Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Teatriteaduse alused (kordamisküsimused) (0)

Tartu Ülikool - Teatrikunst - Draama õpetus
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kus teatrihoone asetseb?
  • Kuidas draamatekste kirjutada?
  • Kuidas on loodud?
  • Kuidas ta seda mängib?
  • Kes tegelane on?
  • Miks tegelane nii räägib ja tegutseb?
  • Kus millal kellega tegelane räägib?
  • Mida tegelane räägib?
  • Kuidas tegelane räägib?
  • Kui terviku kohta?
  • Milline raamistik on näitlejale ette antud?
  • Mida teeb inimene ja mida teeb ta keha etendamise ajal?
  • Kuidas tekib etendamise situatsioon?
  • Mida tähendab see kui nimetame etendamist etendamiseks?
  • Kuidas lavastaja mõjutab rolli loomist?
  • Kui mitu inimest räägivad?
  • Mis järjekorras?
  • Kuidas publiku ja näitlejate paigutus on organiseeritud?
  • Kuidas illusioonimaailma seina taga elustada?
  • Mida tähendab lavaruum etendusele?
  • Kui palju peab vaatama tundma etenduse koode?
  • Mis valikud tehti lavastades?
  • Mis probleemid kõhklused ja eriolukorrad esile kerkisid?
  • Kuidas sündis näitleja roll?
  • Kuidas erinevad draama ja eepika?
  • Mis-pinget mis juhtub?
  • Kuidas lugu lõpeb?
  • Kuidas-pinget kuidas kõik lõpeb?
MÕISTED:
Theatron – vaatemängu koht, vaatamise viis
Etenduskunstid – laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat, tegevuskunsti – etenduslikke kunstiliike
Näitekunst – teatri ja näitlemise sünonüüm
Teater –
  • kindlat tüüpi hoone, mis jaguneb lavaks ja saaliks – need on kokkuleppelised etendajate ja vaatajate alad
  • teatud tüüpi käitumine: teatraalsed igapäevasituatsioonid, rollide võtmine, stsenaariumi järgimine jne. Sotsiaalsed ja kultuurilised normid teatris, mis reguleerivad teatritöötajate ja publiku käitumist.
  • kunstiliik
  • institutsioon , mille tegevust reguleerib etendusasutuse seadus.
    Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst.
    Lavastus – kirjaniku, lavastaja , näitlejate, kunstnike, heliloojate jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos , mis realiseerub etendustes . Lavastus on invariant, kõigi toimuvate etenduste ühisosa.
    Etendus – lavastuse ühekordne esitamine, variant.
    Teatri uurimise ajalooline perspektiiv – teatrihoonete ajalugu
    Teatri uurimise esteetiline ja teoreetiline perspektiiv – kunstiteose uurimisel keskmes. Uuritakse teatri enda toimemehhanisme ja nende tähendusi, tehakse teoreetilisi üldistusi teatri toimimise kohta, kas on universaale teatri kirjeldamiseks. Ka teatrihoonel on esteetiline pool, aga ka teoreetiline: millist teatrit saab selles hoones teha?
    Teatri uurimise sotsiaalne ja kultuuriline perspektiiv – teater on alati ühiskonna sees, sest ilma selleta ei saa teatrit teha. Uuritakse teatri suhteid ühiskonnaga ja kultuuriga laiemalt. Kus teatrihoone asetseb? Kesklinnas asetsevad linnaplaneerimise mõttes tähtsaimad hooned, kus käivad sotsiaalselt paremad külastajad. Kas teater on meelelahutusliku otstarbega või sõnumite edastamiseks?
    Draamauuringud – kuidas draamatekste kirjutada? Tegeletakse enamasti teksti kirjutamise ja nende ajalooga .
    Teatriteadus – hõlmab ajalugu, teooriaid , draamatükke, samas ka muud stiili teatrid (nt tants).
    Etendusuuringud – väljakasvanud teatrist, aga seotud sotsiaalteaduste ja antropoloogiaga. Ei keskendu sõnateatrile.
    Teatriteaduse ajalugu – teatri üle on teoretiseeritud antiikajast, nt Aristoteles . Teatriajalugu on kirjutatud 2000a. Akadeemiliseks teaduseks sai see 20.saj algul, kui keskenduti teatriloole ja Shakespeare ’i uurimisele. 1960ndatel hakati uurima kaasaegset teatrit. 1980ndatel integreeritud teatriuurimine. 20.saj II pooles lähenevad üksteisele ja tekitavad sümbioose tantsu-, muusika - ja sõnateater, mis olid 19.saj lahku läinud. Tänapäeval tegeletakse etendusuuringutega.
    Teatriteadus Eestis – enne 20.saj saksakeelsed teatriajalood. Professionaalse teatrikriitika väljakujunemine toimus 19.saj lõpus ja 20.saj algul ( Vilde , Bornhöhe). Noor-Eesti „Teatri-raamat“ ilmus 1913, kuhu kirjutasid literaadid, milline võiks teater ideaalis olla. Pärast II MS keskenduti teatriajaloole – Nõukogude tsensuuri mõjud. Teatriteaduse eriharu TÜs kujunes välja 1992, pärast mida hakkas teatriteadus ka eraldi arenema. TÜ on ainus keskus, kus tegeletakse teatriteadusega teoreetiliselt.
    Teatriteaduse naabervaldkonnad –
  • kirjandusteadus – teatriteadus tegeleb ( draama )tekstidega. Teatriteadus on kirjandusteadusest välja kasvanud. Kasutavad samu meetodeid ja teooriaid. Lavastuse elus on kirjanduslik tekst.
  • kultuuri-uuringud – etenduskunstid kui kultuurisüsteem, etendus ja etenduslik käitumine kui kultuuriline fenomen.
  • filmi- ja meediauuringud – teater, film ja TV kasutavad samu väljendusvahendeid. Neil on sarnane kommunikatsiooniprotsess . Uusmeedia on kaasaegses teatris igapäevane väljendusvahend.
  • kunstiteadus ja –ajalugu – visuaalne esteetika , ruumi- ja keskkonnateooriad.
    Teatriajalugu – uuritakse minevikku . Uurimisobjekt tuleb rekonstrueerida, kuna see ei säili ajas. Rekonstrueerimiseks on mitmeid allikaid . Lavastuse mõistmiseks tuleb silmas pidada selle loomise konteksti. Teatriajaloo allikad on
  • draamatekstid – lavastaja, näitleja märkmed
  • lavastuse põhiinfo – kavalehed, afišid, flaierid jne.
  • statistika, dokumentatsioon – teatrijuhi käsikirjad, müügiaruanded, kuluaruanded
  • kriitika, teatriajakirjandus – kriitika on subjektiivne
  • fotod, heli- ja videosalvestused – valikuline, sõltuvalt finantsolukorrast
  • kavandid, tehniline dokumentatsioon ja säilinud esemed
  • teatriarhitektuuri ja lavatehniliste võimaluste dokumentatsioon
    Teatrihistorigraafia – teatriajaloo kirjutamine
    Teatrikriitika – operatiivsem ja päevakajalisem kui teatriteadus. Aluseks teatriajaloo kirjutamisele. See on seotud eelkõige ajakirjandusega.
  • Etenduse analüüs – keskendutakse 1 lavastusele selle eri etendusi vaadeldes. Oluline on etendustervik kui protsess, kui mitmetest märgisüsteemidest (nt grimm, kostüüm) koosnev artefakt . Teatrietendus kui sündmus, reaalselt toimuv kunstiakt. Analüüsija tõlgendab. Etenduse analüüs toimub mitme teooria alusel: hermeneutika, semiootika , fenomenoloogia, antropoloogia jt. Etenduse analüüsi ei nimetata lavastuse analüüsiks, sest lavastus on reaalselt olemas ainult etendustes. Püütakse leida eri etenduste ühisosa, st lavastuste põhistruktuuri. Üksikosade kaudu jõutakse uuesti tervikuni, terviku tähenduseni.
  • Tekstist lavale ülekandeprotsessi uurimine
  • Publiku-uuringud – uuritakse teatrikülastajaid, kuidas nad etendusi vaatavad. Kitsamas mõttes uuritakse nende sotsiaalset ja kultuurilist tausta , teatrikäitumist.
  • Retseptsiooniuuringud – uuritakse etendusi või gruppe ning seda, mida inimesed nägid: kas vaatasid näitlejat, konkreetset tegelast või üldist lugu, kui palju pöörasid tähele konkreetsetele meediumitele tähelepanu. Retseptsiooniteooria püüab etenduse vastuvõtuprotsessi üldistada.
  • Teatrisemiootika – teadus teatri märkidest ja märgisüsteemidest. Teadvustati, et teater vajab uurimist teatrina, omaette keelena, mitte kirjanduse illustratsioonina. Uurib teatrikeele eripära, mis seisneb lavateose üksikosadeks liigitamises, esemete semiotiseerumises teatrilaval (st teatrimärk on mingi märk), iga väljendusvahendi asendamises teise väljendusvahendiga teatris (st teatrimärk on mobiilne ja polüfunktsionaalne).
  • Teatrifenomenoloogia – kerkis esile 1980.–90ndatel teatrisemiootika kriitikana. Teatrifenomenoloogia keskendub sellele, mida laval näeme, tajutavale materiaalsusele, laval toimuva kogemisele. „Tagasi asjade endi juurde!“ – seotud kehalisusega – inimene on kehaline: näitleja tuleb lavale ja on füüsiline, ruum on ka füüsiline.
  • Teatriantropoloogia – tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega.
    • teoreetiline uurib pigem ajalugu
    • praktiline otsib praktilises teatritegevuses teatripiire lavastamis- ja etendamispraktikates. Erinevad etendamispraktikad, mitte-argised kehatehnikad. Interkultuuriline teater.

  • Teatrisotsioloogia – uurib draamateksti, kuidas see kajastab protsesse, uurib publikut, uuritakse lavastuse sotsiaalset konteksti, kuidas sellise lavastuse loomine on võimalik, mis tingimusi on vaja. Näitlejad ja teatritöötajad on sotsiaalne grupp: uuritakse nende suhteid ja positsiooni ühiskonnas. Lavastuste sisu suhetes ühiskonnaga. Teatri sotsiaalsed ülesanded ühiskonnas: kas meelelahutus või sõnumikandja? Kultuuripoliitika ja teatriinstitutsioon – lai plaan, kuidas teater ühiskonnas toimib.
    Sõnateater – põhineb kirjalikul (draama)kirjanduse tekstil või protsessdramaturgia käigus loodud tekstil või dokumentaalmaterjalil. Fikseeritud tekst puudub. Väljendusvahendid on näitleja kõne ja mäng. Sõnateatri alla kuuluvad rühmatööd ja protsessdramaturgia, dokumentaalteater, improvisatsiooniline teater, laste- ja noorteteater, stand-up komöödia, raadio- ja teleteater.
    Muusikateater – ooper , operett , muusikal .
  • Ooper – klassikaline, rangelt reglementeeritud muusikateatri žanr. Vanim žanr, mille puhul kasutatakse nüüdisaegseid tehnikaid. Ooperi osad: aaria (ühe laulja suurem muusikapala, väljendab tundeid), retsitatiiv (esitatakse poollauldes, viib tegevust edasi), duetid/ koorid /ansamblinumbrid väljendavad tegelastevahelisi suhteid. Ooperis ei kõnelda. Reeglid on välja arenenud konkreetsete teatrite juures. Ooperid on kirjutatud konkreetsele teatrile:
    • Opera seria
    • Opera buffa
    • Tragedia lyrique
    • Opera comique

  • Operett – koomilise sisuga lihtne muusikaline teos. Laulud vahelduvad dialoogide ja tantsudega. Omased on mängulisus, vähem tõsine muusikaline pool. Operetis kõneldakse.
  • Muusikal – kerge sisuga muusikaline lavateos. Dialoogil , tantsul ja laulul on kõigil võrdne kaal.
  • Rokk -ooper – rock’il põhinev muusikaline lavateos. Sisu tõsisem kui muusikalil. Nt „Jesus Christ Superstar“
    Tantsuteater – klassikaline ballett , modernballett, kaasaegne tantsuteater, nüüdistants. Mõiste võeti kasutusele 1970ndatel seoses Bauschiga. See on etenduskunsti suund, kus tantsu ja liikumist kasutatakse teiste väljendusvahenditega võrdselt, kuid mitte peamise märgisüsteemina. Liikumisel võrdne kaal dekoratsiooni, ruumikasutuse, sõna ja muusikaga.
  • Ballett – varvastants , range ja kinnistatud tantsutehnikaga lavatantsu liik. Tantsuteatri vanim vorm. Arenes algselt koos muusikateatriga. Algas 16.saj Itaalias, aga 17.saj Prantsusmaal fikseeriti. Ballett oli seotud õukonnateatritega. Balletti lavastaja ja kogu tantsulavastaja on koreograaf .
    Balleti areng kaasaegseks tantsuks:
  • Ballett – fikseeritud partituur, libreto , koreograafia ; hilisemad lavastused järgivad algkoreograafiat; kõrge kanoniseeritus.
  • Modernballett – fikseeritud muusika ; koreograafia taasluuakse, varasemat traditsiooni tuntakse, viidatakse sellele – modernballett.
  • Kaasaegne tants – koreograafia on originaallooming; koreograaf otsustab lavastuse sisu ning muusika üle.
    20.–21.saj arenesid välja vaba- ja moderntants, mis vastanduvad balleti rangusele. Vabatantsu tantsitakse paljajalu, keha on keskpunktis ja kogu tants lähtubki kehast. Modernballett on vabam kui ballett, luuakse kindlate tehnikate järgi, on kindlad heliloojad.
    Ausdrucktanz – väljendustants, mis loodi levis I MS järel Saksamaal.
    Postmodernne ehk kaasaegne tants – tihe seos muude kunsti- ja etenduspraktikatega. Selles on süvenenud protest täiusliku keha ideaali vastu – tants on avatud kõigile ega pea vastama mingitele normidele või reeglitele. Tants lähtub tantsija kehast.
    Modernistliku kultuuri jooned: tantsu ja materjali esiletõus, tantsu liikumise analüüs, vormielementide lahutamine, vormi abstraheerimine .
    Postmodernistliku kultuuri jooned: iroonia , mängulisus, argielulisus
    • Buto tants – postmodernistlik hübriidvorm, kus on segunenud jaapani traditsioonid, saksa Ausdrucktanz, flamenco jm. Kindel kehatehnika on seotud jaapanliku pimeduse - ja surma filosoofiga . Seda on mõjutanud II MS sündmused Jaapanis .

