Semiootika alused kordamine (0)

1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid.
Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok.
Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt . Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest.
2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad.
Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika .
Semiootika peasuunad on
* biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis on enne sümbolite kasutuselevõttu
* kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke probleem
* sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu
* antroposemiootika - piiritleb inimese märgisüsteemide kaudu
3. Semiootika ja semioloogia. Semiootika ja semantika .
Semiootika on Peirce /Morrisest lähtuv, semioloogia Saussure'i suunaks. ?
4. Semiootika lähiteadused ja distsipliinid. Semiootika koht Peirce`i teaduste klassifikatsioonis.
Semiootika „lähikondlasteks“ on meditsiin (diagnostika), kriminalistika, keeleteadus , filosoofia, loogika .
Peirce oli reaalteadustele orienteeritud, kuid käsitles märke kui kogu teadmise aluseid, elu aluseid.
5. Märk ja märgisüsteem. Süsteem ja struktuur.
Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi aseml olevat. Märk on kahepoolne . Märk võib asendada teist objekti või midagi, millel puudub materiaalne väljendus. Märk peab olema märgatav ja suunatud neile, kes sellest aru saavad. Märk on alati märgisüsteemi osa. Füüsiline märgi puudumine on samuti märk ja kannab mingit tähendust (nt. liiklusmärgi puudumine teel).
Märgisüsteem on märkide komplekt koos nende kasutamise reeglitega. Märgisüsteeme kasutavad kõik organismid. Iga märgisüsteem on mingi suurema süsteemi osa. Kogu universum on tõlgendatav märkide kogum. Kõige levinum märgisüsteem on keel.
6.Tähendus
Tähendus on märgi, sõna, lause, kõne, teksti või muu nähtuse poolt esile kutsutud teadmine. Tähendus on üks semiootika alusmõisteid ning ka keeleteaduse ja filosoofia mõiste. Lähenemine tähenduse mõistele võib olla erinev. Teaduses eristatakse tähenduse erinevaid liike või sõna "tähendus" erinevaid tähendusi.
7.Mõistmine
Kuidas märke mõista? Teadus arusaamisest on hermeneutika. Iga tekst sisaldab 3 tüüpi inffi:

seotud teksti referentsiaalsusega - iga tekst on tekst millestki

strukturaalne tähendus - seotud sellega ‘kuidas?’

autonoomne tähendus - iga märk mõjub ka vahetult
NB! aursaamine nõuab keele tundmist :))))))))))
Arusaamine on protsess, mis tugineb märkide mõistmisele (mitte asjade). Asja mõistmiseks peame me sellest eemalduma, muutma ta märgiks. Lausete tõlgendamisel on 4 viisi:

• referentsiaalne - ütlust mõistetakse kui kirjeldust mingist asjade seisust
  
• signifikatiivne - ütlust mõistetakse kui sõnumit tema enese sisu kohta
  
• metafooriline - ütlust mõistetakse, arvates, et tegu on ülekantud tähendusega
  
• orientatsioon alltekstile - ei saada aru, mis mõttes tuleks ütlust mõista
  

Schleiermacher - Arusaamine on lõputu protsess. Ajalugu on ennekõike arusaamise protsess.
Paul Ricoeur - arusaamine ei ole täiel määral teadlik protsess. Kui interpreteerija vaatevälja satub objekt või sündmus, leiab aset äratundmine.
Tüübid: jälj, jäljend (looma jalajälg), sümptom, juhtlõngad,
8. Keel ja kõne. Invariant ja variant. Isomorfism ja homomorfism.
Keelt ( langue ) ja kõnet ( parole ) hakkas eristama Saussure, kes oma teosega mõjutas kogu 20-nda sajandi keeleteadust. Ta väitis, et langue on kogu keele märgilistest erinevustest koosnev süsteem ning parole on inimese kõne, üksikud lausungid , üksik kõneakt. Surnud keelt ei ole olemas, selles keeles puudub lihtsalt parole. Keeles on märgid, kõnes on nende märkide realisatsioonid.
Isomorfism on struktuuri säilitav üks-ühene vastavus objektide vahel.
Homomorfism on kujutus ühest struktuurist teise sama tüüpi struktuuri, kus säilivad vaadeldavad seosed.
Invariant on objekti omadus, mis jääb vaadeldavate teisenduste korral muutumatuks. Kui teisendus ei muuda ühtki objekti omadust, siis on tegu invariantide süsteemiga ja see on täielik invariant.
Variant on invariandi vastand , see on teisend, keeleüksuse esinemiskuju.
9. „Tähestik“ ja „grammatika“. Sünkroonia ja diakroonia .
Tähestik ja grammatika on omavahel süntaktilises seoses. Omamoodi on „tähestik“ ehk märgid ja „grammatika“ ehk märkide loogiline järjestus mistahes märgisüsteemil ( noodikiri ).
Sünkroonia printsiipi tutvustas Saussure, sellest sai üks strukturalismi põhimõtteid. Selle kohaselt oli korrektne keele uurimine sünkrooniliselt - ainult antud ajahetkel, muutumatut keelesüsteemi. See lükkas kõrvale diakroonia - keele uurimise ajalooliselt, muutused läbi ajaloo.
10. Semantiline kolmnurk. Frege teooria.
Saksa matemaatik, lõi teooria tähendusest ja osutusest. Semantilise kolmnurga komponendid on MÄRK (tähistaja) - TÄHENDUS (tähistatav) - OSUTUS (objekt). Osutus puudub, kui märgiliselt tähistatakse midagi, mida ei ole olemas(ükssarvik) Asjade, millel ei ole tähendust, omadustest on mõttetu rääkida, kuna ka omadustel ei ole tähendust.
Frege jaoks oli olulisim küsimus: kuidas võib märk midagi tähendada? Tähendus, mis on märgis sees, on Frege järgi Sinn ning osutus on materiaalne ning märkidest sõltumatu Bedeutung. Märgi sisu on alati kontekstile orienteeritud.
11. NIMETUS JA PÄRISNIMED.
Frege tegeles ka asjade kirjelduste ja nimetustega, eristas nimetusi (tool, kapp) pärisnimedest ( Kaspar , Leena). Kirjeldus tähistab funktsiooni. Märk võib olla ka kirjeldus. Märgi sisu on alati kontekstile orienteeritud. Nimi on selles mõttes eraldiseisev, sest ei saa moodustada hulka, klassi, lihtsalt tähistab objekti. Pärisnimedel ei ole ühtset kirjeldust. Pärisnimi võib aga olla aluseks omadussõnale, misjuhul lõi osutus alles hiljem tähenduse, nt. tammsaarelik, kafkalik.
12. Denotaat ja designaat , intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent .
Denotaat - referent, keeleväline reaalne subjekt . Denotatsioon on potentsiaalne võimalus designaadil sellele osutada. Designaat - märgi sisu
Intensionaal on kavatsus , millega sümbolit edastatakse, seostub signifikaadi ja designaadiga.
Ekstensioon - sõna võimalikest referentidest moodustuv ulatus. Ekstensioon võib olla
a) kindlapiiriline - kas asi on või ei ole, nt. kas keegi on naine või ei ole.
b) hajusapiiriline - eks. piirid ei ole kindlad, nagu nt. vfärvinimetuste puhul
Signifikaat on tähistatu, mõiste, reaalse subjekti esitus teadvuses, referent on entiteet „reaalses maailmas“, millele see viitab . Signifikatsioon on sõna ja mõtte vahel olev tähendussituatsioon.
Referent on signifikatiivse struktuuri tõlgendamise tagajärg. Kõik on kuidagi seotud omavahel.
13. Denotatsioon ja konnotatsioon .
Sõnal on kaks tähenduse liiki: denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on otsene ehk sõnasõnaline tähendus, annab vastuse küsimusele mis?: mida sõna või pilt kujutab? Lennart Meri näitab põhiseadust.
Konnotatsioon aga on kujundlik , piltlik, kaudne tähendus. Need on personaalsed muljed, mis märk selle lugejas/vaatajas äratab. Särasilmne Lennart Meri, põhiseadus käes, sümboliseerib innukat taasiseseisvunud Eestit.
14. Märgi tüpoloogia (Peirce`i trihhotoomiad).
* Ikoonid - märgi tähendus järeldub otseselt tema vormist , tähendus annabki märgile vormi. Märk on seotud objektiga saranasuse kaudu. Peirce’il 3 ikooni alamklassi: kujundid , diagrammid ja metafoorid .
* Indeksid - märk, milles tähistatava ja tähistaja vahel on füüsiline suhe, nt. jalajälg annab märku sellest, et keegi teine on seal viibinud. Eristab loomulikke ja kunstlikke( termomeeter ).
* Sümbolid - tähistav ja tähistatav on omavahel seotud kokkuleppeliselt. Kokkuleppelisus eristab teda indeksitest ja ikoonidest, kavatsuslikkus eristab pärisnimedest.
Ikoonilised märgid võivad olla ainult terminid, indeksid võivad olla terminid ja laused , sümbolid võivad olla kõik - terminid, laused, argumendid. Peirce'i kategooriad: * esmasus - seostub märgiga. Esmasus on „tunne“, võimalus, juhus . * teisesus - seostub objektiga. Teisesus on seaduspära, suhe – tõsiasjad. * kolmasus - seostub interpretandiga. Kolmasus on loome , mentaalsus.
15. Sümptomid Sundiv, autmaatne ja mitte-meelevaldne märk, nii et tähistaja ja tähistatavaga seotud loomulikus seoses. Eripära selles, et nende märgitsetus on üldiselt adressandi ja adressaadi jaoks erinevad. Kasutusel meditsiinis, üks esimesi identifitseeritud märkide seas. Sümptom muutub märgiks ainult siis, kui se kuulub kliinilise diskursuse konteksti.
16. Semiootika aspektid/dimensioonid: süntaktika, semantika ja pragmaatika. Morris .
Süntaktika – SEOTUD MÄRKIDEGA! Käsitleb märgi ülesehitust ning nende järjestamise printsiipe . Süntaktika reeglid on grammatika reeglid. Käsitleb märgisüsteemi ehk keelt semiootilises mõttes. Oluline märkide kombinerimiseks. Märgisüsteemi täielik kirjeldus. Keelel on kolm hierarhilist põhitähendust:
* keel on loomulik
* laiemas mõttes on keel semiootiline süsteem - ükskõik milliste tähendustega märkide kogum
* matemaatiline keel - ei pruugi olla seotud tähendustega, kuid koosneb märkidest
( Chomsky arvates keel on kindel reeglite struktuur ja kõik muu on sellest väljaspool)
Semantika – SEOTUD TÄHENDUSEGA! Jaguneb seemideks (elementaartähendus) ja lekseemideks (neist saab moodustada proportsioone). Seemid on algtähendused, mis kogunevad lekseemideks. Chomsky õpilased postuleerisid kaks tähenduste valdkonda:
*markerid - võimaldavad asju klassifitseerida ilma eriteadmisteta
* distinktorid - on spetsiifilised, näitavad semantika nn. grammatilisi reegleid.
Nt. iga inimene võib tuvastada tooli (marker), aga on vaja spetsialisti ja eriteadmisi, et tuvastada, kas tegu on 16.sajandil valmistatud tooliga või järgitehtud tänapäevase koopiaga (distinktor).
Pragmaatika – SEOTUD KASUTUSEGA! Käsitleb kommunikatsiooni tõhusust, märkide kasutust . On seotud kommunikatiivse akti, tema osapoolte ja toimumise hetkega, kõneaktidega.
Süntaktika vald uurib reeglite järgimist, semantikas on oluline mõtestatud ja pragmaatikas seevastu on oluline edukus või ebaedukus.
17. Kommunikatiivne akt, tema faktorid ja funktsioonid. Jakobsoni mudel.
Shannoni skeem:
Sidekanal
Saatja ---------(müra)---------->Vastuvõtja
Jakobsoni skeem: KONTEKST
Adressant ---------(keel, kood)------> adressaat
Tekst (sõnum)
Erinevad kanalid
Koodi valik sõltub lähetaja käsutuses olevatest meeleorganitest. Kodeerimine toimub väliste ja sisemiste teadetesüsteemide vahel. Dekodeerimine — vastuvõtu käigus toimuvad mitmed ülekanded ja muundamised. Kontekst mõjutab teate loomist ja interpretatsiooni (ka usutavust)
Keele funktsioonid ( Jakobson ):
* kommunikatiivne - tekst on orienteeritud kontekstile
* ekspressiivne - tekst väljendab adressandi seisundit
* emotiivne - tekst kutsub adressaadis esile emotsiooni
* faatiline - seos teksti ja kontakti vahel: kontakti loomine „Tere...“
* metakeelne - tekst-keel seos, milline on see keel, milles kõneldakse?
* poeetiline - teksti eesmärk on ta ise
Kõneaktiteooria loodi 50ndate lõpus, 60ndate alguses Oxfordi keelefilosoofia koolkonnas (Austin, Searle ). Austin toob välja kolme tüüpi erinevaid kõneakte:
* lokutiivne - kui on soov midagi öelda, valitakse keelevahendid ja luuakse adekvaatne ütlus
* illokutiivne - eesmärk on sõnumi väljaütlemine
* perlokutiivne - ütluse tagajärg, annab ütlusele lõpphinnangu.
Illokutiivne kõneakt koosneb sihist ja eesmärgist. Searle'i järgi on illokutiivsed eesmärgid:
* assertiivne - kõneleja teatab mingist faktist, informeerib. See öö on pikk.
* komissiivne - kõneleja võtab endale kohustusi (informeerida Ma luban, et see öö saab olema pikk
* direktiivne - kohustus antakse kuulajale. Too mulle kohvi.
* ekspressiivne - kõneleja väljendab seisukohta, suhtumist seoses mingi faktiga See kohvi on vastik.
* deklaratiivne - midagi kuulutatske välja või nimetatakse. Ma nimetan sind värdjaks. Kohtuotsused
18. Märk ja tekst. Tekst ja diskursus.
Tekstil on keelest sõltumatud seaduspärad:
* fikseeritud algus ja lõpp
* tekstil on kompositsioon (sisu tuleb teksti sisse mahutada)
* tekstil on erinev iseloom ja tähendus saatja ning vastuvõtja puhul. Redundantne tekst on tekst, milles on palju ülearust, kuid redundantsus varieerub tekstides - mõnes on ainult oluline info, mõnes peaaegu üldse mitte (teismeliste tüdrukute jutt). Kõige informatiivsemad on kirjanduslikud tekstid, eriti luuletused, kus pea iga sõna on vajalik mõtte edasiandmiseks .
Diskursuse all peetakse üldiselt silmas
