Semiootika konspekt ja küsimused (4)

1 Loeng Märgi ja märgisüsteemi mõiste, erinevad määratlused ja kontseptsioonid .
2 Loeng Märk ja keel. Informatsioon.
3 Loeng Semioosi mõiste ja selle dimensioonid.
4 Loeng Semiootika kui teadus. Kujunemislugu.
5 Loeng Semiootika ja strukturalism .
6 Loeng Semantika , signifikaat ja referaat.
7 Loeng Referentsi teooria.
8 Loeng Pragmaatika alused.
9 Loeng Kooperatiivsuse ja kommete printsiibid .
10 Loeng Kommunikatsioon, selle vormid ja skeemid .
11 Loeng Keel kui tegevus: lokutiivsed, illokutiivsed ja perlokutiivsed kõneaktid.
12 Loeng Otsesed ja kaudsed kõneaktid.
13 Loeng Tekstiteooria , diskursuse mõiste.
14 Loeng Semiootika ja hermeneutika .
15 Loeng Semiootika kui uus humanitaarteaduste organon.
Gilles Deleuze /Felix Guattari Mis on filosoofia?

• Väidavad, et inimteadvus esitleb end /mõtlemine eksisteerib/ 3 eri viisil:
  
• KUNST , milles toimib kompositsiooni plaan ning siin mõeldakse aistingu jõuga. Aistingud ja esteetilised figuurid
  
• TEADUS. Domineerib referentsi (osutus) ja koordinatsiooni plaan. Tunnetusfunktsioon.
  
• FILOSOOFIA. Prevaleerib sisemine (immanentne) plaan. Kontseptid ja kontseptuaalsed persoonid ( viimased ei seostu vastupidiselt teadusele konkreetsete isikutega). Teaduse ja filosoofia suurim erinevus ongi just referentsiaalsuses.
  

MIS ON SEMIOOTIKA?
Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist — st viisist, kuidas mistahes märk kannab tõlgendaja jaoks antud olukorras mingit tähendust. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Ka saame ise pidevalt loendamatu hulga sõnumeid.

• Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida vahendavad ja hoiavad püsti märgid. Seega ei ole üllatav, et palju algsest semiootika arengust meie ajal on leidnud aset tänapäeva mõistes klassikalise idealismi jälgedes, keskkonnas ja mõttekliimas, mille raames tekstide ja narratiivide strukturaalanalüüs osutub eriti mugavaks.
  

Narratiivi tähtsus inimsemioosis

• Inimesed on erinevalt loomadest olemuselt narratiivsed. Narratiivi universaalne roll kultuuri edastamise alusena on aluseks spetsiifilisele inimsemioosile, kus bioloogiline pärilikkus ületatakse õppimise kumuleeriva edasiandmise kaudu, mis saab võimalikuks ainult narratiivi läbi.
  

Myrdene Anderson jt
Semiootika kui vihmavarjuteadus

• semiootika, mis looks inimteadustele raamistiku taasmõtestamaks nende põhialuseid ja liikumaks edasi mööda rada, mis — nagu on võimalik tõestada — hoidub pea ees tormamast filosoofilisse teetupikusse, mille on püstitanud sunnitud valikud realismi ja idealismi vahel
  

Thomas Sebeok Globaalsemiootika

• inimevolutsioon on
  

jätkuvalt duaalne semiootiline järgnevus, mida praktikas on peaaegu võimatu lahutada:
*üks rida on keelevaba (ehk zoosemiootiline)
*teine keeletundlik (ehk inimsemiootiline).

• Semioosi tuleb mõista kui nii loodust kui kultuuri läbivat asjaolu.
  

Semiootika kui lähenemine

• Semiootika ei anna mitte meetodit kõigepealt, vaid lähenemise. Semiootika e semiootiline lähenemine põhineb seega arusaamisel , et looduses esineb eriline aktiivsuse vorm, semioos / Peirce ’i termin) Semioos kui aktiivsuse liik on eriline selle poolest, et ta hõlmab alati kolme elementi, kuid on veelgi erilisem selle poolest, et üks neist kolmest elemendist ei tarvitse olla tegelikult eksisteeriv asi.
  

Inimeste ja teiste loomade vaheliste semiootiliste mooduste arengu, inimliigi keele ja siit ka ajalooliste traditsioonide ning kultuuri kaudu üldse: INIMSEMIOOS
Orgaanilises vallas kui sellises (sh endosemiootilised protsessid): BIOSEMIOOS
Märgitoime ehk SEMIOOS
Taimede ja loomade vaheliste, loomade seas esinevate ning loomade ja ümbritseva füüsilise keskkonna vaheliste semiootiliste mooduste arengu kaudu: ZOOSEMIOOTIKA
Taimeriigi siseste ning taimede ja ümbritseva füüsilise keskkonna vaheliste semiootiliste mooduste arengu kaudu: FÜTOSEMIOOTIKA
 
Algsete tähesüsteemide tihenemise kaudu
Planetaarsete ja all-planetaarsete süsteemide hilisema arengu kaudu
Füüsilises keskkonnas kui sellises: FÜSIOSEMIOOS
UMBERTO ECO

