Jacques Derrida Jacques Derrida Prantsuse filosoof, kelle töödest sai alguse dekonstruktiivne suund tänapäeva filosoofias ja kirjandusteoorias. Derrida filosoofia põhimõisted on kiri, kohalolu ja jälg, mille abil ta dekonstrueerib klassikalist metafüüsikat ja sellele iseloomulikku logotsentrismi. Püsivamalt tundis Derrida huvi psühhoanalüüsi vastu, käsitledes Sigmund Freudi ja Jacques Lacani ideid filosoofilisest vaatepunktist. 1930-1959 Jacques Derrida (algne nimi Jackie Derrida) sündis Alzeerias 15. juulil 1930, juudi perekonnas. Kodune keel oli prantsuse keel ja religioonile pöörati vähe tähelepanu. 1935-41 käis ta El Biari algkoolis ja astus siis Ben Aknouni lütseumi, kuid arvati õpilaste nimekirjast välja
KOOL NIMI klass JACQUES DERRIDA Referaat Juhendaja: õpetaja 2014 Sisukord JACQUES DERRIDA..........................................................................................................................1 Sissejuhatus..........................................................................................................................................3 1. Elukäik..............................................................................................................................................4 1.1 19301959....................................................
mees/naine) Kõik keelelise väljenduse ja tõlgenduse protsessid lähtuvad ihast mingi kättesaamatu objekti järgi, liiguvad mittestabiilsete tähistajate jadana. Ühtne objekt ja ühtne tähendus on saavutamatu. Postmodernism. Postmodernismi üldine taust. Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned. Poststrukturalism (Kraavi 110–126, 131–135). Poststrukturalismi mõiste. Tekstiline teadmine. Keele umbusaldamine. Dekonstruktsioon. Derrida dekonstuktsiooni alusteooria (binaarsete opositsioonide ja logotsentrismi kriitika, erinewus). M. Foucault (võimu mikropoliitika, diskursus, episteem, ‚arheoloogiline meetod’ ). Deleuze & Guattari, risoomne tõlgendusmudel). Terminit poststrukturalism kasutatakse mitmeid erinevaid analüüsimeetodeid koondava filosoofia üldmõistena. Tekstiline teadmine. Keele umbusaldamine. Postrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab üht pealesurutud tähendusvõimalust.
Poststrukturalism (Kraavi 110126, 131135). Poststrukturalismi mõiste. Terminit poststrukturalism kasutatakse mitmeid erinevaid analüüsimeetodeid koondava filosoofia üldmõistena. Tekstiline teadmine. Keele umbusaldamine. Postrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab üht pealesurutud tähendusvõimalust. Ei keskenduta mitte tekstide, sõnade tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on need üksused pandud tähendama seda, mida nad tähendavad. Dekonstruktsioon. Derrida dekonstruktsiooni alusteooria (binaarsete opositsioonide ja logotsentrismi kriitika, erinewus). Dekonstruktsiooni võib pidada poststrukturalistlliku kriitika alguspunktiks, defineerida kui lääne kultuurile omaste opositsioonide kriitikat. Jaques Derrida oli üks olulisemaid uuema aja prantsuse filosoofe (srn.2004). Tema postrukturalistlik seisukoht väljendub binaarsete opositsioonide kriitikas. Inimmõistusel on
Paul Feyerabend Analytic Philosophers Hillary Putnam Richard Rorty Noam Chomsky Saul Kripke Continental Philosophy Critical Theory of Science Hermeneutic Philosophy Post-modernism Critical Theory of Science Martin Horkheimer Theodor Adorno Herbert Marcuse Jürgen Habermas Hermeneutic Philosophy Hans Georg Gadamer Post-modernism Jean-François Lyotard Michel Foucault Jacques Derrida Gianni Vattimo Philosophy of Transcendence Spiritualism Henri Bergson Maurice Blondel Neo-Tomism Jacques Maritain Etienne Gilson Philosophy of Transcendence Personalism Gabriel Marcel Karol Wojtila Martin Buber Emmanuel Levinas Important Living Philosophers Alain Badiou Slavoj Zizek Jürgen Habermas Charles Taylor
Relativism millegi suhtelisust rõhutav õpetus või seisukoht. Relativism väidab, et: a) inimeste käitumisviiside väärtus ei ole absoluutne, vaid on hinnatav konkreetsest kontekstist lähtuvalt; b) üks seisukoht ei saa olla teistega võrreldes priviligeeritud. 2 Mõned esindajad: Paul Karl Feyerabend Ludwig Wittgenstein Peter Winch Thomas Kuhn Richard Rorty Michel Foucault Jacques Derrida http://assets.cambridge.org/052135/8779/cover/0521358779.gif 3 4.2. Üldiseloomustus 4.2.1. Relativismi tekkeloost Esimesena sõnastas relativismi sofist Protagoras (u 480410 eKr), kes arvas, et inimene on kõikide asjade mõõt. Seda võib mõista nõnda, et millisena asjad kellelegi näivad, sellised on need tema jaoks.
satub - sugulased, rituaalid, soorollid, seadus(ed), ning keel on selle struktuuri osad. 3. Reaalne - koosneb tähistajatest, mis on sümboolsusest valjapoole jäävad. Reaalse kategooriasse kuuluvad näiteks hallutsinatsioonid ja psühhoosid - see on algsete traumade asupaik. Poststrukturalism (Kraavi 110–126, 131–135). Poststrukturalismi mõiste. Tekstiline teadmine. Keele umbusaldamine. Dekonstruktsioon. Derrida dekonstuktsiooni alusteooria (binaarsete opositsioonide ja logotsentrismi kriitika, erinewus). M. Foucault (võimu mikropoliitika, diskursus, episteem, ‚arheoloogiline meetod’ ). Deleuze & Guattari, risoomne tõlgendusmudel). • Poststrukturalism – kogum filosoofilisi ja metodoloogilisi praktikaid, mis ühel või teisel viisil seostuvad oma prantsuse esiisadega. • Poststrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab üht pealesurutud tähendusvõimalust. Ei
Oma kirjanduslikke arusaamu ja maailmanägemist on ta selgitanud arvukates esseedes ja kriitilistes artiklites. Osa neist kirjutistest on kogutud raamatutesse "Katkestuse kultuur" (1996) ja "Millimallikas" (2000). Pikemas essees "Loomise mõnu ja kiri" (2006) tegeleb ta eesti mütoloogiaga, koondades oma tähelepanekud triksteri kuju ümber. Hasso Krull on tõlkinud teoreetilisi töid prantsuse, inglise ja saksa keelest (Jacques Derrida, Michel Foucault, Paul Virilio, Julia Kristeva, Gilles Deleuze ja Félix Guattari, Pierre Bourdieu, Slavoj Zizek, Ernesto Laclau, Walter Benjamin) ning luulet prantsuse (André Breton, René Char, Francis Ponge, Bernard Noël, Edmond Jabès, Mohammed Dib, Amina Said, Tahar Ben Jelloun), inglise (Sylvia Plath, Frank O'Hara, Rita Dove, Michael Ondaatje, Nissim Ezekiel, Kamala Das, Sujata Bhatt, Allen Ginsberg, Charles Bernstein, John
Psühhoanalüüsi eesmärk oleks siin vastupidine kasvatusele. See peab vabastama keele saastast ja siis korra uuesti puhastatud kujul üles ehitama. Poststrukturalism. *postmodernism Peale selle mõiste kasutatakse samatähenduslikult ka neostrukturalismi terminit. Poststrukturalism kätkeb endas erinevaid strukturalismile vastanduvaid filosoofilisi ja kirjanduslikke lähenemisi 70-80- ndatel aastatel eriti Prantsusmaal -- Derrida, Deleuze, Baudrillard, Guatarri, Lyotard ja hilisem Barthes ning Foucault ja Derrida populaarsuse kaudu ka Ameerika Ühendriikides -- H.Bloom ja P. de Man. Poststrukturalismi põhiobjektiks on mittestruktuur ja nn. struktuuri pahupool. Tähenduse omistamine on poststrukturalismis midagi ootamatut ja ennustamatut. Struktuuri asemel kasutatakse risoomi (Deleuze&Guatarri termin) mõistet, kus vastandina struktuuri korrastusele domineerib hargnevus ja keskpunktita korrastamatus
Teooria aluseks on keele (langue) ja kõne (parole) eristus. Saussurei arvates ei ole sõnad mitte asjadele vastavad sümbolid, vaid pigem kokkuleppelised märgid. Keelemärk koosned kahest osast: tähistajast ja tähistatavast. Teised s.-i edendajad 1950.-60. aastatel: Roman Jakobson, Claude Levy- Strauss, Roland Barthes, Juri Lotman. Poststrukturalism (dekonstruktsioon) Termin ,, dekonstruktsioon" tähistab lugemise viisi, mida praktiseerivad prantsuse filosoofi Jaques Derrida töödest inspiratsiooni saanud kriitikud. Dekonstruktsioon võimaldab erinevaid lugemisvõimalusi ja just sellepärast tihtipeale dekonstruktiivset meetodit ümbritseb keerulisuse ja arusaamatuse aura. Tekib 1970. astatel Prantsusmaal (J. Derrida, R. Barthes, J. Lacan, M. Foucault, P. de Man jt). Põhineb binaarsete opositsioonide kriitikal: keeles ei ole fikseeritud tähendusi, keel on olemuselt metafoorne ja mitmetähenduslik.
Kokkuvõte 20. sajandist ELU 19.sajandist 20.sajandisse 20.sajandi filosoofia ei ole enam kindel, et tema olemasolu on õigustatud. Mitte ühelgi varasemal ajastul pole suured filosoofid nii häälekalt ja üksmeelselt otsinud pääseteed väljastpoolt filosoofiat. Paradoksaalsel kombel käib see silmatorkav eneseeitamine käsikäes enneolematult laiaulatusliku püüdega muuta filosoofia üheks teadustest. Mitte kunagi varem pole maailma ülikoolides ja akadeemiates olnud nii palju inimesi, kelle jaoks filosoofia on põhiala, ning mitte kunagi varem pole filosoofial olnud sedavõed palju eraldiseisvaid harusid, millest tervikliku ülevaate võivad saada veel ainult spetsialistid. Esimese suure löögi filosoofia enesekindluse pihta, millele 20.sajandil tuli reageerida, andsid eelkõige kolm meest : Karl Marx, Friedrich Nietzsche ja Sigmund Freud. Marx oli näidanud, et kapitalistlikku majandussüsteemi juhivad omad seadused,...
märgisüsteemidega. Poststrukturalism on üldmõisteks mitmeid analüüsimeetodeid koondavale filosoofiale. Poststrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab tihti ainult üht, pealesurutud tähendust. Ei keskenduta mitte tekstide ega sõnade tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on need märgid, need üksused pandud üldse tähendama seda, mida nad tähendavad. Oluline poststrukturalismis oli prantsuse filosoof Jaques Derrida, kelle olulisemad panused oli binaarsete opositsioonide kriitika, logotsentrismi kriitika ning erinewuse kasutuselevõtt. Erinewus on Derrida loodud neologism, milega ta märkis tähendust tekitavat protsessi. Sõna viitab kahele asjale: * erinevusele, mis tekitab sõna tähenduse * edasilükatud tähendusele, sest sõnade tähendused tekstides muutuvad 18. Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkonna semiootika.
