Filosoofia eksami konspekt 2011 (1)

PLATONI IDEEÕPETUS - ja vormist. Platoni ideeõpetus seisnes selles, et ideed on muutumatud ja tõelised, meeltega tajutavad asjad on vaid nende ebatäiuslikud koopiad. Inimindiviid koosnes kolmest vastandlikust elemendist: kirg, mõistus ja tahe. Mõistuse kohus on olukorda kontrollida, valitsedes tahte abil kirge. Platoni arvates oli ideaalilähedaseks riigiks Sparta. Kogu tema filosoofiast annab ülevaate tema põhiteos, dialoog „Riik“. Platoni mõju oli väga oluline kristluse kujunemisele, kuna filosoofi täiusliku ideede maailma õpetus sobis kristliku ainujumala ideega. Kuigi nähtavad maailmad on tekkimises ja hävimises, on see, mis neid asjadena vormib, olemus, Platoni uskumuse kohaselt püsiv ja hukkumatu. Platon jõuab olemuste eristamiseni, ideeõpetuseni sokraatilisest lähtest: huvist üldmõistete vastu. Kuna teadmine pidi Sokratesel olema midagi kindlamat arvamusest ja teadmine põhines üldmõistetel, siis võib siit järeldada, et üldmõistete sisu peab olema püsiv ja muutumatu. Üldine on ainult mõteldav, mitte kogetav. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee. Nähtuste maailma kuuluv asi on olemas üksnes seetõttu, et ta saab osa ideest . Nähtuste maailm on ideedemaailma kahvatu peegeldus . Ideedemaailma iseloomustus. Ideed on Platonil muutumatud, igavesed , ainulised, jagamatud jne. Liikumine, tekkimine-hävimine jne. Ei ole Platonil inimliku mõtlemise eksitus: olev ise jaguneb kaheks: ideed ja nähtumused. Need kaks valdkonda erinevad teineteisest oluliselt: Platoni kahe-maailma-õpetus Kuna ideede maailm on täiuslik, ei saa seal valitseda juhuslikkus ega korrapäratus. Ideed on omavahel kindlas hierarhilises suhtes. Kõrgemaid ideid nimetab Platon sooks: genos ja madalamaid liigiks : eidos. Ideedepüramiid tipneb ühe ideega, mis sisaldab kõiki teisi. Selleks on hüvesuse idee (agathon). See on omakorda transtsendentne teiste ideede suhtes. Siit tuleneb, et põhimõtteliselt on maailm hüveline. Maailm on agathonist teleoloogilises sõltuvuses. Kuigi see sõltuvus vahendatud. Platoni filosoofia tähtsaim osa oli ideeõpetus. Platoni järgi ei ole olemas reaalset mitte eset, vaid selle kehatu olemus ehk idee (eidos). Idee on nagu eesmärk mille poole kõik eksisteeriv püüdleb. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed. Erinevalt asjadest ei saa ideesid silmaga näha ega katsuda . Neid võib tabada üksnes mõistusega. Kõige tähtsam on Platoni meelest headuse idee. Kes seda suudab mõista, mõistab kõike. Tegelikkus e Platoni jaoks ideedemaailm on tabatav ainult mõtlemise abil. Meeltega on võimalik tajuda vaid näilikku, nagu koopasse suletud vangid näevad ainult varje. Et küündida tõsiolevani, peame püüdlema tegelikkuse selle taseme poole, mis on meie selja taga ja mille peegeldus on see meeltega tajutav näilisus, varjutegelikkus. Alles mõtlemise abil saavutatud muutumatud ideed teevad tegelikkuse mõistmise võimalikuks.
KEHA JA VAIM: Rene Descartes : Descartes ei eita materiaalsuse olemasolu, ta usub, et olemas on nii keha kui vaim, mis on omavahel tihedalt seotud. Ta leiab, et hingel pole loomupäraselt mingit seost ruumilise ulatuvuse, mõõtmete ega muude mateeria omadustega, mis iseloomustavad keha. Tema arvates on hing seotud vaid keha organite tervikuga, see tähendab, et kui eraldada mingi osa keha tervikust, lahkub hing kehast, kuna sel juhul on keha organite omavaheline seos hävitatud. Descartes'i väitel on vaim kehaga seotud põhjuslikult: vastasmõju toimub käbinäärme vahendusel. George Berkeley : Berkeley arvab , et on olemas vaid vaim ning sellist asja nagu mateeria üldse ei eksisteeri. Ta väidab, et kõik olemasolev on vaimne. Niinimetatud materiaalsed asjad on hinge poolt tajutavad ideede kogumid. Berkeley arvab, et reaalsed asjad on needsamad asjad, mida ta näeb ja tunneb ning oma aistingutes tajub.Tema arvates kogetakse mateeriat vaid meeletaju kaudu ning reaalsed on üksnes tajumused ise ja mingit reaalset objekti nende taga ei ole.Sarnasused: Rene Descartes’e ja George Berkeley põhiline sarnasus on see, et nad mõlemad usuvad hinge olemasollu ja ka välise jõu olemusse. Berkeley nõustub väitega, et eksisteerib subjektist sõltumatu välismaailm ning Descartes leiab, et hingel pole loomupäraselt mingit seost ruumilisusega.
METAFÜÜSIKA. Filosoofia haru, mis tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimisega. Metafüüsika on katse ületada füüsika piirid ning jõuda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspäradeni. Metafüüsika poolt käsitlevate probleemide hulka arvatakse tavaliselt Jumala olemasolu, hinge surematus, keha ja vaimu vaheline seos, vaba tahe jne. Metafüüsika tähendab seda, et sa räägid millestki , mida pole võimalik empiiriliselt tõestada. Metafüüsika on olemisõpetuse osa mis tegeleb olemisega enne ja pärast surma või enne maailma loomist. Metafüüsika (kr meta = üle) – see, mis jääb väljapoole füüsikat. Filosoofias reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimine. Metafüüsikaks nimetatakse ka teadusliku maailmapildi ja füüsikalise reaalsuse raamest väljapoole jäävate usu ja ilmutusega seonduvate üleloomulike nähtuste sfääri. On ka teaduse piiriala probleemide nimetus. Metafüüsika on ajatute, muutumatute ja kõikjalkehtivate seaduste loogiline tuletamine ilmselgetest asjadest, inimese katse jõuda loogiliselt või mõtiskluste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni. Metafüüsika meetod erineb füüsika meetodist selle poolest, et asju ei tuletata mitte katsetest, vaid loogilistest järeldustest ja oletustest. (enesestmõistetavatest asjadest), samuti, peale asjade, mida saab tänapäevaste vahenditega mõõta ja vaadelda, käsitletakse ka kõiki muid asju, mille olemasolu loogiliselt võiks eeldada. Metafüüsika ja füüsika "lõplik eesmärk" on samad -- jõuda tegelikkuse objektiivse kirjelduseni. Lähtudes sõna "meta" ühest tõlkest (millegi kõrgemalt või väljastpoolt vaatlemine ) võib metafüüsikat käsitleda ka reaalsuse vaatlemisena väljastpoolt ja kõrgemalt nii palju, kui inimese loogika seda võimaldab. Metafüüsika poolt käsitletavate probleemide hulka arvatkse tavaliselt Jumala olemasolu, hinge surematus, keha ja vaimu vaheline seos, vaba tahe.
Aristotelese "Metafüüsika". "Metafüüsikas" määratles Aristoteles muuhulgas esimese filosoofia: see uurib olevat kui olevat. Hiljem on "esimene filosoofia" ja "metafüüsika" olnud kasutusel ka sünonüümidena. Esimest filosoofiat on nimetatud ka ontoloogiaks. Sellesse valdkonda võib ehk arvata ka olemise põhiprintsiipide ja olemise viiside ning põhjuste ja substantside uurimise. Ent "Metafüüsikas" on juttu ka muust, sealhulgas Jumalast, kes jääb loodusest väljapoole. Sõna "metafüüsika" ongi hakatud tõlgendama ka kui looduse suhtes teispoolse uurimist.
Metafüüsika valdkonnad Hegeli järgi. Hegel , kes näeb senises metafüüsikas naiivset mõtteviisi, mis peab võimalikuks lõpmatute esemete (hing, maailm, loodus, vaim, Jumal) tunnetamist nendele predikaatide omistamise teel, loetleb metafüüsika valdkonnad ja küsimused järgmiselt. Ontoloogia oli õpetus olemuse abstraktsetest määratlustest. Neid loetleti empiirilisel ja juhuslikul moel ning nende sisu võeti kujutlusest (sõna tarvitusest või etümoloogiast). Ratsionaalne psühholoogia tegeles hinge metafüüsilise loomusega, nimelt vaimuga kui asjaga seoses aja, kvalitatiivse muutumise ning kvantitatiivse kasvamise ja kahanemisega. Püüti põhjendada hinge surematust. Sealjuures tugineti sageli hinge lihtsusele. Kosmoloogia uuris maailma, selle juhuslikkust, paratamatust, igavesust, ruumilist ja ajalist piiratust, maailmas aset leidvate muutuste formaalseid seadusi, inimese vabadust ja kurjuse päritolu.
EPISTEMOLOOGIA Filosoofia valdkond , mis tegelb teadmise ja selle episteemilise õigustuse loomusega. See hõlmab inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimist. Mis on teadmine? Mis on teadmise allikad? Millal on uskumus õigustatud? Filosoofiline ja mütoloogiline mõtlemine. Filosoofiline mõtlemine leiab aset mõistetes ning ühtaegu erineb inimest loomast erinevast mõtlemisest ja on sellega samane. Mütoloogiline mõtlemine otseselt seotud religiooniga, mütoloogiline eelnes filosoofilisele. Filosoofiline mõtlemine üles ehitatud loogikale. Mütoloogiline maailma seletav . Keskpunkt religioon . Religioon kasvas välja otseselt mütoloogilisest. Filosoofiline praktilisem.
SAAMISE FILOSOOFIA – kõik on pidevas muutumises. Herakleitose filosoofia kõige iseloomulikumaks jooneks on tema arusaam maailmast kui pidevast muutumisest. Herakleitos ise väljendab seda aforismidega:"Ühte ja samasse jõkke astume ja ei astu","Eksisteerime ja ei eksisteeri", "Ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda". Maailm on kui jõgi, milles voolavad järjest uued veed . Sellepärast võimegi teatud mõttes öelda, et ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Nimi ja asukoht jäävad samaks, kuid jões voolavad järjest uued veed. Ka inimene muutub pidevalt: vananemine, uued elamused jne. Igal järgneval hetkel me erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil . Tähendab, see "Mina", kes eksisteeris hetk tagasi, enam ei eksisteeri. Siit ka aforism : "Eksisteerime ja ei eksisteeri".Sageli väljendatakse Herakleitose filosoofia põhiseisukohta lausega:Kõik voolab. Sellist ütlust pole Herakleitos ise kirja pole pannud – see on talle lihtsalt omistatud.
