lisatähendusest. Tähenduse põhiliigid on leksikaalne tähendus ehk keelendi üldistatud potentsiaalne tähendus, st sama sõna kõigi muutevormide ühine tähendus; aktuaalne tähendus ehk keelendi konkreetses kasutuses avalduv tähendus ja grammatiline tähendus ehk ühesuguste muutevormide (tunnused või tüveteisendid) ühine tähendus. Sõnadel sale ja sihvakas on positiivne, sõnadel kõhn ja kondine aga negatiivne konnotatsioon. Kollokatsioon on keeleline kontekst, milles sõna kasutada saab (nt kartuleid võtma, marju korjama, vilja koristama). Metafoor on sõna või väljendi kasutus uudses sarnasuse või analoogia alusel ülekantud tähenduses, varjatud võrdlus. (hiir `näriline' `arvuti lisaseade'). Sõnavara ehk leksika on kõik mingisse keelde, allkeelde või ühe isiku keeletarvitusse kuuluvad sõnad ja sõnade püsiühendid kokku.
a) kindlapiiriline - kas asi on või ei ole, nt. kas keegi on naine või ei ole. b) hajusapiiriline - eks. piirid ei ole kindlad, nagu nt. värvinimetuste puhul Signifikaat on tähistatu, mõiste, reaalse subjekti esitus teadvuses, referent on entiteet ,,reaalses maailmas", millele see viitab. Signifikatsioon on sõna ja mõtte vahel olev tähendussituatsioon. Referent on signifikatiivse struktuuri tõlgendamise tagajärg. Kõik on kuidagi seotud omavahel. 10. Denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on esmane, otsene tähendus. See erineb konnotatsioonist kui teisesest, kaudsest tähendusest. On otsene ehk sõnasõnaline tähendus, annab vastuse küsimusele mis?: mida sõna või pilt kujutab. sõnaraamatu tähendus Konnotatsioon on teisene, kujundlik, piltlik, kaudne tähendus. Need on personaalsed muljed, mis märk selle lugejas/vaatajas äratab. Konnotatsioon erineb denotatsioonist kui esmasest, otsesest tähendusest.
b) hajusapiiriline - eks. piirid ei ole kindlad, nagu nt. värvinimetuste puhul Signifikaat on tähistatu, mõiste, reaalse subjekti esitus teadvuses, referent on entiteet ,,reaalses maailmas", millele see viitab, vastab signifikatiivsele konstruktsioonile. Signifikatsioon on sõna ja vastava ideaalstruktuuri e. mõtte vahel olev tähendussituatsioon. Referent on signifikatiivse struktuuri tõlgendamise tagajärg. Seostub denotaadi ja ekstensionaaliga. 10. Denotatsioon ja konnotatsioon. Sõnal on kaks tähenduse liiki: denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on otsene ehk sõnasõnaline tähendus, annab vastuse küsimusele mis?: mida sõna või pilt kujutab? Lennart Meri näitab põhiseadust. Konnotatsioon aga on kujundlik, piltlik, kaudne tähendus. Need on personaalsed assotsiatsioonid, muljed, mis märk selle lugejas/vaatajas äratab. Särasilmne Lennart Meri, põhiseadus käes, sümboliseerib innukat taasiseseisvunud Eestit. 11
raadiolained, telefonijuhtmed, närvirakud jms. Kanal määrab vahendi tehnilised v füüsilised omadused. Kommunikatsioon- sõnumite vahetamine saatja ning vastuvõtja vahel teatavas kultuurilises ja füüsilises kontekstis. Kommunikatsiooni käigus toimub tähenduse loomine ja vahetus, milles osaleb kolm põhilüli: kommunikaator ehk teate saatja, teade ehk tähendust omav märk, retsipient ehk teate saaja. Selleks on uudised, reklaamid,näoilmed, soengud jne. Konnotatsioon-Märgi üldiselt heakskiidetud põhitähendusele lisanduv subjektiivne tähendusvarjund Kontakt (kokkupuude) saatjat ja adressaati ühendav füüsiline kanal või psüühiline ühendus; Kontingents - inimese elukogemuse põhimõtteline avatus (ka teisiti on võimalik; võib olla nii, aga võib olla ka teisiti). Konstuktivism- seisukoht, et meil puudub neutraalne juurdepääs meist sõltumatule reaalsusele. Maailm, mida me tunneme, on maailm, mida me ise loome.
(surema: mu kingad on surnud) ·Grammatiline tähendus - ühesuguste muutevormide ühine tähendus (tunnused või tüveteisendid). Semantilised tunnused sõna tähenduse elementaarsed komponendid elementaarmõisted naine: [+ inimene + täisealine + naissoost] mees: [+ inimene + täisealine + meessoost] tüdruk: [+ inimene - täisealine + naissoost] poiss: [+ inimene - täisealine + imeessoost] pull: [+loom + veis + täisealine + isane] Assosiatiivne tähendus konnotatsioon tundmuslik lisatähendus, · kogemuste, väärtushinnangud ja suhtumiste alusel (sale, sihvakas, kõhn, kondine) o Positiivsed: sale, sihvakas o Negatiivsed: kõhn, kondine kollokatsioon - keeleline kontekst milles · sõna kasutada saab (võtma, korjama, koristama/ kartul, mari, peet) Sõna tähenduse muut(u)mine Laienemine sõna tähendus laieneb (maak) Kitsenemine sõna tähendusmahu vähenemine (nooruk tänap `poiss' infarkt üldkeeles)
reeglite järgi, keelesisene содержание знака) ja referendist(предмет референции). Quine lähtub Carnapist. Signifikatiivne semantika: tähendus on siin kui klassifikatsioon, üldistus ja teadmiste süsteem. Olulised on laused. Referentsiaalne: oluline on osutus, seob kõneleja aktuaalse situatsiooniga. Nad on omavahel seotud; referent sõltub signifikaadist. 10. Denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on esmane, otsene tähendus. See erineb konnotatsioonist kui teisesest, kaudsest tähendusest. Konnotatsioon on teisene, kaudne tähendus. Ta erineb denotatsioonist kui esmasest, otsesest tähendusest. Konnotatsioon on ühtlasi kultuuripõhine subjektiivne tähendusvarjund, mis lisandub sõna või fraasi otsesele tähendusele. 11. Märgi tüpoloogia (Peirce`i trihhotoomiad). Triaad. Peirce väidab, et märk on triaad(kolmasus ehk triaadiline suhe) - koosneb märgist, mis
kui tehislike keelte, samuti loomade poolt kasutatavate märkide uurimisega. · Märk - on iseloomustatav kui füüsiliselt eksisteeriv vorm, kui miski, mis osundab millegi/kellegi teise olemasolule ja kui sotsiaalselt tunnustatud tähenduse omaja · Tähistaja/tähistatav (signifier/signified) - reaalse objekti ja tema sümbolilise tähistamise vahekord. Denotatsioon teatud märgi nö esmane/autentne tähendus: see, mis on nähtav. Konnotatsioon - Konnotatsioon on märgi kaastähendus, mis tekib tänu juba olemasolevatele teadmistele, ühiskondlikele/kultuurilistele jms väärtustele, auditooriumi huvidele/ ootustele/ emotsioonidele. (nt iroonia fenomen, ...) Teisisõnu, märgi denotatsiooni all mõeldakse seda, mida edastatakse auditooriumile, samas kui märgi konnotatsiooni all mõeldakse seda, kuidas/millises kontekstis seda Edastatakse ja millise kaastähenduse märk seega omandab.
a) kindlapiiriline - kas asi on või ei ole, nt. kas keegi on naine või ei ole. b) hajusapiiriline - eks. piirid ei ole kindlad, nagu nt. vfärvinimetuste puhul Signifikaat on tähistatu, mõiste, reaalse subjekti esitus teadvuses, referent on entiteet ,,reaalses maailmas", millele see viitab. Signifikatsioon on sõna ja mõtte vahel olev tähendussituatsioon. Referent on signifikatiivse struktuuri tõlgendamise tagajärg. Kõik on kuidagi seotud omavahel. 13. Denotatsioon ja konnotatsioon. Sõnal on kaks tähenduse liiki: denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on otsene ehk sõnasõnaline tähendus, annab vastuse küsimusele mis?: mida sõna või pilt kujutab? Lennart Meri näitab põhiseadust. Konnotatsioon aga on kujundlik, piltlik, kaudne tähendus. Need on personaalsed muljed, mis märk selle lugejas/vaatajas äratab. Särasilmne Lennart Meri, põhiseadus käes, sümboliseerib innukat taasiseseisvunud Eestit. 14. Märgi tüpoloogia (Peirce`i trihhotoomiad).
Põhitähendus- invariantne kõigil kasutusjuhtudel, rõhutab viitesuhet tähistaja ja tähistatava vahel. Tähendusvarjund-lisab mingi nüansi kas konteksti või tähendusnihke tõttu. Konnotatsioonid-väljendavad hinnanguid, suhtumist, tundevarjundeid. Usuaal e.tavatähendus- püsiv mistahes kontekstis, võrreldav põhitähendusega. Okasionaal e.juhutähendus- kõrvalekalle tavatähendusest, markeeritud nagu konnotatsioonidki. Konnotatsioon on püsiv, juhutähendus mitte. Otsene tähendus- denotatiivne. Ülekantud tähendus- metafooriline ja metonüümilne. Tähendusmuutuste põhjused- keelelised, ajaloolised, sotsiaalsed, psüühilised, tähenduslaenud. Polüseemia-suhe ühe ja sama sõna eri tähenduste vahel(ühel sõnal on mitu üksteisega seotud tähendust). Homonüümia- suhe eri sõnade vahel,millel on juhuslikult sama kuju, aga erinev tähendus
keele ja aja alla!). Sünkroonia on ainuke tõeline reaalsus rääkija jaoks. Lingvisti jaoks diakrooniast olulisem. Valdkond - üldgrammatika. Diakroonia olemus väljendub nihkes tähistaja ja tähistatava vahelises suhtes. Diakroonia on seotud süsteemi elementidega, mitte süsteemiga tervikuna, kuid mõjutab tervet süsteemi. 8. Semantiline kolmnurk. Frege teooria. 9. Denotaat ja designaat, intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent. 10. Denotatsioon ja konnotatsioon. 11. Märgi tüpoloogia (Peirce`i trihhotoomiad). 12. Semiootika aspektid/dimensioonid: süntaktika, semantika ja pragmaatika. 13. Kommunikatiivne akt, tema faktorid ja funktsioonid. 14. Märk ja tekst. Tekst ja diskursus. 15. Semioos ja semiosfäär. 16. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed ja suhted. 17. Strukturalism ja poststrukturalism. Intertekstuaalsus. 18. Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkonna semiootika. 5.12.2012
Tooge näiteid kirjanduse interdistsiplinaarsusest. Kevade raamat ja film, proosateose dramatiseering ja lavastus. 1) Kuidas defineerida ,,märki"? Milliseid märkide tüüpe Te teate? Märk on iga asi või nähtus, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi asemel olevat. Märkide tüübid on loomulik ja kokkuleppeline. 2) Mis on denotaat ja mis on konnotaat? Kuidas nad seostuvad nn Ogden-Richardsi kolmnurgaga? Denotaat esmane, otsene tähendus. Konnotaat Teine, kaudne tähendus. Konnotatsioon sõltub vastuvõtja kultuurilisest ja isiklikust kogemusest. Symbol (märk) - referent (objekt), denotaat - reference, konnotaat (märgi poolt subjekti teadvuses esilekutsutud mõte sellest objektist). Denotatsioon ,,koer" määrab ära koerad kui klassi Konnotatsioon omaduste hulk, mis koeraga seonduvad 3) Mida mõistetakse semiootikas koodi all? Saussure: kood = keel (nt dresscode, etikett), Jakobson: kood = ühine keel(ühine märkide repertuaar, omane nii sõnumi vastuvõtjale kui
kui neid kõiki võrrelda Peirce'i omadega, siis denotaat ja referent langevad enam- vähem sinna objekti valdkonda, designaat ehk signifikaat langevad tõlgendi ehk interpretandi alla, mis on see suhe märgi ja tema objekti, tähistaja-tähistatava vahel väike täpsustus veel, et designaat on alati olemas, aga denotaati ei pruugi olla, ses mõttes, et too võib olla abstraktne, mingi mentaalne kujutluspilt, arusaam mingi sõna tähendusest vms 10. Denotatsioon ja konnotatsioon. Sõnal on kaks tähenduse liiki: denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on otsene ehk sõnasõnaline tähendus, annab vastuse küsimusele mis?: mida sõna või pilt kujutab? Lennart Meri näitab põhiseadust. Konnotatsioon aga on kujundlik, piltlik, kaudne tähendus. Need on personaalsed assotsiatsioonid, muljed, mis märk selle lugejas/vaatajas äratab. Särasilmne Lennart Meri, põhiseadus käes, sümboliseerib innukat taasiseseisvunud Eestit. Denotatsioon – otsene tähendus
2) tähendus, mis on salvestatud inimese mälus ning millele vastab denotaat (see, mida märk tähistab, osutatu). Tähenduspoole kohta kasutusel termin semeem. Keelemärgi osad (skeem) Denotatsioon • Lekseemi kui keelemärgi denotatiivne e. asjatähendus on neutraalne keelesüsteemis kinnistunud tähendus, mis on kõigi keelekasutajate jaoks ühine. • Denotatsiooniks nimetatakse suhet leksikaalse üksuse ja igasuguse tähistatava objekti vahel. Konnotatsioon • Konnotatsioon e. viide keelekasutaja isiklikule kogemusele, suhtumisele, subjektiivsetele momentidele, mis sõna tähendusega kaasnevad ja võivad isikuti erineda. • Igal sõnal ei ole konnotatiivset e. lisatähendust. Konnotatiivse tähenduse alaliikideks on: • afektiivne tähendus – teatud denotaadiga kaasnev tunderõhulisuse avaldamine • sotsiaalne tähendus – võib peegelduda nt. sõnavalikus v. häälduses, mis annab infot kõneleja sotsiaalse v
aga samal ajal uurib ta ka märki märgisüsteemi raames, mis omakorda selle sisu üksühest vastavust hakkab mõjutama · süntaktika uurib,kuidas märkide teksti kokkupanemine hakkab nende tähendust mõjutama. E kui märke üksteise külge paneme, hakkavad need märgid üksteist mõj tähenduse tasandil · pradigmaatika uurib tähenduse sõltuvust kasutajast ja kasutuskontekstist veel probleemne nähtus Denotatsioon/konnotatsioon · e otsene tähendus ja kaudne tähendus · läbi aja olnud mitmeid katseid nende vastavust mudeldada, sobitada · konnotatsioonist rääkides,kui mei lon Saussire märgimudel,ksu sõna ja idee, siis selle mudeli järgi saam see märk ise väljendusaluse elemendiks uuele tähendusele e PUU konnotatsoon saam olla uus tähendus e konnotatiivne tähendus ei asenda algsest tähendust vaid asub selle
