1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid (1)

Q: Kuidas võib märk midagi tähendada?

Vastus leiad õppematerjalist: 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid

Q: Kuidas me aru saame Millekelle jaoks?

Vastus leiad õppematerjalist: 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid

Q: Milline on see keel milles kõneldakse?

Vastus leiad õppematerjalist: 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid

Q: Palju poiss jookseb - topeltainsus Worf tuul puhub miks ei ütleb et tuulendab?

Vastus leiad õppematerjalist: 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid

Tartu Ülikool - Semiootika - Semiootika

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuidas võib märk midagi tähendada?
Kuidas me aru saame Millekelle jaoks?
Milline on see keel milles kõneldakse?
Palju poiss jookseb - topeltainsus Worf tuul puhub miks ei ütleb et tuulendab?

Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid.
Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok .
Semiootika sisuvaldkond ei ole lihtsalt märgid, vaid märgitoime ehk semioos . Semiootika erineb semioosist nagu teadmine erineb sellest, mida teatakse . Semiootika on teadmine semioosist ehk teoreetiline käsitlus märkidest ja sellest, mida nad teevad.
Semiootika puhul oleks siis uurimisobjektiks märk (mille all tänapäeva semiootikas mõistetakse ka nt märgisuhet, märgiprotsessi jmt). Siit algavadki raskused, sest märgi määratlusi on semiootikas vähemalt kaks ja lähtuvalt sellest ka kaks põhivoolu: nn Peirce /Morrise semiootika (Ameerikas) ja Saussure´i semitoloogia (enamjaolt euroopas ja Prantsusmaal). Eristus nimetuse tasandil püsis pikka aega ja ameerika semiootika „võitis” alles tänu Sebeoki pingutustele, kuid sisuline erinevus on ikkagi säilinud.
Peirce esindab filosoofilist lähenemist, märk on tal triaadiline ja oluline koht on semioosil ehk märgitoimel (märgiprotsessil). Loogika (teise nimega semiootika) on tema jaoks teadus üldistest seaduspärasustest, mis lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub fenomenoloogiast ja matemaatikast ning koosneb kolmest osast: kriitika — klassifitseerib argumente ja määrab nende kehtivuse ja intensiivsuse, spekulatiivne grammatika — üldine märgiteooria ja metodeutika — kasutatavad meetodid.
Ferdinand de Saussure`i pärandi lugu on kummaline ja teadusajaloos just mitte tavaline. On üldteada, et tema põhiteos („Üldkeeleteaduse kursus ”, ilmus peale tema surma 1916. aastal), kust semioloogia oma alused ammutas, on kokku pandud tema õpilaste poolt mitme loengukonspekti järgi. Saussure´i jaoks oli uus, veel väljakujunemata teadus „semioloogia” sotsiaalpsühholoogia haruks, mis uurib
märkide elu sotsiaalse elu südames ja lingvistika on vaid üks semioloogia osa. Seega oli algselt märgiteadusele omistatud üsna tagasihoidlik roll (eriti võrreldes Peirce`iga).
Joseph Courtès´: annab „semiootika” kolm tähendust: 1) mingi uuritav manifesteeritud üksus; 2) tunnetuse objekt, nagu ta kerkib meie ette kirjelduse tulemusena ( siia kuulub ka semiootika(te) tüpoloogia , mille Greimas võtab üle Louis Hjelmslevilt); 3) vahendite kogum, mis teevad tema tunnetamise võimalikuks.
M. Lotman : „Semiootika on empiiriline distsipliin, mis tegeleb erinevate märgiliste moodustiste struktuuri, semantika ja funktsioneerimistingimuste uurimisega. + teadus kommunikatsioonisüsteemidest ja märkidest, mida inimesed (ja mitte ainult inimesed, vaid ka loomad või masinad ) suhtlusprotsessis kasutavad.
Morris : see on nii teadus teaduste seas kui ka teaduste instrument.
Ajalooliselt on semiootika kujunenud rööbiti filosoofia, keeleteaduse ja loogika arenguga. Esimest korda arutles keele päritolu teemadel Platon , 5.saj eKr. Tema mõtteid viis edasi Sokrates . Hippokrates aga semiootika rajaja selles mõttes, et rääkis meditsiini seisu kohalt diagnostikast – mingid märgid võimaldavad meil panna haigele diagnoosi, mis ei taga küll tervenemise, ent võimalikest parima ravi. Semiootika mõiste pärineb aga 17.sajandist, John Locke 'ilt. Semiootika tekkis iseseisva teadusena 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus. Üheks semiootika rajajaks peetakse Charles Peirce'i, temaga paralleelselt lõi Ferdinand de Saussure semioloogia. Ent juba 1880ndatel tõusis esile kolm suunda, mllest kasvasid 20.sajandil 3 filosoofilist mõtlemist väga tugevalt mõjutanud valdkonda. Kolm erinevat märgiõpetust: fenomenoloogiline suund, analüütilise filosoofia suund, kolmas suund peab tähendust protsessiks ja selle esindajaks on Charles Pierce ja kogu semiootika teooria. Semiootikat on peetud kõikide humanitaar metodoloogiate teoreetiliseks põhjaks ja ühenduslüliks.
Semiootika on teadus märgiprotsessidest; aluseks on märgisuhted, mis muutuvad ning on ennustamatud. Iga märk on semioosise produkt . (Semioosis on märgi protsess). Kas kõik protsessid maailmas on semioosised või ainult mingi kindel osa? Lingvistilise suuna semiootikud panevad alumise läve kultuuri piirile. Filosoofilise koolkonna esindajad viivad selle oluliselt allapoole. Omne signum e signo: Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis.
Semiootika Semiootika on teadmine semioosist. Semiootika on katse teoreetiliselt käsitleda seda, mis on märgis erilist. Semiootika keskmes on arusaam (eriti Peirce'i järgi), et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Lotmani arvates iseloomustab semiootikat mitte eriline uurimisvaldkond, vaid uurimismetoodika . Märgilisus on vaid analüüsi tulemus.
Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest, justkui liigitub ühe allüksusena semiootika alla. Toetub Sausurre’i ja Euroopa traditsioonidele! Tänapäeva semioloogia põhineb mudelitel, mille moodustavad märk ja ta korrelaadid – kommunikatsioon ja struktuur.
semioosis – protsess, mille kaudu märk saab märgiks. Objekt- tõlgendaja -märk. Semioosise 3 dimensiooni .
Märk – semioosise produkt.
60ndatel eraldi uus teadusharu , aga Peirce juba 19.sajand hakkas midagi jamama. Semiootika keskmeks on arusaam, et kogu inimkogemus on tõlgendatav struktuur, mida hoiavad püsti märgid
Põhiobjekt on märk ise. Uuribki märki, ent see on väga hajus mõiste...
2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad.
Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika .
Semiootika peasuunad on
* biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis on enne sümbolite kasutuselevõttu. Sest loomadel ju pole keelt. Signaalid loomadel, aga inimestel tulnud juurde midagi, mis võimaldab ka sümbolilist mõtlemist. (jaguneb zoo-ja inimsemiootikaks).
* kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke probleem. Lotmani loodud, Tartu koolkond.
* sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu
* antroposemiootika - piiritleb inimese märgisüsteemide kaudu
Humanitaarne – Euroopa traditsioon. Tegeleb rohkem ontoloogiliste küsimustega. Saussure, semioloogia, märgid on osa sotsiaalse sfääri mõtestamisest ja mõistmisest. Saussure ja semioloogia, mis olla sotsiaalpsühholoogia osaks, mis uurib märkide tähendust sotsiaalse elu südames. Algselt pidas lingvistikat semioloogia osaks. Hiljem just vastupidi, semioloogia lingvistika osa, mis peab hakkama uurima diskursuse suuri tähenduslikke üksusi. Semioloogia on teadus mis uurib märke ühiskonnas ja mille aluseks on keel, mis on kõige keerulisem märgisüsteem/semioloogiline süsteem ühiskonnas üldse. Kõne on selle realisatsioon. Keel+kõne= kõnetegevus
Formaalne semiootika – Peirce on selle looja, kelle jaoks kõik märgid on seotud loogikaga. ameerika traditsioon!. Semiootilisi meetodeid saab kasutada ka reaalteadustes, näiteks meditsiinis, kus erinevad sümptomid viivad lõpuks diagnoosini. Peirce'i järgi ongi semiootika teise nimega loogika ehk teadus üldistest seaduspärasustest, mis toetub fenomenoloogial ja matemaatikal.
Loogika kui formaalne semiootika (Peirce). Semiootika formaalne teooria sisaldab situatsioonide algebrat, klassifikatsiooni teooriat ja lingvistilist mõõdet . Lingvistiline mõõde on kombineeritud ähmaste hulkade ja võimalike jaotuste teooriaga.
Formaalne semiootika käsitleb teadust teadusest kui semiootiliste süsteemide süsteemi. Teaduse teaduse kirjeldus semiootiliste süsteemide terminites kui kõige adekvaatsem
Humanitaarne semiootika kui semioloogia (Saussure). On üks lingvistika osa. semioloogia kui
üldise märgiteaduse mõiste, kus uurimisobjektiks on märk (eelkõige keelemärk) ja tähistaja/tähistatava suhe ja mida iseloomustab rekonstruktsioon.
Semiootika peasuunad on
* biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis oli enne sümbolite kasutuselevõttu Biosemiootikat võib määratleda kui teadusharu, mis on pühendunud semiootiliste (üldlingvistiliste) nähtuste uurimisele biosüsteemides. Lühemalt - see on semioosi teooria elusolendeis, ehk märgiõpetus bioloogias. Ehk ka - elunähtuste interpreteerimine ligvistiliste või keeletaoliste nähtustena. Biosemiootika uurib elunähtusi kui märgisüsteeme ning märkide (sealhulgas molekulide) kasutamist elusate märkide poolt, mitte lihtsalt kui molekulide kogumit ja keemilisi reaktsioone.
* kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke problem. On semiootika valdkond , mis vaatleb kultuuri kui semiootiliste süsteemide kogumit. Kultuurisemiootika kujunes välja 1970. aastail, suurestiTartu- Moskva semiootikakoolkonna ja Juri Lotmani tööde tulemusel.
* sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu, on inimühiskonna elu eri valdkondi märgiprotsesside vaatepunktist käsitlev semiootika haru. Sotsiosemiootika tähelepanu keskmes on märgikasutuse individuaalsed ja subkultuurilised erinevused.
* antroposemiootika - piiritleb inimese märgisüsteemide kaudu, põhi uurimisobjekt on inimestevaheline kommunikatsioon.
*üldsemiootika - teoreetiline uurib märke ja kuidas tekib tähendus. Märkide loomust, päritolu ja arengut. Teised on üldsemiootika rakendused.
3. Semiootika ja semioloogia. Semiootika ja semantika.
Semiootika on Peirce/Morrisest lähtuv, semioloogia Saussure'i ja Euroopa suunaks. Semioloogia – semiootika keeles ja suhtluses. Peirce märk oli kindlam üksus, konkreetsem . Saussure’l rohkeb keelesem. Saussurel keel on semioloogiline süsteem, keel ei ole. Peirce’l asendab midagi, aga Saussure’l tuli kõik suhtlus jnejne juurde.
Saussure uuris märkide avaldumist sotsiaalse elu südames, semioloogia sotsiaalpsühholoogia osa. Saussure ise oli ka seotud strukturalismiga.
Semantika – tähenduseõpetus. Üks semiootika 3 dimensioonist (Morrise järgi: pragmaatika , süntaktika , semantika). Hakkad tõlgendama ja mõtlema. Loed lauset, tekib ajus mingi mõte(pilt/ kujutlus ). Kuidas mingi asi saab tähenduse, miks me saame asjadest aru nii, nagu me saame. Märgi ja tähenduse vaheline seos. Mida märk peaks põhimõtteliselt interpreteerida.
Süntaktika – struktuur, kuidas on asjad ritta asetatud. Sõnade järjestus lauses , aga ei loe veel mõttega läbi. Reeglistik, aga ei mõtle. Märgi ja märgi vaheline seos.
Pragmaatika – kuidas lause asetub kontaksti, mingid lisateadmised. Nt segaja on kõrval, müra , kas inimesed mõistavad üksteist. Kõige kõrgem ja keerulisem aste. On seotud kommunikatiivse akti, tema osapoolte ja toimumise hetkega, kõneaktidega. Märgi ja kasutaja vaheline seos (peab teadma kõiki eelmisi, et aru saada).
Morris on Peirce üks tähtsamaid järglasi, võttis kasutusele semioosi ja pragmaatika terminid
Semiootika – Peirce, Morris.
Semioloogia uurib märkide rolli ühiskonna ja sotsiaalse elu osana + see toetub Saussure traditsioonile ehk humanitaarsele semiootikale. Semioloogia on osa märkide õpetusest, mitte aga kogu õpetus ise. Keeleline värk . Rohkem ka Euroopa rida. Tänapäeva semioloogia põhineb mudelitel, mille moodustavad märk ja ta korrelaadid – kommunikatsioon ja struktuur.
Semioloogia (Saussure)- teadus märkidest (märgiteooria). Üldprintsiip — märgi pidevus ajas, mis on seotud tema muutlikkusega ajas. Keel — tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants , seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks . Semioloogia on semiootika valdkond, mis toetub Ferdinand de Saussure'i traditsioonile. Ta põhineb struktuursele (strukturalistlikule) lähenemisele märkide jamärgisüsteemide vaatlemisel, nii keeles kui muudes suhtlemisviisides.
Kõne — realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas.
Keel ( langue ) + kõne ( parole ) = kõnetegevus (langage)
Märk ei seo mitte objekti ja nime, vaid mõistet ja akustilist kujundit
Semantika – semioosi üks dimension. Märkide seos asjadega, mida nad tähistavad . (Mida see tähendab?). Semiootiline (märk) peab olema ÄRATUNTUD; semantiline külg ( diskursus ) peab olema MÕISTETUD. Erinevus äratundmise ja arusaamise vahel peegeldab vaimu kahte eriomadust: ühelt poolt tajub ta eelneva ja praeguse identiteeti, teisalt uue enontsiatsiooni (lausumise) tähendust. Semantika ehk tähendusõpetus on keeleteaduse ( üldisemalt semiootika) haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. Semantika on ka keeleüksuse (morfeemi, sõna, fraasi, lause) tähendus või tähendused. Märk— ese (el-de suhe välismaailma, maailma märgistamine, tähenduse andmine). Semantiline mõõde tähistab, denoteerib.

