Semiootika eksamikusimused (0)

5 VÄGA HEA

Eksamiküsimused (FLSE.00.216=FLSE.00.195)

Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid.
Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok .
Semiootika sisuvaldkond ei ole lihtsalt märgid, vaid märgitoime ehk semioos . Semiootika erineb semioosist nagu teadmine erineb sellest, mida teatakse . Semiootika on teadmine semioosist ehk teoreetiline käsitlus märkidest ja sellest, mida nad teevad.
Semiootika puhul oleks siis uurimisobjektiks märk (mille all tänapäeva semiootikas mõistetakse ka nt märgisuhet, märgiprotsessi jmt). Siit algavadki raskused, sest märgi määratlusi on semiootikas vähemalt kaks ja lähtuvalt sellest ka kaks põhivoolu: nn Peirce /Morrise semiootika (Ameerikas) ja Saussure´i semitoloogia (enamjaolt euroopas ja Prantsusmaal). Eristus nimetuse tasandil püsis pikka aega ja ameerika semiootika „võitis” alles tänu Sebeoki pingutustele, kuid sisuline erinevus on ikkagi säilinud.
Peirce esindab filosoofilist lähenemist, märk on tal triaadiline ja oluline koht on semioosil ehk märgitoimel (märgiprotsessil). Loogika (teise nimega semiootika) on tema jaoks teadus üldistest seaduspärasustest, mis lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub fenomenoloogiast ja matemaatikast ning koosneb kolmest osast: kriitika — klassifitseerib argumente ja määrab nende kehtivuse ja intensiivsuse, spekulatiivne grammatika — üldine märgiteooria ja metodeutika — kasutatavad meetodid.
Ferdinand de Saussure`i pärandi lugu on kummaline ja teadusajaloos just mitte tavaline. On üldteada, et tema põhiteos („Üldkeeleteaduse kursus ”, ilmus peale tema surma 1916. aastal), kust semioloogia oma alused ammutas, on kokku pandud tema õpilaste poolt mitme loengukonspekti järgi. Saussure´i jaoks oli uus, veel väljakujunemata teadus „semioloogia” sotsiaalpsühholoogia haruks, mis uurib
märkide elu sotsiaalse elu südames ja lingvistika on vaid üks semioloogia osa. Seega oli algselt märgiteadusele omistatud üsna tagasihoidlik roll (eriti võrreldes Peirce`iga).
Joseph Courtès´: annab „semiootika” kolm tähendust: 1) mingi uuritav manifesteeritud üksus; 2) tunnetuse objekt, nagu ta kerkib meie ette kirjelduse tulemusena ( siia kuulub ka semiootika(te) tüpoloogia , mille Greimas võtab üle Louis Hjelmslevilt); 3) vahendite kogum, mis teevad tema tunnetamise võimalikuks.
M. Lotman : „Semiootika on empiiriline distsipliin, mis tegeleb erinevate märgiliste moodustiste struktuuri, semantika ja funktsioneerimistingimuste uurimisega. + teadus kommunikatsioonisüsteemidest ja märkidest, mida inimesed (ja mitte ainult inimesed, vaid ka loomad või masinad ) suhtlusprotsessis kasutavad.
Morris : see on nii teadus teaduste seas kui ka teaduste instrument.

Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad.
Loogika kui formaalne semiootika (Peirce). Semiootika formaalne teooria sisaldab situatsioonide algebrat, klassifikatsiooni teooriat ja lingvistilist mõõdet . Lingvistiline mõõde on kombineeritud ähmaste hulkade ja võimalike jaotuste teooriaga. Formaalne semiootika käsitleb teadust teadusest kui semiootiliste süsteemide süsteemi. Teaduse teaduse kirjeldus semiootiliste süsteemide terminites kui kõige adekvaatsem
Humanitaarne semiootika kui semioloogia (Saussure). On üks lingvistika osa. semioloogia kui
üldise märgiteaduse mõiste, kus uurimisobjektiks on märk (eelkõige keelemärk) ja tähistaja/tähistatava suhe ja mida iseloomustab rekonstruktsioon.
Semiootika peasuunad on
* biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis oli enne sümbolite kasutuselevõttu Biosemiootikat võib määratleda kui teadusharu , mis on pühendunud semiootiliste (üldlingvistiliste) nähtuste uurimisele biosüsteemides. Lühemalt - see on semioosi teooria elusolendeis, ehk märgiõpetus bioloogias. Ehk ka - elunähtuste interpreteerimine ligvistiliste või keeletaoliste nähtustena. Biosemiootika uurib elunähtusi kui märgisüsteeme ning märkide (sealhulgas molekulide) kasutamist elusate märkide poolt, mitte lihtsalt kui molekulide kogumit ja keemilisi reaktsioone.
* kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke problem. On semiootika valdkond , mis vaatleb kultuuri kui semiootiliste süsteemide kogumit. Kultuurisemiootika kujunes välja 1970. aastail, suurestiTartu- Moskva semiootikakoolkonna ja Juri Lotmani tööde tulemusel.
* sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu, on inimühiskonna elu eri valdkondi märgiprotsesside vaatepunktist käsitlev semiootika haru. Sotsiosemiootika tähelepanu keskmes on märgikasutuse individuaalsed ja subkultuurilised erinevused.
* antroposemiootika - piiritleb inimese märgisüsteemide kaudu, põhi uurimisobjekt on inimestevaheline kommunikatsioon.
*üldsemiootika - teoreetiline uurib märke ja kuidas tekib tähendus. Märkide loomust, päritolu ja arengut. Teised on üldsemiootika rakendused.

Semiootika ja semioloogia. Semiootika ja semantika.
Semioloogia (Saussure)- teadus märkidest (märgiteooria). Üldprintsiip — märgi pidevus ajas, mis on seotud tema muutlikkusega ajas. Keel — tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants , seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks . Semioloogia on semiootika valdkond, mis toetub Ferdinand de Saussure'i traditsioonile. Ta põhineb struktuursele (strukturalistlikule) lähenemisele märkide jamärgisüsteemide vaatlemisel, nii keeles kui muudes suhtlemisviisides.
Kõne — realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas.
Keel ( langue ) + kõne ( parole ) = kõnetegevus (langage)
Märk ei seo mitte objekti ja nime, vaid mõistet ja akustilist kujundit
Semantika – semioosi üks dimension. Märkide seos asjadega, mida nad tähistavad . (Mida see tähendab?). Semiootiline (märk) peab olema ÄRATUNTUD; semantiline külg ( diskursus ) peab olema MÕISTETUD. Erinevus äratundmise ja arusaamise vahel peegeldab vaimu kahte eriomadust: ühelt poolt tajub ta eelneva ja praeguse identiteeti, teisalt uue enontsiatsiooni (lausumise) tähendust. Semantika ehk tähendusõpetus on keeleteaduse ( üldisemalt semiootika) haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. Semantika on ka keeleüksuse (morfeemi, sõna, fraasi, lause) tähendus või tähendused. Märk— ese (el-de suhe välismaailma, maailma märgistamine, tähenduse andmine). Semantiline mõõde tähistab, denoteerib.

