Epikuurlus või stoitsism? Epikuurlus ja Stoitsism olid kaks filosoofia koolkonda, mis õitsesid antiik-Kreekas. Epikuurlus väidab, et ainus hea asi maailmas on nauding. Stoitsism aga väidab, et õnnelik elu eeldab ükskõiksust kõige suhtes peale vooruse. Elada tuleb kooskõlas loodusega, mille seadused määrab maailmamõistus. Epikuurluse asutaja Epikuros sündis aastal 342/341 eKr Samoses. Ta oli Demokritese pooldaja, ning aastal 310 asutas Lesbose saarel filosoofia kooli, mille viis aastal 306. Ateenasse, kus seda hakati nimetama aiaks ning Epikurose õpetust "aiafilosoofiaks".
igal ajal ja igal pool, kuna kõik standardid on sõltuvad väärtustest, väärtused aga erinevad kultuuriti. Emotivism teooria, mis väidab, et moraalne otsustusvõime ei ole midagi muud kui inimesepoolne teiste inimeste tegude heakskiitmise või halvakspanu tunne, mõnikord nimetatud ka "väärtuste päh-hurraa teooria". Empirism teadmiste teooria, mille kohaselt kõik teadmised põhinevad kogemusel - täpsemalt kaemusel, teaduslikul vaatlusel ja katsetel. Epikuurlus filosoofia suund, mis väidab, et elu eesmärgiks on naudingu saavutamine ning piina minimiseerimise, seda läbi enesekontrolli ning liialduste vältimise. (vrd: hedonism) Etikett/ ühiskondlik moraal viitab traditsioonidele või tavadele, mis kujundavad inimesevahelise sotsiaalse suhtlemise ja väärika käitumise vastuvõetavaid viise. Näit.: riietumismood; kombed; kultuurispetsiifilised tavad mingis ühiskonnas, sektis, klubis või
ontoloogia ja epistemoloogiaga koos filosoofilise mõtlemise tervikusse kuuluvana ega eristatud eetika küsimusi või uurimismeetodeid muudest. Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti filosoofiliselt kindlasti juba Vana-Kreekas. Sofistide, Sokratese, Platoni ja Aristotelese pakutud lahendused eetika küsimustele olid naturalistlikud: nad püüdsid taandada eetika kategooriaid mitte-eetilistele mõistetele. Tähtsamad hellenistlikud eetikasüsteemid on Epikurose rajatud epikuurlus ning Zenoni rajatud stoitsism. Eetikasse puutuvate küsimustega tegeldi põhjalikult ka Vana-Indias ja Vana-Hiinas, kuigi seal ei arendatud eetilistest küsimustega tegelemisest välja omaette teadust. Võib väita, et just antiikfilosoofid sõnastasid esimestena väga kõrged eetilised standardid, mida Albert Schweitzer nimetas absoluutseks eetikaks. Esteetika (kreeka keeles aisthêtikos - meelelise tajuga seotud) on filosoofia haru, mis
ontoloogia ja epistemoloogiaga koos filosoofilise mõtlemise tervikusse kuuluvana ega eristatud eetika küsimusi või uurimismeetodeid muudest. Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti filosoofiliselt kindlasti juba Vana-Kreekas. Sofistide, Sokratese, Platoni ja Aristotelese pakutud lahendused eetika küsimustele olid naturalistlikud: nad püüdsid taandada eetika kategooriaid mitte-eetilistele mõistetele. Tähtsamad hellenistlikud eetikasüsteemid on Epikurose rajatud epikuurlus ning Zenoni rajatud stoitsism. Eetikasse puutuvate küsimustega tegeldi põhjalikult ka Vana-Indias ja Vana-Hiinas, kuigi seal ei arendatud eetilistest küsimustega tegelemisest välja omaette teadust. Võib väita, et just antiikfilosoofid sõnastasid esimestena väga kõrged eetilised standardid, mida Albert Schweitzer nimetas absoluutseks eetikaks. Eetikateooriate põhitüübid Eetilisi küsimusi uuritakse ja põhjendatakse enamasti mõnest eetilisest teooriast lähtuvalt.
mis on loomulik, polevat küünikute sõnul halb. Elamine sotsiaalsete konventsioonidega kooskõlas, ohverdades end teistele inimestele ja ühiskonnale, olles patrioot ning pühendudes ühistele eesmärkidele kõik see oli küünikute arvates puhas lollus. Individualismi kõrval pooldasid küünikud ka vaba armastust ning käsitlesid iseendid pigem maailmakodanike kui mingi konkreetse riigi kodanikena. Epikurism (või epikuurlus) ja stoitsism Epikuurlus ja stoitsism olid vastuseks skeptikute ja küünikute väidetele, et filosoofial ei olevat igapäevaelu kohta midagi mõistlikku öelda. Mõlemad suunad olid pühendunud inimeste moraalse tegutsemise ja käitumise teemale ning mõlemad tuginesid empiirilisest maailmast saadavatele kogemustele. Epikuurlus Epikuros (ca 341-270 e. Kr.) tugines oma filosoofias Demokritose atomismile, kuid eitas tollele omast determinismi
Aristoteles - empirism. ratsionalism. vaatlus - tõde looduses. Hingede hierarhia: taim, loom, inimene. Liikumine põhj. jumalast, esimene liigutaja, kus mateeria seal liikumine, muutumine. Muutumine, kui enda potentsiaali rakendamine, annab sihi. HIINA: humanistlik Conficius. Hsün Tžu -naturalist, püüdis leida korrapärasusi. Hiinlased soestasid keha ja vaimu - terviklikkuse ja holismi idee. Skeptitism-künism-epikuurlus-stoikud Pyrrho - skeptitism I pragmaatilisus, usaldamatus. mitte millessegi uskumine Antisthenes - künism - tagasi loodusesse. iseseisvus, sõltumatu, loomulik elu. ühiskonnast eemaldumine Diogenes - Maailma kodanik, primitiivsus Epikuros - epikurism - vaba tahe - aatomite konfiguratsioon. tasakaal Philo - keha mullast, hing jumalast. Hinge puhastamine, meditatsioon. Zeno Citium - Stoiku - vooruslikkus, loodus, jumalik plaan. Kristlus
selle episteemilise õigustuse loomusega. Ta hõlmab inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimist. · Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti filosoofiliselt juba Vana-Kreekas. Sokratese, Platoni ja Aristotelese pakutud lahendused eetika küsimustele olid naturalistlikud: nad püüdsid taandada eetika kategooriaid mitte-eetilistele mõistetele. · Tähtsamad hellenistlikud eetikasüsteemid on Epikurose rajatud epikuurlus ning Zenoni rajatud stoitsism. · Eetikasse puutuvate küsimustega tegeldi ka Vana-Indias ja Vana-Hiinas, kuigi seal ei arendatud eetilistest küsimustega tegelemisest välja omaette teadust. Eetika on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Eetika kuulub filosoofia valdkonnana aksioloogia ehk väärtusõpetuse alla. Eetika loetakse enamasti praktilise filosoofia alla kuuluvakas ja
kombel. Veelgi enam kui tarkus on surelik hüve, siis sõprus kestab igavesti, on surematu. Kokkuvõtteks Epikuurlaste elu- ning filosoofiakäsitlus erines mõnevõrra kaasaegsete omast, nende omalaadsed eetilised tõekspidamised, hedonism, käsitlus aatomeist, inimhingest ja muust olid kuigivõrd novaatorlikud ning nagu kõik uus ja harjumatu pälvisid seetõttu üsna suurel hulgal kriitilist suhtumist ning ebasoosivat vastukaja. Samas oli epikuurlus tolleaegse Kreeka mõtlemise lahutamatu osa ning loomulik lüli protsessis, mille alguses seisavad sofistid ja Ioonia natuurfilosoofid, lõpus aga iga abstraktselt mõtlev inimene meie n-ö Vanas Maailmas.
tulid Egiptusest, Süüriast, Väike-Aasiast, Pärsiast, Doonau piirkonnast. Need usundid lubasid usklikele tasuna nende usu vastu hüvesid siinses ja hauataguses elus. Mithra usund hakkab levima alates +1. saj. On algselt Pärsia jumalus, Rooma tungis Musta mere rannikult. 7) Kreeka filosoofia Roomas Alates II saj. eKr tungis kreeka filosoofia jõuliselt Rooma. Rooma gravitas valis voolude seast välja stoitsismi, epikuurlus tundus kahtlasem. Stoitsism vastas paremini roomlaste instinktiivsele moraalile: vastavus loodusega/loomulikkusega, mis haaras nii inimloomuse, materiaalse ja üleloomuliku maailma kui civitas’e.
Kõiki maailma asju tuleb hinnata sellest lähtuvalt kuidas nad mõjuvad meie tervisele ja hingerahule. Hea on see mis neid soodustab. Halb on see mis neid takistab. Kannatused: Hinge kannatused on halvemad kui keha kannatused. Keha kannatab ainult oleviku pärast, hing nii oleviku, mineviku kui tuleviku pärast. Väga kõrgelt tuleb hinnata sõpru. ! ATARAKSIA on hingerahu ja häirimatuse seisund. Selleks on vaja teadmisi maailmast, mis aitaksid meid vabaneda hirmust ja murest. Epikuurlus esindab vaimse naudingu teed. ''Epikuurluse'' all mõistetakse nii antiikajal kui ka tänapäeval mugavat elunautimist. Skeptitsism Sõna skepsis tähendab uurimist või proovimist. Skeptik on kahtleja, kes paneb tõelist tunnetust võimatuks. Ta ei soovi ennast sisuda ühegi arvamusega. Samas uuritakse kõiki võimalusi ja kaalutakse kõiki argumente. Lahendust ei leita. Skeptitsism on mõistetavv kui ajastuline nähtus. Filosoofia astub olukorda, kus ta sofistide ajal oli juba olnud.
Kui inimene kõiki neid häid omadusi omab, siis ei saa ta epikuurlaste õpetuse kohaselt enam õnnetu olla, sest ta on ju siis õppinud vähesega leppima ja elu ebameeldivusi rõõmustavate mõtetega kompenseerima. Selline inimene on autarkne. Sellise hoiaku saavutamiseks aga ei piisa pelgalt filosoofiliste arutlustega tuttavolemisest – jutt on pigem teatud elustiili omandamisest, mis nõuab harjutamist. Nii nagu hellenismiaja filosoofiatele iseloomulik, kätkeb ka epikuurlus endast teatud hingeliste harjutuste kompleksi ja enesekujundamise tehnikat, mis peaksid tegema inimese immuunseks inimelu ebameeldivate külgede suhtes. Epikuurlaste vaated ühiskonnale ja riigile . Epikuros käsitles õigust inimestevahelise kokkuleppena. Vastupidiselt Platonile ja stoikutele eitab Epikuros inimesest sõltumatute väärtuste ja normide olemasolu, millega inimestevahelised lepingud peaksid olema õigustatud
· Seda tõendab kurjuse olemasolu maailmas. mida pakub rikkalikult kaetud laud ei tee meie elu · Emb-kumb, kas jumalad tahavad likvideerida, kuid ei meeldivaks, vaid kaine mõtlemine, mis uurib igasuguse suuda või suudavad, kuid ei taha. valiku ja hoidumise põhjusi..." · Kumbki võimalus ei vasta jumalikkusele. · Epikuurlus · Hirm jumalate ees · "Epikuurluse" all mõistetakse nii antiikajal kui tänapäeval · Jumalik ettenägelikkus on lihtrahva väljamõeldis. mugavat elunautimist. · Tegelikult on jumalad ülima õnne ja õndsuse seisundis · Horatius: "Minagi olen põrsake Epikurose seakarjast." viibivad olendid. "Kasuta päeva!" Carpe diem!
Taheti anda surnust võimalikult audentne koopia, et monument ja nimi, teod, väärtus säilitavad võimalikult pika edasikestvuse elavate silmis. Kreeka filosoofia hakkab tungma rooma 3 saj ekr. Eriti jõuliselt al 2 saj. Filosoofid saadeti linnast välja. Roomlaste jaoks filosoofia midagi kahtlast ja võõrast. Peale puunia sõdu ja kreeka vallutamist hakkab tungima peale filosoofia. Rooma gravitas valib välja stoitsismi, sobib kõige paremini rooma mentaliteediga. Epikuurlus- ebasotsiaalne, tekitab roomlastele võõristust. Roomlastele oli võõras ühiskonnast ära pöördumine, üksiolemine. Stoitsism vastab paremini rooma moraalile. Tahe olla looduslik, loomulik, selle poole pöördumine. Filosoofia eliidi pärusmaa. Algselt õpiti ja räägiti kreeka keeles. Al Cicero´st järjest rohkem ladina keeles. Tema kasutab kohati kreeka sõnu, pakub välja ladina vasteid, kohandab ladina keelega. Filosoofia saab haritumate roomlaste harrastuseks. Põhiroomlased
on kõikjal. Jumal on maailma sügavam aluspõhi. Kust pärineb see kurjus? - see on müstikute raskeim küsimus. Boehme püüab vastata ilmutusest lähtuvalt. Sellest, et Jumal end ilmutab, lähtub temast endast ilmnev vastuolu. Valgus ja pimedus tulevad nähtavale ainult teineteise najal. Jumala armastus võib ilmneda vaid tema viha taustal. See pole ortodoksne/teoloogiline õpetus. Boehmet kopeerivad mitmed hilisemad filosoofid, N: Hegel. PRANTSUSMAAL: Prantsusmaal leiavad tähelepanu epikuurlus ja skeptitsism. Erilist kõlapinda leiab skeptitsism, see jääb seal üheks tunnuseks. MICHEL DE MONTAINE (1533-1592): pärit Lõuna-Prantsusmaalt. Korralik humanistlik haridus. Bordeaux linna nõunik ja jurist. Teos kolmeosaline "Essais" (ilmub 1580-1588). Teemade - inimlik tunnetus, tunnetuse-usu vahekord, elufilosoofilised ehk moraaliküsimused. Tunnetuse seisukohalt skeptik - inimlik tunnetus ei küündi tõeni (meeled tajuvad puudulikult). 10 Sügav katoliiklane
annaabi.ee 
