POEETIKA (0)

POEETIKA
Luule – keeleline looming
Ilukirjanduslik – lüüriline, eepiline, dramaatiline tekst
Poeetika – luulekunsti, laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus.
Kirjanduslikkus toimib seostes teose, autori, keele, teiste tekstide, maailma ja lugeja vahel – kirjandusele võib läheneda mitmeti.
Lähilugemine – teose tõlgendamine selle struktuurist lähtuvalt.
Psühholoogiline vaatlus, elu- ja loomingulooline vaatlus – teose tõlgendamine läbi selle autori
Ühiskondlikud teooriad – teose tõlgendamine läbi selle tähenduse ehk läbi selle seose maailmaga
Intertekstuaalne lähenemine – teose avamine teiste tekstide taustal
Lugejakeskne analüüs – teose avamine läbi selle vastuvõtu ehk lugeja reaktsiooni.
Sõnakunstis on olulisel kohal kujundid, ilukirjandus ongi kunstilise keelekasutuse tulemus. Ilukirjanduse mõistmine algab kujunditest aru saamisel.
Ilukirjandusel on tavaliselt mingi väärtus – vaimne, keeleline, moraalne, ajalooline jne
Kujundi jõul need väärtused kinnitatakse lugejale.
Kirjandus mitte ainult ei kujuta maailma, vaid ka väljendab, vormib ja loob seda.
Esteetika – poeetika püüab jõuda kirjanduslike tekstide kunstilise tervikuni, ilu seaduste alusel.
Kujundikeele mõistmine on loomise eelduseks, see lubab mõista ja vallata kunsti.
Kujundlikud võtted ja mudelid püsivad
Kujundlik kõne on mitmetähenduslik
Sarnaselt kõnekujundile ei taandu ilukirjanduslik teos ainult ühele tasandile , see esitab mitmetähenduslikku suhtlust.
Seega saame järeldada, et nagu kujundit saab ka teost mitmel tasemel mõista, ühest teosest on võimalik välja lugeda mitmeid ideid. Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam.
Lüürika – ood, sonett , eleegia, hümn, haiku jne – väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik – sisemine enesevaatlus jne. „Mina“ avamine.
Eepika – eepos , romaan, novell , jutustus, muinasjutt jne – keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne – „teise“ ja „nende“ jälgimine.
Dramaatika – tragöödia, draama , komöödia, stsenaarium jne – tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog . Seda kannab konflikt – subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine , intriig . Rõhk sõnal „meie“.
Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma, välisilma ja nende kahe kokkupuute kujutamisele.
Need kolm põhiliiki on tihedalt üksteisega seotus – tihti võib ühe žanri tundemärke näha teise omas.

• Lüüriline kirjeldus, lüüriline eneseväljendus, lüüriline pöördumine.
  

Luule – kõik värsskõnes teosed. Luule ja lüürika mõisted ei kattu, kuna luule võib olla ka eepiline ja dramaatiline. See pärast kasutatakse ka mõisteid proosaeepika ja värsseepika, ka värssdraama, et teha vahet seotud ja sidumata tekstidel.
Lüroeepika – lugulaulud – lüüriline laad on eepilisega tasakaalus. Valmid, poeemid , ballaadid jne. Sisaldavad tihti ka dramaatilist vastuolu.
Poeetiline tekst
Kujundlik keelekasutus. Osutav ja poeetiline
Ilukirjanduse loob kujundlik keelekasutus – sisuline juurdepääs avaneb keele ja suhtluse olemuse tundmaõppimise kaudu.
Saatja – väljenduslik funkt. – lüürika sõnum/tekst Saaja – kõnetav funkt.- dramaatiline
Kontekst – osutav funkstsioon - eepiline
Kontakt – ühendav funkt.
Keel – keeleülene (metakeelne) – poeetiline
Keele osutav roll on kõige tähtsam teabeedastuses – selle abil viidatakse ümbruskonnale (kontekstile) ning omistatakse sellele tunnused (päike paistab). Kasutatakse ümbruse kirjeldamiseks – aluseks eepikale
Väljenduslik roll annab kirjeldava sisu kõrvale ka kõneleja hoiaku. See on suunatud kõneleja siseilma avamiseks – aluseks lüürikale.
Kõnetavat rolli iseloomustavad üte või käskiv kõneviis, pöördumine vestluskaaslase poole – aluseks draamale.
Kokkuvõtvalt keele osutavad funktsioonid, mis tagavad ütluse sisu, kõneleja eneseavalduse ja kuulajate kaasamise.
Keele poeetiline roll väljendub sõnumi vormis ja teksti väljendusviisis.
Suhtluse ühendav roll ilmneb kontakti olemasolu pärast muretsemises
Keeleülene roll ilmneb kui huvi pööratakse väljendite tähendusele.
Kokkuvõtvalt keele eneseleosutavad e. poeetilised funktsioonid. Need avalduvad siis, kui keel muutub igapäevase suhtlemistööriista asemel omaette eesmärgiks – loomiseks. Eneseleosutavad funktsioonid tõstetakse samale pulgale osutavate funktsioonidega.
Luuletustes muutub eneseleosutav roll tähtsamaks kui osutav – sisu taandub teisaseks.
Seega ei ole ilukirjanduse kõige tähtsam sisu, vaid välja tuleb tuua ka selle väljendamise viisi.
Poeetiline väljendusviis lisab sõnumile suurema väljendusjõu – suureneb tähtsus ja meeldejäävus.
Poeetiline stiil
Keeleline korrastus tõstab esile stiili, ehk kuidas on asi öeldud.
Stiil – sõnastusstiil; autori, ajastu, kunstivoolu maailmanägemisviis – väljendub teose igal tasandil.
Kirjanduses ei väljendu sõnum kunagi ainult sisust, vaid ka selle edastamise viisist.
Luuletus – vormisidusalt, stiilselt väljendatud sisu, sõnum, mõte.
Poeesia tekib, kui kujutusviis ja kujutatav on üksteisega kooskõlas.
Sisuühtsus
Poeesia ei sea mingeid sisulisi piiranguid.
Tegelikkuse kõrval esineb fantaasia , mis reaalsusega koos vaimse maailma osaks muutub
Tavalisest tekstist eraldab luuletust sisuühtsus ehk temaatiline sidusus – mõtte ja sõnade koondumine kõige olulisema ümber, teemade ja öeldu kordamine.
Luuletusele võib läheneda mitmeti – autori taotluse, hingeelu või loominguloo järgi, lugeja teadvusest jne. Lähenemisviisist sõltub tulemus. Kõge parem on aga tunda mitut lähenemisviisi, et neid siis võrrelda ja üldistada – saab lõpliku ja kõige levinuma pildi.
Väljendusühtsus
Enne kui saab mõista luuletuse sisu, peab aru saama väljendusviisist, mõtestada lahti keelekasutus.
Keel edastab, säilitab, loob teavet, kirjeldab maailma
Poeetilised lisareeglid:

