Gerard Genette, ,,Narrative Discourse" Resümee Niinimetatud "narratiivi perspektiivi", mida on alates 19. sajandist väga sagedasti uuritud, lahkab ka Gerard Genette, kelle arvates enamik teoreetilisi töid ajab segamini mooduse(mood) ja hääle(voice), nimetades neid kokku kui lihtsalt "vaatepunkt" ja alahinnates sellega nende eristatavust. Genette eristab kaks instantsi: Kes näeb ? (vaatepunkt, fokalisatsioon) ja Kes räägib? (jutustamine). "Kes näeb?" küsimuse tarvis võtab kasutusele abstraktse termini fokalisatsioon (focalization)- ,,jutustamise fookus" ning jagab selle kolmeks eri tüübiks: 1) Nullfokalisatsioon ehk mittefokaliseeritud: Jutustaja > Tegelane; "piirangut pole" Kõikvõimas jutustaja, kes teab rohkem kui Tegelane, täpsemini: ütleb rohkem, kui tegelased teavad; nn vaade tagantpoolt
Reaalne autor otsekui delegeerib jutustamise jutustajale. Austria anglist Franz Karl Stanzel (sünd 1923) on käsitlenud tüüpilisi jutustamisolukordi. Jutustamisolukorra loovad peamiselt vaatenurk (perspektiiv) ning jutustaja hääl (kes räägib?). (Die typischen Erzählsituationen im Roman, 1955; Typische Formen des Romans, 1964; Theorie des Erzählens, 1979). Stanzel eristab Auktoriaalset jutustamissituatsiooni Isiklikku jutustamissituatsiooni Ja mina-jutustamissituatsiooni Gérard Genette Discours du récit (1972) ja Nouveau discours du récit (1983) Vaatepunkt Teose maailmas on kõik faktid antud teatud valguses, mingist vaatepunktist. Informeeritus; Subjektiivsus vs objektiivsus; valdav vaatepunkt vs vaatepunktide paljusus püsiv vs muutuv vaatepunkt Kestus. Genette eristab neli põhilist jutustuse kiirust. 1) väljajätud lõputult kiire 2) kokkuvõte suhteliselt kiire 3) stseen suhteliselt aeglane 4) deskriptiivne paus nullprogress
Motiiv väiksem jutustuse üksus Nt Jala kaela taha paneku motiiv; õnnetu armastus; keelu rikkumine. Tegelaskujud Protagonistid antagonistid. Tegelaskujud moodustuvad mitmete elementide koosmõjus: Jutustamismeetod, Otsene kõne,Positsioon jutustatavas maailmas,Nende seos tegevustikuga. Stanzel eristab ¨ Auktoriaalset jutustamissituatsiooni ¨ Isiklikku jutustamissituatsiooni ¨ Ja mina-jutustamissituatsiooni. Gérard Genette Vaatepunkt ¨ Teose maailmas on kõik faktid antud teatud valguses, mingist vaatepunktist. ¨ Informeeritus; ¨ Subjektiivsus vs objektiivsus; ¨ valdav vaatepunkt vs vaatepunktide paljusus ¨ püsiv vs muutuv vaatepunkt Kestus. Genette eristab neli põhilist jutustuse kiirust. 1) väljajätud lõputult kiire 2) kokkuvõte suhteliselt kiire 3) stseen suhteliselt aeglane 4) deskriptiivne paus nullprogress Vaatepunkti küsimused Genette'i käsitluses
Tekst peab dialoogi oma ja möödunud aja kirjanduse ja kriitikaga. Nt Contra, KarlMartin Sinijärv, Kivisildnik. 48. Arhetüüp pildid ja ideed, mis on inimeste alateadvuses valitsenud aegade algusest peale: väljendust leidnud müütides, legendides, kangelaslauludes, rahvajuttudes, kajastuvad piiblis, usukombestikus ja rituaalides. 49. Õpetuse arhetüüpidest rajas sveitsi psühholoog Carl Gustav Jung. 50. Termini arhitekstuaalsus võttis kasutusele prantslane Gerer Genette. 51. Näited arhitekstuaalsuse kohta: süzees pikk kodutee (odüsseia), Olovernese pea toomine, kättemaks pealkirjas ,,Noore Wertheri kannatused", ,,Doktor Faustus" detailides põrgu väravad esemetes graal, õun, karikas tegelastüüpides kangelane, saatan, lollike hingeseisundites paaria (põlatu), unistamine, igatsus ja üksildus eksistentsis armastuse, õnne, oma koha otsimine müütilisest ajaloost ja piiblist pattulangemine, paradiis, viimnepäev
sümboolsed Aeg ja ruum aeg moodustab ruumi neljanda mõõtme, Tegevus Mihhail Bahtin Kronotoop aja ja ruumi olemuslik seos kirjandusteoses. Romaanitüübid ja kronotoobid Seikluslik proovilepanekuromaan (ehk rännakuromaan) Katsumusromaan Biograafiline romaan- tavaolukorrad Kujunemisromaan (Bildungsroman) tegelane muutlik, psühholoogiliste joontega Jutustuse aeg ja jutustamise aeg: Vene vormikoolkond, G. Genette Faabula ja süzee (story/ plot) Kord (kõrvalekaldumised faabulast, süzee moodustavad:anakrooniad: ette- ja tagasivaated ehk prolepsis ja analepsis) Kestus (paus, kokkuvõte, kirjeldus, stseen või dialoog, ellips ehk vahelejätt) Sagedus (ühekordne, korduv ja koondav jutustus) Vaatepunkt "Vaatepunkti" kaks tähendust: tegelase asen ruumis ja ajas/hinnang, hoiak, mentaalne visioon, nägemine
Kirj. teost nii vaadeldes võime referentsiprobleemi kõrvale jätta. Võitlus referentsi autoriteediga. Semioloogia lõhub müüdi märgi ja referendi semantilisest vastavusest. Jakobson demonstreeris, et teose kirjanduslikkuse aspekti vastuvõtt on olnud pärsitud just sellepärast et keskendutud on referendile, selle dominandile. Peab Jakobsoni lähenemist viljakaks kuid ühekülgseks. Hilisemad prantsuse strukturalistid on Jakobsoni lihtsustanud (Barthes, Genette, Todorov, Greimas – suured lihtsustajad). Leiavad, et grammatika ja retoorika funktsioneerivad täielikus kooskõlas, üleminek grammatilistelt struktuuridelt retoorilistele toimub raskusteta. Läbi grammatika võib kirjeldada retoorikat. (Todorovil “Decameroni grammatika”, Greimasil “Struktuurne semantika”, lootsid grammatika abil kirjeldada figuratiivust, kujundlikkust. Gramm. areng on kirj uurimist mõjutanud, kuid pole võimaldanud
· sisu ja kompositsiooni sidumise reeglid · jt 5. SLAIDSHOW Proosa ja eepika - eepika on narratiivne: jutustatakse lugu, loo algüksuseks on sündmus - proosa soosib narratiivsust - proosa soosib külgnevus- ja/või järgnevussuhteid - proosa soosib mittepidevust kes näeb? - kes jutustab? -vaatepunkt -fokuseerimine Gérard Genette Shlomith Rimmon-Kenan, Narrative Fiction (1983) Algirdas Julien Greimas tekstuaalne autor kõiketeadev jutustaja Tekst / lugu ... süzee / faabula (rekonst. sündmustest) tekst - see, mida loetakse, ei pruugi olla esitatud kron. järjestuses lugu (story) - koosneb tekstis aset leidnud sündmustest & on kron. järjestatud jutustamine - sündmustest rääkimine tekstis.
Proosateksti analüüs 11.02.15 Proosatekst kui fiktsioon Ilukirjandus on valdavalt fiktsionaalne. Fiktsioon (lad. fictio või fingere ’väljamõeldis, teesklus’ või ’moodustamine, kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehi...
Strukturalism ja kirjandusteadus. Kirjandus on keelele põhinev kunstivorm, strutualism on kirjanduse uurimises oluline. Struktuur on korra loomine maailmas, kirjandusel on oluline roll maailma seletamiseks. Strukturalism uurib struktuure, kirjanduse grammatikat, kuidas kirjandus toimib kui süsteem. Strukturalismi ei huvita, mida tekst tähendab, vaid kuidas see tähendus luuakse. Strukturalistlikke kirjandusteooriaid (narratoloogia, G. Genette, J. Culleri strukturalistlik retseptsiooniteooria). • Žanrite uurimine – žanriteooria, kirjandus kui müüdi nihke või teisaldusvorm. • Narratiivi struktuur – vastandused • Kirjanduse tõlgendamise struktuur Uuskriitika tekkepõhjused ja põhialused. Kavatsuslik ja tundmuslik eksitus. Lähilugemise mõiste. • Sai alguse 20. sajandil. Mõjutatud modernnistlikust esteetikast laiemalt. Moto: tekstikesksus. Oluline
Nad ei välista ajaloolist perspektiivi, kirjanduse enda ajaugu; kirjanduslike tehnikate ja võtete evolutsioon. 7. Strukturalism ja poststrukuralism (21. sajandi mõttevoolude põhjal) 1950.–70. aastatel tekivad objektiivsust taotlevad keelekesksed strukturalistlikud suunad, mis kasvavad välja saussure’ilikust lingvistikast: strukturalism, semiootika, narratoloogia, lingvostilistika, hiljem diskursuse analüüs (Roland Barthes, Tzvetan Todorov, Gerard Genette, Seymor Chatman jt). Osa neist viib edasi tekstikeskset formaalset lähenemist, lisades sinna omapoolseid täiendusi (nagu lingvostilistika või diskursuse analüüs), unustades tihti tekstiterviku ja süvenedes taas detailsesse keele ja stiili mikroanalüüsi. Teine osa, nagu strukturalism ja semiootika, liiguvad aga tekstist eemale, üldisemate, abstraktsemate koosluste (žanride, märgisüsteemide jms) poole. Ja ei tegele
pärimusi, ka Tolkieni „Sõrmuste isand“ on anglosaksi mütoloogia põhjal loodud. Kirjandusteooria koolkonnad Strukturalism. Põhialused, struktuuri mõiste. Strukturalistlik lingvistika (Saussure). Strukturalistlik antropoloogia. Semiootika. Märgisüsteemi mõiste. Märgitüübid: indeks, ikoon ja sümbol. Strukturalism ja kirjandusteadus. Strukturalistlikke kirjandusteooriaid (narratoloogia, G. Genette, J. Culleri strukturalistlik retseptsiooniteooria). Strutrualism Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub looming. Inimkogemus süstematiseeritakse erinevatesse valdkondadesse (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, kirjandusteadus jne.) Põhialus: kõik inimkogemuses ja kultuuris eristatavad nähtused ja struktuurid, mis nende toimimist reguleerivad, kuuluvad mingisse strukturaalsesse süsteemi.
20 saj tärkaval semiootikal), ent muutuvad poststrukturalistlikuks (hilisemad tööd); muutumist ja eri võimalusi on palju. Varasemad tööd nõustvad Jakobsoniga, ent hilisemad tööd pigem ilukirjandusliku, mitte teoreetilisuse poole. (1970 "S / Z" - Balzaci teose analüüs, poststrukturalismi definitsioonina kasutusel). Eraldi peaks tähelepanu juhtima artiklile "Autori surm" (67); see viimane toob välja lugeja tähtsuse teoses. Gérard Genette (s. 1930) narratoloogia , klassikaline strukturalism, fundamentaalsed tööd 1960-70; nimetamist väärib teos "narratiivne diskursus"; üldine aluspõhi narratoloogiale. Algirdas Julien Greimas - "semaatiline ruut" Pärast Greimas on põhirõhk pr keelsete autoritele, mis puudutab semantikat; strukturalismi; eriti just nt id-eur. juurtega, kes tunnevad ka vene kirjandustraditsiooni (nt Tzvetan Todorov ja Mihhail Bahtin)
poststrukturalistlikuks (hilisemad tööd); muutumist ja eri võimalusi on palju, varasemad tööd nõustvad Jakobsoniga, ent hilisemad tööd pigem ilukirjandusliku, mitte teoreetilisuse poole (1970 "S / Z" - Balzaci teose analüüs, poststrukturalismi definitsioonina kasutusel), eraldi peaks tähelepanu juhtima artiklile "Autori surm" (67); see viimane toob välja lugeja tähtsuse teoses, Gérard Genette (s. 1930) narratoloogia, klassikaline strukturalism, fundamentaalsed tööd 1960- 70; nimetamist väärib teos "narratiivne diskursus"; üldine aluspõhi narratoloogiale, algirdas Julien Greimas - "semaatiline ruut" Pärast Greimas on põhirõhk pr keelsete autoritele, mis puudutab semantikat; strukturalismi; eriti just nt id-eur. juurtega, kes tunnevad ka vene kirjandustraditsiooni (nt Tzvetan Todorov ja Mihhail Bahtin)
Intertekstuaalsuse mõiste tekib 1960/70 aastatel vastukaaluks sünkroonse analüüsi traditsioonile, mis valitses 1920-50.aa koolkondades (sh strukturalismile). Nende huviobjektiks oli omaette tekst, mida uuriti suletud, autonoomse objektina, võtmata vaatluse alla konteksti, milles tegelikult kõik tekstid asuvad. Samas rõhutati, et intertekstuaalsuse mõiste on hajuv. Intertekstuaalsuse praktilise aspektiga tegeles peamiselt G. Genette. Palimpsestes. Teoses on välja toodud 5 intertekstuaalsuse liiki: 1) intertekst, nt allusioon kui viide võõrale tekstile ja tsitaat; 2) paratekst: põhiteksti ümbritsev abitekst, epigraaf, pealkirja alapealkiri, ees- ja järelsõna, illustratsioonid; 3)metateksti kriitilis-kommenteeriv tekst ehk kirjeldav-analüütiline tekst; ilukirjandust saatev saatetekst; 4) arhitekst: teksti zanri või tüübi määratlus, roosiromaan, jumalik
ENE määratluse järgi lähtub narratoloogia semiootikast ja strukturalismist ning vahe eelpool nimetatud strukturalismiga seisneb eelkõige narratoloogia laiemates piirides. Jätab alles "süvastruktuuri" mõiste, mis on teose aluseks. Kuid põhirõhk on selle struktuuri realiseerimisel kirjaniku ja lugeja aktiivse "dialoogse vastastikuse mõju" käigus. Esindajad Genette, Eco ning Ricoeur. Retseptiivne esteetika lähtub vastupidiselt strukturalismile subjektist-lugejast ehk vastuvõtjast. Kunstiteos kui "esteetilise kogemuse" intentsionaalne objekt. Uuritakse lugeja reaktsiooni. Jauss, Ingarden. Strukturalism -- semiootika. Eriti kirjandusteaduslikes teatmikes loetakse semiootikat tihti strukturalismi allliigiks. Vrd Fiske: Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the
STRUKTURALISMI ERI SUUNAD I. Strukturalistlik lingvistika. (Olulised Saussure´i eristused keel ja kõne, tähistaja/tähistatav, binaarsed opositsioonid). II. Strukturalistlik narratiivi analüüs (narratoloogia) a) Narratiivi struktuur (V. Propp ja A. Greimas, Lévi-Strauss müüdi struktuur) b) Temaatiline struktuur (nt Oidipuse lugu http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/greimas/oidipus.htm Lévi- Straussi käsitluses) c) Narratsiooni struktuur (G. Genette eristus loo (l´historie) ja kõne (recit) vahel, Jonathan Culler story and discourse, faabula ja süzee, Seymour Chatman filmi ja romaani loo erinevusest -- filmis ei saa aega peatada ja seletada ning kirjeldada, nagu raamatus III. Strukturalistlik poeetika Roman Jakobson. Metafoor ja metonüümia kui kaks mudelit ; Baudelaire´i luuletuse "Kassid" analüüs koos Lévi-Straussiga. Lingvistilised märgid moodustuvad kahepoolse protsessi --
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
