Semiootika alused konspekt (2)

1. Semiootika teadusena : semiootika aine ja põhiobjektid.
Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok.
Semiootika aluseks on märgisuhted, mis muutuvad ning on ennustamatud. Iga märk on semioosise produkt. Kas kõik protsessid maailmas on semioosised või ainult mingi kindel osa? Lingvistilise suuna semiootikud panevad alumise läve kultuuri piirile. Filosoofilise koolkonna esindajad viivad selle oluliselt allapoole. Omne signum e signo: Semioosis ei katke , sellele eelneb ja järgneb semioosis (vt piiritu semioosis).
Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid.
Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest.
2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad.
Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika .
Semiootika peasuunad on
* biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis on enne sümbolite kasutuselevõttu
* kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke probleem
* sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu
* antroposemiootika - piiritleb inimese märgisüsteemide kaudu
3. Semiootika ja semioloogia. Semiootika ja semantika .
Semiootika on Peirce /Morrisest lähtuv, semioloogia Saussure'i suunaks.
4. Semiootika lähiteadused ja distsipliinid. Semiootika koht Peirce`i teaduste klassifikatsioonis.
Semiootika „lähikondlasteks“ on meditsiin (diagnostika), kriminalistika, keeleteadus , filosoofia, loogika .
Peirce oli reaalteadustele orienteeritud, kuid käsitles märke kui kogu teadmise aluseid, elu aluseid.
5. Märk ja märgisüsteem. Süsteem ja struktuur.
Märk on miski, mis asendab kellegi jaoks midagi mingis suhtes või mingil määral. (Peirce'i definitsioon). Märk on bilateraalne , kahepoolne. Märk võib asendada teist objekti või midagi, millel puudub materiaalne väljendus. Märk peab olema märgatav ja suunatud neile, kes sellest aru saavad. Märk ei ole kunagi isoleeritud, ta omab tähendust ainult suhtes teiste märkidega, ta on alati märgisüsteemi osa. Füüsiline märgi puudumine on samuti märk ja kannab mingit tähendust (nt. liiklusmärgi puudumine teel).
Märgisüsteem on märkide komplekt koos nende kasutamise reeglitega (koodidega). Märgisüsteeme kasutavad kõik organismid.
Iga märgisüsteem on mingi suurema süsteemi, millel on normid ja reeglid, osa. Kogu universum on tõlgendatav märkide kogum. Kõige levinum märgisüsteem on keel, veel on märgisüsteemid näiteks liiklusmärgid, noodikiri .
6. Keel ja kõne. Invariant ja variant. Isomorfism ja homomorfism.
Keelt (langue) ja kõnet ( parole ) hakkas eristama Saussure, kes oma teosega „Cours de linguistique générale“ mõjutas kogu 20-nda sajandi keeleteadust. Ta väitis, et langue on kogu keele märgilistest erinevustest koosnev süsteem ning parole on inimese kõne, üksikud lausungid , üksik kõneakt. Surnud keelt ei ole olemas, selles keeles puudub lihtsalt parole. Keeles on märgid, kõnes on nende märkide realisatsioonid.
Isomorfism on struktuuri säilitav üks-ühene vastavus objektide vahel. Esimese süsteemi igale elemendile vastab ainult üks teise süsteemi element ja ühe süsteemi igale seosele ainult üks seos teises - ja vastupidi. nt. kaks graafi on isomorfsed, st. omavad ühesugust struktuuri vaatamata erinevale välimusele.
Homomorfism on kujutus ühest struktuurist teise sama tüüpi struktuuri, kus säilivad vaadeldavad seosed.
Invariant on objekti omadus, mis jääb vaadeldavate teisenduste korral muutumatuks. Invariantsed on näiteks liikumisseadused elementaarosakeste teooriates, klassikalises mehaanikas . Kui teisendus ei muuda ühtki objekti omadust, siis on tegu invariantide süsteemiga ja see on täielik invariant. Nt. isomorfsete graafide täielik invariant on nende ühine struktuur.
Variant on invariandi vastand, see on teisend, keeleüksuse (keelendi) esinemiskuju.
7. „Tähestik“ ja „grammatika“. Sünkroonia ja diakroonia .
Tähestik ja grammatika on omavahel süntaktilises seoses. Omamoodi on „tähestik“ ehk märgid ja „grammatika“ ehk märkide loogiline järjestus mistahes märgisüsteemil, näiteks noodikirjal.
Sünkroonia printsiipi tutvustas Saussure, sellest sai üks strukturalismi põhimõtteid. Selle kohaselt oli korrektne keele uurimine sünkrooniliselt - ainult antud ajahetkel, muutumatut keelesüsteemi. See lükkas kõrvale diakroonia - keele uurimise ajalooliselt, muutused läbi ajaloo.
8. Semantiline kolmnurk . Frege teooria.
Semantilise kolmnurga komponendid on MÄRK (tähistaja) - TÄHENDUS (tähistatav) - OSUTUS (objekt). Osutus puudub, kui märgiliselt tähistatakse midagi, mida ei ole olemas, nagu ükssarvik või Murueide tütar. Asjade, millel ei ole tähendust, omadustest on mõttetu rääkida, kuna ka omadustel ei ole tähendust.
Frege jaoks oli olulisim küsimus: kuidas võib märk midagi tähendada? Lõi teooria tähendusest ja osutusest (1892 „Über Sinn und Bedeutung “) Tähendus, mis on märgis sees ja on seotud mõistega, on Frege järgi Sinn (kontekst, mis ulatuses märk midagi asendab) ning osutus on materiaalne ning märkidest sõltumatu Bedeutung (tähendus, tähistatav).
Märgi sisu on alati kontekstile orienteeritud.
Frege tegeles ka asjade kirjelduste ja nimetustega, eristas nimetusi (tool, kapp) pärisnimedest ( Kaspar , Leena). Kirjeldus tähistab funktsiooni. Iga asi esindab üldisemat klassi, hulka saab defineerida, nt. toolidel on ühised omadused. Pärisnimedel ei ole ühtset kirjeldust, nad ei moodusta klassi, nt. pole olemas „kasparlust“. Pärisnimi võib aga olla aluseks omadussõnale, misjuhul lõi osutus alles hiljem tähenduse, nt. tammsaarelik, kafkalik.
Frege ütluste tüübid:
* analüütiline - vastab alati tõele. a=a (Ehatäht on Ehatäht)
* sünteetiline - võib vastata tõele, aga ei pruugi. Et anda mingit infot, kasutatakse just seda ütlust. a=b. (Ehatäht on Koidutäht)
9. Denotaat ja designaat , intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent.
Denotaat - referent, keeleväline reaalne subjekt . Denotatsioon on potentsiaalne võimalus designaadil sellele osutada.
Designaat - märgi sisu
Intensionaal on kavatsus , millega sümbolit edastatakse, seostub signifikaadi ja designaadiga.
Ekstensioon - sõna võimalikest referentidest moodustuv ulatus. Ekstensioon võib olla
a) kindlapiiriline - kas asi on või ei ole, nt. kas keegi on naine või ei ole.
b) hajusapiiriline - eks. piirid ei ole kindlad, nagu nt. värvinimetuste puhul
Signifikaat on tähistatu, mõiste, reaalse subjekti esitus teadvuses, referent on entiteet „reaalses maailmas“, millele see viitab , vastab signifikatiivsele konstruktsioonile. Signifikatsioon on sõna ja vastava ideaalstruktuuri e. mõtte vahel olev tähendussituatsioon.
Referent on signifikatiivse struktuuri tõlgendamise tagajärg. Seostub denotaadi ja ekstensionaaliga.
10. Denotatsioon ja konnotatsioon .
Sõnal on kaks tähenduse liiki: denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on otsene ehk sõnasõnaline tähendus, annab vastuse küsimusele mis?: mida sõna või pilt kujutab?
Lennart Meri näitab põhiseadust.
Konnotatsioon aga on kujundlik , piltlik, kaudne tähendus. Need on personaalsed assotsiatsioonid , muljed, mis märk selle lugejas/vaatajas äratab.
Särasilmne Lennart Meri, põhiseadus käes, sümboliseerib innukat taasiseseisvunud Eestit.
11. Märgi tüpoloogia (Peirce`i trihhotoomiad).
Märke on kolme tüüpi.
* Ikoonid - märgi tähendus järeldub otseselt tema vormist , tähendus annabki märgile vormi. Ikoon baseerub sarnasusel.
* Indeksid - märk, milles tähistatava ja tähistaja vahel on füüsiline või kausaalne suhe, nt. jalajälg annab märku sellest, et keegi teine on seal viibinud, suits annab märku tulest , jne.
* Sümbolid - tähistav ja tähistatav on omavahel seotud kokkuleppeliselt. Kokkuleppelisus eristab teda indeksitest ja ikoonidest, intensionaalsus (kavatsuslikkus) eristab pärisnimedest.
Ikoonilised märgid võivad olla ainult terminid (reemad), indeksid võivad olla terminid ja laused , sümbolid võivad olla kõik kolm (terminid, laused, argumendid) Peirce'i kategooriad: * esmasus - seostub märgiga. Esmasus on „tunne“, võimalus, juhus , seotud üldisema olemusega * teisesus - seostub objektiga. Teisesus on seaduspära, suhe - tõsiasjad, asjad kooseksisteerivad * kolmasus - seostub interpretandiga. Kolmasus on loome , mentaalsus, mõistmine asetab Esmase suhtesse Teisesusega
12. Semiootika aspektid/dimensioonid: süntaktika, semantika ja pragmaatika.
Süntaktika - käsitleb märgi ülesehitust ning nende järjestamise printsiipe . Süntaktika reeglid on grammatika reeglid. Käsitleb märgisüsteemi ehk keelt semiootilises mõttes. Keelel on kolm hierarhilist põhitähendust:
* keel on loomulik
* laiemas mõttes on keel semiootiline süsteem - ükskõik milliste tähendustega märkide kogum
* matemaatiline keel - ei pruugi olla seotud tähendustega, kuid koosneb märkidest
Semantika - käsitleb märgi tähendust ja jaguneb seemideks (elementaartähendus) ja lekseemideks (neist saab moodustada proportsioone. Suured tähendused koosnevad väikestest. Chomsky õpilased postuleerisid kaks tähenduste valdkonda:
*markerid - võimaldavad asju klassifitseerida ilma eriteadmisteta
* distinktorid - on spetsiifilised, näitavad semantika nn. grammatilisi reegleid.
Nt. iga inimene võib tuvastada tooli (marker), aga on vaja spetsialisti ja eriteadmisi, et tuvastada, kas tegu on 16.sajandil valmistatud tooliga või järgitehtud tänapäevase koopiaga (distinktor).
Pragmaatika - käsitleb kommunikatsiooni tõhusust, märkide kasutust .
On seotud kommunikatiivse akti, tema osapoolte ja toimumise hetkega, kõneaktidega.
13. Kommunikatiivne akt, tema faktorid ja funktsioonid.
Shannoni skeem:
Sidekanal
Saatja ---------(müra)---------->Vastuvõtja
Jakobsoni skeem: KONTEKST
Adressant ---------(keel, kood)------> adressaat
Tekst (sõnum)
Knorosov lisas sellele skeemile hõivaja - keegi, kes vahele segab ( tsensor , keegi, kes teeb võõra kirja lahti).
Erinevad kanalid
Koodi valik sõltub lähetaja käsutuses olevatest meeleorganitest
Kodeerimine toimub väliste ja sisemiste teadetesüsteemide vahel
Dekodeerimine — vastuvõtu käigus toimuvad mitmed ülekanded (neurobioloogiline ühe energia muundamine teiseks, nt nägemisprotsess) ja muundamised
Kontekst mõjutab teate loomist ja interpretatsi-ooni (ka usutavust, näide tervitusega)
Keele funktsioonid (Jakobson):
* kommunikatiivne - tekst on orienteeritud kontekstile
* ekspressiivne - tekst väljendab adressandi seisundit
* emotiivne - tekst kutsub adressaadis esile emotsiooni
* faatiline - seos teksti ja kontakti vahel: kontakti loomine „Tere...“
* metakeelne - tekst-keel seos, milline on see keel, milles kõneldakse?
* poeetiline - teksti eesmärk on ta ise
Kõneaktiteooria loodi 50ndate lõpus, 60ndate alguses Oxfordi keelefilosoofia koolkonnas (Austin, Searle ). Austin toob välja kolme tüüpi erinevaid kõneakte:
* lokutiivne - kui on soov midagi öelda, valitakse keelevahendid ja luuakse adekvaatne ütlus
* illokutiivne - eesmärk on sõnumi väljaütlemine
* perlokutiivne - ütluse tagajärg, annab ütlusele lõpphinnangu.
Illokutiivne kõneakt koosneb sihist ja eesmärgist. Searle'i järgi on illokutiivsed eesmärgid:
* assertiivne - kõneleja teatab mingist faktist, informeerib. See öö on pikk.
* komissiivne - kõneleja võtab endale kohustusi (informeerida Ma luban, et see öö saab olema pikk
* direktiivne - kohustus antakse kuulajale. Too mulle kohvi.
* ekspressiivne - kõneleja väljendab seisukohta, suhtumist seoses mingi faktiga See kohvi on vastik.
* deklaratiivne - midagi kuulutatske välja või nimetatakse. Ma nimetan sind värdjaks. Kohtuotsused
Kaudsed illokutiivsed aktid - pinnapealne sõnum on otseselt ära tuntav, ent selle taga on varjatud ütlus. Ega te ei saa ulata mulle soolatopsi? - reaalselt on tegemist direktiivse ütlusega, millega tahetakse saavutada soolatopsi saamist, mitte ei oodata ei/ja vastust.
14. Märk ja tekst. Tekst ja diskursus.
Tekstil on keelest sõltumatud seaduspärad:
* fikseeritud algus ja lõpp
* tekstil on kompositsioon (sisu tuleb teksti sisse mahutada)
* tekstil on erinev iseloom ja tähendus saatja (determineeriv) ning vastuvõtja puhul. Redundantne tekst on tekst, milles on palju ülearust, kuid redundantsus varieerub tekstides - mõnes on ainult oluline info, mõnes peaaegu üldse mitte (teismeliste tüdrukute jutt). Kõige informatiivsemad on kirjanduslikud tekstid, eriti luuletused, kus pea iga sõna on vajalik mõtte edasiandmiseks .
Diskursuse all peetakse üldiselt silmas
* tegelikkust kirjeldavat ja loovat keelekasutust
* mingile kultuurilis -sotsiaalsele rühmale omast keelekasutust
15. Semioos ja semiosfäär.
Semioos - märgitoime, kuidas omab mingi märk kellegi jaoks tähendust, kuidas miski toimib märgina. Peirce’i termin - looduses esineb eriline aktiivsuse vorm, semioos. Semioos kui aktiivsuse liik on eriline selle poolest, et ta hõlmab alati kolme elementi, kuid on veelgi erilisem selle poolest, et üks neist kolmest elemendist ei tarvitse olla tegelikult eksisteeriv asi.
Märk - objekt (see mida märk asendab) - tõlgend (kuidas aru saadakse).
Märki võib märgata ja mitte teadvustada (nt. feromoonid).
Semiosfääri mõiste võttis kasutusele Juri Lotman aastal 1982 Vladimir Vernadski biosfääri mõiste mõjul. Semiosfäär on semiootilisi süsteeme haarav semioosiline ruum, tähendusruum e. kommunikatiivne ruum.
16. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed ja suhted.
Saussure eristas kahte tüüpi keelereegleid:
* süntagmaatilised reeglid - determineerivad selle, kuidas elemendid on reastatud (laused, sõnad, foneemid . Süntagma on loogiliselt järjestatud märkide jada.
* paradigmaatlised/assotsiatiivsed reeglid - determineerib, mis ulatuses võib märki antud reastuses asendada teisega , kuidas märk varieerub. Paradigmaatiline - asendatavusel põhinev.
Süntagmaatikas on märk suhtes kontekstiga. Ühe nähtuse, eseme, isiku või mõiste asemel nimetatakse teist, mis on meie teadvuses kujutlusega sellest mõistest, nähtusest vm. Nt. selle asemel, et öelda Kokku said Euroopa riikide kuningad ütleme näiteks Kokku said Euroopa kroonitud pead.
Paradigmaatikas on märk suhtes koodiga (mäluga), mitte reaalse teatega. Tegu on metafooriga. Kui muuta üksuste omavahelist suhet, nt. asendada lauses üks sõna teisega.
17. Strukturalism ja poststrukturalism . Intertekstuaalsus .
Strukturalism põhines süsteemide uurimisel , mis lähtus sisemisest struktuurist, mitte vormist. Strukturalismile pani aluse Saussure. Strukturaliste: Greimas, Todorov, Frye.
Et mudelid teeniksid ära struktuuri nime, on vaja nelja tingimust:
* struktuur on süsteem, mis koosneb niisugustest elementidest, et ühe muutmine toob kaasa kõikide teiste muutumise
* igasugune mudel kuulub mingisse ümberkujunduste gruppi, ja need omakorda mingisse suuremasse gruppi.
* ülalpool loetletud omadused võimaldavad ette ennustada, mil moel reageerib mudel ühe oma koostiselemendi muutmisele
* mudel peab olema ehitatud nii, et tema kasutamine hõlmaks kõiki vaadeldavaid nähtusi
Intertekstuaalsus on kahe või enama erineva teksti nähtav kohalolu mingi teise teksti piires. Autor annab omaenda teosele muu, täiendava tähenduse teiste autorite tööde kaudu. Intertekstuaalsuse mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteem, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega.
Poststrukturalism on üldmõisteks mitmeid analüüsimeetodeid koondavale filosoofiale. Poststrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab tihti ainult üht, pealesurutud tähendust. Ei keskenduta mitte tekstide ega sõnade tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on need märgid, need üksused pandud üldse tähendama seda, mida nad tähendavad.
Oluline poststrukturalismis oli prantsuse filosoof Jaques Derrida, kelle olulisemad panused oli binaarsete opositsioonide kriitika, logotsentrismi kriitika ning erinewuse kasutuselevõtt. Erinewus on Derrida loodud neologism, milega ta märkis tähendust tekitavat protsessi. Sõna viitab kahele asjale:
* erinevusele, mis tekitab sõna tähenduse
* edasilükatud tähendusele, sest sõnade tähendused tekstides muutuvad
18. Juri Lotman ja Tartu- Moskva koolkonna semiootika.
Tartu-Moskva koolkond on Juri Lotmani ja tema Moskva mõttekaaslaste (Gasparov, Uspenski, Jegorov , Ivanov jt.) loodud semiootikakoolkond.
Koolkonna väljaandeks oli ajakiri Töid Märgisüsteemide Alalt. 1973 avaldasid Tartu-Moskva koolkonna semiootikud omamoodi manifest-artikli „Tees kultuuride semiootilisest tõlgendamisest“.
Juri Lotman alustas vene kirjanduse uurijana, tegeledes 18-19 sajandi vene kirjanduse arenguga. 1970ndatel, 1980ndatel tegeles Juri Lotman kultuurisemiootika põhialuste väljatöötamisega. Nõukogude ajal oli raskusi avaldamisega võimu juudivaenulikkuse tõttu ning semiootika kui ainult „pooleldi lubatud“ teaduse tõttu. Kokku aga avaldas Juri Lotman üle 800 teadustöö, mida on nüüdseks tõlgitud paljudesse keeltesse. Tuntumate kirjutiste hulgas on „Filmisemiootika“, „ Luuleteksti analüüs“ ja „Kunstilise teksti struktuur.“
Lotman võttis