Semiootika lähiteadused ja distsipliinid. Semiootika koht Peirce`i teaduste klassifikatsioonis.
Semiootikat, nagu ka teisi humanitaarteadusi, on raske kuhugi paigutada ja seetõttu, on väidetud, et oma ebakindluses kujutavad nad ohtu teistele teadustele.
Semiootika „lähikondlasteks“ on meditsiin (diagnostika), kriminalistika, keeleteadus , filosoofia, loogika.
Semiootika on vahend – kõik teadused kasutavad märke. Nt matemaatika .
Peirce oli reaalteadustele orienteeritud, kuid käsitles märke kui kogu teadmise aluseid, elu aluseid.
Kõik filosoofilised probleemid on tegelt keeleprobleemid
Peirce võtab aluseks reaalteadused, sp ongi tõsisem vend, sp ongi nii põhjalik
Semiootikat võib nii humanitaar- kui reaalainete ühenduslülina. On nii teadus teaduste seas kui omaette instrument.
Peirce teaduste klassifikatsioonid on semiootika loogikaga võrdväärne. Normatiivne teadus – nagu loogika. Kuulub semiootika koos loogikaga normatiivsete teaduste klassi (normatiivne – aitab teisi selgitada?)
Semiootika on kui vihmavarjuteadus!
Formaalne semiootika on Peirce’i arust loogika.
Peirce: et saaks märkide põhjal teha loogilisi järeldusi, on eelduseks, et sa saaks märkidest aru.
1. Matemaatilised ja füüsikalised teadused, kelle jaoks kord on alati silmnähtavate või verifikatsioonile alluvate ütluste deduktiivne ja lineaarne järgnevus.
2. Teadused (nt lingvistika, bioloogia , ökonoomika ), mis püüdlevad diskreetsete, kuid sarnaste elementide sellisele korrastatusele, et nad võiksid astuda põhjuslikesse suhetesse ja moodustada struktuurseid püsivusi. Nende kahe vahel on teatud ühine tasapind , mis võib tunduda, sõltuvalt lähenemisest, kas matemaatika kasutamisena empiirilistes teadustes, või siis selle valdkonnana, mis
lingvistikas, bioloogias ja ökonoomikas allub matematiseerimisele.
3. Filosoofiline refleksioon , mis hargneb kui mõte samasusest. Ka temal on lingvistika, bioloogia ja ökonoomikaga ühine tasand, kuna temas võivad ilmneda ja ka ilmnevad, erinevad filosoofiad (elu, võõrandunud inimese, sümboolsete vormide). See sünnib, kui filosoofiasse kantakse üle mõisted ja probleemid, mis kerkivad empiirilistes valdkondades. Samuti ilmuvad sel tasandil regionaalsed ontoloogiad, mis püüavad määratleda, mis siis on oma tõelises olemises elu, töö ja keel (see juhtub nende empiirilisuste põhjendamisel puhtfilosoofilisest vaatepunktist).
Ka matemaatiliste distsipliinidega ühine tasand — mõtlemise formaliseerimise tasand.
Peirce: Loogika (teise nimega semiootika)3 on tema jaoks teadus üldistest seaduspärasustest, mis lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub fenomenoloogiast ja matemaatikast ning koosneb kolmest osast: kriitika — klassifitseerib argumente ja määrab nende kehtivuse ja intensiivsuse, spekulatiivne grammatika — üldine märgiteooria ja metodeutika — kasutatavad meetodid.
5. Märk ja märgisüsteem. Süsteem ja struktuur.
Semiootika uurimisvaldkonnaks on märk, ent on olemas vähemalt kaks erinevat märgi määratlust ja sellest tulenevalt ka kaks suunda: Peirce/Morrise semiootika ja Saussure'i semioloogia. Märk on miski, mis asendab kellegi jaoks midagi mingis suhtes või mingil määral. (Peirce'i definitsioon). Märk on bilateraalne , kahepoolne (Saussure). Märk võib asendada teist objekti või midagi, millel puudub materiaalne väljendus. Märk peab olema märgatav ja suunatud neile, kes sellest aru saavad. Märk ei ole kunagi isoleeritud, ta omab tähendust ainult suhtes teiste märkidega, ta on alati märgisüsteemi osa. Füüsiline märgi puudumine on samuti märk ja kannab mingit tähendust (nt. liiklusmärgi puudumine teel).
Peirce esindab filosoofilist lähenemist, märk on tal triaadiline ning keskmes on semioos ehk märgitoime/protsess.
Märgisüsteem on märkide komplekt koos nende kasutamise reeglitega (koodidega). Märgisüsteeme kasutavad kõik organismid.
Iga märgisüsteem on mingi suurema süsteemi, millel on normid ja reeglid, osa. Kogu universum on tõlgendatav kui märkide kogum. Kõige levinum märgisüsteem on keel, veel on märgisüsteemid näiteks liiklusmärgid, noodikiri . Märgisüsteem nagu ongi Morrise süsteem.
2 elementi: tähistatav ja tähistaja
Tähistaja on sõna „puu“, tähistatav on see puu, mis sul tekib aju
Hiljem lisanduv osutus, siis on semantiline kolmnurk
Kunagi ei eksisteeri üksi, on osa suuremast süsteemist, mis on omakorda osa suuremast süsteemist
Märk koosneb Saussure kohaselt tähistajast ja tähistatavast. Peirce: märk, tõlgendaja, objekt
Saussurel 2, Peircel 3!
Peircel: märktriaad – märk, tõlgend, objekt. Märk on suhtes objektiga, siis tekib automaatne tõlgendus. Saussurel: tähistatav ja tähistaja -
Miski on märk ainult seetõttu, et seda interpreteeritakse interpreteerija poolt kui millegi märki
Märke võib kasutada erineval moel (liiklusmärk, aga kui annad sellega vastu pead, siis kasutad teisel moel seda)
Märk peab olema alati süsteemis, ta ei eksisteeri iseseisvalt ilma süsteemita enda ümber.
Struktuur ja strukturalism : Struktuur on kõigi reaalselt eksisteerivate süsteemide lahutamatu osa. Struktuur on süsteem, mida juhib seaduspärane seos. On süsteemi see osa, mis muudab süsteemi seaduspäraseks ja loogiliseks. Struktuur on süsteemi seaduspärane siseehitus (by E. Suursaar). Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega. Semiootika on strukturalismi vorm — me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja lingvistiliste struktuuride.
Idee, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma
organiseerumise printsiipidega, laiendati lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet
erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele
Märgi väline kuju (nn märgikandja) ei ole veel märk. Ühed ja samad või väga sarnased märgikandjad võivad erinevates kontekstides tähendada erinevaid, vahel koguni vastandlikke asju.
Märk on diskreetne tähenduse ühik. See on "miski, mis käib millegi kohta kellegi jaoks ja mingis rollis".
Märkide hulka muu hulgas kuuluvad sõnad, kujundid , žestid , lõhnad, maitsed , häälikud – kõik vahendid, mille abil üks tundlik ja mõtlev vaim saab teisele sõnumi edastada.
Filosoofias on märgi loomust kaua arutatud. Algselt oli keeleteaduses ja hiljem semootikas kaks koolkonda : ühed uurijad pidasid märke düaadilisteks suheteks (kahe asja vahel), teised panid ette tõlgendada märke triaadiliste (kolme asja vaheliste) suhete rekursiivses mustris.
Charles Sanders Peirce'i järgi on märk suhe esitise (märgikandja), objekti ja tõlgendi vahel.
Märgi puhul on (Ferdinand de Saussure'i järgi) oluline tähistaja ja tähistatu omavaheline suhe.
Klassikalise Charles Peirce'i märkide klassifikatsiooni kohaselt jaotuvad märgid ikoonideks, indeksiteks, ja sümboliteks.
Märgisüsteem on märkide komplekt koos nende kasutamise reeglitega (koodidega). Märgisüsteeme kasutavad organismid, inimesed ja sotsiaalsed grupid.Inimesele eriomane märgisüsteem on keel.