Semiootika lähiteadused ja distsipliinid. Semiootika koht Peirce`i teaduste klassifikatsioonis.
1. Matemaatilised ja füüsikalised teadused , kelle jaoks kord on alati silmnähtavate või verifikatsioonile alluvate ütluste deduktiivne ja lineaarne järgnevus.
2. Teadused (nt lingvistika, bioloogia , ökonoomika ), mis püüdlevad diskreetsete, kuid sarnaste elementide sellisele korrastatusele, et nad võiksid astuda põhjuslikesse suhetesse ja moodustada struktuurseid püsivusi. Nende kahe vahel on teatud ühine tasapind , mis võib tunduda, sõltuvalt lähenemisest, kas matemaatika kasutamisena empiirilistes teadustes, või siis selle valdkonnana, mis
lingvistikas, bioloogias ja ökonoomikas allub matematiseerimisele.
3. Filosoofiline refleksioon , mis hargneb kui mõte samasusest. Ka temal on lingvistika, bioloogia ja ökonoomikaga ühine tasand, kuna temas võivad ilmneda ja ka ilmnevad, erinevad filosoofiad (elu, võõrandunud inimese, sümboolsete vormide). See sünnib, kui filosoofiasse kantakse üle mõisted ja probleemid, mis kerkivad empiirilistes valdkondades. Samuti ilmuvad sel tasandil regionaalsed ontoloogiad, mis püüavad määratleda, mis siis on oma tõelises olemises elu, töö ja keel (see juhtub nende empiirilisuste põhjendamisel puhtfilosoofilisest vaatepunktist).
Ka matemaatiliste distsipliinidega ühine tasand — mõtlemise formaliseerimise tasand.
Peirce: Loogika (teise nimega semiootika)3 on tema jaoks teadus üldistest seaduspärasustest, mis lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub fenomenoloogiast ja matemaatikast ning koosneb kolmest osast: kriitika — klassifitseerib argumente ja määrab nende kehtivuse ja intensiivsuse, spekulatiivne grammatika — üldine märgiteooria ja metodeutika — kasutatavad meetodid.

Märk ja märgisüsteem. Süsteem ja struktuur.
Märgi väline kuju (nn märgikandja) ei ole veel märk. Ühed ja samad või väga sarnased märgikandjad võivad erinevates kontekstides tähendada erinevaid, vahel koguni vastandlikke asju.
Märk on diskreetne tähenduse ühik. See on "miski, mis käib millegi kohta kellegi jaoks ja mingis rollis".
Märkide hulka muu hulgas kuuluvad sõnad, kujundid , žestid , lõhnad, maitsed , häälikud – kõik vahendid, mille abil üks tundlik ja mõtlev vaim saab teisele sõnumi edastada.
Filosoofias on märgi loomust kaua arutatud. Algselt oli keeleteaduses ja hiljem semootikas kaks koolkonda : ühed uurijad pidasid märke düaadilisteks suheteks (kahe asja vahel), teised panid ette tõlgendada märke triaadiliste (kolme asja vaheliste) suhete rekursiivses mustris.
Charles Sanders Peirce'i järgi on märk suhe esitise (märgikandja), objekti ja tõlgendi vahel.
Märgi puhul on (Ferdinand de Saussure'i järgi) oluline tähistaja ja tähistatu omavaheline suhe.
Klassikalise Charles Peirce'i märkide klassifikatsiooni kohaselt jaotuvad märgid ikoonideks, indeksiteks, ja sümboliteks.
Märgisüsteem on märkide komplekt koos nende kasutamise reeglitega (koodidega). Märgisüsteeme kasutavad organismid, inimesed ja sotsiaalsed grupid.Inimesele eriomane märgisüsteem on keel.
Struktuur – mudel, mis on üles ehitatud teatud lihtsustavate operatsioonide abil. Vajalik, et oleks võimalik nimetada sarnaselt erinevaid asju. On süsteemse objekti organisatsiooniline, korrastuslik, konfiguratsiooniline ehk ehituslik külg. Struktuur (ladina sõnast structura (sise)ehitus) on ka tunnetuslik mõiste (sh kategooria), mis on määratletud, kui süsteemi elementide enamasti püsiv seostus ehk organiseerimisviis [1] [2].
Süsteem on kooslus elementidest (osistest) ja nendevahelistest seostest (suhetest). Süsteemi iseloomustab selle elementide ja seoste empiirilised omadused,funktsioon ja struktuur. Need on igasuguse süsteemi põhilised tunnused. Reeglina võib igat objekti (nähtust) käsitleda (uurida) kui süsteemi. Süsteem on paljuaspektiline, vastavalt eesmärgile võib selle elemente eristada erinevatestaspektidest, sellel võib olla erinevaid funktsioone jne.

Keel ja kõne. Invariant ja variant. Isomorfism ja homomorfism.
Keel (langue) ja kõne (parole) – Saussure’i liigitus. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine kõnes (parole).
Invariant on objekti omadus, näiteks suuruse väärtus, avaldise vorm jne, mis jääb vaadeldava(te) teisendus (t)e korral muutumatuks. Invariantsele struktuurile vastandatakse nn süsteemivälised elemendid, mille tunnusteks on ebastabiilsus ja irregulaarsus ning mis kirjeldamise käigus elimineeritakse (kõrvaldatakse).
Variant ehk teisend on keeleteaduses keeleüksuse esinemiskuju.
Homomorfism on kujutus ühest algebralisest struktuurist teise sama tüüpi struktuuri, kus säilivad vaadeldavad tehted ja/või seosed. [1]
Isomorfism (kreeka: ἴσος isos – ühesugune, ja μορφή morphe – vorm) moodustavad koos homomorfismiga üldmõiste (sh ka filosoofilise kategooria), mis iseloomustab vastavust objektide struktuuride vahel [1] [2].

„Tähestik“ ja „grammatika“. Sünkroonia ja diakroonia (kuulub keele ja aja alla!).
Sünkroonia on ainuke tõeline reaalsus rääkija jaoks. Lingvisti jaoks diakrooniast olulisem. Valdkond - üldgrammatika.
Diakroonia olemus väljendub nihkes tähistaja ja tähistatava vahelises suhtes. Diakroonia on seotud süsteemi elementidega, mitte süsteemiga tervikuna , kuid mõjutab tervet süsteemi.
8. Semantiline kolmnurk . Frege teooria.
9. Denotaat ja designaat , intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent .
10. Denotatsioon ja konnotatsioon.
11. Märgi tüpoloogia (Peirce`i trihhotoomiad).
12. Semiootika aspektid/dimensioonid: süntaktika , semantika ja pragmaatika .
13. Kommunikatiivne akt, tema faktorid ja funktsioonid.
14. Märk ja tekst. Tekst ja diskursus.
15. Semioos ja semiosfäär.
16. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed ja suhted.
17. Strukturalism ja poststrukturalism . Intertekstuaalsus .
18. Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkonna semiootika.
5.12.2012

.DOCX Laadi alla originaalfail 5 lk · .docx · 62 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 5 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-04-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti

62 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

l6vikonserv Õppematerjali autor

semiootika peirce märgisüsteem semioloogia lingvistika peirce i uurimisobjekt tähistaja matemaatika märgiteooria sihiteadlik mõtlemine

Sarnased õppematerjalid

doc

1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid

Semiootika erineb semioosist nagu teadmine erineb sellest, mida teatakse. Semiootika on teadmine semioosist ehk teoreetiline käsitlus märkidest ja sellest, mida nad teevad. Semiootika puhul oleks siis uurimisobjektiks märk (mille all tänapäeva semiootikas mõistetakse ka nt märgisuhet, märgiprotsessi jmt). Siit algavadki raskused, sest märgi määratlusi on semiootikas vähemalt kaks ja lähtuvalt sellest ka kaks põhivoolu: nn Peirce/Morrise semiootika (Ameerikas) ja Saussure´i semitoloogia (enamjaolt euroopas ja Prantsusmaal). Eristus nimetuse tasandil püsis pikka aega ja ameerika semiootika „võitis” alles tänu Sebeoki pingutustele, kuid sisuline erinevus on ikkagi säilinud. Peirce esindab filosoofilist lähenemist, märk on tal triaadiline ja oluline koht on semioosil ehk märgitoimel (märgiprotsessil). Loogika (teise nimega semiootika) on tema jaoks teadus üldistest seaduspärasustest, mis lähtub eetikaprintsiipidest kui

Semiootika

pdf

Semiootika alused

Semiootika alused 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika põhiobjektid: märgid märkide vahelised suhted semioos Teadusi ühendav teadus. Üldkeel kõikidele märgisüsteemidele. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Eestis (Tartus), esimesena semiootikuna ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid

Semiootika

doc

Semiootika alused kordamine

1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika.

Semiootika

docx

Semiootika alused konspekt

Semiootika alused 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Eestis (Tartus), esimesena semiootikuna ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad.

Semiootika

doc

Semiootika alused konspekt

Lingvistilise suuna semiootikud panevad alumise läve kultuuri piirile. Filosoofilise koolkonna esindajad viivad selle oluliselt allapoole. Omne signum e signo: Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis (vt piiritu semioosis). Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika. Semiootika peasuunad on * biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis on enne sümbolite kasutuselevõttu * kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke probleem * sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu

Semiootika

docx

Sissejuhatus semiootikasse

Sissejuhatus semiootikasse Charles Sanders Peirce (1839-1914) Loogika-teadus üldistest seaduspärasustest, semiootika teine nimetus. Lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub fenomenoloogiast ja matemaatikast. Kolm osa: Kriitika- klassifitseerib argumente ja määrab nende kehtivuse ja intensiivsuse. Spekulatiivne grammatika- üldine märgiteooria Metodeutika- kasutatavad meetodid. Meeleliste muljete kategoriaalse sünteesi idee võttis Kantilt, kuid ilma apriorismita. TEADMINE =ÕIGUSTATUD TÕENE USKUMUS. Kui mul on tõene uskumus, ei tasu seda siiski teadmiseks pidada.

Semiootika

doc

Semiootika konspekt ja küsimused

1 Loeng Märgi ja märgisüsteemi mõiste, erinevad määratlused ja kontseptsioonid. 2 Loeng Märk ja keel. Informatsioon. 3 Loeng Semioosi mõiste ja selle dimensioonid. 4 Loeng Semiootika kui teadus. Kujunemislugu. 5 Loeng Semiootika ja strukturalism. 6 Loeng Semantika, signifikaat ja referaat. 7 Loeng Referentsi teooria. 8 Loeng Pragmaatika alused. 9 Loeng Kooperatiivsuse ja kommete printsiibid. 10 Loeng Kommunikatsioon, selle vormid ja skeemid. 11 Loeng Keel kui tegevus: lokutiivsed, illokutiivsed ja perlokutiivsed kõneaktid. 12 Loeng Otsesed ja kaudsed kõneaktid. 13 Loeng Tekstiteooria, diskursuse mõiste. 14 Loeng Semiootika ja hermeneutika. 15 Loeng Semiootika kui uus humanitaarteaduste organon.

Semiootika

doc

Sissejuhatus semiootikasse

Th. A. Sebeok "Signs. An Introduction to Semiotics" John Deely "Basic of semiotics" Charles Morris "Writings of General Theory of Signs" [soovituslik:] Daniel Chandler "Semiotics. The Basics" Floid Merrell "Semiotic Foundation" Winfred Nöth "Handbook of Semiotics" Umberto Eco "A Theory of semiotics" Jürgen Trabant "Elemente der Semiotika" Juri Lotman "Semiosfäärist" Eloid Merrel "This is semiotics" Paul Cobley, Litza Jansz "Juhatus semiootikasse" Tänapäevase semiootika eelkäijad - Platon - arutles oma traktaadis Gratylus keele päritolu problemaatika teemadel; esitas kaks seisukohta. Hermogenes väidab, et see suhe on suvaline ja kokkuleppeline. Gratylus väidab, et seos on loomulik, füsioloogiline. Asi põhjustab oma nime, märgi ja objekti vahel on kausaalne seos. Asjadel on olemas õiged ja valed nimed. - Sokrates arutleb nende kahe seisukoha üle ja pakub oma lahenduse - lisab käsitluse aja ja ruumi

Filosoofia

Rohkem sarnaseid