kaudne valdaja. Valdajaks ei ole isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes. Valdus on seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb seaduslikul alusel või mitte. Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist Omand on sotsiaalsete, poliitiliste ja õigussuhete kompleks, mis reguleerib varade kasutamist inimeste poolt. Kaasaegses Lääne ühiskonnas on omandil tugev individuaalsuse konnotatsioon. Omandi ning konkreetsemalt individuaalse omandi mõiste on olnud kriitika esemeks selle välja kujunemisest alates. Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omand koosneb järgmistest õigustest: õigus asja vallata õigus asja kasutada õigus asja käsutada 22. Ühisomand ja kaasomand Kaasomand-Kui üks asi on üheaegselt mitme isiku oma, siis on asi omanike kaasomandis, ehk mitmel isikul on selle sama asja peale õigus. Kaasomanike osad
suhteid. Semiootika- teadus märksüsteemidest, mis tegeleb nii loomulike, kunstiliste kui tehislike keelte, samuti loomade poolt kasutatavate märkide uurimisega. Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi asemel olevat. See miski ei pea tingimata olemas olema või kusagil olema, hetkel, mil märk teda asendab. Tähistaja/tähistatav (signifier/signified) - reaalse objekti ja tema sümbolilise tähistamise vahekord. Denotatsioon – märgi otsene tähendus Konnotatsioon – kaastähendus. Ikoon- On märgid, mille vorm on determineeritud tähenduse poolt. Ikoon baseerub sarnasusel. Indeks baseerub reaalsel seosel, näiteks teeviidad. sümboli puhul on tähistav ja tähistatav omavahel seotud kokkuleppeliselt. Ikoonilised märgid võivad olla ainult terminid (reemad), indeksid võivad olla terminid ja laused, sümbolid võivad olla kõik kolm (terminid, laused, argumendid). Intertekstuaalsus - Märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist
kaudu. Tähendus osutus (Frege Sinn - Bedeutung) Husserl Bedeutung/Sinn Objekt (Gegenstand) Peirce Tõlgend (interpretant) objekt Morris Designaat, hiljem denotaat signifikaat (ei sõltu ühe või teise interpretaatori ind.omadustest) Ogden & Tähendus (meaning) referent Richards John Mill konnotatsioon denotatsioon Carnap intensionaal Ekstensionaal lauses predikaat subjekt Trad.loogika sisuloogika mahuloogika Lingvistilise relatiivsuse hüpotees Sapir-Whorfi hüpotees E. Sapir (1884-1936) keeleteadlane. B. Whorf (1897-1941), tema austaja, tuletõrje insener, ka indiaani keelte uurija.
inimestele, kui midagi loomulikku ning olemuslikku (müüt homoseksuaalsest ei ole loomulik, aga heteroseksuaalsus on loomulik) kultuuriliselt konstrueeritud müütide esitamine, mis oleksid justkui loomulikud, loodusest tulenevad looduse ja ajaloo segamini ajamine m üüt ei saa illagi esile kerkida asjade oma loomusest *FdeS skeemi täiendamine k äsitlus teise astme käsitlusest "siga" I aste loom kasutamine inimese kohta II aste I astme suhe denotatsioon II astme suhe konnotatsioon 42 * I tasandi t ähistaja/tähitstava suhe MÄRK muutub tähistajaks II tasandil *müüditasand hoiab üleval domineerivate gruppide määratlust *märkidele omane POLÜSEEMIA e mitmetähenduslikkus *müüt toob midagi ilmsiks, aitab avalda midagi, aga samas surub ta midagi peale, kinnistab meisse midagi X LOENG Barthes'i jätk: *teatud asjade serveeriminien meile loomulikena, aga tegelikult tegemist loodud konstruktsiooniga *I tasand: (nt must sõdrur annab Prantsuse lipule au)
saab tähenduse vaid selle kaudu, et ta eristub millestki muust sarnasest. • Roland Barthes (“Elementes of Semiology “(1965), “Mythologies” (1957)) uuris märkide kujunemist läbi denotatsiooni (otsene tähendus) ja konnotatsiooni (kaudne tähendus). • Nn. Tartu koolkond - J. M Lotman, Z. G. Mints, B. F. Jegorov, I. A. Tšernov, P. Torop. Denotatsioon – teatud märgi nö esmane/autentne tähendus: see, mis on nähtav. Konnotatsioon - Konnotatsioon on märgi kaastähendus, mis tekib tänu juba olemasolevatele teadmistele, ühiskondlikele/kultuurilistele jms väärtustele, auditooriumi huvidele/ootustele/emotsioonidele. Teisisõnu, märgi denotatsiooni all mõeldakse seda, mida edastatakse auditooriumile, samas kui märgi konnotatsiooni all mõeldakse seda, kuidas/millises kontekstis seda edastatakse. Kui inimene saab teate ABC, lisandub denotatiivsele tähendusele ka konnotatiivne (ärevus). Masinaga seda ei juhtu
· Märk - on iseloomustatav kui füüsiliselt eksisteeriv vorm, kui miski, mis osundab millegi/kellegi teise olemasolule ja kui sotsiaalselt tunnustatud tähenduse omaja · Tähistaja/tähistatav (signifier/signified) - reaalse objekti ja tema sümbolilise tähistamise vahekord. · Denotatsioon teatud märgi nö esmane/autentne tähendus: see, mis on nähtav. · Konnotatsioon - Konnotatsioon on märgi kaastähendus, mis tekib tänu juba olemasolevatele teadmistele, ühiskondlikele/kultuurilistele jms väärtustele, auditooriumi huvidele/ ootustele/ emotsioonidele. (nt iroonia fenomen, ...) · Teisisõnu, märgi denotatsiooni all mõeldakse seda, mida edastatakse auditooriumile, samas kui märgi konnotatsiooni all mõeldakse seda, kuidas/millises kontekstis seda. Edastatakse ja millise kaastähenduse märk seega omandab.
ema-isa, jne). Barthes- autor kes ulatub ka poststrukturalismi aega. Ideoloogia- teatud ideede ja uskumuste kogum, teatud uskumused ja ideed. Tema arvates ideoloogi on märk kellegi huvitatusest, klassi süsteem. Ta tugineb Marxile kes ütles et ühiskonnas valitsevad ideed on valitseva klassi ideed. Müüdil ja ideoloogial on väga selge soes. Müüt on alati võlgu ajaloole. Denotatsioon-esimese astme tähendus, kindel ja konnotatsioon- teise astme tähendus, sõltub kontekstist. Konnotatsiooni tähistajad moodustatakse denotatsiooni märkidest vms, võtab kaasa esimese märgi ja pannakse teise. Müüdid toovad ilmsiks midagi aga samas suruvad ka peale. Lugemine, teda huvitab lugeja positsioon ja ta räägib sellest raamatus S/Z. seal ta tuurib teksti lugemise loogikat teda huvitab kuidas lugeja suuudab tähendusi välja lugeda. Tema järgi
kasutava subjektiga. Lingvistikas ei segata märgi mõistet lähedaste sugulusterminitega. süntagma-süsteem (Saussure süntagmaatiline ja paradigmaatiline telg). Need vastavad kahele mõttetegevuse vormile (hiljem Jakobson metonüümia ja metafoor).Nt. menüüs kõik võimalikud pakutavad toidud restoranis, kuid sealt sobiva valides muutub tähendus. denotatsioon-konnotatsioon . 1960 aastal lõi Barthes koos Todorovi, Genette'i ja Kristevaga ajakirja "Tel Quel,, eesmärgiks oli Barthes'i poliitilise semioloogia projekti semiotiseerimine TQ ülesanded: 1) üldise märgisüsteemide teooria loomine 2) semioot. süsteemide formaliseerimine kommunikatsiooni vaatepunktist lähtuvalt, st püütakse kommunikatsioonis eristada tähenduse loomise tsoone 3) politiseerida kiri (siin diskursus)
kirjutamistüüp. Kõik, mis tundus universaalne, oli tegelikult ideoloogilste suhete võrgustik. Ka väliselt neutraalne kõneviis on ideoloogiliselt laetud. Meedia kui vahendaja. Iga nähtus võib võtta märgilise tähenduse(nt siirus). Toob sisse käsitluse teise astme tähendusest. Tähenduse puhul on oluline kontekst Esimese astme tähendus - siga, kui kasutame seda sõna inimesel, siis on see teine aste. Esimese astme tähendus denotatsioon, teise astme tähendus konnotatsioon. Müüdid luuakse teise astme tähenduses. Esimesest astmest võetakse materjali. Keskne järeldus müüdid ei saa sündida tühjale kohale, vaid need peavad sündima mingil baasil. Demüstitikatsioon müüdid on olemuselt konservatiivsed. See mida peetakse loomulikuks, on pmts moonutus. Müüdi vaatleja kolm aspekti: 1. müüdi konstrueerijate tasand e. sümboli tasand. Pilt kui sümbol, pilt kui näide 2.Alibi, õigustuse tasand. Kriitiline tasand. Ei nõustu sellega, mida öeldakse. 3
märkide uurimisega. • Märk - on iseloomustatav kui füüsiliselt eksisteeriv vorm, kui miski, mis osundab millegi/kellegi teise olemasolule ja kui sotsiaalselt tunnustatud tähenduse omaja Tähistaja/tähistatav (signifier/signified) - reaalse objekti ja tema sümbolilise tähistamise vahekord Denotatsioon – teatud märgi nö esmane tähendus: see, mis on nähtav. Konnotatsioon - märgi kaastähendus, mis tekib tänu juba olemasolevatele teadmistele, ühiskondlikele/kultuurilistele jms väärtustele, auditooriumi huvidele/ ootustele/ emotsioonidele. (nt iroonia fenomen, ...) Teisisõnu, märgi denotatsiooni all mõeldakse seda, mida edastatakse auditooriumile, samas kui märgi konnotatsiooni all mõeldakse seda, kuidas/millises kontekstis seda edastatakse ja millise kaastähenduse märk seega omandab.
aetakse segamini. "Mütoloogia, pärinegu ta ammustest või hilistest aegadest, saab pärineda ainult ajalool, sest müüt on kõne, mille ajalugu on välja valinud. Müüt ei saa iial esile kerkida asjade endi loomusest. See on ajalooline protsess." Teise astme tähendus. Sõna "siga" tähendab looma, kellel on rõngas saba ja kes röhib <-- esimese astme tähendus. Kasutades sama sõna inimese kohta oleme jõudnud teise astme tähenduseni. 1. aste on denotatsioon 2. aste on konnotatsioon. Tähistaja+tähistav= märk Teise astme tähenduse puhul märk muutub ise tähistajaks. Müüdid luuakse konnotatsioonitasandil. Müüt aitab meil millestki aru saada, selgitab meile midagi paneb meid millegi kohta midagi arvama, surub meile midagi peale. Barthesi müüt on pigem ideoloogia. Müüt pannakse kokku olemasolevast kultuurilisest materjalist. Müüdid on mitmetähenduslikud. Seetõttu saabki neid ideoloogiliselt kasutada. Müüdi rollid:
Kõik, mida me enda ümber näeme on ideoloogiliselt laetud. Ta vaatleb kogu reaalsust tekstina. "Müüt täna" - pöördub inspiratsiooni saamiseks Sausure´i poole. Küsimus ei ole isegi ideoloogia sisus, vaid vormi/struktuuri kombineerimise meetodis/võtetes. Ta tahab paljastada seda, et müüt on midagi, mida peetakse loomulikuks. Müüt on alati ajalooliselt kokkupandud. Teda huvitab jaoutus tähistajaks ja tähistatuks = märk (S) Denotatsioon - 1. Astme tähendus - kindel, stabiilne Konnotatsioon - 2. Astme tähendus - sõltub kontekstist "Siga" - taluloom, kui seda kasutada inimese puhul, siis läheb kasutusse teise astme tähendus. 1. Astme märk hakkab tööle 2. Astme tähistajana. Konnotatsiooni tasand tähistajad moodustatakse konnotatsiooni tasandi märkidest. Müüdid luuakse teisel tasandil, kuid võetakse kaasa 1. Tasandi seosteahel. Müüdid avavad seoseid, kuid samas suruvad midagi peale. Müüdid kasutavad juba olemasolevat kultuuri
Nt sõna kiri algtähendus oli `muster', läikima algtähendus oli `loksuma', mis on praegu säilinud vaid ütlemises süda läigib. Teisene tähendus on keeleajaloolise kujunemise käigus hiljem lisandunud tähendus. Nt sõna kiri algtähendusele on juurde tulnud tähendused `1. graafiliste märkide süsteem (ladina kiri); 2. kirjamärkidest koosnev tekst; 3. ümbrikus läkitatud sõnum'. 3) Denotatiivne tähendus on sõnaraamatutähendus. Konnotatiivne tähendus ehk konnotatsioon on tundmuslik lisatähendus, mille keeletarvitajad seovad sõnaga oma kogemuste alusel. Nt sõna hambaarst tähendus on seletussõnaraamatus `hammaste, suuõõne ja lõualuude haigusi raviv arst', aga paljudel inimestel pigem `vastik hambapuurija'. Vastupidi hästi peaksid mõjuma nt sõnad puhkus ja päike. 4) Usuaal- ehk tavatähendus on püsiv tähendus, milles keelendit harilikult mis tahes kontekstis kasutatakse. Nt klaaspärl `klaasist tehispärl'. Okasionaal-ehk
vähem sõnu kui tundeväljendusi. Väga mitmetähenduslik. Tähenduse suhtes ei või kunagi täiesti kindel olla, sest tähenduste väli on väga individuaalne ja tuleneb suhtekogemusest. Oleme selle suhtes tundlikumad kui digitaalse suhtes. Iga digitaalse teatega on kaasas analoogiline teade. Digitaalsel märgil on üks, analoogilisel mitu erinevat tähendust Konnotatsioon (tähendusvarjund): kontekstist tulenevalt omistatakse juurde kaastähendused, mis pole informeerimine, vaid mõjutamine (alkoholireklaamid) soodumus seostada teatud olukorda teatud käitumisega. Nt sõnal „kinkimine“ on üks; kuid kinkimisaktil mitu tähendust (armsamale, bossile). Ka sõnalavastus on mingil määral analoogilise kommunikatsiooniga seotud. Analoogilise kommunikatsiooni ülesanne on väljendada suhet
nt. punane vein kui värskendav Prantsuse ja eliidi jook, mitte kui tervist kahjustav. Tekst konstrueeritakse meie jaoks, kavatsuslikkus. Seda, mis on konstrueeritud, tahetakse esitleda meile kui midagi loomulikku. Näiteks heteroseksuaalsuse diskursus: see on midagi loomulikku, normaalne. Ehk: loodus ja ajalugu aetakse segamini. 2.osa järelsõna. "What is a myth, today?" poliitiline kõne. Müüdis esineb 2 astet: I aste on denotatsioon (esmane, otsene tähendus); II aste on konnotatsioon (on teisene, kaudne tähendus) Nt. ,,Siga" on I astmes loom, II astmes aga loll inim. Et II aste tööle hakkaks peab olema ühine kultuuriruum. I tasandi tähistaja ja tähistatava suhe muutub II tasandi tähistajaks uuel tasandil (nt. metafooriga) Barthese müüdid hakkavad tööle II tasandil. II astme tähenduse puhul märk muutub ise tähistajaks. Müüdid luuakse konnotatsioonitasandil
kuulaja / saatja ja vastuvõtja. Käskival kõneviisil on eesti keeles oma vorm. Imperatiivi on reklaamikeeles rohkem kui muudes keeleliikides. Tegusõnad kutsuvad tarbijat tegevusele: nt helista, astu läbi, kiirusta. Teist tüüpi reklaamid annavad infot, kuidas infot hankida, kampaanias osaleda, maksmise kohta jne. harva esitatakse tarbimisjuhisena (v.a ravimite infolehed). Sirgjoonelist üleskutset osta esineb harva – negatiivne konnotatsioon, mis seostub raha äraandmisega. Kasutatakse osta sünonüüme: anna, hangi, küsi. Reklaamikeeles pöördutakse, et tarbijale jääks toode ka tulevikuks meelde. Tavaline on ka, et palutakse ühendust võtta reklaamijaga. Reklaamikeeles tõusevad esile 3 verbirühma: Tooteomandamisele kutsuvad verbid: tule, telli, helista. Mõnutundmisega seotud verbid: proovi, tunne, naudi, kasuta.
Milline on dekonstruktsiooni ja poststrukturalismi suhe. On täpselt määratlemata. Poststrukt on laiem mõiste, dek on paremini määratletud. Derrida ütleb strukt. kultuurimaastiku kohta, et see on nagu linn, kus veel või enam ei elata. Üldiselt – pigem hüljatud paik, subjekti ei ole, kes seda linna v maastikku elustaks. Väidab et tähendusliku struktuuri väljatoomine on mõrv, teksti surmamine. Derrida ütleb: “ Seni tähistaja olnud sekundaarne tähistatava suhtes, konnotatsioon sekundaaarne denotatsiooni suhtes, sisu sekundaarne vormi suhtes. Sellega seondub ka idee, et esmane on autor ja teos on vaid autori teisitiolemine. Saussurre analüüsis on tähistatav esmane substants, mis eelneb keelelisele tähistavale. aga tegelikult võib Saussure´i lugeda ka nii, tähistaja ja tähistatav luuakse üheaegselt ja suhtuvad teineteisesse nagu paberilehe kaks külge. Nende suhe on dünaamiline ja vastastikku pöörlev. Vt
loomulikust keelest [Sootak]. [50]Õiguspositivismi probleemid: 1)Väärtus- ja hinnanguvaba õigusmudel näib olevat vastuolus vaadeldava, reaalse õiguse moraalsete komponentidega väärtusjurisprudents. Lisaks, positivistlikku mudelit on kasutatud individualismi toetamiseks ning on võimalik, et see on ka olemuselt individualistlik. Ent nüüdisajal on laiema toetuse saanud ka kommunitaristlikud õpetused, [konnotatsioon kommunikatsiooniga], milles ei arvestata üksnes üksiksubjekti tegude ja motiividega, vaid ka paljusubjektsete tegijate ja teguritega. [Üks võimalik inimgrupi määratlus: grupp eksisteerib parajasti siis, kui a) hulk inimesi omab ja teadvustab tegevuse ühist eesmärki, b) igaüks neist teab, et ka teised omavad sama eesmärki, c) nende vahel on tööjaotus ülesannete ja lähi-eesmärkide alusel ja d) nad suhtlevad omavahel, et tegevust koordineerida
rahuldada. Vabad inimesed on ainult puudusest vabad inimiesed. 7 Aristotelese jagunemine: oikos (kodumajandus) ja avalikud kodanikuvoorused: kui head elu juhib mõistus, siis avalikku head elu sõltub kodanike selgest peast. Kaubanduse halb mõju on see, et see teeb mugavaks - pole enam seda sõjakust. Isegi Smith ja Hume, kes on muidu luksuse poolt, arvavad, et luksus, jõukus jms vähendavad inimese tähelepanelikust, aktiivsust jne. Tarbimise naiselik konnotatsioon. Sellise vabaduse ja terve mõistuse võtab kokku de Tocqueville, öeldes: ,,Kogukonnas, kus pere-, kasti-, klassi-, gildi-, ja vennaskonnasidemed ei kehti, on inimesed kallutatud mõtlema ainult oma huvidele, otsides ennast läbi kitsalt praktiseeritud individualismi ja hoolides vähim ühisest hüvest. Despotism soosib sellist suhtumist sellest hoidumise asemel, röövides valitsetavatelt igasuguse ühtsustunde ja solidaarsuse.,, (eessõna Prantsuse Revolutsiooni ajaloole, 1856)
mida kasutatakse jne. Barthesi huvitab, kuidas pannakse müüte kokku. Kultuuritekstid pole lihtsalt mudelid, mis midagi tähendavad, vaid nad pannakse midaig tgähendama. Barthesi järeldus on see, et mis on argimüütide loogika, kõike seda mis on konstrukeeritud. Müüt on konstruktsioon aga samal ajal esitatakse Denotatsioon esimese astme suhe Konnotatsioon teise astme suhe Tähistatav ja tähistaja mooustavad märgi ja see märk ise muutub tähistajaks uuel tasandi. Konnotatsiooni tähistajat muoodustatakse denotatsiooni märkidest. Müüdil on kinnistamise jõud, ta surub meile midaig peale. Altusser: ideoloogia pole mitte tundmine vaid ära tundmine. Selles mõttes tuleb silmas pidada Barthesi loogikat: müüdid ei lüäthu loodusest või loomust, nad on välja valitud. Müüdid pannakse kokku koguaeg
tehti, siis teatavatest psühholoogilistest pidurite vabanemiseks.129 Ka Eero Tamm leiab, et Tartu punkarite seltskonnas alkohol aukohal kindlasti polnud, rohkem armastati filosofeerida ja diskuteerida. Ta pakub välja, et põhjus, miks punkareid alkoholiga nõnda tihti seostatakse, on see, et kui punkarid alkoholi tarbivad, siis üldiselt tehakse seda avalikus ruumis, kus nad oma bravuurika käitumise ja ekstravagantse välimuse tõttu eriti silma paistavad, mistõttu on konnotatsioon punkarluse ja alkoholismi vahel lihtne tekkima.130 123 Intervjuu Tõnu Trubetskyga. 124 Intervjuu Anti Pathique’iga. 125 Intervjuu Janek Naaniga. 126 Intervjuu Allan Vainolaga. 127 Intervjuu Mercaga. 128 Intervjuu Freddy Grenzmanniga. 129 Intervjuu Peep Männiliga. 130 Intervjuu Eero Tammega. 29 Pungi populaarsus, eesmärgid ning võimalik mõju ENSV
müüt ei saa välja kerkida kusagilt mujalt kui ajaloost, ta on kõne, mille ajalugu on välja valinud. mütoloogiates leidub teatav lisand saussure'i süsteemile : barthes toob sisse teise astme tähenduse mõiste : sõna siga märgib kärsaga röhkivat harjastega looma, aga kui te ütlete kellelegi siga, siis see tähendab juba midagi muud. metafoor tuleb sisse. esimese astme tähendussuhe on denotatsioon, teise astme tähendussuhe on konnotatsioon. esimese tähendustasandi märk muutub tähistajaks teisel tasandil sõna siga, mis on esimese astme märk, muutub tähistajaks teisel tasandil ja saab hinnangulise sisu konnotatsioonitasandi tähistajad moodustatakse denotatsioonitasandi märkidest märk ei ole lõpetatud, märk asub uude rolli, uutes seostes. müüdid luuakse konnotatsioonitasandis, aga kasutatakse denotatsioonitasandi materjali 09.11.2012
midagi suurt ühist ei ole. • Siinne käsitlus põhineb seisukohal, et tõlkija on mõtlemis- ja vastutusvõimeline inimene, mitte tekstiteisendusmasin, ja otsustab ise, mida sihtteksti kirjutab. Küsimused 35. Sõna tõlkima üks levinud kasutusviise on sõimusõnana, täiesti arutu tähttähelise teisenduse tähenduses, nt „Ära lihtsalt tõlgi, vaid kirjuta loetavat sihtteksti!” Miks on sellel sõnal niisugune negatiivne konnotatsioon, kuidas mõjutab see tõlkija elukutse prestiiži ja mida sellega ette võtta? 20 Tõlke uurimine Tõlkimise ja tõlketeaduse suhet on sageli peetud ühepoolseks, st tõlkimisel ei ole tõlketeadusest mingit kasu ning see ei haaku kuidagimoodi tegeliku tõlketegevusega. Näiteks ütleb nii Märt Väljataga oma artiklis (2008), kus nendib ka, et tõlketeadusel polegi
annaabi.ee 
