Semiootika konspekt ja küsimused (4)

1 Loeng Märgi ja märgisüsteemi mõiste, erinevad määratlused ja kontseptsioonid .
2 Loeng Märk ja keel. Informatsioon.
3 Loeng Semioosi mõiste ja selle dimensioonid.
4 Loeng Semiootika kui teadus. Kujunemislugu.
5 Loeng Semiootika ja strukturalism .
6 Loeng Semantika , signifikaat ja referaat.
7 Loeng Referentsi teooria.
8 Loeng Pragmaatika alused.
9 Loeng Kooperatiivsuse ja kommete printsiibid .
10 Loeng Kommunikatsioon, selle vormid ja skeemid .
11 Loeng Keel kui tegevus: lokutiivsed, illokutiivsed ja perlokutiivsed kõneaktid.
12 Loeng Otsesed ja kaudsed kõneaktid.
13 Loeng Tekstiteooria , diskursuse mõiste.
14 Loeng Semiootika ja hermeneutika .
15 Loeng Semiootika kui uus humanitaarteaduste organon.
Gilles Deleuze /Felix Guattari Mis on filosoofia?

• Väidavad, et inimteadvus esitleb end /mõtlemine eksisteerib/ 3 eri viisil:
  
• KUNST , milles toimib kompositsiooni plaan ning siin mõeldakse aistingu jõuga. Aistingud ja esteetilised figuurid
  
• TEADUS. Domineerib referentsi (osutus) ja koordinatsiooni plaan. Tunnetusfunktsioon.
  
• FILOSOOFIA. Prevaleerib sisemine (immanentne) plaan. Kontseptid ja kontseptuaalsed persoonid ( viimased ei seostu vastupidiselt teadusele konkreetsete isikutega). Teaduse ja filosoofia suurim erinevus ongi just referentsiaalsuses.
  

MIS ON SEMIOOTIKA?
Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist — st viisist, kuidas mistahes märk kannab tõlgendaja jaoks antud olukorras mingit tähendust. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Ka saame ise pidevalt loendamatu hulga sõnumeid.

• Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida vahendavad ja hoiavad püsti märgid. Seega ei ole üllatav, et palju algsest semiootika arengust meie ajal on leidnud aset tänapäeva mõistes klassikalise idealismi jälgedes, keskkonnas ja mõttekliimas, mille raames tekstide ja narratiivide strukturaalanalüüs osutub eriti mugavaks.
  

Narratiivi tähtsus inimsemioosis

• Inimesed on erinevalt loomadest olemuselt narratiivsed. Narratiivi universaalne roll kultuuri edastamise alusena on aluseks spetsiifilisele inimsemioosile, kus bioloogiline pärilikkus ületatakse õppimise kumuleeriva edasiandmise kaudu, mis saab võimalikuks ainult narratiivi läbi.
  

Myrdene Anderson jt
Semiootika kui vihmavarjuteadus

• semiootika, mis looks inimteadustele raamistiku taasmõtestamaks nende põhialuseid ja liikumaks edasi mööda rada, mis — nagu on võimalik tõestada — hoidub pea ees tormamast filosoofilisse teetupikusse, mille on püstitanud sunnitud valikud realismi ja idealismi vahel
  

Thomas Sebeok Globaalsemiootika

• inimevolutsioon on
  

jätkuvalt duaalne semiootiline järgnevus, mida praktikas on peaaegu võimatu lahutada:
*üks rida on keelevaba (ehk zoosemiootiline)
*teine keeletundlik (ehk inimsemiootiline).

• Semioosi tuleb mõista kui nii loodust kui kultuuri läbivat asjaolu.
  

Semiootika kui lähenemine

• Semiootika ei anna mitte meetodit kõigepealt, vaid lähenemise. Semiootika e semiootiline lähenemine põhineb seega arusaamisel , et looduses esineb eriline aktiivsuse vorm, semioos / Peirce ’i termin) Semioos kui aktiivsuse liik on eriline selle poolest, et ta hõlmab alati kolme elementi, kuid on veelgi erilisem selle poolest, et üks neist kolmest elemendist ei tarvitse olla tegelikult eksisteeriv asi.
  

Inimeste ja teiste loomade vaheliste semiootiliste mooduste arengu, inimliigi keele ja siit ka ajalooliste traditsioonide ning kultuuri kaudu üldse: INIMSEMIOOS
Orgaanilises vallas kui sellises (sh endosemiootilised protsessid): BIOSEMIOOS
Märgitoime ehk SEMIOOS
Taimede ja loomade vaheliste, loomade seas esinevate ning loomade ja ümbritseva füüsilise keskkonna vaheliste semiootiliste mooduste arengu kaudu: ZOOSEMIOOTIKA
Taimeriigi siseste ning taimede ja ümbritseva füüsilise keskkonna vaheliste semiootiliste mooduste arengu kaudu: FÜTOSEMIOOTIKA
 
Algsete tähesüsteemide tihenemise kaudu
Planetaarsete ja all-planetaarsete süsteemide hilisema arengu kaudu
Füüsilises keskkonnas kui sellises: FÜSIOSEMIOOS
UMBERTO ECO

• Semiootika puutub kõigesse, mida võib vaadelda kui märki. Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi asemel olevat. See miski ei pea tingimata olemas olema või kusagil olema, hetkel, mil märk teda asendab. Seega on semiootika põhimõtteliselt teadus, mis uurib kõike seda, mida annab kasutada valetamise otstarbel. Kui midagi ei saa kasutada selleks, et väljendada valet, siis ei saa seda kasutada ka selleks, et väljendada tõtt, ja siis ei saa seda ülepea millegi väljendamiseks kasutada. Ma arvan, et määratlemist “valetamise teooriana” tuleks võtta ammendava programmina üldsemiootika jaoks.
  

Mis on semiootiline uurimine ja milles on tema mõte?
Eco

• Selline uurimine, kus kõiki kultuurifenomene vaadeldakse kui kommunikatsioonifakte ja üksikud teated organiseeritakse ja saavad mõistetavateks suhtes koodi.
  
• Semiootiline uurimus püüab näidata, et igasugune kommunikatiivne akt on küllastatud sotsiaalselt ja ajalooliselt tingitud koodidega ja sõltub neist.
  

Algirdas Greimas

• Loomulikkude S all mõistetakse kahte laialdast tähendustavat hulka: ühelt poolt, loomulikud keeled, teisalt — „ ekstralingvistilised kontekstid“, mida me vaatleme kui loomuliku maailma (looduse) S. Nad on loomulikud, sest eksisteerivad enne inimest ja temast sõltumatult. Inimene on sukeldunud oma emakeelde, ta on sündimisest saadik visatud tervemõistuslikkuse (common sense ) maailma, kus võtab need S omaks, aga ei konstrueeri neid.
  

Greimas

• Kuid piir selle vahel, mis on „loomulikult“ antud, ja selle, mis „kunstlikult“ loodud, on laialivalguv: kirjanduslik diskursus kasutab ühte või teist loomulikku keelt, loogikasüsteemid saavad alguse loomulikust keelest, kuid on vaieldamatult inimese looming.
  
• Loomulikud keeled ja loomulik maailm on meie jaoks tohutu märkide reservuaar , paljude semiootikate manifestatsiooni koht.
  

Greimas Semiootiline teooria

• eelkõige signifikatsiooni/tähenduse teooria. Eksplitseerida teoreetiliste konstruktide vormis tähenduse mõistmise ja tootmise tingimused. See mõisteline eksplitseering viib/juhib seejärel teooria kasutatavate mõistete formaalse väljenduse juurde: tuleb formuleerida teatud semiootiline aksiomaatika.
  
• Järgmine etapp seisneb minimaalse formaalse keele koha määratlemises.
  
• Ja alles seejärel peaks teooria hakkama tegema valikut representatsiooni süsteemidest, milles ta hakkab formuleerima oma protseduure ja mudeleid (näiteks, semiootiline ruut või elementaarne väljend).
  

Semiootika liigitus objektist lähtuv

• Üldsemiootika e teoreetiline uurib märke ja kuidas tekib tähendus. Märkide loomust, päritolu ja arengut. Teised on üldsemiootika rakendused
  
• Biosemiootika /zoo-, füto, müko etc/ ökosemiootika
  
• Antroposemiootika e kultuurisemiootika laias mõttes
  
• Kultuurisemiootika kitsas (Tartu- Moskva koolkond)
  

Sekundaarne modelleeriv süsteem
tegelikult see kitsas ja lai sõltub kultuuri määratlemisest. Esimesel juhul määratletakse kui vastandust loodusele ilma inimese kui erilise loomata
Võib ka liigitada

• märgi semiootika Peirce, Sebeok ameerika
  
• keelesemiootika / semioloogia / Saussure, Bahtin keel ja ideoloogia Barthes
  
• deskriptiivne / Lotman — metasemiootika/. Peirce tervikuna . Katse luua abstraktseid teaduskeeli. Hjelmslev
  
• kultuurisemiootika Eco /märgiloome, koodid/. Lotman
  

Michel de Certeau. Igapäevased praktikad . I. Tegemiskunstid
Ekspert ja filosoof .

• Ekspert on see, kelles erialane pädevus muutub ühiskondlikuks autoriteediks, filosoofi vahendusel aga saavad lihtsad, igapäevased küsimused kahtluse printsiibiks mõnel tehnilisel väljal.
  
• Ekspert kaotab (või teatud moel asendab) filosoofi, kes eile oli universaalsuse spetsialist.
  
• Pädevust saab vahetada autoriteedi vastu. Äärmisel juhul jõuab asi nii kaugele, et mida rohkem on eksperdil autoriteeti, seda vähemaks jääb tal pädevust, kuni tema varud ammenduvad ehk teisisõnu, mingi loomingulise tõuke andmiseks vajalik energia lõplikult otsa saab.
  
• Kuna ekspert ei saa toetuda sellele, mida ta teab, kõneleb ta hoopis koha nimel, mille ta tänu oma erialale on ära teeninud .
  
• Ehkki teadus tegi nende diskursuse usaldusväärseks, ei olnud see midagi enamt kui tavakeel , mida kasutatakse majanduslike jõudude ja sümboolsete autoriteetide vahelistes taktikalistes mängudes.
  

Lotmani “Inimesed ja märgid” 1969

• Semiootika – teadus kommunikatsioonisüsteemidest ja märkidest, mida inimesed (ja mitte ainult, vaid ka loomad ja masinad ) suhtlusprotsessis kasutavad
  
• Mõistmise probleem, informatsiooni edastamine
  
• Strukturaallingvistika, informatsiooniteooria, küberneetika ja loogika ristumiskoht
  

Ferdinand de Saussure 1857-1913
Cours de linguistique générale 1916

• Semioloogia — teadus märkidest (märgiteooria).
  
• “Teadus, mis uurib märke ühiskonnas: see kuuluks osaliselt sotsiaalpsühholoogia ja seeläbi ka üldise psühholoogia alla; mina nimetan selle teaduse semioloogiaks.” Üldprintsiip — märgi pidevus ajas, mis on seotud tema muutlikkusega ajas.
  

• Keel — tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants , seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks.
  
• Kõne — realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas.
  

Keel ( langue ) + kõne ( parole ) = kõnetegevus (langage)
Märk ei seo mitte objekti ja nime
(see ei ole keeleprobleem),
vaid mõistet ja akustilist kujundit .

• Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad seda akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid , tähed kirjakeeles.
  
• Tähistatav — mentaalne mõiste, idee, kontsept . Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks
  

• Väärtus (valeur)— relatiivne , suhteline om-s. Keel on puhaste väärtuste süsteem. Märgi väärtus on märgi teistele märkidele vastandamise tulemus ja on seega puhtdiferentsiaalne, st teda saab määratleda vaid läbi eituse — suhtega teistesse süsteemi elementidesse. Väärtus juhatab sisse keelesüsteemi, võib muutuda vaid seoses teise märgi muutmisega.
  

• Tähendus (signification, sens ) — viib mõttesfääri. See, mis on märgis suhestatud akustilise kujundiga, on sõltuvuses väärtusest ja temaga määratletud.
  
• Saussure eelistab just väärtuse mõistet rääkimaks märkidevahelistest suhetest
  

VÄÄRTUSE MÕISTE

• Märgid, nagu kõik teisedki asjad, millel on väärtus, on vahetatavad millegi erineva vastu, võrreldavad teiste sarnaste asjadega.
  

Nt 10 krooni on

• a) vahetatav leiva, õlle, Postimehe jms vastu, aga ka
  
• b) võrreldav 1 dollariga.
  

• Samamoodi võib sõna vahetada idee vastu või võrrelda seda teise sõnaga
  

Langue kui erinevuste süsteem

• Saussure’i järgi ei ole kõnealustel asjadel iseomast, “sisseehitatud” olemust. 10-kroonise omaväärtus (st tema loomiseks kulutatu hind) on väiksem, kui 10 krrooni, kuid antud süsteemis on tema rolliks just etendada10- kroonist väärtust.
  
• Just väärtused loovad niisiis erinevuste süsteemi ehk keele.
  

Tähistaja/tähistatav
Näiteks liiklusmärgi puhul on märk kui füüsiline, nähtav
objekt tähistaja. Märgi tähendus on tähistatav.
Üks tähistaja võib omada mitut tähistatavat. Nt punane värv

• Keele ühiskondlik iseloom. Keele kasutusnormide ja üksikindiviidi kõnetegevuse vaheline seos
  
• Durkheimi sundusseadus (iga sotsiaalne fakt on sunduslik) → Saussure lingv. märgi motiveeritus:
  

Kui suhtes tema poolt kujutatavasse ideesse on tähistaja vabalt valitud, siis, vastupidi, suhtes sellesse keelekollektiivi, kes teda kasutab, on tähistaja mitte vaba, vaid pealesunnitud.
F. de Saussure Ühikute omavaheline seos keelesüsteemis
2 tüüpi suhted süsteemi liikmete vahel — süntagmaatilised ja assotsiatiivsed. Kumbki tüüp tekitab oma väärtuste rea.

• Süntagmaatilised — lineaarsed
  
• assotsiatiivsed — tähekujulised ¤
  

Viimased võivad tekkida akustiliste kujundite või tähistatavate sarnasuse põhjal

• Sünkroonia on ainuke tõeline reaalsus rääkija jaoks. Lingvisti jaoks diakrooniast olulisem. Valdkond - üldgrammatika.
  
• Diakroonia olemus väljendub nihkes tähistaja ja tähistatava vahelises suhtes. Diakroonia on seotud süsteemi elementidega, mitte süsteemiga tervikuna, kuid mõjutab tervet süsteemi.
  

Hodge, Robert & Gunther Kress (1988). Social Semiotics. Cambridge : Polity
Kasutades Saussure´i skeeme ehitavad sotsiosemiootika võrgustiku.Nende semiootika käsitleb

kultuuri, ühiskonda ja poliitikat

Keelest erinevaid märgisüsteeme

Kõneakti ja konkreetseid tähenduspraktikaid teistes (mitte loomuliku keele) koodides

Diakrooniat, ajalugu, protsessi ja muutumist

Tähendustamisprotsessi, tähistavate süsteemide ja referentsiaalsete struktuuride vahelisi seoseid

Tähistatava struktuuri

Märkide ainelisust
F. de Saussure
keele püsivus (muutumatus) – muutlikkus
Püsivuse kindlustavad:

• 1. Märgi suvalisus (arbitraarsus)
  
• 2. Märkide paljusus
  
• 3. Süsteemi keerulisus
  
• 4. Kollektiivi vastupanu uuendustele
  

Muutused tulenevad keelemärgi asümmeetrilisusest.
Sergei Karcevskij 1884-1955( Praha Lingvistiline Ring)

• väidab, et keelesüsteemi evolutsioon toimub tänu tähistaja ja tähistatava lahknevale liikumisele: keelemärgi asümmeetria.
  
• See asümmeetria ilmneb erinevates sfäärides:
  

• 1. süsteemis — võrreldavate lülide ebaühtlases arengus (nt üksikute sõnade paradigma mittetäielikkus — pluralia tantum (ainult mitmuses , nt püksid), ajavormide puudulikkus vk
  

Karcevskij tähistaja/tähistatava asümmeetria

• 2. struktuuris — tähistaja ja tähistatava vahelise üksühese suhte rikkumine
  
• 2.1 paradigmaatikas (polüseemia ja sünonüümia)
  
• 2.2 süntagmaatikas väljendus- ja sisuplaan jaotub erinevalt , mille tulemusena
  
• 2.2.1 tekivad analüütilised moodustised (rida tähistajaid seostub ühe tähistatavaga, nt temata/ilma temata, kappi /kapisse , väike maja/majake)
  
• 2.2.2 mitu tähistatavat ühes tähistajas (nt sõnas õpib tähistab b üheaegselt ainsust, 2.pööret ja olevikku )
  
• 2.3 semiootilises aspektis — puudub kas tähistaja (nullmorfeem nt väljendis ta käis /0/, ellips) või tähistatav (hääldamatud tähed ortograafias, interfiksid jmt)
  
• 3. funktsionaalne — ilmutab end võimaluses väljendada kõnes ühte ja sama sisu erinevate vormide abil või kasutada ühte ja sama keeleühikut erineva sisu väljendamiseks.
  

Benveniste Semioloogilist süsteemi iseloomustavad:
(Igaüks neist tunnusjoontest sisaldab teatud arvu liike.)

• OPERATIIVNE MODUS (olemisviis) on viis, kuidas süsteem toimib, nimelt meeltele (nägemine, kuulmine jne.), millele ta suunatud on.
  
• KEHTIVUSVALDKOND on see, kus süsteem end maksma paneb ning teda peab ära tundma või talle alluma.
  
• MÄRKIDE OLEMUS JA ARV on ülalmainitud tingimuste funktsioon.
  
• FUNKTSIONEERIMISTÜÜP on seos, mis ühendab märke ja annab neile iseloomuliku funktsiooni.
  

Süsteemidevahelise MITTELIIASUSE printsiip

• Semiootiliste süsteemide vahel pole “sünonüümiat”; ei saa “öelda sama asja” kõnes ja muusikas, mis on kaks erineval baasil rajanevat süsteemi.
  
• Seega ei saa kaks eri tüüpi semiootilist süsteemi olla vastastikku konverteeritavad. Inimese kasutuses ei ole mitmeid eri süsteeme märkimaks SAMA tähendust.
  

Siit lähtub teine printsiip, mis eelnevat täiendab

• Kahel süsteemil saab olla sama märk ilma, et see põhjustaks sünonüümiat või liiasust, see tähendab, et arvesse ei tule märgi substantsiaalne identiteet , vaid üksnes tema funktsionaalne erinevus. Punasel liiklussignalisatsiooni binaarses süsteemis pole mingit seost trikoloorse lipu punasega , samuti pole selle lipu valgel mingit seost valge kui leinavärviga Hiinas. Märgi väärtus defineerub ainult süsteemis, mis teda integreerib. Pole olemas transsüstemaatilist märki.
  

Iga semiootiline süsteem, mis tugineb märkidel, peaks tingimata sisaldama:

• (1) MÄRKIDE täielikku repertuaari,
  
• (2) korraldavaid reegleid, mis mõjutavad FIGUURE,
  
• (3) sõltumata DISKURSUSTE olemusest ja arvust, mida süsteemist on võimalik produtseerida.
  

• Vrd kood
  

Keel kombineerib kaks tähenduslikkuse selgesti eristuvat viisi:

• Semiootiline (märk) peab olema ÄRATUNTUD; semantiline külg ( diskursus ) peab olema MÕISTETUD. Erinevus äratundmise ja arusaamise vahel peegeldab vaimu kahte eriomadust: ühelt poolt tajub ta eelneva ja praeguse identiteeti, teisalt uue enontsiatsiooni (lausumise) tähendust.
  

Benveniste. Semiootiliste süsteemide vahelised suhted

• Üks süsteem võib tekitada teise süsteemi. Tavakeel → loogilis-matemaatiline formulatsioon; tavakiri → stenograafiline kiri; tavatähestik → pimedate kiri.
  

Taoline GENEREERIV SEOS kehtib kahe erineva süsteemi vahel, mis on samalaadsed. Teine moodustatakse esimesest ja täidab ühte spetsiifilist funktsiooni.
Semiootiliste süsteemide vahelised suhted
HOMOLOOGILINE SEOS, mis rajab korrelatsiooni kahe semiootilise süsteemi osade vahele. Erinevalt eelnevast pole see seos mitte täheldatav, vaid kehtestatav tänu seostele, mida avastatakse või mida kahe selgesti eristatava süsteemi vahel rajatakse . Homoloogia olemus võib olla varieeruv , intuitiivne või läbimõeldud, substantiivne või strukturaalne, kontseptuaalne või poeetiline ( Baudelaire ). Olemuselt intellektuaalsemat homoloogiat näeb Panofsky gooti arhitektuuri ja skolastilise mõtte vahel

• INTERPRETEERITAVUSE SEOS. Keele vaatepunktist lähtudes on see seos fundamentaalne, kuna just keel on kõikide semiootiliste süsteemide interpreteerija.
  

• Ühelgi teisel süsteemil pole “keelt”, milles ta võiks kategoriseeruda ja interpreteeruda vastavalt oma semiootilistele eritunnustele, ent keel saab põhimõtteliselt kõike kategoriseerida ja interpreteerida, kaasa arvatud iseend .
  

Keel kombineerib kaks tähenduslikkuse selgesti eristuvat viisi:

• Semiootiline (märk) peab olema ÄRATUNTUD; semantiline külg (diskursus) peab olema MÕISTETUD. Erinevus äratundmise ja arusaamise vahel peegeldab vaimu kahte eriomadust: ühelt poolt tajub ta eelneva ja praeguse identiteeti, teisalt uue enontsiatsiooni (lausumise) tähendust.
  

Charles Sanders Peirce (1839-1914)

• Loogika — teadus üldistest seaduspärasustest, semiootika teine nimetus. Lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub fenomenoloogiast ja matemaatikast .
  

• Kolm osa:
  
• Kriitika — klassifitseerib argumente ja määrab nende kehtivuse ja intensiivsuse
  

• Spekulatiivne grammatika — üldine märgiteooria
  

• Metodeutika — kasutatavad meetodid
  

• Meeleliste muljete kategoriaalse sünteesi idee võttis Kantilt, kuid ilma apriorismita.
  

 
Esmasus
Kvaliteet
Teisesus
Eksistents
Kolmasus
Seadus
Loogilises plaanis
Monaad , ühekohaline predikaat
Diaad
Triaad
Ontoloogilises
plaanis
Potentsiaalsus. Subjektiväline psüühiline määratus, mida ei saa taandada mõttele
Väljendab aktuaalse eksistentsi fakti
tehing
Üleüldisus, katkematus, regulaarsus
Tunnetuslikus
plaanis
Igasuguse teadvuse seisundi kvalitatiivne määratus
Kogemus, mis tekib kahe asja (Ego ja mitte-Ego) koosmõjust (võitlus, reaktsioon )
Lisandub mentaalne element
Charles Sander Peirce
Märgiteooria
Märk on mingi A, mis tähistab mingit fakti või objekti B mingi interpreteeriva mõtte C jaoks.
Märk on autentne Kolmasuse vorm. Moodustajateks on 3 korrelaati:

• esimene - triaadilise suhte Esitis (representamen)
  
• teine - selle Objekt
  
• kolmas - Interpretant (tõlgend, mentaalne representatsioon , efekt, mille märk kutsub esile interpreteerivas subjektis).
  

Ch. S. Peirce
Märkide tüpoloogia 3 baastrihhotoomiat
I. märk ise oma olemuselt
II. märk suhtes objekti
III.märk suhtes interpretanti
1.1 qualisign
1.2 sinsign
1.3 legisign
2.1 icon
2.2 index
2.3 symbol
3.1 rhema (adum)
3.2 dicent ( nending )
3.3 argument
Ikoonilised märgid võivad olla ainult terminid, indeksid võivad olla terminid ja laused , sümbolid võivad olla kõik kolm.
Märkide tüpoloogia IKOON

• Sarnasus: näib, kõlab, tundub, maitseb, lõhnab samamoodi.
  
• Diagramm
  
• Foto, joonis
  
• Metafoor
  
• Algebraline võrdus
  

a1x+b1y=n1
a2x+b2y=n2
Märkide tüpoloogia INDEKS

• tähistaja ja tähistatava vahel on otsene füüsiline või põhjus-tagajärg suhe
  
• Looduslikud märgid: suits, jalajälg, kaja, lõhn, maitse
  
• Meditsiinilised sümptomid
  
• mõõteriistad
  
• Signaalid (nt koputus)
  
• Viidad , deiktilised sõnad
  
• Salvestused
  

Indeksis sisaldub alati ka ikoon
Märkide tüpoloogia SÜMBOL

• suhe on arbitraarne või konventsionaalne
  
• Keelemärgid
  
• Tähestik
  
• Numbrid
  
• Liiklusmärgid
  
• rahvuslipud
  

Iga sõna on sümbol. Iga lause on sümbol. Iga raamat on sümbol.
Peirce märkide eksisteerimise viisist

• „ Ikoonilise märgi eksistents on seotud mineviku kogemusega. Indeks eksisteerib olevikus . Sümboli olemine seisneb selles reaalses faktis , et miski saab kindlasti olema vastu võetud, kui on täidetud teatud tingimused, ja nimelt, kui sümbol mõjutab oma interpretaatori mõtet ja käitumist. Sümboli väärtus seisneb selles, et ta annab meie mõtetele ja tegevusele ratsionaalsuse mõõtme ja võimaldab meil ennustada tulevikku“.
  
• jalajälg, mille Robinson leidis liival , oli indeks, mis näitas, et saarel on mingi olevus ja samal ajal sümboliks, mis kutsus esile inimese idee“.
  

Peirce pärisnimest

• „Pärisnimi, kui te põrkute sellega kokku esimest korda, on eksistentsiaalselt seotud mingi vastuvõtu või siis muu ekvivalentse individuaalse teadmisega individuaalsest objektist, mida selle nimega nimetatakse. Siis, ja ainult siis on see tõeline Indeks. Kui te kohtate seda nime järgmine kord, siis on see selle Indeksi Ikooniline märk. Igapäevane tutvus nimega teeb ta Sümboliks, mille Interpretant esitab teda kui nimetatud Individuaalse objekti Indeksi Ikoonilist märki.“
  

Peirce´i 10 märgitüüpi

• konna krooksumine, foto
  
• kirjutatud tähestik, „see“
  
• „su suudlus õrn kui pilvetups“
  
• portree
  
• termomeeter , valu
  
• numbrid, morse
  
• käekiri, parasiitsõnad
  
• näitav näpp
  
• video
  

Frege mudel on formaalselt nagu Peirce‘il, ainult objekt ei ole mitte asi, vaid abstraktne idee
PEIRCE´i MÄRGIKLASSIFIKATSIOON ECO interpretatsioonis
MÄRK
PEIRCE
ECO näide
Suhtes iseendasse
Qualisign: värvuse, heli vastuvõtt
Sinsign: objekt v sündmus; üksik sõna, kuna ta on Legisignumi ind. väljendus
Legisign: kokkulepe, seadus, nimetus kui kokkuleppeline lingv. suhe
Värvilaik abstraktsel pildil, rõivaste värvus jne
Mona Lisa portree, otseülekanne TVs, liiklusmärk
Tinglik kujutis, risti kujutis, pühakoja tüüp
MÄRK
PEIRCE
ECO näide
Suhtes objekti
Ikoon: mõtteline kujund, joonis, diagramm, metafoor. Loomulik sarnasus objektiga
Indeks: gradueeritud skaala, loogiline operaator, signaal , hüüatus, viitav asesõna. Suunab tähelepanu objektile .
Sümbol: nimisõna, jutustus, raamat, seadus, institutsioon . Kokkuleppeline.
Mona Lisa portree, diagramm, struktuur...
Nool-suunis, lomp...
Eco arvates alati mingil määral konventsionaalne
Keelav liiklusmärk, rist , tinglik joonistus...
MÄRK
PEIRCE
ECO näide
Suhtes interpre-tanti
Reema: propositsionaalne funktsioon. Samuti termin suhtes ütlusesse ja argumenti (arutlus)
Dicisignum: ütlus. Täidetud reema. Määratlus.
Argument: süllogism
Igasugune visuaalne märk kui mingi väljendi termin
Kaks visuaalset märki, mis on omavahel teatud viisil seotud.
Keeruline visuaalne süntagma, mis ühendab erinevat tüüpi märke.
„Teekate on libe, kiirus mitte üle 60km/h”
Charles William Morris 1901–1978
biheiviorism
Semioos kui 5-liikmeline suhe

• Märk mesilase tants, koera haukumine
  
• interpretaator
  
• interpretant valmisolek reageerida märgile
  
• tähendus (signification) — objektide tüüp, millede suhtes interpretaator on valmis teatud kindlal viisil reageerima
  
• kontekst
  

Tähenduse kolm mõõdet sõltuvalt kolmest tegevuse faasist:

• tähistav v.designatiivne (designative) vaadeldavad om-d meeleelundid , sensoorne närvisüsteem
  
• hinnanguline (appraisive) lõplikud (consummatory) om-d autonoomne närvisüsteem ja mälu mõnukekskused
  
• ettekirjutav (prescriptive) kuidas reageerida, et rahuldada saadud impulssi somaatiline närvisüsteem
  

SEMIOOSI KOLM MÕÕDET
Charles Morris

• Semantika. Märk— ese (el-de suhe välismaailma, maailma märgistamine, tähenduse andmine). Semantiline mõõde tähistab, denoteerib.
  
• Süntaktika. Märk — märk. Keelesisesed reeglid märkide moodustamise ja kasutamise kohta. Süntaktiline mõõde implitseerib (kaasab). Käsitleb märgi struktuuri (nii sisestruktuuri kui ka seda, kuidas üksikmärgid moodustavad koondmärke ehk tekste ). Need reeglid on kõige lihtsamad ja kohustuslikud.
  
• Pragmaatika. Märk — subjekt . Kuidas inimene kasutab märke. Kirjutav ja rääkiv subjekt, tema erinevad „minad“. Suhted rääkija — kuulaja , sõnaline mõjutus jne. Reeglid on pigem soovituslikud. Pragmaatiline mõõde väljendab.
  

Morrise näide
Sõna „laud“ implitseerib (kuid ei tähista) horisontaalse pealispinnaga mööblieset, millele võib paigutada esemeid. Tähistab teatud objektide klassi (mööbliese), üldnimi, denoteerib neid objekte, millede suhtes seda sõna saab kasutada. Väljendab oma interpretaatorit (surnud keeltes see puudub). Singularia nominantur, universalia significantur.
Kuidas „lugeda“ kujutist (Eco näide)
süntaktika
semantika
pragmaatika
Kui te võtate kaks kõverat ja panete nad kokku, luues abstraktse kala kujutise, siis te tegelete süntaksiga. Need kaks kõverat on nagu alus ja öeldis kui te koostate ütlust
Nähes ühte ja sama märki, saame me eri moodi sellest aru. Latika kujutis ei tähenda meie kõigi jaoks ühte ja sama asja, rääkimata merihundist
Reaktsioon kujutisele sõltub meie eelnevast kogemusest, habitus est jmt.
Erinevatel ajastutel domineerib erinev mõõde, seotud nii filosoofia kui kunstiga

• Semantiline paradigma — nime filosoofia Herakleitos, Platon /Aristoteles. Logos . Keel kui „asjade nimede“ kogum. Lõpeb skolastikaga XVII saj Subjekt, st eseme nimi, on eelkõige mõeldav ruumis, predikaat — ajas. Sümbolism
  
• Süntaktiline XIX saj lõpp predikaadi filosoofia Henri Bergson, Impressionism . Futurism
  

Oluline on suhe. Bertrand Russell „Maailm koosneb mitte asjadest, vaid sündmustest, faktidest. Fakte võib kinnitada või eitada, aga mitte nimetada.”

• Pragmaatiline. XX saj 50ndad -60ndad, egotsentriliste sõnade filosoofia, kõik põhimõisted relativiseeruvad
  

Proust , Dostojevski , Brecht
Semiootika (Peirce) ---- Semioloogia (Saussure)
Teooria
Filosoofiline , normatiivne, ülevaatlik, eeldab loogiliste suhete ja märgitüüpide universaalsust
Deskriptiivne, üldlingvistiline
Baseerub loomulikul keelel
 
Atomism
Substitsionaalne, tekib lõputu substantiivne jada, iseseisev
Holism
Bilateraalne märk on keeles eelkõige, mitte kõnes
Märgil on kindel tähendus, impersonaalne
Põhilised uurimisvald-konnad
loogika, matemaatika , loogikakeskne inglise kõnekeel
Loom. keeled, kirjandus, legendid ,
(keelekeskne)
Märk kui triaad
Uuritakse isoleeritud märke kui objektide denotatsiooni vahendeid, subjekt-objekt suhete plaanis
Uurib märki kui maailma tunnetamise vahendit. Erinevad märgitüübid – eri astmed ja viisid
Märk kui diaad
Vaadeldakse subjekt-subjekt kommunikatiivsete suhete plaanis, mitte isoleeritult, vaid keele struktuuri moodustavate omavaheliste suhete plaanis
Lingv. märgid on suvalised
Lisanduvad ka "loomulikud märgid" —
ikoon, indeks
kuid on hädavajalikud kõnelejatele (Benveniste)
Arusaamine tähendustamise praktikast
pidevalt kestev, homogeenne , analoogne v. amorfne ;
Semioos
Diskreetne , suhteline, sümboolne;
Keel Tavakeele abil interpreteeri-takse teisi kultuurikoode. Kultuur kui „keelte“ kogum
Märgi "objektide" ontoloogia
Eksistents on eeldatud
pole "antud", vaid determineeritud lingv. suhtega
Arusaamine märgi haaramisest
Pragmaatiline, "konstruktivistlik“, Märgi tähendus kujuneb tõlgendamise käigus
Strukturalistlik , "naturalistlik" sisu dekodeerimine. Märk saab tähenduse läbi erinevuse teiste samasse süsteemi kuuluvate märkidega
Subjekti ontoloogia
Sisaldub semiootilises analüüsis
Eeldatav, kuid ei sisaldu semioloogilises analüüsis
Leksikon ja grammatika

• Iga keel peab omama leksikoni (st oma märkide nimistut, kust tehakse valik konkreetses kõneaktis) ja grammatikat (nende märkide omavahelise ühendamise reegleid, süntaktika).
  

Keele hierarhiline struktuur

• Juri Lotman: Keel on hierarhiline struktuur. Ta jaguneb eri tasandi elementideks. Lingvistikas eristatakse foneemide , morfeemide, leksika , sõnaühendite, lausete ja lauseliitude tasandit . (Niisugune on kõige üldisem liigendus; real juhtudel eristatakse silbi, intonatsiooni ja teisi tasandeid.) Iga tasand on korrastatud vaid talle eriomaste reeglite süsteemi järgi.
  

Keelt organiseerib kaks struktuuritelge

• Ühelt poolt jagunevad keele elemendid eri liiki ekvivalentseteks klassideks: nimisõna kõik käänded, kõik vastava sõna sünonüümid, kõik antud keele eessõnad jne. Ehitades antud keeles mingit fraasi, valime ekvivalentide igast vastavast klassist meile vajaliku sõna või vormi. Keele elementide niisugust korrastatust nimetatakse paradigmaatiliseks.
  

• Teiselt poolt tuleb väljavalitud keeleühikud selleks, et nad moodustaksid antud keele reeglistikuga kooskõlas ahela, omavahel ühildada spetsiaalsete morfeemide abil, viia kooskõlla süntagmad jne. Niisugust keele korrastatust nimetatakse süntagmaatiliseks. Igasugune keeletekst on korrastatud paradigmaatilist ja süntagmaatilist telge pidi.
  

Roman Jakobson (1896-1982)

• Jakobsoni algseks uurimusalaks on, nagu Praha ringile kohane, eelkõige foneetika . Fonoloogia arenemine ajas. Jakobson toob ära kaks aspekti:
  

• Tähistaja ja tähistatava seost nimetab ta külgnevuseks (contiguity) ning see baseerub välisel faktoril.
  
• Seos sarnasuse (similarity) põhjal on tingitud keele sisemisest faktorist.
  

Nendest lähtuvalt võib igas keelelises märgis välja tuua kaks operatsiooni liiki :

• Kombineerimine — Iga märk koosneb osamärkidest ja/või esineb ainult ühenduses teiste märkidega. St, et iga lingv. ühik on üheaegselt kontekstiks lihtsamatele ühikutele (helidele, mis sõna moodustavad) ning/või leiab oma konteksti keerukamas lingv. ühikus (sõna lause kontekstis). Keeleühikute grupeering loob kõrgemal tasemel uue keeleühikute grupeeringu. Kombineerimine ja kontekstuur (kontekstiline kompositsioon ) on ühe ja sama operatsiooni kaks palet.
  

Süntagmaatika: märk suhtes kontekstiga. Metonüümia.

• Selekteerimine — on seotud sarnasusega. Alternatiivide valik eeldab võimalust asendada üks teisega , mis on eelnevaga ühelt poolt ekvivalentne ja teisalt erineb sellest. Seega on selekteerimine ja substitutsioon /asendus/ ühe ja sama operatsiooni kaks erinevat poolt. Kui kombinatsiooni puhul toimub valik käepäraste elementidega (tähed ja helid), siis siin toimub valik mälu põhjal tähendusi valides .
  

Paradigmaatika: märk suhtes koodiga (mäluga), mitte reaalse teatega. Metafoor.

• Adressaat võtab teate vastu kui kombinatsiooni, mis on moodustatud erinevatest osadest (laused, sõnad, foneemid jne), millede valik on teostatud keelelise koodi kõikidest võimalikest komponentidest lähtuvalt. Need kaks lähenemist annavad ka kaks erinevat interpretantide rida, kaks viiteseost, mis aitavad märki tõlgendada:
  

• a) selektsiooni puhul märk suhtes koodiga (mäluga),
  
• b) kombinatsiooni korral märk suhtes kontekstiga, st teatud asend suuremas kontekstis.
  

Igasuguse teate koostisosad on kindlasti seesmises seoses ühendatud koodiga ja välises seoses teatega
Jakobson

• “Poeetiline funktsioon projitseerib ekvivalentsuse printsiibi selektsiooni teljelt kombinatsiooni teljele.”
  
• “Sarnasus valitseb külgnevuse üle, poeesial on läbivalt sümbolistlik, polüsemantiline olemus/…/ Väljendudes tehnilisemalt: iga segment on sarnasus. Iga metonüüm on metafooriline ja igas metafooris on metonüümia varjund”. (Hawkes)
  

Poeesia /proosa ja metafoor/metonüümia

• Poeesiale paneb aluse sarnasuse printsiip; ridade meetriline parallelism või sõnade riimimise kõlaline ekvivalents tekitab küsimuse semantilise sarnasuse ja kontrasti kohta.
  
• Proosat aga, vastupidi, antakse edasi põhiliselt külgnevusega.
  

James Frazeri järgi jagunevad maagiliste riituste aluspõhimõtted kaheks tüübiks:

• Nõidused, mis baseeruvad sarnasuse reeglile (“homoöpaatiline” või “imiteeriv” maagia )
  
• Need, mis avastatakse seoses külgnevusega (“nakkav maagia”)
  

SÜNTAKTIKA
Süntaktika on märgisüsteemi täielik kirjeldus, mis lubab moodustada õigeid märgisüsteeme ja eristada õigeid moodustisi valedest. Käsitleb märgisüsteemi ehk keelt semiootilises mõttes. Keele mõiste ise on mitmetähenduslik:

• eelkõige loomulik keel (nt eesti, inglise keel, aga ka esperanto )
  
• laiemas mõttes on keel semiootiline süsteem, so ükskõik missuguste tähendustega märkide kogum või süsteem
  
• matemaatiline keel - ei pruugi olla seotud tähendustega (st ei pruugi olla ka märgisüsteem), koosneb tähestikust ja grammatikast
  

• Matemaatiline keel on kõige laiem keele mõiste, semiootiline süsteem on selle osa ja loomulik keel omakorda semiootilise süsteemi osa (ühtlasi siis ka matemaatilise keele osa). Matemaatiline lingvistika uurib keelt kui süsteemi, mis moodustab jadasid (tähendus ei ole oluline). Loomuliku keele süntaktiline kirjeldus läheneb matemaatilise keele kirjeldusele ja ideaalis peab olema sama korrektne ja eranditeta kui ükskõik milline matemaatiline keel.
  

Noam Chomsky (1928)

• püüdis luua puhtgrammatilist keeleteooriat, ignoreerides kõnelejate keelekompetentsi muid aspekte . Peagi selgus, et grammatilisus pole kaugeltki piisav tingimus keeleteooria õigsusele. Nii hakati keeleteooriasse sisse tooma alul semantilisi, hiljem ka pragmaatilisi elemente (kõneaktide teooria).
  

Noam Chomsky näited lausetest, kus grammatilisel tasandil on kõik õige, aga semantilisel mitte:

• Värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt
  
• Caesar on algarv
  
• Poiss võib ehmatada siirust
  
• Siirus võib ehmatada poissi
  

• [Viimane lause on seejuures praktiliselt normaalne: keel kasutab igal sammul taolisi võtteid, kus mingi mentaalne karakteristik metonüümiliselt n-ö inimese seest välja substantiveeritakse.]
  

Sarnaseid näiteid toob ka George Lakoff:

• Minu onu arvab , et ma olen loll
  
• Minu kass arvab, et ma olen loll
  
• Minu lemmikamööb arvab, et ma olen loll
  
• Minu praepann arvab, et ma olen loll
  

• Seega saab väita, et lausete õigsuse määrab ainult keelekasutaja individuaalne vaist ja puhtgrammatilisest õigsusest ei piisa „õigete” lauset moodustamiseks.
  

• NB! On selge, et antud reeglid kehtivad eelkõige loomuliku keele tavatekstide puhul. Kunstitekstides on põhimõtteliselt kõik võimalik ja seal kehtivad omad reeglid, vastavuses selle kunsti keelega.
  

Jerrold J. Katz ja Jerry Fodor. Semantilise teooria struktuur. 1963

• Jaotavad tähendused süsteemseteks ja vähemsüsteemseteks. Tähenduse struktuur on hierarhiline nagu süntaktikalgi - suured tähendused koosnevad väikestest.
  

Tähenduse valdkondi on nende järgi kaks:

• markerid (süsteemsed). Kasutatakse maailma asjade süstematiseerimiseks. Võimaldavad asju klassifitseerida ilma eriteadmisteta.
  
• distinktorid ( spetsiifilised ). Näitavad, et ka semantikas on oma grammatikalised reeglid - sõnade ühendamisel lauseteks kasutatakse nii süntaktilisi kui semantilisi kategooriaid.
  

Näiteks, kirjeldamaks merihundi ja tuulehaugi erinevusi (distinktorid), peab olema asjatundja , kuid kala kirjeldamiseks ei pea (markerid).
Väitsid, et süntaktiliselt õige lause võib semantiliselt olla täiesti vale. (Nt kuulus Chomsky lause 'Rohelised värvitud ideed magavad tormakalt')
Hierarhilisuse võib eraldi välja tuua tähenduse mõõtmes, kus saab eristada järgmisi tasandeid:

• 1) seem elementaartähendus
  
• 2) lekseem (Greimas semeem) sõna tasand
  
• 3) lause/ütlus/propositsioon
  

• Nt lekseemi vanapoiss seemideks on meessoost, vallaline , lõbus jne
  

• Elementi võib uurida kahest aspektist : seestpoolt (morfoloogia, sisemine struktuur) ning väljastpoolt (süntaks), tema suhestatuses teiste tervikutega.
  

• Hierarhilised reeglid on seotud paradigmaatilistega, st et mitte kõik seemid ei saa omavahel ühineda.
  

Charles Morris toob ära reeglid, mis keeles valitsevad, vastavalt semioosi kolmele mõõtmele:

• Semantiline reegel — määrab ära, millistel tingimustel märki võib kasutada objekti v situatsiooni suhtes; sellised reeglid määravad kindlaks vastavuse märkide ja situatsioonide, mida antud märgid on võimelised tähistama/märgistama (denoteerima) vahel. Märk võib märgistada (omada denotaadina) kõike seda, mis vastab semantilise reegliga formuleeritud tingimustele, samal ajal kui reegel ise konstateerib designatsiooni (tähendustamise) tingimusi ja koos sellega määrab ära designaadi (denotaatide klass või liik)
  

• indeksi jaoks: ei iseloomusta ja ei pea olema sarnane. Igal momendil märk tähendab, (tema designaadiks on) see, millele ta osutab pärisnimi
  

• ikooni jaoks: ikoonid tähistavad (denoteerivad), iseloomustavad neid objekte, milledel on samasugused omadused (või osa omadusi) mis märkidel enestel iseloomustavad
  

• sümbolite [Peirce´i tähenduses] semantiline reegel vormub teiste sümbolite (millede reegleid ei tuvastata) abil või viidates konkreetsetele objektidele, mis on mudeliteks (ja seega täidavad ikooniliste märkide rolli).
  

• Indeksaalsete märkide designaadid on asjad, ühekohaliste iseloomustavate märkide designaadid — omadused, kahe- ja rohkemkohaliste iseloomustavate märkide designaadid on suhted; lausete designaadid on faktid või asjaolud . Vrd Peirce
  

Keele reeglid Morrise järgi

• Grammatikaline reegel määratleb märgilisi suhteid märgiliste vahendite vahel.
  

• Pragmaatiline reegel — konstateerib tingimusi, mille juures märgiline vahend on interpretaatori jaoks märk. „Oi!“, modaalsõnad, „Tere hommikust!“ erinevates tähendustes)
  

Loogika kui formaalne semiootika (Peirce)

• Semiootika formaalne teooria sisaldab situatsioonide algebrat, klassifikatsiooni teooriat ja lingvistilist mõõdet. Lingvistiline mõõde on kombineeritud ähmaste hulkade ja võimalike jaotuste teooriaga.
  
• Formaalne semiootika käsitleb teadust teadusest kui semiootiliste süsteemide süsteemi. Teaduse teaduse kirjeldus semiootiliste süsteemide terminites kui kõige adekvaatsem.
  

Universaalid (üldmõisted) – üksiknimed Pärisnimede lähedus indeksitele
 
signifikatsioon universaalid
nominatsioon
üksiknimed
Russell
Deskriptsioonid (kirjeldused)
nimed
Morris
designaatorid
denotaatorid (kokku mõlemad — semantiline mõõde)
Peirce
sümboolsus
indeksaalsus
Nimi ja deskriptsioon

• Bertrand Russell püüdis vabaneda loogilistest “ebamugavustest”, mida tekitab nimeliste väljendite semantiline dualism , jagades need pärisnimedeks ja deskriptsioonideks. D. on Russelli järgi võimelised tähendama ( suhtuma objektidesse) tänu oma vormile (keelelisele tähendusele).
  
• Kui Frege arvas , et igale keelemärgile vastab mingi konkreetne v. abstraktne ese, siis Russelli semantika ei võimalda ideaalseid objekte samas mõttes, nagu reaalseid konkreetseid objekte. Russell loobus mitte ainult mõttest, et denotatsioon ammendab märgi ja tähistatava semantilised suhted, vaid ka seisukohast , et kõik keeleväljendid on nimed.
  
• pärisnimi nimetab midagi niisugust, millel puudub üksikjuhtude paljusus, ja nimetab seda kokkuleppeliselt ad hoc, mitte kirjelduse kaudu, mis koosneb eelnevalt omistatud tähendusega sõnadest. /.../ Niisiis, kui nimi ei nimeta midagi, on ta tühi müra, mitte sõna
  

Russell “On denoting” (1905)
Russelli deskriptsioonide teooria toetub filosoofilisele eeldusele kahest teadmise tüübist:

• teadmine kogemuse kaudu (a posteriori, sünteetiline): pärisnimed ja omaduste nimed, rangelt loogilises mõttes ka asesõnad see, too
  
• teadmine kirjelduse kaudu (a priori, analüütiline) Analüütilised tõed on niisugused, mis on tõesed üksnes neis sisalduvate sõnade tähenduste tõttu (üksnes eksplitseerivad tähendusi).
  

Näited
Analüütiline:

• kolmnurgal on kolm nurka
  
• kõik kehad on ruumilised
  
• ükski poissmees ei ole abielus
  
• kõik semiootikud on inimesed
  

Sünteetiline:

• mõned kolmnurgad on täisnurksed
  
• Peeter on haige
  
• mõned inimesed on semiootikud
  

Nimi ja deskriptsioon

• Nimed (konkreetsete kandjate tähistused) vs deskriptsioonid (esemete sõnalised kirjeldused mingite tunnuste järgi). Kui vaadelda kirjeldusi kui nimesid võib tekkida illusioon kummaliste objektide (suhted, omadused) olemasolust.
  
• Nimi on lihtne (täielik) sümbol, millel on osutus (seotud denotaadiga) ja mis täidab otsustuses subjekti funktsiooni.
  
• Deskriptsioon aga on mittetäielik sümbol, mis omandab osutuse ainult lause koosseisus , st, kui ta on kõnes aktualiseeritud. Väljendades mingit kontsepti, täidab D. lauses predikaadi rolli.
  
• Deskriptsioonid on keelelised väljendid, mis esinevad keeles nime funktsioonis ja vahel ka nime vormis, kuid tegelikult ei nimeta (nimetamine toimub tõeliselt vaid pärisnime poolt). Nt "Inimene, see inimene, iga inimene". Ei oma ise denotaati, vaid omandab selle lause kontekstis.
  

Erinevus lause süntaktilises ja loogilises struktuurides:

• Loogilises üleskirjutuses deskriptsioonid jagunevad: denotaati tähistatakse muutujaga, aga tema poolt väljendatud kontsepti — propositsionaalse funktsiooniga.
  
• Ma kohtasin (üht) inimest → Ma kohtasin x-i ja x kuulub inimeste klassi.
  

• Maailm koosneb mitte asjadest, vaid sündmustest ja faktidest.
  
• Üldnimede tähendust tuleb loogiliselt kirjeldada erinevate deskriptsioonide ja kvantorite koosluste kaudu.
  

Tähendus – osutus (Frege Sinn - Bedeutung)
Husserl
Bedeutung/Sinn
Objekt (Gegenstand)
Peirce
Tõlgend (interpretant)
objekt
Morris
Designaat , hiljem signifikaat (ei sõltu ühe või teise interpretaatori ind.omadustest)
denotaat
Ogden & Richards
Tähendus ( meaning )
referent
John Mill
konnotatsioon
denotatsioon
Carnap
intensionaal
Ekstensionaal
lauses
predikaat
subjekt
Trad .loogika
sisuloogika
mahuloogika
Lingvistilise relatiivsuse hüpotees
Sapir - Whorfi hüpotees

• E. Sapir (1884-1936)– keeleteadlane. B. Whorf ( 1897 -1941), tema austaja, tuletõrje insener, ka indiaani keelte uurija.
  
• Lingvistiline determinism (keel määrab ära mõtlemise) ja lingvistiline relatiivsus (erinevused keeles vastavad erinevusele mõtlemises)
  

• Edward Sapir — keeled ei erine mitte selle poolest, mida nad võivad väljendada, vaid selle poolest, mida neis ei saa väljendamata jätta. Igas keeles on palju ülearust — see toimib kui keele enesekaitse. Kõikides keeltes edastatakse palju ülearust infot ning nii kaitseb keel ennast vääritimõistmise ja infokadude vastu (vt tähenduse polüseemia).
  

• Me jagame maailma vastavalt jaotustele oma keeles. ...Lõikame loodust, organiseerime ta kontseptideks ja kirjeldame tähendusi kuna me oleme oma keelekollektiivi liikmed ja meil on kokkulepe, mis ei ole kuidagi selgelt väljendatud, kuid on kohustuslik; ilma selleta me ei saaks millestki rääkida.
  

Benjamin Lee Whorf

• väidab radikaalsemalt et keel tingib meie maailmavaate ja avaldab mõju käitumiseli. Tuletõrjuja näide: kõik teavad, et bensiiniaurud on ohtlikumad vedelikust, kuid õnnetused sünnivad just tühjade tünnide juures, sest sõna “tühi” mõjutab. /Reklaamis kasutatakse/
  
• Grammatiline struktuur mõjutab eriti. Hope indiaanlastel ei ole mingit probleemi relatiivsusteooria mõistmisega. Puudub objektiivse aja mõiste, ei erista minevikku , olevikku ja tulevikku, üks sõna - 'masa'ytaka' – kõige lendava jaoks ( putukad, lennukid, piloodid...).
  

Eesti keel ja lingvistiline relatiivsus

• Uku Masingu järgi eestlane ei mõtle tulevikule, sest keeles puudub grammatilise tuleviku konstruktsioon .
  
• Samamoodi võiks öelda, et eestlase jaoks ei ole olulised soolised erinevused.
  

Tähenduse polüseemia kommunikatsioonis ja selle vältimine

• Süntagma sisemine kontekst (Läksin teed jooma. Mis sa teed? Kõnnin mööda teed)
  
• Kommunikatiivne situatsioon
  
• muudab teate tähendust (punane lipp stardirajal või demonstratsioonil)
  
• muudab teate funktsiooni (Jakobsoni funktsioonid)
  
• muudab teate informatsioonilist sisu (kolp sääreluudega mingil purgil ja elektrikilbil)
  
• Teade ise võib viidata sellele, mis koodi tuleb kasutada (“Sümbol Peirce´i mõttes...”)
  

ESTEETILINE TEADE
Kunstiteost tõlgendatakse erinevalt tänu sellele, et kood ei ole üheselt mõistetav.
Autorefleksiivsus, ootused:

• ainult kontekstuaalsetes seostes omandavad tähistajad tähenduse. Kui ma muudan midagi kontekstis, muutub ka kõik ülejäänu. ( Kunstiteos on kunstiteos ainult tänu paigutusele konteksti)
  
• mateeria , milles tähistaja väljendub, ei ole tähistatava ja konteksti suhtes ükskõikne. (Riim tugevdab riimitavate sõnade tähenduslikku seost. Heliline või visuaalne rütm. Sõnade järjekord)
  
• teade toob sisse erinevad reaalsuse tasandid , mäng nendega;
  

• füüsiline, asjade tasand, selle mateeria tasand, millest koosnevad tähistajad;
  
• erinevuste, tähistajate diferentsiaalsete tunnuste tasand;
  
• tähistatavate, erinevate konnotatsioonide, ootuste tasand.
  

• Ja kõigil neil tasanditel luuakse teatud vastavus, justkui need tasandid oleks kõik struktureeritud ühe ja sama koodi alusel.
  

Gertrude Stein “a rose is a rose is a rose is a rose”. Eco dekodeerib

• eripärane koodikasutus. Just tänu liiasusele tähistajate tasandil osutub teade mitteühetähenduslikuks, tingib informatsioonilise pinge
  
• teade on liiane ka denotatiivsete tähistatavate tasandil. Tahes- tahtmata tekib küsimus: Kas roos ikka on roos?
  
• leksikoodide tasand, mis on seotud erinevate teaduslike ja filosoofiliste definitsioonidega. Me teame, et nii ei määratleta midagi.
  
• allegooriliste ja müstiliste leksikoodide tasand. Roos on alati kandnud mingit sümboolset tähendust — siin seda eitatakse järsult
  
• stilistiliste leksikoodide tasand — me oleme harjunud , et roos tähendab ilu
  
• jne
  

Pragmaatika

• uurib märkide kasutust ja on semioosi kolmest mõõtmest kõige ebamäärasem, puuduvad konkreetsed reeglid. Et õigesti suhelda, on vaja teada kultuurinorme, kõne etikette . Süntaktika vald uurib reeglite järgimist, semantikas on oluline mõtestatus. Pragmaatikas seevastu edukus või ebaedukus suhtlemisel.
  

Thure von Uexküll 3 semioosi

• informatsiooni või signifikatsiooni. Elutu keskkond, mis tegutseb kui „ kvaasi - saatja “ ilma semiootilise funktsioonita. Vastuvõtja, st elusühik, elussüsteem, peab omama kõiki semiootilisi funktsioone
  
• sümptomatisatsiooni. Saatjaks elusolend, kes edastab signaale (mis ei ole suunatud otseselt vastuvõtjale ja ei oota vastust) oma käitumise või asendi kaudu. Vastuvõtja võtab neid signaale vastu kui sümptom-märke.
  
• kommunikatsiooni. Saatja edastab vastuvõtjale teatud tähendusega märke
  

Kommunikatsiooniskeem
Shannon ja Weaver 1949
emotsioone tekitav (saatjat iseloomustav)

• Püüdleb kõneleja suhtumise vahetu väljenduse poole selle suhtes, millest ta räägib. See kaldub looma kas kindla või teeseldud emotsiooni muljet. Keeles esindavad seda hüüdsõnad, nt “Oot-oot” või vokaali pikendus sõnas, nt “miiis?”.
  

tungiv funktsioon (suunatud adressaadile)

• leiab oma puhtaima väljenduse vokatiivis ja imperatiivis. Erinevus deklaratiivsest lausest seisneb asjaolus, et tungiv funktsioon ei pea tuginema tõesusele, st “Joo!” puhul ei saa küsida, kas joomine ka tegelikult aset leiab, küll saab seda teha aga “joob”; “joodi” puhul.
  

faatiline funktsioon (oluline on kontakt ise

• eelkõige kontrollimaks , kas kommunikatsiooni kanal (kontakt) töötab või ei, või siis kommunikatsiooni kehtestamiseks, pikendamiseks või lühendamiseks (ritualiseeritud vormelid, dialoogid, olulised on ka mittekeelelised märgid)
  

metakeeleline funktsioon ( koodile suunatud)

• st saatja (adressant) ja vastuvõtja (adressaat) peavad kommunikatsiooni kehtestamiseks kasutama sama koodi ehk keelt (terminid jmt), et infovahetus osutuks võimalikuks.
  

viiteline funktsioon (seotud kontekstiga)

• Et sõnum oleks operatiivne, nõuab ta viidatavat konteksti, mis on adressaadi poolt haaratav ning kas verbaalne või verbaliseerimisvõimeline. See oleks keel üldises mõttes (mitte konkreetne, mis kuuluks juba metakeelelise funktsiooni valdkonda).
  

Põhimõtteliselt võib öelda,et teised viis funktsiooni on kõik selles (viitelises funktsioonis) osalised vähemal või suuremal määral
poeetiline funktsioon (suunatud teatele

• kesksel kohal on sõnum ise ( Eisenhoweri presidendikampaania hüüdlause “I like Ike”.)
  

Kuigi me eristame keele kuut põhiaspekti,võime me paraku vaevalt leida verbaalseid teateid, mis täidaksid vaid ühte funktsiooni.
Suhtlemispostulaadid

• Tavaliselt on kommunikatsioonis osalejatel üks eesmärk: saavutada üksteisemõistmine. See on üks suhtlemise põhiprintsiipe, mida nimetatakse kooperatsiooniprintsiibiks. Sellest printsiibist lähtuvalt tuletas ameerika loogik Paul Grice universaalsed suhtlemispostulaadid, efektiivse suhtlemise reeglid:
  

Suhtlemispostulaadid e implikatuurid

• Informatiivsuse (kvantiteet) (“Sinu ütlus peab olema informatiivne”)
  

• Tõesuse (kvaliteet)(“Ära räägi seda, mida sa pead valeks”, “Ära räägi seda, milleks sul ei ole piisavalt alust”)
  

• Relevantsuse (suhe)(“Räägi seda, mis antud hetkel puutub asjasse”)
  

• Väljenduse selguse (kord) (“Väldi mitmetähenduslikkust”, “Räägi lühidalt”)
  

H. P. GRICE’i arvates

• sõna tähendus ei ole seotud tema referendiga, sellega millele ta viitab
  

• Tähendus on kasutamine (nagu Wittgensteinil)
  

Suhtlemispostulaadid

• Just suhtlemispostulaadid võimaldavad mõista hüüet „Auto!” kui hoiatust „Ettevaatust, sa võid auto alla jääda”. /Ehmata! Ja kohv/
  

• Rääkija võib tahtlikult kasutada mingit suhtlemispostulaati, et edastada oma mõtet varjatud kujul, nii et kuulaja peab selle mõtte ise tuletama kui implikatuuri. Nt kui õppejõud oma soovituskirjas õpilasele, kes pretendeerib õppejõu kohale, piirdub märkustega, et ta valdab hästi inglise keelt ja külastas järjepidevalt seminare , järeldab soovituse lugeja raskusteta, et professor ei hinda üliõpilast eriti kõrgelt, aga otse seda öelda ei taha. See järeldus põhineb informatiivsuse ja relevantsuse postulaadi rikkumisel. /Ettekanne oli väga huvitav, aga.../
  

Presupositsioonid

• on sarnased implikatuuridega, aga esimesed lähtuvad kõnelejast, teised kuulajast. Kaks erinevat tüüpi:
  
• semantilised
  
• pragmaatilised (taustateadmised).
  
• Presupositsioonidel on kaks olulist funktsiooni - seos kultuurikontekstiga (mida välja öeldakse ja mida presupositsiooniks jäetakse, sõltub ajastust ja kultuurisituatsioonist) ja tekstuaalsuse roll (mis on ühe ütluse sisu (subposition), on teise ütluse eelinfo (presubposition)).
  

• Palju sarnaseid võtteid kasutatakse erinevates kõnefiguurides. Nii näiteks ütlustes Naine on naine (roos on roos) on samuti rikutud informatiivsuse postulaati ( otseses tähenduses on nad mõttetud). Seetõttu püüab kuulaja leida mingi teise võimaluse nende mõtestamiseks (naine kui füüsiline olend – naine kui kergemeelne olevus).
  

• Iroonia , metafoor, hüperbool — kõik need ümbermõtestamise juhud loovad olukorra, kus tõesuse postulaadi rikkumine, st silmnähtav ütluse otsese tähenduse valesus sunnib kuulajat otsima ütluses varjatud mõtet.
  

John Langshaw Austin

• keskendus kõneakti tüübile, mida ta nimetas performatiivseks
  
• Performatiiv – kõnetegu, siin on tegemist kõneaktiga, kus kõneleja lisaks ütlemisele ka teeb midagi: millegi ütlemine tähendab millegi tegemist (Austin, 1962).
  
• Performatiivsed kõneaktid sisaldavad performatiivseid verbe (nt ma väidan, arvan, kinnitan, kuulutan jmt).
  

Kõneaktid
Lokutiivne kõneakt, väljenduslik. Grammatiliselt õigesti koostatud lause, millel on tähendus
Illokutiivne kõneakt (küsimine, vastamine, lubamine jne), kõnetegu. Väljendab midagi.
Perlokutiivne kõneakt kutsub üles, stimuleerib mingit tegevust.
Kommarid ahju! (väljavõte ekspertiisiaktist)

• lokutiivne (öeldakse midagi, kasutades seejuures normaalkeele grammatikat ja tähenduslikke sõnu)
  
• illokutiivne ( lausung on sotsiaalne, avalik, sel on konkreetne suunitlus ehk intentsioon [mida saab selgitada nii grammatilise ülesehituse, kui ka sotsiokultuurilise konteksti kaudu])
  
• perlokutiivne (lausung püüdleb teatavatele mõjutulemustele, mis puudutavad muid inimesi peale kõneleja).
  

• Antud lausungis on ka performatiivsuse tunnuseid: see kuulub „lubavate performatiivide” (promisory performatives) hulka, mis kirjeldavad olukordi, nagu nad võiks/peaks olema tulevikus. Olles hüüdlause, millel on performatiivi tunnused, on „KOMMARID AHJU!” pigem kirjeldatav kui perlokutiivne (mitte üksnes lokutiivne) kõneakt, mille üldtunnuste hulka kuuluvad niisugune veenmine , hirmutamine, valgustamine, innustamine, mille eesmärk on tegelik sotsiaalne mõju ehk käitumuslik tulem.
  

Suhtlusaktid e. kommunikatiivsed aktid vastavad mudelis illokutsionaarsete aktide poolt genereeritud perlokutsionaarsetele aktidele.
Näiteks kommunikatiivne akt Veenmine läbi informeerimise seisneb selles, et panna teine uskuma mingit propositsiooni, öeldes, et see on tõene.

• Jaan ütleb "Sajab vihma", kavatsusega informeerida Helenit sellest faktist.
  
• Helen kuuleb seda lauset ja tuvastab Jaani kavatsuse informeerida teda sellest faktist. Lisaks sellele otsustab Helen, et Jaan kavatseb panna teda uskuma, et sajab vihma.
  
• Helen vaatleb selle fakti enesestmõistetavust (evidentsi), sh ka see fakt, et Jaan ütles, et sajab.
  
• Helen jõuab arvamusele, et sajab.
  

Näide mittekeelelisest suhtlusest: agent annab konspiratiivkorteri ohutusest teada lillepotiga aknal .

• Aknale lillepoti asetamine (kas kommunikatiivse kavatsusega või ilma selleta) on lokutsionaarne akt.
  
• Kui agent paneb lillepoti aknale, et anda signaal, siis ta teostab illukutsionaarse akti.
  
• Kui külastaja näeb lillepotti ja tuvastab, et ohtu ei ole, siis on tegemist perlokutsionaarse aktiga.
  

Kõneaktide klassifikatsioon (J. Searle 1979)

• representatiivsed - rääkija võtab vastutuse väljendatava väite tõesuse eest; informeerima, eitama, jaatama, kinnitama
  
• direktiivsed - rääkija püüab mõjutada kellegi kavatsusi ja käitumist; nõudma, käskima, kutsuma, küsima, paluma /Kommarid ahju!/
  
• komissiivsed - rääkija võtab vastutuse mingi tulevase akti eest; kohustuma, lubama /Kommarid ahju!/
  
• ekspressiivsed - rääkija väljendab psühholoogilist seisundit või reaktsiooni; vabandama, õnnitlema, tänama, kutsuma
  
• deklaratiivsed - rääkija täidab kõneaktiga mingit konventsionaalset või rituaalset tegevust; ristima, innustama, alistuma, määrama (vrd Jakobsonil : referentsiaalne, emotiivne, poeetiline, konatiivne, faatiline, metakeeleline)
  

Umberto Eco kommunikatsiooniteooria

• Lähtub Jakobsoni arusaamast kõikehõlmavast kommunikatsioonist.
  
• Kesksel kohal KOODI mõiste.
  

Kood on mudeli kujul esitatud struktuur, mis toimib fundamentaalse reeglina rea uute teadete loomisel
Kõiki koode saab kõrvutada üldise koodi alusel, mis on neist lihtsam ja universaalsem.

• Eksisteerib märgirepertuaar (teatav loetletav hulk sümboleid). Kood tuletab neist sümboleist erinevuste ja opositsioonide süsteemi ja sätestab ühildumise reeglid. Leksikood tekib kui tähenduslike opositsioonide süsteem (ei pruugi sisaldada reegleid). Seetõttu on tema osaks lisatähenduste (konnotatsioonide) tekitamine.
  
• Lisandub subkoodi mõiste.
  

Esteetilise teates võib esile tõsta järgmised informatsioonitasandid (Eco tsiteerib Max Benset):

• füüsiliste kandjate /kõnes — toon, intonatsioon , häälduse eripära, visuaalses — värvid, faktuur , muusikas — tämbrid, sagedused, intervallid jne/
  
• diferentsiaalsete elementide, mis eristuvad paradigmaatilisel teljel : /foneemid, samastused, rütmid, värsimõõt, positsioonilised suhted, topoloogia keel jne/
  
• süntagmaatiliste seoste: grammatiliste, proportsioonide, perspektiivi, muusikaliste intervallide jne
  
• denotatiivsete tähenduste: vastavad koodid ja leksikoodid
  
• konnotatiivsete tähenduste: retoorika, stilistilised leksikoodid, kujutavate võtete kogum, suured süntagmaatilised blokid jne
  
• ideoloogiliste ootuste (globaalsete suhestuste tasand): avangard kasutab uudselt koodi ja sellega muudab ka ideoloogiat, kust see kood on pärit
  

Esteetiline kommunikatsioon

• ei allu ei kvantitatiivsele loendusele ega ka struktuursele süstematiseerimisele. Avatud
  

• samal ajal seisab selle kogemuse taga midagi niisugust, mis peaks kahtlemata omama struktuuri, kusjuures kõigil oma tasanditel, muidu ei oleks see kommunikatsioon, vaid reflektoorne reageering stiimulile.
  

• teate esteetiline funktsioon seisneb selles, et anda meile edasi midagi uut ja senitundmatut. Loob uue idiolekti, uued seosed. Seotud eelkõige Jakobsoni konatiivse, apellatiivse (suunatud adressaadile) funktsiooniga
  

Eco skeem
Presupositsioon kui eelteadvus , eelteadmine. Ühised PRSd on konteksti tähtsaim osa. Mängib olulist rolli igasuguses kõneaktis ja kommunikatiivses situatsioonis. Tavaliselt on inimene oma PRS õigsuses veendunud. Just seetõttu saame partneri väljenditest rohkem infot (üleinterpreteerimine), kui ta meile teatab . Kõneleja võib kasutada presupositsioonina ka valet kommunikatsiooni lihtsustamiseks.
Avatud tekst – suletud tekst

• “avatud tekst” – mudel, mis fikseerib meie maailmas olemise kahemõttelisuse. Avatud teos välistab ühese dekodeerimise võimaluse, avab teksti hulgale interpretatsioonidele, muudab autori ja lugeja vahekorda.
  
• Suletud tekst – kitsas interpreteerimise võimalus, nt maakaart või kasutusjuhend. „ Roosi nimi” on avatum kui A. Christie kriminaalromaanid
  

Üle- ja alakodeerimine interpretatsiooniprotsessis

• Saatja (kirjanik, kunstnik, ajakirjanik, helilooja , režissöör etc) kodeerib mingi teksti ning vastuvõtja püüab seda dekodeerida. Kuid alati tekib nihe, üks-ühele vastavust tegelikus kommunikatsiooniprotsessis ei ole. Keeruliste tekstide puhul ei toimu mitte dekodeerimine (see on võimatu), vaid need tekstid ekstrakodeeritakse, st lugeja/vaataja/kuulaja kasutab oma harjumuspärast koodi.
  

• Eco eristab üle- ja alakodeerimist. Ülekodeerimise puhul otsitakse sügavust, mida tekstis tegelikult ei ole. Alakodeering aga primitiviseerib, keerulises tekstis nähakse eelkõige lugu.
  

MOEKEELE FUNKTSIOONID Supernoova 2003 Liisi Eesmaa
Emotiivne funktsioon on seotud igasuguse eristumisega moe vallas. Konatiivne aga moe ülemisel “redelipulgal” annab juhised, kusjuures algselt väljendub konatiivsus eelkõige moodsuse imperatiivis, mida allapoole, seda olulisemaks muutub selle kõrval müümise imperatiiv .
MOEKEELE FUNKTSIOONID Giorgio Armani 2003 sügis/talv
Faatiline funktsioon on kõrgmoes täiesti kõrvaline. Väljendub eelkõige klubi- ja vormiriietuses ning siis, kui riietuse eesmärgiks on anda märku valmisolekust suhtluseks.
MOEKEELE FUNKTSIOONID Gianni Versace 2003 kevad/suvi
Referentiivse funktsiooni eesmärgiks on tarbijaskonnale teada anda, mis on mood ja mis ei ole. Sõltub kultuurikontekstist. Samuti aitab mittemoe ja moe eristust toonitada metakeeleline funktsioon, kus teine eesmärk on koodist teavitamine. Kultuuriliste, etniliste riietumisviiside puhul on tegemist erilise moevormiga, kus eristus toimub mitte kultuuri või ühiskonnagrupi siseselt, vaid püütakse eristuda teisest kultuurist, teisest rahvusgrupist.
MOEKEELE FUNKTSIOONID Alexander McQueen 2003 sügis/talv
Poeetiline funktsioon domineerib eelkõige kõrgmoe vallas ja eriti selle ühes alaliigis haute coutureis, kus moodi tehakse moe enda pärast
MOEKEELE FUNKTSIOONID Kuulsuste mood Carmen Kass
Niisiis on moes kõige domineerivamad funktsioonid emotiivne ja konatiivne. Emotiivne – kuna mood baseerub eneseväljendusel, enesenäitamisel. Kuid emotsioonid , mida väljendatakse, kuuluvad disaineritele, on nende ideed ja mõtted – konatiivne funktsioon
Strukturalism
Strukturalismis laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele.
Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega
Keelelised struktuurid samastatakse mõtlemise struktuuridega — universaalne grammatika
See universaalne grammatika on kõikide universaalide allikaks, ta annab määratluse ka inimesele endale. Mitte ainult kõik keeled, vaid ka kõik märgisüsteemid alluvad ühele ja samale grammatikale. See on universaalne mitte ainult selle tõttu, et informeerib kõiki keeli maailma kohta, vaid ka seetõttu, et ta kattub maailma enda struktuuriga Todorov Dekameroni grammatika 1969
Strukturalism — semiootika

• Eriti kirjandusteaduslikes teatmikes loetakse semiootikat tihti strukturalismi allliigiks. Vrd Fiske:
  
• Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm — me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja lingvistiliste struktuuride.
  

Lévi-Strauss “Suguluse elementaarstruktuurid” 1945

• Nagu foneemid, nii ka sugulusterminid on väärtuselemendid;
  
• nagu esimesed, omandavad nad väärtuse vaid tänu sellele, et moodustavad süsteeme;
  

LS “Suguluse elementaarstruktuurid

• “sugulussüsteemid” nagu ka “fonoloogilised süsteemid” olid inimvaimu poolt välja töötatud mitteteadvusliku mõtlemise tasandil.
  
• Kuna täiesti erinevates kohtades langevad kokku sugulussuhted ja abielureeglid, võib arvata, et tegu on üldisema seaduspärasusega
  

Claude Lévi-Strauss
“Suguluse elementaarstruktuurid

• Sugulusstruktuuri eksisteerimiseks on vajalik kolme tüüpi peresuhete olemasolu: veresugulus (vend-õde), lähisugulus (mees-naine) ja sündimise (vanemad-lapsed).
  
• Guinea isa sõbrustab pojaga, õde vennaga, kuid naine kardab meest ja vennapoeg onu. Polüneesias vastupidi.
  
• Diakroonias mehe võim kasvab, venna oma kahaneb, isa oma kasvab, onu oma kahaneb
  

• Struktuuri välja toomine süsteemi sees.
  
• Avunkulaadi struktuur põhineb neljal suhte osalisel — vend, õde, isa, poeg, kes on omavahel seotud kahe opositsioonilise paarina. Kõige lihtsam sugulusstruktuur.
  

• Igas neist kahest põlvkonnast on alati üks positiivne ja teine negatiivne suhe
  

Lévi- Strauss ( Language and The analysis of social laws ,1951), mõjutatuna Roman Jakobsoni hüpoteesist keele metastruktuuri kohta (1949) väidab, et vaadeldes sugulussuhteid kui teatud keelt, võime me teha järeldusi ka keele tekkimise kohta. Struktuur on üks.

• Naiste vahetus ehk abielupartnerite vahetus = teadete vahetus
  
• Kirjeldanud mingi piirkonna abielureeglid, peaks saadud struktuur olema sarnane antud piirkonna keele struktuurile
  

Emile Benveniste

• Mõtestada keelt kui süsteemi tähendab analüüsida teda kui struktuuri. Kuna iga süsteem koosneb ühikutest, mis vastastikku üksteist tingivad, siis ta erineb teistest süsteemidest nende elementide vaheliste sisemiste seoste, mis moodustavadki struktuuri, poolest.
  

Struktuuri defineeritakse kui mudelit, mis vastab kolmele tingimusele (J. Viet , J. Piaget 1968):

• Terviklikkus (totalité): elemendid on allutatud sõltumatule tervikule.
  
• Transformatiivsus ehk ühe allstruktuuri korrastatud üleminek teiseks kindlate reeglite alusel.
  
• Eneseregulatsioon (autoréglage) ehk süsteemi elementide võime iseseisvalt korrastuda ja omavahel seostuda.
  

Lévi-Strauss: “Struktuur on süsteem, mida juhib seaduspärane seos.”
Et mudelid teeniksid ära struktuuri nime, on vaja nelja tingimust (Lévi-Strauss):

• struktuur on süsteem, mis koosneb niisugustest elementidest, et ühe muutmine toob kaasa kõikide teiste muutumise
  
• igasugune mudel kuulub mingisse ümberkujunduste gruppi, ja need omakorda mingisse suuremasse gruppi
  
• ülalpool loetletud omadused võimaldavad ette ennustada, mil moel reageerib mudel ühe oma koostiselemendi muutmisele
  
• mudel peab olema ehitatud nii, et tema kasutamine hõlmaks kõiki vaadeldavaid nähtusi
  

Lévi-Strauss kirjeldab strukturalismi meetodit:

• Koguda ja analüüsida üksikfaktid.
  
• Selgitada nende omavahelised seosed, sarnased grupeerida ja tuua välja korrelatiivsed ehk sisemised suhted.
  
• Sünteesida ühtseks tervikuks. Luua teineteisele vastav elementide süsteem ning ühtlasi loome me sellega ka totaalse uurimisobjekti.
  

Kuidas uurida kultuurinähtusi?
Claude Lévi-Strauss

• vaadelda sünkroonia teljel
  
• uurida nende sisemises ja välises ühtsuses
  
• analüüsitakse kui mitmetasandilisi, kuid ühtse terviku osasid. Mitmetasandilisuse korral ilmnebki semiootilise lähenemise vajadus. Nähtuste uurimine viiakse läbi kas konkreetse nähtuse või laiema konteksti suhtes.
  
• Strukturaalse antropoloogia lõppeesmärk on modelleerida struktuur ehk arvatav algoritm , mis määrab ära nähtuste arengu varjatud loogika ja nende eksistentsi. Aluseks olev algoritm peab andma ka juhised ühest arengu formatsioonist teise minekul.
  

C. Lévi-Strauss
Keel kui inimteadvust struktureeriv alus
Kirjeldab keelest lähtuvaid uurimistasandeid:

• keeleliste seoste mudel
  
• sugulusseosed. Sotsiaalsed seosed, nt. elukaaslase valimise struktuur
  
• järgnevalt analüüsida mõtlemise vorme, nt teaduse teooriad.
  
• müütide teooriad
  
• ühiskonna teooriad
  

C. Levi-Straussi müüdi struktuur

• Müüt kuulub nii keele kui ka kõne valdkonda, st müüt kuulub mõlemale — diakroonilisele (ajalooline jutustus minevikust kui muutumatu fakt) kui ka sünkroonsele (olevikku ja tulevikku seletav ja ajas pööratav fakt) teljele. Müütide mõte ei ilmne mitte tema üksikute osade kaudu, vaid üksnes nende üksikute osade kombineerumise tõttu tervikuna.
  
• Müüdi keel on spetsiifiliste omadustega ja ta asetseb oma alusest (keelest) kõrgemal tasandil
  

Müüdid ja muinasjutud kui keele eriliigid kasutavad keelt „hüperstruktuurselt”:

• Nad moodustavad n-ö metakeele, mille struktuur on teokas kõigil tasanditel. Tavakeelele (kõne) lisandub veel üks parameeter , kuna reeglid ja sõnad on siin kujundite ja tegevuste konstrueerimiseks, olles „normaalseteks” tähistajateks kõne tähistatavate jaoks ja samal ajal tähenduslikeks elementideks tähenduste lisasüsteemis, mis rullub lahti teises plaanis.
  

Näide “hüperstruktuuri” kohta

• Muinasjutus on „kuningas” mitte lihtsalt kuningas ja „karjatüdruk” karjatüdruk: need sõnad ja nende tähistatavad saavad osalisteks mõistete süsteemi konstrueerimisel, mis moodustub opositsioonidest mees-/nais- (looduse suhtes) ja kõrge/madal (kultuuri suhtes) ning nende kuue termi kõikidest võimalikest ühendustest.
  

Claude Levi-Strauss. Mütoloogikad

• I. “ Toores ja keedetud” 1964
  
• II. “Meest ja tuhast” 1966 ( mesi ja tubakas )
  
• III. “Lauakommete päritolu” 1968
  
• IV “Alasti inimene” 1971
  

Mütoloogikad. Sissejuhatus

• Meetod eeldab, et iga üksik müüt eksisteerib kui skeemi (mida on võimalik eristada vaid järkjärgult, tuginedes suhetele paljude müütide vahel) osaline realisatsioon.
  
• Müütide analüüs kui partituur . Richard Wagner — müütide strukturaalanalüüsi isa.
  
• Me vaatleme iga müüdi järgnevusi ja müüte endid nende vastastikustes suhetes nagu muusikateose instrumentaalpartiisid ja uurime neid nagu sümfooniat.
  

Mütoloogia asetseb kahe vastandliku märgisüsteemi — muusikalise keele ja artikuleeritud kõne — vahel.
Näidata, mil moel empiirilisi kategooriaid (toores ja keedetud, värske ja roiskunud jms) võib käsitleda kui kontseptuaalseid instrumente abstraktsete mõistete loomisel.

• Loodus-kultuur. Köögi mütoloogiline päritolu.
  

Binaarsed opositsioonid, millega opereerib müütiline mõte

• Asetsevad erinevatel tasanditel. Erinevad tasandid ja “koodid” on omavahel suhestatud.
  
• Algmaterjaliks on sensoorsed omadused (nt valge/pime, vaikne/vali, pehme/kõva, kuiv/märg, toores/keedetud, värske/mädanenud jmt)
  
• Liikumine abstraktsuse suunas: tekivad opositsioonid, mis väljendavad vormide loogikat – tühi/täis, sisemine/väline, kaasatud/mittekaasatud
  
• Eristavateks tunnusteks ei ole asjad ise, vaid üldised omadused
  

Levi-Strauss kirjeldab müüdi spetsiifilisi aspekte :

• müüt kui keel koosneb müteemidest — need on müüdi suured struktuursed ühikud, mis toovad tervikuna välja müüdi struktuuri, nt käsud-keelud, nimed
  
• müüdi ahel kui müüdis toimuvate tegevuste kronoloogiline rida
  

teade on müüdi sisuline pool ehk millist vastuolu püüab müüt lahendada. Kust miski (nt tuli) on tekkinud või saadud
2 isotoopi.
Diskursiivses (jutustavas) plaanis toimub märkide analüüs; jutustuse osalised on lekseemid, mis jagunevad semeemideks (= sõnade tähendused), mis süntaktiliste suhetega organiseeritakse omakorda ütlusteks.
Struktuurses plaanis vastavad narratiivsetele ahelatele sisud, millede omavahelised suhted on teoreetiliselt teada. Analüüs seemide (= tähenduse püsivad tunnused) järgi.
Esimene isotoop on vaid teise diskursiivseks väljendajaks.
müüdi armatuur on eripärasuste kogum, mis säilinud rohkem kui kahes müüdis

• Armatuuri moodustavad tavaliselt kindlad sotsiaal-sugulussuhted. Narratiivne mudel, teatud invariant. Eripärasused ilmnevad müüdi skeemide(koodide) kaudu.
  
• Kahe struktuuri — armatuuri ja koodi — kokkupõrge tekitab müüdi teate.
  

müüdi skeemid(koodid), mis eri tasanditel organiseerivad müüdi ahelaid
Skeem on müüdi formaalne struktuur ja selle moodustab piiratud hulk tähenduslikke kategooriaid. Kategooriate vaheline kombinatoorika arvestab antud müüdisiseseid universumi parameetreid.
Müüdi koodid

• geograafiline: ida-lääs-ida. On seotud müüdis toimuva horisontaalse liikumisega
  
• kosmogooniline: mägi-org; taevas-maa. Seondub vertikaalse liikumisega müüdis.
  

Nende kahe vahel toimub integratsioon , mis näitab ära nende erinevad amplituudid: kõrge-madal; maa-vesi; jaht mägedes-jaht merel; mäetipp-org. Vormiliselt kosmogooniline (vertikaalis), kuid sisult geograafiline (horisontaalne) liikumine.

• sotsioloogiline kirjeldab sugulussuhteid, nt isa- või emapoolsed sugulased.
  
• tehnoökoloogiline: tegevuse käivitaja, nt nälg.
  
• globaalse integratsiooni kood, mis seob eelnevad koodid tervikuks
  

ARMATUUR, KOOD, TEADE
Üleminekul müüdilt müüdile jäävad armatuur ja kood samaks, aga teade muutub. Teated antakse edasi koodide abil, millel on oma grammatika ja leksika. Invariantne on just nende grammatika, aga mitte leksika (ja seetõttu ka mitte teade).

• Nüüd saab selgeks, mis on kivi ja puu vokalismi põhjuseks: heli edastajad tuleb valida nii, et nad kutsuksid samal määral esile teisi meelelisi konnotatsioone. Teatud abielemendid, mille kaudu on võimalik väljendada isomorfismi, mis on omane kõigile meeltest tingitud opositiivsetele süsteemidele.
  
• Järelikult võib kujutada tervikuna teatud ekvivalentsuste gruppi, mis ühendavad elu ja surma, taimetoitu ja kannibalide toitu, mädanevat ja mittemädanevat, pehmust ja kõvadust, vaikust ja müra.
  

Võtmemüütideks on kulinaarsed (värske/mäda-nenud – loodus, toores/keedetud – kultuur)

• Algmüüt (bororoo müüt)ei käi mitte taevase vee (vihma ja tormi) päritolu kohta, vaid on transformatsioon tule ja köögi päritolu kohta. Võrdluseks teise hõimu že müüdid, kus on samuti Pesarüüstaja, kes on jäetud puu otsa oma sugulase (nüüd juba õemehe) poolt. Jaaguar päästab ja annab tule.
  

Seosed:

• Intsest –päikesevarjutus
  
• Päikesevarjutus – epideemia
  
• Kannibalism – haigused
  
• Köök – vaikus , korrastatus
  

Algmüüt Pesarüüstajast (bororoo)
Võrdleb teiste bororoo päritolu müütidega, mis samuti algavad intsestiga (veekogude, ehete , matuse-kommete, haiguste tekkimisest).
Korra rikkumine peresuhetes → tavaliselt seotud elementide lahku viimine → taasühinemine toimub vahepealse elemendi (mille päritolu seletatakse ) sisseviimisega:

• Vesi (mediaator taeva ja maa vahel)
  
• Kaunistused (loodus-kultuur)
  
• Matusekombed (elus-surnud)
  
• Haigused (elu-surm)
  

Toitumine, koodi ehitamine

• Toitumise probleemi vaadeldakse kui suhet tarbija ja tarbitava objekti vahel ja kategooriad, mis me paika panime, et väljendada erinevate tarbimisobjektide sisu (keedetud vs toores, värske vs mädanenud), võis kindlaks määrata ainult ühe või teise suhte võimalikkuse jaatuse või eitusega. Kui nii, siis on vesi ja tuli kui tootjad toodetava objekti suhtes. Ja tõepoolest, just tuli muudab toore keedetuks ja vesi teeb värske mädanenuks. Seega paikneb tarbitav objekt adressandi (tootja: vesi, tuli) ja adressaadi (tarbija) vahel.
  

Gastronoomiline kood: Lekseem (jaaguar) suhtub semeemi (loomne) nagu tarbimise subjekt tarbimise objekti. Kood on formaalne struktuur, moodustub piiratud hulgast seemilis-test kategooriatest (toores vs keedetud)
Mädanemise ja praadimise seisundi kosmoloogiline ja sotsioloogiline konnotatsioon.

• Pueblo hõimu emad sünnitasid lapsi kuuma liiva hunniku kohal, sellega nagu töödeldes teda tulega (vastukaaluks toorestele, looduslikele või valmistatud objektidele).
  
• Noori neide „praeti“ ahjus.
  

Kuidas uurida kultuurinähtusi?
Claude Lévi-Strauss

• vaadelda sünkroonia teljel
  
• uurida nende sisemises ja välises ühtsuses
  
• analüüsitakse kui mitmetasandilisi, kuid ühtse terviku osasid. Mitmetasandilisuse korral ilmnebki semiootilise lähenemise vajadus. Nähtuste uurimine viiakse läbi kas konkreetse nähtuse või laiema konteksti suhtes.
  
• Strukturaalse antropoloogia lõppeesmärk on modelleerida struktuur ehk arvatav algoritm, mis määrab ära nähtuste arengu varjatud loogika ja nende eksistentsi. Aluseks olev algoritm peab andma ka juhised ühest arengu formatsioonist teise minekul.
  

C. Lévi-Strauss
Keel kui inimteadvust struktureeriv alus
Kirjeldab keelest lähtuvaid uurimistasandeid:

• keeleliste seoste mudel
  
• sugulusseosed. Sotsiaalsed seosed, nt. elukaaslase valimise struktuur
  
• järgnevalt analüüsida mõtlemise vorme, nt teaduse teooriad.
  
• müütide teooriad
  
• ühiskonna teooriad
  

Roman Jakobsoni järgi on kommunikatsioon vaadeldav kolmel tasandil:

• Verbaalsete teadete vahetus = lingvistika.
  
• Igasuguste teadete vahetus (1. sisaldub) = semiootika.
  
• Kommunikatsiooni uurimine = sotsiaalantropoloogia koos ökonoomikaga (2. sisaldub).
  

Nendel kolmel tasandil on oluline roll tavakeelel. Jakobson tahab asetada kolm tasandit ja tavakeele ühele alusele, mille ta arvab olevat DNA geneetilise koodi. See omab 4 tähest koosnevat alfabeeti — nukleotiide , mis omavahel kombineerudes moodustavad 64 ühendist koosneva geneetilise sõnastiku, mis edestavadki geneetilist informatsiooni. Jakobsoni järgi on tavakeel antud geneetilises koodis ja on samasuguse struktuuriga.
Olles orienteeritud täppisteadustele, kaldub S. teadvuse ja subjekti eitamise poole.

• Paul Ricoeur: “S-i eesmärgiks on distantseeruda, objektiviseerida, eemalduda uurija isiklikust samastumisest instituudi , müüdi, rituaali jne struktuurist”. Tähendus, mis tuleb välja strukturaalse analüüsi protseduuri käigus, on puhas korrastatus, mõte kui isiklik mõte või isiklik üleelamine asendub mõttega, mis on endast võõrandunud koodide objektiivsus.
  

Strukturalistlik mõte osutub mõtteks, mis ei mõtle.

• Subjekti elimineerimine. Roland Barthes “autori surm”, Louis Althusser “subjekti surm”.
  
• Diskursuse mõiste olulisus.
  

STRUKTURALISMI ERI SUUNAD

• I. Strukturalistlik lingvistika. (Olulised Saussure´i eristused keel ja kõne, tähistaja/tähistatav, binaarsed opositsioonid).
  

• II. Strukturalistlik narratiivi analüüs ( narratoloogia )
  

• a) Narratiivi struktuur (V. Propp ja A. Greimas, Lévi-Strauss müüdi struktuur)
  

• b) Temaatiline struktuur (nt Oidipuse lugu http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/greimas/oidipus.ht m Lévi-Straussi käsitluses)
  

• c) Narratsiooni struktuur (G. Genette eristus loo (l´historie) ja kõne (recit) vahel, Jonathan Culler story and discourse , faabula ja süžee, Seymour Chatman filmi ja romaani loo erinevusest — filmis ei saa aega peatada ja seletada ning kirjeldada, nagu raamatus
  

III. Strukturalistlik poeetika

• Roman Jakobson. Metafoor ja metonüümia kui kaks mudelit ; Baudelaire´i luuletuse "Kassid" analüüs koos Lévi-Straussiga. Lingvistilised märgid moodustuvad kahepoolse protsessi — selektsiooni ja kombinatsiooni — läbi.
  

• Juri Lotman. "Loengud strukturaalsest poeetikast“ (1964), " Poeetilise teksti analüüs“— luuleteksti analüüs erinevatel tasanditel lähtuvalt struktuuri mõistest.
  
• Tz. Todorov
  

IV. R. Barthes´i semiootika (märgiteooria) rmt-s “Semioloogia alused”(1965).

• Kõik sotsiaalsed praktikad on märgisüsteemid, mis toimivad sarnaselt keelele. Näiteks riietusmoes võime eristada "kõne lause“ (süntagma): pluus + seelik +lakkkingad või pluus+püksid+ tossud .
  
• Keelesüsteemis on meil aga paradigmad (valikud): a.pluus, särk, T-särk, b. seelik, püksid c. tossud, lakkingad,kummikud jne
  

POSTSTRUKTURALISM

• Psühhoanalüütiline suund. Jacques Lacan. Deleuze/Guattari skisoanalüüs.
  
• Diskursuse uuringud. Tõde ja Võim. Teadmise arheoloogia . Michel Foucault
  
• Kirjandustekstide analüüs. Roland Barthes, Julia Kristeva .
  
• Dekonstruktsioon. Jacques Derrida
  

Lotman ja semiootika
Lotmani semiootika sai alguse struktuuri eritlemisest keeles ja tekstides, mille aluseks on mõiste modelleeriv süsteem kui elementide ja nende ühendamise reeglite struktuur. Primaarse modelleeriva süsteemi moodustab eelkõige loomulik keel, sekundaarsed modelleerivad süsteemid on keelele analoogiliselt kirjeldatavad või keelt materjalina kasutavad (kirjandus, kunst , muusika , film , müüt, religioon jne). Kultuuris toimivad need süsteemid koos, ühelt poolt autonoomsusele püüeldes, teiselt poolt kreoliseerudes (segunedes).
Modelleeriv süsteem

• võimaldab inimesel tajuda, seletada ja mõjutada ümbritsevat maailma
  
• selle abil inimene töötleb, vahendab ja talletab infot maailma kohta
  
• Modelleerimises sisaldub idee maailmast, kus keskkond on vastastikuses suhtes mingi teise süsteemiga (ind. organism, arvuti, kollektiiv ) ja kus keskkonna peegeldus kontrollib selle süsteemi kommunikatiivset käitumist (Thomas Sebeok)
  

J. Lotman. Eessõna “Kultuurisemiootikale” 1990 Primaarseteks modelleerivateks süsteemideks
nimetatakse lihtsamaid semiootilisi struktuure:

• alates sümptomatoloogiast ja kõigist signaalidest, mida küberneetika paigutab «musta kasti» väljundisse, ja lõpetades liiklusmärkide, zoosemiootika ja parasemiootika ning selle kihi kohal kõrguva loomulike keelte süsteemiga — maailma kõigi elavate ja surnud keeltega.
  

(J. Lotman) Keel kui esmane (primaarne) modelleeriv süsteem

• on kultuuri aluseks ja “ materjaliks ” paljudele teistele modelleerivatele süsteemidele
  
• loomulik keel on ainus vahend, mille abil saab kõiki teisi keeli interpreteerida, mällu talletada, indiviidi või grupi teadvusse tuua
  
• Ka arenguperspektiivis eelneb teistele kultuurisüsteemidele
  

Sekundaarseteks modelleerivateks süsteemideks

• nimetame aga keerulisemaid semiootilisi struktuure: kunstide keeli, rituaalikeelt, rahvuskultuuride ja usundite ning mütoloogia semiootilisi süsteeme — kõike seda, mida sisaldab endas «kultuuri» keeruline mõiste.
  
• Sekundaarsete modelleerivate süsteemide semiootika ongi kultuurisemiootika
  
• semiootiline superstruktuur , mis on loodud esimese astme modelleerivat süsteemi kasutades
  
• kõik inimkultuurid sisaldavad vähemalt kaht teisest modelleerivat süsteemi: visuaalset ja verbaalset, ikoonilist ja sümboolset. Kuid hierarhiseerivad erinevalt
  

Kultuurisemiootika

• Kultuurisemiootikast saab “erinevate märgisüsteemide funktsionaalset suhestatust uuriv teadus” (Kultuurisemiootika teesid 1973). Kultuuri olemus väljendub kõige paremini Lotmani kultuurisemiootika võtmemõistes tekst. Teksti heterogeensus ja polüglotilisus tuleneb semiootilisest algdualismist, maailma kahestumisest keeles ja inimese kahestumisest ruumis. Minimaalne semiootiline mehhanism ongi seetõttu asümmeetriliselt binaarne ja ka seda moodustavad süsteemid on põhimõtteliselt kaht tüüpi — diskreetsed (verbaalsed, ajaloolised) ja kontinuaalsed (ikoonilised, mütoloogilised).
  

Organismiline kultuurikäsitlus

• Diskreetsetes süsteemides on esmane tinglik ja käitumisest sõltumatu märk, kontinuaalsetes on olulisem tekst, milles märgid on kujutavad ja käitumisega seotud. Esimesel juhul loovad keele märgid, teisel juhul tekst. Lotman näeb analoogiat peaaju poolkerade, keele, teksti ja kultuuri vahel ja seega on tema kultuurikäsitlus organismiline ja kultuur ise defineeritav kui inimese ja maailma vahel eksisteerivate seoste süsteem.
  

Tekst

• Tekst on mõiste, mille abil on võimalik analüüsida kultuuri erinevaid aspekte kui piiritletud struktuure, mille piirid on aga samas tõlkemehhanismid — seega on tekst korraga terviklik struktuur ja dialoogiline mehhanism. Teksti tähendus kujuneb subtekstiliste (üldkeeleliste), tekstiliste ja teksti funktsioonide tähenduste seostest.
  

Semiosfäär

• Suurimaks funktsionaalseks tervikuks, mis kujundab semioosi aega ja ruumi, on semiosfäär kui “kultuuri arengu tulemus ja tingimus” (Lotman 1990, Universe of the Mind). Kultuuri arenemisest rääkides oli Lotmanile oluline rõhutada võimalike arenguteede paljusust ning arengusuuna juhuslikkuse ja seaduspärasuse, lineaarsuse ja plahvatuslikkuse dünaamikat
  

Kultuuri fenomen 1978

• Mõtlev objekt võib:
  

• säilitada ja edasi anda infot (valdab kommunikatsioonimehhanisme ja mälu), valdab keelt ja võib moodustada õigeid teateid
  
• viia läbi algoritmilisi operatsioone nende teadete õigeks transformeerimiseks
  
• moodustada uusi teateid
  

Inimese intellektuaalse tegevuse bipolaarne ülesehitus
Lineaar -diskreetne
vasak ajapoolkera
Sekundaarsed modelleerivad süsteemid
Kontinuaal-homomorfne
parem
Esmased keeled
ruumi struktuuriline mudel
Märk on tingliku iseloomuga
Täiskasvanu teadvus
Ajalooline teadvus
Sõnaline mõtlemine
Jutustus
Proosa
loomulik keel
märk on kujutava iseloomuga
Lapse teadvus
Mütoloogiline teadvus
Ikooniline mõtlemine
Tegevus
Luule
Kultuur ei saa olla ühestruktuurne ja ükskeelne
Sõnalis-diskreetsed
Märgilised ühikud
Süntagmaatiline järgnevus
Tekst on märgi suhtes sekundaarne
Käitumisest sõltumatud
semiootilised ühikud püüdlevad autonoomsusele ümbritsevast mittesemiootilisest reaalsusest ja omandavad tähenduse suhestatuna üksteisega
Ikoonilised
Adiskreetsus, ruumiline (kontinuaalne) elementide organiseeritus
Tekst on esmane
vahetult seotud
on orienteeritud semiootika-välisele reaalsusele ja tihedalt sellega seotud
Bipolaarsus
Kõikidel mõtleva mehhanismi tasanditel — alates inimaju kahepoolkeralisest struktuurist kuni kultuurini igal tema organiseerituse tasandil — võime me leida bipolaarsuse kui semiootilise organisatsiooni minimaalse struktuuri
Tekst ja kultuuri mitmekeelsus

• Geneetiliselt ehitatakse kultuuri üles kahe primaarse keele baasil.
  
• Maailma topeldamine sõnas ja inimese topeldamine ruumis moodustavad algse semiootilise dualismi.
  
• Selleks, et üks või teine süsteem oleks võimeline täitma mitmesuguseid semiootilisi funktsioone, peab ta omama tema tähendust moodustava objekti kahekordistamise (õigemini mitmekordse multiplitseerimise) mehhanismi. Loomuliku keele maailm kahekordistab maailm-objekti ja võib ka ise kahekordistuda keerulisemalt organiseeritud sõnalistes tekstides ja sõnakunsti tekstides.
  

Mõtlev struktuur peab moodustama isiksuse, st integreerima vastandlikud semiootilised struktuurid
Integratsioonimehhanismid:

• Metakeele plokk – kirjeldab kahte erinevat keelt ühena
  
• Kreolisatsioon – ühe keele põhimõtted mõjutavad sügavuti teist
  

Metakeelelised kirjeldused on “intellektuaalse terviku” hädavajalikuks elemendiks .

• Kirjeldades kahte erinevat keelt ühena, sunnivad nad kogu süsteemi subjektiivsest vaatepunktist vastu võtma kui teatud ühtsust. Süsteem iseorganiseerub, heites kõrvale oma need elemendid, mis metakirjelduse vaatepunktist ei pea eksisteerima ja rõhutades seda, mis sellises kirjelduses on välja toodud. Metakirjelduse loomise hetkel eksisteerib see reeglina kui tulevane ja soovitav , arengu käigus aga muutub reaalsuseks, saades antud semiootilise kompleksi jaoks normiks.
  

• Samaaegselt sunnivad autometakirjeldused antud kompleksi välisest vaatepunktist vastu võtma kui ühtsust, omistama talle teatud tegevusühtsuse ja vaatlema laiemas kultuurikontekstis kui tervikut .
  

Teiseks võib leida aset keelte kaugeleulatuv kreolisatsioon.

• Ühe keele põhimõtted mõjutavad sügavuti teist, vaatamata grammatikate täiesti erinevale loomusele. Reaalses funktsioneerimises võib esineda kahe keele segu, mis aga tavaliselt jääb rääkiva subjekti tähelepanu alt välja, kuna ta ise võtab oma keelt vastu läbi metakirjelduste prisma , need aga tekivad sagedamini ühe keel-komponendi baasil, ignoreerides teist (teisi).
  

• Nii funktsioneerib tänapäeva vene keel kui segu suulisest ja kirjakeelest, mis oma olemuselt on erinevad keeled; see segatus jääb aga märkamata, sest keeleline metateadvus samastab keele kirjaliku vormi keele kui niisugusega.
  

Kultuur – indiviidiülene intellekt

• Kujutab endast mehhanismi, mis korvab individuaalse teadvuse puudujääke ja on selles mõttes tema vältimatuks täienduseks.
  
• Et olla vastastikku kasulikud, peavad kommunikatsioonis osalejad “rääkima eri keeli”.
  

Mälu kulturoloogilises valguses 1985

• Semiootika vaatevinklist kujutab kultuur endast kollektiivset intellekti ja kollektiivset mälu, st on teatud teadete (tekstide) hoidmise ja edastamise ja uute väljatöötamise indiviidiülene mehhanism. Selles mõttes võib kultuuriruumi määratleda kui teatud üldise mälu ruumi, st ruumi, mille raames mingid üldised tekstid võivad säiluda ja aktualiseeruda.
  

Kultuur kui subjekt ja iseenese objekt 1989

• Kultuurisemiootika põhiküsimus — tähenduse tekke probleem.
  
• Tähendust tekitava üksuse invariantne mudel eeldab kõigepealt:
  

* teatud piiritletust
* sisendi/väljundi olemasolu
* immanentset struktuuri
Semiootiline monaad
nii kultuur tervikuna kui iga temasse suletud küllalt keerukas tekst, k.a üksik inimisiksus kui tekst; tähendust tekitava üksuse invariantne mudel
1) eksistents ei ole mitte materiaalne, vaid semiootilis-informatiivne, tekst ei hävi „tarbimise“ käigus
2) võime siseneda omaenda sisendisse ja iseend transformeerida → loomupärane võime enesekirjelduseks (eneserefleksiooniks) ja iseenese tõlkimiseks metatasandile
3)Vähim võimalik ehitus hõlmab binaarset süsteemi, mis koosneb (vähemalt) kahest semiootilisest mehhanismist (keelest), mis on vastastikku tõlgitamatud ja ühtaegu teineteisega sarnased, kuna kumbki modelleerib oma vahenditega üht ja sedasama semiootikavälist reaalsust.
4)Semiootilise mehhanismi töötamise vältimatuks tingimuseks on, et teda peab ümbritsema semiosfäär — semiootiline ruum. Astub suhetesse teiste monaadidega, luues kõrgema ühtsuse. Sõltub sellest, kuivõrd sooduvad/soodumatud on nad vastastikustele konvergentsidele /kohandumistele/.
5) Niipea kui kaks monaadi astuvad omavahel ühendusse ja moodustavad ühtse semiootilise mehhanismi, lähevad nad kohe vastastikuse neutraalsuse seisundist üle teineteisetäien-davuse, struktuurse antonüümia seisundisse ning hakkavad süvendama omaenese eripära ja vastastikust kontrastsust.
6) Mida keerukama korraldusega on monaad, seda autonoomsem on ta käitumine, seda rohkem ennustamatust toob ta kogu süsteemi. Määratu informatsioonimahutavus ja piiramatud võimed iseeneslikuks arenguks.
Semiosfäär

• Piiritletus
  
• Semiootiline ebaühtlus
  
• Tuum ja perifeeria
  
• Ilma semiosfäärita keel mitte ainult ei hakka tööle, vaid teda pole olemas
  
• Terviklikkus, hierarhilisus
  
• Semiosfäär kui tervik on homomorfne teiste semiootiliste ruumidega (nagu tekst ja kultuur)
  

Semiosfääri struktuurne ülesehitus

• Rajaneb ruumilise sümmeetria-asümmeetria ristumisel ajaliste protsesside intensiivsuse ja vaibumise sinusoidse vaheldumisega; see tekitab diskreetsuse.
  
• Need kaks telge on taandatavad üheks – parem- ja vasakpoolsuse ilminguks, mis on lähtekohaks dialoogile, kõigi tähendusloomeprotsesside alusele.
  

Kunstiteose kui mudeli olemuslik eripära

• Teaduslik mudel taasloob näitlikus vormis objekti süsteemi. Ta modelleerib uuritava süsteemi «keele».
  
• Kunstiline mudel taasloob objekti «kõne». Kuid selle tegelikkuse suhtes, mida teadvustatakse juba omandatud kunstilise mudeli valguses, esineb see mudel kui keel, mis diskreetselt organiseerib uusi kujutlusi (kõnet).
  

Süsteem ja tekst, struktuur ja empiiriline fakt

• Struktuur eksisteerib teksti empiirilises olemasolus, ei tule aga arvata, nagu oleks seos siin ühepoolselt suunatud ning empiiriline fakt reaalsuse määratlemise ülim kriteerium .
  

Kirjeldav vs srukturaalne poeetika

• Kirjeldav poeetika sarnaneb vaatlejaga, kes üksnes fikseerib teatud elunähtuse.
  

• Strukturaalne poeetika lähtub alati sellest, et vaadeldav fenomen on vaid üks keeruka terviku koostisosi. Ta sarnaneb vaatlejaga, kes pidevalt esitab küsimuse: «Missuguses situatsioonis?» /tänaval/
  

Struktuur kujutab endast alati mudelit

• Seetõttu erineb ta tekstist oma suurema süsteemsuse, «reeglistatuse», kõrgema abstraktsuse astmega.
  

• Õigemini ei vastandu tekstile mitte üks abstraktne struktuur‑mudel, vaid vastavuses abstraktsuse astme kasvuga organiseeritud struktuuride hierarhia .
  

SEMIOOTILISE SÜSTEEMI DÜNAAMILINE MUDEL 1978

• Süsteemne — süsteemiväline. Strukturaalkirjelduse aluseks on kirjeldatava objekti niisuguste elementide ja seoste eraldamine, mis osutuvad invariantseiks objekti kõigi homomorfsete transformatsioonide puhul.
  

Invariantsele struktuurile vastandatakse nn. süsteemivälised elemendid, mille tunnusteks on ebastabiilsus ja irregulaarsus ning mis kirjeldamise käigus elimineeritakse (kõrvaldatakse).

• Ühetähenduslik — ambivalentne. Binaarsussuhe on iga struktuuri olulisemaid korrastuspõhimõtteid. Binaarse opositsiooni struktuursete vööndite vahel aga eksisteerib sageli teatav (ja küllalt avar) struktuurineutraalsuse ala. Siia kogunevate struktuurielementide seosed ümbritseva konstruktiivse kontekstiga pole mitte ühetähenduslikud, vaid ambivalentsed.
  
• Tuum — perifeeria. Struktuuriruumi korrastatus on ebaühtlane: alati eksisteerivad teatud kesksed moodustised (tuum) ja struktuuriperifeeria. Iseäranis selgesti ilmneb see keerukate ja ülikeerukate märgisüsteemide puhul, mis on juba loomult heterogeensed ning sisaldavad vältimatult struktuurselt ja funktsionaalselt suhteliselt iseseisvaid allsüsteeme.
  
• Kirjeldatud — kirjeldamata. Nagu nimetatud, suurendab kirjeldamine süsteemi korrastatust ja vähendab dünaamilisust. Järelikult tekib kirjeldamisvajadus keele immanentse arengu teatud kindlatel momentidel. Keeruka semiootilise süsteemi kasutamist võib kujutleda pendliga analoogse võnkumisprotsessina, kus kommunikatsioonipartnerid pruugivad kord ühist keelt, kord jälle erinevaid keeli
  
• Obligatoorne — liigne. Struktuuri kirjeldamine on tihedalt seotud obligatoorse, tegeva — s.o elementide ja seoste, milleta süsteem oma sünkroonses olekus ei saaks eksisteerida — eraldamisega struktuurikomponentidest, mis staatika seisukohalt näivad liigsed. Vaadeldes keelte hierarhiat lihtsaimatest, tänavasignalisatsiooni tüüpi keeltest kuni kõige keerukamateni — kunstikeelteni —, torkab silma «ülejäägi» kasv.
  

Luule ja proosa

• tüpoloogilises lihtsuselt komplitseerituse poole suunduvas hierarhias (astmestikus) on žanride paigutus :
  
• argikõne →
  
• laul (tekst + motiiv ) →
  
• «klassikaline luule» →
  
• kunstiline proosa.
  

Tekst ei võrdsustu kunstiteosega

• Kõnekeel tõepoolest võrdsustub tekstiga , kunstiline proosa = tekst + poeetilise tingliku kõne miinusvõtted.
  
• ilukirjanduslik proosateos ei ole sel juhul võrdne tekstiga — tekst on vaid üks keeruka kunstilise struktuuri moodustajaid.
  

Strukturaalanalüüs lähtub sellest, et kunstiline võte ei ole teksti materiaalne element, vaid on suhe
Riimi puudumine kui:

• kunstiliselt mittetähenduslik element
  
• mitteriimi kohalolek, miinusriim
  

Mitte-luules eristame
Luules
Struktuurilis-tähenduslikke elemente, mis kuuluvad keelde, ja nende variante , mis paiknevad kõnetasandil. Viimastel pole oma tähendust ning selle leiavad nad vaid keeletasandi teatud kindlate invariantsete ühikutega korrelatsiooni viimise tulemusel.
Kõnetasandi iga element võib olla tõstetud tähendusliku astmesse.
Keeletasandi raames eristatakse elemente, millel on semantiline tähendus, see tähendab — mis on korrelatsioonis mingi keelevälise reaalsusega; ja formaalseid elemente, millel on ainult keelesisene (näiteks grammatiline) tähendus.
Ükskõik missugused formaalsed elemendid keeles võivad omandada semantilise iseloomu, leides endale lisatähendusi.
Informatiivsus ja liiasus luules

• Meetrumist ja rütmist hoolimata , tuli Endre Ady luuletuse puhul 60% foneemidest ennustada, eksperimendi puhul ajaleheartikliga aga ainult 33%. Luuletuses olid liiased, informatsioonivabad 40 häälikut sajast, ajalehe juhtkirjas aga 67. Veelgi kõrgem oli liiasus kahe tütarlapse vestluses. Siin piisas 29 häälikust, et ära aimata ülejäänud 71.
  

Ernst Cassirer. Sümboolsete vormide filosoofia 1923-29
Märgi (signaali) ja sümboli eristus.

• Signaal on osa füüsilisest maailmast, sümbol aga osa inimlikust tähenduste maailmast.
  
• Signaalidel on alati füüsiline või materiaalne alus, sümbolitel on ainult funktsionaalne väärtus.
  
• Inimene kui sümboleid loov ja kasutav olend
  

Inimkultuur moodustub erinevatest sümboolsetest struktuuridest ehk vormidest .
Sümbolid struktureerivad teadvust vastavalt teatud sümboolsetele vormidele nagu:

• Keel
  
• Müüt
  
• Religioon
  
• Kunst
  
• Ajalugu
  
• Teadus
  

• Need on ühe ja sama teema variatsioonid, ning filosoofia ülesandeks on teha see ühine teema kuuldavaks ja arusaadavaks
  

Pitirim Sorokin (1889-1968)
Sotsiaalne ja kultuuriline dünaamika 4kd 1937-1941
Sotsiaalse nähtuse olemus.
Igasugune mõte, igasugune psüühiline üleelamine on väljendamatud nende puhtas psüühilises olemises ja võivad objektiviseeruda vaid teatud „mittepsüühiliste“ vahendajate või saatjate kaudu /.../ → Psüühika sümbolid. Justkui signaliseerivad teatud psüühilise nähtuse olemasolust.
Selle sümbolisatsiooni põhiliigid:

• heliline (kõne, hüüatused, laul, muusika jne)
  
• valguse/värvi mis pidevalt on koostöös ruumilisega (raudteesignalisatsioon, sõjalaevade signalisatsioon, pildid, tähed, pealkirjad jne)
  
• esemeline /“ ristid “, „ peeglid “ „lipud“, „ vapid “ /embleemid/
  
• liikumis (miimika, žestid jne)
  

Põhiline metodoloogiline reegel sotsiaalnähtuste uurimisel :
ükskõik missuguse sotsiaalnähtuste kategooria uurimisel on hädavajalik rangelt eristada selle kategooria kahte poolt:

• puht psüühilist
  
• eelmise poolt tingitud välist-sümboolset
  

sotsiaalse elu tegelike seaduspärasuste selgitamisel tuleb arvestada nende mõlema poolusega
Ühiskond, kultuur ja isiksus; nende struktuur ja dünaamika“ 1947, ptk „Struktuurne sotsioloogia“.
Üldine struktuurne teooria:
Üldine dünaamiline
korduva teooria
Spetsiaalne
1)sotsiaalsetest süsteemidest ja kogumitest
2)kultuuri süsteemidest ja kogumitest
3)isiksustest nende struktuurses aspektis, nende omavaheliste suhete põhitüüpidest
Sotsiaalsetes protsessides ja muutustes
Kultuuri protsessides ja muutustes
Isikulistes nende omavaheliste suhete tüüpides, rütmides ja tendentsides
Miks ja kuidas inimesed muutuvad
Vastava sotsiokultuuriliste nähtuste klassi struktuuri ja dünaamika teooria
Demograafiline sotsioloogia, perekonna, õiguse, religiooni, kunsti jne sotsioloogiad.
Talcott Parsons ( 1902 -1979) strukturaalne funktsionalism

• Üritas luua Suurt teooriat, mis ühendaks
  

kõiki sotsiaalteadusi.

• 1937 The Structure of Social Action
  
• 1951 The Social System
  
• 1960 Structure and Process in Modern Societies
  
• 1966 Societies: Evolutionary and Comparative Perspectives
  
• 1968 Sociological Theory and Modern Society
  
• 1969 Politics and Social Structure
  
• 1977 Social Systems and the Evolution of Action Theory
  
• 1978 Action Theory and the Human Condition
  

Tegevusteooria
Alguses pidas Parsons suure teooria kõige olulisemaks elemendiks inimtegevust.
Inimtegevuse tunnused:

• omab eesmärki
  
• toimub mingis situatsioonis, mis jaguneb vahenditeks ( tegutseja poolt kontrollitav) ja keskkonnaks (tegutseja poolt kontrollimatu )
  
• on reguleeritud sotsiaalsete normidega (kõige tähtsam element)
  

Süsteemiteooria (teooria mis uurib kõikide süsteemide, sh ka ühiskonna, käitumist)
hiljem loobus Parsons tegevuse analüüsist ja liikus aina enam sotsiaalse süsteemi (e ühiskonna) kui terviku analüüsi poole.
3 analüüsi tasandit, mis ei ole üksteisele taandatavad:

• 1) sotsiaalne struktuur
  
• 2) kultuur — sümbolite ja tähenduste valdkond
  
• 3) psühholoogiline süsteem e isiksus
  

Süsteemiteooria
Kasutas mõistet "funktsioon" süsteemi eesmärkide tähenduses ning eristas oma AGIL-skeemis süsteemi nelja eesmärki:

• adaptsioon , käitumissüsteem
  
• eesmärgi saavutamine, personaalne süsteem (goal attainment )
  
• integratsioon, sotsiaalne süsteem
  
• struktuuri säilitamine kultuurisüsteem ( latency )
  

Ühiskonna stratifitseerimise kriteeriumid

• kvaliteet — inimese teatud omadused, oskused ja kvalifikatsioon
  
• täitmine — kuidas inimene täidab endale võetud rolli
  
• valdamine — kas ja kui palju on inimesel ainelisi või vaimseid ressursse
  

kultuuritraditsioon

• jagatud ja sotsiaalselt kinnistatud märgisüsteem/sümbolsüsteem mida kasutame vastavalt harjumuspärastele ootustele.
  
• selle kaudu saame hakata ennustama, mis juhtub ühiskonnas ja kuidas konkreetseid suhtlussituatsioone lahendatakse.
  

Kultuur

• Kultuur on edasiantav (kõige olulisem kriteerium, sellega eristub sotsiaalsest süsteemist), moodustab pärandi/sotsiaalse traditsiooni; kommunikatsioon sidustab kultuuri.
  
• Kultuur võib olla laiali jaotatud erinevate sotsiaalsete süsteemide vahel. Kultuurimustrid.
  

Esmane ja teisene signifikatsioon
Esmane signifikatsioon vs sekundaarne signifikatsioon (müüdis, kirjanduses, reklaamis)

• Esmane: märk (roos) = tähistaja (roos) + tähistatav (kirg)
  
• + minu intentsioon + sotsiaalsed kokkulepped = sekundaarne signifikatsioon
  

Robin P. Fawcett : Süsteemvõrgustikud, koodid ja universumitunnetus.(1984).
Suhtlemise kognitiivse mudeli raames on seos

• keele ja teiste semiootiliste süsteemide (eriti nende, mida ma nimetan ‘tuum’koodideks - sisaldavad keelt ja teisi koode nagu hääletoon, pealiigutus, kulmukergitus, naeratus, käe- ja käsivarrežestid, kehapoos, silmside, kaugus, kehakalle jne, mida kasutatakse keelega paralleelselt)
  

• ülejäänud kultuuri kui isiku universumitunnetuse osa
  

vahel
Süsteemvõrgustikke defineerib käitumises (eriti kommunikatiivses) valikute modelleerimise vahendi mõiste kaudu.
Taoline lähenemine on orienteeritud rohkem psühholoogiliselt kui sotsioloogiliselt .
Universumitunnetus ( knowledge of the universe)

• See pole tunnetus üheski kindlas või määratletud mõttes: see on oletuste sasipundar, tihti emotsionaalse värvinguga ning see muutub pidevalt. See on isiku ‘subjektiivne reaalsus’, kui kasutada Bergeri ja Luckmani terminit.
  
• ‘ universum ’ - tunnetuse kõikehaarav olemus: see on kõik, mida inimene tunneb, kui tahes avara või tühisena see ka ei esine. /vrd semiosfäär/
  

Kaks kontrastidimensiooni universumitunnetuses

• piirdume kahe kultuuri defineerimiseks kõige enam sobivaga:
  

**lühiajaline ja pikaajaline teadmine
**kultuuritunnetus mis on ühine teiste sotsiaalse grupi liikmetega, mida me võime kujutada trükitud raamatutena ja isiku idiosünkraatlik tunnetus, millest võib mõelda kui käsikirjalistest märkmetest mustandivihikus
Kultuur on niisiis sotsiaalselt jagatud tunnetus

• ning see on tüüpiliselt pikaajaline teadmine (kuigi võib mõelda lühiajalise sotsiaalselt jagatud teadmiste juhtudest, eriti kui sotsiaalne grupp on väike)
  
• mitte kogu tunnetus pole kultuuriline: meil on suur ja oluline idiosünkraatliku tunnetuse varu ning mõnikord võib olla raske tõmmata piiri selle ja väikese sotsiaalse grupi nagu abielupaar või Scilly Saarte kommunistlik partei (mis minu teada pole suurem) pool-idiosünkraatliku kultuuritunnetuse vahele.
  

suhtlemise mudel keele ja kultuuri mõistestikus, 4 komponenti

• vajaduste registreerimise vahendid
  
• probleemilahendaja
  
• võimalike käitumisprogrammide varu (kus valikuid modelleeritakse süsteem-võrgustikes)
  
• universumitunnetus
  

Probleemilahendaja peab valima käitumise alternatiivsete valikute vahel. Küsimus on: ‘Kuidas see valib?’

• süsteemvõrgustik ainult modelleerib potentsiaalset käitumist, kuid kui me tahame mõista, miks organism käitub teatud moel aktuaalsel juhul, tuleb meil mõista, et probleemilahendaja valib olemasolevate käitumisvalikute vahel pärast olemasoleva situatsiooni mitmete komponentide sobitamist selle universumitunnetuse pikaajalisemate aspektidega.
  

Daniel Chandler jagab koodid

• Sotsiaalsed
  
• Tekstuaalsed
  
• Interpreteerivad
  

Mitu koodi koos – sünkretism.
Vrd Fawcett
SOTSIAALSED KOODID
laiemas mõttes on kõik semiootilised koodid “sotsiaalsed”

• loomulik keel (fonoloogilised, süntaktilised, leksikaalsed , prosoodilised /rõhud, intonatsioon, pausid/ ja paralingvistilised /hääle valjus, tämber, tõus ja langus, värin jmt/ allkoodid);
  

• kehakeel;
  

• tarbekaupade (riided, autod jmt);
  

• käitumiskoodid ( rituaalid , rollimängud jmt).
  

TEKSTUAALSED (representeerivad) koodid

• teaduskeel, ka matemaatika;
  
• esteetilised (poeesia, draama, maalikunst , muusika jne) – k.a klassitsim , romantism, realism ;
  
• žanrilised, retoorilised ja stilistilised: narratiiv etc.;
  
• massimeedia (foto-, TV, filmi, raadio, ajalehtede/ajakirjade koodid). Tehnilised ja kokkuleppelised (nt formaat).
  

TÕLGENDUSLIKUD
[nende osas ei ole üldist kokkulepet, et on semiootilised]

• pertseptuaalsed (eriti visuaalne);
  
• ideoloogilised : laiemas mõttes teksti “ kodeerivad ” ja “dekodeerivad”, kitsamas – igasugused - ismid (individualism, liberalism , feminism, rassism , materialism, kapitalism , progressivism, konservatism , sotsialism, objektivism , populism).
  

• Need kolm koodide tüüpi suhestuvad kolme teadmise (knowledge) valdkonnaga:
  

• maailma kohta (sotsiaalne teadmine);
  
• meediumi ja žanri (tekstuaalne teadmine);
  
• suhe (1) ja (2) vahel (modaalsed otsustused).
  

PIERRE BOURDIEU (1930-2002) SOTSIOLOOGILINE KULTUURIANALÜÜS
Habitus

• — eelsoodumuste kogum teatud viisil tegutseda, mõelda, hinnata, tunda. Indiviidi ja grupi, millesse ta kuulub, inkorporeeritud ajalugu, meie kehaline mälu.
  
• Põhimõtted, mis toodavad ja organiseerivad praktikaid ja ettekujutusi. Struktureeritud struktuuridena toimivate struktureeritud struktuuride süsteem. Teatud kultuuriline alateadvus. /Vrd Peirce, Fawcett, Lotman
  

Väli

• suhteliselt autonoomne tegevuse sfäär, millel on oma sisemine loogika (struktureeritus) ja kus käib pidev võitlus.
  
• Hierarhiliselt organiseeritud /vrd semiosfäär, Foucault episteem ja tõe ja võimu vahekord /: globaalsed (kogu sotsiaalne reaalsus, majandusliku ja poliitilise võimu väli), üksikud ja nende allväljad (kunst, filosoofia, sport , religioon jne).
  

Positsioonid

• Väli on struktureeritud erinevate positsioonide (sõltuvad omakorda kapitali/võimu jaotumisest) läbi, mis on omavahel objektiivsetes suhetes ( domineerimine , antagonism, komplementaarne jne). Positsioonid on manifesteeritud läbi poliitiliste aktsioonide, erinevate tekstide (nt kirjandus- ja kunstiteoste). Pidev võitlus oma positsiooni parandamise nimel, erinevad strateegiad. Väli kui jõudude jaotus ja võitlusväli.
  

“Praktilised põhjused. Teoteooriast”.
e.k. Tallinn, 2003. Marek Tamme retsensioonist:
Sotsioloogia uurimisobjektiks on mitte inimene, vaid väli, st suhteliselt autonoomne sotsiaalne ruum, kus kehtivad oma “mängureeglid”, mis dikteerivad väljal tegutsevate inimeste ehk “sotsiaalsete agentide” käitumist. Iga sotsiaalse agendi seisukohad ja käitumine kujunevad konkreetse välja sotsiaalsete struktuuride ja tema sisemiste mentaalsete struktuuride (habitus’e) interaktsioonis.
Kapital

• Majanduslik
  
• Kultuuriline on antud sotsiaalse agendi juurde kuuluv (vrd Fawcetti universumitunnetus). 3 komponenti: habitus, tarbitavad kultuurilised kaubad , omistatud akadeemiline vääring.
  
• Sotsiaalne seotud agendi võimalustega suhelda ringkondadega, kus jagatakse tunnustust või võib saada kasulikke tutvusi nendes ringkondades, kus ühiskondlikku tunnustust jagatakse /EÜSi roll/. Seega eelkõige vajalikke sidemeid.
  
• Sümboolne kapital on tagasilükatud majanduslik või poliitiline kasu ja sellest tulenev reputatsioon, mis aastate jooksul autoriteediks akumuleerudes viib pikemas perspektiivis siiski majandusliku kasuni.
  
• Peetakse kõige "kultuursemaks" kapitali vormiks (intelligentide lohutus, kellel muud ei ole), kuid see ei tähenda, et seda jagataks ainult kultuuriväljal. Ka kõigil teistel väljadel on sellel oluline osa (nt majandusväljal soliidse ajalehe positiivne artikkel)
  

Jakob von Uexküll (1864-1944)
Omailma ( Umwelt ) mõiste

• Lihtsustades öeldes — kõik mida subjekt tajub nimetatakse subjekti tajuilmaks, ja kõik millele subjekt mõjub, tema mõjuilmaks ning mõlemad — tajuilm ja mõjuilm — moodustavad tervikliku üksuse — subjekti omailma.
  

Tajumärk ja mõjumärk

• Loom-subjekti omailma objekti omaduseks on üksnes vastavate tunnuste kandmine, mis võimaldavad tal hakata vastavate tajumärkide ja mõjumärkide kandjaks . Oluline on siinjuures, et omailma objekt vastaks mõlemale tingimusele — nii taju- kui mõjumärgile — sest läbi objekti kustutab mõjumärk ärritava tajumärgi.
  

• Mida keerukam on organism, seda keerukam ja mitmekesisem on ka tema omailm . Kui puugil moodustab omailma teatud võihapet ja soojust kandvad objektid, siis imetajatel on vastav ampluaa tunduvalt avaram. Inimese puhul on see veelgi laiem ja keerukam, kuna siin tuleb mängu teadlik valik ja eesmärgipärasus.
  

Liigutuste mängu- e mõjuruum — inimesel 6 suunda. Suunasammud korrastavad

• Mõjuruumi tähtsus ilmneb eriti algelisematel eluvormidel, kelledel puudub ülejäänud tunnetusviiside mitmekesisus .
  
• meriliud, kes elab rannakaljudel tõusu-mõõna vööndis. Olenevalt tõusust ja mõõnast liiguvad nad toidu otsingule , kuid peale söömaaega tulevad nad endisele kohale. Meriliua juures ei saa rääkida mingitest nägemis-, kuulmis- või haistmismeeltest ja jääb oletada, et tema mõjuruumis on mingi kompass, mis teda tema endisesse “pesasse” tagasi juhib.
  

Mõjuruumi kõrval on levinuim kompimisruum

• Mitte kõik keha osad pole kompimisel võrdselt tunnetavad. See on tingitud asjaolust, et meil on peale väliste kompimisaistingu märkide ka kohaaistingu märgid, mida me nimetame kohamärkideks. Iga subjekti kohamärk annab ühe koha loodavas kompimisruumis. Kombates sõrmedega mingit asja omistame me talle mingi kohamosaiigi.
  
• Sama toimub ka loomade maailmas — “nii kompimis- kui nägemisruumis, on asjade kohamosaiik omistatud subjekti poolt ta omailmade objektidele ning keskkonnas seda kohamosaiiki ei eksisteeri”. Omailma objekt jääb objektiivselt tunnetamatuks — asjaks iseeneses.
  

Täiuslikuma omailma loob aga nägemisruumi olemasolu

• Looduses on valgustundliku nahaga loomi, kellel on kompimis- ja valgusärrituse korral kohamärkide tekkimiseks ühed ja samad kehapiirkonnad. Nägemisorganiga loomadel aga on nägemisruum ja kompamisruum lahus ja oleneb subjektist, kumb neist hakkab tähtsamat rolli mängima eluks vajalike märkide projitseerimisel sobivatele omailma objektidele.
  
• Igale nägemiselemendile vastab üks kohamärk, st me näeme välismaailma niivõrd, kuivõrd esineb meil elementaarosakesi ehk nägemiselundeid. Kuna nägemiselementide arv on loomadel erinev, siis võib väita, et ka silma poolt esile toodud omailmade pildivõrgustik ehk vaade erineb liigiti suuresti. Kärbes ei näe ämblikuvõrku.
  

Samasugust subjektiivsust kohtame ajast rääkides

• Aeg kui momentide rida kulgeb eri omailmades erinevalt, vastavalt momentide arvule, mida subjektid mingi ühe ja sama ajavahemiku kestel kogevad. See ei ole loomulikult väikseim võimalikest mõõdetavaist ajaühikuist, vaid väikseim meeleorganitega tajutavaist.
  
• Aja moment on sarnaselt elementaarsele nägemiselemendile väikseim ja jagamatu ajaühik, mis vastab jagamatule elementaaraistingule ehk momendimärgile. Inimese puhul on väiksemaiks tajutavaks ajaühikuks 1/18 sekundit. Oluline, et “moment on kõigi meelte jaoks ühepikkune, sest kogu meelelise tunnetuse aluseks on sama momendimärk”. St inimkõrv tajub kaheksateist õhuvõnkumist sekundis ühtse helina, sama juhtub ka kaheksateistkümne löögiga vastu nahapinda, mis samuti jätab mulje ühtlasest survest .
  

Inimese omailmas

• Tool – istumisvarjund
  
• Laud – toiduvarjund
  
• Taldrikud ja pokaalid (kollane ja punane = söömis- ja joomistoon)
  
• Põrand – käimisvarjund
  
• Raamaturiiul – lugemistoon
  
• Seinal – tõkkevarjund
  
• Lambil – valgustoon
  

Koera omailm

• Söömisvarjund, istumisvarjund jne
  
• Kõigel muul on tõkkevarjund
  
• Pöördtoolil ei ole selle sileduse tõttu koera jaoks istumistooni
  

Tähenduse tekitamine/tekkimine

• Eesmärk ja /loodus/plaan. Eesmärgipärane tegutsemine ainult kõrgematel imetajatel.
  
• Tajupilt ja mõjupilt. Kana ja tibu. Tajupiltide äravahetamine eriti sage lindude puhul. Amsterdami loomaaias isahüüp ja direktor . Hakid ja ujumispüksid
  
• Tähendus sõltuvalt subjekti seisundist (meeleolust) - kaitsetoon, eluasemetoon, söömistoon (vähk ja meriroos), koer ja istetoon, neeger (redeli tajupilt täieneb omasoorituse mõjupildiga). Me oleme kõikide oma omailma objektidega läbiviidavate soorituste jaoks töötanud välja mingi mõjupildi.
  
• Otsimispilt ja otsimistoon. Otsimispilt hävitab tajupildi (raha, kann ).
  

Uexkülli omailm on justkui

• maailm, kus igat subjekti ümbritseb seebimull, milles eksisteerib talle omane aeg ja ruum. Tõsi, aeg ja ruum hakkab tähtsust omama alles keerukamate organismide juures, siis, “kui on vaja eristada suurt hulka tajumärke, mis ilma omailmalise ajalise ja ruumilise toestikuta kokku langema hakkaksid”.
  

Sarnaselt Uexkülli omailma mõistega kasutab Juri Lotman mõistet semiosfäär

• Semiosfääri üheks olulisemaks tunnuseks on piiritletus: oma semiootilise — tähendusliku ja mõistetava — sfääri ja mittesemiootilise — tähendust mitteomava — või võõrsemiootilise (end identifitseerinud semiosfäärile niisamuti tundmatu kui mittesemiootilinegi) sfääri vahel. Piiritletud semiosfäärile kui homogeensele ja suletule vastandub temale tähenduslikult tajumatu ja võõras ruum.
  
• Paralleel Uexkülli subjekti tajumärke kandva objekti ja talle täiesti tunnetamatu (subjekti seisukohast ka olematu) välismaailma vahel on ilmne.
  

Semiosfääri sisuline külg on määratud sotsioloogiliste, religioossete, kultuuriliste jne ideoloogiliste koodide poolt

• Ning võib öelda, et mida kindlamini ja täpsemini on määratletud semiosfääri sisu, seda sarnasemad on indiviidide omavahelised semiootika ruumid. Nt keskaja arusaam maailmast ja seal kohatavast oli tunduvalt homogeensem kui tänapäeval. Sama kehtib ka totalitaarühiskondades, kus nii-öelda “tunnetusvõimalikkused” on kõrgemate instantside poolt ettekirjutatud.
  

• Elusat ei tee elusaks mitte molekulaarne struktuur, vaid semiootiline – märgid, mis ta moodustavad. Veelgi enam, nimelt märgiline struktuur determineerib suuresti biosüsteemide molekulaarse struktuuri ja biokeemilised protsessid temas.
  
• Seega elu on ennekõike mitte biokeemiliste ja biofüüsikaliste sündmuste jada, vaid märkide rida — sõnum. Üksnes see sõnum, sisu, annab elule pidevuse.
  

Semioosi hierarhilisus

• Elusorganismis toimub nii palju ja nii mitmetahulisi semiootilisi protsesse, et nende puhul ei saa juttugi olla sellest, et nad kõik võiksid olla suunatud ühest juhtkeskusest. Veelgi enam, enamus protsesse toimub niimoodi , nagu nad ei aimakski teiste, paralleelselt eri tasandeil toimuvate semiootiliste protsesside olemasolu.
  

Näited

• Näiteks oli DNA semiootiline tegevus võimalik ka ammu enne kui organism oma mõistusega sellest teadlikuks sai, alateadvus töötas ka enne Freudi, jne. Looma orienteerumiskäitumine oma pesa otsides on vaevalt seotud ta lihasrakkudes toimuvaga.
  
• Need nivoodevahelised korrelatsioonid pole aga üheselt ega jäigalt fikseeritud. Meil on hingamine enamasti teadvusest lahus, mõnedel Ida rahvastel on aga tavaline nendevaheline seos.
  

Üks olulisemaid semioosi funktsioone on (enese) taasloomine.

• Ükski mällu talletatud informatsioon ei eksisteeri ilma tema interpretaatorita.
  
• Identifitseerimine kui piiritlemine. See, mis on piiride sees, olen mina (Innenwelt), mis on väljas, on minu Umwelt.
  
• Suur osa haigustest on tingitud sellest, et ilmuvad häired enese identifitseerimise protsessides.
  

Teatud reservatsiooniga võiks suhtele organism- populatsioon tõmmata paralleele suhtega indiviid-kultuur:

• Ka kultuuri esmane funktsioon on identiteedi loomine, säilitamine ja taasloomine. Identiteedi kriise kultuuris võib vaadelda ka sotsiokultuuriliste haigustena. Näiteks demagoogi tegevus meenutab väga viiruse käitumist organismis.
  

Elu võib analüüsida nagu semiootilist objekti, millel on oma kindel süntaktika, semantika ja pragmaatika.

• Elu süntaktika all peame silmas näiteks meronoomiat, samuti vanuse semiootikat. Semiootiline vanus ei ole automaatselt seotud bioloogilisega, ega bioloogiline absoluutse e. astronoomilisega. Vanuse loob organismis toimuv suhestamine tema komponentide vahel. Kui me räägime inimvanusest, siis peame meeles pidama , et vanus on suuresti determineeritav kultuuriliselt ja sotsiaalselt.
  

Nooruse, küpsuse, vanaduse piirid on erinevates kultuurides erinevad.

• Samuti on täiesti erinevad nende etappide semantika ja pragmaatika. Kui ühes kultuuris võib vanadus olla maksimaalse jõukuse, autoriteedi, võimu, tarkuse jne. aeg, siis teistes võib see olla täiesti õigusetu ja peaaegu et põlatud iga.
  

Erinev suhe vanadusse korreleerub erineva suhtumisega surma.

• Surm ise on polüvalentne termin, mis tähendab nii mitteelamist (seisundit, mis tuleb pärast elu lõppu), kui ka elu lõpetamise protsessi. See viimane tähendus assotsieerub aktiivse tegevusega — suremine on protsess, mis nõuab teatud pingeid ja ettevalmistust ("ma pole veel surmaks valmis").
  

Bioloogia asend reaal- ja humani -
taarteaduste vahel

• bioloogias tuleb igal sammul kokku puutuda aspektidega, millel on ilmne humanitaarteaduslik loomus — nähtuste ajaloolisus, unikaalsus , intentsionaalsus, kirjelduste narratiivsus.
  
• Teaduslik bioloogia on praegusajal oma põhiosas seadnud eesmärgiks füsikalistliku ideaali. Seda võib aga mõista nii, et elamise kvaliteet ise jääb vaatluse alt ning teaduslikest kirjeldustest välja.
  

Semiootiline lähenemisviis bioloogias toob selle kvaliteedi — tähenduse
kaudu — bioloogiasse tagasi.

• Biosemiootika püüab taas ratsionaalsele uurimisele allutada elussüsteemide need aspektid, mis 1930-ndaist aastaist alates, seoses subjektiivsete aspektide väljatõrjumisega teoreetilisest bioloogiast , on tähelepanu alt kõrval olnud, ent tuua need sisse uuel, põhjendatumal viisil.
  

On rida probleeme, mis püstitatud humanitaarteadustes, ent mille lahendus suundub bioloogiasse:

• (1) märkide ja tähenduse päritolu;
  
• (2) intentsiooni ontoloogia, eesmärgipä- rasus
  
• (3) emotsioonide päritolu;
  
• (4) teadvuse teke;
  
• (5) keele päritolu;
  
• (6) sekundaarsete elunähtuste elusus, n-ö elu elus, näiteks probleem keelest kui elus süsteemist.
  

Biosemiootika probleemid ja mõned tähtsamad ideed.
(1) Semioosi mehhanism

• Semioos on protsess, milles toimub assotsieerimine — st seotakse omavahel miski (kaks objekti, kaks stiimulit, etc.), millel keemilises või füüsikalises mõttes ei pruugi olla a priori midagi ühist (näiteks ained, mis omavahel ei reageeri, ent mida saab ühendada kolmanda kaudu). Niisugust sidet ei tekita biosüsteem aga sugugi mille tahes vahel — need sidemed vastavad biosüsteemi funktsioonidele
  

2) Biosüsteemid kui tekstid; geneetiliste tekstide ja inimkeelte võrdlus

• Seoses geneetilise koodi avastamise ja uurimisega ilmus lingvistiline aspekt bioloogiasse omas täies loomulikkuses. Elu hakati käsitlema kui lingvistilist fenomeni. Valdavalt on tähelepanu köitnud DNA ja kirjalike tekstide ühised omadused (digitaalsus, interpunktsioon, mitmetasemelisus), nende kahe tekkes nähakse kaht peamist revolutsiooni elu arenguloos. Ent tekstilistena võib käsitleda ka teisi elunähtusi.
  

(3) Diskreetsuse ilmumine ; koodide teke, päritolu, tüübid

• bioloogiliste koodide puhul käivad digitaalne ja analoogne aspekt käsikäes ja on lahutamatud — bioloogilised koodid on duaalsed. Bioloogilistes kommunikatsiooniprotsessides, mis algselt ei pruugi omada selgelt eristunud diskreetseid elemente, ilmuvad need aga paratamatult peagi. Üheks selle näiteks on liigilise diskreetsuse ilmumine seksuaalse interaktsiooni tulemusena, mida on lähemalt uuritud liigi tuvastuskont-septsiooni mudeleis.
  

4) Tähenduse loomus

• Üks suhteliselt lihtsamaid näiteid, mida tuuakse tihti tähenduse olemasolu tõenduseks bioloogias, on mimikri , ning üldisemalt, pettus organismidevahelistes suhetes.
  
• Teisalt, tähenduse olemasolu seostub adaptatsiooniprobleemiga — adaptatsioone (kohandumisi) käsitletakse kui bioloogilistele struktuuridele tähenduste andjat. Tähenduse probleem võib olla seotud ka informatsiooni väärtuse probleemiga.
  

5) Mälu roll

• Mälu on semioosi obligatoorne komponent . Ses seoses on huvitav üks unustusse jäänud suurem uurimus sajandi alguse teoreetilisest bioloogiast — R. Semon ’i (1911) meemi mõistele rajatud bioloogiliste süsteemide käsitlus. Sellele lähenemisviisile rajanes suuresti Bertrand Russell’i raamat "The Analysis of Mind", miskaudu see on mõjustanud ka analüütilist filosoofiat.
  

6) Süntaks ja sümbioos

• Keelte üks põhiomadusi, peale koosnemise märkidest, on süntaksi olemasolu. Sellega seoses on bioloogiliste keeletaoliste nähtuste puhul süntaksi leidumine väga tähtsaks probleemiks. Ühe lähenemisviisi kohaselt on algseks süntaksi viisiks, selle bioloogiliseks analoogiks, sümbioos.
  

7) Kirjeldava funktsiooni areng

• Üks inimteadvuse primaarseid funktsioone on kirjeldamisvõime, sel aga võib leida kaugeleulatuvaid analooge lihtsamate biosüsteemide juures. Ka semiootiline protsess ise on teatavas mõttes ühtlasi modelleerimise protsess. Bioloogilistes äratundmisprotsessides võib seega näha ikooniliste mudelite olemasolu, mis on eelkäijad sümbolilistele mudelitele.
  

Thomas A. Sebeok (1920 - 2001)
Kommunikatsioon

• Kommunikatsiooni- ja tähendustamisprotsessi uurimist võib vaadelda kui eluteaduse ühte haru.
  
• Teadete päritolu: kahte tüüpi allikad — diskreetsed (piiratud arvule märkidele tuginev kirjakeel ) ja mittediskreetsed (kõnekeel või nt muusikapala)
  

Süsteemivälised tegurid kommunikatsioonis - MÜRA

• Teade koosneb alati signaalist ja mürast. Nende kahe vahekorrast sõltub, kas teade on arusaadav.
  
• Müra vältimise üks efektiivsemaid mooduseid on info kordamine, liiasus.
  
• Kommunikatsioonisüsteemid on dünaamilised ja adaptiivsed, st isereguleeruvad.
  
• Teadete väljastamine ja vastuvõtmine on pidevalt informatsiooni sööteprotsess ( feed process), mis jaguneb edasisööteks (feedforward) ja tagasisööteks (feedback, tagasiside).
  
• Esimese puhul jälgib saatja pidevalt oma teate ootuspärast kohalejõudmist adressaadini (küti tegevus: kütt on saatja, varitsusmeetod — teade, loom on adressaat); selle päralejõudmist, sellest arusaamist kinnitab või kummutab adressaat oma käitumisega (tagasiside, nt loengupidamine).
  

Kommunikatsiooniskeem

• Erinevad kanalid
  
• Koodi valik sõltub lähetaja käsutuses olevatest meeleorganitest
  
• Kodeerimine toimub väliste ja sisemiste teadetesüsteemide vahel
  
• Dekodeerimine — vastuvõtu käigus toimuvad mitmed ülekanded (neurobioloogiline ühe energia muundamine teiseks, nt nägemisprotsess) ja muundamised
  
• Kontekst mõjutab teate loomist ja interpretatsi-ooni (ka usutavust, näide tervitusega)
  

Märgi saamise ehk ajaloo küsimus

• Uurida märkide evolutsiooni fülogeneesis (organismirühma põlvnemiskäik), nende ritualiseerimist. Esimesed märgid elust Maal 3900 kuni 2500 milj aastat tagasi, esimesed “kommunikeerujad” olid prokarüoodid ( eeltuumsed organismid, bakterid ja viirused ). See uurimissuund nõuab etoloogia (käitumisteadus) ja semiootika koostööd.
  

Arutlused märkide väljatöötamise üle ontogeneesis (üksikorganismi ind. areng). Keel oli esimesena kasutusel homo habilisel (2,4 kuni 1,5 milj aastat tagasi). Siis oli keel eelkõige mitte kommunikatsiooni, vaid keskkonna “modelleerimise” vahendiks , keelekasutamise eelised ei seostunud mitte sotsiaalsete, vaid individuaalsete, otseselt ellujäämisega seotud aspektidega. Psühholingvistika valdkond
MÄRKIDE KÕIKJALOLEVUS
Kaks mõttekoolkonda keelearengu suhtes:

• inimkõne on loomade omast olulistes üksikasjades erinev, kuid need kaks on seotud evolutsiooniga (järjepidevuse teooria)
  
• Kõne on spetsiifiliselt inimlik täiend (järjepidevusetuse teooria)
  

Ühte või teist toetamata tuleb rõhutada: on hädavajalik omaks võtta uurimisstrateegia , mis võrdleb inim- ja loomakommunikatsioonisüs-teeme, et saada ülevaadet semiooside loomusest ja kõikjalolevusest.
Thomas Sebeok. Märkide
tüpoloogia

• Märkide kuue „põhiliigi“ tüpoloogia, mis peegeldab kõige sagedamini identifitseeritud ja semiootikute poolt levinumalt kasutatud märkide tüüpe.
  
• Need, mida tegelikult klassifitseeritakse, pole märgid, vaid täpsemalt öeldes märkide aspektid. Hierarhiline printsiip on omane igat liiki märgi arhitektuuris.
  
• Märk on nimetatud aspekti järgi, mis on ülekaalus.
  

SIGNAAL

• Märk, mis mehhaaniliselt (loomulikult) või kokkuleppeliselt (kunstlikult) vallandab vastuvõtjapoolse reaktsiooni (“Mine!”, stardipüstol). Vastuvõtja võib olla kas masin või organism.
  
• Tuleb eristada füüsilist e tehnoloogilist signaali mõistet humanitaar - ja sotsiaalteadustes ülekaalus olevast puhtsemiootilisest kontseptsioonist.
  
• Verbaalsel käsul on väga tõenäoliselt nii sümboli kui signaali aspekt ning kõnealune märk kõigub kahe pooluse vahel vastavalt selle üleandmise kontekstile.
  

SÜMPTOM (semiootika kui üks kolmest kreeka meditsiini harust, sümptomid üks esimesi identifitseeritud märke)

• Sundiv, automaatne, mitte-meelevaldne märk, tähistaja on tähistatavaga seotud loomulikus seoses. Sündroom on reeglile alluv stabiilse märgitsetuga (denotatum) sümptomite konfiguratsioon.
  
• Sümptomite eripära, et nende märgitsetus on üldiselt adressandi (s.o patsiendi — „subjektiivsed sümptomid“) ja adressaadi (s.o arsti — „obj. sümptomid“) jaoks erinevad.
  

Sümptomid paradigmaatilistes süsteemides ja süntagmaatilistes ahelates

• Aktuaalsed (kimp sümptomeid, eristatud üheaegselt, nt inimkeha erinevates regioonides) ja temporaalsed süntagmad (kaelkirjakute ekskremendi auditiivne kontroll)
  
• Paradigmaatiline sümptomite süsteem (sümptomite kompuuteranalüüs)
  

IKOON - tüpoloogiline sarnasus tähistaja ja selle denotatsioonide vahel

• Peirce´il kolm ikoonide alamklassi: kujundid (images), diagrammid ja metafoorid. Todorovi arvates on ikoon pigem sünekdohh (tähenduse ülekanne kvantiteedisuhte alusel. Nt osa või üksiktunnus terviku asemel (Kreml 'Venemaa'), tervik osa asemel (maailm 'ümbritsevad inimesed' ei taha mu murest midagi teada), konkreetne arv ebamäärase tähenduses (toon sulle tuhat tervist 'palju tervisi').
  
• Probleemid: sümmeetria küsimus ( paavst ja foto) ja regressiooni küsimus (tütarlapse portree kui oma ema ikooniline märk, aga samuti isa, iga oma järeltulija, kõigi sugulaste, imetajate, selgroogsete jne).
  
• Loomakäitumises rohkesti ikoonsuse näiteid, mis hõlmavad kõiki olemasolevaid kanaleid — keemilisi, auditiivseid või visuaalseid. Sipelga häireaine — kui oht hetkeline, raugeb signaal (vallandunud feromooni kogus), vastupidi — aine levib. Varieerub analoogilises proportsioonis ohustiimuli kasvamise või nõrgenemisega.
  

INDEKS Peirce: „need, mille seos oma objektiga seisneb nende vastavuses faktile“.

• Tähistaja on piirnev /külgnev tähistatavaga või on selle näidis. Põhjanael kui põhjapooluse indeks. Opositsioonis terminiga sarnasus.
  
• Loomade jäljed — indeksilised märgid.
  
• Linnud Indicator indicator — meejuhatajad, siristamisega.
  
• Mesilaste tants (Frish, kui tantsib horisontaalsel pinnal, on indeks (sabavangutuse suund, rütm — mida kaugemal, seda vähem tantsutsükleid), kui vertikaalsel kärjepinnal — pimedas mesipuus — siis “transponeerib tantsija päikesenurga gravitatsiooninurgaks, sel juhul on ülekaalus sümboolne aspekt”.
  

SÜMBOL kokkuleppelisus eristab teda ikoonist ja indeksist, „intentsionaalsus“ eristab teda nimest.

• Pinge. Nimi on ekstensionaalne, mõiste maht oluline. Sümboli puhul sisu. Frege tähendus ja osutus. Napoleon — ekstensionaal, variandid (Elbele pagendatud) intensionaalid.
  
• Kõige enam kuritarvitatud termin. Hulk olulisi sümboli alaliike : allegooria, märk, kaubamärk, deviis (heraldikas), embleem, ametitunnused, tähis. Vähe uuritud ja korralikult defineerimata.
  
• Sümbolid tunnistatakse sageli olevat inimolendite eksklusiivne omand, kuid kahtlemata omavad neid ka loomad (kui meelevaldseid märke). Sabatöö meelevaldsus koertel , kassidel ja hobustel . Lihasööjad putukad, kus isane pakub emasele enne paaritumist tühja õhupalli et teda ära ei söödaks. Täiesti meelevaldne märk.
  

NIMI — märk, millel on laiendklass selle osutatava jaoks

• Indiviididele, keda märgitsetakse mingi pärisnimega (ainsuslikud märgid), ei omistata mingit ühist omadust, v.a fakt, et nad kõik reageerivad sellele nimele .
  
• Nimetused on samastajateks (identifiors) kutsutava märgiperekonna liikmed, millel on kaks allkategooriat: indikaatorid , mittelingvistilised ripatsid nimekandjatele ja deskriptorid (samastajad, mis kirjeldavad paiknemist).
  
• Inimindiviide identifitseeritakse verbaalselt tõendatavate nimekandjatega (nt isikunimi või isikukood ) ning hulga mitteverbaalsete indikaatoritega (millede abil võib surnukeha ära tunda).
  
• Kõik loomad levitavad stabiilset „samastajate“ voogu, s.o. esitusi, mis identifitseerivad nende allikat. Ainuisikustamine.
  
• Kui partner puudub, teeb jäänud lind helisid, mida tavaliselt peetakse partneri omadeks. Tulemuseks on, et partner tuleb tagasi, justkui kutsutaks teda nimepidi.
  
• Vaala individuaalseid klõpsatusjärgnevusi peetakse isegi „signatuurideks“ (nagu lindudel on “signatuurmeloodiad”).
  

NULLMÄRK

• Erinevates märgisüsteemides, eriti keeles, võib märgikandja mõnikord tähistada oma puudumisega, st esineda nullvormis (vrd nullriim)
  
• Aafrika elevandi häirehüüd on vaikus.
  
• Mitmete jaanimardikate liikide puhul on pulsi intervall oluline element emaste ergutamisel ning need intervallid on erinevates liikides erinevad
  

Tekstide mõistmisest

• Arusaamine on protsess, mis tugineb eelkõige märkide mõistmisele (mitte asjade). Asja mõistmiseks peame me sellest eemalduma, muutma ta märgiks.
  

Lausete tõlgendamise viisid:

• referentsiaalne — ütlust mõistetakse kui kirjeldust mingist asjade seisust
  
• signifikatiivne — ütlust mõistetakse kui sõnumit tema enese sisu kohta
  
• metafooriline — ütlust mõistetakse, arvates, et tegu on ülekantud tähendusega
  
• orientatsioon alltekstile — ei saada aru, mis mõttes tuleks ütlust mõista
  

Hermeneutikuid

• F. Schleiermacher (1768-1834) — pastor , filosoof, teoloog . Eristab kahte arusaamise liiki — tekstist (grammatiline) ja teksti autorist (psühholoogiline), kusjuures viimane on olulisem.
  
• Schleiermacher tegeles vanade sakraalsete tekstidega, sellest lähtub tema väide, et arusaamine on lõputu protsess. Ajalugu on ennekõike arusaamise protsess. Alati on lugeja ja autori vahel erinevus, mida ei saa ületada.
  

Schleiermacher
1819 a. formuleeris tõlgendamise reeglid:

• psühholoogiline, tõlgendamine alaku teemast, s.o üldisest, ülevaatest
  
• hermeneutilise ringi rakendamise vajalikkus
  
• stiili täielik mõistmine. Stiil ei kuulu ainult keele valdkonda, vaid on autori mõtlemisviisi peegeldav
  
• autori ja tõlgendaja positsioonide võrdsustamine; s.h teadmine ajastust, kirjandusest enne teose ilmumist
  

Kahe meetodi — divinatsiooni (ennetav intuitiivne terviku mõistmine, etteaimamine) ja võrdluse rakendamine, analüüs ja sisseelamine.
Hans G. Gadamer (1900-2002)

• Peateos on "Tõde ja meetod". Kunstile ja vaimuteadustele eri-omane tõde, mis pole ühendatav uusaegse teaduse meetodi mõistega. Vaatleb teadmiste loomist kindlate meetodite abil kui uusaegsele teadusele olemuslikku. Tõde on seal tunnistatav vaid selle puhul, mis on metoodiliselt kindlaks tehtud.
  
• Vaimuteadustes aga ei pea tunnetus põhinema mitte metoodilisele eemaldumisele oma esemest, vaid, vastupidi, mõtestaja (tõlgendaja) kuuluvusele oma eseme ja selle ajaloo juurde. Inimliku maailmakogemuse olemuslik keelelisus: “Olemine, mis võib mõistetud saada, on keel.”
  
• Teksti mõistmiseks pole oluline mitte niivõrd autori biograafia jne, tuleb lahus hoida autori kavatsus ja teksti tähendus.
  
• Schleiermacheriga polemiseerides: mõistmine pole taasloomine, vaid alati loomine, mitte rekonstrueerimine , vaid konstrueerimine . Sch. järgi on tekstil olemas üks ja õige interpretatsioon, Gadameri järgi ei saa seda olemas olla. Iga ajastu, iga kogemuslik taust loob oma erinevad interpretatsioonid.
  

Paul Ricoeur (1913-2005)

• Mõjutatud fenomenoloogiast ja psühhoanalüüsist, temjaoks ei ole arusaamine täiel määral teadlik protsess.
  
• Igasugune mõista püüdev analüüs on alati refleksiivne (enesekohane). Märke interpreteerides interpreteerib subjekt ka iseennast .
  

Gilles Deleuze (1925-1995)
“Mõtte loogika” (Logique du sens,1969)

• Revideerib traditsioonilist märgikont-
  

septsiooni. Märk ei representeeri objekti,
ei viita tema olemasolule, vaid pigem konstateerib tema puudumist. Keeles on vaid objekti jälg. Seepärast on keel alati midagi pinnapealset tähistavate objektide (kehade) suhtes. Märk (tähistaja) on seotud osutatavaga (denotatsioon) ja tähistatavaga (kontsept, mõiste, tähendus).
Tähendus ja mõte
Mõte on eriline olemus, mis kuulub nii tähistaja (märk) kui ka tähistatava (mõiste) juurde. See on midagi liikuvat ja saavat.
Neli lauses fikseeritud seosetüüpi (“Marcus Antonius on surnud”)

• märgib/denoteerib asjade olemist, fakti
  
• väljendab/manifesteerib minu arvamust või usku
  
• tähistab/signifitseerib väidet
  
• ja omab lisaks mõtet “suremine”. See on puhas sündmus, seotud tegusõnaga ja olemisega. Mõte ei ole põhjus-tagajärjelike seoste, vaid mängu tulemus.
  

Umberto Eco. Märkide
produtseerimine
Klassifikatsioon põhineb 4 parameetril:

• Füüsiline töö, mis on vajalik väljendite produtseerimiseks, seotud äratundmisega läbi ostensiooni (viitamise)
  
• Suhe väljendi abstraktse tüübi ja konkreetse esituse ( replica ) vahel
  
• Kontiiniumi või materiaalse substantsi tüüp
  
• Artikulatsiooni moodus
  

Äratundmine, tuvastamine (recognition)
Leiab aset, kui objekt või sündmus, kas looduslikult või inimese tegevusega loodud, satub interpreteerija vaatevälja.
Tüübid:

• Jälg, jäljend ( imprint ), nt looma jalajälg
  
• Sümptom, nt inimnahal avalduvad haiguse jäljed
  
• Juhtlõngad (clues), nt äratuntavad objektid mõrvapaigal (CSI)
  

Viitamine (ostension)
Leiab aset, kui mingi objekt eristatakse ja teda esitatakse kui näidist.

• Näide (example) – üks konkreetne sigarett “sigarettide” tähenduses
  
• Näidis (sample) objekti või žesti osa terviku asemel (tühi sigaretipakk tähenduses “[täis] sigaretipakk”)
  
• Fiktiivsed näidised (kui keegi imiteerib vehklemist ilma mõõgata, tähenduses “ma vehklen” või üldisemalt “ duell ”)
  

Replikad (replicas) — abstraktse tüübi üksikmärgid

• Sõnad kuuluvad replikate väga piiratud kategooria alla (kombineeritud ühikud, mis rahuldavad kahekordse artikulatsiooni nõuet).
  
• Ka pseudo -kombineeritud ühikutel on replikad (nagu Mondriani maal või noodid partituuris: need on ühikud, mis on kombineeritud kindlate reeglite järgi, kuid me pole kindlad, kas nende sisud on seostatavad täpsete tähendustega)
  

Leiutis , väljamõeldis ( invention )
Seos tüübi ja tokeni (üksikmärk ) vahel on lihtne suhe. Loomulikus keeles tavaline (tähistaja ja tähistatava seos). Kuid mitte ainult arbitraarsed märgid, vaid ka näiteks sümptomid.
Väljamõeldise näited:

• Ühildumised (congruences)
  
• Projektsioonid (projections)
  
• Graafid (graphics)
  

Päikesekella näide

• Väljamõtleja projekteeris (geomeetrilises mõttes) konkreetse kogemuse andmed väljenduslikku diagrammi. Projektsioon kui kultuuriliste operatsioonide kogum, määrab ära just sellise väljenduse võimalikkuse.
  
• leiutis piirides: sobivate punktide maksimum (näiteks surimask ) ühilduvuses läbi produktsiooni tüüpide kuni saadakse sobivate punktide miinimum graafidena
  

Lihtsustamise mõttes kasutame ainult esimest kahte parameetrit.

• NB! märkide produktsiooni viiside klassifikatsioon ei ole märgitüüpide klassifikatsioon. Noolt me võime pidada märgiks, kuid see on erinevate märgiproduktsiooni viiside tulemus. Niikaua kui ta eksisteerib kui mudel liiklussignaalide “laos”, on ta kombineeritud ühik, mida haldab lihtne suhe ( ratio facilis); kui ta reprodutseeritakse erinevatel viisidel (suurus, värvus, vorm) on ta stilisatsioon ; tema tõhusus sõltub tema vektoriaalsusest, mida haldab (keeruline suhe) ratio difficilis
  

Antud tüpoloogia kasutamine arhitektuuris

• Arhitektuurilistel objektidel on tähendus tänu nende funktsioonile ja konnotatiivsele väärtusele. Nad on tekstid, mis moodustuvad märkidest.
  
• Nt trepp on stilisatsioon, arhitektuurilise tüpoloogia ühik, samuti kombinatsioon replikalistest ühikutest ja vektorisatsioonist, mõned tema elementidest on pseudo-kombinatoorsed ühikud.
  
• Tugitool on stilisatsioon, loodud pseudokombinatoorsete ühikute kokkupanekul. Niikaua kui see reprodutseeris istuvat keha, oli see leiutusliku projektsiooni juht, mis, läbi edasiste väärtarvituste (catachresis), sai abstraktse ja väga üldise sisumudeli jäljendiks (imprint).
  

Keeles Ah ah! Quand vous dites, “Je vais au cabaré”, ça va sans dire que vous êtes américain!

• Ah ah see on sümptom, väljendab adressanti. Samuti on see faatiline, sel juhul fiktiivne näide ja stilisatsioon. Kui paralingvistiline, on ta pseudokombinatoorne ühik. Lihtne suhe
  
• Siis... kui väljend loogilises plaanis. Vektorisatsioon ka süvatasandil. Keeruline suhe
  
• Je vais au cabaré ostensioon, kuna tsitaat. Etnilise kuuluvuse sümptom. Võib olla nii jäljend (otsene jäljendus), kui ka projektsioon (sel juhul keeruline suhe)
  
• ça va sans dire verbaalne stilisatsioon, retooriline võte
  

Artikulatsiooni moodus

• Jätta nimetus “keel” nendele sõnalistele koodidele, kus kahekordne jaotus on vaieldamatu fakt. Esimese järgu jaotused , milledel on tähendus (moneemid, keelemärgid), mis moodustavad süntagmasid. Need esimese järgu elemendid jaotuvad seejärel neid moodustavateks teise järgu elementideks (foneemid). Keeles on lõputu hulk moneeme, kuid foneemide hulk on piiratud.
  
• Sama võib jälgida ka maalikunstis, kus on äratuntavad kujundid (ikoonilised märgid) ja teisel tasandil võib eristada foneemide ekvivalente — vormid ja värvid, mis on vaid eristavad tunnused ja ei kanna tähendust.
  

Artikulatsiooni moodus Lugeda ülejäänud märgisüsteemid “koodideks” ja püüda selgusele jõuda, kas on olemas rohkem kui kahekordse artikulatsiooniga koode
1. koodid, kus ei ole artikulatsiooni, st koodid, kus seemid (Prieto järgi) ei jagune

• ühe seemiga koodid (pimeda valge kepp, mitteolemasolu ei tähenda tingimata, et on nägija).
  
• nulltähistajaga (admiralivimpel laeval, auto suunatuled — kui ei põle, tähendab, sõidab otse)
  
• valgusfoor (iga seem tähendab kindlat tegevust, ei saa kokku panna ja moodustada kompleksset märki, ei saa ka väiksemateks osadeks jaotada)
  
• autobusside marsruudid, mis on tähistatud ühe tähe või numbriga
  

2. Ainult teise järgu artikulatsiooniga koodid
Seemid jagunevad mitte märkideks, vaid figuurideks, milledel ei ole oma tähistatavat

• autobusside marsruudid, mis on tähistatud kahe numbriga
  
• lippudega signaliseerimine (semafor). Erinevad figuurid moodustavad tähed, kuid see täht ei ole märk, sest tal ei ole tähendust (selle saab ta alles kui verbaalse keele ühik)
  

3. Ainult esmase artikulatsiooniga: seemid on jaotatavad märkideks, kuid mitte figuurideks

• Tubade numeratsioon ühiselamus: seem 20 jaguneb märgiks 2, mis tähendab “teine korrus” ja 0, “esimene tuba”.
  
• Liiklusmärgid, kus on eristatavad mitu liiklusmärki: (veoautodel liiklemine keelatud)
  
• Arvude kümnendsüsteem
  

4. Kahese artikulatsiooniga koodid: seemid jagunevad märkideks ja figuurideks

• Keeled: foneemid moodustavad moneeme ja moneemid süntagmasid
  
• 6-kohalised telefoninumbrid (kahekaupa grupeeritud, need on märgid: rajoon, tänav, maja)
  
• isikukood
  

5. Liikuva artikulatsiooniga koodid

• Tonaalne muusika
  
• Mängukaardid. Teise rea jaotus on mastid, mis võivad erinevates kombinatsioonides moodustada märke (ärtu äss), märgid omakorda moodustavad seeme ( full house, täismaja). Kuid siin on ka ilma teisese artikulatsioonita märke (ikoonilised, “kuningas”), jokker ei moodusta seeme. Ennustamise puhul muutub jällegi jaotuste hierarhia.
  
• Sõjaväelised auastmed, kus teisene jaotus on liikuv. Nt vanemseersanti eristab seersandist märk, mis on moodustatud kahest figuurist — kahest kolmnurgast ilma aluseta . Aga seersanti eristab kapralist mitte kolmnurkade arv ja vorm, vaid värv.
  

Kinematograafiline kood kui unikaalne 3- osalise artikulatsiooni näide
Kaader , kus õpetaja pöördub klassis õpilaste poole. Süntagma osad:

• Sünkroonselt antud seemid (pikakasvuline blondiin heledas ülikonnas), mis kombineeruvad omavahel. Need seemid võib jagada väiksemateks ikoonilisteks märkideks (“nina”, “silm”, “ ruudukujuline pind”. Need märgid võib omakorda jagada vastuvõtu koodi alusel visuaalseteks figuurideks: “nurgad”, “valgus-vari”, “kõverad”, “figuur- foon ”.
  
• Suurem tõepärasus
  

Interpretatsioon
autor – tekst – lugeja (adressaat)

• Tekst on autorist suhteliselt sõltumatu. Teksti olemasolu ei eelda teda. Kuid samal moel võib ta olla ka sõltumatu lugejast.
  
• Interpretatsiooni probleem. “Las kõik interpretaatorid on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad”.
  
• Lääne mõttemaailma peamiseks suunaks loeb Eco üleminekut ratsionaalsetelt mudelitelt kaose ja kriisi, mis valitseb tänapäeva maailmanägemises, tunnetuseni.
  

60ndate lõpus — lõputu interpretatsiooni idee transformeerub lõputu semioosi kui kultuuri eksisteerimise aluse ideeks

• Eco semiootika omapäraks on fundamentaalne metodoloogiline väide, et meie teadmine ümbritsevast reaalsusest on oma olemuselt nihkes, ta peab teooriat metodoloogiliseks, aga mitte ontoloogiliseks nähtuseks ja väidab, et struktuurid on olemuselt hüpoteetilised (“tõeline struktuur puudub pidevalt”).
  

Semioosi (s.o inimkultuuri) universumit mõistab labürindina:

• struktureeritud vastavalt interpretantide võrgule
  
• faktiliselt lõpmatu, kuna võimaldab erinevates kultuurides realiseeruvate interpretatsioonide paljusust
  
• registreerib mitte ainult “tõed”, vaid ka kõik selle, mis võib pretendeerida “tõese” staatusele
  
• antud semiootiline entsüklopeedia ei ole kunagi lõpetatud
  
• selline entsüklopeedia mõiste eeldab, et struktureeritud teadmine ei saa olla globaalne ja kõikehõlmav süsteem
  

Interpretatiivne tsükkel tähendab

• entsüklopeedia (informatsiooni potentsiaalne reservuaar ja reguleeriv semiootiline hüpotees, see on semantiline mõiste) kasvu.
  
• Sõnastik — pragmaatiline mehhanism. Entroopiat õnnestub Eco arvates vältida põhjusel, et keel on organisatsioon , milles puudub korra võimalus, kuid mis võimaldab:
  

*koodide vahetust (seda enam, et koodid sünnivad kokkuleppel antud sootsiumis)
*uute hüpoteeside ülesseadmist
*nende lülitamist kultuuri reeglite hulka

• Suhe tähistaja ja tähistatava vahel on Eco jaoks referendist sõltumatu. Eco semiootika huvitub vaid kultuuri kinnisest ruumist, kus valitseb Sümboolne (Eco järgi on märgid ainukesed orientiirid selles maailmas), mis sünnitab tähendusi ja opereerib nendega ilma, et pöörduks vahetult füüsilise reaalsuse poole.
  
• Intertekstuaalne dialoog — fenomen, kus antud tekstis kajavad teised tekstid. Seotud “intertekstuaalse entsüklopeediaga”
  
• Freimid — kultuurilised klišeed (lugeja teadvuses eksisteeriv ühe või teise asja vastuvõtu ja kirjelduse stereotüüp. Igasugune kultuuriline nähtus omab oma stsenaariumi (peoõhtu, supermarket , Oidipuse kompleks — intertekstuaalne freim)
  

Barthes Eseme semantika. Alati märk, mida saab kirjeldada kahel teljel:

• Sümboolne — sügavusmõõde, suunab mingi tähistatava juurde /lamp reklaamil — õhtu/. Antropoloogilised sümbolid rist, poolkuu jne, kus on üks kindel tähistatav. Võimalik, et neid on piiratud hulk
  
• sümboolne võib olla vaid osa esemest: apelsin tervikuna tähistab mahlakust või võimet kustutada janu. Metonüümiline. Apelsin on mahlakus+apelsin, apelsin on olemas kui looduslik objekt, kuid on ühe oma omaduse kandja, mis saab tema märgiks.
  

Klassifikatsiooniline — laiusesse

• kas teadlikult või ebateadlikult klassifitseerime asju, nagu meile sisendab ühiskond /kaubamajades, entsüklopeediates/.
  
• Esemete süntagmad. Igal inimesel on mitu sisemist sõnastikku, loetu /tunnetatu reserve , sõltuvalt sellest, mitut tüüpi teadmisi, mitut kultuuritasandit ta omab.
  
• tähenduseväliseid asju ei saa olla, funktsioneerib vähemalt kui mittetähenduslik (mis on ka tähendus).
  

Jean Baudrillard (1929)
“Asjade süsteem” 1968

• Asjad kui märgid, inimesest võõ-
  

randunud.

• Asjade süsteemi saab teaduslikult
  

kirjeldada vaid vaadeldes seda kui argise
süsteemi sulandumist tehnilisega. Sellel
süsteemil on oma ideoloogia. Tehnika sidus
süsteem läheb üle argielu mittesidusasse
süsteemi. Asjade “keel” “verbaliseerub”, muutub
“kõneks”, mis hakkab vastu koodile.
A. Funktsionaalne süsteem (asjade diskursus)
Paigutuse struktuurid

• Traditsiooniline korraldus (mööbli paigutus kodus: söögi- ja magamistuba )
  
• Kaasaegne ese, oma funktsioonist vabastatud
  
• Interjöör-mudel ( korpused ,seinad ja valgus,valgustus ( peitmine ), peeglid ja portreed (kadumine), kellad ja aeg
  

• Seega on kadunud kodune hubasus, meeleolu. Valitseb ratsionaalsus . Uus elaniku tüüp kui “paigutuse inimene” — mitte enam omanik ega kasutaja, vaid aktiivne keskkonna ümberkujundaja.
  

• Maailma, asju mõtestatakse mitte kui kingitust, vaid kui toodet, kui omandatud.
  
• Paigutuse puhul on oluline funktsioonide loendatavus
  

Keskkonna struktuurid
keskkonna tähenduselemendid (samuti loendatavad):

• Värvid (traditsiooniline, “looduslik”, “funktsionaalne”, soojad ja külmad)
  
• Materjal (puu, klaas, pehme mööbel/ sektsioonid )
  
• Žestilisus. Vähem jõupingutusi, et asja käsitleda. Osalevad vaid jäsemed (varem kogu keha). Asjade miniatuursus (maksimaalne organiseeritus), nende maagilisus.
  

Stilisatsioon, funktsionaalsed vormid (välgumihkel), vormi konnotatsioonid (auto tiib kui kiiruse ja jõu sümbol, struktuuriväline, ebaoluline element, mis lisab tehnikaesemele loodusliku konnotatsiooni )
B. MITTEFUNKTSIONAALNE SÜSTEEM (SUBJEKTI DISKURSUS)

• On terve hulk esemeid, mis ei sobi eelpool analüüsitud süsteemi ja justkui vastanduvad sellele. Unikaalsed , eksootilised, vanaaegsed asjad, mis ei ole funktsionaalsed. Kuid ikkagi täidavad märgi funktsiooni. Ajaloolisus, märgistab aega.
  

• Marginaalne ese — antikvariaat
  
• Marginaalne süsteem: kollektsioon
  

C. META - JA DÜSFUNKTSIONAALNE SÜSTEEM: gadget´id ja robotid
Analüüsinud asju nende objektiivses (paigutus ja “keskkond”) ja subjektiivses (kollektsioon) süstematiseerimises, pöördutakse nüüd nende konnotatsioonide välja, so nende ideoloogilise tähenduse poole.
Vormiline konnotatsioon on seotud moega. “Tehniline” konnotatsioon — automaatikaga.
Ühekordne tehniline viga ajab meid vihale, aga terve jada võib esile kutsuda eufooria . Me salamisi ootame , et miski ei tööta või läheb katki.
D. ASJADE JA TARBIMISE SOTSIOIDEOLOOGILINE SÜSTEEM
Mudelid ja seeriad . Olulisim opositsioon kaasegse asja staatuses. Eelindustriaalsed “stiilne” ese ja tööstuslikud mudelid. Asja originaalsus . Mood ja sotsiaalne staatus.
Krediit. Kodaniku kui tarbija õigused ja kohustused. Uus eetika : ettetarbimine.
Reklaam . Mittevajaliku, mitteolulise, puhta konnotatsiooni maailm. Ei osale tootmises, on ise tarbeese (tarbime tähendust). Algul info, siis sisendus , nüüd on eesmärgiks vaid valitseda tarbimist.
SÜSTEEM “ASJAD/REKLAAM” — UUS KEEL?

• Hierarhiseeritud, ilma süntaksita elementide kogum, st klassifikatsiooniline kood, aga mitte tõeline keel.
  
• Tähendusvälja struktuur ja jaotus on selgelt näha kaubamärgis/brändis
  

Universaalne kood standing: inimeste sotsiaalse staatuse markeeringu süsteem

• Esmakordselt moodustub universaalne märkide ja nende tõlgendamise süsteem.
  
• Kuid taoline universaalsus ja efektiivsus on saavutatavad äärmise lihtsustuse hinnaga: “Inimest iseloomustavad tema asjad”. Selline keel on funktsionaalne, kuid sümboolselt ja struktuurselt vaene.
  
• See koodi universaalsus ei tähenda reaalset “demokratiseerumist”. Vastupidi, eristuspüüe on üha suurem. Moraali, eetika ja keele barjäärid kukuvad kokku, kuid asjade sfääris tekivad uued barjäärid, uued reeglid. See on uus klassi- või kastimoraal.
  

Tarbimise mõiste

• Tarbimine ei ole mitte materiaalne praktika ega “külluse” fenomenoloogia, selle määratleb mitte toit, mida me sööme, mitte rõivad, mida kanname, mitte auto, millega sõidame, mitte kujundite või teadete kõneline või visuaalne sisu, vaid ainult see, kuidas see kõik organiseerub märgiliseks substantsiks.
  

TARBIMISEL EI OLE PIIRE

• On kõikide asjade ja teadete virtuaalne tervik, mis moodustab kaasajal enam-vähem sidusa diskursuse.
  
• Et saada tarbimise objektiks, peab asi muutuma märgiks, st kaotama oma sideme reaalsusega ja saama tähenduse vaid seostes teiste asjadega. Oluline on vaid erinevus. Tarbimine on süstemaatiline märkidega manipuleerimine . Ja need märgid paljunevad lõputult ja alati on midagi puudu.
  

Märgi mõiste

• kritiseerib Saussure´i klassikalist märgiskeemi (ühik, mis viitab tähistajale ja koos tähistatavaga suunab referendile) ja näitab, et referent ja tähistatav on mõlemad seotud ja haaratud märki. Reaalsus osutub märgi peegelduseks. Maailm kui niisugune on märgi efekt/vari/ideoloogiline põhi.
  

Märgi arengu faasid :

• märk/kujutis peegeldab tõelist reaalsust. Hea näivus , pühadus.
  
• kujutis maskeerib ja moonutab reaalsust. Halb näivus, kurja vallast.
  
• kujutis maskeerib tõelise reaalsuse puudumist. Näivuse mängimine, nõidus.
  
• kujutis on kaotanud igasuguse seose reaalsusega. On iseenda puhtakujuline simulaakrum. Kujutis ei kuulu enam näivuse, vaid hoopis simulatsiooni valda.
  

Märkide ajastu saab alguse renessanssist ja sealt koodid hakkavad vabanema referendist ja saavad lõplikult iseseisvaks 20. sajandil.
Märgid meenutav üha rohkem signaale,

• mis annavad edasi tähendusi, milledel pole ja ei saagi olla mingit keelelist vastet. Tegelikult on ainult signaalide kogum, mille funktsiooniks on sotsiaalsusest ärgitada välja tähistatavad ja lülitada need massikommunikatsiooni vahenditesse kui “ ujuvad ” tähistatavad.
  
• Uus keel, kood on kõige kindlam sotsiaalse kontrolli vundament. Terroristlik tähistamise viis — telereklaam. Kogu võim kuulub sellele, kes selle koodi annab.
  

3 erinevat simulatsiooni korda:

• seotud renessanssiga, enne tööstusrevolutsiooni — iseloomustab sotsiaalne järeletegemine, jäljendamine.
  
• tööstuse aeg — toodetakse sotsiaalset koos selle energia (töö) ja loodusseaduste dialektikaga. Reaalne on midagi niisugust, mida on võimalik ekvivalentselt representeerida. Valitsevad tööstuslikud simulaakrumid .
  
• simuleeritakse sotsiaalset koos selle määramatuse ja koodi küberneetikaga. Märke vahetatakse ainult üksteise vahel.
  

Simulaakrumide kolm valda:

• loomulikud, loomutruud S.; mis põhinevad kujutisel, matkimisel, jäljendamisel; harmoonilised ja optimistlikud simulaakrumid, mis taotlevad loomuse taastamist või ideaalset kehtestamist Jumala näo järgi. Utoopia kujutlussfäär
  
• produktiivsed , produktivistlikud S., mis põhinevad energial, jõul, tema materialiseerimisel masinate poolt; energia määramatu vabastamise taotlus . Teaduslik fantastika
  
• simulatsiooni S., mis põhinevad informatsioonil, mudelil , küberneetilisel mängul — totaalne operatsionaalsus, hüperreaalsus, kõikehaarava kontrolli taotlus.
  

Simulaakrum ja ahvatlus

• Simulaakrum on süsteem, kus erinevus seostub erinevusega erinevuse enda kaudu. Sellised süsteemid on intensiivsed. Simulaakrum kaotab ära / segab igasuguse erinevuse reaalse ja kujuteldava vahel. Ning see kutsub esile esteetilise ahvatluse nagu me kohtame nt teatris.
  
• Ahvatlust/võrgutust on mõistetud kui reaalsuse surma, et sündida kui peibutis . Inimesi ahvatlevad eriti absurdsed, mõttetud märgid, milledel puudub igasugune referents (osutus), nt sireenide laul, pantri aroom, silmade võlu. Niisuguses osutuse surmas kindlustab end väärtuse struktuurne mõõde, kus toimub üksteise vahetus, ilma et selles osaleks reaalsus
  

“Võrgutamisest”(1979). Võimalus vastu astuda koodi terrorile.

• 3 ajaloolist faasi :
  
• rituaalne võrgutus (tseremooniates) on omane ka loomariigile. Keha sunnitakse midagi tähendama. Neil keha märkidel tegelikult mingit tähendust ei ole, ainult tseremooniates.
  
• esteetiline võrgutus - võrgutusstrateegia kunsti kaudu. Nn. petekas, silmapete , mis tekitab võrgutava illusiooni reaalsusest. Reaalselt ruumilt võetakse ära üks mõõde.
  
• poliitiline võrgutamine — omane tänapäeva ühiskonnale.
  

Võrgutamine on omane igasugusele diskursusele ja tervele maailmale.
Tähenduse implosioon meedias
järjest rohkem informatsiooni ja ühe vähem tähendust. 3 hüpoteesi:

• informatsioon toodab tähendust, kuid ei suuda korvata tähenduse järsku kadumist igas sfääris. Vahetada välja puudulik meedia - sõnavabaduse, antimeedia( piraat - ja erajaamad) ideoloogia
  
• informatsioonil ei ole midagi ühist tähendusega. Shannoni hüpotees puhtinstrumentaalsest tehnilisest meediumist.
  
• informatsiooni ja tähenduse vahel on range ja paratamatu korrelatsioon , kuivõrd informatsioon on otseselt tähendust ja mõtet hävitav ja neutraliseeriv. Tähenduse kadumine on otseselt seotud informatsiooni, meedia ja massimeedia lahustava, tõkestava toimega.
  

Viimane on kõige huvitavam, kuigi käib vastu meie arusaamadele

• Informatsioon õgib omaenda sisu ja seda kahel põhjusel:
  
• selle asemel, et midagi edasi anda, kulutab ta jõu edasiandmise lavastamisele. Simulatsiooniprotsess. Kommunikatsioon ja ühiskond funktsioneerivad ühtmoodi, suletud ringis , peibutisena, millega kaasneb müüdi jõud (usk informatsiooni).
  
• kommunikatsioonilavastuse varjus jätkavad massiteabevahendid ja forsseeritud informatsioon vastupandamatu jõuga ühiskonna lagundamist. Informatsioon soodustab totaalset entroopiat.
  

Mac Luhan Medium is message kui tähenduse implosiooni analüüsi alus
Meedia teostab mitte ühiskonnastamist, vaid vastupidi — sotsiaalsuse implosiooni rahvamassides, mis on mikroskoopilisel tasandil toimuva tähenduse implosiooni (“sissepoole” plahvatus ) makro-
skoopiline avardumine.
Medium is message

• Kõik tähendussisud on neelatud ühte ainsasse domineerivasse meediavormi. Meedia üksi loob sündmuse, sõltumata sõnumi. See tähendab mitte ainult sõnumi, vaid ka meediumi lõppu. Meedia implosioon reaalsuses . Ei ole, mida vahendada. Pooluste neeldumine, selgete piiride ja vastanduste purunemine. Üks udukogu .
  
• Vastuhakk — vaikimine , keeldumine sõnast. Või siis süsteemi enda mehhanismide hüperkonformistlik simuleerimine. Kaks strateegiat — subjekti ja objekti.
  

Baudrillard. Laip spiraalis 1976

• Ülikool on lagunemas: ta on ebafunktsionaalne turu ja tööhõive sotsiaalses plaanis, tal puudub kultuuriline aine ja teadmiste eesmärk. Võim (või see, mis teda asendab) ei usu enam ülikooli. Ta teab tegelikult, et ülikool on vaid majutus - ja järelvalvetsoon teatud vanuseklassi jaoks.
  

Väärtuse viimane tango 1977

• Märkide (teadmiste, kultuuri) vahetus Ülikoolis „õpetajate” ja „õpetatavate” vahel on juba mõnda aega ainult nendevaheline sobing, mida kahekordistab ükskõiksuse kibestumus (märkide ükskõiksus, mis toob kaasa võõrdumise sotsiaalsetes ja inimsuhetes), simulaakrum, mida kahekordistab psühhodraama (häbistav soojuse, kohalolu, oidipusliku suhtluse, pedagoogilise intsesti soov, mis püüab asendada töö ja teadmiste kadunud vahetust).
  
• Selles mõttes jääb Ülikool paigaks, kus toimub meeleheitlik initsiatsioon väärtuse tühja vormi, ja need, kes on seal paar aastat viibinud, tunnevad seda kummalist tööd, ebatööst, ebateadmistest tõusvat meeleheidet.
  
• Üliõpilaste ahastus , kes näevad, et neile omistatakse diplomeid ilma tööta on võrdne õpetajate ahastusega ja täiendab seda.
  

ma olin 5s rühm ja mul olid sellised küssad, et mis on sümbol, sümboolne märk/
praha lingvistiline ring/
pragmaatika
kui ta samad küssad teeb, siis vaata veel seda Sapir-Whorfi hüpoteesi või miskit
siis Freget
kellelgi oli de Saussure
Ameerika strukturalistid
siis ühel oli, et mis on indeks
mis on semiootika?
siis süntaktika
siis oli vist semioos
mis on illokatiivsed kõneaktid?
siinna frege alla käis veel mis on sisu ja tähendus või mis nende vahe on
ja selline küsimus oli ka et mis on keelemärk ??