Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastusega ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. Foneetika peamiseks ülesandeks on sellise süsteemi loomine, mille abil saaks kirjeldada ja liigitada maailma keelte häälikulisi ressursse. Foneetilise analüüsiga selgitatakse välja keele häälikuüksused ehk segmendid. Häälikuanalüüsi seisukohalt on tähtis etapp keelesüsteemis oluliste häälikuliste erinevuste ehk häälikueristuste väljaselgitamine. Selle kaudu on võimalik määrata keele foneemid ehk häälikustruktuuri kategooriad. Foneetiline transkriptsioon Paljudes keeltes on kirjaviisi seos kõnega nõrk, nt inglise k sõna through kirjakujus on 7 tähte, häälikulises vormis ainult kolm häälikut [ru]. Olulisimaks abivahendiks keele häälikuressursside selgitamisel on foneetiline transkriptsioon, kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine. Vajalik selleks, et eri keeli saaks
Foneetika ja fonoloogia vastandus Uurimisobjektid erinevad: Foneetika: kirjeldab reaalsete, mõõdetavate tunnuste kaudu konkreetseid objekte, traditsiooniline väikseim keeleüksus häälik. Tähendus sellel puudub, välja arvatud juhul kui see langeb tähendusliku üksusega kokku: öö, esiee. Seega ei ole häälik keeleline märk. Fonoloogia: vastanduste kaudu kirjeldab keele struktuuri, abstraktsed, diskreetsed objektid foneemid. Foneem on väikseim tähendusliku vastanduse abil eristatav üksus, millel harilikult tähendus puudub, nt vigasiga, merimari, kammkann jne. (asenduse kaudu saadakse minimaalne paar, asendatavad üksused on foneemid) Fonoloogia keeletasand, mille üksused on funktsionaalsel tasandil eristatavad. Erinevuse puhul lisareegel: kindla artikulatoorse ümbrusest tingitud hääduserinevus ei tekita lisafoneemi: nt kandakanga /nk/, vene
Keele ja kõne areng Keele komponendid MIDA PEAB OSKAMA? · Foneemid keele kõige väiksem ühik. Keele heliline eripära. Keele kõla. Nt palk vs palk või tall vs tall. Eesti keeles on 26 foneemi. · Morfeemid väikseim tähenduslik ühik keeles. Sõnatüved, ees või järelliited. Annab lisa tähenduse või põhitähenduse. · Sõnad morfeemide kogum. Semantika. Tuleb selgeks saada sõnade tähendused · Süntaks sõnade kombineerimine. Lausete moodustamine. · Pragmaatika keele kasutamine
Häälikul iseenesest ei ole tähendust. Seetõttu ei loeta häälikuid keelesüsteemi üksusteks. Väikse erandina võivad häälikud siiski anda edasi tähendusvarjundit loodushääli kirjeldavates sõnades. Nt sõnapaaris kill - koll märgib esimene sõna kõrget, heledat heli, teine sellest madalamat ja tumedamat heli. Keelesüsteemi toimimise eesmärgiks on moodustada tähenduseta häälikutele tuginedes mingi tähenduslik lausung. Keelesüsteemi kõige väiksemad koostisosad on foneemid - need on häälikuklassi abstraktsioonid (foneemid märgitakse kaldkriipsude vahele / r /). Foneemidel on olemas neile omane väline vorm ja võime eristada sõnade tähendusi. Samas ei ole ka foneemidel (nagu häälikutelgi) tähendusi. Iga abstraktne foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneeme on igas keeles kindel hulk, nende hääldusvariante ehk allofoone aga lõpmatu hulk. Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on keeles tähendusi eristavad, ja
Järgnev hispaania keele häälikusüsteemi ülevaade on tehtud artikli Martķnez-Celdrįn, Eugenio; Fernįndez-Planas, Ana Ma.; Carrera-Sabaté Josefina 2003. Castilian Spanish – Journal of the International Phonetic Association: Volume 33, 255–299 põhjal. Artiklis on vaatluse alla võetud formaalne hispaania keel, mida räägitakse haritud keskealiste inimeste poolt Kesk-Hispaanias. 1. Konsonandid Selle keele sulghäälikud on /p/, /b/, /t/, /d/, /k/ ja /g/. Foneemid /p/ ja /b/ on hääldatud bilabiaalselt ehk kahe huulega, /t/ ning /d/ on dentaalid ehk hammashäälikud ja /k/ ja /g/ velaarid, pehme suulae häälikud (/k/ häälduse alla läheb ka häälik /c/ näiteks sõnas ´kasa casa ‘maja’). Selles keeles on kolm nasaali ehk ninahäälikut: /m/, /n/ ja /ɲ/. Foneemid /m/ ja /n/ on hääldatud vastavalt bilabiaalselt ja alveolaarselt ehk hambasompudes, konsonant /ɲ/
4 konstruktiivsus keele lausungid moodustatakse teatud piiratud arvu algelementide (sõnad ja tähed) kombineerimise teel, mis lubab keelt oskaval inimesel kokku seada lausungeid, mida ta varem ei ole kuulnud; 5 reeglid keeles on piirangud, mis lubavad üksnes kindlaid märkide (foneemide, sõnade) järjestusi.. 6 Kõik keeled on astmelise ehk hierarhilise ülesehitusega. 7 Keele väikseimaks ühikuks on häälikud ehk foneemid, millest moodustatakse sõnu või sõnaosi (nt käändelõppe). 8 Sõnad on omakorda lausete ehituskivideks. 9 Lausetest või kokku panna sidusa jutustuse. 10 Foneem on väikseim häälikuline ühik, mille poolest üks mõtestatud keelekatke saab teisest erineda. Näiteks sõnad veri ja vari erinevad vaid ühe hääliku poolest. 11 Morfeemideks nimetatakse keele väiksemaid tähenduslikke ühikuid.
