Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Kirjandus- ja teatriteaduse alused (11)

4 HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis on kirjandus ?
  • Kes käib teatris ?
  • Miks ta räägib ja tegutseb ?
  • Kus, millal ja kellega ta räägib ?
  • Milliste ruumidega on ta seotud ?
  • Mida tegelane räägib ja mida ta öelda tahab ?
  • Mida rääkimise ajal teeb ?
  • Kuidas ta räägib ?
  • Mis-pinge. Suunatud lõpplahendusele. Mis edasi saab ?
  • Kuidas-pinge. Seotud tegevuse läbiviimisega. Kuidas kõik juhtus ?
  • Kuidas on stseenid ühendatud ?
  • Millised on stseenide vaheldumise funktsioonid ?
  • Mis on stseenide asetamise eesmärk ?
 
Säutsu twitteris
Kirjandus- ja teatriteaduse alused
Kirjandusteaduse alused
1. Kirjandusteaduse mõiste ja uurimisobjekt Kultuur (ld k cultura) ­ kultus , rituaalne elu, millest tekivad kõikvõimalikud tekstid. Kirjandusel on analüütiline, kriitiline, aga ka säilitav, konservatiivne roll. Kirjanduse mõiste on ajalooliselt muutlik . Kirjandus (ld k literatura) oli algselt seotud kirjatähe (ld k littera) mõistega ja tal oli tehniline sisu. Kirjandus uuris tähestikku, grammatikat, teksti, haritust ja õpetatust. Viimase uurimine osutus kõige püsivamaks. Keskajal oli kirjandus seotud kirjavaraga (ld k scriptum). Autonoomne kirjanduse valdkond tekkis 18.-19. sajandi vahetusel ning see areng oli seotud esteetika tekkimisega . Tekkis ilukirjanduse (pr k beller lettres ) mõiste. Kirjandus on väljamõeldis (ingl k fiction ), mille vastandnähtuseks on mitte- väljamõeldis (ingl k non-fiction). Väljamõeldis on vale (lie) või poeetiline kujutelm (poetical imagery). Hiljem selle tähendus kitsenes. Tänapäeval mõeldakse väljamõeldise (fiction) all ilukirjandust , proosateoseid. Väljamõeldise ja mitte- väljamõeldise eristamine on üha keerulisem. Mitte-väljamõeldis on dokumentalistika ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik . Kui on tegemist mittekujundliku keelega, pole see enam kirjandus. Kuid ka teaduse keel võib olla kujundlik ja metafoorne . Samas on palju kirjandust, mille keel ei ole kujundlik. Viimasel ajal räägitakse esteetilise funktsiooni ajaloolisusest. Kunst on see, mida teatud ajastu kunstiks nimetab. J. Muzakovski: iga ese võib osutuda esteetilise
1 funktsiooni kandjaks . Rahvakunst oli algselt praktilise, nüüd esteetilise väärtusega. Psühhoanalüütikud, sotsioloogid ja filosoofid leiavad, et kirjandus allub teistele teadusvaldkondadele. Kirjanduse autonoomsuse rõhutamiseks tõstetakse esile kirjanduse kriitilisus. N. Frye 1 järgi valitsevad igas ühiskonnas vabaduse ja pühendumuse tendentsid ning nendevahelises pingeväljas tekivadki kunst ja kirjandus, mis ühtlasi peavad seda pinget leevendama. Pühendumuslik alge on säilitav, konservatiivne, tsiviliseeriv, ebakriitiline, autoriteete tunnustav, lojaalsust tähtsustav. Inimene peab aktsepteerima oma kohta ühiskond. Seda alget sümboliseerivad kirik , riik ja ühiskond. Vabadusealge on uuenduslik, utoopiline , agressiivne, tulevikku suunatud, idealiseeriv, autoriteeti võib vabalt valida. Vabaduse mänguväljaks on ülikool. Kirjandus ja kunst leevendavad binaarset pinget ning annavad meile lõpliku kogemuse maailmast. Aga kirjanduskriitika, mis on tänapäeval politiseerunud, peaks võtma kirjandusteksti ajaloolise dokumendina. Kirjanduses endas on esteetiline seotud praktilisega. · Kirjandus täidab esiteks hedonistlikku funktsiooni, ta on naudingu allikaks, seda eriti korduvuse pärast (korduvlugemine kui naudingu uus läbielamine). Esteetiline elamus on kahetine: 1) äratundmine, kaasatundmine 2) kunstlikkuse tajumine . Vaid äratundmise tajumine on arhailis-mütoloogiline nauding , teine äärmus on elu totaalne estetiseerimine: O. Wilde ­ Elu matkib kunsti. · Teiseks on kirjandusel informatiivne funktsioon. Reisikirjad, päevikud, ajalooromaan. · Modelleeriv. Kunsti võime luua uusi maailmu , uusi tunnetusvõimalusi. · Prohvetlik. Piibel on tugeva prohvetliku laenguga. Ulme, utoopia , antiutoopia. · Sotsiaalne. Inimese mõjutamine, mis võib kujuneda propagandaks. Igasuguse kirjandusliku teksti eesmärgiks on inimest muuta. Tavaliselt autor jutustusse ei sekku ja sellega on tagatud lugeja vabadus, kuid Hitchcock näitab selle vabaduse suhtelisust .
1 Frye, Northorp. Kriitiline rada. Vikerkaar 1993/11
2 2. Kirjandusteaduse koostisosad ja abiharud Kirjanduslugu võib olla sünkroonne või diakroonne. Esimesel juhul uuritakse ajaloolist konteksti, kirjandusliku teksti seoseid teiste tekstidega , teisel juhul tekstide kronoloogilist järjestust kirjandusajaloolise protsessi osana . Kirjandusteooria pole sisuliselt määratletav ja koosneb konkureerivatest teooriatest . Teooriaid saab liigitada terminite kasutuse järgi, mis viitavad maailmavaatele. Nende valik võib olla alateadlik. Tavaliselt erineb uuritava teksti keel kriitika keelest. Kirjandusteaduses on nii objekti- kui ka metakeeleks loomulik keel. Kirjandusteooria on hinnanguline ja subjektiivne. Teose kriitika on teos, kuid kui kunstiteose keel on pidev ja mitmetähenduslik ning teos lõpmatu, siis teooria keel on pidetu, ühetähenduslik ja lõplik (terminitesse suletud) ning teooria ei hõlma teost tervikuna . Kriitika objektiks on kaasaegne kirjandus. Kriitik on vahendaja lugeja ja autori vahel. Kriitika soodustab kirjanduse levikut ( Hennoste ). Postmodernismis on kriitiku, teoreetiku ja autori rollid sulandunud ja nii on ka kriitika ja kirjanduse vaheline piir hägustunud. Kriitika meediastumine on muutnud selle tavaliseks, ebakonfliktseks ja ebaprominentseks. Kriitika võib olla tekstikeskne (kirjandusteaduslik) või vahend ideoloogiliste teooriate propageerimiseks. Kirjandusteaduse abiharud: · Bibliograafia. 1) jooksev b. fikseerib kõiki ilmuvaid tekste, 2) retrospektiivne b. tegeleb teatud ajavahemikul ilmunud tekstidega, 3) täielikud ja valitud b.-d, 4) personaalia (autorib.), 5) teadusharude ja muud b.-d · Historiograafia. Teadusharu ajalugu · Tekstoloogia (tekstiloomelugu) ja paleograafia (käsikirjade uurimine) · Heuristika . Arhiiviotsingu meetodid. Uurimisprobleemi lahendamine otsingu tegemise viisid ja meetodid · Võrdlev kirjandusteadus ehk komparativistika.
3 4. Kirjanduse sotsioloogia a) retseptsiooni uurimine. Kirjanduse ja kunsti vastuvõtmise uurimine. Teoreetilise aluse andis retseptiivne esteetika. 1970.aa Konstanzi ülikool: H.R Jauss ja W. Iser väitsid, et tekst on autori ja lugeja ootusehorisontide kohtumispaik. Ootushorisont on autori või lugeja kultuurikompetents, mis määrab ära autori ja lugeja vahekorra. Tekst on dialoog , seega üksnes lugeja osavõtt annab tekstile lõplikkuse. Tekst sisaldab küsimust ja stimuleerib lugejat küsimusi esitama, saades tekstist ka vastuseid. Lugeja suhtub teksti valikuliselt ja loob uue teksti. Tekstis on muutumatu ja muutlik osa. Muutumatu osa on materiaalne (kirjamärgid), muutlik osa kerkib lugeja teadvuses. Tänapäeval on teksti muutlikkus suurenenud. Retseptivistika uurib teksti muutlikku osa: lugejaid, hinnanguid, arvamusi ja tõlgendusi. Vastuvõttu eri kultuurides ja ajas. b) mentaalsuste uurimine. Tekkis saksa ja inglise romantismis. Volksgeist (rahva vaim) irratsionaalne mõiste. Uuriti, kuidas kliima, geograafia jm mõjutab kultuuri. Rangemas teaduslikus tähenduses on uuringud seotud mentaalsusega. Mentaalsuse moodustavad alateadlikud hoiakud, menetlused jne, mis on teatud kultuurikandja jaoks loomulikud. Annaalide koolkond (Lucien Fevre, Jacques le Goff, Georges Duby jne) la longue durée ­ pikaajalised uuringud. 20. sajandi alguses uuriti sündmusi, suuri süsteeme ja inimeste kohta nendes süsteemides, isikukeskset ajalugu. annaalide koolkonna ajaloolased uurivad ajalookonteksti, inimese igapäevast elu, mikroajalugu, umbisikulist ajalugu. Ajaline skaala on teine. Uuritakse päevikuid, päevaraamatuid, õpikuid, teatmikke jne. uuritakse ajaloolise alateadvuse jälgi. c) subkultuuride uurimine. Subkultuur on ühiste normide või käitumismallidega sotsiaalne grupp. Subkultuurid tekivad: 1) vanuse või soo järgi, 2) tegevuse või eriala järgi. Neid iseloomustab sageli salakeel: keskajal arstide ja kaupmeeste keel; 3) religioon (lahkusulised), 4) etniline subkultuur: ungarlased Transilvaanias. Subkultuuridel on sageli oma keel, kirjandus ja folkloor . Tegevuse järgi võib eristada vanglafolkloori ja varastefolkloori. d) kunsti ja kirjanduse institutsioonide ja vahendajate uurimine. 1) kultuuri ja kunsti kontrollivad struktuurid : riik, kirik , akadeemia. Ka demokraatias on tegevad tsenseerivad organisatsioonid : näiteks ühiskondlikud organisatsioonid USAs; 2) eliit, tähtis kultuuri vahendaja ja levitaja. Ka kontrolliv alge. Kultuurieliit tekkis renessansiajal Itaalias. Petrarca ja Boccaccio. Tänapäeval on eliidi roll väga oluline.
