Kirjandusteadus kordamisküsimused eksamiks 2018/19 (0)

KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS 2018 / 2019
1. Kuidas tuleks mõista sõna „kirjandus“? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest?
Kirjandus on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend.
Ilukirjanduslik tekst erineb teistest selle poolest, et see on kujundliku mõtlemise ning keelekasutuse tulemus ja kuulub kunsti sfääri.(kus printsiibid on ette antud ll haiku , kuldlõige; printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena ll vabavärss, piltluule )
2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja?
Kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamaid komponendid on AUTOR -- TEKST -- LUGEJA; tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest)
Autor on teose looja, kelle rolli käsitletakse erinevatel ajastutel erinevalt:

• anonüümne ( rahvaluule , keskajal muusaks jumal etc)
  
• äratuntava käekirjaga looja (renessanssi, boccaccio jt)
  
• tähenduslik-originaalne geenius (romantismajastu)
  
• autori rolli vähenemine, lugeja tähtsustumine ( post) modernism )
  

Autorist lähtuvad mitmesuguseid küsimused, nt kes on autor (lugeja, tekstuaalne autor, autor), missugune on tema ajastu, mida ta tahab öelda, milliseid vahendeid kasutab etc.
Lugejaks on keegi, kes loeb autori poolt loodud teksti, olemas on:

• ideaallugeja ( oskab lugeda, st süveneb, mõistab, maailmavaade jmt on autori poolt mõeldud, st kuidas võiks lugeda, et elamus oleks parim
  
• tegelik lugeja ehk siis lähtub tekstist; põhineb oma kogemustel (teadmised, juhtumised, elutarkus), omab “tõlgenduskogukonda” ( kooslus , keda ühendab maailmavaade- sõbrad, pere etc) ning ootused ( põlvkonna ootushorisont, millest lähtuvalt kirjutatakse : nt Twilight on suunatud naiivitaridele, Harry Potter nt neile, kes massi ei sobitu)
  

3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama ) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi.

Lüürika liigid, ehk vormid on luuletused

• Väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid.
  
• Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, “mina” avamine , pihtimine.
  

Eepika žanrid( eepos , romaan, novell , jutustus, muinasjutt , laast )

• Keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele.
  
• Huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise ehk “tema” ja “nende” jälgimine.
  

Dramaatika žanre(tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, sketš)

• Iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dioloog
  
• Kannab konflikt - sisemine ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig, tahtmine, saamine ja muutumine ehk tulevikku liikumine
  
• “Meie” kooselu ja probleemid
  

SARNASUSED
Ilukirjandus keskendub põhiliikide lüürika, eepika ja dramaatika abil inimese siseilma, välisilma ehk looduse ja ühiskonna ning nende kokkupuute kujutamisele.
E, L, D kuuluvad tervikusse, olles omavahel tihedalt seotud.
Tunnus
Lüürika
Eepika
Draama
Loo olemasolu
--
+
+
Jutustus
--
+
--
Kõneviis
Seotud kõne
Sidumata kõne
Dialoogiline
Väljendusviis
Lüüriline
Eepiline
Dramaatiline
4. Iseloomust vcxage luule, proosa ja draama omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Mismoodi suhestub see jaotus traditsiooniga jagada kirjandust lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks?
Luule- värss ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus , rütmil rajanev struktuur; sõna “ poeesia ” kasutatakse ka lüürika tähenduses.
Proosa- igasugused kirjanduslikud tekstid, millel puudub rütm, kuuluvad siis: anekdoodid , muinasjutud , muistendid , kroonikad, näidendid, stsenaariumid.
Draama- tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend, žanrina kujunes draama välja 18-sajandil, draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse, käsitletakse tegelaste psühholoogiat. käitumist ja ühiskonnas toimuvat
5. Millised on ilukirjandusliku keelekasutuse põhilised tunnused? Kuidas saavutatakse kirjanduses poeetilise keele erijooned ?
Ilukirjanduslik keelekasutus aktiveerib keele poeetilise funktsiooni, sellega kaasneb keele kujundlikkuse kasv, selle põhilised tunnused on näiteks:

• Tähendusühtsuse suurenemine
  
• Väljendusühtsuse suurenemine
  
• Uudsus , harjumatus ehk deautomatiseerimine
  
• Kordused ja vastandused
  
• Ümberütlemised
  

Keele erijooned saavutatakse erinevate kujundite kasutamisega.
6. Mis on kujund? Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused?
Kujund on kelle kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid , kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid . Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas , seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis.
7. Kõla- ehk häälikukujundid

eufooria/ kakofoonia (heakõla/ pahakõla)

anafoor ehk alguskordus ( alliteratsioon - konsonant / assonants - vokaal / eesriim)

epifoor ehk lõpukordus (lõppriim/refrään)

onomatopöa ehk helijäljendus (kesk murdu roosan värvin, tramvaide tim-tim-tim H.V.)

kõlaluule (häälutus vms)/ glossolaalia (keeltes rääkimine)

häälikusümboolika
8. Graafilised kujundid.

Silmariim (Pambu Peedu lemmikkirjanik on Badelaire, teisi loeb ta vähe teab vaid kaude M.V.)

Anagramm- sõnamäng, kus tähed sõnas/ lauses liigutatakse ümber, et saada uus sõna/lause (mother-in-law -- woman Hitler), on tuntud antiikajast saadik.

Palindroom- on keelend , mis eds- ja tagurpidi lugedes on täpsemalt samasugune ( kirik )

Akrostihhon- luuletus , mille ridade algustähed moodustavad mingi sõna/lause piltluule (konkreetne luule jm - R.M.)
9. Kõnekujundid. Kuidas ilmneb metafoori, metonüümia, võrdluse ja epiteedi eriline tähendus kujundisüsteemis?

Epiteet - kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde. (punastav taevas)

Oksüümoron ehk vastandväljendus (kriiskav vaikus)

Võrdlus (poiss on priske kui pirukas )

Parallelism - struktuurikordus (silmad silmudeks, tissid turskadeks, sääred särgedeks, varbad vaalaskaladeks P-E. R.)

Metafoor - peidetud võrdlus ( puhkama puust palitus B.A.); sh kinnismetafoor (elukevad etc)

Sümbol - (täht süttib ehk taevas su üle veel J.L.);

Personifikatsioon (viletsus luurab meid ringauditooriumi pinkide all)

Perifraas ehk ümberütlus ( Lauluisa )

Allegooria ehk mõistukõne ( abstraktne tegelane)

Sünestees - (päikesevalguse lämmatav lõhn levis üle linna)

Metonüümia - ülekanded (Mul on Tammsaare lugemine pooleli )

Sünekdohh - ümbernimetamine, rajaneb reaalsel suhtel ( osa-tervik) (Kogu rahvas armastab Saagmit)

Tabu ehk sõnakeeld (hallivAatimees- hunt)

Eufemism - pehmendav ümbertlus (kus teil siin saab käsi pesta? - kus vannituba on?)

Iroonia (oh kui kena!)

Hüperbool -kunstiline liialdus (ääretu meri)

Litootes - kunstiline vähendamine (maja oli marjasuurune)
10. Lausekujundid.

Anafoor ehk alguskordus (a---/a---)

Epifoor ehk lõpukordus (---a/---a), sh lõppriim ja refrään (Oh ma vaene Tarto liin ! K.H.)

Parallelism ehk mõttekordus

Antitees ehk vastuseade

Allusioon - varjatud vihje teisele kirjandusteossele, tuntud isikule, sündmusele etc ( Juuda tegu)

Kalambuur ehk sõnamäng (sõna kahemõttelisel arusaamal põhinev möödaräärikine)

Paradoks (Postmodernses ühiskonnas valitseb kollektiivne üksindus)

Ellips ehk väljajätt (pedak heleroheline, kask kuldkollane J.L.)

Inversioon - sõnajärje vahetus( helk hõbedane sillutisel)

Siire ehk anžambmaan (Ema tahab reisida ja isa kodus istuda samuti ei ihka alati )

Kumulatsioon ehk kuhjamine

Gradatsioon - tähenduslik tõus või langus

Kiasm ehk ristlause

Retooriline hüüatus

Apostroof ehk retooriline pöördumine

Retooriline küsimus / dilemma
11. Millistel alustel tekivad kirjanduslikud žanrid?
Žanriteooria uurib kõnežanre ning nende määratlemise põhilisteks aluseteks on sisu, stiil ja kompositsioon ; samusTi žanride etteantust (žanr kui kultuurimälu säilitaja) ning hierarhilisust. Kirjanduslikud žanrid tekivad erinevate liigitusvaldkondale alusel (vorm, kompositsioon, maht, narratiivsus/ mittenarratiivsus, modaalsus ning temaatiline sisu)
12. Lüürika ja luule: peamised tunnused, tuntumad žanrid.
Lüürika on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutlus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus, tema sisemaailm, elamused , mõtted. Kausaalsus ja loogikat asendavad lüürilises teoses vabad mõtteseosed ning kujundi ja kõlaseoste loomisel on oluline sõnavalik. Mitmed Lääne lüürikažanrid pärinevad antiikkirjandusest ning Itaalia kultuuriruumist. Luule ehk poeesia on värss- ehk seotud kõne. Rütmi ja kõne poolest kuuluvad ka vabavärss ja proosaluuletus siis, vaatamata sellele, et tegemist on sidumata kõnega. Viimaseid kasutatakse väga tihti tänapäeva luules, kus traditsioonilised sisu- ja vormitunnetused on taandumas, kuid alles on jäänud sõnum, mis teeb temast luule.
Luule jaguneb:

• LÜÜRILISEKS – hingestatud ja emotsionaalne
  
• EEPILISEKS – jutustavaks nagu eepos
  
• LÜROEEPILISEKS – kahe vahepealne, sisaldab emotsionaalsust, tunnete ning meeleolude väljendamist sündmustega põimitult nagu ballaad või värssromaan
  

Sisu järgi võib luulet jagada loodus-, armastus-, isamaa-, mõtte-, tundeluuleks jne.
Peamised tunnused:

• domineerivad välisvormist tulenevad kaanonid (lüürika puhul sisevormist), ent päris eraldiseisvad, sulamata. pole, luules aktiveeruvad eri retoorilised kujundid (semantiline, positsiooniline etc)
  
• on universaalne tagasipöördumise põhimõte ( Lotman - luule lähteparadoks - luule peaks olema väheminformatiivne, ent tegelikult pigem on informatiivsem (kui proosa), st. kõnekujundeid rohkem, peidetult saab rohkem öelda)
  
• näeme positsioonilist kordus (riimikordust), metafoorsuse kordumist , "keerleb ühe koha peal"
  
• soosib mittenarratiivsust - luules nii narratiivi kui mittenarratiivi, ent eeldub mittenarratiivsus, mittenarratiivsetes vormides on luule kergestieristuv; printsiipi sisse kodeeritud see, et luule keerleb ümber mingisuguse kesktelje ümber, on kohapeal
  
• soosib metafoorsust
  
• soosib pidevust (mittediskreetsus); ilmneb sarnasussuhetses
  

Tuntumad žanrid:

• Ood – pidulik luuletus , ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, sündmusele, nähtusele, ideele vms, on iseloomulik sinavorm ja retooriline pöördumine. Eesti kirjandusse tõi oodi K.J.P.
  
• Hümn - antiikkirjanduses pidulik laul, mis ülistab kangelasi või jumalaid, keskajal gregooriuse koraalil põhinevad stroofilise värsstekstigakirikulaulud, mida ennekõike seostatakse Püha Ambrosiusega, hiljem kiituslaul, milles ülistati mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid. 19. saj-l hakati hümnideks nimetama pidulikke laule rahvuslikku ja riiklikku ühtsuse poolt
  
• Eleegia - itk ehk nutulaul , ka ülekantud tähenduses - kurb lugu, jutt; on üks antiiklüürika kolmest põhivormist, eripäraks on värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm: eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss), eleegia on tänapäeval lüürikažanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust
  
• Epigramm - algselt värsivormis pealkirja hauakivil või mälestussambal, hiljem hakati epigrammiks pidama iga eleegilise distihhoni vormis koostatud lühikest lüürilist luuletust
  
• Paljud vormitunnuste alustel kujunenud žanrid: sonett , haiku jne
  
• Eepos - algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu (jututsüklit) sidumata kõnes, nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähistas heksameetris kirjutatud luuleteost
  
• Värssromaan - värsivormiline jutustav teos, mis sarnaneb ülesehituselt romaaniga, ka siin kujutatakse elu avaralt, sündmus- ja probleemirohkelt (Puškin - „ Jevgeni Onegin”)
  
• Poeem (≠ poem) - pikk lüüriline või eepiline jutustav luuletus, oma olemuselt on poeem värsivormis jutustus, selle lüroeepilise žanri harude hulka kuuluvad kangelaspoeem ja proosapoeem
  
• Ballaad - vormilt luuletus, kuid sisult jutustus, mida iseloomustab dramaatiline süžee
  
• Värssdraama – värsivormiline draama
  

13. Millised on värsiõpetuse kesksed mõisted? Millised on tavalisemad värsijalad?
Luuletuse rütm saavutatakse sarnaste keeleosakeste (silpide ja sõnade) süsteemipärase kordamise ja vastandamisega. Silbid on rõhulised/rõhutud ja lühikesed/pikad. Värsirütm võib lähtuda silbirõhust, silbivältest, silbiarvust, silbiarvude koosmõjust ning sõna-/lauserütmist. Rütmid jagunevad silprõhuliseks, rõhuliseks, vabavärsiliseks ja välteliseks/silbiliseks rõhuks. Korrapära loob ühtlase kõnerütmi.
Värsijalg - värsimõõdu reeglipäraselt korduv üksus. Värsijala loob rõhuline silp kui värsijala tuum, millega liituvad rõhuta silbid. Rõhuliste silpidega täidetakse üldjuhul värsitõusud, rõhuta silpidega aga värsilangused. Värsi tõusude ja languste ehk värsijalgade korrapärane vaheldumine tekitabki mõõdetud kõnerütmi. Seda võib saavutadda nii sisetundele toetudes kui ka värsimõõtu teadlikumalt jälgides. Kuna värsirõhkude ja ja rõhuvahede silbid on korrastatud, iseloomustab silprõhulisi luuletusi ühtlustatud silbiarv.

• Rütm (elementide kordumine sarnastes positsioonides, tekitab teksti korrastatust, tavaliselt silbid ja sõnad, ent võivad olla ka suured üksused)
  
• Värsisüsteem - ei ole värsimõõt, vaid mis tahes värsikorrastus alus, skeemiline, võib olla ka korrastamatus
  
• Meetrum e värsimõõt - rütmi ja värsi ühisosa, skeemsus, värsi mõõtühik (nt trohheus ), saame rääkida meetrilisest ja mittemeetrilisest luulest
  
• Värsijalg - ehituskivi mingis süsteemis; korduv rütmiüksus (võib koosneda ühest silbist või olla pikem), rütmi algüksus on üks silp, sh arsis (pikk kriips ) - märgib tõusu, sh teesis (kaareke) – märgib langust (eelkõige välteliste süsteemide puhul kehtiv, klassika ), sh iktus (x´) - rõhuline positsioon, sh mitteiktus (x) -rõhutu positsioon (sobib paremini eest keelesüsteemi ja - vormiga )
  
• anakruus - võib olla ka 0, ent enne värsitüve olevad rõhutu positisooiga rõhud (võib olla 1/mitu silpi )
  
• värsitüvi - värsi põhiosa, mis algab lugemissilbi rõhulisest positsioonist ja kestab viimase rõhulise positsioonist
  
• intervall - värsitüve sisesed nõrku positsioone (rõhutud)
  
• (viimik) - rõhutu osa värsitüvest, ülejääk
  
• ( klausel ) - luule seisukohast tähtis viimane silp, värsirõhk
  
• Rütmi korrastusalused - silpide arv / rõhk / välde (eesti keeles), rütmi korrastus sõltub keelest eesti keeles on 8 värsisüsteemi, ent kõik ei ole ühtviisi produktiivsed või tähtsad
  

Tavalisemad värsijalad on: nb! - on arsis; u on teesis
Binaarmõõdud
x’ x trohheus – u
x x’ jamb u –
Ternaarmõõdud
x’ x x daktül – u u
x x’ x amfibrahh u – u
x x x’ anapest u u –
● trohheus - ühele rõhulisele või pikale silbile järgneb üks rõhutu või lühike silp (nt igav liiv ja tühi väli)
● jamb - ühele rõhutule või lühikesele silbile järgneb üks rõhuline või pikk silp (nt toome helbed jätnud jumalaga
● daktül - ühele rõhulisele või pikale silbile järgneb kaks rõhtut või lühikest silpi (nt midagi helendab, helgib ja tuikab)
● amfibrahh - kahe rõhtut või lühkese silbi vahel on üks rõhuline või pikk silp (nt liigume loogeldes loojangu poole)
● anapest - kahele rõhutule või lühikesele silbile järgneb üks rõhuline või pikk silp (nt suveöö sumestav valu)
14. Silbilisrõhuline värsisüsteem eesti luules.
Silprõhulistes mõõtudes on kirjutatud valdav osa eesti kunstluulest. Sellele järgnevad vabavärss ja rõhulised värsimõõdud.

trohheus - x’ x

jamb - x x’

daktül - x’ x x

amfibrahh - x x’ x

anapest - x x x’
15. Teisi võimalusi luules lisaks silbilisrõhulisele värsisüsteemile (vabavärss, rõhuline värsisüsteem jm).

Vabavärss

• Silbiliselt korrastamata ja rütmilt korrapäratu
  
• Proosakõnest eristab aga vabavärssi sõnade, sõnaühendite ja lausete värsiline liigendamine , fraasirütmi rõhutamine
  

Rõhuline ehk aktsendiline värsisüsteem

• Sarnanevad silprõhulistega kindla arvu värsitõusude ning seega ka ühtlase rütmi poolest. Kuna aga värsilanguste silbiarv on muutlik , siis korrastatud värsijalgu ega ka värsside üldist silbiarvu ei teki.
  

Silbiline värsisüsteem

• Värsside kindel silbiarv
  
• Nt haikud , hispaania romanss
  

4. Regivärss on meetriliselt rikas: rakendada võidi nii rõhulist, vältelist kui silbilist põhimõtet. Eri tüüpide seast tõuseb siiski esile vältelis- silbilis -rõhuline värss, mis silpide väldete ja arvu kõrval arvestab ka sõnade pearõhuga.
5. Vältelised värsisüsteemid- vältelise e kvantiteeriva värsimõõdu kujundavad värsijajad. Värsijala loob pikk silp kui värsijala tuum, millega liituvad lühemad silbid. Pikkade silpidega täidetakse värsitõuse, lühemate silpidega langusi.
16. Riimi ja stroofika põhimõisted ning euroopalikus traditsioonis levinumad võimalused.

• Riim on oluline luuletuse rütmi ja kõlavuse ehk eufoonia kujundaja, tähtis kõlakujund
  

Algriim

Täishäälikualgriim ehk assonants

Kaashäälikualgriim ehk alliteratsioon

Täisalgriim, kus kõlavad kokku nii vokaalid kui konsonandid

Lõppriim

Valdavalt kasutatakse täisriime, kus kehtib kooskõla alates pearõhulisest täishäälikust kuni riimisõna lõpuni

Irdriim, kus sarnaste kõrval esineb ka erinevaid häälikuid (müts:kets)

Paarisriimid (aabb, aabbcc)

Ristriimid (abab, abcabc)

Süliriimid (abba, abbba)

Ahelriimid (aba bcb cdc)

Lausriimid (aaaa)

Segariimid (aaca, ababcc)
Euroopalikus traditsioonis levinumad võimalused:
(1) aleksandriin, haiku, tanka
(2) eleegiline distihhon ( heksameeter + pentameeter)
– u u – u u – u u – u u – u u – u
– u u – u u – // – u u – u u u
(3) sonett (14 värssi, silbiline süsteem (11 silpi värsis ja 154 tekstis); silbilisrõhulises süsteemis viisikjamb; 3 sonetiliiki :
(3.1) Itaalia ehk Petrarca sonett koosneb kahest katräänist ja kahest tertsetist (4+4+3+3), katrääne ühendavad riimid ja tertsette ühendavad riimid ning kindlad riimiskeemid, sisus vastanduvad kirjeldavad katräänid eneseväljenduslikele tertsettidele, 9. reas toimub pööre ehk volta, tihti püstitab soneti esimene pool probleemi, millele teine pool vastab, Itaalia soneti loojaks peetakse Giacomo da Lentinit , selle tuntuimad harrastajad olid 13.-14. sajandi poeedid Alighieri, Cavalcanti ja Petrarca
(3.2) Inglise ehk Shakespeare ’i sonett pärineb 16. sajandist, koosneb kolmest katräänist ning distihhonist (4+4+4+2), kolmandas katräänis toimub temaatiline või kujundlik pööre ehk volta, Shakespeare'i sonettides sarnaneb distihhon funktsioonilt novelli puändile, tehes eelnenust kokkuvõtte või kasutades teema käsitlemisel uut vaatenurka, levinuim värsimõõt on jambiline pentameeter ehk viisikjamb, inglise soneti tuntumate autorite seas on Shakespeare ja Milton, 17. sajandi lõpus läks sonett inglise kirjanduses moest, naastes alles Prantsuse revolutsiooni aastail
(3.3) Prantsuse ehk Ronsardi sonett jaotub itaalia sonetiga sarnaselt katräänideks ja tertsettideks (4+4+3+3), kuid selle riimiskeem on erinev, sonetis vahelduvad nais - ja meesriimid, levinud värsimõõt on aleksandriin, prantsuse soneti kuulsaimate autorite sekka kuulub Ronsard; hilisemal ajal Hugo ja Baudelaire

• Lõppriim hakkas Euroopa luules levima keskajal, mõjutatuna nii bütsantsi kirikuhümnidest kui araabia luulest hispaanias
  

17. Kuidas saaks kujundiretoorika ja värsiõpetuse analüüsimist siduda luuletuse sisu käsitlemisega?
No ilmselt on kujundid ja värsid luule sisuga kooskõlas, teenivad teda.
18. Proosa ja eepika: peamised tunnused, tuntumad žanrid.
Peamised tunnused:

• eepika on narratiivne: jutustatakse lugu, loo algüksuseks on sündmus (eepos, jutustus, romaan, novell, lühijutt, valm, anekdoot )
  
• proosa soosib narratiivsust, külgnevus- ja/või järgnevussuhteid, mittepidevust ( romaan, novell, draama, jutustus, miniatuur, muinasjutt, reisikiri, laast, lüürika proosavormid )
  

Tuntumad žanrid:
proosas:
romaan (novell) - romaan on jutustava proosa suurvorm, iseloomustavad probleemiderohkus, mitmekülgsus elu kujutamisel, mitu süžeeliini ja suur tegelaste hulk, sündmuste pikaajaline kulg, esimesed romaanid kirjutati hilisantiikajal, mõiste "romaan" võeti kasutusele keskajal, valitsevaks žanriks kujunes see 19.–20. sajandil, romaane liigitatakse ainestiku järgi ( ulmeromaan , krimka), kujutamisviisi järgi ( arenguromaan , psühholoogiline romaan), mahu järgi (lühiromaan, epopöa) ning vormi järgi (värssromaan, kiriromaan)
jutustus - novelli ja romaani vahepealne eepika žanr, on novellist laialdasem sündmustik, mis ei ole keskendunud ühe peamise sündmuse ümber ja vabam vorm, romaanist on jutustus lühem ja ülesehituselt lihtsam, jutustuse kolm põhikomponenti on süžee, tegelased ja miljöö, see esitatakse tavaliselt jutustaja (autori) vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on selles osaline
novell (short story vms) - novell on tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega jutustus, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga , lõpus on puänt, žanri looja on itaalia kirjanik Giovanni Boccaccio
epopöa – antiikkirjanduses eepos või eepiline poeem, praegusel ajal mitmeosaline romaanisari
novellett – novelli pisem õde (või vend :))
miniatuur - lühike, täpse sõnastusega proosa-väikevorm, mida iseloomustab rõhutatult lüüriline meeleolu
eepikas:
eepos - algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu (jututsüklit) sidumata kõnes, nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähistas heksameetris kirjutatud luuleteost
ja proosavormid, lisaks lüürika proosavormid (nt värssormaan, poeem ja ballaad)
19. Narratoloogia kesksed mõisted. Mida kujutavad endast narratoloogilisest seisukohast tekst, lugu ja jutustamine?
(1) kes näeb – vaatepunkt vs (2) kes jutustab (fokusseerimine)
tekstuaalne autor ≈ kõiketeadev jutustaja

Tekst - ei pruugi olla kronoloogilises järjestuses

Lugu koosneb tekstis aset leidnud sündmustest kronoloogilises järjestuses

Jutustamine on sündmustest rääkimine tekstis

Faabula on kronoloogiline süžee

Süžee on see, kui sündmused on esitatud sellises järjekorras nagu nad tekstis on
20. Mis on fokuseerimine ja kuidas see avaldub narratiivses tekstis?
Fokusseerimine ( tajumise küsimus, ei ole jutustamine)
fokus ja loo suhe: väline/sisene (kes ja kuidas, kelle silmade läbi)
fokus püsivus: püsiv/vahelduv (fokusseerimise-loo suhe)
fokus avaldumise alad: ruum, aeg psühholoogia, ideoloogia etc
3. isiku narratiivides on fokuseerija teadmiste keskus (see, kes näeb), samas kui see, kes kasutab 3. isikut on jutustaja (Arnol käis külm värin üle keha, kui ta mõtles, kui tige teine sellepärast oli (Kevade))
Ka 1. isiku retrospektiivsetes jutustustes tuleks eristada fokuseerijat ja jutustajat, ent kas neid saab päris lahus hoida? Eristamine muutub suhteliselt keeruliseks. ( Niisiis , päikese järel käies tulin ma, "sealt ülevalt Põhjast", nagu siin öeldakse. (Piiririik))
Jutustamine (ajaline suhted vs narratiivne tasand)
sh järgnev jutustamine: - kõige tüüpilisem
sh ennetav jutustamine: - kõige ebatüüpilisem
sh samaaegne jutustamine ja põimitud jutustamine:
(1) ekstradiegeetiline tasand jutustaja tasand; jutustab diegeetiline tasandil toimuvast
(2) ( intra )diegeetiline --II-- - põhitasand
(3) heterodiegeetiline jut. (ei osale tegevustes)
(4) homodiegeetiline jut. (osaleb tegevuses)
Uurida tuleb ka jutustaja nähtavuse astet, jutustaja teadmiste aste (vrd. fokusseerija, tegelane) ning jutustaja usaldusväärsust
Lühikokkuvõte: on lugu, tekst ja jutustamine, hiljem ei tohiks ära unustada, et on jutustamine ja fokusseerimine
21. Millised on põhilised võimalused tegelaste analüüsiks?
Aktantanalüüs (Gremas - narrative fiction )
aktant (tegelaste puhul korduv roll (nt saatja mari on alati saatja)
saatja →objekt→ vastuvõtja
liitlane →subjekt←vastane
Skeemikommentaar: Skeemil on toodud aktandi positisoonid. Realiseeritud (konkr) variandid on aktöörideks. Üks variant on nimed juurde panna ja jutustada lugu, ent positsioonidel võib olla tegelastegrupp või abstraktsus, iseenesest on tegelasetvahelisi suhteid võimalik nii paika panna, kinnistunud võtetega jutustuses tulevad posistioonid kõige paremini välja (nt. muinasjutud), skeeme saab erinevalt joonistada, et taolised positsioonid
Lisaks: Seda tüüpi analüüs töötab nii draama- kui proosatekstis, igasugune analüüs aga sarnane ei ole (nt. jutustaja pos. reeglina draamakirjanduses ei esine, rõhuasetused muutuvad)
Peategelased/kõrvaltegelased - saame kirjeldada tegelasi tekstis dom. põhjal, millist rolli mängivad sündmusteahelas (on tal sündmusi liigutav /tekitav jõud või mitte).
Tüübid/karakterid - klassikaline lahendus; tüübid oleksid sots v psüh. tunnuse kaudu esitatud tegelased (nende tunnuste esindaja e teatud tüüp: lõdva püksikummiga naine); karakterid oleksid ironiseeritud tegelased (aste varieeriub)
Muutuvad / muutumatud tegelased - on sarnane tüüp- karakter analüüsile (tüüp taval. muutumatu), ent tegelikult pole see nõnda jäigalt reglementeeritud.

Tegelast saab analüüsida nelja aspekti kaudu:
Bioloogiline aspekt
● Milline on tegelase päritolu ja välimus? Perekonnaromaani puhul on kasulik joonistada sugupuu
Psühholoogiline aspekt
● Milline on tegelase siseelu : millised mõtted, soovid ja lootused suunavad tema käitumist?
Sotsiaalne aspekt
● Milline on ühiskondlik positsioon (amet, elukoht, varanduslik seisukord , klassikuuluvus)?
● Millised on tema suhted ümbritsevate inimestega?
Kujundlik aspekt
● Mida ütleb nimi tegelase kohta?
● Mida kõneleb ta välimus ta maailmavaate kohta?
Määratlused

• Peategelane - kõrvaltegelane - episoodiline tegelane
  
• Muutuv - muutumatu tegelane
  
• Tüüp - karakter
  
• Sügav - lame tegelane
  

22. Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad žanrid.

Tunnused

• Tegevuslikkus - üldjuhul esitatakse sündmusi
  
• Dialoogiline - suurem osa tekstist on tegelaste otsekõne
  
• Üldjuhul pole jutustajat, tegelased pöörduvad otse lugeja/ vaataja poole
  
• Kõne on tegevuslik - sooritatakse kõneakte, mõjutatakse teisi tegelasi ühel või teisel viisil käituma, punutakse intriige, kaubeldakse, leitakse mõrvar - tegutsemine ei pea olema füüsiline vaid võib olla sõnaline
  
• Mõeldud laval mängimiseks juba autori ettekujutuses
  

Tuntumad žanrid

• Tragöödia - traagilise lõpplahendusega konfliktil põhinev näidend
  
• Komöödia - lõbusa lõpplahendusega näidend, naeru -vääristab satiiri ja huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid, paljastab elukorralduse pahupooli ja sotsiaalseid müüte ning pakub vabastava naeru läbi meelelahutust.
  
• Draama - tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. Temas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse, käsitletakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat.
  

23. Millised on draama ja jutustava proosa peamised erinevused?
Draamas ei ole enamasti jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale/vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest.
Draamas on liikumine ajas ja ruumis keerulisem. Sellest tulenevalt on näidendid ajaliselt ja ruumiliselt üsna kontsentreeritud. Tihti on näidendites üks tegevuskoht või siis toimub üks vaatus ühes, teine teises kohas.
Draama on inimese siseelu kujutamine keerulisem, kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjaliselt kirjeldada. Inimese siseelu avatakse näidendis tavaliselt tegelase kõne, käitumise või ruumi abil.
Draama keskendub enamasti inimestevahelisele suhtelmisele ja suhetele ning elu teatraalsusele.
Draama on tavaliselt mõeldud teatris esitamiseks.
Draama reglementeerituse aste on suurem kui proosas, st et mahupiirang on range(m); sisu, tegevus ja tekst kontsentreeritum ja selgem; siseelu esitatakse väliste vahenditega ning tegevus kehalisem.
24. Mis on kultuur? Kuidas saaks vaadelda kultuuri ja kirjanduse suhteid?
Kultuur on

• Mistahes inimtegevus
  
• Mingile piirkonnale, ajastule , rahvale või grupile iseloomulike tegevuste ja hoiakute kogum
  
• Vaimne tegevus ja kunstiline tegevus
  

Kirjandus, ning üldsuse suhtumine sellesse, peegeldab omaaegset kultuuri
25. Mil kombel on kirjandus seotud ühiskonna ja ideedega?
Kirjandusteoses peegelduvad nii kirjaniku päritolu, tõekspidamised, käsitletavad sotsiaalsed teemad ja tõekspidamised ning lisaks veel lugeja ja teiste kirjandusruumis osalejate päritolu, tõekspidamised ning sotsiaalsed suhted, sellega on seotud nii sotsioloogia ( Pierre Bourdieu ), kirjandus kui enesest või väljastpoolt tulevad sunnid, peegeldavad ajastu ideid, ideoloogiaid (sots. realism ) – ideede ajalugu – ka marsism, rahvuslus, feminism … (Michel Foucault )
26. Millised on kirjanduse tähtsamad naaberalad ja kuidas nad kirjandusega seostuvad?
Kirjanduse tähtsamateks naaberaladeks on rahvaluule ja mütoloogia, kust kirjandus kui selline, meile tuntud kirjandus on pärit, ning tema suhted kunstidega, millele ta on mõnes mõttes aluseks ( muusika , teater, film ) ent samavõrd ka kujutav kunst ning uus meedia, lisaks suhestub kirjandus üldiselt hästi ka teiste (loomuliku) keelega seotud tegevusaladega (ajakirjandus, kriitika, teadus, ajalooline dokumentaalkirjandus)
27. Kuidas kirjeldada kirjanduse ajalugu? Kuidas saaks kirjeldada seaduspära ja juhuse vahekorda kirjandusloos? Mis on kirjanduslik kaanon ?
Kirjanduse ajalugu saab kirjeldada läbi märksõnade variatiivsus (ajalooline muutumine = areng), kirjanduse olemust aga küsimusega, kas on olemas palju teoseid või saab nad kõik taandada ühele?, kui, siis kas on sellel mingisugust seaduspära või eesmärki, toimib ta sisemiste või välimiste reeglite alusel ning kas kirjanduse ajalugu on pidev või katkendlik, samuti kuidas on muutunud kirjanduslikud kaanonid (klassitsismi, antiigi ajal kindlad kaanonid, ent nt pärast 20 sajandit suhteliselt vaba kõik). Näiteks Juri Tõnjanovi järgi:

Uue konstruktiivse printsiibi tekkimine

Printsiibi rakendamine

Printsiibi levimine

Printsiibi automatiseerumine.
Kirjanduslik kaanon on (kõige lihtsamalt seletades) reegel, mille järgi mingit kirjandusžanri tuleb vormistada, mis seal olema peavad ja mis ei tohi.
28. Millised on olulisemad kirjanduslikud traditsioonid maailmas?
(1) Ida- ja Lõuna- Aasia (Hiina, Jaapan, India)
(2) Lähis-Ida ( islam )
(3) Euroopa ( kristlus )
(4) Põhja-Ameerika
(5) Ladina-Ameerika
(6) Austraalia
(7) Aafrika
(8) Venemaa
29. Mismoodi saab mudeldada Euroopa kirjanduslugu ? Kuidas saab selle juures kasutada vooluloolisi mõisteid?
Euroopa kirjanduslugu on meile jaoks kirjanduse ajalugu üldse, antiigist alates. Kui liikuda 18 sajandisse ja edasi, saab vooluloolisi mõisteid kasutada küll ja veel. (vt kirjanduslugu kuni 18. sajand küsimusest nr. 31) Sealt edasi kulgeb niimoodi :

valgustus - periodiseeringuks 18. sajand, mõjud klassitsismist; valgustus on pigem sotsiaal-poliitiline mõiste; filosoofiline sajand ( voltaire , diderot etc) samuti didaktiline kirjandus ning haridusasutuste laialdasem levik ( rahvaharidus ), eristatakse kõrg-madalkultuuri ; kõrgkultuur seejuures standardne , hierarhiline (nt žanrid : eepos, tragöödiad)

romantism : periodiseering 1790-1830 aastad, ent samas ka lainetena 20. sajandi alguses (Anna Haava luule nt) tekkis individuaalne ja kollektiivne tunnetus (nt rahvusriigid 19 sajandil, rahva hing ja kultuur); saksakeelse kultuuri areng (mõjud Eestis)

realism : on vastureaktsioon romantismile, tekib range normeeritus kunstis jm, päevakorral kirjanduses : jutustamine kui maailma vahetu jäljendamine (on ise või midagi muud); tekivad must-do'd, nt kui oled kirjanik, siis pead kindlasti käima Pariisis; elupõhjendustejäljendamine, realismi aluseks prantsuse keelne kultuur. kinnistus 19. sajandi romaanis, seoses kodanliku elulaadi levimisega (nt "Punane ja must")

naturalism : on realismi sohilaps; "manifeste", taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid , julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, inimest ja ühiskonda käsitlesid nad loodusnähtusena, viljelesid peamiselt proosat , mida nad eelistasid luulele ja draamale , periodiseering 19 sajandi algus.

impressionism on samuti realismi sohilaps, ent viib eemale realismist ja toob pigem subjektiivsuse tagasi, kirjanduses on mõju küllaltki ebamäärane.

sümbolism : tähistab eelkõige "kunsti kunsti pärast"; on kirjanduses eriti mõjukas, võitluste maailm, sügavalt märgiline

modernism - olulisteks joonteks võib pidada üksikisiku ehk indiviidi ja moodsa ühiskonna probleemide tõusmist temaatilisse keskmesse, kriitilist suhtumist minevikku , endiste tavade ja normide eitamist, nende ümbermõtestamist täiesti uutel alustel, usaldamatust kõikvõimalike illusioonide suhtes jne. Modernism vastandub romantismi õhkavale loomule ja püüab ületada realismi üheplaanilisust, mis jääb modernistliku elutunnetuse jaoks kitsaks. Nagu ka kunstis, on modernism kirjanduses vormiuuendustele aldis, nt kuulub modernismi juurde sujuva narratiivi lõhestamine katkendlikuks, tavapäraste kujundite vältimine, luules vabavärsi laialdane kasutamine jne. Modernismiga seotakse ka nt arenguromaanide, ulmekirjanduse, kriminaalromaanide jne kui iseseisvate kirjanduselu nähtuste tekkimine.

futurism - tekstid on fragmentaarsed ja keerulised, kasutavad trükitehnilisi võtteid, ei pea kinni õigekirjast, luules on iseloomulik hüüatuste, kõnekeele ja argoo kasutamine, konsonantide kuhjamine ning matemaatiliste ja muusikasümbolite kasutamine, futuristid on oma publikuga pidevalt (taotluslikult) vastuolus .

ekspressionism - peeti oluliseks kirjanikust lähtuva idee ja elamuse kujundirikast väljendamist, seati esiplaanile inimese sisemaailma, unnete ja tõekspidamiste kujutamise, iseloomustab traagiline elutunnetus, mis lähtub katastroofi eelaimusest. Kasutatakse süngeid ja võikaid kujundeid, mille allikaks on suurlinn, sõda, vaesus jne. Kirjanike loomingus on surma- ja enesetapumotiivid, paatoslik ja jõuline luulekeel , rohke adjektiivide kasutamine. Iseloomulik on hakitud ja raskesti mõistetavad tekstid, väljenduse ja rütmi eelistamine vormile ja harmooniale, reaalsusest võõrandumine ja abstraheerumine. ( Kafka , Under, Tuglas )

sürrealism - olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. 1924 koondas André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis. Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890–1898 (Breton). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses ( Salvador Dalí). Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma. Sürrealismi eelkäijateks peetakse Charles Baudelaire`i, Arthur Rimbaud´d ja Guillaume Apollinaire´i.

postmodernism - Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction), et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed, fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu, ideede lõtv seotus, paranoilisus ning kindla teemaderingi eristamatus. postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitšilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi

pseudomodernism muutub digimodrnismiks : uus kultuur on auditooriumikeskne, ent ka ajutine, pole püsivat kulgu, see aga viib kultuurimälu fragmentiseerumiseni ning ainelisuse (materjalismi) süvenemisen
30. Millised on kirjandusteaduse ülesanded, tegevusvaldkonnad ning põhilised erinevused võrreldes teiste teadustega?

Kirjandusajalugu

Interpretatsioon

Kirjandusteooria
See pretensioon tähendab seda, et kirjandusteooria juhib kirjandusajalugu; samas kogu aeg on mängus see, missugune on praktika, teooria osad on interdistsiplinaarsed, haldus laiemalt, samas pole päris võrdsed, kultuurilise aja mõistmine peaks kokku käima eri (teadus)harude vahel.
Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist. Kirjandusteadus kitsamalt on humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist filoloogia osaga.
31. Kirjandusteaduse kujunemislugu kuni 18. sajandini.
sumeri→akkadi→babüloonia→juudi→ rooma →euroopa kirjandus
Kehtib siiski Euroopa-kesksus: kasutusel euroopakesksed mõisted ning periodiseering (sõltub mõistest) ning see kehtib nii kunsti kui sh kirjanduse kohta, ka kultuuri, üsna tüüpiline on see, et periodiseering on tehtud tagantjärele ning perspektiivimoondustega (tänapäevasest lähtepunktist), tüüpiline kirjeldusviis võib kokku minna reaalsusega, ent võib ka mitte, see sõltub vaatepunktist, süvitsiminekust etc
(1) antiik:
(1.1)Vana-Kreeka: vanem, al 8. saj e.m.a - Rooma impeeriumi lagunemiseni on dateering; seal otsitakse algust, lätteid nii kultuuri kui kirjanduse jaoks, käib vahetu kirjanduse kirjeldamine, tekivad mallid ning mõisted
(1.2) Vana-Rooma: noorem, "disainib valmis mudelid, mille kreeka on genereerinud", sestap ka nt klassitsismi eeskujuks (rafineeritum, kindlam , süsteemsem), kindlasti ei võta kõike kreekapärast üle, vaid sisaldab ka oma algupäraseid nähtusi, periodiseering ( kuld , hõbe, vaskajajärk) mõjutadvad ka hilisemaid mudeleid
(2) keskaeg : periodiseering tavaliselt 5-15 sajand, tajutakse kui katkestust, ent nt ülikoolide tekkimine lükkab selle veidi ümber; malle ei teki ("pime"; ka sellepärast, et uusi tekste tekib vähe ), ent kristlik kultuur levib ning seob keskaegse kultuuri siiski terviklikuks. periodiseering oleneb sellest, kas alguseks võtta Konstantinoopoli vallutamine; Columbuse jõudmine Ameerikasse või näiteks trükikunsti (re)leiutamine; samuti piirkonnast - nt Itaalias keskaeg al 14. saj
(3) renessanss : periodiseeringuks 15. saj II pool ja 16. sajandi algus, tähistab taassündi, sest antiik (Rooma) võeti eeskujuks, periodiseering võib nihkuda, kui arvestada piirkonda (Itaalias 14-16 sajand), Lotmani hinnangul murranguline aeg, st. hirm = rõõmuga (nt nõidade põletamine just sel ajal, mitte keskajal); algab I infoplahvatus (st. trükikunsti levik käsikirjalise asemel, rahvakeelse kirjanduse teke vulgaarladina keel); kirjalik tekst omandab suurema tähtsuse; humanismilainetus (teke) ; pigem lõuna-euroopas (vrld. põhjamaad sel ajal)
(4) barokk ; klassitsism - periodiseering 16-17. sajand, seejuures käsitlevad mõlemad pigem kunstivormeleid (fenomene) ning on paralleelsed nähtused; ilmnevad tüpoloogilised erinevused - pigem täiendavad üksteist; samuti levik sõltub alast ning millest (kirjandus, kunst) räägime, seejuures barokk pigem ornamendi - keskne (kujundid, grotesksus, paradoksaalne) ning klassitsism, mille eeskuju muide jälle antiigist, roogib ebastandartse (ornamendid) välja, on selgem, puhtam, korrastatum (kandilised majad); klassitsismi mõju ulatub 18. sajandisse
32. Esteetika ja positivism 19. ja 20. sajandi kirjandusteaduse kesksete mõjutajatena.
Esteetika (graecus - meeleline , tajuga seotud) 18-19 saj. ILU TUNNETUSE PRINTSIIBID.

Alexander Gottlieb Baumgarten - 1735 sks keeles kultuuriruumi "aestetik" ; algab uusaegse esteetika lugu; samuti kirjanduslik ja filosoofiline praktika, Immanuel Kant - Goethe ja Schiller , Gotthold Ephraim Lessing kriitilised tööd esteetikaga seoses; August Wilhelm ja Friedrich Schlegel on ideoloogia teoreetikud ; Benedetto Croce on olulisim esteetik itaaliakeelses kultuuris, eesti kultuuripilti jõudis läbi noor-eesti tutvustuse (V. G-R)
Positivism kuna tunnustab ainult käegakatsutavaid fakte, siis pos. kirjandusteadus tegeleb autori poolt läbielatu, õpitu ja pärituga, so. autori elamuste, haridustee, päritolu (nt rass) ja kaasajaga (nt 18 saj Pariis)

Tähtsamateks nimedeks on August Comte (“Aeg on tulnud lõpetada metafüüsilised lapsikused. Filosoofia pole midagi teadusest erinevat, see on kõigi teaduste koordinatsioon, mis taotleb inimelu parandamist” ehk - teadmiste korrastamine, analüüsimine ja süstematiseerimine nende üldinimlikuks kasutamiseks, sh ka kirjanduses; teiseks Hippolyte Taine (on ebaloogiline tunnustada üks kõik millist ideaali kunstis. Ta väitis, et iga põlvkond, mis eksisteerib tema oma enda keskkonnas omas ajastus, peab alati omama oma kunstilisi eelistusi
33. Hermeneutika , fenomenoloogia ja lugejauurimuse rakendusi kirjandusteaduses .
Hermeneutika - tekstide tõlgendamise õpetus, hermeneutika kujunes esmalt välja kui religioossete tekstide interpreteerimise õpetus, hermeneutika lähteseisukohtadeks on:
(1) teksti uurimine tervikuna (hermeneutiline ring)
(2) teksti uuritakse kultuurilis-ajaloolisel taustal
(3) tekst on autori ja lugeja dialoog : teksti tõlgendus sõltub uurija ajaloolisest vaistust, kogemusest ning valmidusest dialoogi astuda
Hermeneutiline ring - on tõestamisel või määratlemisel tekkiv ring, mida käsitletakse hermeneutilisest aspektist positiivsena, laiemas tähenduses on hermeneutilise ringi tunnistamine tekstide tõlgendamise puhul eelduseks nende käsitlemisele terviklikuna, arvestades nende laiemat konteksti, alati jäävad tõlgendusse sisse teatud iseendastmõistetavused, millele on omane, et need on määratletud ringmääratluste kaudu, erinevalt traditsioonilise loogika vaatenurgast, mille järgi ringmääratlused on soovimatud või isegi halvad (vitiosus), leiavad hermeneutilise ringi eestkõnelejad, et ring määratluses ei pruugi olla halb, vaid ringi sisenedes ja seda läbi käies ring kontsentreerub ja fokuseerub ning sel viisil saab tõlgendamise tulemuseks olla teksti mõistmine selle horisondist lähtuvalt, hermeneutilise ringi vältimatust tõlgendamisel põhjendatakse sellega, et meil on tõlgendatavast alati olemas eelteadmine või eelarvamus, mille pinnalt me midagi tõlgendama asume, tähtsaimad hermeneutika nimed on Wilhelm Dilthey, Martin Heidegger ja Hans-Georg Gadamer .
Fenomenoloogia – all mõistetakse filosoofias fenomenidele suunatud filosoofilist uurimist , kirjanduses uurib fenomenoloogia seda, et uuritakse inimeste arusaamu ja käsitlusi kirjandusmaailmas, käsitleb lugeja ja teksti suhet, sealseid fenomene (kuna ilukirjanduse puhul on ju tegemsit kunstilise fenomeniga) ning samuti uuritakse retseptsiooniesteetikat Tähtsamateks nimedeks on Edmund Husserl (fenomenoloogilise filosoofia rajaja); Roman Ingarden. Wolfgang Iser (1926–2007), saksa kirjandusteadlane ja Hans Robert Jauss (1921–1997) uurisid autori ja lugeja "ootushorisontide" kokkusulaminest või dialoogi tekstis, ("ootushorisont" - ajalooliselt kujunenud kultuurikonventsioonide väärtuste kogum) ning Stanley Fish (kui teksti tähendus luuakse teksti ja lugeja vahelisel kokkupuutel, siis miks on nii palju sarnaseid interpretatsione, kui aga tekst ise kannab tähendust, siis miks on olemas nii palju erinevaid interpretatsioone, ka - pole olemas objektiivset teadmist, teadmine on alati sotsiaalselt konstrueeritud)
34. Psühhoanalüüs ja autorikeskse kirjanduskäsitluse teisenemine võrreldes
positivismiga (Sigmund Freud , Jacques Lacan jt).
Freud on äraleierdatud; seega põnevamad nimed – Jacques Lacan (kujundas oma-nimelise psühhoanalüüsi suuna, mida ta pidas erinevalt paljudest teistest toona levinud tõlgendustest Sigmund Freudi autentseks tõlgenduseks, see sisaldab endas Saussure ja Jakobsoni strukturalistlikku keeleteadust, saksa filosoofiat ( Hegel ) ja matemaatikat (Bourbaki), üldiselt – lähtub freudilikust analüüsist ( neuroos ) seob selle strukturalismiga ja lisab veidi jungiaalse analüüsi (arhetüübid), lisaks Gilles Deleuze (1925–1995) ja Félix Guattari on kirjutanud mitmeid uurimusi skisoanalüüsi kohta (poststrukturalismi foon, psühanalüüso foon), teevad psühhoanaüüsi kriitikat e käivad välja termini skisoanalüüso (kui freudi tüüpi analüüs valib aluseks neuroosi , siis skisoanalüütilise lahenduse alus on psühhoos), näiteks Jean Baudrillard - hüperreaalsuse mees - simulaakrum (seostub erinevusega erinevuse kaudu; st viitab enesele ning kaob selge seos reaalsuse ning sürreaalsuse vahel)
Autorikeskne kirjanduskäsitlus ilmselt muutub - moodi läheb hing ja spliin, maailmavalu ja psühholoogia
35. Uuskriitika ja tekstikeskse vaatenurga võidulepääs 20. sajandi kirjandusteaduses.

• Tekst ja kriitika ( loobutakse autorikesksusest, tekst ise peab kõnelema )
  
• Sünkroonsus ( lueda teksti siin ja praegu )
  
• Lühilugemine ( teksti tuleb lähedalt vaadata, et kõike näha )
  
• T. S. Eliot (1888-1965) ( luuletaja, modernistlik traditsioon. On mõjutanud ka eesti kultuuri [Ants Oras ] )
  
• I.A. Richards
  
• Rene Wellek– sai inspiratsiooni strukturalismist „Warreni kirjandusteooria“.
  
• Austin Warren
  
• Harold Bloom
  

36. Strukturalismi kujunemine: Genfi koolkond, vene formalism ja Praha lingvistikaring.
Strukturalism - sai alguse Saussure lähenemisest keelele, kui ta eristas keele ( langue ) ja kõne (parole), edasi võttis see veidi rohkem formalistliku lähenemise – ning uuris keelt ning poeetikat (laiem mõiste), tähtsamad nimed olid Viktor Šklovski (1893–1984), Juri Tõnjanov (1894–1943), Boris Tomaševski, Vladimir Propp ning loomulikult Roman Jakobson
Genfi koolkond – keelevõime -> keel-> suhtlemine
Vene formalism - ehk vene vormikoolkond oli suund vene kirjandusteaduses, mis kujunes 1910ndail ja 1920ndail aastail, vene formalism vaatleb kirjandusteost kui vormivõtete süsteemi sõltumatult teose tekstivälistest seostest, teoreetiliselt toetus suund strukturalistliku keeleteaduse (Jan Niecisław Baudouin de Courtenay, Ferdinand de Saussure) ja avangardistide ideestikule, suuna liikmete hulka kuulusid Viktor Šklovski, Juri Tõnjanov, Boris Eichenbaum, Roman Jakobson jt, vene formalismil oli tugev mõju Mihhail Bahtini ja Juri Lotmani vaadetele ning kirjandussemiootika ja Tartu- Moskva semiootikakoolkonna arengule.
Praha lingvistikaring - lähenes keelele eelkõige fonoloogiliselt, Roman Jakobson (1896–1982) kommunikatsiooniakti mudel - suur roll strukturalismi arengus, tähendab ka seda, et tema keele- kommunikatsiooniteaduslikud tööd mõjutavad kirjandusteadust ja on kirjandusteaduslikult kirjutatud; tema liikumine ülikoolides mõjutab ka strukturalismi arengut ja levikut (nt 1940 aastatel Claude Levi-Straussi käsitluse suur mõjutaja), Nikolai Trubetzkoy – fonoloogia rajaja ( foneem eristab tähendust);Jan Mukařovský (1891–1975) esteetiline funktsioon; Northrop Frye – arhetüübid; Claude Lévi- Strauss (1908–2009) - antropoloogia ; ei ole nii selgelt suuri kirjandusteaduslikke töid, ent üldprintsiipide arendus mõjutab ka kirjandust, II suur nimi klassikalsies strukturalistmis. 1960-l murdumishetk strukturalismis, Roland Barthes (1915–1980) - varasemad tööd strukturalismist, mõju on 20 saj tärkaval semiootikal), ent muutuvad poststrukturalistlikuks ( hilisemad tööd); muutumist ja eri võimalusi on palju, varasemad tööd nõustvad Jakobsoniga, ent hilisemad tööd pigem ilukirjandusliku, mitte teoreetilisuse poole (1970 "S / Z" - Balzaci teose analüüs, poststrukturalismi definitsioonina kasutusel), eraldi peaks tähelepanu juhtima artiklile "Autori surm" (67); see viimane toob välja lugeja tähtsuse teoses, Gérard Genette (s. 1930) narratoloogia, klassikaline strukturalism, fundamentaalsed tööd 1960-70; nimetamist väärib teos "narratiivne diskursus "; üldine aluspõhi narratoloogiale, algirdas Julien Greimas - "semaatiline ruut"
Pärast Greimas on põhirõhk pr keelsete autoritele, mis puudutab semantikat; strukturalismi; eriti just nt id-eur. juurtega, kes tunnevad ka vene kirjandustraditsiooni (nt Tzvetan Todorov ja Mihhail Bahtin)
Mihhail Bahtin ( 1895 –1975) - väga oluliset on mõjutanud strukturalismi arengut, ent ei ole end ise tegelikult kunagi identifitseerinud, vaid on pigem võtnud kriitika positisooni (nt. et vene vormikoolkond ei pööra tähelepanu dünaamilistele protsessidele, vaid on pigem staatikat armastav)
37. Strukturalismi klassikalisi avaldusi 20. sajandi keskpaigas (Roman Jakobson jt).
Strukturalismi iseloomustavad järgmised jooned:
(1) metoodilisus, objektiveerivus
(2) sünkroonia (aega arvestav uurimisviis)
(3) keel (huvi keele struktuuri, keele ülesehituse vastu)
(4) struktuur, märk (Jakobson)
(5) elemendid ja funktsioonid
(6) binaarsed opositsioonid
Strukturalism - on lähenemisviis ja metodoloogia mitmetes 20. sajandi ( humanitaar )teadustes, milles peatähelepanu pööratakse uuritavate objektide struktuuri seaduspärasustele, kirjeldab uuritavat objekti tavaliselt kui teatavat elementide hulka ning selgitab võimalikult üldiselt ning objektiivselt selgitada nendevahelisi seoseid (koode), struktuuri peetakse seejuures süsteemi enda suhete poolt looduks, strukturalismis käsitletakse uuritavaid objekte lõplike süsteemsete tervikutena, strukturalism kujunes välja 1920.–1930. aastail, toetudes paljus Ferdinand de Saussure'i lähenemisele üldises lingvistikas, strukturalismi nimetuse võttis kasutusele Roman Jakobson
38. Semiootika ja strukturalism (Juri Lotman jt).
Semiootika (Lotman, Greimas) (ja/või semioloogia( Pierce , Barthes) - märk, märgisüsteem, omaette küsimus on mõisted ning ka strukturalismi ja semiootika käsitlusviiside suhe, mis omavahel sageli põimivad, semiootika on teadusala, mis uurib märgisüsteeme, strukturalismi puhul
Charles Sanders Peirce - Saussure kaasaegne, tegeles loogika-matemaatikaga; mingil moel mat. lähtuv märgisüsteemide kirjeldus, loogika (kui teadusharu ) suur järgija; aluste rajaja!
Juri Lotman (1922–1993): - Tartu-Moskva koolkonnale alusepanija; kultuurisemiootika (semiootika allsuuna) parimaid esindajad; kultuurisem - kultuuril on põhirõhk (poliitiline/ soo etc); Lotman on rõhutanud kirjanduse ja kultuuri uurimist (18. saj. vene kirjandus); T-M koolkond tähendab seda, et Tartus tugev semiootikatraditsioon, mis viib selleni , et sem õpitakse eraldi erialana (pole eriti tavaline lähenemine); jätkanud Torop ; Lotman jr.; Kull jt.
Umberto Eco - 60-70 tegeles suurejooneliselt semiootika uurimisega ning peaks märkama, et ei ole vaid vene ja pr keelne traditsioon, vaid ka teised; it. k. nt; mängivad kaasa (20. saj. lõpus in keelne); tänastele lugejatele romaaniautorina /" Roosi nimi"/
39. Postrukturalistliku kirjandusteaduse erinevusi võrreldes klassikalise strukturalismiga (Roland Barthes, Michel Foucault jt).
oststrukturalism - hakkab domineerima 70. aastatel, koondab enda alla eri autoreid ja koolkondi; saab kategoriseerida järgnevaid autoreid, ning leida pidepunkte, mis sisuliselt muutus teostes, toimub suhestumine Jakobsoni teosse, samaks jääb see, et põhimõistete keskpunktiks on keele ja märgi mõiste; (strukturalism arendab välja käsitluse märgisüsteemist; need on aluseks post strukturalismile, ent muutuvad vaatepunktid; rõhuasetused), poststrukturalisliku ainega koos tekib suurem kahtlemine objektiivsuse võimalikkuses (formalistlikule lähenevisviisile olulilne vahe); selle kahtlusega seoses on iseloomulik see, et pööratakse tähelepanu võimusuhete ja ideoloogia analüüsile; kirjandust, keeleteadust käsitletakse ideoloogilise aktina; kl strukturalism rõhub tekstikesksusele, ent poststruk. puhul võimenduvad tugevalt hoopis kontekstulaased märgid ja lugeja tähtsust, mitte tekst iseenesest, tekib ka uusi seoseid eri koolkondade vahel (semiootika; psühhoanalüüs ja strukturalism); saab toetust kriitikast ning strukturalism muutub dünaamiliseks; lisaks tekib binaarsete opositsiioonide kriitika (kaheldakse objektiivsuses ja objektiivsuse relvades); st võib-olla kõik asjad ei jagunegi kaheks (Juri Lotmani hilisemad tööd), poststrukturalismi kolm isakuju on Roland Barthes ja Jacques Lacan (ühelt poolt autor kes liigub kl. struk. semiootikasse ja edasi; teiselt poolt autor, kes lähtub freudilikust psühhonalüüsist ning seob selle strukturalismiga; lisab sinna kriitika jungiaalse psühhonalaüüsi ning Michel Foucault (1926–1984) on - diskursiivne formatsiooni ja episteem ning võimusuhete kriitika peamees , pöörab tähelepanu ajalookäsitlusele teisti kui varem ("Hullus ja arutus ") ; arheoloogiline ning arhiivilne ( kehtivate reeglite kogum ühes formatsioonis)
40. Dekonstruktsioon ja kirjandusteadus.
Dekonstruktsioon - alates 70 aastatest ; - kasvab postsrukturalistlikest pursetest, muutub iseseisvaks traditsiooniks; millel on kalduvust hermeetilisusele (Jacques Derrida ); koolkond ei ole pr. keelses kultuuris, vaid in. keelses kultuuris (Paul de Man, Hillis Miller jt), Dek. on nähtus või suundumus, mille puhul on orgaaniline tõmbumine-tõukumine, tõuseb esile logotsentrismi kriitika (logotsentrism - olemine kui täielik ja ühtne kohalolu ; eeldab ka kultuurikirjeldust, mis otsib kultuuri keskpunkti ), appelleerib asjaolule, et konkr. maailm eksist. ka väljaspool teksti (maailm + teks mis s seda kirjeldab); "keel, kultuur, inimtegevus on paratamatult seotud", see avadub erinewusena ("erinevust, edasilükkamine, eristav tunnus, erinevus") so tunnus, mis defineerib märgi olemust ja suhet
41. Feministlik teooria kirjandusteaduses ( Julia Kristeva jt).
Feministlik teooria - kerkib esile dekonstruktsiooniga samal ajal; poststrukturalism hakkab domineerima 70. aastatel, koondab enda alla eri autoreid ja koolkondi; saab kategoriseerida järgnevaid autoreid, ning leida pidepunkte, mis sisuliselt muutus teostes, toimub suhestumine Jakobsoni teosse, samaks jääb see, et põhimõistete keskpunktiks on keele ja märgi mõiste; (strukturalism arendab välja käsitluse märgisüsteemist; need on aluseks post strukturalismile, ent muutuvad vaatepunktid; rõhuasetused), poststrukturalisliku ainega koos tekib suurem kahtlemine objektiivsuse võimalikkuses (formalistlikule lähenevisviisile olulilne vahe); selle kahtlusega seoses on iseloomulik see, et pööratakse tähelepanu võimusuhete ja ideoloogia analüüsile; kirjandust, keeleteadust käsitletakse ideoloogilise aktina; kl strukturalism rõhub tekstikesksusele, ent poststruk. puhul võimenduvad tugevalt hoopis kontekstulaased märgid ja lugeja tähtsust, mitte tekst iseenesest, tekib ka uusi seoseid eri koolkondade vahel (semiootika; psühhoanalüüs ja strukturalism); saab toetust kriitikast ning strukturalism muutub dünaamiliseks; lisaks tekib binaarsete opositsiioonide kriitika (kaheldakse objektiivsuses ja objektiivsuse relvades); st võib-olla kõik asjad ei jagunegi kaheks (Juri Lotmani hilisemad tööd), poststrukturalismi kolm isakuju on Roland Barthes ja Jacques Lacan (ühelt poolt autor kes liigub kl. struk. semiootikasse ja edasi; teiselt poolt autor, kes lähtub freudilikust psühhonalüüsist ning seob selle strukturalismiga; lisab sinna kriitika jungiaalse psühhonalaüüsi ning Michel Foucault (1926–1984) on - diskursiivne formatsiooni ja episteem ning võimusuhete kriitika peamees, pöörab tähelepanu ajalookäsitlusele teisti kui varem ("Hullus ja arutus") ; arheoloogiline ning arhiivilne (kehtivate reeglite kogum ühes formatsioonis) räägime teooriast (mõtteajalooline taust + sotspraktika taust), st naisuurimus/ feminism; patriarhaalse süsteemi kriitika; sugupoolte sotsiaalne konstrueeritus (tõukumine essentsialitlikust käsitlusest), sageli tähendab seda, et uurija peaks oma vaatepunkti eksplitseerima, markeerima ,silma hakkab 2 poolust (ideoloogiliseeritud käsitlus vs naisuurimuslik liin), tähtsamateks nimedeks Simone de Beauvoir (1908–1986) - "Teine sugupool"; lähtepunkt ekstentsialistlikus filosoofias (Sartre), teiseks keskseks kujuks Julia Kristeva (s. 1941), sest tema tähendust ei piirdu ainult feminismiga, vaid mahub üsna mitmesse raami, juba 60-l oli postsrukt.-ismi keskses (Tel Quel 'iga seotud); hiljem hakkab domineerima tema käsitlus intertekstuaalsusest; sellest on ka varem juttu , kuid Kristeva annab uue kuju - kujuneb välja 1970 (Barthili tööd). ( Luce Irigaray/ Elaine Showalter/Kate Millett) - ei maini loengus midagi nende kohta
42. Ökokriitika kirjandusteaduses.
ökokriitika - tegeleb keskkonna ning kirjanduse ja kultuuri suhete uurimisega, peamisteks uurimisteemadeks on kirjanduse seosed looduskeskkonna kui kirjanduse laiema kontekstiga; looduskeskkonna ning loomade ja taimede kujutamine kirjandusteostes; keskkonnakasutuse ja ökoloogiliste probleemide kultuurilised ning ideoloogilised aspektid; ökokriitika teooria arendamine jm, ökokriitika materjaliks on looduskirjandus (loodusest kirjutatud esseed ja lühijutud) ning klassikalise kirjanduse tõlgendamine looduskujutuse ja -kasutuse vaatenurgast, Eestis on ökokriitikaga tegelenud Tiiu Speek, Kadri Tüür, Timo Maran , Ene- Reet Soovik, Julia Tofantšuk, Maris Sõrmus, Tõnis Vilu
43. Teisi kirjandusteaduse suundumusi 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi alguses: postkolonialism , uushistorism, queer -teooria jm.
(1) Postkolonialism - aluseks 78 aastal ilmunud "Orientalism"; (endised) koloniaalsuhted kultuuri kujundajatena Edward Said (1935–2003) ( Palestiina taust) Gayatri Chakravorty Spivak (s. 1949) ja Homi K. Bhabha (India taust); nende kultuuride näitel on teoorat kõige parem kirjeldada (alluvus ja jäljendussuhted enne ja pärast). Eestis on ´käinud väitlus, kuivõrd edukas oleks see mudel siinse kirjanduse kirjeldumiseks, al 70-80 on tähelepanu pööratud vähemuses asjujatele, teisalt filosoofiline, 80-90 aastatel tagasipöördumine vanade printsiipide juurde (teor. pöörise vähenemine)
(2) uushistorism - (mõjukas koolkond USAs)
(3) kultuurimaterialism - peamised nimed on vastavalt Stephen Greenblatt (s. 1943) ning Raymond Williams , vähemuslikkuse rõhutus mitmes koolkonnas
(4) queer-teooria (Queer Theory) - keskendub seksuaalvähemuste teoorale, kasvas välja fem. teooriast, eestvedajaks Judith Butler (s. 1956)