"Idioot" Fjodor Dostojevski (31)

Lühike sisukokkuvõte " Idioot "
I osa
Fjodor Dostojevski romaan "Idioot" algab tegevusega Peterburi- Varssavi raudteerongis. Sel udusel ja niiskel novembrilõpu hommikul kella üheksa paiku liikus rong Peterburi poole. Teose peategelane vürst Mõškin saabus just Šveitsist, kus ta viibis üle nelja aasta vaimuhaigust ravides. Peaaegu terve, kuid ikka veel haiglase väljanägemisega vürst kohtas rongis kaht meest, kellega tal tuli järgnevatel aastatel tihedalt tegemist- Parfjon Rogožin & Lukjan Timofejevitš Lebedev.
Rongilt maha astudes seadis ta ebakindlalt sammud Jepatšinite maja poole, ta ei tundnud ennast Venemaal eriti koduselt, ega teadnud täpselt kuhu minna. Öömaja oli ta endale õnneks leidnud, sest Rogožin pakkus oma suurt maja talle eluasemeks. Jepatšinite juurde läks ta kõhe seetõttu, et oli teadlik, et kindraliproua Lizaveta Prokofjevna on temale kaugelt sugulane. Teda võeti seal algul külmalt vastu, kuid juba hetke pärast tajuti vürsti ausat hinge ja puhast südametunnistust-pealegi selgus, et ta oli idioot, ning see kõik tekitas Jepatšinites soojust. Peale kindrali ja tema proua tutvus vürst seal ka nende kolme võluva ja äärmiselt ilusa tütrega: Aleksandra , Adelaida ja Aglajaga. Viimane nimetatuist rabas vürsti oma iluga , kuigi veidi vähem, kui eelnevalt kindrali kabinetis nähtud Nastasja Filippovna pilt. Ta oli kuulnud juba rongipeal selle naise õnnetut lugu, kuidas teda juba kaheteistkümnendast eluaastast peale valmistati ette kaheksateistkümneselt härra Totski armukeseks saama (härra oli muide neiule isaeest). Siis aga tõukas mees neiu eemale lootuses astuda kombelisse abiellu kindral Jepatšini tütre Aleksandraga. Selleks pidi mees vabanema Nastasja Filippovnast . Ta arvas , et kõige targem oleks too mehele panna ja nii oli ta nõus neiu isegi Ganjale maha müüma.
Pärast Jepatšinite juurest lahkumist vürsti plaanid muutusid ta otsustas hoopis minna Ganja Ivolgini korterisse elama. Viimasel oli seal tuba üürida ja nii sai asi otsustatud. Seal tutvus vürst veel Ganja ema, isa, õe, venna ja teise üürilise Ferdõštšenkoga. Kõik väga erinevad inimesed, kellega ka hiljem tuli palju tegemist teha. Õhtul läks vürst kutsumata Nastasja Filippovna korterisse (nad olid muide päeval juba Ganja juures tutvunud). Seal oli väike kinnise ringiga kohtumine , kust kogu lugu hargnema hakkas, nimelt pidi sellel õhtul Nastasja otsustama, kas ta abiellub Ganjaga või mitte. Pärast segaseid ja pööraseid sündmusi otsustas Nastasja, et ta ei abiellu Ganjaga ega ka vürstiga, kes tegi talle sealsamas ootamatu abieluettepaneku (vürst nimelt armus temasse esimesest silmapilgust, nagu paljud mehed), vaid hoopis põgeneb Rogožiniga, et temaga hiljem ehk abielluda . (Muide Nastasja ei ütelnud vürstile ära, mitte sellepärast, et ta teda ei armastaks, vaid seetõttu, et ta leidis, et ta on liiga rüvetatud selleks, et siduda end nii hea ja puhta inimesega).

II osa

Paar päeva pärast sündmusi Nastasja Filippovna juures sõitis vürst Mõškin Moskvasse oma tädilt ootamatult saadava pärandi asjus. Ta viibis seal täpselt kuus kuud. Tema äraolek tekitas palju poleemikat ja halvakspanu Jepatšinite poolt, kellele ei meeldinud, et neid ärasõidust ei teavitatud. Peterburis levis vürsti kiire lahkumise tõttu palju kuulujutte, mis ajapikku hääbusid. Muide Moskvas otsis vürsti üles ka Nastasja Filippovna, kes oli Rogožini juurest põgenenud sooviga end Mõškiniga siduda, kuid juba varsti põgenes ta ka vürsti juurest, sest teda valdasid uuesti kahtlused, et ta rikub midagi nii puhast nagu vürst oli ära.
Kui vürst saabus tagasi Peterburi teavitati teda koheselt Jepatšinite kolimisest suveks oma suvilasse Pavlovskis. Tänu Lebedevile läks Mõškinil korda kolida neile peaaegu kõrvalmajja. Pavlovskisse saabus vürst väga haigena, sest teda oli just enne ärasõitu tabanud haigushoog, mille kutsus esile Rogožin. Jepatšinid andestasid seetõttu talle ka ootamatu lahkumise • Peterburist ja hakkasid tihti teda oma külaskäikudega austama.
Neil päevil süvenes vürsti armastus Aglaja Jepatšini vastu. Tema armastus Nastasja Filippovna vastu oli muutunud haletsuseks. Ka Aglaja hakkas ilmutama oma tundeid vürsti vastu, mis aina süvenesid. Kuigi nende suhtes ei puudunud ka tülid. Mitu korda suutsid nad nii tõsiselt riidu minna, et ei suhelnud üksteisega mitu päeva, ühekorra saatis Aglaja vürstile isegi kirja, et ta enam kunagi oma jalga nende majja ei tõstaks, kuid kõik need probleemid möödusid, sest tunded olid sügavamad, kui teod.

III osa

Kindraliproua kartus oma tütarde tuleviku pärast hakkas järjest süvenema (ma vihjan abiellumisele). Kõige enam kartis ta Aglaja pärast. Ta küll teadis tütre tunnetest vürsti vastu, kuid ei kütnud seda heaks, sest vürsti seisus polnud küllalt hea, tal polnud piisavalt raha ja ta kannatas vaimuhaiguse all. Lizaveta küll väga austas vürsti ja pidas teda oma heaks sõbraks, kuid sellest ei piisanud et too oleks võinud tema noorima ja ilusaima tütrega abielluda.
Muide Pavlovskisse, kus nad kõik viibisid saabus ootamatult ka Nastasja Filippovna, Ta muidugi ei hakanud oma sealviibimist eriti avalikustama, sest oli häbistatud naine ja vähesed inimesed suhtusid temasse hästi. Kuid tänu mitmetele juhustele said vürst ja Jepatšinite perekond tema sealviibimisest üsna pea teada. See muidugi ärritas Aglajat, kuigi ta püüdis seda mitte välja näidata. Peagi hakkas ta saama Nastasja Filippovnalt kirju, kus too palus tal kiiresti vürst Mõškiniga abielluda.
Vürst võttis enda juurde elama Ippoliti, kes oli juba väga haige ja pidi peagi tiisikusse surema. Noormees küll käitus temaga äärmiselt tänamatult, kuid vürsti hea süda sellest ei hoolinud. Poiss oli ennast juba hävitanud ja teisi endast eemale peletanud. Ta viis enese lõpuks nii kaugele, et kindlat surma ootama jäämata püüdis end vürsti kodus mitmete tunnistajate juuresolekul maha lasta. Püss ei läinud õnneks lahti ja nii pidi ta oma surma ikkagi veel edasi lükkama, kuni see varsti ise saabub.
Enne intsidenti vaksalis muusikaplatsil kutsus Aglaja vürsti salaja hommikusele kohtumisele pargis rohelisel pingil. Seal nimelt tavatses Aglaja hommikuti istumas käia. Nii nad siis kohtusid järgmisel hommikul seal. Selgus, et Aglajal oli vürstile väga palju öelda. Ta palus vürstil endale sõbraks olla; teatas talle, et tahab kodust paljude asjade tõttu põgeneda ja on vürsti oma abimeheks valinud; rääkis pikalt Ippolitist; põhiliselt tahtis ta rääkida aga Nastasja Filippovnast. Nimelt tuli välja, et Nastasja saadab pidevalt Aglajale kirju (ta andis kõik kirjad ka vürstile lugemiseks). Kirjades püüdis Nastasja põhiliselt veenda Aglajat vürstiga abielluma.
Nende jutuajamine vürstiga ärritas Aglajat väga ja lõpetuseks teatas ta vürstile, et kavatseb hommepäev Ganjaga abiellub ja temaga põgeneb. See öeldud jooksis tüdruk minema, kuid samal hetkel jõudis pingi juurde Lizaveta Prokofjevna, kes oli tulnud tütart otsima ja pidas nüüd maha tõsise vestluse vürstiga, kus ta tegi teatavaks kõik oma seisukohad ja püüdis teada saada, miks noored olid salaja kohtunud.
Veel samal hilisõhtul pärast Jepatšinite kodust lahkumist, kus ta oli püüdnud Aglajaga kohtuda , mis muidugi osutus võimatuks, kohtus ta pargi ääres Nastasja Filippovnaga , kes teatas, et ta lahkub Pavlovskist, nagu vürst oli palunud .

IV osa

Umbes kaks nädalat hiljem kutsuti vürst Jepatšinite majja koosviibimisele, kus ta tegi plaanimatult Aglajale abieluettepaneku, kuid neiu naeris ta kahjuks välja. Ta muidugi vabandas hiljem selle pärast. Pean siiski rõhutama, et Aglaja ei olnud vürsti vastu üldsegi mitte nii ükskõikne, kui ta näidata püüdis...ta armastas vürsti väga,
Aglaja kutsus pärast seda õhtut vürsti veel ühele koosviibimisele, kuhu oli oodata ka Belokonskajat. Õhtu eesmärk oli kõigile selge, kuigi mõnele mitte eriti vastuvõetav- sooviti teada saada, mida Belokonskaja vürstist, kui Aglaja kosilasest arvab . Ühesõnaga, kui Belokonskaja kiidaks vürsti heaks võtaks seltskond Aglaja peigmehe otse kõikvõimsa "vanamuti" käte vahelt vastu. Vanemad polnud nimelt ise võimelised otsustama, kas selles loos on midagi imelikku ja kui palju nimelt, või pole siin üldse midagi imelikku. Mõjuvõimsamate ja kompetentsete inimeste sõbralik ja avameelne arvamus kulus väga ära just praegusel hetkel, kus tänu Aglajale polnud midagi lõplikult otsustatud. Igatahes pidi ju vürst varem või hiljem "seltskonda" viidama, millest tal mingit aimugi ei olnud. Lühidalt öeldes: teda kavatseti "näidata", õhtu oli tormiline- oma tõusude ja langustega. Kuid kõigele pani punkti vürsti äkiline haigushoog, mille käigus ta kokku kukkus. Ka Belokonskaja ei kütnud Aglaja ja vürsti lugu heaks, leides, et noormees on küll hea ja aus inimene, kuid siiski liiga haige.
Juba järgmisel hommikul kuulis vürst Aglaja kavatsusest minna Nastasja Filippovnaga kohtuma. Enne minekut läks Aglaja veel vürsti juurest läbi, et ta endaga ühes võtta. Rogožin lasi nad majja sisse ja juba esimesest ruumist leidsid nad Nastasja Filippovna. Naised suhtusid teineteisesse juba esimestest minutitest vaenulikult Algas üksteise süüdistamine ja maha tegemine, mis jõudis välja vürstile esitatud ultimaatumini- ta pidi valima » kumba ta tahab. Sellele järgnes suur segadus , mille käigus kõik üksteist valesti mõistsid. Vürst armastas ju Aglajat, kuid nähes suurt vihkamist ja kannatust Nastasja silmis tormas ta kahte kätt kokku lüües ja karjatades tema juurde, kuid oli juba hilja! Aglaja ei talunud tema hetkelist kõhklust ja tormas toast välja. Vürst ehmatas seepeale ja jooksis Aglajale järele, kuid lävel haaras Nastasja tal ümbert kinni ja langes meelemärkusetult vürsti käte vahele. Muidugi jäi vürst tema juurde- sellest järeldati paljutki,
Kaks nädalat hiljem oli kogu juhtunu muutunud juba kohalikuks anekdoodiks, mida kõik erinevates variantides teadsid. Selle kähe nädala vältel veetis vürst kõik päevad ja õhtud Nastasja Filippovnaga koos. Ta armastas Nastasjat, kuigi armastas Aglajat rohkem. Jepatšinite majas teda vastu ei võetud, kuigi ta püüdis mitu korda Aglaja jutule pääseda. Kõik vürsti tuttavad olid tema peale pahased, ega tahtnud teda tunda välja arvatud Jevgeni Pavlovitš, kes ei kartnud end tema külastamisega kompromiteerida. Õige pea lahkusid Jepatšinid Pavlovskist. Aglaja jäi haigeks . Vürst tahtis väga Aglajaga rääkida ja talle olukorda seletada, kuid see polnud kahjuks võimalik.
Nastasja ja vürst pidasid abiellumise plaane . Nastasja oli selle pärast väga erutatud ja valis õhinaga pulmaks detaile välja ja tegi plaane. Vürst nii õhinas polnud, kuid kuulas Nastasjat ja püüdis osavõtlikust üles näidata. Vürst pani muide tähele, et Nastasja teadis väga hästi, mida Aglaja talle tähendas.
Pulmadega oli niigi väga palju sekeldusi ja neid tuli veelgi juurde...Nimelt saabus Pavlovskisse Rogožin. Vürst kartis väga, et Rogožin teeb midagi äärmuslikku- näiteks tapab armukadedusest Nastasja. Ka Nastasja kartis seda. Vürst saatis kindluse mõttes pidevalt Nastasja majja saadikuid kontrollima, kas temaga on ikka kõik korras. Veel laulatuse hommikul oli kõik korras. Kui vürst kirikusse jõudis, nägi ta, et selle ette oli kogunenud suur hulk rahulolematuid linnakodanikke, kes tahtis lihtsalt kurikuulsat paari oma silmaga näha, kes laitis abielu, kes tuli niisama kaasa. Peale selle sujus kõik plaanipäraselt, kuni ilus, kuid närviline pruut oli väljunud tõllast. Ta märkas rahva seas Rogožini pilku. Teda haaras hullus ja ta jooksis Rogožini juurde anudes, et too ta sealt ära viiks. Nii jäidki pulmad katki. Vürst jäi pealtnäha rahulikuks, kuigi oli seesmiselt väga rahutu ja murelik.
Järgmisel hommikul kell kaheks oli ta juba Peterburis ja pärast kella üheksat helistas ta juba Rogožini ukse taga kella. Keegi ei teadnud neist midagi. Vürst käis otsides ringi paljudes kohtades, kuni lõpuks viiekümne sammu kaugusel võõrastemajast, kus ta peatus sosistas keegi talle kõrva, et ta temaga kaasa läheks. See oli Rogožin. Nad läksid Rogožini majja. Kabinetti jõudes nägi vürst, et üle kogu toa oli tõmmatud paks roheline siideesriie, mille taha pääses kummastki otsast ja mis eraldas kabinetist magamisniši, kus asus Rogožini säng. Kõigepealt nad istusid ja rääkisid omavahel asjad selgeks, siis aga liikusid voodi juurde, kus lamas elutu Nastasja,

Epiloog

Kui uks mitu tundi hiljem lahti murti ja inimesed sisse tulid, leidsid nad tapja täiesti meelemärkusetult palavikus maas . Vürst istus liikumatult tema kõrval asemel ja libistas haige karjatuste või sonimise puhul iga kord väriseva käe kiiresti üle ta juuste ja põskede, nagu tahaks teda hellitada, või vaigistada. Aga ta ei saanud enam aru mida talt küsiti...
Rogožin kannatas ära kaks kuud peaajupõletikku, ja kui paranes , siis ka asjaarutuse ja kohtuprotsessi. Ta andis kõige kohta otsese, täpse ja täiesti rahuldava tunnistuse, misstõttu vürst algusest peale kohtu alt vabastati. Ta mõisteti kergendavaid asjaolusid arvesse võttes viieteistkümneks aastaks Siberisse sunnitööle.
Vürst sattus tänu Jevgeni Pavlovitši püüetele ja hoolitsusele jälle Šveitsi, Schneideri raviasutusse.
Aglaja abiellus pagulaskrahviga. Hiljem ilmnes, et see krahv polnud mingi krahv, ja kui oligi pagulane , siis mingi tumeda ja kahtlase loo pärast. Järgnes veel hunnik üllatusi, millest võiks veel omaette raamatu kirjutada.
Iga inimene leidis oma saatuse ...

"Idioot" Tegelased & nende iseloomustus

Vürst Lev Nikolajevitš Mõškin - (peategelane) läbinisti hea ja aus mees, kes kohtleb ka teenrit nagu kindralit. Ta suhtub kõigisse ühtemoodi ja eelarvamusteta. Vaimselt väga haige mees, kes ei taha kellelegi haiget teha ise seeläbi kannatades. "Positiivselt hea inimene". Ta on nagu lihtsameelne laps, kes 26 aastasena "praktilist elu" veel ei tunne, ja ometi tark mees, kes suudab tungida elu ja inimhinge sügavustesse. Mõškin põgeneb armastuse eest, kuid ta on mees, kes jääb oma tõekspidamistele truuks ka siis kui teda ümbritseb kaos ja ta isegi on sinna kaosesse kadumas .
Rogoiin Parfjjon - Mees, kes on valmis ka raha eest endale armastust ostma. (Lai ja lame nina, kandiline nägu, kitsad huuled, mis kiskusid alatasa ülbele, pilkavale ja koguni tigedale muigele. Otsaesine oli kõrge ja kaunilt kumer, parandas muljet näo tahumatust alaosast. Nägu oli surnukahvatu ja andis talle kurnatud ilme ja mingi valulise kirglikkuse varjundi, mis polnud kooskõlas jõhkralt häbematu muigega ja terava, upsaka pilguga.) Tema kõige iseloomulikum joon oli minna " viimse piirini " nii armastuses kui ka vihkamises. Ta oli miljonäärist kaupmehe poeg, kelle elu keskpunktiks kujunes armastus Nastasja Filippovna vastu. Ta on kindel, et armastust saab osta nagu kõike muud siinilmas, kui aga ei saa osta leidub väljapääs kõige primitiivsemas, toores vägivallas. Rogožin tapab kirglikult armastatud Nastasja Filippovna.
Nastasja Filippovna - Vapustavalt ilus naine, kes võlub paljusid mehi. Juba 18 aastaselt oli ta Afanassi Ivanovitš Totski kasvandik ja armuke . Ta oli teda selleks ette valmistanud juba 12-st eluaastast peale. See kõik vähendab tugevasti noore neiu enesehinnangut. (Pimestavalt ilus naine hea hariduse, peene mõistuse ja tundliku hingega, kelle võlu kütkesse satub igaüks, kes teda näeb, -ja kes on sügavalt Õnnetu, sest ta on rikka mehe armuke, kahemõttelise kuulsusega naine, jälgi "äri" objekt. Ta on tugevate psüühiliste kompleksidega naine. Ta peab end tõeliselt langenud naiseks ja suureks patuseks ega süüdista oma rikutud elus kedagi peale iseenda. Uhkus ja haiglane enesearmastus ning eneseusalduse täielik puudumine kujundavad kangelanna põhimõtte: mida halvem , seda parem. Sügav hingepiin , salvav iroonia , irvitamine kõige kalli üle, sihilik vulgaarsus ja hüsteerilisus ning deklareering: " Ma olen Rogožinile paras paariline!" omandavad päevast päeva järjest suurema kaalu Nastasja Filippovna käitumises, teevad temast vaimselt haige inimese, muudavad ta elu täiesti talumatuks. End halastamatult hukutades ja oma enesepõlguses viimse piirini jõudes hülgab Nastasja Filippovna oma ainsa pääsetee - vürst Mõškini puhta ennastohverdava armastuse - ning läheb ära Rogožini juurde, kelle pimedal kirel on üksainus lahendus (mida kangelanna väga hästi teab), üksainus lõpp - tapmine .
Kindral Ivan Fjodorovitš Jepatšin - 56- aastane kindral. Tõusik, kes soovis elada mugavalt & peenelt. Mees, kes kadestas kõiki kes sellega hakkama sai, eriti Totskit. Ka tema soovib saada Nastasja Filippovna armukeseks, kinkides selle tõestuseks talle "imetlusväärse pärlikee, mis läks tohutult maksma". Heatahtlik , sõbralik & kahtlustav mees, kes elas oma naise võimu all. Ta jättis endale alati taganemisruumi. Omakasupüüdlik, kuid mitte isekas . Kergesti ümber sõrme keeratav & kiiresti oma arvamust muutev. Armastas väga oma tütreid ja imetles naist.
Lizaveta Prokofjevna - Kindral Ivan Fjodorovitš Jepatšini abikaasa & vürst Mõškini kaugelt sugulane. Naine, kellel olid kindlad põhimõtted ja kes pühendas end täielikult oma tütarde heaolule. Väga temperamentne , äkilise loomuga ning isegi hüsteeriline- tüüpilise venelase tunnused, õnneks andestava ja vigu tunnistava loomuga. Tema jaoks oli seisus ja sellele vastavalt käitumine väga oluline. Väga valiv inimene, kelle väimeheks ei kõlvanud ka headuse kehastus vürst Mõškin. Hea inimene, kes millegipärast tihti püüdis seda varjata. L.P. tähtsaim lause, teose lõpulause, võtab hästi kokku vürst Mõškini "peamise idee": "Aitab vaimustumisest, aeg on nüüd mõistuse häält kuulda võtta. Ja kõik see, kogu see välismaa, kogu see teie Euroopa, - kõik see on palja^ fantaasia...pidage mu sõnu meeles, küll te ise näete!"
Aleksandra Jepatšin - Kindral Jepatšini & Lizaveta Prokofjevna vanim tütar. Rõõmsameelne tütarlaps, kes armastas väga oma ema ja oli lausa lahutamatu oma õe Adelaidaga, kuigi ka noorim õde veetis nendega palju aega.(Mängib klaverit , loeb ja õmbleb). Muide oli ta vanemate poolt peaaegu 99% ära lubatud Totskile- see aga erinevatel põhjustel ei Õnnestunud. Aleksandra oli hea, mõistlik ja väga leplik tüdruk, kes ei vajanud suurt rikkust ja hiilgust ja kes oli rahumeelne ja "ideaalne abikaasa". Ta oli ka väga ilus, kuigi mitte säravalt ilus.
Adelaida Jepatšin - Kindral Jepatšini & Lizaveta Prokofjevna keskmine tütar. Adelaidale meeldis väga maalida-portreesid ja maastike, kuigi ta ei lõpetanud neist ühtegi. Uudishimulik ja rõõmsameelne tütarlaps. Väga ilus! Väga lõbus ja heatujuline tüdruk, kes ei karda oma arvamust avaldada, aga hindab ka teiste omi. Tema vanemad olid lubanud ta panna mehele vürst Š-le. Adelaida ütles oma kõige tähtsama ja arvatavasti tabavaima mõtte Nastasja Filippovna kohta: "sellise iluga võib maailma segi pöörata".
Aglaja Jepatšin - Kindral Jepatšini & Lizaveta Prokofjevna noorim tütar. Haruldaselt ilus tüdruk!!! Vürst Mõškin ütles ta kohta:" Peaaegu nagu Nastasja Filippovna, kuigi hoopis teist laadi !" Väga keerulise ja raske iseloomuga neiu. Ta paiskas pidevalt õhku iroonilisi märkusi ja teravmeelsusi, kuid ka hulgaliselt vihjeid, näiteks tema poolt tihti mainitud Cervantese "Don Quijote " & Puškini luuletus "Maa peal elas vaene rüütel" andis võime mõista vürst Mõškini karakteri ning tema ja Aglaja suhteid. Iroonilised vihjed Dumas 'i poja "Kameeliadaamile" aitavad mõista Totski ja Nastasja Filippovna liini jne. Ta on väga vastuoluline isiksus. Naine, kes varjab oma tundeid viimase võimaliku hetkeni. Talle meeldis väga endale kalleid inimesi narrida ja kritiseerida- isegi mängida nende tunnetega. Hea ja aus inimene, kes millegipärast püüdis oma parimaid iseloomu omadusi varjata. Ta mängis " karmi tädi", kuid tegelikult oli ta sügavate tunnetega, õrn naisterahvas , kes vajas armastust ja tuge, nagu kõik teisedki. Inimene, kes tegi tihti vigu, kuid suutis need enne kahju tegemist veel olematuks muuta.
Nikolai Andrejevitš Pavlištšev - vürst Mõškini surnud õpetaja & isafiguur, kes kandis oma eluajal tema eest hoolt. Ta toetas teda surmani isegi majanduslikult ja seisis hea tema tervise parandamise eest.
Afanassi Ivanovitš Totski - Kõrgemasse seltskonda kuuluv, kõrgete sidemetega ja päratult rikas mees. Mees, kes tegi oma 18-aastasest kasvandikust oma armukese(Nastasja Filippovna), valmistades selleks teda ette juba 12-st eluaastast peale. Ta soovis astuda "kombelisse" abiellu kindral Jepantšini tütrega. Totskit võib isegi pidada kurjuse allikaks selles romaanis . Ta on egoist , kes ei hooli teistest.
Ganja Ivolgin - Kindral Jepantšinj auahne alluv, kes oli kunagi armunud Nastasja Filippovnasse, kuid hiljem vihkas teda omaenda tegude avaliku omakasupüüdlikuse pärast, kuigi ta ei suutnud keelduda siiski 7500 kaasvara-rublast ja nõustub temaga abielluma. Ta on mees, kes unistab kirglikult võimust ja jõust, mida saavutatakse rahaga . Ühesõnaga kasuahne ja isekas mees.
Niina Aleksandrovita - Ganja ema, kes põeb väga oma pere pärast eriti mehe ja Ganja vigade tõttu. Naine, kes on allasurutud ja jõuetu, ning keda piinavad omaenda pereliikmete vead.
Varja Ivolgina • Ganja 23-aastane õde. Tema ja ta abikaasa Ptitsõn omavad romaanis liigkasuvõtjatest väikekodanlaste rolli, kes on maailma ontliku halluse ja keskpärasuse kehastajad.
Ivan Petrovitš Ptitsõn - Varja Ivolgina abikaasa ja Ganja parim sõber. (v.t. Varja Ivolgina)
( Kolja ) Nikolai Ivolgin - Ganja 13 aastane vend, kellest saab vürst Mõškini sõber, usaldatu ja postituvi.
Ardalion Ivolgin Ardalionovitš - Ganja isa. Erukindral, kes on pahuksis joomisega. Ta on mees, kellel esineb harva selgeid päevi ja kelle eest peavad tihti tema lähedased välja astuma . Häbitu vana valetaja.
Marfa Borissovna - Ganja isa armuke.
Ferdõštšenko - Ganja üüriline. Mees, keda on raske mõista. Raske iseloomuga ja väga õel ja kuri inimene, kuid kes õnneks ei tee kellelegi erilist kahju. Ta külvab halba, ise sealjuures süüst puhtaks jäädes.
Belokonskid - kindraliproua Jepatšini sõbrad.
Ippolit Borissov - Ganja isa armukese tiisikuse haige poeg. Kolja parim sõber. Ta on surma ootel tigestunud mees, kes kasutab pidevalt vürst Mõškini raha, korterit ja aega. Ta nimetab ka vürsti peaaegu suu sisse idioodiks ja valab tema peale välja viha just tema headuse pärast. Ta on pessimist, kes arvab, et lähenev surm annab talle õiguse teha seda, mida ise paiemaks peab.
Darja Aleksejevna - Totski ja Nastasja truu sõber ja seltsiline. Ka kindraliproua truu sõber, kelle heakskiitu too kõiges vajas.
Vürst Š - Jeptšinite loodetav väimees (Adelaida) & vürst Mõškini hea sõber.
Lukjan Timofejevitš Lebedev - Rogožini sõber. Igasuguse jõu, rikkuse ja ülemvõimu priitahtlik lakei, teeb mingi erilise vaimustusega igasuguseid alatusi ja võtab neist osa. Isegi inimestele, kellesse ta siiralt hästi suhtub (vürst Mõškin), teeb ta harjumispärase rõõmuga kurja. Kuid me näeme teda ka armastava ja kohusetruu pereisa rollis või siis niisuguse inimese osas, kes tunneb südamest kaasa hoopis võõrale ja kaugele murele. Valede ja kelmuste mees! Kaval libitseja !
Jevgeni Pavlovitš Radomski - Kindral Jepantšini sõber.
Antip Burdovskina - "Pavlištševi poeg" - uute mõtlejate juht.
Vladimir Doktorenko - Lebedevi õepoeg.
Keller - Juhm eruleitnand. Ta oli alati valmis kakluses osalema, selle vajalikkuse peale mõtlemata.

"Idioodi" põhiprobleemid!

♦ Kas iluga võib maailma segi pöörata?
♦ Kas üdini hea saab eksisteerida koos pahedega?
♦ Kas ilu on võimalik müüa?
♦ Kuidas elada pahelises maailmas?
♦ Kas raha eest saab kõike osta?
♦ Miks inimesed varjavad oma tõelist olemust?
♦ Kuidas valida hea ja halva vahel?

Sobivad mõtteterad!

■ Mida saab näidata, seda ei saa öelda,
■ Isegi kui maailm on lõpmatult kompleksne , nii et iga tõsiasi koosneb lõpmata paljudest asjaoludest ja iga asjaolu on kokku liidetud lõpmata paljudest objektidest, peavad olemas olema objektid ja asjaolud .
■ Mitte ühelgi viisil ei saa ühe olukorra olemasolust järeldada teise, temast täiesti erineva olukorra olemasolu.
■ Kui hea või halb tahtmine muudab maailma, saab see muuta vaid maailma piire, mitte tõsiasju; mitte seda, mida saab väljendada keeles. Lühidalt, maailm peab seeläbi ülepea teiseks muutuma . Ta peab nii öelda tervikuna kahanema ja kasvama. õnnelike maailm on teine kui õnnetute oma.
■ Surm ei ole elusündmus. Surma ei elata läbi. Kui igaviku all ei mõelda lõpmatut ajalist kestust, vaid ajastust, siis see, kes elab olevikus , elabki igavesti. Meie elu on niisama lõputu nagu meie nägemisväli on piirideta.
■ Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.
( Ludwig Wittgenstein)
4