• Semiootika puutub kõigesse, mida võib vaadelda kui märki. Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi asemel olevat. See miski ei pea tingimata olemas olema või kusagil olema, hetkel, mil märk teda asendab. Seega on semiootika põhimõtteliselt teadus, mis uurib kõike seda, mida annab kasutada valetamise otstarbel. Kui midagi ei saa kasutada selleks, et väljendada valet, siis ei saa seda kasutada ka selleks, et väljendada tõtt, ja siis ei saa seda ülepea millegi väljendamiseks kasutada. Ma arvan, et määratlemist “valetamise teooriana” tuleks võtta ammendava programmina üldsemiootika jaoks.
  

Mis on semiootiline uurimine ja milles on tema mõte?
Eco

• Selline uurimine, kus kõiki kultuurifenomene vaadeldakse kui kommunikatsioonifakte ja üksikud teated organiseeritakse ja saavad mõistetavateks suhtes koodi.
  
• Semiootiline uurimus püüab näidata, et igasugune kommunikatiivne akt on küllastatud sotsiaalselt ja ajalooliselt tingitud koodidega ja sõltub neist.
  

Algirdas Greimas

• Loomulikkude S all mõistetakse kahte laialdast tähendustavat hulka: ühelt poolt, loomulikud keeled, teisalt — „ ekstralingvistilised kontekstid“, mida me vaatleme kui loomuliku maailma (looduse) S. Nad on loomulikud, sest eksisteerivad enne inimest ja temast sõltumatult. Inimene on sukeldunud oma emakeelde, ta on sündimisest saadik visatud tervemõistuslikkuse (common sense ) maailma, kus võtab need S omaks, aga ei konstrueeri neid.
  

Greimas

• Kuid piir selle vahel, mis on „loomulikult“ antud, ja selle, mis „kunstlikult“ loodud, on laialivalguv: kirjanduslik diskursus kasutab ühte või teist loomulikku keelt, loogikasüsteemid saavad alguse loomulikust keelest, kuid on vaieldamatult inimese looming.
  
• Loomulikud keeled ja loomulik maailm on meie jaoks tohutu märkide reservuaar , paljude semiootikate manifestatsiooni koht.
  

Greimas Semiootiline teooria

• eelkõige signifikatsiooni/tähenduse teooria. Eksplitseerida teoreetiliste konstruktide vormis tähenduse mõistmise ja tootmise tingimused. See mõisteline eksplitseering viib/juhib seejärel teooria kasutatavate mõistete formaalse väljenduse juurde: tuleb formuleerida teatud semiootiline aksiomaatika.
  
• Järgmine etapp seisneb minimaalse formaalse keele koha määratlemises.
  
• Ja alles seejärel peaks teooria hakkama tegema valikut representatsiooni süsteemidest, milles ta hakkab formuleerima oma protseduure ja mudeleid (näiteks, semiootiline ruut või elementaarne väljend).
  

Semiootika liigitus objektist lähtuv

• Üldsemiootika e teoreetiline uurib märke ja kuidas tekib tähendus. Märkide loomust, päritolu ja arengut. Teised on üldsemiootika rakendused
  
• Biosemiootika /zoo-, füto, müko etc/ ökosemiootika
  
• Antroposemiootika e kultuurisemiootika laias mõttes
  
• Kultuurisemiootika kitsas (Tartu- Moskva koolkond)
  

Sekundaarne modelleeriv süsteem
tegelikult see kitsas ja lai sõltub kultuuri määratlemisest. Esimesel juhul määratletakse kui vastandust loodusele ilma inimese kui erilise loomata
Võib ka liigitada

• märgi semiootika Peirce, Sebeok ameerika
  
• keelesemiootika / semioloogia / Saussure, Bahtin keel ja ideoloogia Barthes
  
• deskriptiivne / Lotman — metasemiootika/. Peirce tervikuna . Katse luua abstraktseid teaduskeeli. Hjelmslev
  
• kultuurisemiootika Eco /märgiloome, koodid/. Lotman
  

Michel de Certeau. Igapäevased praktikad . I. Tegemiskunstid
Ekspert ja filosoof .

• Ekspert on see, kelles erialane pädevus muutub ühiskondlikuks autoriteediks, filosoofi vahendusel aga saavad lihtsad, igapäevased küsimused kahtluse printsiibiks mõnel tehnilisel väljal.
  
• Ekspert kaotab (või teatud moel asendab) filosoofi, kes eile oli universaalsuse spetsialist.
  
• Pädevust saab vahetada autoriteedi vastu. Äärmisel juhul jõuab asi nii kaugele, et mida rohkem on eksperdil autoriteeti, seda vähemaks jääb tal pädevust, kuni tema varud ammenduvad ehk teisisõnu, mingi loomingulise tõuke andmiseks vajalik energia lõplikult otsa saab.
  
• Kuna ekspert ei saa toetuda sellele, mida ta teab, kõneleb ta hoopis koha nimel, mille ta tänu oma erialale on ära teeninud .
  
• Ehkki teadus tegi nende diskursuse usaldusväärseks, ei olnud see midagi enamt kui tavakeel , mida kasutatakse majanduslike jõudude ja sümboolsete autoriteetide vahelistes taktikalistes mängudes.
  

Lotmani “Inimesed ja märgid” 1969

• Semiootika – teadus kommunikatsioonisüsteemidest ja märkidest, mida inimesed (ja mitte ainult, vaid ka loomad ja masinad ) suhtlusprotsessis kasutavad
  
• Mõistmise probleem, informatsiooni edastamine
  
• Strukturaallingvistika, informatsiooniteooria, küberneetika ja loogika ristumiskoht
  

Ferdinand de Saussure 1857-1913
Cours de linguistique générale 1916

• Semioloogia — teadus märkidest (märgiteooria).
  
• “Teadus, mis uurib märke ühiskonnas: see kuuluks osaliselt sotsiaalpsühholoogia ja seeläbi ka üldise psühholoogia alla; mina nimetan selle teaduse semioloogiaks.” Üldprintsiip — märgi pidevus ajas, mis on seotud tema muutlikkusega ajas.
  

• Keel — tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants , seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks.
  
• Kõne — realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas.
  

Keel ( langue ) + kõne ( parole ) = kõnetegevus (langage)
Märk ei seo mitte objekti ja nime
(see ei ole keeleprobleem),
vaid mõistet ja akustilist kujundit .

• Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad seda akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid , tähed kirjakeeles.
  
• Tähistatav — mentaalne mõiste, idee, kontsept . Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks
  

• Väärtus (valeur)— relatiivne , suhteline om-s. Keel on puhaste väärtuste süsteem. Märgi väärtus on märgi teistele märkidele vastandamise tulemus ja on seega puhtdiferentsiaalne, st teda saab määratleda vaid läbi eituse — suhtega teistesse süsteemi elementidesse. Väärtus juhatab sisse keelesüsteemi, võib muutuda vaid seoses teise märgi muutmisega.
  

• Tähendus (signification, sens ) — viib mõttesfääri. See, mis on märgis suhestatud akustilise kujundiga, on sõltuvuses väärtusest ja temaga määratletud.
  
• Saussure eelistab just väärtuse mõistet rääkimaks märkidevahelistest suhetest
  

VÄÄRTUSE MÕISTE

• Märgid, nagu kõik teisedki asjad, millel on väärtus, on vahetatavad millegi erineva vastu, võrreldavad teiste sarnaste asjadega.
  

Nt 10 krooni on

• a) vahetatav leiva, õlle, Postimehe jms vastu, aga ka
  
• b) võrreldav 1 dollariga.
  

• Samamoodi võib sõna vahetada idee vastu või võrrelda seda teise sõnaga
  

Langue kui erinevuste süsteem

• Saussure’i järgi ei ole kõnealustel asjadel iseomast, “sisseehitatud” olemust. 10-kroonise omaväärtus (st tema loomiseks kulutatu hind) on väiksem, kui 10 krrooni, kuid antud süsteemis on tema rolliks just etendada10- kroonist väärtust.
  
• Just väärtused loovad niisiis erinevuste süsteemi ehk keele.
  

Tähistaja/tähistatav
Näiteks liiklusmärgi puhul on märk kui füüsiline, nähtav
objekt tähistaja. Märgi tähendus on tähistatav.
Üks tähistaja võib omada mitut tähistatavat. Nt punane värv

• Keele ühiskondlik iseloom. Keele kasutusnormide ja üksikindiviidi kõnetegevuse vaheline seos
  
• Durkheimi sundusseadus (iga sotsiaalne fakt on sunduslik) → Saussure lingv. märgi motiveeritus:
  

Kui suhtes tema poolt kujutatavasse ideesse on tähistaja vabalt valitud, siis, vastupidi, suhtes sellesse keelekollektiivi, kes teda kasutab, on tähistaja mitte vaba, vaid pealesunnitud.
F. de Saussure Ühikute omavaheline seos keelesüsteemis
2 tüüpi suhted süsteemi liikmete vahel — süntagmaatilised ja assotsiatiivsed. Kumbki tüüp tekitab oma väärtuste rea.

• Süntagmaatilised — lineaarsed
  
• assotsiatiivsed — tähekujulised ¤
  

Viimased võivad tekkida akustiliste kujundite või tähistatavate sarnasuse põhjal

• Sünkroonia on ainuke tõeline reaalsus rääkija jaoks. Lingvisti jaoks diakrooniast olulisem. Valdkond - üldgrammatika.
  
• Diakroonia olemus väljendub nihkes tähistaja ja tähistatava vahelises suhtes. Diakroonia on seotud süsteemi elementidega, mitte süsteemiga tervikuna, kuid mõjutab tervet süsteemi.
  

Hodge, Robert & Gunther Kress (1988). Social Semiotics. Cambridge : Polity
Kasutades Saussure´i skeeme ehitavad sotsiosemiootika võrgustiku.Nende semiootika käsitleb

kultuuri, ühiskonda ja poliitikat

Keelest erinevaid märgisüsteeme

Kõneakti ja konkreetseid tähenduspraktikaid teistes (mitte loomuliku keele) koodides

Diakrooniat, ajalugu, protsessi ja muutumist

Tähendustamisprotsessi, tähistavate süsteemide ja referentsiaalsete struktuuride vahelisi seoseid

Tähistatava struktuuri

Märkide ainelisust
F. de Saussure
keele püsivus (muutumatus) – muutlikkus
Püsivuse kindlustavad:

• 1. Märgi suvalisus (arbitraarsus)
  
• 2. Märkide paljusus
  
• 3. Süsteemi keerulisus
  
• 4. Kollektiivi vastupanu uuendustele
  

Muutused tulenevad keelemärgi asümmeetrilisusest.
Sergei Karcevskij 1884-1955( Praha Lingvistiline Ring)

• väidab, et keelesüsteemi evolutsioon toimub tänu tähistaja ja tähistatava lahknevale liikumisele: keelemärgi asümmeetria.
  
• See asümmeetria ilmneb erinevates sfäärides:
  

• 1. süsteemis — võrreldavate lülide ebaühtlases arengus (nt üksikute sõnade paradigma mittetäielikkus — pluralia tantum (ainult mitmuses , nt püksid), ajavormide puudulikkus vk
  

Karcevskij tähistaja/tähistatava asümmeetria

• 2. struktuuris — tähistaja ja tähistatava vahelise üksühese suhte rikkumine
  
• 2.1 paradigmaatikas (polüseemia ja sünonüümia)
  
• 2.2 süntagmaatikas väljendus- ja sisuplaan jaotub erinevalt , mille tulemusena
  
• 2.2.1 tekivad analüütilised moodustised (rida tähistajaid seostub ühe tähistatavaga, nt temata/ilma temata, kappi /kapisse , väike maja/majake)
  
• 2.2.2 mitu tähistatavat ühes tähistajas (nt sõnas õpib tähistab b üheaegselt ainsust, 2.pööret ja olevikku )
  
• 2.3 semiootilises aspektis — puudub kas tähistaja (nullmorfeem nt väljendis ta käis /0/, ellips) või tähistatav (hääldamatud tähed ortograafias, interfiksid jmt)
  
• 3. funktsionaalne — ilmutab end võimaluses väljendada kõnes ühte ja sama sisu erinevate vormide abil või kasutada ühte ja sama keeleühikut erineva sisu väljendamiseks.
  

Benveniste Semioloogilist süsteemi iseloomustavad:
(Igaüks neist tunnusjoontest sisaldab teatud arvu liike.)

• OPERATIIVNE MODUS (olemisviis) on viis, kuidas süsteem toimib, nimelt meeltele (nägemine, kuulmine jne.), millele ta suunatud on.
  
• KEHTIVUSVALDKOND on see, kus süsteem end maksma paneb ning teda peab ära tundma või talle alluma.
  
• MÄRKIDE OLEMUS JA ARV on ülalmainitud tingimuste funktsioon.
  
• FUNKTSIONEERIMISTÜÜP on seos, mis ühendab märke ja annab neile iseloomuliku funktsiooni.
  

Süsteemidevahelise MITTELIIASUSE printsiip

• Semiootiliste süsteemide vahel pole “sünonüümiat”; ei saa “öelda sama asja” kõnes ja muusikas, mis on kaks erineval baasil rajanevat süsteemi.
  
• Seega ei saa kaks eri tüüpi semiootilist süsteemi olla vastastikku konverteeritavad. Inimese kasutuses ei ole mitmeid eri süsteeme märkimaks SAMA tähendust.
  

Siit lähtub teine printsiip, mis eelnevat täiendab

• Kahel süsteemil saab olla sama märk ilma, et see põhjustaks sünonüümiat või liiasust, see tähendab, et arvesse ei tule märgi substantsiaalne identiteet , vaid üksnes tema funktsionaalne erinevus. Punasel liiklussignalisatsiooni binaarses süsteemis pole mingit seost trikoloorse lipu punasega , samuti pole selle lipu valgel mingit seost valge kui leinavärviga Hiinas. Märgi väärtus defineerub ainult süsteemis, mis teda integreerib. Pole olemas transsüstemaatilist märki.
  

Iga semiootiline süsteem, mis tugineb märkidel, peaks tingimata sisaldama:

• (1) MÄRKIDE täielikku repertuaari,
  
• (2) korraldavaid reegleid, mis mõjutavad FIGUURE,
  
• (3) sõltumata DISKURSUSTE olemusest ja arvust, mida süsteemist on võimalik produtseerida.
  

• Vrd kood
  

Keel kombineerib kaks tähenduslikkuse selgesti eristuvat viisi:

• Semiootiline (märk) peab olema ÄRATUNTUD; semantiline külg ( diskursus ) peab olema MÕISTETUD. Erinevus äratundmise ja arusaamise vahel peegeldab vaimu kahte eriomadust: ühelt poolt tajub ta eelneva ja praeguse identiteeti, teisalt uue enontsiatsiooni (lausumise) tähendust.
  

Benveniste. Semiootiliste süsteemide vahelised suhted

• Üks süsteem võib tekitada teise süsteemi. Tavakeel → loogilis-matemaatiline formulatsioon; tavakiri → stenograafiline kiri; tavatähestik → pimedate kiri.
  

Taoline GENEREERIV SEOS kehtib kahe erineva süsteemi vahel, mis on samalaadsed. Teine moodustatakse esimesest ja täidab ühte spetsiifilist funktsiooni.
Semiootiliste süsteemide vahelised suhted
HOMOLOOGILINE SEOS, mis rajab korrelatsiooni kahe semiootilise süsteemi osade vahele. Erinevalt eelnevast pole see seos mitte täheldatav, vaid kehtestatav tänu seostele, mida avastatakse või mida kahe selgesti eristatava süsteemi vahel rajatakse . Homoloogia olemus võib olla varieeruv , intuitiivne või läbimõeldud, substantiivne või strukturaalne, kontseptuaalne või poeetiline ( Baudelaire ). Olemuselt intellektuaalsemat homoloogiat näeb Panofsky gooti arhitektuuri ja skolastilise mõtte vahel

• INTERPRETEERITAVUSE SEOS. Keele vaatepunktist lähtudes on see seos fundamentaalne, kuna just keel on kõikide semiootiliste süsteemide interpreteerija.
  

• Ühelgi teisel süsteemil pole “keelt”, milles ta võiks kategoriseeruda ja interpreteeruda vastavalt oma semiootilistele eritunnustele, ent keel saab põhimõtteliselt kõike kategoriseerida ja interpreteerida, kaasa arvatud iseend .
  

Keel kombineerib kaks tähenduslikkuse selgesti eristuvat viisi:

• Semiootiline (märk) peab olema ÄRATUNTUD; semantiline külg (diskursus) peab olema MÕISTETUD. Erinevus äratundmise ja arusaamise vahel peegeldab vaimu kahte eriomadust: ühelt poolt tajub ta eelneva ja praeguse identiteeti, teisalt uue enontsiatsiooni (lausumise) tähendust.
  

Charles Sanders Peirce (1839-1914)

• Loogika — teadus üldistest seaduspärasustest, semiootika teine nimetus. Lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub fenomenoloogiast ja matemaatikast .
  

• Kolm osa:
  
• Kriitika — klassifitseerib argumente ja määrab nende kehtivuse ja intensiivsuse
  

• Spekulatiivne grammatika — üldine märgiteooria
  

• Metodeutika — kasutatavad meetodid
  

• Meeleliste muljete kategoriaalse sünteesi idee võttis Kantilt, kuid ilma apriorismita.
  

 
Esmasus
Kvaliteet
Teisesus
Eksistents
Kolmasus
Seadus
Loogilises plaanis
Monaad , ühekohaline predikaat
Diaad
Triaad
Ontoloogilises
plaanis
Potentsiaalsus. Subjektiväline psüühiline määratus, mida ei saa taandada mõttele
Väljendab aktuaalse eksistentsi fakti
tehing
Üleüldisus, katkematus, regulaarsus
Tunnetuslikus
plaanis
Igasuguse teadvuse seisundi kvalitatiivne määratus
Kogemus, mis tekib kahe asja (Ego ja mitte-Ego) koosmõjust (võitlus, reaktsioon )
Lisandub mentaalne element
Charles Sander Peirce
Märgiteooria
Märk on mingi A, mis tähistab mingit fakti või objekti B mingi interpreteeriva mõtte C jaoks.
Märk on autentne Kolmasuse vorm. Moodustajateks on 3 korrelaati:

• esimene - triaadilise suhte Esitis (representamen)
  
• teine - selle Objekt
  
• kolmas - Interpretant (tõlgend, mentaalne representatsioon , efekt, mille märk kutsub esile interpreteerivas subjektis).
  

Ch. S. Peirce
Märkide tüpoloogia 3 baastrihhotoomiat
I. märk ise oma olemuselt
II. märk suhtes objekti
III.märk suhtes interpretanti
1.1 qualisign
1.2 sinsign
1.3 legisign
2.1 icon
2.2 index
2.3 symbol
3.1 rhema (adum)
3.2 dicent ( nending )
3.3 argument
Ikoonilised märgid võivad olla ainult terminid, indeksid võivad olla terminid ja laused , sümbolid võivad olla kõik kolm.
Märkide tüpoloogia IKOON

• Sarnasus: näib, kõlab, tundub, maitseb, lõhnab samamoodi.
  
• Diagramm
  
• Foto, joonis
  
• Metafoor
  
• Algebraline võrdus
  

a1x+b1y=n1
a2x+b2y=n2
Märkide tüpoloogia INDEKS

• tähistaja ja tähistatava vahel on otsene füüsiline või põhjus-tagajärg suhe
  
• Looduslikud märgid: suits, jalajälg, kaja, lõhn, maitse
  
• Meditsiinilised sümptomid
  
• mõõteriistad
  
• Signaalid (nt koputus)
  
• Viidad , deiktilised sõnad
  
• Salvestused
  

Indeksis sisaldub alati ka ikoon
Märkide tüpoloogia SÜMBOL

• suhe on arbitraarne või konventsionaalne
  
• Keelemärgid
  
• Tähestik
  
• Numbrid
  
• Liiklusmärgid
  
• rahvuslipud
  

Iga sõna on sümbol. Iga lause on sümbol. Iga raamat on sümbol.
Peirce märkide eksisteerimise viisist

• „ Ikoonilise märgi eksistents on seotud mineviku kogemusega. Indeks eksisteerib olevikus . Sümboli olemine seisneb selles reaalses faktis , et miski saab kindlasti olema vastu võetud, kui on täidetud teatud tingimused, ja nimelt, kui sümbol mõjutab oma interpretaatori mõtet ja käitumist. Sümboli väärtus seisneb selles, et ta annab meie mõtetele ja tegevusele ratsionaalsuse mõõtme ja võimaldab meil ennustada tulevikku“.
  
• jalajälg, mille Robinson leidis liival , oli indeks, mis näitas, et saarel on mingi olevus ja samal ajal sümboliks, mis kutsus esile inimese idee“.
  

Peirce pärisnimest

• „Pärisnimi, kui te põrkute sellega kokku esimest korda, on eksistentsiaalselt seotud mingi vastuvõtu või siis muu ekvivalentse individuaalse teadmisega individuaalsest objektist, mida selle nimega nimetatakse. Siis, ja ainult siis on see tõeline Indeks. Kui te kohtate seda nime järgmine kord, siis on see selle Indeksi Ikooniline märk. Igapäevane tutvus nimega teeb ta Sümboliks, mille Interpretant esitab teda kui nimetatud Individuaalse objekti Indeksi Ikoonilist märki.“
  

Peirce´i 10 märgitüüpi

• konna krooksumine, foto
  
• kirjutatud tähestik, „see“
  
• „su suudlus õrn kui pilvetups“
  
• portree
  
• termomeeter , valu
  
• numbrid, morse
  
• käekiri, parasiitsõnad
  
• näitav näpp
  
• video
  

Frege mudel on formaalselt nagu Peirce‘il, ainult objekt ei ole mitte asi, vaid abstraktne idee
PEIRCE´i MÄRGIKLASSIFIKATSIOON ECO interpretatsioonis
MÄRK
PEIRCE
ECO näide
Suhtes iseendasse
Qualisign: värvuse, heli vastuvõtt
Sinsign: objekt v sündmus; üksik sõna, kuna ta on Legisignumi ind. väljendus
Legisign: kokkulepe, seadus, nimetus kui kokkuleppeline lingv. suhe
Värvilaik abstraktsel pildil, rõivaste värvus jne
Mona Lisa portree, otseülekanne TVs, liiklusmärk
Tinglik kujutis, risti kujutis, pühakoja tüüp
MÄRK
PEIRCE
ECO näide
Suhtes objekti
Ikoon: mõtteline kujund, joonis, diagramm, metafoor. Loomulik sarnasus objektiga
Indeks: gradueeritud skaala, loogiline operaator, signaal , hüüatus, viitav asesõna. Suunab tähelepanu objektile .
Sümbol: nimisõna, jutustus, raamat, seadus, institutsioon . Kokkuleppeline.
Mona Lisa portree, diagramm, struktuur...
Nool-suunis, lomp...
Eco arvates alati mingil määral konventsionaalne
Keelav liiklusmärk, rist , tinglik joonistus...
MÄRK
PEIRCE
ECO näide
Suhtes interpre-tanti
Reema: propositsionaalne funktsioon. Samuti termin suhtes ütlusesse ja argumenti (arutlus)
Dicisignum: ütlus. Täidetud reema. Määratlus.
Argument: süllogism
Igasugune visuaalne märk kui mingi väljendi termin
Kaks visuaalset märki, mis on omavahel teatud viisil seotud.
Keeruline visuaalne süntagma, mis ühendab erinevat tüüpi märke.
„Teekate on libe, kiirus mitte üle 60km/h”
Charles William Morris 1901–1978
biheiviorism
Semioos kui 5-liikmeline suhe

• Märk mesilase tants, koera haukumine
  
• interpretaator
  
• interpretant valmisolek reageerida märgile
  
• tähendus (signification) — objektide tüüp, millede suhtes interpretaator on valmis teatud kindlal viisil reageerima
  
• kontekst
  

Tähenduse kolm mõõdet sõltuvalt kolmest tegevuse faasist:

• tähistav v.designatiivne (designative) vaadeldavad om-d meeleelundid , sensoorne närvisüsteem
  
• hinnanguline (appraisive) lõplikud (consummatory) om-d autonoomne närvisüsteem ja mälu mõnukekskused
  
• ettekirjutav (prescriptive) kuidas reageerida, et rahuldada saadud impulssi somaatiline närvisüsteem
  

SEMIOOSI KOLM MÕÕDET
Charles Morris

• Semantika. Märk— ese (el-de suhe välismaailma, maailma märgistamine, tähenduse andmine). Semantiline mõõde tähistab, denoteerib.
  
• Süntaktika. Märk — märk. Keelesisesed reeglid märkide moodustamise ja kasutamise kohta. Süntaktiline mõõde implitseerib (kaasab). Käsitleb märgi struktuuri (nii sisestruktuuri kui ka seda, kuidas üksikmärgid moodustavad koondmärke ehk tekste ). Need reeglid on kõige lihtsamad ja kohustuslikud.
  
• Pragmaatika. Märk — subjekt . Kuidas inimene kasutab märke. Kirjutav ja rääkiv subjekt, tema erinevad „minad“. Suhted rääkija — kuulaja , sõnaline mõjutus jne. Reeglid on pigem soovituslikud. Pragmaatiline mõõde väljendab.
  

Morrise näide
Sõna „laud“ implitseerib (kuid ei tähista) horisontaalse pealispinnaga mööblieset, millele võib paigutada esemeid. Tähistab teatud objektide klassi (mööbliese), üldnimi, denoteerib neid objekte, millede suhtes seda sõna saab kasutada. Väljendab oma interpretaatorit (surnud keeltes see puudub). Singularia nominantur, universalia significantur.
Kuidas „lugeda“ kujutist (Eco näide)
süntaktika
semantika
pragmaatika
Kui te võtate kaks kõverat ja panete nad kokku, luues abstraktse kala kujutise, siis te tegelete süntaksiga. Need kaks kõverat on nagu alus ja öeldis kui te koostate ütlust
Nähes ühte ja sama märki, saame me eri moodi sellest aru. Latika kujutis ei tähenda meie kõigi jaoks ühte ja sama asja, rääkimata merihundist
Reaktsioon kujutisele sõltub meie eelnevast kogemusest, habitus est jmt.
Erinevatel ajastutel domineerib erinev mõõde, seotud nii filosoofia kui kunstiga

• Semantiline paradigma — nime filosoofia Herakleitos, Platon /Aristoteles. Logos . Keel kui „asjade nimede“ kogum. Lõpeb skolastikaga XVII saj Subjekt, st eseme nimi, on eelkõige mõeldav ruumis, predikaat — ajas. Sümbolism
  
• Süntaktiline XIX saj lõpp predikaadi filosoofia Henri Bergson, Impressionism . Futurism
  

Oluline on suhe. Bertrand Russell „Maailm koosneb mitte asjadest, vaid sündmustest, faktidest. Fakte võib kinnitada või eitada, aga mitte nimetada.”

• Pragmaatiline. XX saj 50ndad -60ndad, egotsentriliste sõnade filosoofia, kõik põhimõisted relativiseeruvad
  

Proust , Dostojevski , Brecht
Semiootika (Peirce) ---- Semioloogia (Saussure)
Teooria
Filosoofiline , normatiivne, ülevaatlik, eeldab loogiliste suhete ja märgitüüpide universaalsust
Deskriptiivne, üldlingvistiline
Baseerub loomulikul keelel
 
Atomism
Substitsionaalne, tekib lõputu substantiivne jada, iseseisev
Holism
Bilateraalne märk on keeles eelkõige, mitte kõnes
Märgil on kindel tähendus, impersonaalne
Põhilised uurimisvald-konnad
loogika, matemaatika , loogikakeskne inglise kõnekeel
Loom. keeled, kirjandus, legendid ,
(keelekeskne)
Märk kui triaad
Uuritakse isoleeritud märke kui objektide denotatsiooni vahendeid, subjekt-objekt suhete plaanis
Uurib märki kui maailma tunnetamise vahendit. Erinevad märgitüübid – eri astmed ja viisid
Märk kui diaad
Vaadeldakse subjekt-subjekt kommunikatiivsete suhete plaanis, mitte isoleeritult, vaid keele struktuuri moodustavate omavaheliste suhete plaanis
Lingv. märgid on suvalised
Lisanduvad ka "loomulikud märgid" —
ikoon, indeks
kuid on hädavajalikud kõnelejatele (Benveniste)
Arusaamine tähendustamise praktikast
pidevalt kestev, homogeenne , analoogne v. amorfne ;
Semioos
Diskreetne , suhteline, sümboolne;
Keel Tavakeele abil interpreteeri-takse teisi kultuurikoode. Kultuur kui „keelte“ kogum
Märgi "objektide" ontoloogia
Eksistents on eeldatud
pole "antud", vaid determineeritud lingv. suhtega
Arusaamine märgi haaramisest
Pragmaatiline, "konstruktivistlik“, Märgi tähendus kujuneb tõlgendamise käigus
Strukturalistlik , "naturalistlik" sisu dekodeerimine. Märk saab tähenduse läbi erinevuse teiste samasse süsteemi kuuluvate märkidega
Subjekti ontoloogia
Sisaldub semiootilises analüüsis
Eeldatav, kuid ei sisaldu semioloogilises analüüsis
Leksikon ja grammatika

• Iga keel peab omama leksikoni (st oma märkide nimistut, kust tehakse valik konkreetses kõneaktis) ja grammatikat (nende märkide omavahelise ühendamise reegleid, süntaktika).
  

Keele hierarhiline struktuur

• Juri Lotman: Keel on hierarhiline struktuur. Ta jaguneb eri tasandi elementideks. Lingvistikas eristatakse foneemide , morfeemide, leksika , sõnaühendite, lausete ja lauseliitude tasandit . (Niisugune on kõige üldisem liigendus; real juhtudel eristatakse silbi, intonatsiooni ja teisi tasandeid.) Iga tasand on korrastatud vaid talle eriomaste reeglite süsteemi järgi.
  

Keelt organiseerib kaks struktuuritelge

• Ühelt poolt jagunevad keele elemendid eri liiki ekvivalentseteks klassideks: nimisõna kõik käänded, kõik vastava sõna sünonüümid, kõik antud keele eessõnad jne. Ehitades antud keeles mingit fraasi, valime ekvivalentide igast vastavast klassist meile vajaliku sõna või vormi. Keele elementide niisugust korrastatust nimetatakse paradigmaatiliseks.
  

• Teiselt poolt tuleb väljavalitud keeleühikud selleks, et nad moodustaksid antud keele reeglistikuga kooskõlas ahela, omavahel ühildada spetsiaalsete morfeemide abil, viia kooskõlla süntagmad jne. Niisugust keele korrastatust nimetatakse süntagmaatiliseks. Igasugune keeletekst on korrastatud paradigmaatilist ja süntagmaatilist telge pidi.
  

Roman Jakobson (1896-1982)

• Jakobsoni algseks uurimusalaks on, nagu Praha ringile kohane, eelkõige foneetika . Fonoloogia arenemine ajas. Jakobson toob ära kaks aspekti:
  

• Tähistaja ja tähistatava seost nimetab ta külgnevuseks (contiguity) ning see baseerub välisel faktoril.
  
• Seos sarnasuse (similarity) põhjal on tingitud keele sisemisest faktorist.
  

Nendest lähtuvalt võib igas keelelises märgis välja tuua kaks operatsiooni liiki :

• Kombineerimine — Iga märk koosneb osamärkidest ja/või esineb ainult ühenduses teiste märkidega. St, et iga lingv. ühik on üheaegselt kontekstiks lihtsamatele ühikutele (helidele, mis sõna moodustavad) ning/või leiab oma konteksti keerukamas lingv. ühikus (sõna lause kontekstis). Keeleühikute grupeering loob kõrgemal tasemel uue keeleühikute grupeeringu. Kombineerimine ja kontekstuur (kontekstiline kompositsioon ) on ühe ja sama operatsiooni kaks palet.
  

Süntagmaatika: märk suhtes kontekstiga. Metonüümia.

• Selekteerimine — on seotud sarnasusega. Alternatiivide valik eeldab võimalust asendada üks teisega , mis on eelnevaga ühelt poolt ekvivalentne ja teisalt erineb sellest. Seega on selekteerimine ja substitutsioon /asendus/ ühe ja sama operatsiooni kaks erinevat poolt. Kui kombinatsiooni puhul toimub valik käepäraste elementidega (tähed ja helid), siis siin toimub valik mälu põhjal tähendusi valides .
  

Paradigmaatika: märk suhtes koodiga (mäluga), mitte reaalse teatega. Metafoor.

• Adressaat võtab teate vastu kui kombinatsiooni, mis on moodustatud erinevatest osadest (laused, sõnad, foneemid jne), millede valik on teostatud keelelise koodi kõikidest võimalikest komponentidest lähtuvalt. Need kaks lähenemist annavad ka kaks erinevat interpretantide rida, kaks viiteseost, mis aitavad märki tõlgendada:
  

• a) selektsiooni puhul märk suhtes koodiga (mäluga),
  
• b) kombinatsiooni korral märk suhtes kontekstiga, st teatud asend suuremas kontekstis.
  

Igasuguse teate koostisosad on kindlasti seesmises seoses ühendatud koodiga ja välises seoses teatega
Jakobson

• “Poeetiline funktsioon projitseerib ekvivalentsuse printsiibi selektsiooni teljelt kombinatsiooni teljele.”
  
• “Sarnasus valitseb külgnevuse üle, poeesial on läbivalt sümbolistlik, polüsemantiline olemus/…/ Väljendudes tehnilisemalt: iga segment on sarnasus. Iga metonüüm on metafooriline ja igas metafooris on metonüümia varjund”. (Hawkes)
  

Poeesia /proosa ja metafoor/metonüümia

• Poeesiale paneb aluse sarnasuse printsiip; ridade meetriline parallelism või sõnade riimimise kõlaline ekvivalents tekitab küsimuse semantilise sarnasuse ja kontrasti kohta.
  
• Proosat aga, vastupidi, antakse edasi põhiliselt