Semiootika alused (0)

Semiootika alused 
1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid.  
Semiootika põhiobjektid: 
●
märgid 
●
märkide vahelised suhted 
●
semioos  
 
Teadusi ühendav teadus. Üldkeel kõikidele märgisüsteemidele. 
 
 Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Eestis 
(Tartus), esimesena semiootikuna ameeriklane ​ Thomas ​ Sebeok​. 
Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. 
Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise ​produkt​. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja 
järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, 
mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme,  saadab  meie kohta sõnumeid erinevates koodides. 
Semioloogia ​ - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 
 
Inimesed on peamised märki kasutavad elusolendid. Ka loomad on võimelised märke kasutama, kuid need 
jäävad primitiivsemale tasandile. Loomadel ei ole nii keerulist, abstraktset, sümbolilist mõtlemist. 
Inimmõistus on  lahutamatu  märgilisest mõtlemisest. 
 
Teadus annab inimestele kindlamaid märke ja koondab tulemused märgisüsteemideks. 
Semiootika on nii 
a)      teadus teaduste seas… 
Semiootika on teadusi ühendav teadus. 
b)      …kui ka teaduste instrument. 
Semiootika annab alused igale erinevale märgiteadusele nagu  keeleteadus ,  loogika , matemaatika,  retoorika , 
eetika jne. 
Iga teadus väljendab oma tulemusi märkide abil. 
Semiootika on üldkeel, mis sobib konkreetselt iga keelega. 
 
2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad.  
Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja 
interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud ​märkidega​. Näiteks ​ diagnostika ​. 
 
Humanitaarne semiootika. 
Humanitaarne semiootika kui semioloogia (Saussure). 
  
Formaalne semiootika. 
Loogika kui formaalne semiootika. 
●
Semiootika formaalne teooria sisaldab situatsioonide algebrat, klassifikatsiooni teooriat ja 
lingvistilist mõõdet. Lingvistiline mõõde on  kombineeritud  ähmaste hulkade ja võimalike  jaotuste  
teooriaga.   
●
Formaalne semiootika käsitleb teadust teadusest kui semiootiliste süsteemide süsteemi. Teaduse 
teaduse kirjeldus semiootiliste süsteemide terminites kui kõige adekvaatsem. 
  
 
Semiootika peasuunad on 
* ​biosemiootika​ - Uurib märgiprotsessi elusolendites 
*  kultuurisemiootika  - Kultuurinähtuste analüüs semiootilise analüüsiga. 
* sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu. Inimeste  omavahelise   interaktsiooni  
analüüs 
 
3.  Semiootika ja semioloogia.  Semiootika ja semantika .  
Semiootika 
Teadus kommunikatsioonisüsteemides ja märkidest, mida inimesed (ja loomad ja  masinad ) suhtlusprotsessis 
kasutavad. (mõistmise probleem, informatsiooni  edastamine ) LOOGIKA 
 ​Semioloogia ​– põhineb struktuursele lähenemisele märkide ja märgisüsteemide vaatlemisel, nii keeles kui 
muudes suhtlemisviisides. Keel on märgisüsteem, aga kõne ei ole. Keel – koosneb märkidest. Kõne – on nende 
märkide definitsioon. PSÜHHOANALÜÜS 
Uurib märkide elu ühiskonnas. Moodustab osa sotsiaalpsühholoogiast ja järelikult üldpsühholoogiast. 
Lingvistika on ainullt üks osa sellest üldisest teadusest. 
Semantika ​– ehk tähendusõpetus on keeleteaduse (üldisemalt semiootika) haru, mis uurib keeleüksuste 
tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. mida ja 
kuidas me räägime. semantika on semantiline keel – oma tähestiku ja reeglitega. 
KEELEMÄRKIDE TEOORIA 
 
 
4. Semiootika lähiteadused ja distsipliinid. Semiootika koht Peirce `i teaduste 
klassifikatsioonis (semiootika=loogika).  
Semiootika „lähikondlasteks“ on ​meditsiin​ (diagnostika), ​kriminalistika​, ​keeleteadus​, filosoofia, ​loogika​. 
Peirce oli reaalteadustele orienteeritud, kuid käsitles ​märke ​kui kogu teadmise aluseid, elu aluseid. 
 
Semiootika  distsipliin ? 
Semiootika kujunemist iseseisvaks  distsipliiniks  võib märgistada XX sajandi viie-kuuekümnendate aastatega, 
seega on semiootika väga noor teadus. 
  
Teadusdistsipliin eeldab oma uurimisobjekti, mis tavaliselt on vastava teaduse nimetuses olemas, ja teatud 
metodoloogiat. Semiootika puhul oleks siis uurimisobjektiks märk (mille all tänapäeva  semiootikas  
mõistetakse ka nt märgisuhet, märgiprotsessi jmt). Siit algavadki raskused ja probleemid, sest märgi 
määratlusi on semiootikas vähemalt kaks ja lähtuvalt sellest ka kaks põhivoolu: nn Peirce /Morrise 
semiootika ja Saussure´i semioloogia. Seda lahknevust on toetanud ka tõik, et Saussure´i suund oli  esindatud  
enamjaolt Euroopa (eriti Prantsusmaa), Peirce´i oma aga Ameerika uurijate töödes. 
 
5. Märk ja märgisüsteem. Süsteem ja struktuur.  
Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi asemel olevat. Märk on ​ kahepoolne ​. Märk võib 
asendada  teist objekti või midagi, millel puudub materiaalne ​väljendus​. Märk peab olema märgatav ja 
suunatud neile, kes sellest aru saavad. Märk on alati märgisüsteemi osa. Füüsiline märgi puudumine on 
samuti märk ja kannab mingit tähendust (nt. liiklusmärgi puudumine teel). 
Märgisüsteem on märkide komplekt koos nende kasutamise reeglitega. Märgisüsteeme kasutavad kõik 
organismid​. Iga märgisüsteem on mingi suurema süsteemi osa. Kogu ​ universum  ​on tõlgendatav märkide 
kogum. Kõige levinum märgisüsteem on keel. 
 
 
 
6. Keel ja kõne. Invariant ja variant. Isomorfism ja homomorfism.  
Saussure: Keel on märgisüsteem, aga kõne ei ole.   Keel – koosneb märkidest.  Kõne – on nende märkide 
definitsioon. Keel on kõige universaalsem märkide süsteem. Keel, erinevalt kõnest, on objekt, mida on 
võimalik uurida eraldi. Keeleteadus mitte ainult, et võib mööda minna teisi keeletegevuse elemente 
arvestamata, vaid ta on võimalik üksnes siis, kui teised elemendid on välistatud.  
 
Keelt ( langue ) ja kõnet ( parole ) hakkas  eristama  Saussure, kes oma  teosega  mõjutas kogu 20-nda sajandi 
keeleteadust. Ta väitis, et langue on kogu keele märgilistest erinevustest koosnev süsteem ning parole on 
22inimese kõne, üksikud  lausungid , üksik kõneakt. Surnud keelt ei ole olemas, selles keeles puudub lihtsalt 
parole. Keeles on märgid, kõnes on nende märkide realisatsioonid. 
 
Invariant on objekti omadus, mis jääb vaadeldavate teisenduste korral muutumatuks. Kui  teisendus  ei muuda 
ühtki objekti omadust, siis on tegu invariantide süsteemiga ja see on täielik invariant. 
Variant on invariandi  vastand , see on teisend, keeleüksuse esinemiskuju. 
Invariantsus on suuruse-võrrandi muutumatus matemaatilise teisenduse suhtes. Variantsus on muutuvus 
teisenduse suhtes.  
Teksti  luuakse  kui invarianti, aga tekst funktsioneerib variantides. Püsivuse ja muutumise küsimus. Tekst 
jääb samaks, aga  varieerub  – ajastutes, lugejate vastuvõtus, eri märgisüsteemidesse tõlkides jne. Iga lugemise 
ajal ütleb tekst midagi muud. 
 
Invairant - ei muutu 2x2 on 4 ja see ei muutu 
Variant -  muutub 2x2 on nii 22 kui 4  
 
Isomorfism on struktuuri säilitav üks-ühene vastavus objektide vahel. 
Isomorfism  moodustavad koos ​homomorfismiga​ üldmõiste, mis iseloomustab vastavust objektide 
struktuuride vahel.  Isomorfism tähendab vastavust, kus kaks süsteemi, vaadelduna lahus neid moodustavate 
elementide loomusest, vastab ühe süsteemi igale elemendile ainult üks teise süsteemi element ning ühe 
süsteemi igale seosele vastab ainult üks seos teises – ja vastupidi. 
Homomorfism on  kujutus  ühest struktuurist teise sama tüüpi struktuuri, kus säilivad vaadeldavad seosed. 
Homomorfism on isomorfismi üldistus, kui vastavus on vaid ühes suunas ühene. Homomorfne kujutis on 
originaali struktuuri ebatäielik,  ligikaudne  ilming.  Selliseks  on näiteks maastiku ja selle maakaardi vaheline 
suhe, jne. 
  
Isomorfism tähendab vastavust, kus on kaks süsteemi (lahutatuna nende elementide loomusest) ning esimese 
süsteemi igale elemendile vastab vaid üks teise süsteemi element ja vastupidi. Objektidel peab seega olema 
struktuur. Isomorfism on struktuuri säiluv objektidevaheline üks-ühene vastavus. 
Homomorfism käsitleb abstraktset algebrat, mille puhul erinevad algebralised  struktuurid  säilitavad 
omavahelised  tehted-seosed. 
 
7. „Tähestik“ ja „grammatika“. Sünkroonia ja diakroonia .  
Tähestik-  standartne  komplekt märke. 
Grammatika – on keeleteaduse osa, mis tegeleb keele reeglipäradega. Siin väljendub „keele hind” rohkem. See, 
mida me ei saa ütlemata jätta on  Sapiri  järgi grammatiline tähendus. Iga keel on sõnumite kodeerimismeetod 
ja kõigil sõnumitel on oma info, mida on liiga palju. Iga sõnum on üleküllastatud infost.  
 
 Grammatika on see, mida me ei taha öelda, aga mida me ei suuda ütlemata jätta. 
Paarismõisted ​diakroonia​ ja sünkroonia on kasutusele tulnud ​ Ferdinand  de Saussure​'ilt, kes tähistas nendega 
kaht lähenemisviisi keeleuuringutes – ajalooliste grammatikate uuringuid ja keele kui üheaegse sidusa 
süsteemi vaatlust. 
Üldisemalt mõistetud kui (semiootilise) süsteemi kaks mõõdet. Diakroonia on süsteemi  olekute  (вид, 
характер) või elementide järgnevussuhe (соотношение во времени), 
kirjeldatud ka ajalise järgnevuse ja asendussuhtena. Sünkroonia on süsteemi elementide 
kõrvusussuhe(параллельное соотношение), kirjeldatud ka ruumilise või 
kombinatoorse suhtena 
Diakroonia - kuidas märgid üksteisele järgnevad 
Sünkroonia - kuidas märgid koos eksisteerivad/suhestuvad 
 Tähestik ja grammatika on omavahel süntaktilises seoses. Omamoodi on „tähestik“ ehk märgid ja 
„grammatika“ ehk märkide loogiline järjestus mistahes märgisüsteemil ( noodikiri ). 
Sünkroonia  printsiipi  tutvustas Saussure, sellest sai üks strukturalismi põhimõtteid. Selle kohaselt oli 
korrektne  keele  uurimine  sünkrooniliselt – ainult antud ajahetkel, muutumatut keelesüsteemi. See lükkas 
kõrvale diakroonia – keele uurimise ajalooliselt, muutused läbi ajaloo.  
 
8. Semantiline kolmnurk. Frege teooria.  
FREGE Lõi tähenduse teooria -  Osutus on tähistatu Tähendus sisaldab antuse viisi. Näiteks Ehatähel ja 
Koidutähel on sama osutus aga mitte tähendus. Reeglipärane seos märgi, tähenduse ja osutuse vahel on see, 
et märgile vastab kindel tähendus ja sellele tähendusele kindel osutus (aga selle juurde ei kuulu ainult üks 
märk) Sõnad osutavad tavaliselt sellele, mis on nende tähendus või millest tahetakse rääkida. 
 Tõestas, et kui a=a,(võrdsus, identsus) siis võrreldakse omavahel mitte asju vaid märke. 
A=A – koidutäht on koidutäht ehk analüütiline ütlus et tõene, kehtiv 
A=B - koidutäht on ehatäht ehk sünteetiline ütlus. Uusi teadmisi analüütilises vaatluses ei saa,küll aga saab 
neid sünteetilises ütlemises. Sünteetilised vaatlused  lisavad  väärtuslikke täiendusi meie  teadmistele  Nt „Minu 
ema ainus tütar olen mina.“  
  
Frege. Saksa  matemaatik , lõi teooria 
tähendusest ja osutusest. Semantilise kolmnurga komponendid on MÄRK (tähistaja) - TÄHENDUS (tähistatav) 
- OSUTUS (objekt). Osutus puudub, kui märgiliselt tähistatakse midagi, mida ei ole olemas(ükssarvik) Asjade, 
millel ei ole tähendust, omadustest on mõttetu rääkida, kuna ka omadustel ei ole tähendust. 
Frege jaoks oli olulisim küsimus: kuidas võib märk midagi tähendada? Tähendus, mis on märgis sees, on 
Frege järgi  Sinn   ning osutus on materiaalne ning märkidest sõltumatu Bedeutung. Märgi sisu on alati 
kontekstile orienteeritud.  
 
9. Denotaat ja designaat , intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent . 
 
Designaat = Sinn (Fregel).  Moodus , kuidas märk maailma nimetab.  
Tähistamine 
   tähendamine  
Märk 
- - - - - - - - - - - -  Denotaat 
 
 Nimetamine  
Denotaat – objekt. Märgistaja 
Designaat – moodus, kuidas märk maailma nimetab. Märgi sisu