M.Lotmani kordamis küsimused eksamiks+vastused (18)

Hea üliõpilane!
Edastan M. Lotmani koostatud eksamiküsimused, millele leiate vastused teiste allikate reas ka raamatust: John Deely. Semiootika alused. Tartu University : Tartu Semiotics Library 4, 2005 ja veebilehelt: http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/
Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist — st viisist, kuidas mistahes märk kannab tõlgendaja jaoks antud olukorras mingit tähendust. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Ka saame ise pidevalt loendamatu hulga sõnumeid.
Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur , mida vahendavad ja hoiavad püsti märgid.
1.MÄRGISÜSTEEMI MÕISTE:
Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi asemel olevat. See miski ei pea tingimata olemas olema või kusagil olema, hetkel, mil märk teda asendab.
Märk on bilateraalne , kahepoolne. Märk võib asendada teist objekti või midagi, millel puudub materiaalne väljendus. Märk on objekt, mis ei ole see objekt. Näiteks tool , mis ukse vahele panduda väljendab, et võõras ära tule, mitte tooli.
Märk peab olema märgatav ja suunatud neile, kes sellest aru saavad.
Märk ei ole kunagi isoleeritud. Selleks, et märk oleks märk peab olema vähemalt kaks situatsiooni, nt ukse vahel olev tool. Märk on alati märgisüsteemi osa.
Füüsiline märgi puudumine on samuti märk. Näiteks liiklusmärgi puudumine on samuti tähendusrikas.
Iga märgisüsteem on mingi suurema süsteemi, millel on normid ja reeglid, osa. Kogu universum on tõlgendatav kui märkide kogum.
2. SÜNTAGMAATIKA
Märk suhtes kontekstiga. Metonüümia ehk ühe nähtuse, mõiste, eseme või isiku asemel nimetatakse teist, mis meie teadvuses on lahutamatult seotud kujutlusega samast nähtusest, mõistest, esemest või isikust. Nt selle asemel, et öelda 'kokku said Euroopa riikide kuningad', ütleme 'kokku said Euroopa kroonitud pead';
Selekteerimine – on seotud sarnasusega. Alternatiivide valik eeldab võimalust asendada üks teisega , mis on ühelt poolt ekvivalentne ja teiselt erineb sellest. Seega on selekteerimine ja substitutsioon ühe ja sama operatsiooni kaks erinevat poolt. Kui kombinatsiooni puhul toimub valik käepäraste elementidega (tähed ja helid), siis siin toimub valik mälu põhjal tähendusi valides . (Saussure: ühendab elemente mnenoomilises, ettekujutatavas reas)
süntagmaatilised reeglid determineerivad, kuidas moodustada ahelaid (sõnade järjekord, lause struktuuri reeglid, kuidas moodustada häälikust silpi jne)
3. PARADIGMAATIKA
- sümbolite repertuaar ja nende valiku reeglid, asendatavus.
Märk suhtes koodiga (mäluga) mitte reaalse teatega. Metafoor.
Näiteks kui muuta üksuste omavahelist suhet. Nt asendada lauses üks sõna teisega ja tähendus muutub.
Adressaat võtab teate vastu kui kombinatsiooni, mis on moodustatud erinevatest osadest ( laused , sõnad, foneemid jne) millede valik on teostatud keelelise koodi kõikidest võimalikest komponentidest lähtuvalt.
Need kaks lähenemist annavad kaks erinevat interpretantide rida, kaks viiteseost, mis aitavad märki tõlgendada.
a) selektsiooni puhul märk suhtes koodiga (mälu) b) kombinatsiooni korral märk suhtes kontekstiga, st. teatud asend suuremas kontekstis.
Paradigmaatilised reeglid määravad millist vormi peab antud juhul kasutama (käände- ja pöördelõpud)
MORRISE JÄRGI ON SEMIOOTIKAL KOLM DIMENSIOONI -süntaktika, semantika ja pragmaatika
4. SÜNTAKTIKA
Kuidas märk on ehitatud ja kuidas ta moodustab teiste märkidega jadasid, mida omakorda võib ühendada teiste jadadega. Tegeleb märkide ehituse ja konstruktiivse küljega. Keeleüksuste omavahelised seosed lingvistilises järjestuses, näiteks sõnade järjekord lauses.
Süntaktika on osa matemaatilisest lingvistikast. Keel on mitmetähenduslik: -loomulik keel -keel semiootilises mõttes (kunstlik keel, arvuti keel jne) -keel on õigusega
Ameerika lingvistika sai alguse indiaani keelte uuringutest. Indiaani keeltes on teised sõnaliigid, kui neid ülse on, ei ole kirjandust ja kirjakeelt. Õ I reegel sümbolid peavad moodustama ahela. Ahelal on algus ja suund. II reegel need ahelad on ei ole lõpmatud. Isegi kui ahel on lõpmatu on ta nõrgim lõpmatus. Grammatika koosneb ühest operatsioonist s.o konkatenatsioon.
Süntaktika reeglid on kolme tüüpi: süntagmaatilised, horisontaalse teljega , et keelejadad oleks õigesti teostatud.
5. SEMANTIKA
Tegeleb tähendusega. On üks osa süntaktikast, kuid eksisteerib ka eraldi.
Semantika koosneb:
Seemidest - elementaartähendused: Neid on mõnikümmend kuni mõnisada.
Lekseemidest ehk semeemidest: neist saab moodustada proportsioone. NT. «Nähtamatu jumal lõi nähtava maailma»
Semantika võib olla nõrk või tugev. Signifikatiivne e. nõrk semantika on keel om reeglite ja semantikaga. Läbi ajaloo on püütud luua keelt, mille grammatika välistaks mõttetuse ja vale. Paraku ei ole sellist süsteemi luua õnnestunud. Iga vähegi mitte- triviaalne süsteem loob paradokse. PARADOKS – väide, mis on õige ainult siis, kui ta on vale, ja vale ainult siis, kui ta on õige ning ainult sellepärast õige, et ta on vale ja ainult sellepärast vale, et ta on õige.
Matemaatik Kantori paradoks: Kõikide hulkade hulk peab sisaldama iseennast , kuid ei saa sisaldada iseennast. NT Toolide hulk, sisaldab toole aga ei saa sisaldada toolide hulka. Vana kreeka paradoks: ühes külas oli habemeajaja , kes ajas haebt kõigil, kes iseeendal habet ei ajanud. Kas ta ajas iseenda habet? Või Kreeka filosoofi Herakleitose väide: Kõik kreeklased on valetajad. Kas ta ise valetas? Tagasi nõrga semantika juurde: Keeles on selliseid sõnu, kus asi on hoopis teine – otsene seos referendi ja märgi vahel, seos signifikatsiooniga on ähmane.
Tugev semantika e. referentsiaalne semantika -
6. PRAGMAATIKA uurib märkide kasutust ja on semioosi kolmest mõõtmest kõige ebamäärasem, puuduvad konkreetsed reeglid. Et õigesti suhelda, on vaja teada kultuurinorme, kõne etikette . Süntaktika vald uurib reeglite järgimist , semantikas on oluline mõtestatus. Pragmaatikas seevastu edukus või ebaedukus suhtlemisel.
tegeleb märgi kasutusega. Märk on defineeritud läbi semiootilise situatsiooni. Märk peab olema korrektne ja efektiivne. Kuidas ta on ehitatud? Kelle jaoks? Kuidas märk funktsioneerib? Märk ― subjekt . Kuidas inimene kasutab märke. Kirjutav ja rääkiv subjekt, tema erinevad „minad“. Suhted rääkija ― kuulaja , sõnaline mõjutus jne. Reeglid on pigem soovituslikud. Pragmaatiline mõõde väljendab. Reaktsioon kujutisele sõltub meie eelnevast kogemusest, habitusest jmt.
7. IKOONILISED MÄRGID -
On märgid, mille vorm on determineeritud tähenduse poolt. Ikoon baseerub sarnasusel. Kui esineb tüpoloogiline sarnasus tähistaja ja selle denotatsioonide vahel. Peirce ´il kolm ikoonide alamklassi: kujundid (images), diagrammid ja metafoorid . Todorovi arvates on ikoon pigem sünekdohh.
Probleemid: sümmeetria küsimus ja regressiooni küsimus.
Mittesümmeetriline representatsiooniline seos: "ikooniline märk kujutab oma objekti, mitte vastupidi." (Wallis). Mitte tingimata. Mona Lisa, tema portree, reproduktsioon , foto -- ajaline, diakrooniline järgnevus. Kuid Peirce´i definitsioon ei nõua mingisuguse kronoloogilise prioriteedi kohustust vaid kõneleb vaid "ühtsusest mõnes omaduses ". Paavsti foto enne, siis päris paavst kui foto ikooniline märk.
Peadpööritav regressiooni probleem: tütarlapse kohta võib öelda, et ta on oma ema ikooniline märk, kui tema kui tähistaja ja tema ema kui märgitsetava vahel on topoloogiline sarnasus. Samuti võib väike tüdruk samamoodi, kuigi vähemal määral olla ikooniliseks märgiks oma isast, igast oma järeltulijast, kõigist sugulastest ja edasi veel kõigist imetajatest, kõigist selgroogsetest jne jne lõputus retrogressioonis veelgi üldisemate märgitsetavate poole.
Loomakäitumises rohkesti ikoonsuse näiteid, mis hõlmavad kõiki olemasolevaid kanaleid -- keemilisi, auditiivseid või visuaalseid. Sipelga häireaine -- kui oht hetkeline, raugeb signaali vallandunud feromooni kogus kiiresti, vastupidi -- aine levib. Varieerub analoogilises proportsioonis ohustiimuli kasvamise või nõrgenemisega.
8. INDEKSID
Indeks baseerub reaalsel seosel, näiteks teeviidad.
Peirce: "need, mille seos oma objektiga seisneb nende vastavuses faktile". Tähistaja on piirnev /külgnev tähistatavaga või on selle näidis. Põhjanael kui põhjapooluse indeks. Opositsioonis terminiga sarnasus.
Loomade jäljed on indeksilised märgid.
Linnud Indicator indicator -- meejuhatajad, viitavad siristamisega. Mesilaste tants (Frish).
Loomulikud indeksid ― loomulik märk, kui tuli on spetsiaalselt inimese poolt süüdatud, et tähistada oma kohalolu Kunstlikud indeksid ― termomeeter, lakmuspaber Need mõlemad on tõelised indeksid \ annavad edasi informatsiooni „allikastg (objektist) tänu objektiivsele (looduslikule või kunstlikult loodud) sõltuvusele sellest Väljasurnud indeksid \ on objektile viitavaks funktsiooniks, jäädes ise põhjuslikult sõltumatuks temast. Tõeliste indeksitega seob see, et oma kasutamisaktides on alati seotud selle situatsiooniga, milles asub nende referent . Kuid indeksiteks teeb neid mitte niivõrd see seotus referendiga, kuivõrd võime täita indeksiaalset funktsiooni, st suunata subjekti tähelepanu mingile olemasolevale objektile, samal ajal teda nimetamata ja määratlemata, väljendamata midagi tema kohta. Kuid realt tunnustelt on sarnasemad sümbolitega: nagu sümbolid, nii ka need viiakse informatsiooni jadasse sisse mitte indeksiaalselt vaid märgiliselt \ kommunitseeruvate subjektide tegevuse tulemusel. Nende referent ei osale enam informatsioonijadas kui informatsiooni allikas. Ta vaid kaasneb/külgneb taoliste näitavate märkidega ühes situatsioonis.
Väljasurnud indeksi, nagu ka sümboli interpretatsioon võib toimuda ainult kultuurilise konventsionaalse koodi (keele) põhjal.
Tüüpilised näited \ näitavad asesõnad, deiktilised märgid Ikoonilised märgid võivad olla ainult terminid (reemad), indeksid võivad olla terminid ja laused, sümbolid võivad olla kõik kolm (terminid, laused, argumendid). „jalajälg, mille Robinson leidis liival, oli indeks, mis näitas, et saarel on mingi olevus ja samal ajal sümboliks, mis kutsus esile inimeses idee“. „ Niisiis , sümboli eksisteerimise viis erineb ikoonilise märgi ja indeksi eksisteerimise viisist. Ikoonilise märgi eksistents on seotud mineviku kogemusega. Indeks eksisteerib olevikus . Sümboli olemine seisneb selles reaalses faktis , et miski saab kindlasti olema vastu võetud, kui on täidetud teatud tingimused, ja nimelt, kui sümbol mõjutab oma interpretaatori mõtete ja käitumist. Iga sõna on sümbol. Iga lause on sümbol. Iga raamat on sümbol. Sümboli väärtus seisneb selles, et ta annab meie mõtetele ja tegevusele ratsionaalsuse mõõtme ja võimaldab meil ennustada tulevikku“.
„Pärisnimi, kui te põrkute sellega kokku esimest korda, on eksistentsiaalselt seotud mingi vastuvõtu või siis muu ekvivalentse individuaalse teadmisega individuaalsest objektist, mida selle nimega nimetatakse. Siis, ja ainult siis on see tõeline Indeks. Kui te kohtate seda nime järgmine kord, siis on see selle Indeksi Ikooniline märk. Igapäevane tutvus nimega teeb ta Sümboliks, mille Interpretant esitab teda kui nimetatud Individuaalse objekti Indeksi Ikoonilist märki.“ Indeksiaalne märk on seotud objektiga läbi ruumi ja aja, läbi reaalsuse.
Sümboolse märgi kokkuleppelisus seisneb tema defineerimises või seadustamises reeglina.
9. SÜMBOLID
sümboli puhul on tähistav ja tähistatav omavahel seotud kokkuleppeliselt.
Kokkuleppeline seos -- see tunnus eristab teda ikoonist ja indeksist, tunnus "intentsionaalsus" (kavatsuslikkus) eristab teda nimest. Pinge. Nimi on ekstensionaalne, mõiste maht oluline. Sümboli puhul sisu. Frege tähendus ja osutus. Napoleon ekstensionaal, variandid intensionaalid.
Kõige enam kuritarvitatud termin. Hulk olulisi sümboli alaliike : allegooria, märk, kaubamärk, deviis (heraldikas), embleem, ametitunnused, tähis. Vähe uuritud ja korralikult defineerimata.
Sümbolid tunnistatakse sageli olevat inimolendite eksklusiivne omand, kuid kahtlemata omavad neid ka loomad (kui meelevaldseid märke). Sabatöö meelevaldsus koertel , kassidel ja hobustel . Lihasööjad putukad, kus isane pakub emasele enne paaritumist tühja õhupalli lootuses ise terveks jääda.
10. PÄRISNIMED
Märk, millel on laiendklass selle osutatava jaoks. Indiviididele, keda märgitsetakse mingi pärisnimega, ei omistata mingit ühist omadust, va fakt, et nad kõik reageerivad sellele nimele . Nimetused on samastajateks (identifiors) kutsutava märgiperekonna liikmed, millel on kaks allkategooriat: indikaatorid ja deskriptorid. Inimindiviide identifitseeritakse verbaalselt tõendatavate nimekandjatega (namors) nt isikunimi või ainukordne isikukood ning hulga mitteverbaalsete indikaatoritega (millede abil võib surnukeha ära tunda).
Kõik loomad levitavad stabiilset "samastajate" voogu. Ainuisikustamine. Kui partner puudub, teeb äänud lind helisid, mida tavaliselt peetakse partneri omadeks. Tulemuseks on, et partner tuleb tagasi, justkui kutsutaks teda nimepidi. Vaala individuaalseid klõpsatusjärgnevusi peetakse isegi "signatuurideks".
11. SÜMPTOMID
Sundiv, automaatne , mitte-meelevaldne märk, nii et tähistaja on tähistatavaga seotud loomulikus seoses. Sündroom on reeglile alluv stabiilse märgitsetuga (denotatum) sümptomite konfiguratsioon. Mõlemal terminil on tugevad arstiteaduslikud kaastähendused.