OLEMISE FILOSOOFIA. Zenoni apooriad esitasid väljakutse antiikaja ajamõistele, mis eelda saja lõputut jagatavust ning viisid hiljem matemaatilise analüüsi väljakujunemisele. Olemine on filosoofia kategooria, mis hõlmab kõik olemasoleva, nii materiaalse kui ka ideaalse, seda täpsemalt määratlemata. Materialistlikku olemiskäsitlust arendas Parmenides , kes pidas ühtset, igavest, liikumatut, muutumatut ja jagamatut olemist maailma materiaalseks aluseks. Ta samastas olemise mõtlemisega, põhjendades seda väitega, et mõelda saab ainult olevast. Platon rajas olemise idealistliku käsitluse, mille järgi tõeliselt on olemas ainult ideed, materiaalne maailm on ideede "vari". Aristoteles kasutas terminit "olemine" mitmes tähenduses. "Ühelt poolt tähendab olemine asja olemust, midagi kindlat, teiselt poolt omadust, hulka või mõnd muud asja kohta öeldavat. Esmalt tähendab olemine asja seda külge, milles väljendub tema olemus (kui tahame öelda, milline on asi, siis ütleme, et ta on hea või halb, kuid mitte seda, et ta on 3 küünart pikk või et ta on inimene; aga kui tahame öelda et ta on olemas, siis me ei ütle, et ta on valge, soe või 3 küünart pikk, vaid et ta on inimene või jumal) ... Olemus on olemine algseimas tähenduses, sest ta pole olemas millegi suhtes, vaid ta "on" ilma eeltingimusteta." Filosoofia esmast ülesannet nägi ta olemasoleva uurimises. Stoikute ja skeptikute eetika . Stoikude eetika on saatusele allumise eetika -õnnelik saab olla vaid see, kes suudab kõigesse neutraalsesse ükskõikselt suhtuda. Siit tuleneb, et vabadus on tunnetatud paratamatus . Kuid vaid tark saab olla vaba, kuna vaid tema tahab seda, mis on mõistlik. Stoikud usuvad, et maailm on mõistuspärane. Skeptikute eetiline hoiak on hoidumine igasugustest dogmaatilistest väljendustest (nt mis on hüve, kuidas saavutada õnnelikkus
ANTIIKATOMISTIKA. Demokritos ja Epikuros .Peamine informatsioon atomistika kohta pärineb Aristotelese teostest, kes hoolimata teravast atomistide vastu suunatud kriitikast refereerib põhjalikult nende vaateid temale veel ilmselt kättesaadavate originaalide põhjal. Traditsiooniliselt peetakse antiikatomistika rajajaks Demokritost tema tööde kohta teatakse peamiselt teiste autorite vahendusel, säilinud on üksnes üksikud fragmendid . Üldiselt peetakse Demokritust Leukippose õpilaseks ning tema vaadete süstematiseerijaks.Atomistide suurim panus antiikfilosoofia mõttemaailma oli tühja ruumi olemasolu aktsepteerimine. Demokritos arvas samuti, et tühi ruum on liikumise hädavajalik eeltingimus. Ta oli seega veendunud, et kuna eksisteerb liikumine, peab olemas olema ka tühi ruum. Atomistid olid esimesed antiikfilosoofid , kes teadlikult rõhutasid tühjuse olemasolu. Atomistide nägemus tühjusest kui millestki, mis ei sisalda mitte midagi, on kuni tänapäevani olnud mitmete filosoofide ja teadlaste uurimisobjektiks; vahepeal on seda nimetatud näiteks ka eetriks ja vaakumiks. D on kindel, et aatomid on jagamatud alusosakesed ning et nad on igavesed ja muutumatud, sarnaselt tühja ruumiga on neid lõpmatult palju. Atomistide arvates koosneb universum kahest vastandlikust põhielemendist: aatomitest- inimese poolt meeltega tajutava maailma ehituskividest, ning lõputust tühjusest, kus aatomid liiguvad. Hellenismi perioodil tõi atomistikateooriasse mõned uued aspektid Epikuros, kelle õpetaja Nausiphanes oli omakorda olnud Demokritese õpilane.Epikuros asutas Ateenas atomistide kogukonna, mis tegutses kuni tema surmani. Arvatakse, et Epikurose poolt sisse toodud muudatused võisid olla põhjustatud Demokritese kritiseerimisest Aristotelese poolt. Erinevalt Demokritesest väidab Epikuros, et kuna kõik meie meeleaistingud on otseselt põhjustatud reaalselt eksisteerivate aatomite mõjudet meeleorganitele, on need ka tõesed. Võrreldes Demokritesega omistab Epikuros inimese poolt kogetavale maailmale palju suurema reaalsuse ning suhtub vähem skeptiliselt inimteadmiste väärtusesse. Alles Epikuros ütles selgelt välja, et ehkki aatomid on füüsiliselt jagamatud, on neid kontseptuaalselt siiski võimalik jagada- vastasel juhul ei saaks aatomitele omistada selliseid omadusi nagu näiteks kuju ja suurus.
ONTOLOOGILINE ARGUMENT JA SELLE KRIITIKA. Ontoloogiline jumalatõestus ehk ontoloogiline argument on jumalatõestus, mille esimesena esitas keskaegne teoloog Canterbury Anselm . Laiemas tähenduses on ontoloogilised jumalatõestused kõik jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele.Ontoloogia on filosoofia haru, mis tegeleb olemise olemusega. Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad – asjad, mis ei saa mitte olemas olla – ja kontingentselt olevad – asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb kõigis tõlgendustes ja vormides umbes sellise väitega, et Jumal on olemas ning on paratamatult olev. Seda võib sõnastada ka nii: Jumal ei saa mitte olemas olla. See seisukoht on ilmsesti vaieldav ning ontoloogilise jumalatõestuse üle ongi palju vaieldud. Anselmi jumalatõestuses mängivad tähtsat rolli perfektsioonid (täiused). Perfektsioone on mitmesuguseid: suurus, tarkus, jõud (vägi), headus jne. Perfektsioonidel on erinevad astmed . Targem on tarkuse poolest täiuslikum, kaunim on ilu poolest täiuslikum jne. Nagu paljud teisedki, defineerib Anselm Jumalat täiusliku olendina. See tähendab, et Jumalal on kõik perfektsioonid maksimaalsel mõeldaval määral. Kriitika: Üks varasemaid teadaolevaid vastuväiteid Canterbury Anselmi jumalatõestusele pärineb Anselmi kaasaegselt Gaunilolt. Gaunilo tegi ettepaneku mõelda suurimast ehk täiuslikemast mõeldavast saarest . Säärast saart ei pruugi tegelikult olemas olla. Sel juhul aga ei mõtle me suurimast mõeldavast saarest, sest suurim mõeldav saar oleks peale kõige muu ka olemas. Et meil on võimalik sellest suurimast ehk täiuslikumast mõeldavast saarest mõelda, siis ta peab olema olemas. Selline arutlus tundub küll absurdsena, ent Gaunilo väidab, et ta pole absurdsem kui Anselmi oma. Anselmi jumalatõestuse pooldajad vastasid, et saare mõiste ei sisalda täiuslikkuse mõistet, vaid see lihtsalt lisatakse saare mõistele, kuna aga Jumala mõiste on lahutamatu täiuslikkuse mõistest. Nad seletavad Gaunilo argumendi mittekehtivust sellega, et saare täiuslikkus on kontingentne (selline, mis võib olla ja võib mitte olla), kuna aga Jumala täiuslikkus on paratamatu.
RATSIONALISM JA EMPIRISM . PEAESINDAJAD. Ratsionalism: tunnetuse aluseks on mõtlemine (on olemas kaasasündinud ideed) Empirism: teadmised kujunevad maailmast saadud kogemusest (laps alustab “puhta lehena”) Empiirikud ainult koguvad fakte, oskamata nendega midagi peale hakata. Selles mõttes on nad Baconi arvates nagu sipelgad, kes ainult koguvad midagi. (Sipelgate suhtes on see tõenäoliselt ebaõiglane.) Ratsionalistid aga tuletavad teadmisi iseenese mõistusest, olles sarnased ämblikele, kes samuti võrku koovad iseendas peituvast materjalist. Õige tee on aga n-ö mesilase meetod: kogutud materjali – õietolmu – töötleb mesilane meeks. Nii peab toimima ka tõeline filosoof : ei tohi tugineda ainult mõistusele, kuid ei tohi ka piirduda ainuüksi faktide kogumisega – faktid tuleb ümber töödelda mõistuse abil, st tuleb luua “kogemuse ja mõtlemisvõime purunematu liit?. Teooriate kujunemine on seotud kahe suunaga teaduslikus tunnetuses . Nendeks suundadeks on ratsionalism ja empirism. Ratsionalistid lähtuvad sellest, et tunnetuse aluseks on vahetu ja selge asjade loomuse teadasaamine, mis põhineb mõistusel. Empiirikud ei omista mõistusele erilist kohta tunnetusprotsessis. Empiirikute lihtne tees on: seda, mida me teame, teame oma kogemuse põhjal. Tunnetus peab olema tagasisideme vormis tegelikkusega kontrollitav. Kui puudub võimalus viidata kogemuse faktilisusele, siis ei saa rääkida tõelisest tunnetusest. Empiirilise filosoofia esindajad (John Locke, George Berkeley jt.) väitsid, et kogu teadmine tuleneb stiimulitest, mis tekitavad meeleorganite ärrituse. Sündides on inimene “valge leht? (tabula rasa ) ja oma teadmised saadakse meelte kaudu (läbi kogemuste).
ANALÜÜTILINE MEETOD. GOTTLOB FREGGE. Analüütiline filosoofia on 20. sajandi alguses George Edward Moore'i ja Bertrand Russelli poolt Cambridge 'is vastukaaluks briti idealismile algatatud filosoofiasuund, mis on praegu domineeriv ingliskeelsetes maades ja Põhjamaades ning mida vastandatakse kontinentaalfilosoofiale, millest ta erineb selguse, ranguse ning osalt ka usutavuse taotluse poolest. Analüütilise filosoofia kujunemisel on olnud tähtis koht ka Gottlob Fregel ning Ludwig Wittgensteinil. Analüütilisele filosoofiale on algselt iseloomulik olnud suure tähelepanu pööramine keeletarvituse analüüsile ning sageli ka loomuliku keele ning täpsete ja rangete formaliseeritud keelte seose fikseerimine (mõlemat nimetatakse analüüsiks ehk keeleanalüüsiks). Nüüdseks ei ole keeleanalüüsil analüütilise filosoofia kõigis harudes enam keskne koht.
Analüütiline filosoofia kui õpetus Analüütiliseks filosoofiaks on nimetatud õpetustest kõige sagedamini loogilist positivismi ja loogilist atomismi. Samuti võidakse analüütilise filosoofia all mõista tavakeelefilosoofiat, terve mõistuse filosoofiat või mingit nende kahe sulamit. Analüütiline filosoofia kui meetod Analüütilise filosoofia meetod on teatav üldine lähenemine filosoofiale. Algaegadel tegelesid analüütilised filosoofid loogilise analüüsiga, praegu aga rõhutatakse selget ja täpset lähenemist ning pannakse rõhku argumentidele ja tõenditele, kahemõttelisuse vältimisele ning detailide arvessevõtmisele. Seetõttu on paljude filosoofia teemade puhul saanud võimalikuks spetsialiseerumine ja täppistöö. Filosoofilised kirjutised nõuavad lugejalt rohkem ettevalmistust kui varem. On ka leitud, et analüütilisel filosoofial on seetõttu vähe öelda lugejatele, kes otsivad vastust elu mõtte ja muudele taolistele probleemidele. Teisest küljest on analüütilises filosoofias saavutatud ranguse tõttu võimalik mõtestatum arutelu ja vähendatud möödarääkimise võimalust.
Analüütiline filosoofia kui traditsioon Analüütilise filosoofia traditsioonile panid alguse Gottlob Frege , Bertrand Russell , George Edward Moore ja Ludwig Wittgenstein . Selles traditsioonis töötavad filosoofid püüavad enamjaolt selgitada filosoofilisi probleeme analüüsi abil ja loogilise rangusega, kasutades analüütilist filosoofiat kui meetodit. Gottlob Frege oli saksa matemaatik , loogik ja filosoof , keda peetakse tänapäeva matemaatilise loogika ja analüütilise filosoofia rajajaks.
LUDWIG WITTGENSTEIN. Ludwig Wittgenstein filosoof, kes huvitus eriti tähendusest ja keele piiridest. Ta töötas peamiselt keelefilosoofia , loogika aluste, vaimufilosoofia ja matemaatikafilosoofia alal ning andis suure panuse loogika, keele ja vaimu filosoofilisse uurimisse. Wittgensteinil on olnud suur mõju loogilisele positivismile ning analüütilisele ja postanalüütilisele filosoofiale. Eluajal avaldas Wittgenstein ühe raamatu - Logisch-philosophische Abhandlung. Teda võib arvata nii loogilise positivismi kui ka analüütilise keelefilosoofia rajajate hulka. Maailm on kõik, millega on tegu. Tal õnnestus kõrvaldada filosoofilised probleemid. Pakkus välja korrektse keelekasutuse, 7 põhiteesi koos seletustega. Eetikaloeng – eetika on uurimus sellest, mis on hea. Mõiste hea erinevad tähendused. Tähendus on kasutus. Keelemänguteooria – keel kui tööristakast. Privaatkeele argument – suunatud cogito , ergo sum. Wittgenstein leiab, et Descartes oma II Meditatsioonis kasutab privaatkeelt, mida mõistab ainult ise. Privaatkeelt ei saa olla. Descartes kui ainus mõtleja maailmas ei saa hakata mõtlema, sest tal pole vastest, kellega argumenteerida. Üksikul lausel ei ole enam motet. Korrektse keelejasutuse puhul ei tohi keelemängu segada (religion ja kultuur). Ebakorrektne – kui väidame midagi, mille korrektsust ei suuda tõestada. Keelemängud osaliselt kattuvad. Perekondlike sarnasuste mõiste – läbiv sarnasus,, terve süsteemi või struktuuri sarnasus.
FENOMENOLOOGIA ALUSED – EDMUND HUSSERL . Fenoloogi suund ja anlüütiline meetod filosoofias. Analüütiliste filosoofide jaoks ei ole nende eelkäijate tööd vastuvõetavad. Astusid vastu Hegelile, keda huvitas kõik üldine, ei keskendunud millelegi konkreetsele. Fenomenoloogia saanud alguse Edmund Husserli fenomenoloogilisest teadvuse käsitlusest, mis vastandus toonastele psühhologistlikele arusaamadele ning püüdis kirjeldada teadvust intentsionaalsena. Lähtumine vaimuseisundite suunatusest. Ei saa lihtsalt mõelda, vaid peab mõtlema millelegi. Vaimuseisundid on alati millelegi suunatud, seotud üldise nähtusega. Ei tunnista Descartese lähtekohta cogito, ergo sum, sest seal ei ole mõtlemine millelegi suunatud ning järelikult ei saa kogu filosoofia toetada. Husserli filosoofias on tsentraalseks reduktsioonid:

• Eideetiline reduktsioon – loobume füüsilise objekti tajust. Eidos – kujund. Vaatleme maja, jätame eripärad kõrvale ja vaatleme maja kui objekti. Huvitab vaid see, et tegemist on majaga. Kontsentreerume metafüüsilisele olemisele.
  
• Transtsendentaalne reduktsioon – tunnetuse rõhuasetuse muutus objektile orienteerituselt tunnetusaktile. Tunnetusobjekti enese käsitamine mitte reaalse, empiirilise, sotsiaalse ja psühholoogilise olemusena, vaid "puhta" transtsendentaalse teadvusena. Filosoof tegeleb objekti olemusega.
  
• Fenomenoloogiline reduktsioon – eideetiline + transtsendentaalne st. hoidumine igasugustest otsustustest, mis käivad objektiivse reaalsuse kohta ning väljuvad "puhta" (subjektiivse) kogemuse piiridest.
  
• 
  

MARTIN HEIDEGGERI TEHNIKAKÄSITLUS. Martin Heidegger käsitles oma hilisemates teostes päris palju tehnoloogiaga seotut. Ta ei võtnud otsest seisukohta, kas tehnoloogia on hea või halb, ta oli selle hindamisel üsna ettevaatlik. Küll aga oli ta mures, et masinad hakkavad varjutama meie eksistentsi. Ühelt poolt tehnika on oma olemuse poolest ilmnemine. Teiselt poolt aga on ta ilmsikstoomine: “Mis on moodne tehnika? Ka tema on ilmsikstoomine. Alles kui me laseme pilgul puhata sellel põhijoonel, nähtub meile see moodsa tehnika uudsus . See moodsas tehnikas valitsev ilmsikstoomine on väljakutse, mis seab loodusele püünise hankimaks energiat, mida võib säärasena välja nõutada ja tagavaraks kuhjata. Tehnika kaks tähendust. Techne – esialgne tähendus – poeetilisus. Tehnika instrumentaalsus – eeldus kausaalsuse vältimiseks, seadmed tehnika kui seade-stu. Avaldub hermeneutiline lähenemine. Heidegger läheb tagasi antiiki ja otsib, mis see sõna tähendas. Kr. Keeles looming, ladina k. instrumentaalsus. Keskaegne puusepp on Heideggeri meelest tehnika alla kuuluv, aga hüdroelektrijaama projekteerimine ja ehitamine mitte. Heideggeril on alguses olemas seade, seejärel hakatakse see käima panema . Inimene mõtleb endale vajaliku seadme välja ja hakkab mõtlema, kuidas saaks looduse selle heaks tööle panna. Ta leidis, et aatompomm lõhkes Parmenidese teostes. Elea koolkonnast sai alguse ohtlik mõtteviis, mis on alates Uusaja algusest juba juurdunud. Inimene teeb seda, mis talle vaja on. Heidegger arvab, et tuleks toetuda Herakleitose saamise-filosoofiale.
JOHN SEARLI HIINA TOA ARGUMENT. John Searle koostas selle idee kritiseerimiseks Hiina toa argumendi. Ta kirjeldas järgmist olukorda Oletame, et olete suletud akendeta tuppa ja välismaailmast heliliselt isoleeritud. Teie jalge ees on suur korv plastmassist hiina tähtedega. Teil endal pole küll aimugi, et need on hiina tähed, kuna te ei oska põrmugi hiina keelt. Teie meelest võivad need plastmassasjakesed väga hästi olla lihtsalt abstraktset laadi kaunistused või laste mänguasjad. Iga natukese aja tagant ulatatakse teile läbi seinas oleva pilu rida järjestikuseid hiina tähti. Kuigi te ei mõista neist tähtedest midagi, on teil olemas käsiraamat, mis ütleb, et kui läbi pilu tuleb järjekordne rida plastmassasjakesi, tuleb teil vastu anda teatud kindel rida plastmassasjakesi oma korvist. See tähendab, et on olemas täiuslik sõnastik, mis iga võimaliku pilust tuleva sümbolite rea jaoks näeb ette sellele vastava omapoolse sümbolite rea. Ajapikku võite muutuda selles mängus väga osavaks, käsiraamat võib isegi pähe jääda, nii et iga kombinatsiooni peale ulatate pilusse silmapilkselt ettenähtud kombinatsiooni. Seina taga on rühm hiina teadlasi (seda te ei tea). Sümboliteread, mida teadlased pilust sisse pistavad, on tegelikult küsimused hiina keeles; ja käsiraamatu põhjal vastu antavad sümbolid on vastused neile küsimustele. Hiina teadlastel võib niisiis kergesti tekkida mulje, et toas olija oskab hiina keelt. Kuid kahtlemata see ei vasta tõele. Tegemist on lihtsalt väga eduka hiina keele oskaja simuleerijaga. Seda situatsioonikirjeldust võib veidi modifitseerida. Olgu toas 2 vastajat: üks kirjeldatud ignorant, teine tavaline hiina keele oskaja. Väljaspool tuba oleva hiina teadlase kohta võib siis öelda, et ta ei suuda pilust tulevate vastuste põhjal kindlaks teha, kumb on tõeline hiina keele oskaja, kumb ebaehtne. Turingi testi loogika kohaselt peaks nüüd väitma, et nad mõlemad oskavad hiina keelt. Nad on suutlikkuselt samaväärsed. Kusjuures imiteerija on sellises olukorras sarnane arvutiga. Tal on suur sõnastik (programm), mille abiga ta leiab igale hinnakeelsele sisendil sobiva hiinakeelse väljundi. See tähendab, et ta on võimeline opereerima sümbolitega, mille tähendust (semantikat) ta ei mõista, samamoodi nagu arvuti. Arvuti on võimeline kokku liitma kaks arvu kui talle need koos plussmärgiga esitatakse (2 + 2), kuid ta mõistab ainult selle süntaksit, mitte semantikat. Seega väidab Searle kindlalt, et inimvaim pole arvutiprogramm. Siiski ei välista ta vaimu esinemist masinatel täielikult. Lihtsalt praegused arvutid pole selleks võimelised, ei sa välistada, et kunagi ka tähendust mõistvad arvutid luuakse . Ning sellisel juhul muutuks piir inimese ja masina vahel juba üsna häguseks.
