmatuks jäävad inimesed, nii enne, kui on seda kuulnud , kui ka olles esmalt kuulnud. Olgugi, et kõik sünnib [nendele] selle logose järgi, sarnanevad [inimesed] kogenematutele, kogudes minu sõnu ja tegusid , nagu ma neid esitan , eristades kõike vastavalt loomusele ja seisukorrale. Ülejäänud inimeste eest on aga varjatud see, mida nad virgelt teevad, just nii nagu selle magavanagi ära unustavad.
2.Sellepärast peab järgnema , aga kuigi see logos on üldine, elab suurem jagu [inimesi] otsekui oma arusaamise järgi.
Herakleitost ajas nutma , kui rumalad on inimesed. Inimsed ei teadvat midagi, sest “paljuteadmine ei tee targaks”.
17. Enamus ei mõista [asju], millega kokku puutub, isegi mitte õppides ei taipa nad, vaid kujutavad iseendale ette.
18.Kui ei looda, lootmatut ei leia, sest see on leidmatu ja kättesaamatu.
40. Paljuteadmine ei õpeta veel mõistmist; eks ta õpetanud Hesiodost ja Pythagorast samamoodi kui Xenophanest ja Hekataiostki.
50. Mitte mind, vaid logost kuulates on tark nõustuda [homologein], et kõik on üks.
54. Nähtamatu harmoonia on nähtavast tugevam.
72. See, millega nad enim ja vahetult seltsivad - logosega, mis kõike juhib, sellega on nad riius; ja see, millega nad iga päev kokku puutuvad, näib neile võõras.
89. Virgetele on maailm üks ja ühine, magajad ent pöörduvad oma ainsasse isiklikku [maailma] tagasi.
…üks ja ühine… - st kõigile sama maailma, mis mõõdujärgi süttiv ja sumbuv tuli. Magajatel oma isiklik maailm, irduvad terviklikust maailmast (seal oma tarkus, mõistmine). Magajad peaksid järgnema üldisele, et jõuda mõistmisele, kuidas kõik kõige läbi on juhitud , mis ongi ainuke tarkus.
101. Otsisin [püüdlesin] iseend .
Inimesed olla need kes nad tegelikult on.
112. Arukas mõtlemine on suurim voorus ja tarkus on selles, kui räägitakse tõtt ja toimitakse vastavalt loomusele, pannes [seda] tähele.
Arukas mõtlemine … parem mõtlemine (arukas täppisteadusele omane).
123. Loodus [ physis ] armastab varjuda.
Tegelikult loodus nähtav, kuid inimesel pole mõistust seda tähele panna.
Tuledoktriin:
30. Seda kõigile sama maailma ei teinud jumalatest ega inimestest keegi, vaid ta on alati olnud, ta on ja ta jääb igavesti- elavalt olema, mõõdujärgi süttiva ja mõõdujärgi kustuva tulena.
Maailm = Kosmos – on üks kõigi inimeste jaoks. Kosmos – keegi ei ole loonud = IGAVIK. Jumala jaoks eksisteerib ainult igavik (on). On olnud, on ja jääb igavesti – oli, on, saab olema – AEG (filosoofias OLEVIK , olevikul on kestvus).
IGAVIK – AEG kategooria paar.
Tuli – ei ole element, vaid tähistab kogu kosmose protsessi.
Mõõdujärgi – logose järgi ehk kosmose seaduse järgi (mitte täppisteaduse järgi).
Süttiv – parem puhkeb lõkkele – igavesti elav tuli = loomisprotsess).
Kustuv – parem sumbub = lagunemisprotsess.
Herakleitos vaatles maailma kui loomis - ja lagunemisprotsesside lõputut vaheldumist.
(Täppisteadus vaatles maailma kui vanavaramuuseumi (masina metafoor )).
32. Üks ainuke tarkus tahab ja ei taha, et ta on kutsutud Zeusi nimega.
41. Üks on tarkus: jõuda mõistmisele, kuidas kõik [asjad] on kõige läbi juhitud.
108. Ükski õpetus [logos], mida ma kuulnud olen, ei ole selle mõistmisele jõudnud, et tarkus on midagi kõigest erinevat.
Eetika, poliitika ning muu:
43. Ohjeldamatus [hybris] kustutatagu kiiremini kui tulekahju.
Hybris – ülbus.
104. Milline on nende mõistus või arusaamine? Rahvalaulikuid nad usuvad ja oma õpetajaks peavad hulka, teadmata, et "enamus on halb, kuid vähemus hea".
Logos kuulub kosmosele, kui inimene suutis logost või kosmost tabada, võis ta arusaamisele (mõistmisele) jõuda (inimene mõistab kosmost logose kaudu).
Paljuteadmine ei tähenda tarkust, TARKUS tähendab tunnistada, et probleemid on põhimõtteliselt lahendamatud. Kui inimene allutaks oma mõtteviisi tarkusele ja ei arvaks et on oma tehnikaga kõikvõimas, oleks kõik korras. Tarkust ei saa seostada ennustamisvõimega, sest maailm olemuselt ettearvamatu . Vaba inimene, kes tarkust taga ajab, ei ole manipuleeritav. Tarkus seostub võimega mitmekesisuse taga näha ühtsust. Tarkus on kosmoses. LOGOS (tarkus) kuulub eelkõige kosmosele. Ilma logoseta ei oleks kosmost.
Mittemõistlik inimene - kes ei suuda ise mõelda, lähevad teistega kaasa; juhinduvad oma soovidest. Mõtlev inimene – suudab kuulata logost, mõistus surub soovid alla.
KOSMOSE loomulik olek – on omane kaootilisus, juhuslikkus ( kaos ) kui ka korrapärasus, mõistuslikkus, seaduspärasus.
LOGOS – tarkus, mõistuslik kõne, suhe ja põhjuslikkuse alus.
SAAMINE- Herakleitose filosoofia ei ole ainult saamine, vaid SAAMISE ja OLEMISE süntees; on nii IGAVIK kui AEG; nii tekkimine, olemine, kadumine.
Heidegger – tänapäevased probleemid tollal juba sõnastatud.

Varased (Leukippos, Demokritos) ja hilised ( Epikuros , Lucretius Carus) atomistid, nende maailmamudelid.
Atomos – (kr) jagamatu .
Atomistidel: Maailmas on 2 alget:

Olemine – aatomid (jagamatu, tal ei ole osi, ei saa näha ega katsuda , igavesti liikuvad, asjad aatomite kooslused)

Mitteolemine – tühjus (selle abil võimalik aatomite liikumine – põrkumine, ühinemine, eraldumine).
Vabade aatomite liikumisest tuleneb tahtevabadus . Kõrgeim väärtus – elu eraldatuses, sellest tuleneb hingerahu.
LEUKIPPOS Vana-Kreekast (5.saj e.m.a.)
Atomistika rajaja. Demokritose õpetaja.
Varem oli arvatud universumit liikumatuks (mitteolevat ei lubatud otsida), Leukippus – eeldas lõpmatu hulka igavesti liikuvaid elemente (aatomeid).
Olev – aatomid, mitteolev – aatomid liiguvad tühjuses. Olev, mitteolev võrdselt asjade tekkimise põhjuseks.
DEMOKRITOS (460-370 e.m.a.)
“Suur maailmakord”
Olev – ainetega täidetud ruum, mitteolev – tühi ruum. Aine koosneb aatomitest.
Aatomite ühinemisel – tekkimine ja sünd.
Aatomite lahutumisel – hävimine.
Atomistid EI RÄÄKINUD KOSMOSEST (ei olnud maailm kui organism – Aristoteleses). Nad arvasid, et on üks suur tühjus, mille foonil tekivad ja kaovad maailmad.
EPIKUROS (341-270 e.m.a.)
Filosoofia ülesanne oli aidata saada inimestel õnnelikuks. Eetika on tähtis.
Atomism vabastab:

Hirmust surma ees – “Kui oleme meie, siis pole veel surma; kui on aga surm, siis pole enam meid”

Hirmust jumalate ees – jumal olemas, aga ta ei sekku maailmas toimuvasse (kurjuse olemasolu)
LUCRETIUS CARUS (96-55 e.m.a.)
Luuletaja, filosoof
Filosoofia tagaks inimeste südamerahu ja tasakaalu ning vabastaks hirmust surma ja jumalate eest. Hirm tekib, sest inimene ei tea oma kohta maailmas ega tunne oma loomust. Hirmust aitab filosoofia vabaneda .

