Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 (2)

Tartu Ülikool - Teatrikunst - Kirjandus- ja teatriteaduse alused

3 KEHV

Kirjanduse klassikalise mõiste kujunemine
Techne - oskus, meisterlikkus
Tänapäeva postmodernistlik kultuur on urbanistlik
Tehnoloogia areng- kaob autorlus
dehumaniseerimine
“Kirjanduse” etümoloogia Euroopa keeltes: lad. litterātūra
Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus
“Kirjanduse” mõiste ajalooline kujunemine
Kirjavara (Schrifttum, письменность)
Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj
Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos ; narratiiv ) / nonfiction
Nonfiction (mittefiktsioon)
Emmanuel Carrčre “L’Adversaire” (2000), eesti k. “ Vaenlane ” (2002)
Jean- Claude Romand
Kirjanduse määratlused
Neoplatonlik esteetika - kunst kui ülev ja kaunis
Formalism, strukturalism - kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon
Funktsionaalne määratlus (J. Mukařovski)
Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks )
Kirjanduse funktsioonid
Hedonistlik - kumsti võime naudingut pakkuda
Informatiivne-
Modelleeriv-kunsti võime maailma luua
Prohvetlik-ennustav
Sotsiaalne- suunatud inimese mõjutamisele
Kirjanduse kriitiline funktsioon- kirjandus asub pühendumuse(lojaalsus olemasolevale süsteemile) ja vabaduse(vastandub seotud autoriteedi vaba valikuga) alge vahel, nende vahele tekib kunst, mis leevendab 2alge vahelist pinget
Northrop Frye - kirjandus pühendumuse ja vabaduse vahel
Kirjandusteaduse koostisosad
Kirjanduse ajalugu (diakroonne vs. sünkroonne)
Kirjandusteooria- tegeleb teksti ülesehitusega
Kirjanduskriitika- vahendaja roll, uurib kaasaegseid tekste, soodustab teksti kohanemist kultuuris,
Kirjandusteaduse abiharud
Bibliograafia (jooksev või retrospektiivne, täielik või valitud, personaalia, jne)- trükiväljaannete fikseerimine
Historiograafia- kindla teadusharu v teadusliku probleemi uurimine
Tekstoloogia kui 1) rakendusteadus (tegeleb teksti toimetamise põhimõtetega)
või 2) tekstikriitika (uurib teksti loomelug,u autori intentsioone, võrdleb mustandeid lõpliku tekstiga )
Heuristika- uurib kindla teadusliku probleemi lahendamise viise ja teid
Kirjanduskaanoni traditsionalistlik mõistmine

Kaanon kui klassika sünonüüm
Väärtus
Kvaliteet (semantiline tihedus,

avatus , tõlgenduste rohkus )
Harold Bloom “Lääne kaanon”, “Mõjutuse äng”
“Core Curriculum ” USA ülikoolides

Katkendeid Vanast ja Uuest Testamendist, Augustinus
Platon , Homeros, v-kreeka tragöödia
Dante , T. More, Machiavelli , Luther
Hobbes , Voltaire, Rousseau , S. Mill
Marx , Nietzsche, Freud , Darwin

Kirjanduskaanoni relativistlik mõistmine

Kaanoni konstrueeritus
Kirjanduskaanon kui ühiskondliku kokkuleppe vorm
John Guillory “Kultuuriline kapital : kirjanduskaanoni kujunemise probleem”

Jan Assmann . Kanon und Zensur (1987)

“Hiiliva muudatuse” mõiste
“Kanoniseeriv tagasipöördumine”

Kirjanduskaanoni probleem Eestis

Epp Annus . Kirjanduskaanon ja rahvuslik identiteet (KK 2000, N 1)
Tiit Hennoste . Kaanon (rmt: Eurooplaseks saamine)

Retoorika - tehniliste oskuste ja võtete kogu, reeglid, kõrgelt kodifitseeritudAntiikretoorika
Retoorika vs. poeetika (proosakõnekunst vs. luulekõnekunst)
Kunstlik, ilustatud kõne vs. tavaline, ilustamatu kõne
Retoorika vs. hermeneutika eesmärgiks enese väljendamine, keshtestamine ühiskonnaelus
(J. Lotman . Retoorika)
Kõne ettevalmistamine
Inventio: materjali kogumine, seisukohtade kindlaksmääramine
Dispositio: kõneosade asetuse kavandamine
Elocutio: stiili ja väljendusviisi leidmine
Memoria: päheõppimine
Pronuntiatio: ettekandmine
Kõne koostisosad
Sissejuhatus (exordium)
Jutustus (narratio)
Argumentatsioon (argumentatio): oma väidete põhjendamine (conformatio), vastase väidete kummutamine (refutatio)
Kokkuvõte (peroratio)
Topoi: kindlad kohad
Tänapäeva retoorika-uurimisobjekstiks on kirjalik kõne
Troopide ( kujundite ) uurimine lingvistiliste meetodite abil
Tekstiretoorika (neoretoorika, kognitiivne retoorika jne)- teksti uurimine, üldine tekstiteooria, täpis- ja loodusteaduste keelte retoorilisus
Kõlakujundid
“ Eufoonia ”- ilukõne, kõlakujundlikkus/ hääliku, ühendi esiletungimine, koondumine , esilenihkumine
“kakofoonia”- kole, inetu, kõle
Alliteratsioon- kaashäälikute kordumine
Assonants- täishäälikute kordumine
Mets oli helde , laas oli lahke ,
Mets oli helde andemaie,
Laas oli lahke lubamaie...
(K. Merilaas . Laul ühe jalaga härjast)
Koit mu rinda raius
Õhetava haava,
Üle laante laius
Vere aurav laava
(H. Talvik . Hommik)
Onomatopöa (helijäljendus)
...röökiva öö pöörastes pööristes
visklevate ja väänlevate välkude
virvavalguses
sünnivad laulud.
(A.Alliksaar. Laul lauldest)
Vääretümoloogia-tähenduse samastamine kõla sarnasuse või kokkulangemise põhjal
Iga maja ei ole majakas ,
iga kaja ei ole kajakas ,
iga kasu ei ole kasukas .
Kõik viisad ei ole viisakad .
(A. Alliksaar. Prelüüd rüütlirüüs)
Kalambuur - sõnamäng, poeetiline sõnapaaride ümberjaotus/nihkumine
Kana nahas, seisavad nad kananahas
(A. Alliksaar. Prelüüd rüütlirüüs)
Kõnekujundid
Epiteet: poeetiline täiend, kirjeldab, kaunistab, rõhutab põhisõnas sisalduvaid tunnuseid
lai meri, pime öö, hõbepalgeline kuu
Võrdlus: sõnade kõrvutamine mingite ühiste tunnuste abil
“Peeglid süvenesid otsekui järved” (Tuglas. Taevased ratsanikud); “Sa oled külm ja karsk kui väike viidikas ” (H.Visnapuu. Viidikas)
Metafoor varjatud võrdlus, sõna kasutamine ülekantud tähenduses
Öö suhkrusaias tüdrukud kui väikesed rosinad (H. Talvik. Simmanil)
Metafoor: laev
Noa laev (kiudpilvemoodustis)
Õhulaev (dirižaabel)
Kõrbelaev (kaamel)
Elulaev (saatus, elukäik)
Riigilaev (riik)
(M. Mäger. Stilistika )
Metonüümia ülekanne külgnevuse kaudu

Põhjus tagajärje asemel või tagajärg põhjuse asemel (autor tema tööde, aine asja asemel jne): Raud ja teras külvasid surma. Lugeda Kafkat
Koht selle asemel, mis asub selles kohas: Siis läks tema juurde välja Jeruusalemm ja kõik Juudamaa
Aeg sündmuste või sellel ajal elavate inimeste asemel: Keskaeg uskus nõidust
Anum selle sisu, märk märgitava asja, isik talle kuuluva asja, omadus isiku või eseme asemel: Meie naaber põleb.

Alaliike :
Sünekdohh: Ainsus mitmuse või mitmus ainsuse asemel, osa terviku asemel või tervik osa asemel: “Inglid on langend Jumala järile maha:// neil on nii hale noorest voolavast verest” (M. Under. Verivalla)
Hüperbool: kõnekujund, liialdav suurendamine mõju ja intensiivsuse saavutamiseks
Veri voolas jõgedana,
Jõgi paisus järve' eksa .
Litootes väljendamine teatud nähtuse tähenduse,osa, tulemuse vähendamine, alahindamine

Võluraamatukogudes võivad sündida sellised asjad, mille kõrval kellegi pea küljestkaksamine [...] tundub ainult kerge massaažina (T. Pratchett. Mort )

Oksüümoron näiline vasturääkivus
Magus kurbus, kõnelev vaikus, elav laip
Antropomorfism ehk inimestamine
Tuul otsis enesele kodu... Kodu, kus ta natuke võis istuda, mõtelda või ka magada.
(J. Liiv. Tuul)
Personifikatsioon ehk isikustamine
Laisad lained, rannad ärkavad, pilved suiguvad
Tänapäeva metafooriteooriad
Kognitiivne ehk interaktsionaalne teooria (interaction theory)

Ivor Richards . The Philosophy of Rhetoric (1936) metafoori moodust alati 2 välja, tekib 2 välja vaheline interaktsioon
Max Black . Models and Metaphors (1962): põhisubjekt ja abisubjekt (principal subject/subsidiary subject) ehk fookus ja filter. Nt: The man is a wolf (See inimene on hunt)

M. Black’i mudelid ja metafoorid :

Skaalamudelid- teatud nähtuse, protsesside imitatsioonid
Analoogmudelid- originaalse nähtuse v struktuuri taasloomine uues meedias
Matemaatilised mudelid- mudeldamine mat meetodite abil
Teoreetilised mudelid (metafoorid) ühe vähemtuntud valdkonna mõistete tõlge teise enamtuntud valdkonna mõistetesse ntx aatom võrreld päikesesüsteem

G. Lakoff ja M. Johnson keeles toimub pidev süstemaatiliste tähenduste ülekanne, tekivad uued mõisted

Väitlus on sõda (su väited ei pea vastu; ma purustasin ta vastuväited; oponent taganes)
Aeg on raha (sa raiskad mu aega, see viivitus maksis mulle terve tunni)
Ideed (teadmised) on toit (las ma seedin seda uudist; raamatuid neelama; toored mõtted; teaduse graniiti närima)

Kirjanduse põhiliigid ja žanrid.
Žanriteooria
Kirjandus ja müüt

Mütoloogilised VS. olmelis-ajaloolised (kirjanduslikud) tekstid
Muinasjutt kui müüdi “ satelliit ” (Claude Lévi- Strauss ) või vahelüli müüdi ja kirjanduse vahel
Muin maailm on väljamõeldud, fiktsionaalne, inimlik- olmeline, stiihia + fantastika ; kangelane sageline kultuurikangelane, tootemkangelase jäljed, müüdi jäljed- kangelane lahkub kodust, ajutine viibimine eemal; umbmäärane aeg; pearõhk kandub kangelase saatusele, ta on individualist,

Müüt- etnograafiline, tugineb kosmoloogiale; tootem; kangelane teeb kõik kogukonna nimel)
Kirjanduse põhiliigid
Eepika ( eepos ; romaan, jutustus, novell, lühijutt)
Tegelaste rohkus; laiaulatuslik, palju sündmusi, kujutatud isikust väljaspool asuat maailma objektiivselt; ajavahe kehastab objektiivsust, sündmused alati minevikus, jutustamise aeg on olevik
Lüürika (ood, hümn, eleegia , epigramm, sonett )
Subjektiivne- põhil asesõnad sina-mina; süzee on kommunikats nende 2 vahel, monoloogiline
Dramaatika (tragöödia, komöödia, draama )
Lavalisus- tegevus toim alati olevikus; luuakse reaalsete sündmuste illusioon;tavaliselt dünaamiline, keskend põhikonfliktile; vaataja vahetu juuresoleks, kommunikatsiooniakt
J.Tõnjanov, R.Jakobson, B.McHale
Žanri dominant – kunstiline võte või struktuuriprintsiip, mis määrab ära terviku ülesehituse.
Nt oodis suulise sõnakunsti võtted
Ood päritolult suuline, esitati õukonnas, pidustustel

Pindarose epiniikionid (võidulalulud) ja koorilalulud: stroof – antistroof – epood (nt Epiniikion Etna Hieronile (esimene Pythia võidulaul) Uku Masingu tõlkes)
Horatiuse “Carmina”: Horatiuse ood on tänapäeval tuntud, seda isel lüh salmid , read- kammerood; pühend taval rõõmudele, viaksele elule, tuleb vältida vaesust ja ülemäärast rikkust

Eleegia algselt leinalaul (elegos ‘ kaebelaul ’) isel nukrus,kurbus, filosoofilisus

Rooma armastuseleegia
16.-18. saj inglise pastoraalne eleegia ( Spenser , Sidney , Shakespeare, Fletcher, Ben Jonson, Milton, Pope)
prantsuse klassitsismi eleegia
18.-19.saj sentimentalismi ja romantismi eleegia (surma ja kalmistu teema: Thomas Gray)

EpigrammAlgselt mälestusmärgi või kingi pealdis, hiljem lühike luuletus
Väike maht;Satiirilisus-sageli vägivaldne;Puänt-üllatuslik terav mõte
Mihhail Bahtin ( 1895 -1975) romaaniteooria, kirjeldas varast ja renessansi romaani
“Eepos ja romaan”
Romaan

Ainus kujunemisjärgus olev, veel mitte valmis žanr
Teisi žanre parodeeriv või jäljendav (V. Woolf : romaani “ kannibalism ”)
Enesekriitilisus
Peegeldab tegelikkuse muutumist ja arengut
Romaani kangelane on kujunev ja muutuv

Eepose ja romaani võrdlus:

Eepiline minevik , algallikate ja esiisade maailm VS voolav ja mööduv kaasaeg
Rahvapärimus, üldkehtivad väärtused VS mitteametlik naerukultuur, väärtuste ümberväärtustamine
Suletus , distantseeritus VS avatus, lõpmatus (saamine), vahetu kontakt
Valmis, lõpetatud, terviklik olemine VS isiklik kogemus; vaba, loominguline väljamõeldis; otsing

Rüütliromaan

12-13. saj prantsuse värssromaan: Chrétien de Troyes (Erec et Enide, Cligès, Le Chevalier de la Charrette (Lancelot),Le Chevalier au Lion ( Yvain ), Le Conte du Graal (Perceval). Tihedalt seotud rüütlikultuuriga
15-16. saj hispaania rüütliromaan: Montalvo “Amadis de Gaula”

Pastoraalromaan e lamburi romaan tegevus idealiseeris maailma, loosduse rüpes, kangelased peened , põhineb teaduslikul utopismil

Jacopo Sannazaro “Arcadia” ( 1504 ), Cervantes “La Galatea ” (1585), Honore d’Urfe “L'Astrée”
D. H. Lawrence, Evelyn Waugh, Philip Roth “American Pastoral” (1997)

Kelmiromaan sündmused seotud tavaelug,a tegelane liigub ühisk madalam kihtides, teenib mitut isandat, pettus, sohk; isel ajaloolisus, ere naturalism -ei häbene detaile

16. saj hispaania kelmiromaan (“Tormese Lazarillo elukäik”)
18.-20. saj: Defoe , Lesage, Thomas Mann (“ Seikleja Felix Krulli pihtimused”), Romain Gary ( alias Roman Karcew, Emile Ajar )

Gooti romaan kaksikmaailm, teispoolsus ja labane materiaalne maapealne maailm; tegel vaimud, surnud tegelased, surnuaed

Inglise eelromantism ja romantism : H. Walpole, M. C. Lewis , Ann Radcliffe , Mary Shelley
Saksa Schauerroman
Prantsuse “roman noir”

Tänapäeva romaaniliigid:

Teadvusevoolu romaan- lõhub reegleid, püsiv tegelaskuju, süzeelisus puudub... Joyce Ulysses
Antiromaan- aja ja ruumi eksperimentaalsus J.Barnes

Proosateose analüüs
Kirjandusteose fiktsionaalse maailma komponendid

Tegelased (tegelaste tüübid, nimed, portreed) toob välja mõned suhted ajal ja kirj tegel vahel:

Intertekstuaalsed. Nt tegelase eluseikadest jutustamise tekstid,peegelversioonid

Inertekstuaalsed: ühe ja sama nimega tegelaste esinemine mitmetes teostes, nt Dracula tegelase esinem mitmetes teostes

tegelasel on ajalooline reaalne teisik , ta on pandud tegutsema fiktsionaalses maailmas
Tegelaste tüübid: muutlik , muutumatu,liikuv/liikumatu; realistlikud ,sümboolsed
Tähenduslikud on ka tegelaste nimed, tegelaste nime kasut üldnimena ja vastupidi
Tõlked võivad nime muuta, moonutada kas paremuse v halvemuse poole

Asjad ehk reaaliad- realism pöörab asjadele rohkem tähelepanu, romantisimis on asjad sümboolsed
Aeg ja ruum aeg moodustab ruumi neljanda mõõtme,
Tegevus

Mihhail Bahtin
Kronotoop – aja ja ruumi olemuslik seos kirjandusteoses.
Romaanitüübid ja kronotoobid

Seikluslik proovilepanekuromaan (ehk rännakuromaan)
Katsumusromaan
Biograafiline romaan- tavaolukorrad
Kujunemisromaan (Bildungsroman) tegelane muutlik, psühholoogiliste joontega

Jutustuse aeg ja jutustamise aeg:
Vene vormikoolkond, G. Genette

Faabula ja süžee (story/ plot)
Kord (kõrvalekaldumised faabulast, süzee moodustavad:anakrooniad: ette- ja tagasivaated ehk prolepsis ja analepsis)
Kestus (paus, kokkuvõte, kirjeldus, stseen või dialoog , ellips ehk vahelejätt)
Sagedus (ühekordne, korduv ja koondav jutustus)

Vaatepunkt

“Vaatepunkti” kaks tähendust: tegelase asen ruumis ja ajas/hinnang, hoiak, mentaalne visioon, nägemine

Diegees- rääkimine vastandub jäljendamisele, fiktsionaalsele väljamõeldud maailm

Jutustaja : autor-jutustaja (heterodiegeetiline), jutustaja-tegelane (homodiegeetiline)
Jutustamise vorm (esimene või kolmas isik)
Jutustaja teadmise määr (kõiketeadev või piiratud teadmisega jutustaja)

Kirjandusteose kompositsioon

Introduktsioon- üldine sissejuh, mis pole tegev otseselt seotud
Ekspositsioon - esialgne inff tegelastestminevikusündmustest
Sõlmitus- sündmuste algus
Töötlus, repriis- algosade kordamine, tavaliselt muudetud kujul, sündmuste muutum
Kulminatsioon
Lõpplahendus (“lahtisõlmimine”)
Lõpposa, epiloog – tegelasest jutustam pärast sündmusi

Intertekstuaalsus

M. Bahtin: “dialoogi” ehk “heteroglossia” mõiste
J. Kristeva (Uuringud semanalüüsist, 1969): pheno-texte, geno-texte; intertekstuaalsus
M. Riffaterre (“Luulesemiootika”, 1978): “hüpogrammi” mõiste

G. Genette: intertektsuaalsuse liigid

Intertekst- tsitaadid, võõra teksit jäljed,vihje võõrale tekstile -allusioon
Paratekst-põhiteksti ümbritsev abitekst, epigraafid(illustratsioonid) (annutatsioon(lühikokkuvõtte)
Metatekst-kriitilised,kommenteerivad artiklid, silub ilukirjanduslikule tekst teed
Arhitekst -teksti tüübi v zanri määratlus,laulud
Hüpertekst- olemasolu sõltub originaaltekstist- paroodia , pastiöhe?-teiste tekstide katkenditest koostatud tekst

Genette’i hüpertekstid

Transformeerivad: mänguline (paroodia), satiiriline ( travestia ), tõsine (transpositsioon)
Imiteerivad: mänguline (pastiche), satiiriline (šarž), tõsine (võltsing)

5. Narratoloogia e jututeooria, ühendab psühhe,teadlasi, kino jne, palju laiem kui lissalt kirj teksti haru,tnp narratoloogia algas muinasjutu uurimisest
Vladimir Propp “Võlumuinasjutu morfoloogia” (1928; ingl. 1958)

Muinasjutt on elementaarne kirjanduslik (fiktsionaalne) vorm
Muinasjutu minimaalseks ühikuks on funktsioon
Funktsioonid on tegevused või tegevuste tulemused: lahkumine , keeld, keelu rikkumine jne
Muinasjutus on 31 funktsiooni. Tegelased varieeruvad, funktsioonid on püsivad ning moodustavad kindla järgnevuse

Tzvetan Todorov “ Dekameroni grammatika” (1969) tnp teoseid kirjeldatakse selle süsteemi järgi

Algne tasakaalu seisund
Tasakaalu rikkumine
Tasakaalu rikkumise tuunistamine
Tasakaalu rikkumise hüvitamine
Tasakaalu taastamine

Roland Barthes “Sissejuhatus narratiivi strukturaalanalüüsi” (1966)

Peafunktsioonid (tuumfunktsioonid)- määravad tegevused
Katalüsaatorid- saatvad tegevused, teisejärgulise täh-ga
Indeksid (indeksaalsed ehk integratiivsed funktsioonid)- tõkestavad aja ja ruumi tunnuseid,tegelaste seisundit , üldist atmosfääri

Wayne Booth. The Rhetoric of Fiction
Implitsiitne (varjatud) autor,
mitteusaldusväärne jutustaja (unreliable narrator )- reaalse autori alter ego, teksti põhjal tuletatud autori kuju
Boriss Uspenski “Kompositsiooni poeetika” (1970): vaatepunktide liigid

Hinnanguline (ideoloogiline)
Fraseoloogiline
Psühholoogiline ( pertseptiivne , tajumehhanisimidega seotud)
Ajalis-ruumiline

G.Genette. Narrative Discourse. Oxford , 1980: jutustajate tüübid

Heterodiegeetiline/ homodiegeetiline jutustaja
Ekstradiegeetiline/ intradiegeetiline/ metadiegeetiline jutustaja

Vaatepunkt Genette’il

Moodus ( distants , perspektiiv, fookus) vs. hääl (ehk fokalisatsioon vs.narratsioon: Kes näeb/ tajub ? vs.Kes räägib?)
Fokalisatsiooni 3 tüüpi: null-fokalisatsioon (zero-focalization, kõiketeadev jutustaja), sisemine ( internal focalization), väline ( external focalization)

J. Phelan. Why narrators can be focalizers... (kogumikus “New Perspectives on Narrative Perspective”)

Jutustaja F ja H
Tegelase F + Jutustaja H
Tegelase F ja H (teadvuse vool)
Jutustaja F ja H + Tegelase F ja H

“segu”(vabas vormis kaudne kõne)

Jutustaja F + Tegelase H

Genette: narratiivne aeg

Kord (anakrooniad: ette- ja tagasivaated ehk prolepsis ja analepsis)
Kestus (paus, kokkuvõte, kirjeldus, stseen või dialoog, ellips ehk vahelejätt)
Sagedus (ühekordne, korduv ja koondav jutustus)

W. Labov : suulised isikukogemuse narratiivid

Sisukokkuvõte
Kuulaja orienteerumine (kes, kus, millal)
Komplitseeriv tegevus
Hinnang
Tulemus, lõpplahendus
Kooda (lõpetamine)

Performance ’i mõiste suuliste narratiivide uurimisel

Paralingvistika-puhtalt kõlalised nähtused
Kineesika- kehakeel
Okuleesika- nägemis, silmakontakt
Taktiilne kommunikatsioon- puudutamine
Prokseemika- kommunikatsiooni distants

Poliitilise ja ideoloogilise diskursuse kriitika (R. Fowler, G. Kress, T. van Dijk jt)

Võimustruktuuride peegeldumine keeles
Informatsiooni edastamise ja mitteedastamise (varjamise) vormid
Kommunikatiivne kontekst, kommunikatsiooni mikro - ja makrostruktuurid

Jerome Bruner: kognitiivne narratoloogia- mõtlemise seostumine jutustamisega
Paradigmaatiline (teaduslik-loogiline) ja narratiivne mõtlemine-
Psühholoogiline narratoloogia
Traumateooria ja jutustamise terapeutiline tähendus- inimene kaotab kriitilistes olukordades võime jutustada, teraapia aitab inimesel vabaneda pealesurutud narratiividest, et inku saaks keskenduda oma narratiividele, haiged inimesed vajavad võimalust end väljendada
6.Luule. Värsisüsteemid ja värsimõõdud- riim, meedium, rütm
Vabavärss
Sõnad naasevad sõjatult, sest nad on vahepealt muutnud meelt .
Väehulgad sirutavad käepulgad.
Nende peopesad on täis munast kooruvaid punapäikesi.
Nad tõmbavad taeva tumedat tekki katma ja salgama oma kalduvust kalguvusele (A. Alliksaar)
Värss
“rida”; “pööre”
Vanagermaani alliteratsioonvärss (Stabreimvers)
Beowulf waes breme – blaed wide sprang –
Scyldes eafera Scadelandum in.
Swa sceal geong guma gode gewyrcean,
Fromium feogniftun on faeder bearme... (Beowulf)
Värsi piir kattub süntagma või lause lõpuga:
Veri tuksatas kord külm, kord palav.
Mis on lahti minuga, ei tea.
Jälle, jälle, kahvatu ja halav,
Tulin Sinu juurde, Mea.
(H. Talvik. Taliöine)
12.saj Inglismaal tekib riimitud värss, värsi piir võib kattuda süntagmaga
Siire (enjambement)
...Ja väga õnnelik olla on
väga raske.Isegi raskem kui kurb olla (Alliksaar)
Kuidas, kuidas mitte raisa -
ta nüüd aega ega raha (M. Under)
Meetrum
nõrkade ja tugevate silbipositsioonide seaduspärane vaheldumine värsis
Värsisüsteemid

Silbiline (süllaabiline)
Prosoodilised
Silbilis -prosoodilised

Silbiline (süllaabiline) süsteem

Jaapani süllaabika ( haiku 5+7+5, tanka 5+7+5+7+7)
Itaalia 11-silbik (4./6. ja 10.silp rõhulised)
Prantsuse 12-silbik (aleksandriin; 6. ja 12. silp rõhulised)

Haiku (5+7+5)
Mihklipäike,
hapu nagu jõhvikas
irvitab soo peal.
(P.-E. Rummo)
Tanka (5+7+5+7+7)
Öine tormiulg
varjude vappumine
hirmuunenäod
Äkki toas nagu laevas
must kodutuse tunne (M. Nurme )
Prosoodilised süsteemid

Välteline ehk kvantiteeriv- korrastatud pikkade ja lühikeste silpide arv
Rõhuline ehk aktsendiline- tugevad positsioonid
Rõhulis-välteline ehk aktsendilis-kvantiteeriv

Välteline ehk kvantiteeriv süsteem
Vanakreeka (heksameeter), ladina, araabia, sanskriti luule
Rõhuline ehk aktsendiline süsteem: iktused (tugevad positsioonid) ja iktustevahelised intervallid

Rõhkur (iktustevaheline intervall 1-2 silpi ): daktüloid, amfibrahhoid, anapestoid
Paisur (iktustevaheline intervall 1 silp)

Värsimõõdu määramine: alati rõhutud

Isikuliste asesõnade lühivormid (ma, ta, sa)
Sidesõnad (ja, ning, või, et)
“ka”
“ju”

Daktüloid- võib korduda 3 ja/või 4 rõhulist silpi, tekib paralleel, tavalise daktüliga
+ - ± + - + -
Laine üks laululaeva
+ - - + - + -
pilvede alla loopis
Amfibrahhoid
+ + - - + - - + - -
Ööst purjetan kevadelaevaga,
+ + ± + - - +
Pikk pilv kui hõbedast aer.
± + - - + - + - -
Nüüd kõnelen valge päevaga,
± + - ± + - +
Mis puhas kui lapse naer.
Anapestoid
+ ± + - - + - + -
Näen üht tütarlast kolmeaastast
+ - + - - + - - +
Seismas emaga värava ees.
+ - + - + - - + -
Ümber kevad uhub end saastast
+ - + - - + - +
Kiirelt visplevas rentslivees.
Silbilis-prosoodilised värsisüsteemid

Silbilis-rõhuline
Silbilis-välteline
Vältelis-silbilis-rõhuline

Värsimõõdu määratlemine silbilis-rõhulises süsteemis

Värsiühikuks on värsijalg, mis koosneb ühest rõhulisest ja ühest või kahest rõhutust silbist
Rõhu vahelejätt: - - pürriihius
Lisarõhk: + + spondeus

Silbilis-rõhulise süsteemi värsimõõdud

Trohheus + -
Jamb - +
Daktül + - -
Amfibrahh - + -
Anapest - - +

Trohheus

+ - + - + ± + -

Noorus mööda läks kui jõgi;
+ ± + - + - +
muil kus naised, mängud, viin ,
+ - + - + - + -
minu hinge langes nõgi -
+ - + - + - +
vaesus , häbi, tusk ja piin .

