lisatähendusest. Tähenduse põhiliigid on leksikaalne tähendus ehk keelendi üldistatud potentsiaalne tähendus, st sama sõna kõigi muutevormide ühine tähendus; aktuaalne tähendus ehk keelendi konkreetses kasutuses avalduv tähendus ja grammatiline tähendus ehk ühesuguste muutevormide (tunnused või tüveteisendid) ühine tähendus. Sõnadel sale ja sihvakas on positiivne, sõnadel kõhn ja kondine aga negatiivne konnotatsioon. Kollokatsioon on keeleline kontekst, milles sõna kasutada saab (nt kartuleid võtma, marju korjama, vilja koristama). Metafoor on sõna või väljendi kasutus uudses sarnasuse või analoogia alusel ülekantud tähenduses, varjatud võrdlus. (hiir `näriline' `arvuti lisaseade'). Sõnavara ehk leksika on kõik mingisse keelde, allkeelde või ühe isiku keeletarvitusse kuuluvad sõnad ja sõnade püsiühendid kokku.
a) kindlapiiriline - kas asi on või ei ole, nt. kas keegi on naine või ei ole. b) hajusapiiriline - eks. piirid ei ole kindlad, nagu nt. värvinimetuste puhul Signifikaat on tähistatu, mõiste, reaalse subjekti esitus teadvuses, referent on entiteet ,,reaalses maailmas", millele see viitab. Signifikatsioon on sõna ja mõtte vahel olev tähendussituatsioon. Referent on signifikatiivse struktuuri tõlgendamise tagajärg. Kõik on kuidagi seotud omavahel. 10. Denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on esmane, otsene tähendus. See erineb konnotatsioonist kui teisesest, kaudsest tähendusest. On otsene ehk sõnasõnaline tähendus, annab vastuse küsimusele mis?: mida sõna või pilt kujutab. sõnaraamatu tähendus Konnotatsioon on teisene, kujundlik, piltlik, kaudne tähendus. Need on personaalsed muljed, mis märk selle lugejas/vaatajas äratab. Konnotatsioon erineb denotatsioonist kui esmasest, otsesest tähendusest.
b) hajusapiiriline - eks. piirid ei ole kindlad, nagu nt. värvinimetuste puhul Signifikaat on tähistatu, mõiste, reaalse subjekti esitus teadvuses, referent on entiteet ,,reaalses maailmas", millele see viitab, vastab signifikatiivsele konstruktsioonile. Signifikatsioon on sõna ja vastava ideaalstruktuuri e. mõtte vahel olev tähendussituatsioon. Referent on signifikatiivse struktuuri tõlgendamise tagajärg. Seostub denotaadi ja ekstensionaaliga. 10. Denotatsioon ja konnotatsioon. Sõnal on kaks tähenduse liiki: denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on otsene ehk sõnasõnaline tähendus, annab vastuse küsimusele mis?: mida sõna või pilt kujutab? Lennart Meri näitab põhiseadust. Konnotatsioon aga on kujundlik, piltlik, kaudne tähendus. Need on personaalsed assotsiatsioonid, muljed, mis märk selle lugejas/vaatajas äratab. Särasilmne Lennart Meri, põhiseadus käes, sümboliseerib innukat taasiseseisvunud Eestit. 11
MÕISTED: Autopoiees süsteemi pidev ise taasloomine Denotatsioon-Märgi üldiselt heakskiidetud ja seeläbi selge tähendus.Näitab märgi üldist positsiooni semantilises(tähendus) süsteemis Diskursus tähenduste, metafooride, esituste, imagode, juttude, lausete jne sidus võrk, mis loob sündmuste mingi versiooni. Entroopia - süsteemi määramatuse ja korrapäratuse määr Ikoon e ikooniline märk - meenutab objekti(on sellega sarnane). Selline märk näeb äratuntavalt välja, kostub, tundub käe all, maitseb või lõhnab samamoodi nagu objekt. (nt,pildid, diagrammid, metafoorid) Informatsioon nähtuse kohta käiv teadmus, mis vähendab ebakindlust. Mõõtühik 1 bitt Kanal see füüsiline keskkond, milles signaale siirdatakse (transporditakse): nt häälelained, raadiolained, telefonijuhtmed, närvirakud jms. Kanal määrab vahendi tehnilised v füüsilised omadused. Kommunikatsioon- sõnumite vahetamine saatja ning vastuvõtja vahel teatavas kultuurilises ja füüsili...
