objekti järgi, liiguvad mittestabiilsete tähistajate jadana. Ühtne objekt ja ühtne tähendus on saavutamatu. Postmodernism. Postmodernismi üldine taust. Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned. Poststrukturalism (Kraavi 110–126, 131–135). Poststrukturalismi mõiste. Tekstiline teadmine. Keele umbusaldamine. Dekonstruktsioon. Derrida dekonstuktsiooni alusteooria (binaarsete opositsioonide ja logotsentrismi kriitika, erinewus). M. Foucault (võimu mikropoliitika, diskursus, episteem, ‚arheoloogiline meetod’ ). Deleuze & Guattari, risoomne tõlgendusmudel). Terminit poststrukturalism kasutatakse mitmeid erinevaid analüüsimeetodeid koondava filosoofia üldmõistena. Tekstiline teadmine. Keele umbusaldamine. Postrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab üht pealesurutud tähendusvõimalust. Ei keskenduta mitte tekstide, sõnade tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on need üksused pandud tähendama seda, mida nad tähendavad.
Väidetakse, et elementide suhteomadusi on humanitaarse tunnetuse jaoks võimalik teadvustada ja neil on isegi suurem gnoseoloogiline väärtus, kui substantsionaalsetel. Kanti asi iseeneses välistatakse. Nietzshe Jumala surm Autori surm. 2. Mõistusväliste mõistuse aluste eksplitseerimine, mis lähtub Marxi ja Freudi töödest. Erinevad mõistelised konstruktsioonid (LS mentaalsed konstruktsioonid, Foucault episteem, Lacani sümboolne kord) pretendeerivad mitteteadvuse olemuse ja funktsioonide formaliseerimisele, arendamisele ja selgitamisele. 3. Neoratsionalism Struktuuri vastandiks võib lugeda texture (faktuur), mis vastukaaluks struktuuri loogilisele ja üldisele iseloomule on individuaalne ning üksik ("Uue kriitika" juhtkuju J.C.Ransom´i järgi on poeetiline teos "avatud loogiline struktuur vaba individuaalse faktuuriga".) Hiljem kasutati neid
Reaalne - koosneb tähistajatest, mis on sümboolsusest valjapoole jäävad. Reaalse kategooriasse kuuluvad näiteks hallutsinatsioonid ja psühhoosid - see on algsete traumade asupaik. Poststrukturalism (Kraavi 110–126, 131–135). Poststrukturalismi mõiste. Tekstiline teadmine. Keele umbusaldamine. Dekonstruktsioon. Derrida dekonstuktsiooni alusteooria (binaarsete opositsioonide ja logotsentrismi kriitika, erinewus). M. Foucault (võimu mikropoliitika, diskursus, episteem, ‚arheoloogiline meetod’ ). Deleuze & Guattari, risoomne tõlgendusmudel). • Poststrukturalism – kogum filosoofilisi ja metodoloogilisi praktikaid, mis ühel või teisel viisil seostuvad oma prantsuse esiisadega. • Poststrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab üht pealesurutud tähendusvõimalust. Ei keskenduta tekstide tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on tekst pandud tähendama seda, mida ta tähendab.
Foucault-konkreetsus, süsteemipõhisus, erinevused Kant-universaalsus Tõde saab rääkida ühes konkreetses ajas ja ühes konkreetses kohas viibides. Peab suhestuma. Oleviku ajalugu-kuidas oleme saanud selleks, kes me oleme? Kuidas võiksime olla teistmoodi? Arhiiv:tema jaoks. Süsteem, mis valitseb selle üle, mida me saame öelda ja mida mitte. See piiritleb meie sõnumeid ja ka eritleb neid: arhiiv on „lausungite moodustamise ja teisendamise üldine süsteem.“ Episteem -inimene sünnib alles modernses episteemis ning „võiks kihla vdada, et inimene kaob, kustub just nagu rannaliivale joonistatud nägu. Kolm episteemi. -Renessanss -Klassikaline -Modernne RENESANSS:Kuidas erinevad ajastub märki suhtusid? Ajastute muutudes muutuvad ka vaated, freimid.Märgid on signatuurid, nad on kirjutatud asjade endi sisse või peale. Maailm on loetav justkui raamat. Keel ise on osa asjade korrast mida on võimalik samamoodi maailmast üles korjata.
Tähendust tekitavat protsessi nimetab Derrida sõnaga différance e. erinewus. See on Derrida enese loodud neologism, milles ,,e" asendub ,,a"-ga. See on kirjapildis märgata, aga kõnes mitte kuulda, illustreerib kirja seespidisust ja tähendusrikkust kõnega võrreldes. Sõna viitab kahele asjale: 1) erinevusele, mis tekitab sõna tähenduse. 2) edasilükatud tähendusele, sest tähendused tekstides on muutuvad M. Foucault (võimu mikropoliitika, diskursus, episteem, ,arheoloogiline meetod' ). Foucaulti mõtete tuumaks on võimu analüüs. Võim kui suhtevõrgustik, mis muutub vastavalt ajastule, olukordadele. Iga konkreetse ajastu võimusuhted konstrueerivad ajastu diskursusi. Diskursuse all peetakse üldisemalt silmas kas a) tegelikkust kirjeldavat ja loovat keelekasutust b) mingile kultuurilisele-sotsiaalsele rühmale omast keelekasutust. Foucaultlikus tähenduses on diskursus reeglitega kehtestatud praktika, millest vastava
objektiivsuse relvades); st võib-olla kõik asjad ei jagunegi kaheks (Juri Lotmani hilisemad tööd), poststrukturalismi kolm isakuju on Roland Barthes ja Jacques Lacan (ühelt poolt autor kes liigub kl. struk. semiootikasse ja edasi; teiselt poolt autor, kes lähtub freudilikust psühhonalüüsist ning seob selle strukturalismiga; lisab sinna kriitika jungiaalse psühhonalaüüsi ning Michel Foucault (19261984) on - diskursiivne formatsiooni ja episteem ning võimusuhete kriitika peamees, pöörab tähelepanu ajalookäsitlusele teisti kui varem ("Hullus ja arutus") ; arheoloogiline ning arhiivilne (kehtivate reeglite kogum ühes formatsioonis) 40. Dekonstruktsioon ja kirjandusteadus. Dekonstruktsioon - alates 70 aastatest; - kasvab postsrukturalistlikest pursetest, muutub iseseisvaks traditsiooniks; millel on kalduvust hermeetilisusele (Jacques Derrida); koolkond ei ole pr. keelses kultuuris, vaid in
objektiivsuse relvades); st võib-olla kõik asjad ei jagunegi kaheks. (Juri Lotmani hilisemad tööd). Poststrukturalismi kolm isakuju on Roland Barthes ja Jacques Lacan (ühelt poolt autor kes liigub kl. struk. semiootikasse ja edasi; teiselt poolt autor, kes lähtub freudilikust psühhonalüüsist ning seob selle strukturalismiga; lisab sinna kriitika jungiaalse psühhonalaüüsi. Michel Foucault (19261984) on - diskursiivne formatsiooni ja episteem ning võimusuhete kriitika peamees. Pöörab tähelepanu ajalookäsitlusele teisti kui varem ("Hullus ja arutus") ; arheoloogiline ning arhiivilne (kehtivate reeglite kogum ühes formatsioonis) Dekonstruktsioon alates 70 aastatest; - kasvab postsrukturalistlikest pursetest, muutub iseseisvaks traditsiooniks; millel on kalduvust hermeetilisusele. (Jacques Derrida); koolkond ei ole pr. keelses kultuuris, vaid in. keelses kultuuris (Paul de Man, Hillis Miller jt). Dek. on nähtus
objektiivsuse relvades); st võib-olla kõik asjad ei jagunegi kaheks. (Juri Lotmani hilisemad tööd). Poststrukturalismi kolm isakuju on Roland Barthes ja Jacques Lacan (ühelt poolt autor kes liigub kl. struk. semiootikasse ja edasi; teiselt poolt autor, kes lähtub freudilikust psühhonalüüsist ning seob selle strukturalismiga; lisab sinna kriitika jungiaalse psühhonalaüüsi ning Michel Foucault (19261984) on - diskursiivne formatsiooni ja episteem ning võimusuhete kriitika peamees. Pöörab tähelepanu ajalookäsitlusele teisti kui varem ("Hullus ja arutus") ; arheoloogiline ning arhiivilne (kehtivate reeglite kogum ühes formatsioonis) 40. Dekonstruktsioon ja kirjandusteadus. Dekonstruktsioon alates 70 aastatest; - kasvab postsrukturalistlikest pursetest, muutub iseseisvaks traditsiooniks; millel on kalduvust hermeetilisusele. (Jacques Derrida); koolkond ei ole pr. keelses kultuuris, vaid in. keelses kultuuris (Paul de Man, Hillis
imaginaarne faas (keele-eelne) sümboolne faas (peale keele omandamist) 74.Keel mitteteadvuse struktuurina (Kraavi 127-131) POSTSTRUKTURALISM (Kraavi 110-126, 131-135) 75.Poststrukturalismi mõiste 76.Tekstiline teadmine 77.Keele umbusaldamine 78.Dekonstruktsioon 79.Derrida dekonstruktsiooni alusteooria (binaarsete opositsioonide ja logotsentrismi kriitika, erinevused). 31 80.M.Foucault (võimu mikropoliitika, diskursus, episteem, ,,arheoloogiline meetod") 81.Deleuze & Guattari risoomne tõlgendusmudel. POSTKOLONIALISM (konspekt eraldi failina) Koloniaalmaade kirjandus. Teooria on laiem, ei põhine ainult kirjandusele. Eesmärgiks mõista, analüüsida postkolonialistlikku ideoloogiat, poliitikat jne. 82.Postkolonialistliku kriitika mõiste Kirjandusteaduses tõusis postkolonialistlik kriitika omaette suunana esile 1990. alguses, kuid
ta kuulub, inkorporeeritud ajalugu, meie kehaline mälu. Põhimõtted, mis toodavad ja organiseerivad praktikaid ja ettekujutusi. Struktureeritud struktuuridena toimivate struktureeritud struktuuride süsteem. Teatud kultuuriline alateadvus. /Vrd Peirce, Fawcett, Lotman Väli suhteliselt autonoomne tegevuse sfäär, millel on oma sisemine loogika (struktureeritus) ja kus käib pidev võitlus. Hierarhiliselt organiseeritud /vrd semiosfäär, Foucault episteem ja tõe ja võimu vahekord/: globaalsed (kogu sotsiaalne reaalsus, majandusliku ja poliitilise võimu väli), üksikud ja nende allväljad (kunst, filosoofia, sport, religioon jne). Positsioonid Väli on struktureeritud erinevate positsioonide (sõltuvad omakorda kapitali/võimu jaotumisest) läbi, mis on omavahel objektiivsetes suhetes (domineerimine, antagonism, komplementaarne jne).
annaabi.ee 