Platoni maailma- ja inimesenägemine. “Koopamüüt” ja selle tõlgendamine.
PLATON (427-347 e.m.a.)
Sokratese õpilane, rajas oma kooli Akadeemia (900 aastat).
IDEE – eidos (kr) – ka väliskuju
REAALSUS
Meeleline maailm –
MITTETÕELINE OLEMINE
N: maja, inimene
Tekib ja hävib
Muutlik
Asjad meeltega tajutavad
Ideede maailm –
TÕELINE OLEMINE
N: maja idee, inimese idee
Ei teki ja ei hävi
Muutumatu
Ideedest saab mõelda
Ideed on taevavõlvi kohal – kujundlikult (idee ei ole seotud ruumiga).
Ideede seos meelelise maailmaga:

Asi jäljendab ideed (N: kui joonistada ringi, siis püüan seda jäljendada)

Idee kehastub asjas (N: kui lauas ei näe lauaideed, siis ei oska mõelda)

Asi on idee vari (N:koopamüüt)
Koopamüüt: (põhiteos “Riik” 7 ptk)
On harituse ja harimatuse (ainult meelelise maailma objektidega) võrdlemine.
Vangid aheldatud, saavad ainult vastu koopa seina vaadata, nägid varje ja hääli ja arutasid seda omavahel. Üks vang vabaneb, liigub koopasuu poole, alguses valgus (päike) pimestab, siis näeb teisi inimesi, siis näeb puu varju, siis näeb alles päikest (reaalsus). Vang läheb tagasi koopasse ja räägib teistele vangidele, et nad pidasid illusiooni reaalsuseks. Oleksid vangid vabad, oleksid tapnud selle mehe.
Platoni järgi matemaatika ja geomeetria aitab tabada eidoseid. Filosoof vaba askeldustest, soovidest. Platon tunnetab keha kui vanglat. Inimene on hing. Nägemine, kuulmine jt tunded on petlikud . Matemaatikud on õnnelikud, ei tundnud füüsikat.
Hinge saatus:
Hing luuakse - hing ideede maailmas (hing näeb selgelt eidoseid) – hing kehastub (keha hinge vangla , hing hakkab meenutama, mis ta ideede maailmas koges ) – hing uuesti ideede maailmas – hing kehastub (10 000 a. pärast, filosoofidel 3000 a. pärast).
Õppimine toimub vestluse teel – Platon arvas ka nii ( dialektika ).
Ideaalse riigi õpetus – inimene, kes valitsejaks kõlbab, peab läbima 3 klassi: töötama, sõjamees olema, filosoofiale pühenduma.

Aristotelese põhjuslikkuseõpetus.
ARISTOTELES (384-322 e.m.a.)
Platoni õpilane, isa oli Makedoonia kuninga õukonnaarst. Platon Makedoonia Aleksandri õpetaja. Lõi oma kooli Ateenas.
Küsimusele MIKS? saab vastata 4 viisi (viidata 4 erinevale põhjusele – ehk põhjuse mõiste analüüs):

MILLEST? – Materiaalne põhjus: materjal, substraat, asja mateeria (hyle), asja võimalikkus, kaos.

MIS? – Formaalpõhjus: vorm (morphe), asja olemise tuum, asja määratlus (kvalit. Määratlus), kvaliteet, asja tegelikkus, kord, kosmos

KUST? – Tegevpõhjus: aktiivne alge, mis muudab võimalikkuse tegelikkuseks, muudab mateeria vormiks. Organisaator .

MILLE JAOKS? – Sihtpõhjus: asja eesmärk, asja koht, otstarve mingis tervikus. Lõppkokkuvõttes kosmoses.
Need neli kirjeldavad inimese tervikliku praktilise tegevuse skeemi.
Kui meil on 1,2 või 3 põhjust, ei saa me reaalsust, vaid pildi (teadus tegeleb pildiga). Reaalsus – kõik 4 põhjust.
Neli Aristotelese põhjuse liiki on iseorganiseerumine (ei saa välise tegevusega organiseerida), 3 esimest on organiseerimine .
Muutus eeldab asja, mis muutub – ainel on oma aineline koostis (materiaalne põhjus) ja sisemine olemus (formaalpõhjus). Miski käivitab muutuse (tegevpõhjus) ja miski määrab tulemuse (sihtpõhjus). Kõik protsessid on pöördumatud.
Masinad ei ole keerulised, on komplitseeritud. Reaalne elu on keeruline.
Prigogine iseorganiseerumisega tegelenud – Nobeli preemia.
Iseorganiseerumise skeem:
Loomulik maailm = iseorganiseeruv maailm.
Aristotelese põhjuslikkuse skeem toimis keskajal, lakkas toimimast 300 a. tagasi, viimastel aastakümnetel tagasi.

Eesmärgi kategooria Aristotelesel.
Teos “Organon” (kategooriad: substants, kvantiteet, kvaliteet, koht, suhe, aeg.. -10).
EESMÄRK – VAHEND kategooriate paar
“Eesmärk on piir, mis ei teeni teist, aga kõik teine teenib teda”.
Mõistuse tähtsaim printsiip on eesmärk – maailma tervikust tulenev üldine põhjuslikkus. Lõppeesmärk ei ole vahend.
Aristotelest huvitas ka see, kuidas asjad tekivad (tegevpõhjus) ja miks nad tekivad (eesmärkpõhjus). Kõik, mis looduses toimub, toimub mingi eesmärgi nimel ja parimal viisil. Aristotelese filosoofias on kolm tähtsat elementi koos: mõistus, eesmärk, hüve (samuti arvas ka Kant ).
Natura naturata - loodud loodus (täppisteadus: loodus peab olema loodud kellegi poolt).
Natura naturans - loov loodus
Physis - loodus, mida uuris Aristoteles, ta võrdles loodust inimesega, kes ravib iseennast. Tema looduskäsitust nimetatakse teleoloogiaks. Aristoteles vaatles maailma kui polisele alluvat, iseorganiseeruvat. Teleoloogia - Aristoteles andis teadvuslikud eesmärgid loodusesse üle, kuid tegelikult oli loodusel mitteteadvuslik eesmärk. Aristoteles vaatles füüsist läbi polise, läbi tervikliku inimtegevuse ja seepärast sattuski valearvamusele. In.-se teadvuslik eesmärk on vaid mitteteadvusliku eesmärgi erijuhtum. Teleonoomia - suunatus teat. eesmärgi saavutamiseks.
Lõppkokkuvõtteks oli maailma eesmärgiks Aristoteles järgi jumal - mõtlemine mõtlemises.

