Teatriteaduse alused (kordamisküsimused) (0)

Tartu Ülikool - Teatrikunst - Draama õpetus

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kus teatrihoone asetseb ?
Kuidas draamatekste kirjutada ?
Kuidas on loodud ?
Kuidas ta seda mängib ?
Kes tegelane on ?
Miks tegelane nii räägib ja tegutseb ?
Kus, millal, kellega tegelane räägib ?
Mida tegelane räägib ?
Kuidas tegelane räägib ?
Kui terviku kohta ?
Milline raamistik on näitlejale ette antud ?
Mida teeb inimene ja mida teeb ta keha etendamise ajal ?
Kuidas tekib etendamise situatsioon ?
Mida tähendab see, kui nimetame etendamist etendamiseks ?
Kuidas lavastaja mõjutab rolli loomist ?
Kui mitu inimest räägivad ?
Mis järjekorras ?
Kuidas publiku ja näitlejate paigutus on organiseeritud ?
Kuidas illusioonimaailma seina taga elustada ?
Mida tähendab lavaruum etendusele ?
Kui palju peab vaatama tundma etenduse koode ?
Mis valikud tehti lavastades ?
Mis probleemid, kõhklused ja eriolukorrad esile kerkisid ?
Kuidas sündis näitleja roll ?
Kuidas erinevad draama ja eepika ?
Mis-pinget (mis juhtub ?
Kuidas lugu lõpeb ?
Kuidas-pinget (kuidas kõik lõpeb ?

MÕISTED:
Theatron – vaatemängu koht, vaatamise viis
Etenduskunstid – laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat, tegevuskunsti – etenduslikke kunstiliike
Näitekunst – teatri ja näitlemise sünonüüm
Teater –

kindlat tüüpi hoone, mis jaguneb lavaks ja saaliks – need on kokkuleppelised etendajate ja vaatajate alad

teatud tüüpi käitumine: teatraalsed igapäevasituatsioonid, rollide võtmine, stsenaariumi järgimine jne. Sotsiaalsed ja kultuurilised normid teatris, mis reguleerivad teatritöötajate ja publiku käitumist.

kunstiliik

institutsioon , mille tegevust reguleerib etendusasutuse seadus.
Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst.
Lavastus – kirjaniku, lavastaja , näitlejate, kunstnike, heliloojate jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos , mis realiseerub etendustes . Lavastus on invariant, kõigi toimuvate etenduste ühisosa.
Etendus – lavastuse ühekordne esitamine, variant.
Teatri uurimise ajalooline perspektiiv – teatrihoonete ajalugu
Teatri uurimise esteetiline ja teoreetiline perspektiiv – kunstiteose uurimisel keskmes. Uuritakse teatri enda toimemehhanisme ja nende tähendusi, tehakse teoreetilisi üldistusi teatri toimimise kohta, kas on universaale teatri kirjeldamiseks. Ka teatrihoonel on esteetiline pool, aga ka teoreetiline: millist teatrit saab selles hoones teha?
Teatri uurimise sotsiaalne ja kultuuriline perspektiiv – teater on alati ühiskonna sees, sest ilma selleta ei saa teatrit teha. Uuritakse teatri suhteid ühiskonnaga ja kultuuriga laiemalt. Kus teatrihoone asetseb? Kesklinnas asetsevad linnaplaneerimise mõttes tähtsaimad hooned, kus käivad sotsiaalselt paremad külastajad. Kas teater on meelelahutusliku otstarbega või sõnumite edastamiseks?
Draamauuringud – kuidas draamatekste kirjutada? Tegeletakse enamasti teksti kirjutamise ja nende ajalooga .
Teatriteadus – hõlmab ajalugu, teooriaid , draamatükke, samas ka muud stiili teatrid (nt tants).
Etendusuuringud – väljakasvanud teatrist, aga seotud sotsiaalteaduste ja antropoloogiaga. Ei keskendu sõnateatrile.
Teatriteaduse ajalugu – teatri üle on teoretiseeritud antiikajast, nt Aristoteles . Teatriajalugu on kirjutatud 2000a. Akadeemiliseks teaduseks sai see 20.saj algul, kui keskenduti teatriloole ja Shakespeare ’i uurimisele. 1960ndatel hakati uurima kaasaegset teatrit. 1980ndatel integreeritud teatriuurimine. 20.saj II pooles lähenevad üksteisele ja tekitavad sümbioose tantsu-, muusika - ja sõnateater, mis olid 19.saj lahku läinud. Tänapäeval tegeletakse etendusuuringutega.
Teatriteadus Eestis – enne 20.saj saksakeelsed teatriajalood. Professionaalse teatrikriitika väljakujunemine toimus 19.saj lõpus ja 20.saj algul ( Vilde , Bornhöhe). Noor-Eesti „Teatri-raamat“ ilmus 1913, kuhu kirjutasid literaadid, milline võiks teater ideaalis olla. Pärast II MS keskenduti teatriajaloole – Nõukogude tsensuuri mõjud. Teatriteaduse eriharu TÜs kujunes välja 1992, pärast mida hakkas teatriteadus ka eraldi arenema. TÜ on ainus keskus, kus tegeletakse teatriteadusega teoreetiliselt.
Teatriteaduse naabervaldkonnad –

