Eksamipiletid. (1)

Kirjanduse arvestus. Talv 2008. Secunda aste.
Pilet nr. 1
Jevgeni Onegini analüüs.
Onegin oli elupriiskaja, armastuses pettunud , sai päranduseks maamõisa. Ta kolis maale ning kuna seal väga palju haritud inimesi ei olnud, sõbrunes ta noore poeedi Lenskiga. Lenski tutvustas Oneginit kahe õega- Olga ja Tatjanaga. Tatjana armub Oneginisse ja kirjutab talle kirja. Onegin ei vasta talle samaga. Tatjana nimepäevapeol hakkab Onegin Olgaga flirtima, mille peale Lenski Onegini duellile kutsub. Onegin tapab Lenski. Oma teo kohutavust mõistnud on Onegin ka ise kohkunud ning läheb kolmeks aastaks eemale. Kui Tatjana ja Onegin uuesti kohtuvad, on Tatjana juba abiellunud ja väga austatud daam . Onegin armub Tatjanasse ning kirjutab talle kirja, millele Tatjana ei vasta.
Oneginis oli nii vooruslikkust kui kõlvatust. Vooruslikkust selles mõttes, et ta oli ikkagi intelligentne ja haritud inimene. Kõlvatust selles mõttes, et ta hakkas Olgaga flirtima ning tappis Lenski, kuigi oleks võinud ta ka ellu jätta.
Onegin kadestas Lenskit sellepärast, et Lenski oli hoogsa kõnerikkusega, pilgus lõkendava ekstaasiga. Onegin oli kaotanud võime armastada , Lenskil oli see alles.
Olga elas rohkem väljapoole, ta oli elavam kui Tatjana. Tegelikult toimus Tatjana sisemaailmas sama tormiline elu. Tatjana oli rohkem vaoshoitud.
Tatjana oli tundeline , ta armastas loodust. Välimuselt brünett, peen, kaunis.
Olga rääkis vene keelt paremini, Tatjana nt kirjutas Oneginile kirja prantsuse keeles.
Pilet nr. 2

sajandi alguse vene kirjandus- vene romantism .
Prantsuse Revolutsioon ei lõppenud võiduga. (Revolutsioon tapab oma poegi).Napoleoni ajastu. Paul I -debriidne.( Tapeti 1801). Troonile saab Aleksander I, kes mõistab et Vene riiki on vaja muuta. Aleksander I viib Venemaa sõtta Napoleoni vastu.
Romantism, u. 1810-1830.
Tegelikkust kujutatakse sellisena, nagu ta peaks olema. Romantiline kangelane on üksildane, kannatav egoist . Püüavad otsida endale sugulashinge. Tõstavad end teistest kõrgemale, väga mässumeelsed, võitlevad kõigiga. Maailmapõlgus. Vaenlaseks Jumal, sümpaatiaks deemon . Sõnades võitlevad rahva eest, tegelikult põlgavad seda.
Romantiline kangelane on tihti mingi füüsilise defektiga. Tärkab huvi ka folkloori , keskaegsete legendide ja muinasjuttude vastu. Salapärasus, ebatavalisus.
Žanrid: luule( ballaadid , poeemid ).
Dekabristid - 1812 sõjas prantslastega rindel ( ohvitserid ). Kui venelased jõuavad tagasi on väe esirindel Aleksander I. Elu ei lähe hästi, Aleksander on loomult kiuslik.
Müstitsism. Ülikoolis keelatakse filosoofia ja nõutakse, et loodusteadused tuleb viia vastavusse piibliga.
Ohvitserid hakkasid looma Salaühinguid, 1816 Päästeliit.
Ühingud ei tahtnud muuta Venemaad revolutsiooniga vaid reformiga.Ohvitserid pillutatakse mööda Venemaad laiali. Valmistutakse sõjaväeliseks pöördeks, Aleksander I sureb ootamatult.
Võimule saab Nikolai I-truudusevanne 14. dets. 1825
Väga paljud dekabristid vangistati. Kirjanduslik programm-kirjandus peab väljendama patriootilisi tundeid, ood.
5 dekabristi poodi üles.Väga paljud saadeti Siberisse sunnitööle.
Pilet nr. 3
Aleksander Puškini (1799- 1837 ) elu ja looming.
Sündis Moskvas, aadliku perekonda. Puškini vanemad pole küll väga rikkad, kuid selle-eest väga armastatud .
Aleksandrisse suhtutakse mõistetamatu külmusega. Koheldi nagu väikest täiskasvanut. Üksildane lapsepõlv, luges väga palju. Pole ühtki luuletust vanematest , küll aga hoidjast.
10-aastaselt avastab kehalise rõõmu ( armastab kõndida ja on väga heas vormis).
1811-1817 Tsarskoje Selo- Tsaari küla, Vana-Ingerimaal.
Seal avatakse lütseum, kuhu Puškin 1811 läheb õppima. 1814 ilmus tal trükis esimene luuletus . Lütseumi lõpuks juba 30 trükis luuletust.
„Mälestusi Tšarskoje Selost“
Lõpueksamil öeldi talle et „Vähemalt on nüüd Venemaal vähemalt 1 tõeline poeet.“
Kuni 1820 on ta ametis Peterburis ministeeriumis. Tantsib, armub palju.
Puškin saab tuntuks luuletusega „Küla“ (Mihhailovskoja). Kui vaene on tegelikult selle küla tööline.
ood „ Priius “-vabaduse ülistus. Puškin kirjutas epigramme, mis osaliselt käisid ka Aleksander I kohta. Puškini sõbrad kostsid ta eest, pidi pagendusse minema 1820- 1826 .
Puškin lahkus Peterburist Dnepri äärsesse linnakesse. Mais ujub üle Dnepri jõe ja saab kopsupõletiku. Sealt linnast sõidab läbi Rajevski (sõjakangelane) ja tema 4 tütart ja 2 poega . Esimest korda näeb Puškin milline peaks olema pereelu. Rajevski esitab Tsaarile palve , et kas võib Puškini kassas võtta.
Puškin õpib inglise keelt. 3.okt. 1830 saabub ta Moldovasse. Lõuna-reisist kirjutab ta „Lõuna poeemi“.
Ta sai vapustava teate Aleksander I surmast ja viie ülestõusujuhi hukkamisest. Ühel ööl viis politseiohvitser Puškini Moskvasse uue tsaari Nikolai I ette. Tsaar mõistis, et talle mõjuks üsna soodsalt “armulikkuse” osutamine kõige kuulsamale vene luuletajale . Lühikest aega elaski  Puškini tsaari võimu pehmenemise lootuses.
1828. aasta lõpul kohtas ta ballil veetlevat ja kaunist 16. aastast neidu Natlaja Gontšarovat. Kahe aasta pärast nad abiellusid.
Puškini lemmik aeg oli sügis. Et 1830. aasta sügiskuul lisandus sellele perekonnaõnne ootus,vallandus luuletaja üliviljakas loometegevus. Ta lõpetas Boldinos “Jevgeni Onegini”, kirjutas näidendeid, jutustusi ning rohkesti luuletusi ja kirjanduskriitilisi artikleid. Boldinos saavutas Puškini looming täisküpsuse. Poeet astus uuesti välisministeeriumi teenistusse. Llovtööks ebasobiv õhkkond ja kasvav võlakoorem masendas kirjanikku. 1836. aastal sai ta loa ajakirja “Sovremennik” väljaandmiseks.
Puškini abielu osutus õnnelikuks. Ta sai neli last. Ta armastas Nataljat ja oli uhke tema ilu üle.
Seitsmendal veebruaril 1837 pidas Puškini duelli D´Anthesiga oma naise pärast, tolle kuul tabas poeeti kõhtu. Mehiselt kannatas ta välja piinava operatsiooni, surus alla oiged, et mitte naist ehmatada, ja ütles, et valu ei tohi tahet lämmatada. 10. veebruaril Puškini suri. Sõnum tema surmast levis kulutulena üle Neevalinna ning peagi kogunes poeedi maja väravasse tuhandeid inimesi. Valitsus ehmus ...

• "Ruslan ja Ljudmilla", 1820, poeem
  
• "Kaukaasia vang", 1822, poeem
  
• "Mustlased", 1827
  
• " Boriss Godunov ", 1825
  
• "Jutustus Tsaar Saltaanist", 1831 , poeem
  
• "Jevgeni Onegin", 1825– 1832 värssromaan
  
• " Vaskratsanik ", 1833
  
• " Padaemand ", 1833
  

Pilet nr 4.

Mihhail Lermotovi elu ja looming.
Mihhail Lermontov (15. oktoober 1814, Moskva – 27. juuli 1841 , Piatigorsk) – üks tuntumaid Vene romantismi luuletajaid ja “Meie aja kangelase” autor, mis on avaldanud sügavat mõju hilisematele Vene kirjanikele.
Lermontov oli erruläinud sõjaväekapteni Juri Petrovich Lermontovi ja Maria Mihhailova poeg. Kolmeaastasena kaotas ta oma ema ning üles kasvatas teada ta vanaema, Jelizaveta Aleksejevna Arsenjeva, oma häärberis Penzeskaja provintsis . Venemaa külluslikult naturaalne ilu, selle rahvalaulud ja –lood, selle kombed ja tseremooniad, raske sunnitöö, mis pärisorjadele peale suruti ning lood ja legendid talupoegade mässudest – kõik see avaldas suurt mõju tulevase poeedi isiksusele. Kuna väike Lermontov oli tihti haige, viidi ta kuurortidesse Kaukasusel kolmel korral, mil eksootilised maastikud jätsid sügava mulje talle.
1827. aastal kolis ta koos vanaemaga Moskvasse. Koolis(Moskva Ülikooli haru, kus kasvatati ülikute lapsi) käimise kõrval alustas ta luuletuste kirjutamisega ja hakkas ka tegelema kunstiga. 1828. aastal ta kirjutas luuletused “Tšerkessid” ja “ Kaukasuse vang” järgides inglise luuletaja Lord Byronit, kelle mõju domineeris noorte vene kirjanike seas. Kaks aastat peale tema esimest luuletust, “Kevad” avaldati trükis. Samal aastal astus ta Moskva Ülikooli, tolleaegsesse elavamasse kultuuri ja ideloogia keskustesse, kus õppisid ka demokraatlikult häälestatud mõtlemisega aadlikud nagu Aleksandr Herzen, Nikolai Platonovich Ogarjov jt. Õpilased innuklat diskuteerisid poliitiliste ja filosoofiliste probleemide, pärisorjade raske saatuse ja hiljutise Detsembri ülestõusu üle. Sellises atmosfääris kirjutas ta paljusid lüürilisi salme, pikki , jutustavaid luuletusi ja näidendeid. Tema näidend “Imelik Mees” peegeldas tollaseid seisukohti õpilasühiskonnas: viha ainuvalitsejaga riigikorra ja pärisorjuse vastu. 1832. aastal peale oma tagurliku professoriga tekkinud vastuolusid lahkus ta ülikoolist ning läks Peterburis asuvasse militaarkooli. Koheselt peale kooli lõpetamist ja ratsaväe alama auastme saamist 1834. aastal määrati ta Peterburi lähedal, Tsarskoje Selosse Hussari Ihukaitse rügementi. Noore ohvitserina veetis ta märkimisväärse osa oma ajast pealinnas ja tema kriitilised tähelepanekud sealsest aristrokaatide elust said näidendi “ Maskeraad ” aluseks. Aeg, mil Lermontov oli sügavalt, samas ainult ühepoolselt, kiindunud Varvara Lopukhinasse, tunne, mis kunagi ei temast ei lahkunud, peegeldub tema “ Ligovskaja hertsoginnas” ja testes töödes.
Lermontovi vapustas tõsiselt 1837. aasta jaanuaris suure poeedi, Puškini, surm duellil . Ta kirjutas eleegia , mis väljendas rahva armastust surnud luuletaja vastu, hukka mõistes mitte ainult Puškini tapjat, vaid ka aristokraate, kelles ta nägi vabaduse timukaid ja ka tegelikke süüdlasi selles tragöödias. Niipea kui need värsid tuntuks said ning jõudisd ka Nikolai I kõrvu, arreteeriti Lermontov ning pagendati Kaukasusel asuvasse rügementi. Uutes kohtades käimine, dekabristidega kohtumised ja tutvumised George ajastu suurmeestega – silmapaistev poeet Ilia Chavchavadze, kelle tütar oli abiellunud tuntud vene näitekirjaniku, luuletaja ja diplomaadi, Aleksandr Sergejevich Griboyedoviga –
Tuntuim luuletus on Puri – ühendab priiuse ja vangipõlve, mässumeele ja sunnitud rahu. Sel perioodil kirjutab veel ka muid asju. Teenis tsaari kaardiväes, aga sõda ei olnud, oli aktiivne seltskonnaelus. Hakkas naistemeheks.
Näidend Maskeraad – tegevus 30ndate keskel Peterburis. Ühes kaardimängus mängib mingi mees petturile raha maha. Üks nägi pealt ja tal hakkab vürstist kahju. Saavad sõpradeks. Tutvub ühe naisega, kellele ta kingib mingi võru, mis oli tegelikult tema sõbra oma. Vürsti tahetakse tappa. Vürsti naine langeb. Sõber tapab naise. Aga naine püüab tõtt rääkida, aga ei õnnestu, lõpus tuleb tõde välja. See oligi nii plaanitud kättemaksuks. Deemoni mäss jumala vastu, lõpus pettub ja deemon jääb üksi ja jumal võidab. Tsensuur keelas selle ära. Tegi 5 varianti , aga ikka ei läinud läbi.
1830 üle 300 luuletuse , mitu draamat , poeemi. Oma loomingusse suhtub rangelt . Puškini surm suur löök ja kirjutas luuletuse “Poeedi surm”. Ei avaldatud, levis väga kiiresti käsikirjaliselt. Raevukas aga ülistav.
Saadeti Kaukaasiasse, tuli peagi tagasi. Pühendus kirjandusele. Duell prantuse saadiku pojaga, ohvreid polnud, Lermontov saadeti Kaukaasiasse sõdima.
“Valelik” – mägilastele pühendatud sõjavastane luuletus.
Kaukaasiast tagasi, läheb tülli vana tuttavaga, duell, Lermontov sureb.
Lüürika - Luule saavutas täisküpsuse 1837-41. Oma põlvkonna lüüriline kujutamine.
“Mõtisklus” – kujutab inimesi tarbetutena, kes liiga palju teevad ja liiga vähe usuvad.
Romantiline võitlev kangelane, tahtevabaduse kehastus. Mõistab ühiskonda hukka. Ise tunneb ennast ühe osana sellest. Otsib rahvalikkust. Luuletusse ilmus inimene rahva hulgast, tavaline, lihtne ja tagasihoidlik inimene, ühiskonna liige. Pakatab jõust ja tahtest, loomu poolest võitleja ega karda surma. Tema sõnad ei lähe tegudest lahku- “Bordino”.
“Laul tsaar Ivan Vassiljevitšist...” kirjutas rahvalaulu laadis ja viib meid 16 saj. Kõige täiuslikumalt kehastab rahvuslikkuse idee luuletuses “Kodumaa”, kus Lermontov teeb vahet oma isamaaarmastuse ja ametliku kroonipatrioismi vahel. Loob kurva pildi kodumaast . ”Deemonlik” ja “rahvalik” Aga kumbki pole halb.
Viimastel aastatel suundub realismi, aga säilitab romantismi.
Mässumeelsus, kaasaja hukkamõist.
“Mtsõri” – vene vägede poolt vangistatud mägilane. Vastandamine . Vabadusearmastus saab võitu.
Suuremahuline poeem “Deemon”. legend deemonist, kelle võlub ära gruusia vürstitari ilu. Võrgutab vürstitari. Deemon kui teadmise ja vabaduse kuningas.
Lermontovi teos „Meie aja kangelane”on 19. sajandi psühholoogilise realismi põhiteoseid. Kõige pealt seepärast, et peategelast Petšorinit ei kujutata erandliku, titaanliku isiksusena, vaid just nimelt „meie aja kangelasena”, kelle omistatakse oma ajastu ja sotsiaalse keskkonna tüüpilisi psüühilisi jooni.
Autor püüab teadlikult olla võimalikult objektiivne jutustaja. Autor avaldas iseenda mõtteid kangelase suu järgi. Autor ja peategelane sulasid üheks isiksuseks.Romaanile andis omapära ülesehitus, kus autor jälgib inimesi väljastpoolt ja mitmest aspektist. Iseäralik on ka see, et romaani peatükid ei ole kronoloogilises järjekorras, mis tuleneb sellest, et Petšorinit jälgivad jutustajad vahelduvad. Seega avaneb peategelase iseloom lugejale järk-järgult, kusjuures ükski peegeldus eraldi ei anna Petšorinist ammendavat iseloomukirjeldust.
Esimene tegelane, kes Petšorinit tutvustab, on Maksim Maksimõtš. Naiivne ja piiratud mõistusega Maksimõtš lubab Petsorini kõlbeliselt küll hukka mõista, kuid ei aita teda mõista.
Sündmustes salakaubavedajatega näitab Petšorin end teoinimesena. Tegemist ei ole tubase unistava romantikuga ega Hamletiga, kelle tahet halvavad kahtlused ja enesevaatlus. Petšorin on otsusekindel ja julge, kuid tema tegutsemine ei vii kuskile. Ta ei ole eluga ühte sulanud, vaid püsib kuskil elu ääremail, ja elu raputab teda enda küljest lahti. Seda kõike sellepärast, et tegutsemine on Petšorinile hädavajalik, kuid erinevalt teda ümbritsevatest inimestest puudub ta tegevusel eesmärk. Nende lihtsad ja primitiivsed püüdlused teda ei rahulda, ent võimalust pühendada ennast suurejoonelistele tegevustele, milleks Petšorin endas jaksu tunneb, tal ei ole. „Mu auahnus on olude poolt allasurutud,” ütleb ta. Iseennast kulutades mässib Petšorin end seetõttu võõrastesse asjadesse, sekkub võõrastesse saatustesse, tungib võõraste ellu ja rikub võõraste õnne. Petšorin ei suuda teha seda, mis süda nõuab, ja teeb seda, mis süda nõuab, ja teeb seda, mida hingepõhjas täiesti tarbetuks peab. Sellepärast on ta teod tühjad ja kirg kunstlik- see näitab sisemist külmust.
Petšorini suhted Bela, salakaubavedajast tüdruku, vürstitar Mary ja Veeraga moodustavad romaani peatükkide süžeelise telje, ja just seal tõusevad esile tema iseloomu kõige pahelisemad jooned. Armastus ei ole tema südamele kutse, vaid aseaine , mis võimaldab tal rahuldada oma allasurutud auahnust ja võimuiha. Võimalus haiget teha rõõmustab teda rohkem kui võimalus rõõmu valmistada. Kuigi kõigis naiskarakterites on midagi ühist- valmisolek tuua ohvreid, mõtelda teistele, mitte enesele, armastada teist, mitte iseennast. Petšorinil sellist võimet ei ole, sest ta on piiritult egotsentriline . Samuti ilmnevad tema omadused tema karakteri kõrvutamisel nende tegelastega, kes nii või teisiti temaga sarnanevad.
Petšorin möödub meie silme eest paljudes hinnangutes ja konfliktides, otsekui vaataks ta meile vastu paljudest peeglitest. Ükski neist iseloomustustest eraldi võttes ei suuda tema isiksust seletada. Isegi siis, kui Petšorin räägib iseendast, ei maksa arvata, et see on täielik, lõplik tõde: ta on mõnikord ebasiiras, isegi enese ees, ja kas ta end lõpuni mõistabki? Teda iseloomustavad kõik hinnangud kokku. Lermontovi romaan on polüfooniline- autor ega ükski tegelastest ei ütle teose peamist mõtet otse välja, vaid see kujuneb paljude häälte kooskõlas. Säärane ülesehitus on omane realistlikule romaanile.
Realismi jooneks on veel see, et romaanis ei ole „positiivseid” ja „negatiivseid” kangelasi . Lermontov loob elavate inimeste psühholoogilised tõepärased portreed, kellest igaühes on köitvaid ja liigutavaid jooni. Ent mis peamine- tegelased on keerulised, nagu on keeruline elugi. Aga kesksel kohal on „oma aja kangelase”, haige ajastu poja Petšorini vastuoluline kuju, kes ühteaegu veetleb ja tõukab eemale.
Pilet nr 5.
Nikolai Gogoli (1809- 1852 ) elu ja looming.
Nikolai Gogol sündis Poltava kubermangus Bolšije Sorotšintsõs ukraina mõisniku Vassili Gogol-Janovski peres. Tema ema oli poja sündides alles 18-aastane. Nikolaid mõjutasid tugevasti tema vagadus ja kalduvus tegeleda müstiliste rahvauskumustega.
Nikolai Gogol õppis Poltava rahvakoolis ja Nežini gümnaasiumis ( 1821 –1828). Pärast koolide lõpetamist siirdus ta sooviga hakata näitlejaks, Peterburi. Seal loobus ta poolapärasest nimeosast. Näitlemisest ei tulnud midagi välja ning ta otsustas hakata kirjanikuks .
Aastal 1829 ilmus anonüümselt tema esimene teos, idülliline lugu värssides "Hans Küchelgarten". Suurema tähelepanu saavutas ta 1831/1832 aastal ilmunud novellidega "Õhtud külas Dikanka lähedal". Pärast novellide ilmumist sõbrunes Gogol Aleksandr Puškiniga.
Aastatel 1834 kuni 1835 töötas ajaloo õppejõuna Peterburi ülikoolis. Pärast lühiajalist riigiteenistust asus Gogol tööle tütarlaste gümnaasiumi õpetajana ja üritas saada ajalooprofessori kohta Peterburi ülikoolis, mis aga ei õnnestunud. 1835. aastal loobus ta dotsendi kohast ülikoolis, pühendus täielikult kirjutamisele ja avaldas veel samal aastal kogumikud “Arabeskid” ja “Mirgorod”, mis sisaldasid muuhulgas novelle “Nevski prospekt” ja “Tarass Bulba” (18429. Novellid ilmusid ka ajakirjades, näiteks grotesk “Nina” (1836).
Aastal 1836, varsti pärast komöödia “ Revident ” edukat esietendust, lahkus Nikolai Gogol Venemaalt. Põhiliselt elas ta Roomas, kus suhtles tihedalt maalikunstniku Aleksandr Ivanoviga. Viimane maalis temast 1841. aastal kaks portreed ja on kujutanud teda ka oma suurteosel "Kristuse ilmumine rahvale".
Venemaalt oli Gogol ära kokku 12 aastat, pöördudes sinna tagasi 1848. Roomas alustas ta oma ainsa, triloogiana kavandatud, kelmiromaani kirjutamist. Kavandatud triloogia esimene osa kandis nime "Surnud hinged" ning see ilmus 1842. aastal. Tsensuuri poolt oli ettekirjutatud pealkirjaks "Tšitšikovi seiklused ehk Surnud hinged". Lisaks sellele valmisid veel komöödia “Naisevõtt” (1842) ja grotesk “ Sinel ” (1842). Tervise halvenedes tegeles Gogol üha enam usuliste teemadega ja selgitas oma vastuolulisi seisukohti esseekogumikus “Valitud kohad kirjavahetusest sõpradega” (1842), mida aga ei mõistetud.
1848. aastal käis Gogol palverännakul Pühal Maal. Naastes Venemaale, töötas Nikolai Gogol ka "Surnud hingede" teise osa kallal. See ei saanud valmis ning veidi enne surma, depressioonis , põletas kirjanik ka käsikirja.
Pärast surma maeti Nikolai Gogol Danilovi kloostri kalmistule, 1931 . aastal maeti ta ümber Moskva Novodevitšje kalmistule.
"Hans Küchelgarten" (1829)

• "Arabeskid" (novellikogu)
  
• "Mirgorod" (novellikogu)
  
• "Surnud hinged" (I osa; 1842; ilmus "Tšitšikovi seiklused ehk Surnud hinged" pealkirja all)
  
• "Naisevõtt" (1942)
  
• "Sinel" (1942)
  

Pilet nr. 6.
Ivan Turgenevi (1818-1883) elu ja looming.
Ivan Sergejevitš Turgenev (9. november 1818 Orjol – 3. september 1883 Bougival, Prantsusmaa) oli vene kirjanik.
Väiklane despotism.
1827 elab Moskvas. Saksa, prantsuse, inglise keel-> filosoofia.
Läheb Berliini täiendavatele filosoofia õpingutele.
1841 lõpetab Berliini Ülikooli.Nägi tulevikku filosoofia õppejõuna.
1847 ilmub jutustuste kogum „Küti-kirjad“. Raamiv tegelane kütt, jahimees . Kirjaldas mõisnikke ja pärisorjust. Pärisorjuse vihavaenlane. Romaanid „ Aadlipesa “; „Eelõhtul“, „Suits“ + hulgaliselt artikleid.
Isiklikus elus polnud väga õnnelik. Tutvus prantsuse laulja P. Viardot´ ga kuid too oli juba abielus. Platooniline armastus. Mõju vene kirjandusele algab juba „Küti-kirjadega“. Kurvalt nendib ta, et need keda pekstakse on kaotanud inimväärikuse. Sai kriitika osaliseks . Kujutas oma teostes Vene ühiskonna kaasaja inimest. „Eelõhtul“ tegevus sajandi keskel, peategelaseks on Venemaal tavatu kangelanna Jelena .
Tihti kõrgete sõjaväelaste tütred polnud rahul sellega, et neist saaks vaid kenade ohvitserida kenad abikaasad.
Üheks teemaks veel Turgenevi loomingus on põlvkondade vaheline vastuolu. („ Isad ja pojad“)
Pilet nr. 7
Aleksander Puškini luule.
Puškini 1820-ndate aastate lüürikat võib jaotada kahte põhirühma: poliitliline luule ja lembelüürika. Esimene õitseng langeb aastaisse 1817-1823, mil luuletaja oli dekabristidele kõige lähemal. Poliitilise luule esileküündivad näited seonduvad edaspidi mälestustega dekabristidest, nagu „läkitus Siberisse“ ja „Arion“.
Lembelüürikasse suhtusid dekabristid eitavalt. Rõlejev näiteks ei kirjutanud ühtki sellemotiivilist teost. Nad arvasid et armastusluule kisub noorsugu eemale õilsast kodanikupaatosest. Puškinile tähendas vabadus täisväärtuslikku tunde- ja hingeelu . Puškini jaoks pole nende kahe luulelaadi vahel vastuolu.
1830-ndail aastail liituvad mõlemad teemad Puškini luules filosoofiliseks luuleks, millel on rõhuvalt humanistlik suunitlus . Keskseks motiiviks on inimese õigus õnnele, sõltumatusele, vabadusele. Ainsaks reaalseks arenguteguriks on kultuur, mis Puškini jaoks tähendab hariduse ja humanismi edendamist. Luuletuses „Käisin jällegi“ kirjaldab Puškin oma tundeid uuesti Mihhailobskojet külastades.Oma mõtteis pöördub ta järeltulevate põlvede poole, kelles loodab näha sügavat inimlikkust.
Ta tõlkis inglise, prantsuse ja poola kellest, lõi stiliseeringuid itaaila, hispaania , portugali, inglise, araabia, vanakreeka ja rooma vaimus . Mitme tema teose tegevus toimub Hispaanias, Prantsusmaal, Inglismaal, Saksamaal jne. Eriti huvitas teda folkloor, näiteks šoti, serbia , iraani, gruusia jne. Tema ideaaliks oli tulevikuühiskond, kui rahvad unustavad omavahelised tülid ning moodustavad ühe suure pere.
Pilet nr. 8
Fjodor Dostojevski elu ja looming.
(1821-1881)
Sündis Moskvas.Isa oli keevaline , ema oli religioosne, erudeeritud ja hell . Elasid vaestehaigla territooriumil.Sügavalt religioosne elu lõpuni. 1837- pani isa mõlemad pojad Peterburi sõjaväeametnike kooli. Samal aastal suri ema.
1839-Suri isa.( Tema enda orjad kägistasid ta).
Dostojevski saab närvivapustuse, esinevad langetõvehood.
1843 lõpetavad vennaga kooli. Mihhail läheb Tallinnasse, Fjodor Peterburisse.
Toob vene kirjandusse psühholoogilise teguri.
Vene edumeelsed literaadid võtavad ta oma seltskonda. Dostojevski on oma loomuselt naiivne ja heatahtlik . Mõne aja pärast lahkus nende seltskonnast ning astus rühmitusse Petraševski.
15 aprillil 1849 kannab ette „Kirja Gogolile“, 23 aprillil arreteertakse peaaegu kõik noored. Viiakse Peeter-Pauli kindlusesse.
Sama aasta detsembris mõistetakse terve hulk noori surma, kaasaarvatud Dostojevski. Viimasel hetkel (enne viimast käsklust „Tuld!“) antakse armu ning karistus asendatakse nelja aasta sunnitööga ning kuue aasta lihtsõdurina olemisega.
I abielu oli ränk ja raske. Mängukirg, hasartmängud.
Ei leia kirjastajaid, vend suri ning oli vaja katta ka tema võlad.
I naine sureb tuberkuloosi.
II naine oskab raha asju parandada. 1877 ostavad oma maja. Dostojevski tervis on nõrk.
1881 25. jaanuaril algas tal verejooks ning kolme päeva pärast suri.

• "Boriss Godunov" ( draamad , 1841)
  
• "Vaesed inimesed" " Teisik " "Härra Prohhartsin" (1846)
  
• "Valged ööd"
  
• "Nitotška Nezvanova" (1849)
  
• "Alandatud ja solvatud"
  
• "Märkmeid surnud majast"
  
• "Talviseid märkmeid suvistest muljetest"
  
• "Ülestähendusi põranda alt"
  
• "Kuritöö ja karistus"
  
• "Mängur"
  
• " Idioot "
  
• "Kurjad vaimud"
  
• "Kirjaniku päevik" (1873)
  
• "Nooruk" (1875, eesti keeles 1940)
  
• "Kirjaniku päevik" (1876-1877)
  
• "Vennad Karamazovid"
  
• "Kirjaniku päevik" (1880-1881)
  

Pilet nr. 9
Dostojevski „Idioodi“ või „Kuritöö ja karistuse“ analüüs.
(Idioot)
Lühike sisukokkuvõte "Idioot"
I osa
Fjodor Dostojevski romaan "Idioot" algab tegevusega Peterburi- Varssavi raudteerongis. Sel udusel ja niiskel novembrilõpu hommikul kella üheksa paiku liikus rong Peterburi poole. Teose peategelane vürst Mõškin saabus just Šveitsist, kus ta viibis üle nelja aasta vaimuhaigust ravides. Peaaegu terve, kuid ikka veel haiglase väljanägemisega vürst kohtas rongis kaht meest, kellega tal tuli järgnevatel aastatel tihedalt tegemist- Parfjon Rogožin & Lukjan Timofejevitš Lebedev.
Rongilt maha astudes seadis ta ebakindlalt sammud Jepatšinite maja poole, ta ei tundnud ennast Venemaal eriti koduselt, ega teadnud täpselt kuhu minna. Öömaja oli ta endale õnneks leidnud, sest Rogožin pakkus oma suurt maja talle eluasemeks. Jepatšinite juurde läks ta kõhe seetõttu, et oli teadlik, et kindraliproua Lizaveta Prokofjevna on temale kaugelt sugulane. Teda võeti seal algul külmalt vastu, kuid juba hetke pärast tajuti vürsti ausat hinge ja puhast südametunnistust-pealegi selgus, et ta oli idioot, ning see kõik tekitas Jepatšinites soojust. Peale kindrali ja tema proua tutvus vürst seal ka nende kolme võluva ja äärmiselt ilusa tütrega: Aleksandra , Adelaida ja Aglajaga. Viimane nimetatuist rabas vürsti oma iluga , kuigi veidi vähem, kui eelnevalt kindrali kabinetis nähtud Nastasja Filippovna pilt. Ta oli kuulnud juba rongipeal selle naise õnnetut lugu, kuidas teda juba kaheteistkümnendast eluaastast peale valmistati ette kaheksateistkümneselt härra Totski armukeseks saama (härra oli muide neiule isaeest). Siis aga tõukas mees neiu eemale lootuses astuda kombelisse abiellu kindral Jepatšini tütre Aleksandraga. Selleks pidi mees vabanema Nastasja Filippovnast . Ta arvas , et kõige targem oleks too mehele panna ja nii oli ta nõus neiu isegi Ganjale maha müüma.
Pärast Jepatšinite juurest lahkumist vürsti plaanid muutusid ta otsustas hoopis minna Ganja Ivolgini korterisse elama. Viimasel oli seal tuba üürida ja nii sai asi otsustatud. Seal tutvus vürst veel Ganja ema, isa, õe, venna ja teise üürilise Ferdõštšenkoga. Kõik väga erinevad inimesed, kellega ka hiljem tuli palju tegemist teha. Õhtul läks vürst kutsumata Nastasja Filippovna korterisse (nad olid muide päeval juba Ganja juures tutvunud). Seal oli väike kinnise ringiga kohtumine , kust kogu lugu hargnema hakkas, nimelt pidi sellel õhtul Nastasja otsustama, kas ta abiellub Ganjaga või mitte. Pärast segaseid ja pööraseid sündmusi otsustas Nastasja, et ta ei abiellu Ganjaga ega ka vürstiga, kes tegi talle sealsamas ootamatu abieluettepaneku (vürst nimelt armus temasse esimesest silmapilgust, nagu paljud mehed), vaid hoopis põgeneb Rogožiniga, et temaga hiljem ehk abielluda . (Muide Nastasja ei ütelnud vürstile ära, mitte sellepärast, et ta teda ei armastaks, vaid seetõttu, et ta leidis, et ta on liiga rüvetatud selleks, et siduda end nii hea ja puhta inimesega).

• II osa

Paar päeva pärast sündmusi Nastasja Filippovna juures sõitis vürst Mõškin Moskvasse oma tädilt ootamatult saadava pärandi asjus. Ta viibis seal täpselt kuus kuud. Tema äraolek tekitas palju poleemikat ja halvakspanu Jepatšinite poolt, kellele ei meeldinud, et neid ärasõidust ei teavitatud. Peterburis levis vürsti kiire lahkumise tõttu palju kuulujutte, mis ajapikku hääbusid. Muide Moskvas otsis vürsti üles ka Nastasja Filippovna, kes oli Rogožini juurest põgenenud sooviga end Mõškiniga siduda, kuid juba varsti põgenes ta ka vürsti juurest, sest teda valdasid uuesti kahtlused, et ta rikub midagi nii puhast nagu vürst oli ära.
Kui vürst saabus tagasi Peterburi teavitati teda koheselt Jepatšinite kolimisest suveks oma suvilasse Pavlovskis. Tänu Lebedevile läks Mõškinil korda kolida neile peaaegu kõrvalmajja. Pavlovskisse saabus vürst väga haigena, sest teda oli just enne ärasõitu tabanud haigushoog, mille kutsus esile Rogožin. Jepatšinid andestasid seetõttu talle ka ootamatu lahkumise • Peterburist ja hakkasid tihti teda oma külaskäikudega austama.
Neil päevil süvenes vürsti armastus Aglaja Jepatšini vastu. Tema armastus Nastasja Filippovna vastu oli muutunud haletsuseks. Ka Aglaja hakkas ilmutama oma tundeid vürsti vastu, mis aina süvenesid. Kuigi nende suhtes ei puudunud ka tülid. Mitu korda suutsid nad nii tõsiselt riidu minna, et ei suhelnud üksteisega mitu päeva, ühekorra saatis Aglaja vürstile isegi kirja, et ta enam kunagi oma jalga nende majja ei tõstaks, kuid kõik need probleemid möödusid, sest tunded olid sügavamad, kui teod.

• III osa

Kindraliproua kartus oma tütarde tuleviku pärast hakkas järjest süvenema (ma vihjan abiellumisele). Kõige enam kartis ta Aglaja pärast. Ta küll teadis tütre tunnetest vürsti vastu, kuid ei kütnud seda heaks, sest vürsti seisus polnud küllalt hea, tal polnud piisavalt raha ja ta kannatas vaimuhaiguse all. Lizaveta küll väga austas vürsti ja pidas teda oma heaks sõbraks, kuid sellest ei piisanud et too oleks võinud tema noorima ja ilusaima tütrega abielluda.
Muide Pavlovskisse, kus nad kõik viibisid saabus ootamatult ka Nastasja Filippovna, Ta muidugi ei hakanud oma sealviibimist eriti avalikustama, sest oli häbistatud naine ja vähesed inimesed suhtusid temasse hästi. Kuid tänu mitmetele juhustele said vürst ja Jepatšinite perekond tema sealviibimisest üsna pea teada. See muidugi ärritas Aglajat, kuigi ta püüdis seda mitte välja näidata. Peagi hakkas ta saama Nastasja Filippovnalt kirju, kus too palus tal kiiresti vürst Mõškiniga abielluda.
Vürst võttis enda juurde elama Ippoliti, kes oli juba väga haige ja pidi peagi tiisikusse surema. Noormees küll käitus temaga äärmiselt tänamatult, kuid vürsti hea süda sellest ei hoolinud. Poiss oli ennast juba hävitanud ja teisi endast eemale peletanud. Ta viis enese lõpuks nii kaugele, et kindlat surma ootama jäämata püüdis end vürsti kodus mitmete tunnistajate juuresolekul maha lasta. Püss ei läinud õnneks lahti ja nii pidi ta oma surma ikkagi veel edasi lükkama, kuni see varsti ise saabub.
Enne intsidenti vaksalis muusikaplatsil kutsus Aglaja vürsti salaja hommikusele kohtumisele pargis rohelisel pingil. Seal nimelt tavatses Aglaja hommikuti istumas käia. Nii nad siis kohtusid järgmisel hommikul seal. Selgus, et Aglajal oli vürstile väga palju öelda. Ta palus vürstil endale sõbraks olla; teatas talle, et tahab kodust paljude asjade tõttu põgeneda ja on vürsti oma abimeheks valinud; rääkis pikalt Ippolitist; põhiliselt tahtis ta rääkida aga Nastasja Filippovnast. Nimelt tuli välja, et Nastasja saadab pidevalt Aglajale kirju (ta andis kõik kirjad ka vürstile lugemiseks). Kirjades püüdis Nastasja põhiliselt veenda Aglajat vürstiga abielluma.
Nende jutuajamine vürstiga ärritas Aglajat väga ja lõpetuseks teatas ta vürstile, et kavatseb hommepäev Ganjaga abiellub ja temaga põgeneb. See öeldud jooksis tüdruk minema, kuid samal hetkel jõudis pingi juurde Lizaveta Prokofjevna, kes oli tulnud tütart otsima ja pidas nüüd maha tõsise vestluse vürstiga, kus ta tegi teatavaks kõik oma seisukohad ja püüdis teada saada, miks noored olid salaja kohtunud.
Veel samal hilisõhtul pärast Jepatšinite kodust lahkumist, kus ta oli püüdnud Aglajaga kohtuda , mis muidugi osutus võimatuks, kohtus ta pargi ääres Nastasja Filippovnaga , kes teatas, et ta lahkub Pavlovskist, nagu vürst oli palunud .

• IV osa

Umbes kaks nädalat hiljem kutsuti vürst Jepatšinite majja koosviibimisele, kus ta tegi plaanimatult Aglajale abieluettepaneku, kuid neiu naeris ta kahjuks välja. Ta muidugi vabandas hiljem selle pärast. Pean siiski rõhutama, et Aglaja ei olnud vürsti vastu üldsegi mitte nii ükskõikne, kui ta näidata püüdis...ta armastas vürsti väga,
Aglaja kutsus pärast seda õhtut vürsti veel ühele koosviibimisele, kuhu oli oodata ka Belokonskajat. Õhtu eesmärk oli kõigile selge, kuigi mõnele mitte eriti vastuvõetav- sooviti teada saada, mida Belokonskaja vürstist, kui Aglaja kosilasest arvab . Ühesõnaga, kui Belokonskaja kiidaks vürsti heaks võtaks seltskond Aglaja peigmehe otse kõikvõimsa "vanamuti" käte vahelt vastu. Vanemad polnud nimelt ise võimelised otsustama, kas selles loos on midagi imelikku ja kui palju nimelt, või pole siin üldse midagi imelikku. Mõjuvõimsamate ja kompetentsete inimeste sõbralik ja avameelne arvamus kulus väga ära just praegusel hetkel, kus tänu Aglajale polnud midagi lõplikult otsustatud. Igatahes pidi ju vürst varem või hiljem "seltskonda" viidama, millest tal mingit aimugi ei olnud. Lühidalt öeldes: teda kavatseti "näidata", õhtu oli tormiline- oma tõusude ja langustega. Kuid kõigele pani punkti vürsti äkiline haigushoog, mille käigus ta kokku kukkus. Ka Belokonskaja ei kütnud Aglaja ja vürsti lugu heaks, leides, et noormees on küll hea ja aus inimene, kuid siiski liiga haige.
Juba järgmisel hommikul kuulis vürst Aglaja kavatsusest minna Nastasja Filippovnaga kohtuma. Enne minekut läks Aglaja veel vürsti juurest läbi, et ta endaga ühes võtta. Rogožin lasi nad majja sisse ja juba esimesest ruumist leidsid nad Nastasja Filippovna. Naised suhtusid teineteisesse juba esimestest minutitest vaenulikult Algas üksteise süüdistamine ja maha tegemine, mis jõudis välja vürstile esitatud ultimaatumini- ta pidi valima » kumba ta tahab. Sellele järgnes suur segadus , mille käigus kõik üksteist valesti mõistsid. Vürst armastas ju Aglajat, kuid nähes suurt vihkamist ja kannatust Nastasja silmis tormas ta kahte kätt kokku lüües ja karjatades tema juurde, kuid oli juba hilja! Aglaja ei talunud tema hetkelist kõhklust ja tormas toast välja. Vürst ehmatas seepeale ja jooksis Aglajale järele, kuid lävel haaras Nastasja tal ümbert kinni ja langes meelemärkusetult vürsti käte vahele. Muidugi jäi vürst tema juurde- sellest järeldati paljutki,
Kaks nädalat hiljem oli kogu juhtunu muutunud juba kohalikuks anekdoodiks, mida kõik erinevates variantides teadsid. Selle kähe nädala vältel veetis vürst kõik päevad ja õhtud Nastasja Filippovnaga koos. Ta armastas Nastasjat, kuigi armastas Aglajat rohkem. Jepatšinite majas teda vastu ei võetud, kuigi ta püüdis mitu korda Aglaja jutule pääseda. Kõik vürsti tuttavad olid tema peale pahased, ega tahtnud teda tunda välja arvatud Jevgeni Pavlovitš, kes ei kartnud end tema külastamisega kompromiteerida. Õige pea lahkusid Jepatšinid Pavlovskist. Aglaja jäi haigeks . Vürst tahtis väga Aglajaga rääkida ja talle olukorda seletada, kuid see polnud kahjuks võimalik.
Nastasja ja vürst pidasid abiellumise plaane . Nastasja oli selle pärast väga erutatud ja valis õhinaga pulmaks detaile välja ja tegi plaane. Vürst nii õhinas polnud, kuid kuulas Nastasjat ja püüdis osavõtlikust üles näidata. Vürst pani muide tähele, et Nastasja teadis väga hästi, mida Aglaja talle tähendas.
Pulmadega oli niigi väga palju sekeldusi ja neid tuli veelgi juurde...Nimelt saabus Pavlovskisse Rogožin. Vürst kartis väga, et Rogožin teeb midagi äärmuslikku- näiteks tapab armukadedusest Nastasja. Ka Nastasja kartis seda. Vürst saatis kindluse mõttes pidevalt Nastasja majja saadikuid kontrollima, kas temaga on ikka kõik korras. Veel laulatuse hommikul oli kõik korras. Kui vürst kirikusse jõudis, nägi ta, et selle ette oli kogunenud suur hulk rahulolematuid linnakodanikke, kes tahtis lihtsalt kurikuulsat paari oma silmaga näha, kes laitis abielu, kes tuli niisama kaasa. Peale selle sujus kõik plaanipäraselt, kuni ilus, kuid närviline pruut oli väljunud tõllast. Ta märkas rahva seas Rogožini pilku. Teda haaras hullus ja ta jooksis Rogožini juurde anudes, et too ta sealt ära viiks. Nii jäidki pulmad katki. Vürst jäi pealtnäha rahulikuks, kuigi oli seesmiselt väga rahutu ja murelik.
Järgmisel hommikul kell kaheks oli ta juba Peterburis ja pärast kella üheksat helistas ta juba Rogožini ukse taga kella. Keegi ei teadnud neist midagi. Vürst käis otsides ringi paljudes kohtades, kuni lõpuks viiekümne sammu kaugusel võõrastemajast, kus ta peatus sosistas keegi talle kõrva, et ta temaga kaasa läheks. See oli Rogožin. Nad läksid Rogožini majja. Kabinetti jõudes nägi vürst, et üle kogu toa oli tõmmatud paks roheline siideesriie, mille taha pääses kummastki otsast ja mis eraldas kabinetist magamisniši, kus asus Rogožini säng. Kõigepealt nad istusid ja rääkisid omavahel asjad selgeks, siis aga liikusid voodi juurde, kus lamas elutu Nastasja,

• Epiloog

Kui uks mitu tundi hiljem lahti murti ja inimesed sisse tulid, leidsid nad tapja täiesti meelemärkusetult palavikus maas. Vürst istus liikumatult tema kõrval asemel ja libistas haige karjatuste või sonimise puhul iga kord väriseva käe kiiresti üle ta juuste ja põskede, nagu tahaks teda hellitada, või vaigistada. Aga ta ei saanud enam aru mida talt küsiti...
Rogožin kannatas ära kaks kuud peaajupõletikku, ja kui paranes , siis ka asjaarutuse ja kohtuprotsessi. Ta andis kõige kohta otsese, täpse ja täiesti rahuldava tunnistuse, misstõttu vürst algusest peale kohtu alt vabastati. Ta mõisteti kergendavaid asjaolusid arvesse võttes viieteistkümneks aastaks Siberisse sunnitööle.
Vürst sattus tänu Jevgeni Pavlovitši püüetele ja hoolitsusele jälle Šveitsi, Schneideri raviasutusse.
Aglaja abiellus pagulaskrahviga. Hiljem ilmnes, et see krahv polnud mingi krahv, ja kui oligi pagulane, siis mingi tumeda ja kahtlase loo pärast. Järgnes veel hunnik üllatusi, millest võiks veel omaette raamatu kirjutada.
Iga inimene leidis oma saatuse...

"Idioot" Tegelased & nende iseloomustus

Vürst Lev Nikolajevitš Mõškin - (peategelane) läbinisti hea ja aus mees, kes kohtleb ka teenrit nagu kindralit. Ta suhtub kõigisse ühtemoodi ja eelarvamusteta. Vaimselt väga haige mees, kes ei taha kellelegi haiget teha ise seeläbi kannatades. "Positiivselt hea inimene". Ta on nagu lihtsameelne laps, kes 26 aastasena "praktilist elu" veel ei tunne, ja ometi tark mees, kes suudab tungida elu ja inimhinge sügavustesse. Mõškin põgeneb armastuse eest, kuid ta on mees, kes jääb oma tõekspidamistele truuks ka siis kui teda ümbritseb kaos ja ta isegi on sinna kaosesse kadumas .
Rogoiin Parfjjon - Mees, kes on valmis ka raha eest endale armastust ostma. (Lai ja lame nina, kandiline nägu, kitsad huuled, mis kiskusid alatasa ülbele, pilkavale ja koguni tigedale muigele. Otsaesine oli kõrge ja kaunilt kumer, parandas muljet näo tahumatust alaosast. Nägu oli surnukahvatu ja andis talle kurnatud ilme ja mingi valulise kirglikkuse varjundi, mis polnud kooskõlas jõhkralt häbematu muigega ja terava, upsaka pilguga.) Tema kõige iseloomulikum joon oli minna " viimse piirini " nii armastuses kui ka vihkamises. Ta oli miljonäärist kaupmehe poeg, kelle elu keskpunktiks kujunes armastus Nastasja Filippovna vastu. Ta on kindel, et armastust saab osta nagu kõike muud siinilmas, kui aga ei saa osta leidub väljapääs kõige primitiivsemas, toores vägivallas. Rogožin tapab kirglikult armastatud Nastasja Filippovna.
Nastasja Filippovna - Vapustavalt ilus naine, kes võlub paljusid mehi. Juba 18 aastaselt oli ta Afanassi Ivanovitš Totski kasvandik ja armuke . Ta oli teda selleks ette valmistanud juba 12-st eluaastast peale. See kõik vähendab tugevasti noore neiu enesehinnangut. (Pimestavalt ilus naine hea hariduse, peene mõistuse ja tundliku hingega, kelle võlu kütkesse satub igaüks, kes teda näeb, -ja kes on sügavalt Õnnetu, sest ta on rikka mehe armuke, kahemõttelise kuulsusega naine, jälgi "äri" objekt. Ta on tugevate psüühiliste kompleksidega naine. Ta peab end tõeliselt langenud naiseks ja suureks patuseks ega süüdista oma rikutud elus kedagi peale iseenda. Uhkus ja haiglane enesearmastus ning eneseusalduse täielik puudumine kujundavad kangelanna põhimõtte: mida halvem, seda parem. Sügav hingepiin , salvav iroonia , irvitamine kõige kalli üle, sihilik vulgaarsus ja hüsteerilisus ning deklareering: " Ma olen Rogožinile paras paariline!" omandavad päevast päeva järjest suurema kaalu Nastasja Filippovna käitumises, teevad temast vaimselt haige inimese, muudavad ta elu täiesti talumatuks. End halastamatult hukutades ja oma enesepõlguses viimse piirini jõudes hülgab Nastasja Filippovna oma ainsa pääsetee - vürst Mõškini puhta ennastohverdava armastuse - ning läheb ära Rogožini juurde, kelle pimedal kirel on üksainus lahendus (mida kangelanna väga hästi teab), üksainus lõpp - tapmine .
Kindral Ivan Fjodorovitš Jepatšin - 56- aastane kindral. Tõusik, kes soovis elada mugavalt & peenelt. Mees, kes kadestas kõiki kes sellega hakkama sai, eriti Totskit. Ka tema soovib saada Nastasja Filippovna armukeseks, kinkides selle tõestuseks talle "imetlusväärse pärlikee, mis läks tohutult maksma". Heatahtlik, sõbralik & kahtlustav mees, kes elas oma naise võimu all. Ta jättis endale alati taganemisruumi. Omakasupüüdlik, kuid mitte isekas . Kergesti ümber sõrme keeratav & kiiresti oma arvamust muutev. Armastas väga oma tütreid ja imetles naist.
Lizaveta Prokofjevna - Kindral Ivan Fjodorovitš Jepatšini abikaasa & vürst Mõškini kaugelt sugulane. Naine, kellel olid kindlad põhimõtted ja kes pühendas end täielikult oma tütarde heaolule. Väga temperamentne , äkilise loomuga ning isegi hüsteeriline- tüüpilise venelase tunnused, õnneks andestava ja vigu tunnistava loomuga. Tema jaoks oli seisus ja sellele vastavalt käitumine väga oluline. Väga valiv inimene, kelle väimeheks ei kõlvanud ka headuse kehastus vürst Mõškin. Hea inimene, kes millegipärast tihti püüdis seda varjata. L.P. tähtsaim lause, teose lõpulause, võtab hästi kokku vürst Mõškini "peamise idee": "Aitab vaimustumisest, aeg on nüüd mõistuse häält kuulda võtta. Ja kõik see, kogu see välismaa, kogu see teie Euroopa, - kõik see on palja^ fantaasia...pidage mu sõnu meeles, küll te ise näete!"
Aleksandra Jepatšin - Kindral Jepatšini & Lizaveta Prokofjevna vanim tütar. Rõõmsameelne tütarlaps, kes armastas väga oma ema ja oli lausa lahutamatu oma õe Adelaidaga, kuigi ka noorim õde veetis nendega palju aega.(Mängib klaverit , loeb ja õmbleb). Muide oli ta vanemate poolt peaaegu 99% ära lubatud Totskile- see aga erinevatel põhjustel ei Õnnestunud. Aleksandra oli hea, mõistlik ja väga leplik tüdruk, kes ei vajanud suurt rikkust ja hiilgust ja kes oli rahumeelne ja "ideaalne abikaasa". Ta oli ka väga ilus, kuigi mitte säravalt ilus.
Adelaida Jepatšin - Kindral Jepatšini & Lizaveta Prokofjevna keskmine tütar. Adelaidale meeldis väga maalida-portreesid ja maastike, kuigi ta ei lõpetanud neist ühtegi. Uudishimulik ja rõõmsameelne tütarlaps. Väga ilus! Väga lõbus ja heatujuline tüdruk, kes ei karda oma arvamust avaldada, aga hindab ka teiste omi. Tema vanemad olid lubanud ta panna mehele vürst Š-le. Adelaida ütles oma kõige tähtsama ja arvatavasti tabavaima mõtte Nastasja Filippovna kohta: "sellise iluga võib maailma segi pöörata".
Aglaja Jepatšin - Kindral Jepatšini & Lizaveta Prokofjevna noorim tütar. Haruldaselt ilus tüdruk!!! Vürst Mõškin ütles ta kohta:" Peaaegu nagu Nastasja Filippovna, kuigi hoopis teist laadi !" Väga keerulise ja raske iseloomuga neiu. Ta paiskas pidevalt õhku iroonilisi märkusi ja teravmeelsusi, kuid ka hulgaliselt vihjeid, näiteks tema poolt tihti mainitud Cervantese "Don Quijote " & Puškini luuletus "Maa peal elas vaene rüütel" andis võime mõista vürst Mõškini karakteri ning tema ja Aglaja suhteid. Iroonilised vihjed Dumas 'i poja "Kameeliadaamile" aitavad mõista Totski ja Nastasja Filippovna liini jne. Ta on väga vastuoluline isiksus. Naine, kes varjab oma tundeid viimase võimaliku hetkeni. Talle meeldis väga endale kalleid inimesi narrida ja kritiseerida- isegi mängida nende tunnetega. Hea ja aus inimene, kes millegipärast püüdis oma parimaid iseloomu omadusi varjata. Ta mängis " karmi tädi", kuid tegelikult oli ta sügavate tunnetega, õrn naisterahvas , kes vajas armastust ja tuge, nagu kõik teisedki. Inimene, kes tegi tihti vigu, kuid suutis need enne kahju tegemist veel olematuks muuta.
Nikolai Andrejevitš Pavlištšev - vürst Mõškini surnud õpetaja & isafiguur, kes kandis oma eluajal tema eest hoolt. Ta toetas teda surmani isegi majanduslikult ja seisis hea tema tervise parandamise eest.
Afanassi Ivanovitš Totski - Kõrgemasse seltskonda kuuluv, kõrgete sidemetega ja päratult rikas mees. Mees, kes tegi oma 18-aastasest kasvandikust oma armukese(Nastasja Filippovna), valmistades selleks teda ette juba 12-st eluaastast peale. Ta soovis astuda "kombelisse" abiellu kindral Jepantšini tütrega. Totskit võib isegi pidada kurjuse allikaks selles romaanis. Ta on egoist, kes ei hooli teistest.
Ganja Ivolgin - Kindral Jepantšinj auahne alluv, kes oli kunagi armunud Nastasja Filippovnasse, kuid hiljem vihkas teda omaenda tegude avaliku omakasupüüdlikuse pärast, kuigi ta ei suutnud keelduda siiski 7500 kaasvara-rublast ja nõustub temaga abielluma. Ta on mees, kes unistab kirglikult võimust ja jõust, mida saavutatakse rahaga . Ühesõnaga kasuahne ja isekas mees.
Niina Aleksandrovita - Ganja ema, kes põeb väga oma pere pärast eriti mehe ja Ganja vigade tõttu. Naine, kes on allasurutud ja jõuetu, ning keda piinavad omaenda pereliikmete vead.
Varja Ivolgina • Ganja 23-aastane õde. Tema ja ta abikaasa Ptitsõn omavad romaanis liigkasuvõtjatest väikekodanlaste rolli, kes on maailma ontliku halluse ja keskpärasuse kehastajad.
Ivan Petrovitš Ptitsõn - Varja Ivolgina abikaasa ja Ganja parim sõber. (v.t. Varja Ivolgina)
( Kolja ) Nikolai Ivolgin - Ganja 13 aastane vend, kellest saab vürst Mõškini sõber, usaldatu ja postituvi.
Ardalion Ivolgin Ardalionovitš - Ganja isa. Erukindral, kes on pahuksis joomisega. Ta on mees, kellel esineb harva selgeid päevi ja kelle eest peavad tihti tema lähedased välja astuma . Häbitu vana valetaja.
Marfa Borissovna - Ganja isa armuke.
Ferdõštšenko - Ganja üüriline. Mees, keda on raske mõista. Raske iseloomuga ja väga õel ja kuri inimene, kuid kes õnneks ei tee kellelegi erilist kahju. Ta külvab halba, ise sealjuures süüst puhtaks jäädes.
Belokonskid - kindraliproua Jepatšini sõbrad.
Ippolit Borissov - Ganja isa armukese tiisikuse haige poeg. Kolja parim sõber. Ta on surma ootel tigestunud mees, kes kasutab pidevalt vürst Mõškini raha, korterit ja aega. Ta nimetab ka vürsti peaaegu suu sisse idioodiks ja valab tema peale välja viha just tema headuse pärast. Ta on pessimist, kes arvab, et lähenev surm annab talle õiguse teha seda, mida ise paiemaks peab.
Darja Aleksejevna - Totski ja Nastasja truu sõber ja seltsiline. Ka kindraliproua truu sõber, kelle heakskiitu too kõiges vajas.
Vürst Š - Jeptšinite loodetav väimees (Adelaida) & vürst Mõškini hea sõber.
Lukjan Timofejevitš Lebedev - Rogožini sõber. Igasuguse jõu, rikkuse ja ülemvõimu priitahtlik lakei, teeb mingi erilise vaimustusega igasuguseid alatusi ja võtab neist osa. Isegi inimestele, kellesse ta siiralt hästi suhtub (vürst Mõškin), teeb ta harjumispärase rõõmuga kurja. Kuid me näeme teda ka armastava ja kohusetruu pereisa rollis või siis niisuguse inimese osas, kes tunneb südamest kaasa hoopis võõrale ja kaugele murele. Valede ja kelmuste mees! Kaval libitseja !
Jevgeni Pavlovitš Radomski - Kindral Jepantšini sõber.
Antip Burdovskina - "Pavlištševi poeg" - uute mõtlejate juht.
Vladimir Doktorenko - Lebedevi õepoeg.
Keller - Juhm eruleitnand. Ta oli alati valmis kakluses osalema, selle vajalikkuse peale mõtlemata.

• "Idioodi" põhiprobleemid!

? Kas iluga võib maailma segi pöörata?
? Kas üdini hea saab eksisteerida koos pahedega?
? Kas ilu on võimalik müüa?
? Kuidas elada pahelises maailmas?
? Kas raha eest saab kõike osta?
? Miks inimesed varjavad oma tõelist olemust?
? Kuidas valida hea ja halva vahel?
Pilet nr 10.
Anton Tšehhovi elu ja looming.
Anton Pavlovitš Tšehhov ( 29. jaanuar 1860 Taganrog – 15. juuli 1904 Badenweiler, Saksamaa) oli vene kirjanik, tuntud peamiselt novellisti ja näitekirjanikuna.
Anton Pavlovitš Tšehhov sündis Venemaal Aasovi mere ääres Taganrogis 1860. aasta 17. jaanuaril. Oma perekonnaga oli Antoni läbisaamine alati hea. Tema isa oli väikekaupmees ning väike Tšehhov kasvas väga karmi kasvatusega. Kunagi on ta isegi öelnud, et kahjuks jäi ta lapsepõlvest ilma. Võib öelda, et tema õde lausa ohverdas oma elu, et vend saaks annet kasutada ja kirjutamisega tegeleda. Antoni isa oli oma äris edukas, kuid pärast tulusa tegevuse pankrotistumist kolis Tšehhovite pere elama Venemaa intelligentsi keskusesse Moskvasse. Noor Anton kasvas ja arenes haritlaste hulgas ning suutis edukas olla kahel alal. Esiteks asus ta õppima Moskva Ülikooli arstiteaduse erialale ning valmistas ennast ette eluaegseks ametiks arstina. Ülikoolis käies alustas Tšehhov ka kirjutamist, et toetada oma abivajavat perekonda. Ta töötas vabakutselise kirjanikuna ajalehtedele ja ajakirjadele. See kogemus ja lugupidamine, mida noor Tšehhov huumoririkkaid lugusid kirjutades sai, julgustas teda kirjutama ka tõsisemaid jutustusi. Tšehhov on kord öelnud, et meditsiin on tema seaduslik naine ning kirjandus tema armuke ning lubanud, et pühendab oma kahele elukutsele kogu elu. Noore mehena oli tal raske vaadata, kuidas inimesed oma elu raiskavad . Ta soovis areneda ning näha. Kui otsida Tšehhovile eeskujusid , siis võib võib-olla nimetada tema kaasaegse tippkirjaniku Aleksei Nikolajevitš Tolstoi, kelle mõjutused Tšehhovi arengule olid suured.
Tšehhov lõpetas meditsiinikooli 1884. aastal ning alustas oma elu arstina. Samas oli see ka murdepunkt tema kirjanikukarjääris ning ta jätkas üha tõsisemalt kirjutamist. 19. sajandi eelviimase kümnendi lõpus kirjutas ta nii jutustusi kui ka näidendeid. Sellesse ajajärku kuuluvad näiteks novellid „Karu“ Ja „Pulm“ ning näidendid „Ivanov“ ja „ Wood demon “. Kuigi need tööd pole Tšehhovi tippteosed ja tuntuimad, mängivad nad siiski tema kui kirjaniku arengus väga tähtsat rolli. Sel ajal suri ka Antoni vend ning just seda sündmust peetakse Tšehhovi loomingu suureks mõjutajaks. Näiteks, kui Tšehhov tuli 1896.aastal „Wood demon’i“ juurde tagasi ning seda ümber muutis ja uue pealkirja andis, valmiski teos „Onu Vanja“, mis tagas tema edu ning ning tõi kuulsust .
Üheksakümnendate aastate loomeperioodi teosed on juba kogenud kirjaniku omad. Kahjuks aga kannatas Tšehhov terviseprobleemide käes ning veetis palju 19. sajandi lõpuaastatest oma perega reisides, et veeta aega sobivamas kliimas. Nende reiside ajal kirjutas ta koomilisi Prantsuse farsse, mille nii tegelased kui ka situatsioonid on naeruväärsed ja usutamatud. 1890. aastal, suuresti oma venna surma raske üleelamise tõttu, külastas Tšehhov Sahhalini sünnitöölaagrit, kus tutvus vangide elu ja tegemistega ning sai ainest raamatu „Sahhalini saar“ kirjutamiseks. Samuti on sealset elukeskkonda tihti samastatud „Palat nr 6“ haiglaga, kus kannatused ja räpasus olid igapäevased.
1896. aastal algas tema loomingus ilmselt tuntuim periood. Sajandivahetuse paiku ilmus neli näidendit, mis iseloomustasid ja kommenteerisid Venemaa ühiskonda. Need teosed tõid Tšehhovile jääva kuulsuse. 1896. aastal loodud „Merekajakas“, 1896. aasta teos „Onu Vanja“, mis oli 1889. aastal loodud „Wood demon’i“ tuletis, 1901.aasta „Kolm Õde“ ning 1904. aastal lõpetatud tema viimane suur näidend „ Kirsiaed “. Tšehhov veetis need loomingulised aastad Moskvas ja Jaltas. Ta jagas aega peamiselt töö ning oma halveneva tervise eest hoolitsemise vahel.
Tema naine Olga Knipper on esitanud osa paljudes Tšehhovi suurtöödes. Andekas näitleja ja suursugune kirjanik abiellusid 1901. aastal. Ka „Kirsiaia“, mis jäigi Tšehhovi viimaseks näidendiks, esietendusel 1904. aasta Jaanuaris kirjaniku 44. sünnipäeval mängis peaosa tema naine. Olga ja Antoni kirjavahetus oli nende ideaalse abielu tähtis osa. Tšehhov vajas kirjutamiseks üksindust ning oma tervise tõttu ei saanud ta viibida ebasobiva kliimaga Moskvas, kus naine nautis suursugust seltskonnaelu ja teatritööd. Antoni ja Olga ühine laps suri kahjuks juba enne sündimist ning andeka kirjaniku järeltulijad jäidki olemata. Anton Pavlovitš Tšehhov suri sama aasta juulis Saksamaal sanatooriumis kopsutuberkuloosi.
Nende sajandivahetuse nelja näidendiga suutis Tšehhov muuta teatrimaailma. Ta oli tihti pettunud, kui tema teosed olid etendatud tragöödiatena, kuigi igaüks neist sisaldas kurbi elemente. Just komöödia ja tragöödia žanrite segamine on tema suurim annetus nii teatrisse kui ka kirjandusse üldiselt. Tšehhovi oskus vene elu nii mitmekesisena käsitleda nind argielu ja olustikku üksikasjalikult kirjeldada on tema teosed jäädavalt kirjandusklassikasse jäädvustanud.
Tšehhov on samuti tuntud oma rõhuasetustega dialoogidedele ja kaudsele tegevusele. Tihtipeale ei toimu tema näidendite kõige tähtsamad tegevused laval või silmale nähtavalt. Huvitavad situatsioonid jõuavad teatrihuvilisteni läbi tegelaste juttude ja kahekõne. See Tšehhovi idee kaudsest tegevusest on väga palju kasutusel ka tänapäeva teatris.
Tšehhovi näidendeid on palju mängitud ka Eesti lavalaudadel . Juba 1980. aastal etendas Vanemuine "Onu Vanjat“. Uue Eesti Vabariigi ajal on etendatud näiteks teoseid " Kajakas “, "Kirsiaed“, "Kolm õde“ nind muidugi veelkord ka „Onu Vanjat“.

Näidendid

"Ilma isata" (1878)

"Kajakas" (1896)

"Ivanov" ( 1897 )

"Onu Vanja" (1899)

"Kolm õde" (1900)

"Kirsiaed" (1904)

Jutustused ja novellid

"Ametniku surm" (1883)

"Daam koerakesega"

"Duell"

" Hingevaev "

"Igav lugu"

"Inimene vutlaris "

"Kameeleon" (1884)

"Kiri õpetatud naabrile" (1880)

"Kirurgia"

"Lastepere"

"Magada tahaks"

"Maja ärklitoaga"

"Paks ja peenike " (1883)

"Palat nr. 6"

"Pruut"

"Sahhalini saar"

" Stepp "

"Tüüfus"
Pilet nr. 11.
M. Lermontovi luule, paari luuletuse analüüs
1837-1841
Lermotovi luule saavutas neil aastail täisküpsuse, aga ta kirjutas tunduvalt vähem. Umbes 80 luuletust. Kui Lermotov oli oma varjases romantilises lüürikas püüdnud väljendada eeskätt neid tundeid ja mõtteid, mis moodustasid kordumatu isikupära ning tõstsid ta teiste hulgast esile, siis nüüd keskendus ta oma põlvkonna lüürilisele kujundamisele.
„Mõtisklus“ (1838). Selles luuletuses kujutab Lermontov „tarbetute inimeste“ põlvkonda, reaktsiooniaastail üles kasvanud, kahtlustest märitud, isa tegudesse usu kaotanud .
Romantiline kangelane on võitleja, kogu tema elu on sööst tegutsemisse, ta on tahtevabaduse kehastus. Ta järgib kurbusega kõrvalt, kuuludes samal ajal sellesse ka ise.
„Kodumaa“-Vahest kõige täiuslikum kehastus rahvuslikkuse idee selles luuletuses.Lermontov teeb tervat vahet oma isamaaarmastuse ja ametliku kroonupatriotismi vahel. Pilt kurvast kodumaast, otsatutest teedest , nukratest sügismaastikest, piiritutest avarustest ja luuletajale võõrast kuid teda veetlevast rahva elust, mis hingitseb üksteisest eraldatud külades.
Pilet nr. 12
J. W. Goethe elu ja looming
Johann Wolfgang von Goethe (28. august 1749 Frankfurt Maini ääres – 22. märts 1832 Weimar) oli saksa kirjanik ja loodusteadlane .
Johann Wolfgang von Goethe sündis õigusteaduse doktori pojana ja sai kodus mitmekülgse hariduse. Aastatel 1765–1768 õppis Leipzigi ülikoolis ja 1770–1771 Strasbourgi ülikoolis õigusteadust. Vahepealse aja (umbes poolteist aastat) viibis ta Frankfurdis, paranes teda tabanud haigusest. Pärast õpingute lõpetamist hakkas tööle Frankfurdis advokaadina.
Õppides Strasbourgis, tutvus ta Johann Gottfried Herderiga, liitus tormi ja tungi nimelise liikumisega ja sai peagi selle juhiks.
Aastal 1775 kutsus Saksi-Weimari hertsog Karl August Goethe Weimari õukonda, kus ta teenis kõrgetel ametipostidel elu lõpuni.
Aastal 1782 tõsteti Goethe aadliseisusesse.
Aastatel 1786–1788 reisis Itaalias.
Aastal 1794 tutvus Goethe Friedrich Schilleriga, kes asus elama Weimarisse. Weimarist sai tähtis saksa kultuurielu keskus, sest Schiller tõmbas linna mitmeid saksa luuletajaid ja filosoofe.
Aastal 1806 abiellus Christiane Vulpiusega, kellega ta elas koos juba aastast 1788 ning kellega tal oli poeg. Kooselust sündis veel neli last, kes ei jäänud aga elama. Christiane suri 1816. aastal, poeg 1830. aastal.
Goethe elu viimaseid aastaid kirjeldab tema sekretär Johann Peter Eckermann oma raamatus "Vestlused Goethega" ("Gespräche mit Goethe in den letzten Jahren seines Lebens") (1836–1846).
Johann Wolfgang von Goethe alustas oma kirjanduslikku tegevust luuletuste ja näidendite avaldamisega. Tähelepanuväärseim näidend, mis tegi Goethe tuntuks kogu Saksamaal, oli 1773. aastal ilmunud "Götz von Berlichingen".
Aastal 1774 ilmus tema esimene romaan "Noore Wertheri kannatused". Selle romaani naispeategelase prototüübiks oli Charlotte Buff (abielunimega Kestner), kellesse Goethe õnnetult armus 1772. aastal advokaadibüroos praktikal olles. Romaan tõusis kultusraamatu staatusesse ning tegi Goethe tuntuks kogu Euroopas.
Tõenäoliselt aastatel 1773–1775 kirjutas Goethe draama "Faust" algvariandi. Ühtekokku tegeles ta selle näidendiga ligi 60 aastat. "Fausti" esimene osa valmis 1806. aastal ja ilmus 1808. aastal. "Fausti" teise osa lõpetas ta 1832. aastal ning see ilmus pärast tema surma.
Olulisel kohal Johann Wolfgang von Goethe loomingus olid aforismid.

Romaanid

1774: "Noore Wertheri kannatused"

1796: "Wilhelm Meisteri õpiaastad"

1809: "Hingesugulased"

1821: "Wilhelm Meisteri rännuaastad"

1811–1833: Autobiograafia "Luule ja tõde"

Draamad

1773: "Götz von Berlichingen, raudkäega rüütel"

1787: "Iphigeneia Taurises"

1788: " Egmont "

1790: "Torquato Tasso"

1808: "Faust" (1. osa)

1832: "Faust" (2. osa)

Luuletused

1773: " Prometheus "

1782: " Metsavaim "

1790: "Rooma eleegiad"

1794: "Reinuvader Rebane "

1797: "Nõia õpipoiss"

1797: "Jumal ja bajadeer"

1798 : "Hermann ja Dorothea "

1819: luuletsükkel "Lääne-Ida diivan " kirja pannud koos Marianne von Willemeriga)

Reisikirjeldused ja loodusteaduslikud tööd

1790: "Katse selgitada taimede metamorfoosi"

1810: "Värviõpetusest"

1817–1829: "Itaalia reis"

Muud tööd

1786: " Novella "