Aristotelese maailma- ja inimesemõistmine. Kuualune maailm.
Vaatles maailma kui suurt elavat organismi, kuhu kuuluvad ka inimesed.
Loodus, loomus – physis.
Asja mateeria ja vorm – lahutamatu üksus, iga asi oli. Inimene on oma keha ja hinge lahutamatu üksus.
Meeled (teche) ja physis kuuluvad kokku.
Aristotelese vaade loodusele:
Käsitlus oli kosmos (omane seesmine harmoonia). Kui kosmos asendati Universumiga, kvaliteet kadus . Loodusele on omane eesmärk. Dünaamikas 4 põhjust, alget.
Jagas maailma kaheks:

Kuualune maailm – meie igapäevane maailm.

Taevaste nähtuste maailm – pidas loomulikuks ringliikumist (selles EKSIS)
Jälgis maailma filosoofia kategooriates. Asjad liiguvad oma loomulikule kohale (N: kivi kukub alla).
Inimene ja masin ei ole sama liiki asjad: inimene – loomulik (tekkinud maailmast kui tervikust); masin – kunstlik (inimese loodud).
Neliühtsuses on kokku neli maailma: 1) inimese maailm ( subjekt )
2) esemete maailm (objekt)
3) Maa - kahte eelmist ühtseks siduv maailm
4) Kosmos - kõiki kolme hõlmav maailm. Seesmine korrastatus, kooskõla.
Loodus(kui physis) paljastab ennast ise, kui in. oskab elada loodusega kooskõlas. Kosmose mõistmine oli antiikfilosoofidele eelduseks kõige muu mõistmiseks. Uusajal eksisteerib ainult üks maailm - inimese maailm ja see on saadud vaatluse kaudu - teaduslik maailmapilt . Logosesse kuulub ainult see, mis ON. See, mis ei ole, ei kuulu (nt. unenägu, fiktsioon , kujutlus), sest need ei kuulu neliühtsusesse.)

Liikumise mõistmine Aristotesel.
Eristas 2 liiki olemasolu:

Võimalikkus – (kr) dynamis (N: võimalikkuses merevees sool)

tegelikkus – (kr) energeia (N: tegelikkuses ei ole, ei saa kätte)
Tekkimine ehk LIIKUMINE on üleminek võimalikkusest tegelikku .
Asjad:

loomulikud – milles enndas peitub liikumise/muutumise allikas (ehk loomus – physis)

kunstlikud – mis liigub/muutub välise jõu tõttu.
SAAMINE – tekkimine, muutumine, kadumine/ olemine.
Liikumisena mõistis Aristoteles igasugust muutumist üldse. Tema arvates on võimalik eristada nelja sorti liikumist:
1) suurenemine-vähenemine
2) kvalitatiivne muutumine (või muundumine )
3) tekkimine ja hävimine
4) ruumiline ümberpaiknemine
Ruumiline ümberpaiknemine omakorda võib olla:
1) ringjooneline
2) sirgjooneline
3) mõlema kombinatsioon
Liikumine maises maailmas ja taevas
Sirgjooneline liikumine ei saa olla pidev, sest maailm on kerakujuline ja lõpliku raadiusega . Nii et sirgjooneliselt liikudes jõuab kord kätte maailma äär, kust tuleb tagasi pöörduda. Niimoodi võib liikuda lõputult, kuid mitte pidevalt. Seevastu ringjooneline liikumine võib olla lõputu ja pidev. Maailma keskel on kerakujuline Maa ning ümber tema liiguvad ringjooneliselt planeedid (sealhulgas ka Kuu) ning pöörleb nn kinnistähtede sfäär.
Liikumine ei ole võimalik ilma vormi ja mateeriata. Siit järeldab Aristoteles, et liikumine on igavene , mis tähendab ka, et maailm on igavene.
Igasuguse liikumise algpõhjuseks pidas Aristoteles jumalat kui liikumatut liikumapanijat, kui igavest kehatut täiuslikku vormi. Jumal on “täiuslik filosoof”. Ta on puhas ratsionalistlik vaimsus, võrdsustatud “iseendast mõtleva mõtlemisega”.

Aristoteles tarkusest, olemusest ja tõest.
TARKUSeks tuleb pidada teadust, mis uurib esmaalgeid ja põhjuseid. Esemete valmistamise kunst ei kuulu tarkuse alla.
TÕDE – aletheia (kr), a – mittevarjatus; letheia – loodusfüüsis. (Täppisteaduste tõde on teine, ei lähene tõele. Veritas – õige, reeglile vastavus).
TÕDE – vastuste teadmine küsimustele 1,2,3,4.
TARKUS – vastuste otsismine küsimustele 1,2,3,4.
OLEMUS – kr eidos ehk vorm (morphe) ehk see, mis teeb asja selleks mis ta on (to ti en einai).
ESE – asisuseta asi, mida saab enda ette asetada

Aristoteles loogika (analüütika) ja filosoofia (metafüüsika) erinevusest.
Teos “Metafüüsika” – koosneb 14 raamatust, tema üliõpilaste poolt konspekteeritud.
“Füüsika”
“Taevastest”
“Eetika”
LOOGIKA – peetakse loogika rajaks , kuigi ta seda mõistet ei kasutanud teaduste klassifitseerimisel ( teoreetilised : I filosoofia – metafüüsika, II filosoofia – mate ja füüsika; praktilised: poliitika, eetika; loomingulised: oskused). Selle asemel mõiste analüütika. Loogikat ei pidanud teaduseks, vaid teaduste tööriistaks.
LOOGIKA – lihtne kategooriline süllogism koosneb: eeldus eeldus – järeldus. FILOSOOFI ei huvita mitte reeglid, vaid TÕDE ehk kas eeldus eeldus – järeldus on tõesed.
“Kõik teised teadused on palju vajalikumad (kui FILOSOOFIA - metafüüsika), kuid temast paremat ei olegi ühtegi.”
FILOSOOFIA ei ole kasulik, vaid on väärtuslik. Filosoofia vaba proosalistest huvidest.
FILOSOOFIA EESMÄRK – mõistmine (tuginemine Kanti meeled-aru-mõistus). Mõistmist ei tohi taandada teadmisele (mate teadmine ei õpeta tarkust).
FILOSOOFIA – eesmärk; LOOGIKA – vahend.
Metafüüsika mõisted: mateeria ja vorm; tekkimine; võimalikkus ja tegelikkus; põhjus.

Platoni ja Aristotelese maailmanägemise sarnasused ja erinevused.

Platon rebis kvantiteedi lahti kvaliteedist, Aristoteles vaatles kvantiteeti-kvaliteeti koos.
Aristoteles ei nõustunud Platoniga – ei ole olemas 2 maailma, on vaid see kus me oleme ja kogeme.
Platonil oli idee eraldi asjadest (laud – asi, laua idee – oli kujundlikult kuskil taevavõlvi all); Aristotelesel laud – asi – annavad meeled, seal ka laua olemus – annab mõistus (inimesel hing ei ole asi, on olemus).
Platon: Tõelised on maailmas ainult ideed - asjad on nagu ideede varjud koopa seinal (koopamüüt).
Platonil 2 maailma :ideede maailm (muutumatu) ja kuualune maailm. Aristotesel üks maailm kui tervik (jagas kaheks maailma – kuualune, taevaste nähtuste maailm).

+ Platoni eidos vastab mõnes mõttes Aristotelese vormiõpetusele.

Platoni ideeõpetuse kriitika Aristotelesel.

Platoni ideed on kasutud meeleliste asjade tunnetamises, sest me ei saa nende kaudu teada midagi uut.

Ideede maailm on kasutu ka meeleliste asjade eneste olemasolul . Omaette maailmas asuvad nad.

Platon kasutas ideid hierarhiliselt, kõrgemad ja madalamad ( iluidee kõrgemal kui inimese). Hierarhilisus nõuab allumist ja sõltumist.

Kui meelelised asjad on ideede järelduseks, siis peab neil omavahel ka midagi ühist olema?

Ideede alusel ei ole võimalik seletada meelelistele asjadele omast liikumist ja muutumist (mate on staatilise iseloomuga, peatab igasuguse liikumise).

Keskaja filosoofia lühiiseloomustus. Patristika ja skolastika . Augustinus ja Aquino Thomas . 16. Augustinuse arutlused ajast.
KESKAJA FILOSOOFIA (3-14.saj)

Religioonikeskne

Retrospektiivne ( retro ld - tagasi) – ei ole midagi uut avastada . Kõik mis on on olemas

Õpetlik, kasvatuslik
Tõdede allikas PIIBEL, see väga keeruline, iga inimene ei oska lugeda, ainult targad, kes edastasid ja tõlgendasid. Teha tõde, mis ammu kirjas, selgeks ka teistele.
Patristika (2-8.saj) – kirikuisade õpetus, proovib kristlust süstematiseerida ja teoreetiliselt põhjendada. Peab jumala ilmutust inimese tarkusest kõrgemaks. Kõige aluseks usk (mis võib lähtuda ka absurdsusest). Tegeleb usu ja mõistuse vahelise suhte uurimisega. Augustinus, Platon.
Skolastika (8-14.saj) – koolifilosoofia. Õpetaja, kes teab rohkem ja õpetab õpilastele. Seletab mõistuse abil usu dogmasid. Aristoteles, Aquino Thomas.
AURELIUS AUGUSTINUS (358-430 e.m.a.)
“Pihtimused”, kuulutati pühakuks.
ARUTLUSED AJAST:
Mis on aeg? Kas raske või kerge küsimus – näib lihtsana, kuid tegelikult raske vastata.
Andis lõhikesed head väljendid aja 2 komponendi kohta:

minevikku enam ei ole – kui ei ole, ei saa näha (ega ennustada)

tulevikku veel ei ole – kuidas võisid ennustajad ette näha kui pole midagi näha.
Kas aega võimalik mõõta? Mõõta vaid voolavat aega ehk olevikku (sellel kestvus).
Täpsustas aja jaotust:

mineviku olevik

oleviku olevik

tuleviku olevik
Kus eksisteerivad need 3 ajakomponenti? Hinges (materiaalses maailmas neid ei ole!!).
Mil viisil need 3 ajakomponenti eksiteerivad hinges?

mineviku olevik - mälus

oleviku olevik – antud vaates

tuleviku olevik – ootuses , lootuses.
Mis on? (mis nendest kolmest siis on) On ainult olevik (minevikku ja tulevikku ei ole).
Mida tegi jumal siis, kui ta polnud loonud maailma? Midagi ei teinud. Oli jumal, kes on igavene, oli igavik, ei olnud maailma.
Augustinuse ja Herakleitose ajakäsitluse vahe?
Herakleitos – rõhutas vastandite ühtsust (aeg – igavik)
Augustinus – ei mõistnud aja ja igaviku ühtsust. On ainult igavik, aega ei ole.
AQUINO THOMAS (1225-1274) Lõuna-Itaalias
Kuulutati ka pühakuks. Propageeris Aristotelese õpetust. Kuid kohandas seda (tema esindas kristlust). Jumala olemasolu loogiline tõestamine. Et tõestada olemasolu, peab eeldama, et keegi on organiseerunud. Iseorganiseerumine ei eelda jumala olemasolu (N: üleujutused).
Thomas väidab, et kõik meie teadmised sellest ilmast pärinevad meelelistest kogemustest, mida mõistus seejärel peegeldab. Mõistuses pole midagi, mis poleks kõigepealt olnud meeltes. Kui sünnib laps, siis on tema mõistus otsekui tühi leht ( tabula rasa ), millele pole veel midagi kirjutatud. Ta on kindel, et maailm, millest me oma kogemusi ammutame, on otsast lõpuni Jumala looming. Ta tõmbab piiri olemuse ja olemasolu vahele. Mingi asja olemus kajastab seda, mis see asi on, ja see küsimus seisab lahus küsimusest, kas asi on ka olemas või mitte. Kui laps küsib: „Kes on ükssarvik?”, siis võite vastata:”Ükssarvik on ilus hobune, kellel on otsaees sarv .” Kuid kui laps küsib, kas ükssarvik on ka päriselt olemas, peate vastama, et ei ole. Selles näites käib esimene vastus olemuse, teine olemasolu kohta. Kui asi on iseenesest vaid olemus, siis tähendab see võimalust olemas olla, kuid mitte veel tegelikku eksistentsi. Olemus peab peab eelnema olemasolule, kuid Jumala puhul see nii ei saa olla – Jumal on puhas eksistents .
17.Uusaja filosoofia lühiiseloomustus. Empirism ja ratsionalism .
UUSAJA FILOSOOFIA (17.saj – kaasaeg )
Algab esimeste loodusteaduse printsiipide sõnastamisega vastanduvalt keskaja skolastilisele filosoofiale, lõpeb tänapäeva filosoofiaga .
Eripära:

“mõistuse” võidukäik mitmesugustes valdkondades

On inimese ja mõistusekeskne
KLASSIKALINE EMPIRISM – kõik teadmised tegeliku maailma (kus me elame, kus asjad toimuvad tavapäraselt. Võimalik maailm – muinasjutumaailm) kohta pärinevad kogemusest (ei pea olema isiklik kogemus). Locke
KLASSIKALINE RATSIONALISM – ld ratio – mõistus. Tõsikindel (paratamatus, üldkehtivus) teadmine pärineb mõistusest (lõppkokkuvõttes – kogemus ei ole tühine, vaid vahend). Aluseks toonud matemaatika. Platon, Sokrates, Descartes .
Tänapäeval ei pooldata enam klassikalist empirismi ja ratsionalismi – sest alahindasid mõistust. Tunnetus tänapäeval saab alguse probleemist, mitte vaatlusest või eksperimendist. Popper – klassikalise empirismi kriitika.
Teadmised – põhjendatud tõene uskumus (Aristoteles).
18. Rene Descartes kui Platoni mõtlemissuuna kinnistaja. Ego cogita, ergo sum, res extensa, res cogitans.
RENE DESCARTES (1596- 1650 )
Prantsuse filosoof. Vastandus keskajale . Oli teaduses isetegev – matemaatik .
Oli ratsionalist – vähemalt mõned teadmised ei tulene kogemusest, vaid mõistusest endast – need on eriti väärtuslikud teadmised (kogemus ainult abiks).
Mis on filosoofia?
Sarnane puuga :

juured – metafüüsika (uurib olemise üldprintsiipe, keha-hinge erinevusi)

võra – füüsika (uurib matem maailma)

lehed ja viljad – rakendusteadused (mehaanika, arstiteadus , eetika)
Järeldused: inimteadused moodustavad terviku, terviklikus tuleneb ühisest juurestikust, kasulikkus teaduse puhul (viljad), kuid ilma juurteta ei saa neid.
TARKUS – ei ole, kui tahad palju vilju (teadmisi), TARKUS on mõistmine – kui oskame seisukoha tuletada alustpanevatest printsiipidest.
Uue filosoofia rajamine – mõistus eksiarvamustest puhastada saab kui kõiges kahelda. (Skeptikutel – kahtlus uuristöö tulemus, Descartel – alguses kahtlus). Isegi kui kõiges kahtlen, siis üks on kindel: kui ma kahtlen -> Ego cogita, ergo sum (ma=hing mõtlen, järelikult olen olemas).
Teine ilmselge tõde: Jumal on olemas.
Kolmas ilmselge tõde: materiaalne maailm on olemas (ehk olemas lisaks hingele ka keha).
Descartes maailmavaade dualistlik:

olemas vaimne maailm (hingega seotud = mõtlemine = res cogitans – mõtlev asi)

materiaalne maailm ( kehaga seotud = ulatus = res extensa – ulatuv asi)
Platoniga ei olnud nõus, et hingel erinevad hierarhiad (madal, kõrge). Descartes – hing ja keha mõjutavad üksteist. HING (ma mõtlen) – KEHA (järgib seda mõtet).
19. John Locke “esmastest ja teisestest kvaliteetidest”, tabula rasa.
JOHN LOCKE (1632-1704)
Inglise filosoof.
Oli empirist – teadmised pärinevad kogemusest. Kritiseeris ratsionalismi: inimese hing on algselt sündides puhas leht – tabula rasa (ilma ideedeta – kõik mida mõistus tajub ). Ideed pärinevad kogemusest:

aistinguna – välismaailma esemeid tajudes

reflektsioon – hinge jälgimine iseenda poolt (kogeb meeleolusid, rõõmu..).
Kehade omadused:

primaarsed – ld primarius, kõvadus, ulatus, kuju, liikumine – säilitab kõigi muutuste puhul

sekundaarsed – ld secunarius, värv, heli, maitse, soojus -külmus – on teatud tingimustes. (N:lõhnasid ei ole, kui keegi ei nuusuta)
20. Saksa klassikalise filosoofia lühiiseloomustus. Immanuel Kant, Georg Wilhelm Friedrich Hegel .
Ehk saksa klassikaline idealism (Hegel – Kanti järeltulija). Lähtuvad filosoofiast kui teaduste süsteemist, asuvad maailma metafüüsiliselt kirjeldama. Dialektilised meetodid – vastandite ühendamine.
GEORG WILHELM FRIEDRICH HEGEL (1770- 1831 )
Saksa filosoof. Süsteemilooja. Ajaloofilosoof (termini kasutusele Voltaire).
Tema objektiivse idealismi taotlus haarata kogu olevat. Filosoofia – teadus absoluutsest vaimust . Ajalugu alguse saanud vaimu võõrandumisest, on vaimu areng.
VAIMU ENESETUNNETUS – ABS.IDEALISM.
Hegel tegeles:

ajaloo mõte ja suunitlus

ajaloo terviklikkus , seosed ajastute vahel

juhus ja paratamatus ajaloos (ajaloolane seda teha ei saa)

suurkuju roll ajaloos (N: kui Stalinit poleks olnud)
Ajalugu on mõistuspärane – kindel suund ja seaduspärasus.
Ajalooline progress: tähtis vaimusfäär, inimesed mõistavad üha enam vabadust. Algul – vabadus omavoli, nüüdseks – vabadus sisemine paratamatus (käitumine seesmise kohusetunde järgi, mitte välise käskude järgi).
21. Kanti koperniklik pööre.
IMMANUEL KANT ( 1724 -1804)
157 cm, vaimses mõttes hiiglane . Kodulinn Königsberg (tänapäeval Kaliningrad). Väga täpne.
KOPERNIKLIK PÖÖRE – inimtunnetuse käsitluses. (Poola astronoom Kopernik sünd. 1473 Päike ei liigu, vaid Maa liigub – tundub nagu Päike liiguks).
Kant – Kui me maailma tajume sellisena nagu me tajume, siis ei tähenda, et maailm tegelikult selline on. Hoopis meie mõistus on selline.
Kant eristas:

Ding an sich – asi iseeneses (maailm tegelikult)

Ding für uns – asi meie jaoks (meie tajutud maailm)
Meil ees “teoreetilised prillid”. Aeg ja ruum tunnetuse vormid – maailm ei eksisteeri ajas ja ruumis.
Pööre: enne kooskõlastati tunnetus objektiga, Kant arvas, et objekti kooskõlastatakse tunnetusega.
22. Kant tunnetuse astmetest ja vahenditest.
Inimene peaks tunnetama maailma tema terviklikuses.
Inimese tunnetuse astmed :
MEELED
ARU
PUHAS MÕISTUS
Tunnetus algab meelte tasandilt – aru – puhas mõistus.
Jagab teadmised (tunnetused) 2 liiki:

aprioorsed tunnetus – kogemusest sõltumatu,

empiiriline tunnetus – pärit kogemusest.
Tunnetuse astmete abivahendid:

MEELED tasand – aeg, ruum (meelelise kaemuse vormid), ei eksisteeri reaalsuses - empiirilised

ARU tasand – kategooriad (üldmõisted) - empiirilised

PUHAS MÕISTUS tasand – filosoofiline valdkond , saab opereerida ideedega (psühholoogilised, kosmoloogilised, teoloogilised). - aprioorsed
Newtoni mehaanika – MEELED + ARU tasandil.
23. Kanti esitatud küsimused “Puhta mõistuse kriitikas ”.
Kant kirjutas selle David Hume´le vastu (arutles põhjuslikkusest (mehaanilisest) – sündmusele B järgneb A, siis B on põhjus) – Kanti meelest ei saa nii järeldada. Põhjuslikust pole olemas.
Uuris:

mida ma võin teada?

Mida ma pean tegema?

Millele ma julgen loota ?
Kanti küsimused?

KUIDAS on võimalikud aprioorsed sünteetilised (predikaadis saab teada midagi uut) otsustused?

KUIDAS on võimalik puhas matemaatika?

KUIDAS on võimalik puhas loodusteadus ?

KUIDAS on võimalik metafüüsika kui loomulik kalduvus?