    Nukuteater – kasutatakse käpik-, varras -, karnevali-, varjunukke, marionette jms. Ajalooliselt olnud Euroopas rahvalik ja laadateater, hiljem lasteteater. Eesti nukuteatri algus – 1936.
    Objekti- ehk visuaalne teater – kasvas välja nukuteatrist. Kasutatakse eri vahendeid ja ready -made objekte, sh nukke, masinaid, kangast , paberit, värve, varjuteatrit jne. Rõhk mängul, visuaalsetel ja tehnilistel efektidel: nt näitleja värvitakse alles laval ära. Tehnoloogilise teatri keskmes on masinad , arvutimanipulatsioonid.
    Osavõtuteater – vaatajad kaasatakse etendusse ja osalevad etendusterviku loomises. Publikuga suheldakse ja nad saavad etenduse käiku mõjutada. Lava ja saali piir hägustub. Näitlejad suhtlevad publikuga pidevalt.
    Rakendusteater – eesmärk on ühiskondlike probleemidega tegeleda, mitte kunsti teha. Nt foorumteater, kus näitlejad ei pea olema profid. Foorumteater tegeleb peamiselt noortega. Rakendusteatri alla kuuluvad ka kogukonnateater (tegeldakse kindla ühiskonnagrupi probleemide lahendamisega), osalusdraama, psühhodraama (teraapia) või teadus (õppe- ja teaduse populariseerimismeetod).
    Teatriliikide sisulised määratlused – poliitiline, sotsiaalne/ sotsioloogiline , pärimus- ja religioosne teater
    Performance – etenduskunst , mis ühendab teooriat ja praktikat, on laiapõhjalisem kui eurotsentristlik sõnateater, ühendab kultuurilisi, isiklikke, grupi-, regionaalseid ja globaalseid maailmamudeleid. Sisaldab kunstiosa, aga läheb sellest kaugemale. Lai spekter meelelahutuslikke, kunstilisi, rituaalseid, poliitilisi, majanduslikke ja inimestevahelisi suhteid.
    Mimesis – jäljendus. Kunst ükskõik mis vormis jäljendab maailma. Ei taandu ainult maailma kopeerimisele, vaid on väljendusviis, millele on iseloomulik sarnasus jäljendatavaga, deduktsioon, objekti võimalusena avalduva olemuse väljendamine, psüühilise mõju ja tunnetusliku väärtuse saavutamine teose nautijate suhtes. Mimesise objekt tragöödias – tegelaste ja tegevuste jäljendus.
    Dramaatika – üks kirjanduse põhiliik, näitekirjandus. Põhineb dialoogil ja tegevusel. Autori kohalolu on varjatud. Tegelased pöörduvad otse lugeja/vaataja poole. Suunatud teatrile.
    Draama – dramaatika üks žanr tragöödia ja komöödia kõrval. Arenes välja 18.saj keskel. Laialt levinud sõnateatri tähenduses.
    Dramaturgia – teatud perioodi kirjandusprotsessid (nt 20.saj eesti dramaturgia). Draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria. Tekstiehituse tasandil on ta lavastuste ja filmide tekstiline alus, millele on vastav struktuur ja reeglid.
    DRAMAATIKA
    EEPIKA
    Jutustatakse lugu. Sõnakunsti liik
    Jutustatakse lugu. Sõnakunsti liik
    Pole jutustajat. Info ja inimese siseelu antakse edasi dialoogi ja remarkidega.
    On jutustaja . Inimese siseelu kujutatakse kirjeldades.
    Aja- ja ruumisuhted arvestavad teatri tingimustega.
    Aja- ja ruumisuhted ei arvesta teatri tingimustega.
    Keskendub inimsuhetele.
    Ei pruugi vaid inimsuhetele keskenduda.
    TEATER
    KIRJANDUS
    Ajalis-ruumiline kunst
    Ajaline kunst
    Ruumisuhted on vahetult tajutavad
    Ruumisuhted tuleb sõnadesse panna
    Heterogeenne – põimuvad eri märgisüsteemid, kunstiliigid
    Homogeenne – üks verbaalne märgisüsteem
    Suunatud vahetule, meelelisele tajule
    Nõuab, et lugeja konkretiseeriks kujutluses teosemaailma
    Kollektiivne loome ja vastuvõtt
    Individuaalne loome ja vastuvõtt
    Draamateksti põhitunnused:
    • Dialoogilisus – dialoog viib tegevust edasi. Tihe seos esitamissituatsiooniga. Kõneleja ja kõneldava aine vahel pole distantsi .
    • Tegevuslikkus – dialoog on vahetult situatsiooniga seotud, mille kõneldakse ja mis kõne arenedes muutub teiseks situatsiooniks. Tegelase kõne muudab olukordi : nt tegelane annab käsu, veenab ümber, paljastb saladuse . Olukorrad mõjutavad kõneaineid ja kõneviisi. Draama dialoog on sõnaline tegevus.
    • Olevikulisus – draama aeg-ruum on olevikuline. Näidatakse siin ja praegu toimuvaid juhtumisi . Draama sündmused rulluvad lahti vahetult vastuvõtja ees. Vaataja viibib laval toimuvaga samas ruumis ja ajas.
    Põhitunnuste rikkumist tajutakse normist kõrvalekaldena. Tegu võib olla kas kehva või uuendusliku autoriga .
    Dramaturgiline tekst – tugineb teistele tekstidele, mõeldud teatris draamateosena esitamiseks. Kasutatakse lavastuse alusmaterjalina, ei pea olema valmiskujul näidend. Võib olla fikseeritud, ent tihti sünnib proovide käigus.
    Dramatiseering – eepilise teksti töötlemine näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti või kasutada ainult osa tekstist. Tüpoloogiad ehk kuidas on loodud?
    • Alusteksti hõlmatus: osa , 1 või mitu alusteksti
    • Dominant ehk lähtepunkt:
    • Lugu – saab täielikult ümber jutustada
    • Tegelane – romaani sündmustik ühe tegelase vaatepunktist
    • Tekstimaailm – püütakse teksti poeetikat , keskkonda jne edasi anda
    • Idee ehk kontseptsioon
    • Metatekstuaalne suhe alustekstiga:
    • Soostuv – ütleb sama mis alustekst
    • Poleemiline – vaidleb alustekstiga, lükkab ümber
    • Neutraalne – lihtsalt mängib mingit lugu (nt lasteteater)
    • Mänguline – keeruline, tinglik dramatiseerimisviis

    Dramatiseerimise traditsioon – tekkis 19.saj Lä-Euroopa teatrikriiside ajal: bulvariteatrites olid vodevillid ja komöödiad, mis ei rahuldanud nõudlikku vaatajat . Sündis draamatekstideta realistlik teater. Süžeed ja teemad, mis olid kirjanduses tuntud, tõid teatrisse rohkem rahvast. Enne 1930ndaid mängiti Eestis dramatiseeringutest lastelavastusi, kuni Raudsepp kirjutas „Mikumärdi“ ehk groteskse, ent koomilise näidendi, siis algas buum . 20.saj keskpaiga dramatiseeringus domineerib alusteose tähendussisu avamine , rakendatakse montaaži ja teatraalselt kujundikeelt. Dramaturgilised lavalised kompositsioonid:
    • Kirjanikukesksed – 1 autori eri tekstidest
    • Teosekesksed – tuum on 1 tekst, millele lisatakse muid tekste , võimendamaks ja tõlgendamaks teose mõttesisu
    • Selge dominandita kompositsioon – koostatud vabalt valitud tekstidest, mida integreerib koostaja kontseptsioon

    Draamateksti osad:
    Dialoog – tegelaskõne, millele lisanduvad paralingvistilised märgid: intonatsioon , hääle tugevus, tempo, individuaalsus
    Remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised (nt rekvisiidid , liikumine). Lavale jõuavad lavapildi muudatusena. Neid lugedes tuleb arvestada teatrikonventsioonidega, mis tekkisid 17.saj: peab selgitama lavategevust, juhul kui pole lavasüsteemi. Remarktekst tekkis, kui näidendeid hakati trükkima ja need jõudsid lugejani. Kui autor on lavastaja, siis remarke ei lisata (nt Shakespeare). Remargid viivad kujutluspildi romaanitekstile lähemale: muudavad tegevustiku tihedaks, kirjeldavad tundeid. Remargid on süvafilosoofilised, st teatrikonventsioonidele lisaks on ka filosoofiline taust – näidendit ei saa üksnes tegevuse kaudu tõlgendada.
    Paratekst – žanri-, aja- ja kohamääratlused, kestus.
    Sekundaartekst – kõik, mis pole dialoog.
    Draamateksti väline liigendus ehk tektoonika :
    • Vaatus – klassikaliselt oli 3–5, nüüd 1–2. Jaotus sõltub kultuurist. Lääne teatris on alates 1h jagu kontsentreeritud näidendid kuni 4 vaatuse ehk 8h jagu näidendit. Lühinäidend – tavaliselt 1 vaatus.
    • Pilt, stseen
    • Etteaste
    • Proloog – eessõna. Epiloog – järelsõna. Intermeedium
    • Süžee – sündmused on samas järjekorras mis tekstiski
    • Faabula – sündmused on ajalis-põhjuslikus järjekorras
    • Lugu – sündmused, mida fiktsionaalses maailmas jutustatakse.

    Loo esitamispiirangud:
    • Järgnevuse printsiip – segipaisatud sündmustikku on laval raskem jälgida kui tekstis. Hea on vaadata lineaarselt kulgevat lavastust.
    • Kontsentratsiooni printsiip – piiratud ajamaht. Vahetult esitatav sündmused tuleb hoolega välja valida. Draama kulgeb üldiselt dünaamiliselt ja pingsamalt kui eepika.
    • Lavatehnilised võimalused, ajastu moraalinormid – määravad vahetult näidatava

    Loo esitamistasandid, mille kaudu antakse meile edasi tegevust:
    • Kujutatud tegevus – see, mida vahetult näidatakse
    • Jutustatud tegevus – jutustaja ehk vahendaja jutustab sündmustiku ümber
    • Varjatud tegevus – mis toimub parajasti lava taga, nt Treplevi enesetapp - püssipauk kostis lava tagant.

    Konflikti tasemed:
    • Kollisioon – konflikti eelaste : vastandlike püüdluste, huvide, ideede jms esiletulek
    • Konflikt – vastandlike tegelaste võitlus
    • Intriig – sündmustiku areng, mis põhineb vastandlike tegelaste tegevusel
    • Tegevus – situatsioon muutub
    Tegelastevaheline konflikt väljendub süžeeliste kokkupõrgete reas.
    Konfliktitüübid:
    • Lokaalne konflikt – toimub tegelaste positsioonide vahel
    • Püsikonflikt – üldine konflikt, mis mängitakse lahti lokaalkonflikti kaudu. Põhimõtteline küsimus.
    • Tegelastevaheline konflikt – kuidas eri tasandi konflikte arendatakse tegelastevaheliste konfliktide kaudu
    • Sisekonflikt – konflikt iseendaga
    • Kunstiteose ja lugeja/vaataja ootuste vaheline konflikt (nt „Romeo ja Julia “

    Tegevuse tüübid:
    • Väline tegevus
    • Sisetegevus – kerkib esile realistlikus draamas .

