LÄÄNE FILOSOOFIA (0)

Lääne FILOSOOFIA

Leo Näpineni loengute lühikonspekt. Kasutatav TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLIS aines HHF3080 -FILOSOOFIA, HHF3081 -FILOSOOFIA ja HHF3060 -FILOSOOFIA

FILOSOOFIA AINE

Sõna „filosoofia“ on tõlgitav „ tarkuse armastus“. Phileo = armastan. Sophia = tarkus. Filosoofia algselt tarkusearmastus oligi, kuid nii pole see siiski alati olnud. Ka veel hiljuti oli filosoofia ja kohati on ta praegugi pigem teadmisega kui tarkusega tegelev distsipliin . Filosoofia kujunes vana-kreekas 7.-6. sajandil e.m.a. seoses linnriikide ehk poliste tekkimisega. Mütoloogilne maailmapilt asendus filosoofilisega. Esimesed filosoofid olid Thales , Anaximandros , Anaximenes, Empedokles , Pythagoras , Herakleitos , Parmenides jt. Filosoofia oli algselt osa mütoloogiast. Eristatakse Herakleitose joont ja Parmenidese joont filosoofia ajaloos. Herakleitos tunnistas saamise (tekkimine, muutumine, kadumine) ja olemise (see, mis muutumise kestel samaks jääb) ühtsust ning rõhutas saamise poolt, Parmenides tunnistas ainult olemist. Parmenides pidas tõe kriteeriumiks (loogilist) mõtlemist. Tema õpetust kaitses tema õpilane Zenon oma apooriatega: Achilleus ja kilpkonn , lendav nool , lõigu poolitamine...
Aforism Hegelilt: filosoofia uurib kõike, kuid siiski mitte päris kõike ses kõiges, vaid ainult kõige üldisemat. Martin Heidegger pidas väärtuslikumaks Sokratese- eelset mõtlemist. Sokratese-järgset filosoofiat (= metafüüsikat) iseloomustas ta kui olemise unustust. See filosoofia (= metafüüsika) lähtus olevast , orienteerus olevale ja läks mööda olemisest. Heidegger seadis eesmärgiks 1) ületada metafüüsika ja 2) hakata mõtlema lähtudes Dasein’ist (inimliku inimese olemisest). Metafüüsika mõtleb kategooriates. Need on kõige üldisemad mõisted, mis haaravad üksnes maailma väliseid aspekte . Heidegger püüdis tungida maailma sisemuse mõistmisse. Selleks tugines ta eksistentsiaalidele (näiteks „ hool “ („Sorge“)). Eksistentsiaalid hõlmavad inimest ja tema elukogemust tervikuna .

FILOSOOFIA AJALOO PÕHIPERIOODID

Periodiseering on tingitud erinevatel aegadel olnud erinevatest arusaamadest inimesest ja maailmast ning nende vahekorrast.

• Antiikaja filosoofia (7.-6. sajand e.m.a. – 2. sajand) — filosoofiline kaemus kui mõtlemise ja olemise kõrgeim vorm. Filosoofilise kaemuse, ilu ja harmoonia printsiibid on aluseks kogu antiikkultuurile.
  

• Keskaja filosoofia (2. – 14. sajand) — kosmoloogiline harmoonia asendub jumaliku harmoonia printsiibiga. Eesmärgiks saab jumalasõna kaudu päästa oma hing.
  
• Renessanss (14. – 16. sajand) — ülemineku periood. Usk jumalasse asendus usuga inimesse. Tekkis humanism kui usaldus oma enese mõistusesse ja kogemusse.
  
• Uusaja filosoofia (17. sajand – 19.-20. sajand) — kujuneb praktiline suhe maailmaga . Tekib kasusaamise printsiip. Filosoofia tegeleb peamiselt teadusliku teadmise analüüsiga.
  
• 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse filosoofia — ausse hakkab tõusma harmoonia idee, püüd stabiilsuse ja terviklikkuse poole. Teadmise filosoofia hakkab pikkamööda asenduma TARKUSE filosoofiaga .
  

ANTIIKFILOSOOFIA

ALGUS

Kogukondlik ühiskondlik kord asendus uuega. Maailma tunnetamine muutus mütoloogiliselt filosoofilisele. Tekkis ürgalge küsimus: MILLEST asjad tekivad?
Mileetose koolkond — Thales, Anaximandros, Anaximenes. Teised: Herakleitos, Empedokles, Pythagoras jt. Thales arvas , et asjad tekivad veest, Anaximenes — et õhust, Anaximandros — et määratlemata algest, apeiron ist, Empedokles — et maast, veest, õhust ja tulest , Pythagoras — et arvudest. Herakleitos aga võrdles kogu kosmose protsessi tulega. Lühidalt öeldes, esimesed filosoofid tegelesid kaose mõtestamisega.
Filosoofilise tunnetuse omapära:

• Spekulatiivsus — arutelu ja põhjendused.
  
• Intuitsioon — alateadvusest lähtuvad järeldused. Intuitsioon on sisuliselt momendil teadvustamata eelnev kogemus. Noorel inimesel ei saa see olla kuigi suur.
  
• Interpretatsioon — seostamine , tõlgendamine.
  

MILEETOSE KOOLKOND

Küsimus: MILLEST asjad tekivad?
Thales (VII – VI s. e.m.a.) — ürgalge vesi.
Anaximandros (VI s. e.m.a.)— apeiron (alge, mis on määramatu, piiramatu ja lõpmatu).
Anaximenes (VI s. e.m.a.)— ürgalge õhk.
Thales ennustas ette päikesevarjutuse 585 e.m.a. Sooritas eduka investeeringu õlipressidesse enne suurt oliivisaaki.

PYTHAGORAS (VI - V s. e.m.a.)

Arvas, et asjad tekivad arvudest. Arvu 10 pidas müstiliseks, sest 1+2+3+4=10. Ülistas ka kolmnurka. Matemaatikast on teada Pythagorase teoreem . Herakleitos ei pidanud Pythagorast targaks, kuigi ta valdas matemaatilist teadmist. Herakleitos: “Paljuteadmine tarkust ei õpeta, muidu oleks ta õpetanud Pythagorast …”
HERAKLEITOS (u 600 – 540 e.m.a.)
Oli täiesti iseseisev, koolkondadega mittekokkupuutuv mõtleja. Teiste poolt raskesti mõistetud, mistõttu kutsuti „tumedaks“. Ei sallinud rumalust ja rumalaid. Inimeste rumal elamine ja rumal suremine ajas teda nutma , siit ka tema nimetamine „nutvaks“ mõtlejaks. Herakleitose mõtlemine sarnanes idamaade mõtlejate omaga . Herakleitos põlgas inimesi, kes ei näe seda, mis ON, seda, millega nad igapäev vahetult kokku puutuvad. Herakleitoselt on meieni säilinud üksnes fragmendid , mille keskseteks terminiteks on logos , kosmos, tarkus (vt. Herakleitose fragmendid). Sõna logos tulenes sõnast legein (tõlkes: korjata kokku) ja tähistas Herakleitosel seda, mis ON. Kosmost mõistis Herakleitos kui loomisprotsesside ja lagunemisprotsesside lõputut vaheldumist. Kosmose protsessi, milles igavik ja aeg on teineteisega lahutamatult seotud, võrdles tulega. Mõistis saamise (tekkimine, muutumine, kadumine) ja olemise (selle, mis muutumises jääb samaks) ühtsust, milles rõhutas saamist. Lääne filosoofia ajaloos eristatakse Herakleitose ja Parmenidese joont. Parmenides (6. – 5. s. e.m.a.) eitas saamist ja tunnistas ainult olemist. Tõe kriteeriumiks pidas Parmenides mõtlemist. Parmenidese õpetust püüdis tõestada tema õpilane Zenon oma apooriatega: Achilleus ja kilpkonn, lendav nool, lõigu poolitamine jm.

SOKRATES (V s. – 399 e.m.a.)

On inimkonna mällu sööbinud eelkõige oma surmaga: 399. a. e.m.a. tühjendas mürgikarika vastavalt kohtuotsusele. Kuigi tema sõbrad tahtsid talle organiseerida põgenemise, eelistas Sokrates jääda lõpuni sisemiselt vabaks inimeseks . Sokratesele omistatakse väited „Ma tean, et ma midagi ei tea“ ja „Tunneta iseennast “, kuid sisuliselt on sarnased väited olemas juba Herakleitose fragmentides („Paljuteadmine tarkust ei õpeta ...“ ja „Ma uurisin iseennast“.). Sokrates püüdis anda mõistete kvantitatiivseid määratlusi. Ise midagi ei kirjutanud, on üks Platoni dialoogide tegelasi. Platon oli Sokratese õpilane.

• Sokrates astus välja sofistide relativistliku filosoofia vastu.
  

• Kui inimesed arutlesid oma arvates tõsikindlate teadmiste üle (õiglus, tõde, voorus, ilu, vaprus jne.), siis Sokrates küsis, mis see mõiste (õiglus, tõde, voorus, ilu, vaprus jne.) on?
  
• Tõeni saab jõuda ainult mõistelise määratluse kaudu. (Need määratlused kippusid siiski olema üksnes kvantitatiivsed .)
  

PLATON (V – IV s. e.m.a.)

Oli esimese kõrgharidust andva õppeasutuse AKADEEMIA rajaja. Platonil oli suur mõju kogu filosoofia ajaloo jooksul. Alfred North Whitehead (1861 – 1947) on öelnud, et Lääne filosoofia on vaid hulk ääremärkusi Platoni filosoofiale. Platoni põhiteos on „Riik“. Oma õpetuses rebis Platon ideed lahti meeleliselt tajutavatest asjadest. Reaalseks pidas ta ideede — EIDOSte (eidos on tõlkes väliskuju) — maailma. (Tänapäeval vastavad eidostele matemaatiliselt formuleeritud füüsikaseadused matemaatilises loodusteaduses. Galileo Galilei seadis teadlikult eesmärgiks eksperimentaalselt tõestada platonismi. Selleks oli ta sunnitud teadlikult kõrvale heitma asjade KVALITEEDI, mida Aristoteles rõhutas.) Asjade maailma tunnistas Platon ainult niivõrd, kuivõrd see olevat ideede maailma jäljendiks. Ta kirjutas: „... petlik on nägemine, petlik on kuulmine ja teised tunded...“. Ideed on olemas voorusest, headusest, aususest jne, kuid kõrgeim on idee ilust. Platon uskus, et meeled on ALATI petlikud . Tunnetust käsitles ta kui igavesti elava hinge meenutusi ideedest, mida hing selgesti nägi ideede maailmas, kuid sattudes inimese kehasse kui hinge vanglasse, on sunnitud uuesti meelde tuletama. Hing tunnetab maailma „läbi keha, justkui läbi vangla trellide“. Tunnetus = anamnesis ( meenutamine ). Platoni ettekujutustest saame pildi tema „Koopaallegooriast“ (vt. näiteks Vikipeedia artiklit Platonist).

Platoni riigiõpetus

Riik peab olema ühtne. Inimesed tuleks jaotada kolme rühma: filosoofid, sõdurid ning käsitöölised ja talupojad. Riiki peaksid juhtima filosoofid, kes on enne olnud töötajad ja sõdurid. Riigi tähtsaim ülesanne on oma kodanike kasvatamine . 20. sajandi mõtleja Karl Popper peab Platonit oma ühiskonnaõpetuse poolest avatud ühiskonna vaenlaseks (nagu ka Hegelit ja Karl Marxi ).

ARISTOTELES (IV s. e.m.a.)

Õppis umbes 30 aastat Platoni AKADEEMIAS, hiljem rajas omaenese filosoofilise õppeasutuse LYKEIONi (Lütseum). Aristotelese saavutused Lääne filosoofia ajaloos on olnud suurimad. Põhiteosed „Metafüüsika“, „Füüsika“, „Esimene analüütika“, „Teine analüütika“, jm.
Tema filosoofia (n.-ö. esimese Aristotelese filosoofia = metafüüsika; “teise” Aristotelese filosoofiat = looduse kui physis e filosoofilist mõistmist hakati tunnistama alles viimastel aastakümnetel) oli kogu Euroopa keskaja filosoofia ja maailmavaate alus. Tõsi küll, seda moonutati tugevalt (nt Aquino Thomas 13. sajandil kohandas seda kristluse eesmärkidega).
Aristoteles jaotas teadused teoreetilisteks, praktilisteks ja loomingulisteks.

Teoreetilised teadused on metafüüsika (Aristotelese sõnul esimene filosoofia; nimetus metafüüsika tuli käibele pärast Aristotelest ja tähendas ’pärast füüsikat’, kuna see teos ilmus algselt pärast teost nimetusega “Füüsika”), matemaatika ja füüsika (füüsika oli Aristotelese sõnul teine filosoofia).

Praktilised teadused on eetika ja poliitika.

Loomingulised teadused on kunstiprobleemidega tegelevad valdkonnad.
Tarkuse nimi tuleb anda teadusele, „mis uurib esmaalgeid ja põhjusi: on ju hüve ja „see, mille jaoks“ üks põhjuste liikidest“, kirjutas Aristoteles. Veel tsitaate Aristoteleselt: „... kõik teised teadused on enam vajalikud kui tema [filosoofia], kuid pole ühtegi paremat.“ „... me ei tea tõde, kui ei tea põhjust.“ „... tarkuseks tuleks nimetada teadust eesmärgist ja hüvest (kuna nende jaoks on olemas teine).“ „Eesmärk on piir, mis ei teeni teist, vaid kõik teine teenib teda.“ „Filosoofi teadus uurib olevat kui niisugust üldse, aga mitte mingit tema osa.“ „... see on tõepoolest looduslik anne — olla võimeline vajalikul viisil valima tõest ja vältima valet.“ Filosoofi huvitab tõde, analüütikut (tänapäeva terminis — loogikut) huvitab reeglipärasus.
Aristoteles jagas maailma Kuualuseks ja taevaste nähtuste maailmadeks. Oli veendunud, et loodust (physis) matemaatikast lähtudes mõista pole võimalik. Aristoteles oli alusepanijaks loogikale (ta ise nimetas seda analüütikaks), eetikale, õpetusele filosoofia kategooriatest ja paljudele teistele teadmisharudele. Alles viimastel aastakümnetel on hakatud tunnistama, et Aristotelesel on olemas ka järjekindel looduse (physis) mõistmine. Sellepärast on hakatud rääkima n.-ö. „kahest“ Aristotelesest. Aristotelese õpetus neljast põhjusest (vt. allpool), mis on ka tema loodusemõistmise aluseks, on aktuaalne ka praegu.

Aristoteles MATEERIA JA VORMI DIALEKTIKAST

Aristotelese veendumuse järgi ei saa eksisteerida ideede- ja asjademaailm teineteisest eraldi, nagu see Platoni õpetuses oli. See oleks absurdne. Iga asi on mateeria (hyle) ja vormi (morphe) teineteisest lahutamatu ühtsus. Mateeria on passiivne, vorm aktiivne. Igasuguse liikumise tähtsaim algpõhjus on EESMÄRK ( telos ). Ka jumal on maailma suhtes eesmärk. Ta on üksnes eeskuju, jumal- filosoof , kes mõtleb iseenese mõtlemist. Aristotelese õpetus ei ole religioosne.
Aristotelese ÕPETUS NELJAST PÕHJUSEST
Mis tahes asja mõistmiseks tuleb lähtuda MIKS?-küsimusest: MILLEST?, MIS?, KUST? ja MILLE JAOKS?

Millest asjad tekivad?

Mis need tekkinud asjad on?

Kust saab muutumine või muutumatus alguse?

Mille jaoks asjad tekivad ja olemas on?
Kõik 4 küsimust kokku on Miks ?-küsimus.

Materiaalne põhjus. Causa materialis.

Vormpõhjus. Causa formalis.

Tegevpõhjus. Causa efficiens.

Eesmärkpõhjus ehk lõpp-põhjus. Causa finalis.
Kõik 4 põhjust kokku moodustavad ISEORGANISEERUMISE filosoofilise
kategooria. 3 esimest põhjust moodustavad ORGANISEERIMISE filosoofilise
kategooria. VÄLISEST allikast ei ole iseorganiseerumist võimalik organiseerida. Iseorganiseerumiseks on võimelised ainult avatud (ümbrusega ja lõppkokkuvõttes kogu kosmosega vastastiktoimes olevad) süsteemid. Eesmärkpõhjus on maailmast kui tervikust või mingist muust tervikust, mis on tekkinud maailmast kui tervikust, tulenev üleüldine põhjuslikkus. Eesmärk on piir, mis ei teeni teist, aga kõik teine teenib teda. Eesmärk lõpp-põhjuse tähenduses ei saa olla vahend. Ka filosoofia on Aristotelese jaoks eesmärk- ehk lõpp-põhjus.

LOOGILISE (loe: analüütilise, süllogistilise) MÕTLEMISE ÕPETUS Aristotelesel

Aristoteles on euroopaliku mõtlemisviisi ehk loogika alusepanija (Aristoteles ise kasutas terminit „analüütika“. Alles Immanuel Kant hakkas kasutama nimetust „ formaalne loogika“). Süllogistika — järeldamisõpetus. Tänapäevane matemaatilise loogika (mis on 100-%-liselt sümboliseeritud, formaliseeritud) haru „ predikaatarvutus “ baseerub otseselt Aristotelese süllogistikal.

Aristotelese EETIKA

Teos "Nikomachose eetika". Eetiline inimene on vooruslik. Vooruslikkust peab õppima. Vooruslikkus on kesktee äärmuste vahel (näiteks: optimism ja pessimism). Inimene on ühiskondlik olend . Kõik inimesed püüdlevad heaolu poole. Et olla õnnelik, peab suutma hoiduda nendes püüdlustes äärmustest. Ülimaks õnneks on vajalik vaimne tegevus ehk mõistusele tuginemine, mis eristabki inimest loomast . Mõistuse tähtsaim printsiip on eesmärk (telos). Aristotelese eetika keskendub teo tegija isikuomadustele. Immanuel Kanti ( 1724 – 1804) eetika on sellele vastupidine , Kanti eetika vaatleb tegevusi kui eetiliste otsustuste tulemust.
HELLENISTLIK FILOSOOFIA
Algas Kreeka vallutamisega Aleksander Suure poolt.
EPIKUROS (IV–III s. e.m.a.)
Epikuros õpetas, et surma ei ole mõtet karta , sest pärast surma inimese jaoks enam midagi ei ole. Elus tuleb vältida kannatusi (selle asemel, et taotleda naudinguid). Epikuros tunnistas juhuslikkuse reaalsust. Oli hiline atomist (koos Titus Lucretius Carusega 1. sajandist e.m.a. Varased atomistid olid Leukippos ja Demokritos). Epikuros võttis kasutusele clinameni mõiste. Klino = kallutan. Epikurose maailmamudeli järgi aatomite raskusjõul ülevalt alla liikumisel tekivad ennustamatutel ajamomentidel ja ennustamatutes kohtades põhimõtteliselt mittejälgitavad kõrvalekalded. Sellele ideele tugineb üks tänapäevase iseorganiseerumise teooria (nn. dissipatiivsete struktuuride teooria) rajajaid — Ilya Prigogine (1917–2003), kes on kasutanud printsiipi „korrastatus fluktuatsioonide kaudu“.

KESKAJA FILOSOOFIA (II - XIV s.)

PATRISTIKA ehk kirikuisade õpetus (II–VI sajand).
Patre = isa.
Aurelius AUGUSTINUS (IV–V s.)
Keskaja kuulsaim teoloog . Põhiteos "Pihtimused".
Jumala looming väärib ülistamist (seda Augustinus oma teoses „Pihtimused“ peamiselt tegigi).
Augustinuse arutlused aja mõistest.
Augustinus väitis: “Jumal lõi taeva ja maa mitte ajas, vaid koos ajaga .” „... minevikku enam ei ole, tulevikku veel ei ole.“ Prohvetid ei saa ennustada tulevikku. On olemas 3 aja komponenti — 3 olevikku: mineviku olevik , oleviku olevik ja tuleviku olevik. Kõik nad eksisteerivad inimese hinges . Mineviku olevik on olemas mälus, meenutustes; oleviku olevik on olemas pilgus, kaemuses; tuleviku olevik on ootustes, lootuses. Mõõta saab ainult oleviku olevikku (“jooksvat aega”). Pärast Augustinust on aja mõistet sügavamalt käsitlenud Henry Bergson ( 1859 – 1941) oma teoses „Loov evolutsioon “. Bergsoni mõtlemise keskseks mõisteks oli kestvus (prantsuskeeles – dureé). Bergson on väitnud umbes nii: aeg on kas pidev uue loomine või üldse mitte midagi. Bergsoni ajakäsitus mõjutas tugevasti Ilya Prigogine´i (1917 – 2003) ettekujutusi ajast.

SKOLASTIKA (VI-XIII sajand)

Usulise maailmavaate selgitamine loogika abil.
Tähtsaim esindaja oli AQUINO THOMAS (1225–1274).
Religiooni ja filosoofia ühendamine.
Aquino Thomas sobitas Aristotelese metafüüsika kristliku maailmakäsitlusega.
Esitas jumala olemasolu loogilise „tõestuse“: maailm on seletatav esmase organisaatori kaudu. See „tõestus“ pole aga kooskõlas iseorganiseeruva looduse ja kosmosega.
RENESSANSS(14.–16. sajand)
Usk jumalasse asendus usuga inimesse. Vaimne murrang. Tuldi tagasi antiikkultuuri juurde. Jumala asukoht muutus looduse keskseks.

UUSAJA FILOSOOFIA (XVII-XX sajand)
Saab alguse Inglismaalt seoses tööstusliku pöördega. Algusega on kõige tihedamalt seotud Francis Bacon . Kõikidele nähtustele ja asjadele hakati vaatama kasusaamise pilgu läbi. Mis on hea, see on ka kasulik (ja vastupidi).
Filosoofia põhiküsimuseks sai “Mis on tunnetuse lähtealus? (kas matemaatiline teooria või teaduslik eksperiment ?).
EMPIRISM — tõsikindlate teadmiste allikaks on EKSPERIMENT.
RATSIONALISM — tunnetuse aluseks on MATEMAATIKA ja FORMAALNE LOOGIKA.
SENSUALISM — tunnetuse allikaks on meelte , tajude andmed.
(Meelelise ja ratsionaalse vahekorra probleem sai alguse Parmenidesest (6.-5. s. e.m.a.)).

FRANCIS BACON (1561–1626)

Esimene empirist . Põhiteos „Uus organon “, mille vastandas Aristotelese loogikaalastele töödele, mis olid kokku võetud nimetuse „Organon“ (eesti keeles „tööriist“) all. Vaen Aristotelese mõtlemise vastu. Bacon väitis: „Parem on jaotada loodus osadeks , kui abstraheeruda.“ (Viitas seejuures Demokritosele.) Propageeris teaduse tekkimist. Tema seisukohti iseloomustab loosung „Teadmine on jõud!“. Iidolite õpetus: iidolid (koopa-, soo-, turu- ja teatri-iidolid) segavad maailma tunnetamist:

• Sooiidolid — tulenevad kogu inimkonna eksimustest.
  
• Koopaiidolid — tulenevad üksikute inimeste eksimustest.
  
• Turuiidolid — põhinevad keele võimul inimeste üle. Usutakse määratlemata, mitmetähenduslikke sõnu.
  
• Teatri-iidolid — sõltuvad ajastu vaimust , sh filosoofide teooriatest. Usutakse autoriteete.
  

Uskus, et teaduslik mõtlemine, ja üldse mõistus, peab igasugustest iidolitest vabanema. See olevat tõe tunnetamise eeldus. Tunnistas üksnes induktsiooni.
Induktsioon — uurimismeetod , mille käigus üksikutelt faktidelt minnakse üldistele alustele .
Deduktsioon — uurimismeetod, mille käigus üldistelt alustelt liigutakse üksikfaktidele. Tänapäevane, s.o. matemaatiline loogika tunnistab ainult deduktsiooni.

RENÉ DESCARTES (1596–1650)

Olulisemad tööd: essee „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“ ja raamat „Arutlus meetodist“. Ratsionalist.
Tõe tunnetamise eelduseks on kahtlus .
“Cogito, ergo sum” [Mõtlen, järjelikult olen]. Kõigepealt on tõsikindel, et kahtleja on (olemas). Teadmise tõsikindluse annab Descartes ’i arvates matemaatiline korrektsus. Descartes uskus, et maailmal on üksnes kaks asja: res cogitans (mõtlev asi) ja res extensa (ulatuv asi). Neid ühendab jumal (n.-ö. matemaatikust kõiketeadja). Descartes’i dualistliku maailmavaate taga on seega monism . Descartes kindlustas Platonist alguse saanud teadmise KINDLUSE ( ingliskeeles CERTAINTY) uskumust. Ilya Prigogine (1917–2003) aga kirjutas koos prantslannast filosoofi Isabelle Stengersiga raamatu „The End of Certainty“ („Kindluse lõpp“), milles teadmise kindlus on kahtluse alla pandud isegi täppisteadustes (matemaatilises loodusteaduses).
GOTTFRIED WILHELM LEIBNIZ (1646-1716)
Ratsionalist.

LEIBNIZI MONAADIDE TEOORIA

Peateos „Monadoloogia“.
Leibnizi filosoofia keskne mõiste on MONAAD . Monaadid on iseseisvalt eksisteerivad vaimsed substantsid. Nende vahel puudub vastastikune toime. Leibniz: „Monaadidel ei ole aknaid ...“. Uskus, et kogu maailm on ette ennustatav. Leibniz jõudis selles usus jumalani. Jumal on monaadide monaad, annab nendevahelise kooskõla.
Monaadid on kehatud, hinge sarnased algühikud, mis on jagamatud ja reaalsed . Monaad on aktiivne, loov ja tegutsev vaimne jõud.
Leibnizi arvates tuleb igaveste üldiste ja paratamatute tõdedeni jõudmiseks tugineda ainult mõistusele. Kogemustest lähtudes ei jõua inimene teadmiseni.
Pakkus välja nn. küllaldase aluse põhimõtte (näiteks: elussüsteemide küllaldane alus on otstarbekus).
Leibniz oli samaaegselt tuntud matemaatik ; avastas differentsiaalarvutuse.

JOHN LOCKE (1632–1704)

Empirist. Põhiteos „Essee inimmõistusest“. Locke väitis, et mõistus on sündides nagu puhas tahvel ( tabula rasa ), millele kogemuste maailm kirjutab. Locke`i järgi eksisteerivad liit- ja lihtkujutlused (ehk -ideed). Lihtideed on näiteks „kollane“, „soe“, „ümmargune“, „kõva“ jne. Mõtlemine on liitkujutluste aluseks. Liitideed (ehk keerulised ideed) on näiteks „lauad“, „ toolid “, „kassid“, „ koerad “ jne. Kuid ka niisugune maailmas reaalselt mitteleiduv asi nagu näiteks ükssarvik, mis saadakse liitideede „hobune“ ja „sarv“ ühendamisel. Lihtideede seas eristas Locke nn. „primaarseid ja sekundaarseid kvaliteete“. „Primaarsed kvaliteedid“ on tihedus, maht, ulatuvus, [geomeetriline] vorm, [ mehaaniline ] liikumine, paigalseis, arv. „Sekundaarsed kvaliteedid“ on värvused, helid, lõhnad, maitsed, puuteaistingud. Locke peab reaalseteks ainult primaarseid kvaliteete, mis on tegelikult kvantiteedid. Siin on analoogia Demokritose seisukohaga, kes väitis, et reaalselt on olemas ainult aatomid ja tühjus; värvused, helid, lõhnad, maitsed ja puuteaistingud on olemas ainult meie arvamustes.

BARUCH (BENEDICTUS) SPINOZA (1634–1677)

Peateos „Eetika“. Ratsionalist.
Substants — "ürgalge", sõltumatu, kõikehõlmav ja määrav; see tähendab, et maailm on deterministlik (kõik on paratamatu), põhiolemuselt muutumatu. Väitis, et substants on causa sui (iseenese põhjus). Uskus, et vabadust ei ole olemas (vabadus olevat tunnetatud paratamatus ). Jumal on res extensa (ulatuv asi = geomeetriline ulatuvus). Reaalsus on matemaatiline täiuslikkus.
Spinoza filosoofia tunnistas ranget ettemääratust. Spinoza uskus, et eetika on konstrueeritav matemaatilistest mõistetest, sh geomeetrilistest vormidest . Seda uskus juba Platon.
Atribuut ja moodus — materiaalses maailmas on omaduste ulatuvus, millele vastandub vaimne maailm mõtlemise atribuutidega. Materiaalne maailm = loodus. Vaimne maailm = jumal. Jumal on res extensa = ulatuv asi. Asi = geomeetria . Seega jumal = geomeetriline ulatuvus.
Inimest juhivad affektid = alateadvuslikud aktiivsed tunded. Mingit affekti saab välja suruda ainult sellele vastandliku affektiga, näiteks armastust vihkamisega.
Eristas mõisteid natura naturata (loodud loodus) ja natura naturans (loov loodus).

DAVID HUME (1711–1776)

Empirist ja skeptik.
Seniajani lähtuti kogemustest ja mõistusest, ülistati mõistust. Hume väitis, et „Ma ei ole muud kui üks pundar aistinguid“. Põhjuslikkuse probleemis märkas ta, et inimesed on harjunud kahe sündmuse järgnevust pidama põhjuse ja tagajärje seoseks. Hume aga mõistis, et paljas sündmuste järgnevus ei anna alust väita, et kahe sündmuse vahel on põhjuse ja tagajärje seos. Sellest Hume järeldas, et metafüüsika (filosoofia) on võimatu. Filosoofia põhiprintsiip on: igal nähtusel on põhjus. Põhjuslikkuse eitamine tähendab ka filosoofia võimalikkuse eitamist. Sellise järeldamisega Hume „äratas Immanuel Kanti dogmaatilisest unest“.

SAKSA IDEALISM

Esindajad: J.G. FICHTE , Fr.W. SCHELLING, I. KANT; G.W.F. HEGEL .
Idealism — filosoofia suund, mis peab vaimu, teadvust primaarseks ja mateeriat sekundaarseks, materialismi vastand .

IMMANUEL KANT (1724–1804)

Kogu elu Königsbergis elanud filosoof . Füüsiliselt lühike (157 cm), kuid vaimselt suur mõtleja. Hume’i järelduste (filosoofia võimatuse kohta) mõjul kirjutas juba 50 eluaastat ületanud Kant oma kolm kuulsat „Kriitikat“. Esimene oli "Puhta mõistuse kriitika", milles Kant uuris küsimust „Mida ma võin teada?“. Teised „kriitikad“ on „Praktilise mõistuse kriitika“ (selles uuris Kant küsimust „Mida ma pean tegema?“) ja „Otsustusvõime kriitika“ (selles uuris Kant küsimust „Millele ma julgen loota ?“). „Kriitikates“ uuritud kolme küsimuse järel jõudis Kant järeldusele, et filosoofia (metafüüsika) tähtsaim küsimus on „Mis või kes on inimene?“. Seda probleemi uurib antropoloogia (õpetus inimesest). Kuna teos „Puhta mõistuse kriitika“ osutus teiste filosoofide jaoks raskesti mõistetavaks, siis kirjutas Kant selle raamatu sisu selgitava populaarse teose „Prolegomeenid igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena “. Varem, 1755 . a. oli Kant avaldanud nn. nebulaarhüpoteesi Maa ja taevakehade kujunemisest (arenguidee).
„Puhta mõistuse kriitika“ üldküsimus, nagu juba öeldud, on „Mida ma võin teada?“. Spetsiifilisem küsimus „Puhta mõistuse kriitikas “ on: „Kuidas on võimalikud aprioorsed sünteetilised otsustused?“. Selles küsimuses seisneski Kanti jaoks puhta mõistuse põhiülesanne, mille lahendamiseks oli vaja vastata järgnevale neljale küsimusele: „Kuidas on võimalik puhas matemaatika?“, „Kuidas on võimalik puhas loodusteadus ?“, „Kuidas on võimalik metafüüsika inimeste loomuliku kalduvusena?“, „Kuidas on võimalik metafüüsika kui teadus?“. Kant väitis: „Puhta mõistuse enda vältimatud probleemid on jumal, vabadus ja surematus .“ Oma metafüüsikas (teoreetilises filosoofias) seadis Kant eesmärgiks välja selgitada inimese loodustunnetuse aprioorsed, kogemusest sõltumatud tingimused. Teadmisi on Kanti järgi kahte liiki:
a priori — kogemusele eelnev teadmine, kogemusest sõltumatu;
a posteriori — kogemusele järgnev teadmine.
Otsustused liigitas Kant analüütilisteks ja sünteetilisteks. Mis need on, selle mõistmiseks on vajalik järgmine loogikasse kuuluv selgitus .
Lihtne kategooriline otsustus sisaldab nelja (jaatav otsustus) või viit ( eitav otsustus) komponenti: kvantor, subjekt , koopula, predikaat, (eitus). Näited: „Kõik inimesed on surelikud .“, „Mõned linnud ei lenda.“. Üldse eristatakse kaheksat kategoorilise lihtotsustuse loogilist vormi: 1) Kõik S on P, 2) Ükski S ei ole P, 3) Mõni S on P, 4) Mõni S ei ole P, 5) S on P, 6) S ei ole P, 7) x on P, kus x = konkreetne indiviid, 8) x ei ole P, kus x = konkreetne indiviid.
Analüütilised otsustused on need, milles predikaat ei lisa subjektile midagi uut (näiteks „Kolmnurgal on kolm nurka.“).
Sünteetilised otsustused on need, milles predikaat lisab subjektile midagi uut (näiteks „Mõned kehad on rasked.“).
Kanti huvitasid vaid aprioorsed sünteetilised otsustused ehk teadmised. Kant kirjutas: „... paratamatus ja range üleüldisus on aprioorse teadmise tõelised tunnused ...“.
Igapäevaste nähtuste maailma, mis eksisteerib a posteriori, nimetas Kant fenomenide maailmaks — ding für sich . Selle kõrval on noumenite maailm (a priori), mis eksisteerib inimesest sõltumata — ding an sich (asi iseeneses) ehk transtsendentaalne maailm — igasuguse kogemuse eeltingimusi puudutav. Selleks, et inimene saaks tunnetada maailma, peab eeldama transtsendentaalse maailma olemasolu. Fenomenide maailm saab eksisteerida selle tõttu, et on olemas ding an sich maailm.
Inimese tunnetuse astmed on meeled, aru ja puhas mõistus. Tunnetuse meelelisel astmel inimese taju kasutab ruumi ja aega kui meelelise kaemuse aprioorseid vorme ja saab esemed. Aru tasandil toimub esemetest mõtlemine, milles opereeritakse kategooriatega. Kantil on 12 kategooriat (aine, põhjus-tagajärg, vastastikkus , vajalikkus, võimalikkus, eksistents, täielikkus, ühtsus, paljusus , piirang, reaalsus ja eitus), mis on kõik kvantitatiivsed, sest nad nõuavad rakendumiseks matemaatikale sobivat ettekujutust ajast ja ruumist (Kanti järgi, nagu juba öeldud, on ruum ja aeg meelelise kaemuse aprioorsed – kogemuse-eelsed – vormid). Kanti järgi inimtunnetusel on seega kaks alust: „ meelelisus ja aru: meelelisuse vahendusel esemed meile antakse, aru abil aga nad mõeldakse“.
Puhas mõistus opereerib ideedega. Ideed (näiteks idee hingest, idee maailmast kui tervikust ja jumala idee) ei tähista Kanti järgi reaalses maailmas midagi, nad on vajalikud üksnes mõtlemise (mis toimub aru tasandil) reguleerimiseks. Kant eristas 3 liiki ideid: 1) psühholoogilised ideed, 2) kosmoloogilised ideed ja 3) teoloogilised ideed. Kosmoloogilistest ideedest tuletas Kant puhta mõistuse antinoomiad: neli paari teineteisele vasturääkivaid teese. 1. paar: tees: maailmal on mingi piir ajas ja ruumis; antitees : maailmal ei ole mingit piiri ajas ja ruumis, ta on lõpmatu. Teineteisele vastukäivad kategooriad on siin lõplikkus ja lõpmatus. 2. paar: tees: kõik siin maailmas on oma olemuselt lihtne; antitees: ei ole midagi lihtsat, kõik on keeruline (liitne). Teineteisele vasturääkivad kategooriad on siin lihtsus ja keerukus . 3. paar: tees: maailmas on kõik juhuslik; antitees: ei ole midagi juhuslikku, vaid kõik on loodus (NB! Kanti jaoks loodus = paratamatus). Teineteisele vastandlikud kategooriad on siin juhuslikkus ja paratamatus. 4. paar: tees: maailma põhjuste reas on olemas mingi paratamatu olemus; antitees: pole mingit paratamatust, kõik on vabadus. Teineteisele vastandlikud kategooriad on siin paratamatus ja vabadus. Niisugused teineteisele vasturääkivad väited tekivad Kanti järgi siis, kui puhas mõistus ületab oma rakendatavuse piirid. Matemaatilises loodusteaduses on kõik kaheksa väidet tõestatavad, millest järeldub, et tõest väidet polegi võimalik välja selgitada.
Räägitakse Kanti „koperniklikust revolutsioonist “, mis seisneb selles, et Kant näitas, et niisuguses teaduses , nagu seda on Newtoni mehaanika, mitte subjekt kooskõlastatakse objektiga, vaid vastupidi – objekt kooskõlastatakse subjektiga.
Kanti eetika
Õpetus moraalist ( heast ja kurjast), mida Kant käsitles raamatus „Praktilise mõistuse kriitika“. Selles Kant, nagu eespool juba öeldud, tegeles küsimusega „Mida ma pean tegema?“.
Inimesel on Kanti järgi kaks maailma: empiiriline ehk väline ja transtsendentaalne ehk sisemine maailm. Sisemise maailmaga (Ken Wilberi skeemis vastab sellele kvadrant Meie) tegeleb eetika.
Kanti eetika keskne põhimõte on vaba tahte kategooriline imperatiiv (= käsk): Toimi nii, et sinu tahte maksiim võiks ühtlasi kehtida üldise seadusandluse printsiibina. Kanti järgi tuleb täita oma kohust üksnes kohuse pärast. Kohuse täitmisel ei tohi mõtelda tingimustele, käituda teatud viisil karistuse kartusest või kiituse ootusest.
Kanti hauaplaadil on kirje, mille mõte on umbes järgmine: Maailmas on ainult kaks tähtsat asja — tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus minu südames.

GEORG WILHELM FRIEDRICH HEGEL (1770–1831)

Hegel uuris põhjalikult filosoofia kategooriaid ja nende dialektikat. Hegeli dialektika vastab skeemile: tees – antitees – süntees. Sünteesist saab uus tees, millele järgneb antitees ja sellele uus süntees ja nii edasi. Selles seisnebki Hegeli järgi areng absoluutse universaalse mõistuse ehk absoluutse vaimu suunas. Tõeni jõudmine tähendab Hegeli jaoks terviklikkuse saavutamist, igat laadi piirangute ületamist. Hegel käsitles umbes 40 kategooriat. Enne teda oli filosoofia kategooriaid põhjalikumalt käsitlenud üksnes Aristoteles (kümmekond kategooriat + õpetus neljast põhjusest, mis oli samuti antud filosoofia kategooriate keeles, kuigi Aristoteles ise seda nii ei mõistnud). Hegeli ajaloofilosoofias tähendab ajalugu inimese vabaduse määra suurenemist . Üksikisiku teod sõltuvad maailma mõistusest, mitte üksikisiku soovidest. Dialektika tähendab seda, et maailmas toimub pidev vastandite võitlus. Ainult selle läbi on võimalik areng. Vastandite võitluse ületamisega jõutakse järgmisele arengutasemele. Eristatakse kolme dialektika seadust: vastandite ühtsuse ja võitluse seadus, kvantiteedi kvaliteediks ülemineku seadus, eituse eitamise seadus.
Hegel oli objektiivne idealist, kuna ta uskus, et eksisteerib maailma absoluutne idee.
Hegeli filosoofia avaldas suurt mõju Karl Marxi töödele.
SAKSA MATERIALISM
LUDWIG FEUERBACH (1804–1872)
Õppis teoloogiat, kuid temast sai usu vastane. Tegeles peamiselt religiooni kriitikaga. Väitis, et religioon muudab inimese passiivseks.
Pidas tähtsaks tegelemist antropoloogiaga = õpetusega inimesest.
Feuerbach oli pärast idealistide võimutsemist esimene filosoof, kes tugevalt materdas religiooni. Feuerbachi materialism oli eriti hinnatud Karl Marxi poolt.

KARL MARX (1818–1883)

Põhiteos „ Kapital “. Kirjutas 11 teesi Ludwig Feuerbachi kohta. 11. tees: „Filosoofid on maailma ainult mitmeti tõlgendanud, kuid asi seisab selles, et teda muuta.“ Ülesande püstitust võib pidada õigeks, kuid mitte Marxi pakutud lahendusteed.
Marx leidis, et idealism on abstraktsioon ja ei peegelda tegelikkust õigesti, sest filosoofia peab tegelema materiaalse maailma nõuetega. Näiteks: Kuidas tunnetada maailma ja saada teada tõde? Tõe tunnetamise kriteeriumiks on Marxi järgi praktika. Marx arvas, et nii looduses kui ka inimühiskonnas võib leida seaduspärasusi, mille järgi toimuvad muutused. Väitis, et ühiskonna ajalugu on klassivõitluse ajalugu. Ühiskondlik formatsioon tähendas Marxi jaoks tootlikke jõude ja neil baseeruvaid suhteid — materiaalset baasi ja pealisehitust. Marx uskus, et õiglase ühiskonna kehtestamiseks tuleb kaotada eraomandus.
Võõrandumise probleem Marxi järgi.
Võõrandumisprobleem tekib, kui töö produkt ei kuulu töö tegijale. Töö tundub töölisele sel juhul peale sunnituna. Marx arvas, et võõrandumist tekitab eraomandus. Marx väitis, et eraomandus arendab ainult omamismeelt, ta ei lase tekkida inimlikel suhetel.

AUGUSTE COMTE (1798–1857)

Positivismi (Euroopa XIX sajandi populaarseim filosoofia, mis tegelikult välistas filosoofia) rajaja. Oli veendunud, et tõelised teadmised on matemaatilistes ja eksperimentaalsetes üksikteadustes kindlakstehtavad teadmised. Kogemusvälise maailmaga ei tasuvat tegeleda, sest seda ei saa tõestada. Positivism sisuliselt eitab filosoofiat. Comte väitis, et kõik nähtused, asjad, ideed läbivad 3 arengu etappi :

Teoloogiline — maailma seletatakse Jumalast lähtuvalt;

Metafüüsiline — filosoofilised teooriad;

Positiivne — teaduslikud tõestused.
Uskus, et tõese teadmise annab üksnes positiivne arengu etapp, sest see rajaneb teaduslikel faktidel. Oli veendunud, et tõeline tulemus on see, mis on tõestatav teaduslikku metoodikat kasutades.
Positiivsete teadustena pidas Comte silmas matemaatikat, astronoomiat, füüsikat, keemiat, bioloogiat ja sotsioloogiat.
ARTHUR SCHOPENHAUER (1788–1860)
Peateos "Maailm, kui tahe ja kujutlus ". Muuhulgas kirjutanud laiale lugejaskonnale mõeldud raamatu “ Elutarkus ”.
Schopenhauer uskus, et tahe on maailma tõeline olemus, mille võimuses kõik inimesed on. Inimeste surelikud minad on kõigest universaalse tahte tööriistad. Tahtest võib jagu saada kunstide, eriti muusika vaatlemise kaudu. Tahte ainuke soov on eksisteerida üksnes kujutluste maailmas. Schopenhauer põlgas seltskondi, sest neis ei toimu midagi tähelepanuväärset ja tarka.

SØREN KIERKEGAARD (1813–1855)

Protesteeris ratsionalismi vastu. Religioosne filosoof. Eriti suunas oma filosoofia Hegeli vastu. Väitis, et Hegel käsitleb ainult suuri ideid, mille taha kaob ära inimene. Kierkegaard tähtsustas indiviidi, mitte liike ega tervikut . Oma ajastut iseloomustas ta kui põlgust individuaalse inimese vastu.
Kierkegaardi loetakse eksistentsiaalse filosoofia rajajaks, kuid see on religioosne eksistentsiaalsus.
Eksistentsialism — filosoofia suund, mis läheneb inimesele lähtudes subjektiivsest maailmast ja tema olemisest selles maailmas.
Selleks, et inimene oleks kõlbeline, peab tal olema õigus valida. Valik on sügavalt isiklik. Valik on eksistentsiaalne . Valikul inimene lähtub oma isiklikust tunnetusest. Valiku hetkel on inimene üksi. Üksindus toob kaasa hirmud , mis ilmnevad nn. piirsituatsioonides. Nendes situatsioonides selgub inimese tegelik olemus, mis toob kaasa meeleheite.
Kierkegaard väitis, et suur süsteemne filosoofia laastab tavainimest. Et filosoofiast oleks kasu inimesel, peaks filosoofia tegelema eksistentsiaalsete probleemidega. Inimene peab ise oma elu elama, mitte aga ühinema mingisuguse grupeeringuga (lootuses kaotada oma hirmud ja meeleheite).

FRIEDRICH NIETZSCHE (1844–1900)

Irratsionalist. Propageeris vaba, nn. üliinimese (näiteks tõsise filosoofi või suure kunstniku) arengut. Nietzsche mõtlemisele adekvaatsem termin oleks siiski „ülEinimene“. Nietzsche Übermench`i idee sarnaneb pigem Aristotelese ettekujutusega vooruslikust inimesest kui kujutlusega mingist üliinimesest. Nietzsche filosoofiat pole sageli mõistetud. Seda on ekslikult peetud natsismi toetavaks.
Peateos "Nõnda kõneles Zarathustra." Teisi teoseid: " Sealpool head ja kurja", "Moraali genealoogia ", "Ecce homo".
Nietzsche oli elu lõpupoole haige, kannatas närvivapustuste ja peavalude all. Suri vaimuhaigena, kui oli ligi kümme aastat voodihaige olnud. Suurt osa oma mõtteist oli Nietzsche sunnitud väljendama aforismide vormis. Need on omaette väärtuseks.
Oma peateoses väidab Nietzsche, et praegune inimene tuleb ületada, et saavutada üliinimene (loe üleinimene), kes oleks vaba vanadest piirangutest. Nietzsche väitis: „Inimene on see, mis peab ületatama“. Juba see kinnitab, et Nietzsche taotlustega sobib termin „ülEinimene“, mitte aga eestikeelses filosoofilises kirjanduses tavaliselt kasutatav „üliinimene“.
Nietzsche filosoofiat kasutas ära Hitler , kes tema filosoofiat tegelikult ei mõistnud.
Nietzsche järgi eksisteerib inimkonnas kahte liiki moraal : härraste moraal ja karja moraal.
Härraste moraal — antiigi vaimsed valitsejad . Antiik oli härraste ajastu.
Karjamoraal — kristlus .
Tõeline filosoofia sünnib Nietzsche järgi vabadusest, mitte aga materiaalsest rikkusest. Rahaga on võimalus filosoofia kinni maksta.
Nietzsche hindas kõrgelt antiikaja kultuuri võimet paljude võõraste kultuuride tuultes iseendaks jääda ja kõrgematele tasanditele areneda.
Kristlus. Nietzsche nimetas ennast anti-kristuseks. Ta väitis, et ristiusk surub inimest maha, tekitab orjaliku inimese, nõudes inimese alandlikkust. Tekib orjalik suhtumine ümbritsevasse maailma. Nietzsche meelest Jeesuse õpetus oli alguseks kõigile teistele halbadele asjadele: demokraatia, sotsialism , naiste emantsipatsioon .
Ristiusu poolt propageeritud alandlikkuse tagajärjeks demokraatias on liialdamine eneseohverdamise ja kaastundega.
Demokraatia — üksikisikud surutakse masside poolt maha: see on halb võimutahtele. Demokraatia olevat ninade lugemise maania .
Nietzsche pidas üliinimesteks (loe üleinimesteks) kunstiinimesi (Göethe, Shakespeare , alguses ka Wagnerit jt). Üliinimene (loe üleinimene) on loov, vaimne isiksus. Kõik ülejäänud on hall mass. Üliinimeselt (loe üle inimeselt ) eeldas Nietzsche enesekasvatust ja enesevalitsust. Kuid ainult üksikud on suutelised laiskusest vaimse tööga välja tõusma, ennast ületama. Haridust (ja üldse igakülgset abi) tuleks anda ainult üksikutele elitaarsetele inimestele. Inimkonna ülesandeks on arendada üksikuid väljapaistvaid isiksusi. Ainult ennast väärtustavad isiksused suudavad luua midagi suurt, sest kõike tehakse iseendale . Loodus (loe „loodus“) on julm ja arendab keskpärasust. Loodus (loe „loodus“) tahab saavutada tasakaalu. Demokraatia on keskpärasuse esiletõus.
Nietzsche: “Rahameeste suur austus ja nende vastu suunatud kadedus näitavad kultuuri madalust. Varandust peaks olema sellel, kellel on ka vaimu.”

19.-20. SAJANDI FILOSOOFIA

19. sajandil arenesid matemaatilised ja eksperimentaalsed teadused. See oli positivistliku maailmavaate tulemus, mis hindas ainult seda, mis on matemaatilise ja eksperimentaalse teaduse abil uuritud ja arendatud.
20. sajandil puhkes teaduses kriis — füüsikas lõi Einstein relatiivsusteooria ja Planck kvantteooria , mis kõigutasid mehaanilist maailmapilti, mis sai alguse Galileist ja Newtonist. Seniajani oli füüsika seaduste abil võimalik "tulevikku" (NB! jutumärkides; tegelikult siiski olevikku; olevikul on kestvus) ette arvutada, kuid kvantteooria sundis tunnistama juhuslikkuse reaalsust (pöördumatuse reaalsus jäi kvantmehaanikas tunnistamata. Pöördumatuse reaalsust hakkas esimesena täppisteadlastest tunnistama alles Ilya Prigogine oma mittelineaarses mittetasakaalulises termodünaamikas, nn. dissipatiivsete struktuuride teoorias ).
BERTRAND RUSSELL (1872–1970)
Inglise filosoof. Kirjutas koos Alfred North Whiteheadiga tänini olulise loogikateose Principia Mathematica (Matemaatika printsiibid).
Russell on üks analüütilise filosoofia, mis oli 20. sajandi keskne filosoofia, rajajatest. Russell, Whitehead ja enne neid Gottlob Frege esindasid nn. loogilist positivismi; nad uskusid, et kogu matemaatika on taandatav loogikale.
Analüütiline filosoofia — filosoofilistes arutlustes on peamisteks vahenditeks matemaatiline ja matemaatilis-loogiline analüüs.
Russell arvas, et filosoofia peab rajanema matemaatilistel tõestustel. On saanud Nobeli kirjanduspreemia oma esseistika eest.

LUDWIG WITTGENSTEIN (1889–1951)

Alustas oma filosoofilist tegevust Austrias . Põhiteos on “Loogilis-filosoofiline traktaat ”, mis lõpeb sõnadega “Millest pole midagi ütelda, sellest peab vait olema”. Lingvistilise filosoofia rajaja.
Lingvistika — keele teadus.
Lingvistiline filosoofia — keel sisaldab erinevaid filosoofiaid.
Kui uurida grammatilisi struktuure, võib leida erinevaid tõdesid. Inimene on selline nagu ta räägib. Inimestevahelised arusaamatused tulenevad erinevatest keeltest. (Keel = maailmapilt, mõtlemine). Eristatakse nn. varast ja hilist Wittgensteini. Hiline Wittgenstein eitas seda, mida kirjutas varane Wittgenstein.

THOMAS KUHN (1922–1996)

Postpositivist. Põhiteos on “Teadusrevolutsioonide struktuur”, mille järgi Kuhni kõige enam tuntakse.
20. sajandil tekkis rahulolematus positivismiga. Kuhn tahtis positivismi ületada. Tema filosoofia keskne mõiste on paradigma (teaduse tegemise näidis, mis õpitakse selgeks kõrgkoolis; kuni viimase ajani on olnud valitsev Newtoni paradigma). Paradigma on muutumatu nn. normaalse teaduse arenguperioodil. Normaalteadus ei vaja filosoofiat. Teaduse revolutsioonilisel etapil toimub paradigma vahetus. Siis on teadlased sunnitud tegelema ka filosoofiaga. Kui tavaliselt usuti , et teadus liigub püsivalt ja katkematult lähemale tõele, siis Kuhn väitis oma paradigmaõpetusega, et teaduse ajaloos eksisteerivad erinevate perioodide vahel radikaalsed erinevused. Erinevad paradigmad on omavahel võrreldamatud.

HERMENEUTIKA (Kreeka keeles — seletus, tõlgendus)

HANS-GEORG GADAMER (1900–2002)

Esindab hermeneutikat. Hermeneutika tegeleb erinevate tekstide mõistmise temaatikaga. Kuna olemine on ajaline, siis ei saa olla ühest, absoluutset, kõikide nähtuste puhul kehtivat tõde. Siit pluralistlik mõttelaad: kõigil võib õigus olla. Tekib mitu tõde.
Tõde muutub relatiivseks, suhteliseks.

EKSISTENTSIALISM

Jean-Paul Sartre (1905–1980)

Prantsuse kirjanik ja filosoof. Väitnud, et kuna jumal on surnud, siis inimese igapäevaseks saatjaks on meeleheide ja hirm (ängistus). Tema kõige tähtsam töö on „Olemine ja eimiski“. Sartre uskus, et inimese saatus on tema enese kätes.
ALBERT CAMUS (1913–1960)
Prantsuse kirjanik ja filosoof. Nobeli kirjanduspreemia 1957. Tuntud esseed : „Sisypose müüt“ ja „Mässav inimene“. Temalt pärineb ütlus, mis sobib hästi inimesena elamise motoks :
„Peaaegu kõik halb, mis on siin maailmas, tekib eranditult rumalusest, ja hea tahe võib niisama palju halba tekitada nagu kurjuski, kui tarkus teda ei valgusta.“

Martin Heidegger (1889–1976)

Heidegger ise ennast eksistentsialistiks ei pidanud. Ta on rohkem fenomenoloogia esindaja. Fenomenoloogia rajas Edmund Husserl . Husserl tõi muuhulgas käibele termini Lebenswelt (Eluilm; Life-World; Žižnennõi mir).
Põhiteos „Sein und Zeit “ (1927) („Olemine ja aeg“). Heideggeri kaks tehnikaüliõpilaste jaoks olulisemat artiklit: „Filosoofia lõpp ja mõtlemise ülesanne“ ja „Küsimus tehnika järele“.
Heideggeri mõtlemise üks komponent on olemine (Sein). Sokratese-järgne filosoofia, kuhu kuulub ka näiteks Kanti metafüüsika, ei tegele ega saagi tegeleda olemisega. Heideggeri mõtlemise teine komponent on Dasein — inimliku inimesena olemine. Heidegger seadis eesmärgiks 1) ületada metafüüsika (traditsiooniline filosoofia Sokratesest Kanti ja teisteni) ning 2) hakata mõtlema lähtudes Dasein’ist. Heideggeri kujundlikud ütlused inimese kohta: „Inimene on olemise karjus“, „Inimene on olemise naaber“, „Inimene ei ole oleva isand “. Karjusele on omased nõutav vaesus ja hool, mure (Sorge). „Olemine on lähim, kuigi inimeste jaoks jääb ta kõige kaugemaks.“
Veel tsitaate ja refereeringuid Heideggerilt: „Ainult eksistentne inimene on ajalooline. „ Loodusel “ [NB! jutumärgid] ei ole ajalugu.“ „... inimene on eksisteerimise viis.“ „... saladus ... valitseb inimese olemise (Dasein) üle.“ „Olemine (Sein) tähendab kohalolemist.“ „Lubada kohal olla tähendab — avada, viia avatusse.“ „Metafüüsika mõtleb inimest kui animalitas’t ja ei mõtle teda kui humanitas’t.“ Metafüüsika lähtub olevast, on orienteeritud olevale ja läheb mööda olemisest. Metafüüsika on olemise unustus. „Seismist (ehk viibimist ) olemise avatuses ma nimetan inimese eksistentsiks. Ainult inimesele on omane see olemise liik.“ „... inimene ON sel määral, mil ta eksisteerib.“ „[Olemise] ajalugu saab sõna tõsiste mõtlejate kõnes.“ „Inimese eksistents ... on ajalooline ... .“ „Kodutus saab maailma saatuseks .“
„Maailm“ väljendis „maailmas-olemine“ tähendab Heideggeri enese sõnastuses olemise avatust. Inimese olemus on Heideggeri järgi selles, et inimene on MÕTISKLEV olend. Subjekt-objektne mõtlemine (näiteks matemaatiline ja matemaatilis-loogiline mõtlemine) EI kuulu mõtisklemise alla. Kujundlikult väljendades, mõtisklemine on andumine väärikale küsimisele. See on niisugune küsimine, mille puhul küsimuse alla satub ka küsija ise. Heidegger väitis, et saada pilk sellesse, mis ON, on mõõtmatult raskem kui midagi tõestada matemaatiliselt või loogiliselt.
TEHNIKA on Heideggeri järgi ilmnemise viis. Tehnikas ilmneb ainult see, mida inimene algusest peale tahab, kõik ootamatu aga jääb märkamata. (Herakleitos: kes ei oota ootamatut, ei leia aardelist ja raskesti tabatavat.)
Heideggeri mõtlemise saab taandada teesile „INIMENE-ON-MAAILMAS“ („Der-Mench-ist-in-der- Welt “). See mõtlemine vastandub subjekt-objektsele mõtlemisele, milles (inimliku) inimese asemel on subjekt kui reeglite täitja, maailma asemel on subjekti poolt isoleeritud süsteem ning loomuliku keele paljutähenduslik sõna „ON“ on asendatud loogilise konstandiga, mida nimetatakse koopulaks (koopulast oli juttu eespool seoses Kantiga).
Tänapäeva Lääne peamine filosoofiline suundumus on postmodernism.
Esindajad Jacques Derrida (1930–2004), Jean- Francois Lyotard (1924–1998).
Keskus Prantsusmaal. Postmodernismi iseloomulikuks mõisteks on dekonstruktsioon: kõigi seniste mõttestruktuuride lõhkumine.
***
Seega, Lääne filosoofia on läbi teinud järgmised arenguetapid : antiikaeg (ilu ja harmoonia printsiip) -> keskaeg (jumala loomingu ülistamine) -> uusaeg („looduse“ = paratamatuse tunnetus) -> 20. sajand (looduse juhuslikkuse ja pöördumatuse reaalsuse tunnistamine; inimese eksistentsi ja vabaduse problemaatika ; inimühiskonna avatuse ideaal; iseorganiseerumise ideestik, jne). 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi algul on olnud märgata Ida (taoism, budism ) ja Lääne mõttelaadide kooskõlastamise problemaatika intensiivistumist (vt. näiteks Ken Wilberi ja Shelton Gunaratne kirjutisi).
17