1. ,,Koterman" Marie Under on valinud oma esimese ballaadi tegelaseks Kotermani laevahaldja, kes kehastab ühiskonnas õiglust/õiglast inimest ning kelle ülesandeks on karistada ja kutsuda korrale õigluse ja eetilise käitumise vastu eksinuid. Ballaad ,,Koterman" kehastab ühiskonnas ahnuse, saamahimu ja liigse riskimise probleemi, kus peamiseks eesmärgiks on saada endale raha ja rikkust. Sageli lähevad inimesed vara omamiseks nii kaugele, et hukutavad ennast. 2. ,,Tuudaimimarjad" Lea - õnnetu, et Jakob ja Rahel (armukade Lea õde) temasse ükskõikselt ning külmalt suhtusid, ootas et keegi tooks ravimit (ballaadis tuudaimimarjade näol) tema hingevalule ja leevendaks armuvajadust. Autor tahab just selle ballaadiga juhtida tähelepanu inimese hingeelu ja vajaduste tähtsuele. 3. ,,Naissaare sünd" Naine võtab ette oma armastatu päästmiseks retke kirikusse, et toime panna suur kuritegu ja varastada altarilt sakramendileib. Merel tekib torm, mis naise paadist
Selleks et puhastuda, tuleb veeretada kivi südamelt. Ballaadide ja legendide kogu "Õnnevarjutus" aine on pärit rahvaluulest ja Piiblist. Underi lüroeepikat ühendab inimsaatuste traagilisuse tunnetus. Ballaadides on ta meisterlikult ühendanud muinasjutulise ja realistliku alge. Need on keeleliselt rikkad ja viimistletud teosed, milles autor jutustab merineitsi ja noore peremehe armastusest ("Merilehmad"), kiivusest ("Tuudaimimarjad") või inimnahkadega kaubitsejast ("Nahakaupleja Pontus"). Underi viimaseid luulekogusid varjutab sõja- ja põgenikutraagika. "Mureliku suuga" (1942) on vastuhakk vägivallale ja hävingule; "Sädemed tuhas" (1954) ja "Ääremail" (1963) on kantud sünnimaa kaotuse valust, kojuigatsusest ja mälestustest. Nende kogude luuletusi iseloomustab lihtsus, vahenditus ning sisemine pingestatus. Marie Underi luule uurija Erna Siirak on kirjutanud:
Selleks et puhastuda, tuleb veeretada kivi südamelt. Ballaadide ja legendide kogu "Õnnevarjutus" aine on pärit rahvaluulest ja Piiblist. Underi lüroeepikat ühendab inimsaatuste traagilisuse tunnetus. Ballaadides on ta meisterlikult ühendanud muinasjutulise ja realistliku alge. Need on keeleliselt rikkad ja viimistletud teosed, milles autor jutustab merineitsi ja noore peremehe armastusest ("Merilehmad"), kiivusest ("Tuudaimimarjad") või inimnahkadega kaubitsejast ("Nahakaupleja Pontus"). Underi viimaseid luulekogusid varjutab sõja- ja põgenikutraagika. "Mureliku suuga" (1942) on vastuhakk vägivallale ja hävingule; "Sädemed tuhas" (1954) ja "Ääremail" (1963) on kantud sünnimaa kaotuse valust, kojuigatsusest ja mälestustest. Nende kogude luuletusi iseloomustab lihtsus, vahenditus ning sisemine pingestatus. Marie Underi luule uurija Erna Siirak on kirjutanud:
annaabi.ee 
