Argumendid Argument ehk põhjend on argumentatsiooni osa, piisava alusega ja loogiliselt korrektne seisukoht. Argumendi paikapidavus peab kehtima talle toetuvast väitest või teesist sõltumatult. Empiirilised argumendid Aprioorsed argumendid Faktid Viited varem tõestatud/tõeseks peetud Katsete, (keemiliste, meditsiiniliste vm) asjaoludele analüüside tulemused, eeldusel, et kasutatud Viited eksperdi arvamusele (ekspert on oma meetodid on olnud professionaalsed alal eriti kompetentne inimene) Statistilised andmed Viited teistele autoriteetsetele isikutele,
kõik kehad on ulatuvusega Analüütilised otsustused väljendavad vaid seda, mida juba tegelikult mõeldi subjekti mõistes. mõned kehad on rasked Sünteetilisteks otsustusteks rohkendab tunnetust, kuna lisab mõistele midagi juurde Tunnetus a posteriori meelelisest kogemusest lähtuv, sellel põhinev tunnetus ehk empiirilist laadi Tunnetus a priori meelelisest kogemusest sõltumatu tunnetus (tunnetus, mis pärineb puhtast arust ja puhtast mõistusest) ehk ratsionaalset laadi Aprioorsed teadmised on iseenesest selged ja kindlad, nad on paratamatult nii, nagu nad on Kogemusotsustused on alati sünteetilised Matemaatilised otsustused on kõik sünteetilised Tõelised matemaatikalaused on alati aprioorsed 7+5=12 sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (mõned kehad on rasked) analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (Kuld on kollast värvi metall) Erinevus sünteetilise ning analüütilisel on nende päritolu
Kuidas on need eristused omavahel seotud? Paistab nagu pärineksid need eristused kahe allika (ideedevaheliste suhete ja tõsiasjade) käsitamisest eri vaatevinklitest (metafüüsilisest, semantilisest ja epistemoloogilisest) Ideedevahelised Tõsiasjad suhted Metafüüsiline Paratamatud Kontingentsed Semantiline/loogiline Analüütilised Sünteetilised Epistemoloogiline Aprioorsed Aposterioorsed Näide "2+2=4" "Mitte kõik luiged pole valged" Vaatame, mida ütleb selle kohta näiteks David Hume Hume ideedevahelistest suhetest David Hume An Enquiry concerning Human Understanding, § 25-26: "Inimese mõtlemise ja juurdlemise kõik objektid võib jagada kahte liiki, ja nimelt ideedevahelisteks suheteks ja tõsiasjadeks. Esimesse
(Ruudul on neli nurka) · Sünteetilisteks annavad meile uusi teadmisi, sisaldab predikaadis midagi sellist, mida keha mõistes algselt ei ole. Analüütiliselt tõene on selline otsustus, mille eitamine viib vasturääkivusele. Sünteetiliste otsuste seas eristas Kant aposterioorseid (kogemusel põhinevaid) ja aprioorseid (kogemusest sõltumatuid või kogemusele eelnevaid) otsustusi. Kokku on siis kolme liiki otsustusi: 1. Analüütilised aprioorsed otsused, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu ja nende tõestus ei pea tuginema kogemusele. 2. Sünteetilised aposterioorsed otsustused, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise. 3. Sünteetilised aprioorsed otsustused, mis kuuluvad tõelise, täiusliku teadmise koosseisu. Sünteetilised aprioorsed otsustused tulenevad paratamatusest, üldkehtivusest ja seniste teadmiste avardamisest. Kanti analüüsid inimtunnetuse võimaluste ja piiride kohta viisid kolme
1755 sai ta kohaliku ülikooli lektoriks ja 1770 proffessoriks. Oli esimene suur filosoof, kes töötas ülikoolis. Ta elas kodulinnas ning oli tuntud korrapäraste harjumuste ja pedantsusega. Königsberglased võisid tema jalutuskäikude järgi kella õigeks seada. Suri oma kodulinnas 1804.aastal Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsusena. Kanti arvates on kolme liiki otsuseid: - sünteetilised aposterioossed - analüütilised aprioorsed - sünteetilised aprioorsed Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda. Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, “asi iseeneses”, kuid me ei saa selle kohta midagi väita. Selle tulemusena tekib “asi meie jaoks”. Aeg ja ruum on tunnetuse vormid – maailm (asi iseeneses) ei eksisteeri ei ajas ega ruumis
anaüütilise ja sünteetilise otsustuse tunnetuslik tähendus. Analüütiline otsustus on kindlatesse raamidesse pandud mõiste, mille juures ei mõelda enam edasi, vaid tegemist on paratamatusega. Samuti on analüütiline otsustus seotud tugevalt vasturääkivuse seadusega ning aprioorsette tunnetustega. Näiteks on analüütiline otsustus: iga keha on ulatuvuslik ning ükski keha pole mitteulatuvuslik ehk tegemist on vasturääkivuse seadusega ning mõlemad laused on aprioorsed, olenemata kas need põhinevad kogemusel või mitte. Kuna analüütilised laused on aprioorsed otsustused ning nad ei olene sellest, kas on empiirilised või mitte, võib teiseks näiteks tuua kuld on kollane metall. Näide põhineb empiirilisusel, sest kuld on kollane ja kuld on metall ning sellest koosnes kogu mõiste, ilma et seda oleks pidanud edasi arendama. Sünteetilise otsuse puhul mõeldakse mõistest kaugemale. Näiteks on
Otsustuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi (subjekti mõistet selgitavad) ja sünteetilisi (subjekti mõistest kaugemale minevaid) ning aprioorseid (kogemusest sõltumatud) ja aposterioorseid (kogemusel põhinevad) Kanti järgi on olemas 3-e sorti otsustusi: 1. sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt "mõned kehad on rasked"); 2. analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt "ruudul on neli nurka"); 3. sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt "sirge on lühim tee kahe punkti vahel"). Kanti eelsed empiirikud (Locke, Hume, Berkeley) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemusest. Ratsionalistid (Spinoza, Descartes) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli
2. Platoni ideedeõpetus (loeng + ES lk 22-37) 3. Platoni ühiskonnakäsitus (ES lk 37-43) 4. Aristoteles: ideedeõpetuse kriitika, metafüüsika, õpetus kategooriatest ja põhjustest (loeng + ES lk 44-67) 5. Aristotelese eetika: eudaimonism, kesktee, eluviisid (loeng + ES lk 67-74) 6. Descartes'i ratsionalism: kahtlus, tõsikindel tedmine, cogito ergo sum, keha ja hinge dualism (ES lk 103-118) 7. Kanti teoreetiline filosoofia: asi iseeneses, tunnetuse võimalikkuse aprioorsed tingimused, transtsendentaalne filosoofia, aru kategooriad, mõistuse ideed, traditsioonilise metafüüsika kriitika (ES lk 197-213) 8. Kanti eetika: kohus, kategooriline imperatiiv (ES lk 213- 220) 9. Nietzsche: platonismi ümberpööramine, nihilism, üliinimene (loeng + ES lk 307-331) Kirjandus - kohustuslik: ES = Esa Saarinen. Läänemaise filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini. Tallinn, 1996 (2002, 2004) - täiendav: Elmar Salumaa. Filosoofia ajalugu I-V
Marite Selgis, 113242, TABB24 Metafüüsiline tunnetus Kant Immanuel Kanti Prolegomena 2 esimest paragrahvi annavad ülevaate sellest, milliseks peab Kant tunnetust ja kuidas ta neid jaotab. Põhiideena toon välja selle, et metafüüsika tõeliseks alaks on sünteetilised aprioorsed otsustused ning ainuüksi need on tema eesmärk. Kanti arvates on metafüüsiline tunnetus puhas filosoofiline tunnetus, mis tähendab, et tegu on sealpool kogemust asuva tunnetusega. Esmalt tuleb meeles pidada, et soovides mingit tunnetust teadusena esitada, peab olema võimalik määratleda seda, mis on sellele tunnetusele iseloomulik ning mis teda teistest eristab. Kant selgitab oma nägemust metafüüsilisest tunnetusest, milles jagab tunnetuse analüütiliseks ning sünteetiliseks.
Proovitöö 1. Analüütiline otsustus eeldab mingeid eelnevaid teadmisi subjekti kohta ehk analüütilised otsused on aprioorsed, kogemusest sõltumatud. Analüütiline otsustus ei anna meile subjekti kohta midagi uut teada, vaid võimaldab meil subjekti mõistet liigendada, lihtsustada. Analüütiline otsustus on näiteks kõik kehad on ulatuvusega(see on ette teada juba enne otsuse tegemist mistõttu ei võimalda meil kehade mõistet avardada) või kuld on kollane metall(samuti kogemustest sõltumatu, juba omaks võetud tõde). Sünteetiline otsustus rohkendab meie tunnetust ja avardab subjekti sisu
mõte nende juurde tagasi: tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus mu sees". Kanti filosoofia Teadmised Teadmine väljendub otsustusena. Otsustus on väide millegi kohta, mis sisaldab seda, mille kohta väidetakse ja seda, mida väidetakse. Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi: 1. sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt "mõned kehad on rasked"); 2. analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt "ruudul on neli nurka"); 3. sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt "sirge on lühim tee kahe punkti vahel"). Kanti eelsed empiirikud väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemusest. Ratsionalistid väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses
vasturääkivuse seadusele, vaid teistele printsiipidele. Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on väide millegi kohta; see sisaldab subjekti ja predikaati. Otsustuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi ja sünteetilisi ning aprioorseid ja aposterioorseid. Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi: sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt "mõned kehad on rasked"); analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt "ruudul on neli nurka"); sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt "sirge on lühim tee kahe punkti vahel"). Kant püstitas küsimuse aprioorsete sünteetiliste otsustuse võimalikkusest: need on teadmised, mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad. (http://et.wikipedia.org)
põhjuslikud seosed jms, ta ei ole tunnetatav · Asjad meie jaoks eksisteerivad tajuja tajuobjektidena, st sõltuvad tajujast; nad eksisteerivad ajas ja ruumis, nad on põhjuslikult seotud; nad on tunnetatavad · Kanti arvates on igasugune teadmine otsustus · Otsustuste hulgas eristas Kant analüütilisi (selgitavaid) ja sünteetilisi (avardavaid) otsustusi · Sünteetilised otsustused jagas Kant kaheks: aposterioorsed (kogemusel põhinevad) ja aprioorsed (kogemusest sõltumatud) otsustused · Üldse on Kanti arvates kolm liiki otsustusi: a) sünteetilised aposterioorsed; b) analüütilised aprioorsed; c) sünteetilised aprioorsed · Kuidas on võimalikud aprioorsed sünteetilised otsused? Neid iseloomustavad paratamatus, üldkehtivus, seniste teadmiste avardumine · Immanuel Kant lõpetas pika vaidluse jumalatõestuse küsimustes: tema arvates ei
John Locke- empirismi rajaja. Teeb ettepaneku uurida üksned inimlikku kogemust. Meie eesmärk on teada saada seda, millel on tähendus meie tegevuse seisukohalt. Berkley- väidabet ideed ongi asjad, materiaalset substantsi ei ole olemas. Olla tähendab olla tajutud. 12. Kant- enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab, et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid. Tunnetuse mõistuslikalge- aprioorsed, meeleline aposterioorne. Otsustused jagunevad: 1) analüütilised- ei avarda meie teadmisi, vaid ainult selgitavad olemasolevaid. Kõik analüülitilsed otsustused on apriioorsed, nende tõestus lähtb üksned vasturääkivuse seadusest. 2) sünteetilised- laiendavad meie teadmisi. Jag aposterioorsed- tõestus sõltub meelelistest kogemustest. Aprioorsed. 13. saksa klassikaline idealism. Fichte- tema õpetus põhineb absoluutsel minal. Teaduse võib rajada mina ja mittemina suhetele
-Newtoni mehhaanikaseadused, faktid, definitsioonid) 2)argiteadmised-elutarkus, mida väljendavad käibetõed (ära seisa äikesega puu all), vanasõnad (tasa sõuad, kaugele jõuad), kõnekäänud Teine võimalus: 1)empiirilised-sellised teadmised tulenevad meelelisest kogemusest (näen, kuulen, katsun, haistan, ei pea olema minu meeleline kogemus, vaid võib olla ka teiste oma, näiteks teadlase oma. minu kogemus pliidiga) 2)aprioorsed-need on teadmised, mis ei sõltu meelelisest kogemusest. Neid võib jagada omakorda kaheks: a)mõistupärased ehk loogilised teadmised, mis on nii ilmselged, et nendes kahelda pole võimalik. Näiteks ei ole võimalik olla korraga nii ilus kui surnud b)konventsioonid ehk kokkulepped- näiteks liiklusreeglid(valgusfoor), viisakusreeglid(teretamine), grammatikareeglid(ning, ja ette koma ei panda), sõnade tähendused(poissmees, abielus mitteolev mees), ajaarvamine(Jeesuse järgi ajaarvamine)
Jah, võivad, sest tema arvates on teadmised küll inimeste mõttetöö vili, kuid nad moodaustavad justkui omaette maailma. 1.Teaduslikud teadmised(välja töötatud teoreemid, def. valemid,; phyt. teoreem, kehamahlade teooria) 2. Argiteadmised( elutarkus(äikesega ära uju), vanasõnad(käbi ei kukku kännust kaugele), kõnekäänud)v sisi 1. empiirilised- teadmised, mis tulevad meelelisest kogemusest(ma tean et tuli kõrvetab)ei peaolema isiklik, kuu tagaküljel on mäed)2.aprioorsed-teadmised, mis on kogemusest sõltumata(meelelised): mõistuspärased e loogilised(inim, ei saa olla korraga elus ja surnud) konventsioonid e kokkuleppelised(ajaarvamine,liikluseeskirjad, kell, enamus matem, teadmisi, gramm,) Ratsionalism: teadm,allik, Kõik telised teadmised pärin, mõistusest enesest, kogemus on vaid mõistuse ajendiks ja vähem väärtuslike teadmiste allikas. E kõik teadmised pärin kogemusest, mõistus onvaid abivahend järelduste tegemisel, R tunnetusmeetod,
Otsuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi (subjekti mõistet selgitavad) ja sünteetilisi (subjekti mõistest kaugemale minevaid) ning aprioorseid (kogemusest sõltumatud) ja aposterioorseid (kogemusel põhinevad). Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi: 1. sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt. ,,mõned kehad on rasked") ; 2. analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt. ,,ruudul on neli nurka") ; 3. sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt. ,,sirge on lühim tee kahe punkti vahel"). Kant püstitas küsimuse aprioorsete sünteetiliste otsustuste võimalikkusest: need on teadmised, mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad.
tehakse meeltekogemuste põhjal. Esimese puhul kasutame me teadmiseni jõudmiseks ratsionaalset lähenemist ehk eirame kõike meelte teel vastuvõetut ning lähtume objektide kirjeldamisel vaid nende kindlatele omadustele. Aposterioorse tunnetuse korral võetakse kõike meelte poolt tajutut tõesena, mis tähendab et uute kogemuste teel on võimalik uuritava objekti mõistet avardada. 2) Analüütiline ja sünteetiline otsustus on vastavalt aprioorsed ja aposterioorsed, esimene tuleneb meie mõistusest, teine kogemustest. Analüütiline otsustus ei avarda meie teadmisi subjektist, vaid väljendab juba teadaolevat subjekti üldmõistet ehk analüütiline otsustus võimaldab meil lihtsustada ja liigendada meie teadmisi subjekti kohta. Sünteetilised otsustused põhinevad kogemustel ja väljuvad subjekti mõiste piiridest. Sünteetiliste
Kant ratsionalismi õpetusest veendumuse, et teadused, mille väited on üldkehtivad ja paratamatud (matemaatika, loodusteadus), ei saa oma andmeid võtta kogemustest, sest kogemus on alati ebatäielik, pole lõpule viidud ega saa järelikult anda alust sellisteks väideteks. Kuid nende andmete allikas ei saa olla Kanti arvates ka mõistus. Ometi on üldine ja paratamatu teadmus e Kanti termineis tõsikindel teadmus olemas. Selle allikaks on kogemusest sõltumatud ja kogemuse-eelsed („aprioorsed“) meelelised tunnetuse ja aru vormid. Kanti „kriitiline filosoofia“ kujunes välja 70. aastate alguseks. Kant käsitleb seda teostes „Puhta mõistuse kriitika“ (1781), „Praktilise mõistuse kriitika“ (1788) ja „Otsustusvõime kriitika“./3, 238/ Puhta mõistuse kriitika See esimene Kanti kolmest kriitikast püüab vastata küsimusele, kas on üldse võimalikud mõistlikud, s.t usaldatavad ja sisukad väited, e Kanti sõnu kasutades: Kas
vasturääkivuse seadus. On olemas sünteetilised otsustused a posteriori, millel on empiiriline päritolu, kuid on ka selliseid, mis on tõsikindlad a priori ning puhtast arust ja mõistusest pärinevad. A priori anal on paratamatu, ei ole üldkehtiv. Aposteriori sünteet on üldkehtiv, ei ole paratamatu.Kogemu-sotsustused on alati sünteetilised. Matemaati-lised otsustused on kõik sünteetilised.Kanti põhiideeks on see,et metafüüsika tõeliseks alaks on sünteetilised aprioorsed otsustused ning ainuüksi need on tema eesmärk.Metafüüsika peamise sisu moodustab aga aprioorse tunnetuse loomine, olgu siis kaemuse või mõistete abil, lõpuks ka aprioorsete sünteetiliste lausete loomine, ja nimelt filosoofilises tunnetuses.Kant toob oma põhiidee kaitseks näite võrduse ,,a" vahel. a=a , tervik on võrdne iseendaga, või a+b>a , s. t tervik on suurem oma osast. Ja ka neid lauseid, kuigi nad tuginevad
Otsustuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi (subjekti mõistet selgitavad) ja sünteetilisi (subjekti mõistest kaugemale minevaid) ning aprioorseid (kogemusest sõltumatud) ja aposterioorseid (kogemusel põhinevad). Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi: 1. sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt "mõned kehad on rasked"); 2. analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt "ruudul on neli nurka"); 3. sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt "sirge on lühim tee kahe punkti vahel"). Kant püstitas küsimuse aprioorsete sünteetiliste otsustuste võimalikkusest: need on teadmised, mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad.
2 1. Argument Argument on mis tahes suuline või kirjalik tekst või tegu, millega kedagi milleski veenda püütakse, seda eelkõige veenmiskunstis, loogikas nimetatakse argumendiks propositsioonide või väidete süsteemi, milles on eristatud eeldus või eeldused ja järeldus. Argumendid jaotuvad kaheks: empiirilised argumendid ehk faktid, statistilised andmed, aksioomid, paradigmad ja standardid, aprioorsed argumendid on aga intuitsioon, usk, demagoogilised võtted ja varem tõestatud või tõeseks peetud asjaoludele. Empirism tunnistab usaldatava tunnetuse ainsaks vahendiks kogemuse ehk meelelise taju. Sellise filosoofilise õpetuse järgi pärinevad kõik teadmised tegelik maailma kohta kogemusest. Ratsionalism peab omakorda ainsaks tõese teadmise allikaks mõistust.1 Empirismis toimub argumenteerimine vastavalt loogika reeglitele ja seadustele
tunnetav ■ asi meie jaoks (ding für uns)- tajutav asi “meie jaoks”, kõik on meie mõistuses kinni kuidas me midagi tajume, sõltuvad tajujast, eksiteerivad ajas ja ruumis, põhjuslikult seotud, tunnetatavad ■ igasugune teadmine=otsustamine ■ otsused 1)analüütilised (selgitavad) 2)sünteetilised (avardavad) otsustused (jagunevad: 1)aposterioossed (kogemusel põhinevad) 2)aprioorsed (kogemusest sõltumatud) ■ kokkuvõttes on olemas kolme liiki otsustusi: 1)sünteetilised aposterioossed- moodustavad ebatäiusliku teadmise (mõned kehad on rasked) 2)analüütilised aprioorsed- kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (ruudul on neli nurka) 3)sünteetilised aprioorsed - kuuluvad täiusliku teadmise koosseissu (ring on ümmargune) ■ tema arvates ei ole apodiktiliselt (ilma vastuväideteta) võimalik väita, et Jumalat pole
alustrajavat eristust. Asju tuleb sel juhul üheltpoolt mõtelda nii, kuidas nad võivad olla sõltumatult meie tunnetuse “vormist”, ja teisest küljest nii, kuidas kogeme neid meie sõltuvalt oma tunnetuse “vormist”. Niisiis eristab ta nad kui “asjad iseendast” ( Dinge an sich selbst) asjadest kui “nähtumustest” (Erscheinungen) meie jaoks [B XXVI jj.]. Kui teadmise võimalikkuse tingimuseks on tunnetuse aprioorsed “vormid” meie tunnetusvõimes, siis peavad asjad iseendast, olles meie tunnetuse vormist sõltumatud, jääma väljapoole meile võimalikku tunnetust. Niisiis lahendab Kant teadmise võimalikkuse probleemi selle hinnaga, et ta loobub mõistuse pretensioonist väita midagi selle kohta, millised on asjad iseendas. Selline pretensioon oli aga olemuslik kogu traditsioonilisele filosoofiale. Sellele eristusele rajas oma õpetuse Platon,
ratsionalismiks. Räägitakse metafüüsilisest tunnetusest ehk tunnetus ei saa olla kogemusest lähtuv ja mõistusest, sest metafüüsika tähendab, et „teiselpool füüsikat“ ehk kogemusest väljaspool(mõistus ja aru tunnetusallikateks). See ongi erinevus. Metafüüsika-allikas on puhas mõistus (üheks eristuseks teadustest, aga mitte kõigist). Tunnetusallikate küsimus ei erista nt metafüüsikat matemaatikast. Peame siis edasi tunnetusviise eristama. Aprioorsed otsused ehk kogemuset sõltumatu ehk mõistusest sõltuv. Eristamine tunnetusviisi kaudu. Teaduslik tunnetusviis on otsustused(tänapäeval tähendab lausung – subjekti ja predikaadi seos). Teadus apoliitiline ehk tõestatud teadmine ehk tuleb õigustada(tõestada) subjekti ja predikaadi seost. Otsustused jagatakse kaheks: analüütilised ja sünteetilised otsustused. Nende erinevus sõltub sellest, kuidas tõestatakse S ja P seos.
5. Iseloomusta tõe korrespodentsiteooriat. Too näited. Tõesed on väited, mis on kooskõlas tegelikkusega. (lumi on valge…) On ka absoluutne tõde (aristotelese teooria). Tõene ongi tõene. See teooria ei luba musta valgeks rääkida 6. Kirjuta sõna "teadmine" kolm tähendust. 1) Tuttavolek kellegagi või millegagi (N: ma tean, mis on hambavalu) 2)Oskan midagi teha (Ma tean, kuidas pannkooke valmistatakse) 3)Teatud info omamine (Ma tean, et päike tõuseb idast) 7. Mis on aprioorsed teadmised? Teadmine, mis ei pärine kogemusest vaid mõistusest enesest. N: õues sajab vihma, järelikult saan ma märjaks. Aprioorse teadmise liigid: 1) oletatavalt mõistuspärane 2) kokkuleppeline 3) intensiivne 4) elutarkus 8. Kirjelda platoni koopamüüti. Mida see iseloomustab. Iseloomustab inimeste maailmanägemist. Ta ütleb, et inimeste maailmanägemus on nagu varjude teatri vaatamine. Ta ei saa kunagi aru, mis toimub
2) argiteadmised elutarkus, nt vanasõnad kõnekäänud, käibetõed Teaduslikud erinevad argiteadmistest selle poolest, et nad moodustavad süsteemi, st töötatakse välja teooriad ja nendest lähtuvalt kirjeldatakse teatud valdkonna nähtusi ja sõnastatakse täpselt. o A) ampiirilised teadmised teadmised, mis tulenevad meelelisest kogemusest b) aprioorsed teadmised teadmised, mis ei sõltu meelelisest kogemusest · Mõistuspärased e loogilised teadmised, mis on nii ilmselged, et neis kahelda pole võimalik, nt ei ole võimalik olla korraga elus ja surnud · Konventsioonid kokkuleppelised teadmised, nt grammatika -, viisakus-, liiklusreeglid, matemaatilised, sõnade tähendused, see, et in. saab neist konventsioonidest aimu kogemuse teel, ei muuda asja,
Seega eitab Berkeley kogemusvälist maailma, olla tähendab olla tajutud. Kuid kust tuleb korrapära ideede vahele? Miks meie aistingud on korrastatud, võimalik on intersubjektiivsus? See saab olla üksnes aktiivse ideid korrastava Jumala teene! (nt laud jääb alles ka siis kui me toast väljume). 6 12. Kanti tunnetusteooria pöördelisus, tunnetuse aktiivsus. Analüütilised ja sünteetilised otsustused, aprioorsed ja aposterioorsed otsustused. Kant (1724-1804) asub vaagima küsimust, kas metafüüsika on ülepea võimalik. Kanti lähtekoht tunnetusteoreetiline: enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab, et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid (kogemusest sõltumatud). Kanti panus: meie tunnetus ei ole passiivne, tunnetusvormid vormivad mateeriat (aistinguid). Sellised tunnetuse
