Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastusega ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. Foneetika peamiseks ülesandeks on sellise süsteemi loomine, mille abil saaks kirjeldada ja liigitada maailma keelte häälikulisi ressursse. Foneetilise analüüsiga selgitatakse välja keele häälikuüksused ehk segmendid. Häälikuanalüüsi seisukohalt on tähtis etapp keelesüsteemis oluliste häälikuliste erinevuste ehk häälikueristuste väljaselgitamine. Selle kaudu on võimalik määrata keele foneemid ehk häälikustruktuuri kategooriad. Foneetiline transkriptsioon Paljudes keeltes on kirjaviisi seos kõnega nõrk, nt inglise k sõna through kirjakujus on 7 tähte, häälikulises vormis ainult kolm häälikut [ru]. Olulisimaks abivahendiks keele häälikuressursside selgitamisel on foneetiline transkriptsioon, kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine. Vajalik selleks, et eri keeli saaks
Foneetika ja fonoloogia vastandus Uurimisobjektid erinevad: Foneetika: kirjeldab reaalsete, mõõdetavate tunnuste kaudu konkreetseid objekte, traditsiooniline väikseim keeleüksus häälik. Tähendus sellel puudub, välja arvatud juhul kui see langeb tähendusliku üksusega kokku: öö, esiee. Seega ei ole häälik keeleline märk. Fonoloogia: vastanduste kaudu kirjeldab keele struktuuri, abstraktsed, diskreetsed objektid foneemid. Foneem on väikseim tähendusliku vastanduse abil eristatav üksus, millel harilikult tähendus puudub, nt vigasiga, merimari, kammkann jne. (asenduse kaudu saadakse minimaalne paar, asendatavad üksused on foneemid) Fonoloogia keeletasand, mille üksused on funktsionaalsel tasandil eristatavad. Erinevuse puhul lisareegel: kindla artikulatoorse ümbrusest tingitud hääduserinevus ei tekita lisafoneemi: nt kandakanga /nk/, vene
Keele ja kõne areng Keele komponendid MIDA PEAB OSKAMA? · Foneemid keele kõige väiksem ühik. Keele heliline eripära. Keele kõla. Nt palk vs palk või tall vs tall. Eesti keeles on 26 foneemi. · Morfeemid väikseim tähenduslik ühik keeles. Sõnatüved, ees või järelliited. Annab lisa tähenduse või põhitähenduse. · Sõnad morfeemide kogum. Semantika. Tuleb selgeks saada sõnade tähendused · Süntaks sõnade kombineerimine. Lausete moodustamine. · Pragmaatika keele kasutamine
Häälikul iseenesest ei ole tähendust. Seetõttu ei loeta häälikuid keelesüsteemi üksusteks. Väikse erandina võivad häälikud siiski anda edasi tähendusvarjundit loodushääli kirjeldavates sõnades. Nt sõnapaaris kill - koll märgib esimene sõna kõrget, heledat heli, teine sellest madalamat ja tumedamat heli. Keelesüsteemi toimimise eesmärgiks on moodustada tähenduseta häälikutele tuginedes mingi tähenduslik lausung. Keelesüsteemi kõige väiksemad koostisosad on foneemid - need on häälikuklassi abstraktsioonid (foneemid märgitakse kaldkriipsude vahele / r /). Foneemidel on olemas neile omane väline vorm ja võime eristada sõnade tähendusi. Samas ei ole ka foneemidel (nagu häälikutelgi) tähendusi. Iga abstraktne foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneeme on igas keeles kindel hulk, nende hääldusvariante ehk allofoone aga lõpmatu hulk. Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on keeles tähendusi eristavad, ja
Järgnev hispaania keele häälikusüsteemi ülevaade on tehtud artikli Martķnez-Celdrįn, Eugenio; Fernįndez-Planas, Ana Ma.; Carrera-Sabaté Josefina 2003. Castilian Spanish – Journal of the International Phonetic Association: Volume 33, 255–299 põhjal. Artiklis on vaatluse alla võetud formaalne hispaania keel, mida räägitakse haritud keskealiste inimeste poolt Kesk-Hispaanias. 1. Konsonandid Selle keele sulghäälikud on /p/, /b/, /t/, /d/, /k/ ja /g/. Foneemid /p/ ja /b/ on hääldatud bilabiaalselt ehk kahe huulega, /t/ ning /d/ on dentaalid ehk hammashäälikud ja /k/ ja /g/ velaarid, pehme suulae häälikud (/k/ häälduse alla läheb ka häälik /c/ näiteks sõnas ´kasa casa ‘maja’). Selles keeles on kolm nasaali ehk ninahäälikut: /m/, /n/ ja /ɲ/. Foneemid /m/ ja /n/ on hääldatud vastavalt bilabiaalselt ja alveolaarselt ehk hambasompudes, konsonant /ɲ/
4 konstruktiivsus keele lausungid moodustatakse teatud piiratud arvu algelementide (sõnad ja tähed) kombineerimise teel, mis lubab keelt oskaval inimesel kokku seada lausungeid, mida ta varem ei ole kuulnud; 5 reeglid keeles on piirangud, mis lubavad üksnes kindlaid märkide (foneemide, sõnade) järjestusi.. 6 Kõik keeled on astmelise ehk hierarhilise ülesehitusega. 7 Keele väikseimaks ühikuks on häälikud ehk foneemid, millest moodustatakse sõnu või sõnaosi (nt käändelõppe). 8 Sõnad on omakorda lausete ehituskivideks. 9 Lausetest või kokku panna sidusa jutustuse. 10 Foneem on väikseim häälikuline ühik, mille poolest üks mõtestatud keelekatke saab teisest erineda. Näiteks sõnad veri ja vari erinevad vaid ühe hääliku poolest. 11 Morfeemideks nimetatakse keele väiksemaid tähenduslikke ühikuid.
koosneb kahest nimisõnafraasist, kuid sellel puudub tegusõnafraas. Tegusõnaline lause koosneb tegusõnafraasist, aga võib sisaldada ka ühte või rohkemat nimisõnafraasi, mis ilmnevad tegusõna argumendina. Laused võivad olla kas sõltuvad või sõltumatud, liht- või liitlaused (Wivell 1981: 134). 2.5 Eitus: Kolm eitusvormi: ponoq, eipai `no, not, none` ja sapin `don´t, refrain from (hoiduma). Esinevad eitava lause lõpus (Wivell 1981: 162). 3. Foneetika ja fonoloogia 3.1 Foneemid: Kairiru keeles on: 15 kaashäälikut p, t, k, q, f, v, s, j, m, n, ñ, ŋ, l, r, ȓ kaks poolvokaali: w, y; viis täishäälikut i, e, a, o, u (Wivell 1981: 11). Näide kairiru keeles: yieq wurr quli - ny qo – laqa -i you (sg) banana skin 3sg 2sg-throw-3sg away `throw away the banana skin´ - `Viska banaanikoor ära` Allikate loetelu Paul jt = Paul, L. M
· Hääle tekitamine häälekurdude võnkumisega= foneerimine (fonatsioon) 3. Mida uurib foneetika ja fonoloogia? Foneetika e häälikuõpetus, e hääldusõpetus. Teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Fonoloogia õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest. Fonoloogia tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega (kuidas, mis tingimustel foneemid omavahel kombineeruvad) Fonoloogia põhiüksus on foneem. Keeles avalduvad foneemid variantidena e allofoonidena 4. Nimetage ja kirjeldage häälduslikke protsesse kolmest aspektist lähtuvalt. /Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid kirjeldada (kolm aspekti) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevustkõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi.
Fonoloogia otsib aga häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist. Foneem foneem on väikseim keeleüksus, mis võimaldab eristada tähendusi, aga ta ise ei tähenda midagi, ei kanna tähendust. Häälikute grupp mis on selles konkteerses keeles sarnase funktsiooniga . Häälikud on eri foneemid. Foneem võimaldab küll tähendusi eristada, aga ta ise ei tähenda midagi. Foneemidest pannakse kokku keele väikseimad tähendust kandvad üksused ehk morfeemid. Näiteks eesti keele foneemid /e/, /l/, /u/ annavad kokku morfeemi elu. Foneemide liigid : foneem on väikseim keeleüksus, mis võimaldab eristada tähendusi . Igal keelel on oma kindel foneemisüsteem. Eesti keeles on 26 kvalitatiivselt erinevat segmentaalfoneemi: 9 Vokaali /a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü/ ja 17 Konsonanti ehk kaashäälikut /f, h, j, k, l, l', m, n, n', p, r, s, s', s, t, t', v/. Loetletutest on /f/ ja /s/ võõrkonsonandid, mis esinevad ainult võõrsõnades.
>[+labiaalne]. Konsonantfoneemide olulisemad fonoloogilised tunnused: [koronaalsus] keelelabaga moodustatav, [anterioorsus] e. eespoolsus labiaalsus või dentaal-alveolaarsus, [pidevus] suus ei ole täielikku sulgu, [lateraalsus] õhk voolab välja piki keelekülgi, [sisisevus], [helilisus], [larüngaalsus]. Segmentaalfoneemid - vokaalid: kõik 9 - konsonandid: kõik 17 Suprasegmentaal- e. prosoodilised foneemid on seotud häälikutest suuremate üksustega (rõhk) rõhuastmed pearõhk, kaasrõhk, nõrk rõhk ja (välde) eriline silbikvantiteet III välde. Segmentaalfoneemid ahelduvad sõnavormides üksteise kõrvale ning annavad silpe, millega liituvad prosoodilised foneemid. Foneemisüsteemi probleemid - piirifoneemid: kindlalt on olemas silbipiirifoneemid, kas on vaja ka kõnetaktipiiri- ja sõnapiirifoneemi?
Konsonante liigitatakse kahel alusel: moodustuskoha järgi ja moodustusviisi järgi. Külghäälikuid ehk lateraale iseloomustab õhu väljavool üle keelekülgede. Eesti häälikutest kuulub nende hulka l. Seoses vähese häälduspingega leidub eesti konsonantide hulgas üksainus hõõrdhäälik ehk frikatiiv, milleks on s. Poolvokaale eristab vokaalidest see, et fonoloogiliselt esinevad nad konsonandi funktsioonis. Lähedaste tunnustega häälikud on eri foneemid, kui nende suhet iseloomustab fonoloogiline opositsioon ehk võimalus muuta tähendusi, kui neid omavahel asendada. Helilisusopositsioon on nähtus, kus lähedasi foneeme eristab helilisuse olemasolu või puudumine: näiteks foneemid /.../ /.../. Leidub keeli, nagu nt eesti keel, kus see fonoloogiline opositsioonitüüp ei leia kasutamist. Vokaalimoodustuse põhialuseks on keele horisontaal- ja vertikaal-suunalised liikumised.
Provanssaali r ja R eristavad tähendusi, järelikult need on kaks erinevat foneemi, samuti ph, p ja b hindi keeles. (ph on tegelikult üks häälik, aspireeritud p, aga seda märgitakse transkriptsioonis kahe tähega) Eesti keeles on klusiilide kirjapilt segadusseajav. Tegelikult "sada" hääldub [sata]. Mõni inimene hääldab t vokaalide vahel heliliselt, mõni mitte, aga see ei muuda sõna tähendust. St eesti keeles ei ole d ja t erinevad foneemid, vaid on allofoonid. Võib küll leida sõnapaare, nagu "lagi" ja "laki", kus kirjapildi järgi tundub, et g ja k (või d ja t) on erinevad foneemid (eristavad ju sõnade tähendusi), aga tegelik vastandus on üksikklusiil vs. geminaatklusiil, st transkribeeritakse [laki] ja [lakki] vastavalt. 3. Silbistruktuuri erinevad esitusviisid · Moorade abil Silbi algus pole kunagi omaette mooraga seotud, aga tuum on alati mooraga seotud, kooda võib olla mooraga seotud. Kui
Saab kastuada ka käsi kehakeelt, näoilmeid, midagi rõhutada, milelegi osutada. ------------------------------------------------------------ Kõige sarnasem suulises ja kirjalikus kõnes on esimene etapp: planeerimine. Hilisematel etappidel erinevused suurenevad. 4) Keeles esinevate sõnade hulk on piiratud - miks siiski väidetakse, et keel on loov? 5) Millistest lingvistilistest ühikutest koosneb lause "Keelel on reeglid" ja mis need on? Lingvistilised ühikud: · Foneemid (phonemes) on eristatavad heli kategooriad konkreetses keeles · Morfeemid (morphemes) on kindlad foneemide järgnevused, väiksemad keeleühikud, mis kannavad mingit tähendust · Sõnad koosnevad morfeemidest · Fraas on sõnade organiseeritud grupeering, kõneüksus, mis moodustab väikseima intonatsioonilise terviku · Lause koosneb fraasidest 6) Millised on keele omadused? Analüüsige, milliseid keele omadusi ei ole järgmisel lausel: "Venilased kodraselt volpusse kulmasid". Omadused:
Loomariigist: linnupojad peavad isaslinnu laulu kuulma mingil kindlal eluperioodil, muidu laulma ei õpi. 16) Kas imikud eristavad oma emakeelt võõrkeeltest? Millest võib see tuleneda ja kuidas on seda uuritud? Kui vanalt muutub kõne taju emakeele spetsiifiliseks? Kuidas võiks seda uurida? Tehes edusamme emakeele jaoks vajalike häälikute omandamises, kitsenevad lapse võimalused teisi keeli foneetiliselt täiuslikult ära õppida. Laps jätab välja foneemid, mida tema emakeeles ei ole. Näiteks kui registreerida 6 kuu vanuste Eesti ja Soome laste ajupotentsiaale vastusena häälikumuutustele, siis ei ole võimalik leida nende vahel mingeid erinevusi. Kuid juba aastastel lastel on aju vastused selgelt eristavad: Eesti laste aju reageerib elavalt sellele muutusele, mille täiskasvanud eestlase kõrv tunneks ära Õ-häälikuna. Aastase soomlase aju aga ei reageeri sellele. 17) Milliseid sõnu lapsed tavaliselt esimesena ütlevad
tuvastus, tehismuusika, sidetehnika, abivahendid vaegkuuljatele, abivahendid pimedatele) jne. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastusega ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurimisobjektiks on keelte häälikusüsteemid. Foneemid: häälikuklassi abstraktsioonid. Distinktiivtunnused: sõna tähendust eristavad tunnused vastanduses olevate häälikute vahel. Minimaalpaarid: sõnapaarid, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus. Täiendav jaotumine: kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine. Fonoloogia tähtis osa on häälikute
Kangekaelsed või impulsiivsed lapsed aga kipuvad nõudma ega nõudlikumat tüüpi kasvatust. Samas kõpsevad lapsed erinevas tempos – laps, kes õpib varakult roomama, kõndima, rääkima või lugema – kohenldatakse teisiti kui last, kes areneb aeglasemalt. Last, kes mõistab ja austab loogilist põhjendust („Ära puutu seda, sest saad kõrvetada“)- Koheldatakse tõenäoliselt vastuvõtlikumas stiilis kui last, kes seda ei tee. KÕNETAJU IMIKUEAS Erinevates keeltes on erinevad foneemid ning foneeme, mida eristatakse ühes keeles, ei pruugita eristada teises keeles isegi juhul kui tegemist on lähedaste keeletega. Inglise keeles on r ja l erinevad foneemid, kuid jaapani keeles mitte. Imikud õpivad väga kiiresti selgeks kselle keele foneemid, mida nad kuulevad. Kasvades mitmekeelses perekonnas, pole neil raskusi ka kahe või enama keele foneemide ära õppimisel. Werker ja Tees võrdlesid 3 imikute gruppi, kes kasvasid ühekeelses kogukonnas
16. Onomatopoeetilised sõnad on erand keelesümboli arbitraarsuse põhimõttest. Matkivad loomade, lindude, looduse jms hääli. Auh-auh, kikerikii, põmm, tilisema, sahisema, , -, jms on onomatopoeetilised sõnad. Eesti ja soome keeles on onomatopoeetiline sõnavara suurem, kui indoeuroopa keeltes. 17. Kaksikliigendus keeles. Esimene liigendus: tähendus/vorm. Teine liigendus: vorm jaguneb elementideks (foneemideks) k,a,r,u. Foneemid on ehitusmaterjal. Eesti keeles on 26 foneemi. Keeltes on tavaliselt 20-40 foneemi. Nende abil võib luua uusi sõnu (vt eelmine PARU, KÕRU). 18. Liitsed sümbolid: Loomulikus keeles võib luua keergulisi liitseid sümboleid: KARUPESA. Erinevalt lihtsümbolitest on liitsed sümbolid motiveeritud. KARU ja PESA pole kumbki motiveeritud, kuid KARUPESA on. 'ise' ja 'lendama' ei ole kumbki motiveeritud, kuid liitsõna -- 'lennuk' on (midagi, mis lendab ise). 19. Märgid
kõnelejast sõltuvad isiklikud omadused, sõnad on üksteisest lahutatud, kuigi kõnes seda ei ole. 13. Minimaalpaari mõiste ja foneemideks liigitamise põhiprintsiibid. Foneemianalüüsi põhiline meetod on minimaalpaarianalüüs. Minimaalpaar - koosneb kahest sõnast, mis on eri tähendusega ja erinevad teineteisest vaid ühe hääliku võtta (nt muu-suu, kala-kana jne). Einevad häälikud on fonoloogilises opositsioonis. Minimaalpaar tõendab, et häälikud on eri foneemid, õigemini eri foneemide esindajad e allofoonid. Opositsioonis olevad häälikud ja nendevahelised erinevused on distinktiivsed e tähendusi eristavad. Täiendav jaotumine e komplementaarne distributsioon - kui kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e allofoonid. Allofoon - ühe ja sama foneemi foneetiline variant
tõlgendamise käigus Subjekti Sisaldub semiootilises Eeldatav, kuid ei sisaldu semioloogilises analüüsis ontoloogia analüüsis ?4)Märk ja märgisüsteem- Saussure: Märk ei seo mitte objekti ja nime, vaid mõistet ja akustilist kujundit. Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad seda akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid (kõne heli/abstraktsioon), tähed kirjakeeles. Tähistatav - mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks. Väärtus- relatiivne, suhteline omadus. Keel on puhaste väärtuste süsteem. Märgi väärtus on märgi teistele märkidele vastandamise tulemus ja on seega puhtdiferentsiaalne, st teda saad määratleda vaid läbi eituse- suhtega teistesse süsteemi elementidesse. Väärtus juhatab sisse keelesüsteemi, võib muutuda vaid seoses teise märgi muutmisega
Keeleteaduse alused Kordamine kontrolltööks LOENG I Keel on LOOMULIK Ei ole tehissüsteem Esimese keele omandavad kõik loomupäraselt keskkonnast Millest keel koosneb? Olles ise süsteem, koosneb keel omakorda paljudest alasüsteemidest Ta on struktuuride ja reeglite kogum, kuid osa neist reeglitest on abstraktsed, kõik korraga ei realiseeru Ferdinand de Saussure Keel ja kõne on erinevad mõisted Langue vs parole: abstraktne reeglite kogum vs nende konkreetne esinemine IDIOLEKT Individuaalne keelekuju Sõltub olukorrast FORMAALKEELED Formaal ehk tehiskeeled on kunstlikult loodud märgisüsteem Väldivad mitmetähenduslikkust, mida loomulik keel ei suuda Sümbolite arv piiratud-kitsa kasutusalaga NT programmeerimiskeel, liiklusmärgid, morsetähestik Rahvusvahelised abikeeled Volapük, ido , novial, esperanto Ludwig Zamenhof Mitteverbaalsed keele...
morfeemidest. Öeldakse, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuste kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu. Erandiks on semantika, mis on seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Allsüsteemi struktuuri moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes allsüsteemis võib olla mitmesuguseid üksusi, samuti võivad ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Nt on fonoloogia üksused foneemid /k/ või /a/, leksikoni üksused sõnad (kala). Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm (keele- või keeleline vorm). Keelelise vormi vastandpooluseks on tähendus ehk semantiline allsüsteem. Tähendusel endal kuuldav või nähtav substants puudub. Tähendust ei ole tegelikult olemas, see ei ole materiaalne objekt.
labiaaldiftongid (söe); üks komponent alati primaar-, teine sekundaarvokaal. 21. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? Eesti keeles on 9 vokaalfoneemi: /a e i o u õ ä ö ü/. Fonoloogiline probleem: kuidas käsitleda pikki ja ülipikki vokaale? 3 võimalikku varianti: 1) Lühikesed, pikad ja ülipikad vokaalfoneemid e. kokku 27 vokaalfoneemi (Mihkel Veske). 2) Lühikesed ja pikad vokaalfoneemid e. kokku 18. Pikad foneemid kuuluvad erineva rõhuga (kerge või raske) hääldatud silpi (Tiit-Rein Viitso). 3) Pikad monoftongid on kahe samasuguse vfoneemi ühendid e. kokku 9 vfoneemi (Mati Hint, Arvo Eek, Ilse Lehiste). Lõppseisukoht: foneetiliselt pikad ja ülipikad monoftongid loetakse fonoloogiliselt kahe foneemi järjenditeks. Fonoloogiline põhjendus: pikad monoftongid on funktsioonilt paralleelsed diftongidega (saame-saime). Sarnaselt ka laadivahelduse tulemusel tekkivates monoftongides /
Bedeutung tähistatu, märgi osutus Veenus Sinn märgi tähendus, sisaldub antuse viis Ehatäht, Koidutäht Märgil on tähendus, see, kuidas ta meile antud on. Siis on osutus on - tähistatu. Nt ehatäht ja koidutäht on yhe ja sama osutuse eri tähendused. Saussure Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid, tähed kirjakeeles. Tähistatav -- mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks. Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage) Keel -- tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants, seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks. Kõne -- realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas. Sünkroonia diakroonia
teiselt erineb sellest. süntagmaatilised reeglid determineerivad, kuidas moodustada ahelaid (sõnade järjekord, lause struktuuri reeglid, kuidas moodustada häälikust silpi jne) 3. PARADIGMAATIKA Märk suhtes koodiga(mäluga) mitte reaalse teatega, metafoor. Näiteks kui muuta üksuste omavahelist suhet. Nt asendada lauses üks sõna teisega ja tähendus muutub Adressaat võtab teate vastu kui kombinatsiooni, mis on moodustatud erinevatest osadest (laused, sõnad, foneemid jne) millede valik on teostatud keelelise koodi kõikidest võimalikest komponentidest lähtuvalt. Paradigmaatilised reeglid määravad millist vormi peab antud juhul kasutama (käände- ja pöördelõpud)Paradigmaatiliseks riimiks nimet sõnade lõppude kordusi.. Paradigmaatilised reeglid on süntagmaatika aluseks. Näide: Poiss jookseb. Ei saa õelda poisid jookseb, vaid peab ütlema poisid jooksevad. Kui üks on mitmus, siis peab ka teine olema mitmus
kohta varases imikueas toetavad pigem Gibsoni kui Piaget´ vaateid. (Butterworth, Harris : 97-103) 6 5. KÕNETAJU Imikute kõne äratundmise kiirusest räägitakse tänapäeval palju ning see on põhjendatud. Imikud on kõne äratundmiseks hästi varustatud selles mõttes, et neil on kaasa sündinud või väga varases eas õpitud võime tunda ära häälikud (või morfeeme). Imikud õpivad väga kiiresti selgeks selle keele foneemid, mida nad kuulevad ja neil on märkimisväärne võime foneeme eristada. Keel, mida imik kuuleb, hakkab varsti mõju avaldama, sest umbes kaheksakuuselt ilmneb märgatav langus imiku võimes eristada foneeme, mida ei esine tema ümber räägitavas keeles. (Butterworth, Harris : 108-110) Seega on parem, kui laps hakkab mitu keelt õppima juba imikueas. 7 KOKKUVÕTE Käesolevas referaadis käsitlesin kaasaegset imiku taju alastest uurimustest, mis
Malemäng on sama ka siis, kui mõni malend ära vahetada. Keel on vorm, mitte substants. Keeles on absoluutne ja suhteline arbitraarsus (nt 2 on absoluutselt arbitraarne, 22 aga suhteliselt arbitraarne), mõlemad süsteemi poolt motiveeritud. Saussure´i seisukohad andsid fonoloogias kiireima tulemuse. Praha strukturalistide koolkond Praha koolkond 1920-30ndad: Trubetzkoi, Jakobson, Mathesius (eelkõige slavistid). •FONEEMITEOORIA. Foneemid on distinktiivsete tunnustena kirjeldatavad. Häälikud on kõne osad. Foneemid on keele osad. Esmalt eristatakse tunnuseid, mille poolest foneemid erinevad ja siis öeldakse mis tingimustel nad erinevad. Foneemiteooria mõjutas ajaloolist keeleteadust: eraldiseisvate häälikute muutuste asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. •MARKEERITUSE TEOORIA (teema vs reema). •Prosoodiliste fonoloogiliste nähtuste (pikkus, rõhk, intonatsioon) distinktiivsete tunnuste kirjeldamine.
häälepaelad, ning sealt edasi nina ja suuõõnde · Erinevaid häälikuid tekitatakse huulte ja keele liigutamise abil, mille tulemusena muutub hääle tekitamiseks vajaliku ruumi kuju ja suurus Nt lihatükk hambavahel- hambad selleks, et saaks rääkida, mitte liha rebimiseks. Sellised millised on helid ei olene häälepaeltest vaid on huulte ja keelte liigutamisest tulenev Keele struktuur. Lingvistilised ühikud ja nende hierarhia · Foneemid (phonemes) on eristatavad heli kategooriad konkreetses keeles. Väikseim ühik, mille poolest keelekatted võivad üksteisest erineda. Neid on erinevatel keeltes erinev arv. Väikseim keel on 12 märki ja suurim 85 foneemi. Eesti keele oma foneemid on eesti keele omatähed mitte võõrtähed. Kõneorganite muutmisel muutuvad helid, sellepärast saadetakse logopeedi juurde. Neid foneeme, mida meie keeles pole, on meil raske omandada ning see teeb sellest arusaamise raskeks. Me
Kursuse "Sissejuhatus semiootikasse" kohustuslik kirjandus: Th. A. Sebeok "Signs. An Introduction to Semiotics" John Deely "Basic of semiotics" Charles Morris "Writings of General Theory of Signs" [soovituslik:] Daniel Chandler "Semiotics. The Basics" Floid Merrell "Semiotic Foundation" Winfred Nöth "Handbook of Semiotics" Umberto Eco "A Theory of semiotics" Jürgen Trabant "Elemente der Semiotika" Juri Lotman "Semiosfäärist" Eloid Merrel "This is semiotics" Paul Cobley, Litza Jansz "Juhatus semiootikasse" Tänapäevase semiootika eelkäijad - Platon - arutles oma traktaadis Gratylus keele päritolu problemaatika teemadel; esitas kaks seisukohta. Hermogenes väidab, et see suhe on suvaline ja kokkuleppeline. Gratylus väidab, et seos on loomulik, füsioloogiline. Asi põhjustab oma nime, märgi ja objekti vahel on kausaalne seos. Asjadel on olemas õiged ja valed nimed. - Sokrates arutleb nende kahe seisukoha üle ja pakub oma lahenduse - lisab...
suhelda o Konstruktiivsus- keele lausungid moodustatakse teatud piiratud arvu algelementide(tähed ja sõnad) kombineerimise teel, mis lubab keelt oskaval inimesel kokku seada või mõista lausungeid, mida ta varem ei ole kuulnud o Reeglid- keeles on piirangud, mis lubavad üksnes kindlaid märkide järjestusi · Kõik keeled on astmelise ehk hierarhilise ülesehitusega o Häälikud ehk foneemid o Sõnad või sõnaosad(nt käändelõpud) o Laused o Jutustus, peatükk, raamat · Foneem- väikseim häälikuline ühik, mille poolest üks mõtestatud keelekatke saab teisest erineda (nt veri ja vari); eri keelter erinev hulk foneeme. 15-85 · Morfeem- keele väikseimad tähenduslikud ühikud; morfeemid koosnevad kindlas järjestuses olevatest foneemidest; morfeemil on eri sõnades sama tähendus; tähenus ei ole
II loengu kokkuvõte Mitmekeelseteks võib lugeda ka neid lapsi kes omandavad murret või dialekti . Ka see on kakskeelsus kui laps õpib lisaks emakeelele kõrvale viipekeele. Kakskeelsena peab omandama kõike topelt : erinevate sõnade hääldamine ( kirjutamise puhul ka ortograafia), sõnavara ja sõnavormid, oskuse moodustada lauseid ning oskuse moodustada mõlemas keeles teksti. Teksti loomine on oluline, sest teksti abil saame suhelda ja teksti abil saame omandada ka uusi teadmisi. Keele omandamises on tähtis ka kultuuriga seotud oskused ning kakskeelsel lapsel tuleb tähhele panna kahe keele omavahelisi mõjusid. Edukal keeleomandajal on vaja häid auditiivseid ja motoorseid võimeid (Kui esimene keel on omandatud loomulikult aga teine keel omandatakse juurde õppides klassis). Oluline on ka hea kuulmismälu, tähelepanu ja keskendumine, enesekontroll, soov suhelda, vigade kartmatus ja muidugi motiveeritus ni...
Iseloomulik ehk inherentne omadus kirjeldus, mis viitab esemetele ja elusolenditele. (nt Põhisõna on substantiiv) Distributsioon kõik need ümbrused ehk kontekstid, milles element võib esineda. Süntagmaatiline seos on nendel elementidel, mida saab ühendada lineaarseks järjendiks. (nt sõna hunt on süntagma). Paradigmaatiline seos on nendel elementidel, mida saab asendada üksteisega. Kommutatsioon on asendusoperatsioon. (nt foneemid /p l m s k/ ja sõnad puu, luu, muu, suu, kuu) Asendusseoses olevad elemendid moodustavad paradigma. Funktsionaalne ehk distinktiivne erinevus nt häälikute [s] ja [p] erinevus, sõnadel suu ja puu on erinev tähendus. Need sõnad on opositsioonis. Liiane erinevus häälikute erinevus ei anna erinevust tähenduses. (nt poolheliline [h] ja helitu [h] sõnas viha) Suletud keelesüsteem piiratud arv märke. (nt mesilane saab teatada meeallika asukoha
KEEL on inimesele omane häälikutel rajanev hierarhiliselt organiseeritud märgisüsteem. *KEEL ja KÕNE (suuline ja kirjalik) KEEL on: - konstruktiivne ja loov - struktueeritud - mõtestatud - osutav - inimeste vaheline suhtlemine Retseptiivne kõne – saame aru Ekspressiivne kõne – seletame KEELE STRUKTUUR - foneemid: eristatavad heli kategooriad (väikseim tähendusega häälikuüksus õ) - morfeemid: väiksemad tähendust kandvad keeleühikud (nt ba, da) - sõnad - fraas - lause KEELE SISU *leksikaalne *semantiline *süntaktiline SÕNADE TÄHENDUS - mõiste - kategooria - klassifitseerimine - kognitiivne ökonoomia MÕTETE ESITAMISE KOLM TASET - superordinaalne - baastase - subordinaalne DEFINEERIVATE TUNNUSTE TEOORIA - algelemendid: tunnused (kõikidel objektidel, mida tajuma, on teatud tunnused)
häälikud ja tähendus indiviid ja ühiskond keel ja kõne materiaalne ja ideaalne (mittesubstantsiline) assotsiatiivsed ja süntagmaatilised suhted sünkrooniline ja diakrooniline Saussure on olnud tohutu mõjuga antropoloogiale, ajaloole, kirjanduskriitikale jne. Saussure' i seisukohad andsid kõige kiirema tulemuse fonoloogias. Praha koolkond 1920-30ndad: Nikolay Trubetzkoy, Roman Jakobson, Vilem Mathesius. Häälikud kuuluvad parole'i, foneemid langue'i. Foneemid on kirjeldatavad distinktiivsete tunnustena. Foneemidel on esinemispiirangud (näiteks inglise keeles on helilise/helitu klusiili kontrast nii sõna alguses, keskel kui lõpus, va 7 sõnaalgulise /s/-i järel (kus neutraliseerub); sama kontrast neutraliseerub saksa keeles sõna lõpus). Häälikute kirjeldamine distinktiivsete tunnuste hulgana ei olnud uus, uus oli ettekujutus
Häälikutel ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus:vaar, veer, viir, voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad häälikud on fonoloogilises opositsioonis, st nad on eri foneemid. Vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused on distinktiivsed ehk (sõna) tähendusi eristavad. Distinktiivtunnus : [+/- ümarvokaal] kiir küür , kila küla Paralleelne jaotumine - kaks häälikut saavad esineda ühesuguses positsioonis ja kontekstis rahu lahu , varu valu , vaar vaal Täiendav jaotumine ehk komplementaarne distributsioon: kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine - eesti k: velaarne
Malemäng on sama ka siis, kui mõni malend ära vahetada. Keel on vorm, mitte substants. Keeles on absoluutne ja suhteline arbitraarsus (nt 2 on absoluutselt arbitraarne, 22 aga suhteliselt arbitraarne), mõlemad süsteemi poolt motiveeritud. Saussure´i seisukohad andsid fonoloogias kiireima tulemuse. Praha strukturalistide koolkond Praha koolkond 1920-30ndad: Trubetzkoi, Jakobson, Mathesius (eelkõige slavistid). · FONEEMITEOORIA. Foneemid on distinktiivsete tunnustena kirjeldatavad. Häälikud on kõne osad. Foneemid on keele osad. Esmalt eristatakse tunnuseid, mille poolest foneemid erinevad ja siis öeldakse mis tingimustel nad erinevad. Foneemiteooria mõjutas ajaloolist keeleteadust: eraldiseisvate häälikute muutuste asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. · MARKEERITUSE TEOORIA (teema vs reema). · Prosoodiliste fonoloogiliste nähtuste (pikkus, rõhk, intonatsioon) distinktiivsete
5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuid uuriv teadus; kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid täishäälikuid, kaashäälikuid ja sulghäälikuid; kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Fonoloogia – uurib häälikute struktuuri; millised foneemid on ühes või teises keeles; otsib häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist. Foneetika liigid: 1. Artikulatoorne – uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis 2. Akustiline – uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne akustilisi omadusi 3. Auditiivne(tajufoneetika) – uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelist eristamist ja tajumist Diftong – koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist (ae,ou,ei, oa jne)
üksis) me hääldame häälikuid erinevalt ja ta kõlab sarnaselt, kuid mitte ühte moodi, samas ta täidab ühte ja sama rolli a) hääldaja anatoomilised iseärasused b) hääliku positsioon sõnas, naaberhälikud (maas vs moos <- m'i hääldame teistmoodi) koartikulatsioon · häälik vs foneem (foneemivariandid ehk allofoonid) · segmentaalfoneemid (häälikud)versus prosoodilised ehk suprasegmentaalsed foneemid ehk psrosoodilised foneemid/psodeemid (rõhk, välde-eristab tähendust, lauseintonatsioon) KALA, KALLA (lill, häälikud samad, mis KALA), KALLA (tegevus, ikka sama palju häälikuid) · Foneemi teadlikustamine: häälikuanalüüsi (vaimne toiming, sõna häälikulise koostise analüüs, häälikute eraldamine ja tuvastamine, häälikute jrk määramine) protsessis. Selleks on vajalik teatud vaimne arengutase
Psüühilised nähtused- Psüühilised protsessid, seisundid ja omadused. Falsifitseeritavus - hüpotees on kummutav ehk falifitseeriv- formuleeritud nii, et meil oleks algusest peale selge, milline tõendites avalduv seaduspärasus näitaks, et hüpotees on vale. Operatsionaalne definitsioon- definitsioon, mis tõlgib muutuja, mida me hinnata tahame, konkreetseks protseduuriks või mõõtmiseks. Populatsioon- kogu rühm, mille kohta uurija tahab järeldusi teha. Valim- populatsiooni alamhulk, mida teadlane uurib, et populatsiooni kui tervikut tundma õppida. Ootuste vihjed- märgid, mis võivad uuringus osalejale aimu anda, milline käitumine on selles olukorras oodatud või soovitav. Topeltpime uuring- uuringu selline korraldus, kus osalejad määratakse teatud katsetingimustesse, hoides seejuures nii osalejad, kui ka uurijad teadmatuses, kes millisesse rühma määrati. Uurimismeetodid- Intervjuu, test(objektiiv ja projektiivtest), juhtimisanalüüs Biheiviori...
1. Millistest faasidest koosneb kõneakt? 1) Sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine, keelendamine) 2) Sõnumi tootmine (ütleja füsioloogiline, neuraalne tegevus) artikulatoorne foneetika 3) Sõnum signaalina (hääleline) akustiline foneetika 4) Sõnumi vastuvõtmine (kuulaja füsioloogiline ja neuraalne tegevus) - tajufoneetika 5) Sõnumi dekodeerimine (keeleline tõlgendamine, mõtte analüüsimine) tajufoneetika 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Kõnekommunikatsioon inimeste vahel toimub häälikute abil ning foneetika kui hääldus- ja häälikuõpetus uurib häälikuid ning nende käitumist inimeste kõnes. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Uurimisalad: · Artikulatoorne foneetika · Akustiline foneetika · Auditiivne foneetika Uurimisvaldkonnad: · Üldfoneetika kogu kõnemehhanismi uurimine · Deskriptiivne ehk kirjeldav fonee...
1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika aluseks on märgisuhted, mis muutuvad ning on ennustamatud. Iga märk on semioosise produkt. Kas kõik protsessid maailmas on semioosised või ainult mingi kindel osa? Lingvistilise suuna semiootikud panevad alumise läve kultuuri piirile. Filosoofilise koolkonna esindajad viivad selle oluliselt allapoole. Omne signum e signo: Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis (vt piiritu semioosis). Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni j...
Välde on silbi omadus, selle juures oluline rõhulise ja järgmise silbi kestussuhe Fonoloogia põhiprobleemid on prosoodias: välde, rõhk, palatalisatsioon. Kas välde on hääliku silbi, kõnetakti või sõna omadus? Kolmikopositsioon või binaarsed opositsioonid? Neljas välde? Kas eri kvantiteediga eri foneemid (nt pikk ja lühike /a/ on kaks eri foneemi) või üks foneem (nt /a/) ja sellega kaasnev kvantiteet on eraldi prosoodiline foneem; kas häälikuühendid on eri foneemid või foneemikombinatsioonid? Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, raamatud ,,The structural tendencies of languages" ja ,,Structural tendencies in Uralic languages", 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. Tiit-Rein Viitso: läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" Mati Hint: eesti keele astmevaheldus, prosoodia. ,,Häälikutest sõnadeni","Eesti keele sõnafonoloogia I".
foon mistahes häälik ühe osana helivoos; puhtalt kokkulugemine nt sõnas kala on neli fooni allofoon mingi foneemi variant nt h-foneemi variandid allofoonid - sõnades rüht, piht, tähtis, nahk jne foneem häälik keelesüsteemi üksusena; allofoonide kogum, mis täidab keeles sama funktsiooni. Eesti keeles on üks foneem /h/ minimaalpaar- sama häälikulise koostisega sõnad, mis erinevad ühe hääliku poolest: - kana kala foneemid, tähendus pole sama - tikk-takk-tukk-tokk-tekk- tükk täkk - kann - kann´; kas - kass · s s' · n n' · t t' · l l' (palk); (tall; tal) distinktiivne distributsioon (leidub vähemalt üks minimaalpaar) eri foneemid komplementaarne distributsioon (+sarnasus) sama foneemi allofoonid: ühes kontekstis üks allofoon, teises teine allofoon (nt kanngi ja kangas) 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne
Aga kirjas ei saa kunagi nähtavaks teha kogu seda teavet , mis sisaldub kõnes. Nii ei väljenda kiri tavaliselt rõhke ja kõnemeloodiat, millel tegelikus keelekasutauses on tihti otsustav roll. Kõnet saab kirjaks muuta mitmel viisil. On keeli, kus igal sõnal on oma kirjamärk e. ideogramm; on keeli, kus kasutatakse silbimärke, ja keeli, kus pannakse eraldi kirja kõik häälikud või osa häälikuist. Kirjamärgid ehk grafeemid ja häälikusüsteemi üksused ehk foneemid ei pruugi neis keelis täielikus vastavuses olla, kus häälikumärke kasutatakse. Loomulik keel pärandub suulises vormis ühelt sugupõlvelt teisele. Ainult surnud keel säilib üksnes kirjlike mälestiste vahendusel. 2. Keeleteaduse suundi (üldkeeleteadus, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keeletüpoloogia, neurolingvistika, psühholingvistika, sotsiolingvistika, kognitiivne lingvistika, vestlusanalüüs, arvutilingvistika). (Loengus
mis toimub inimesed, kui ta saadab või võtab vastu teate; millest sõltub suhtlemise viis; missugusel määral on suhtlemise vorm tingitud kultuuritüübist. Semantika eesmärgiks on seletada märkide ja nende poolt tähistatavate mõistete vahekorda. Süntaks uurib vahekordi märkide eneste vahel mingis antud kommunikatsioonisüsteemis. 6. Ikoonid, sümbolid ja indeksid lingvistikas - Loomulik keel on sümboliline. Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna. Foneemid on sõna vormiks. Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile. Sümbolit tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline. Ülejäänud kaks märkide põhiliiki, milles vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud, on ikoon ja indeks. Ikoon on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis. Ikoonilisi elemente leidub onomatopoeetilistes sõnades. Indeksi aluseks on see, et vorm on
järjekord, lause struktuuri reeglid, kuidas moodustada häälikust silpi jne) 3. PARADIGMAATIKA - sümbolite repertuaar ja nende valiku reeglid, asendatavus. Märk suhtes koodiga (mäluga) mitte reaalse teatega. Metafoor. Näiteks kui muuta üksuste omavahelist suhet. Nt asendada lauses üks sõna teisega ja tähendus muutub. Adressaat võtab teate vastu kui kombinatsiooni, mis on moodustatud erinevatest osadest (laused, sõnad, foneemid jne) millede valik on teostatud keelelise koodi kõikidest võimalikest komponentidest lähtuvalt. Need kaks lähenemist annavad kaks erinevat interpretantide rida, kaks viiteseost, mis aitavad märki tõlgendada. a) selektsiooni puhul märk suhtes koodiga (mälu) b) kombinatsiooni korral märk suhtes kontekstiga, st. teatud asend suuremas kontekstis. Paradigmaatilised reeglid määravad millist vormi peab antud juhul kasutama (käände- ja pöördelõpud)
teiselt erineb sellest. Süntagmaatilised reeglid determineerivad, kuidas moodustada ahelaid (sõnade järjekord, lause struktuuri reeglid, kuidas moodustada häälikust silpi jne) PARADIGMAATIKA - Märk suhtes koodiga(mäluga) mitte reaalse teatega, metafoor. Näiteks kui muuta üksuste omavahelist suhet. Nt asendada lauses üks sõna teisega ja tähendus muutub Adressaat võtab teate vastu kui kombinatsiooni, mis on moodustatud erinevatest osadest (laused, sõnad, foneemid jne) millede valik on teostatud keelelise koodi kõikidest võimalikest komponentidest lähtuvalt. Paradigmaatilised reeglid määravad millist vormi peab antud juhul kasutama (käände- ja pöördelõpud)Paradigmaatiliseks riimiks nimet sõnade lõppude kordusi.. Paradigmaatilised reeglid on süntagmaatika aluseks. Näide: Poiss jookseb. Ei saa õelda poisid jookseb, vaid peab ütlema poisid jooksevad. Kui üks on mitmus, siis peab ka teine olema mitmus
langsci.ucl.ac.uk/ipa/fullchart.html Soome- ugri transkriptsioon- http://heli.eki.ee/kohanimed/pdf/foneetilise_transkriptsiooni_ylevaade.pdf FONEEM- häälik häälesüsteemi üksusena, väikseim tähendust omav keele üksus Struktualistliku fonoloogia alus: minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus Kana – kala; kann- kann`; kas- kass Distinktiivne distributsioon (vähemalt üks minimaalpaar)- eri foneemid Komplementaarne distributsioon(vähemalt üks minimaalpaar ja sarnasus)- sama foneemi allofoonid 4. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna on ortograafias see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Suulises kõnes pause tavaliselt ei ole ja sõnapiiri määratlemine raskem. Tüüpiline sõna: • Esineb üksi • Liigub tervikuna • Omab tähendust
Usaldus vs usaldamatus (0-1 a), 2. Autonoomia vs häbi (1-3 a), 3) Initsiatiiv vs süü (4-6 a), 4) Edukus või alaväärsus (7-11 a), 5) Identiteet vs rolliähmasus (u 12-18 a), 6) Intiimsus vs isolatsioon (noorus, 18-...), 7) Loovus vs stagnatsoon (täiskasvanuiga), 8) Integraalsus (terviklikkus) vs meeleheide (hiline täiskasvanuiga) 24. Keele omadused- Konstruktiivne ja loov, Struktureeritud, Mõtestatud, Osutav, Inimestevaheline suhtlemine ja struktuur – Foneemid, Morfeemid, Sõnad, Fraas,Lause Mõisted: 3 taset: superordinaalne tase(mööbel), baastase(tool), subordin tase(kiiktool, tugitooljne) Keele omandamise teooriad: Õppimisteooria (Skinner)- Mudeldamine, Imiteerimine, Harjutamine, Valikuline kinnitamine, Suhtlemise ja hoidekeele osatähtsus. Keeleorganiteooria ( Noam Chomsky) - Inimese keelevõime on kaasasündinud, Inimese ajus on vastav keeleorgan Kriitiline periood keele arengus ( Eric Lenneberg) 1.-1,5 a kuni
motiveeriva jõu E.Erikson Psühhosotsiaalne areng Piaget Kognitiivne arengu teooria Kohlberg Kõlbelise arengu teooria Keele omadused ja struktuur. Mõisted. Keel on inimesele omane häälikutel rajanev hierarhiliselt organiseeritud märgisüsteem. · keel · kõne suuline / kirjalik Keele omadused · Konstruktiivne ja loov · Struktureeritud · Mõtestatud · Osutav · Inimestevaheline suhtlemime Keele struktuur · Foneemid · Morfeemid · Sõnad · Fraas · Lause · Leksikaalne sisu · Süntaktiline sisu · Semantiline sisu Keele omandamise teooriad · Õppimisteooria (Skinner) · Mudeldamine · Imiteerimine · Harjutamine · Valikuline kinnitamine Defineerivate tunnuste teooria · Algelemendid - tunnused · Defineerivad tunnused: tarvilikud ja piisavad määramaks mõistet · Objekti kuulumine mõiste alla kindel ja selge
Kõne -- realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas. Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage) Märk ei seo mitte objekti ja nime (see ei ole keeleprobleem), vaid mõistet ja akustilist kujundit. Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad seda akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid, tähed kirjakeeles. Tähistatav -- mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks Väärtus (valeur)-- relatiivne, suhteline om-s. Keel on puhaste väärtuste süsteem. Märgi väärtus on märgi teistele märkidele vastandamise tulemus ja on seega puhtdiferentsiaalne, st teda saab määratleda vaid läbi eituse -- suhtega teistesse süsteemi elementidesse. Väärtus juhatab sisse
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