• Rütmiline kõne – sarnaste häälikurühmade korrapärane vaheldumine
  
• Keeleline heakõla – alg- ja lõppriim
  
• Parallelism – sõnade, lausete, teemade, tekstiosade kordumine
  
• Kaudne, kaunistav ütlus – kõnekujundid
  
• Suurenenud tähendusühtsus
  
• Koondumine ühe kindal mõtte, sisu, idee ümber
  
• Kontrast – ühtsuse leidmine erinevuses, erinevuse leidmine ühtuses
  
• Uudsus , üllatus, harjumatus
  

Need lisareeglid ei avaldu luuletustes võrdselt.
Kõne-, lause- ja piltkujundid
Troop – kõnekujund -
Kujund paneb süvenema, kaasa mõtlema, kehtestab uusi seoseis sõnade ja nähtuste vahel.
Keeletarvitus jaguneb sõnasõnaliseks ja kujundlikuks.
Lause – keelemärkide jada
Lausetähendus – lause üldine, sõnaraamatulik sisu ehk üteldu
Lausungitähendus - lause tarvitusel tegelikult silmas peetud sisu
Kujundliku kõne allikaks on üteldu ja mõteldu lahknemine
Epiteet – kirjeldav ja kaunistav lisandsõna, poeetiline täiend
Võrdlus – kõrvutamine ühistunnuse alusel, iseloomustavad sidesõnad
Metafoor – erinevate nähtuste ühendamine sarnasuste alusel. Tekib ülekantud tähendus. Metafoori kasutatakse tuntu abil tundmatu kirjdaldamiseks. Metafoor võib laieneda ka tervele teosele .
Isikustamine – mitteinimlikule isikuomaduste andmine
Ümberütlus (perifraas) – nähtuse silmpaistva joone rõhutamine, nimetuse ümber ütlemine
Tabu – sõnakeeld
Eufemism – maheväljendus
Sümbol – võrdkuju
Allegooria – mõistukõne, tekst vihjab millelegi, millest otsest juttu ei tehta
Hüperbool – poeetiline liialdus
Meioos/litootes – poeetiline vähendus
Oküümoron – vastandväljendus
Sünesteesia – eri meelte tajusid märkivate sõnade ühendamine
Iroonia – pilkav teesklus
Metonüümia – sarnaneb metafooriga, kuid nähtuse erinevuste võrdlemise asemel seostatakse nähtuse sarnaseid jooni.
Kaudne kõnetegu – väljendatakse üht, kuid taotletakse midagi öeldust suuremat
Lausekujundid ehk figuurid –
Lausekujundid mängivad sõnastusega. Kõige levinumad on kordused - sõnakordused, värsikordused (refrään), mõttekordused (parallelism). Vastandlike mõtete kõrvutamist nimetatakse antiteesiks (vastuseade).
Astendus – mõttekordus, kus esineb tähenduslik tõus või langus
Retoorilised lausestused – hüüatused, pöördumised, retoorilised küsimused
Sidesõnatus vs sinesõnakus
Tähendusmängud – kalambuur (homo- ja sünonüümide ootamatu kõrvutamine)
Paradoks – vastuolu sisaldav ütlus, mis toob välja sügavamad tõed
Kiasm – ristlause
Siire – ütluse jätkamine järgmises lauses või salmis
Lausekujundid võivad tihtipeale seguneda
Piltkujundid –
Tähtede ja sõnade erilise paigutuse, mittetäheliste sümbolite kasutamine ja pildi ja kirja ühendamine taotleb kunstilist mõju.
Akrostihhonid – värsside algul, sees või lõpus olevatest sõnadest luuakse uusi.
Palindroom – sõna või lauset on võimalik lugeda nii eest kui tagant ilma, et tähendus muutuks.
Piltluule – kirjapildi ja piltluule ühendamine
Luule vorm
Seotud kõne eemaldab tavalisele keelele omase rütmi ning seab selle väljenduse aluseks.
Luuletuse rütm saavutatakse sarnaste keeleosade süsteemipärase kordamise ja vastandamise teel.
Riim – eufoonia (rütmi ja kõlavuse) kujundaja
Algriim – alliteratsioon – sõnade esihäälikute kordamine. Assonants (täishäälikualgriim) ja alliteratsioon kitsamas mõistes (kaashäälikualgriim) võivad esineda nii koos kui ka eraldi – tekib täisalgriim või põimuna.
Lõppriim – ühendab samakõlaga sõnade ja värsside lõppe. See tähistab värsi ja salmi piire, aitab kujundada rütmi.
Võib kohata ka siseriimi.
Hääliku- ja sõnakordused – iseloomulikud on täishäälikute (eriti pikkade ja ülipikkade) ning heliliste kaashäälikute kordused.
Helimaalingud ja onomatopöad
Kakofoonia – pahakõla, koondab raskestihääldatavaid häälikuid, silpe ja sõnu
Häälikusümboolika
Anagrammid – sõnade moodustamine teistes sõnades esinevate tähtede ümberpaigutamisel
Paragrammid – näivad teisiti- või väärkirjutused
Need on aluseks kõlaluulele – ähmane piir luule ja muusika vahel – häälutus
Salmid – stroofid, kuhu on koondunud sarnase ehitusega värsid
Näivsalmid – värsside arv või ehitus muutub korrapäratult
Kinnisvormid
Luuletused jagunevad žanriteks kas sisu ja temaatika või värsimõõdu ja salmide järgi.
Poeem – lüüriline või eepiline jutustav luuletus
Ballaad – dramaatiline lüroeepiline luuletus
Valm – allegooriline ja õpetuslik luuletus
Ood – ülistuslaul
Pastoraal – karjaselaul
Epigramm - pilkelaul
--- eristus käib sisu järgi. Samas võib neid luua mis tahes värsimõõdu järgi
Kinnisvormideks on kujunenud romanssid, gaseelid, tankad , haikud, sonetid
Dramaatika
Näidend – teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst
Draama – võib tähistada žanri (tragöödia, draama, komöödia), põhiliiki (lüürika, eepika, dramaatika). Täpne tähendus selgub kontekstis.
Aristotelese järgi on näitekunst saanud nimeks draama, kuna see jäljendab tegutsevaid inimesi – tegelikkus on näitekunsti oluline tunnus.
Võib oletada, et dramaatika on välja kasvanud rituaalist – mõlema aluseks on tegus , sooritus.
Dramaatika on dialoogiline – tekst on tegelaste otsekõne. Autori remargid on vähemuses ning on eraldaud sulgude või erineva fondiga.
Monodraama – koosneb vaid ühe tegelase kõnest
Autori kohalolek on näidendites varjatud – tegelased pöörduvad otse vaataja poole. Eranditeks on teosed, kus tegevust juhib üks tegelane – jutustaja ntks.
Kõne on tegevuslik – rääkimise situatsioon mõjutab tegelasi ja tegevust, samas sooritatakse kõne abil tegusid ehk kõne akte , mis muudavad olukorda. Seega on tegutsemine ka sõnaline.
Draama on suunatud teatrile – kirjanik võtab näidendit kirjutades arvesse teatri tehnilisi võimalusi.1
Lugemisdraamad – teosed, mille suur maht, keeruline probleemistik või lavastamise piiratus lavatehnikat arvesse võttes. Neid on võimalik mängida, kui tehakse suuremaid muudatusi teose tekstis.
Dramaatika ja eepika suhted
Mõlemas jutustatakse lugu, millega on seotud tegelased – sellepärast on proosat lihtne draamaks üle kanda.
Erinevused:

• Draamas puudub tavaliselt jutustaja, kes seletaks tegelaste käitumist ning tutvustaks nende minevikku . See roll jääb tegelaste enda kanda – see tekitab suletud maailma, mis loob mulje suuremast ehtsusest, puudub vahendaja roll.
  
• Draamas on aeg ja ruum piiratud, sellepärast on näidendid ajaliselt ja ruumilisest keskendunud – tegevus toimub ühes kohas ja ajas.
  
• Draamas on inimese siseelu kujutamine raskendatud, kuna puudub jutustaja. Tegelane avatakse tavaliselt kõne, käitumise (hääl, miimika , žestid) või ruumi abil.
  
• Draama keskendub inimestevahelistele suhetele suhtlemisele ja suhetele, elu teatraalsusele. Suhted tekivad inimeste vahelises dialoogis, elu teatraalsust tuuakse välja erinevate võtetega – roll rollis (tegelase esinemine kellegi teisena), teater teatris.
  
• Draama on mõeldud teatris esitamiseks – teksti piiravad teatri tehnilised ja majanduslikud võimalused. Samuti ajastu eetilised ja esteetilised traditsioonid.
  

Dramaatika ja teater
Kuna draamatekste kirjutatakse vähem on hakatud aina rohkem proosat teatri jaoks kohendama.
Dramatiseering – eepilise teose ümbertöötlemine näidendiks. See võib olla autoritruu, kuid tekstiga võib ka vabalt ringi käia.
Dramaturgiline tekst – mingile teisele tekstile põhinev draamateos.
Kuuldemäng – kuulamiseks ja raadios esitamiseks mõeldud draamateos
Libreto – muusikalise lavateose tekst või tantsulavastuse lühike sisukirjeldus
Stsenaarium – filmi või saate kirjanduslik alustekst , ka soriginaallooming või kirjandusteos dramatiseering
Lavastus – kirjaniku, lavastaja , näitlejate, kunstnike poolt loodud teos. Iga lavastus on oma tõlgendus teosest, seega on igaüks eraldi kunstiteos.
Etendus – lavastuse ühekorde esitus, iga etendus on ainukordne.
Tragöödia, komöödia, draama
Tragöödia – näitekirjanduse traagiline tekst, mille juured ulatuvad Vana-Kreekasse. Kunagi olid tragöödia keskmeks jumalad ja sangarid, nüüdseks on keskmes inimelu üldistav käsitlus.
Klassikalise tragöödia:

• Kangelane, eriline inimene, enamasti jumalus või ülik ( Hamlet , Oidipus)
  
• Kangelase eetilisus (Hamleti eetiline dilemma )
  
• Traagiline situatsioon, õnnetus, mis põhjustab kangelase kannatusi (Hamleti isa surm ning ema truudusetus )
  
• Positiivse lahenduseta olukord
  
• Õnnetu lõpp (Hamlet tapetakse , Rome ja Julia surm)
  
• Värsskõne
  

Aristotelese järgi on vaatajal võimalik läbi tegelastele kaasaelamise, läbi kaastunde ja hirmu, kogeda katarsist – puhastumine.
Kui kunagi oli tragöödias kangelase vastaseks kõrgemad jumalikud jõud, siis tänapäeval on selleks saanud saatus ja ühiskond.
Kuna maailm on muutunud aina rohkem indiviidikesksemaks, on tragöödia võimalikkus kaasajal kahtluse alla seatud. Selle asemele on tekkinud absurditeater – seosetu dialoog, tegevuse vähesus, maailma tajumine absurdina – S. Beckett „Godot’d oodates “
Komöödia – klassikalist komöödiat käsitleti tragöödia vastandina – tegelased on lihtsad inimesed, keel on argine, situatsioonid igapäevased.
Kaasaja komöödial ei ole piiranguid, lõpp on siiski tavaliselt õnnelik.
Komöödiat ei ole kirjanduses eriti hinnatud, kuid tavaliselt on sellel taga publiku soosing .
Shakespeate, Moliére, Kivirähk, Koidula
Koomikas naeruvääristatakse tavaliselt ühiskonnas taunitud nähtusi – sõltuvalt ühiskonna muutumisest võivad komöödiad aeguda.
Allikad jagatakse kolmeks:

• Situatsioonikoomika – kujutatakse naljakat olukorda
  
• Karakterikoomika – kujutatakse mingit naljakat tegelast või tegelase taunitavat omadust
  