selle raamatu sisu selgitava populaarse teose ,,Prolegomeenid igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena". Varem, 1755. a. oli Kant avaldanud nn. nebulaarhüpoteesi Maa ja taevakehade kujunemisest (arenguidee). ,,Puhta mõistuse kriitika" üldküsimus, nagu juba öeldud, on ,,Mida ma võin teada?". Spetsiifilisem küsimus ,,Puhta mõistuse kriitikas" on: ,,Kuidas on võimalikud aprioorsed sünteetilised otsustused?". Selles küsimuses seisneski Kanti jaoks puhta mõistuse põhiülesanne, mille lahendamiseks oli vaja vastata järgnevale neljale küsimusele: ,,Kuidas on võimalik puhas matemaatika?", ,,Kuidas on võimalik puhas loodusteadus?", ,,Kuidas on võimalik metafüüsika inimeste loomuliku kalduvusena?", ,,Kuidas on võimalik metafüüsika kui teadus?". Kant väitis: ,,Puhta mõistuse enda vältimatud probleemid on jumal, vabadus ja surematus
valel on lühikesed jalad) Teaduslikud teadmised erinevad argiteadmistest selle poolest, et: a) moodustavad süsteemi- töötatakse välja teooriad ja neist lähtuvalt põhjendatakse teatud valdkonna nähtusi. b) Sõnastatakse- täpselt- tuleb selgeks õppida valemid ja definitsioonid. 2) empiirilised teadmised- teadmised, mis tulenevad meelelistest kogemustest. aprioorsed teadmised- ei sõltu meelelistest kogemustest, jagunevad kaheks: * mõistuspärased- ehk loogilised teadmised, mis on nii inimselged, et nendes kahelda pole võimalik. (Näiteks: ei ole võimalik korraga olla ja mitte olla.) Konventsioonid- kokkuleppelised teadmised (grammatika, liiklusmärgid ja nende tähendus, viisakusreeglid, ajaarvamine, matemaatilised teadmised, sõnade tähendused, tavad).
tunnetussisule midagi juurde, sünteetilised on avardavad ning antud sisu rohkendavad“. Analüütilised nt „kõik kehad on ulatuvusega“ ja „ükski keha pole mitteulatuvuslik“. Sünteetilised nt „mõned kehad on rasked“ ja „lühim tee kahe punkti vahel on sirge“. Analüütiline otsustus on selline, mis ei avarda meie teadmisi, vaid ainult selgitavad olemasolevaid teadmisi. Kõik analüütilised otsustused on oma olemuselt aprioorsed tunnetused. Sellised otsustused ongi näiteks: „Kõik ruudud on nelinurksed ning kõikidel kehadel on ulatuvus“. Mõiste ruut sisaldab juba endas nelinurksust ja seega ei saanud me mitte midagi uut teada. Sünteetiline otsustus on aga selline, mis avardab meie teadmisi. Subjekti mõistes mõeldav tunnetuslik sisu pole kunagi täielik ehk mõeldakse ainult osa tunnetuslikku sisu. Tänu predikaadile toimub subjekti mõistes mõeldud sisu pidev täpsustamine uute määratluste lisamise teel
Teadete vastuvõtmine diskreetide abil (signaali avastamine, eristamine); 2. Erinevate pidevatoimeliste väärtuste vastuvõtt (signaali parameetrite hindamine); 3.Võnkumiste vastuvõtt (filtreerimine). Olulisteks lähteandmeteks optimaalsete vastuvõtjate sünteesil see, et eeldatakse teada olevaks kodeerimise viis, modulatsioon, kasutatavate signaalide klass. Loetakse ka teadaolevaks osa või kõik signaali parameetrid (amplituud, sagedus, faas, impulsi kestvus, aprioorsed tõenäosused ühe või teise sündmuse esinemiseks). Signaal loetakse täpselt teadaolevaks, kui ainsaks tundmatuks võnkumise parameetriks on teade signaali olemasolust. Optimaalse vastuvõtja sünteesil eeldatakse muidugi ka aprioorset teavet vastuvõtule kaasnevate mürade, häirete iseloomu kohta. Tundmatute parameetritega signaaliks loetakse signaali, kus lisaks tema teadaolemisele on tundmatud veel mõned signaali parameetrid (sagedus näiteks)
3. Tunnetuslik kontiinum Kanti tunnetusteooriast subjektiivse idealismini (I.Kanti ja G.Berkeley tunnetusteooria) I.Kanti teooria: Eristatakse radikaalselt olemust (asi iseeneses ehk noumenon Ding an sich ) ja nähtumust (asi meie jaoks ehk fenomenon). Aistingud annavad tunnetuse sisu, mõistus annab aga vormi "taju ilma mõistuseta on pime, mõistus ilma tajuta on tühi". Seega mõistuses on aprioorsed teadmise vormid (näiteks teadmine põhjuslikkusest). Tunnetusvõime astmed: 1. Meeleline kaemus (tunnetus). Aeg ja ruum kui meelelise kaemuse aprioorsed (enne kogemust) vormid. 2. Aru -Aru tasemel on inimestel kaasaündinud 12 mõtlemise aprioorset kategooriat. 3. Mõistus- leiame lahendamatud vastuolud ehk puhta mõistuse antinoomiad Subjektiivne idealism: George Berkeley 18. sajandil väitis, et ainus, mida võime
Aprioorne on selline tunnetus, mis on tingimatult sõltumatu igasugusest kogemusest, järelikult pärineb üksnes puhtast arust või puhtast mõistusest. Aposterioorne teadmine pärineb kogemusest. Puhtaks nimetab Kant sellist aprioorset teadmist, millele ei ole lisandunud mitte midagi aposterioorset. Seda on oluline silmas pidada, kuna aprioorseid teadmisi saab rakendada ka selleks, et kogemust süstematiseerida ja niisuguse rakenduse tulemused ei ole enam puhtad aprioorsed teadmised. Kant kasutab “Prolegomenas” tihti formuleeringut: aprioorne teadmine eelneb igasugusele kogemusele. See ei ole range väljendusviis ning toob aprioorse teadmise iseloomustusse sisse eksitava ajalisuse momendi. Tunnetuse aprioorne komponent on iseenesest väljaspool aega. Kuid olles sellisena alati tunnetuse struktuuri kätketud see tõepoolest justkui eelneks enda igale kogemuslikule rakendusele, mis leiab paratamatult alati aset ajalisena.
eristuse abiga. Niivõrd kui mõtlemine annab kogemusele vormi, on looduse kui üldise objekti tähendus meie jaoks sõltuv mõtlemisest. Üksikasjalikumalt toimub see nelja üldprintsiipide klassi vahendusel, mis vastavad neljale kategooriate klassile. Nad eksplitseerivad kategooriatesse kätketud reegleid, mille järgi toimub kaemusmitmekesisuse subsumeerimine kategooriate alla ning selle kaudu mitmekesisusele ühtsuse andmine. Need on sünteetilised aprioorsed otsustused, mis kehtivad igasuguse kogemustunnetuse kohta. Kvantiteedi kategooriatele vastavad: 1. Kaemusaksioomid: “Kõik nähtumused on vastavalt nende kaemusele ekstensiivsed suurused” (A 162). Kui pöörata tähelepanu üksnes kaemusele ja abstraheeruda kõigest muust, siis omavad nähtumused alati ruumilist ja ajalist ulatust. Ettekujutust konkreetsest ruumist ja ajast saab aga alati iseloomustada ekstensiivse suurusega. Ekstensiivseks
Meil ees "teoreetilised prillid". Aeg ja ruum tunnetuse vormid maailm ei eksisteeri ajas ja ruumis. Pööre: enne kooskõlastati tunnetus objektiga, Kant arvas, et objekti kooskõlastatakse tunnetusega. 22. Kant tunnetuse astmetest ja vahenditest. Inimene peaks tunnetama maailma tema terviklikuses. Inimese tunnetuse astmed: MEELED ARU PUHAS MÕISTUS Tunnetus algab meelte tasandilt aru puhas mõistus. Jagab teadmised (tunnetused) 2 liiki: 1) aprioorsed tunnetus kogemusest sõltumatu, 2) empiiriline tunnetus pärit kogemusest. Tunnetuse astmete abivahendid: 1) MEELED tasand aeg, ruum (meelelise kaemuse vormid), ei eksisteeri reaalsuses - empiirilised 2) ARU tasand kategooriad (üldmõisted) - empiirilised 3) PUHAS MÕISTUS tasand filosoofiline valdkond, saab opereerida ideedega (psühholoogilised, kosmoloogilised, teoloogilised). - aprioorsed Newtoni mehaanika MEELED + ARU tasandil. 23
tunnetuse või sisemise subjektiivse vaatluse abil. Nii kujunevad kaks erinevat teadmiste liiki ja arvatavasti on piirkondi, kus need kattuvad (näiteks psüühiliste nähtuste väljad). transtsendentaalne (ld. k teisele poole minema, üle astuma). Immanuel Kant nimetas transtsendentaalseks kõike seda, mis on seotud kogemuse aprioorsete vormidega. Transtsendentaalsed on tema arvates näiteks aeg ja ruum kui meelelisuse aprioorsed vormid ning substantsi, põhjuslikkuse jt aru kategooriad. substants (ld. k. olemasolu, olemus). 1. asi 2. tähenduses, st miski, mida vastandatakse omadusele, suhtele ja sündmusele. Eeldades substantsi olemasolu, võib näiteks öelda, et konkreetne inimene muutub omadustelt, kuid substantsina jääb muutumatuks. Niimoodi käsitasid substantsi Aristoteles ja Locke. 2. See, mille olemasolu ei sõltu millestki muust. Taolises mõttes on substants vaid Jumal
on ikkagi. 7. Kant’i teoreetiline filosoofia: Asi iseeneses- Tunnetus hõlmab vaid kogetut. Tunnetus ei hõlma asju iseendas, vaid kogemust nendes. Tema vaatluse all on inimlikult arukas kogemus. Aru ja tunnetus hõlmab vaid ja ainult meelele ilmnevat fenomenaalset maailma ning ei saa isegi mitte põhimõtteliselt küündida asjadeni iseendas. Tema taustaks on ’’kahe maailma’’ õpetus. Tunnetuse võimalikkuse aprioorsed tingumused- Igasugune aistimistegevus eeldab ruumilisuse ja ajalisuse põhimõisteid. Liigendus sünnib aja ja ruumi kaudu. Taju ei ole olemas nendeta. Igasugune taju peab suhtestama inimteadvuse põhiliste toimimisviisidega. Taju eeldab ümberlükkamatuid üldmõisteid. Transtsendentaalne filo- (inimlik kogemus) Viitab analüüsile, mis puudutab inimliku kogemuse vältimatuid tingimusi. Pürgib paljastama üldkogemuse üldkehtivaid jooni, ilma milleta poleks ta võimalik
Nicht denken. Pluralität . Ei ole Satz der Identität (Võib olla ka C, D, E , F jne. ) Need on juhatatud kas Verstandi või Vernunfti poolt. Analüütilise puhul tuleb Vernunft Verstandi vahele ja ütleb, etkui sa oled A on A teinud, siis oled sa samaaegselt ka A on B teinud. Filosoofia ei tohi alata Grundsatziga. (Aga samas Hegel teeb seda ikkagi) Kantile on synteetilised Urteiled olulised. Vist mingid aprioorsed asjad . Bezogensein seotudolemine Need kaks mõtteviisi peaksid kuidagi üksteist implitseerima Ungleichheit Antinoomia - kahe loogiliselt tõestatava otsustuse vasturääkivus Kui ma ütlen A on B, siis mõtlen ma notwendigerweise A on mitte A Absoluut ei ole identne ainult mitte iseendaga, vaid ka veel millegagi (vist A on B-ga ) Absoluudile on vajalik enese olemasoluks objektide olemasolu Einheit von Entgegengestzte zu verstehen .