NICK BOSTROMI SIMULATSIOONIARGUMENT. The argument shows that at least one of the following propositions is true: (1) the human species is very likely to go extinct before reaching a “posthuman” stage; (2) any posthuman civilization is extremely unlikely to run a significant number of simulations of their evolutionary history (or variations thereof); (3) we are almost certainly living in a computer simulation. It follows that the belief that there is a significant chance that we will one day become posthumans who run ancestor-simulations is false , unless we are currently living in a simulation. A number of other consequences of this result are also discussed.The argument has attracted a considerable amount of attention, among scientists and philosophers as well as in the media.
KARL MARX . Materialism . Marx annab materialismile uue sisu. Tema tõlgenduse kuulsaim osa on tema materialistlik ajalookäsitlus. Marx kasutab materialismi nagu Thomas Aristotelest- kummalgi juhul i ole filosoofia omaette eesmärk, vaid tee kuhugi edasi. Mõlemad omandavad mingi filosoofilise positsiooni ja mõistelise sõnavara. Marx on omapärane materialist ja kuigi ta annab materialismile uue ühiskondlikmajanduslikult põhjendatud sisu, ei saavuta ta siiski mitte kunagi tõelist filosoofilist sisuliselt selget materialismi käsitlust. Marxi materialism ei kristalliseeru filosoofiliseks tervikuks. Karl Marxi materialistlik ajalookäsitlus. Ta ei arenda materialistlikku ajalookäsitlust süstemaatiliselt. Selle tuum on ühiskondliku evolutsiooni idee. Ta tahab individualiseerida seaduspärasused, mis määravad inimühiskonna arengut. Seletus peab olema naturaalne ja realiteetidele tuginev, peab käsitlema inimest looduliku olendina. Seletus peab olema materialistlik. Ajaloo ülim määrav jõud on majanduslikud tegurid. Karl Marxi teooria ühiskondlik-majanduslikest formatsioonidest. Ühiskonna valitsev tootmisviis määrab ära kogu ühiskonna näo. Vastuolu, mis valitseb tootlike jõudude ja tootmissuhete vahel, viibki muutustele ühiskonnas ja formatsioonide vaheldumisele. Ühiskonna arengus eristatakse viis formatsiooni: 1.ürgkogukondlik – eraomandit pole 2.orjanduslik – Vana-Kreeka, Vana– Rooma 3. feodaalne – keskaegne Lääne Euroopa kuni 19. sajandini 4.kapitalistlik – industriaalrevolutsiooni produkt 5.kommunistlik – selle esimene aste on sotsialism .
ARISTOTELES – ideeõpetuse kriitika. Platoni ideed andsid teadmisele igavesed ja muutumatud objektid: teadmine hõlmas üldist ja abstraktset, mitte meelelise maailma üksikjuhtumeid. Ta mõistis ideid ka standarditena, ideaalmudelitena, millele toetudes hinnatakse meelelist maailma. Ideaalmudelitena on Platoni ülemeelelised ideed iseseisvad, teatavad superobjektid. Aristoteles oli veendunud, et ideede teooria raskused on ületamatud. Ta kritiseeris Platoni õpetusi halastamatult ja lõi ideeõpetusele vastukaaluks oma tervikfilosoofia. Aristoteles tõdeb, et ideede teooria kahekordistab tarbetult oleva. Kuna meeleline maailm peegeldab igavest ja täiuslikku ideede maailma, nõuab ida peegeldus ka selle allikat. Sellepärast, et ideed on olemas eraldi ei saa nad isegi seletada meelelise maailma objektide olemasolu, muutumisest ja liikumisest rääkimata. Aristoteles arvab, et Platoni enda lähtekohad, kui neid võtta sõna-sõnalt paisutavad ideede maailma meeletuseni. Kui ideid üldse on, on neid liialt palju. Ideede seos meelelise maailmaga katkeb. Eristades tajutavat meelelist maailma ja ülemeelelist ideede maailma eraldab Platon need kaks teineteisest. Aristoteles – põhjuste analüüs. Teaduslik teadmine puudutab põhjuseid. Aga mis on PÕHJUS? Põhjus on vastus küsimusele miks. Sellise vastuse võib anda mitmel erineval viisil. Aineline põhjus sletab, mis vesi toidab inimest, miks pronksikamakas on raske ja kõva. See piiritleb võimaluste välja, kus muutus saab toimuda. Võimalikkusel on Aristotelese maailmaseletuses keskne koht. Toimiv põhjus- väline tegur, mis käivitab muutuse. Vihm on toimiv põhjus. Toimiva põhjuse mõiste läheneb Aristotelese kausaalsele põhjusele kaasaegses mõtlemises. Lõpp-põhjus- eesmärk, millele muutus on suunatud. Miks Sokrates ei põhene vanglast, vaid jääb ootama mürgikarikat? Kuna nii on vooruslik ja Sokrates tahab elada vooruslikult. Lõpp-põhjus viitab sellele, mille pärast midagi tehakse või millise eesmärgi jaoks miski on see, mis ta on. Igasugune muutus eeldab asja, mis muutub. Sellel asjal on oma aineline koostis ja oma sisemine olemus. Miski käivitab muutuse;miski määrab tulemuse, mis muutuse käigus tekib. Aristoteles – kategooriad. Kui me millestki mõtleme, kas me mitte kõigepealt ei erista mingit asja või objekti- seda, mida meie mõte puudutab, millest on jutt. Kõigepealt mõtte objekt, seejärel omadused. Aristoteles arvab, et iga eeskujulik väide koosneb subjektist ja predikaadist. Subjekt on väljend, mis nimetab seda, millest on jutt. Predikaat omakorda väljendab seda , mida subjektis räägitakse. Asjadest mõeldakse subjekti ja predikaadi kaudu. Olemise tasandil vastab subjekti mõistele substants, mis on Aristotelese esimene kategooria, mis oma positsiooni tõttu erineb kõigist teistest. Substants on see, millest ei räägita mitte üheski aluses ja seda ka ei ole üheski aluses nagu nt eriline inimene või eriline hobune. Ta tunnistab substantsiks ka liike. Inimene ja taevakeha on mõlemad substantsid sekundaarses mõttes. Substantsid on individualiseeritavad. Substantsi olemus põhjustab teatud omadusi, kuid sellest lähtekohast veel ei piisa. Kvantiteet on predikaadikategooria. Relatiivid on määratlused, mis sisaldavad suhet. Aristoteles – õpetus keskteest. Aristoteles ei arva , et keskpaiga peab leidam äärmuste mingi aritmeetilise keskmisena. Ta ei arva, et äärmuslikke lahendusi peab alati välrima. Tähtis on üldine tasakaal, mitte üksikud teod. Mõnikord sobib jõuline emotsionaalne käitumine, teinekord jälle rõhutatud vaoshoitus. Kesktee on elu üldmääratlus, mis ei puuduta üksikuid tegusid .
RENE DESCARTES. – cogito ergo sum. Descartes on küps sõnastama läänemaise filosoofia kuulsaimat üksikut ideed. Ükskõik kui kaval jumalike võimetega varustatud paha vaim ka poleks, ta saab mind eksitada vaid siis, kui mina olen olemas. Ekslikud kujutlused saab sünnitada ainult siis, kui ma olen olemas mõtleva olendina. Cogito ergo sum- mõtlen, järelikult olen olemas. René Descartes oli prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane.Ta oli 17. sajandi ratsionalismi isa. Descartesilt pärineb kuulus ütlus "Mõtlen, järelikult olen (olemas)". Ladinakeelne originaal kõlab "Cogito ergo sum", sellega püüdis Descartes väita, et kui inimene mõtleb, kas ta olemas on, siis ainuüksi mõtlemine tõendab seda. See on kõige ilmselgem ja kõigele alustpanev tõde. Teine ilmselge tõde seostub ülimalt targa, võimsa ja täiusliku Jumala ideega, mille inimene oma mõistuses avastab. Jumala idee allikaks saab olla ainult Jumal ise, sest inimene, olles ebatäiuslik, ei suudaks luua ideed nii täiuslikust olevusest. Nii et teine ilmselge tõde kõlab: on olemas Jumal. Kolmas ilmselge tõde käib materiaalse maailma kohta. Aistingute põhjuseks on miski, mis erineb meie mõtlemisest, sest me ei saa omal soovil aistinguid tekitada. Miski mõjutab meie meeli. Kuid võib-olla on see Jumal, kes kutsub meie mõistuses esile ettekujutusi ruumilist ulatust omavatest kehadest, st võib-olla Jumal petab meid? Kuid see oleks vastuolus Jumala tegeliku loomusega. Seetõttu on kindel, et peale mõtleva hinge ja Jumala on olemas ka materiaalne maailm - puud, majad, inimese keha jms.
IMMANUEL KANTI FILOSOOFIA. Kanti arutluskäik ei erine laadilt kuigi palju tekstidest, mida ta metafüüsikat reformima asudes kirus. Ta toob sisse universaalse seaduse - moraaliseaduse - ning deklareerib nagu müstik, et kuigi moraaliseaduse (müstikutel „üks” vms) objektiivset reaalsust ei saa tõestada ei deduktsiooniga, ei teoreetilise , spekulatiivse ega empiirilise mõistuse pingutusega, on see seadus ometi kindel fakt, millest subjekt on a priori teadlik. Seda isegi siis, kui ei õnnestu leida ühtki seaduse täpse järgimise näidet. Kant leiab, et inimese eesmärk maailmas on kõrgeima hea saavutamine. Kõrgeima hea komponentideks on aga moraalsus ja õnnetunne. Piiritu moraalne progress madalamatelt astmetelt kõrgematele on võimalik vaid siis, kui postuleerida mõistusliku olendi piiritult kestvat eksistentsi - ehk hinge surematust. Omakorda õnnetunne on võimalik siis, kui loomuse ülima põhjusena postuleerida Jumala eksistentsi. Moraaliseadus viivat Kanti järgi kõrgeima hea mõiste kaudu religioonini ja toimub kõigi kohustuste tunnistamine jumalikeks käskudeks. Kanti peateoseks on “Puhta mõistuse kriitika. “Puhas” mõistus tähendab antud juhul enam vähem sedasama , mis teoreetiline mõistus, mis avaldus ratsionalistlikes filosoofiasüsteemides ja reaalteadustes Kanti kriitilist filosoofiat, nagu ta enda filosoofiat tihti ka nimetab, võib käsitleda ettevõtmisena, kus mõistus on seadnud iseennast mõistuse kohtulaua ette, et eristavalt piiritleda mõistuse õiguspärase rakenduse ala mõistuse õigustamatust rakendusest. Kriitika on ühtlasi ka transtsendentaalne analüüs: teadusliku teadmise võimalikkuse tingimuseks on inimlike tunnetusvõimete rakendamine nende õigustatud rakenduspiirides. Immanuel Kanti eetika – kategooriline imperatiiv . Tuntuim deontoloogilise eetika esindaja on Immanuel Kant. Kant uskus, et moraalil pole mingit seost sellega, kas ja kuidas me maailma kogeme. Moraal on kogemustevaba. Üksnes puhtale mõistusele toetudes oleme me võimelised teadma, mis on õige ja mis väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama a priori. Kanti jaoks olid emotsioonid ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest (sageli nimetatakse Kanti eetikat kohuse-eetikaks). Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne vms, on need pigem head kõrvalproduktid, aga mitte moraalse teo põhjustajad.Moraali imperatiivid -Kant sõnastas üldised moraaliprintsiibid, ta nimetas need hüpoteetiliseks ning kategooriliseks imperatiiviks. Hüpoteetiline imperatiiv on pigem soovituslik käitumisjuhis ning see ei kehti moraaliotsustustele. Hüpoteetiline imperatiiv on: kui tahad A, tee X. Näiteks: „Kui tahad olla terve, toitu tervislikult ning tee sporti“. Kategooriline imperatiiv on absoluutne moraaliseadus, selle põhivorm on: toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus. Selleks, et teada,milline otsus on moraalselt õige, peab see läbima kategoorilise imperatiivi testi. Oletame, et mul on vaja laenata raha ning selleks tuleb mul anda lubadus raha hiljem tagasi maksta, samas ei plaani ma oma lubadusest kinni pidada. Testime seda näidet kategoorilise imperatiiviga: alati, kui keegi vajab raha, peab ta andma võltslubaduse see tagasi maksta. Näeme, et väide ei läbi kategoorilise imperatiivi testi, sest väide kummutab iseennast – lubadus pole lubadus, kui poleks mingit ootust, et see lubadus ka täidetakse. Immanuel Kanti transtsendentaalne filosoofia. Sellega viidatakse analüüsile, mis puudutab inimliku kogemuse vältimatuid tingimusi. See põrgib paljastama kogemuse kehtivaid jooni, ilma milleta poleks ta võimalik. Kuidas kogemus on võimalik?Kant tahab olemasolevat teadusest aru saada, mitte selle üle kohut mõista. Teadmine põhineb koostööl, teadva subjekti ja maailma vahelisel vastasmõjul.
HEGELI DIALEKTIKA . Hegeli dialektikat iseloomustatakse sageli järgmise skeemi abil (Hegel ise seda ei kasutanud): teesi eitab sellele vasturääkiv antitees ning süntees haarab endasse olulise nii teesist kui ka antiteesist. Näiteks esitab Hegel "Loogikateaduses" olemasolu dialektikat nõnda: esiteks, olemasolu tuleb postuleerida puhta olemisena (tees); teiseks, puhas olemine osutub lähemal uurimisel eristamatuks eimiskist (antitees); ometi ühinevad olemine ja eimiski saamiseks (süntees), kui taibatakse, et see, mis hakkab olema, samal ajal naaseb eimiskiks. Nagu Platoni dialektikagi, toob Hegeli dialektika välja varjatud vastuolud: dialektilise protsessi iga staadium on eelmise staadiumi varjatud vastuolude tulemus. Kogu läänemaailma ajalugu on Hegeli meelest dialektika, milles jõutakse võõrandumiselt orjuse näol enesega ühinemiseni vabade ja võrdsete kodanike mõistuspärase, konstitutsioonilise riigi näol.
SOKRATESE MEETOD. KRITON - Sokratese meetod on kahekõne, sofistlik dialoog, milles Sokrates miks küsimustega kontrollib keskustelupartnerit. Tõde leitakse kahekõnelistes otsingutes, kahtluses ja vaidluses, küsivas lähenemises tundmatule: ämmaemandakunst + irooniline refleksioon enesetunnetuse meetodina. (subjektiivne dialektika, kunst küsitleda iseennast iseenese kohta) maieutika ja iroonia kui teadmite kontrollimise vahendid. Dialektiline meetod. Antud juhul märgib see väljend Sokratese kõnelemisviisi, mida võiks tinglikult nimetada ka Sokratese meetodiks. Hiljem omab too termin olulist kohta Platoni õpetuses ja on sealtpeale käibel – kuigi üsna erinevates tähendustes – läbi kogu filosoofia ajaloo. Sokratese kõnelemine seisnes iseenda ja kaasvestleja teadmiste kriitilises kontrollimises, algas tavaliselt küsimusega tüübist “Mis on X? Sokrates ootab oma “Mis on X?-küsimusele vastuseks olemusdefinitsiooni. Kui mõni kaasvestlejaist suudab küsitava olemusdefinitsiooni leida, ei jää Sokrates sellega rahule, vaid hakkab väljapakutud definitsiooni kriitiliselt kontrollima. Edaspidine dialegesthai kujutas endast vestluskaaslase küsitlemist, mis oli suunatud väljapakutud olemusdefinitsiooni kummutamisele. Sellise elenktika käigus ilmnevadki peagi kontrollitava definitsiooni nõrgad kohad, mistõttu vestluskaaslane peab leidma taas uue definitsiooni. Sellega toimitakse samamoodi – järgneb kontroll, uus definitsioon jne. Selle asemel, et näidata kuidas asjad on, üritas Sokrates enamasti näidata, kuidas nad vähemalt ei ole. Viimse piirini pingutatud kriitilisus, oma piiride teadmine ja tajumine - see on Sokratese põhiline omadus. Sokrates on kõige targem inimene- nii ütleb tema kohta meile Platoni loodud müüt- sest ta ei arva teadvat seda, mida ta ei tea. Olulisem on esitada värske ja uut teed rajav küsimus kui otsida vastust mõnele vanale. Küsitavaks tegemine ja probleemide avamine sokraatilise mõistmise kese . Sokraatiline meetod- õpetusviis, kus õpetaja-Sokrates- kaevab küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Õpetaja ei paljasta enda seisukohti-ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted. Filosoofi ülesanne on analüüsida probleemseid mõisteid, otsida loogilist ja süsteemset sirgust tavajuhtudel probleemituks peetavaile mõistetele. Platoni varasemates, n.n. sokraatilistes dialoogides vestlus positiivse olemusdefinitsioonini ei jõuagi. Kõik väljapakutud definitsioonid osutuvad kritiseeritavaiks ja jääb vaid nentida – nüüd ma tean, et ma tegelekult ei tea seda, mida eelnevalt arvasin teadvat. Hilisemates Platoni dialoogides jõutakse ka positiivsetele definitsioonidele, kusjuures Sokrates suunab oma küsimustega vestluskaaslast positiivse definitsiooni poole. Seda dialektika aspekti nimetab ta maieutikaks, otseses tõlkes – ämmaemandakunstiks. Sokrates oma suunavate küsimustega on siin justkui tõese teadmise sünnitusabi andja.
UNIVERSAALIDETÜLI. NOMINALISM JA REALISM . Universaalide probleem seisneb küsimuses, kas universaalid on olemas ja kui on, siis mis mõttes nad on olemas. Universaalide probleem: Universaalideks nimetatakse abstraktseid objekte – omadusi, suhteid, arve. Neile vastandatakse konkreetseid objekte ehk partikulaare. Universaalidest saame mõelda, konkreetseid objekte aga meeltega tajuda. Nt inimene, keda näeme, on konkreetne objekt, kuid võib rääkida ka inimesest üleüldse. Probleem ongi selles, kas universaalid on olemas ja kui on, siis mis mõttes nad olemas on. Realism – universaalid on olemas reaalselt kas konkreetsetest asjadest eraldi - Platonist lähtuv arusaam või neis asjades endis - Aristoteles. Pooldasid nt Anselm Canterbury’st ja Thomas Aquinost. Nominalism – reaalselt on olemas vaid konkreetsed asjad, universaalid on ainult sõnad. Nt ei eksisteeri värvusi eraldi värvilistest asjadest. Nii arvasid nt William Ockham, hiljem George Berkley.
8