• Sõnakoomika – kasutatakse naljakaid väljendeid, võrdlusi, irooniat
  

Enamasti on kasutuses mitu koomika liiki
Farss – labasevõitu situatsioonikoomikal, füüsilistel naljadel, liialdustel, tüüptegelasel põhinev naljalugu.
Jant – lihtne lühike naljalugu
Sketš – lõbus- irooniline lühinäidend, dialoog, tavaliselt lühem kui jant
Satiir – ühikonna teravmeelne või irooniline hukkamõist
Tragikomöödia, must komöödia – tragöödia ja komöödia piirimaile jäävad teosed
Draama – tõsise konfliktiga näidend, kus traagiline ja koomiline vahetuvad
Määratlused draama sees:
Karakterdraama – keskmes on tegelaste kujutamine
Psühholoogiline draama – keskmes on tegelaste hingeelu kujutamine
Olmedraama – keskmes on igapäeva elu kujutamine
Ideedraama – keskmes on mingite ideede kujutamine, propageerimine, kritiseerimine
Ajalooline draama – keskmes on ajaloolised sündmused
Dialoog, monoloog , remark
Tegelaskõne võib olla nii seotud kui ka sidumata kõnes. Draamatekst peab olema kõneldav ja loomulik, samas kunstiliselt korrastatud.
Dialoog – kahekõne, kahe või enama inimese kõnelus. Aluseks on enamasti olukord, kus tegelastel on erinev informatsioon, erinevad vaatepunktid – tekib vajadus kõnelemiseks.
Repliik – ühe inimese kõnevoor
Monoloog – üksikõne, võib olla nii üksi oleva inimese kõnelus kui ka teistele esitatud pikem repliik
Arvatakse, et monoloogiga langeb näidendi pinge, sellepärast seda eriti kasutata. Kui, siis tegelase siseelu avamiseks ja ka sobimatute sündmuste edastamiseks (ajaline ja ruumiline piirang).
Monodraamad – koosnevad ühe tegelase monoloogist, sisemiselt dialoogilised
Remark – tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, aitab mõista tegelast ja lugu. Mõeldud lugejale ja lavastajale, näitlejale. Ülesanneteks on täpsustada dialoogi, helitausta; täpsustada visuaalset pilti, lavakujundust jne; kommenteerida tegelase käitumist.
Tegelase analüüs
Tegelaskontseptsioon – tegelase olemus
Personifikatsioon – abstraktse mõiste isikustamine, illustreerimine
Tüüp – üheplaaniline tegelane, esindab sotsiaalset gruppi või inimtüüpi.
Karakter –isikupärane tegelane, kuna vajab rohkem tutvustamist, esineb neid rohkem peategelaste hulgas.
Komöödias tavaliselt tüübid, tragöödias karakterid.
Ühemõõtmeline tegelane – esindab üht omadust või nähtust
Mitmemõõteline tegelane – mitmekülgne isiksus
Peategelased avanevad ja täienevad igas stseenis, kõrvaltegelased jäävad tavaliselt tüüpideks.
Muutumatu tegelane – ei muutu tegevuse käigus, kuid võib situatsioonides avaneda
Muutuv tegelane – areneb tegevuse käigus kas järk-järgult või murranguliselt.
Tragöödias ja draamas esineb muutuvaid tegelasi rohkem kui komöödias.
Avatud tegelane – tegelane ja tema teod on avatud ja arusaadavad
Suletud tegelane – raskestimõistetav ja mitmetitõlgendav
Tegelase loomise tehnikad –

• Tegelase kommentaarid –
  
  • Otsene – edastatakse tegelase kõnes verbaalselt. Enesekohane – enda kohta edastatav info, võõrkommentaar – teise tegelase kohta edastatav info. Info usaldusväärsus sõltub edastajast (vaenlane vs ise/sõber) ning kõnesituatsoonist – monoloog (enamasti siiras) vs dialoog (info teadlik moonutamine, hea mulje jätmine, laimamine)
    
  • Keelekasutus – kirjakeel , släng, murre. Sõnavara suurus, mitteverbaalne info (kostüüm, miimika, hääl jne)
    
• Autori kommentaarid – väike roll, sest autorikujund on varjatud. Remarktekst – väljendub enamasti diskreetselt ( lavakujundus , muusikaline kujundus). Selgeks välja toomiseks kasutatakse Jutustajat, Näitejuhti jne – kommenteerib lugu. Rolle avavad ka antud nimed ning suhted teiste tegelastega.
  

Viis olulist küsimust:

• Kes tegelane on? – välja nägemine, sotsiaalne staatus, iseloom, suhted iseenda ja teiste tegelastega, maailmaga.
  
• Miks ta räägib ja tegutseb? – motiivid, eetilised ja esteetilised väärtushinnangud.
  
• Kus, millal ja kellega ta räägib? – ruumid, kus tegelane asub, dialoogipartnerid.
  
• Mida ta räägib? – teemad, mida ta öelda tahab.
  
• Kuidas ta räägib? – sõnavara, lauseehitus, mida ta rääkimise ajal teeb.
  

Tegelaskonna analüüs
Kõik laval esinevad tegelased, kes erinevad üksteisest maailmavaate, karakteri või elukogemuse poolest. Sellest tekivad konfliktid, mis näidendit edasi viivad ning annab tegelastele võimaluse oma vaateid selgitada.
Tegelaskonna analüüs aitab mõista üksiku tegelase olemust kui ka lavastuses kujutavat maailma.
Levinumad tegelaskonna analüüsi võimalused:

• Sugupuu – tulemuslik siis, kui näidendis on palju tegelasi, kelle suhted on keerukad.
  
• Aktantanalüüs – rollid või funktsioonid, mis ühes loos on tavaliselt täidetud (peres tavaliselt kolm aktanti – isa, ema, laps). Aktandi täitjaks on tavaliselt tegelane, samas ühte rolli võivad täita mitu tegelast või abstraktne jõud (saatus). Tuleb eristada subjekti (tavaliselt tegelane) ja objekti ( võib olla ese, tegelane või abstraktne nähtus, mida subjekt ihaldab), liitlaseid (aitavad subjekti objekti omandamises /võitmises), vastased (takistavad subjekti). Tähtsal kohal on ka saatja ( saadab subjekti objekti järele) ja saaja (omandab objekti) – tihitipeale on need üks ja sama tegelane.
  
• Binaarsed opositsioonid – tegelased jagunevad kahte leeri.
  

Konflikt, sündmus, intriig, pinge
Tegevuse käivitamiseks on vaja mingit põhjust. Tavaliselt on selleks konflikt erinevate tegelaste ja maailmavaadete vahel – käivitab füüsilise tegevuse, mis muudab situatsiooni.
Dramaatika neli konflikti –

• Erinevate tegelaste konflikt – konflikt mingi objekti pärast
  
• Erinevate ideede konflikt – erinevad maailmavaated
  
• Tegelase sisekonflikt – tegelase sees, tavaliselt mingi valiku üle (mõistus ja tunded, kohustus ja soov)
  
• Teose ja vaataja ootuste vaheline konflikt – seotus teose vastuvõtuga – kui teos vastuvõtjat ei üllata, ei tekita see ka põnevust
  

Tihti on teoses mitu konflikti
Näidend koosneb sündmuste reast . Sündmus eristub argirutiinist ning toob kaasa muutuse.
Intriig – sündmuste kulg, mis põhineb vastakate huvidega tegelaste võitlusel oma eesmärgi nimel, tekib enamasti konfliktidest.
Konflikt peaks looma dramaatilise pinge, mis vaatajat teost vaatama motiveerib. Lisaks lõpplahendusele peaks olema ka pisipõnevus, et vaatajat kinni hoida.
Mis-pinge – mis lõpus juhtub? (jutustavad teosed)
Kuidas-pinge – kuidas lõpplahendus saabub? ( tegevusega seotud)
Näiteks Rome ja Julia – lõpplahendus on teada, seega tähelepanu liigub sündmuste käigule, domineerib kuidas-pinge.
Kompositsiooni analüüs
Ülesehitus on teose osade süsteem, tervik. Näidendi vormile on kõrged nõudmised, kuna teatri ajalised ja tehnilised võimalused on piiratud, samuti tuleb arvestada vaataja vastuvõtlikuse ja psühholoogiaga.
Vaatus – draamas suurem lõik, mis on järgmisest lõigust eraldatud pausidega.
Pilt/ stseen – vaatusest väiksem lõik, piiri märgib tegevusaja- ja koha või tegelaskonna muutus.
Etteaste – piiri märgib tegelaskonna muutumine, võib kattuda pildiga .
Proloog, epiloog , intermeedium on vahendid, et luua otsekõne publikuga, levinud antiik- ja renessanssteatris .
Konfiguratsioonianalüüs – tegelased, kes on ühes etteastes korraga laval, muutumine toimub tegelaste lahkumisel või juurde tulemisel. Analüüsimisel peaks selguma domineerivad tegelased, alternatiivsed tegelased, kes näidendi vältel kokku ei saa, paaristegelased, kes käivad alati koos.
Suletud vorm –

• Endassesuletud lugu – algab sündmuste alguses ja lõpeb intriigi lahenemisega
  
• Korrapärane ülesehitus – sissejuhatus, konflikt, lahendus
  
• Aja-, koha- ja tegevusühtsus – sündmuste ahel ühes kohas piiratud aja jooksul
  
• Kõrvaltegelased on allutatud peategelase- või teema avanemisele
  
• Funktsionaalsus – üleliigne on kõrvaldatud
  
• Sündmus areneb tõusvas- kahanevas pinges
  

Sissejuhatus – tutvustatakse enne toimunud sündmusi, tegelasi, taustsüsteemi. Klassikalises draamas esitatakse monoloogina või dialoogina usaldusisikute vahel. Analüütilises draamas on tegevust käima lükanud sündmused toimunud enne tüki algust ning keskendutakse sündmuste taastamisele ja põhjendamisele.
Teemaarendus – peaks looma konfliktid ja pinged , püüdma neid arendada ja lahendada.
Kulminatsioon – pinge haripunkt, kus näidatakse, kuidas konflikt lahendatakse ja kuhu suunduvad edasised sündmused.
Lahendus – lõpetab tegevuse ja loo, lahedab konfliktid ja paljastab saladuses. Lahenduseni viib sündmuste käik või kõrgema jõu sekkumine (deux ex machina ).
Avatud vorm – rikub suletud vormi peamisi reegleid
Seisundidraamad – tegevus on minimaalne, lahenduseni ei jõuta
Episooddraamad – puudub põhjuslikel seostel arenev lugu, esitatakse sõltumatuid stseene.
Proosa poeetika
Kirjanduse moodustavad autor, teos ja lugeja.
Analüüsivõimalused –

• Autorikeskne – tähendus seotakse autori tahtega, otsitakse teosest autori sõnumit, teema viiakse paralleeli autori maailmavaate ja eluga
  
• Teosekeskne – kirjandusteos on iseseisvat elu elav tähenduslik tervik – teos võib sisaldada tähenduskihte, mida autor teadlikult ei lisanud. Tegelasi, teemat, ideed jne analüüsitakse autoriga seostamata.
  
• Lugejakeskne – lugeja loob ise endale teose – teose tõlgendus sünnib lugeja abiga.
  

Autor
Autori nimi on kaubamärk, mille järgi otsustatakse, kas lugeda raamatut või mitte.
Autori rolli tähtsustamine ajajärkudel:

• Keskaeg – looja oli üks – jumal. Seega ei omanud autor väga suurt tähtsust, kuna jumala kätetööks peeti kõike.
  
• Renessanss – looja rolli hakatakse omastama ka inimesele. Trükikunsti leiutamisega hakkas kirjandus levima massidesse, autori tähtsus suurenes.
  
• Romantism – autor kui geenius , loomine kõige ülevam vaimutöö. Kirjandus kui autori eneseväljendus, teose tähenduse on loonud kirjutaja. Lugejale on antud ülesanne tähendused tekstist üles leida.
  
• 20.sajand – teose tähendust ei seostata enam ainult autoriga, vaid ka keele (keele jagamine inimeste ja kirjaniku vahel), loomisajastu (kindlad arusaamad), lugeja (teose tähenduse loomine)
  

Autor ja tema aeg
Teos väljendab autori aega, teda ümbritsevat ajastut , ideid, mis sellega kaasas käivad, samuti kindlad probleemid ning konfliktiallikad.
Ajastu seab autori mõtlemisele piirid – näiteks mustade ja naiste rolli kujutamine 18.sajandil.
Tihti on aga autor oma ajast ees – teos võib esitada uusi ideid.
Autor ja kirjanduse põhiliigid
Luulekunst – väljendab autori elamusi ja mõtteid, tundeid.
Dramaatika – autor saab oma seisukohti avaldada vaid tegelaste kaudu
Eepika – romaan võib kujutada autori enesepaljastust, samas võib ka piirduda draamaliku tegevuse esitamisega. Autoril on võimalus oma tegelasi kommenteerida ning lisada oma mõtteid. Samas on proosaautor varjatum kui luuleautor.
Tekstuaalne autor – teksti poolt loodud autor. Lugejal tekib ettekujutus autori olemusest läbi teksti. See aga ei pruugi kattuda autori päris minaga. Autori erinevad teosed võivad luua mitu tekstuaalset autorit .
Proosas luuakse tekstuaalne autor läbi hinnanguliste kommentaaride (tegelased), peategelase kuju ja positiivsete maailmavaadete järgi.
Dramaatikas luuakse tekstuaalne autor läbi remarkide, peategelase kuju ja positiivsete maailmavaadete järgi.
Luules luuakse tekstuaalne autor läbi teoses esitatud meeleolu ja mõtteavalduste järgi.
Autobiograafia – tekstuaalne autor ja tegelik autor kattuvad
Lugeja
Lugejal on otsustav ja aktiivne roll teose tähenduse loomisel.
Teoseid on võimalik mõista mitmeti, kuid samas ei välistatud ka väärtõlgendused ja möödalugemine.
Kaht laadi lugejad –

• Mudellugeja – lugeja, kes mõistab ja järgib etteantud lugemisreegleid. Teos annab ette viited, kuidas lugeja peaks raamatut lugema. Teos eeldab teatud omadusi ja huvi teatud teemade vastu – iga teos valib endale mudellugeja, samas tekib mudellugeja teose arenemisel. Mudellugeja on see kellele autor teose kirjutab.
  