* tegelikkust kirjeldavat ja loovat keelekasutust
* mingile kultuurilis -sotsiaalsele rühmale omast keelekasutust
19. Semioos ja semiosfäär.
Semioos - märgitoime, kuidas omab mingi märk kellegi jaoks tähendust, kuidas miski toimib märgina. Peirce’i termin - looduses esineb eriline aktiivsuse vorm, semioos. Semioos kui aktiivsuse liik on eriline selle poolest, et ta hõlmab alati kolme elementi, kuid on veelgi erilisem selle poolest, et üks neist kolmest elemendist ei tarvitse olla tegelikult eksisteeriv asi. Märk - objekt (see mida märk asendab) - tõlgend (kuidas aru saadakse). Semiosfääri mõiste võttis kasutusele Juri Lotman aastal 1982 V. Vernadski biosfääri mõiste mõjul. Semiosfäär on semiootilisi süsteeme haarav semioosiline ruum, tähendusruum.
20. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed ja suhted.
Saussure eristas kahte tüüpi keelereegleid:
* süntagmaatilised reeglid - determineerivad selle, kuidas elemendid on reastatud (laused, sõnad). Süntagma on loogiliselt järjestatud märkide jada.
* paradigmaatlised reeglid - determineerib, mis ulatuses võib märki antud reastuses asendada teisega , kuidas märk varieerub. Paradigmaatiline - asendatavusel põhinev.
Süntagmaatikas on märk suhtes kontekstiga. Ühe nähtuse asemel nimetatakse teist, mis on meie teadvuses kujutis samast nähtusest. Nt. selle asemel, et öelda Kokku said Euroopa riikide kuningad ütleme näiteks Kokku said Euroopa kroonitud pead.
Paradigmaatikas on märk suhtes koodiga (mäluga), mitte reaalse teatega. Tegu on metafooriga. Kui muuta üksuste omavahelist suhet, nt. asendada lauses üks sõna teisega.
21. Strukturalism ja poststrukturalism . Intertekstuaalsus .
Strukturalism põhines süsteemide uurimisel , mis lähtus sisemisest struktuurist, mitte vormist. Strukturalismile pani aluse Saussure. Strukturaliste: Greimas, Todorov, Frye.
Et mudelid teeniksid ära struktuuri nime, on vaja nelja tingimust:
* struktuur on süsteem, mis koosneb niisugustest elementidest, et ühe muutmine toob kaasa kõikide teiste muutumise
* igasugune mudel kuulub mingisse ümberkujunduste gruppi, need omakorda teise gruppi jne.
* ülalpool loetletud omadused võimaldavad ette ennustada, mil moel reageerib mudel ühe oma koostiselemendi muutmisele
* mudel peab olema ehitatud nii, et tema kasutamine hõlmaks kõiki vaadeldavaid nähtusi
Intertekstuaalsus on kahe või enama erineva teksti nähtav kohalolu mingi teise teksti piires. Intertekstuaalsuse mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteem, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega.
Poststrukturalism on üldmõisteks mitmeid analüüsimeetodeid koondavale filosoofiale. Poststrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab tihti ainult üht, pealesurutud tähendust. Ei keskenduta mitte tekstide ega sõnade tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on need märgid pandud üldse tähendama seda, mida nad tähendavad.
22.Ameerika strukturalism
Strukturalism põhines süsteemide uurimisel, mis lähtus sisemisest struktuurist, mitte vormist. Strukturalismile pani aluse Saussure. Strukturaliste: Greimas, Todorov, Frye. USA strukt. nimetatakse vahel ka distributiivseks lingvistikaks. Väga kuiv ja asjalik . Saussure ja kohalik traditsioon oli üks selle voolu allikas, kus olulisel kohal Franz Boasi ideed.

Boas - Saussure’i eelkäija. uuris Ameerika indiaanlasi ning lähtus sellest, et kõik kultuurid on võrdsed ja iga kultuur on omaette väärtus. Taunis etnotsentrismi. Kultuur on süsteem ning sed aei saa vaadelda mingis kindlas reas. Kultuuri mõistmise eeldus on keel.

Sapir - teda huvitas keel filosoofilise nähtusena. Keeles oli tähendus väga oluline Keel on modelleeriv süsteem, mitte maailma kirjeldamise vahend. Keel determineerib kuidas me näeme, kõneleme ja mõistame maailma. Sõnavara väga oluline: sõnavara peegeldab meie kogemust. Kõik keeled on võrdsed, üks pole teisest parem. 
Tema suuna aluseks on arusaam, et keel on eelkõige sotsialne reaalsus. Sapir-Whorfi keelerelatiivsuse hüpotees: iga keel on universaalne, ning unikaalne (Sapir). Keel determineerib inimese maailmavaadet ja tema käitumist ( Whorf ). Whorf rõhutab sõnade grammatilisust.

Bloomfield - vastandub Sapirile. Keel eelkõige suletud valdkond . Tähendus oli väljaspool keeleteadust. Tähendus on oluline kui lõpp-produkt, mitte kui vahend. Keel on puhas vorm.

L. Pike - nimetas oma keeleteadust tagmeemikaks. Ühelt poolt oli tegu strukturalistliku analüüsiga, teiselt poolt huvitas teda keel oma sotsiaalses aktiivsuses.Oskas kiirest kirjeldada ja uurida võõraid keeli.
Ameerika lingvistkas oli keskseks terminiks distributsioon , mis on keele elemendid sõnumis kuidagi jaotatud. 3 tüüpi distriputsioonid:

identne

kontrastne

komplementaarne/ täiendav
23.Glossemaatika ehk Kopenhaageni strukturalism
Termin Glossemaatika võeti kasutusele selleks, et distantseerude eelnevast keeleteadusest, mis ei tegelenud keele, vaid kõnega. Seda peetakse kõige keerukmaks ja ekstreemsemaks strukturalismi koolkonnaks. Koolkonna rajaja ja esindaja oli L. Hjelmslev. Oli truu Saussure’ile ( sellegi poolest erinev tegevus Saussure’ist slosoofiliste aluste poolest) ning temaga koos tegutsesid H. J. Uldall ning V. Br ndall. Kritiseerisid Praha lingv ringi.
Hjelmslevi glossemaatika definitsioon - glossemaatika tegeleb glosseemidega - keele tähenduslike elementidega. Glosseem on nii sõna, morfeem , sõna järjekord lauses kui ka intonatsioon . See on semiootiline distsipliin. H nimetab keelt vormiks ja substantsiks. Keel on eelkõige semiootiline süsteem, , mis seob tähistatavad tähistajatega. Märgifunktsioon tüübid:

• vastastikune sõltuvus ehk interdependents
  
• ühepoolne sõltuvus ehk determinatsioon
  
• sõltumatus - konstellatsioon
  

Glossemaatika on kirjeldanud mitmeid grammatilisi funktsioone (käänded, sugu jt). H väitis, et keeles on tähistaja ja tähistatava vahelised suhted palju loogilisemad kui kõnes.
Keeleteoorias on kõige olulisemad siiski Praha lingistid. Kõige suurema panuse on pannud aga glossemaatika. Veidi peale Kopenhaageni oma asutati Saksamaale ka glossemaatika ring.
24.Praha lingvistiline ring
1920- nendad Prahas, keskseteks tegelasteks vene immigrandid Nikolai Trubetskoi, Roman Jakobson, V. Mathesius, K. Bühler, S. Kartsevkij.
Nikolai Trubetskoi - tähtsaim teoreetik . Lähtub Saussure’ist: keele ja kõne eristamisest ning sellest, et keel on semiootiline süsteem. Täitis Saussure’i lüngad: häälikud ei ole märgid; nad eristavad tähendusi ja on keele osad, aga ei tähenda midagi. 20 saj alguses olid akustilised ja füsioloogilised häälikud. T väidab, et keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme hääliku ära. Selle kõige nimi on diagnostiline kontekst. Meil on häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Foneemia täidab semiootilist funktsiooni. 
Tema loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Toob Saussure’i teesile toetudes välja 3 opositsioonide liiki:

• ekvipolentne e. vastandite opositsioon
  
• privatiivne e. eitav opositsioon
  
• graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus
  

Tunnust defineerib T kui metakeele elementi; kui midagi, mille abil kirjeldatakse keelt. Foneem on keele väiksem ühik. Temaga seostatakse ka keele elementide funktsioone:

• signifikatiivne funktsioon (tähenduse eristamine)
  
• kulminatiivne funktsioon
  
• delimitatiivne ehk piiritlev funktsioon
  

Hiljem hakati Praha lingvistilises ringis uurima morfoloogiat ja süntaksi. Nad eristasid 3 tasandit: vormi, funktsiooni ja sisu.
Morofloogiline analüüs lähtus üldiselt samast loogikast kui keele analüüs. Keeles on morfeemid, kõnes on morfid. Morfeem on abstraktne ja stabiilne ja morfide aluseks. Morfeem mitte ainult ei tee tähendusi, vaid on ise tähendus. Tuli sisse mõiste ‘ seem ’. Seem on morfeemi funktsioon, keelesisene süsteem. 
Süntaks on sama mudeli edasiarendamine ja ülekandmine lausele. Praha lingv. ring töötas välja aktuaalsed süntaksid ja lausestruktuurid. Süntaksi vahendid on sõnade järjekord ja loogiline rõhk.
25.Biosemiootika
On semiootika haru, mis tegeleb märgiprotsessidega elussüsteemides. Biosemiootika on ühtlasi interdistsiplinaarne valdkond, kus semiootikud , bioloogid ja filosoofid püüavad arendada semiootilist lähenemist ning rakendada semiootika mudeleid eluslooduse mõistmiseks.
Biosemiootika üheks rajajaks peetakse bioloog Jakob von Uexkülli. Veel oli Peirce, Morris. 
Biosemiootika uurib elunähtusi kui märgisüsteeme ning märkide kasutamist elusate märkide poolt, mitte lihtsalt molekulide kogumit ja kemilisi reaktsioone. Biosemiootika käsitab märgiprotsesse reaalsetena ning eeldab, et neil on seaduspärasused, mida saab uurida ja seletada. Need on eluslooduse seesmised seaduspärasused.
26.Kultuurisemiootika
Põhiküsimus - tähenduse tekke probleem
Kultuutisemiootikast saab erinevate märgisüsteemide funktsionaalset suhestatust uuriv teadus. Kultuuri olemust väljendab kõige paremini Lotmani kultuurisemiootikka võtmemõistest tekst. Semiootika vaatevinklist ;) kujutab kultuur endast kollektiivset intellekti ja kollektiivset mälu ehk on teatud teadete hoidmise ja edastamise ja uute väljatöötamise indiviidiplene mehhanism . Kultuuriruum ehk üldise mälu ruum. 
Põhimõiste on TEKST. Tekst on tervikliku tähenduse ja tervikliku funktsiooni kandja. Kultuurisemiootika alla läheb Praha lingv ring, Vene vormikoolkond (Šklovski), Jan Mukarovski, Roman Jakobson, Juri Lotman .
27. Juri Lotman ja Tartu- Moskva koolkonna semiootika.
Tartu-Moskva koolkond on Juri Lotmani ja tema Moskva mõttekaaslaste (Gasparov, Uspenski , Jegorov, Ivanov jt.) loodud semiootikakoolkond.
Koolkonna väljaandeks oli ajakiri Töid Märgisüsteemide Alalt. Juri Lotman alustas vene kirjanduse uurijana, tegeledes 18-19 sajandi vene kirjanduse arenguga. 1970ndatel, 1980ndatel tegeles Juri Lotman kultuurisemiootika põhialuste väljatöötamisega. Nõukogude ajal oli raskusi avaldamisega võimu juudivaenulikkuse tõttu ning semiootika kui ainult „pooleldi lubatud“ teaduse tõttu. Kokku aga avaldas Juri Lotman üle 800 teadustöö, mida on nüüdseks tõlgitud paljudesse keeltesse. Tuntumate kirjutiste hulgas on „Filmisemiootika“, „ Luuleteksti analüüs“ ja „Kunstilise teksti struktuur.“