(A. Sang )

Jamb

± + - + - + -
Ei läinud, kuhu kästi,
± + - + - + -
teed käinud risti-rästi
± + - - - + -
kas halvasti või hästi
± + - - - +
kas vägev ma või nõrk?
(G.Suits)

Daktül

+ - - + - - + - -

Vaikides akna sa avasid,
+ - - + - - +
Unised kukkusid käod…
(G.Suits)

Amfibrahh
- + - - + - - + - + + -
Ta keerutab,lennutab linalakkneidu,
± + - ± + - - + - - +
kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb…
(D. Vaarandi )
Anapest

± - + - - + - - + - - + -
Silmapiiri ja siniste metsade taha
+ - + - ± + - - + -
täna miski mind minema sunnib.
(V.Luik)

Riim

Seaduspärane häälikkordus
J. Põldmäe: kindlates värsipositsioonides fikseeritav vastavus rõhurühmade või nende osade foneetilise koostise vahel

Riim

Ajaloolised riimid : liebe-trübe, können-brennen
Nägemisriimid: breath-beneath, down-flown

Riimitüübid silpide arvu ja rõhuasetuse järgi

Meesriim : keel/ meel
Naisriim: aktus / kaktus
Daktülriim: purustas/ turustas
Hüperdaktülriimid (lõhnadega/ kõhnadega jne)

Riimitüübid paigutuse järgi

Paarisriim : aabb
Süliriim: abba
Ristriim : abab
Lausriim : aaaa
Segariim

Riimitüübid foneemikoostise järgi

Täisriim (suurt/ juurt)
Irdriim (päev/ käed; kõnts/ tönts; Hiina/ piinad; und/ tund)

Stroofid

Ballaad : abab bc cdcd
Triolett: abaaabab (1 = 4, 7; 2=8)
Rondell (1,2 =7, 8; 1. värss kordub lõpus, 13. või 14.värsina)
Rondoo (12-15 värssi, 3 stroofi, 2 riimi )
Sonett: abba abba cde cde (cdc cdc), abab cdcd efef gg

7.Kirjanduse sotsioloogia- kirjandust uuritakse ühiskondliku-sotsiaalse nähtusena
Retseptsiooni uurimine- teksti muutliku osa uurimine //Teksti muutlik osa on lugejate hinnangud,arvamused, suhtumised
Retseptiivne esteetika

1970ndad , Konstanzi ülikool (Hans Robert Jauss, Wolfgang Iser ): autori ja lugeja “ootushorisontide” kokkusulamine või dialoog tekstis
“Ootushorisont” – ajalooliselt kujunenud kultuurikonventsioonide ja väärtuste kogum

Lugejale kuulub aktiivne roll tekstiloomisel, igal lugemisel toimub teksti taasloomine, mis põhineb lugeja silmaringil. Lugeja ootab tekstilt vastuseid oma küsimustele, toimub lugeja ja autori lõimumine. Tekst muutub vastuvõtu ajal ja ühes sellega ka lugeja
Mentaalsuse (maailmapildi) uurimine

romantikud: Volksgeist, Kulturgeist
“Annales. Economies. Sociétés. Civilisations» (Lucien Fevre, Fernand Braudel, Georges Duby, Marc Ferro, Jacques Le Goff): “la longue durée” uuringud

Mentaalsus kajastub selle ajastu tekstides(kinnistunud ja kultuuris levinud käitumismallid ja mõtteviisid.Traditsiooniline ajalookäsitlus oli sündmuseksekne, isikukeskne.
Subkultuur (ühised sümbolid, väärtused, keele- ja käitumisnormid)

Territoorium
Vanus ja sugu
Tegevus või eriala
Religioon (nt lahkusulised)
Etniline subkultuur

Kultuuri institutsioonid ja vahendajad

riik, kirik , akadeemia
eliit
metseen , kollektsionäär, kuraator , kriitik
kunsti tootmise-tiražeerimise-säilitamise ja levitamisega tegelevad asutused, organisatsioonid ja seltsid

Marketing (turustamine)

Tarbijaskonna uuringud: tarbijate liigid, eelistused (demograafiliste, sooliste, hariduslike jt kriteeriumide järgi), ostustrateegiad , kunsti tutvustamine ja müük

Pierre Bourdieu (1930-2002)

Majanduslik kapital
Sotsiaalne kapital- tutvusringkond
Kultuuriline kapital- haridus , oskused

Pierre Bourdieu

Habitus (sättumus) – püsivate ja korduvate eelistuste, kalduvuste, mõtlemis- ja käitumismallide süsteem. Habituse kandjaks on inimene kui sotsiaalne olend (sotsiaalne “agent” ehk toimija)
Väli – sotsiaalne ruum, kus käib pidev võitlus sümboolse kapitali eest erinevate sotsiaalsete toimijate (agentide) vahel, mis mõjutab toimijaid sõltuvalt nende asendist sellel väljal.
Heteronoomsuse/autonoomsuse alge (massitoodang/ elitaarne toodang)

“Mängu” ja “draama” metafoorid kultuuriteoorias ja -sotsioloogias

Johan Huizinga. Homo ludens (1938): võistlus, agōn (nt potlatš) mäng on kultuuri alus
Erving Goffman . The Presentation of Self in Everyday Life ( 1959 ): performance, front (face) võrdleb igapäevaseid suhteid, tegevusi etendusega, milel eesmärgiks on vaataja mõjutamine

Esikülg- sotsiaalselt aktsepteeritud omadused, mis soodustavad etenduse muutumatut osa, mille abil varjavad soovimatut osa

Victor Turner. Forest of Symbols (1967), The Ritual Process (1969)

Sotsiaalne draama koosneb neljast etapist:

algse korra rikkumine

kriis

kriisi leviku piiramine

tasakaalu taastamine
Liminaalne, lepitaja roll. Struktuur liminaalsetes ühiskondades väga liikuv
8. Kirjandusteadus ja teised teadused -filosoofia ja kirjandusteadus põimuvad omavahel
Esteetika- filosoofia haru, teadus meelelisest tunnetusest

Alexander Gottlieb Baumgarten “Aesthetica” (2 köidet: 1750, 1758)
Esteetika kategooriad (ülev, kaunis, traagiline, koomiline , hirmus,madal)
Kunsti olemuse probleem

Mõjukamad esteetilised süsteemid: Platon ja neoplatonism

Jumalik hierarhia : ideed, elusolendid , asjad (ideede koopiad). Kunst kui koopiate koopia ehk varjude vari
Kunst mõjutab meeli ja tundeid, s.o hinge madalamat osa
Neoplatonism: Platoni “ülev” ja “kaunis” võrdsustatud esteetilise iluga (Renessansi kultuur, saksa romantikud, F. Schelling )

Arthur Schopenhauer (1788-1860) ümbritsev maailm inimese suhtes ükskõikne, elu sunnib inimest pidevalt uusi eesmärke otsima ,
“Maailm kui tahe ja kujutlus”

“Vaba tahe”
Surmatungi teadvustamine tragöödias
Esteetiline kogemus kui puhas kaemus

(soovidest ja tungidest vabanemine )
Eksistentsialism: Jean-Paul Sartre (1905-1980)

Inimene on “tühjus”, mis täitub vaba valiku läbi (olemus luuakse olemise ehk eksistentsi käigus)
Piirisituatsioon
“Mis on kirjandus?” (1947): kirjaniku ‘angažeeritus’

Kirjandusteadus ja kunstiteadus

Ühised voolud, koolkonnad , vormid ( barokk : kunstide süntees; klassitsism : arhitektuur , skulptuur, ballett ; romantism: muusika ; modernism : muusika, maalikunst, kino)
Intersemioosis ja intermediaalsus (ekfraas, kinoromaan)

Narratiivteooria
Kirjandusteadus, ajalooteadus, psühholoogia, meediauuringud, sotsioloogia, jne
Kirjandusteadus ja psühholoogia
Sigmund Freud ( 1856 -1939)

Mitteteadvus, eelteadvus, teadvus
Id (Miski), Ego (Mina), Superego (Ülimina)
Eros ja Thanatos
Reaalsusprintsiibi ja mõnuprintsiibi konflikt
Allasurutud tungide korduv tagasitulek
Tihendus ja nihe

Freudism ja kunst

Autori (kirjaniku, kunstniku) psühhobiograafia
Kunstiteose tajumine kui psühhodünaamiline protsess
Müütide uurimine (Freud ja õpilased: Karl Abraham , Otto Rank , Hans Sachs ). Kangelase müüt

Carl Gustav Jung (1875-1961)

Kollektiivne mitteteadvus
Arhetüübid (laps, ema, animus , anima, vari, trikster jt)

Kunst ja vaimuhaigus

Sürrealistide Trema ( Giorgio Chirico)
Sass , Louis A. Madness and Modernism: Insanity in the Light of Modern Art, Literature and Thought . Harvard University Press, 1994

9. Uuskriitika
1920-50.aa, Inglismaa, USA (1960-1980.aa: uuskriitikute õpilased)
Uuskriitikud

Inglismaa: Ivor Armstrong Richards (Practical Criticism, 1929; The Philosophy of Rhetoric, 1936); William Empson (Seven Types of Ambiguity, 1930)
USA: Monroe C. Beardsley , Cleanth Brooks , John Crowe Ransom , Allen Tate , Robert Penn Warren, William K. Wimsatt, (T. S. Eliot )

Uuskriitika tekkis USAs vastuseks :

biograafilisele lähenemisele kirjandusteaduses
USA akadeemilise hariduse pragmatismile ning reaalteaduste eelistamisele
tarbimisühiskonna ja massikultuuri kiirele arengule

Prioriteedid:

Kunst kui eriline tunnetusvorm: elitaarse kunsti, Lääne traditsiooni, kaanoni autoriteetsus
Keele ja vormi perfektsus
Teksti mitmetähenduslikkus, ambivalentsus,poeetiliste konnotatsioonide rohkus
Tekst on kordumatu orgaaniline tervik: poeetiline efekt sõltub tekstiosade suhetest

Allen Tate “Three Types of Poetry ” (1934)

Allegooriline
Romantilis- irooniline
Loomevaimu kunst

M.C. Beardsley, W.K. Wimsatt

Intentional Fallacy (intentsionaalne eksitus )
Affective Fallacy (tundmuslik eksitus)

John Crowe Ransom “Uuskriitika” (New Criticism, 1941)

Kunstiteose tajumise kolm tasandit: meeleline , praktiline ( pragmaatiline ), sümboolne
Struktuur VS. tekstuur

10.Vene vormikoolkond

1910 -20.aa.: Peterburi Luulekeele Uurimise Selts (J. Tõnjanov, V. Šklovski, B. Eichenbaum)
Sümbolismi ja avangardi kunstiteooria ja praktika
Ferdinand de Saussure’i strukturaallingvistika: “Üldise lingvistika kursus ” (1916, Charles Bally , Albert Sechehaye)

Ferdinand de Saussure (1857-1913)

Sünkrooniline (strukturaalne) ja diakrooniline (ajalooline) keeleteadus
Keele ja kõne eristamine: langue – märkidevahelistest erinevustest koosnev süsteem; parole – üksik kõnesündmus, keelesüsteemi praktiline rakendus (malemängu metafoor)

F. de Saussure

“Langue’i võib mõista kui suurt ühiskasutatavat kappi , kus säilitatakse kõiki erinevaid märke, millest võib ehitada üksikuid kõnesündmusi ehk parole-sündmusi” (P. Cobley, L. Jansz. Juhatus semiootikasse)
Tähistaja ja tähistatava seos on tinglik, meelevaldne.

Formalistid: Juri Tõnjanov

“Kirjanduslik fakt”, “Kirjanduslikust evolutsioonist”: kirjandusliku süsteemi mõiste. Kirjanduslik “ evolutsioon ” on süsteemide või sünkroonsete seisundite vaheldumine
Saussure’i “sünkroonsuse” ja

“ diakroonsuse” vastandamise kriitika

Tõnjanov, Jakobson: “dominandi” mõiste

Viktor Šklovski: “Kunst kui võte”

Poeetilise keele ja tavakeele eristamine
“Kummastumise” võte (ostranenije, defamiliarization)
Süžee ja faabula

Strukturalism: “struktuuri” mõiste

Ühe elemendi muutumine toob kaasa terve struktuuri muutumise
Ühe struktuuri korrastatud üleminek teiseks toimub kindlate reeglite alusel
Süsteemis kehtib eneseregulatsioon

Prantsuse strukturalism: Claude Lévi-Strauss

“Strukturaalne antropoloogia” (1958)
“Metsik mõtlemine” (1962)
“Mütoloogikad” (1967-71):

“ Toores ja keedetud”, “Meest ja tuhast”, “Lauakommete päritolu”, “Alasti inimene”
Binaarsed opositsioonid

Polaarsed ja graduaalsed ( astmelised ) opositsioonid
Foneetikas: helilised/ helitud häälikud; sulghäälikud (k, p, t)/ hõõrdhäälikud (v, s, h); sulghäälikud/ külghäälikud (l: osaline sulg )
Grammatikas: olevik/ mitteolevik

Binaarsed ja ternaarsed struktuurid mütoloogias

Oma/ võõras, toores/ keedetud, niiske/ kuiv, mesi / tubakas ( tuhk )
Maa/ udu/ taevas

kodukolle/ tuhk/ korsten
loodus/ ehted , rõivad/ kultuur
surm/ haigus/ elu
inimene/ ahv, metssiga / jaaguar
rohusööjad/ kaaren, koiott/ kiskjad
Müüdi koodid

Geograafiline (ida –lääs-ida)
Kosmogooniline (mägi-org, taevas –maa)
Sotsiaalne (isa- VS. emapoolsed sugulased)
Tehnoökoloogiline (esmased vajadused: nälg, iha, jne)

Roland Barthes

“Kirja nullaste” (1953)
“Mütoloogiad” (1957)
“Moe süsteem” (1967)
“S/Z” (1970)
“Armunute diskursus ” (1977)
“ Camera lucida” (1980)

Roland Barthes

Müüt kui “ sekundaarne süsteem”: loomuliku keele märk saab müüdis uue (konnotatiivse, sekundaarse) märgi tähistajaks
Mütoloogilised süvastruktuurid kultuuris

Tartu-Moskva koolkond

J. Lotman, B. Uspenski, V. Toporov jt. Kultuurisemiootika teesid (1973).
“Kultuur” ja “mittekultuur” (loodus, tsivilisatsioon , kaos, alateadvus, lapselik, arhailine, patoloogiline)
Kontinuaalsed (pidevad) ja diskreetsed (pidetud) tekstid
J. Lotmani artiklid argikäitumise poeetikast: “praktiline” (loomulik, spontaanne) ja “rituaalne” käitumine

13. Vene formalistid (Tõnjanov, Šklovski), D. Bordwell
“Poeetilise” (mittenarratiivse, mitteklassikalise) kino mõiste
A. Gaudreault “Au littéraire du filmique : systeme du récit” (1988)

Monstratsioon
Narratsioon

Kirjandusloo mudeldamine 19.-20.saj
Naturalism: Hippolyte Adolph Taine (1828-1893)

Triaad : pärilikkus, “moment” (ajaloolised tingimused), keskkond
Teosed: “Inglise kirjanduse ajalugu”, “ Kunstifilosoofia ”, “Tänapäeva Prantsusmaa päritolust”

Evolutsionism : Ferdinand Brunetière (1849-1906)

Darvinismi mõju
Teosed: “Naturalistlik romaan”, “Žanrite evolutsioon”, “Lüürilise poeesia evolutsioon”

Kultuuritüpoloogiad

Mütoloogilised pseudotüpoloogiad (Wilhelm Scherer, William Yeats )
Oswald Spengler “Õhtumaa allakäik” (1918-1922)

O. Spengler

Kultuuritsükkel: sünd, õitseng, surm
Põhikultuurid: antiikkultuur, büsantsi-araabia ( maagiline ), egiptuse, india, semiidi-babüloonia, hiina ja maiade kultuur
Kultuuri saatus ja vaim. Kultuur ja tsivilisatsioon. Apollolik ja faustlik alge

Suurte stiilide teooria (Wölfflin, Curtius)

Renessanss (XIV-XVI saj)
Barokk (XVII)
Klassitsism (XVII- XVIII )
Romantism (XVIII saj lõpp-XIX saj algus)

Kirjandusloo vastu

Benedetto Croce (1866-1952)
Uuskriitika (New Criticism; J.C. Ransom, M. C. Beardsley, W. K. Wimsatt, C. Brooks)

Vene vormikoolkond (V.Šklovski, J. Tõnjanov, R. Jakobson)

Puhtimmanentne, formaalsele alusele tuginev kirjanduslugu
Evolutsiooni asemel süsteemide vaheldumine
Kunstivõtete automatiseerumine ja deautomatiseerumine (Šklovski “Kunst kui võte”, Tõnjanov “Kirjanduslikust evolutsioonist”)

Uuemad kirjandusloo mudelid

Psühhoanalüütiline (H. Bloom “Mõjutuse äng”)
Retseptsioonilugu (Jauss, Iser). S. Fish: “interpretive community” (tõlgendav kogukond)
Postmodernistlik kirjanduslugu: entsüklopeedia vorm (Columbia Literary History of the US, 1987)

Mütokrritika
James George Frazer
“ Kuldne oks” (1890)
Nemi järve pühamu metsakuninga ehk viljakusjumala kultus
Homöopaatiline ja kontagioosne maagia (Homöopaatiline- sarnane tekit sarnast, tegelik peegeldab põhjust; tuntuim rakendusviis on mitmete rahvaste kultuurides levinud veendumused, et vastast on võimalik hävitada, rikkudes tema portreed;
Kontagioosne- säilit ka edaspidi, kui kontakt on kadunud; sümpaatia põhimõte... inimkeha osad on kontag maagia suhtes ntx küüned, inimene võimalik hävitada juukseid hävitada nt)
Viljakusjumala surm ja taassünd
Patuoinas- Preesterkogukonna tapmisel, halva mõju kaotam, leitakse patuoinas, mis viib endaga kaasa kõik preesterkuninga tapmisega seotud halvad mõjud
Kuldne oks
Frazer’i mõju modernismi kirjandusele

ritualismi koolkonna isa, osutas rituaali ja draama ürgsele seosele, näidendid seotud jumalakultusega

Nii viljakus kui ka religioonis komponendid:

vana valitseja mõrv

uue ametisse määramine

uue ja vana sümboolne kahevõitlus, võitja abiellub püha pruudiga
vana kuninga varisurm, tagab viljakuse, toob kogukonnale õnne

Cambridge ’i ritualistid: uurisid rituaalne päritolu
(1912-1914)

Jane Harrison “Themis”
Gilbert Murray “ Hamlet ja Orestes”

Freud ja õpilased

Freud “Tootem ja tabu ” (1912-1913) keskseks Oidipuse müüt

Erinevates kultuurides ja mütoloogias on sarnaseid elemente, motiive , kujundeid
Nende sarnasust pole võimalik läbi kultuurikontaktide seletada. Sarnased motiivid on rändmotiivid, mütoloogilised paralleelid, ühtne indoeuroopa ühtsus,
--oraaklid, kodust lahkumine, katsumised, kannatused, sümboolne võitlus isaga, koju tagasipöördumine jne....
Sarnased rändmotiivid on inimpsüühika elemendid

Karl Abraham “Unenägu ja müüt”, Otto Rank “Müüt kangelase sünnist”, Hans Sachs ja Otto Rank “Psühhoanalüüsi tähendus vaimuteadustes”

K. G. Jung ja jungiaanlik traditsioon

Jung: “kollektiivne mitteteadvus” ja arhetüübid- motiivid, mis säilivad
Erich Neumann (1905-1960): “Teadvuse teke ja ajalugu”. Loomise müüt: Uroboros, Magna Mater, Esivanemate lahutamine (vastandite teke)

Uroporos-enda saba suushoidev madu , pole lõppu ega algust, sümboliseerib ürgset lõpmatust,
Joseph Campbell
Monomüüt- (e kangelasmüüt)

“Tuhandepalgeline kangelane” (1949), “Jumala maskid ”(1958-68)

Otsingu süžee Lääne-Euroopa kirjanduses

T. Mann: Buddenbrookid, Tonio Kröger; Joyce: Stephen kangelane, Kunstniku noorpõlve portree
T. Mann: Võlumägi, Joyce: Ulysses
T. Mann: Joosep ja tema vennad, Joyce: Finnegani peied

Northrop Frye “Kriitika anatoomia” (1957)

Süžee, narratiiv ja arhetüübid
Kirjandus kui müüdi teisalduse või nihke vorm

Müüt ja kirjandus
Mütoloogia tänapäeva kirjanduses ja kunstis
J.J. White
Mythology in the Modern Novel. A Study of Prefigurative Techniques. Princeton, 1971
Lotman „Krij ja müüt“ kirjeldab mütoloogiat kui kirjandusele eelnenud vormi
Tänapäeval müüt kui arhetüüp- universaalne sümbolite moodustis, kombinatsioon, mis on erinevatele kultuuridele ja mütoloogiatele ühine
Mütoloogia tänapäeva kirjanduses ja kunstis:

mütoloogiline aeg ja ruum, tsükliline; mütos on tähtis algus

kultuurikangelase müüt
arvu- ja värvisümboolika
pärisnimede sfääri oluline laienemine- isel mütol teksti,müto maailmas on iga ese kordumatu, ainulaadne, igal asjal on Nimi
metamorfoos, muundumine - metamorfiline deemonlikkus

prefiguratsioon-müüt moodust kirjandusteaduse aluse, müüdi struktureeriv osa kirjand teadus
osaline prefiguratsioon- kus kirj teaduse üksikud elemendid on osaliselt müto tekstiga suhestatud

.DOC Laadi alla originaalfail 23 lk · .doc · 124 allalaadimist

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #1

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #2

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #3

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #4

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #5

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #6

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #7

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #8

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #9

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #10

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #11

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #12

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #13

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #14

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #15

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #16

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #17

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #18

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #19

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #20

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #21

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #22

Sissejuhatus kirjandusteadusesse konspekt 2007 #23

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 23 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-06-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti

124 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

caroliy Õppematerjali autor

Sissejuhatus kirjandusteadusesse loengute põhjal tehtud konpsekt.

retoorika kirjanduse põhiliigid ja zanrid luule värsimõõdud

Sarnased õppematerjalid

docx

Sissejuhatus kirjandusteadusesse

FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

docx

Sissejuhatus kirjandusteadusesse kordamisküsimused eksamiks - Tartu ülikool

Keeleteadus

pdf

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kirjandusteaduse alused 1. Kirjandusteaduse mõiste ja uurimisobjekt Kultuur (ld k cultura) kultus, rituaalne elu, millest tekivad kõikvõimalikud tekstid. Kirjandusel on analüütiline, kriitiline, aga ka säilitav, konservatiivne roll. Kirjanduse mõiste on ajalooliselt muutlik. Kirjandus (ld k literatura) oli algselt seotud kirjatähe (ld k littera) mõistega ja tal oli tehniline sisu. Kirjandus uuris tähestikku, grammatikat, teksti, haritust ja õpetatust. Viimase uurimine osutus kõige püsivamaks.

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

docx

Kirjandusteaduse kordamisküsimused

*metadiegeetiline - jutustuse sees asuv jutustus Jutustamistüübid ajalisel alusel: *samaaegne - jutustatakse sündmuste toimumise hetkel *järgnev- jutustatakse möödunust *ennetav - jutustatakse millestki, mis pole veel juhtunud *vahelepõimitud - sündmuste jutustamine liigub ajas looga kaasa Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Proosažanrid. Romaan. Realistlik ja modernistlik romaan. Novell. Kirjandusteaduse ajalugu. Kirjandusloo mõiste. Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu. Kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega. Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionalism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval). Antiik: Platon „Vabariigis“ kuulutas kirjanduse tõeotsinguil eksitavaks. Aristoteles lõi tõlgendamisteooriate aluse, keskendudes keele ja loogika suhtele

Kirjandusteadus

docx

Kirjandusteaduse alused

konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. 3.Miks uurida kirjandust? Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Nimelt on kirjandusteaduse enda sünd seotud arenguga, mida Hegel on nimetanud kunsti lõpuks. See tähendab, et kirjandusteaduse teke on seotud tõsiasjaga, et kunst, sh ka kirjandus, kaotas võime ulatuda vahetult oma publikuni. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne. Kui kirjandus suudab noori võluda ilma kriitika või teooria vahenduseta, asub ta veel kadestamisväärselt eelmodernses faasis. 1

Kirjandusteadus

rtf

Sissejuhatus kirjandusteadusesse

Gogh b) kunsti (sh kirjanduse) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (nt vabavärss) vt Marcel Duchamp Kirjandus on seotud kunstilise fenomeniga (teosel on esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), see aga tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA (seejuures tekst teos) Kunstilised objektid on tehtud (techné), omavad teatavad struktuuri ; kirjandusteosele on iseloomulik fiktsionaalsus ning tema spetsiifika sõltub keelelisest olemusest. Mis on kirjandusteadus? (criticism, scholarship, literary theory, history of literature (literary history) Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist. Kirjandusteadus kitsamalt on humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist filoloogia osaga. KIRJANDUS- INTERPRETATSIOON KIRJANDUSTEOORIA AJALUGU

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

odt

Sissejuhatus kirjandusteadusesse eksamiks kordamine

sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist. Mis on tõlgendamine? Tõlgendamine on teksti (kirjandusteos, graffiti, rahvusvahelise õiguse leping, regilaul jne) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste. • kitsas tähenduses: teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. • laias tähenduses: kirjandusteaduse iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine, keskendumine nt žanri struktuuri, teema ja mõju küsimustele. Mis on kirjandusteooria? Päripäeva ja vastukarva lugemine. Kirjandusteooria on kirjandusteoste vormilist ja kujunduslikku külge ning kirjandusfilosoofiat (ilukirjanduse olemust, ülesandeid, väärtushinnanguid) uuriv teadusharu. Uuemas kirjandusteoorias on oluline koht loomingupsühholoogial ja teose kunstilise ehituse ning struktuuri uurimisel.

Sissejuhatus kirjandusteadusesse

doc

Kirjandusteaduse alused (konspekt)

Selle analüüsimeetodi puudujääk on aga, et teos paigutatakse väljaspoole teost ennast, tähendused on ajaliselt kindlaksmääratud, kontekstid võivad olla erapoolikud, teose tähendus taandatakse antud konteksti normidele. Kriitilise teooria rakendamine. Teooria abil korrapära või loogika leidmine teoses. Mingi raamistik rakendatakse teosele selle tähenduse avamiseks. Kirjandusteaduse ajalugu. Antiik: Platon ,,Vabariigis" kuulutas kirjanduse tõeotsinguil eksitavaks. Aristoteles lõi tõlgendamisteooriate aluse, keskendudes keele ja loogika suhtele. Hermeneutika asus tekste (peamiselt relig.) uurima hermeneutilise ringi kaudu ning kultuurilis-ajaloolisel taustal. Retoorika lõi õpetuse keele praktilisest kasutusest ning kuna see sisaldas ulatuslikku keelekasutuse süstematiseeringut, sai sellest kirjandus- ja keeleteaduses eraldi uurimissuund.

Kirjandus

Rohkem sarnaseid