Need on alati kaasasündinud. Näiteid võimetest: üldistusvõime, aktiivsus, tähelepanu, sõprus, lugupidamine, tänulikkus, kuulmine, hindamine, mälu, moraal, nägemine, haistmine, janu, endassesüüvimine, muusikaline kuulmine jne. • Vaimsed jõud – nii kaasasündinud kui omandatud. Omandatud jõud on harjumused, mis võivad olla nii head kui halvad. Sisemised vaimsed jõud – instinktid. Immanuel Kant (1724-1804) • Aprioorsed mõtlemise kategooriad – Esinevad kaasasündinud, kogemusest sõltumatud. Modifitseeritakse see, mida me subjektiivselt tajume ning see muutub teadvuse mõistete abil sisukamaks kui see muidu oleks olnud. • Fenomenoloogiline kogemus - sensoorse info ja mõtlemiskategooriate vahelise interaktsiooni tulemus – Me ei saa kunagi ümbritsevat maailma vahetult tajuda ja seega pole meil selle kohta ka kindlaid teadmisi. Isegi loodusteadlased ja füüsikud ja
asjaks meie jaoks (Ding für uns). Tunnetada saab ainult nähtumusi, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Miks? Asi on selles, et tunnetuses eristab Kant kaht aspekti: 1. Tunnetuse mateeria aistingud (neid põhjustab asi iseeneses). 2. Tunnetuse aprioorne vorm inimese mõistus vormib (korrapärastab) tunnetuse mateeria. Tunnetuse mateeria ei sisalda endas mingit korrapärasust. Nähtustele annavad korrapära inimmõistuse aprioorsed vormid. Me tajume maailma ajas ja ruumis, avastame maailmas seaduspärasusi (põhjuslikke jm seoseid) ainult tänu sellele, et inimmõistus on just niisugune ja mitte teistsugune. Asi iseeneses ei eksisteeri ei ajas ega ruumis, teda ei iseloomusta ei põhjuslikud ega muud seosed ning üldse ei saa seda asja iseeneses iseloomustada nende mõistete abil, mida me kasutamemaju, puid, kive jne kirjeldades. Bertrand Russell selgitab
See asi iseeneses mõjutab meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi meie jaoks" (Ding für uns). Tunnetada saabki ainult nähtumusi nagu nad meile meie meeleorganite läbi on antud, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Näiteks me tajume maailma ajas ja ruumis, kuid tegelikult on see meie mõistuse iseärasus, et me maailma sellisena tajume. Aeg ja ruum on tunnetuse vormid maailm (asi iseeneses) ei eksisteeri ei ajas ega ruumis. aprioorsed tingimused peavad olema üldised. Kuidas on võimalik õigustada millegi subjektiivse pretensiooni üldisusele? Kanti järgi on sellel puhul otsustavaks asjaolu, et heameele põhjuseks poleks mingi privaatne tingimus ja et seetõttu võiks eeldada "igaühel sarnast heameelt". Otsustused meeldiva üle on privaatsed: mis ühele pakub meeldivaid aistinguid, ei pruugi seda teha teise puhul. Seda asjaolu ei saa ka argumentatsiooniga muuta, reeglina ei ole mingit otsustavat argumenti, mis
1. Matemaatika tõed on lihtsalt ilmselged mõistuse jaoks ning ei vaja mingeid kinnitusi faktide näol. Nii arvasid nt prantsuse filosoof René Descartes (1596-1650) ning saksa filosoof Immanuel Kant (1724-1804) . 2. Matemaatika tõed on üldistused kogemuse põhjal, mis erinevalt teiste teaduste väidetest on tunduvalt täpsemad ning usaldatavamad. Nii arvas nt inglise filosoof John Stuart Mill (1806-1873). 3. Matemaatika tõed on aprioorsed, st matemaatika väidete tõesus tehakse kindlaks mõistete analüüsi teel, ilma kogemuse poole pöördumata. 18 Matemaatilised tõed- erinevalt empiiriliste teaduste hüpoteesidest- ei vaja faktuaalset kinnitust ega mingeid muid põhjendusi, sest nad on ilmselged. Selline arusaam aga, mis viitab ilmselgustundele, satub silmitsi mitmete raskustega. Esiteks on mõned matemaatika teoreemid 15 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 62 16 Meos, I
on seetõttu ei ole ka “õppimine” midagi muud kui “anamnesis”. Kehtib see matemaatikas, siis peab see kehtima ka eetikas: siingi on voorused mingid kaasasündinud antused, milliseis on vaja vaid teadlikuks saada. Ütleksime seda täpsemalt, tänapäevase filosoofia keeles väljendatult: voorused on inimese kõlbelise teadvuse igikehtivad sisud – idee, mis teadvusse tõustes ning teadmiseks saades on teostatavad, seega “aprioorsed” antused. Just see on platonistliku eetika alussambaks – kuigi Platon ise vaevalt kõiki sellega seostuvaid probleeme nägi. Nii platonistlikus kui ka igas teises filosoofilises eetikas jääb lahendamatuks kurjuse küsimus - ja pealegi osutub inimene selles valguses oma põhiolemuselt ikkagi heaks. Kuri on ta vaid niivõrd, kui võrd ta pole veel teadlik oma headuses. Siin on iga idealistliku orientatsiooniga eetika piir, mida ta ei suuda ületada
Kas väite ja tegelikkuse vastavus on samasugune kui poldi ja mutri vastavus? Kui vastata, et siin polegi midagi seletada - me lihtsalt oskame seda vastavust kindlaks teha, siis tekiks omakorda näiteks küsimus: kuidas me teeme kindlaks mineviku kohta käiva väite tõesuse? 1)Moraalifaktid: on väidetud, et kuigi on olemas moraalsed tõed, ei ole olemas moraali- fakte (millega saaksid need vastavuses olla). Vastavusteooria ei suuda ära seletada moraalitõdede olemasolu). 2)Aprioorsed tõed: Aprioorsete (st kogemisest sõltumatute, kogemuste eelsete) tõdede probleem. nt 2+3=5 on tõene, ent milles seisneb siis vastavus tegelikkusega? Mis on maailmas, mis teeb tõeseks, et 2+3=5? 5. Milles seisneb tõe koherentsusteooria? Tõe kooskõlateooria ehk koherentsiteooria (ld cohaerentia 'sisemine seos') kohaselt on tõene väide, mis on kooskõlas teiste (tõesteks) tunnistatud väidetega. Teiste väidetega kooskõlas olemine tähendab vasturääkivuste puudumist
näiteks ta mentori ja eelkäija professor Alexander von Bulmerinqi uurimustes. Äärmine pedant ja perfektsionist, kes ei kannatanud lohakust ka teiste töödes. Maksimaalse põhjalikkusega pidi tema meelest kaasnema kaine kujutlusvõime. Vastupidi tavalisele oli tema arvamusel, et alati on olulised detailid, et üldised abstraktsioonid (olgu strukturalistlikus antropoloogias, kirjandusteaduses vm) on nii elutud ja aprioorsed, et neid ei saagi avastada, vaid neist tuleks rabelda end vabaks, et näha asju tõeliselt nende detailide välkvalguses. Uku Masing ei tahtnud olla ei Õpetaja ega guru. Minu meelest on tema enda kohta kehtiv see, mida ta ütles kord oma budismi loengutes upekkha saavutanu kohta: "Ta on nagu saar rabas. Ta ei võitle soo vastu ega püüa õngitseda laukaist uusi saari. Kuid ta olemasolu tagab, et kõikjal rabast võib kerkida uusi saari."
on see tõeline. Kui me kõrvaldame pehmuse, niiskuse, punase ja magushapu aistingud, kõrvaldame me ka kirsi enda. Sest see ei ole miski neist aistingutest eraldi seisev asi." Seega eitab Berkeley kogemusvälist maailma, olla tähendab olla tajutud. 11. Kanti lähtekoht tunnetusteoreetiline: enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab, et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid. Kanti panus: meie tunnetus ei ole passiivne, tunnetusvormid vormivad mateeriat (aistinguid). Sellised tunnetuse vormid näiteks aeg ja ruum. Tunnetus Kantil alati mõtlemise ja meelelisuse koostöö. 12. oluline pole mõtlemine, vaid materiaalsed suhted. Marx arvas, et filosoofia saab muuta konstruktiivseks metafüüsika materialistliku ümberpööramise läbi. Ajalugu, kuidas Jumala surm pärale jõuab, nimetas Nietzsche nihilismikS
jagu 2-ga B. Ei ole õige Tõeväärtust pole aprioorset teadmist väljendaval lausel, näiteks lausel Iga paarisarv jagub 2-ga C. ÕIGE Tõeväärtust pole mõtteta lausel, näiteks lausel Radiaatori hüpotenuus on suurem kaatetist Geomeetria aksioomid on Henri Poincare arvates ("Teadus ja hüpotees") A. ? mõistusest endast pärinevad sünteetilised aprioorsed väited B. Õige! konventsioonid, täpsemalt - varjatud definitsioonid C. ? kogemusele tuginevad üldistused (kogemusüldistused) Kui sirget tõlgendatakse valguskiirena homogeenses keskkonnas, siis on Carl Gustav Hempel'i arvates ("Geomeetria ja empiiriline teadus") tegemist A. ? geomeetria jaoks sobimatu tõlgendusega B. Ei ole õige puhta geomeetriaga C. Õige! füüsikalise geomeetriaga
1) on olemas palju nn üldteada moraalitõdesid, millel aga puudub ,,moraali-fakt". 2) võrrelda saab ainult asju ühes kategoorias - väited ja reaalsus seda ei ole. 5. Milles seisneb tõe koherentsusteooria ja mis kõneleb koherentsusteooria poolt? Midagi on tõene siis, kui ta on kooskõlas teiste tõeseks tunnistatud väidetega. Väiteid võrreldakse niisiis omaenda kategoorias, mitte reaalsusega, tõesuse kindlakstegemisel aitavad nii aprioorsed kui empiirilised väited. 6. Milles seisneb printsipiaalne erinevus vastavusteooria ja koherentsusteooria vahel? Vastavusteooria kõrvutab väidet reaalsusega, koherentsiteooria väidet teise väitega. 7. Iseloomustage vähemasti kahte koherentsusteooria nõrkust! Kui tõde samastada kooskõlaga, tuleks mõndagi muinasjuttu tõeseks pidada, kui kaks väidet sealt on juhuslikult tõesed. Ühtlasi tekib arutluses surnud ring - kaks väidet on tõesed siis ja ainult siis,
Vastasese kui läbi aru määratletud nähtumus on objekt Puhtad arumõisted on kategooriad KANTI teoreetiline filosoofia Asi iseeneses tunnetus hõlmab vaid kogetut, mitte asju iseendas vaid kogemust nendes. Vaatluse all inimlikult arukas kogemus. Aru ja tunnetus hõlmab vaid meelel ilmnevat fenomenaalset maailma ja is aa isegi põhimõtteliselt küündida asjadeni iseendas. Taustaks ,,Kahe maailma" õpetus Tunnetuse võimalikkuse aprioorsed tingimused Igasugune aistmistegevus eeldab ruumilisuse ja ajalisuse põhimõisteid. Liigendus sünnib aja ja ruumi kaudu, milleta taju ei ole olemas. Taju peab suhestuma inimeadvuse põhiliste toimimisviisidega ja eeldab ümberlükkamatuid üldmõisteid. Transtsendentaalne filo (inimlik kogemus) viitab analüüsile, mis puudutab inimliku kogemuse vältimatuid tingimusi. Pürgib paljastama üldkogemuse üldkehtivaid jooni, ilma milleta poleks ta võimalik
annaabi.ee 
