Sissejuhatus semiootikasse (4)

Sissejuhatus semiootikasse kordamisküsimused
1) Peirce ’i märgitüübid – Semiootikas on kolm elementi: esitis (märk), objekt ja tõlgend. Semioosi on 3 mõõdet ehk kolm märgisüsteemi: semantika ((märgi seos referendiga (märk suhtes objektiga), nt ikoon , indeks, sümbol)), süntaktik (märk ise oma olemusest n. Qualisign (tähistab kvaliteeti), sinsign (siin ja praegu), legisign (sõna)), pragmaatika märgi suhe kasutajaga, tõlgendiga nt rhema (üksik sõna, mõiste), dicent (ütlus, lause), argument (väide)). (4.loeng slaidid 8-10) Ikoon- Me peame teadma, millega võrrelda ikooni- millega sarnane (näib, lõhnab, kõlab, tundub, maitseb samamoodi). Diagramm on ikoon, sest näitab visuaalselt suhet ehk vahekorda . Foto, joonis- tõlgenduste tegemine, kultuur mõjutab meid. Metafoor -. Algebraline võrdlus-ikoon et nr erinevad, struktuur sama. Indeks- tähistaja ja tähistatava vahel on otsene füüsiline või põhjus-tagajärg suhe. Looduslikud märgid: suits, jalajälg, kaja , lõhn, maitse. Meditsiinilised sümptomid, mõõteriistad. Signaalid (nt koputus ), viidad, deiktilised sõnad, salvestused . Indeksis sisaldub alati ka ikoon. Nt suits on tule märk. Sümbol- Kõik sõnad on sümbolid, sest sümbolite alla kuuluvad keelemärgid, tähestik, numbrid , liiklusmärgid, rahvuslipud.
2) Semioos . Semioosi kolm mõõdet ( Morris ):
semantika - märgi seos referendiga; II.Märk— ese (el-de suhe välismaailma, maailma märgistamine, tähenduse andmine). Semantiline mõõde tähistab, denoteerib.
süntaktika - kuidas märgid omavahel seotus , märgi sisemine ehitus; I. Märk — märk. Keelesisesed reeglid märkide moodustamise ja kasutamise kohta. Süntaktiline mõõde implitseerib (kaasab). Käsitleb märgi struktuuri (nii sisestruktuuri kui ka seda, kuidas üksikmärgid moodustavad koondmärke ehk tekste ). Need reeglid on kõige lihtsamad ja kohustuslikud.
pragmaatika - märgi suhe tema kasutajaga – III. Märk — subjekt . Kuidas inimene kasutab märke. Kirjutav ja rääkiv subjekt, tema erinevad „minad“. Suhted rääkija — kuulaja , sõnaline mõjutus jne. Reeglid on pigem soovituslikud. Pragmaatiline mõõde väljendab. ( 4.loeng slaid 13)
Semioos on 5-liikmeline suhe. On mark, interpretaator, interpretant, tähendus ja kontekst.
3) Peirce’i semiootika ja Saussure’i semioloogia .
Teooria
Filosoofiline , normatiivne , ülevaatlik, eeldab loogiliste suhete ja märgitüüpide universaalsust
Deskriptiivne, üldlingvistiline
Baseerub loomulikul keelel
Atomism
Substitsionaalne (olemus, oluline), tekib lõputu substantiivne jada, iseseisev
Holism
Bilateraalne(kahekülgne) märk on keeles eelkõige, mitte kõnes
Märgil on kindel tähendus, impersonaalne
Põhilised uurimisvald- konnad
loogika , matemaatika , loogikakeskne inglise kõnekeel
Loom. keeled, kirjandus, legendid ,
(keelekeskne)
Märk kui triaad
Uuritakse isoleeritud märke kui objektide denotatsiooni vahendeid, subjekt-objekt suhete plaanis
Uurib märki kui maailma tunnetamise vahendit. Erinevad märgitüübid – eri astmed ja viisid
Märk kui diaad
Vaadeldakse subjekt-subjekt kommunikatiivsete suhete plaanis,
mitte isoleeritult, vaid keele struktuuri moodustavate omavaheliste
suhete plaanis
Lingv. märgid on suvalised
Lisanduvad ka " loomulikud märgid" —
ikoon, indeks
kuid on hädavajalikud kõnelejatele (Benveniste)
Arusaamine tähendustamise praktikast
pidevalt kestev, homogeenne , analoogne v. amorfne;
Semioos
Diskreetne, suhteline, sümboolne;
Keel Tavakeele abil interpreteeri-takse teisi kultuurikoode.
Kultuur kui „keelte“ kogum
Märgi "objektide" ontoloogia
Eksistents on eeldatud
pole "antud", vaid determineeritud lingv. suhtega
Arusaamine märgi haaramisest
Pragmaatiline, " konstruktivistlik “, Märgi tähendus kujuneb tõlgendamise käigus
Strukturalistlik , "naturalistlik" sisu dekodeerimine.
Märk saab tähenduse läbi erinevuse teiste samasse
süsteemi kuuluvate märkidega
Subjekti ontoloogia
Sisaldub semiootilises analüüsis
Eeldatav , kuid ei sisaldu semioloogilises analüüsis
?4)Märk ja märgisüsteem-
Saussure: Märk ei seo mitte objekti ja nime, vaid mõistet ja akustilist kujundit . Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants , vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad seda akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid (kõne heli/abstraktsioon), tähed kirjakeeles. Tähistatav - mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks. Väärtus-relatiivne, suhteline omadus. Keel on puhaste väärtuste süsteem. Märgi väärtus on märgi teistele märkidele vastandamise tulemus ja on seega puhtdiferentsiaalne, st teda saad määratleda vaid läbi eituse- suhtega teistesse süsteemi elementidesse. Väärtus juhatab sisse keelesüsteemi, võib muutuda vaid seoses teise märgi muutmisega. Tähendus- viib mõttesfääri. See, mis on märgis suhestatud akustilise kujundiga, on sõltuvuses väärtusest ja temaga määratletud. Märgid on vahetatavad millegi erineva vastu. Samas võib sõna vahetada idee vastu või võrrelda mingi teise sõnaga. Kõnealustel asjadel pole iseomast, „sisseehitatud“ olemust. Just väärtused loovad niisiis erinevuste süsteemi ehk keele. Peirce: Märk – või representamen(esindaja) on miski, mis asendab midagi(seisab selle asemel) kellegi jaoks mingis suhtes või mahus . (Peirce'i kuulsaim märgi definitsioon). Me seletame, mis on märk läbi millegi muu. Miski, mis asendab midagi kellegi jaoks mingis mahus(nagu matas x, y, z, w). need tundmatud on meie jaoks mitte miski, samas nad kõik võivad olla ükskõik mis. Ja nad on erinevad: märk asendab midagi muud kellegi teise jaoks, mitte enda jaoks, mingis mahus v ulatuses, aga mitte täies mahus v ulatuses. Märgil endal puudub identiteet , teda ei saa defineerida nagu nt. õuna v tooli, ta ei kuulu mingisse gruppi. Pole midagi üldisemat kui märk.
Märk on miski, mis asendab midagi muud kellegi jaoks mingil viisil(tähistab, asendab, viitab ). Sem. põhiküsimus on see, kuidas saab mõistmine ja tähendamine võimalikuks.
Saussure ütleb, et märk on midagi tajutavat . Seega sinine kui sõna või värv on märk, sest me tajume teda kas siis peale vaadates või mõeldes sõnale sinine. Peirce ütleb, et märgi tajutav osa on esitis ning kuna omadusmärgid juhivad tähelepanu referendi mingile omadusele või tõstab selle esile, siis omadussõna keeles on tegelikult omadusmärk. Sinine on omadussõna, viidates referendi värvile, ja seega ka omadusmärk.
5)Kommunikatsioon — märgid ja signaalid: Lähtub pragmaatikast -uurib märkide kasutust ja on semioosi kolmest mõõtmest kõige ebamäärasem, puuduvad konkreetsed reeglid. Et õigesti suhelda, on vaja teada kultuurinorme, kõne etikette . Süntaktika vald uurib reeglite järgimist, semantikas on oluline mõtestatus. Pragmaatikas seevastu edukus või ebaedukus suhtlemisel. Tunnetusvõime puudulikkus muudab kommunikatsiooni vahelduvaks jadaks , kus vaheldub see, mida me teame, sellega, mida me ei tea. Et teada saada midagi tundmatut, selleks on vaja vastandusi ja eristusi, mis aitavad tundmatut teadvustada.
Uexküll 3 semioosi: informatsiooni või signifikatsiooni. Elutu keskkond, mis tegutseb kui „ kvaasi - saatja “ ilma semiootilise funktsioonita. Vastuvõtja, st elusühik, elussüsteem, peab omama kõiki semiootilisi funktsioone
sümptomatisatsiooni. Saatjaks elusolend, kes edastab signaale (mis ei ole suunatud otseselt vastuvõtjale ja ei oota vastust) oma käitumise või asendi kaudu. Vastuvõtja võtab neid signaale vastu kui sümptom-märke.
kommunikatsiooni. Saatja edastab vastuvõtjale teatud tähendusega märke. (7.loeng slaidid 6-12)
Sebeok : Kommunikatsiooni- ja tähendustamisprotsessi uurimist võib vaadelda kui eluteaduse ühte haru. Teadete päritolu: kahte tüüpi allikad — diskreetsed (piiratud arvule märkidele tuginev kirjakeel ) ja mittediskreetsed (kõnekeel või nt muusikapala).
Kommunikatsiooniskeem: Erinevad kanalid. Koodi valik sõltub lähetaja käsutuses olevatest meeleorganitest. Kodeerimine toimub väliste ja sisemiste teadetesüsteemide vahel. Dekodeerimine — vastuvõtu käigus toimuvad mitmed ülekanded (neurobioloogiline ühe energia muundamine teiseks, nt nägemisprotsess) ja muundamised. Kontekst mõjutab teate loomist ja interpretatsiooni (ka usutavust, näide tervitusega)
Signaal : Märk, mis mehhaaniliselt (loomulikult) või kokkuleppeliselt (kunstlikult) vallandab vastuvõtjapoolse reaktsiooni (“Mine!”, stardipüstol). Vastuvõtja võib olla kas masin või organism. Tuleb eristada füüsilist e tehnoloogilist signaali mõistet humanitaar - ja sotsiaalteadustes ülekaalus olevast puhtsemiootilisest kontseptsioonist. Verbaalsel käsul on väga tõenäoliselt nii sümboli kui signaali aspekt ning kõnealune märk kõigub kahe pooluse vahel vastavalt selle üleandmise kontekstile.
6) Kommunikatsioonimudel - (7.loeng slaidid 6-12)
7)Keel ja kõne (Saussure) - Keel — tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants, seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks. Kõne — realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas. Keel (langue) + kõne ( parole ) = kõnetegevus (langage)
Märk ei seo mitte objekti ja nime, vaid mõistet ja akustilist kujundit. Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad seda akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid (kõne heli/abstraktsioon), tähed kirjakeeles. Tähistatav - mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks. Väärtus-relatiivne, suhteline omadus. Keel on puhaste väärtuste süsteem. Märgi väärtus on märgi teistele märkidele vastandamise tulemus ja on seega puhtdiferentsiaalne, st teda saad määratleda vaid läbi eituse- suhtega teistesse süsteemi elementidesse. Väärtus juhatab sisse keelesüsteemi, võib muutuda vaid seoses teise märgi muutmisega. Tähendus- viib mõttesfääri. See, mis on märgis suhestatud akustilise kujundiga, on sõltuvuses väärtusest ja temaga määratletud. Märgid on vahetatavad millegi erineva vastu. Samas võib sõna vahetada idee vastu või võrrelda mingi teise sõnaga. Kõnealustel asjadel pole iseomast, „sisseehitatud“ olemust. Just väärtused loovad niisiis erinevuste süsteemi ehk keele.
Nt. Liiklusmärk kui füüsiline märk, on nähtav objekt tähistatav. Märgi tähendus on tähistatav. Üks tähistaja võib omada ka mitut tähistatavat. Nt punane värv.
Keele ühiskondlik iseloom- keele kasutusnormide ja üksikindiviidi kõnetegevuse vaheline seos. Durkheimi sundusseadus- (iga sotsiaalne fakt on sunduslik) →Saussure lingvistilise märgi motiveeritavus- Kui suhtes tema poolt kujutatavasse ideesse on tähistaja vabalt valitud, siis, vastupidi, suhtes sellesse keelekollektiivi, kes teda kasutab, on tähistaja mitte vaba, vaid pealesunnitud. (Arbitraarne?)
8)Struktuuri mõiste - Struktuuri defineeritakse kui mudelit, mis vastab kolmele tingimusele (J. Viet, J. Piaget 1968):
Terviklikkus (totalité): elemendid on allutatud sõltumatule tervikule. Transformatiivsus ehk ühe allstruktuuri korrastatud üleminek teiseks kindlate reeglite alusel. Eneseregulatsioon (autoréglage) ehk süsteemi elementide võime iseseisvalt korrastuda ja omavahel seostuda.
Lévi- Strauss : “Struktuur on süsteem, mida juhib seaduspärane seos.” Struktuur on süsteem, mis koosneb niisugustest elementidest, et ühe muutmine toob kaasa kõikide teiste muutumise. Igasugune mudel kuulub mingisse ümberkujunduste gruppi, ja need omakorda mingisse suuremasse gruppi. Ülalpool loetletud omadused võimaldavad ette ennustada, mil moel reageerib mudel ühe oma koostiselemendi muutmisele. Mudel peab olema ehitatud nii, et tema kasutamine hõlmaks kõiki vaadeldavaid nähtusi.
9)Kood: Levi-Strauss: Koodid on müüdi skeemid . Skeem on müüdi formaalne struktuur ja selle moodustab piiratud hulk tähenduslikke kategooriaid. Kategooriate vaheline kombinatoorika arvestab antud müüdisiseseid universumi parameetreid. Müüdi koodid jagunevad: Geograafiline: ida-lääs-ida. On seotud müüdis toimuva horisontaalse liikumisega . Kosmogooniline: mägi-org; taevas-maa. Seondub vertikaalse liikumisega müüdis.
Nende kahe vahel toimub integratsioon , mis näitab ära nende erinevad amplituudid: kõrge-madal; maa-vesi; jaht mägedes-jaht merel; mäetipp-org. Vormiliselt kosmogooniline (vertikaalis), kuid sisult geograafiline (horisontaalne) liikumine.
Sotsioloogiline kirjeldab sugulussuhteid, nt isa- või emapoolsed sugulased. Tehnoökoloogiline: tegevuse käivitaja, nt nälg. Globaalse integratsiooni kood, mis seob eelnevad koodid tervikuks.
Üleminekul müüdilt müüdile jäävad armatuur ja kood samaks, aga teade muutub. Teated antakse edasi koodide abil, millel on oma grammatika ja leksika. Invariantne on just nende grammatika, aga mitte leksika (ja seetõttu ka mitte teade). (8.loengu slaidid 32-42)
Eco: Kood on mudeli kujul esitatud struktuur, mis toimib fundamentaalse reeglina rea uute teadete loomisel. Kõiki koode saab kõrvutada üldise koodi alusel, mis on neist lihtsam ja universaalsem. Eksisteerib märgirepertuaar (teatav loetletav hulk sümboleid). Kood tuletab neist sümboleist erinevuste ja opositsioonide süsteemi ja sätestab ühildumise reeglid. Leksikood tekib kui tähenduslike opositsioonide süsteem (ei pruugi sisaldada reegleid). Seetõttu on tema osaks lisatähenduste (konnotatsioonide) tekitamine. Lisandub subkoodi mõiste.
Chandler: Koodid on sotsiaalsed, tekstuaalsed, interpreteerivad. Sotsiaalsed- loomulik keel (fonoloogilised, süntaktilised, leksikaalsed, prosoodilised /rõhud, intonatsioon , pausid/ ja paralingvistilised /hääle valjus, tämber, tõus ja langus, värin jmt/ allkoodid); kehakeel ;tarbekaupade (riided, autod jmt);käitumiskoodid ( rituaalid , rollimängud jmt). Tekstuaalsed(representeerivad)- teaduskeel , ka matemaatika; esteetilised (poeesia, draama , maalikunst , muusika jne) – k.a klassitsim , romantism, realism ; žanrilised, retoorilised ja stilistilised: narratiiv etc.; massimeedia (foto-, TV, filmi, raadio, ajalehtede/ajakirjade koodid). Tehnilised ja kokkuleppelised (nt formaat). Tõlgenduslikud- pertseptuaalsed (eriti visuaalne); ideoloogilised : laiemas mõttes teksti “ kodeerivad ” ja “dekodeerivad”, kitsamas – igasugused - ismid (individualism, liberalism , feminism, rassism , materialism, kapitalism , progressivism, konservatism , sotsialism, objektivism , populism).
10)Sünkroonia/ diakroonia - Paarismõisted diakroonia ja sünkroonia on kasutusele tulnud  Ferdinand de Saussure'ilt, kes tähistas nendega kaht lähenemisviisi keeleuuringutes – ajalooliste grammatikate uuringuid ja keele kui üheaegse sidusa süsteemi vaatlust.
Üldisemalt mõistetud kui (semiootilise) süsteemi kaks mõõdet. Diakroonia on süsteemi olekute või elementide järgnevussuhe, kirjeldatud ka ajalise järgnevuse ja asendussuhtena. Sünkroonia on süsteemi elementide kõrvusussuhe, kirjeldatud ka ruumilise või kombinatoorse suhtena. Näiteks määratleb  Roman Jakobson  (1981: 27) teksti poeetilist funktsiooni järgnevalt: " Poeetiline funktsioon projitseerib ekvivalentsusprintsiibi selektsiooniteljelt kombinatsiooniteljele".
Sünkroonia termini tõi välja Saussure (vastandina diakrooniale), kirjeldamaks samaaegsust kui keele olekut* moodustava lingvistiliste fenomenide hulga kokkukogumise kriteeriumi. Seda oli vaja keele süsteemseks uurimiseks. Sünkroonia oli operatsionaalne* mõiste sel määral, mil see võimaldas luua lingvistilise süsteemi* (kui suhete hierarhia *, mille funktsioneerimise tagab selle enda sisemine organiseeritus) kontsepti. Kuigi sünkroonia mõiste oli oluline süsteemi idee tabamisel, ei ole see süsteemi analüüsil enam vajalik. See mõiste on sama ebamäärane kui, näiteks, “olevik”.
Diakroonia:Tegemist on F. de Saussure’i mõistega, kes võttis mõisted diakroonia ja sünkroonia kasutusele tähistamaks kahte erinevat lingvistilisele fenomenile lähenemise viisi. Sünkroonia aitas tal rajada lingvistikat kui teadust koherentsetest süsteemidest*. Diakroonia tähistas siis ajalooliste grammatikate uuringuid. Saussure’I jaoks kujutas opositsioon sünkroonia/diakroonia endast omavahel seotud ajaliste teaduslike uuringute dimensioone, samas kui nendesse on kaua suhtutud kui vastandusse strukturaalse suhtumise ja atomistliku lähenemise vahel.
11)Tähistaja/tähistatav – nagu 7) küsimus(?)
12)Paradigmaatika ja süntagmaatika: Keelt organiseerib 2 struktuuritelge. Ühelt poolt jagunevad keele elemendid eri liiki ekvivalentseteks klassideks: nimisõna kõik käänded, kõik vastava sõna sünonüümid, kõik antud keele eessõnad jne. Ehitades antud keeles mingit fraasi, valime ekvivalentide igast vastavast klassist meile vajaliku sõna või vormi. Keele elementide niisugust korrastatust nimetatakse paradigmaatiliseks.
Teiselt poolt tuleb väljavalitud keeleühikud selleks, et nad moodustaksid antud keele reeglistikuga kooskõlas ahela, omavahel ühildada spetsiaalsete morfeemide abil, viia kooskõlla süntagmad jne. Niisugust keele korrastatust nimetatakse süntagmaatiliseks. Igasugune keeletekst on korrastatud paradigmaatilist ja süntagmaatilist telge pidi.
Süntagmaatika: märk suhtes kontekstiga. Metonüümia. Paradigmaatika: märk suhtes koodiga (mäluga), mitte reaalse teatega. Metafoor. (5.loeng slaidid 7-11)
13)Semiosfäär ( Lotman )- Suurimaks funktsionaalseks tervikuks, mis kujundab semioosi aega ja ruumi, on semiosfäär kui “kultuuri arengu tulemus ja tingimus” (Lotman 1990, Universe of the Mind). Kultuuri arenemisest rääkides oli Lotmanile oluline rõhutada võimalike arenguteede paljusust ning arengusuuna juhuslikkuse ja seaduspärasuse, lineaarsuse ja plahvatuslikkuse dünaamikat.
Semiosfäär: Piiritletus; Semiootiline ebaühtlus; Tuum ja perifeeria ; Ilma semiosfäärita keel mitte ainult ei hakka tööle, vaid teda pole olemas; Terviklikkus, hierarhilisus; Semiosfäär kui tervik on homomorfne teiste semiootiliste ruumidega (nagu tekst ja kultuur).
Semiosfääri struktuurne ülesehitus: Rajaneb ruumilise sümmeetria-asümmeetria ristumisel ajaliste protsesside intensiivsuse ja vaibumise sinusoidse vaheldumisega; see tekitab diskreetsuse. Need kaks telge on taandatavad üheks – parem- ja vasakpoolsuse ilminguks, mis on lähtekohaks dialoogile, kõigi tähendusloomeprotsesside alusele.
Semiosfääri üheks olulisemaks tunnuseks on piiritletus: oma semiootilise — tähendusliku ja mõistetava — sfääri ja mittesemiootilise — tähendust mitteomava — või võõrsemiootilise (end identifitseerinud semiosfäärile niisamuti tundmatu kui mittesemiootilinegi) sfääri vahel. Piiritletud semiosfäärile kui homogeensele ja suletule vastandub temale tähenduslikult tajumatu ja võõras ruum.
Paralleel Uexkülli subjekti tajumärke kandva objekti ja talle täiesti tunnetamatu (subjekti seisukohast ka olematu) välismaailma vahel on ilmne.
14)Kultuuri mõiste semiootikas (Lotman)- Kultuurisemiootikast saab “erinevate märgisüsteemide funktsionaalset suhestatust uuriv teadus” ( Kultuurisemiootika teesid 1973). Kultuuri olemus väljendub kõige paremini Lotmani kultuurisemiootika võtmemõistes tekst. Teksti heterogeensus ja polüglotilisus tuleneb semiootilisest algdualismist, maailma kahestumisest keeles ja inimese kahestumisest ruumis. Minimaalne semiootiline mehhanism ongi seetõttu asümmeetriliselt binaarne ja ka seda moodustavad süsteemid on põhimõtteliselt kaht tüüpi — diskreetsed (verbaalsed, ajaloolised) ja kontinuaalsed (ikoonilised, mütoloogilised).
Organismiline kultuurikäsitlus- Diskreetsetes süsteemides on esmane tinglik ja käitumisest sõltumatu märk, kontinuaalsetes on olulisem tekst, milles märgid on kujutavad ja käitumisega seotud. Esimesel juhul loovad keele märgid, teisel juhul tekst. Lotman näeb analoogiat peaaju poolkerade, keele, teksti ja kultuuri vahel ja seega on tema kultuurikäsitlus organismiline ja kultuur ise defineeritav kui inimese ja maailma vahel eksisteerivate seoste süsteem.
Kultuuri fenomen 1978- Mõtlev objekt võib:säilitada ja edasi anda infot (valdab kommunikatsioonimehhanisme ja mälu), valdab keelt ja võib moodustada õigeid teateid; viia läbi algoritmilisi operatsioone nende teadete õigeks transformeerimiseks; moodustada uusi teateid.
Kultuur-indiviidiülene intellekt: Kujutab endast mehhanismi, mis korvab individuaalse teadvuse puudujääke ja on selles mõttes tema vältimatuks täienduseks. Et olla vastastikku kasulikud, peavad kommunikatsioonis osalejad “rääkima eri keeli”.
Kultuur kui subjekt ja iseenese objekt 1989- Kultuurisemiootika põhiküsimus — tähenduse tekke probleem. Tähendust tekitava üksuse invariantne mudel eeldab kõigepealt: teatud piiritletust, sisendi/väljundi olemasolu, immanentset struktuuri.
15) Biosemiootika ja kultuurisemiootika- Biosemiootika püüab taas ratsionaalsele uurimisele allutada elussüsteemide need aspektid, mis 1930-ndaist aastaist alates, seoses subjektiivsete aspektide väljatõrjumisega teoreetilisest bioloogiast , on tähelepanu alt kõrval olnud, ent tuua need sisse uuel, põhjendatumal viisil. On rida probleeme, mis püstitatud humanitaarteadustes, ent mille lahendus suundub bioloogiasse: (1) märkide ja tähenduse päritolu; (2) intentsiooni ontoloogia, eesmärgipärasus; (3) emotsioonide päritolu; (4) teadvuse teke; (5) keele päritolu; (6) sekundaarsete elunähtuste elusus, n-ö elu elus, näiteks probleem keelest kui elus süsteemist.
Biosemiootika probleemid ja mõned tähtsamad ideed:
1) Semioosi mehhanism- Semioos on protsess, milles toimub assotsieerimine — st seotakse omavahel miski (kaks objekti, kaks stiimulit, etc.), millel keemilises või füüsikalises mõttes ei pruugi olla a priori midagi ühist (näiteks ained, mis omavahel ei reageeri, ent mida saab ühendada kolmanda kaudu). Niisugust sidet ei tekita biosüsteem aga sugugi mille tahes vahel — need sidemed vastavad biosüsteemi funktsioonidele.
2) Biosüsteemid kui tekstid; geneetiliste tekstide ja inimkeelte võrdlus- Seoses geneetilise koodi avastamise ja uurimisega ilmus lingvistiline aspekt bioloogiasse omas täies loomulikkuses. Elu hakati käsitlema kui lingvistilist fenomeni. Valdavalt on tähelepanu köitnud DNA ja kirjalike tekstide ühised omadused (digitaalsus, interpunktsioon, mitmetasemelisus), nende kahe tekkes nähakse kaht peamist revolutsiooni elu arenguloos. Ent tekstilistena võib käsitleda ka teisi elunähtusi.
3) Diskreetsuse ilmumine ; koodide teke, päritolu, tüübid- bioloogiliste koodide puhul käivad digitaalne ja analoogne aspekt käsikäes ja on lahutamatud — bioloogilised koodid on duaalsed. Bioloogilistes kommunikatsiooniprotsessides, mis algselt ei pruugi omada selgelt eristunud diskreetseid elemente, ilmuvad need aga paratamatult peagi. Üheks selle näiteks on liigilise diskreetsuse ilmumine seksuaalse interaktsiooni tulemusena, mida on lähemalt uuritud liigi tuvastuskont-septsiooni mudeleis.
4) Tähenduse loomus- Üks suhteliselt lihtsamaid näiteid, mida tuuakse tihti tähenduse olemasolu tõenduseks bioloogias, on mimikri , ning üldisemalt, pettus organismidevahelistes suhetes. Teisalt , tähenduse olemasolu seostub adaptatsiooniprobleemiga — adaptatsioone (kohandumisi) käsitletakse kui bioloogilistele struktuuridele tähenduste andjat. Tähenduse probleem võib olla seotud ka informatsiooni väärtuse probleemiga.
5) Mälu roll- Mälu on semioosi obligatoorne komponent . Ses seoses on huvitav üks unustusse jäänud suurem uurimus sajandi alguse teoreetilisest bioloogiast — R. Semon ’i (1911) meemi mõistele rajatud bioloogiliste süsteemide käsitlus. Sellele lähenemisviisile rajanes suuresti Bertrand Russell’i raamat "The Analysis of Mind", miskaudu see on mõjustanud ka analüütilist filosoofiat.
6) Süntaks ja sümbioos- Keelte üks põhiomadusi, peale koosnemise märkidest, on süntaksi olemasolu. Sellega seoses on bioloogiliste keeletaoliste nähtuste puhul süntaksi leidumine väga tähtsaks probleemiks. Ühe lähenemisviisi kohaselt on algseks süntaksi viisiks, selle bioloogiliseks analoogiks, sümbioos.
7) Kirjeldava funktsiooni areng- Üks inimteadvuse primaarseid funktsioone on kirjeldamisvõime, sel aga võib leida kaugeleulatuvaid analooge lihtsamate biosüsteemide juures. Ka semiootiline protsess ise on teatavas mõttes ühtlasi modelleerimise protsess. Bioloogilistes äratundmisprotsessides võib seega näha ikooniliste mudelite olemasolu, mis on eelkäijad sümbolilistele mudelitele.
Kultuurisemiootika käib käsikäes sotsioloogiaga. Kultuuritraditsioon on jagatud ja sotsiaalselt kinnistatud märgisüsteem/sümbolsüsteem mida kasutame vastavalt harjumuspärastele ootustele. Selle kaudu saame hakata ennustama, mis juhtub ühiskonnas ja kuidas konkreetseid suhtlussituatsioone lahendatakse. Kultuur on edasiantav (kõige olulisem kriteerium , sellega eristub sotsiaalsest süsteemist), moodustab pärandi/sotsiaalse traditsiooni; kommunikatsioon sidustab kultuuri. Kultuur võib olla laiali jaotatud erinevate sotsiaalsete süsteemide vahel. Kultuurimustrid. Kultuur on sotsiaalselt jagatud tunnetus- ning see on tüüpiliselt pikaajaline teadmine (kuigi võib mõelda lühiajalise sotsiaalselt jagatud teadmiste juhtudest, eriti kui sotsiaalne grupp on väike) ;mitte kogu tunnetus pole kultuuriline: meil on suur ja oluline idiosünkraatliku tunnetuse varu ning mõnikord võib olla raske tõmmata piiri selle ja väikese sotsiaalse grupi nagu abielupaar või Scilly Saarte kommunistlik partei (mis minu teada pole suurem) pool-idiosünkraatliku kultuuritunnetuse vahele.
16)Omailm (Uexküll)- Omailm on justkui maailm, kus igat subjekti ümbritseb seebimull, milles eksisteerib talle omane aeg ja ruum. Tõsi, aeg ja ruum hakkab tähtsust omama alles keerukamate organismide juures, siis, “kui on vaja eristada suurt hulka tajumärke, mis ilma omailmalise ajalise ja ruumilise toestikuta kokku langema hakkaksid”.
Semiosfääri üheks olulisemaks tunnuseks on piiritletus: oma semiootilise — tähendusliku ja mõistetava — sfääri ja mittesemiootilise — tähendust mitteomava — või võõrsemiootilise (end identifitseerinud semiosfäärile niisamuti tundmatu kui mittesemiootilinegi) sfääri vahel. Piiritletud semiosfäärile kui homogeensele ja suletule vastandub temale tähenduslikult tajumatu ja võõras ruum.
Paralleel Uexkülli subjekti tajumärke kandva objekti ja talle täiesti tunnetamatu (subjekti seisukohast ka olematu) välismaailma vahel on ilmne.