koosneb kahest nimisõnafraasist, kuid sellel puudub tegusõnafraas. Tegusõnaline lause koosneb tegusõnafraasist, aga võib sisaldada ka ühte või rohkemat nimisõnafraasi, mis ilmnevad tegusõna argumendina. Laused võivad olla kas sõltuvad või sõltumatud, liht- või liitlaused (Wivell 1981: 134). 2.5 Eitus: Kolm eitusvormi: ponoq, eipai `no, not, none` ja sapin `don´t, refrain from (hoiduma). Esinevad eitava lause lõpus (Wivell 1981: 162). 3. Foneetika ja fonoloogia 3.1 Foneemid: Kairiru keeles on: 15 kaashäälikut p, t, k, q, f, v, s, j, m, n, ñ, ŋ, l, r, ȓ kaks poolvokaali: w, y; viis täishäälikut i, e, a, o, u (Wivell 1981: 11). Näide kairiru keeles: yieq wurr quli - ny qo – laqa -i you (sg) banana skin 3sg 2sg-throw-3sg away `throw away the banana skin´ - `Viska banaanikoor ära` Allikate loetelu Paul jt = Paul, L. M
· Hääle tekitamine häälekurdude võnkumisega= foneerimine (fonatsioon) 3. Mida uurib foneetika ja fonoloogia? Foneetika e häälikuõpetus, e hääldusõpetus. Teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Fonoloogia õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest. Fonoloogia tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega (kuidas, mis tingimustel foneemid omavahel kombineeruvad) Fonoloogia põhiüksus on foneem. Keeles avalduvad foneemid variantidena e allofoonidena 4. Nimetage ja kirjeldage häälduslikke protsesse kolmest aspektist lähtuvalt. /Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid kirjeldada (kolm aspekti) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevustkõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi.
põhimõisted. Foneetika - häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus. Foneetikat huvitab näiteks see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid kaashäälikuid ja sulghäälikuid ja vokaale ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Häälikute moodustamine (artikulatsioon), akustika (heli), häälikute taju(psühholoogia). Fonoloogia - foneetikale lähedane teadus on fonoloogia. Fonoloogia uurib häälikute struktuuri, missugused foneemid (väikseim keeleüksus) ühes või teises keeles on ja kuidas ning mis tingimustel nad omavahel Üldkeeleteadus sucks ! U can Do it kombineeruvad. Foneetikat ja Fonoloogiat eristab aspekt, millest kõnet uuritakse: foneetika uurib kõnet füüsikaliste meetoditega. Fonoloogia otsib aga häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist.
pertseptiivne foneetika) Kuulaja faasid e. kõnetuvastus: - kõrva tegevus e. auditiivne foneetika - närvisignaalid - keeleline vorm - mõte. Kõik kolm suurt foneetika alljaotust püüavad selgitada hääldamisliigutuste, akustiliste tunnuste ja taju vahelisi seoseid. Keeleteaduslik vaatenurk, häälikute funktsionaalne aspekt häälikute roll tähenduse eristamisel. Foneetika rakendusalad: võõrkeeleõpe, kõneteraapia (logopeedia), tehiskõne, ... Foneemid e. häälikupere (häälikusüsteemi funktsionaalne üksus; ühine kõigis häälikuvariantides tajutakse ühe ja sama funktsionaalse häälikuna). Väikseim keeleüksus, abstraktsioon. Allofoonid e. eri foneemide esindajad (foneem /i/ tähistab häälikut [i]). Minimaalpaarianalüüs. Minimaalpaar koosneb kahest sõnast, mis on eri tähendusega ja mis erinevad teineteisest vaid ühe hääliku võrra: pila-pala, muu-suu, kala-kana jt. Täiendav jaotumine e
Konsonante liigitatakse kahel alusel: moodustuskoha järgi ja moodustusviisi järgi. Külghäälikuid ehk lateraale iseloomustab õhu väljavool üle keelekülgede. Eesti häälikutest kuulub nende hulka l. Seoses vähese häälduspingega leidub eesti konsonantide hulgas üksainus hõõrdhäälik ehk frikatiiv, milleks on s. Poolvokaale eristab vokaalidest see, et fonoloogiliselt esinevad nad konsonandi funktsioonis. Lähedaste tunnustega häälikud on eri foneemid, kui nende suhet iseloomustab fonoloogiline opositsioon ehk võimalus muuta tähendusi, kui neid omavahel asendada. Helilisusopositsioon on nähtus, kus lähedasi foneeme eristab helilisuse olemasolu või puudumine: näiteks foneemid /.../ /.../. Leidub keeli, nagu nt eesti keel, kus see fonoloogiline opositsioonitüüp ei leia kasutamist. Vokaalimoodustuse põhialuseks on keele horisontaal- ja vertikaal-suunalised liikumised.
