Semiootika erineb semioosist nagu teadmine erineb sellest, mida teatakse. Semiootika on teadmine semioosist ehk teoreetiline käsitlus märkidest ja sellest, mida nad teevad. Semiootika puhul oleks siis uurimisobjektiks märk (mille all tänapäeva semiootikas mõistetakse ka nt märgisuhet, märgiprotsessi jmt). Siit algavadki raskused, sest märgi määratlusi on semiootikas vähemalt kaks ja lähtuvalt sellest ka kaks põhivoolu: nn Peirce/Morrise semiootika (Ameerikas) ja Saussure´i semitoloogia (enamjaolt euroopas ja Prantsusmaal). Eristus nimetuse tasandil püsis pikka aega ja ameerika semiootika „võitis” alles tänu Sebeoki pingutustele, kuid sisuline erinevus on ikkagi säilinud. Peirce esindab filosoofilist lähenemist, märk on tal triaadiline ja oluline koht on semioosil ehk märgitoimel (märgiprotsessil). Loogika (teise nimega semiootika) on tema jaoks teadus üldistest seaduspärasustest, mis lähtub eetikaprintsiipidest kui
Semiootika alused 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika põhiobjektid: märgid märkide vahelised suhted semioos Teadusi ühendav teadus. Üldkeel kõikidele märgisüsteemidele. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Eestis (Tartus), esimesena semiootikuna ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid
1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika.
Semiootika alused 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Eestis (Tartus), esimesena semiootikuna ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad.
Lingvistilise suuna semiootikud panevad alumise läve kultuuri piirile. Filosoofilise koolkonna esindajad viivad selle oluliselt allapoole. Omne signum e signo: Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis (vt piiritu semioosis). Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika. Semiootika peasuunad on * biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis on enne sümbolite kasutuselevõttu * kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke probleem * sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu
Sissejuhatus semiootikasse Charles Sanders Peirce (1839-1914) Loogika-teadus üldistest seaduspärasustest, semiootika teine nimetus. Lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub fenomenoloogiast ja matemaatikast. Kolm osa: Kriitika- klassifitseerib argumente ja määrab nende kehtivuse ja intensiivsuse. Spekulatiivne grammatika- üldine märgiteooria Metodeutika- kasutatavad meetodid. Meeleliste muljete kategoriaalse sünteesi idee võttis Kantilt, kuid ilma apriorismita. TEADMINE =ÕIGUSTATUD TÕENE USKUMUS. Kui mul on tõene uskumus, ei tasu seda siiski teadmiseks pidada.
1 Loeng Märgi ja märgisüsteemi mõiste, erinevad määratlused ja kontseptsioonid. 2 Loeng Märk ja keel. Informatsioon. 3 Loeng Semioosi mõiste ja selle dimensioonid. 4 Loeng Semiootika kui teadus. Kujunemislugu. 5 Loeng Semiootika ja strukturalism. 6 Loeng Semantika, signifikaat ja referaat. 7 Loeng Referentsi teooria. 8 Loeng Pragmaatika alused. 9 Loeng Kooperatiivsuse ja kommete printsiibid. 10 Loeng Kommunikatsioon, selle vormid ja skeemid. 11 Loeng Keel kui tegevus: lokutiivsed, illokutiivsed ja perlokutiivsed kõneaktid. 12 Loeng Otsesed ja kaudsed kõneaktid. 13 Loeng Tekstiteooria, diskursuse mõiste. 14 Loeng Semiootika ja hermeneutika. 15 Loeng Semiootika kui uus humanitaarteaduste organon.
Th. A. Sebeok "Signs. An Introduction to Semiotics" John Deely "Basic of semiotics" Charles Morris "Writings of General Theory of Signs" [soovituslik:] Daniel Chandler "Semiotics. The Basics" Floid Merrell "Semiotic Foundation" Winfred Nöth "Handbook of Semiotics" Umberto Eco "A Theory of semiotics" Jürgen Trabant "Elemente der Semiotika" Juri Lotman "Semiosfäärist" Eloid Merrel "This is semiotics" Paul Cobley, Litza Jansz "Juhatus semiootikasse" Tänapäevase semiootika eelkäijad - Platon - arutles oma traktaadis Gratylus keele päritolu problemaatika teemadel; esitas kaks seisukohta. Hermogenes väidab, et see suhe on suvaline ja kokkuleppeline. Gratylus väidab, et seos on loomulik, füsioloogiline. Asi põhjustab oma nime, märgi ja objekti vahel on kausaalne seos. Asjadel on olemas õiged ja valed nimed. - Sokrates arutleb nende kahe seisukoha üle ja pakub oma lahenduse - lisab käsitluse aja ja ruumi
Kõik kommentaarid