(tüvi objekt) (suund objekti suhtes) (Tartu nimetavas)( sõidan Tartusse. Neid eristab välde!) võib õelda nii kui naa=sõidan Tartu(nulliga) või sõidan Tartusse). Poststrukturalism. Peale selle mõiste kasutatakse samatähenduslikult ka neostrukturalismi terminit. Poststrukturalism kätkeb endas erinevaid strukturalismile vastanduvaid filosoofilisi ja kirjanduslikke lähenemisi 70-80-ndatel aastatel eriti Prantsusmaal — Derrida, Deleuze, Baudrillard, Guatarri, Lyotard ja hilisem Barthes ning Foucault ja Derrida populaarsuse kaudu ka Ameerika Ühendriikides — H.Bloom ja P. de Man. Poststrukturalismi põhiobjektiks on mittestruktuur ja nn. struktuuri pahupool. Tähenduse omistamine on poststrukturalismis midagi ootamatut ja ennustamatut. Struktuuri asemel kasutatakse risoomi(ризоморф)(Deleuze&Guatarri termin) mõistet, kus vastandina struktuuri korrastusele domineerib hargnevus ja keskpunktita korrastamatus
kultuuriteooriale, keeleteooriale jne äärmiselt multidistsiplinaarne. Sümbolistlik tõlgendav lähenemine. Ainult organisatsiooni liikemd saavad öelda, mis toimub organisatsioonis. Kuidas tähendusi luuakse? Ka kollektiivselt. Organisatsioonikultuur on väga oluline, mida vaadeldakse. Postmodernistlik lähenemine. Nende lähtekoht on selline, et seda ei saa põhimõtteliselt valida, seda nende jaoks olemas ei ole. Tähtsustavad keelt kui kogu reaalsuse väljendamise vahendit. Derrida, foucoult jne. Nende mote ei ole olemas konkreetset tõde. Teadmine võrdub nende käsitluses võimuga. Suhe on läbi teadmise ja võimu seletatud. Nad on selles omavahel põimunud. Kes teab rohkem, omab rohkem võimu. Pole olemas konkreetset tõde. Pole võimalik valida, et kas subjektivistlik vms. Kui valin, siis mõne lähenemise elimineerin, nii et pole võimalik valida. Nende lähtepunkt ujub, sest lähtekohad pole samad, mis meil. Keel ei ole kunagi täiuslik
oma päris hästi tugeva žanrikaanoniga tekstide (krimkade ja actioni) peal, keerulisema proosaga jääb jänni. 3. Strukturalistliku ja poststrukturalistliku kirjandusteadusliku paradigma põhierinevused Strukt ja poststrukt vahel ei saa selget piiri tõmmata. See on näha ka Barthes’i varajases teoses “S/Z”, varem perifeerias olnu kerkib tsentrumisse, paradigma hakkab muutuma. 60ndate lõpp: ilmuvad dekonstruktivismi esimesed tööd (Derrida “Grammatoloogia”), varane post, aga tegelikult valitseb ikka veel strukturalism. Poststrukt. tekib strukt. kriitikast, pidevast mõõduvõtmisest strukturalismiga. Venemaal strukt. ja semiootika võidukäik , poststrukturalismi sisuliselt ei tekigi. (korüfeed olid liiga kõvad ja võtsid isegi natuke post-mõtteid omaks). Alles pärast korüfeede surma tulevad noored vihased mehed Lacani ja dekonstruktivismiga vehkima (nt Lotmani suunas). Milles seisneb strukt meetodi kriitika
( roheline nelk) 1920- ndatel tekkis uuskriitika- selgelt lahutatakse kirjanduslik tekst sotsiaalsest ümbrusest, ajaloolisest kontekstist, tekib väga selge tekstile keskendumine. Uuskriitika rõhutab eelkõige vormi tähtsust. Ilukirjandusliku teksti uurimine oli neile eelkõige teksti uurimine ( kuidas tekib nt. tekstis iroonia, pinge vm tonaalsus. T. S. Eliot kuulus essee ,, Hamlet"- kunstiteosena läbikukkunud, vormistus tema arvates ebatäiuslik. Dekonstruktsioon- J. Derrida Prantsuse, lähtub KELEST, keelemärkidest. Väidavad, et tegelikult polegi muud kui keel, et igasugune kogemus väljendub keele kaudu. (Äärmuslik idee.) 1960-ndatel tekivad mingid nihked, paljud muutused, varasemad hoiakud murduvad. Toimuvad radikaalsed muutused suhtumises kirjandusse, autorisse( Roland Bartes essee ,,Autori surm"s.t. et üha enam pööratakse tähelepanu TEKSTILE, keelelistele elementidele, väljenduslaadile
cultural studies kultuuriuuringud, välja kasvanud kaasaja indrustriaalühiskonna analüüsist. Käsitleb pinget antropoloogia ja kitsamalt humanitaarse kultuurikontseptsiooni vahel. Väidab, et mitte üksnes kõrgkultuur, vaid iga kultuuri vorm on teisega võrreldav. Kultuur hõlmab nii sümboleid kui materiaalset maailma ja kultuuri uurimine ei saa piirduda ühega neist. Dekonstruktsioon konstruktsiooni lõhkumine, hävitamine, lammutamine (Derrida loodud raskestidefineeritav termin, mis sisuliselt sisaldab eeldusi, selleks et asuda rünnakule logotsentrismi vastu. Derrida tahab kukutada üldise arusaama, et eksisteerib otsene vastavus keele ja välise maailma vahel ning kasutab relvana just dekonstruktsiooni.) Diskursus - sotsiaal- ja humanitaarteadustes ükskõik milliste ütluste organiseeritud kogum, tekst kontekstis Diskursuseanalüüs - keeleteaduses ja kultuuriuuringuis kasutatav meetod või meetodite kogum diskursuse uurimiseks
elemendid on reastatud. (laused, sõnad, foneemid) - paradigmaatilised/assotsiatiivsed reeglid (paradigmaatiline - asendatavusel põhinev) - determineerib, mis ulatuses võib märgi teatud reastuses asendada teisega. (Olulisemad, moodustavad kokkuvõttes süntagmaatilised reeglid.) Esiisad: John Locke, William Ockham, Augustinus Järgijad: Praha lingvistiline ring, Ameerika strukturalism, Kopenhaageni koolkond. Kristeva, Baudrillard, Foucault, Derrida, Lévi-Strauss, Barthes. Põhiteemaks inimmärgid ja diskursus. Peale Saussure surma (1920ndatel) tekkisid kolm strukturalistlikku koolkonda - Genfi koolkond (olulised Ch. Bally teosed), Pariisi koolkond (põhiline A. Meillet, populariseeris Saussure'I) (viimased on vähemtähtsad), aga olulised on: - Praha lingvistiline ring (mõjukaim, olulisemad ideed sealt) - Ameerika strukturalism (iseloomulik metodoloogiline rangus) - Glossemaatika e. Kopenhaageni strukturalism (glossa - keel, kr. k)
1. Nihked maailmapildis 1.1 70ndad kui pettekujutelmadest vabanemise ajajärk. Ebapopulaarne Vietnami sõda. Heaoluillusiooni murendus naftahindade järsu tõusu tõttu.. 1.2 eitustel põhinev kultuuriline liikumine e kontrakultuur. Akadeemilist meditsiini eitavad teraapiad, nn vabakliinikute ja vabaülikoolide levik. Zen-budismi kui moeröögatus. Bioenergeetikasse ja karma saladustesse süvenemine. 1.3 Uusvasakpoole mõttesuund, juhtkujudeks M. Foucault, J. Derrida, R. Barthes, J-P Sartre jt. Postmodernism. 1.4 Rohelise liikumise võidukäik(60ndad). Rachel Carson "Hääletu kevad"(1962) - "väike on ilus". Säästlikkusenõue. Jaapanlased elasid 70ndatel majandussurutise suuremate probleemideta üle. 2. Uusi andmeid inimestest 2.1 Geenitehnoloogia võidukäik. Huvi populaarteadusliku kirjanduse vastu. 2.2 Richard Dawkinski "Isekas geen" (1976) inimene kui sotsiaalne olend. Indiviidi olelusvõitlus. 2
*trollide vabrikud, eesmärk kallutada lugejat Valuutad *krüptoraha bitcoin ja muud *lennumiilid -> raha ei ole enam raha ja riik ei ole enam riik? Krimmi annekteerimine Postmodernism 1979 Michelle Foucault ja teised Sisustatakse koos mõistega modernism. Tõe ja õiguse legitimeerimise modernistlikust piirist... Marju Luts, sissejuhatus õigusfilosoofiasse . 40 lk Jean-Francois Lyotard: "The Postmodern Condition "(1979). Michel Foucault, Jacque Derrida: "Limited Inc", Ludwig Wittgenstein midagi ei ole väljaspool konteksti (veeklaas pooltühi või pooltäis) 1 Modernism inimene on võimeline ületama sotsiaalsed olud ja jõudma kõrgema tõeni; suured narratiivid, kommunism, heaoluühiskond Post-modernism Suured ideed ja suurte narratiivide eitamine (mingi lugu või idee, sündmustekirjeldus, ntks kommunism), on palju väikeseid narratiive;
Kunstis kaob ka individuaalsus, sest silmale, mis tajub kunsti, on suva, kas ta puudub kerjusele või kuningale. Sügavam vabanemine eeldab seda, et inimene mõistab, et maailm ja tahe on üks ja sama (tat tvam asi). Vabadus on tunnetatud paratamatus. Õnn on illusioon, kannatus seob teda kõigi teiste inimeste ja elusolenditega. Inimene vabanen isiklikest kannatusest. Moraali ainsaks juhtivaks jõuks saabki olla kaastunne. 25. PILET EPIKUURLASED POSTMODERNISM (M. FOUCAULT, I. DERRIDA, R. RORTY) Epikuros määras filosoofia ülesandeks aidata inimesel jõuda õnneliku ja häirimatu seisundini ning vabaneda kannatustest. Filosoofia jaguneb kolmeks: eetika (õpetus õnnest, selle tingimustest ja sellest, mis meid takistab õnnelikuks saamast), füüsika (teadus maailma loomulikest alustest ja nende seostest) ja tunnetusteooria e kanoonika (õpetus tõe kriteeriumitest). Kõik need kolm moodustavad
Võit 4 samastatakse alati aktiivsusega, kaotus passiivsusega. Patriarhaadis on meessugu alati võitja. Cixous ründab naiselikkuse passiivsusega samastamist, kus naisele ei jäeta positiivse ruumi võimalust: "Naine on kas passiivne, või teda ei ole olemas." (Moi ) Sellega dekonstrueeris Cixous binaarsed vastandused, millel stereotüübid põhinevad. Samas oli see dekonstruktsioon Derrida erinevuse ehk differance'i käsituse tugeva mõju all. Feministlikus diskursuses on naiskirjutuseks hakatud nimetama tavaliselt sellist uurimuse ja kirjutuse viisi, kus keskendutakse naise seksuaalsusele ja tema kirjutusviisile ning nende vahelisele analoogiale. Lähtutakse ideest, et naiste ihad, kui need esinevad kirjutistes, võivad luua vastukeele, mille abil kukutatakse olemasolev keel. Need ihad on suurelt osalt teadvustamata
Nii tõlkimine kui naine on selle käsitluse järgi opositsioonide süsteemis negatiivne pool. Selline ,,teisesuse" konstrueerimine mees-naine hierarhia kaudu on nähtav eriti tõlkimisele omistatavates seksistlikes metafoorides, millel on lääne traditsioonides tugevad juured. Ajakirjas ,,Keel ja Kirjandus" on toodud kaks üldlevinud originaali ja tõlke vahel esinevat seksistlikku kujundit: Nicolas Perrot D'Ablancourt les belles infideles ,,truuduseta kaunitarid"; Jacques Derrida hymen ,,neitsisuse piir" (Talvet 2006: 358). 1 Postkoloniaalse teooria uurimuse keskmeks on võimu vahekord. Arusaam kolooniast kui ,,kopeeritust" või originaalist ja selle tõlkest taandab tõlke kirjanduslikus hierarhias palju madalamale positsioonile. Koloonia on märgatavalt väiksema tähendusega kui kolonisaator ehk originaal .
1p. Sotsialiseerumise kontseptsiooniga tegelemine võimaldab meil esile tuua selle, kuivõrd olulisel määral on inimene mõjutatud ...... poolt. A.) Ühiskonna 3p. Pierre Boundieu rõhutab kinkimisest rääkides järgmist: A.) See on esimene alturistliku Loomuse väljendus B.) See on osa sümbolilisest vägivallast C.) Kink muutub võlaks D.) Kinkimine väljendab hoolimist E.) Kinkimine on enim levinud modernses ühiskonnas 1p. Täida lünk J. Derrida tsitaadis: A.) „Puhta kingi olemasoluks on vajalik, et see ei avalduks, et seda ei võetaks kui kinki.“ 1p. Milliste teemadega seoses potlatch’i (avalik traditsiooniline sündmus külas – sünd, surm, pulm) enamasti näitena käsitletakse? A.) Õigussotsioloogia B.) Evolutsionism C.) Kinkimine D.) Majandusantropoloogia E.) Sugulussüsteemid F.) Konfliktiteooria 4p. Märkige, milline väide seostub pigem sotsioloogilise või
märgisüsteem, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Poststrukturalism on üldmõisteks mitmeid analüüsimeetodeid koondavale filosoofiale. Poststrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab tihti ainult üht, pealesurutud tähendust. Ei keskenduta mitte tekstide ega sõnade tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on need märgid, need üksused pandud üldse tähendama seda, mida nad tähendavad. Oluline poststrukturalismis oli prantsuse filosoof Jaques Derrida, kelle olulisemad panused oli binaarsete opositsioonide kriitika, logotsentrismi kriitika ning erinewuse kasutuselevõtt. Erinewus on Derrida loodud neologism, milega ta märkis tähendust tekitavat protsessi. Sõna viitab kahele asjale: 13 * erinevusele, mis tekitab sõna tähenduse * edasilükatud tähendusele, sest sõnade tähendused tekstides muutuvad Strukturalismis laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet
· Milline on teksti aluseks olev struktuuriskeem, mis aitab meil teksti mõtet välja selgitada (arhetüüp, narratoloogiline aspekt jne)? Seda tekstis olevat struktuuri käsitletakse kui teksti grammatikat, milles väljendub teatud tüüpi ,,matemaatiline valem", mis omakorda representeerib nt tegelaste või sündmuste funktsioone. c) Poststrukturalism (dekonstruktsioon) · Tekib 1970. astatel Prantsusmaal (J. Derrida, R. Barthes, J. Lacan, M. Foucault, P. de Man jt) · Binaarsete opositsioonide kriitika: keeles ei ole fikseeritud tähendusi, keel on olemuselt metafoorne ja mitmetähenduslik. Binaarsed opositsioonid (kultuur loodus, hea-kuri, kristlus judaism) allutavad inimmõtlemist ja on seega negatiivsed ja tuleks lammutada · Kuidas üks või teine ideoloogia ilmneb tekstis ja ühendab erinevad vastuolud
Tuleb vabaneda logotsentrismist (keele võim), millele on omane arusaam olemisest kui täielikust ja ühtsest kohalolust, mis leiab väljenduse kuuletumises (nt jumalale). Dekonstruktsiooni tüübid: 1) kriitiline: teose loomisprotsessi uurimine 2) vasakpoolne: projekt, mille eesmärgiks oleks hävitada Kirjanduse kategooria, selleks tuleb välja tuua üldkultuurilised ja sotsiaalsed diskursused 3) ameerika: subjektiivne kirjanduskriitika; tekstid ei ole lõplikud. Teoreetikud: Derrida, Deleuze, Irigaray. 3. Millel põhineb feministlik dekonstruktsioon? Põhineb naisliikumisel, naise traditsioonilise ühiskondliku rolli lõhkumisel, naiste ebavõrdne kohtlemine töö ja eraelus. Eesmärk on meheliku alge domineerimise lõhkumine. Binaarne opositsioon mees-naine on kõige ebavõrdsem, st kõik kirjandusteosed on loodud mehelikust seisukohast. Mis hoiab seda binaarset struktuuri üleval? mehe materiaalsed/psüühilised eelised, teisalt moodustis
domineerimiseks. Teadus koosneb teadmistest ja võimust. Meie ajal piiritlevad loodusteadused inimese koha looduses ja ajaloos ning määravad ühiskonnas domineerimise võimalused (Haraway 1991: 43). Arutluses võimu üle uurib Michel Foucault võimu mõju kohtadele, kus see tegelikult ilmneb, mitte laiemas ja abstraktsemas skaalas, nagu näiteks riik või seadused. Ta ütleb, et võim lokaliseerub indiviididele avaldatud mõju kaudu (Fox 1993a). Ka Jacques Derrida tegeleb regionaalse ehk lokaalse tasemega. Iga konkreetne võim konstrueerub ajastu diskursuse. Viimane määrab ära, kes hullumeelne, mis nauding. Võim toodab diskursust. 18. Milliseid kultuuriteoreetilisi positsioone võiks nimetada pessimistlikeks, milliseid optimistlikeks? Äärmist pessimismi esindab Schopenhauer tema tahteteooria järgi on maailm selles tähenduses kujutlus. Tegelikult elame kõik erinevates maailmades: rõõmsameelne inimene
74. Kuidas on seotud poststrukturalism ja postmodernism (postmodernsus)? - Poststrukturalism kui postmodernse maailmanägemise teoreetiline väljendus. Teooria ja praktika sulandumine. Nii postmodernistlik kunst kui ka poststrukturalistlik mõtlemine toob nähtavale vastuolusid selles, mis esmapilgul näib terviklik ja ühtne. 75. Mis on suured narratiivid Lyotard´i teoorias? Tooge näiteid. 76. (Mõtlemiseks: kas Eesti vajab suurt narratiivi?) 77. Avage Derrida mõiste erinewus tähendus. 78. Kuidas dekonstrueerida binaarseid opositsioone? Proovige üht opositsiooni dekonstrueerida. 79. Iseloomustage dekonstruktiivset lugemisviisi. Mille poolest see erineb uuskriitilisest ja strukturalistlikust lugemisest? 80. Mida tähendavad Foucault´teoorias mõisted diskursus ja diskursiivne praktika? Tooge mõned näited. 81. Milles seisneb uushistoristliku kirjandusajaloo eripära? Mis on Teie arvates sellise
Isegi tänapäeval püüavad nende valdkondadega tegelevad filosoofid sageli lähtuda Hegeli mõtlemisest ja sõnastada omi mõttekäike nii, et need oleksid seotud Hegeliga. Peaaegu võimatu on mõista paljusid 20.sajandi erinevatest filosoofiatraditsioonidest pärinevaid olulisi mõtlejaid, ilma nende hoiakut Hegeli suhtes tundmata. See kehtib nii Sartre'I, Heideggeri, Merleau-Ponty, Kojeve'i (kelle ideed töötas ümber Francis Fukuyama oma kirjutises `'Ajaloo lõpust''), Derrida, Lacani, Rorty, Royce'I, Althusseri, Charles Taylori, Adorno, Marcuse, Frommi kui paljude teiste puhul. 19.sajandil töötasid Hegeli varjus F.C.Baur, Feuerbach, Strauss, Marx, Kierkegaard, Nietzsche, T.H.Green. Käesolevas referaadis käsitlen peamiselt siiski Hegeli panust religioossele mõttele ja taas kord on tema mõju sellel alal äärmiselt sügav. Teoses ,,Hegelist Nietzscheni: revolutsioon üheksateistkümnenda sajandi mõtlemises''nimetas Karl Löwith Hegelit kodanlike kristlaste
Strukturalistlike vaadete kohaselt ei ole individuaalse teksti sees eristatav sõnum iseseisvalt ja üleni oluline, vaid teda koos hoidva struktuuri väljendus. Seega esindab strukturalism mõtteviisi, mille kohaselt peame kultuurilise nähtuse mõistmiseks suutma identifitseerida teda koos hoidva struktuuri. 1960.–70. aastatel tulevad poststrukturalism, dekonstruktsioon jms üksteisest raskelt eristatavad suunad (Jacques Derrida, Roland Barthes, ameerika dekonstruktivistid). Neid võib tõlgendada strukturalismi arendusena oma loogilise lõpuni või selle ümberlükkamisena. Nad jätkavad mõtteviisi, et tekstist väljaspool ei ole midagi, kõik on vaid keelesisene lõputu mäng. Samas seavad post-mõtlejad objektiivset teadmist otsiva strukturalistliku mõtlemisviisi põhimõtteliselt kahtluse alla. Ja varasemate suundade poolt alati tekstist otsitud või vähemalt eeldatud terviklikkuse idee
poega. Lugejal on võimalik koostada see lugu nagu ta ise tahab, koostada erinevaid lugusid ja ka erinevalt lõpetada. Palju viiteid on ka James Joyice tekstidele, viitab postmodernistlikele tekstidele. Viib tagasi küsimusele: tõlgendamine, tähendus, lugeja ja autori roll. Iga kord, kui me otsustame kuidas mingit konteksti mõista, lisame me selle automaatselt tekstile. Saussure: tähistaja, tähistatav mis on omavahel konventsiooniga seotud. Jacques Derrida: ,,tähendus on lõputus libisemises" ...tekst ja kontekst jätkuvad koguaeg (1 loll jõuab rohkem küsida kui 100 tarka vastata). Kuidas on võimalik üldse mingisugune tähendusest aru saamine? Meil on peas mingisugune tava-stsenaarium. Pange aken kinni 1. tahab, et panna aken kinni 2. näitelause, et inimesed mõtleksid lause üle, mitte ei sööstaks teda kinni panema. Lõputus kontekstis võib lausele anda ka täiesti metafoorseid tähendusi. Aken võib olla ka ,,aken euroopasse"
ühiskonnas); kultuuriuuringud (identiteet, subkultuurid, popkultuur, emotsioonisotsioloogia, kultuuritüübid); tarbimisuuringud (preferentsid, popkultuuri tarbimine); kultuurikommunikatsioni uuringud (tekstid, semantilised süsteemid ja süsteemidevahelised tähendused) jne. Kultuuriuuringute teoreetilisi suundi: Makrostruktuuri uuringud (Marx, Simmel, Durkheim); dekonstruktivism (Derrida); kriitilised uuringud (Adorno, Bourdieu jne); kriitilised sisu-uuringud (Gerbner) jne. Poliitika. Politoloogia. Politoloog. Poliitikat kõige paremini määratlev märksõna on võim (sh võitlus võimu pärast, võimu teostamine, võimusuhete korraldamine, võimu jaotus, võimule allumine). Poliitikat võib leida igast „püsivast“ ehk korraldatud inimkooslusest, kõige olulisemalt aga riigist kui poliitilisest
Jagavad modernsuse veendumus, et on olemas üks õige, tõene lugemine teksist. Postmodernse on samasuguses korrelatsioonis postmodernse lähenemisega maailmale, mis räägib narratiivide paljususest ja et ükski neist ei ole eelistatud. Suur hulk olulisi poststrukturaliste on kasvanud nendeks strukturalistliku lähenemise seest. Samuti julia kristeva, barthes. On teisi kes ei ole strukturaliste veendumi kunagi väljendanud. Üks selline on Jacques Derrida (1857 1913). Mõtleja kellel keerulisi mitmesse valdkonda puutuvad vaated. ,,ei ole tekstivälisust" Kui hiline strukturalist andis suurema vabaduse lugejale ja andis tähendusviiside koosmõjuks. Ei olemas ka tekstivälist lugeja subjetki, vaid see tekkib teksiga kokkupuutudes. Lugemise akt loob nii selle subjekti, kes loeb kui ka selle tähenduse, mida ta loeb. Nad saavad tekstis kokku ja moodustuvad teineteist.
süsteem on keel ning teisene modelleeriv süsteem on miski, mis asetub keele peale. Nendega kaasneb alati paradoks, et kui reegleid on rohkem, siis peaks keele väljendus võime vähenema. Kuid tegelt pole nii. Teisene modelleeriv süsteem suudab hoopis teksti väljendusvõimet kasvatada. 39. Milles seisneb poststrukturalistliku tekstiteooria põhiline kriitika varasema tekstiteooria vastu ja kas see on põhjendatud? Derrida: ,,ei ole olemas tekstivälisust"- seda on aga strukturalism eeldanud, et on olemas mingid struktuurid, millest tekst on ainult manifestatsioon- see on täiesti vale. Ei ole olemas ka teksti välist lugevat subjekti- ka lugeja samamoodi nagu tähendus tekib selle tekstiga kokku puutumisel, lugemise akt loob nii selle subjekti, kes loeb, kui ka selle tähenduse, mida ta loeb. Kultuurilise nähusega kokkupuutudes muutun ise ja hiljem sellest nähtusest tekib mul mingi arusaam
Michel Foucault (19261984) on - diskursiivne formatsiooni ja episteem ning võimusuhete kriitika peamees. Pöörab tähelepanu ajalookäsitlusele teisti kui varem ("Hullus ja arutus") ; arheoloogiline ning arhiivilne (kehtivate reeglite kogum ühes formatsioonis) Dekonstruktsioon alates 70 aastatest; - kasvab postsrukturalistlikest pursetest, muutub iseseisvaks traditsiooniks; millel on kalduvust hermeetilisusele. (Jacques Derrida); koolkond ei ole pr. keelses kultuuris, vaid in. keelses kultuuris (Paul de Man, Hillis Miller jt). Dek. on nähtus või suundumus, mille puhul on orgaaniline tõmbumine-tõukumine. Tõuseb esile logotsentrismi kriitika (logotsentrism - olemine kui täielik ja ühtne kohalolu; eeldab ka kultuurikirjeldust, mis otsib kultuuri keskpunkti), appelleerib asjaolule, et konkr. maailm eksist. ka väljaspool teksti
arvates? Mis on diskursus ja millist rolli see ühiskonnas ja kultuuris mängib? Milline on diskursuse ja võimu suhe? Mida tähendab F. väide, et võim on 7 suhtevõrgustik? Deleuze’i ja Guattari risoomne (kultuuri) tõlgendusmudel. Millisele tõlgendusmudelile see vastandub? Kas niisugune mudel on omane vaid postmodernistlikule kultuurile? Poststrukturalism (dekonstruktsioon) ˇ • Tekib 1970. astatel Prantsusmaal (J. Derrida, R. Barthes, J. Lacan, M. Foucault, P. de Man jt) • Binaarsete opositsioonide kriitika: keeles ei ole fikseeritud tähendusi, keel on olemuselt metafoorne ja mitmetähenduslik. Binaarsed opositsioonid (kultuur – loodus, hea-kuri, kristlus – judaism) allutavad inimmõtlemist ja on seega negatiivsed ja tuleks lammutada • Põhiideeks tuua tekstist välja privilegeeritud hoiakud ja käsitleda eelkõige teist, allutatud osapoolt, sellest lähtuvalt vaadata teksti
ohvrite toomine: oma vabaduse, uhkuse, enesekindluse ohverdamine, enda orjusesse andmine, enese sandistamine. Nietzsche, Friedrich 1996 Ecce Homo Commentary on The Birth of Tragedy http://www.panix.com/~squigle/sva/nietzsche.html 45 Nietzsche, Friedrich 1993 Nõnda kõneles Zarathustra Krull, Hasso 1991Jacques Derrida: Nietzsche otobiograafiaVikerkaar 5/ 28 40 Süvalep, Ele 1994 Dionüüsiline Alver Vikerkaar 12 Foucault, Michel 1993 Nietzsche, Freud, Marx Vikerkaar 1/ 44 53 Madison, Gary Brent Coping With Nietzsches Legacy: Rorty, Derrida, Gadamer http://www.focusing.org/madison2.html Eriteaduste emantsipeerumine. Loodus ja vaimuteaduste eripära otsingud. Historitsism. Fenomenoloogia. Hermeneutika ajalugu,
peamine uurimisobjekt.Selle suuna kritiseerijad aga märgivad, et erinevalt võrdsusfeminismi teooriatest pööratakse siin vähem tähelepanu võimu ja rõhumise küsimusele, mistõttu on erinevusfeminismi süüdistatud kaugenemises feminismi poliitilisest praktikast. Pinge feministliku teooria ja praktika vahel tuleb eriti selgelt esile postmodernistliku feminismi ehk kolmanda laine puhul , mis arendab edasipoststrukturalistlikke ja eriti dekonstruktivistlike ideid lähtudes J.Derrida, M Foucault, J Lacani ja nn prantsuse teise laine feminismi esindavate autorite (Kristeva, Irigaray) töödes.Postmodernistlik feministlik mõte kahtleb igasuguse end ise määratleva subjekti olemasolus ja ühtse (naise või mehe) identiteedi võimalikkuses.Postmodernistlikus mõtlemises, mida esindab Judith Butler(snd 1956) puudub ühtse muutumatu tähenduse mõiste, mistõttu väidetakse, et pole olemas ka ühtset muutumatut identiteeti.Kõik sotsiaalsed kategooriad on keeleliselt
Freud vihjates viitavat oma tippteoste viimastel lehekülgedel, meeletult paljulubav, plahvatuslik ja käestlibisev uurimisvaldkond. Küllap on see ka üks põhjusi, miks psühhoanalüüs on troonilt heidetud, ent Freud jätkab semiootika piire nihutavate mõtlejate inspireerimist. Pole patt hõigata, et kogu post-eesriide tagune, on freudismist kui värskelt kallatud eetrist läbi imbunud. Lacan, Zizek, Kristeva, aga ka Foucault, Derrida, Deleuze/Guattari on vaid mõned nimed loetelust, mis näib kaugele tulevikku kanduvat. Loodetavasti on selle ajavormi tingimuslikus mõõtmes reserveeritud koht ka Kaldalu nimele, kuna just Freudi ja Jungi teooriate lepitamine on seatud minu bakalaureuse-õpinguid lõpetava uurimistöö põhifookusesse. 21 Kokkuvõte
in-der-Welt"). See mõtlemine vastandub subjekt-objektsele mõtlemisele, milles (inimliku) inimese asemel on subjekt kui reeglite täitja, maailma asemel on subjekti poolt isoleeritud süsteem ning loomuliku keele paljutähenduslik sõna ,,ON" on asendatud loogilise konstandiga, mida nimetatakse koopulaks (koopulast oli juttu eespool seoses Kantiga). Tänapäeva Lääne peamine filosoofiline suundumus on postmodernism. Esindajad Jacques Derrida (19302004), Jean-Francois Lyotard (19241998). Keskus Prantsusmaal. Postmodernismi iseloomulikuks mõisteks on dekonstruktsioon: kõigi seniste mõttestruktuuride lõhkumine. *** Seega, Lääne filosoofia on läbi teinud järgmised arenguetapid: antiikaeg (ilu ja harmoonia printsiip) -> keskaeg (jumala loomingu ülistamine) -> uusaeg (,,looduse" = paratamatuse tunnetus) -> 20
In modernism there was collective memory, remembering, in postmodernism there is amnesia, loss of memory. Thats why in postmodernism it is important to discover what is lost. Decentering of history, we get new historys instead. Postcolonial period is new history, feminist theory. In feminism there is decentering of the male subject. In postmodernism history is ongoing and neverending, whatever shuts down discourse means death. Different types of postmodernism- derrida and deconstruction-there is no distinction boarders between high and low culture. Like modernists derrida believed in fragmentation in language play, emphazis on immanense rather than transcendence, immanense means subjectivity, inherent, not going beyond but being within. In modernism art is a place peaceful escape, the artist rises above the chaos, people are alienated but art is peaceful, art is the creator of new explanations and so on
elemendid on reastatud. (laused, sõnad, foneemid) - paradigmaatilised/assotsiatiivsed reeglid (paradigmaatiline - asendatavusel põhinev) - determineerib, mis ulatuses võib märgi teatud reastuses asendada teisega. (Olulisemad, moodustavad kokkuvõttes süntagmaatilised reeglid.) Esiisad: John Locke, William Ockham, Augustinus Järgijad: Praha lingvistiline ring, Ameerika strukturalism, Kopenhaageni koolkond. Kristeva, Baudrillard, Foucault, Derrida, Lévi-Strauss, Barthes. Põhiteemaks inimmärgid ja diskursus. Peale Saussure surma (1920ndatel) tekkisid kolm strukturalistlikku koolkonda - Genfi koolkond (olulised Ch. Bally teosed), Pariisi koolkond (põhiline A. Meillet, populariseeris Saussure'I) (viimased on vähemtähtsad), aga olulised on: - Praha lingvistiline ring (mõjukaim, olulisemad ideed sealt) - Ameerika strukturalism (iseloomulik metodoloogiline rangus) - Glossemaatika e. Kopenhaageni strukturalism (glossa - keel, kr. k)
elemendid on reastatud. (laused, sõnad, foneemid) - paradigmaatilised/assotsiatiivsed reeglid (paradigmaatiline - asendatavusel põhinev) - determineerib, mis ulatuses võib märgi teatud reastuses asendada teisega. (Olulisemad, moodustavad kokkuvõttes süntagmaatilised reeglid.) Esiisad: John Locke, William Ockham, Augustinus Järgijad: Praha lingvistiline ring, Ameerika strukturalism, Kopenhaageni koolkond. Kristeva, Baudrillard, Foucault, Derrida, Lévi-Strauss, Barthes. Põhiteemaks inimmärgid ja diskursus. Peale Saussure surma (1920ndatel) tekkisid kolm strukturalistlikku koolkonda - Genfi koolkond (olulised Ch. Bally teosed), Pariisi koolkond (põhiline A. Meillet, populariseeris Saussure'I) (viimased on vähemtähtsad), aga olulised on: - Praha lingvistiline ring (mõjukaim, olulisemad ideed sealt) - Ameerika strukturalism (iseloomulik metodoloogiline rangus) - Glossemaatika e. Kopenhaageni strukturalism (glossa - keel, kr. k)
(19261984) on - diskursiivne formatsiooni ja episteem ning võimusuhete kriitika peamees. Pöörab tähelepanu ajalookäsitlusele teisti kui varem ("Hullus ja arutus") ; arheoloogiline ning arhiivilne (kehtivate reeglite kogum ühes formatsioonis) 40. Dekonstruktsioon ja kirjandusteadus. Dekonstruktsioon alates 70 aastatest; - kasvab postsrukturalistlikest pursetest, muutub iseseisvaks traditsiooniks; millel on kalduvust hermeetilisusele. (Jacques Derrida); koolkond ei ole pr. keelses kultuuris, vaid in. keelses kultuuris (Paul de Man, Hillis Miller jt). Dek. on nähtus või suundumus, mille puhul on orgaaniline tõmbumine-tõukumine. Tõuseb esile logotsentrismi kriitika (logotsentrism - olemine kui täielik ja ühtne kohalolu; eeldab ka kultuurikirjeldust, mis otsib kultuuri keskpunkti), appelleerib asjaolule, et konkr. maailm eksist. ka väljaspool teksti (maailm + teks mis s seda kirjeldab); "keel, kultuur, inimtegevus on
episteem ning võimusuhete kriitika peamees, pöörab tähelepanu ajalookäsitlusele teisti kui varem ("Hullus ja arutus") ; arheoloogiline ning arhiivilne (kehtivate reeglite kogum ühes formatsioonis) 40. Dekonstruktsioon ja kirjandusteadus. Dekonstruktsioon - alates 70 aastatest; - kasvab postsrukturalistlikest pursetest, muutub iseseisvaks traditsiooniks; millel on kalduvust hermeetilisusele (Jacques Derrida); koolkond ei ole pr. keelses kultuuris, vaid in. keelses kultuuris (Paul de Man, Hillis Miller jt), Dek. on nähtus või suundumus, mille puhul on orgaaniline tõmbumine-tõukumine, tõuseb esile logotsentrismi kriitika (logotsentrism - olemine kui täielik ja ühtne kohalolu; eeldab ka kultuurikirjeldust, mis otsib kultuuri keskpunkti), appelleerib asjaolule, et konkr. maailm eksist. ka väljaspool teksti (maailm + teks mis s seda kirjeldab); "keel, kultuur, inimtegevus
Poststrukturalism - tähendussüsteem on sotsiaalne fakt. Igasugune tekst: film, jutustus puhkusest, reklmaa, telekas jne - on vastuolulised ja mitmetitõlgendatavad, mitte mingid objektiivsed ja koherentsed lood. Diskursused. Oluline lisaks struktuuri loogikale on ka toimijate loogika. Ei ole ühte keskset valgustuslikku subjekti, kes võiks saada valgustatud. Barthes (1968) autori surm. Kõigile omane võimu ja ideoloogia süsteemid ja nendele vastu hakkamine. Peamised teoreetikud: Jacques Derrida, Foucault, Julia Kristeva. Derrida: Tähendus on irratsionaalne ja pidevas loomises, see ei ole kunagi käes, vaid on lõputult edasi lükatud. Eco - kui Derrida teda sõidutas, sai ta aru küll, kuhu minna vaja. 12 Semiootika Kui Campbell väidab, et me naudime asjade tähendust rohkem kui asju endid, siis mõnes mõttes üritab ta sotsiaalselt näidata seda, millega tegeleb terve distsipliin ilma rangelt võtte sotsiaalse aluseta: semiootika.
*tuleks inimeses avastada ihasid, mida ei ole võimalik tõlida kultuuritööstuse keelde, väljaspool kapitalismi ihad peaksid vabastama, mitte ahistama *seksuaalrevolutioon maailma muutmine radikaalsematesse ihadesse laskumine (narko) *väljaspool asuvad inimesed, keda kultuuritööstus ei taba suutlikus vaadata ümber inkorporeerumisest 30 IDEOLOOGIA küsimus L. ALTHUSSER (1918 1990) prantsuse teoreetik *kommunistlikud vaated *õpilased: Foucault Derrida *depression, tapab abikaasa, vangla *jäik arusaam marksismist *strukturalislik marksism *1970 essee "Ideolooogia ja ideoloogilised riigiaparaadid" *ühiskondlik formatsioon, 3 aspekti 1.majanduslik 2.poliitiline 3.ideoloogiline *pealisehitus eeltingimus, et k õik muus saaks pealisehituses funkstioneerida, aga ei peegelda otseselt tootmisviisi *pealisehituses teatav autonoomsus *majandssfäär on domineeriv, aga pole alati nii olnud
Vaevalt on keegi filosoofidest mõjutanud rohkem 20. sajandi vaimset kultuuri kui tema. "Mis ma tähendan, see on kirjutatud tuleviku mõtleja uksele", väidab Nietzsche prohvetlikult. Tõepoolest ei saa võrrelda seda tagasihoidlikku tähelepanu, mida Nietzsche teosed ja väljaütlemised tema eluajal pälvisid postuumse ausäraga. 20. sajandil onpea kõigil lääne kultuuri avaramatel mõtestajatel (nt. Jaspers, Heidegger, Gadamer, Derrida, Adorno jne) Nietzschega tegemist, Nietzschest on läbi imbunud nii kirjandus kui popkultuur. Näiteks Esto-TV kurikuulus "Vali kord" lõppeb otsese viitega Nietzschele, mille kaudu antakse hinnang ühe partei taotlusele tõusta senisest poliitikast kõrgemale. Ometi polnud Nietzsche elu- ja loometee sugugi värvitu ega mõõdukalt vaoshoitud, nagu see oli näiteks Immanuel Kanti puhul. Vastupidi: Nietzsche elu oli täis ootamatuid pöördeid. Sündinud pastori pojana, sai temast
vastupidi rahv suhted pole teadus. New Haven, Yale Ülikool esindajad Myres McDougal on positivismi vastu pole reeglite kogum, vaid pigem see on otsuste protsess. See on teoreetline vastus positivismi kriisile postivism seisnes vaatame mida seadus sätestab kuid nemad tõid uuesti poliitika tagasi rahvõ. Kriitika: see teenib rohkem suurriikide huve, lääne liberalismi väärtuskeskne. Viimasel ajal kõige intrigeerivaim koolkond New Stream, dekonstruktivism J. Derrida ,,Power/knowledge" filosoofias võim ja tõde on omavahel seoses. Ta asus nõrgema poolele- nende poole kelle hääl on alla surutud.Näidata rahvõ seoseid võimuga, suurvõimude huvide instrumendina. Nt Eestil ei ole kohtunikke ÜRO rahv. kohtus. Prof. David Kennedy, Helsingi Ülikool M. Koskeniemi. Asi taandubki selleni et igal ühel on oma tõde, kuid võidab see kellel on võim otsustada mis tõde tuleb. Rahvusvaheline õigus on teatud mõttes määratlemata, ta
annaabi.ee 