() > segment ehk foneem 2. Foneem, allofoon Foneem foneemi ei öelda välja, s.o abstraktne üksus. Ei sõltu kontekstist, vaid hääldus eristab, nii on nt provansaali keeles 'õhtu' seRo ja 'saag' sero (kontekst on sama: se_o) Allofoon allofoone öeldakse selgelt välja. Konteksti poolt määratud, nt kas mõnes Lõuna-Rootsi dialektis on R alati silbi alguses ja r on alati silbi koodas. Foneemid eristavad alati tähendusi, allofoonid on foneemivariandid. Provanssaali r ja R eristavad tähendusi, järelikult need on kaks erinevat foneemi, samuti ph, p ja b hindi keeles. (ph on tegelikult üks häälik, aspireeritud p, aga seda märgitakse transkriptsioonis kahe tähega) Eesti keeles on klusiilide kirjapilt segadusseajav. Tegelikult "sada" hääldub [sata]. Mõni inimene hääldab t vokaalide vahel heliliselt, mõni mitte, aga see ei muuda sõna tähendust
Saab kastuada ka käsi kehakeelt, näoilmeid, midagi rõhutada, milelegi osutada. ------------------------------------------------------------ Kõige sarnasem suulises ja kirjalikus kõnes on esimene etapp: planeerimine. Hilisematel etappidel erinevused suurenevad. 4) Keeles esinevate sõnade hulk on piiratud - miks siiski väidetakse, et keel on loov? 5) Millistest lingvistilistest ühikutest koosneb lause "Keelel on reeglid" ja mis need on? Lingvistilised ühikud: · Foneemid (phonemes) on eristatavad heli kategooriad konkreetses keeles · Morfeemid (morphemes) on kindlad foneemide järgnevused, väiksemad keeleühikud, mis kannavad mingit tähendust · Sõnad koosnevad morfeemidest · Fraas on sõnade organiseeritud grupeering, kõneüksus, mis moodustab väikseima intonatsioonilise terviku · Lause koosneb fraasidest 6) Millised on keele omadused? Analüüsige, milliseid keele omadusi ei ole järgmisel lausel: "Venilased kodraselt volpusse kulmasid". Omadused:
Kirjalikus kõnes asendavad seda kirjavahemärgid, lisaks kasutatakse fraase, mis viitavad järgnevale (aga, seevastu, sarnaselt). Saab kasutada ka käsi, keha keelt , näoilmeid, midagi rõhutada, millelegi osutada. 4) Keeles esinevate sõnade hulk on piiratud - miks siiski väidetakse, et keel on loov? Keel annab võimaluse teksti luua. 5) Millistest lingvistilistest ühikutest koosneb lause "Keelel on reeglid" ja mis need on? Foneemid (phonemes) on eristatavad heli kategooriad konkreetses keeles. Morfeemid (morphemes) on kindlad foneemide järgnevused, väiksemad keele ühikud, mis kannavad mingit tähendust. Sõnad koosnevad morfeemidest. Fraas on sõnade organiseeritud grupeering, kõne üksus, mis moodustab väikseima intonatsioonilise terviku. Lause koosneb fraasidest. 6) Millised on keele omadused? Analüüsige, milliseid keele omadusi ei ole järgmisel lausel: "Venilased kodraselt volpusse kulmasid"
võõrkeelte õpetamisel (uued artikulatoorsed harjumused, intonatsioon: kõne kõrguse liikumine ajas) logopeedias (kõnepuuete uurimine ja ravi), foniaatrias, audioloogias kohtufoneetikas (nt kurjategija hääle tuvastamine) muusikaakustikas kõnetehnoloogias (kõne automaatne äratundmine, kõnesüntees, kõneleja automaatne tuvastus, tehismuusika, sidetehnika, abivahendid vaegkuuljatele, abivahendid pimedatele) jne. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastusega ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurimisobjektiks on keelte häälikusüsteemid. Foneemid: häälikuklassi abstraktsioonid. Distinktiivtunnused: sõna tähendust eristavad tunnused vastanduses olevate häälikute vahel
Kangekaelsed või impulsiivsed lapsed aga kipuvad nõudma ega nõudlikumat tüüpi kasvatust. Samas kõpsevad lapsed erinevas tempos – laps, kes õpib varakult roomama, kõndima, rääkima või lugema – kohenldatakse teisiti kui last, kes areneb aeglasemalt. Last, kes mõistab ja austab loogilist põhjendust („Ära puutu seda, sest saad kõrvetada“)- Koheldatakse tõenäoliselt vastuvõtlikumas stiilis kui last, kes seda ei tee. KÕNETAJU IMIKUEAS Erinevates keeltes on erinevad foneemid ning foneeme, mida eristatakse ühes keeles, ei pruugita eristada teises keeles isegi juhul kui tegemist on lähedaste keeletega. Inglise keeles on r ja l erinevad foneemid, kuid jaapani keeles mitte. Imikud õpivad väga kiiresti selgeks kselle keele foneemid, mida nad kuulevad. Kasvades mitmekeelses perekonnas, pole neil raskusi ka kahe või enama keele foneemide ära õppimisel. Werker ja Tees võrdlesid 3 imikute gruppi, kes kasvasid ühekeelses kogukonnas
16. Onomatopoeetilised sõnad on erand keelesümboli arbitraarsuse põhimõttest. Matkivad loomade, lindude, looduse jms hääli. Auh-auh, kikerikii, põmm, tilisema, sahisema, , -, jms on onomatopoeetilised sõnad. Eesti ja soome keeles on onomatopoeetiline sõnavara suurem, kui indoeuroopa keeltes. 17. Kaksikliigendus keeles. Esimene liigendus: tähendus/vorm. Teine liigendus: vorm jaguneb elementideks (foneemideks) k,a,r,u. Foneemid on ehitusmaterjal. Eesti keeles on 26 foneemi. Keeltes on tavaliselt 20-40 foneemi. Nende abil võib luua uusi sõnu (vt eelmine PARU, KÕRU). 18. Liitsed sümbolid: Loomulikus keeles võib luua keergulisi liitseid sümboleid: KARUPESA. Erinevalt lihtsümbolitest on liitsed sümbolid motiveeritud. KARU ja PESA pole kumbki motiveeritud, kuid KARUPESA on. 'ise' ja 'lendama' ei ole kumbki motiveeritud, kuid liitsõna -- 'lennuk' on (midagi, mis lendab ise). 19. Märgid
kõnelejast sõltuvad isiklikud omadused, sõnad on üksteisest lahutatud, kuigi kõnes seda ei ole. 13. Minimaalpaari mõiste ja foneemideks liigitamise põhiprintsiibid. Foneemianalüüsi põhiline meetod on minimaalpaarianalüüs. Minimaalpaar - koosneb kahest sõnast, mis on eri tähendusega ja erinevad teineteisest vaid ühe hääliku võtta (nt muu-suu, kala-kana jne). Einevad häälikud on fonoloogilises opositsioonis. Minimaalpaar tõendab, et häälikud on eri foneemid, õigemini eri foneemide esindajad e allofoonid. Opositsioonis olevad häälikud ja nendevahelised erinevused on distinktiivsed e tähendusi eristavad. Täiendav jaotumine e komplementaarne distributsioon - kui kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e allofoonid. Allofoon - ühe ja sama foneemi foneetiline variant
tõlgendamise käigus Subjekti Sisaldub semiootilises Eeldatav, kuid ei sisaldu semioloogilises analüüsis ontoloogia analüüsis ?4)Märk ja märgisüsteem- Saussure: Märk ei seo mitte objekti ja nime, vaid mõistet ja akustilist kujundit. Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad seda akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid (kõne heli/abstraktsioon), tähed kirjakeeles. Tähistatav - mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks. Väärtus- relatiivne, suhteline omadus. Keel on puhaste väärtuste süsteem. Märgi väärtus on märgi teistele märkidele vastandamise tulemus ja on seega puhtdiferentsiaalne, st teda saad määratleda vaid läbi eituse- suhtega teistesse süsteemi elementidesse. Väärtus juhatab sisse
Viipekeel Mereliiklus Lennundus Duaalne olemus Tähendus+häälikud= kaheplaaniline ehk duaalne olemus Sümbol osutab referendile Arbitraarne sümbol= motiveerimata , suvaline Assotsiatsioon on võimalik selletõttu, et tunneme keele konventsiooni. (seostame sümbolit tähendusega) Onomatopoeetilised sõnad Auh-auh, kikerikii, tilisema , sahisema Kaksikliigendus I tähendus / vorm II vorm jaguneb elementideks ( foneemideks) Foneemid on ehitusmaterjal Igas keeles 20-40 Eesti keeles 26 foneemi Liitsed sümbolid KARU(motiveerimata)+PESA(motveerimata)= KARUPESA(motiveeritud) Märgid Ikoon- enamvähem sarnane referendiga Sümbol- märk , mille tähendus ja vormi sisu ei one motiveeritud Indeks- vorm on mittepiltlikus suhet referendiga Suhtlus ehk kommunikatsioon Saatja-vastuvõtja-kanal Keele vhendusel saadud info Jaguneb kaheks:
morfeemidest. Öeldakse, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuste kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu. Erandiks on semantika, mis on seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Allsüsteemi struktuuri moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes allsüsteemis võib olla mitmesuguseid üksusi, samuti võivad ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Nt on fonoloogia üksused foneemid /k/ või /a/, leksikoni üksused sõnad (kala). Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm (keele- või keeleline vorm). Keelelise vormi vastandpooluseks on tähendus ehk semantiline allsüsteem. Tähendusel endal kuuldav või nähtav substants puudub. Tähendust ei ole tegelikult olemas, see ei ole materiaalne objekt.
· Normatiivne foneetika ehk ortopeedia · Eksperimentaalfoneetika Foneetika rakendusi: · Lavakõne õpetamisel (diktsioon, õige hingamine) · Laulmise õpetamisel (häälekurdude teadlik valitsemisoskus) · Kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel · Logopeedia (kõnepuuete uurimine ja ravi) · Juriidilised alad (hääle tuvastamine) · Muusikaakustikas · Keeletehnoloogia (abivehendid vaegkuuljatele) 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? · Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. · Foneetika põhiüksus on häälik ehk segment. · Häälikud on kõige väiksemad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused, neil ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Liigitatakse: vokaalid ja konsonandid. · Fonoloogia on keelte häälikusüsteemide tõlgendamine.
Bedeutung tähistatu, märgi osutus Veenus Sinn märgi tähendus, sisaldub antuse viis Ehatäht, Koidutäht Märgil on tähendus, see, kuidas ta meile antud on. Siis on osutus on - tähistatu. Nt ehatäht ja koidutäht on yhe ja sama osutuse eri tähendused. Saussure Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid, tähed kirjakeeles. Tähistatav -- mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks. Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage) Keel -- tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants, seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks. Kõne -- realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas. Sünkroonia diakroonia
teiselt erineb sellest. süntagmaatilised reeglid determineerivad, kuidas moodustada ahelaid (sõnade järjekord, lause struktuuri reeglid, kuidas moodustada häälikust silpi jne) 3. PARADIGMAATIKA Märk suhtes koodiga(mäluga) mitte reaalse teatega, metafoor. Näiteks kui muuta üksuste omavahelist suhet. Nt asendada lauses üks sõna teisega ja tähendus muutub Adressaat võtab teate vastu kui kombinatsiooni, mis on moodustatud erinevatest osadest (laused, sõnad, foneemid jne) millede valik on teostatud keelelise koodi kõikidest võimalikest komponentidest lähtuvalt. Paradigmaatilised reeglid määravad millist vormi peab antud juhul kasutama (käände- ja pöördelõpud)Paradigmaatiliseks riimiks nimet sõnade lõppude kordusi.. Paradigmaatilised reeglid on süntagmaatika aluseks. Näide: Poiss jookseb. Ei saa õelda poisid jookseb, vaid peab ütlema poisid jooksevad. Kui üks on mitmus, siis peab ka teine olema mitmus
kohta varases imikueas toetavad pigem Gibsoni kui Piaget´ vaateid. (Butterworth, Harris : 97-103) 6 5. KÕNETAJU Imikute kõne äratundmise kiirusest räägitakse tänapäeval palju ning see on põhjendatud. Imikud on kõne äratundmiseks hästi varustatud selles mõttes, et neil on kaasa sündinud või väga varases eas õpitud võime tunda ära häälikud (või morfeeme). Imikud õpivad väga kiiresti selgeks selle keele foneemid, mida nad kuulevad ja neil on märkimisväärne võime foneeme eristada. Keel, mida imik kuuleb, hakkab varsti mõju avaldama, sest umbes kaheksakuuselt ilmneb märgatav langus imiku võimes eristada foneeme, mida ei esine tema ümber räägitavas keeles. (Butterworth, Harris : 108-110) Seega on parem, kui laps hakkab mitu keelt õppima juba imikueas. 7 KOKKUVÕTE Käesolevas referaadis käsitlesin kaasaegset imiku taju alastest uurimustest, mis
Malemäng on sama ka siis, kui mõni malend ära vahetada. Keel on vorm, mitte substants. Keeles on absoluutne ja suhteline arbitraarsus (nt 2 on absoluutselt arbitraarne, 22 aga suhteliselt arbitraarne), mõlemad süsteemi poolt motiveeritud. Saussure´i seisukohad andsid fonoloogias kiireima tulemuse. Praha strukturalistide koolkond Praha koolkond 1920-30ndad: Trubetzkoi, Jakobson, Mathesius (eelkõige slavistid). •FONEEMITEOORIA. Foneemid on distinktiivsete tunnustena kirjeldatavad. Häälikud on kõne osad. Foneemid on keele osad. Esmalt eristatakse tunnuseid, mille poolest foneemid erinevad ja siis öeldakse mis tingimustel nad erinevad. Foneemiteooria mõjutas ajaloolist keeleteadust: eraldiseisvate häälikute muutuste asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. •MARKEERITUSE TEOORIA (teema vs reema). •Prosoodiliste fonoloogiliste nähtuste (pikkus, rõhk, intonatsioon) distinktiivsete tunnuste kirjeldamine.
häälepaelad, ning sealt edasi nina ja suuõõnde · Erinevaid häälikuid tekitatakse huulte ja keele liigutamise abil, mille tulemusena muutub hääle tekitamiseks vajaliku ruumi kuju ja suurus Nt lihatükk hambavahel- hambad selleks, et saaks rääkida, mitte liha rebimiseks. Sellised millised on helid ei olene häälepaeltest vaid on huulte ja keelte liigutamisest tulenev Keele struktuur. Lingvistilised ühikud ja nende hierarhia · Foneemid (phonemes) on eristatavad heli kategooriad konkreetses keeles. Väikseim ühik, mille poolest keelekatted võivad üksteisest erineda. Neid on erinevatel keeltes erinev arv. Väikseim keel on 12 märki ja suurim 85 foneemi. Eesti keele oma foneemid on eesti keele omatähed mitte võõrtähed. Kõneorganite muutmisel muutuvad helid, sellepärast saadetakse logopeedi juurde. Neid foneeme, mida meie keeles pole, on meil raske omandada ning see teeb sellest arusaamise raskeks. Me
Keel saab tervikuna eksisteerida ainult kollektiivis. Kõne on keele aluseks, ei ole vajalik keele olemasoluks. Surnud keelt pole olemas, sel juhul liht parole puudub. Kõne on seotud aja ja ruumiga, keel seisab sellest väljaspool. Keeles on märgid, kõnes on nende märkide realisatsioonid. Saussure eristab kahte tüüpi keelereegleid: - süntagmaatilised reeglid (süntagma - loogiliselt järjestatud märkide jada) - determineerivad seda, kuidas elemendid on reastatud. (laused, sõnad, foneemid) - paradigmaatilised/assotsiatiivsed reeglid (paradigmaatiline - asendatavusel põhinev) - determineerib, mis ulatuses võib märgi teatud reastuses asendada teisega. (Olulisemad, moodustavad kokkuvõttes süntagmaatilised reeglid.) Esiisad: John Locke, William Ockham, Augustinus Järgijad: Praha lingvistiline ring, Ameerika strukturalism, Kopenhaageni koolkond. Kristeva, Baudrillard, Foucault, Derrida, Lévi-Strauss, Barthes. Põhiteemaks inimmärgid ja diskursus.
suhelda o Konstruktiivsus- keele lausungid moodustatakse teatud piiratud arvu algelementide(tähed ja sõnad) kombineerimise teel, mis lubab keelt oskaval inimesel kokku seada või mõista lausungeid, mida ta varem ei ole kuulnud o Reeglid- keeles on piirangud, mis lubavad üksnes kindlaid märkide järjestusi · Kõik keeled on astmelise ehk hierarhilise ülesehitusega o Häälikud ehk foneemid o Sõnad või sõnaosad(nt käändelõpud) o Laused o Jutustus, peatükk, raamat · Foneem- väikseim häälikuline ühik, mille poolest üks mõtestatud keelekatke saab teisest erineda (nt veri ja vari); eri keelter erinev hulk foneeme. 15-85 · Morfeem- keele väikseimad tähenduslikud ühikud; morfeemid koosnevad kindlas järjestuses olevatest foneemidest; morfeemil on eri sõnades sama tähendus; tähenus ei ole
vahetab kaks keelt omavahel. Laps võib omaette pomiseda vastuse asemel, võib kasutada kõlalt sarnaseid sõnu või mitteverbaalseid vahendeid. Ajavõitmiseks suhtlemises võib teha pause, teeb vahele mingeid häälitsusi nagi mhmmm või aaa või sisi küsib abi. Abiküsimine on tavaline kõigil suhtlemises – kui on raskusi kõneloomes. Kõnetaju protsess algab siis nii, et kõigepealt tuleb kuulata ja panna tähele. Tunda ära foneemid ja segmendid ( Wernice piirkond oimusagaras). Kui laps kuuleb kõnet tekivad mälupesad korduvatest tunnustest. Need pesad tekivad kuni 2 eluaastani. See on väga oluline aeg. Häälikute tajumine on keelespetsiifiline. Samuti foneemide tajumine mille abil tuleb asru saada sõnade tähendusest. Enamiel sõnadel on üks tähendus aga on sõnu mis võib tähendada mitut asja. Segadus tekib aga sisi kui üks sõna tähendab erinevates keeltes erinevat asja.
Iseloomulik ehk inherentne omadus kirjeldus, mis viitab esemetele ja elusolenditele. (nt Põhisõna on substantiiv) Distributsioon kõik need ümbrused ehk kontekstid, milles element võib esineda. Süntagmaatiline seos on nendel elementidel, mida saab ühendada lineaarseks järjendiks. (nt sõna hunt on süntagma). Paradigmaatiline seos on nendel elementidel, mida saab asendada üksteisega. Kommutatsioon on asendusoperatsioon. (nt foneemid /p l m s k/ ja sõnad puu, luu, muu, suu, kuu) Asendusseoses olevad elemendid moodustavad paradigma. Funktsionaalne ehk distinktiivne erinevus nt häälikute [s] ja [p] erinevus, sõnadel suu ja puu on erinev tähendus. Need sõnad on opositsioonis. Liiane erinevus häälikute erinevus ei anna erinevust tähenduses. (nt poolheliline [h] ja helitu [h] sõnas viha) Suletud keelesüsteem piiratud arv märke. (nt mesilane saab teatada meeallika asukoha
KEEL on inimesele omane häälikutel rajanev hierarhiliselt organiseeritud märgisüsteem. *KEEL ja KÕNE (suuline ja kirjalik) KEEL on: - konstruktiivne ja loov - struktueeritud - mõtestatud - osutav - inimeste vaheline suhtlemine Retseptiivne kõne – saame aru Ekspressiivne kõne – seletame KEELE STRUKTUUR - foneemid: eristatavad heli kategooriad (väikseim tähendusega häälikuüksus õ) - morfeemid: väiksemad tähendust kandvad keeleühikud (nt ba, da) - sõnad - fraas - lause KEELE SISU *leksikaalne *semantiline *süntaktiline SÕNADE TÄHENDUS - mõiste - kategooria - klassifitseerimine - kognitiivne ökonoomia MÕTETE ESITAMISE KOLM TASET - superordinaalne - baastase - subordinaalne DEFINEERIVATE TUNNUSTE TEOORIA - algelemendid: tunnused (kõikidel objektidel, mida tajuma, on teatud tunnused)
häälikud ja tähendus indiviid ja ühiskond keel ja kõne materiaalne ja ideaalne (mittesubstantsiline) assotsiatiivsed ja süntagmaatilised suhted sünkrooniline ja diakrooniline Saussure on olnud tohutu mõjuga antropoloogiale, ajaloole, kirjanduskriitikale jne. Saussure' i seisukohad andsid kõige kiirema tulemuse fonoloogias. Praha koolkond 1920-30ndad: Nikolay Trubetzkoy, Roman Jakobson, Vilem Mathesius. Häälikud kuuluvad parole'i, foneemid langue'i. Foneemid on kirjeldatavad distinktiivsete tunnustena. Foneemidel on esinemispiirangud (näiteks inglise keeles on helilise/helitu klusiili kontrast nii sõna alguses, keskel kui lõpus, va 7 sõnaalgulise /s/-i järel (kus neutraliseerub); sama kontrast neutraliseerub saksa keeles sõna lõpus). Häälikute kirjeldamine distinktiivsete tunnuste hulgana ei olnud uus, uus oli ettekujutus
intonatsioon), kontrastiivne keeleuurimine eri keelte struktuuride võrdlemine eesmärgiga selgitada välja, mis keele õppimisel võiks raske olla, logopeedias (kõnepuuete uurimine ja ravi), foniaatrias (häälehäireid uuriv teadusharu), audioloogias juriidilised alad (nt hääle tuvastamine, muusikaakustikas, keeletehnoloogias (infotöötlus, kõnetuvastus ja -süntees, sidetehnika, abivahendid vaegkuuljatele ja -nägijatele) 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Arvo Eek lk 34-46 foneetika ja fonoloogia mõisted, ka tajutestide liigid. Foneetika ja keeleteaduse (lingvistika) oluline puutepunkt on fonoloogia keelte häälikusüsteemide tõlgendamine. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteeme ja seda, missugused häälikulised vastandused keeles eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on
Malemäng on sama ka siis, kui mõni malend ära vahetada. Keel on vorm, mitte substants. Keeles on absoluutne ja suhteline arbitraarsus (nt 2 on absoluutselt arbitraarne, 22 aga suhteliselt arbitraarne), mõlemad süsteemi poolt motiveeritud. Saussure´i seisukohad andsid fonoloogias kiireima tulemuse. Praha strukturalistide koolkond Praha koolkond 1920-30ndad: Trubetzkoi, Jakobson, Mathesius (eelkõige slavistid). · FONEEMITEOORIA. Foneemid on distinktiivsete tunnustena kirjeldatavad. Häälikud on kõne osad. Foneemid on keele osad. Esmalt eristatakse tunnuseid, mille poolest foneemid erinevad ja siis öeldakse mis tingimustel nad erinevad. Foneemiteooria mõjutas ajaloolist keeleteadust: eraldiseisvate häälikute muutuste asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. · MARKEERITUSE TEOORIA (teema vs reema). · Prosoodiliste fonoloogiliste nähtuste (pikkus, rõhk, intonatsioon) distinktiivsete
5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuid uuriv teadus; kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid täishäälikuid, kaashäälikuid ja sulghäälikuid; kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Fonoloogia – uurib häälikute struktuuri; millised foneemid on ühes või teises keeles; otsib häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist. Foneetika liigid: 1. Artikulatoorne – uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis 2. Akustiline – uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne akustilisi omadusi 3. Auditiivne(tajufoneetika) – uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelist eristamist ja tajumist Diftong – koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist (ae,ou,ei, oa jne)
NB! Eksimine süsteemi või normi vastu: Verifitseerimine on see, millega uurime keelevaistu ja tuvastame eksimusi süsteemi või normi vastu eksimisi. KEEL ON VAHEND, MILLE ABIL ON VÕIMALIK SUHELDA Keeleüksused (saavad reaalseks kõnes) on teaduslik abstraktsioon. 2 külge · vorm (akustilis- artikulatoorne; kirjapilt)- kuidas me hääldame ja kuidas teised seda tajuvad ja kirjutamine ja nägemine · tähendus või tähenduse eristamine Foneemid: akustilis- artikuatoorselt lähedaste ja funktsioonilt samaste häälikute klass (väikseim üksis) me hääldame häälikuid erinevalt ja ta kõlab sarnaselt, kuid mitte ühte moodi, samas ta täidab ühte ja sama rolli a) hääldaja anatoomilised iseärasused b) hääliku positsioon sõnas, naaberhälikud (maas vs moos <- m'i hääldame teistmoodi) koartikulatsioon · häälik vs foneem (foneemivariandid ehk allofoonid)
ise ei pruugi olla teadlikud. Amneesia- suuna, ulatuse ja mäluliigi järgi saab liigitada. Inimese kõnetrakt- Kõne tekitatakse kopsudes väljapaisatava õhuvooga, mis läbib kõri, kus paiknevad häälepaelad. Õhk liigub edasi suu ja ninaõõnde, mis moodustavad kõnetrakti. Erinevad vokaalid moodustatakse huulte ja keele liigutamise abil, muutes sel viisil kõnetrakti suurust ja kuju. Konsonantide moodustamiseks tõkestatakse õhuvool suuõõne elundite abil. Foneemid- Eristatavad heli kategooriad; väiksema tähendusega häälikuüksus õ. Morfeemid- Väiksemad tähendust kandvad keeleühikud (nt ba da). Lause – Sõnade ja fraaside kombineerimisel saadakse laused. Leksikaalne sisu- Mida me tavaliselt kasutame (Esimesed sõnad, mida laps kasutab) Süntaktiline sisu- Kuidas me sõnadest paneme kokku lause (Nii, et on arusaadav, grammatika õige). Semantiline sisu- Mida inimene, kes meiega räägib mõtleb. Mõtleja võib ju mõelda
4. Millised on foneetika rakendusalad? · Lavaline kõneõpetus (õige diktsioon, õige hingamine) · Laulmise õpetamine · Kõnekunsti õpetamine · Võõrkeeled õpetamine (uus intonatsioon, uued artikulatoorsed harjumused) · Logopeedia, foniaatria, audioloogia · Kohtufoneetika (kurjategija hääle tuvastamine) · Muusikaakustika · Kõnetehnoloogia 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika uurib häälikuid ja häälikute käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteemide tõlgendamist. · Foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus · Allofoon sama foneemi foneetiline variant, on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt: vabaallofoonid ja positsioonilised allofoonid (ekstrinssed ehk märgatavad ja intrinssed ehk märkamatud).
Märki võib märgata ja mitte teadvustada (nt. feromoonid). Semiosfääri mõiste võttis kasutusele Juri Lotman aastal 1982 Vladimir Vernadski biosfääri mõiste mõjul. Semiosfäär on semiootilisi süsteeme haarav semioosiline ruum, tähendusruum e. kommunikatiivne ruum. 16. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed ja suhted. Saussure eristas kahte tüüpi keelereegleid: * süntagmaatilised reeglid - determineerivad selle, kuidas elemendid on reastatud (laused, sõnad, foneemid. Süntagma on loogiliselt järjestatud märkide jada. * paradigmaatlised/assotsiatiivsed reeglid - determineerib, mis ulatuses võib märki antud reastuses asendada teisega, kuidas märk varieerub. Paradigmaatiline - asendatavusel põhinev. Süntagmaatikas on märk suhtes kontekstiga. Ühe nähtuse, eseme, isiku või mõiste asemel nimetatakse teist, mis on meie teadvuses kujutlusega sellest mõistest, nähtusest vm. Nt. selle
Ilse Lehiste (Ohio): mitmed lingvistikavaldkonnad, eri keeled. Suprasegmentaalide üldteooria, eesti keele kvantiteet, kõnesüntees. Esimene kõnesüntesaatoril loodud eestikeelne tekst. Välde on silbi omadus, selle juures oluline rõhulise ja järgmise silbi kestussuhe Fonoloogia põhiprobleemid on prosoodias: välde, rõhk, palatalisatsioon. Kas välde on hääliku silbi, kõnetakti või sõna omadus? Kolmikopositsioon või binaarsed opositsioonid? Neljas välde? Kas eri kvantiteediga eri foneemid (nt pikk ja lühike /a/ on kaks eri foneemi) või üks foneem (nt /a/) ja sellega kaasnev kvantiteet on eraldi prosoodiline foneem; kas häälikuühendid on eri foneemid või foneemikombinatsioonid? Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, raamatud ,,The structural tendencies of languages" ja ,,Structural tendencies in Uralic languages", 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. Tiit-Rein Viitso: läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt
foon mistahes häälik ühe osana helivoos; puhtalt kokkulugemine nt sõnas kala on neli fooni allofoon mingi foneemi variant nt h-foneemi variandid allofoonid - sõnades rüht, piht, tähtis, nahk jne foneem häälik keelesüsteemi üksusena; allofoonide kogum, mis täidab keeles sama funktsiooni. Eesti keeles on üks foneem /h/ minimaalpaar- sama häälikulise koostisega sõnad, mis erinevad ühe hääliku poolest: - kana kala foneemid, tähendus pole sama - tikk-takk-tukk-tokk-tekk- tükk täkk - kann - kann´; kas - kass · s s' · n n' · t t' · l l' (palk); (tall; tal) distinktiivne distributsioon (leidub vähemalt üks minimaalpaar) eri foneemid komplementaarne distributsioon (+sarnasus) sama foneemi allofoonid: ühes kontekstis üks allofoon, teises teine allofoon (nt kanngi ja kangas) 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne
Aga kirjas ei saa kunagi nähtavaks teha kogu seda teavet , mis sisaldub kõnes. Nii ei väljenda kiri tavaliselt rõhke ja kõnemeloodiat, millel tegelikus keelekasutauses on tihti otsustav roll. Kõnet saab kirjaks muuta mitmel viisil. On keeli, kus igal sõnal on oma kirjamärk e. ideogramm; on keeli, kus kasutatakse silbimärke, ja keeli, kus pannakse eraldi kirja kõik häälikud või osa häälikuist. Kirjamärgid ehk grafeemid ja häälikusüsteemi üksused ehk foneemid ei pruugi neis keelis täielikus vastavuses olla, kus häälikumärke kasutatakse. Loomulik keel pärandub suulises vormis ühelt sugupõlvelt teisele. Ainult surnud keel säilib üksnes kirjlike mälestiste vahendusel. 2. Keeleteaduse suundi (üldkeeleteadus, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keeletüpoloogia, neurolingvistika, psühholingvistika, sotsiolingvistika, kognitiivne lingvistika, vestlusanalüüs, arvutilingvistika). (Loengus
mis toimub inimesed, kui ta saadab või võtab vastu teate; millest sõltub suhtlemise viis; missugusel määral on suhtlemise vorm tingitud kultuuritüübist. Semantika eesmärgiks on seletada märkide ja nende poolt tähistatavate mõistete vahekorda. Süntaks uurib vahekordi märkide eneste vahel mingis antud kommunikatsioonisüsteemis. 6. Ikoonid, sümbolid ja indeksid lingvistikas - Loomulik keel on sümboliline. Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna. Foneemid on sõna vormiks. Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile. Sümbolit tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline. Ülejäänud kaks märkide põhiliiki, milles vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud, on ikoon ja indeks. Ikoon on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis. Ikoonilisi elemente leidub onomatopoeetilistes sõnades. Indeksi aluseks on see, et vorm on
järjekord, lause struktuuri reeglid, kuidas moodustada häälikust silpi jne) 3. PARADIGMAATIKA - sümbolite repertuaar ja nende valiku reeglid, asendatavus. Märk suhtes koodiga (mäluga) mitte reaalse teatega. Metafoor. Näiteks kui muuta üksuste omavahelist suhet. Nt asendada lauses üks sõna teisega ja tähendus muutub. Adressaat võtab teate vastu kui kombinatsiooni, mis on moodustatud erinevatest osadest (laused, sõnad, foneemid jne) millede valik on teostatud keelelise koodi kõikidest võimalikest komponentidest lähtuvalt. Need kaks lähenemist annavad kaks erinevat interpretantide rida, kaks viiteseost, mis aitavad märki tõlgendada. a) selektsiooni puhul märk suhtes koodiga (mälu) b) kombinatsiooni korral märk suhtes kontekstiga, st. teatud asend suuremas kontekstis. Paradigmaatilised reeglid määravad millist vormi peab antud juhul kasutama (käände- ja pöördelõpud)
teiselt erineb sellest. Süntagmaatilised reeglid determineerivad, kuidas moodustada ahelaid (sõnade järjekord, lause struktuuri reeglid, kuidas moodustada häälikust silpi jne) PARADIGMAATIKA - Märk suhtes koodiga(mäluga) mitte reaalse teatega, metafoor. Näiteks kui muuta üksuste omavahelist suhet. Nt asendada lauses üks sõna teisega ja tähendus muutub Adressaat võtab teate vastu kui kombinatsiooni, mis on moodustatud erinevatest osadest (laused, sõnad, foneemid jne) millede valik on teostatud keelelise koodi kõikidest võimalikest komponentidest lähtuvalt. Paradigmaatilised reeglid määravad millist vormi peab antud juhul kasutama (käände- ja pöördelõpud)Paradigmaatiliseks riimiks nimet sõnade lõppude kordusi.. Paradigmaatilised reeglid on süntagmaatika aluseks. Näide: Poiss jookseb. Ei saa õelda poisid jookseb, vaid peab ütlema poisid jooksevad. Kui üks on mitmus, siis peab ka teine olema mitmus
ucl.ac.uk/ipa/fullchart.html Soome- ugri transkriptsioon- http://heli.eki.ee/kohanimed/pdf/foneetilise_transkriptsiooni_ylevaade.pdf FONEEM- häälik häälesüsteemi üksusena, väikseim tähendust omav keele üksus Struktualistliku fonoloogia alus: minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus Kana – kala; kann- kann`; kas- kass Distinktiivne distributsioon (vähemalt üks minimaalpaar)- eri foneemid Komplementaarne distributsioon(vähemalt üks minimaalpaar ja sarnasus)- sama foneemi allofoonid 4. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna on ortograafias see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Suulises kõnes pause tavaliselt ei ole ja sõnapiiri määratlemine raskem. Tüüpiline sõna: • Esineb üksi • Liigub tervikuna • Omab tähendust
Usaldus vs usaldamatus (0-1 a), 2. Autonoomia vs häbi (1-3 a), 3) Initsiatiiv vs süü (4-6 a), 4) Edukus või alaväärsus (7-11 a), 5) Identiteet vs rolliähmasus (u 12-18 a), 6) Intiimsus vs isolatsioon (noorus, 18-...), 7) Loovus vs stagnatsoon (täiskasvanuiga), 8) Integraalsus (terviklikkus) vs meeleheide (hiline täiskasvanuiga) 24. Keele omadused- Konstruktiivne ja loov, Struktureeritud, Mõtestatud, Osutav, Inimestevaheline suhtlemine ja struktuur – Foneemid, Morfeemid, Sõnad, Fraas,Lause Mõisted: 3 taset: superordinaalne tase(mööbel), baastase(tool), subordin tase(kiiktool, tugitooljne) Keele omandamise teooriad: Õppimisteooria (Skinner)- Mudeldamine, Imiteerimine, Harjutamine, Valikuline kinnitamine, Suhtlemise ja hoidekeele osatähtsus. Keeleorganiteooria ( Noam Chomsky) - Inimese keelevõime on kaasasündinud, Inimese ajus on vastav keeleorgan Kriitiline periood keele arengus ( Eric Lenneberg) 1.-1,5 a kuni
motiveeriva jõu E.Erikson Psühhosotsiaalne areng Piaget Kognitiivne arengu teooria Kohlberg Kõlbelise arengu teooria Keele omadused ja struktuur. Mõisted. Keel on inimesele omane häälikutel rajanev hierarhiliselt organiseeritud märgisüsteem. · keel · kõne suuline / kirjalik Keele omadused · Konstruktiivne ja loov · Struktureeritud · Mõtestatud · Osutav · Inimestevaheline suhtlemime Keele struktuur · Foneemid · Morfeemid · Sõnad · Fraas · Lause · Leksikaalne sisu · Süntaktiline sisu · Semantiline sisu Keele omandamise teooriad · Õppimisteooria (Skinner) · Mudeldamine · Imiteerimine · Harjutamine · Valikuline kinnitamine Defineerivate tunnuste teooria · Algelemendid - tunnused · Defineerivad tunnused: tarvilikud ja piisavad määramaks mõistet · Objekti kuulumine mõiste alla kindel ja selge
Kõne -- realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas. Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage) Märk ei seo mitte objekti ja nime (see ei ole keeleprobleem), vaid mõistet ja akustilist kujundit. Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad seda akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid, tähed kirjakeeles. Tähistatav -- mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks Väärtus (valeur)-- relatiivne, suhteline om-s. Keel on puhaste väärtuste süsteem. Märgi väärtus on märgi teistele märkidele vastandamise tulemus ja on seega puhtdiferentsiaalne, st teda saab määratleda vaid läbi eituse -- suhtega teistesse süsteemi elementidesse. Väärtus juhatab sisse
annaabi.ee 