17)Sebeoki märgitüübid – 1)Signaal - Märk, mis mehhaaniliselt (loomulikult) või kokkuleppeliselt (kunstlikult) vallandab vastuvõtjapoolse reaktsiooni (“Mine!”, stardipüstol). Vastuvõtja võib olla kas masin või organism. Tuleb eristada füüsilist e tehnoloogilist signaali mõistet humanitaar- ja sotsiaalteadustes ülekaalus olevast puhtsemiootilisest kontseptsioonist.Verbaalsel käsul on väga tõenäoliselt nii sümboli kui signaali aspekt ning kõnealune märk kõigub kahe pooluse vahel vastavalt selle üleandmise kontekstile. 2) Sümptom- Sundiv, automaatne , mitte-meelevaldne märk, tähistaja on tähistatavaga seotud loomulikus seoses. Sündroom on reeglile alluv stabiilse märgitsetuga (denotatum) sümptomite konfiguratsioon. Sümptomite eripära, et nende märgitsetus on üldiselt adressandi (s.o patsiendi — „subjektiivsed sümptomid“) ja adressaadi (s.o arsti — „obj. sümptomid“) jaoks erinevad. (11.loeng slaid 54) 3)Ikoon- tüpoloogiline sarnasus tähistaja ja selle denotatsioonide vahel. Peirce´il kolm ikoonide alamklassi: kujundid (images), diagrammid ja metafoorid. Todorovi arvates on ikoon pigem sünekdohh (tähenduse ülekanne kvantiteedisuhte alusel. Nt osa või üksiktunnus terviku asemel (Kreml 'Venemaa'), tervik osa asemel (maailm 'ümbritsevad inimesed' ei taha mu murest midagi teada), konkreetne arv ebamäärase tähenduses (toon sulle tuhat tervist 'palju tervisi'). Probleemid: sümmeetria küsimus ( paavst ja foto) ja regressiooni küsimus (tütarlapse portree kui oma ema ikooniline märk, aga samuti isa, iga oma järeltulija, kõigi sugulaste, imetajate, selgroogsete jne). Loomakäitumises rohkesti ikoonsuse näiteid, mis hõlmavad kõiki olemasolevaid kanaleid — keemilisi, auditiivseid või visuaalseid. Sipelga häireaine — kui oht hetkeline, raugeb signaal (vallandunud feromooni kogus), vastupidi — aine levib. Varieerub analoogilises proportsioonis ohustiimuli kasvamise või nõrgenemisega. 4) Indeks- Tähistaja on piirnev/külgnev tähistatavaga või on selle näidis. Põhjanael kui põhjapooluse indeks. Opositsioonis terminiga sarnasus. Loomade jäljed — indeksilised märgid. Linnud Indicator indicator — meejuhatajad, siristamisega. Mesilaste tants (Frish, kui tantsib horisontaalsel pinnal, on indeks (sabavangutuse suund, rütm — mida kaugemal, seda vähem tantsutsükleid), kui vertikaalsel kärjepinnal — pimedas mesipuus — siis “transponeerib tantsija päikesenurga gravitatsiooninurgaks, sel juhul on ülekaalus sümboolne aspekt”. 5) Sümbol- kokkuleppelisus eristab teda ikoonist ja indeksist, „intentsionaalsus“ eristab teda nimest. Pinge. Nimi on ekstensionaalne, mõiste maht oluline. Sümboli puhul sisu. Frege tähendus ja osutus. Napoleon — ekstensionaal, variandid (Elbele pagendatud) intensionaalid. Kõige enam kuritarvitatud termin. Hulk olulisi sümboli alaliike : allegooria, märk, kaubamärk, deviis (heraldikas), embleem, ametitunnused, tähis. Vähe uuritud ja korralikult defineerimata. Sümbolid tunnistatakse sageli olevat inimolendite eksklusiivne omand, kuid kahtlemata omavad neid ka loomad (kui meelevaldseid märke). Sabatöö meelevaldsus koertel , kassidel ja hobustel . Lihasööjad putukad, kus isane pakub emasele enne paaritumist tühja õhupalli et teda ära ei söödaks. Täiesti meelevaldne märk. 6) Nimi- märk, millel on laiendklass selle osutatava jaoks. Indiviididele, keda märgitsetakse mingi pärisnimega (ainsuslikud märgid), ei omistata mingit ühist omadust, v.a fakt, et nad kõik reageerivad sellele nimele . Nimetused on samastajateks (identifiors) kutsutava märgiperekonna liikmed, millel on kaks allkategooriat: indikaatorid , mittelingvistilised ripatsid nimekandjatele ja deskriptorid (samastajad, mis kirjeldavad paiknemist). Inimindiviide identifitseeritakse verbaalselt tõendatavate nimekandjatega (nt isikunimi või isikukood ) ning hulga mitteverbaalsete indikaatoritega (millede abil võib surnukeha ära tunda). Kõik loomad levitavad stabiilset „samastajate“ voogu, s.o. esitusi, mis identifitseerivad nende allikat. Ainuisikustamine. Kui partner puudub, teeb jäänud lind helisid, mida tavaliselt peetakse partneri omadeks. Tulemuseks on, et partner tuleb tagasi, justkui kutsutaks teda nimepidi. Vaala individuaalseid klõpsatusjärgnevusi peetakse isegi „signatuurideks“ (nagu lindudel on “signatuurmeloodiad”). 7) Nullmärk-Erinevates märgisüsteemides, eriti keeles, võib märgikandja mõnikord tähistada oma puudumisega, st esineda nullvormis (vrd nullriim). Mitmete jaanimardikate liikide puhul on pulsi intervall oluline element emaste ergutamisel ning need intervallid on erinevates liikides erinevad.
18)Esteetilise teate eripära (Eco)-

• ei allu ei kvantitatiivsele loendusele ega ka struktuursele süstematiseerimisele. Avatud
  
• samal ajal seisab selle kogemuse taga midagi niisugust, mis peaks kahtlemata omama struktuuri, kusjuures kõigil oma tasanditel, muidu ei oleks see kommunikatsioon, vaid reflektoorne reageering stiimulile.
  
• teate esteetiline funktsioon seisneb selles, et anda meile edasi midagi uut ja senitundmatut. Loob uue idiolekti, uued seosed. Seotud eelkõige Jakobsoni konatiivse, apellatiivse (suunatud adressaadile) funktsiooniga
  

Esteetilise teates võib esile tõsta järgmised informatsioonitasandid (Eco tsiteerib Max Benset):

• füüsiliste kandjate /kõnes — toon, intonatsioon, häälduse eripära, visuaalses — värvid, faktuur , muusikas — tämbrid, sagedused, intervallid jne/
  
• diferentsiaalsete elementide, mis eristuvad paradigmaatilisel teljel : /foneemid, samastused, rütmid, värsimõõt, positsioonilised suhted, topoloogia keel jne/
  
• süntagmaatiliste seoste: grammatiliste, proportsioonide, perspektiivi, muusikaliste intervallide jne
  
• denotatiivsete tähenduste: vastavad koodid ja leksikoodid
  
• konnotatiivsete tähenduste: retoorika, stilistilised leksikoodid, kujutavate võtete kogum, suured süntagmaatilised blokid jne
  
• ideoloogiliste ootuste (globaalsete suhestuste tasand): avangard kasutab uudselt koodi ja sellega muudab ka ideoloogiat, kust see kood on pärit
  

19)Visuaalsete kujutiste kodeerimine (Eco)- koodid, kus ei ole artikulatsiooni , st koodid, kus seemid (Prieto järgi) ei jagune

• ühe seemiga koodid (pimeda valge kepp, mitteolemasolu ei tähenda tingimata, et on nägija).
  
• nulltähistajaga (admiralivimpel laeval, auto suunatuled — kui ei põle, tähendab, sõidab otse)
  
• valgusfoor (iga seem tähendab kindlat tegevust, ei saa kokku panna ja moodustada kompleksset märki, ei saa ka väiksemateks osadeks jaotada)
  
• autobusside marsruudid, mis on tähistatud ühe tähe või numbriga
  

Seemid jagunevad mitte märkideks, vaid figuurideks, milledel ei ole oma tähistatavat.
Kinematograafiline kood kui unikaalne 3-osalise artikulatsiooni näide. Kaader , kus õpetaja pöördub klassis õpilaste poole. Süntagma osad: Sünkroonselt antud seemid (pikakasvuline blondiin heledas ülikonnas), mis kombineeruvad omavahel. Need seemid võib jagada väiksemateks ikoonilisteks märkideks (“nina”, “silm”, “ ruudukujuline pind”. Need märgid võib omakorda jagada vastuvõtu koodi alusel visuaalseteks figuurideks: “nurgad”, “valgus-vari”, “kõverad”, “ figuur - foon ”. Suurem tõepärasus.
20)Interpretatsioon- Tekst on autorist suhteliselt sõltumatu. Teksti olemasolu ei eelda teda. Kuid samal moel võib ta olla ka sõltumatu lugejast. Interpretatsiooni probleem. “Las kõik interpretaatorid on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad”.Lääne mõttemaailma peamiseks suunaks loeb Eco üleminekut ratsionaalsetelt mudelitelt kaose ja kriisi, mis valitseb tänapäeva maailmanägemises, tunnetuseni. 60ndate lõpus — lõputu interpretatsiooni idee transformeerub lõputu semioosi kui kultuuri eksisteerimise aluse ideeks: Eco semiootika omapäraks on fundamentaalne metodoloogiline väide, et meie teadmine ümbritsevast reaalsusest on oma olemuselt nihkes, ta peab teooriat metodoloogiliseks, aga mitte ontoloogiliseks nähtuseks ja väidab, et struktuurid on olemuselt hüpoteetilised (“tõeline struktuur puudub pidevalt”). 12.loeng slaidid 31-32
21) Simulaakrumid ( Baudrillard )- Simulaakrum on süsteem, kus erinevus seostub erinevusega erinevuse enda kaudu. Sellised süsteemid on intensiivsed. Simulaakrum kaotab ära / segab igasuguse erinevuse reaalse ja kujuteldava vahel. Ning see kutsub esile esteetilise ahvatluse nagu me kohtame nt teatris.
Jagunevad: Loomulikud, loomutruud S.; mis põhinevad kujutisel, matkimisel, jäljendamisel; harmoonilised ja optimistlikud simulaakrumid, mis taotlevad loomuse taastamist või ideaalset kehtestamist Jumala näo järgi. Utoopia kujutlussfäär ; produktiivsed , produktivistlikud S., mis põhinevad energial, jõul, tema materialiseerimisel masinate poolt; energia määramatu vabastamise taotlus . Teaduslik fantastika ; simulatsiooni S., mis põhinevad informatsioonil, mudelil , küberneetilisel mängul — totaalne operatsionaalsus, hüperreaalsus, kõikehaarava kontrolli taotlus.
Lisaks küsimused, mis põhinevad seminarides käsitletud tekstidel ja teemadel