kirjandusteadus – teatriteadus tegeleb ( draama )tekstidega. Teatriteadus on kirjandusteadusest välja kasvanud. Kasutavad samu meetodeid ja teooriaid. Lavastuse elus on kirjanduslik tekst.

kultuuri-uuringud – etenduskunstid kui kultuurisüsteem, etendus ja etenduslik käitumine kui kultuuriline fenomen.

filmi- ja meediauuringud – teater, film ja TV kasutavad samu väljendusvahendeid. Neil on sarnane kommunikatsiooniprotsess . Uusmeedia on kaasaegses teatris igapäevane väljendusvahend.

kunstiteadus ja –ajalugu – visuaalne esteetika , ruumi- ja keskkonnateooriad.
Teatriajalugu – uuritakse minevikku . Uurimisobjekt tuleb rekonstrueerida, kuna see ei säili ajas. Rekonstrueerimiseks on mitmeid allikaid . Lavastuse mõistmiseks tuleb silmas pidada selle loomise konteksti. Teatriajaloo allikad on

draamatekstid – lavastaja, näitleja märkmed

lavastuse põhiinfo – kavalehed, afišid, flaierid jne.

statistika, dokumentatsioon – teatrijuhi käsikirjad, müügiaruanded, kuluaruanded

kriitika, teatriajakirjandus – kriitika on subjektiivne

fotod, heli- ja videosalvestused – valikuline, sõltuvalt finantsolukorrast

kavandid, tehniline dokumentatsioon ja säilinud esemed

teatriarhitektuuri ja lavatehniliste võimaluste dokumentatsioon
Teatrihistorigraafia – teatriajaloo kirjutamine
Teatrikriitika – operatiivsem ja päevakajalisem kui teatriteadus. Aluseks teatriajaloo kirjutamisele. See on seotud eelkõige ajakirjandusega.

Etenduse analüüs – keskendutakse 1 lavastusele selle eri etendusi vaadeldes. Oluline on etendustervik kui protsess, kui mitmetest märgisüsteemidest (nt grimm, kostüüm) koosnev artefakt . Teatrietendus kui sündmus, reaalselt toimuv kunstiakt. Analüüsija tõlgendab. Etenduse analüüs toimub mitme teooria alusel: hermeneutika, semiootika , fenomenoloogia, antropoloogia jt. Etenduse analüüsi ei nimetata lavastuse analüüsiks, sest lavastus on reaalselt olemas ainult etendustes. Püütakse leida eri etenduste ühisosa, st lavastuste põhistruktuuri. Üksikosade kaudu jõutakse uuesti tervikuni, terviku tähenduseni.

Tekstist lavale ülekandeprotsessi uurimine

Publiku-uuringud – uuritakse teatrikülastajaid, kuidas nad etendusi vaatavad. Kitsamas mõttes uuritakse nende sotsiaalset ja kultuurilist tausta , teatrikäitumist.

Retseptsiooniuuringud – uuritakse etendusi või gruppe ning seda, mida inimesed nägid: kas vaatasid näitlejat, konkreetset tegelast või üldist lugu, kui palju pöörasid tähele konkreetsetele meediumitele tähelepanu. Retseptsiooniteooria püüab etenduse vastuvõtuprotsessi üldistada.

Teatrisemiootika – teadus teatri märkidest ja märgisüsteemidest. Teadvustati, et teater vajab uurimist teatrina, omaette keelena, mitte kirjanduse illustratsioonina. Uurib teatrikeele eripära, mis seisneb lavateose üksikosadeks liigitamises, esemete semiotiseerumises teatrilaval (st teatrimärk on mingi märk), iga väljendusvahendi asendamises teise väljendusvahendiga teatris (st teatrimärk on mobiilne ja polüfunktsionaalne).

Teatrifenomenoloogia – kerkis esile 1980.–90ndatel teatrisemiootika kriitikana. Teatrifenomenoloogia keskendub sellele, mida laval näeme, tajutavale materiaalsusele, laval toimuva kogemisele. „Tagasi asjade endi juurde!“ – seotud kehalisusega – inimene on kehaline: näitleja tuleb lavale ja on füüsiline, ruum on ka füüsiline.

Teatriantropoloogia – tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega.

teoreetiline uurib pigem ajalugu
praktiline otsib praktilises teatritegevuses teatripiire lavastamis- ja etendamispraktikates. Erinevad etendamispraktikad, mitte-argised kehatehnikad. Interkultuuriline teater.

Teatrisotsioloogia – uurib draamateksti, kuidas see kajastab protsesse, uurib publikut, uuritakse lavastuse sotsiaalset konteksti, kuidas sellise lavastuse loomine on võimalik, mis tingimusi on vaja. Näitlejad ja teatritöötajad on sotsiaalne grupp: uuritakse nende suhteid ja positsiooni ühiskonnas. Lavastuste sisu suhetes ühiskonnaga. Teatri sotsiaalsed ülesanded ühiskonnas: kas meelelahutus või sõnumikandja? Kultuuripoliitika ja teatriinstitutsioon – lai plaan, kuidas teater ühiskonnas toimib.
Sõnateater – põhineb kirjalikul (draama)kirjanduse tekstil või protsessdramaturgia käigus loodud tekstil või dokumentaalmaterjalil. Fikseeritud tekst puudub. Väljendusvahendid on näitleja kõne ja mäng. Sõnateatri alla kuuluvad rühmatööd ja protsessdramaturgia, dokumentaalteater, improvisatsiooniline teater, laste- ja noorteteater, stand-up komöödia, raadio- ja teleteater.
Muusikateater – ooper , operett , muusikal .

Ooper – klassikaline, rangelt reglementeeritud muusikateatri žanr. Vanim žanr, mille puhul kasutatakse nüüdisaegseid tehnikaid. Ooperi osad: aaria (ühe laulja suurem muusikapala, väljendab tundeid), retsitatiiv (esitatakse poollauldes, viib tegevust edasi), duetid/ koorid /ansamblinumbrid väljendavad tegelastevahelisi suhteid. Ooperis ei kõnelda. Reeglid on välja arenenud konkreetsete teatrite juures. Ooperid on kirjutatud konkreetsele teatrile:

Opera seria
Opera buffa
Tragedia lyrique
Opera comique

Operett – koomilise sisuga lihtne muusikaline teos. Laulud vahelduvad dialoogide ja tantsudega. Omased on mängulisus, vähem tõsine muusikaline pool. Operetis kõneldakse.

Muusikal – kerge sisuga muusikaline lavateos. Dialoogil , tantsul ja laulul on kõigil võrdne kaal.

Rokk -ooper – rock’il põhinev muusikaline lavateos. Sisu tõsisem kui muusikalil. Nt „Jesus Christ Superstar“
Tantsuteater – klassikaline ballett , modernballett, kaasaegne tantsuteater, nüüdistants. Mõiste võeti kasutusele 1970ndatel seoses Bauschiga. See on etenduskunsti suund, kus tantsu ja liikumist kasutatakse teiste väljendusvahenditega võrdselt, kuid mitte peamise märgisüsteemina. Liikumisel võrdne kaal dekoratsiooni, ruumikasutuse, sõna ja muusikaga.

Ballett – varvastants , range ja kinnistatud tantsutehnikaga lavatantsu liik. Tantsuteatri vanim vorm. Arenes algselt koos muusikateatriga. Algas 16.saj Itaalias, aga 17.saj Prantsusmaal fikseeriti. Ballett oli seotud õukonnateatritega. Balletti lavastaja ja kogu tantsulavastaja on koreograaf .
Balleti areng kaasaegseks tantsuks:

Ballett – fikseeritud partituur, libreto , koreograafia ; hilisemad lavastused järgivad algkoreograafiat; kõrge kanoniseeritus.

Modernballett – fikseeritud muusika ; koreograafia taasluuakse, varasemat traditsiooni tuntakse, viidatakse sellele – modernballett.

Kaasaegne tants – koreograafia on originaallooming; koreograaf otsustab lavastuse sisu ning muusika üle.
20.–21.saj arenesid välja vaba- ja moderntants, mis vastanduvad balleti rangusele. Vabatantsu tantsitakse paljajalu, keha on keskpunktis ja kogu tants lähtubki kehast. Modernballett on vabam kui ballett, luuakse kindlate tehnikate järgi, on kindlad heliloojad.
Ausdrucktanz – väljendustants, mis loodi levis I MS järel Saksamaal.
Postmodernne ehk kaasaegne tants – tihe seos muude kunsti- ja etenduspraktikatega. Selles on süvenenud protest täiusliku keha ideaali vastu – tants on avatud kõigile ega pea vastama mingitele normidele või reeglitele. Tants lähtub tantsija kehast.
Modernistliku kultuuri jooned: tantsu ja materjali esiletõus, tantsu liikumise analüüs, vormielementide lahutamine, vormi abstraheerimine .
Postmodernistliku kultuuri jooned: iroonia , mängulisus, argielulisus

Buto tants – postmodernistlik hübriidvorm, kus on segunenud jaapani traditsioonid, saksa Ausdrucktanz, flamenco jm. Kindel kehatehnika on seotud jaapanliku pimeduse - ja surma filosoofiga . Seda on mõjutanud II MS sündmused Jaapanis .

Nukuteater – kasutatakse käpik-, varras -, karnevali-, varjunukke, marionette jms. Ajalooliselt olnud Euroopas rahvalik ja laadateater, hiljem lasteteater. Eesti nukuteatri algus – 1936.
Objekti- ehk visuaalne teater – kasvas välja nukuteatrist. Kasutatakse eri vahendeid ja ready -made objekte, sh nukke, masinaid, kangast , paberit, värve, varjuteatrit jne. Rõhk mängul, visuaalsetel ja tehnilistel efektidel: nt näitleja värvitakse alles laval ära. Tehnoloogilise teatri keskmes on masinad , arvutimanipulatsioonid.
Osavõtuteater – vaatajad kaasatakse etendusse ja osalevad etendusterviku loomises. Publikuga suheldakse ja nad saavad etenduse käiku mõjutada. Lava ja saali piir hägustub. Näitlejad suhtlevad publikuga pidevalt.
Rakendusteater – eesmärk on ühiskondlike probleemidega tegeleda, mitte kunsti teha. Nt foorumteater, kus näitlejad ei pea olema profid. Foorumteater tegeleb peamiselt noortega. Rakendusteatri alla kuuluvad ka kogukonnateater (tegeldakse kindla ühiskonnagrupi probleemide lahendamisega), osalusdraama, psühhodraama (teraapia) või teadus (õppe- ja teaduse populariseerimismeetod).
Teatriliikide sisulised määratlused – poliitiline, sotsiaalne/ sotsioloogiline , pärimus- ja religioosne teater
Performance – etenduskunst , mis ühendab teooriat ja praktikat, on laiapõhjalisem kui eurotsentristlik sõnateater, ühendab kultuurilisi, isiklikke, grupi-, regionaalseid ja globaalseid maailmamudeleid. Sisaldab kunstiosa, aga läheb sellest kaugemale. Lai spekter meelelahutuslikke, kunstilisi, rituaalseid, poliitilisi, majanduslikke ja inimestevahelisi suhteid.
Mimesis – jäljendus. Kunst ükskõik mis vormis jäljendab maailma. Ei taandu ainult maailma kopeerimisele, vaid on väljendusviis, millele on iseloomulik sarnasus jäljendatavaga, deduktsioon, objekti võimalusena avalduva olemuse väljendamine, psüühilise mõju ja tunnetusliku väärtuse saavutamine teose nautijate suhtes. Mimesise objekt tragöödias – tegelaste ja tegevuste jäljendus.
Dramaatika – üks kirjanduse põhiliik, näitekirjandus. Põhineb dialoogil ja tegevusel. Autori kohalolu on varjatud. Tegelased pöörduvad otse lugeja/vaataja poole. Suunatud teatrile.
Draama – dramaatika üks žanr tragöödia ja komöödia kõrval. Arenes välja 18.saj keskel. Laialt levinud sõnateatri tähenduses.
Dramaturgia – teatud perioodi kirjandusprotsessid (nt 20.saj eesti dramaturgia). Draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria. Tekstiehituse tasandil on ta lavastuste ja filmide tekstiline alus, millele on vastav struktuur ja reeglid.
DRAMAATIKA
EEPIKA
Jutustatakse lugu. Sõnakunsti liik
Jutustatakse lugu. Sõnakunsti liik
Pole jutustajat. Info ja inimese siseelu antakse edasi dialoogi ja remarkidega.
On jutustaja . Inimese siseelu kujutatakse kirjeldades.
Aja- ja ruumisuhted arvestavad teatri tingimustega.
Aja- ja ruumisuhted ei arvesta teatri tingimustega.
Keskendub inimsuhetele.
Ei pruugi vaid inimsuhetele keskenduda.
TEATER
KIRJANDUS
Ajalis-ruumiline kunst
Ajaline kunst
Ruumisuhted on vahetult tajutavad
Ruumisuhted tuleb sõnadesse panna
Heterogeenne – põimuvad eri märgisüsteemid, kunstiliigid
Homogeenne – üks verbaalne märgisüsteem
Suunatud vahetule, meelelisele tajule
Nõuab, et lugeja konkretiseeriks kujutluses teosemaailma
Kollektiivne loome ja vastuvõtt
Individuaalne loome ja vastuvõtt
Draamateksti põhitunnused:

Dialoogilisus – dialoog viib tegevust edasi. Tihe seos esitamissituatsiooniga. Kõneleja ja kõneldava aine vahel pole distantsi .
Tegevuslikkus – dialoog on vahetult situatsiooniga seotud, mille kõneldakse ja mis kõne arenedes muutub teiseks situatsiooniks. Tegelase kõne muudab olukordi : nt tegelane annab käsu, veenab ümber, paljastb saladuse . Olukorrad mõjutavad kõneaineid ja kõneviisi. Draama dialoog on sõnaline tegevus.
Olevikulisus – draama aeg-ruum on olevikuline. Näidatakse siin ja praegu toimuvaid juhtumisi . Draama sündmused rulluvad lahti vahetult vastuvõtja ees. Vaataja viibib laval toimuvaga samas ruumis ja ajas.

Põhitunnuste rikkumist tajutakse normist kõrvalekaldena. Tegu võib olla kas kehva või uuendusliku autoriga .
Dramaturgiline tekst – tugineb teistele tekstidele, mõeldud teatris draamateosena esitamiseks. Kasutatakse lavastuse alusmaterjalina, ei pea olema valmiskujul näidend. Võib olla fikseeritud, ent tihti sünnib proovide käigus.
Dramatiseering – eepilise teksti töötlemine näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti või kasutada ainult osa tekstist. Tüpoloogiad ehk kuidas on loodud?

Alusteksti hõlmatus: osa , 1 või mitu alusteksti
Dominant ehk lähtepunkt:

Lugu – saab täielikult ümber jutustada
Tegelane – romaani sündmustik ühe tegelase vaatepunktist
Tekstimaailm – püütakse teksti poeetikat , keskkonda jne edasi anda
Idee ehk kontseptsioon

Metatekstuaalne suhe alustekstiga:

Soostuv – ütleb sama mis alustekst
Poleemiline – vaidleb alustekstiga, lükkab ümber
Neutraalne – lihtsalt mängib mingit lugu (nt lasteteater)
Mänguline – keeruline, tinglik dramatiseerimisviis

Dramatiseerimise traditsioon – tekkis 19.saj Lä-Euroopa teatrikriiside ajal: bulvariteatrites olid vodevillid ja komöödiad, mis ei rahuldanud nõudlikku vaatajat

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla