Semiootika alused (0)

Semiootika alused 
1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid.  
Semiootika põhiobjektid: 
●
märgid 
●
märkide vahelised suhted 
●
semioos  
 
Teadusi ühendav teadus. Üldkeel kõikidele märgisüsteemidele. 
 
 Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Eestis 
(Tartus), esimesena semiootikuna ameeriklane ​ Thomas ​ Sebeok​. 
Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. 
Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise ​produkt​. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja 
järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, 
mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme,  saadab  meie kohta sõnumeid erinevates koodides. 
Semioloogia ​ - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 
 
Inimesed on peamised märki kasutavad elusolendid. Ka loomad on võimelised märke kasutama, kuid need 
jäävad primitiivsemale tasandile. Loomadel ei ole nii keerulist, abstraktset, sümbolilist mõtlemist. 
Inimmõistus on  lahutamatu  märgilisest mõtlemisest. 
 
Teadus annab inimestele kindlamaid märke ja koondab tulemused märgisüsteemideks. 
Semiootika on nii 
a)      teadus teaduste seas… 
Semiootika on teadusi ühendav teadus. 
b)      …kui ka teaduste instrument. 
Semiootika annab alused igale erinevale märgiteadusele nagu  keeleteadus ,  loogika , matemaatika,  retoorika , 
eetika jne. 
Iga teadus väljendab oma tulemusi märkide abil. 
Semiootika on üldkeel, mis sobib konkreetselt iga keelega. 
 
2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad.  
Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja 
interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud ​märkidega​. Näiteks ​ diagnostika ​. 
 
Humanitaarne semiootika. 
Humanitaarne semiootika kui semioloogia (Saussure). 
  
Formaalne semiootika. 
Loogika kui formaalne semiootika. 
●
Semiootika formaalne teooria sisaldab situatsioonide algebrat, klassifikatsiooni teooriat ja 
lingvistilist mõõdet. Lingvistiline mõõde on  kombineeritud  ähmaste hulkade ja võimalike  jaotuste  
teooriaga.   
●
Formaalne semiootika käsitleb teadust teadusest kui semiootiliste süsteemide süsteemi. Teaduse 
teaduse kirjeldus semiootiliste süsteemide terminites kui kõige adekvaatsem. 
  
 
Semiootika peasuunad on 
* ​biosemiootika​ - Uurib märgiprotsessi elusolendites 
*  kultuurisemiootika  - Kultuurinähtuste analüüs semiootilise analüüsiga. 
* sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu. Inimeste  omavahelise   interaktsiooni  
analüüs 
 
3.  Semiootika ja semioloogia.  Semiootika ja semantika .  
Semiootika 
Teadus kommunikatsioonisüsteemides ja märkidest, mida inimesed (ja loomad ja  masinad ) suhtlusprotsessis 
kasutavad. (mõistmise probleem, informatsiooni  edastamine ) LOOGIKA 
 ​Semioloogia ​– põhineb struktuursele lähenemisele märkide ja märgisüsteemide vaatlemisel, nii keeles kui 
muudes suhtlemisviisides. Keel on märgisüsteem, aga kõne ei ole. Keel – koosneb märkidest. Kõne – on nende 
märkide definitsioon. PSÜHHOANALÜÜS 
Uurib märkide elu ühiskonnas. Moodustab osa sotsiaalpsühholoogiast ja järelikult üldpsühholoogiast. 
Lingvistika on ainullt üks osa sellest üldisest teadusest. 
Semantika ​– ehk tähendusõpetus on keeleteaduse (üldisemalt semiootika) haru, mis uurib keeleüksuste 
tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. mida ja 
kuidas me räägime. semantika on semantiline keel – oma tähestiku ja reeglitega. 
KEELEMÄRKIDE TEOORIA 
 
 
4. Semiootika lähiteadused ja distsipliinid. Semiootika koht Peirce `i teaduste 
klassifikatsioonis (semiootika=loogika).  
Semiootika „lähikondlasteks“ on ​meditsiin​ (diagnostika), ​kriminalistika​, ​keeleteadus​, filosoofia, ​loogika​. 
Peirce oli reaalteadustele orienteeritud, kuid käsitles ​märke ​kui kogu teadmise aluseid, elu aluseid. 
 
Semiootika  distsipliin ? 
Semiootika kujunemist iseseisvaks  distsipliiniks  võib märgistada XX sajandi viie-kuuekümnendate aastatega, 
seega on semiootika väga noor teadus. 
  
Teadusdistsipliin eeldab oma uurimisobjekti, mis tavaliselt on vastava teaduse nimetuses olemas, ja teatud 
metodoloogiat. Semiootika puhul oleks siis uurimisobjektiks märk (mille all tänapäeva  semiootikas  
mõistetakse ka nt märgisuhet, märgiprotsessi jmt). Siit algavadki raskused ja probleemid, sest märgi 
määratlusi on semiootikas vähemalt kaks ja lähtuvalt sellest ka kaks põhivoolu: nn Peirce /Morrise 
semiootika ja Saussure´i semioloogia. Seda lahknevust on toetanud ka tõik, et Saussure´i suund oli  esindatud  
enamjaolt Euroopa (eriti Prantsusmaa), Peirce´i oma aga Ameerika uurijate töödes. 
 
5. Märk ja märgisüsteem. Süsteem ja struktuur.  
Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi asemel olevat. Märk on ​ kahepoolne ​. Märk võib 
asendada  teist objekti või midagi, millel puudub materiaalne ​väljendus​. Märk peab olema märgatav ja 
suunatud neile, kes sellest aru saavad. Märk on alati märgisüsteemi osa. Füüsiline märgi puudumine on 
samuti märk ja kannab mingit tähendust (nt. liiklusmärgi puudumine teel). 
Märgisüsteem on märkide komplekt koos nende kasutamise reeglitega. Märgisüsteeme kasutavad kõik 
organismid​. Iga märgisüsteem on mingi suurema süsteemi osa. Kogu ​ universum  ​on tõlgendatav märkide 
kogum. Kõige levinum märgisüsteem on keel. 
 
 
 
6. Keel ja kõne. Invariant ja variant. Isomorfism ja homomorfism.  
Saussure: Keel on märgisüsteem, aga kõne ei ole.   Keel – koosneb märkidest.  Kõne – on nende märkide 
definitsioon. Keel on kõige universaalsem märkide süsteem. Keel, erinevalt kõnest, on objekt, mida on 
võimalik uurida eraldi. Keeleteadus mitte ainult, et võib mööda minna teisi keeletegevuse elemente 
arvestamata, vaid ta on võimalik üksnes siis, kui teised elemendid on välistatud.  
 
Keelt ( langue ) ja kõnet ( parole ) hakkas  eristama  Saussure, kes oma  teosega  mõjutas kogu 20-nda sajandi 
keeleteadust. Ta väitis, et langue on kogu keele märgilistest erinevustest koosnev süsteem ning parole on 
22inimese kõne, üksikud  lausungid , üksik kõneakt. Surnud keelt ei ole olemas, selles keeles puudub lihtsalt 
parole. Keeles on märgid, kõnes on nende märkide realisatsioonid. 
 
Invariant on objekti omadus, mis jääb vaadeldavate teisenduste korral muutumatuks. Kui  teisendus  ei muuda 
ühtki objekti omadust, siis on tegu invariantide süsteemiga ja see on täielik invariant. 
Variant on invariandi  vastand , see on teisend, keeleüksuse esinemiskuju. 
Invariantsus on suuruse-võrrandi muutumatus matemaatilise teisenduse suhtes. Variantsus on muutuvus 
teisenduse suhtes.  
Teksti  luuakse  kui invarianti, aga tekst funktsioneerib variantides. Püsivuse ja muutumise küsimus. Tekst 
jääb samaks, aga  varieerub  – ajastutes, lugejate vastuvõtus, eri märgisüsteemidesse tõlkides jne. Iga lugemise 
ajal ütleb tekst midagi muud. 
 
Invairant - ei muutu 2x2 on 4 ja see ei muutu 
Variant -  muutub 2x2 on nii 22 kui 4  
 
Isomorfism on struktuuri säilitav üks-ühene vastavus objektide vahel. 
Isomorfism  moodustavad koos ​homomorfismiga​ üldmõiste, mis iseloomustab vastavust objektide 
struktuuride vahel.  Isomorfism tähendab vastavust, kus kaks süsteemi, vaadelduna lahus neid moodustavate 
elementide loomusest, vastab ühe süsteemi igale elemendile ainult üks teise süsteemi element ning ühe 
süsteemi igale seosele vastab ainult üks seos teises – ja vastupidi. 
Homomorfism on  kujutus  ühest struktuurist teise sama tüüpi struktuuri, kus säilivad vaadeldavad seosed. 
Homomorfism on isomorfismi üldistus, kui vastavus on vaid ühes suunas ühene. Homomorfne kujutis on 
originaali struktuuri ebatäielik,  ligikaudne  ilming.  Selliseks  on näiteks maastiku ja selle maakaardi vaheline 
suhe, jne. 
  
Isomorfism tähendab vastavust, kus on kaks süsteemi (lahutatuna nende elementide loomusest) ning esimese 
süsteemi igale elemendile vastab vaid üks teise süsteemi element ja vastupidi. Objektidel peab seega olema 
struktuur. Isomorfism on struktuuri säiluv objektidevaheline üks-ühene vastavus. 
Homomorfism käsitleb abstraktset algebrat, mille puhul erinevad algebralised  struktuurid  säilitavad 
omavahelised  tehted-seosed. 
 
7. „Tähestik“ ja „grammatika“. Sünkroonia ja diakroonia .  
Tähestik-  standartne  komplekt märke. 
Grammatika – on keeleteaduse osa, mis tegeleb keele reeglipäradega. Siin väljendub „keele hind” rohkem. See, 
mida me ei saa ütlemata jätta on  Sapiri  järgi grammatiline tähendus. Iga keel on sõnumite kodeerimismeetod 
ja kõigil sõnumitel on oma info, mida on liiga palju. Iga sõnum on üleküllastatud infost.  
 
 Grammatika on see, mida me ei taha öelda, aga mida me ei suuda ütlemata jätta. 
Paarismõisted ​diakroonia​ ja sünkroonia on kasutusele tulnud ​ Ferdinand  de Saussure​'ilt, kes tähistas nendega 
kaht lähenemisviisi keeleuuringutes – ajalooliste grammatikate uuringuid ja keele kui üheaegse sidusa 
süsteemi vaatlust. 
Üldisemalt mõistetud kui (semiootilise) süsteemi kaks mõõdet. Diakroonia on süsteemi  olekute  (вид, 
характер) või elementide järgnevussuhe (соотношение во времени), 
kirjeldatud ka ajalise järgnevuse ja asendussuhtena. Sünkroonia on süsteemi elementide 
kõrvusussuhe(параллельное соотношение), kirjeldatud ka ruumilise või 
kombinatoorse suhtena 
Diakroonia - kuidas märgid üksteisele järgnevad 
Sünkroonia - kuidas märgid koos eksisteerivad/suhestuvad 
 Tähestik ja grammatika on omavahel süntaktilises seoses. Omamoodi on „tähestik“ ehk märgid ja 
„grammatika“ ehk märkide loogiline järjestus mistahes märgisüsteemil ( noodikiri ). 
Sünkroonia  printsiipi  tutvustas Saussure, sellest sai üks strukturalismi põhimõtteid. Selle kohaselt oli 
korrektne  keele  uurimine  sünkrooniliselt – ainult antud ajahetkel, muutumatut keelesüsteemi. See lükkas 
kõrvale diakroonia – keele uurimise ajalooliselt, muutused läbi ajaloo.  
 
8. Semantiline kolmnurk. Frege teooria.  
FREGE Lõi tähenduse teooria -  Osutus on tähistatu Tähendus sisaldab antuse viisi. Näiteks Ehatähel ja 
Koidutähel on sama osutus aga mitte tähendus. Reeglipärane seos märgi, tähenduse ja osutuse vahel on see, 
et märgile vastab kindel tähendus ja sellele tähendusele kindel osutus (aga selle juurde ei kuulu ainult üks 
märk) Sõnad osutavad tavaliselt sellele, mis on nende tähendus või millest tahetakse rääkida. 
 Tõestas, et kui a=a,(võrdsus, identsus) siis võrreldakse omavahel mitte asju vaid märke. 
A=A – koidutäht on koidutäht ehk analüütiline ütlus et tõene, kehtiv 
A=B - koidutäht on ehatäht ehk sünteetiline ütlus. Uusi teadmisi analüütilises vaatluses ei saa,küll aga saab 
neid sünteetilises ütlemises. Sünteetilised vaatlused  lisavad  väärtuslikke täiendusi meie  teadmistele  Nt „Minu 
ema ainus tütar olen mina.“  
  
Frege. Saksa  matemaatik , lõi teooria 
tähendusest ja osutusest. Semantilise kolmnurga komponendid on MÄRK (tähistaja) - TÄHENDUS (tähistatav) 
- OSUTUS (objekt). Osutus puudub, kui märgiliselt tähistatakse midagi, mida ei ole olemas(ükssarvik) Asjade, 
millel ei ole tähendust, omadustest on mõttetu rääkida, kuna ka omadustel ei ole tähendust. 
Frege jaoks oli olulisim küsimus: kuidas võib märk midagi tähendada? Tähendus, mis on märgis sees, on 
Frege järgi  Sinn   ning osutus on materiaalne ning märkidest sõltumatu Bedeutung. Märgi sisu on alati 
kontekstile orienteeritud.  
 
9. Denotaat ja designaat , intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent . 
 
Designaat = Sinn (Fregel).  Moodus , kuidas märk maailma nimetab.  
Tähistamine 
   tähendamine  
Märk 
- - - - - - - - - - - -  Denotaat 
 
 Nimetamine  
Denotaat – objekt. Märgistaja 
Designaat – moodus, kuidas märk maailma nimetab. Märgi sisu 
●
Formaalsed süsteemid – ei töötle ega loo tähendust 
●
Lisaks-formaalsetele-loovad-mingit-tähendust-süsteemid ehk intentsionaalsed süsteemid: 
■
Intentsionaalsüsteem on samas ka formaalne 
■
Intentsionaal on seotud  vormiga  
●
Ekstentsionaalsed süsteemid (välised) 
■
Ekstentsionaalsus võib tekkida ainult süsteemidel, kus on juba intentsionaalne 
olemas 
F(formaalsus) → I(intensionaal) → E(ekstensionaal)· 
Quine väidab, et tähendus koosneb signifikaadist (tähendus, mis on moodustatud reeglite järgi, keelesisene ja 
referendist.  
Signifikatiivne semantika: tähendus on siin kui   klassifikatsioon , üldistus ja teadmiste süsteem. Olulised on 
laused . 
Referentsiaalne: oluline on osutus, seob kõneleja  aktuaalse situatsiooniga. 
Nad on omavahel seotud; referent sõltub signifikaadist. 
 
Denotaat – referent, keeleväline reaalne  subjekt . Denotatsioon on potentsiaalne võimalus designaadil sellele 
osutada. [denotatsioon – märgi v märgiühendi tähendus] Denotaat – objekt 
Designaat – märgi sisu Designaat – moodus, kuidas märk maailma nimetab.  
Intensionaal on kavatsus, millega sümbolit edastatakse, seostub signifikaadi ja designaadiga. 
Ekstensioon  - sõna võimalikest referentidest moodustuv ulatus. Ekstensioon võib olla 
a) kindlapiiriline - kas asi on või ei ole, nt. kas keegi on naine või ei ole. 
b) hajusapiiriline - eks. piirid ei ole kindlad, nagu nt. värvinimetuste puhul 
Signifikaat on tähistatu, mõiste, reaalse subjekti esitus teadvuses, referent on  entiteet  „reaalses maailmas“, 
millele see  viitab . Signifikatsioon on sõna ja mõtte vahel olev tähendussituatsioon. 
Referent on signifikatiivse struktuuri tõlgendamise tagajärg. Kõik on kuidagi seotud omavahel.  
 
10. Denotatsioon ja konnotatsioon . 
Denotatsioon on esmane, otsene ​tähendus​. See erineb ​konnotatsioonist​ kui teisesest, kaudsest tähendusest. 
On otsene ehk sõnasõnaline tähendus, annab vastuse küsimusele mis?: mida sõna või pilt kujutab. 
sõnaraamatu tähendus 
Konnotatsioon on teisene, kujundlik,  piltlik , kaudne ​tähendus​. Need on personaalsed muljed, mis märk selle 
lugejas/vaatajas äratab. Konnotatsioon erineb ​denotatsioonist​ kui esmasest, otsesest tähendusest. 
Konnotatsioon on ühtlasi ​kultuuripõhine​ subjektiivne tähendusvarjund, mis lisandub ​sõna​ või ​fraasi​ otsesele 
tähendusele. 
tähendus, mille märgikasutaja ise loob (kõrvaltähendus) 
11. Märgi tüpoloogia (Peirce`i trihhotoomiad).  
Triaad . Peirce väidab, et märk on triaad ( kolmasus  ehk  triaadiline  suhe) - koosneb märgist, mis on suhtes 
objektiga. Suhe sünnitab automaatselt tõlgenduse. 
Nt kui  tool  on ukse vahel, siis on ta märk, et  pood  pannakse kohe kinni (ehk toimub automaatselt ka 
tõlgendus) On kolm ilmingute kategooriat – 
Esmasus  (seostub märgiga), Esmasus on "tunne", võimalus,  juhus ; kirjeldamatu, seotud mingi kõige üldisema 
olemusega. Nt olen suures ruumis ja  tunnen  et ei ole üksi RUUMIS JA OLETAN ET POLE ÜKSI. 
Teisesus (seostub objektiga), Teisesus on seaduspära, suhte avastamine - mõistetakse et maailm koosneb 
asjade kooseksisteerimisest; seotud suunaga. Nt tunnen suunda, kus miskit toimub, RUUMIS JA AVASTAN ET 
ON SEAL KEEGI 
Kolmasus (seostub interpretantiga). Kolmasus on seotud arusaamisega, äratundmisega.         Nt avastan et 
tegu on hiirega  nurgas . RUUMIS JA SAAD ARU KES SEE ON. 
 
 Kas see on siis sama, mis  ikoon -indeks-sümbol? 
  
12. Semiootika aspektid/dimensioonid: süntaktika, semantika ja pragmaatika . 
●
Süntaktika - alus öeldis  sihitis  (1 + 3 = 8) 
●
Semantiline - loogiliselt tõene (1 + 3 = 4) 
●
Pragmaatika - mõista asja õiges kontekstis (pikk poiss) 
 
●
Süntaktika  küsib kuidas märk on ehitatud ja kuidas ta moodustab teiste märkidega jadasid, Tegeleb 
märkide ehituse ja konstruktiivse küljega, näiteks sõnade järjekorraga lauses.  
●
Süntaktika on osa matemaatilisest lingvistikast. 
●
Ameerika lingvistika sai alguse  indiaani  keelte uuringutest. Indiaani keeltes on teised sõnaliigid, kui 
neid ülse on, ei ole kirjandust ja kirjakeelt. 
●
Süntaktika reeglid on kolme tüüpi: süntagmaatilised,  horisontaalse   teljega , et keelejadad oleks õigesti 
teostatud. 
 
●
Semantika  ehk tähendusõpetus– uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja 
mõtlemise suhteid ning keele ja reaalsete objektide suhteid. 
 
●
Pragmaatika –Termini võttis kasutusele Charles  Morris  (1938). 
●
uurib märkide  kasutust   ja on  semioosi   kolmest mõõtmest  kõige ebamäärasem,  puuduvad 
konkreetsed reeglid.  Et õigesti  suhelda, on  vaja teada kultuurinorme,  kõne  etikette . Süntaktika vald 
uurib  reeglite järgimist ,  semantikas  on oluline  mõtestatus. Pragmaatikas  seevastu   edukus või 
ebaedukus suhtlemisel. 
●
Tegeleb märgi kasutusega. Märk on defineeritud läbi semiootilise situatsiooni. Märk peab olema 
korrektne ja efektiivne. Kuidas ta on ehitatud? Kelle jaoks? Kuidas märk funktsioneerib? 
●
pragmaatikas on oluline edukus või ebaedukus 
 
13. Kommunikatiivne akt, tema faktorid ja funktsioonid.  
 keele funktsioonid: 
·         vastatstikune sõltuvus ehk interdependents 
·         ühepoolne sõltuvus ehk determinatsioon 
·         sõltumatus ehk kontsellatsioon 
  
 
Shannoni skeem: 
 
Sidekanal 
   Saatja  ---------(müra)---------->Vastuvõtja 
  
Jakobsoni  skeem: 
KONTEKST 
       Adressant ---------(keel, kood)------> adressaat 
Tekst (sõnum) 
  
Erinevad kanalid 
Koodi valik sõltub lähetaja käsutuses olevatest meeleorganitest. Kodeerimine toimub väliste ja sisemiste 
teadetesüsteemide vahel. Dekodeerimine —  vastuvõtu käigus toimuvad mitmed ülekanded ja muundamised. 
Kontekst mõjutab teate loomist ja interpretatsiooni (ka usutavust) 
  
Keele funktsioonid (Jakobson): 
* kommunikatiivne – tekst on orienteeritud kontekstile 
* ekspressiivne – tekst väljendab adressandi  seisundit  
* emotiivne – tekst kutsub adressaadis esile emotsiooni 
* faatiline  - seos teksti ja kontakti vahel: kontakti loomine „Tere...“ 
* metakeelne – tekst-keel seos, milline on see keel, milles kõneldakse? 
* poeetiline – teksti eesmärk on ta ise 
  
Kõneaktiteooria loodi 50ndate lõpus,  60ndate  alguses Oxfordi keelefilosoofia koolkonnas (Austin,  Searle ). 
Austin toob välja kolme tüüpi erinevaid kõneakte: 
* lokutiivne – kui on soov midagi öelda, valitakse  keelevahendid  ja luuakse adekvaatne ütlus 
* illokutiivne – eesmärk on sõnumi väljaütlemine 
* perlokutiivne – ütluse tagajärg, annab ütlusele lõpphinnangu. 
Illokutiivne kõneakt koosneb sihist ja eesmärgist. Searle'i järgi on illokutiivsed eesmärgid: 
* assertiivne – kõneleja teatab mingist faktist, informeerib. See öö on pikk. 
* komissiivne – kõneleja võtab endale kohustusi (informeerida Ma luban, et see öö saab olema pikk 
* direktiivne – kohustus antakse kuulajale. Too mulle kohvi. 
* ekspressiivne – kõneleja väljendab seisukohta,  suhtumist  seoses mingi faktiga. See kohvi on vastik. 
* deklaratiivne – midagi kuulutatske välja või nimetatakse. Ma nimetan sind värdjaks.  Kohtuotsused  
 
14. Märk ja tekst. Tekst ja diskursus . 
Tekst koosneb märkidest. 
Las diskursus koosneb ka märkidest... 
 
Süntaktika  küsib kuidas märk on ehitatud ja kuidas ta moodustab teiste märkidega jadasid, Tegeleb märkide 
ehituse ja konstruktiivse küljega, näiteks sõnade järjekorraga lauses. 
 
Tekstil on keelest sõltumatud seaduspärad: 
* fikseeritud algus ja lõpp 
* tekstil on kompositsioon (sisu tuleb teksti sisse mahutada) 
* tekstil on erinev iseloom ja tähendus saatja ning vastuvõtja puhul. Redundantne tekst on tekst, milles on 
palju ülearust, kuid redundantsus varieerub tekstides – mõnes on ainult oluline info, mõnes peaaegu üldse 
mitte (teismeliste tüdrukute jutt). Kõige informatiivsemad on kirjanduslikud tekstid, eriti luuletused, kus pea 
iga sõna on vajalik mõtte  edasiandmiseks . 
 
Diskursuse all peetakse üldiselt silmas 
* tegelikkust kirjeldavat ja  loovat  keelekasutust 
* mingile  kultuurilis -sotsiaalsele rühmale omast keelekasutust 
Tekst koos kõikide keeleväliste (psühholoogiliste, kultuuriliste jne) seostega; laiemas tähenduses: 
kindlapiiriline  tekstiloome   valdkond . 
Barthes ' diskursuse  vaatlemine : 
* vaatleme  keelt tegevuses, kasutatuna kõneleva subjekti poolt. kasutatav, kasutatud keel. 
*diskursuse maht: diskursusena võime vaadelda igasugust lausungit, mis ületab mahult fraasi ja omab 
tähendustervikut. peab leidma analüüsiviisi, millega oskaksime omavahel tekstielementidena suhestada ka 
fraasist  suuremaid  osi. 
*D = keele kasutamine, sõnalise käitumise viis – selline, mis  surub  ennast kõnelejale peale (vrd „Autori surm“ 
- natuke sarnane  paatos ). Diskursus määrab ära meie kõnelemise, me kasutame erinevaid diskursusi, lülitame 
oma kõne  neisse  – rida lisareegleid, kuidas  millestki  kõnelda. 
Diskursus on vaadeldav kui üks suur lause. 
  
15. Semioos ja semiosfäär.  
SEMIOOS ehk märgiprotsess 
Semioos on märgiprotsess, üks semiootika põhimõisteid. Termini võttis kasutusele Peirce. Tema järgi on 
semioos triaadne protsess, potensiaalselt lõputu interpretatsiooniahel. 
Semioos – protsess, kus midagi toimib märgina. (see, mis toimib märgina; see, millele märk viitab ja mõju 
interpreteerijale (märgi kandja, märgitav, interpretant, [+interpreteerija]) 
Semioos – märgitoime, kuidas omab mingi märk kellegi jaoks tähendust, kuidas miski toimib märgina. 
Semioos (semioosis): 
M-D-I-T-K 
M (märk), D (tähendus), I (interpretaator), T (tõlgendus), K (kontekst).  
 
Semiosfäär on semiootilisi süsteeme haarav semioosiline ruum, tähendusruum ehk kommunikatiivne ruum, 
millest väljaspool semiootilisi protsesse ei ole või ei saagi olla. 
Semiosfääri mõiste võttis kasutusele ​ Juri   Lotman ​ aastal 1982 ​Vladimir Vernadski​ biosfääri​ mõiste mõjul. 
  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
16. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed ja suhted. 
 Keel kui süsteem; keelereeglid 
·         süntagmaatilised 
·         pragmaatilised 
·         (hierarhilised) 
 
 
 
  
Saussure eristas kahte tüüpi keelereegleid: 
* süntagmaatilised reeglid – determineerivad selle, kuidas elemendid on reastatud (laused, sõnad). Süntagma 
on loogiliselt järjestatud märkide jada. 
* paradigmaatlised reeglid – determineerib, mis ulatuses võib märki antud reastuses asendada  teisega , kuidas 
märk varieerub. Paradigmaatiline – asendatavusel põhinev. 
Süntagmaatikas on märk suhtes kontekstiga. Ühe nähtuse asemel nimetatakse teist, mis on meie teadvuses 
kujutis  samast  nähtusest. Nt. selle asemel, et öelda Kokku said Euroopa riikide kuningad ütleme näiteks 
Kokku said Euroopa kroonitud pead. 
Paradigmaatikas on märk suhtes  koodiga  (mäluga), mitte reaalse teatega. Tegu on metafooriga. Kui muuta 
üksuste omavahelist suhet, nt. asendada lauses üks sõna teisega.  
 
17. Strukturalism ja poststrukturalism . Intertekstuaalsus . 
Strukturalism kirjeldab uuritavat objekti tavaliselt kui teatavat ​elementide​ hulka ning püüab võimalikult 
üldiselt ning objektiivselt selgitada nendevahelisi  seoseid  (​koode​).  
Strukturalism-süsteemide uurimine, mis lähtub sisemisest struktuurist, mitte  vormist  või materjalist. 
 
Strukturalism põhines süsteemide uurimisel, mis lähtus sisemisest struktuurist, mitte vormist. 
Strukturalismile pani aluse Saussure.  
 
Et mudelid teeniksid ära struktuuri nime, on vaja nelja tingimust: 
* struktuur on süsteem, mis koosneb niisugustest elementidest, et ühe muutmine toob kaasa kõikide teiste 
muutumise 
* igasugune mudel kuulub mingisse ümberkujunduste gruppi, need omakorda teise gruppi jne. 
* ülalpool loetletud omadused võimaldavad ette ennustada, mil moel reageerib mudel ühe oma 
koostiselemendi muutmisele 
* mudel peab olema ehitatud nii, et tema kasutamine hõlmaks kõiki vaadeldavaid nähtusi 
 
Intertekstuaalsus on kahe või enama erineva teksti nähtav  kohalolu  mingi teise teksti piires. 
Intertekstuaalsuse mõiste pärineb  Julia  Kristevalt - tekst kui märgisüsteem, mis on läbi põimunud teiste 
märgisüsteemidega.MINGI TEKST, MILLEL ON MINGI MÄRGISÜSTEEM NING SEE TEKST ON LÄBIPÕIMUNUD 
LÄBI TEISI MÄRGISÜSTEEME. ‘’In’’ ehk sees. 
Poststrukturalism on üldmõisteks mitmeid analüüsimeetodeid koondavale filosoofiale. Poststrukturalistid ei 
usu ega usalda keelt, mis esindab tihti ainult üht, pealesurutud tähendust. Ei keskenduta mitte tekstide ega 
sõnade tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on need märgid pandud üldse tähendama seda, mida nad 
tähendavad. KOKKULEPPELISUS ON MÕTTETUS. Nt. ‘’Yo, kas sul ‘rohelist’ on? 
 
18. Juri Lotman ja Tartu- Moskva koolkonna semiootika. 
 Tartu-Moskva koolkond on Juri  Lotmani  ja tema Moskva mõttekaaslaste (Gasparov,  Uspenski , Jegorov, 
Ivanov jt.) loodud semiootikakoolkond. 
Koolkonna väljaandeks oli ajakiri Töid Märgisüsteemide Alalt. Juri Lotman alustas vene kirjanduse uurijana, 
tegeledes  18-19 sajandi vene kirjanduse arenguga. 1970ndatel, 1980ndatel tegeles Juri Lotman 
kultuurisemiootika põhialuste väljatöötamisega. Nõukogude ajal oli raskusi avaldamisega võimu 
juudivaenulikkuse tõttu ning semiootika kui ainult „pooleldi lubatud“ teaduse tõttu. Kokku aga avaldas Juri 
Lotman üle 800 teadustöö, mida on nüüdseks tõlgitud paljudesse keeltesse.  Tuntumate  kirjutiste hulgas on 
„Filmisemiootika“, „ Luuleteksti  analüüs“ ja „Kunstilise teksti struktuur.“