Sümptomite eripära, et nende märgitsetus (denotata) on üldiselt adressandi (so patsiendi -- "subjektiivsed sümptomid"( ja adressaadi (so arsti --"obj. sümptomid") jaoks erinevad.
Semiootika algselt, kui üks kolmest kreeka meditsiini harust. Sümptomid üks esimesi identifitseeritud märkide seas. Sümptom muutub märgiks ainult siis, kui see kuulub kliinilise diskursuse konteksti. Sümptom ei pea viitama haigusele, ka tervisest pakataval inimesel on sümptomid.
Esinevad nii paradigmaatilistes süsteemides kui süntagmaatilistes ahelates ( aktuaalne süntagma -- kimp sümptomeid, mida esitatakse üheaegsele nt inimkeha erinevates ja temporaalne -- samast allikast, kuid ajateljel kehtestatud järjestikuste intervallidega sissejuhitud informatsioon (loomaaedades ekskremendi auditiivne kontroll)).
12. SEMIOOSIS -märgitoime
Peirce’i termin - looduses esineb eriline aktiivsuse vorm, semioos . Semioos kui aktiivsuse liik on eriline selle poolest, et ta hõlmab alati kolme elementi, kuid on veelgi erilisem selle poolest, et üks neist kolmest elemendist ei tarvitse olla tegelikult eksisteeriv asi.
13. Semiootika ja strukturalism
Strukturalismis laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega.
Et mudelid teeniksid ära struktuuri nime, on vaja nelja tingimust:
* struktuur on süsteem, mis koosneb niisugustest elementidest, et ühe muutmine toob kaasa kõikide teiste muutumise
* igasugune mudel kuulub mingisse ümberkujunduste gruppi, ja need omakorda mingisse suuremasse gruppi.
* ülalpool loetletud omadused võimaldavad ette ennustada, mil moel reageerib mudel ühe oma koostiselemendi muutmisele
* mudel peab olema ehitatud nii, et tema kasutamine hõlmaks kõiki vaadeldavaid nähtusi
Strukturalism ― semiootika. Eriti kirjandusteaduslikes teatmikes loetakse semiootikat tihti strukturalismi allliigiks. Vrd Fiske:
Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm ― me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja lingvistiliste struktuuride.
14. Kommunikatsioon ˇ
Saatja edastab vastuvõtjale teatud tähendusega märke. Kommunikatsiooni- ja tähendustamisprotsessi uurimist võib vaadelda kui eluteaduse ühte haru. Teadete päritolu: kahte tüüpi allikad ― diskreetsed (piiratud arvule märkidele tuginev kirjakeel ) ja mittediskreetsed (kõnekeel või nt muusikapala) Teadete väljastamine ja vastuvõtmine on pidevalt informatsiooni sööteprotsess (feed process ), mis jaguneb edasisööteks (feedforward) ja tagasisööteks (feedback, tagasiside). Esimese puhul jälgib saatja pidevalt oma teate ootuspärast kohalejõudmist adressaadini (küti tegevus: kütt on saatja, varitsusmeetod ― teade, loom on adressaat); selle päralejõudmist, sellest arusaamist kinnitab või kummutab adressaat oma käitumisega KOMMUNIKATSIOONISKEEM Erinevad kanalid Koodi valik sõltub lähetaja käsutuses olevatest meeleorganitest Kodeerimine toimub väliste ja sisemiste teadetesüsteemide vahel
Dekodeerimine — vastuvõtu käigus toimuvad mitmed ülekanded (neurobioloogiline ühe energia muundamine teiseks, nt nägemisprotsess) ja muundamised Kontekst mõjutab teate loomist ja interpretatsi-ooni (ka usutavust, näide tervitusega)
Teade koosneb alati signaalist ja mürast. Nende kahe vahekorrast sõltub, kas teade on arusaadav. Müra vältimise üks efektiivsemaid mooduseid on info kordamine, liiasus.
15. Mõistmine
kuidas märke mõiste? Hermeneutika on teadus arusaamisest. Hermesus antiikjumal, kes tõi jumalatelt sõnumeid ja vahel ka tõlgendas neid inimestele.
Iga tekst sisaldab kolme tüüpi informatsiooni: 1) seotud teksti referentsiaalsusega – iga tekst on tekst millestki 2) strukturaalne tähendus – seotud sellega, «kuidas?», nt keele sstruktuur, stiil süžee.
3) autonoomne tähendus – iga märk mõjub ka vahetult.
NB! arusaamine nõuab keele tundmist :)
Arusaamine on protsess, mis tugineb eelkõige märkide mõistmisele (mitte asjade). Asja mõistmiseks peame me sellest eemalduma, muutma ta märgiks.
Lausete tõlgendamise viisid:
referentsiaalne — ütlust mõistetakse kui kirjeldust mingist asjade seisust
signifikatiivne — ütlust mõistetakse kui sõnumit tema enese sisu kohta
metafooriline — ütlust mõistetakse, arvates, et tegu on ülekantud tähendusega
orientatsioon alltekstile — ei saada aru, mis mõttes tuleks ütlust mõista
F. Schleiermacher (1768-1834) — pastor, filosoof , teoloog. Eristab ka hte arusaamise liiki — tekstist ( grammatiline ) ja teksti autorist (psühholoogiline) , kusjuures viimane on olulisem.
Schle i ermacher tegeles vanade sakraalsete tekstidega, sellest lähtub tema väide, et arusaamine on lõputu protsess. Ajalugu on ennekõike arusaamise protsess. Alati on lugeja ja autori vahel erinevus, mida ei saa ületada.
Paul Ricoeur (1913-2005) Mõjutatud fenomenoloogiast ja psühhoanalüüsist, temjaoks ei ole arusaami ne täiel määral teadlik protsess. Igasugune mõista püüdev analüüs on alati refleksiivne (enesekohane). Märke interpreteerides interpreteerib subjekt ka iseennast.
Äratundmine leiab aset: Leiab aset, kui objekt või sündmus, kas looduslikult või inimese tegevusega loodud, satub interpreteerija vaatevälja.
Tüübid: Jälg, jäljend (imprint ), nt looma jalajälg Sümptom, nt inimnahal avalduvad haiguse jäljed
Juhtlõngad (clues ), nt äratuntavad objektid mõrvapaigal (CSI)
16. Biosemiootika
17. Tähenduse liigid
18. Kultuurisemiootika
Kultuurisemiootika põhiküsimus — tähenduse tekke probleem.
Sekundaarseteks modelleerivateks süsteemideks nimetame aga keerulisemaid semiootilisi struktuure: kunstide keeli, rituaalikeelt, rahvuskultuuride ja usundite ning mütoloogia semiootilisi süsteeme — kõike seda, mida sisaldab endas «kultuuri» keeruline mõiste.
Sekundaarsete modelleerivate süsteemide semiootika ongi kultuurisemiootika. Kultuurisemiootikast saab “erinevate märgisüsteemide funktsionaalset suhestatust uuriv teadus” (Kultuurisemiootika teesid 1973). Kultuuri olemus väljendub kõige paremini Lotmani kultuurisemiootika võtmemõistes tekst. Teksti heterogeensus ja polüglotilisus tuleneb semiootilisest algdualismist, maailma kahestumisest keeles ja inimese kahestumisest ruumis. Minimaalne semiootiline mehhanism ongi seetõttu asümmeetriliselt binaarne ja ka seda moodustavad süsteemid on põhimõtteliselt kaht tüüpi — diskreetsed (verbaalsed, ajaloolised) ja kontinuaalsed (ikoonilised, mütoloogilised). Semiootika vaatevinklist kujutab kultuur endast kollektiivset intellekti ja kollektiivset mälu, st on teatud teadete (tekstide) hoidmise ja edastamise ja uute väljatöötamise indiviidiülene mehhanism. Selles mõttes võib kultuuriruumi määratleda kui teatud üldise mälu ruumi, st ruumi, mille raames mingid üldised tekstid võivad säiluda ja aktualiseeruda.
19. Märgid ja teadmine
20. Märgid ja kunst