• Tegelik lugeja – reaalselt teost lugev isik.
  

Mudellugeja annab tegelikule lugejale ette lugemismudeli, mis häälestab viimase teosele lähenema.
Tegelik lugeja kasuta teose tõlgendamisel omaenda elukogemust. Seetõttu erineb tema tõlgendus mudellugeja omast.
Tõlgenduskogukond, kuhu lugeja kuulub, mõjutab tema tõlgendust teosest. See mõjutab maailmavaateid ja väärtushinnanguid ja selle kaudu ka arusaamist teosest.
Lugejat mõjutab ka tema enda aeg – mõnikord on teos võõras, kuna jääb liiga kaugele teise aega. Igal põlvkonnal on ootushorisont – ootuste ja eelduste, kriteeriumite kogum, mis mõjutavad teose hindamist.
Autor võib lugejale jätta ka vabaduse tõlgendamisel – lüngad, mida lugeja peab ise täitma, rakendavad kujutlusvõimet.
Avatud teos – lugeja mõttevabadus on suur
Suletud teos – lugejat suunab tekstuaalne autor
Tihti põimitakse teose peateemasse ka alltekst – teine varjatum idee.
Teos ja tekst
Teose mõistmisel ja nautimisele on väga suur roll autori sõnakasutused – stiil, sõnaleiud, väljendusoskus. Selline analüüsimine on luule juures tähtis.
Proosas mängib suuremat rolli kirjandusteose maailm – tegelastele kaasa elamine.
Kirjandusteose vaatepunkt
Romaani tegevus avaldub lugejale alati mingist vaatepunktist – paigast, kust teose sündmustikku nähakse. Sündmustikku edastab jutustaja –
Mina-jutustus on tavaliselt piiratud vaateväljaga jutustus – see jätab avamata teiste tegelaste siseelu. Taoline jutustus kasutab sisemonoloogi, mis on tingitud mingile küsimusele vastuse leidmisest ning areneb sisemisest loogikast lähtudes. Teine meetod on teadvuse vool – tegelase mõtted edastatakse hüplikena. Tegelase sisemaailm avatakse täielikumalt.
Tema-jutustus – komandas isikus jutustus. Võib edastada ühe tegelase piiratud vaatepunkti, kuid tihti on tegemist kõiketeadva jutustajaga, kelle vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib tegelasi iseloomustada ning sellise jutustajaga romaan on tavaliselt liikuv – erinevad tegelased tutvustavad lugejale maailma oma silmade läbi – sündmused avatakse mitme nurga alt.
Siirdkõne – kaudne monoloog, tegelase mõtted avatakse läbi jutustaja.
Kõiketeadev jutustaja on sama, mis tekstuaalne autor.
Teose analüüsis on vaja silmas pidada:

• Kelle vaatepunktist mis sündmus on esitatud
  
• Mitu erinevat vaatepunkti esineb
  
• Kelle silmade läbi nähakse olulisemaid sündmusi, millise tegelase vaatepunkte edastakse kõige rohkem.
  
• Kellele ei anta üldse sõna
  

Proosateose tegelased
Tegelased on kõige olulisemad komponendid – nad viivad tegevust edasi, mille kaudu areneb ideestik .
Tegelased jaotuvad:

• Peategelased – kannab teose ideelist põhiraskust, juhivad sündmustikku
  
• Kõrvaltegelased – peategelase teenistuses sündmuse edasi viimises
  
• Episoodilised tegelased – esinevad teoses vaid põgusalt
  

Tüüp – tegelane, kelles avalduvad teatava inimrühma iseloomulikud jooned.
Prototüüp – tegelikust elust võetud inimene, kelle põhjal on loodud tegelane
Tegelased on kas muutumatud (ei arene aja jooksul) või muutuvad (arenevad aja jooksul – lapsepõlvest täisikka jne)
Tegelased on kas lamedad või sügavad, seejuures mängib olulist rolli tegelase areng (muutuv või muutumatu), keerukus (lihtsakoeline või keerulise siseeluga) ja kujutamise määr (kui lähedalt on tegelane välja joonistatud).
Lame tegelane on tavaliselt antud tüüpidena, esitatud skemaatilisena. Sügav tegelane võib lugejat üllatada, lame mitte.
Tegelase analüüsimise neli aspekti:

• Bioloogiline aspekt – päritolu ja välimus, tegelase sugupuu
  
• Psühholoogiline aspekt – tegelase siseelu, mõtted, soovid, lootused jne, mis suunavad ta käitumist
  
• Sotsiaalne aspekt – ühiskondlik positsiooni, suhted inimestega
  
• Kujundlik aspekt – tegelase nimi, tegelase välimuse paraleel tema maailmavaadetega.
  

Viimane aspekt on omane ainult kirjanduslikule tegelasele.
Tegelaskuju iseloomustavad ka nelja tüüpi suhtegrupid :

• Suhe loo jutustajaga – tegelase esitamine, siseelus avamine, mida elukäigust avatakse, mida mitte. Tegelase koondportree. Lugeja kohtumine tegelasega, edasise informatsiooni kätte saamine.
  
• Suhe iseendaga – tegelase enesehinnang , kas enesekeskne või huvitub teistest, oma käitumise motiivide teadustamine, tegelase suhe oma mineviku ja tulevikuga.
  
• Suhe teiste tegelastega – suhtumine teistesse, mida märkab teiste juures, tutvumisringkond, teiste tegelaste suhtumine temasse, mulje.
  
• Suhe ümbritseva maailmaga – suhtumine ümbritsevasse, looja või tarbija, võimaluste nägemine maailmas, mida märkab maailmas.
  