Struktuur – mudel, mis on üles ehitatud teatud lihtsustavate operatsioonide abil. Vajalik, et oleks võimalik nimetada sarnaselt erinevaid asju. On süsteemse objekti organisatsiooniline, korrastuslik, konfiguratsiooniline ehk ehituslik külg. Struktuur (ladina sõnast structura (sise)ehitus) on ka tunnetuslik mõiste (sh kategooria), mis on määratletud, kui süsteemi elementide enamasti püsiv seostus ehk organiseerimisviis [1] [2].
Süsteem on kooslus elementidest (osistest) ja nendevahelistest seostest (suhetest). Süsteemi iseloomustab selle elementide ja seoste empiirilised omadused,funktsioon ja struktuur. Need on igasuguse süsteemi põhilised tunnused. Reeglina võib igat objekti (nähtust) käsitleda (uurida) kui süsteemi. Süsteem on paljuaspektiline, vastavalt eesmärgile võib selle elemente eristada erinevatestaspektidest, sellel võib olla erinevaid funktsioone jne.
6. Keel ja kõne. Invariant ja variant. Isomorfism ja homomorfism.
Keelt (langue) ja kõnet (parole) hakkas eristama Saussure, kes oma teosega „Cours de linguistique générale“ mõjutas kogu 20-nda sajandi keeleteadust. Ta väitis, et langue on kogu keele märgilistest erinevustest koosnev süsteem ning parole on inimese kõne, üksikud lausungid, üksik kõneakt. Surnud keelt ei ole olemas, selles keeles puudub lihtsalt parole. Keeles on märgid, kõnes on nende märkide realisatsioonid.
Iso- ja homoformism iseloomustab vastavust objektide struktuuride vahel.
Isomorfism on struktuuri säilitav üks-ühene vastavus objektide vahel. Esimese süsteemi igale elemendile vastab ainult üks teise süsteemi element ja ühe süsteemi igale seosele ainult üks seos teises - ja vastupidi. nt. kaks graafi on isomorfsed, st. omavad ühesugust struktuuri vaatamata erinevale välimusele. Parim näide on keemia isomeerid . Isomorfismist saab rääkida ainult selliste objektide puhul, mille on struktuur – st on määratletud komponendid ja nende vahelised seosed.
Homomorfism on kujutus ühest struktuurist teise sama tüüpi struktuuri, kus säilivad vaadeldavad seosed. Isomorfism on üks homoformismi vorm.
Invariant on objekti omadus, mis jääb vaadeldavate teisenduste korral muutumatuks. Invariantsed on näiteks liikumisseadused elementaarosakeste teooriates, klassikalises mehaanikas. Kui teisendus ei muuda ühtki objekti omadust, siis on tegu invariantide süsteemiga ja see on täielik invariant. Nt. isomorfsete graafide täielik invariant on nende ühine struktuur.
Variant on invariandi vastand, see on teisend, keeleüksuse (keelendi) esinemiskuju.
Variant – mitu tähendust, mitu varianti (hallivatimees, haavikuemand - jänes )
Invariant – üks mõiste, nt ema
Saussure räägib, et tuleb hakata uurima keelt, mitte kõnet. Võiks keelt sügavamalt uurida, siis tekib strukturalism jne. Jagab keele pisikestemaks üksusteks.
Homomorfism – ratas ja BMW
Isomorfism – ei pea üks ühene olema, teleka manuaal ja teleka
Isomorfism – keemias nt isomeerid
Keel on koguaeg olemas, realiseerub kõne kaudu. Seega surnud keelt ei ole olemas. Ta tegelt on, selle kõne on lihtsalt ära surnud vms.
Saussure ütleb, et siiamaani on uuritud vaid kõnet, ent peaks tähelepanu hakkama pöörama keelele. Peaks uurima struktuuri, mitte vormi.
Vorm on nagu ballaad , aga struktuur on nagu noodid – sünkoop, paus jne.
Ühele objektile vastab teises süsteemis täpselt sama objekt ( telekas juppides, aga sul on täpselt manuaal) [hiina mehe näide, kellele anti ukse alt juhiseid]
Nägu peegeldub terves peeglis, aga peegeldub ka igas killus – see ongi isomorfism, sest omadused säilivad seal.
Homomorfism – ei ole üksühesed. Nt erinevad keeled. Homomorfisismis välimus on sarnane, struktuur on erinev.
Homomorfism on kujutus ühest struktuurist sama tüüpi struktuuri.????????????????
MÕLEMAD KIRJELDAVAD VASTAVUST ERI STRUKTUURIDE VAHEL!
Variant – ühel asjal on keeles mitu erinevat võimalust öelda (jänes-haavikuemand)
Invariant – nt ema, muutumatu omadus, puuduvad teisendid: jääb vaadeldavate teisenduste korral muutumatuks (nt kui hobusel pole ühte jalga, siis on ikka hobune)
Keel (langue) ja kõne (parole) – Saussure’i liigitus. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine kõnes (parole).
Invariant on objekti omadus, näiteks suuruse väärtus, avaldise vorm jne, mis jääb vaadeldava(te) teisendus(t)e korral muutumatuks. Invariantsele struktuurile vastandatakse nn süsteemivälised elemendid, mille tunnusteks on ebastabiilsus ja irregulaarsus ning mis kirjeldamise käigus elimineeritakse (kõrvaldatakse).
Variant ehk teisend on keeleteaduses keeleüksuse esinemiskuju.
Homomorfism on kujutus ühest algebralisest struktuurist teise sama tüüpi struktuuri, kus säilivad vaadeldavad tehted ja/või seosed. [1]
Isomorfism (kreeka: ἴσος isos – ühesugune, ja μορφή morphe – vorm) moodustavad koos homomorfismiga üldmõiste (sh ka filosoofilise kategooria), mis iseloomustab vastavust objektide struktuuride vahel [1] [2].
7. „Tähestik“ ja „grammatika“. Sünkroonia ja diakroonia .
Tähestik ja grammatika on omavahel süntaktilises seoses. Omamoodi on „tähestik“ ehk märgid ja „grammatika“ ehk märkide loogiline järjestus mistahes märgisüsteemil, näiteks noodikirjal.
Sünkroonia printsiipi tutvustas Saussure, sellest sai üks strukturalismi põhimõtteid. Selle kohaselt oli korrektne keele uurimine sünkrooniliselt - ainult antud ajahetkel, muutumatut keelesüsteemi. Sünkroonia on elementide kõrvussuhe, kirjeldatud ruumilise ja kombinatoorse suhtena. See lükkas kõrvale diakroonia - keele ja grammatikate uurimine ajalooliselt, muutused läbi ajaloo; arengu kirjeldamine ja analüüsimine.
Mõlemad terminid on Saussure'i loodud, vastandavad üksteist, ent Saussure'i jaoks ometigi omavahel seotud.
Diakroonia – uurib läbi ajaloo. Sünkroonia – uurib keelt ühest ajahetkes muutumatul kujul (seda tutvustab Saussure)
Tähestik – märgid, grammatika – nende süntaktiline seos; asjade seos; süsteem! Tähistik ja grammatika on igas märgisüsteemis.
Sünkroonia on ainuke tõeline reaalsus rääkija jaoks. Lingvisti jaoks diakrooniast olulisem. Valdkond - üldgrammatika.
Diakroonia olemus väljendub nihkes tähistaja ja tähistatava vahelises suhtes. Diakroonia on seotud süsteemi elementidega, mitte süsteemiga tervikuna , kuid mõjutab tervet süsteemi.
8. Semantiline kolmnurk. Frege teooria.
Semantilise kolmnurga komponendid on MÄRK (tähistaja) - TÄHENDUS (tähistatav) - OSUTUS (objekt). Osutus puudub, kui märgiliselt tähistatakse midagi, mida ei ole olemas, nagu ükssarvik või Murueide tütar. Asjade, millel ei ole tähendust, omadustest on mõttetu rääkida, kuna ka omadustel ei ole tähendust.
Frege jaoks oli olulisim küsimus: kuidas võib märk midagi tähendada? Lõi teooria tähendusest ja osutusest (1892 „ Über Sinn und Bedeutung “) Tähendus, mis on märgis sees ja on seotud mõistega, on Frege järgi Sinn (kontekst, mis ulatuses märk midagi asendab) ning osutus on materiaalne ning märkidest sõltumatu Bedeutung (tähendus, tähistatav).
Märgi sisu on alati kontekstile orienteeritud.
Frege tegeles ka asjade kirjelduste ja nimetustega, eristas nimetusi ( tool , kapp) pärisnimedest ( Kaspar , Leena). Kirjeldus tähistab funktsiooni. Iga asi esindab üldisemat klassi, hulka saab defineerida, nt. toolidel on ühised omadused. Pärisnimedel ei ole ühtset kirjeldust, nad ei moodusta klassi, nt. pole olemas „kasparlust“. Pärisnimi võib aga olla aluseks omadussõnale, misjuhul lõi osutus alles hiljem tähenduse, nt. tammsaarelik, kafkalik.
Frege ütluste tüübid:
* analüütiline - vastab alati tõele. a=a (Ehatäht on Ehatäht)
* sünteetiline - võib vastata tõele, aga ei pruugi. Et anda mingit infot, kasutatakse just seda ütlust. a=b. (Ehatäht on Koidutäht)
Sinn – see, mis tekib ajus, pilt, mis tekkib mõttes
Bedeutung – osutus
Frege jaoks on Sinn kõige olulisem ühenduslüli objekti ja märgi vahel
Osutus – asi, mis on reaalselt olemas
Osutus ehk objekt võib ka puududa .
Kui ütleb sõna „ükssarvik“ ja tekib mõte ükssarvikust, siis on märk sõna, aga kui reaalselt oleks ükssarvik, siis oleks märk see ükssarvik.
Osutus on materiaalne ja märkidest sõltumatu (kivi ei koti , kas märk on olemas...). Märgiloomi objekti ei muuda.
Märk ei tähendada kogu objekti, sinu jaoks tähendab ta alati mingit osati – see, kuidas sa tõlgendad, ongi kontekst.
Märgi sisu on alati tähendusele suunatud!!! See on tähtsam, et annaks mõtte edasi, kui see, et sümboliseerib seda, mis kuskil on.
9. Denotaat ja designaat , intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent .
Denotaat - referent, keeleväline reaalne subjekt . Denotatsioon on potentsiaalne võimalus designaadil sellele osutada. Kui mõttes tekib asi, kas on võimalik selle päriselt osutada
Denotaat – Bedeutung, keeleväline reaalne objekt
Designaat - märgi sisu see sama, mis tähendus, nagu Sinn
Intensionaal on kavatsus , millega sümbolit edastatakse, seostub signifikaadi ja designaadiga. Kavatsus, millega sümbolit edastatakse, nt mida ütleb naeratus
Ekstensioon - sõna võimalikest referentidest moodustuv ulatus. Piirid ei ole kindlad, mu naeratus võib tähendada erinevaid asju Ekstensioon võibvihjata eri asjadele
a) kindlapiiriline - kas asi on või ei ole, nt. kas keegi on naine või ei ole.
b) hajusapiiriline - eks. piirid ei ole kindlad, nagu nt. värvinimetuste puhul
Signifikaat on tähistatu, mõiste, reaalse subjekti esitus teadvuses, referent on entiteet „reaalses maailmas“, millele see viitab , vastab signifikatiivsele konstruktsioonile. Signifikatsioon on sõna ja vastava ideaalstruktuuri e. mõtte vahel olev tähendussituatsioon. Märgi sisu
Referent on signifikatiivse struktuuri tõlgendamise tagajärg. Seostub denotaadi ja ekstensionaaliga. Objekt, aga ei pea tingimata olema materiaalne
Denotaat on märgi tähendus. TÄHENDAMINE. Denotaat on idee objektist!!!!
Designaat – märgi sisu = SINN!
Referent – objekt, signifikaat – tähendus (mis su peas tekib)
Denotaat – märk, mille otsene tähendus see on, designaat – see, mida see tähendab, märgi sisu
Referent – objekt
referent on osutaja , põhimõtteliselt siis märk nagu ta füüsiliselt/kõlaliselt/visuaalselt jne esineb. denotaat on objekt, see sisu, millele osutatakse ja designaat on tähendus, hiljem kasutas sama asja jaoks sõna signifikaat ehk siis designaat=signifikaat, need mõlemad Morrise terminid siis. ja referent on ka see, millele osutatakse, objekt
kui neid kõiki võrrelda Peirce'i omadega, siis denotaat ja referent langevad enam-vähem sinna objekti valdkonda, designaat ehk signifikaat langevad tõlgendi ehk interpretandi alla, mis on see suhe märgi ja tema objekti, tähistaja-tähistatava vahel
väike täpsustus veel, et designaat on alati olemas, aga denotaati ei pruugi olla, ses mõttes, et too võib olla abstraktne , mingi mentaalne kujutluspilt, arusaam mingi sõna tähendusest vms
10. Denotatsioon ja konnotatsioon.
Sõnal on kaks tähenduse liiki: denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on otsene ehk sõnasõnaline tähendus, annab vastuse küsimusele mis?: mida sõna või pilt kujutab?
Lennart Meri näitab põhiseadust.
Konnotatsioon aga on kujundlik , piltlik, kaudne tähendus. Need on personaalsed assotsiatsioonid , muljed, mis märk selle lugejas /vaatajas äratab.
Särasilmne Lennart Meri, põhiseadus käes, sümboliseerib innukat taasiseseisvunud Eestit.
Denotatsioon – otsene tähendus. Nagu üldkeel ?
Konnotantsioon lisab kaudsust, su enda personaalseid mõtteid, piltlikke asju.....
11. Märgi tüpoloogia (Peirce`i trihhotoomiad).
Märke on kolme tüüpi.
* Ikoonid – Peirce'i järgi on ikoon märk, mille objekt ja esitis on seotud sarnasussuhete kaudu. Tal on tähistatava esemega ( referendi ) tajutav sarnasus, välistab igasugused meelevaldsed tõlgendused. Ikoon jäljendab ja meenutab objekti. Märgi tähendus järeldub otseselt tema vormist , tähendus annabki märgile vormi. Ikoon baseerub sarnasusel. Nt õunast on pilt, aga see oli päris õun, aga me saame aru, et see on õun. Olen kui oma ema ikoon... Vormist tulenev tähendus!!! Nt kui tahan kujutada puud, siis joonistangi puu. Portreed, diagrammid, kaardid. Peirce kasutas veel mõistet hüpoikoon, mis jaguneb kolmeks: kujutis, mis sõltub lihtsatest omadustest, diagramm ja metafoor .
* Indeksid - märk, milles tähistatava ja tähistaja vahel on füüsiline või kausaalne suhe, nt. jalajälg annab märku sellest, et keegi teine on seal viibinud, suits annab märku tulest , jne.
Indeks näitab tihti piirnevust, seotust ja külgnevust.
* Sümbolid - tähistav ja tähistatav on omavahel seotud kokkuleppeliselt. Kokkuleppelisus eristab teda indeksitest ja ikoonidest, intensionaalsus (kavatsuslikkus) eristab pärisnimedest. KMingi kood
Sõnad on sümbolid! Näiteks valge tuvi on kokkuleppeliselt rahu sõmbol, kuigi neil kahel puuduvad välised sarnasused või füüsiline suhe. Sümboli tähendus sõltub kontekst. Nt punane värv võib sümboliseerida nii armastust, verd kui ka kommunistlikku režiimi.
Ikoonilised märgid võivad olla ainult terminid (reemad), indeksid võivad olla terminid ja laused , sümbolid võivad olla kõik kolm (terminid, laused, argumendid). Peirce'i kategooriad (trihhotoomiad): * esmasus - seostub märgiga. Esmasus on „tunne“, võimalus, juhus , seotud üldisema olemusega sul seostub märgiga, see on tunne. Kas Kaspariga on kõik elus, see on puhas TUNNE. Tuleb mõttesse * teisesus - seostub objektiga. Teisesus on seaduspära , suhe - tõsiasjad, asjad kooseksisteerivad. Nad jõuavad korterisse, aken on lahti – Kaspar prolly elus, enne aken lahti. Pole enam ainult su peas, mingid tunnused tulebad juurde
* kolmasus - seostub interpretandiga. Kolmasus on loome , mentaalsus, mõistmine asetab Esmase suhtesse Teisesusega. Kaspar teeb ukse lahti, tekib tähendus ja arusaamine Rist : ikoonina 2 kriipsu, aga sümbolina kristuse sümbol
12. Semiootika aspektid/dimensioonid: süntaktika, semantika ja pragmaatika.
Süntaktika - käsitleb märgi ülesehitust ning nende järjestamise printsiipe . Süntaktika reeglid on grammatika reeglid. Käsitleb märgisüsteemi ehk keelt semiootilises mõttes. Keelel on kolm hierarhilist põhitähendust:
* keel on loomulik
* laiemas mõttes on keel semiootiline süsteem - ükskõik milliste tähendustega märkide kogum

matemaatiline keel - ei pruugi olla seotud tähendustega, kuid koosneb märkidest

Märgi ja märgi vaheline seos.
Semantika - käsitleb märgi tähendust ja jaguneb seemideks (elementaartähendus) ja lekseemideks (neist saab moodustada proportsioone. Suured tähendused koosnevad väikestest. Chomsky õpilased postuleerisid kaks tähenduste valdkonda:
*markerid - võimaldavad asju klassifitseerida ilma eriteadmisteta
* distinktorid - on spetsiifilised , näitavad semantika nn. grammatilisi reegleid.
Nt. iga inimene võib tuvastada tooli ( marker ), aga on vaja spetsialisti ja eriteadmisi, et tuvastada, kas tegu on 16.sajandil valmistatud tooliga või järgitehtud tänapäevase koopiaga (distinktor).
Märgi ja tähenduse vaheline seos.
Pragmaatika - käsitleb kommunikatsiooni tõhusust, märkide kasutust .
On seotud kommunikatiivse akti, tema osapoolte ja toimumise hetkega, kõneaktidega. Märgi ja kasutaja vaheline seos.
Süntaktika – grammatika reeglid e sünt reeglid. Ahel, järjestamine. Mis on üldse? Grammatikareeglid
Semantika – tähendus, tõlgendamine; keele ja füüsilise objekti vahel seos. Mis see tähendab?
Pragmaatika – seose interpreteerimine, kuidas me aru saame. Mille/kelle jaoks? Pragmaatiline , kasulik
13. Kommunikatiivne akt, tema faktorid ja funktsioonid.
Shannoni skeem:
Sidekanal
Saatja ---------(müra)----------> Vastuvõtja
Jakobsoni skeem: KONTEKST
Adressant ---------(keel, kood)------> adressaat
Tekst (sõnum)
Knorosov lisas sellele skeemile hõivaja - keegi, kes vahele segab ( tsensor , keegi, kes teeb võõra kirja lahti).
Erinevad kanalid
Koodi valik sõltub lähetaja käsutuses olevatest meeleorganitest
Kodeerimine toimub väliste ja sisemiste teadetesüsteemide vahel
Dekodeerimine — vastuvõtu käigus toimuvad mitmed ülekanded (neurobioloogiline ühe energia muundamine teiseks, nt nägemisprotsess) ja muundamised
Kontekst mõjutab teate loomist ja interpretatsi-ooni (ka usutavust, näide tervitusega)
Keele funktsioonid ( Jakobson ):
* kommunikatiivne - tekst on orienteeritud kontekstile
* ekspressiivne - tekst väljendab adressandi seisundit
* emotiivne - tekst kutsub adressaadis esile emotsiooni
* faatiline - seos teksti ja kontakti vahel: kontakti loomine „Tere...“
* metakeelne - tekst-keel seos, milline on see keel, milles kõneldakse?
* poeetiline - teksti eesmärk on ta ise
Kõneaktiteooria loodi 50ndate lõpus, 60ndate alguses Oxfordi keelefilosoofia koolkonnas (Austin, Searle ). Austin toob välja kolme tüüpi erinevaid kõneakte:
* lokutiivne - kui on soov midagi öelda, valitakse keelevahendid ja luuakse adekvaatne ütlus. Peas lood selle lause.
* illokutiivne - eesmärk on sõnumi väljaütlemine, see väljaütlemise akt ise.
* perlokutiivne - ütluse tagajärg, annab ütlusele lõpphinnangu.
Illokutiivne kõneakt koosneb sihist ja eesmärgist. Searle'i järgi on illokutiivsed eesmärgid:
* assertiivne - kõneleja teatab mingist faktist, informeerib. See öö on pikk.
* komissiivne - kõneleja võtab endale kohustusi (informeerida Ma luban , et see öö saab olema pikk
* direktiivne - kohustus antakse kuulajale. Too mulle kohvi.
* ekspressiivne - kõneleja väljendab seisukohta, suhtumist seoses mingi faktiga See kohvi on vastik.
* deklaratiivne - midagi kuulutatske välja või nimetatakse. Ma nimetan sind värdjaks. Kohtuotsused
Kaudsed illokutiivsed aktid - pinnapealne sõnum on otseselt ära tuntav, ent selle taga on varjatud ütlus. Ega te ei saa ulata mulle soolatopsi? - reaalselt on tegemist direktiivse ütlusega, millega tahetakse saavutada soolatopsi saamist, mitte ei oodata ei/ja vastust.
Faktorid: saatj,a saaja, kontekst, kontakt, kood
Jakobson lisab konteksti, lisab sinna edastamisprotsessi juurde.
14. Märk ja tekst. Tekst ja diskursus.
Tekstil on keelest sõltumatud seaduspärad:
* fikseeritud algus ja lõpp
* tekstil on kompositsioon (sisu tuleb teksti sisse mahutada)
* tekstil on erinev iseloom ja tähendus saatja (determineeriv) ning vastuvõtja puhul. Redundantne tekst on tekst, milles on palju ülearust, kuid redundantsus varieerub tekstides - mõnes on ainult oluline info, mõnes peaaegu üldse mitte (teismeliste tüdrukute jutt). Kõige informatiivsemad on kirjanduslikud tekstid, eriti luuletused, kus pea iga sõna on vajalik mõtte edasiandmiseks.
Diskursuse all peetakse üldiselt silmas
* tegelikkust kirjeldavat ja loovat keelekasutust
* mingile kultuurilis -sotsiaalsele rühmale omast keelekasutust
Diskursus – tekst seotud kultuuri-psühholoogiliste-hetkel valitsevate vaadetega. Ütluste organiseeritud kogum.
15. Semioos ja semiosfäär.
Semioos - märgitoime, kuidas omab mingi märk kellegi jaoks tähendust, kuidas miski toimib märgina. Peirce’i termin - looduses esineb eriline aktiivsuse vorm, semioos. Semioos kui aktiivsuse liik on eriline selle poolest, et ta hõlmab alati kolme elementi, kuid on veelgi erilisem selle poolest, et üks neist kolmest elemendist ei tarvitse olla tegelikult eksisteeriv asi. Märk - objekt (see mida märk asendab) - tõlgend (kuidas aru saadakse). Märki võib märgata ja mitte teadvustada (nt. feromoonid ).
Semiosfääri mõiste võttis kasutusele Juri Lotman aastal 1982 Vladimir Vernadski biosfääri mõiste mõjul. Semiosfäär on semiootilisi süsteeme haarav semioosiline ruum, tähendusruum e. kommunikatiivne ruum.
Semioos – märgitoime. Siis kui märk on, toimub semioos. Semioosiks on vaja märki ja interpreteerijat. See on protsess, märk on semioosi tulem.
Morris on Peirce’i järglane Semiosfäär – Juri Lotman. Semiosfäär on see ruum, millest väljaspool on semioosi olemasolu võimatu. See on kui teoreetiline piir semiootikale.
16. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed ja suhted.
Saussure eristas kahte tüüpi keelereegleid:
* süntagmaatilised reeglid - determineerivad selle, kuidas elemendid on reastatud (laused, sõnad, foneemid. Süntagma on loogiliselt järjestatud märkide jada.
* paradigmaatlised/assotsiatiivsed reeglid - determineerib, mis ulatuses võib märki antud reastuses asendada teisega , kuidas märk varieerub. Paradigmaatiline - asendatavusel põhinev.
Süntagmaatikas on märk suhtes kontekstiga. Ühe nähtuse, eseme, isiku või mõiste asemel nimetatakse teist, mis on meie teadvuses kujutlusega sellest mõistest, nähtusest vm. Nt. selle asemel, et öelda Kokku said Euroopa riikide kuningad ütleme näiteks Kokku said Euroopa kroonitud pead.
Paradigmaatikas on märk suhtes koodiga (mäluga), mitte reaalse teatega. Tegu on metafooriga. Kui muuta üksuste omavahelist suhet, nt. asendada lauses üks sõna teisega.
Süntagmaatilised reeglid panevad paike järjekorra.
Paradigmaatika – lisab käände- ja pöördelõpud. Kui saad lauses sõna asendada, siis tähendus muutub
17. Strukturalism ja poststrukturalism . Intertekstuaalsus .
Strukturalism põhines süsteemide uurimisel, mis lähtus sisemisest struktuurist, mitte vormist.
Sisemine struktuur – kuidas noodid on järjestatud jnejne, vorm on suurem üksus, nt ballaad
LÄHTUMINE STRUKTUURIST, MITTE VORMIST! Uurib noote ja pause üksikult, mitte sonaati ennast
Strukturalism üritab olla subjektiivne, ei usalda keelt.
Ameerika strukturalism uurib keele struktuuri indiaanlaste põhjal. Peamine väide on, et kõik keeled on olemuselt võrdselt ning, et keel on eelkõige sotsiaalne reaalsus.
Sapiri järgi: Keel loob oma maailma, determineerib selle, kuidas me mõtleme . Keel loob oma maailma, mitte ei peegelda seda. Keel determineerib selle, kuidas me kõneleme, mõtleme ja mõistame maailma. Sõnavara peegeldab meie kogemust – asjad, millega me kokku puutume, on saanud sõnavaras oma koha. Nähtuse kadumine põhjustab vanade sõnade kadumise.
Sapir räägib ka seksistlikest keeltest; samuti räägib ta ka, et ütleme liiga palju (poiss jookseb – topeltainsus). Worf – tuul puhub: miks ei ütleb, et tuulendab? Uurisid hoppisid – maailm on pidev liikumine. Keel mõjutab su maailmapilti!!
Whorf on radikaalsem ja ütleb, et keel determineerib inimese käitumis. Indiaanlaste keeli uurides ja selle põhjal väidab, et neis on grammatilise struktuuriga seotud põhimõtteliselt teistsugune maailmavaade.
Keeled erinevad mitte selle poolest, mida nad saavad väljendada, vaid selle poolest, mida nad ei saa väljendamata jätta!
Bloomfield vastandub Sapirile
Praha koolkond: Jakobson. Üksik A ei tähenda midagi, vaid omandavad tähenduse sõnades
Kolmas asi on Kopenhaageni strukturalism.
Strukturalismile pani aluse Saussure, kes väitis, et keele struktuur on alus igasugusele märgiuurimisele. Eristas kaht tüüpi keelereegleid: Süntagmaatilised (determineerib märkide jada) ja assotsiatiivsed reeglid (uurib, millises ulatuses teatud reastuse puhul võib üht märki asendada teisega). Strukturaliste: Greimas, Todorov, Frye.
Et mudelid teeniksid ära struktuuri nime, on vaja nelja tingimust:
* struktuur on süsteem, mis koosneb niisugustest elementidest, et ühe muutmine toob kaasa kõikide teiste muutumise
* igasugune mudel kuulub mingisse ümberkujunduste gruppi, ja need omakorda mingisse suuremasse gruppi.
* ülalpool loetletud omadused võimaldavad ette ennustada, mil moel reageerib mudel ühe oma koostiselemendi muutmisele
* mudel peab olema ehitatud nii, et tema kasutamine hõlmaks kõiki vaadeldavaid nähtusi
Intertekstuaalsus on kahe või enama erineva teksti nähtav kohalolu mingi teise teksti piires. Autor annab omaenda teosele muu, täiendava tähenduse teiste autorite tööde kaudu. Intertekstuaalsuse mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteem, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega.
Poststrukturalism on üldmõisteks mitmeid analüüsimeetodeid koondavale filosoofiale. Poststrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab tihti ainult üht, pealesurutud tähendust. Ei keskenduta mitte tekstide ega sõnade tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on need märgid, need üksused pandud üldse tähendama seda, mida nad tähendavad.
Oluline poststrukturalismis oli prantsuse filosoof Jaques Derrida, kelle olulisemad panused oli binaarsete opositsioonide kriitika, logotsentrismi kriitika ning erinewuse kasutuselevõtt. Erinewus on Derrida loodud neologism, milega ta märkis tähendust tekitavat protsessi. Sõna viitab kahele asjale:
* erinevusele, mis tekitab sõna tähenduse
* edasilükatud tähendusele, sest sõnade tähendused tekstides muutuvad
Strukturalismis laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega.
Et mudelid teeniksid ära struktuuri nime, on vaja nelja tingimust:
* struktuur on süsteem, mis koosneb niisugustest elementidest, et ühe muutmine toob kaasa kõikide teiste muutumise
* igasugune mudel kuulub mingisse ümberkujunduste gruppi, ja need omakorda mingisse suuremasse gruppi.
* ülalpool loetletud omadused võimaldavad ette ennustada, mil moel reageerib mudel ühe oma koostiselemendi muutmisele
* mudel peab olema ehitatud nii, et tema kasutamine hõlmaks kõiki vaadeldavaid nähtusi
Strukturalism ― semiootika. Eriti kirjandusteaduslikes teatmikes loetakse semiootikat tihti strukturalismi allliigiks. Vrd Fiske:
Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm ― me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja lingvistiliste struktuuride
Poststrukturalism – hoopis strukturalismi vastane!!!!
Struktuuri ei saa luua, aga seda saab teaduvustada, struktuur tingib iseenda olemasolu vms
Intertekstuaalsus –viitamine, üks autor kasutab teise mõtteid
Poststrukturalism – ei usalda, et keel on loodud poolt mõjutatuna???
Strukturalism on objektiivne, saab objektiivseks asjad lahti võtta
Poststrukturalism – läheneb subjektiivselt , tahab läheneda oma tajuga, ise lähendeda, ei usalda keelt, mis esindab ainult 1 pealeksurutud asja
18. Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkonna semiootika.
Tartu-Moskva koolkond on Juri Lotmani ja tema Moskva mõttekaaslaste (Gasparov, Uspenski, Jegorov , Ivanov jt.) loodud semiootikakoolkond.
Koolkonna väljaandeks oli ajakiri Töid Märgisüsteemide Alalt. 1973 avaldasid Tartu-Moskva koolkonna semiootikud omamoodi manifest-artikli „Tees kultuuride semiootilisest tõlgendamisest“.
Juri Lotman alustas vene kirjanduse uurijana, tegeledes 18-19 sajandi vene kirjanduse arenguga. 1970ndatel, 1980ndatel tegeles Juri Lotman kultuurisemiootika põhialuste väljatöötamisega. Nõukogude ajal oli raskusi avaldamisega võimu juudivaenulikkuse tõttu ning semiootika kui ainult „pooleldi lubatud“ teaduse tõttu. Kokku aga avaldas Juri Lotman üle 800 teadustöö , mida on nüüdseks tõlgitud paljudesse keeltesse. Tuntumate kirjutiste hulgas on „Filmisemiootika“, „ Luuleteksti analüüs“ ja „Kunstilise teksti struktuur.“
Lotman võttis
Lotman tuli 50ndatel Tartusse , 60ndatel loodi
Lotmani pani kultuurisemiootikale aluse, avaldas üle 800 teose – kuigi oli keelatud eriala. 1992 avati TÜs semiootika... „Filmisemiootika“.
Vene kirjandusfiloloog – Puškin, Tolstoi andsid mõtteid
Tartu fenomen – Moskvas poleks võimalik olnud juudil sel moel tegutseda. Siis veel tuuma ja perifeeria värk. Nt Vana- Rooma värk, uued ideed tekivad perifeerias ja siis tuum võtab neid omaks.
Primaarne modelleeriv süsteem – keel; sekundaarne- kuidas kasutatakse nt filmides jne
Tartu õhkkond oli algselt väga vene kirjanduslik . Kirjandusteaduste taust; süüdistused humanitaarteaduste dehumanseerimises ja liigse depolitiseerimises. Lotmani kirjutised olid alati poliitiliselt vöga mittemidagiütlevad, sest KGB hingas kuklasse ja üritati tuua näiteid varasemast, mitte kunagi 20.sajandist.
Moskva taust polnud väga kirjanduslik, vaid hoopis lingvistika ja orientalistika põhine. Tähtsamad nimed: Ivanov, Toporov, Andrejevitš. Alates 1960.ndatest alustati koostööd Tartu koolkonnaga. Tehti konverentse Moskvas ja suvekoole Käärikul.'
Mis oli neil ühist:
*Kõik konverentsid viidi läbi heatahtlikus keskkonnas, ei laskutud kunagi isikule tasemel jne
*Lotman nimetab Tartu ja Moskva teadlaskogukonna (ja nende teoreetiliste aluseelduste) vastuolulist kombinatsiooni „õnnelikuks kooseluks“
*Iga liikme individuaalsus ning vabadus nii stiili, arvamuste kui ka uurimisobjektide valiku osas → hästi palju erinevatel teemadel töid...
*Ühine lähte-eeldus: soov mõisra oma uurimisobjekte süsteemselt ning kontekstiga suhestatult
15

.DOC Laadi alla originaalfail 15 lk · .doc · 37 allalaadimist

1-Semiootika teadusena-semiootika aine ja põhiobjektid #1

1-Semiootika teadusena-semiootika aine ja põhiobjektid #2

1-Semiootika teadusena-semiootika aine ja põhiobjektid #3

1-Semiootika teadusena-semiootika aine ja põhiobjektid #4

1-Semiootika teadusena-semiootika aine ja põhiobjektid #5

1-Semiootika teadusena-semiootika aine ja põhiobjektid #6

1-Semiootika teadusena-semiootika aine ja põhiobjektid #7

1-Semiootika teadusena-semiootika aine ja põhiobjektid #8

1-Semiootika teadusena-semiootika aine ja põhiobjektid #9

1-Semiootika teadusena-semiootika aine ja põhiobjektid #10

1-Semiootika teadusena-semiootika aine ja põhiobjektid #11

1-Semiootika teadusena-semiootika aine ja põhiobjektid #12

1-Semiootika teadusena-semiootika aine ja põhiobjektid #13

1-Semiootika teadusena-semiootika aine ja põhiobjektid #14

1-Semiootika teadusena-semiootika aine ja põhiobjektid #15

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-04-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti

37 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

l6vikonserv Õppematerjali autor

semiootika peirce märgis semioos strukturalism märgisüsteem semioloogia filosoof lotman loogika moskva semantika tähistaja lingvistika ikoon

Sarnased õppematerjalid

pdf

Semiootika alused

Semiootika alused 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika põhiobjektid: märgid märkide vahelised suhted semioos Teadusi ühendav teadus. Üldkeel kõikidele märgisüsteemidele. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Eestis (Tartus), esimesena semiootikuna ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid

Semiootika

doc

Semiootika alused konspekt

Lingvistilise suuna semiootikud panevad alumise läve kultuuri piirile. Filosoofilise koolkonna esindajad viivad selle oluliselt allapoole. Omne signum e signo: Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis (vt piiritu semioosis). Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika. Semiootika peasuunad on * biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis on enne sümbolite kasutuselevõttu * kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke probleem * sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu

Semiootika

doc

Semiootika alused kordamine

1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika.

Semiootika

docx

Semiootika eksamikusimused

Eksamiküsimused (FLSE.00.216=FLSE.00.195) 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika sisuvaldkond ei ole lihtsalt märgid, vaid märgitoime ehk semioos. Semiootika erineb semioosist nagu teadmine erineb sellest, mida teatakse. Semiootika on teadmine semioosist ehk teoreetiline käsitlus märkidest ja sellest, mida nad teevad. Semiootika puhul oleks siis uurimisobjektiks märk (mille all tänapäeva semiootikas

Semiootika

docx

Semiootika alused konspekt

Semiootika alused 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Eestis (Tartus), esimesena semiootikuna ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad.

Semiootika

docx

Semiootika ja märgid

Peirce´il kolm ikoonide alamklassi: kujundid (images), diagrammid ja b) Glossemaatika e Kopenhaageni koolkond 1931- 1965 1. Semiootika ja märgid metafoorid. Louis Hjelmslev- glossemaatika rajaja, viimane suur Taani keele SEMIOOTIKA on teadus märkidest ja nende tähendustest. SÜMBOL - tähistav ja tähistatav omavahel seotud kokkuleppeliselt. kr.k

Psühholoogia

doc

Sissejuhatus semiootikasse

Th. A. Sebeok "Signs. An Introduction to Semiotics" John Deely "Basic of semiotics" Charles Morris "Writings of General Theory of Signs" [soovituslik:] Daniel Chandler "Semiotics. The Basics" Floid Merrell "Semiotic Foundation" Winfred Nöth "Handbook of Semiotics" Umberto Eco "A Theory of semiotics" Jürgen Trabant "Elemente der Semiotika" Juri Lotman "Semiosfäärist" Eloid Merrel "This is semiotics" Paul Cobley, Litza Jansz "Juhatus semiootikasse" Tänapäevase semiootika eelkäijad - Platon - arutles oma traktaadis Gratylus keele päritolu problemaatika teemadel; esitas kaks seisukohta. Hermogenes väidab, et see suhe on suvaline ja kokkuleppeline. Gratylus väidab, et seos on loomulik, füsioloogiline. Asi põhjustab oma nime, märgi ja objekti vahel on kausaalne seos. Asjadel on olemas õiged ja valed nimed. - Sokrates arutleb nende kahe seisukoha üle ja pakub oma lahenduse - lisab käsitluse aja ja ruumi

Filosoofia

docx

Sissejuhatus semiootikasse

Sissejuhatus semiootikasse Charles Sanders Peirce (1839-1914) Loogika-teadus üldistest seaduspärasustest, semiootika teine nimetus. Lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub fenomenoloogiast ja matemaatikast. Kolm osa: Kriitika- klassifitseerib argumente ja määrab nende kehtivuse ja intensiivsuse. Spekulatiivne grammatika- üldine märgiteooria Metodeutika- kasutatavad meetodid. Meeleliste muljete kategoriaalse sünteesi idee võttis Kantilt, kuid ilma apriorismita. TEADMINE =ÕIGUSTATUD TÕENE USKUMUS. Kui mul on tõene uskumus, ei tasu seda siiski teadmiseks pidada.

Semiootika

Rohkem sarnaseid