KUIDAS on võimalik metafüüsika kui teadus?
Ei kahelnud mates ja loodusteaduses, lihtsalt huvitas. Metafüüsikas ka ei kahelnud, lihtsalt ei rahuldunud kirjeldamisega.
Filosoofias tähtis ainult üks küsimus: mis on inimene?
24. Kant puhta mõistuse antinoomiatest.
Antinoomiad lähtuvad kosmoloogilistest ideedest. Kui ARU väljub tunnetuse raamidest, siis selgub , et on võimalik tõestada vastukäivaid teese.
1.tees: Maailmal on piir ajas ja ruumis. Antitees: maailm on ajas ja ruumis lõpmatu.
2.tees: Kõik maailmas on lihtne. Pole midagi lihtsat, kõik on liitne.
3.tees: Maailmas on vabadus. Pole mingit vabadust, kõik on loodus.
4.tees: Maailma põhjustereas on mingi paratamatu olemus. Pole midagi paratamatut, kõik on juhuslik.
Põhjus: kuna me peame kogemuse jaoks kehtivaid seoseprintsiipe kehtivaks ka asjade jaoks iseeneses – sellest vasturääkivus. (Kanname kogemuse – Ding an sich)
25. Kant filosoofia (metafüüsika) ja (täppis)teaduse vahekorrast.
Hume – ei ole olemas metafüüsikat.
Kant – hakkas tegelema spekulatiivse filosoofilise uurimisega “Kas metafüüsika on olemas?” Ei kahelnud selles, kuid kui kõik teised teadused arenesid, siis metafüüsika oli paigal – naeruväärne.
Kanti järgi seost teaduse ja filosoofia vahel olla ei saa. TEADUS – tegeleb ainult loodusega (loodus on paratamatus), loodusest kaugemale minna ei saa. Looduses ei ole mingit põhjuslikkust. Kant ei sea kahtluse alla loodust (ja teadust).
KES on inimene? Loodusseadustega seda kindlaks teha ei saa, sest inimese probleemid (olemus, vabadus) jäävad teadusele kättesaamatuks. Sellega peab tegelema puhas mõistus (ehk filosoofia). Filosoofilised probleemid on lahendamatud.
26. Kanti vaba tahte kategooriline imperatiiv .
I Toimi nii, et sinu tahte maksiim võiks igal ajal kehtida ühtlasi üldise seaduse printsiibil
II Toimi nii, et sa tarvitad inimsust nii oma isikus kui iga teise isikus igal ajal eesmärgina, mitte kunagi aga ainult vahendina.
III Tee oma tegude eesmärgiks iseenese täiuslikkus ja võõras õnnelikkus.
27. Heideggeri mõtlemise põhiterminid (Sein, Dasein, eksistentsiaalid, aletheia).
MARTIN HEIDEGGER (1889-1976)
Sündis Badenis Messkirchi linnas.Isa oli kaohaliku kaoliku kiriku köster. Vaesed. Usklikud.
Õppis Freiburgi ülikoolis teoloogiat (katkestas) ja filosoofiat, pärastpoole matet, ajalugu, loodusteadusi. Filosoofias – uuskantiaanlus ja Kanti-eelse ontoloogia eitus. Luges Aristotelest. Peeti eksistentsialistiks.
Ontoloogia – olemisõpetus (kr sõna on ‘olev’ ja logos) – metafüüsika haru, mis tegeleb oleva ja olemise kui niisugusega ja olemisviisidega.
1927 “Olemine ja aeg” (“Sein und zeit ”) – analüüsib inimese eksistentsi ja ta arusaamist olemisest; aeg pmn tähtsusega.
Ütleb, et teadlased on rehkendavad mõtlejad, mitte küsivad, kes aletheia (a – varjamatus, letheia – loodusfüüsis, kreeklastel tõde) poole juhataksid.
Heideggeril 3 seini:

Sein – olemine

Bewusstsein – teadvus

Dasein – siin olemine, kohal olemine, INIMLIK OLEMINE.
Teostas mõtlemises pöörde: ENNE - Descartes “Ergo cogito, ergo sum” (mõtlemise subjektiivsus, HEIDEGGER – rõhutab mõtlemise kuulumist olemise sisse (see ei ole ainult millegi teadvustamine , vaid andumus väärikale olemisele). Mõtte nägemine = suunatuse tabamine. Olemises mõtlemine = selle äranägemine, mis ON (see ei allu tänapäeva teaduslikule esemestamisele, ei ole rehkendatava). Teaduslik mõtlemine jätab inimese tõelise olemuse tähelepanuta.
Inimene ei ole oleva isend, vaid on olemise karjus . Karjus tunneb hoolt kogu maailma suhtes (mure sorge – üks eksistentsiaalidest). Mõtlemises mõeldakse eksistentsiaalide abil abil (mitte kategooriatega). Kategooriad – suunatud välisele maailmale, eksistentsiaalid – haaravad inimest ennast.
Dasein – see koht olemises, millest võib ilmsiks tulla varjamatus (aletheia).
28. Heidegger inimese olemusest.
1927 “Olemine ja aeg” (“Sein und zeit”) – analüüsib inimese eksistentsi ja ta arusaamist olemisest; aeg pmn tähtsusega.
Olemine on ajalooline – räägib olevikust ja minevikust tuleviku kontekstis. Ka inimlik olemine (dasein) on ajalooline.
Olemise mõistmine on inimese eksistentsi iseloomustav põhiline fakt.
Olemine = eksistents – inimese jaoks ei piisa olemasolemisest, peab realiseerima oma eksistentsi potentsiaali.
Klassikalise filosoofia kriitika: Kõike mõistetakse olevana (see, kuidas asjad nähtuvad meie jaoks). Olemine ei ole olev.
H. näitas olemises - mõtlemisega ära inimtegevuse piirid. In.-se tegevusliku mõõtme piirid selles mõttes, et olemine ei allu in.-se tegevusele, olemine seab sellele piirid. Aatomisajandi tehniline revolutsioon võib in.-st nii haarata, ära petta, et rehkenduslik mõtlemine jääb ainsaks tegelikuks ja praktiseeritavaks mõtteviisiks. See on ohtlik, kuna in. jääb ükskõikseks mitteobjektiveeriva mõtlemise suhtes, tekib tarkuse puudus. In. heidab kõrvale selle, et ta on olemises - mõtlev olend .
Inimene on olemise naaber, sest olemine on inimesele kõige lähem, aga inimesed arvavad , et see on kaugeim . Heidegger:”Olemise unustus”
Olemine – saamine = paariskategooria (Herakleitos).
Millest inimene erineb loomast (masinast)?
Inimene on mõtisklev olend. Mõtisklemine – mitteobjektiveeriv mõtlemisviis.
29. Heideggeri suhtumine traditsioonilisse filosoofiasse (enne ja pärast Sokratest).
Heideggeri järgi on Herakleitose tähtsus: "Et olla tähelepanelik tänase maailma olemuse suhtes, tähendab mõtiskleda Sokratese eelsete filosoofide Herakleitose, Parmenidese mõtteterade üle. Sellega tahab Heidegger öelda, et tänapäevased probleemid on sõnastatud juba selleaegsete filosoofide poolt. Tuleb ainult see algus üles leida ja sealt edasi liikuda. Inimkond peab leidma oma mõtlemise tee alguse üles. Tema mõtlemises peitub sügavat tegelikkuse lähedust ja nakatavat jõudu. Tema fragmendid tiivustasid edasimõtlema ning edasi uurima . Ta leidis ja on leidnud endale palju mõtteosalisi. Kuigi tema mõtlemise pinnal ei ole kujunenud koolkonda on ta olnud tõukeadjaks paljudele erinevatele suundadele.
Heidegger kutsus üles mõtlema nagu Sokrates
Fenomenoloogia oli asjade olemust püüdnud tabada sellisena nagu see tajuvale subjektile
ilmub, end näitab. Heidegger ei soovi aga asjade olemust selgitada vaid oleva olemist (das Sein des Seienden).
Püüame seda erinevust kirjeldada.
Keskaegses filosoofias tehti vahet ESSENTSI (olemuse) ja EKSISTENTSI (olemise) vahel. Selline eristamine on mõttekas. Me võime ettekujutada mingite asjade olemust, ilma et me teaksime, kas need asjad ka tõeliselt eksisteerivad.
Näiteks ma võin omale ettekujutada metalli, mille erikaal on 0,7, seega metalli, mis võib vee peal ujuda. Seejuures ma ei tea, kas selline metall on üldse olemas.
Vastupidine on samuti võimalik. Ma tean millegi olemasolu, ilma et ma teaksin, mis on selle olemus.
Näiteks võin ma märgata pimedas keldris midagi liigutamas, aga kes see on, seda ma ei tea.
Nii on mõttekas asjade olemasolu (eksistentsi) ja nende olemuse (essentsi) vahel teha vahet. Olemus ja olemasolu, essents ja eksistents ei ole niisiis identsed.
Mingi asja essents sisaldab selle asja olulised tunnused, samal ajal kui eksistents tähistab vaid selle asja olemasolu. Heideggeri arvates on senine filosoofia kontsenreerinud end vaid asjade olemusele (Mis see on?). On püüeldud maailma ja inimese olemust mõista ja määratleda. Asjaolu, et olemasolu on olemas, seda on võetud endastmõistetavana. Heidegger aga tõstatab just siin probleemi. Heideggeri arvates seisneb filosoofia põhiprobleem oleva olemasolus. Niisiis ei ole fenomenoloogia ülesandeks Heideggeri meelest mitte tõstatada küsimust asjade olemuse kohta ( Husserli olemuse nägemus, Schau), vaid see peab esitama küsimuse oleva olemasolu kohta. Just olemine varjab ennast ulatuslikult. Kuigi olemine kuulub alati olemasolu juurde jääb see meie pilgu eest esmalt siiski varjatuks, sest olemine on nähtumuse aluseks. Oma teoses Sein und Zeit esitab Heidegger selle küsimuse kohe alguses.
Seejuures teravdab ta just inimese olemasolu küsimust. Mida tähendab inimlik olemine?
Inimene erineb mitteinimlikust olemisest just sellega, et talle on ta olemasolu vähem või
rohkem avatud. Seda oli juba Dilthey oma vaimuteaduslikus psühholoogias märganud.
Inimese tunnuseks on individuaalse olemasolu teadvus. Inimene on teatud vahekorras
oma olemisega. Inimene teab, et ta on olemas.
Seda konkreetset, individuaalset inimese olemist nimetab Heidegger kitsamas mõttes
EKSISTENTSIKS. Vastandina kesk-aegsele filosoofiale lähtub Heidegger sellest, et üksnes inimene “eksisteerib”. See on kogu eksistentsialistlikule filosoofiale omane eeldus. Kõigi asjade kohta võib öelda, et nad on olemas. Aga inimese olemasolu on midagi erilist. Sellele erilisele olemasolule reserveerib ta mõiste “eksisteerima”. Mingem üks samm veelgi kaugemale. Kui me eristasime olemust ja olemasolu, siis inimese juures see eritus põhimõtteliselt ei kehti. Sest inimesel ei ole kindlaid olulisi omadusi nagu asjadel . Oluline ei ole inimese juures määratletav s.o. nähtavatest omadustest tulenev. Me ei saa öelda, et inimene on. Olemuslik on inimese juures see, et ta on olemas. Aga ta on olemas tänu sellele, et tal on eriline suhe oma olemasolusse. Ta eksisteerib. Ta teab, et ta on olemas. Selles teadmises kujundab ta oma olemist avatuna s.t. vabaduses ja vastutuses.
Kuid on ka võimalik, et ma oma vabadust ja vastutust ei kasuta, sel juhul on meil tegemist ebanormaalse inimesega. Kuid seegi inimene on ja jääb inimeseks . Isegi oma vabadusest loobudes võtab ta teatud positsiooni oma olemasolu suhtes. Ta on ka siis oma olemasolu eest vastutav .
Heidegger kutsus üles mõtlema nagu Sokrates
30. Heideggeri väljendi “inimene on maailmas” tõlgendamine.
Inimest eraldab kõigest muust olevast see, et inimene peab tähtsaks olemist mõista. Filosoofia on püüdlemine olemise poole.
INIMENE ON MAAILMAS
Inimene ei või mõista ennast kunagi valmis olevusena. Inimene on maailmas ja kõik muud inimesed ja kõik muud maailma määratlused tulevad selle järel.
MAAILM – ei ole tänapäeva looduse tähenduses (kogemusemaailm).
INIMENE - on maailmas siinolemisena (dasein). Inimene ei ole asjana või esemena, vaid on erilisel viisil (mõtlev olend).
INIMENE – MAAILM = ei ole vastandid, ei ole eri tasandil.
OLEV – OLEMINE = eri tasanditel.
Klassikalise filosoofia kriitika: Kõike mõistetakse olevana (see, kuidas asjad nähtuvad meie jaoks). Olemine ei ole olev. Inimesena olemine ei ole kogu olemine, kuid inimesena olemise koht on oluline olemise mõistmise seisukohalt.
31. Heideggeri tehnika olemusest.
Tehnika olemus pole midagi tehnilist!
Seepärast ei koge me iialgi oma suhet tehnika olemusega niikaua , kui me seda tehnilist ainult ette kujutame ja käitleme.
Tänapäeva ettekujutus tehnikast – vahend ja inmlik tegevus = tehnika instrumentaalne ettekujutis (kuid see ei näita ta olemust) – objektiveeriv mõtteviis.
Tehnika olemus – seotud ilmnemisega. Sest ilmnemisel (tõe vald) põhineb esiletoomine.
Ilmnemise viis – looduses varjunud energia vabastatakse - vormitakse ümber – varutakse -.
Moodsa tehnika olemus – nimetame seda seadestuks.
32. Bioloogilise ja kultuurilise arengu filosoofilised aspektid. Karl Raimund Popper, Friedrich August Hayek, George Soros.
Olid sotsialismi kriitikud, sotsiaaldemokraadid.
KARL RAIMUND POPPER ( 1902 -1994)
Sündis Viinis , suri Londonis. Austria juudi päritolu briti filosoof.
Noorena vasakpoolne – kritiseeris ka enda varasemaid vaateid.
Popper ja Hayek:”Kes nooruses pole olnud vasakpoolne, pole südant; kes aga vanemas eas ikka veel vasakpoolne on, sellel jääb puudu mõistusest.”
Mitte kellegi käes ei ole lõpliku tõe monopoli. Nii teadmised kui ka ühiskonnakorraldus peavad olema avatud argunemeteeritud kriitikale.
Avatud ühiskonna põhiline vaenlane - totalitarismi.
FRIEDRICH AUGUST HAYEK (1899-1992)
Austria majandusteadlane ja poliitiline filosoof. Nobeli preemia laureaat 1974 (iseorganiseerumine)
“Hukutav upsakus” -1997 Eestis
Ühiskond iseorganiseeruv (kord moodustub spontaanselt).
Kuidas ja missuguseid väärtuseid ja norme inimesed on omaks võtnud ning mismoodi mõjutanud tsivilisatsiooni arengut? Eeskätt faktiküsimus. Vastus: Ekslik arvata, et tänapäeva reeglistik (turumajandus) kujunenud loomupäraste instinktide alusel ja teadlikult kavandatuna. (Üksnes ürginimeste karjas rajaneb kord loomulikel instinktidel!).
Tänapäeval tsivilistasiooni aluseks spontaanselt (kultuurilise evolutsiooni mehhanismi läbi) tekkinud reeglistik (mis oleks ürginimesele ebaloomulik !).
Bioloogiline ja kultuuriline evolutsioon:
Need protsessid on juhuslike asjaoludega kohanemise jätkuv protsess. Pole olemas seadusi, mille alusel saaks neid protsesse prognoosida ja kontrollida.
Prognoos ja kontroll on võimalik ainult “konstruktivistliku ratsionalismi” raames (tehnikas, füüsikas).
Sotsialistid – püüavad “mõistust upitades” näha ühiskonda väikese grupi seisukohast ja rakendada “konstruktivistlikku ratsionalismi” – see on aga “HUKUTAV UPSAKUS”.
GEORGE SOROS (sünd.1930)
Ungari juudi päritolu ameeriklane. Rikas.
Kaasaegse sotsiaaldemokraatia väärtuste ratsionaalne põhjendus: KESKNE VÄÄRTUS – avatud ühiskond.
Võtab Popperi vaated kokku: Täiuslik ühiskond kättesaamatu (maailm loomupäraselt ebatäiuslik), kuid peab piirduma ebatüiusliku ühiskonnaga, millel võime paremaks muutuda (avatud ühiskond).
Nimetab kaasaja agressivset parempoolsust – turufundamentalism.
Avatud ühiskonna vaenlane – turufundamentalism.
Majandussfääris see toimib ja ei ole vaja asendada. Kuid kogu muu ühiskond ei pea selle järgi toimima .

.DOC Laadi alla originaalfail 21 lk · .doc · 307 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-03-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti

307 laadimist Kokku alla laetud

3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

E70piku Õppematerjali autor

Lühikonspekt eksamiks õppimise jaoks.

filosoofia antiikfilosoofia sokrates herakleitos herakleitose fragmendid atomistid platon aristoteles keskaja filosoofia uusaja filosoofia

Sarnased õppematerjalid

doc

LÄÄNE FILOSOOFIA

Phileo = armastan. Sophia = tarkus. Filosoofia algselt tarkusearmastus oligi, kuid nii pole see siiski alati olnud. Ka veel hiljuti oli filosoofia ja kohati on ta praegugi pigem teadmisega kui tarkusega tegelev distsipliin. Filosoofia kujunes vana-kreekas 7.-6. sajandil e.m.a. seoses linnriikide ehk poliste tekkimisega. Mütoloogilne maailmapilt asendus filosoofilisega. Esimesed filosoofid olid Thales, Anaximandros, Anaximenes, Empedokles, Pythagoras, Herakleitos, Parmenides jt. Filosoofia oli algselt osa mütoloogiast. Eristatakse Herakleitose joont ja Parmenidese joont filosoofia ajaloos. Herakleitos tunnistas saamise (tekkimine, muutumine, kadumine) ja olemise (see, mis muutumise kestel samaks jääb) ühtsust ning rõhutas saamise poolt, Parmenides tunnistas ainult olemist. Parmenides pidas tõe kriteeriumiks (loogilist) mõtlemist. Tema õpetust kaitses tema õpilane Zenon oma apooriatega: Achilleus ja kilpkonn, lendav nool, lõigu poolitamine...

Filosoofia

docx

Filosoofia eksami konspekt 2011

täiuslik, ei saa seal valitseda juhuslikkus ega korrapäratus. Ideed on omavahel kindlas hierarhilises suhtes. Kõrgemaid ideid nimetab Platon sooks: genos ja madalamaid liigiks: eidos. Ideedepüramiid tipneb ühe ideega, mis sisaldab kõiki teisi. Selleks on hüvesuse idee (agathon). See on omakorda transtsendentne teiste ideede suhtes. Siit tuleneb, et põhimõtteliselt on maailm hüveline. Maailm on agathonist teleoloogilises sõltuvuses. Kuigi see sõltuvus vahendatud. Platoni filosoofia tähtsaim osa oli ideeõpetus. Platoni järgi ei ole olemas reaalset mitte eset, vaid selle kehatu olemus ehk idee (eidos). Idee on nagu eesmärk mille poole kõik eksisteeriv püüdleb. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed. Erinevalt asjadest ei saa ideesid silmaga näha ega katsuda. Neid võib tabada üksnes mõistusega. Kõige tähtsam on Platoni meelest headuse idee. Kes seda suudab mõista, mõistab kõike

Filosoofia

docx

Filosoofia konspekt

FILOSOOFIA KORDAMINE PLATON · Platon (427-347 eKr) on ilmselt kuulsaim antiikaja filosoof, Sokratese õpilane · Platon rajas Ateenas oma kooli (Akadeemia), kõik ta teosed on ilmselt meieni säilinud · Platon on dualist usub kahe maailma olemasolu: ideede maailm ja meeleline maailm · Ideede maailm on muutumatu (ei teki ega hävi) ja ideedest saab mõelda, meeleline maailm on muutlik, asju ja nähtusi saab meeltega tajuda · Idee ja meeltega tajutava asja vahekorra 3 tõlgendust: asi jäljendab ideed, idee kehastub asjas, asi on idee vari

Filosoofia

doc

Vana Kreeka filosoofia ja filosoofid

Platon ühendab need suunad. Platon esitab kolm põhilist küsimust Filosoofias: Mis on tõene, mis on hea, mis on ilus? Uusajal esitab Immanuel Kant neli küsimust: Mida ma võin teada(metafüüsika)? Mida ma pean tegema(moraal)? Mida ma võin loota(religioon)? Mis on inimene(antropoloogia)? Filosoofia definitsioon: Filosoofia on kogu tõelisuse metoodiline uurimine selle puhta iseenese olemises. Filosoofia eesmärgiks on saavutada terviklik maailmapilt. Filosoofia tegeleb kõigea, kuid erineval viisil. Gnoseoloogia/Epistemioloogia ehk tunnetusteooria. Õpetus tunnetamisest ja selle piiridest, subjekti ja objekti suhtes. Mida me oleme suutelised teadma? Kuidas me teame, et me teame? Sekptitism Mõistus ja kogemus: ratsionalism ja empirism

Filosoofia

docx

Eksamimaterjal - filosoofia

Metafüüsika ja tema põhiprobleemid Metafüüsikaks nimetatakse filosoofia haru, mis tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimisega. Kui füüsika uurib reaalsust vaatluste, mõõtmiste ja katsete abil, siis metafüüsika on katse ületada füüsika piirid ning jõuda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspäradeni. Metafüüsikaks nimetatakse ka füüsikalise reaalsuse ja teadusliku maailmapildi raamest

Filosoofia

docx

Lääne filosoofia

See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud. Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine. SOKRATES Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. ,,sokraatiline probleem". Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik- oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus. Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena tänavatel. Ta oli tähelepanuäratav- ja tähelepanu nautiv- ärritav ekstsentrik. Ta hukati süüdimõistetuna ,,väärate jumalate kummardamise ja noorsoo rikkumises". Isiksus Sokratese käsitlus armastusest: armastus kõige puhtamal kujul ei ole suunatud teisele inimesele, vaid tarkusele, teadmisele ja hüvele

Filosoofia

odt

Filosoofia konspekt

Filosoofia Filosoofia läte asub kõrgemas puhtas uudishimus. Kaks koolkonda: - Joonia koolkond, mis esitab küsimuse asjade algusest ja põhjusest. (vesi, tuli,maa, õhk) - Sofistid, kes tegelevad inimese küsimustega ning otsivad elutarkust. Platon ühendab need suunad. Kolm filosoofia põhiküsimust: 1) Mis on tõene? (tõde on suhteline) 2) Mis on hea? 3) Mis on ilus? Uusajal I.Kant: -Mida ma võin teada? - metafüüsika -Mida ma pean tegema? - moraal -Mida ma võin loota? - religioon -Mis on inimene? - antropoloogia Filosoofia (tarkusearmastus) dedfinitsioon: Filosoofia on kogu tõelisuse metoodiline uurimine selle puhtas iseeneses olemises. TÖÖS! Filosoofia eesmärgiks on tervikliku maailmapildi saavutamine. Filosoofia ainevaldkonnad:

Filosoofia

doc

Aristoteles ja Sokraates

uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades. Platoni ideeõpetus Platoni filosoofia tuumaks on ideede õpetus. Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Kommentaar: tänapäeva arusaam on vastupidi - reaalseks nimetama näiva tegelikkuse muutuvat maailma. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu

Filosoofia

Rohkem sarnaseid