Enamasti algab lugu konfliktist tegelase ja teda ümbritseva vahel.
Kompositsioon
Teose ülesehitus, ühendab allosad tervikuks.
Teos koosneb loost (teose maailmas aset leidvad sündmused) ja tekstist (mida lugeja loeb).
Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras
Faabula – sündmused ajalises järjekorras
Sündmustik – teose tegevus
Sündmuskohti võib olla mitu, kuid tavaliselt on üks neist peamine
Sündmustiku aega iseloomustab –

• Sündmuste algus
  
• Sõndmuste lõpp
  
• Loo kestvus
  

Teema – kujutatud elunähtuse valdkond (millest romaan kõneleb?), jaguneb peateemaks ja mitmeks allteemaks.
Detail – romaani väikseim kunstiline üksus, esitavad fakte tegelase, tegevuse ja koha kohta.
Motiiv – teema allelement, teatav olukord. Motiive liiguvad läbi ajaloo mööda teoseid. Jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks.
Konflikt – tegelaste vaheline või tegelasesisene vastuolu teoses
Intriig – konfliktist tingitud tegevuse kulg
Moto – teisest kirjandusteosest valitud juhtmõte
Raamjutustus – juhatab järgneva loo sisse, kirjeldab tagamaid
Romaanis on tähtsal kohal algu ja lõpp, kuid lugu võib alata ka kõige keskel (Meisterdetektiiv Blomkvisti algus) ning lõppeda poolelt sõnalt.
Tavaliselt on algus ja lõpp sümmeetrilised.
Loo mudelid
Sissejuhatus – teema arendus – haripunkt – lahendus.
Postmodernistlik teos ei pruugi seda skeemi järgida, samuti võib raamat koosneda mitmest haripunktist ja lahendusest.
Raskuskeskmed
Haripunkte võib mõista ka kui raskuskeskmeid. Need väljenduvad loo jooksvuses – tavaliselt liigutes raskuskeskme poole liigub lugu kiiresti, viie lugeja kaasa. Kui kese on möödunud hakkab lugu tagasi liikuma, samal ajal uue keskme poole joostes (seda läbi tegelaste, kes näiteks meenutavad juhtnuid sündmusi jne.). lugu võib areneda ka mitme raskuskeskme poole. Seega võib romaan liikuda kahes suunas korraga – minevikku, paljastades rohkem, kui algselt mainiti ja tulevikku. Liikumine tuleviku suunas selgitab samal ajal minevikus juhtunut .
Ajalised mängud
Igal romaanil on oma huviasetus – tegevust valgustatakse neist aspektidest, mis pakuvad sihtgrupile huvi (nt noorsooromaan).
Rütm – ilmneb teksti ja loo vahelises suhtes, kajastab nende vahelist ajalist suhet. Näitab kui palju aega kulutab tekst ühest sündmusest teiseni viimiseks.
Neli erinevat rütmi:

• Stseen – kujutab loo kulgemist nagu lugeja oleks selle otsene pealtnägija. Lugejale jääb mulje, et sündmusi esitatakse sama kiiresti nagu on need juhtunud (nt tegelaste vaheline kahekõne).
  
• Kokkuvõte – edastab sündmused kokkuvõtlikult, kiiremini kui need päriselt juhtusid.
  
• Paus – osa, kus lugu edasi ei liigu. Sel ajal võib autor näiteks kirjeldada tegelast, ruumi või kommenteerida juhtunut.
  
• Hüpe – osa, mida tekstis ei mainita. Tähtsusetu hüpe jätab kõrvale ebavajaliku info, tähtis hüpe varjab olulist informatsiooni ja niimoodi tekitab pinget.
  

Tavaliselt kasutatakse kõiki nelja korraga, kuigi erinevates omavahelistes suhetes.
Ideestik
Autori poolt romaanis väjlendatud ideedekogum.
Põhiidee – atouri vastus romaanis tekkinud probleemidele
Kuna romaani idee lahtiseletamine ei ole nii lihtne, tuleb teost lihtsustada:

• Teose pealkiri – kas annab viite teose mõistmisele?
  
• Teose moto – mida on autor tahtnud sellega öelda?
  
• Romaani põhiteemad
  
• Konflikt romaanis
  
• Olulisemad stseenid , miks?
  
• Romaani põhitegelaste analüüs
  
• Milliseid küsimusi romaan esitab?
  
• Millised vastused see esitatud küsimustele pakub? – iga romaan ei pruugi pakkuda vastuseid, pigem on see ülesehitatud küsimuste esitamisele.
  

Analüüsi käigus saab romaani paremini mõista.
Postmodernistliku teose puhul tuleks ka jälgida, kas teos naeruvääristab mõnda üldlevinud tavaarusaama.
Mitmehäälne romaan – erinevate vaatepunktide paljusus. Palju tegelasi, kuid ühelegi ei ole antud ainukehtivat tõde. Nii tekib maailm, kus võistlevad erinevad vaated ja ideed, ühtegi ei kuulutada aga ainsaks.
Ühehäälne – võib esineda erinevaid vaatepunkte aga valitsema jääb peategelase või jutustaja vaatepunkt. Teised vaated surutakse alla või kuulutatakse valeks.
Ühele tegelasele keskenduv romaan võib osutuda mitmehäälseks, kuna üks tegelane võib rääkida mitmel häälel.
Proosažanrid
Eepos – kirjanduslik suurvorm, mis on tavaliselt kirjutatid värsvormis. Ülev žanr, ei tegele elu pisiasjadega. Eeposes elatakse suurte ideaalide nimel.
Peategelasi üks, tavaliselt kangelane, kelle tegudest sõltub rahva saatus. Kangelane ei muutu sündmuste käigus, puudub lõhe sisemise ja välimise vahel. Puudub küsitavus ning kangelase enda arvamus langeb kokku teiste omaga.
Eepos on pööratud minevikku – kirjeldab sündmusi, millel pole kaasajaga mingit seost. Minevik on suletud, sündmused lõpetatud.
Eepos on ühehäälne, koosneb tegudest mitte tõlgendustest.
Vanim eepos „Gilgameš“
Rahvaeepos – suulisel teel levinud, ilma kindla autorita jutustused
Kunsteepos – ühe autori teos, mis jäljendab rahvaeepose vormi
„Kalevipoeg“ on segu neist kahest.
Romaan – eeposega võrreldes maisem žanr, tegelased vooruste ja vigadega. Ka muistsed kangelased on kujutatud tänapäevases võtmes, lugeja ja kangelase vahel puudub barjäär. Romaan on alati seotud kaasajaga, suudab kõnetada kaasaegset lugejat isegi siis, kui on ajaloolise sündmustikuga.
Tegelased on keerulisema kui eeposes – mitmekihilisema, arvamus iseendast lahkneb kõrvalvaatajte omast. Tegelaste ja ümbritseva vahel võib tekkida konflikt.
Romaan jääb avatuks tulevikule.
Võib olla mitmehäälne – võivad põrkuda erinevad ideed. Esitab küsimusi ja mitmeid tõlgendamisversioone.
Esimeseks romaanis peetakse Cervantese „Don Quijotet“.
Tänapäevane romaanikuju tekkis aga alles 18.sajandil – tekkis laialdane keskklassist lugejaskond.
Eesti suurim romaanimeister on A.H. Tammsaare.
Romaanil on mitmeid alaliike –

• Seiklusromaan – keskendub tegelaste elujuhtumistele.
  
• Rüütliromaan – kujutab rüütlite õilsaid tegusid
  
• Pastoraalromaan – kujutab idüllilist karjaseelu
  
• Kriminaalromaan – esitab müsteeriumi ja selle lahenduse
  
• Ajalooline romaan – käsitleb ajaloolist ainestikku
  
• Ulmeromaan – tegevus on kujutlevad tulevikus
  
• Fantastiline romaan – väljamõeldud tegelased ja sündmused, mis päris maailmas võimalikud ei ole
  
• Perekonnaromaan – keskendub ühe perekonna argipäevasele elule
  
• Psühholoogiline romaan – uurib tegelaste hingeelu
  
• Arenguromaan – kujutab tegelase arengut, huvitub ka ümbritsevast ühiskonnast
  
• Sotsiaalolustikuline romaan – seab esiplaanile ajastu ühiskondliku olud
  

Romaani arengulugu –

• Romantiline romaan – romantism (18.saj lõpp – 19.saj algus) tekkis vastukaaluks ratsionalismile – mõistuse asemel hakati väärtustama tundeid. Hakati ülistama fantaasiat – kunstnikust sai geenius, kes loob inspiratsiooni väel. Esile tõsteti isikupära. Romantiline romaan on fantaasiarikka, tundelisem kui reaalne elu. Tegelased on tihti nii mitmete halbade kui head omadustega. Tihti väärtustaid loodust ning loomuliku – tekkis „õilsa metslase“ mõiste, väärtustati euroopa kultuuritraditsioonist puutumata elulaadi. Eestis ei olnud romantismi tulekul romaan veel välja kujunenud, seega seda alaliiki siin eriti ei leidu. Mõned autorid kasutavad aga romantilist laadi kirjutamisel (A. Gailit).
  
• Realistlik romaan – 19. sajandil kirjanduses domineerinud žanr, mida kasutati palju ka 20.sajandil. eesmärk on kirjeldada elu võimalikult tõepäraselt. Tegelased on tihti keerulise hingeeluga, teod ja mõtted on vastuolus . Inimest kujutatakse sotsiaalsete probleemide keskel. Realism püüab võimalikult täpselt jäljendada päris maailma, tekst on detailne ning kirjeldav. Eesti suurimaks realistiks on E. Vilde .
  
• Naturalistlik romaan – realismi kõrvalharu. Naturalism lähtub usust, et inimkäitumine on tingitud pärilikkusest ja sotsiaalsest keskkonnast. Tegelane käitub impulsside mõjul, on oma tungide küüsis. Tegelased on tavaliselt pääsmatult seotud oma sotsiaalse positsiooniga. Eesti tuntuim realist on A. Jakobson.
  
• Modernistlik romaan – modernism oli valdav kunstivool 20.sajandil. Teket mõjutas tehnoloogia areng (tekkis rohkem vaba aega, kuid sama hakkasid inimesed ülejäänud maailmast võõranduma) ning Esimene maailmasõda (kadus kndlustunne). Modernistlik maailmatunnetus keskendub isikule mitte ühiskonnale. Mineviku suhtes ollakse iroonilised, suund on ettepoole . Modernisti suhe maailmaga on valuline, maailm tundib ebakindel. Muutus ka kunstiteose eesmärk – tähtis ei olnud enam jäljendamine, vaid millegi uue loomine. Modernistlik romaan ei loobunud jäljendamisest, küll aga rõhutati tõe kriisi – selle asemel, et luua kõiketeadev vaatepunkt, rõhutati tõe teadasaamise võimatust. Tekib subjektiivne, piiratud vaatepunkt. Kasutusele võeti teadvuse voolu tehnika, mille abil edastati võimaliklt täpselt tegelase sisemaailma. Tähelepanu hakati pöörama ka esitusele – hakati mängima keelega, loobuti traditsioonilisest keelestruktuurist. Tüüpiline on elitaarsus – autorit ei huvita, kas lugeja teda mõistab.
  
• Postmodernistlik romaan – arenes modernismi jätkuna ja ka selle eitusena. Postmodernism on eelmaldusmine maailmavalust, ei võeta midagi südamesse, nauditakse maailma kirevust. Postmodernistlik romaan arvestab lugejaga. Tekst on tavaliselt mitmekihiline ja sellel on mitu lugemisviisi – rohkem teadlikum lugeja saab tekstilt rohke, mitteteadlikum saab nautida sündmusi ja lugu. Huvi liigub tegelaselt sündmustele. Tihti pöördutakse teiste tekstide poole, imiteeritakse stiile, tõlgendatakse varasemat kirjandust.
  

Teised proosažanrid

• Novell – proosa lühivorm, mis keskendus peamisele ega püüa esitada sündmustiku väga detailselt ja täies arengus. Tegelased jäävad muutumatuks. Suletud novell – tegevus tihe, pinge tõus viib puändini. Avatud novell – tegevus hajusam, puänt võib puududa .
  
• Jutustus – tegelaste arv suurem kui novellis, tegevus ei ole aga nii sisutihe , vaatluskese võib liikuda mitme paralleelse tegevusliini vahel. Jääb novelli ja romaani vahele.
  
• Miniatuur (laast) – viimistletud sõnastusega meeleolupilt. Tavaliselt kas lüürilise meeleolu kujutamine või filosoofiline mõtisklus.
  
• Essee – arutlev lühipala, esitab arutleja subjektiivseid seisukohti.
  
• Postmodernismiga on tekkinud lühivorme, mida ei saa nimetada miniatuurideks, kuna puudub neile omane viimistlus . Neid võib kutsuda tekstiks, palaks, lühilooks.