    Kompositsioonitüübid:
    • Suletud vorm – klassikaline dramaturgia, ideaalne näidend. Korrapärane ülesehitus (sissejuhatus > konflikt > lahendus). Aja-, koha- ja tegevusühtsus. Kõrvalliinid allutatud põhiliinile. Funktsionaalne. Püramiidiskeem vastab Freytagi püramidskeemile. Pinge areneb tõusvalt ja või kahanevalt. Selgelt saab eristada
    • ekspositsiooni ehk tutvustust (tegelased, eelnevad sündmused, võib olla monoloogina)
    • dispositsiooni ehk sõlmitust
    • kulminatsiooni, kui kõik tegevusliinid on koos haripunktid, kus selgub , kuidas konflikt edasi hargnema peaks
    • konklusiooni ehk lahendust (võib esineda Deus ex machina kujul).
    • Avatud vorm – draamatekst rikub klassikalisi reegleid, vastandudes suletud vormile. Rikub kompositsioonireegleid, kehtestades uusi. Oluline kompositsiooniprintsiip on montaaž.
    • Episood -draama – lõdvalt omavahel seotud stseenid , mis moodustavad terviku
    • Seisundidraama – minimaalne tegevus, õhustik on olulisem (nt Becketti näidendid)
    • Stationendrama – kooshoidev telg on tegelased ja nende liikumine

    Informeeriv žanrimääratlus, nt 30a sõja kroonika, perepilt aastast 1856, muusikaline ekskursioon läbi teatriloo
    Iseloomustav žanrimääratlus, nt naturalistlik tragöödia, irvemäng 3 vaatuses 13 tegelasele, näidend 1 vaheajaga, mis tehakse juhuslikul hetkel, sajandi regilaululine suurvorm.
    Dramaatika žanrid – tragöödia, komöödia ja draama. Klassikalised žanrid – komöödia ja tragöödia – on Vana-Kreekas välja kujunenud. Draama kujunes valgustusajal.
    Tragöödia – kangelane on eetiline, kas eriline inimene, ülik või (pool)jumal. Traagiline situatsioon, mis põhjustab kangelasele kannatusi. Positiivset lahendust pole, on õnnetu lõpp. Tegelane väljendab end sobival viisil, nt värsskõne. Tragöödial on kindel struktuur, poeetika ja kindlad osad. Tegelane vastandub kõrgemate jumalike jõududega, mis hiljem on asendunud saatuse või ühiskonnaga. Tegusid kujutatakse selgelt. Klassikalise tragöödia struktuur:
    • Pöörak – muutus õnnelt õnnetusele, sõpruselt vaenule vms.
    • Äratundmine – muutus teadmatuselt teadmisele
    • Kannatus – hukatuslik või piinav tegevus
    Aristoteles jagab lood lihtsateks (tegevus on ühtne ja pidev, muutus toimub pööraku ja äratundmiseta) või põimituteks (muutus toimub pööraku ja äratundmisega, mis peavad tulenema eelnevast tegevusest).
    Katarhsis – puhastumine, tragööödia põhitunnus. Sellega kaasnevad kaastunne ja hirm, läbielamine; psühholoogiline, moraalne või intellektuaalne ülendav kogemus. Hiljem on seostatud samastumisega: vaataja seab end mingi tegelase positsiooni, st otsib omasugust.
    Melodraama – ülev, globaalne kannatuslugu on muutunud sentimentaalseks hea-kurja võitluseks, kus hea saavutab alati vähemalt moraalse võidu, kuigi peategelased võivad ise hukkuda. Kujunes välja 19.saj.
    Komöödia – tragöödia vastand , võis seda ka parodeerida. Tegelased on lihtinimesed, situatsioonid ja keel argised. Lõpeb õnnelikult. Võõrituslikkus – distants naeru kaudu ja millegi naeruväärse kujutamise kaudu, naerdakse kindla tunnuse üle. Koomika olemus ei vasta füüsilisel ja vaimse, tegeliku ja näiva, sisu ja vormi suhtele. Koomika on normidest kõrvalekalle, ebatäius. Komöödia nõuab üldiselt aktsepteeritud normidest kinnipidamist, mis annab vaatajale moraalse pideme, sisendades kindlustunnet ja eneseusku.
    • Karakterkoomika – keskmes 1 tegelane. Koomiline tegelane on tavaliselt üldistatud tüüpi: teeskleja, hoopleja, narr .
    • Situatsioonikoomika – keeruline koomika loomisviis, kus luuakse naljakad olukorrad, nt commedia dell ’ arte . Nende mängimine on näitleja jaoks treeningu eest.
    • Sõnakoomika – koomiline efekt luuakse veidrate väljenduste, ebakohasuse, murdekeele, metafooride kaudu.
    Komöödia alažanrid:
    • farss – olustikulised, põhiliselt situatsioonikoomikal rajatud tekstid. Juured keskajast, kui piibliteemaliste suurte näidendite keskel olid farsilaadsed etendused. Algselt tähendas vaimuliku draama koomilist vahepala .
    • jant – jäme situatsioonikoomikal põhinev näidend. Eesti teater on arenenud külajandist.
    • vodevill – peenem , peenutsev kõrgklassikoomika. Kerge komöödia kupleede, tantsunumbrite, keerulise intriigi ja lõbusa dialoogiga.
    • sketš – lõbus- irooniline lühinäidend või dialoog, lühem kui jant.
    • satiir – ühiskondliku pahe või kitsaskoha teravmeelne või irooniline hukkamõist.

    Tragikomöödia – traagilise ja koomilise segu. Väline pilkeobjekt on ühendatud sisemise traagikaga. Samad sündmused või tegelased on nii traagilised kui koomilised olenevalt vaatenurgast. Ambivalentne – võib esineda mitmes žanris. Žanri põhimõtted: komöödia ja tragöödia on moraalsete äärmuste väljendused, mille vahel peab olema koht žanrile, kus sündmused on pärit argielust, intriig tegelikkusesarnane ja tegelased kehastavad seisusi. Tragikomöödias pole õudusi ega vapustusi, puhastab vaataja hinge melanhooliast.
    Tragikoomika – ühed ja samad sündmused, tegelased kutsuvad vaatajas esile vastandlikke emotsioone, mis väljenduvad samaaegselt.
    Draama – dramaatika põhižanr. Hakkas välja kujunema 18.saj valgustusajal, kui teater muutus elulähedasemaks. Teatrisse tuli uus publikukiht – kodanlus, keskklass . 19.saj naturalistlik ja realistlik teater kujutasid tavainimese elu.
    • Olmedraama – argised tegevused, lahendatakse igapäevaprobleeme, kus vaatajas tekib äratundmine.
    • Psühholoogiline draama – inimese siseelu konfliktide lahendamine. Karakterikeskne. Tähtsala kohal peategelase psüühika avamine. Süžeearendus sõltub tegelase mõtte- ja tundedünaamikast.
    • Ideedraama – eesmärk on üldise tähendusega ideid esitada või põhjendada. Tegelased ja süžee alluvad eesmärgile. Konflikt põhineb vastandlike vaadete kokkupõrkel. Idee võib olla nii filosoofiline, poliitiline jne.
    • Publitsistlik draama – aktuaalsete probleemide otsejooneline esitus. Selge konflikt, tegelased ja süžee on allutatud, eksponeerimaks ühiskonnaelu nõrku külgi.
    • Ajalooline draama
    • Dokumentaaldraama – lähtub dokumentaalmaterjalidest, nt ajaloolised tekstid või biograafiad.
    • Pseudo -dokumentaaldraama – dokumentaalsetest materjalidest lähtuv, ent ümber pööratud versioon .

    In-yer- face draama – rajasid 1990ndate brutalistid. Üldiselt draamast kaugel. Pigem elutunnetuslik kui vormist lähtuv määratlus. Omane katastroofiline tunnetus.
    Hästi tehtud näidend – vastab struktuurireeglitele, põhineb heal ideel ja teravmeelsel dramaatilisel situatsioonil. Tõsine +meelelahutuslik, traditsiooniline vorm+uued võtted. Sellele on omased moraalinauding, kust vaataja saab midagi meeldivat ja kasulikku . Pole eksperimenteeriv vorm. Püüab ühendada eri publikugruppe. Juured pärit 19.saj, mil see oli säravalt originaalne, veidi haritud inimesele mõeldud.
    B. Brecht – 20.saj Saksa lavastaja ja teatriteoreetik. Eepilise teatri teooria rajaja, poliitilise teatri lavastaja. Ta näidendite dramaturgiline võttestik koosneb võõritusefektidest (luuakse kriitiline distants lavategevuse ja vaataja vahele, sündmused on silmatorkavad ja vajavad selgitust, näitleja ei tohi tegelasega samastuda, sest ta kõigest imiteerib), vahelauludest (tegelased ise kommenteerivad sündmuskäiku), selgitavatest ja kommenteerivatest siltidest laval, näitleja rollist väljaastumised. Draama episeerub haripunktis. Brecht uskus, et teater aitab tegelikkust muuta, näidates elu nii, et vaataja hakkaks sellesse kriitiliselt suhtuma ja mõistaks vanade vormide muutmise vajadust ja võimalikkust. Ei tohi näidendisse sisse elada.
    Draama episeerumine – draama ja eepika segunemine .
    DRAMAATILINE
    EEPILINE
    Kehastab sündmusi
    Jutustab sündmustest
    Tõmbab vaataja kaasa jälgijaks, tarbides ta aktiivsust
    Teeb vaatajaks, äratab vaataja aktiivsuse
    Paneb tundma
    Paneb otsustama
    Vahendab elamusi
    Vahendab teadmisi
    Vaataja elab kaasa
    Vaatajale näidatakse
    Huvi lõpplahenduse vastu
    Huvi tegevuse vastu
  • Sündmustik – kaob draamale iseloomulik lahendusele-suunatus. Näidendi stseenid on iseseisvad, ei moodusta terviklikku sündmusrida. Pinget loob asjade käik.
  • Poeetiline aegruum – hüljatakse keskendusprintsiip. Ainest püütakse esitada täielikult ja detailiseeritult. Panoraamne, laiuti haarav aegruum. Palju tegelasiga.
  • Kunstiline kommunikatsioon – lõhutakse draama absoluutsus, endassesuletus.
  • kirjeldavad ja kommenteerivad remargid – suunatud lugejale.
  • autori “kohalolu” näitavad selgitavad plakatid , projektsioonid, pealkirjad jms.
  • dialoogi eepiline struktuur: tegelane kaugeneb situatsioonist, et pöörduda kommentaariga publiku poole. Lõhutakse sein saali ja lava vahel.
  • mõned tegelased toimivad ainult või lisaks vahendajatena näidendimaailma ja publiku vahel.
  • eriasendis tegelane võib olla näidendi struktuuris keskne , nt Autor, Jutustaja, Mängujuht. Hõivab jutustaja koha, võib mängu katkestada, seda muuta.
  • mitteverbaalsed episeerimisvõtted, nt näitlemisviis, kus näitleja demonstreerib rolli, võõritava mõjuga lavakujundus – kõik on võõrituse teenistuses.
    Postmodernne situatsioon – heterogeenne ja eklektiline . Suured narratiivid taanduvad. Simulaakrumid ja simulatsioon . Mõtlemiskriitika on hierarhiline .
    Postdramaatiline teater – postdramaatiline ja postmodernistlik teater pole sünonüümid. Postmodernistlik väljendab esteetikat, postdramaatiline elutunnetust (postmodernne situatsioon). Postdramaatilisel teatril on kultuuriline kontekst, seotud meediaühiskonnaga). Loogiliselt ja põhjuslikult järgnevate tegevuste asemel, mis looks tervikliku fiktsionaalse maailma, on tähtsad seisund ja stseeniline dünaamika. Esile kerkivad tinglikkus ja teatri väljendusvahendite eriline keel. Teater on fragmentaarne, eklektiline ja killustatud. Teatri väljendusvahendid pole hierarhilised.
    • Simultaansus – paljude mängusüsteemide ja tähendusliinide samaaegne koostoimimine.
    • Muud väljendusvahendid – muusika, visuaalne ja kehaline pool – tõusevad esile.
    • Palju tehnoloogilisi vahendeid – multimediaalsus.
    • Teatraalsus – näitamise ja vaatamise akti rõhutamine. Rõhutatakse ka teatri spetsiifilisust, teatrina toimimist.
    • Tekstuaalsus – dünaamilise tähistamisprotsessi ja kommunikatsiooniprotsessi esiletõus. Tekst on strukturalismis alustatud ja lõpetatud üksus. Tähendus tekib teksti-vastuvõtja protsessis, st see pole paika pandud. Tekste ei looda tavapärasel viisil, esile tõusevad kõne ja esitusviis. Dialoogid on kas väga pikad ja ülepaisutatud või napid.
    • Performatiivsus – etenduslikkus. Sooritusest ollakse teadlik, mida näidatakse ka välja, viidates endale. Kogemuslikkus. Vaadatakse, kuidas etendaja etendust näitab.
    Postdramaatiline teatritekst – dramaturgiline tekst ei vasta traditsioonilise dramaturgia tingimustele. Tekst pole enam lavastusekeskne osa, vaid selle generatiivne maatriks , mis määrab lavastuse tähenduse. Teksti võib kasutada eri viisidel vastavalt lavastaja nägemusele. Tekst on tihedalt seotud teatripraktikaga (lavastuse võivad luua kõik näitlejad koos). Uute struktuurireeglite kehtestamine on vaba – lavastaja teeb valikuid , et lavastus vastaks tema kunstilisele nägemusele. Tekst pole hierarhiline: näidendis on kasutatud kõike, et tegevust arendada. Postdramaatilises tekstis ei pea tegevust olemagi. Autor võib tõsta keskmesse mida iganes, ka teksti ennast. Tekst võib olla napp ja abstraktne .
    Kaasaegsed tekstitüübid:
    Lähtuvalt tekstiloomeviisist:
    • Autoriteater (1 autor on teksti looja) ja lavastajadramaturgia (lavastaja ise töötleb teksti vastavalt oma eesmärgile, ei pea tingimata tervet teksti ise looma)
    • Rühmatöö – trupp loob ise teksti demokraatlikult, sageli poliitilise sisuga. Leiutav teater.
    Lähtuvalt alusmaterjalide valikust:
    • Dokumentaalteater
    • Verbatim-teater – dokumentaalmaterjalil põhinev rühmatööna loodud teater. Näitlejad püüavad elumaterjali lavale tuua elutruult, pöörates tähelepanu miimikale, häälele jne.

    Režii – lavastuse või filmi kunstiline juhtimine, plaan.
    Draamakunst kandub teatrilavale nii: näidendi autor > näidendi tekst > lavastaja/trupp > lavastus/etendus > vaataja. Teksti tähendus jõuab vaatajani läbi teatrimärkide kombinatsioonide etenduse tähenduses.
    Lavastajaeelne teater – varasem dramaturgia ega teatripraktikad ei eeldanud lavastaja funktsiooni. Klassitsistliku teatri etendamispraktikad olid tugevalt normeeritud (mitte remarkides, vaid konventsioonides seisnes). Klassitsistlik teater oli tekstitäpne, keskendus retoorikale ja dokumentatsioonile, selle näitleja mäng oli kodeeritud (žest, miimika , intonatsioon), kus rolli ei elatud iga kord läbi; olid esinäitlejad; lavapilt vastas üldskeemile (suured lavasõbrad otse laval kommenteerimas), samas polnud läbitöötatud lavakujundust, see oli üheplaaniline. Esimesed lavastajad olid 19.saj Prantsusmaal.
    Valgustusaeg – 18.saj nõuti realistlikkust ja loomulikkust. Omane proosadialoog. Lava täideti massistseenidega. Valiti realistlikud näitlejad, kes pidid meenutama kehastatavat tegelast. Jätkus ampluaasüsteem. Proovide arv kasvas. Lavategevus kooskõlastati. Tegelased hakkasid liikuma tekstist teksti.
    Misanstseen – näitlejate paigutus ja liikumine lavaruumis. Nt milliseid gruppe näitlejad moodustavad ja mis tähenduse see loob?
    Lavastaja roll valgustusajal – lavale panija, inimene või assistent, kes vaatas saalist, kas inimesed on laval õigesti ega varja üksteist. Koordineeris näitlejate paigutust ja liikumist.
    Teatriarheoloogia – antiigi ülekandmine, mis Euroopas 19.saj valitses. Ajalooliselt detailitäpsed lavastused. Laval tegeldi kadunud maailma taastamisega.
    H. Ibsen – Norra näitekirjanik ja radikaalne lavastaja, kes töötas oma näidendid välja tihedas seoses teatripraktikaga. Kaasaegne inimene ja argikeskkond olid laval, mis osutas valupunktidele – ta tegi seda nii, et see oli teatri moraalinõuetega vastuolus . Kujutas ka inimese siseelu, jõulisi dramaatilisi konflikte.
    Realistlik ja naturalistlik teater – lavastaja muutus vajalikuks. Uus näitekirjandus – otsiti elulist tõde, lahati inimhinge ning kujutati inimese siseelu. Laval pidi olema reaalsuse tõetruu peegeldus . Lavastajateatris tekkis ka teatrikunstniku amet nüüdisaegses tähenduses. Tekkis uus lavakujundus.
    Stanslavski – tegeles kaua ühe lavastusega. Uued tekstid nõudsid uusi teatripraktikaid. Varem ampluaateater, nüüd keskenduti ansamblimängule. Stanslavski süsteemile on omased kunstiline ühtsus, ansamblimäng, psühholoogiline lähenemine näitlemisele (alateadvus) ja realism ( usutavus ), maagiline „kui“ (peaksime uskuma, mida näeme) ning läbiv tegevus (süsteem põhines tegevuslikul analüüsil; mis on näitleja mängitav sündmus ja kuidas ta seda mängib?), pealisülesanne (tegelaskuju põhiidee), vaataja kui kaasaelaja roll ( emotsioon , uskumine ).
    Tšehhov – argielu polüfoonia ja dararabumbia. Pisikesed argised dialoogid, argielu vool. Palju erinevaid hääli, kes annavad oma teemasid , aga ei koondu selgeteks üksusteks. Tihedalt struktureeritud näidendid, fikseeritud tekstid. Dialoog on katkendlik – tegelased jätavad kõne pooleli , paljud räägivad korraga. Konflikt ja tegevus on mitmeplaanilised, pole selgepiiriliselt vastanduvad. Keskne dramaatiline sündmus taandub. Vähe väliseid tegevusi. Näidendeil pole üheseid tõlgendusmudeleid.
    Eesti lavastajad – I kutseline lavastaja oli K. Menning (Vanemuine). Moodsale lavastajateatrile pani aluse V. Panso . Eestis paneb lavastaja end autori kohale, leiab oma originaalsed tõlgendused ka klassikas ja teostab need.
    Kaasaegne repertuaariteater Eestis:
    • Loomenõukogu – annab kogu teatrile kunstilise taseme ja suundade osas nõu, kinnitab lavastatavaid tekste, kiiranalüüs pärast kontrolletendust.
    • Kirjandustuba – valib tekstid ja töötab nendega, tekstiraamatud, kavalehed, pressitekstid jms
    • Turundus - ja müügiosakond – reklaam , töö pressiga, mängukava, piletimüük, publikuteenindus.
    • Trupijuht – vastutav administratiivtöötaja, kes koostab tööplaani (proovigraafik, üritused, etendused) + mängukava.

    Lavastuse väljatoomiseks töötavad
    • Kunstnik, kostüümikunstnik, muusikaline kujundaja, helilooja , koreograaf, videokunstnik
    • Näitlejad
    • Etenduse juht – vastutab etenduse toimimise eest, koordineerib prooviperioodil ja etenduse ajal lava taga olijate tööd. Seotud ühe lavastusega.
    • Lavastusjuht – kunstniku visiooni tehniline teostus, dekoratsiooni- ja kostüümikodade juht

    Lavastaja loob põhiideele allutatud terviku erinevates osadest. Töötab teksti, näitlejate ja eri komponentide kokkupanekuga.
    Lavastus – teksti fiktiivne maailm, mis realiseerub etendustes nähtaval, meeltega tajutaval kujul. Selle loovad näitlejate mäng, lava-, heli- ja valguskujundus, rekvisiidid – nende koosmõjul sünnib atmosfäär. Lavastuse loomiseks tuleb kõigepealt tekst valida, seda analüüsida ja tõlgendada, seejärel kunstnikuga see läbi töötada ning teha osajaotus.
    Kunstnik – teksti visuaalne ja ruumiline tõlgendus. Teeb kavandi , lavamaketi ja tehnilised joonised. Ühe lavastuse juures võib olla mitu kunstnikku, kel on eri ülesanded, aga üks kunstnik võib täita ka mitut rolli. Kunstnikud tegelevad ka kostüümide, grimmi ja soengutega.
    Fiktsiooni ja reaalsuse pingeväli – reaalne ruum saab teatrilaval fiktiivseks ruumiks. Reaalne aeg saab etenduse ajal fiktiivseks ajaks, millel on oma sisemine loogika . Lavastuse ruumi loomisel arvestatakse teatriruumi tingimustega. Fiktsionaalne aeg võib olla tihedam kui reaalne, st sündmused toimuvad kiiremini või aeglasemalt kui reaalsuses . Näitleja isiklik eripära mõjutab nii rolli loomist kui vastuvõttu.
    Prooviprotsess – proovides loetakse. Proovid – lava- ja peaproovid – toimuvad proovisaalis. Enne esietendust tehakse eelesietendus (mängitakse läbi, kontrolletendus). Proovide ajal tehakse misanstseeni. Prooviprotsessis on väline ja sisemine režii.
    Tegelane – fiktsionaalne, väljamõeldud olend , kelle ümber on koondatud näidendi või lavastuse tegevus. Teksti kujutluslik konstruktsioon. Tegelane on draamateose mootor: käivitab teose, tema kaudu ilmnevad tähendused. Lavale ilmub näitleja kehastatuna. Tänapäeval on tegelane olulisem kui tegevus (antiigis vastupidi). Tegelane on nii fiktsionaalne olend, kellele kaasa elada, tegelaskonna süsteemi ja näidendi põhistruktuuri moodustaja kui ka osa tekstimaailmast, poeetiline element kunstilises tekstis (keelekasutus, abstraktne tegelaskuju, mask vm).
    Tegelase loomist ja tõlgendamist mõjutavad
    • Tõlgendused varasemas lavatraditsioonis ja kirjandustekstides
    • Tegelase prototüüp ajaloolise inimesena

    Tegelaskontseptsioonid – suurimad raamid, mille järgi tegelased üles ehitatakse:
    • Personifikatsioon – tegelane, kes esitab abstraktset ideed, nt Voorus või Rikkus. Pärinevad enamasti kiriklikust kultuurist, hilisemast vähem.
    • Mask – commedia dell’arte tegelaskuju. Üks keerulisemaid tegelaskujusid. Suured puust nikerdatud maskid . Paljude tunnustega tegelased, millest paljud olid publikule teada. Süžee liikus edasi, aga valmis teksti polnud. Renessanssteatris õppisid näitlejad noorena rollid ära ning mängisid igaüks üht maski. Näitlejad improviseerisid vastavalt kultuuritunnustele: polnud teada, kuidas lugu tegelikult kulgeb. Palju trikitamist, situatsiooni- ja sõnakoomikat. Maskid olid naljakad tegelaskujud , mängulised ja improvisatsioonilised.
    Commedia dell’arte maskid – renessansiaegne itaalia improvisatsiooniteater, mis põhines koomilistel süžeedel.
    • Pierrot – meeldiv ja sõbralik teener, kes heauskse loomu tõttu petta sai alati.
    • Colombina – teenijanna. Algselt lihtsameelne talutüdruk, hiljem peen linnasubrett.
    • Arlekiin – kosmiline teener, zanni
    • Doktor – satiiriline vanamehekuju. Dogmaatik, pedant , tüütu.
    • Hooplev kapten – suurustaja, argpüks
    • Ampluaa – devalveerunud mask, kindlakskujunenud tegelaskuju. Individualiseeritud. Igal tegelasel eri lugu.
    • Tüüp – lihtsakoeline, mitte kompleksselt välja arendatud. Kannab kindlat funktsiooni.
    • Karakter – individualiseeritud keerulise siseeluga tegelane, ei saa kellegi vastu välja vahetada. Tegelane, kelle sisemisest loogikast sõltub näidendi süžee. Mitmeplaaniline ja keeruline.

    Ühemõõtmeline tegelaskontseptsioon – iseloomujooned, eristavad tunnused
    Mitmemõõtmeline tegelaskontseptsioon – palju eristavaid tunnuseid ja iseloomu jooni
    Staatiline tegelaskontseptsioon – ei muutu psühholoogiliselt eriti
    Dünaamiline tegelaskontseptsioon – muutub psühholoogiliselt (nt muudab seisukohti), temaga juhtub midagi suurt.
    Avatud tegelaskontseptsioon – teame sisemaailmast palju
    Suletud tegelaskontseptsioon – ei saa sisemaailmast palju teada
    Inimesekujutuse erijooned :
    • Tegelane esitatakse kontsentreeritult – vähe aega, vähe ruumi
    • Siseelu kujutatakse komplitseeritult – ei saa palju dokumenteerida ega anda väljastpoolt arvamusi . Siseelu võib välja tulla pisimärkidest.

    Tegelase analüüs:
    • Kes tegelane on? Välimus, sotsiaalsed omadused, iseloom, suhted.
    • Miks tegelane nii räägib ja tegutseb? Motiivid, esteetilised , väärtushinnangud.
    • Kus, millal, kellega tegelane räägib?
    • Mida tegelane räägib?
    • Kuidas tegelane räägib? Sõnavara, lauseehitus, esitusviis.

    Mitteverbaalsed tegelasloomevahendid (remargid+näitlejatöö):
    • Paralingvistika – hääletämber, kõnetempo, pausid , rütm, intonatsioon, hääletugevus, naer, nutt jne.
    • Kineesika, prokseemika – miimika, žestid ja liikumine ruumis
    • Välimus – grimm, kostüüm jne
    • Nulltasand – neutraalsed märgid, nt vaikus ja liikumatus.
    • Miinusvõte – tugevalt silmatorkav omadus puudub, nt I vaatuses oli tegelasel suur parukas, II vaatuses on kiilakas . Alastimäng.

    Aktantanalüüs – süžees täidetud baasfunktsioonid. Näitleja on pindstruktuur, aktant on süvastruktuur. Aktantanalüüs on pärit vene formalistidelt, rahvaluulest . Selelga analüüsiti algselt muinasjutte. Selle analüüsi subjekti rollis on konkreetse sihi ehk objektiga konkreetne tegelane. Ihasuund valitseb subjekti ja objekti vahel. Saatja algatab tegevuse – kas tegelane ise või abstraktne idee. Üks tegelane võib täita mitut funktsiooni, võib olla ka tühi. Saaja teeb midagi kellegi jaoks, läheb mingis suunas. Liitlane aitab. Vastane töötab vastu.
    Konfiguratsioonianalüüs – vaadeldakse tegelaste jaotumist näidendi sisemises struktuuris, tegelaste ilmumissagedust ja kestust. Teatud tegelased domineerivad. Teatud tegelased ilmuvad 2-kaupa – paaristegelased. Alternatiivtegelased ehk teineteist välistavad tegelased.
    Binaarsed opositsioonid – igas teoses ja selle igas üksikus osas jagunevad tegelased 2 leeri. Tekstianalüüsil tuleb küsida, mis alusel vastandutakse, mille poolest tegelased erinevad ja sarnanevad. Milliseid suuri üldistusi saab teha selle põhjal näidendi kui terviku kohta? Analüüs töötab hästi suurte konfliktsega näidendite puhul (nt Ibsen). Binaarsed opositsioonid „Romeo ja Julias“ olid mees-naine, armastab -ei armasta, isand -teener, abielus-vallaline, üks suguvõsa-teine suguvõsa. Klassikalises dramaturgias lisanduvad analüüsile võimusuhted.
    Postdramaatiline teater – tegelane on abstraktsem ja vähem psühholoogiline. Prototüübi ja tegelase vahekord on verbatim- ja dokumentaalteatris keeruline. Näitleja ja tegelaskuju vahekord on ambivalentne. Teater tegeleb reaalse maailmaga , mitte metafoorselt, vaid kindlate ruumide ja inimestega. Tegelikusse ümber koondunud maailm on katki. Sõrestikud on läbinähtavad, illusioon luuakse ja purustatakse. Vaataja ei ela lõplikult kaasa, vaid vaatab, mida ja kuidas tehakse, aga mitte tegevust ennast. Fiktiivne kosmos laguneb. Näitleja ei esita enam ainult rolliteksti, nähtavalt tuleb etendaja isik. Fiktsionaalselt tegevuselt kandub tähelepanu lavalisele sooritusele.
    Tegelaskuju loomist/vastuvõttu mõjutavad tegurid:
    • Näidendisisesed aspektid:
    • Tegelase kujundamine draamatekstis
    • Näitleja isikupära – inimest ennast iseloomustavad füüsilised ja vaimsed aspektid
    • Lavastaja idee – milline raamistik on näitlejale ette antud? Näitleja ja lavastaja eesmärgid peaks olema samad.
    • Näidendivälised aspektid:
    • Tegelase kujutamine teistes teostes. Sama tegelaskuju palju mängitud, eelnev kehastus kummitusena alati kaasas. Kui tehakse lavastus, kus tegelaskuju erineb varasemast , võib vastuvõtt olla problemaatiline.
    • Näitleja varasemad rollid – võib olla negatiivne mõju.
    • Roll sünnib eri aspektide pingeväljas. Kui tekstil, rollil ja näitlejal on pikk ajalugu, siis on roll ikkagi ainukordne. See, mis moodustab uue rolli, on alati erinev. On suur valik, kes hakkab rolli täitma. Lavastajaraamatus on ka küsimus, kuidas lavastajad rollivalikuga tegelevad.
    Rolli loomise ahel: autor > tegelane (elab tekstis oma elu) > lavastaja (tõlgendab tegelast) > näitleja (kehastab teda)
    Rollikontseptsioonid:
    • Stanislavski idee: näitleja peab rolli välja töötama oma kogemustest, peab läbi elama. (Eestis levinud.)
    • Brechti idee: võõritus, näitamine
    • Grotowski idee: eneseavamine . Blokke eemaldatakse, et tuua esile tõeline mina. Näitleja peab rolli kaudu avama ennast, treeningu kaudu peaks vabastama end niivõrd, et kerkiks esile kõik sisemised tungid .
    • Arhetüüpsus, universaalsus – nendeni jõutakse füüsilise ja eneseavamise kaudu. Müüdid ei mõju enam tugevalt, kuid müütideni saab jõuda tundmaõppimise, peene tehnika, impulsside ja rütmi abil – viivad arhetüüpsuse ja universaalsuseni.
    • Totaalne akt – näitleja täielik eneseavamine
    • Vaataja kui tunnistaja – läheb näitlejaga kaasa, on teatrirituaali osa. Rituaalne teater – rituaal on midagi sisemist.
    • Strasbergi idee: Stanislavski idee edasiarendus – näitleja peab endas üles leidma emotsioonid , peab mõjuma reaalselt ja argiselt.
    E. Barba – Taani teatriantropoloogia kooli juht. Etendaja-mõiste. Tegeletakse etendaja kehapraktikaga.
    • Eelekspressiivsus – seisund, kus etendaja on valmis etendusse astuma . Tasakaaluhetk ja piiripealsus, kus astub ühest käitumisest teise.
    • Psühhofüüsiline tervik – kõik, mida etendaja teeb, on psüühiline ja füüsiline. Näitlejad treenivad keha, et saaks tegeleda psüühikaga.
    • Mitteargine, ebatavaline käitumine – mida teeb inimene ja mida teeb ta keha etendamise ajal?
    • Kuidas tekib etendamise situatsioon? Mida tähendab see, kui nimetame etendamist etendamiseks?
    • Vastandite omavaheline suhe ja toonus – kiire/aeglane, kõrge/madal hääl jne
    • Muudetav ehk dünaamiline tasakaal
    • Otsustunud keha – psühhofüüsilises seisundis, kus etendaja saab etendusse astuda.
    • Energia vormimine partituuri järgi – energia, mis tekib tasakaalu muutmisel, kui treenida oma keha lahtiseks.
    • Kehatreening – kuidas keha liigub, kuidas liigub hääl kehas, hääleefektid.

    Keskkonnateater – etendaja vaadeldakse suhtesolevana oma rolliga. Vaataja näeb rolli ja etendaja vahelist suhet.
    Näidendi tee lavale: kirjandusliku redaktsiooni (mõeldud trükis avaldamiseks ja lugeja ootustega kohandatud) või lavaredaktsiooni kaudu (näidendi konkreetse lavastuse jaoks kohandatud tekstikuju, pole iseseisev kirjandusteos , pigem käsikiri)
    Kuidas lavastaja mõjutab rolli loomist? Lavastaja kujutlus tegelasest kohustab näitlejat. Lavastaja konkretisatsioon tegelasest on osa lavastaja loodavast kogu näitleja konkretisatsioonist. Näitleja ja tegelase suhte üldkontseptsioon (läbielamine, võõritus jne) ja kontseptuaalsed valikud annavad näitlejale ette laiad näitlejatehnilise raamid. Lavastustervik on rolli ümber tekkiv maailm, mis mõjutab näitlejat ja rolli. Laval tõusevad keskmesse kehaline tegevus ja kehaliste vahenditega loodud tähendused. Kultuurilised tähendused – kehakeel argielus vastavalt ajastule ja ühiskonnale. Habitus ehk õpitud käitumisviis, kehakasutamistehnika. Teatripraktika – spetsiifiline etendamistehnika.
    Näitleja ülesanded laval:
    • Kehastada tegelast, anda talle füüsiline kuju ja pidevus
    • Viia läbi lavastaja antud lavalised tegevused
    • Esitada tegelase teksti
    • Näitleja toob oma rolli kaasa. Näitleja materjal on tema ise – temperament , lavavõlu, välimus.
    Näitleja väljendusvahendid: hääl, nägu, keha, liikumine
    • Paralingvistilised vahendid
    • Miimika ehk näoliigutused
    • Žestid ehk keha liigutused ja poosid
    • Kineesika – keha liikumine ruumis
    • Prokseemika – ruumilised suhted tegelastel omavahel ning tegelaste ja vaatajate vahel.
    Näitlejaga seotud väljendusvahendid:
    • grimm (neutraalne, ajalooline, fantaasia - või karaktergrimm)
    • mask ehk näokate (tugev rituaalne jõud, semiootiliselt paljutähenduslik)
    • karvlisandid (habe, vuntsid )
    • kehagrimm ( kehakuju muutmine, nt rasedus või küür)
    • juuksed ( soeng , parukas, peakate )
    • kostüüm (avab tegelaskuju, annab edasi tegevusaega ja –kohta, on osa lavastuse visuaalsest kontseptsioonist, märgiline viide – sugu, vanus, positsioon)
    • rekvisiidid – lavaruumis olevad esemed, millega näitleja manipuleerib

    Kõne draamas – tähenduslikult komplitseeritud: 2 subjekti (tegelane või autor) või 2 adressaati (teine tegelane või publik ). Tegelane võtab tekstis kas tegelase või autori positsiooni. Näitleja kehastab tegelast. Tegelane on lavastaja kontseptsioonis. Tegelane on eri suhetes, suhestuses eri plaanidega pidevalt. Kõnel on esteetiline funktsioon, peegeldades autori stiili, ajastu kõnekombeid ja üldiseid peetikareegleid. Draamakõne on korrastatum kui argine. Dialoog on tihedalt tegevusega seotud, tema areng on sihipärane, üleminekud kunstiliselt motiveeritud. Dialoog viib tegevust edasi. Kõne draamas erineb teatri kõnest: draama kõne on kirjalik, teatri oma suuline . Näidend ei saagi päriselt suulist kõnet jälgida, aga üritatakse spontaansuse mõju saavutada.
    Näidendil on 2 tekstikihti: põhitekst ehk dialoog või monoloog ja sekundaartekstid.
    • Dialoog – kahe või enama isiku kõnelus. Dialoogi alus on olukord, kus tegelastel on eri info või vaatepunkt, nii et tekib kõnelemiseks vajadus. Nõuab nii ühendavat kui eristavat kõnet. Dialoog on seotud situatsiooni ja kõnelejate omavaheliste suhetega – ei saa analüüsida tegelastest ja olukorrast eraldiseisvana. Dialoog on tähtsaim karakteriseerimisvahend – kõne loob tegelase ja tegelane loob kõne. Kahekõne sõltub tegelaste arvust, tegelaste sotsiaalsest positsioonist, iseloomust, meeleolust ja kõnelemissituatsioonist. Dialoog koosneb repliikidest.

    Repliik – ühe kõneleja kompaktne lausung , ühe kõneleja kõnevoor.
    Dialoogi struktuuri määrab 3 omadust: kui mitu inimest räägivad? (duoloob või polüloog), repliikide pikkus ja vaheldumissagedus (mõjutab näidendi ja lavastuse tempot ja rütmi), repliikide jagunemine tegelaste vahel (üldiselt määrab peategelase see, et tal on kõige rohkem teksti). Dialoogi analüüsimisel tuleb silmas pidada kõnelejate arvu, repliikide pikkust, teksti jagunemist tegelaste vahel ja repliikide sidusust ( repliigi tasand, stseeni/tervikteose tasand, ühe tegelase tasand)
    Dialogiseerumine – monoloogi ilmuvad suhtlemise elemendid, kui laval üksi viibiv tegelane pöördub kellegi poole, kui adressaadiks on publik või tema ise. Erijuhtum on epistolaardraama (draama kirjades).
    • Monoloog – üksikkõne. Ühe tegelase teistele esitatud pikem seotud või endassesuletud repliik, mis on semantiliselt ühtne (kõne või meenutus) või üksi oleva inimese kõne (soliloog; ka proloog ja epiloog). Monoloog avab tegelase siseelu. Monoloog edastab tehniliste või ajaliste piirangute tõttu lavale sobimatuid sündmusi.

    Monologiseerumine – dialoog muutub üksikkõneks kõnestruktuuri alusel, kuigi tegelikult võib laval olla palju tegelasi. Dialoog monologiseerib, kui kõnelejate kontakt nõrgeneb ja üks domineerib, kontakt katkeb ja suhtlus enam ei toimi või kui valitseb täielik üksmeel, st pole vastandujaid.
    Monodraama – ühe tegelase monoloogist koosnev draama. Head monodraamad on sisemiselt dialogiseerunud: tegelane vahetab vaatepunkte, kaalub poolt- ja vastuargumente, räägib endast eemalviibiva tegelasega või publikuga.
    Remarktekst – näidenditekst ehk tegelaskõne. Remargid võivad olla romantiseerivad (autor on jutustaja) või teatraalsed. Remargi ülesanne on täpsustada visuaalset pilti: lavakujundust, tegelaste välimust, käitumist; täpsustada dialoogi ja helitausta: tegelaste intonatsiooni, pause, muusikat; kommenteerida tegelaste käitumist, siseelu, autori suhtumist .
    Dialoogi ja remarkteksti suhestumine – remark dubleerib dialoogis öeldut, st laval tehakse seda, millest hetkel räägitakse. Komplementaarne – remarkides antud mitteverbaalne info täiendab dialoogi: siia lisanduvad kostüümi, miimika jm kirjeldus. Diskrepants – sõnad ja tegevused lähevad lahku, st dialoog ja remargid räägivad üksteisele vastu.
    Autoritekst – autori nimi, pealkiri, žanrimääratlus, osutused tegevusajale ja –kohale, eessõna ja järelsõna.
    Kõne postdramaatilises teatris:
    • Kõne desemantiseerub.
    • Kõne ja dialoog dekonstrueeritakse.
    • Polüloogilisus ja mitmehäälsus tõusevad esile.
    • Stiilid segunevad.
    • Loogiline tervik laguneb.
    • Subjektipositsioon pihustub.

    Ajatasandid teatris:
    • Etenduse aeg – etenduse algusest lõpuni. Tegelikult pole etenduse aeg ühene. Inimesed istuvad, etenduse juht annab etenduse algusest märku, näitlejad tulevad lavale, lõpus on aplaus ja minnakse koju. Kultuuriantropoloogiliselt on see aeg eriline – astub välja meie igapäevasest argivoolust. Teatri taust on rituaalses kultuuris, kus toimivad sarnased asjad: astutakse teatriaega, kus toimuvad rituaalsed sündmused, hiljem jätkub reaalne aeg.
    • Poeetiline aeg – fiktsionaalse maailma sisene aeg, kujutatud sündmuste aeg. Poeetilist aega luuakse tihendades, kiirendades, kommentaaridega (1 tegelane selgitab tegevusest väljaspool), valguskujundusega (annab märku päevaajast, tegevuspaigast, valgusfookusega hajutatakse tähelepanu) ja pöördlavaga (uued tegelased, koht, aeg)

    Ajakujutuse eritingimused draamas ja teatris:
    • Olevikulisus – etendus toimub siin ja praegu. Ajaühtsuse nõue on viidud äärmuseni. Mida esitatakse, mis sündmusi, mis järjekorras? Alati ei saa olla lineaarne, keegi peab tegema tagasihüppeid, et lugu oleks arusaadav.
    • Sündmuste esitamise järjekord ja sagedus
    • Mittepidevus – pidevusmulje loomiseks kasutatakse tehnilisi võtteid ( tihendamine , kiirendamine, kommentaar, pöördlava). Ajastruktuur luuakse pausidega.

    Draama kontseptsioonid :
    • Objektiivne kronomeetria – näidendi aeg on üles ehitatud sündmuste järgnevusele. Saame neid järjestada
    • Subjektiivne ajakogemus – kirjeldab tegelase sisemaailma, omane sisedraamale. Võib lisanduda väline mõõde teksti või lavaliste vahendite abil.
    • Progresseeruv (seotud sündmustega; kas aeg liigub edasi?) vs staatiline (seisunditega; kas aeg seisab?)
    • Lineaarne (sündmused järgnevad üksteisele; progresseeruv, tulevikku suunatud, pidevalt liikuv) vs tsükliline (sündmused korduvad)
    Kaasaegne teater on järgnev (sündmuste järg on põhjuslik), simultaanne (sündmused toimuvad samal ajal, millest tuleb esile, et aja- ja ruumistruktuur on seotud), fragmentaarne (teksti ülesehitus koosneb lõdva seosega teksti kildudest).
    Ruumitasandid:
    • Reaalne ruum – otsene mõju sellel, milliseks kujuneb etendus
    • Fiktsionaalne ruum

    Stsenograafia – lavakujundus. Loob lavastuse füüsilise keskkonna, visuaalse ilme. Viitab tegevuse kohale ja ajale. Loob näitlejale laval liikumisvõimalused. Määrab lava-saali suhte, materjalid ja lavaruumi sisemiste suhete organiseerituse.
    Lavaruum – realistlik (jäljendab konkreetset kohta) vs tinglik (abstraktne, annab mingid märgid, millest loome ise lavaruumi); mimeetiline (jäljendav) vs mänguline (teatrimäng ja teater kui mäng tulevad esile)
    Ruumikontseptsioon:
    • Lavaruumi suhe fiktsionaalse ruumiga – inimese tee teatrisse
    • Lava ja sellevälise ruumi suhe – kas lavaruumi on vastavalt lavale kohendatud?
    • Lava ja saali omavaheline suhe – kuidas publiku ja näitlejate paigutus on organiseeritud? Kas on kontakt?
    • Klassikaline kreeka lava – kultuskoht, tuhandeid vaatajaid , vabas õhus, publik istus poolringis, lava taga oli sein. Illusoorset maailma ei saa luua. Näitlejatel sümbolistlikud kostüümid.
    • Keskaegne lava – publik istus lähedal, vankrid liikusid läbi linna, vankritel mängiti rituaalseid piiblistseene, seotud kristlusega, vaataja võis „osaleda“.
    • Shakespeare’i-aegne lava – lava enam ei liigu, vanker asus kõrtsihoovis, publikule lähemalasuv osa oli mänguline, taga oli illusioon tugevam, vaataja lähedal – kontakt publikuga tihe. Näidendeis kukuti palju rollidest välja, oli palju võimalusi, kus näitleja sai publikuga kontakti võtta.
    • Õukonnateater – osa publikust sai laval istuda, siiski tugev rahva ja saali eraldamine.
    • Modernne proskeeniumlava – publikul ja näitlejal pole füüsilist ega isiklikku kontakti. Tekkinud vastand: kuidas illusioonimaailma seina taga elustada? Nt black -boxiga – võimaldab publiku-vaataja suhet kuidas tahes arendada või eraldada. Kõike saab tõsta.
    • Keskkonnateater – tihene ja otsene kontakt, kus iga kord saab uue luua ruumimudeli. Etendus on üksteisega suhestuvate eri toimingute kooslus: laval palju tegevust, aga ei pea olema ühtne ega terviklik. Etendus kasutab kogu antud ruumi laest põrandani ja seinast seina. Pole läbilõiget publiku ja etenduse vahel. Etendus võib toimuda kas totaalselt muudetud ruumis või found space ’is. Keskkonnateatri fookus on paindlik ja muutuv. On kas multifookus (simultaansus, video, eri vaatenurgad ja helid, sündmusi korraga palju) või lokaalfookus (osa publikust näeb- kuuleb ). Kõik lavastuselemendid võivad kõnelda eri keeles. Tekst ei pruugi olla avastuse lähtepunkt ega eesmärk. Verbaalset teksti ei pea üldse olema.
    Found space – peab uurima ja kasutama ruumi, mitte elemente ( arhitektuur , akustika , erilised omadused jms) varjama. Organiseeritakse ruumid mittetavapäraselt. Lavakujunduse funktsioon on ruumi mõista, mitte seda muuta/varjata. Vaatajad võivad ootamatult ja äkitselt tekitada uusi ruumisuhteid.
    • Ready-made koht –juba olemasolev ruum, mille võimalusi kasutatakse neid muutmata.
    • Fit-in-kujundus – ruum kui konteiner . Kunstnik võib kõike teha.
    • Ruum kui argument – kohaspetsiifiline
    Kohaspetsiifiline teater – lavastus on seotud kindla paiga, ruumi või loodusnähtusega. Lavastuses arvestatakse selle koha ajaloo, legendide ja kultuuriga. Koht ise on argument lavastuse loomiseks – selle omadused annavad aluse lavastuse kujunduseks. Suhted võivad olla keerulisemad .
    Lavaruumi semantika – mida tähendab lavaruum etendusele? Lavaruumisuhetest moodustub lavaruumi terviklikkus .
    • horisontaalne (ees-taga, kaugel-lähedal) vs vertikaalne (väärtustatum on üleval, allpool on madala väärtusega)
    • sügav (tegelane viiakse kaugele) vs lame (tegelast ei saa kaugele viia)
    • suletud (piiratud keskkond, nt vangla) vs avatud (avar ruum, nt linnaväljak)
    • tühi vs täidetud – laval vähe või palju asju, fookus esemetel või mitte, sise- või välisruum
    • ees vs taga
    • parem vs vasak
    • keskmega lava vs keskmeta lava
    • interjöör vs välisruum

    Ruumiga seotud märgisüsteemid:
    Valguskujundus – loob atmosfääri, markeerib aega ja kohta, fokuseerib tähelepanu. Valgusel on kognitiivne funktsioon. Tähendus on esteetiline, emotsionaalne ja semantiline. Lähtub kunstniku üldkontseptsioonist ja millisesse kultuurisüsteemi lavastus kuulub. Mõnikord montaaži funktsioon (nt black-out, punktvalgus).
    Muusikaline kujundus – loob lavastuse auditiive ruumi. Tegelaste laval, muusikute või helitehniku esitatav muusika.
    Helikujundus – loob lavastuse auditiivse ruumi. Loodushääled, masinahelid, tegevuse käigus tekkivad helid.
    Etenduse analüüs:
    • ühe lavastuse analüüs tervikuna , vaadeldes selle erinevaid etendusi, püütakse leida nende ühisosa ja kandev struktuur
    • analüüsimeetod valitakse vastavalt vajadusele: uurija valib tavaliselt mitu meetodit (metodoloogiline pluralism )
    • erinevate meetodite kombineerimine: võetakse juurde eri teatriteooriaid.
    Etenduse analüüsi kohustuslikud osad:
    • Meetodi või vaatepunkti valik – kas mingi üldine teooria või uurmisküsimus. Üldiselt kombineeruvad.
    • Kirjeldus – uurija kirjutab kõik üles, mida näitleja teeb, kujunduse. Püütakse sõnastada laval toimuvat.
    • Interpretatsioon või analüüs – vastused püstitatud küsimustele.

    Tekst
    Lavastus
    Etendus
    Kirjalikud märgid
    Lavalised märgid
    Lavalised märgid
    Üldiselt muutumatu – sellele antakse tähendust
    Üldiselt muutumatu - üldiselt ka muutmatu, aga võib sündida kohapeal. Lavastus võib muutuda nt osalusteatris
    Tugevalt varieeruv – võib varieeruda vähem, nt traditsioonilises sõnateatris. Mängimise ajal muudetakse lavastust (nt lavastaja pole esietendusega rahul), vahel praktilistel põhjustel (nt näitleja haigestub )
    Struktuur
    Struktuur
    Sündmus – elav kommunikatsiooniakt näitlejate ja publiku vahel. Toimub ja juhtub reaalsete inimeste vahel.
    Anaüüsi alus – etenduse sõnaline kirjeldamine. Kirjeldamine on juba valiku tegemine: kirjutaja teeb oma lugejale nähtavaks selle, mida oluliseks peab.
    • Ruumilised markerid - näitlejate liikumine, millise tähenduse ruumile annavad.
    • Ajalised markerid – sündmuste kulgemise intensiivsus
    • Esialgne märgisüsteemise struktureerimine (nt näitlejamäng kui märgisüsteem)

    Analüüsi abistavad
    • Lavastuse loomisega seotud dokumendid – tekstiraamatud, kavad jm lisamaterjalid, intervjuud, lava- ja kostüümikavandid, proovimärkmed
    • Vastuvõtuga seotud dokumendid – etendusel tehtud märkmed/joonistused, arvustused, kriitika, fotod, videosalvestus, küsimustikud

    Kontekst – etendust saab vaid siis analüüsida, kui teatakse konteksti. Kultuurilised, ajaloolised a sotsiaalsed kontekstid mõjutavad lavastuse loomist ja etenduse vastuvõttu.
    Teatrisemiootika – etendust mõistetakse kui teksti. Tekst on väljendatud (koosneb kindlatest märkidest), piiritletud (tal on algus ja lõpp ajaliselt ja ruumiliselt), struktureeritud (moodustab ekvivalentide ja opositsioonide süsteemi). Etenduse tekst on semiootiliselt heterogeenne märgikooslus, mis realiseerub laval, etenduses.
    Teatrimärkide väärtused:
    • Semantiline – märgil on viitav tähendus
    • Esteetiline – osa lavastuse üldesteetikast, märgi ilu.
    • Emotsionaalne – tundeid tekitav
    Tasandid :
  • Etenduse algelemendid: lausung, žest, rekvisiit , tähenduslik lavakujunduselement
  • Märgikooslused – mitmest üksikust koosnev tähenduslik üksus. Märgid võivad kuuluda eri süsteemidesse. Tähendus antakse mängu ajal suhetes teistega .
  • Alatekstid – põhiline, mida jälgida: näitleja mäng, kostüümid, lavakujundus vm. Võimalik vaadata näitleja mängu kogu lavastuse vältel (kuidas esitab rolli ja kannab lugu edasi?)
  • Etendus kui tervik – väikemaks struktureeritav
  • Iga teatrimärk = märk maailmast. Nt kuningakroon viitab võimumärgile.
    Kood – märkide kasutamise reeglid:
    • Teatri erikoodid – enamasti me neid ei taju, sest oleme koodid ära õppinud, aga tajume tugevalt võõrast süsteemi.
    • Esmased kultuurikoodid – elukogemus, igapäevased käitumisnormid (riietus, žestid, keel, kombed)
    • Teisesed kultuurikoodid – kultuurikogemus (kirjandus, kunst, mütoloogia, religioon ). Oluline on viidatav, tuleb tunda intertekstuaalsust.
    Kui palju peab vaatama tundma etenduse koode? Kas etendusel tohib teda võõras keeles kõnetada? Kas etendus võib õpetada vaatajale oma kooda ? On lavastusi, mis loovad oma sisekoodid, mida vaataja suudab mõista, juhul kui ta saab piisavalt infot.
    Teatrifenomenoloogia – vaatab lavale ja püüab näha ainukordset, püüab tuttavlikkusest läbi näha – „Tagasi asjade endi juurde!“ Teatrifenomenoloogia analüüsib atmosfääri, kehalisust (kohalolu või selle puudumist), sündmuslikkust (etendus kui elav akt, mille osalised oleme). Analüüsi alus ja lähtepunkt on üksiku vaataja taju etendusest. Tajutakse kahel põimuval tasandil, mis mõlemad toimuvad tegelikkuses:
    • Kontseptualiseeriv taju – tajun objekti, andes sellele juba mõistelise tähenduse. Seostub semiootilise mõõtmega. Objekti respekteerimine – tajun objekti spetsiifilisi materiaalseid omadusi nii, nagu nad ilmnevad. Seostub performatiivse mõõtmega.
    Teatrifenomenoloogiat on komplementaarne vaateviis nagu semiootika. Teatrilaval olev fenomen (näitleja, rekvisiit vm) on ühtaegu lihtsalt tema ise ja ka materiaalne objekt ning samas ka semiootiline märk, viidates millelegi muule.
    Geneetiline analüüs (Féral) – pööratakse tähelepanu lavastuse tervikule loomeprotsessile ja arengule etenduse mängimise ajal. Mis valikud tehti lavastades? Mis probleemid, kõhklused ja eriolukorrad esile kerkisid? Kuidas sündis näitleja roll? Uurija osaleb lavastuse loomises algusest peale, toetub oma proovipäevikule hiljem.
    Teatriantropoloogia – tihedalt seotud teatriteooria ja teatripraktikaga. Eelkõige rituaalse teatriga seotud :pöördutakse arhailiste materjalide ja kultuuride poole, kehtestatakse rituaalsus teatris.
    Interkultuuriline teater (Brook, Artaud) – eri kultuuridest pärit materjalide (müüdid, tekstid, kehatehnikad, muusika, pillid , rituaalse praktikad jne) segamine ja koosesitamine ühes lavastuses. Iseloomulik rituaalne teatrikeel. Laias mõistes igasugune teadlik ja eesmärgipärane kultuuride kõrvutamine teatrivormide ja –tehnikate kaudu, rõhutades kultuuride sarnasust või erinevust, otsides universaale. Kitsamas mõistes on kultuurielementide eesmärgipärane ja teadlik segamine, kus lavale tuuakse midagi kultuuriliselt võõrast, mis ei pruugi olla võõristav.
    Kultuuriline kõrvutamine:
    • Intrakultuuriline – kultuurisisene praktika, kus piirdutakse oma kultuuris olevate tihti unustatud traditsioonide vahendamise, taaselustamise ja juurte otsingutega.
    • Transkultuuriline – kultuuriülene praktika. Eesmärk leida kultuuride ühisosa, universaalid, sügav humaansus .
    • Ultrakultuuriline – pöördutakse mütoloogiliste juurte ja allikate poole tagasi, naastakse rituaalide juurde.
    Multikultuuriline teater – interkultuurilise teatri avaldumisvorm. Omane multikultuursete ühiskondade teatripraktika, mis tekib eri etniliste või lingvistiliste gruppide vastasmõjutamisel.
    Kultuuriline kollaaž – interkultuurilise teatri avaldumisvorm. Juhuslikkuse alusel eri kultuuride elementide tsiteerimine, kohandamine, segamine, ühendamine. Ei ole vajadust leida neis ühisosa või paigutada neid konkreetsesse ajaloolisse ja ühiskondlikku konteksti.
    Sünkreetiline teater – interkultuurilise teatri avaldumisvorm, kus sulatatakse põlised etendusvormid ühte, mille järel sünnivad uued esteetilised alused.
    Postkoloniaalne teater – interkultuurilise teatri avaldumisvorm, kus kolonialismijärgsed kultuurielemendid ühendatakse põliste traditsioonidega.
    „4. maailma teater“ – interkultuurilise teatri avaldumisvorm. Koloniseeritud maades elavate põlisrahvuste, vähemuskultuuridesse kuuluvate lavastajate looming.
    Publiku-uuringud – arenes välja kirjandusteose vastuvõtu uurimisest. Tihe seos sotsioloogiaga. Kitsas mõttes uuritakse sotsiaalset ja kultuurilist tausta ning teatrikäitumist. Uuritakse, kes ja miks käivad teatris ja kuidas nähtut hindavad .
    Objektid on 3 tasandil:
    • Makrotasandi uuringud – suured vaatajate grupid. Uuritakse üht lavastust, teatrit või ajastut .
    • Mikrotasandi uuringud – individuaalne vaataja.
    • Mudelvaataja – ideaalne või hüpoteetiline vastuvõtja.
    Palju uurimismeetodeid:
  • Kvalitatiivsed – statistika, vaatlused
  • Fokusseeritud kvalitatiivsed – kindlad publikugrupid, nt kooliõpilased
  • Süvaintervjuud – individuaalsed küsitlused üksikuile vaatlejaile
  • Fookusgrupi arutelud – vestlus kindla osaga publikust etenduse järel
  • Kasutatakse fotosid ja videosalvestusi
  • Salvestatakse vaatajate bioloogilisi reaktsioone – kasutatakse vähe
  • Vaatajad hindavad etendust vaatamise ajal
    Retseptsiooniuuringud – arenes välja kirjandusteose vastuvõtu uurimisest. Tihe seos sotsioloogiaga. Keskendutakse kunstiteose vastuvõtu uurimisele. Retseptsiooniteooria on etenduse vastuvõtuprotsessi üldistamine. Etenduse vastuvõttu mõjutavad sotsiaalne ja majanduslik ruum, kultuuriruum , etenduse ruum.
    Etendust võetakse vastu kui
    • Sotsiaalset sündmust – sündmuslikkuse, sotsiaalse sidususe , erilise aegruumi looja.
    • Kunstilist sündmust – meelelahutus, emotsionaalsete, esteetiliste ja intellektuaalsete vajaduste rahuldaja
    Ootushorisont – vastuvõtja suhe teksti või teosesse enne vastuvõtuprotsessi.
    Esteetiline objekt – vastuvõtja individuaalne kunstiteos, mis sünnib suhtlusprotsessis teose ja vastuvõtja vahel.
    Etenduse vastuvõtt:
    • Meeleline taju
    • Konkretiseerimine – vaataja/lugeja vastuvõtuprotsessis moodustuv tervikkujutlus tekstist/etendusest, kus vastuvõtja täidab autori jäetud tühikuid.
    • Tõlgendus – interpretatsioon
    • Emotsionaalne suhestumine - imetlus , kaasaelamine ja kaastunne, samastumine ja sarnasus
    • Hinnangu andmine
    Etenduse vastuvõttu mõjutavad lavastus/etendus ise, etenduspaik, vanus, kultuurikogemus, haridus ja sugu.
    Retseptsioonistrateegia – viis, kuidas vaataja etendusega suhestub, st millistele etenduse aspektidele vaataja keskendub. Retseptsioonitüübid:
    • Intellektuaalne, meelelahutuslik, emotsionaalne
    • Emotsionaalne/intellektuaalne, esteetiline/reaalne
    • Referentsiaalne – seotud loo jutustamisega; performatiivne – seotud loo esitusega
    Retseptsioonistrateegiad:
  • Esteetiline konventsioon ja vastuvõtustrateegia – vaataja lähtub kunstimärkidest ja –konventsioonidest
  • Reaalsuskonventsioon ja mittefiktsionaalne vastuvõtustrateegia – kunstimärke tõlgendatakse loomulike märkidena. Vaataja tõlgendab nähtut vastavalt oma kogemustele .
    Kuidas erinevad draama ja eepika?
    DRAAMA
    EEPIKA
    Jutustaja puudub: loo jälgimiseks ja tegelaste mõistmiseks oluline info tuleb tegelastelt - nii saavutatakse fiktsionaalse maailma suletus .
    Jutustaja olemasolu: loo jälgimiseks ja tegelaste mõistmiseks oluline info tuleb temalt.
    Keeruline ajas ja ruumis liikumine: näidend keskendub üldiselt ühele kohale ja ajale.
    Lihtne liikuda ajas ja ruumis.
    Inimese siseelu kujutamine on keeruline, sest jutustajat pole. Siseelu avaldub kõnes, käitumises, ruumis või väljendusvahendite abil (hääl, miimika, žestid jne)
    Inimese siseelu on lihtne avaldada – seda teeb jutustaja.
    Keskendub inimsuhtlusele (koosneb mitme tegelase kõnest), suhetele, elu teatraalsusele. Teatraalseid võtteid.
    __
    Näidendi vastuvõtt teatris: peab ühel õhtul ette kandma, publik ei saa muuta vaatamise tempot, mõtiskleda
    Mõeldud teatris etendamiseks
    Mõeldud lugemiseks
    Kuuldemäng – lugemiseks/kuulamiseks. Tavaliselt raadios esitamiseks mõeldud draamateos, mida nim ka raadioteatriks.
    Libreto – muusikalise lavateose tekst või tantsulavastuse lühike sisukirjeldus.
    Stsenaarium – filmi, saate kirjanduslik alustekst. Võib olla originaallooming või mõne kirjandusteose dramatiseering.
    Absurd – mõttetu või ebaloogiline nähtus. Absurditeatrer – 1950ndatel esile kerkinud , iseloomustavad seosetu dialoog, vähene tegevus, maailma tajumise absurdsus.
    Sündmus – tegevus või nähtus, mis eristub argirutiinist või teistest sündmustest. Toob endaga kaasa muutusi.
    Intriig – kirjandusteose sündmuste kulg, mis põhineb vastakate huvidega tegelaste võitlusel oma eesmärgi nimel.
    Pinge – põnevus, mis äratab lugeja/vaataja huvi teose vastu ning motiveerib teda teost jälgima. Jutustavas teoses eristatakse mis-pinget (mis juhtub? kuidas lugu lõpeb?) ja kuidas-pinget (kuidas kõik lõpeb?). Pinget tõstavad tegelase või vaataja/lugeja infopuudus, lugeja samastumine tegelasega, suur risk sündmustikus, tulevikku suunatud info hüpoteeside ja hirmude tekitajana.
    Kompositsioon – ülesehitus. Kunstiteose osade süsteem, nende seostamine tervikuks.
    Vaatus – draamas ja teatris suurem lõik, enamasti pausidega järgmisest lõigust eraldatud.
    Stseen – pilt ehk vaatusest väiksem lõik, mille piir on tegevusaja, tegevuskoha või tegelaste muutus.
    Etteaste – piiriks on tegelaste muutus. Ühe etteaste piires samad tegelased, tegevuskoht ja –aeg. Võib kattuda stseeniga.
    Intermeedium – vahemäng.
    Kompositsioonianalüüs:
    • stseenide järgnevus – samaaegne või järgnev
    • stseenide hierarhia – teater-teatris-stseenid
    • stseenide ühendatus – põhjus-tagajärg-seos; vastandlike tegelaste ristumine, stseenide sarnasus, vaheldusfunktsioonid

    Seisundidraama – minimaalne tegevus, kus lahenduseni ei jõuta
    Episooddraama – pole terviklikku, põhjuslikel seostel arenevat lugu. On kogum sõltumatuid stseene, mida kombineerida.
    Draama – lai käsitlus: näideldes esitatud fiktsioon, mimeetiline tegevus; kitsas käsitlus – verbaalne dialogiseeritud tekst, mida sobib teatris etendada .
    Lava-saali suhe – lava on mänguruum, saalil on vaatamisfunktsioon. Laval toimuv tähenduslik, saalis toimuv pole.
    Parateater (Grotowski) – programmid , mille eesmärk on loovuse ja inimlikkuse otsing tegevuse ning inimkontaktide kaudu. Osalejad astuvad argieluruumist välja, sooritavad kuskil mitmeid tegevusi, püüdlevad klišeevaba taju ja inimlikuma suhtluse poole.
    Illusionistlik teater – realismiaegne teater, mis taotleb elu võimalikult täpset jäljendust. Iseloomulik on 4. sein – näitlejad ei kontakteeru publikuga, publik peab ise fiktsiooni sisse elama. Lavakujunduses kasutatakse ehtsaid esemeid, kostüümid on autentsed rõivad.
    Visuaalne teater – etenduse kõik märgid on võrdväärsed. Sõna taandub eelispositsioonilt võib kaob.
    Genotekst – mõtteline ehitus, mis väljendab draama ja teatri ühismõõtmelisust, nende seotust mingi ajastu ja kultuuri teatrikoodiga, mis oli juba enne näidendi ja lavastuse sündi, genereerib nende ühisstruktuure.
    Lavalisus – lai käsitlus: nõue, et näidendi mõttesisu oleks dialoogiliselt ja tegevuslikult kehastatud (näidend peab olema mängitav, näitleja materjal sõnastatav ja peab saama luua füüsilist tegevust); kitsas käsitlus: draama- ja teatripoeetika suhestatud, kuidas peegelduvad draamas ajastu teatrikonventsioonid, tehnilised ja mängulised võimalused, teatrit mõjutavad normid.
    Näidendi suhe ajastu teatrikeelega – näidend vastab kinnistunud teatriesteetilistele normidele. Orienteeritud domineerivale, kujunevale või alternatiivsele teatrikeelele või klassikalisele teatrikaanonile, mida jäljendatakse.
    Žanri funktsioon – kirjandusprotsessi seisukohalt esindab kirjandustraditsiooni, hoiab ja säilitab kirjanduse järjepidevust. Vastuvõtu seisukohalt toimib lugeja orienteerimise ja eelhäälestamise vahendina, vahendades lugeja kirjanduskogemusi ja loetavat teost. Žanr ütleb ette kavatsetava lavastuse põhilaadi.
    Žanriteks jaotatakse
    • temaatilise tasandi järgi – kujutatav eluvaldkond: nt ajalooline draama
    • tunnetuslik haare – nt lühinäidend, kvantitatiivne tunnus
    • aksioloogiline tasand – hinnanguline suhtumine kujutatavasse, nt komöödia
    • kunstilise modelleerimise tasand – mudeli loome viis, üksik-üldise vahekord.

    Multimeedialisus – mitmete meediumite koostoimes sündinud tekst või etendus. Multimeedialine suhtlus on liitteksti loomine, edastamine ja tõlgendamine. Sellel on meedia tehnoloogiline ja kultuuriline aspekt. Multimeedia laval avaldub live -kaamera ja ekraanina: onstage- või offstage-ruum – kujutatud, vahendatud tegevus, kohalolek või kohaloleku puudumine. Live-kaamera loob vahetu toimumise illusiooni, nihutab lavapiire, kommenteerib lavategevust ja on dokumentaalne. Kultuur on multimeedialine – talle on omane meediumikeskne lähenemine, kus multimeedialisus on üks mõiste suurest kooslusest, tekst kui universaalne ühik, mille suhtlusprotsess eri tingimustes erineb (vrd kiri, maal, foto).
    Meedium – vahend või vahendaja, vahelüli, millega andmeid tajutakse, esitatakse, salvestatakse ja edastatakse.
    Meedia – massiteabevahendid .
    Intermeedium – implitsiitne tervik, mis tekib 2+ meediumi ühendamisel.
    Intermeedia – tekst kasutab 2+ märgisüsteemi ja meediat sel viisil, et selle märkide visuaalsed ja muusikalised, verbaalsed , kineetilised või esitluslikud aspektid on lahutamatud.
    Vana meedia – eeldab inimloojat, kes teksti-, pildi- ja helielemendid koondaks käsitsi kindlasse kompositsiooni või järgnevusse.
    Uus meedia – luuakse ja levitatakse arvuti abil, arhiveeritakse arvutis. Olulised aspektid on arvesitus (matemaatiliselt kirjeldatav, allub algoritmtöötlusele) ja ümberkodeerimine.
    Ümberkodeerimine – kultuurikiht (kultuuri tekstitüübid), arvutikiht ( riist - ja tarkvara ühes võimalustega) ja arvutikultuur ( sulam inimeste ja arvutite tähendusest, inimkultuuri traditsioonilistest maailma loomisviisidest ja arvutile omasest esitusviisist).
    Multi- ja intermeedia laval – ekraan esindab kõige enne ennast kui ajastu või ideoloogia märki, oma suhet lavastuse ülejäänud osadega, alles seejärel hakkab rolli mängima sealt tulev visuaalne info. Küllastunud lavaruumis funktsioneerib multimeedia kas rohkem või vähem väljaspoolsena.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 20 lk · .docx · 77 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #1 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #2 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #3 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #4 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #5 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #6 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #7 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #8 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #9 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #10 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #11 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #12 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #13 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #14 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #15 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #16 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #17 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #18 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #19 Teatriteaduse alused-kordamisküsimused #20
    Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
    Leheküljed ~ 20 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-05-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 77 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Mirell Põlma Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Eksami kordamisküsimused 2013
    teatriteadus näitleja etendus draama lavastus kunst lavastuse dialoog lavastaja etenduse publik muusika publiku kontseptsioon näitlejad komöödia lavaruum koomika tragöödia

    Sarnased õppematerjalid

    Teatriteaduste alused
    20
    rtf

    Teatriteaduste alused

    FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kordamisküsimused. 1. MILLEGA TEGELAVAD DRAAMAUURINGUD, TEATRITEADUS JA ETENDUSUURINGUD? MIS ON ÜHIST, MIS ERINEVAT? Draamauuringud (dramatic studies) Teatriteadus (theatre studies, Theaterwissenschaft) Etendusuuringud (performance studies) 2. Millised on teatriteaduse peamised valdkonnad ja nende uurimisprobleemid? · Teatriajalugu on teatriteaduse haru, mis tegeleb allikate (alustekstid, reziiraamatud, kostüümid, dekoratsioonikavandid, kavad, fotod-videod, teatrikriitika, mälestused jm) abil uurimisobjekti rekonstrueerimise, kontekstualiseerimise ja periodiseerimisega. · Etenduse analüüs on vaataja subjektiivne arusaamine etendusest (see võib erineda teiste vaatajate arvamusest). Analüüsides on hea teha märkmeid ning kasutada mitmeid allikaid. · Tekstist lavale ülekandeprotsessi uurimine

    Kirjandus- ja teatriteaduse alused
    Teatriteaduse aluste kordamisküsimused vastustega
    14
    doc

    Teatriteaduse aluste kordamisküsimused vastustega

    FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kordamisküsimused. 1. Millega tegelavad draamauuringud (dramatic studies), teatriteadus ja etendusuuringud (performance studies)? Mis on ühist, mis erinevat? Teatriteadus tegeleb teatriga kogu selle mitmekesisuses ja keerukuses. Draamauuringud 2. Millised on teatriteaduse peamised valdkonnad ja nende uurimisprobleemid? Teatriteaduse peamised valdkonnad on nt · teatriajalugu · etenduse analüüs · teatrisemiootika - tegeleb teatrikeele uurimisega · teatriantropoloogia · publiku- ja retseptsiooniuuringud - kuidas publik etenduse vastu võtab 3. Nimetage tuntumaid teatriteoreetikuid ja nende uurimisalasid Konstantin Stanislavski, Bertolt Brecht, · K

    Kirjandus- ja teatriteaduse alused
    Teatriteaduse alused-mõisted
    14
    docx

    Teatriteaduse alused: mõisted

    Teatriteaduse mõisted: Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, mis on mõeldud teatris esitamiseks Lavastus – kirjaniku, lavastajate, näitlejate, heliloojate jt koostööl loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis Etendus – lavastuse ühekordne esitamine Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab laval tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitleja kehastatuna Tuntud teatriteoreetikud: P.Brooke, K.Stanislavski, B.Brecht / P.Pavis, E.Fischer- Lichte, H-T.Lehmann Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, teatri vahendamine publikule: informeerimine, tähenduste selgitamine, hindamine ja väärtustamine antropoloogia – teadus inimesest kui liigist; hermeneutika – tõlgendusõpetus Teatrisemiootika uurib teatri märgisüsteeme, märkide loomist ja kasutamist etenduses. Performatiivsus: atmosfäär, kehalisus, sündmuslikkus (Erika Fischer-Lichte) Retseptsiooniuuringud – keskendutakse etenduse va

    Teatriteaduse alused
    Teatriteaduse alused I eksami mõisted
    14
    docx

    Teatriteaduse alused I eksami mõisted

    TEATRITEADUSE ALUSED, MÕISTED 1. Theatron – Vana-Kreeka keeles vaatemängu koht, vaatamise viis Etenduskunstid – performing arts – laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat jne Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, teatris edastamiseks mõeldud Lavastus – koostöös kirjaniku, lavastaja, näitlejate, helilooja jne loodud teos, mida esitatakse teatris Etendus – lavastuse ühekordne esitamine, variant Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitlejana kehastatuna, näitleja + tegelane = roll 2. Teatriuurimise perspektiivid (kuidas uuritakse): Ajalooline teatriuurimise perspektiiv – alates Vana-Kreekast, kuidas teater kultuurides välja kasvas, Roomas, Euroopas jne Esteetiline ja teoreetiline teatriuurimise perspektiiv – kunstiküsimused, mis toimub laval, publikus, erinevad vaatepunktid Sotsiaalne ja kultuuriline teatriuurimise perspektiiv – teatud

    Teatriteaduse alused
    Kirjandus- ja teatriteaduse alused
    14
    doc

    Kirjandus- ja teatriteaduse alused

    FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kordamisküsimused eksamiks (teatriteadus) 1. Millised on teatriteaduse peamised uurimisalad? Peamised uurimismeetodid? Teatriteaduse peamised uurimisalad: · Ajalugu · Etenduse analüüs Peamised uurimismeetodid: · Teatrisemiootika ­ nähakse erinevaid märgisüsteeme, otsitakse nende tähendusi · Teatrifenomenoloogia ­ vastandub semiootikale; nähtuslikud esemed, mida tajutakse kehaliselt (nt atmosfäär, mõjumine) · Teatriantropoloogia ­ näitlejate tehnika uurimine

    Teatriteaduse alused
    Teatriteaduse eksam kevadsemestril
    14
    doc

    Teatriteaduse eksam kevadsemestril

    FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kordamisküsimused eksamiks (teatriteadus) 1. Millised on teatriteaduse peamised uurimisalad? Peamised uurimismeetodid? Teatriteaduse peamised uurimisalad: · Ajalugu · Etenduse analüüs Peamised uurimismeetodid: · Teatrisemiootika ­ nähakse erinevaid märgisüsteeme, otsitakse nende tähendusi · Teatrifenomenoloogia ­ vastandub semiootikale; nähtuslikud esemed, mida tajutakse kehaliselt (nt atmosfäär, mõjumine) · Teatriantropoloogia ­ näitlejate tehnika uurimine

    Kirjandus- ja teatriteaduse alused
    Teatriteaduse alused
    11
    doc

    Teatriteaduse alused

    Teatriteaduse alused Tarkust jagas Anneli Saro Draama on verbaalne dialogiseeritud tekst, mis on sobiv etendamiseks teatris. "Draama" kasutamisel "dramaatika" sünonüümina tuleb siiski tähele panna, et esimene käibib ka kitsamas tähenduses, märkides üht näitekirjanduse kolmest klassikalisest anrist (tragöödia - komöödia - draama). Dramatiseering ­ eepilise teose ümbertöötlus näidendiks. Dramaturgiline tekst ­ teistele tekstidele tuginev, teatris esitamiseks mõeldud draamateos (nt luulekava). Alustekstide suhtes on see tõlgendus. Kuuldemäng ­ lugemiseks/kuulamiseks raadios esitamiseks mõeldud draamateos. Liberto ­ muusikalise lavateose lühike sisukirjeldus Stsenaarium ­ filmi või saate kirjanduslik alustekst Lavastus ­ kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jmt loodud teos. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ette kandmise ajal. Etendus ­ lavastuse 1x esitus. Retsitatiiv ­ lauldes kõnelemine Parateatraalne eksperiment ­ lava ja saali e

    Teatriteaduse alused
    Teatriteadus II
    6
    docx

    Teatriteadus II

    Etenduskunst(id)- laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat, tegevuskunsti vms Näitekunst- teatri ja näitlemise sünonüüm Näidend- draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamisex mõeldud dialoogiline tekst Lavastus- kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etenduses. Etendus- lavastuse ühekordne esitamine Lavastuse põhiinfo- kavalehed, afišid, flaierid jne Teatriantropoloogia tegeleb teatri tekke, piiride ning f-de uurimisega Publiku- ja reseptsiooniuuringud uurivad teatripubliku ja etenduse vastuvõttu Sõnateater e draamateater põhineb kirjalikul tekstil- näidendil. Peamised väljendusvahendid on näitleja kõne ja mäng. Ooper- klassikaline, rangelt reglementeeritud muusikateatri žanr Operett- koomilise sisuga muusikaline teos, kus laulud vahelduvad dialoogide ja tantsudega

    Teatriteaduse alused


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun