Millised on dramaatika põhizanrid?

Vastus leiad õppematerjalist: Teatriteaduste alused

Teatriteaduste alused (3)

Tartu Ülikool - Teatrikunst - Kirjandus- ja teatriteaduse alused

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

MIS ON ÜHIST MIS ERINEVAT?
Millised on teatriteaduse peamised valdkonnad ja nende uurimisprobleemid?
Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest?
Mida tähendab fiktsiooni ja reaalsuse pingeväli teatris?
Mis on draamateksti osad?
Mis on dramatiseering?
Mis on libreto mis on stsenaarium?
Millised on dramaatika põhizanrid?
Mis on tragöödia komöödia ja draama põhilised tunnused?
Millised on klassikalise tragöödia osad?
Millised on koomika liigid?
Millised on komöödia alazanrid?
Mis on melodraama tragikomöödia well-made-play in-yer-face drama?
Millised on loo esitamise tasandid teatris?
Mis on draama suletud vorm mis avatud vorm?
Mida tähendab draama episeerumine?
Millised on peamised teatrikunsti liigid?
Kuidas erinevad üksteisest?
Mis on buto rakendusteater objektiteater?
Mida tähendab rezii mõiste?
Mis on lavastaja ülesanded teatris?
Kuidas lavastus valmib?
Millal ja kuidas tekkis lavastajateater?
Mis on misanstseen?
Mis on stsenograafia?
Millised on lavakujunduse funktsioonid teatris?
Milline on lava-saali suhe mis materjali kasutatakse?
Mis on väline mis sisemine rezii?
Mis alusel vastandumine toimub?
Mille poolest tegelased üksteisest erinevad?
Mille poolest tegelased üksteisega sarnanevad?
Mis on nulltasand mis on miinusvõte?
Mis võib olla nulltasand kostüümis grimmis?
Kuidas mõjutab rolli loomist näitleja isik?
Mis on näitleja ülesanded rolli loomisel?
Kuidas mõjutab rolli loomist lavastaja?
Mis on aktantanalüüs?
Mis on konfiguratisoonianalüüsi meetod?
Kuidas erineb kõne draamas ja teatris kõnes argielus?
Millised on näidendi tekstikihid?
Mis on dialoog repliik remark polüloog duoloog?
Mis on monoloog?
Milliseid monoloogikontseptsioone on võimalik eristada?
Mis on monoogi dialogiseerumine ja dialoogi monologiseerumine?
Mis on monodraama mononäidend?
Mis on epistolaardraama?
Kuidas remark ja dialoog suhestuvad?
Mis iseloomustab kõnet postdramaatilises teatris?
Kuidas eristada mõisteid näitleja ja etendaja performer?
Mis on näitleja ülesanded laval?
Millised on näitleja väljendusvahendid?
Mis on nende funktsioonid?
Mis on kostüümi funktsioonid?
Milliseid ajatasandeid eristatakse etenduses?
Millised on ajakujutuse eritingimused draamas ja teatris?
Millised on peamised teatri ruumikontseptsioonid teatriajaloos?
Mida tähendab keskkonnateater?
Mida tähendab leitud koht?
Mida tuleb silmas pidada leitud kohas mängimusel?
Mis on kohaspetsiifiline teater?
Mille kaudu on näidendis esitatud ruumisuhted?
Mis on mimeetiline mis on mänguline lavaruum?
Mida tähendab tegelase siseruum simultaanlava ruumi fragmenatriseerumine?
Mis on lavakujunduse dekoratsiooni funktsioonid?
Mis on valguskujunduse funktsioonid?
Mis on rekvisiit?
Millised on helikujunduse ja muusikalise kujunduse võimalused?
Mis on teatrietenduse retseptsioonistrateegia?
Mis on esteetiline konventsioon ja reaalsuskonventsioon etenduse vastuvõtus?

FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused
Kordamisküsimused.

Millega tegelavad draamauuringud, teatriteadus ja etendusuuringud? Mis on ühist, mis erinevat?
Draamauuringud (dramatic studies )
Teatriteadus ( theatre studies, Theaterwissenschaft)
Etendusuuringud (performance studies)

Millised on teatriteaduse peamised valdkonnad ja nende uurimisprobleemid ?

Teatriajalugu on teatriteaduse haru, mis tegeleb allikate (alustekstid, režiiraamatud, kostüümid, dekoratsioonikavandid, kavad, fotod-videod, teatrikriitika, mälestused jm) abil uurimisobjekti rekonstrueerimise, kontekstualiseerimise ja periodiseerimisega.

Etenduse analüüs on vaataja subjektiivne arusaamine etendusest (see võib erineda teiste vaatajate arvamusest). Analüüsides on hea teha märkmeid ning kasutada mitmeid allikaid .

Tekstist lavale ülekandeprotsessi uurimine

Publiku - ja retseptsiooniuurinbgud-teatripubliku ja eteduse vastuvõtu uurimine; publiku-uuring kitsamalt uurib publiku sotsiaalset ja kultuurilist tausta . Retseptsiooniuuringud keskenduvad etenduse vms vastuvõtu uurimisele. Retseptsiooniteooria püüab avstuvõtuprotsessi üldistada.
Teatrisemiootika -tegeleb teatrikeele uurimisega: semantline tasand, süntaktiline tasand, pragmaatiline tasand. Teatris on kasutusel 3 koodi: Teatri erikoodid; Esmased kultuurikoodid-elukogemus; Teisesed kultuurikoodid-kultuurikogemus
Teatriantropoloogia-Tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega. Kaks suunda: teoreetiline(A.Artaud, R.Schechner), praktiline(P. Brook , E.Barba)
Teatrifenomenoloogia

Nimetage tuntumaid teatriteoreetikuid ja nende uurimisalasid

Konstantin Stanislavski – näitleja töö endaga. Kuidas näitleja elab oma rolli sisse, kuidas ta elab karakteri rolli läbi.

Bertolt Brecht - tema teatri peamisi eesmärke oli mitte lasta publikul hetkekski minna loo sisse ega arvata, et laval toimuv on päriselt. Selleks kasutas ta võõritusefekti, mis väljendus selges loo lineaarsuse järgimises, ning realistlike stseenide vahel esitatavates seletatavates märkustes – kas siis loosungite või vahelaulude ehk songide näol.

Peter Brook

Jerzy Grotowski

Eugenio Barba

Richard Schechner

Patrice Pavis

Manfred Pfister

Erika Fischer- Lichte

Hans-Thies Lehmann

Willmar Sauter

Kuidas teatrit defineeritakse (teater kui koht, institutsioon , käitumisvorm, kunstiala)
Teater kui koht- Teatriruum jaguneb LAVAKS ja SAALIKS ehk etendajate ja vaatajate alaks. Ruumi organiseerimise viisid on muutuvad.
Teater kui institutsioon- läbi aegade on teater olnud ilmselt kõige institutsioonilisem kunstiala. Teatri-institutsioon on kindel sotsiaalne organisatsioon , mida teatritegijad vajavad, et majanduslikult hakkama saada ja et teater kui kollektiivne kunstiala toimiks kindlate reeglite järgi, mis soodustaksid loomingulist tegevust. Teatrid jagunevad kaheks, lähtuvalt sellest, kes teatrit haldab ja rahastab :

riigi- ja munitsipaalteatrid (riik);

erateatrid (üksikisikud, grupid, korporatsioonid).
See institutsiooniline jaotus puudutab eelkõige teatrite majandamist ning ütleb vähe kunstiliste eesmärkide kohta. Siiski on võimalik teha mõningaid tähelepanekuid.
Riigi- ja munitsipaalteatrid on pisut sõltumatumad, kuna tavaliselt on oluline vaid see, et nad pakuksid võimalikult eriilmelist repertuaari. Eestis on riigiteatrid peaaegu kõik suuremad professionaalsed teatrid: Vanemuine , Ugala, Endla, Draamateater , Rakvere Teater jt.
Erateatrid sõltuvad rohkem konkreetselt rahastaja maitsest. Need võivad olla loodud mängimaks mingit kindlat repertuaari. Üks maailmas laialt levinud erateatri liik on nn kommertsteater – eesmärk pakkuda meelelahutuslikku repertuaari (Eestis nt Smithbridge Production , mis toob Tallinna Linnahallis muusikale lavale).
Teatri jagunemine institutsioonidesse sõltub ka sellest, kas institutsioonil on püsitrupp või palgatakse iga uue lavastuse tarvis uued näitlejad:

repertuaariteater (suurem osa Eesti teatritest – Draamateater, Vanemuine jne)

projektiteater (Von Krahli Teater – kuigi on ka väike püsitrup)
Oluline roll teatri institutsionaalsuse juures on ka majal (hoonel). See on prestiiži küsimus.

Defineerige mõisted mõisted näidend, etendus, lavastus .
Näidend on teatris esitamiseks mõeldud kirjalik tekst (nt William Shakespeare’i „ Hamlet “)
Lavastus on lavateos , mis on loodud lavastaja , näitlejate, kunstniku jt poolt; sageli on lavastuse aluseks näidend (nt Lembit Petersoni lavastus „ Hamlet “ teatris Thetrum, aastal 2003)
Etendus on lavastuse üks esituskord (nt „Hamleti“ etendus kindlal kuupäeval). Lavastusega antakse teatud hulk etendusi, mille seast eristub esietendus – esmakordne esitus publikule.

Teatrikunsti definitsioonid ( Bentley , Book)

Eric Bentley: „Teater on see, kui A esitab B-d, kuna C vaatab.“
Omal moel on see minimaalskeem olemas olnud läbi kogu teatriajaloo, viidates publikule (C), näitlejale (A) ja sellele, et laval nähtav tegelane (B) on jäljenduslik, mänguline, keegi teine kui näitleja (A) tavaelus.

Peter Brook: „Ma võin võtta ükskõik missuguse tühja ruumi ja nimetada seda lavaks. Keegi läheb läbi selle tühja ruumi, mõni teine vaatab teda, ja ongi kõik, mida on vaja selleks, et tegemist oleks teatriga.“
Brook ei keskendu niivõrd teatri jäljenduslikule aspektile, mille pakkus eelmine versioon , kus A esitab B-d, küll aga mainib üht äärmiselt olemuslikku komponenti – teatri toimumise kohta.

Nimetage teatriajaloo uurimise allikaid.

draamatekstid (lavastaja, näitleja märkmed)

lavastuse põhiinfo - kavalehed, afišid, flaierid jne

statistika, dokumentatsioon (käskkirjad, müügiaruanded, näitejuhi abi raamatud)

kriitika, teatriajakirjandus

fotod, salvestused

tehniline dokumentatsioon ja säilinud esemed

teatriarhitektuuri ja lavatehniliste võimaluste dokumentatsioon

Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest?
Eri aegadel on erinevad kunstiliigid olnud üksteisega suuremal või vähemal määral seotud. Teater on võrreldes teiste kunstiliikidega kõige sotsiaalsem kunstiala ja seda mitmes suhtes:

Teatri loomisviis on kollektiivne ja lõpptulemus (igal õhtul publiku ette jõudev etendus) sõltub paljude inimsete ühisest tööst.

Teater on mõeldud ka kollektiivseks vastuvõtuks, seega kõnetab see korraga paljusid inimesi ega võimalda individuaalset vastuvõttu, nagu näiteks on võimalik üksinda kodus raamatut lugeda.

Teatril on inimnäoline olemus. Kui kujutavas kunstis, kirjanduses ja muusikas on tulemuseks kas objekt või heli, mis eksisteerib oma loomishetkest ja loojast lahus, siis teatris, mida luuakse inimestega inimestele, on ka lõpptulemus igal hetkel seotud loomeaktiga. Sama lavastuse iga etendus on teisest pisutki erinev.
Teater on teisi kunstiliike kombineeriv – kirjandus süžeedeks, kunst kujunduseks, muusika helikujunduseks ning kaasaegses teatris kasutatakse ka videokunsti ja arvutimaailma abi.

Mida tähendab fiktsiooni ja reaalsuse pingeväli teatris?

Reaalne aeg ja ruum – fiktiivne aeg ja ruum.
Reaalne ruum – teatrilava – saab fiktiivseks ruumiks, reaalne aeg – etenduse kestus – fiktiivseks ajaks, millel

on oma sisemine loogika

Fiktsionaalne aeg võib olla ”tihedam” kui reaalne aeg, sündmused juhtuvad kiiremini või aeglasemini, osa

sündmusi võib välja jätta, osa sündmusi võib juhtuda paralleelselt.

Näitleja isiklik eripära mõjutab rolli loomist ja vastuvõttu.

Draamatika ja eepika – ühist ja erinevat
Dramaatika e näitekirjandus on üks kirjanduse kolmest põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhineb dialoogil ja tegevusel; autori kohalolu on enamasti varjatud, tegelased pöörduvad otse kuulaja/vaataja poole. On suunatud teatrile.

Nii dramaatikas kui eepikas jutustatakse lugu. Mõlemad on sõnakunsti liigid.
Draamas ei ole jutustajat, kogu informatsioon antakse edasi dialoogi ja remarkide kaudu.
Draama aja- ja ruumisuhted arvestavad teatri tingimustega (kokkusurutus, tinglikkus jne).
Inimese siseelu kujutatakse draamas peamiselt dialoogi ja remarkide (tegevuse kirjelduse)

kaudu

Traditsiooniliselt keskendub draama inimestevahelistele suhetele.

Mis on draamateksti osad?
Dramaturgiline tekst võib olla mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina. Ei pea olema valmiskujul näidend. Dramaturgiline tekst võib olla ka varem fikseeritud, kuid tihti sünnib proovide käigus. Näide: Merle Karusoo “Küpsuskirjand 2005” koosnes riigieksamite kirjanditest, mille põhjal koostati proovide käigus lavastuse dramaturgiline tekst, mida näitlejad laval rääkisid.
Draamateksti osad:

remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid

dialoog – tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid

paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused

Mis on dramatiseering ?
Dramatiseering on eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli jne) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti või kasutada ainult osa tekstist.

Mis on libreto , mis on stsenaarium ?

Nimetage žanrimääratluse funktsioone.

Millised on dramaatika põhižanrid?
Dramaatika põhižanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Dramaatika klassikalised ehk Vana-
Kreekas välja kujunenud žanrid on tragöödia ja komöödia. Draama kujunes välja valgustusajal
kodanliku teatripubliku tekke ajal.

Mis on tragöödia, komöödia ja draama põhilised tunnused?
Tragöödia:

Kangelane on (pool)jumal või eriline inimene, ülik; kangelane on eetiline.

traagiline situatsioon, mis põhjustab kangelasele kannatusi

positiivse lahenduseta olukord, õnnetu lõpp

värsskõne

Tragöödial on kindel struktuur, poeetika (sobiv väljendus) ja kindlad osad.
Komöödia:

tegelased on lihtsad inimesed

situatsioonid igapäevased

keel argine

lõpp tavaliselt õnnelik

võõrituslikkus: distants naeru kaudu ja millegi
naeruväärse kujutamise kaudu
Koomika olemus on mittevastavus, dissonants füüsilise ja vaimse, näiva ja tegeliku, sisu ja vormi vahel. See on ka kõrvalekaldumine normidest: ebatäiuslikkus
Draama:

Hakkas välja kujunema 18. sajandil.

Denis Diderot: “Igas moraalses asjas on keskpaik ja kaks äärmist. Äärmused on meil olemas: tragöödia ja komöödia. Kuid inimene ei ole kogu aeg kurb ega kogu aeg rõõmus.”

19. sajandi naturalistlik ja realistlik teater kujutas tavalise inimese eraelu.

Millised on klassikalise tragöödia osad? (defineerige)

pöörak (peripeetia): muutus õnnelt õnnetusele või vastupidi, kas sõprusele või vaenule

äratundmine: muutus teadmatuselt teadmisele: " Kauneim on äratundmine siis, kui temaga koos ka pöörakud toimuvad."

kannatus (ainult tragöödias): hukatuslik või piinav tegevus

Millised on koomika liigid?

Karakterkoomika – seisneb tegelase mingite omaduste koomilises liialdamises (hüperbool, karikatuur )

Situatsioonikoomika – naljakad olukorrad, nagu ootamatud ebaõnnestumised, äravahetamised, automatiseerunud tegevus, ebakohane käitumine, jne.

Sõnakoomika – kalambuurid, paradoksid, iroonia ja sarkasm dialoogis, automatiseerunud kõne, keelelised kontrastid (murre/ kirjakeel , släng/peenutsev kõnepruuk jne.), alogismid, ootamatud assotsiatsioonid jms. Suurelt jaolt just vaimukal dialoogil põhineb nn. salongikomöödia.

Millised on komöödia alažanrid?

Farss on jämekoomilist tehnikat kasutav, enamasti olustikulise sisuga näidend (eesti omavasteks sobib " jant ").

Jant

Vodevill on lühike kergesisuline komöödia laulu ja tantsuga. Vodevill välistab rämeduse, see on kerge komöödia kupleede ja tantsunumbrite, keeruliseks aetud intriigi ja vaatajat naerutava dialoogiga.

Nimetage ja defineerige draama alažanrid.

Olmedraama – domineerib argielu reprodutseerimine elusarnasuse põhimõttel; konfliktidki on igapäevased, tekivad sageli moraalsete vastuolude pinnal. Olustikulisus kutsub vaatajas esile nn äratundmisefekti; keskkonna tõepäral ja tüüptegelaste elulisusel on olmedraama jaoks suur tähtsus.

Psühholoogiline draama on ülesehituselt karakterikeskne, palju ruumi antakse peategelase psüühika avamisele, konflikt juurdub tavaliselt tegelase sisevastuoludes. Süzeearendus sõltub tegelase mõtte- ja tundedünaamikast.

Ideedraama – eesärgiks on mingi üldise tähendusega ideede esitamine ja/või põhjendamine; tegelased ja süzee on sellele ülesandele allutatud. Konflikt baseerub harilikult vastandlike vaadete-hoiakute kokkupõrkel.

Ajalooline draama

Dokumentaaldraama

pseudo -dokumentaal

Mis on melodraama , tragikomöödia, well-made-play, in-yer- face drama?
Melodraama:

Ülev ja globaalne kannatuslugu on muutunud sentimentaalseks hea ja kurja vaheliseks võitluseks, kus hea saavutab alati vähemasti moraalse võidu, kuigi peategelased ise võivad hukkuda.
Välja kujunenud 19. Sajandil

Tragikomöödia:

Eraldi žanrina alates Edmond Rostandi “Cyrano de Bergeracist”: traagilise ja koomilise ühtesulandumine, samad sündmused või tegelased võivad olla nii traagilised kui koomilised, sõltuvalt vaatenurgast.
Tragikoomika on ambivalentne , võib esineda mitmetes žanrites.

Hästi tehtud näidend:

Well-made-play ehk pièce bien faite
vastab näidendi struktuurireeglitele
põhineb heal ideel ja teravmeelsel dramaatilisel situatsioonil
ühendab tõsise ja meelelahutusliku
ühendab traditsioonilise vormi uuemate võtetega

In-yer-face drama:

1990. aastate briti brutalistid: Sarah Kane, Mark Ravenhill, Martin McDonagh jt
pigem elutunnetuslik kui vormist lähtuv määratlus

Defineerige mõisted süžee, faabula , lugu.
Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras
Faabula – sündmused ajalis-põhjuslikus järjekorras
Lugu – sündmused, mida selles fiktsionaalses maailmas jutustatakse.

Nimetage loo jutustamise piiranguid draamas.

Järgnevuse printsiip: segipaisatud sündmustikku on laval raskem jälgida kui tekstis.

Kontsentratsiooni printsiip: ajamaht on piiratud, vahetult esitatavad sündmused tuleb hoolega välja valida. Draama kulgeb üldjuhul dünaamilisemalt ja pingsamalt kui eepika.

Lavatehnilised võimalused ja ajastu moraalinormid : määravad vahetult näidatava (vägivaldsed sündmused jäävad enamasti lava taha).

Millised on loo esitamise tasandid teatris?

Kujutatud (vahetu) tegevus.

Jutustatud (vahendatud) tegevus.

Varjatud tegevus (mis toimuks parajasti lava taga).

Defineerige mõisted – kollision, konflikt, intriig , tegevus.
Kollisioon (“kokkupõrge”) on konflikti eelaste: vastandlike püüdluste, huvide, ideede jms esiletulek.
Konflikt on vastandlike tegelaste võitlus. Tegelastevaheline konflikt väljendub süžeeliste kokkupõrgete reas. (Konfliktitüübid: tegelastevaheline konflikt, sisekonflikt , lokaalne konflikt, püsikonflikt).
Intriig on sündmustiku areng, mis põhineb vastandlike tegelaste tegevusel.
Tegevus on situatsiooni muutumine.

Mis on draama suletud vorm, mis avatud vorm?
Suletud vorm:

endassesuletud lugu
korrapärane ülesehitus (sissejuhatus, konflikt, lahendus)
aja-, koha- ja tegevusühtsus
kõrvalliinid allutatud põhitegevusele
funktsionaalsus
sündmustiku areng tõusvas – kahanevas pinges

Avatud vorm:

vastandub suletud vormile, rikub dramaturgia kompositsiooni reegleid
Oluline kompositsiooniprintsiip on montaaž
Episooddraama
Seisundidraama
Stationendrama

Mida tähendab draama episeerumine?
Seotud Bertolt Brechtiga
DRAMAATILINE
EEPILINE
Kehastab sündmusi
Jutustab sündmustest
Tõmbab vaataja kaasa
Teeb vaataja jälgijaks, tarbides ta aktiivsust
Äratab vaataja aktiivsuse
Paneb tundma
Paneb otsustama
Vahendab elamusi
Vahendab teadmisi
Vaataja elab kaasa
Vaatajale näidatakse
Huvi lõpplahenduse vastu
Huvi tegevuse käigu vastu

Nimetage postdramaatilise teatri ja teatriteksti tunnuseid.
Postdramaatiline teater

Hans-Thies Lehmann, “Postdramatisches Theater ” (1999; inglise keeles “Postdramatic Theatre”)
Postdramaatiline teater ja postmodernistlik teater ei ole sünonüümid. Esimene väljendab pigem esteetikat, teine elutunnetust ( postmodernne situatsioon).

Postdramaatiline teater ja teatritekst

Tekst ei ole enam lavastuse keskne komponent , selle generatiivne maatriks , mis määrab lavastuse tähenduse. Teksti võib kasutada mitmel erineval viisil vastavalt lavastaja kunstilisele nägemusele.
dramaturgiline tekst ei vasta enam traditsioonilise dramaturgia tingimustele (terviklik lugu, dialoogi pidavad tegelased jne).

Postdramaatilist teatriteksti iseloomustab:

Tihe seos teatripraktikaga
Struktuuri vabadus

Postdramaatilise teatri kultuuriline kontekst

Meediaühiskond
Infokanalite ja infohulga plahvatuslik kasv.
Multimediaalsus (palju erinevaid infokanaleid).
Eklektilisus, fragmentaarsus, killustatus info edastamise viisides.
Vastuvõtustrateegiate muutumine: aeglase ja süveneva lugemise taandumine.

Teatraalsus (theatricality) – näitamise ja vaatamise akti rõhutamine, teatri spetsiifika rõhutamine, teatrina toimimine
Tekstuaalsus (textuality) – dünaamilise tähistamisprotsessi ja kommunikatsiooniprotsessi esiletõus
Performatiivsus (performativity) – etenduslikkus, sooritusest teadlik olemine, selle näitamine, enesele viitamine
Postdramaatilist teatrit iseloomustab:

Teatri väljendusvahendite mitte-hierarhilisus
Simultaansus, paljude märgisüsteemide ja tähendusliinide samaaegne koostoimimine
Mäng märgi tihedusega
Muude väljendusvahendite esiletõus: muusikalisus, visuaalsus, kehalisus
Multimediaalsus (kasutatakse palju tehnoloogilisi vahendeid)

Millised on peamised teatrikunsti liigid?

Sõnateater ehk sõnalavastusteater ehk draamateater

Muusikateater: ooper , operett , muusikal

Tantsuteater : klassikaline ballett , modernballett, kaasaegne tantsuteater ehk nüüdistants (postmodernistlik tants)

Nukuteater

Miim , pantomiim

Objektiteater , osavõtuteater, foorumteater jne

Nimetage ja defineerige muusikateatri peamised žanrid.
Ooper – klassikaline muusikateatri žanr. On draamateksti ettekanne ühe või mitme kostüümidesse riietatud laulja poolt koos saateinstrumentidega. Sai alguse 16. Sajandi Itaalias. Giuseppe Verdi („Rigoletto“); Richard Wagner (7 ooperi tsükkel „Nibelungide sõrmus“), Gustav Ernesaks („Tormide rand“).
Operett (it k operetta - väike ooper), koomilise sisuga muusikaline lavateos, kus laulud vahelduvad dialoogide ja tantsudega. Kõrgema klassi elust. Praeguse meelelahutusliku tähenduse saanud 19. sajandil. Johann Strauss („Mustlasparun“); eestlastest Boris Kõrver („Ainult unistus“).
Muusikal (ing k musical ), kergema sisuga muusikaline lavateos, kus dialoogil, tantsul ja laulul enam-vähem võrdne kaal. Tavaelust võetud sündmustik, tegevuse kiire areng. Popmuusika . Muusikal on kommertsteatri žanr. Kasvas välja 19. Sajandi operetist esimene muusikal „ Oklahoma !“ (1943. a New Yorgis ). Eliitteatrid Broadwayl New Yorgis ja West Endis Londonis. Menukaim muusikalide looja on Andrew Lloyd Webber („ Jesus Christ Superstar“; „Evita“; „ Cats “ jm); Eestis Voldemar Panso „Minu veetlev leedi“ (1963).
Rokk -ooper ooperiga sarnase ülesehitusega kuid rokkmuusikal põhinev lavateos.

Ballett, modernballett, moderntants ja kaasaegne tants – kuidas erinevad üksteisest?
Ballett ( balletto - it k väike tants) ehk varvastantson range, kinnistatud tantsutehnikaga lavatantsu liik. Range tantsutehnika on ühendatud muusika ja kostüümidega ning neid seob lugu või teema. Varvastants rõhutab tantsija kergust ja õhulist liikumist.

Algus 16. saj. Itaalias, ent balleti klassitsistlik esteetika ja liikumiste süsteem fikseeriti 17. sajandi Prantsusmaal.
Balleti lavastajat (aga ka tantsulavastajat üldse) nimetatakse koreograafiks. Eesti tuntuimad koreograafid on Rahel Olbrei , Ida Urbel ja Mai Murdmaa .
Pjotr Tšaikovski „Luikede järv“ (1876); Eestis Eduard Tubin „ Kratt “
Balletitantsijad: Kaie Kõrb, Age Oks, Toomas Edur

Modernballett on tantsuvorm, kus on kaasatud klassikaline ballett ja moderntants. Lähtutakse küll balleti punktuaalsusest, kuid lubatakse rohkem vabadust ja liigutused ei pea nii „jäigalt“ korrektsed olema. Balletti tuuakse sisse innovaatilisi ideid modernsest tantsust.
Moderntants ehk vabatants arenes välja 20. saj alguses selges vastandumises balletile. Rõhutatakse tantsija keha ja liigutuste loomulikkust ning isikupära. Ei pöörata nii palju tähelepanu tehnikale – pigem sisule . Sisus käsitletakse elulisi teemasid .

Arengule alusepanijad: Isadora Duncan ja Marta Graham

Kaasaegne tants on välja kasvanud 1960ndate moderntantsust, jõudes Eestisse pea 30 aastat hiljem. On midagi tantsu ja argikäitumise piiripealset. Loo jutustamise asemel keskendutakse vahetule lavalisele tegevusele ning sotsiaalsele sõnumile.

Eesti üks tähelepanuväärsemaid nüüdistantsijaid on Mart Kangro

Mis on buto , rakendusteater, objektiteater?
Buto on postmodernistlik hübriidvorm, milles on segatud jaapani traditsioonid, saksa Ausdrucktanz, flamenko jm. Kindel kehatehnika on seotud jaapanliku pimeduse- ja surmafilosoofiaga. Butō teket on mõjutanud II maailmasõja aegsed rängad sündmused Jaapanis .

Seos Eestiga – lavastus “Eesti ballaadid” (2004, Von Krahli Teater, koreograaf Aki Suzuki)

Rakendusteater

Foorumteater – brasiillase Augusto Boali loodud teatripraktika, mille eesmärk on eelkõige sotsiaalne, mitte esteetiline . Boal on kirjutanud raamatu “Theatre of the Oppressed” (1979) ehk “Rõhutute teater”.
osalusdraama, kogukonnateater
psühhodraama (teraapiameetod)

Objektiteater – kasutatakse mitmeid teatrivahendeid, nt nukke, masinaid, varjuteatrit jne

Nukuteater (käpiknukud, varrasnukud, marionetid jne)
Pikad nukuteatri traditsioonid on idamaades.

Mida tähendab režii mõiste?
Režii – lavastuse või filmi kunstiline juhtimine, lavastuse või filmi plaan, lavaleseadmine (pr k régir ’’ valitsema , juhtima’’)

Mis on lavastaja ülesanded teatris?

Põhiideele, kontseptsioonile allutatud terviku loomine erinevatest osistest (näitleja mäng, kujundus, muusika jne).
3 põhiülesannet: töö tekstiga, näitlejatega, eri komponentide kokkupanek

Kuidas lavastus valmib?

teksti valik (selle analüüs ja tõlgendus)
töö kunstnikuga
osajaotus

Millal ja kuidas tekkis lavastajateater?
Saxe Meiningeni hertsog Georg II ( 1826 -1914) – esimene lavastaja- produtsent

lavastuslik integraalsus, massistseenid ja ansamblimäng
mitmekuused proovid
Vajalikuks sai lavastaja funktsioon
Uus näitekirjandus – elulise tõe otsimine, inimhinge lahkamine (naturalism ja realism )
laval olgu reaalsuse tõetruu peegeldus

Esimesed lavastajad ja nende teatrid:

Prantsusmaal André Antoine ja tema Theatre Libre, asutatud 1887 – lavastas Zola lühinäidendeid ja Zola tekstide dramatiseeringuid.
Saksamaal Otto Brahm , kes asutas Berliinis oma teatri Freie Bühne aastal 1889
J. T. Greini Independent Theatre, asutatud 1891 Londonis

Olulised lavastajad ja teooriad:

Konstatin Stanislavski (1863-1938) ja Moskva Kunstiteater ( 1898 )
1898 läbimurdeline Tšehhovi “Kajaka” lavastus
Tema nn süsteemi põhijooned: kunstiline ühtsus, ansamblimäng ja psühholoogiline lähenemine näitlemisele (alateadvus), realism ( usutavus ).
Maagiline ”kui”, läbiv tegevus, pealisülesanne jt
Vaataja kui kaasaelaja (emotsioon, uskumine )
Bertolt Brecht (1898-1956). Võõritusefekt. Näitleja ei ole, vaid mängib. Vaataja kui kaasamõtleja (kriitiline)
Jerzy Grotowski (1933-1999). Blokkide eemaldamine tõelise mina (arhetüüp, universaalne) esiletoomiseks. Totaalne akt. Vaataja kui tunnistaja.

Mis on misanstseen ?
Misanstseen – näitlejate paiknemine (ja liikumine) laval üksikus stseenis

Mis on stsenograafia? Millised on lavakujunduse funktsioonid teatris?
Stsenograafia e lavakunst on lavastuse ruumi loomine dekoratsioonide, valgustuse jms abil.
Ülesanded:

luua lavastuse füüsiline keskkond ja visuaalne ilme

viidata tegevuse ajale ja kohale

luua näitlejale laval liikumise võimalused

Realistlik või tinglik (abstraktne)
Milline on lava-saali suhe, mis materjali kasutatakse?

Valguskujundus: loob atmosfääri, markeerib aega ja kohta, fokuseerib vaataja tähelepanu.
Muusikaline kujundus (muusika ja helid): otse või lindistatud. Roll emotsionaalne, tähendus enamasti vihjeline.

Mis on väline, mis sisemine režii?
Väline režii –
Sisemine režii –

Defineerige rolli mõiste
Roll on kirjandusliku ainestiku alusel loodud lava‑või filmikuju, osatäitmine, osa (3. täh.); ka lavateose tegelase tekst.

Tegelaskonna analüüsi võimalused.
Igas teoses ja selle igas üksikus osas jagunevad tegelased mingil viisil kahte leeri. Niisiis tuleks teose analüüsimisel küsida:

Mis alusel vastandumine toimub?
Mille poolest tegelased üksteisest erinevad?
Mille poolest tegelased üksteisega sarnanevad?

Defineerige tegelaskontseptsioonid – personifikatsioon, tüüp, mask , karakter .
Tegelaskontseptsioon tähendab tegelaste loomise üldpõhimõtteid, teatud mudelit, mis mõjutab
draamatehniliste vahendite valikut. Kaasa mängivad ajajärgu esteetilised ideed ja draama- ning teatrikonventsioonid. Tegelast luues tehakse valikuid erinevate, kuid mitte üksteist välistavate võimaluste vahel. Nii lõikuvad tegelaskujus mitu tasapinda
Personifikatsioon on tegelane, kes isikustab mõnd abstraktset ideed, üldist nähtust vms. Et
draamas ei saa probleeme esitada ilma tegelase vahenduseta, võib just siin tekkida vajadus
personifitseeritud üldmõistete järele. Nii näiteks esinesid keskaja moraliteedes Voorus,
Karskus, Patt. J. Giraudoux ' draamas " Trooja sõda ei tule" on tegelaseks Rahu.
Tüüp on üheplaaniline tegelane, kes representeerib (esindab, kehastab) mingite sotsiaalsete ja/
või psühholoogiliste tunnuste kogumit (Pfister 1977:244-245): üldine, grupiomane domineerib
selgelt isikupärase üle. Tuleks vältida "tüübi" kasutamist negatiivse hinnanguna - kui
tüüptegelase lihtsustatus ja skemaatilisus on taotluslikud, ei saa kirjanikku andevaesuses
süüdistada. Draama ajaloo rikkalik tüübigalerii on tänapäevalgi tüüptegelaste loomise
ammendamatu varamu . Teatritraditsiooniga seoses kõneldakse teatraalsest maskist ja
ampluaast - need on tüübiga ligidalt seotud mõisted (vt. Théâtre. Modes d'approche
1980:182). Teatriajaloolised tüübid ( maskid ) on näiteks antiikkomöödiast pärinev miles
gloriosus (hooplev sõdur), commedia dell' arte Arlekiin ja Pierrot , klassitsistliku komöödia
teener jne. Sageli esindab tüüptegelane mõnd sotsiaalset kihti või gruppi, eriti poliitiliselt
aktsentueeritud probleemiasetuse korral (näiteks eesti sõjajärgse draama (A. Jakobson , J.
Semper jt.) kulakud -keskmikud-kehvikud, keda paraku küll karakteritena välja pakuti).
Mask
Karakter on individualiseeritud, sisemiselt järjepidev ja isikupäraste joontega tegelane.
Üldise ja paljudele ühise üle prevaleerib indiviidile eriomane. Karakteri loomuomadustest
järgnevad tema kõlbelised valikud ja teod; karakter on mingeis piires ise oma saatuse looja.
Teistsuguste omadustega tegelane käituks teisiti ning seeläbi muutuks süžee. Karakterit ei saa
niisama lihtsalt asendada teise karakteriga - tulemuseks oleks sootuks uus näidend. Karakter
vajab mitmest küljest eksponeerimist ( biograafia , temperament , väärtushoiakud, kõlbelised
omadused jms.), mistõttu neid tuleb rohkem ette kesksete tegelaste hulgas. Kirjandusvooludest
väärtustab karakteri eriti realism. Mastaapsed, kordumatult isikupärased karakterid on näiteks
Smuuli Kihnu Jõnn ja Polkovniku lesk, E. Vetemaa Anne-Mai, H. Raudsepa Jaak Jooram ja
vedelvorst Kustav

Defineerige tegelaskontseptsioonid: ühemõõtmeline ja mitmemõõtmeline, staatiline ja dünaamiline, avatud ja suletud, transpühholoogiline ja psühholoogiline tegelane.
Harva on näidendi tegelaskond tüübi- või karakteriühtne. Kõik tegelased ei saa tavaliselt olla
karakterid, kõrvalisemad neist on sageli kujundatud tüübina. Ka pole tüübi - karakteri
vahejoon nii tugev, et näitleja oma vahenditega seda nihutada ei saaks. Karakterit võib
kehastada tüübina, tüübist aga mänguliste vahenditega kasvatada karakteri.
Osalt ristub eelmise jaotusega (jaotus personifikatsioon, tüüp, mask, karakter) ühe- ja mitmemõõtmeline tegelaskontseptsioon. See eristus sai alguse E.M. Forsteri romaaniuurimusest (1927), mis tõi laialt käibele tähistused flat (lame) ja round (ümar) tegelaskujude iseloomustamiseks. Tegelane formeerub mäletatavasti
vastandustes-kõrvutustes nähtavaks tulevate diferentseerivate tunnuste kogumina. Kui eristavaid tunnuseid on vähe, mõjub tegelane üheplaanilisena ("lamedana"), äärmustes taandub siluetiks või kõverdub karikatuuriks. Mitmemõõtmelisel tegelaskujul on palju isesuguseid tunnuseid ja omadusi, ta paigutub mitmesse paradigmasse.
Tegelase arengu seisukohalt eristuvad staatiline ja dünaamiline tegelaskontseptsioon. Staatiline tegelane ei muutu ega arene sündmustiku jooksul. Terviklik ja lõpuleviidud algusest peale, avaneb ta lugejale uutes olukordades ja suhetes. Lugejapoolselt on staatilise tegelase vastuvõtt kummatigi dünaamiline protsess: me saame tegelasest ettekujutuse järk-järgult, lisandub uusi tahke ning alles tagasivaates tõdeme, et tegelane ei teinud läbi mingit tähelepandavat arengut. Dünaamiline tegelane seevastu areneb: muutuvad tema vaated, teravnevad või lahenevad sisepinged jms. Muutumine on kas enam-vähem pidev või toimub järsu murranguna tegelase vaadetes ja/või tundeelus. Viimast võimalust kasutavad näitekirjanikud sagedamini kui prosaistid . Suurem osa P.-E. Rummo "Tuhkatriinumängu" tegelasi on oma rollidesse tardununa staatilised, seevastu lootustes ja kahtlustes piinlev Prints , kel tuleb lõppeks leppida tõeotsingute liivajooksmisega, on dünaamiline tegelane.
Siseelu valgustamist polariseerib avatud ja suletud tegelasmudel. Avatud tegelane on n.-ö. läbipaistev, ta siseelu lugejale hästi jälgitav ning teod ja valikud motiveeritud. Suletud tegelane jääb mõistatuslikuks "mustaks kastiks" ning on oma alustes paljutähenduslik. Kuna motiivid on vaid hüpoteetilised, ei enam, lubab tegelase käitumine väga erinevaid, ka risti vastukäivaid tõlgendusi. Suletud ja salapärane on näiteks Mirjam B. Kangro näidendis "Merre vajunud saar".

Nimetage tegelaskuju loomise tehnikaid.
Tegelaskuju loomise vahendid on draamas tunduvalt enam seotud tegelase eneseavaldustega
(dialoog, käitumine) kui nähtavalt autoripoolsed (autorikommentaar, kirjeldused). Loomulikult on see
eristus tinglik - on ju tegelase eneseavaldusedki kirjaniku fantaasialooming - ja rõhutab ennekõike
jutustaja puudumisest tulenevaid lahknevusi draama- ja proosatehnikas.

Mis on nulltasand , mis on miinusvõte?
Nulltasand - neutraalsed märgid, nt vaikus ja liikumatus. Mittetegevus, mis võib kummatigi olla tähendusküllane. Mis võib olla nulltasand kostüümis, grimmis ?
Miinusvõte - millegi tugevalt silmatorkav puudumine. Sõna ja liikumise puudumine on iseenesest silmahakkav, tõlgitsemist nõudev miinustasand. Mõni pikk paus annab vahel uue tähendussisu eelnenud stseenile, rõhutab ja võimendab seda. Pausi mõju kestab sageli edasi järgnevas stseeniski. Loomulikult rütmistavad pausid tegevust ja dialoogi.

Kuidas mõjutab rolli loomist näitleja isik? Mis on näitleja ülesanded rolli loomisel?
Näitleja toob rolli kaasa:

oma isiksuse, oma „mina“, näitleja materjal on tema ise, temperament, lavavõlu, välimus.
näitlejatehnilised väljendusvahendid: hääleulatus ja intensiivsus, kehalised võimed ja oskused, žestikulatsioon, miimika . Kõik see, mida näitleja teadlikult oma keha kasutades teha suudab.

Näitleja ülesanne on tegelaskuju „paberolendist“ reaalseks muutumisel:

taasluua näidendi tegelase tunnusjooned ja omadused (sisemine tervik)
muuta kirjutatu kuuldavaks (repliigid)
näidata tegevusi, mida tegelane näidendis teeb

Kuidas mõjutab rolli loomist lavastaja?
Lavastaja mõjutab rolli loomist:

avastaja kujutlus tegelasest kohustab näitlejat, lavastaja konkretisatsioon tegelasest on osa lavastaja kogu näidendi konkretisatsioonist
näitleja ja tegelase suhte üldkontseptsioon: sisseelamine (Stanislavskilik meetod), võõritus (brechtlik meetod), rolli kaudu oma mina avamine (Grotowski). Lavastaja kontseptuaalsed valikud annavad näitlejale ette laiemad näitlejatehnilised raamid.
lavastaja valitud vahendid: lavakujundus , kostüüm, misanstseen – kogu lavastustervik nii visuaalselt kui heliliselt, rolli ümber tekkiv maailm mõjutab näitleja/tegelase käitumist.

Mis on aktantanalüüs? (joonistage skeem ja selgitage skeemi osi)
liitlane → subjekt ← vastane
saatja → objekt → saaja
Aktandid on baasfunktsioonid, mis näidendi süžees on täidetud.
Sfinks → Oidipus ← Oidipus
Teireisias ↓ Teireisias
Kreon Kreon, linn
linn → tõde → linn, Oidipus

Mis on konfiguratisoonianalüüsi meetod? (põhimõte ja mida selle abil vaadeldakse)

vaadeldakse tegelaste jaotumist näidendi sisemises struktuuris, tegelaste ilmumise sagedust ja kestust
domineerivad tegelased
paaristegelased
alternatiivtegelased ehk teineteist välistavad tegelased

Tegelaskuju kontuurid selginevad sedamööda, kuidas ta astub aina uutesse suhetesse teiste
tegelastega. Tegelaste suhtlemist näidendis on võimalik üsna täpselt kaardistada. Moodne draamateooria kasutab selleks koguni matemaatilisi meetodeid (maatriksanalüüs, sotsiomeetria jm.).
Kirjeldused baseeruvad tegelaste konfiguratsiooni mõistele. Konfiguratsioon (kujukond) on
tegelashulk, kes ühel kindlal hetkel korraga laval viibib. Kui keegi tegelastest lahkub või juurde tuleb,
muutub kujukond. Kompositsiooni plaanis tähistab konfiguratsiooni muutumine uue etteaste algust.
Paljud näidendid ongi jagatud laval viibivate tegelaste järgi etteasteteks.
Konfiguratsiooni iseloomustab:

tegelaste arv, mis muutub nullist (lava on ajutiselt tühi) kuni kõiki näidendi tegelasi hõlmava
konfiguratsioonini;

aeg, mille vältel laval viibivate tegelaste koosseis püsib muutumatuna.
On tarvis pöörata tähelepanu sellele, missugustes kõrvutustes-vastandustes tegelasi eksponeeritakse. Nii saab näidata, millised suhted tegelaskonda korrastavad. Mõned olulisemad suhtetüübid on järgmised (vt. ka Marcus 1975:286-287).

Paaristegelased esinevad laval alati koos ja mitte kunagi ükshaaval. Pole ühtki etteastet, milles
osaleks ainult üks neist tegelastest. Näiteks on paaristegelased Rosencrantz ja Guildenstern
"Hamletis", Esimene ja Teine statist M. Undi "Peaproovis".

Alternatiivsed tegelased esinevad laval ainult kordamööda ja mitte kunagi ühes etteastes koos.
Alternatiivsust on mõnikord kasulik jälgida etteastete kaupa: tegelased võivad olla
alternatiivsed pikema aja jooksul (näiteks paralleelsetes süžeeliinides), kuni nad viimaks
kokku viiakse. Shakespeare'i "Eksituste komöödia" intriig on rajatud sellele, et
äravahetamiseni sarnased kaksikvennad Antipholused ei satu kuni lõpuni üheski stseenis
kokku - see tekitab koomilisi segadusi ja pealegi lubab neid rolle mängida ühel näitlejal.

Domineerimissuhet ei saa nii ühemõtteliselt määrata. Tavaliselt domineerib tegelane teise
(teiste) üle, kui ta esineb enamates konfiguratsioonides. Arvesse tuleb võtta ka lavaloleku aega
ja tegelase teksti mahtu. Domineerimissuhted aitavad selgitada jagunemist pea- ja
kõrvaltegelasteks, kuid päris ranget sõltuvust siin pole. Vahel ilmub peategelane lavale
kunstikavatsuslikult hilja ning ei domineeri konfiguratsioonides (nii ilmub 5-vaatuselise " Tartuffe 'i" nimitegelane lavale alles III vaatuses , kui vaataja huvi on viimseni üles kruvitud).
Kui analüüsida tähelepanelikult domineerimissuhteid E. Vetemaa "Õhtusöögis viiele " (vt. ka
tabel), siis selgub, et see on pigem Kadri kui Ilmari draama: Kadril on rohkem lavaaega, ja
mis eriti oluline, tal on kahekesi-stseenid kõigi kesksete tegelastega (Kadri - Ilmar, Kadri -
Ema, Kadri - Isa, Kadri - Mart), Ilmaril aga mitte

Kuidas erineb kõne draamas ja teatris kõnes argielus?
Tegelaskõne kunstis on argikõnega võrreldes:

sisutihedam
funktsionaalsem
komplitseeritum
korrastatum
esteetilisem

Tegelaste kõne draamas on tähenduslikult komplitseeritud : 1) kaks subjekti (tegelane kui fiktiivne subjekt ja autor, reaalne subjekt) 2) kaks adressaati (teine tegelane ja publik ).

Kõnel draamas on esteetiline funktsioon. Selles peegeldub autori stiil ja ajastu kõnekombed.
Kõne draamas on korrastatum kui argikõne. Dialoog on tihedalt seotud tegevusega , selle areng on sihipärasem, üleminekud kunstiliselt motiveeritud jne.
Draama ja teatri omavaheline erinevus kõnes: üks on kirjalik, teine aga suuline .

Millised on näidendi tekstikihid?
Näidendi tekstikihid:

põhitekst (dialoog/ monoloog )

sekundaartekst ( remargid )

Mis on dialoog, repliik , remark , polüloog, duoloog? Nimetage dialoogi analüüsimise võimalusi.
Dialoog ehk kahekõne on kahe või enama isiku kõnelus. Dialoogi aluseks on enamasti olukord, kus
tegelased omavad erinevat infot või vaatepunkte, nii et neil tekib vajadus kõnelemiseks.

Nõuab nii ühendavat kui eristavat (s.t erinevate seisukohtade ) kokkupõrget.
Seotud situatsiooni ja kõnelejate omavaheliste suhetega (ei saa analüüsida lahus tegelase ja olukorra analüüsist)
Tähtsaim karakteerimisvahend (kõne loob tegelase ja vastupidi)
Kahekõne sõltub:

tegelaste arvust
tegelaste ühiskondlikust positsioonist, iseloomust, meeleolust,
konkreetsest kõnelemissituatsioonist.

Dialoog koosneb repliikidest. Repliik on ühe kõneleja kompaktne lausung, ühe kõneleja kõnevoor

Dialoogi struktuur:

Kõnelejate arv: kas duoloog (kõnelejaid on kaks) või polüloog (dialoogis osaleb kolm või enam tegelast).
Repliikide pikkus ja vaheldumise sagedus. (Mõjutab näidendi ja lavastuse tempot ja rütmi.)
Repliikide jagunemine tegelaste vahel. (Harilikult määrab peategelase teksti suur hulk, aga mitte alati.)

Dialoogi analüüsimisel tuleb silmas pidada:

Kõnelejate arvu

Repliikide pikkust

Teksti jagunemist tegelaste vahel.

Repliikide sidusust repliigi tasandil, stseeni/tervikteose tasandil, ühe tegelase tasandil.
Remarktekst = näidenditekst – tegelaskõne.

Siia hulka kuuluvad ka pealkiri, žanrimääratlus, ees-ja

järelsõnad jms.

Kitsamas tähenduses on remargid juhised lavastajale ja näitlejatele

Remargid võivad olla:

romaniseerivad (autor on kui jutustaja eepikas, draama fiktiivne maailm võib teatrit otseselt eirata)
teatraliseerivad (autor võtab lavastaja positsiooni ja kirjeldab lavaesitust detailselt)

Mis on monoloog? Milliseid monoloogikontseptsioone on võimalik eristada?
Monoloog ehk üksikõne on:

üksi oleva inimese kõnelemine (soliloog)
ühe tegelase teis(t)ele esitatud pikem seotud repliik – kõne, meenutus vms.

Monoloogi kasutatakse peamiselt tegelase siseelu avamiseks, kuid ka lavale tehniliste või ajaliste piirangute tõttu sobimatute sündmuste edastamiseks.
Monoloogikontseptsioonid:

Kõnesituatsiooni alusel: tekib siis kui kõneleja on laval üksi või „nagu üksi“. Võib olla sisekõne või publikusse pöördumine. Siia alla kuuluvad ka proloog ja epiloog .

Kõne iseloomu alusel: tegelaskõne võib muutuda monoloogiks ka formaalse dialoogi ajal: kui repliik muutub väga pikaks või endassesuletuks (monoloog on semantiliselt ühtne, ei eelda vastanduvat konteksti, kaob dialoogipärane polaarsus ja haakumine).

Mis on monoogi dialogiseerumine ja dialoogi monologiseerumine?
Dialoogi monologiseerumine.
Dialoogi muutumine ühekõneks.
Dialoog monologiseerub, kui

kõnelejate kontakt nõrgeneb (üks nt domineerib)
kõnelejate kontakt katkeb (kommunikatisoon ei toimi)
valitseb täielik üksmeel (pole vastanduvaid seisukohti)

Monoloogi dialogiseerumine.

Monoloogi ilmuvad suhtlemise elemendid: laval üksi viibiv tegelane pöördub kellegi (kujuteldava) poole. Erijuhtum: epistolaardraama (draama kirjades).
adressaadiks (teadlikult) on publik
autokommunikatiivne monoloog, s.o suhtlemine iseendaga

Mis on monodraama (mononäidend)?
Monodraama on ühe tegelase monoloogist koosnev draamatekst, nt Juhan Smuuli “Polkovniku lesk”, Andrus Kivirähki “ Aabitsa kukk” , Geraldine Aroni “Minu oivaline lahutus ”
Head monodraamad on sisemiselt dialoogilised (dialogiseeruvad), st

tegelane vahetab vaatepunkte, kaalub poolt- ja vastuargumente
tegelane räägib eemalviibiva tegelasega
tegelane räägib publikuga

Mis on epistolaardraama?
Epistolaardraama (näidend kirjades) – dialoog moodustub monoloogiliste, ent püsiva adressaadiga kõneaktide (kirjade) reast (näiteks A. Undla-Põldmäe "Viru laulik ja Koidula" (põhineb Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetusel), J. Kilty "Armas luiskaja" (B. Shaw ' ja missis P. Campbelli kirjavahetus)).

Kuidas remark ja dialoog suhestuvad?
Dialoogi ja remargi suhestumine:

Identsus: remark dubleerib dialoogis öeldut, s.t laval tehakse seda, millest parasjagu räägitakse.
Komplementaarsus : kõige tüüpilisem. Remarkides antud mitteverbaalne informatsioon täiendab dialoogi, siia lisanduvad kostüümi, miimika jne kirjeldused.
Diskrepants (erinevus, lahkheli): sõnad ja tegevus lähevad lahku. Dialoog ja remargid räägivad üksteisele vastu.

Mis iseloomustab kõnet postdramaatilises teatris?
Kõne postdramaatilises teatris:

kõne desemantiseerumine
tähenduse kadu
kõne ja dialoogi dekonstrueerimine
polüloogi ja mitmehäälsuse esiletõus
stiilide segamine
loogilise terviku lagunemine
subjektipositsiooni pihustmine

Nimetage tegelaskuju loomist ja vastuvõttu mõjutavaid tegureid.
Tegelaskuju loomist ja vastuvõttu mõjutavad tegurid:

tegelase kujutamine draamatekstis,
tegelase kujutamine teistes teostes,
näitleja isikupära,
näitleja varasemad rollid (ampluaa ja rollislepp),
lavastaja kontseptsioon.

Defineerige peamised rollikontseptsioonid Konstantin Stanislavski, Bertolt Brechti , Jerzy Grotowski järgi.
Kontstantin Stanislavski - läbielamine
Stanislavski rõhutas A. Tšehhovi dramaturgia uudsust sisemise tegevuse mõistega. Ta väitis, et tegutsemine ei tähenda üksnes eesmärgi poole püüdlemist ja võitlemist, vaid ka reageerimist ümbrusele, tunnetamist ja läbielamist. Selles mõttes on Tšehhovi näidendid tegevuslikud: "Tema loodud inimeste tegevusetuses peitub keeruline sisemine tegevus." (Станиславский 1954:221). Sisemise tegevuse mõiste abil tehti katse tõmmata dramatismi sfääri traditsioonilises tegevusmudelis tagaplaanile jäänud psühholoogilised kihistused. Rõhk asetatakse karakterile ja n.-ö. "inimhinge elule". Uues draamas pole inimene niivõrd konfliktis teiste tegelastega kui hõivatud enesetunnetuse ja -määramisega konfliktses reaalsuses . Tähelepanu koondub karakteri siseruumis toimuva avamisele. "Just sisemine tegevus on näitlejale ja lavastajale kallis, sest ta avab lüüsid mõttevoolule ning alltekstile, loob eeldused mitmepinnalisele mängule "varjatud kaartidega"," kirjutas V. Panso (Panso 1980:261).
Bertolt Brecht – näitamine. Tema teatri peamisi eesmärke oli mitte lasta publikul hetkekski minna loo sisse ega arvata, et laval toimuv on päriselt. Selleks kasutas ta võõritusefekti, mis väljendus selges loo lineaarsuse järgimises, ning realistlike stseenide vahel esitatavates seletatavates märkustes – kas siis loosungite või vahelaulude ehk songide näol.
Jerzy Grotowski – eneseavamine

Kuidas eristada mõisteid näitleja ja etendaja (performer)?

Mis on näitleja ülesanded laval?
Näitleja ülesanded laval:

Kehastada tegelast

Viia läbi lavastaja antud lavalised tegevused.

Esitada tegelase teksti.

Millised on näitleja väljendusvahendid? Mis on nende funktsioonid?
Näitleja väljendusvahendid:

Paralingvistilised vahendid: hääle tämber, valjus, intonatsioon , rõhk, rütm, kiirus, paus, köhatus, naer, nutt jne.
Miimika - tundeid väljendavad näoliigutused.
Põhiemotsioonid: rõõm, üllatus, hirm, kurbus, viha, põlgus, huvi.
Žestid - kõik keha liigutused ja poosid .
Liikumine ruumis kui ka distants tegelaste ning tegelaste ja vaatajate vahel.

Näitlejaga seotud väljendusvahendid:

Grimm, kehagrimm ( neutraalne , ajalooline, fantaasiagrimm, karaktergrimm)
Mask (näokate)
Karvlisandid – habemed , vuntsid
Soeng , parukas, peakate
Kostüüm
Rekvisiit – esemed lavaruumis, millega näitleja manipuleerib

Mis on kostüümi funktsioonid?
Kostüüm:

avab tegelaskuju
annab edasi tegevusaega ja –kohta
on osa lavastuse visuaalsest kontseptsioonist

Milliseid ajatasandeid eristatakse etenduses?
Kaks ajatasandit:

Etenduse aeg – etenduse algusest lõpuni

Poeetiline aeg – fiktsionaalse maailma sisene aeg, kujutatud sündmuste aeg

Reaalne ruum
Fiktsionaalne ruum

Millised on ajakujutuse eritingimused draamas ja teatris?

Olevikulisus ( eksistents just praegu (reaalses lavaajas) kulgeva sündmusreana)
Mittepidevus ehk diskreetsus (Üldjuhul ongi näidendi sündmusaeg mittepidev. Vaatajale esitatakse n.-ö. valitud lõike sündmusreast, mis moodustab näidendi faabula. Laval esitamiseks valitud lõigud sündmusajast moodustavad toimumisaja.)
Sündmuse esitamise sagedus – mitu korda üht sündmust näidatakse.

Anakronism – teadlik ajatasandite nihestamine (Anakronism põhineb ajalis-ruumilisel ja/või kultuurilisel referentsinihkel. Müüdi ja ajaloosündmuse aktualiseerimisel lahendatakse suvaliselt ajas kauged nähtused, nagu näeme M. Undi "Phaethonis", J. Giraudoux' draamas "Trooja sõda ei tule" jm.)

Millised on peamised teatri ruumikontseptsioonid teatriajaloos?
Ruumikontseptsioonid:

Klassikaline kreeka lava
Keskaegne lava – vanker või platvorm
Shakespeare’i aegne lava
Õukonnateater
Modernne proskeenium-lava
Black -box
Keskkonnateater

Ruumikontseptsioonid Manfred Pfisteri järgi (PILDID 10. bloki slaididel ):

Klassikaline kreeka lava
Keskaegne
Shakespeare’iaegne
Õukonnateater
Modernne proskeenium – lava

Mida tähendab keskkonnateater? (kuus aksioomi, lava ja saali suhted)
Keskkonnateatri kuus aksioomi:

Etendus on üksteisega suhestuvate erinevate toimingute kooslus .

Etendus kasutab kogu antud ruumi.

Etendus võib aset leida kas totaalselt muudetud ruumis või nn leitud ruumis

Fookus on paindlik ja muutuv. Multifookus simultaansus, video jne; erinevad vaatenurgad ja helid jms) ja lokaalfookus (osa publikust näeb ja kuuleb , multifookuse üks element)

Kõik lavastuselemendid võivad kõneleda erinevas keeles.

Tekst ei pruugi olla ei lavastuse lähtepunkt ega eesmärk. Verbaalset teksti võib üldse mitte olla.

Mida tähendab leitud koht? Mida tuleb silmas pidada leitud kohas mängimusel? (Richard Schechneri järgi).
Leitud koht –
Leitud kohas mängimisel:

tuleb uurida ja kasutada, mitte varjata ruumi antud elemente – selle arhitektuuri, akustikat, spetsiifilisi omadusi jne,
organiseeritakse ruum või ruumid mittetavapäraselt (random),
lavakujunduse funktsioon on mõista ruumi, mitte seda varjata või muuta,
vaatajad võivad ootamatult ja järsku tekitada uusi ruumisuhteid.

Lavakujundused leitud kohtades:

Ready -made koht – olemasoleva ruum, mille võimalusi kasutatakse ära neid oluliselt muutmata
Fit-in-kujundus – ruum kui konteiner
Ruum kui argument – kohaspetsiifilisus

Mis on kohaspetsiifiline teater?

Lavastus on seotud kindla paiga, ruumi, hoone või loodusnähtusega (nt mõis, tehas, linnamägi)
Lavastuses arvestatakse selle koha ajaloo, legendide, kultuuriliste tähendustega.
Koht ise on argument lavastuse loomiseks – selle arhitektuur , struktuur, ümbrus vms omadused annavad alust lavastuse kujunduseks

Mille kaudu on näidendis esitatud ruumisuhted?

Tegelaskõne kaudu – ruumisuhted antakse tegelase vaatepunkti kaudu, tegelase kogemus kaudu ruumis. St kirjeldused dialoogis, mainitud kohanimed jne
Remargis – lavakujunduse kirjeldus, esemed, misanstseenid.
Autoripoolse kommentaarina näidendi sekundaartekstis

Mis on mimeetiline, mis on mänguline lavaruum?
Mimeetiline ruum – illusionistlik lava kopeerib tegelikkust , koht peab olema äratuntav. Mimeetiline ruum võib olla ka tinglik, näidatud paari tunnusega: mets, väljak, tuba jne. (Mimeetiline ruum jäljendab "midagi muud" – tuba, linna jne. Reaalsuse jäljendamise aste võib olla erinev. Illusionistlik lava kopeerib tegelikkust, peab olema äratuntav. Mimeetiline ruum võib olla ka tinglik, näidatud paari tunnusega: mets, väljak, tuba jne.)
Mänguline ruum ei jäljenda, vaid raamib, eraldab saalist. Lava on lava, tähistab iseennast : kohta, kus mängitakse. (Mänguline ruum ei jäljenda, vaid raamib, eraldab saalist. Lava on lava, tähistab iseennast: kohta, kus mängitakse.)

Mida tähendab tegelase siseruum , simultaanlava, ruumi fragmenatriseerumine?
Tegelase siseruum-
Simultaanlava- mitu tegevuspaika samaaegselt
Ruumi fragmenatriseerumine- killustumine

Teatrietenduse märgisüsteemid (Erika Ficher-Lichte, Tadeusz Kowzani järgi)

Mis on lavakujunduse (dekoratsiooni) funktsioonid?
Dekoratsioon e lavakujundus.

Dekoratsioon loob ja tähistab mingit kohta.
Dekoratsioonid võib jagada realistlikeks ja tinglikeks.
Hüperrealistlik või hüpernaturalistlik lava
Lavakujundus loob mängukeskkonna ja atmosfääri.
Lavakujundusel on keskne roll lavastuse üldise esteetika loomisel.

Mis on valguskujunduse funktsioonid?

Valgustus teatris võib olla naturaalne (päevavalgus) või kunstlik (elektrivalgus).
Kunstlik valgustus võib olla realistlik (reaalsust imiteeriv) või mitterealistlik (kunstiline).
Valgustusel on kognitiivne funktsioon, esteetiline, emotsionaalne ja semantiline tähendus ning mõnikord ka monaaži funktsioon (nt blackout)
Valgustuse analüüs: intensiivsus, värv, jaotuvus , liikumine.

Mis on rekvisiit?
Rekvisiidid on esemed, millega näitleja laval midagi teeb, kasutab neid tegevuse käigus

Rekvisiit on ese, mis kujutab teatud objekti.
Sarnasus selle objektiga ei ole alati oluline,
sest rekvisiidi funktsioon võib selguda ka kontekstist, kus seda kasutatakse (rekvisiit võib olla tinglik).

Rekvisiitor – hangib vajaminevad rekvisiidid ja hoolitseb selle eest, et etenduse alguseks oleks kõik rekvisiidid oma kohal.

Millised on helikujunduse ja muusikalise kujunduse võimalused?
Muusika ja helid
Muusika ja helid loovad koos kõnega lavastuse auditiivse ruumi.
Kolm võimalust muusika kasutamiseks:

näitlejate/tegelaste laval esitatav laul või muusika
muusikute või lauljate laval esitatav muusika
helitehniku mängitav muusika

Helide puhul võib teha järgmise eristuse:

loodushääled
masinahääled
tegevushääled
abstraktsed, sümbolistlikud helid

Nimetage etenduse vastuvõttu mõjutavaid tegureid.

Vanus. Arvatakse et noored vasrtuvõtlikumad kui vanemad. Kõige avatumateks ja aktiivsemateks teatrikülastajateks peetakse nooremas keskeas olevaid inimesi.
Kultuurikogemus. See tegur on üks kõige olulisemaid (koos haridusega). Arvatakse, et kõrgem haritus tähendab avatumat inimest. Suudab vastu võtta erinevaid lavastusi. Suudab näha uut ja seda tõlgendada. Kuid võib olla ka vastupidi inimene teab, mida ootab ja kui ta seda ei saa, siis tekib tõrge.
Haridus . Mida suurem on teadmistepagas, seda paremini mõistad erinevaid nüansse. Saad aru ka raskematest/sügavamatest tükkidest.
Sugu. Naised on kultuurielus aktiivsem pool ja käivad rohkem teatris. Naised ja mehed võtavad tegelikult suhteliselt sarnaselt etendusi vastu. Meestekad nt A-rühm iga osa erinev mure. Naistekates seriaali kestel üks probleem.

Mis on teatrietenduse retseptsioonistrateegia? Nimetage peamisi etenduse vastuvõtustrateegiad.
Retseptsioonistrateegia - viis, kuidas vaataja suhestub etendusega, st millistele etenduse aspektidele vaataja keskendub.
Retseptsioonitüübid

intellektuaalne , emotsionaalne ja meelelahutuslik
emotsionaalne/intellektuaalne ning esteetiline/reaalne
referentsiaalne (loo jutustamisega seotud) ja performatiivne (esitamisega seotud).

Vastuvõtustrateegiad:

Esteetiline konventsioon ja esteetiline vastuvõtustrateegia – vaataja lähtub kunstimärkidest ja -konventsioonidest

Reaalsuskonventsioon ja mittefiktsionaalne vastuvõtustrateegia – kunstimärkide interpreteerimine loomulike märkidena.

Mis on esteetiline konventsioon ja reaalsuskonventsioon etenduse vastuvõtus?
Esteetiline konventsioon ja esteetiline vastuvõtustrateegia – vaataja lähtub kunstimärkidest ja -konventsioonidest
Reaalsuskonventsioon ja mittefiktsionaalne vastuvõtustrateegia – kunstimärkide interpreteerimine loomulike märkidena.

.RTF Laadi alla originaalfail 20 lk · .rtf · 161 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 20 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-05-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti

161 laadimist Kokku alla laetud

3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

tesi Õppematerjali autor

Teatriteaduste kordamisküsimused. Õppejõud R.Oruaas

Sarnased õppematerjalid

doc

Teatriteaduse aluste kordamisküsimused vastustega

FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kordamisküsimused. 1. Millega tegelavad draamauuringud (dramatic studies), teatriteadus ja etendusuuringud (performance studies)? Mis on ühist, mis erinevat? Teatriteadus tegeleb teatriga kogu selle mitmekesisuses ja keerukuses. Draamauuringud 2. Millised on teatriteaduse peamised valdkonnad ja nende uurimisprobleemid? Teatriteaduse peamised valdkonnad on nt · teatriajalugu · etenduse analüüs · teatrisemiootika - tegeleb teatrikeele uurimisega · teatriantropoloogia

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

docx

Teatriteaduse alused: mõisted

Teatriteaduse mõisted: Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, mis on mõeldud teatris esitamiseks Lavastus – kirjaniku, lavastajate, näitlejate, heliloojate jt koostööl loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis Etendus – lavastuse ühekordne esitamine Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab laval tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitleja kehastatuna Tuntud teatriteoreetikud: P.Brooke, K.Stanislavski, B.Brecht / P.Pavis, E.Fischer- Lichte, H-T.Lehmann Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, teatri vahendamine publikule: informeerimine, tähenduste selgitamine, hindamine ja väärtustamine antropoloogia – teadus inimesest kui liigist; hermeneutika – tõlgendusõpetus Teatrisemiootika uurib teatri märgisüsteeme, märkide loomist ja kasutamist etenduses. Performatiivsus: atmosfäär, kehalisus, sündmuslikkus (Erika Fischer-Lichte) Retseptsiooniuuringud – keskendutakse etenduse va

Teatriteaduse alused

docx

Teatriteaduse alused (kordamisküsimused)

saj lahku läinud. Tänapäeval tegeletakse etendusuuringutega. Teatriteadus Eestis enne 20.saj saksakeelsed teatriajalood. Professionaalse teatrikriitika väljakujunemine toimus 19.saj lõpus ja 20.saj algul (Vilde, Bornhöhe). Noor-Eesti ,,Teatri-raamat" ilmus 1913, kuhu kirjutasid literaadid, milline võiks teater ideaalis olla. Pärast II MS keskenduti teatriajaloole Nõukogude tsensuuri mõjud. Teatriteaduse eriharu TÜs kujunes välja 1992, pärast mida hakkas teatriteadus ka eraldi arenema. TÜ on ainus keskus, kus tegeletakse teatriteadusega teoreetiliselt. Teatriteaduse naabervaldkonnad a) kirjandusteadus teatriteadus tegeleb (draama)tekstidega. Teatriteadus on kirjandusteadusest välja kasvanud. Kasutavad samu meetodeid ja teooriaid. Lavastuse elus on kirjanduslik tekst. b) kultuuri-uuringud etenduskunstid kui kultuurisüsteem, etendus ja etenduslik käitumine kui kultuuriline fenomen.

Draama õpetus

doc

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kordamisküsimused eksamiks (teatriteadus) 1. Millised on teatriteaduse peamised uurimisalad? Peamised uurimismeetodid? Teatriteaduse peamised uurimisalad: · Ajalugu · Etenduse analüüs Peamised uurimismeetodid: · Teatrisemiootika nähakse erinevaid märgisüsteeme, otsitakse nende tähendusi · Teatrifenomenoloogia vastandub semiootikale; nähtuslikud esemed, mida tajutakse kehaliselt (nt atmosfäär, mõjumine) · Teatriantropoloogia näitlejate tehnika uurimine · Teatrisotsioloogia psühholoogia tasandil uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuuringud kuidas publik etenduse vastu võtab 2. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst. 3. Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel? Draama on näitekirjand

Teatriteaduse alused

doc

Teatriteaduse eksam kevadsemestril

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

doc

Teatriteaduse alused

Teatriteaduse alused Tarkust jagas Anneli Saro Draama on verbaalne dialogiseeritud tekst, mis on sobiv etendamiseks teatris. "Draama" kasutamisel "dramaatika" sünonüümina tuleb siiski tähele panna, et esimene käibib ka kitsamas tähenduses, märkides üht näitekirjanduse kolmest klassikalisest anrist (tragöödia - komöödia - draama). Dramatiseering eepilise teose ümbertöötlus näidendiks. Dramaturgiline tekst teistele tekstidele tuginev, teatris esitamiseks mõeldud draamateos (nt luulekava). Alustekstide suhtes on see tõlgendus. Kuuldemäng lugemiseks/kuulamiseks raadios esitamiseks mõeldud draamateos. Liberto muusikalise lavateose lühike sisukirjeldus Stsenaarium filmi või saate kirjanduslik alustekst Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jmt loodud teos. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ette kandmise ajal. Etendus lavastuse 1x esitus. Retsitatiiv lauldes kõnelemine Parateatraalne eksperiment lava ja saali e

Teatriteaduse alused

docx

Teatriteaduse alused I eksami mõisted

TEATRITEADUSE ALUSED, MÕISTED 1. Theatron – Vana-Kreeka keeles vaatemängu koht, vaatamise viis Etenduskunstid – performing arts – laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat jne Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, teatris edastamiseks mõeldud Lavastus – koostöös kirjaniku, lavastaja, näitlejate, helilooja jne loodud teos, mida esitatakse teatris Etendus – lavastuse ühekordne esitamine, variant Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitlejana kehastatuna, näitleja + tegelane = roll 2. Teatriuurimise perspektiivid (kuidas uuritakse): Ajalooline teatriuurimise perspektiiv – alates Vana-Kreekast, kuidas teater kultuurides välja kasvas, Roomas, Euroopas jne Esteetiline ja teoreetiline teatriuurimise perspektiiv – kunstiküsimused, mis toimub laval, publikus, erinevad vaatepunktid Sotsiaalne ja kultuuriline teatriuurimise perspektiiv – teatud

Teatriteaduse alused

docx

Teatriteadus II

Etenduskunst(id)- laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat, tegevuskunsti vms Näitekunst- teatri ja näitlemise sünonüüm Näidend- draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamisex mõeldud dialoogiline tekst Lavastus- kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etenduses. Etendus- lavastuse ühekordne esitamine Lavastuse põhiinfo- kavalehed, afišid, flaierid jne Teatriantropoloogia tegeleb teatri tekke, piiride ning f-de uurimisega Publiku- ja reseptsiooniuuringud uurivad teatripubliku ja etenduse vastuvõttu Sõnateater e draamateater põhineb kirjalikul tekstil- näidendil. Peamised väljendusvahendid on näitleja kõne ja mäng. Ooper- klassikaline, rangelt reglementeeritud muusikateatri žanr Operett- koomilise sisuga muusikaline teos, kus laulud vahelduvad dialoogide ja tantsudega

Teatriteaduse alused

Rohkem sarnaseid