reeglite järgi, keelesisene содержание знака) ja referendist(предмет референции). Quine lähtub Carnapist. Signifikatiivne semantika: tähendus on siin kui klassifikatsioon, üldistus ja teadmiste süsteem. Olulised on laused. Referentsiaalne: oluline on osutus, seob kõneleja aktuaalse situatsiooniga. Nad on omavahel seotud; referent sõltub signifikaadist. 10. Denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on esmane, otsene tähendus. See erineb konnotatsioonist kui teisesest, kaudsest tähendusest. Konnotatsioon on teisene, kaudne tähendus. Ta erineb denotatsioonist kui esmasest, otsesest tähendusest. Konnotatsioon on ühtlasi kultuuripõhine subjektiivne tähendusvarjund, mis lisandub sõna või fraasi otsesele tähendusele. 11. Märgi tüpoloogia (Peirce`i trihhotoomiad). Triaad. Peirce väidab, et märk on triaad(kolmasus ehk triaadiline suhe) - koosneb märgist, mis
Leksikoloogia ja semantika ·Leksikoloogia ja semantika ·Leksikoloogia põhimõisted: sõna, sõne, lekseem. ·Leksikaalne ja grammatilinetähendus. ·Leksikaalsed suhted · Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 29- 30, 214-225, 241-250, 255, 260-269; · M. Ehala "Eesti keele struktuur", II trükk 17-24, · Renate Pajusalu 2009 "Sõna ja tähendus,, lk 7-12, 25-32. Semantika uurib · keele seost reaalsusega, mille kohta keele abil infot vahetatakse · keelevahendite mõistmise protsessi Tähendus Ferdinand de Saussure "Cours de linguistique générale " (`üldkeeleteaduse kursus') (1913) Keel on märgisüsteem Sõnad on (keele)märgid sõna = häälikujada + tähendus tähistaja tähistatav Märk ja referents Märk: puu Objekt: puu Puu mõiste tähistata v referents PUU hää...
kui tehislike keelte, samuti loomade poolt kasutatavate märkide uurimisega. · Märk - on iseloomustatav kui füüsiliselt eksisteeriv vorm, kui miski, mis osundab millegi/kellegi teise olemasolule ja kui sotsiaalselt tunnustatud tähenduse omaja · Tähistaja/tähistatav (signifier/signified) - reaalse objekti ja tema sümbolilise tähistamise vahekord. Denotatsioon teatud märgi nö esmane/autentne tähendus: see, mis on nähtav. Konnotatsioon - Konnotatsioon on märgi kaastähendus, mis tekib tänu juba olemasolevatele teadmistele, ühiskondlikele/kultuurilistele jms väärtustele, auditooriumi huvidele/ ootustele/ emotsioonidele. (nt iroonia fenomen, ...) Teisisõnu, märgi denotatsiooni all mõeldakse seda, mida edastatakse auditooriumile, samas kui märgi konnotatsiooni all mõeldakse seda, kuidas/millises kontekstis seda Edastatakse ja millise kaastähenduse märk seega omandab.
a) kindlapiiriline - kas asi on või ei ole, nt. kas keegi on naine või ei ole. b) hajusapiiriline - eks. piirid ei ole kindlad, nagu nt. vfärvinimetuste puhul Signifikaat on tähistatu, mõiste, reaalse subjekti esitus teadvuses, referent on entiteet ,,reaalses maailmas", millele see viitab. Signifikatsioon on sõna ja mõtte vahel olev tähendussituatsioon. Referent on signifikatiivse struktuuri tõlgendamise tagajärg. Kõik on kuidagi seotud omavahel. 13. Denotatsioon ja konnotatsioon. Sõnal on kaks tähenduse liiki: denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on otsene ehk sõnasõnaline tähendus, annab vastuse küsimusele mis?: mida sõna või pilt kujutab? Lennart Meri näitab põhiseadust. Konnotatsioon aga on kujundlik, piltlik, kaudne tähendus. Need on personaalsed muljed, mis märk selle lugejas/vaatajas äratab. Särasilmne Lennart Meri, põhiseadus käes, sümboliseerib innukat taasiseseisvunud Eestit. 14. Märgi tüpoloogia (Peirce`i trihhotoomiad).
Semantika- tähendusõpetus. Tähendus-„tegelikkuse“ mingi lõigu,hetke peegeldus teadvuses. Märk- kõik, mis annab infot(tähendus+vorm). Tähendus – keeleüksus, ei ole vorm. Keelemärk-häälikuline vorm +tähendus. Vähim iseseisev keelemärk on sõna-vastab mingi objekt või nähtus. Tähendus sisaldab objekti e. Tähistatava omadusi(kogemus ja kontekst). Sõnaga saab osutada referendile- esindab reaalsust,millest räägitakse(reaalsusobjekt). Mõte-meeles tekkiv kujutluspilt – varieerub(olukord). Nominalism- reaalses maailmas on keel primaarne, sõnad on objektide nimed. Realism – entiteetidel on olemas liigid ning inimene annab neile nimetused. Kontseptualism – sõna tähendus on kogemuslik, omadused ja tunnused, mis objektil on. Argikasutus- lähtub naiivsest maailmapildist. Ekspertkasutus- oskussõnavara. Genotatiivne tähendus- ühisosa. Konnotatiivne tähendus- kõrvaltähendus. Ekstensionaalne tähendus- peab koondama kõik referendid. Pragmaatika-konkreetste...
