Absurdi peateema-inimese olemisseisund maailmas,puudub elu korrastav väärtusasemik.Inimene võõrandunud,silmitsi elu(vastuseta)põhiküsimustega. A. ei jutusta lugusid,puudub konflikt,karakter laguneb,tegevus hääbub.Seisunditeater-inimese sisemine reaalsus kehastub lavalisteks kujunditeks.Lugeja vaataja ül-panna kokku terviklik pilt,tabada tähendus,tradits. teatri eitus-antiteater.Samuel Beckett ,,Godot'd oodates","Lõppmäng", "Krappi viimane lint","Õnnelikud päevad","Mäng", Eugene Ionesco"Kiilaspäine lauljatar" Sots.pol.draama.Max Frisch,Friedrich Dürrenmatt-kasutavad eepilise teatri tehnikat, Vaatlevad inimest ja ühiskonda skeptilise intellektuaali muigega.Frischi huvitavad sots.psüh.probleemid,sots.rollid.Näidendid ,,Don Juan ehk Armastus geomeetria vastu"-kuulsa müüdi irooniline versioon(D.J.on intellektuaal,kellele sunnitakse peale tema mainele vastav mask),"Biedermann ja tulesüütajad"(nimitegelane muretseb
Genet, Adamov. Becett 1906-1989, Sündis Iirimaal, Dublinis. Pärast Trinity kolledi lõpetamist asus tööle Pariisi pedagoogilise ülikooli inglise keele õppejõuna. Omandas magistrikraadi, seejärel pühendus kirjandusloomingule. Jäi Pariisi elama. Oma luuletuste ja novellidega alustas inglise keeles, kuid tunnustuse saavutas prantsuse keelse romaanitriloogiaga ,,Molly" 1951, ,,Malone sureb" 1951 ja ,,Nimetamatu" 1953. Tema teatri debüüdiks oli ,,Godot'd oodates" veel: ,,Lõppmäng", ,,Krappi viimane lint", ,,Õnnelikud päevad", ,,Mäng". Tema hilisem looming koosneb lühinäidenditest ja kuuldemängudest ,,Tule ja mine", ,,Hingus", ,,Mitte mina", ,,Sammud". On kirjutanud sõnadetamimodraamad ,,Sõnadeta vaatemäng". Becett on üks filosoofilisemaid ja abstraktsemaid kaasaja kirjanikke. Piiras oma väljendusvahendeid, liikudes vaikuse poole. On püüelnud kirjanduse ja teatri piiridele, omamoodi nulltasemele, kus inimeksistents nähtub viimsetes, taandamatustes vormides.
(1944), „Piiramisseisukord“ (1948), „Õiglased“ (1950) 1953. aastal toimus Pariisis prantsuse keeles kirjutava iiri kirjaniku Samuel Becketti (1906 – 1989) näidendi „Godot’d oodates“ esmalavastus. Sellega algas absurdidraama aeg, mis kestab tänapäevani. Absurdidraama autoreid: Prantsusmaal Samuel Beckett, Eugène Ionesco (1909 – 1994), Jean Genet (1910 – 1986) Becketti teisi näidendeid: „Õnnelikud päevad“, „Krappi viimane lint“ Ionesco näidendeid: „Kiilaspäine lauljatar“, „Ninasarvik“, „Toolid“ Genet: „Toatüdrukud“, „Palkon“ Šveitsis Max Frisch, Friedrich Dürrenmatt Inglismaal Harold Pinter (1930 – 2008), Arnold Wesker (sotsiaalkriitilisema kallakuga), Tom Stoppard (sündinud 1937, tšehhi-juudi päritolu) Pinteri näidendeid: „Sünnipäevapidu“ (1957), „Tumm teener“ (1957), „Majahoidja“ (1959) Stoppard: „Rosencrantz ja Guildenstern on
väga humoorikalt. Nad kaebavad füüsilise valu ja kaotuste üle. Saabub keegi Pozzo nime kandev mees, kes talutab köie otsas oma teenrit Luckyt, ning see aitab neil aega mööda saata. Kaks korda saabub poiss sõnumiga Godot'lt, kes ei saa täna tulla, kuid tuleb homme. Ei hulgused ega ka publik ei usu seda eriti, ent Vladimiril ja Estragonil pole muud võimalust kui oodata tema saabumist ( 4, 121). Becketti järgmisteks näidentiteks olid ,,Lõppmäng" (1957), ,,Krappi viimane lint" (1958), ,,Õnnelikud päevad" (1961), ,,Mäng" (1963). Tema hilisem looming koosneb peamiselt lühinäidendeist ja kuuldemängudest: ,,Tule ja mine" (1966), ,,Hingus" (1970), ,,Mitte mina" (1972), ,,Sammud" (1976). Ta on ka kirjutanud tummnäidendid ,,Sõnadeta vaatemäng" I (1957) ja II (1959) (1, 349). 4 3. EUGENE IONESCO Eugene Ionesco (1912-1994) oli rumeenia päritolu prantsuse kirjanik (1, 352)
jaanuar 1795- surmaaeg teadmata) oli eesti päritolu Saksa Teatri kutseline näitekirjanik ja näitleja. 1812.aastal lõpetas Tallinna Kreiskooli. Mart Lepiku ja Hans Treumanni uuringute järgi võis kutse omandada 1809. a Saksa teatri juurde asutatud teatrikoolis, mille olemasolu tõestab meile kuukiri Ruthenia sama aasta märtsist. Steinsberg kirjutas järgmised eestikeelsed näidenditekstid, lavastas need ja mängis ise peaosades: 1819 "Häbbi sellel, kes petta tahhab" 1821 "Krappi Kaie willetsus ehk: Kes paljo lobbiseb, peab paljo wastama" (J. Hutti järgi) 1824 2-vaatuseline" Permi Jago unne-näggo" (L. Holbergi "Mäeotsa Jeppe" ja A. von Kotzebue "Der Trunkenbold`i" järgi). Peale 1824.aastat läks Stinsberg Saksamaale ja tema hilisem elukäik on teadmata. PROFESSIONAALNE EESTI MUUSIKATEATRI TEKKIMINE Johann Voldemar Jannsen (sünninimi Jaan Jensen; 16. mai 1819 13. juuli 1890) oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte. 24. juunil 1865. aastal
Mis rahvusest oli Samuel Beckett? Mis keeltes lõi ta oma teosed? Nimetage kolm tema draama- 2 või proosateost. Beckett on rahvuselt iirlane. Ta kirjutas nii inglise kui prantsuse keeles. Tema loometee algas inglise keeles kirjutatud luuletuste ja novellidega, kuid tunnustuse tõid prantsuse keeles kirjutatud romaanitriloogia („Molloy”, „Malone sureb”, „Nimetamatu”) ja näidendid („Godot'd oodates”, „Lõppmäng”, „Krappi viimane lint”, „Õnnelikud päevad”, „Mäng”). Hiljem läks Beckett taas üle inglise keelele. 22. Nimetage kaks austerlase Hermann Brochi teost. Peateos „Vergiliuse surm“, romaanid „Kuutõbised”, „Süütud” 23. Nimetage kaks ameerika naiskirjanikku, kes seostuvad mõistetega „Lõuna gootika” ja „grotesk”. Nimetage kummaltki üks romaan. Ameerika kirjanduses eristatakse koolkonnalist mõistet „Lõunaosariikide grotesk” ehk „Lõuna gootika”,
Tema proosateostest saavutas laialdase tunnustuse romaanitrioloogia ,,Molloy", ,,Malone sureb" ja ,,Nimetamatu"(1951-1953). Kõik kolm kujutavad kummituslikke, üksildustundest kantud ning musta huumori ja sõnamänguga pikitud sisemonolooge. Becketti esimene näidend ,,Godot´d oodates" (1952) traagiline farss inimese jõuetusest ja viletsusest, mida püütakse leevendada pettelootusega mingile väljastpoolt tulevale abile. Näidend ,,Lõppmäng" (1957) käsitleb surma teemat. Monodraama ,,Krappi viimane lint" (1959) peategelaske on vana mees, kes kuulab lindilt omaenda noorpõlves räägitud lugusid ega tunne ennast ära. Beckett on öelnud: ,, Kui tahad mingit kunsti teha, lase kaos sisse!"
Claudiuse tõlgendus ulatus psühholoogilisest filigraansusest terava groteskini. Režiikontseptsiooniga haakus veenvalt lakooniline vorm (Mari-Liis Küla lavapilt ja Eino Tambergi helikujundus). Alates 1960ndate keskpaigast jõudsid eesti kultuuriruumi Lääne modernismi olulised autorid ja teosed, sh. absurdidramaturgia (Ionesco, Beckett, Mrożek). Samuel Becketti loomingut mängiti esimest korda küll mitte teatris, vaid televisioonis: 1967 oli eetris „Mr. Krappi viimne lint” Jüri Järvetiga nimiosas (lav. Mikk Mikiver), hiljem (1973 ja 1992) jõudis teos („Krappi viimane lint”) samas loovkoosluses ka Draamateatri lavale. Jean Anouilh’ „Antigonet” Mikk Mikiveri tõlgenduses (1967 Noorsooteatris) on peetud kümnendivahetuse teatri uuenemise esimese faasi üheks tähiseks; antigonelikke nonkonformistlikke jooni nähti ka Mikiveri käe all aasta hiljem esietendunud Kitzbergi „Libahundi” Tiinas (Epner 1998: 171–172). Vahedamaid
säilinud nappidest andmetest. Arvestades aga seda, mida teame Pärnu eestikeelsete teatrietenduste kohta 1820-ndail aastail, võib pidada tõenäoliseks, et "Talgud" kandis ette suviti Pärnut külastav Tallinna näiteseltskond, kes hiljem(1826) on sama näidenit mänginud ka kodulinnas. Kõige varasemad andmed eestikeelsetest tatrietendustest Tallinnas pärinevad siiski 1819. ja 1821.aastast. Esimesel puhul oli kavas P.A.J.Steinsbergi "Häbbi sellel, kes petta tahhab", teine kord tema "Krappi Kaie willetsus ehk: Kes palljo lobbiseb, peab paljo wastama"; viimati mainitud lavatükk on eesti keelde kohandatud austria kirjaniku Johan Hutti näidendi järgi. Eesti näitemängu entusiast Peter Andreas Christoph Johann Steinsberg sündis 1795.aasatl Tallinna-lähedase Lehmja mõisa koka pojana, õppis Tallinnas saksa ja vene kreiskoolis (1809-1812) ja töötas aastail 1817-1824 Tallinna saksa teatri näitlejana, mispeale lahkus oma kodulinnast. Tema elu esapidise käigu kohta on
Usk, nagu oleks elus olukordi, kus inimene pole vaba, on halb usk (foi mauvaise) ehk enesepettus (väga tavaline). Tunne, et kogu maailm sind rusub, tekitab ängi, kuid alles ängi läbi tunnetades jõuab inimene tundmisele oma vabadusest. Samuel Beckett (1906 – 1989) – rahvuselt iirlane, kirjutas nii inglise kui prantsuse keeles. Peale näitekirjaniku („Godot’d oodates“, „Lõppmäng“, „Õnnelikud päevad“, „Krappi viimane lint“) paistis silma ka romaanidega. Prantsuskeelne romaanitriloogia 1950. aastatest: „Molloy“, „Malone sureb“, „Nimetamatu“. Vahel näiliselt lausa lobanarratiivi taga on pidev otsing mõtlemise, seega ka olemise tähenduse järele (Descartes’i filosoofia mõju), inimteadvus kui alaline tekstiloome. Nouveau roman (uus romaan) – suund prantsuse kirjanduses, algas 1950. aastate teisel poolel ja vältas umbkaudu 1980. aastateni
aastal ning F.G.Arvelius tegi mõned eestikeelsed näidendidki, kuid ei kujunenud mõjuvateks. Tallinna saksa teatris jõuti eesti keeleni taas pärast pärisorjuse kaotamist, esimeseks Tallinna saksa teatri täiseestikeelseks lavastuseks ,,Häbbi sellel´, kes petta tahhab!" (1819), selle autoriks peetakse Peter Andreas Johann Steinsbergi, kes oli ka selle teatri näitleja-lavastaja 1817-1824. 1821. aastal tõi Steinsberg lavale J.Hutti järgi seatud näitemängu ,,Krappi Kaie willetsus, ehk: Kes paljo lobbiseb, peab paljo wastama", 1824. aastal ,,Permi Jago unne-näggo" Tallinna saksa teatri eestikeelsed lavastused ei loonud eestikeelset teatritraditsiooni ega taganud eestikeelse näitekirjanduse väljakujunemist. Saksakeelsete näidendite vahele või õhtu lõpuks mängitud eestikeelsed tükid mõjusid juhuteatrina. 16. F. R. Faehlmanni looming ja tegevus. Teisi eesti rahvusluse kujunemist ettevalmistavaid estofiile (A. H. Neus, G. J. Schultz-Bertram jt).
on ühel arvamusel, üks tegelane domineerib ja kommunikatsiooni ei toimu. Monolooge on kahte tüüpi: · üksik inimene räägib; · ühe tegelase repliik on piisavalt pikk, et iseseisvuda. Sel juhul võib monoloogi katkestada täpsustavate küsimustega või nõusoleku repliikidega. Monoloogi kasutatakse tegelase siseelu avamiseks või sobitamatute sündmuste edastamiseks. Esineb ka monodraamasid, mis koosnevad ühe tegelase monoloogidest. S. Becket Krappi viimane lint. Headele monodraamadele peetakse iseloomulikuks dialoogilisust: · tegelane vahetab vaatepunkte; · tegelane räägib eemalviibiva tegelase või publikuga. Tegevuslik ja mittetegevuslik monoloog. 5. Tegelase ja tegelaskonna analüüsi võimalusi Tegelased on loodud, erinevalt inimestest on nad fiktsionaalsed. · tegelaskontseptsioon, tegelase olemus; · tegelase loomise vahendid ja tehnika; · tegelase funktsioon tegelaskonnas ja loos.
annaabi.ee 
