mis said endale senisest suuremad õhukogujad. Ford oli sunnitud midagi uut välja mõtlema - selleks oli Mustang 1969 1969. aasta Mustang tõi kaasa palju uuendusi. Ta oli pikem, laiem, madalam ja vihasema välimusega. Uuel Mustagil puudus õhukolmnurgaga küljeklaas, lisandusid aga kahekordsed esilaternad ja paremini viimistletud armatuurlaud. 1970. aasta mudelite puhul piirduti facelift'iga ja kabriolettide tootmine vähenes. Samuti kahanesid müüginumbrid Uueks mudeliks oli Semon E. "Bunkie" Knudseni Ford Mustang 1971. Paljude arvates jäid tõelised Mustangid siiski esimesse põlvkonda ja väärilisi järglasi neile ei tekkinud. Kasutatud materjal http://www.tqhq.ee/dir.php?id=92 http://www.google.ee/
1912. proovis saksa keemik Fritz Klatte atsetüleeni saagast alles jäänud ainega midagi teha ja pani atsetüleeni vesinikkloriidhappega reageerima. Selle tagajärjel saigi ta PVC, aga tol hetkel ei teadnud keegi mida sellega peale hakata nii et vastavastatud aine jäi lihtsalt riiulile vedelema, kus too ajapikku polümeriseerus. PVC patendeeriti saksamaal, kuid kuna sellele kasutust ei leitud, siis patent aegus 1925. aastal. 1926. aastal avastas ameerika keemik Waldo Semon kuidas plastifitseerida PVC lisades sinna muid aineid. Erinevalt eelmistest keemikutest, leidis ta, et uus saadud materjal sobiks imehästi duššikardinaks. Tema ja ta ülemused firmast B.F. Goodrich patenteerisid PVC Ameerika Ühendriikides. Vastleiutatud veekindlale materjal saavutas laialdase kasutuse. Valge tahke aine, mis on madala termilise stabiilsusega ja mille lagunemisel C) eraldub tervisele ohtlik HCl. Polüvinüülkloriidi toodetakse vinüülkloriidi monomeeri
lõpetati. 1912. proovis saksa keemik Fritz Klatte atsetüleeni saagast alles jäänud ainega midagi teha ja pani atsetüleeni vesinikkloriidhappega reageerima. Selle tagajärjel saigi ta PVC, aga tol hetkel ei teadnud keegi mida sellega peale hakata nii et vastavastatud aine jäi lihtsalt riiulile vedelema, kus too ajapikku polümeriseerus. PVC patendeeriti saksamaal, kuid kuna sellele kasutust ei leitud, siis patent aegus 1925. aastal. 1926. aastal avastas ameerika keemik Waldo Semon kuidas plastifitseerida PVC lisades sinna muid aineid. Erinevalt eelmistest keemikutest, leidis ta, et uus saadud materjal sobiks imehästi dussikardinaks. Tema ja ta ülemused firmast B.F. Goodrich patenteerisid PVC Ameerika Ühendriikides. Vastleiutatud veekindlale materjal saavutas laialdase kasutuse. 2 PVC Polüvinüülkloriid (sageli lühendatult PVC) on laialdaselt kasutatav termoplastiline polümeer
k. ka rayon) - Charles Frederick Cross, Edward John Bevan 1900 Kaseiin ehk kunstsarv (galatiit e valkplast, erinoid) 1908 Tsellofaan - Jacques E. Brandenberger 1909 Fenoolformaldehüüd e fenoplastid (bakeliit, kataliin) Esimesed nn tõelised plastid. Bakeliidi valmistas esmakordselt Leo Hendrik Baekeland 1912 tselluloosatsetaadi baasil fotograafias kasutatav film (laiemalt võeti kasutusele 1934) 1926 Karbamiid ja formaldehüüdvaigud 1926 Plastifitseeritud PVC - Walter Semon, tootmisse läks 1930-ndatel. 1927 Tselluloosatsetaadi laiem kasutuselevõtt 1931 Esimene akrüülvaik 1933 Polümetüülmetakrülaat (pleksiklaas) 18 1933 Polüvinülideenkloriid (saraan 1953 , PVCD) avastas Ralph Wiley, Dow keemialabori keemik, Foto 9 Akrüülist valmistatud lamp. [33]. kogemata. 1935 Polüstüreen avastati lihtsam võimalus tootmiseks, 1938 võeti juba laiemalt kasutusele
Meat Science 72:766–772. cessing of dry-cured ham. Part I. Viability of the use Flores, M., C. C. Grimm, F. Toldrá, and A. M. Spanier. of brine thawing/salting operation. Meat Science 1997. Correlations of sensory and volatile compounds 72:757–765. of Spanish Serrano dry-cured ham as a function of two Berdagué, J. L., C. Denoyer, J. C. le Queré, and E. processing times. Journal of Agricultural and Food Semon. 1991. Volatile compounds of dry-cured ham. Chemistry 45:2178–2186. Journal of Agricultural and Food Chemistry Flores, M., A. M. Spanier, and F. Toldrá. 1998. Flavour 39:1257–1261. analysis of dry-cured ham. In Flavor of Meat, Meat Buscailhon, S., J. L. Berdagué, and G. Monin. 1993. Products and Seafoods, edited by F. Shahidi. London:
annaabi.ee 