4 3) metseen , kollektsionäär, kuraator , kriitik; 4) kunsti tootmise, tirazeerimise, säilitamise ja levitamisega tegelevad asutused. e) kunsti ja kultuuri turustamine ( marketing ). Sellega tegeleb retseptivistika. Demograafilised, hariduslikud ja etnilised kriteeriumid. Reklaam . Eriti arenenud USAs. Tänapäeva kirjanduse ja kunstisotsioloogidele on pikemat aega olnud eeskujuks Pierre Bourdieu teosed (1930-2002). Põhimõiste on väli ­ struktureeritud sotsiaalne ruum, kus käib pidev võitlus erinevate jõudude vahel, mis mõjutab sotsiaalseid agente sõltuvalt nende asendist väljal. 19. sajandi prantsuse kirjanduse väljal on akadeemia, dekadendid. Suured majanduspoliitilised väljad, võimuväljad. Igas kultuuriväljas on kaks põhialget: heteronoomne ja autonoomne. Heteronoomne alge on suunatud mitmekesisusele, autonoomne alge ühtsusele väljas. Dekadendi eesmärgiks on ebaedu . Edu tähendaks müüdavust ­ ebapuhast südametunnistust. Autonoomne poolus on suunatud piiratud tarbimisele . Habitus ­ püsivate ja korduvate kalduvuste, suunitluste, käitumismallide ehk dispositsioonide sotsiaalne olend (sotsiaalne agent ). Kuna habitus on spontaanne, pole väli täielikult reguleeritav. Nicklas Lehmann. Sotsiaalsed süsteemid on iseorganiseeruvad. Sotsiaalsete süsteemide funktsioneerimise põhiteguriks on käitumisootused. Käitumisootused moodustavad käitumise strateegiad. Kultuur pole täielikult reguleeritav, sest on olemas spontaanne aspekt.
5. Sõnakunst ja teised kunstid Kirjanduse asend kultuuriruumis. Erinevad kunstide liigitamise viisid. · G. E. Lessing (1729-1781). Klassikaline kunstide liigitamise viis. Ruumilised ja ajalised kunstid. Ruumilised ­ kunstiteost on võimalik ühe pilguga haarata: arhitektuur , maalikunst , skulptuur . Ajalised: muusika , kirjandus, kulgevad ajas. 1) väljamõeldud, fiktsionaalne aeg, sündmuste aeg ­ narratiivne aeg; 2) jutustamise aeg ­ narratsioon. Aeg, mis kulub nende sündmuste jutustamisele. Muidugi pole ka maalikunsti teose tajumine hetkeline, sest kätkeb endas märke, signaale, mis vaataja tähelepanu suunavad. Seda mõjutab lugemisharjumus (vasak-parem). Film on vahepealne ajalis-ruumiliste vahel.
5 · Kunstide liigitamine meeleorganite järgi: 1) nägemine: kirjandus, kujutav kunst, kino ; 2) kuulmine: muusika , kirjandus; 3) kompimine , haistmine, maitsmine : tarbekunstid. · Kunstide liigitamine materjalide põhjal: 1) looduslikud materjalid: maalikunst ; 2) sotsiaalsed, keel või inimene: teater, kirjandus; 3) tööstuslikud: kino ja fotokunst . Igasugune kunst on seotud materjali ületamisega. Kunst on võitlus materjaliga . · Semiootiline klassifikatsioon . Märk koosneb tähistajast ja tähistatavast. Märgid ja mittemärgid. Mittemärgid ei sisalda lisainfot. Märgid on asjad, mis kannavad lisaks oma materiaalse olemasolu infole ka lisainfot (tähendust). Tähistaja on materiaalne pool, tähistatav aga sisuline . Tähistatav on mõiste, millele märk viitab . Ikoonilised ­ tähistajate ja tähistatavate vahel on sarnasus. Pilt ja inimene, kes on pildil. Onomatopoeetilised efektid on samuti ikoonilised. Konventsionaalsete märkide puhul on tähistaja ja tähistatava seos tinglik , nt sõna, matemaatilised märgid, noodimärgid. See seos on kokkuleppeline. Indeks-märgi puhul osutab tähistaja tähistatava omadusele. Tuli ja suits. Suits on tule indeks. Suur täht sõnas Teie viitab austusele. Maalikunstis on valdavasteks märkides ikoonilised märgid. Abstraktses kunstis on valdavad konventsionaalsed ja indeksaalsed märgid. Kirjanduses ja muusikas konventsionaalsed märgid.
6. Kirjanduse põhiliigid ja zanrid · Eepika . 1. Eepos , 2. Romaan, 2.1. Seiklus -, 2.1.1. rüütli-, 2.1.2. kelmi-, 2.1.3.kriminaal-; 2.2. Ajalooline-, 2.3. Perekonna-, 2.4. Psühholoogiline-, 2.5.Arengu- ( kujunemis -), 2.6. Ulme-, 2.7. jne, 3. Novell , 4. Jutt, 5. veste , 6.miniatuur, 7. skits , 8. humoresk, 9. jutustus, 10. valm, 11. rahvajutt 11.1. muinasjutt , 11.2. muistend . · Lüürika. 1. rahvalaul , 2. hümn, 3. eleegia , 4. satiir , 5. epigramm , 6. epitaaf , 7.läkitus, 8. pastoraal . · Dramaatika . 1. tragöödia, 2. komöödia, 3. tragikomöödia, 4. farss , 5. vodevill, 6. draama
6 Eepika omadused: laiaulatuslikkus, kangelaslikkus , sündmusrohkus, objektivism . Isiksust kujutatakse tavaliselt väljaspool olevat maailma. Isegi siis, kui on olemas jutustaja , on eepiline maailm alati laiem, suurem, mitmekülgsem sellest subjektiivsest jutustaja vaatepunktist. On olemas nn objektiivsuse jääk, mis kehastub nt saatuse mõistes või autoris, laulikus kui tekstitaguses jumaluses. Oluline on lõhe jutustamise oleviku ja jutustatava mineviku vahel. Lüürika seevastu on subjektiivne zanr . Tugineb tavaliselt asesõnadele (sina, mina). Monoloogilisus, mille adressaadiks on lüüriline sina. Lüürilise proosa all mõeldakse poeetilist intonatsiooni ja luuleteksti võtete kasutamist proosas . Rütmilisus, riim ja kõnekujundid. Draama tunnuseks on lavalisus , mis tähendab 1) reaalse maailma illusiooni loomist, 2) , et tegevus toimub olevikus, 3) adressaadi vahetu juuresolek on tähtis. Aja, koha ja tegevuse ühtsus (klassitsistlik draama). Tegevus ei tohiks olla keeruline. On üks põhisüzee, mida saadavad sekundaarsed süzeekäigud. Klassitsistliku draama nõue on see, et see ei tohi vaatajat väsitada. Kogu tegevus kontsentreerub põhikonfliktile. Absurditeater protesteerib klassitsistliku draama reeglite vastu. Eesmärgiks on vaataja väsitamine, monolooge on palju. Kirjandusteaduses räägitakse zanri dominandist (mõiste võttis kasutusele Roman Jakobson , välja mõtles J. Tõnjanov). Oodi zanris on dominandiks kõnekunsti võtted. Ood. Antiikajal nimetati oodideks kõiki laule. See oli oraatorlik kunst. Kaks oodi põhiskeemi: 1) Pindarose epiniikionid (võidulaulud) ja koorilaulud . Ülistuslaul. Kolm osa: stroof , antistroof ja epood . 2) Horatiuse ,, Carmina ". Lühikesed luuleread . Teemaks eraelu, kuldne kesktee , mõõdukus, elu sõprade ja raamatute keskel, üksildus looduse rüpes; heaolu, aga mitte üliküllus, tagasihoidlikkus, teatud filosoofilisus. Eleegia. Algselt leinalaul , hiljem omandas mitmekesise temaatika . Sageli poliitilised, filosoofilised teemad. Mõtisklus ja nukrus püsivad (Anna Haava). 16-17. sajandil levib pastoraalne eleegia, kus kujutatakse ideaalsete, tundeliste karjuste elu. 17. sajandil on teemaks õnnetu armastus. Romantismiajal kalmistueleegia. Epigramm. Lühike luuletus . Alguses tähendas pealdisteksti mälestustahvlitel, kingitusel, hauasambal. Hiljem lisandusid satiirilised jooned. Väga oluline on puänt. Eepikale on pühendatud Mihhail Bahtini tööd. Kristeva ja Todorov, kes siirdusid läände, olid põhilisteks Bahtini propageerijateks ja moodustasid prantsuse Pariisi semiootika koolkonna. Bahtinil on mitu romaanile pühendatud uurimust . Artikkel ,,Eepos ja romaan", 1940, avaldati 1960. aa. Romaaniteooria rajaneb dialoogia ja
7 karnevali mõistetele. Romaan on ainus lõpule viimata, kujunemisjärgus zanr. Romaanil puudub kaanon, reeglipärasus. Seega ei kuulu ta kirjanduse hierarhiasse. Romaan parodeerib teisi zanre ja iseennast , seega on ta enesekriitiline. Ta on suunatud tegelikkuse ja parodeerib ka seda. Romaaniteooria kujunes juba 18. sajandil raamatute eessõnades. Romaan pole eepiline zanr ja kangelane pole tegelikult kangelane. Romaani tegelased on pidevalt muutuvad. Romaan peab saama selleks, mis oli vana kirjanduse eepos. Bahtin: eepose aeg on suletud aeg, see on absoluutne minevik, rahva ajaloo algallikate ja esiisade maailm, maailm, mis asub alati lauliku ja kuulaja tasandist kõrgemal (väärtuselis-ajaline ülivõrre). Romaani sündmused toimuvad lugeja-autori maailmaga samal tasandil. Demokraatlik, avatud zanr. Eepos kaob renessansiajaloo pärimuses. Eepose allikaks on rahvapärimus. See on teine põhjus, miks eepose maailm on täiuslik. Eepose maailm on lugejast distantseeritud, kauge ja kättesaamatu. Romaani teksti seostab Bahtin karnevali- s.o naerukultuuriga. Naer tühistab eepilise distantsi . Romaani objekt on lugejale/autorile lähedane. Teemaks on kaasaja tegelikkus: voolav, mööduv, alguse ja lõputa. Eepose süzee on alati ette teada. Kuulajad on müüdiga alati tuttavad. Romaanis on olulised süzee pöörded ja eriti oluline on lõpp. Romaani aeg ja maailm avanevad saamisprotsessina. Vastandub eepose ükskõiksusele aja suhtes. Eepose tegelane on lõpuleviidud ja suletud. Romaanikangelane ei mahu tavaliselt oma saatusesse ja olukorda. Tegelase saatuse ja välise olukorra vahel tekib konflikt. Romaanis on oluline teekonna mõiste. Romaan algab konfliktist, harmoonia lõhkumisest ja lõpeb harmoonia taastamisega. Rüütliromaan ühendab endas kristliku ja paganliku traditsiooni. 12-13. saj prantsuse värssromaan. Chrétien de Troyes (Erec et Enide, Cligès de Chévalier de la Charétte. 15-16. saj hispaania rüütliromaan: Montalvo Amadis de Gaula. Rüütliromaani allikad: 1) ajaloolised tekstid, kroonikad + pseudoajaloolised allikad (kangelaslik eepos); 2)müüt, arhailine eepos; 3) kristlus . Rüütliromaani põhisisuks on Püha Graali otsimine. Graal on peeker, kuhu Johannes korjas Kristuse vere, hiljem kauss, kus hoiti liha. Pastoraalromaan. 16-17. saj kujunes proosatekstina. Jacopo Sannazaro Arcadia 1504; Cervantes La Galatea, 1585. Põhiainestikuks idealiseeritud karjaste elu. tänapäeval räägitakse pastoraalsetest sugemetest romaanis. D. H. Lawrence, Evelyn Waugh. Philip Roth, American Pastoral, 1997. Ökokriitika uurib, kuidas kirjanduslikus tekstis konstrueeritakse inimese ja keskkonna (looduse) suhteid.
8 Kelmiromaan. 16. sajandi hispaania k. Tormese Lazarillo elukäik. Kangelane kuulub madalasse seisusse, tema huvid on materiaalsed ja füüsilised. Ta peatab ja teda petetakse. Tema füüsiline olukord romaani lõpuks on kehv . Autor naudib füsioloogiliste detailide kirjeldamist. 18-20. saj Defoe , Lesage, Thomas Mann Seikleja Felix Krulli pihtimused, Romain Gary. Gooti romaan. Kitsas tähenduses keskaja kunsti ja kultuuri taassünniga seotud eelromantismi vool Inglismaa. Inglise eelromantism ja romantism: H. Walpole , M. C. Lewis, Ann Radcliffe , Mary Shelley . Saksa Schauerroman, Prantsuse roman noir. Luule ja proosa vastandus Luuleteksti algus on musikaalne ja alus keeleväline. Proosa on keelenähtus. Luule on vahepealne, suguluses muusikaga. Luule on muusikalis- kirjanduslik zanr. Vene formalistid ja strukturalistid: luule on deformeeritud keel. Poeesia on korrapärane vägivald tavalise keele suhtes. Värsi tiheduse mõiste. Luuleteksti suurus on piiratud, seega piisab vähestest sõnadest, et edastada sõnumit kontsentreeritult. Luule keel on tihe. Luule seotud ja proosa sidumata keel. Luule seotus on ka graafiliselt väljendatud (luulerida, riim ja rütm). Proosakeel ei anna oma tihedusest lugejale teada. Proosakeele seotus on vähemärgatav. Luules on rütmilisus ja ühikute korrapärane vaheldumine kohustuslik (rõhulise-rõhutu silbi vaheldumine, rea pikkus). Proosa jagunemine süntagmadeks on suvaline . Seotud põhiliselt intonatsiooniga. Luules on domineerivad vertikaalsed , proosas horisontaalsed seosed.
7. Kirjandusliku teksti mõiste ja ülesehitus. Keeletasandid. Kõlakujundid Teksti retoorika. Retooriline analüüs Antiikajal tähendas retoorika kõnekunsti, edukat eneseväljendust. Hõlmas keeletehnikaid, mis võimaldasid üles ehitada maksimaalselt efektiivseid ja mõjuvaid kõnesid. Tehnikad olid rangelt kodifitseeritud, neid uuriti ja analüüsiti põhjalikult. Klassikalise kõnekunsti järgi koosneb kõne koostamine järgmistest osadest: 1) ­ materjali kogumine, 2) ­ kõne osade asetuse määramine, 3) ­ stiili määramine, 4) ­ kõne päheõppimine, 5) kõne esitamine. Kõne komponentidel (Aristotelese järgi) oli suur tähtsus. Antiikretoorika kaotas ajapikku oma praktilise tähtsuse. Alates 1930.aa, eriti 1960.aa uuritakse
9 kirjalikku teksti: traditsioonilisi Aristotelese figuure kujundeid lingvistiliste meetoditega. Kujund troop ei ole pelgalt keelesüsteemi komponent . Troobi tähendus tekib tekstis, diskursuses. Kujund tekib tekstis, mitte keeles. On kujundlikumad ja vähemkujundlikumad zanrid. Retoorika on muutunud tekstitüüpide teooriaks. Retoorilise meetodeid kasutatakse ka täpis- ja loodusteadustes. Algselt oli retoorika veenmisprotsess, mis eeldas kõneleja ja kuulaja koostoimet. Seda on kirjeldatud erootiliste metafooridega. Retoorikat laiendatakse ka bilooogia valdkonda. Kenneth Burke : Motiivide grammatika. Retoorika on sümbolite või märkide kasutamine sümboleid mõistvate olendite stimuleerimiseks. Burke'i järgi on kirjandus eelkõige sümboolne toiming. Igas tekstis on olemas retoorilised vormid (design) ja mallid (pattern), mis mõjutavad lugeja teadvust ning alateadvust. Igasugune kirjanduslik tekst on Burke'i jaoks rituaal . Kolm retoorilist vormide/ mallide tüüpi: 1. progressiivne a) süllogistlik ­ tugineb järjekindlale põhjuse-tagajärje loogikale b) kvalitatiivne ­ ootuse tausta moodustab stiil c) sündmused moodustavad lugeja ootuse tausta 2. repetitiivne: korduvad motiivid ja sümbolid 3. a) konventsionaalne rõhutab kirjanduslikke konventsioone ehk võtteid. b) mittefiktsionaalne: rõhutatakse kirjanduslike vormide tinglikkust. Kujundite klassifikatsioon · Eufoonia ehk ilukõla. Foneetilise tasandi kujundlikkust on nimetatud eufooniaks. Aristoteles nimetas eufooniat luulekeele omaduseks. Tänapäeval mõistetakse eufoonia all hääliku kujundlikkust, mis ei erista veel luulet proosast. · Kakofoonia ehk inetu kõla, ebaharmooniline kõla. Tavaline keel on alati kakofooniline. Kõlakujund tähendab ühe või mitme hääliku esilenihkumist ning kokkukõlade esiletulemist. Kõlakujundeid kasutab eeskätt luulekeel . · Alliteratsioon . Kaashäälikute kordumine · Assonants. Täishäälikute kordumine mets oli helde , laas oli lahke , mets oli helde andmemaie,
10 laas oli lahke lubamaie. · Anafoor . Häälikute kordumine sõna või luulerea alguses. · Epifoor . Häälikute kordumine sõna või luulerea lõpus. · Läbipõimumine: anafoor+epifoor · Tagasipööre: anafoor=epifoor Kõlakujundeid kasutatakse kas suurte tähenduste loomiseks ( semantika ). Meelas meede neelab neete. · Onomatopöa. Helijäljendus. Röökiva öö pöörastes pööristes · Vääretümoloogia: pelgalt kõla kokkulangemine võimaldab tähendust samastada: Iga maja ei ole majakas Iga kaja ei ole kajakas Iga kasu ei ole kasukas Kõik viisid ei ole viisakad Artur Allikas · Kalambuur. Sõna piiride ümberjaotamine: kana nahas, seisavad nad kananahas. Viit viit viivad viiskümmend virtinat.
8. Kõne- ja lausekujundid . Metafoor ja metonüümia Kõla-, sõna- ja lausekujundid on mingis mõttes hälve tavapärasest keelekasutusest. Kõlakujund hälbib häälikute tavatu esinemissageduse poolest, sõnakujund harilikust erineva, ülekantud tähenduse, lausekujund erilise struktuuri poolest. 1. kujund on markeeritud keelend . Oma olemuselt ei ole kujundlikkus keele eriomadus . 2. kujundlikkus eeldab alati tavalise ja tavatu suhet. See suhe avaldub alateadlikus või teadlikus võrdluses. 3. kujundlikkus esineb keele kõikidel tasanditel: foneetilisel, morfoloogilisel leksikaalsel ja süntaktilisel tasandil. Eri sagedusega ning omapäraselt rakendavad kujundlikkust kõik keele stiilid. 4. kujundlikkus on üks arvukaid mehhanisme , mis tagab keele toimivuse ja tõhususe. Kõnekujundid
11 · Epiteet : toonitab ja rõhutab tunnust, mis juba sisaldub põhisõnas, epiteet ei too sõna tähendusse midagi uut. Lai meri, pime öö, hõbe kuu. Eemärgiks on uue värvingu loomine · Võrdlus: on esemete, nähtuste kõrvutus mingi(te) ühistunnus(t)e alusel. ... kui ..., ... nagu ... . olemasoleva info ümberstruktureerimine. · Metafoor: loob uusi tähendusi. Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad. Metafoor on tähenduse ülekandumine ühiste tunnuste alusel. Laev: Noa laev (kiudpilve- moodustis ), õhulaev (dirizaabel), kõrbelaev ( kaamel ), elulaev (saatus, elukäik, elu on nagu meri, elu on nagu merereis), riigilaev (riik). · Antropomorfism: tuul otsis enesele kodu · Metafoori alaliik . Personifikatsioon: elusa olendi, tavaliselt inimese omaduste ja võimete omistamine asjadele, loomadele, abstraktsetele nähtustele. Öö tallas päikese jäätund rabahauda, surm raskel käel taob süsimusta rauda · Isikustamisest lähtub ka allegooria : abstraktse mõiste konkreetne kujutus , kehastus, näiteks: eesel rumaluse kehastusena, lõvi julguse ja jõu kehastusena. · Sünesteesia: eri meelte aistinguid märkivate sõnade ühendamine, nt päike kõliseb taevas, vihmajärgne leige lõhn, helivärving. · Hüperbool ehk liialdus : · Litootes ehk vähendamine: · Oksüümoron: näiline vasturääkivus, vastandlike, teineteist loogiliselt välistavate mõistete ühendamine: elav laip, õnnelik õnnetus, helisev vaikus. · Metonüümia: ajaline, ruumiline, põhjuslik lähedus või külgnevus. o Põhjus tagajärje asemel või vice versa, nt autor tema tööde asemel, aine asja asemel: raud ja teras külvasid surma, rikkad käivad siidis ja sametis o Koht selle asemel, mis asub selles kohas: keskaja udust kerkib Eestimaa o Aeg sündmustiku või sellel ajal elavate inimeste asemel: keskaeg uskus nõidust o Anum selle sisu, märk märgitava asja, isik talle kuuluva asja, omadus isiku või eseme asemel: ta aina lõikab loorbereid. Meie naaber põleb. o Ruumilt selle kasutajatele: kogu klass võttis peost osa o Autorilt loomingule: seinal rippus Wiiralt
12 · Metonüümia alaliik on sünekdohh: ülekanne mingi kvaliteedisuhte alusel, nt osa terviku asemel (viis suud söömas, et ma su nägu siin enam ei näeks), üksiktunnus terviku tähenduses (külas kümme suitsu, merel kümme purje ), ainsus mitmuse asemel (kõik see mees), konkreetne arv ebamäärase tähenduses ( oota sada aastat). Metafooriteooria Metafoori kognitiivne ehk interaktiivne teooria. Ivy Richards : interaction theory teoses The Philosophy of Rhetorics; Max Black Models and Metaphores, 1962. Metafoor ei põhine võrdlusel, vaid loob selle võrdluse või sarnasuses. Alati on olemas kaks osa ning nendevaheline pinge moodustabki metafoori kujundlikkuse. Põi- ja abisubjekt ehk põhi- ja abiteema. Inimene on hunt. Inimene saab hundi omadused ja hunt muutub inimlikumaks. Mõlemad sõnad on väga laia tähendusväljaga. Mudel ja metafoor. M. Black: 1. skaalamudelid ­ imitatsioon , moonutus minimaalne 2. analoogmudelid ­ reprodutseerivad nähtusi ja objekte uues meediumis või aines. Oluline on objekti/nähtuse struktuur. Oluline on abstraktse struktuuri edasiandmine, mõõduline vastavus pole nii oluline. 3. matemaatiline mudel 4. teoreetilised mudelid, kuhu kuuluvad ka metafoorid. Tekib uus kirjelduskeel. Blacki järglased on Lakoff ja Johnson . Keeles toimub süstemaatiline ühtede valdkondade mõistete pealepanemine teistele valdkondadel. Välja omadused füüsikas avastati selle võrdlemisel veega. Väitlus on sõda. Oponent taganes. Ideede võrdlemine toiduga: Las ma seedin seda mõtet. Lausekujundeid: iseloomustab mingis suhtes tavapärasest hälbiv struktuur. · Inversioon : tajutav hälbe harilikust sõnajärjestusest. Eeskätt luulekeele võte. Täis laukaid sügavaid on suude süli, unised kukkusid käod; näe, all aia teiba. · Ellips: mõne lauseliikme, tavaliselt aluse või öeldise väljajätt. Kõnesituatsioonist ning kontekstist olenevalt võidakse ellipsiga osutada olukorra pingelisusele, dünaamikale, muljete kiirele vaheldumisele: rohelust, aedu mäenõlvadel, mahedat valgust, tunnelite pimedusest pääsedes valguskirgast, kuristikku kukkumise tunnet mägijõe kohal ja taevasse tõusmist mäerinde lookeid seirates ­ vaguniakna raamistuses.
13 · Lausekatkestus: lause jäetakse tundeseisundi tõttu lõpetamata. Kontekstist või kõneolukorrast sõltuvalt võib katkestus märkida viha, erutust, ähvardust, kõhklust, ebakindlust, vm. katkestusele osutavad tavaliselt mõttepunktid: Küll ma su...! Ma sulle! Oota aga! · Anakoluut (hakklause): sõnastamata, katkendlike mõttejätkude ühendus ühes lauses , nt: ma ei ole muidugi kindel...aga ikkagi...milleks just mina.... Hakklause väljendab ebakindlust, kõhklust, olukorra pingeslisust, mis ei anna aega rahulikuks järelemõtlemiseks. · Sidesõnatus: sidesõnade puudumine või nappus lauses: tume mürin metsa taga, pilved
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Kirjandus- ja teatriteaduse alused #1 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #2 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #3 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #4 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #5 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #6 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #7 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #8 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #9 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #10 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #11 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #12 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #13 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #14 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #15 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #16 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #17 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #18 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #19 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #20 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #21 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #22 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #23 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #24 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #25 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #26 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #27 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #28 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #29 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #30 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #31 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #32 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #33 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #34 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #35 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #36 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #37 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #38 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #39 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #40 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #41 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #42 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #43 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #44 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #45 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #46 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #47 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #48 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #49 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #50 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #51 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #52 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #53 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #54 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #55 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #56 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #57 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #58 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #59 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #60 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #61 Kirjandus- ja teatriteaduse alused #62
Punktid 5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
Leheküljed ~ 62 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2009-01-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 471 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 11 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor miamigirl Õppematerjali autor

Lisainfo

Mõisted

kirjandusel, eristamiseks, kirjanduse keel, vabadusealge, mänguväljaks, esteetiline elamus, piibel, teose kriitika, kriitika objektiks, kriitik, postmodernismis, ajaline skaala, subkultuur, subkultuuridel, heteronoomne alge, poolus, habitus, sotsiaalsed süsteemid, ruumilised, igasugune kunst, tähistatav, ikoonilised, seiklus, draama tunnuseks, oodi žanris, bahtinil, eepose allikaks, eepose maailm, romaani objekt, kuulajad, romaanis, eepose tegelane, romaanis, rüütliromaani põhisisuks, poeesia, luuleteksti suurus, luule seotus, proosakeele seotus, retoorika, retoorika, igas tekstis, eufoonia, kakofoonia, tavaline keel, kõlakujund, kõla, kujundlikkus, eemärgiks, metafoor, hüperbool, metonüümia alaliik, põi, mõlemad sõnad, skaalamudelid, väitlus, alguskordus, kunstiteos, kunstiteos, faabula, öeldu, faabulaks, missuguses, süžee, süžeetuil tekstidel, süžeetus tekstis, süžeetu süsteem, süžeeline süsteem, süžee, tegelase karakter, invariantsel kujul, varieeruda, poe novellis, dialoog, igasugune monoloog, bahtini dialoogi, kristewa fenotekst, kirjandustekstis, intertekstuaalsuse mõiste, paroodia, transpositsioon, pastišš, luulekeele tunnuseks, rütm, silbiline, välteline, rõhuline, rõhkur, rõhulis, silbilis, stroofika, katrään, värsiks, kogu luuletuses, idamaade luuletus, riimita 5, kultuuri areng, viimane faas, baroki sümboliks, antiikaeg, sajandi inglismaal, praktilises töös, kummastumine, kirjanduse ajalugu, kahevõitluse panuseks, postmodernistlik kirjanduslugu, entsüklopeedia, tekstianalüüs, teksti mõistmine, hermeneutika, hermeneutiline mõistmine, valdkond, suurteoseks, tänu keelele, mõtlemisviis, igasugune loomine, hermeneutika, dilthey, tõlgenduse alguses, uuskriitikute arvates, angažeerimise oht, kogu kultuur, romantiline poeet, luuletaja maailm, teksti mõistmisel, meeleline, uuskriitikute õpetus, mitteloominguline, 1910, reaalne maailm, tõnjanov, evolutsioon kirjanduses, strukturalism, ajupoolkerade ülesanded, igas kommunikatsiooniaktis, müüdi struktuur, nautilus, allveelaev nautilusel, igas kultuuris, traditsiooniline tekst, enesehool, mõistel, sotsionarratoloogid, metsakuninga, viljakusjumala surmaga, müüdi abil, ema arhetüüp, uroporos, uroporose intsestisoov, formalistlik, muinasjutus, muinasjutt, lessingi järgi, film, paradigmaatilised suhted, süžee, guillory kaanon, praegune situatsioon, kultuurilised mehhanismid, igasugune tõlkimine, proovilepanek, vähemalt osaliselt, teatri aluseks, teatri vastuvõtt, teatriteadus, a alates, nt publiku, publiku, samastumis, mimesis, platoni dialoogides, mimeetiline kõne, kirjandusmimesis, gebauer, aristotelese määratluses, tehnika areng, tehnilis, natura, physis, suunatud tehnilis, kunstidele, näitekirjandusele, monodraama, analepsis, dramatiseering, dramaturgiline tekst, kollaažid, loobutakse ruumilis, võõritav näitlemisstiil, brecht, teatri puhul, teised teoreetikud, tapmine, tragöödia temaatikast, travestia, keeleks, koomiline, kultuuriruumiga, sõnakoomika, satiir, draama, tragikomöödias, grotesk, referentsiaalne, renessanssteatris, tegelasele, faatiline, kõne draamas, kõnelus, monolooge, personifikatsioon, karakter, tragöödias, hamlet, ophelia, postmodernses ühiskonnas, muutunud personifikatsiooni, võõrkommen, aktant, binaarsed opositsioonid, tšehhovi näidendites, vastuvõtjal, action, vaatus, teatris 2, lavastuse puhul, proloog, iseseisvad stseenid, hamletis, üleliigne, kulminatsiooni määramine, episood, eessõnad, remargid, ajalis, lavastus, lugemisel ajalis, lavastamine

Kommentaarid (11)

antonm profiilipilt
antonm: hea materjal, kuid välja printida ei saa. Paistab et on kaitstud ja soovib parooli kui tahan wordi konvertida.
18:05 09-05-2012
Katy246 profiilipilt
Katy246: Ülipõhjalik. Läbitöötamine võtab küll aega aga kasu on ikka ka.
12:50 18-01-2011
gaywhale profiilipilt
gaywhale: 2013. seisuga erineb uutest loengumaterjalidest, kuid abiks ikka.
19:36 15-01-2014


Sarnased materjalid

34
docx
Kirjandusteaduse alused
23
doc
Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007
17
doc
Kirjandusteaduste alused konspekt
9
doc
Kirjandusteaduse kordamisküsimused
28
docx
Kirjandusteaduse kordamisküsimused
42
docx
Sissejuhatus kirjandusteadusesse
20
rtf
Teatriteaduste alused
20
rtf
Sissejuhatus kirjandusteadusesse



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun