NARRATOLOOGIA NARRATIIV ehk lugu NARRATIIVSUS ehk loolisus (omane ka teistele kunstiliikidele) NARRATOLOOGIA uurib jutustamist ehk jutustavaid tekste Lugu võib peidus olla nii kirjalikus kui suulises tekstis, nii meediatekstis kui filmis ja maalikunstis. Narratoloogiline analüüs tähendab teose 3 tahu vaatlust. Teose 3 tahku on lugu, tekst ja jutustamine I LUGU Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo moodustavad: 1. sündmused 2. tegelased 3. tegevuskoht 4. aeg AEG ajaline raam, millesse lugu jääb. Loo algus võib olla fikseeritud ehk määratletud või fikseerimata ehk avatud. Sageli võib loo algus anda võtme kogu narratiivi mõistmiseks. Loo lõpp, mis on fikseeritud, annab enamasti loole lahenduse. Loo toimumise ajaline kestus ja teksti pikkus ei sõltu teineteisest, s.t, et kui on pikk lugu, võib seda edasi anda ka ühe lausega...
novellett novelli pisem õde (või vend :)) miniatuur - lühike, täpse sõnastusega proosa-väikevorm, mida iseloomustab rõhutatult lüüriline meeleolu eepikas: eepos - algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu (jututsüklit) sidumata kõnes, nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähistas heksameetris kirjutatud luuleteost ja proosavormid, lisaks lüürika proosavormid (nt värssormaan, poeem ja ballaad) 19. Narratoloogia kesksed mõisted. Mida kujutavad endast narratoloogilisest seisukohast tekst, lugu ja jutustamine? (1) kes näeb vaatepunkt vs (2) kes jutustab (fokusseerimine) tekstuaalne autor kõiketeadev jutustaja 1. Tekst - ei pruugi olla kronoloogilises järjestuses 2. Lugu koosneb tekstis aset leidnud sündmustest kronoloogilises järjestuses 3. Jutustamine on sündmustest rääkimine tekstis 4. Faabula on kronoloogiline süzee 5
Arhitekst-teksti tüübi v zanri määratlus,laulud Hüpertekst- olemasolu sõltub originaaltekstist- paroodia, pastiöhe?-teiste tekstide katkenditest koostatud tekst Genette'i hüpertekstid Transformeerivad: mänguline (paroodia), satiiriline (travestia), tõsine (transpositsioon) Imiteerivad: mänguline (pastiche), satiiriline (sarz), tõsine (võltsing) 5.Narratoloogia e jututeooria, ühendab psühhe,teadlasi,kino jne, palju laiem kui lissalt kirj teksti haru,tnp narratoloogia algas muinasjutu uurimisest Vladimir Propp "Võlumuinasjutu morfoloogia" (1928; ingl. 1958) Muinasjutt on elementaarne kirjanduslik (fiktsionaalne) vorm Muinasjutu minimaalseks ühikuks on funktsioon Funktsioonid on tegevused või tegevuste tulemused: lahkumine, keeld, keelu rikkumine jne Muinasjutus on 31 funktsiooni. Tegelased varieeruvad, funktsioonid on püsivad ning moodustavad kindla järgnevuse
EEPIKA suurima mahuga kirjanduszanr; mis omab vastet pragmaatilises keele-kasutuses: mittefiktsionaalne jutustamine (ajalookirjutus; elulugu, reportaaz jne). Narratoloogia Jutustamise strukturalistlik analüüs kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel. Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama). Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg. Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu. Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine) Narratiiviteooria eeldab narratiivse teksti ja fiktsionaalse maailma eristamist. Lugu narratiivis esitatud sündmused Tekst sündmuste esitatud (nt kirjapandud) kuju narratiivis Jutustus jutustamine sündmuste jutustamine narratiivis Jutustaja teadvus, kes jutustab (ja tõlgendab) lugu Vaatepunkt e fookus; paik või teadvus, kust loos toimuvat nähakse (ja tõlgendatakse) Fi...
- B) rahvakultuur kui ‘oma’ kõrgkultuuri aseaine, kehastab rahvuse vaimu. Probleeme: Varasemad kirjanduslood - kontekstikeskne lähenemine, 1930-ndad - positivism ja tekstikesksus 1960-1970-ndad - põhitraditsioon (autorikeskne positivism, ühiskonnakeskne marksism, tekstikeskne uuskriitika) 1990-ndad - kirjanduse uurimise mitmekesistumine, kaasaegsete teooriate kaasamine (psühhoanalüüs, poststrukturalism, narratoloogia, feminism, postkolonialism, modernismikäsitlused, rahvusluse küsimus, baltisaksa kirjanduse uurimine) Fookus: 20. sajand: mitme kaanoni küsimus (kirjandus Nõukogude perioodil ja paguluses, baltisaksa kirjandus), Periodiseeringud: 1) ühiskondlik-kultuurilised määratlused (nt. ärkamisaeg) 2) kirjanduskesksed voolumõisted (realism, uusromantika)
2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus tegeleb peamiselt kommunikatsioonimudeli uurimisega (autor tekst lugeja). Kirjandusteaduse raamistik (paradigma) koosneb üldtunnustatud mõistetest. Kirjandusteooria kese on meetodid: positivism, psühhoanalüüs, uuskriitika, strukturalism, poststrukturalism, feministlik kriitika, postkolonialistlik kriitika ja nii edasi. Kirjandusteooria komponendiks on ka poeetika (käsitlus kirjandusteksti ülesehitusest). Narratoloogia uurib, mis tingimusel lugusid jutustatakse, samuti jutustamise ja aja vahelisi seoseid. 3. Lugeja kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Lugeja garanteerib selle, et tekst hakkab tähendust omama. Lugemist mõjutavad lugeja elukogemus, kultuurikogemus, teadmised, ellusuhtumine, tõlgenduskogukond (inimkooslus, kes kasutab lugemisel teataval määral samu tõlgendusstrateegiaid), oma põlvkonna ootused ja nii edasi. Lugeja ülesandeks (ja ka motiiviks, et lugeda) on lünkade täitmine
EEPIKA suurima mahuga kirjanduszanr; mis omab vastet pragmaatilises keele-kasutuses: mittefiktsionaalne jutustamine (ajalookirjutus; elulugu, reportaaz jne) Narratoloogia Jutustamise strukturalistlik analüüs (vrd Ihonen 1996: 10) kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama) Mõned küsimused, mida võib esitada eepilisele tekstile Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg T...
Formalistid toetavad palju lingvistikale, mis on neil lähim teadusala. Lingvistika kaasamine ristab neid uuskriitikutest. Nad ei välista ajaloolist perspektiivi, kirjanduse enda ajaugu; kirjanduslike tehnikate ja võtete evolutsioon. 7. Strukturalism ja poststrukuralism (21. sajandi mõttevoolude põhjal) 1950.–70. aastatel tekivad objektiivsust taotlevad keelekesksed strukturalistlikud suunad, mis kasvavad välja saussure’ilikust lingvistikast: strukturalism, semiootika, narratoloogia, lingvostilistika, hiljem diskursuse analüüs (Roland Barthes, Tzvetan Todorov, Gerard Genette, Seymor Chatman jt). Osa neist viib edasi tekstikeskset formaalset lähenemist, lisades sinna omapoolseid täiendusi (nagu lingvostilistika või diskursuse analüüs), unustades tihti tekstiterviku ja süvenedes taas detailsesse keele ja stiili mikroanalüüsi. Teine osa, nagu strukturalism ja semiootika, liiguvad aga tekstist
saj. Itaalia luuležanr, 14 värsireast, traditsioonilise skeemiga abab, abab, cdc, dcd. Klassikaliselt sonetilt nõutakse puhast keelt ja korrastatud ülesehitust. Sonett arendab ühte teemat tõusvas joones. 14. rida kulmineerub tavaliselt vaimuka puändiga. Sonetti peetakse uusaegset teadust väljendavaks luulevormiks. Seotud erootiliselt ihaleva objekti uurimisega. Sonett ei ole lüroeepiline kinnisvorm. SIRELITE AEGU Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)? Narratoloogia on teadusharu, mis tegeleb narratiivide (lugude), nende struktuuri ja mõju uurimisega inimese tunnetusele. Proosateose tegelased on teose kõige olulisemaks komponendiks. Tegelased viivad sündmustikku edasi, nende kaudu avaldub teose ideestik. Lugeja tunneb huvi 3 eelkõige tegelaste ja nende elusaatuste vastu. Tegelast saab analüüsida nelja aspekti kaudu:
stroofilised?). Kas ballaadil ja sonetil on iseloomulikke tunnuseid ka temaatiliselt, millised need on? Kas tegemist on luule lüürika või lüroeepika alažanritega? Eksamiks valmistudes otsige välja vähemalt üks ballaad ja sonett (võib kasutada ka neid, mida käsitlesin loengus) ja määrake neis kinnisvormi iseloomulikud jooned. Millest on aru saada, et tegu on just soneti või ballaadiga? Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)? Narratiiv. Narratiiv on sündmuste rida, mis on ajalises järjestuses, omab algust keskpaika ja lõppu. Mille alusel saab väita, et kultuuri üks iseloomulikke jooni on selle loolisus? Milline toime on lugudel (kultuuriliselt ja ka kirjanduses)? Kas lood vahendavad või loovad tähendust? Mis vahe on arusaamal, et lugu vahendab või loob tähendust? 4
eneseväljenduseks Prantsuse sonett kolmele kaheksarealisele salmile järgneb kõnetus Inglise sonett (ehk Shakespeare'i sonett) tõstetakse esile puänti (üllatav pööre) Armastusteema, erootilisus, ihar suunatus objektile, autori lüürilise mina väljendus. Sonett kuulub lüürika valda. Sonett on vormilt ja ka sisult ballaadist erinev. Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)? Vaatepunkt - paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse Aeg Jutustaja hääl, mis edastab teose sündmustikku Tegelased - teose kõige olulisem komponent Viivad sündmustikku edasi Nende kaudu avaneb teose ideestik Nendele on suunatud lugeja huvi Jagunevad: peategelased kõrvaltegelased episoodilised tegelased Teose kompositsioon ... on kirjandusteose ülesehitus
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused. 1) Kirjanduse mõiste. 2 tähendust: laiemalt mõeldakse igasuguseid kirjutatud tekste. kitsamalt ilukirjandus, sõnakunst, kunstikirjandus, mis jaotub 3-ks aladistsipliiniks : 1) LUULE, 2) PROOSA 3) DRAAMA (e. LÜÜRIKA, EEPIKA ja DRAMAATIKA) Eesti traditsiooni omapära- ka rahvaluule arvatakse kirjanduse hulka, samuti lastekirjandus ja draama, mis muus maailmas kuulub nt. eraldi valdkonda. KIRJANDUSE MÕISTE tekkis üldse 1,5 SAJ. tagasi, 19.saj-l. Ilukirjandusel on: 1) ESTEETILINE eesmärk, s.t. tegemist on kunstiga, mis peab tekitama emotsioone, tundeid nö. ilusasti kirjutatud kirjandus. 2) Ilukirjandus on KEELE ERILINE KASUTUS s.t., et keel on MITMETÄHENDUSLIK. 3) Oluline koht on väljamõeldisel või fiktsioonil. Faktidega võrdlemine on keeruline e. komplitseeritud. Seal on mingid faktid, mis viitavad tegelikkusele, aga oluline koht on fiktsioonil e. väljamõeldisel.Nt. ,,Poeem Putinile...
Korrapärane ülesehitus Sisu o Nelikud – teema esitamine, mida arendatakse tõusvas joones 8.rea lõpuni o Kolmikud – pööre (volta), paralleelteema või lüüriline mõtisklus o Kulminatsioon – 14.värss, vaimukas puänt Luulevorm, mis on mõeldud lugemiseks, mitte kuulamiseks või muusikaks Peetakse uusaegse mentaliteedi ja eneseteadvuse alguseks Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)? Aeg Lõpp Põhjus ja tagajärg Jutustaja o Kes kõneleb o Kes kõneleb kellele o Kes räägib mis keeles o Kes räägib millise autoriteediga o Ajaline, kaugus ja kiirus, teadmiste piiratus - fokaliseering Narratiiv. Mille alusel saab väita, et kultuuri üks iseloomulikke jooni on selle loolisus? Milline toime on lugudel (kultuuriliselt ja ka kirjanduses)? Kas lood vahendavad või
Heksameeter... antiik.. eleegiline distihhon, hispaania romanss 16. Kuidas saaks kujundiretoorika ja värsiõpetuse analüüsimist siduda luuletuse sisu käsitlemisega? Ei tea. 17. Proosa ja eepika: peamised tunnused, tuntumad zanrid. Proosa - sidumata, s. o. kindla liigenduse ja rütmita kõne. ( romaan, novell, draama, jutustus, miniatuur, muinasjutt, reisikiri ) Eepika - jutustav ilukirjandus. ( eepos, jutustus, romaan, novell, lühijutt, valm, anekdoot ) 18. Narratoloogia kesksed mõisted. Mida kujutavad endast narratoloogilisest seisukohast tekst, lugu ja jutustamine? Proosateos koosneb kahest tahust: loost ja tekstist. Loo moodustavad kirjandusteose maailmas asetleidnud sündmused. Tekst on see, mida lugeja loeb. Jutustamine ( tavaliselt on minategelane või keegi keskne tegelane, kes jutustab teose tegevustikust ). Mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtuvalt. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus
Gramsci, Antonio - Itaalia kirjanik, poliitik ja poliitiline filosoof. Üks tuntumaid marksistlikke mõtlejaid, Hegemooniateooria rajaja - hegemoonia on võimul oleva või sinna pürgiva sotsiaalse rühma vaimne ja moraalne juhtpositsioon. Selle tõttu inimesed alluvad vabatahtlikult võimule. Nad usuvad, et juhtiva rühma huvid on kogu ühiskonna huvid. Greimas, Algirdas J. - leedu-prantsuse lingvist ja semiootik. Uuringute keskmes tähenduse analüüs, diskursuseanalüüs ja narratoloogia. Võttis kasutusele tähenduse minimaalüksuse mõiste seemi; ka semiootilise ruudu meetodi semiootilises analüüsis. Habermas, Jürgen - saksa filosoof ja sotsioloog. Tegeleb ühiskonna seesmise tasakaalutuse problemaatikaga Oma nn. refeodaliseerumisteoorias väidab, et elektroonilise meedia leiutamine on aidanud kaasa avaliku sfääri kahanemisele, kus üksikud tootjad kontrollivad informatsiooni, mis jõuab paljude tarbijateni. avalikkust sunnitakse mõtlema süsteemi raames
4. laast 5. lüürika proosavormid etc (b) eepikas (1) eepos - algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu (jututsüklit) sidumata kõnes. Nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähistas heksameetris kirjutatud luuleteost (2) romaan vt ülespoole (3) novell vt ülespoole ja proosavormid, lisaks lüürika proosavormid (nt värssormaan, poeem ja ballaad) 19. Narratoloogia kesksed mõisted. Mida kujutavad endast narratoloogilisest seisukohast tekst, lugu ja jutustamine? (1) kes näeb vaatepunkt vs (2) kes jutustab (fokusseerimine) tekstuaalne autor kõiketeadev jutustaja Tekst / lugu ... süzee / faabula (rekonst. Sündmustest) (1)tekst - see, mida loetakse, ei pruugi olla esitatud kron. Järjestuses (2)lugu (story) - koosneb tekstis aset leidnud sündmustest & on kron. järjestatud (3) jutustamine - sündmustest rääkimine tekstis.
poeetiline teos "avatud loogiline struktuur vaba individuaalse faktuuriga".) Hiljem kasutati neid termineid ka Freudi terminoloogia raames, kus siis struktuurile vastab id ja faktuurile ego. Saab rääkida kolmest suuremast voolust, mis lähtuvad klassikalisest struktuuri mõistest: Strukturalism, kus kirjandusteksti vaadati autonoomsena, lahusolevana teistest tekstidest ning lugejast. Tuntumad esindajad on Greimas, Levi-Strauss ja Barthes. Narratoloogia, mida võib tinglikult nimetada ka tänapäeva strukturalismi vormiks. ENE määratluse järgi lähtub narratoloogia semiootikast ja strukturalismist ning vahe eelpool nimetatud strukturalismiga seisneb eelkõige narratoloogia laiemates piirides. Jätab alles "süvastruktuuri" mõiste, mis on teose aluseks. Kuid põhirõhk on selle struktuuri realiseerimisel kirjaniku ja lugeja aktiivse "dialoogse vastastikuse mõju" käigus.
d. Lõppriim hakkas Euroopa luules levima keskajal, mõjutatuna nii bütsantsi kirikuhümnidest kui araabia luulest hispaanias 17. Kuidas saaks kujundiretoorika ja värsiõpetuse analüüsimist siduda luuletuse sisu käsitlemisega? 18. Proosa ja eepika: peamised tunnused, tuntumad zanrid. a. eepika on narratiivne: jutustatakse lugu, loo algüksuseks on sündmus b. Proosa soosib narratiivsust c. Eepos, romaan, novell, jutustus, essee 19. Narratoloogia kesksed mõisted. Mida kujutavad endast narratoloogilisest seisukohast tekst, lugu ja jutustamine? a. Tekst - ei pruugi olla kronoloogilises järjestuses b. Lugu koosneb tekstis aset leidnus sündmustest kronoloogilises järjestuses c. Jutustamine on sündmustest rääkimine tekstis d. Faabula on kronoloogiline süzee e. Süzee on see, kui sündmused on esitatud sellises järjekorras nagu nad tekstis on 20
kirjanduslike terminite sõnastikku ja ajatelge. 33.Eesti kirjandusloo arengutendentsid, eesti kirjandusloo probleeme Varasemad kirjanduslood olid kontekstikesksed lähenemised. 1930-ndad positivism ja tekstikesksus 1960-1970-ndad põhitraditsioon (autorikeskne positivism, üksikonnakeskne marksism, tekstikeskne uuskriitika) 1990-ndad, kirjanduse uurimise mitmekesistumine, kaasaegsete teooriate kaasamine (psühhoanalüüs, poststrukturalism, narratoloogia, feminism, postkolonialism, modernismikäsitlused, rahvusluse küsimus, baltisaksa kirjanduse uurimine). Fookus: 20.sajand: mitme kaanoni küsimus (kirjandus Nõukogude perioodil ja paguluses, baltisaksa kirjandus). Olemasolevad kaanonid on väga eraldiseisvad ei looda erinevate valdkondade vahel seoseid. Problemaatika, mille põhjal kirjanduslugu kokku pannakse. Kriitika on tulnud ajaloolaste, keeleteadlaste poolt ning on väga laiatarbeline
KORDAMISKÜSIMUSED Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt. Enne 1800. oli kirjandus: kirjutised, kirja pandud teadmised. Alates 18. sajandi lõpust – kirjandus, kui väljamõeldis/fiktsioon Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? 1. Poeetiline keel - Kirjandus kui teatud sorti keelekasutus - Muudab igapäevast keelekasutust. - On sellest intensiivsem. - Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). -Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne., enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst ...
kohe kõik ilusti välja. 4. Kultuur 4.1 Kombed 4.2 Elatise hankimine - kuidas küttida, põldu harida jne. 4.3 Seadused (hierarhiline pool) 4.4 Pärimus - võib kuuluda osa kombeid kui ka selliseid asju, mis on tegelikult õnnetuslikud, nt. luuakse tülitsemine inimeste vahell, vastuolud. Kiri. 4.5??? Loomislood? Tundub, et siin ongi piir, siin võiksime asja ära lõpetada. 1. Ontoloogia 2. Mütoloogia 3. Narratoloogia (tegelased) - tavaline narratoloogia siin ei kehti, raske õelda, milline on jutustaja hääl. Narratoloogias nimetatakse jutustaja häält nullhoovuseks, pole fokusseeritud. Oluline on mitu loojat on. Kui on nt. üks looja, siis kuidas ta teiste olenditega suhestub? Suhtlus. Veeuputuse müteem. Millised on tegelased ja mis ajas see toimub. Ruum, mis on loodud puhtalt jutustuse vahenditega. Diegeesi mõiste, jäänud väga elitaarseks, aga iseenesest hästi oluline ja isegi keskne mõiste. Võime
Sonett on 14- realine kinnisvorm, milles on viisikjamb ja mitmekordsed vaimupeened riimid (itaalia sonett: 4+4+3+3 värssi; inglise e Shakespeare’i sonett: 4+4+4+2); oluline on ka püant (e üllatav pööre). Sonetipärg koosneb 15 sonetist, mille iga luuletuse lõpuvärss on järgmise algusvärss ja need siduvvärsid moodustavad juhtsoneti (e magistraali). Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)? Narratiiv. Mille alusel saab väita, et kultuuri üks iseloomulikke jooni on selle loolisus? Milline toime on lugudel (kultuuriliselt ja ka kirjanduses)? Kas lood vahendavad või loovad tähendust? Mis vahe on arusaamal, et lugu vahendab või loob tähendust? Millist rolli mängivad kultuuris ja kirjanduses lugude (elementide) kordused? Narratiivi mõiste. Mis on süžee ja faabula? Klassikalise (suletud) narratiivi skeem. Millist tüüpi proosateosele on see omane
semiootikal), ent muutuvad poststrukturalistlikuks (hilisemad tööd); muutumist ja eri võimalusi on palju. Varasemad tööd nõustvad Jakobsoniga, ent hilisemad tööd pigem ilukirjandusliku, mitte teoreetilisuse poole. (1970 "S / Z" - Balzaci teose analüüs, poststrukturalismi definitsioonina kasutusel). Eraldi peaks tähelepanu juhtima artiklile "Autori surm" (67); see viimane toob välja lugeja tähtsuse teoses. Gérard Genette (s. 1930) narratoloogia , klassikaline strukturalism, fundamentaalsed tööd 1960- 70; nimetamist väärib teos "narratiivne diskursus"; üldine aluspõhi narratoloogiale. Algirdas Julien Greimas - "semaatiline ruut" Pärast Greimas on põhirõhk pr keelsete autoritele, mis puudutab semantikat; strukturalismi; eriti just nt id-eur. juurtega, kes tunnevad ka vene kirjandustraditsiooni (nt Tzvetan Todorov ja Mihhail Bahtin) Jonathan Culler -
otseselt tegevuskäiku.) või siirdkõnes ( kaudne sisekõne, otsese ja kaudse kõne tunnustega segavormiline väljendusviis, kus pole täiesti selge, kas jutustab jutustaja või tegelane; grammatiliselt segunevad või sulanduvad kokku 1.ja 3.isik; jutumärke ei kasutata ), erinevad võivad olla vaatepunktid ( autor, minavorm, raamjutustus ). Eepilisi teoseid on loodud nii proosa- kui ka värsivormis. Erinevaid kirjanduse struktureerimise viise, jutustamise tehnikaid uurib narratoloogia. Pastiss on teos, mis teadlikult jäljendab ühe või mitme kirjaniku, koolkonna, ajastu stiili, sõnavara, lausestust vm. Enamasti on tegemist mängulise laenamise või tsiteerimisega, harvem originaalsuse puudumisega. Erilist huvi on pastiss pälvinud postmodernismis, mis käsitlevad kirjanduslikke tekste tihedas omavahelises põimingus (intertekstuaalsus). Allusioon varjatud vihje teisele kirjandusteosele, üldtuntud isikule,
Kliinikus, koolis ja vanglas on võimustruktuuridel väga suur võim. Ainsana säilib inimesel võim oma keha ja alateadvuse üle. Seksuaalsus on vabastav alge. Tegeleb ka unenägudega. Ta näitab, kuidas toimub marginaalsete alade allutamine võimule. Keskseks mõisteks on enesehool eriti oluline kreeka-rooma kultuuris, kus inimese areng on harmooniline ja seksuaalakti tähendus on tõlgendatav laiemas sotsiaalses ja poliitilises kontekstis. Uuemad suunad: narratoloogia. Jutustuse analüüs. Narratiivi peetakse peamiseks kogemuse ja taju ajakorrastamise vahendiks. Argielu sündmused põimuvad erinevate jutustamistega ja aitavad orienteeruda kultuuriruumis. Psühholoogid avastasid, et inimene kirjeldab ka kõige primitiivsemaid kogemusi narratiivi abil, neid 36 sümboliseeritakse ja tõlgendatakse. USA psühholingvistid Lakoff ja Turner:
kunstialased saavutused - B) rahvakultuur kui ‘oma’ kõrgkultuuri aseaine, kehastab rahvuse vaimu. Varasemad kirjanduslood > kontekstikeskne lähenemine 1930-ndad positivism ja tekstikesksus 1960-1970-ndad põhitraditsioon (autorikeskne positivism, ühiskonnakeskne marksism, tekstikeskne uuskriitika) 1990-ndad, kirjanduse uurimise mitmekesistumine kaasaegsete teooriate kaasamine (psühhoanalüüs, poststrukturalism, narratoloogia, feminism, postkolonialism, modernismikäsitlused, rahvusluse küsimus, baltisaksa kirjanduse uurimine) Fookus: 20. sajand: mitme kaanoni küsimus (kirjandus Nõukogude perioodil ja paguluses, baltisaksa kirjandus), Periodiseeringud: 1) ühiskondlik-kultuurilised määratlused (nt. ärkamisaeg) 2) kirjanduskesksed voolumõisted (realism, uusromantika) Rahvuskirjandus, kirjandus ja rahvuslik ajalugu > oma algupärase kultuuri käsitlus
kunstialased saavutused - B) rahvakultuur kui `oma' kõrgkultuuri aseaine, kehastab rahvuse vaimu. Varasemad kirjanduslood > kontekstikeskne lähenemine 1930-ndad positivism ja tekstikesksus 1960-1970-ndad põhitraditsioon (autorikeskne positivism, ühiskonnakeskne marksism, tekstikeskne uuskriitika) 1990-ndad, kirjanduse uurimise mitmekesistumine kaasaegsete teooriate kaasamine (psühhoanalüüs, poststrukturalism, narratoloogia, feminism, postkolonialism, modernismikäsitlused, rahvusluse küsimus, baltisaksa kirjanduse uurimine) Fookus: 20. sajand: mitme kaanoni küsimus (kirjandus Nõukogude perioodil ja paguluses, baltisaksa kirjandus), Periodiseeringud: 1) ühiskondlik-kultuurilised määratlused (nt. ärkamisaeg) 2) kirjanduskesksed voolumõisted (realism, uusromantika) Rahvuskirjandus, kirjandus ja rahvuslik ajalugu > oma algupärase kultuuri käsitlus
D seab kahtluse alla ka hermeneutilise lähenemise, osa ja terviku dialektika kaudu mõista püüdmise. Pole võimalik eristada otsest ja metafoorilist tähendust, tegu on sünteetilise nähtusega. Tähendus on hajuv, mitte mõisteliselt fikseeritav. Poeetilises tekstis on kõik metafooriline, seal pole enam tegu metafoorilise kõrvutuse v vastandusega. D kriitikat, mis seob Richardi käsitluse Platoni ja Hegeli arusaamadega, võib nimetada ka logotsentrismi kriitikaks. 8. Narratoloogia. Jutustamise situatsiooni võimalikud kirjeldused S.Chatman “Story and Discourse: Narrative Structure in Fiction” Implitsiitne autor organiseerib kõik jutustamise vahendid, kaasa arvatud jutustaja narrator – tekstis ära tuntav jutustaja, jutustav instants, võib olla ka üks tegelastest narratator – see, kellele jutustatakse, kes informatsiooni vastu võtab. Ta ei ole kergesti välja toodav. Samas aga iga passaaž eeldab nii kõnelejat kui seda, kellele kõneldakse
1 Loeng Märgi ja märgisüsteemi mõiste, erinevad määratlused ja kontseptsioonid. 2 Loeng Märk ja keel. Informatsioon. 3 Loeng Semioosi mõiste ja selle dimensioonid. 4 Loeng Semiootika kui teadus. Kujunemislugu. 5 Loeng Semiootika ja strukturalism. 6 Loeng Semantika, signifikaat ja referaat. 7 Loeng Referentsi teooria. 8 Loeng Pragmaatika alused. 9 Loeng Kooperatiivsuse ja kommete printsiibid. 10 Loeng Kommunikatsioon, selle vormid ja skeemid. 11 Loeng Keel kui tegevus: lokutiivsed, illokutiivsed ja perlokutiivsed kõneaktid. 12 Loeng Otsesed ja kaudsed kõneaktid. 13 Loeng Tekstiteooria, diskursuse mõiste. 14 Loeng Semiootika ja hermeneutika. 15 Loeng Semiootika kui uus humanitaarteaduste organon. Gilles Deleuze/Felix Guattari Mis on filosoofia? Väidavad, et inimteadvus esitleb end /mõtlemine eksisteerib/ 3 eri viisil: KUNST, milles toimib kompositsiooni plaan ning siin mõeldakse aistingu jõuga. Aistingud ja esteetilised...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