keele ja aja alla!). Sünkroonia on ainuke tõeline reaalsus rääkija jaoks. Lingvisti jaoks diakrooniast olulisem. Valdkond - üldgrammatika. Diakroonia olemus väljendub nihkes tähistaja ja tähistatava vahelises suhtes. Diakroonia on seotud süsteemi elementidega, mitte süsteemiga tervikuna, kuid mõjutab tervet süsteemi. 8. Semantiline kolmnurk. Frege teooria. 9. Denotaat ja designaat, intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent. 10. Denotatsioon ja konnotatsioon. 11. Märgi tüpoloogia (Peirce`i trihhotoomiad). 12. Semiootika aspektid/dimensioonid: süntaktika, semantika ja pragmaatika. 13. Kommunikatiivne akt, tema faktorid ja funktsioonid. 14. Märk ja tekst. Tekst ja diskursus. 15. Semioos ja semiosfäär. 16. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed ja suhted. 17. Strukturalism ja poststrukturalism. Intertekstuaalsus. 18. Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkonna semiootika. 5.12.2012
1.Mis on kirjandus? Teadmine sellest on intuitiivne, oleme selle omandanud kirjandusliku sotsialiseerimise käigus. Sageli määratletakse kirjandust seoses fiktsionaalne (kirjandus) -mittefiktsionaalne (muu). Kirjandus on süsteem, ühelt poolt on olemas keeleline struktuur, teisalt on see midagi rohkemat kui lihtsalt keel. On kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. Kirjandusel on oma struktuur ja muud tunnused (nt me teame autorit), aga me ei teadvusta neid alati. Igaüks meist teeb vahet kirjandusel ja mittekirjandusel - luuletust ei aeta segamini kasutusjuhendiga juba seepärast, kuidas see välja näeb; romaani ei võrrelda telekavaga. Millegi kirjanduseks pidamine sõltub ka harjumusest/ajast (nt mõni meie praegustest ...
kui neid kõiki võrrelda Peirce'i omadega, siis denotaat ja referent langevad enam- vähem sinna objekti valdkonda, designaat ehk signifikaat langevad tõlgendi ehk interpretandi alla, mis on see suhe märgi ja tema objekti, tähistaja-tähistatava vahel väike täpsustus veel, et designaat on alati olemas, aga denotaati ei pruugi olla, ses mõttes, et too võib olla abstraktne, mingi mentaalne kujutluspilt, arusaam mingi sõna tähendusest vms 10. Denotatsioon ja konnotatsioon. Sõnal on kaks tähenduse liiki: denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on otsene ehk sõnasõnaline tähendus, annab vastuse küsimusele mis?: mida sõna või pilt kujutab? Lennart Meri näitab põhiseadust. Konnotatsioon aga on kujundlik, piltlik, kaudne tähendus. Need on personaalsed assotsiatsioonid, muljed, mis märk selle lugejas/vaatajas äratab. Särasilmne Lennart Meri, põhiseadus käes, sümboliseerib innukat taasiseseisvunud Eestit. Denotatsioon – otsene tähendus
tähistab, osutatu). Tähenduspoole kohta kasutusel termin semeem. Keelemärgi osad (skeem) Denotatsioon • Lekseemi kui keelemärgi denotatiivne e. asjatähendus on neutraalne keelesüsteemis kinnistunud tähendus, mis on kõigi keelekasutajate jaoks ühine. • Denotatsiooniks nimetatakse suhet leksikaalse üksuse ja igasuguse tähistatava objekti vahel. Konnotatsioon • Konnotatsioon e. viide keelekasutaja isiklikule kogemusele, suhtumisele, subjektiivsetele momentidele, mis sõna tähendusega kaasnevad ja võivad isikuti erineda. • Igal sõnal ei ole konnotatiivset e. lisatähendust. Konnotatiivse tähenduse alaliikideks on: • afektiivne tähendus – teatud denotaadiga kaasnev tunderõhulisuse avaldamine • sotsiaalne tähendus – võib peegelduda nt. sõnavalikus v. häälduses, mis annab infot kõneleja sotsiaalse v. lokaalse tausta kohta
kohale e miski algses märgis toob kaasa selle konnotatiivse tähenduse nt on sõna KOER, mis denotatiivses tähenduse täh neljajalgset looma, aga konnotatiivses tähenduses miski koeras ensese genereerib selle kaudse tähenduse. Sageli kaudne tähendus ka kontekstuaalne täh e mingi tähendus, mis tekib mingis kontekstis kasutamise kaudu. Mõjurid 1) teksti tasandil: denotatsioon konnotatsioon koodid ja konventsioonid praktika omand ja konstroll zanr narratiiv tehnoloogia meedium intertekstuaalsus 2) kultuuri tasandil (puudutab kultuurikonteksti) kultuurikontekst ideoloogia ja väärtused meediakeskkond avalik meelsus rahastamine majandus distributsioon traditsioon ja ajalugu 3) vastuvõtja tasandil kultuur, päritolu sugu kultuuripagas
kaudne valdaja. Valdajaks ei ole isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes. Valdus on seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb seaduslikul alusel või mitte. Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist Omand on sotsiaalsete, poliitiliste ja õigussuhete kompleks, mis reguleerib varade kasutamist inimeste poolt. Kaasaegses Lääne ühiskonnas on omandil tugev individuaalsuse konnotatsioon. Omandi ning konkreetsemalt individuaalse omandi mõiste on olnud kriitika esemeks selle välja kujunemisest alates. Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omand koosneb järgmistest õigustest: õigus asja vallata õigus asja kasutada õigus asja käsutada 22. Ühisomand ja kaasomand Kaasomand-Kui üks asi on üheaegselt mitme isiku oma, siis on asi omanike kaasomandis, ehk mitmel isikul on selle sama asja peale õigus. Kaasomanike osad
Reklaam on mitteisiklik infoedastusmeetod, mille eest tuleb kanda kulusid ja see on üldjuhul veenva iseloomuha ja sisaldab teavet toote teenuse kohta ning edastatakse mingis meediakanalis. On levitaja kasumile orienteeritud infoedastus, mis sisaldab probleemi ja selle lahendust. Reklaamobjektid: subjektid, äriobjektid, isikud/ühendused, tegevused/väärtused. Reklaami rollid: majanduslik/turunduskil roll-Eesti elanikud on muutunud reklaami suhtes kriitilisemaks, kuid peavad seda enesestmõistetavaks ja normaalseks nähtuseks, millel on majandust soodustav mõju. Reklaam on ühiskonnale vajalik, sest reklaami kaudu saavad ettevõtted tutvustada oma tooteid ning soodustada seeläbi majanduse arengut. Samuti saab reklaamis edastada ühiskonna seisukohalt vajalikke üksikisikut harivaid ja teavitavaid sõnumeid, näiteks suitsetamisvastaseid kampaaniaid või heategevusprojektide reklaame. Küsitl...
kaudu. Tähendus osutus (Frege Sinn - Bedeutung) Husserl Bedeutung/Sinn Objekt (Gegenstand) Peirce Tõlgend (interpretant) objekt Morris Designaat, hiljem denotaat signifikaat (ei sõltu ühe või teise interpretaatori ind.omadustest) Ogden & Tähendus (meaning) referent Richards John Mill konnotatsioon denotatsioon Carnap intensionaal Ekstensionaal lauses predikaat subjekt Trad.loogika sisuloogika mahuloogika Lingvistilise relatiivsuse hüpotees Sapir-Whorfi hüpotees E. Sapir (1884-1936) keeleteadlane. B. Whorf (1897-1941), tema austaja, tuletõrje insener, ka indiaani keelte uurija.
saab tähenduse vaid selle kaudu, et ta eristub millestki muust sarnasest. • Roland Barthes (“Elementes of Semiology “(1965), “Mythologies” (1957)) uuris märkide kujunemist läbi denotatsiooni (otsene tähendus) ja konnotatsiooni (kaudne tähendus). • Nn. Tartu koolkond - J. M Lotman, Z. G. Mints, B. F. Jegorov, I. A. Tšernov, P. Torop. Denotatsioon – teatud märgi nö esmane/autentne tähendus: see, mis on nähtav. Konnotatsioon - Konnotatsioon on märgi kaastähendus, mis tekib tänu juba olemasolevatele teadmistele, ühiskondlikele/kultuurilistele jms väärtustele, auditooriumi huvidele/ootustele/emotsioonidele. Teisisõnu, märgi denotatsiooni all mõeldakse seda, mida edastatakse auditooriumile, samas kui märgi konnotatsiooni all mõeldakse seda, kuidas/millises kontekstis seda edastatakse. Kui inimene saab teate ABC, lisandub denotatiivsele tähendusele ka konnotatiivne (ärevus). Masinaga seda ei juhtu
inimestele, kui midagi loomulikku ning olemuslikku (müüt homoseksuaalsest ei ole loomulik, aga heteroseksuaalsus on loomulik) kultuuriliselt konstrueeritud müütide esitamine, mis oleksid justkui loomulikud, loodusest tulenevad looduse ja ajaloo segamini ajamine m üüt ei saa illagi esile kerkida asjade oma loomusest *FdeS skeemi täiendamine k äsitlus teise astme käsitlusest "siga" I aste loom kasutamine inimese kohta II aste I astme suhe denotatsioon II astme suhe konnotatsioon 42 * I tasandi t ähistaja/tähitstava suhe MÄRK muutub tähistajaks II tasandil *müüditasand hoiab üleval domineerivate gruppide määratlust *märkidele omane POLÜSEEMIA e mitmetähenduslikkus *müüt toob midagi ilmsiks, aitab avalda midagi, aga samas surub ta midagi peale, kinnistab meisse midagi X LOENG Barthes'i jätk: *teatud asjade serveeriminien meile loomulikena, aga tegelikult tegemist loodud konstruktsiooniga *I tasand: (nt must sõdrur annab Prantsuse lipule au)
· Märk - on iseloomustatav kui füüsiliselt eksisteeriv vorm, kui miski, mis osundab millegi/kellegi teise olemasolule ja kui sotsiaalselt tunnustatud tähenduse omaja · Tähistaja/tähistatav (signifier/signified) - reaalse objekti ja tema sümbolilise tähistamise vahekord. · Denotatsioon teatud märgi nö esmane/autentne tähendus: see, mis on nähtav. · Konnotatsioon - Konnotatsioon on märgi kaastähendus, mis tekib tänu juba olemasolevatele teadmistele, ühiskondlikele/kultuurilistele jms väärtustele, auditooriumi huvidele/ ootustele/ emotsioonidele. (nt iroonia fenomen, ...) · Teisisõnu, märgi denotatsiooni all mõeldakse seda, mida edastatakse auditooriumile, samas kui märgi konnotatsiooni all mõeldakse seda, kuidas/millises kontekstis seda. Edastatakse ja millise kaastähenduse märk seega omandab.
Kultuuriteooria 21.01.2015 Rein Raud „ Mis on kultuur“ 2013 „ 20nda sajandi mõttevoolud“ Mis on kultuur? Williams on öelnud et kultuur on kõige keerulisem sõna Sõna kultuur viitab eestikeeles sõnale põllumajandusele (agriculture) Kultuur viitab millegi kasvatamisele, arendamisele Teine seos, mis kultuuri mõistel on religioon (cultus) Kultuur hakkab märkima inimese arenemise viisi hakatakse defineerima kultuurset inimest. Kultuursust hakati siduma terve rahvaga, rahvad kellele on kultuur ja kellele ei ole Kultuuri vastand on barbaarsus Muutus mis leidis aset 18. Saj, hakati rääkima kultuurist ja tsivilisatsioonist. Jaotus oli selline: kultuur puudutas inimese vaimset osa ja materjalistlik kuulus tsivilisatsiooni alla. ROMANTISM ja VALGUSTUS. Valgustuse idee oli selles, et ta kuulut...
c) ideoloogia on agressiivne ja peale sundiva loomusega d) ideoloogiatele on omane naturaliseeriv filosoofia, mis väljendub asjaolus, et ideoloogiad ei tunnista end sotsiaalsete faktorite kokkulangevuse sünnitiseks, vaid peavad end ajaloo ja inimkonna loomuliku arengu tulemuseks ja enamasti finishiks e) stereotüüpilisus ehk püüe kindla ja püsiva maailmapildi poole. konnotatsioon -- on otseselt seotud ideoloogiaga. Konnotatiivseid tähendusi iseloomustab: a) võimelisus kinnituma mitte ainult keeleühendite, vaid ka materiaalsete objektide külge, nt. riietus kui märk sotsiaalsest staatusest b) varjatus, kuid omavad võimet aktualiseeruda c) võime kontekstist lähtuvalt kiiresti märki siseneda või väljuda d) difuussus ehk läbipõimitus omavahel
kirjutamistüüp. Kõik, mis tundus universaalne, oli tegelikult ideoloogilste suhete võrgustik. Ka väliselt neutraalne kõneviis on ideoloogiliselt laetud. Meedia kui vahendaja. Iga nähtus võib võtta märgilise tähenduse(nt siirus). Toob sisse käsitluse teise astme tähendusest. Tähenduse puhul on oluline kontekst Esimese astme tähendus - siga, kui kasutame seda sõna inimesel, siis on see teine aste. Esimese astme tähendus denotatsioon, teise astme tähendus konnotatsioon. Müüdid luuakse teise astme tähenduses. Esimesest astmest võetakse materjali. Keskne järeldus müüdid ei saa sündida tühjale kohale, vaid need peavad sündima mingil baasil. Demüstitikatsioon müüdid on olemuselt konservatiivsed. See mida peetakse loomulikuks, on pmts moonutus. Müüdi vaatleja kolm aspekti: 1. müüdi konstrueerijate tasand e. sümboli tasand. Pilt kui sümbol, pilt kui näide 2.Alibi, õigustuse tasand. Kriitiline tasand. Ei nõustu sellega, mida öeldakse. 3
aetakse segamini. "Mütoloogia, pärinegu ta ammustest või hilistest aegadest, saab pärineda ainult ajalool, sest müüt on kõne, mille ajalugu on välja valinud. Müüt ei saa iial esile kerkida asjade endi loomusest. See on ajalooline protsess." Teise astme tähendus. Sõna "siga" tähendab looma, kellel on rõngas saba ja kes röhib <-- esimese astme tähendus. Kasutades sama sõna inimese kohta oleme jõudnud teise astme tähenduseni. 1. aste on denotatsioon 2. aste on konnotatsioon. Tähistaja+tähistav= märk Teise astme tähenduse puhul märk muutub ise tähistajaks. Müüdid luuakse konnotatsioonitasandil. Müüt aitab meil millestki aru saada, selgitab meile midagi paneb meid millegi kohta midagi arvama, surub meile midagi peale. Barthesi müüt on pigem ideoloogia. Müüt pannakse kokku olemasolevast kultuurilisest materjalist. Müüdid on mitmetähenduslikud. Seetõttu saabki neid ideoloogiliselt kasutada. Müüdi rollid:
märkide uurimisega. • Märk - on iseloomustatav kui füüsiliselt eksisteeriv vorm, kui miski, mis osundab millegi/kellegi teise olemasolule ja kui sotsiaalselt tunnustatud tähenduse omaja Tähistaja/tähistatav (signifier/signified) - reaalse objekti ja tema sümbolilise tähistamise vahekord Denotatsioon – teatud märgi nö esmane tähendus: see, mis on nähtav. Konnotatsioon - märgi kaastähendus, mis tekib tänu juba olemasolevatele teadmistele, ühiskondlikele/kultuurilistele jms väärtustele, auditooriumi huvidele/ ootustele/ emotsioonidele. (nt iroonia fenomen, ...) Teisisõnu, märgi denotatsiooni all mõeldakse seda, mida edastatakse auditooriumile, samas kui märgi konnotatsiooni all mõeldakse seda, kuidas/millises kontekstis seda edastatakse ja millise kaastähenduse märk seega omandab.
Kultuuriteooria 1. Marx: baas ja pealisehitus 2. Nietszche: apalloonilide vs dianüüsiline; võimutahte konseptsioon 3. Freud: mina, ülimina, miski; mitte teadvus ja teadvus 4. Adorno: suhe valgustuse mõistesse; kültuuritööstuse käsitlus 5. Beniamin: aura mõiste; kunstiteos mehaanilise reproduktsiooni ajastul 6. Altusser: ideoloogilised riigiaparaadid, interpellatsioon (?) 7. Gramshi (?): hegemoonia 8. Saussure: keel ja kõne, märk, paradigmaatiline jne 9. Barthes: müüdi teooria 10. Faugot: diskursus, võimumõiste; suveräänne ja distsiplineeriv võim 11. Lyotard: matonarratiivid 12. Bisja,cd: simulaakum; hüperreaalsus ja muud mõisted 13. Jameson "Mis on kultuur" Rein Raud "20. Saj mõttevoolud" Frankfurdi koolkond Mis on kultuur? Williams - kultuur on üks keerulisemaid asju inglisekeeles. Eesti keeles on seortud põllumajandusega (agriculture) Kultuur puudutab millegi arendamist või kasvatamist. Cultus -...
Nt sõna kiri algtähendus oli `muster', läikima algtähendus oli `loksuma', mis on praegu säilinud vaid ütlemises süda läigib. Teisene tähendus on keeleajaloolise kujunemise käigus hiljem lisandunud tähendus. Nt sõna kiri algtähendusele on juurde tulnud tähendused `1. graafiliste märkide süsteem (ladina kiri); 2. kirjamärkidest koosnev tekst; 3. ümbrikus läkitatud sõnum'. 3) Denotatiivne tähendus on sõnaraamatutähendus. Konnotatiivne tähendus ehk konnotatsioon on tundmuslik lisatähendus, mille keeletarvitajad seovad sõnaga oma kogemuste alusel. Nt sõna hambaarst tähendus on seletussõnaraamatus `hammaste, suuõõne ja lõualuude haigusi raviv arst', aga paljudel inimestel pigem `vastik hambapuurija'. Vastupidi hästi peaksid mõjuma nt sõnad puhkus ja päike. 4) Usuaal- ehk tavatähendus on püsiv tähendus, milles keelendit harilikult mis tahes kontekstis kasutatakse. Nt klaaspärl `klaasist tehispärl'. Okasionaal-ehk
nt. punane vein kui värskendav Prantsuse ja eliidi jook, mitte kui tervist kahjustav. Tekst konstrueeritakse meie jaoks, kavatsuslikkus. Seda, mis on konstrueeritud, tahetakse esitleda meile kui midagi loomulikku. Näiteks heteroseksuaalsuse diskursus: see on midagi loomulikku, normaalne. Ehk: loodus ja ajalugu aetakse segamini. 2.osa järelsõna. "What is a myth, today?" poliitiline kõne. Müüdis esineb 2 astet: I aste on denotatsioon (esmane, otsene tähendus); II aste on konnotatsioon (on teisene, kaudne tähendus) Nt. ,,Siga" on I astmes loom, II astmes aga loll inim. Et II aste tööle hakkaks peab olema ühine kultuuriruum. I tasandi tähistaja ja tähistatava suhe muutub II tasandi tähistajaks uuel tasandil (nt. metafooriga) Barthese müüdid hakkavad tööle II tasandil. II astme tähenduse puhul märk muutub ise tähistajaks. Müüdid luuakse konnotatsioonitasandil
vähem sõnu kui tundeväljendusi. Väga mitmetähenduslik. Tähenduse suhtes ei või kunagi täiesti kindel olla, sest tähenduste väli on väga individuaalne ja tuleneb suhtekogemusest. Oleme selle suhtes tundlikumad kui digitaalse suhtes. Iga digitaalse teatega on kaasas analoogiline teade. Digitaalsel märgil on üks, analoogilisel mitu erinevat tähendust Konnotatsioon (tähendusvarjund): kontekstist tulenevalt omistatakse juurde kaastähendused, mis pole informeerimine, vaid mõjutamine (alkoholireklaamid) soodumus seostada teatud olukorda teatud käitumisega. Nt sõnal „kinkimine“ on üks; kuid kinkimisaktil mitu tähendust (armsamale, bossile). Ka sõnalavastus on mingil määral analoogilise kommunikatsiooniga seotud. Analoogilise kommunikatsiooni ülesanne on väljendada suhet
kuulaja / saatja ja vastuvõtja. Käskival kõneviisil on eesti keeles oma vorm. Imperatiivi on reklaamikeeles rohkem kui muudes keeleliikides. Tegusõnad kutsuvad tarbijat tegevusele: nt helista, astu läbi, kiirusta. Teist tüüpi reklaamid annavad infot, kuidas infot hankida, kampaanias osaleda, maksmise kohta jne. harva esitatakse tarbimisjuhisena (v.a ravimite infolehed). Sirgjoonelist üleskutset osta esineb harva – negatiivne konnotatsioon, mis seostub raha äraandmisega. Kasutatakse osta sünonüüme: anna, hangi, küsi. Reklaamikeeles pöördutakse, et tarbijale jääks toode ka tulevikuks meelde. Tavaline on ka, et palutakse ühendust võtta reklaamijaga. Reklaamikeeles tõusevad esile 3 verbirühma: Tooteomandamisele kutsuvad verbid: tule, telli, helista. Mõnutundmisega seotud verbid: proovi, tunne, naudi, kasuta.
Milline on dekonstruktsiooni ja poststrukturalismi suhe. On täpselt määratlemata. Poststrukt on laiem mõiste, dek on paremini määratletud. Derrida ütleb strukt. kultuurimaastiku kohta, et see on nagu linn, kus veel või enam ei elata. Üldiselt – pigem hüljatud paik, subjekti ei ole, kes seda linna v maastikku elustaks. Väidab et tähendusliku struktuuri väljatoomine on mõrv, teksti surmamine. Derrida ütleb: “ Seni tähistaja olnud sekundaarne tähistatava suhtes, konnotatsioon sekundaaarne denotatsiooni suhtes, sisu sekundaarne vormi suhtes. Sellega seondub ka idee, et esmane on autor ja teos on vaid autori teisitiolemine. Saussurre analüüsis on tähistatav esmane substants, mis eelneb keelelisele tähistavale. aga tegelikult võib Saussure´i lugeda ka nii, tähistaja ja tähistatav luuakse üheaegselt ja suhtuvad teineteisesse nagu paberilehe kaks külge. Nende suhe on dünaamiline ja vastastikku pöörlev. Vt
Loengukonspekt [2]Tuletagem meelde õigusfilosoofia põhiküsimus: kas inimene võib vabalt otsustada õiguse normatiivse sisu ja regulatiivse toime üle? Või esinevad mingid piirid (jumalikud, looduslikud, mõistuslikud, relatsioonilised1 või kommunikatiivsed), mida inimene, olemaks inimene, ei saa või ei või ületada, või mida inimvõimed lihtsalt ei suuda muuta ega ületada. [3]Õigusfilosoofia suundi, mis tunnustavad selliste piiride olemasolu, nimetatakse loomuõiguseks. Need ei välista aga positiivse õiguse olemasolu, viimase olemasolu on pea võimatu eitada. Kuid positiivne õigus peab paratamatult vastama loomuõiguse nõuetele. Tänapäeval nähakse neis piirides eelkõige küsimust õiguse ja eetika vahekorrast: õiguse allumisest eetilistele printsiipidele või eetikast lausa kui õiguse allikast või alusest. Samas küsimus õiguse ja eetika vahekorrast on tundlik eetika autonoomia ning moraalse reali...
rahuldada. Vabad inimesed on ainult puudusest vabad inimiesed. 7 Aristotelese jagunemine: oikos (kodumajandus) ja avalikud kodanikuvoorused: kui head elu juhib mõistus, siis avalikku head elu sõltub kodanike selgest peast. Kaubanduse halb mõju on see, et see teeb mugavaks - pole enam seda sõjakust. Isegi Smith ja Hume, kes on muidu luksuse poolt, arvavad, et luksus, jõukus jms vähendavad inimese tähelepanelikust, aktiivsust jne. Tarbimise naiselik konnotatsioon. Sellise vabaduse ja terve mõistuse võtab kokku de Tocqueville, öeldes: ,,Kogukonnas, kus pere-, kasti-, klassi-, gildi-, ja vennaskonnasidemed ei kehti, on inimesed kallutatud mõtlema ainult oma huvidele, otsides ennast läbi kitsalt praktiseeritud individualismi ja hoolides vähim ühisest hüvest. Despotism soosib sellist suhtumist sellest hoidumise asemel, röövides valitsetavatelt igasuguse ühtsustunde ja solidaarsuse.,, (eessõna Prantsuse Revolutsiooni ajaloole, 1856)
müüt ei saa välja kerkida kusagilt mujalt kui ajaloost, ta on kõne, mille ajalugu on välja valinud. mütoloogiates leidub teatav lisand saussure'i süsteemile : barthes toob sisse teise astme tähenduse mõiste : sõna siga märgib kärsaga röhkivat harjastega looma, aga kui te ütlete kellelegi siga, siis see tähendab juba midagi muud. metafoor tuleb sisse. esimese astme tähendussuhe on denotatsioon, teise astme tähendussuhe on konnotatsioon. esimese tähendustasandi märk muutub tähistajaks teisel tasandil sõna siga, mis on esimese astme märk, muutub tähistajaks teisel tasandil ja saab hinnangulise sisu konnotatsioonitasandi tähistajad moodustatakse denotatsioonitasandi märkidest märk ei ole lõpetatud, märk asub uude rolli, uutes seostes. müüdid luuakse konnotatsioonitasandis, aga kasutatakse denotatsioonitasandi materjali 09.11.2012
Populaarkultuuri teooriad. Loeng 1 2 kohustuslikku raamatut: ,,20 sajandi mõtttevoolud" Kursuse lõpp oktoober, siis eksam!!! (saab ka jaanuaris) Konspekt!! Lääne kultuuri uurime (ameerika) Popkultuur kuidas inimesed kultuuriga koos elavad. NT: Probleemid: töölisklass 20 saj. alguses · Alati on popkultuuris olnud midagi valesti; seda on vaja koguaeg parandada. (ühiskonas on midagi valest, või läheb veel hullemaks) · Suur hulk uuritavast materjalist on tulnud muredest. A. Olulised punktid, mis aitavad määrata teema valdkonda: · Popkultuur nagu mõiste- 1. Popkultuur on kultuur, mida armastavad paljud. See on massidele.Tähtis on enamusekultuuri kontrollida ja disiplineerida, et see ei tungiks piiridest välja ega hakkaks mõjut...
Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Ajaloo ja arheoloogia instituut Joonas Vangonen PUNK EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKUS VABARIIGIS 1980-1991 Bakalaureusetöö Juhendaja: Dr Olaf Mertelsmann Tartu 2015 Sisukord Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3 Pungi tekkepõhjused ja päritolu ................................................................................................. 5 Punkliikumise algus ja „Dünamo“ staadioni intsident ............................................................... 9 Pungi levimine üle ENSV ........................................................................................................ 14 Pungi tõus populaarsusele ..................
midagi suurt ühist ei ole. • Siinne käsitlus põhineb seisukohal, et tõlkija on mõtlemis- ja vastutusvõimeline inimene, mitte tekstiteisendusmasin, ja otsustab ise, mida sihtteksti kirjutab. Küsimused 35. Sõna tõlkima üks levinud kasutusviise on sõimusõnana, täiesti arutu tähttähelise teisenduse tähenduses, nt „Ära lihtsalt tõlgi, vaid kirjuta loetavat sihtteksti!” Miks on sellel sõnal niisugune negatiivne konnotatsioon, kuidas mõjutab see tõlkija elukutse prestiiži ja mida sellega ette võtta? 20 Tõlke uurimine Tõlkimise ja tõlketeaduse suhet on sageli peetud ühepoolseks, st tõlkimisel ei ole tõlketeadusest mingit kasu ning see ei haaku kuidagimoodi tegeliku tõlketegevusega. Näiteks ütleb nii Märt Väljataga oma artiklis (2008), kus nendib ka, et tõlketeadusel polegi
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
