Antikliimaks- astmeline langus Parallelism- mõtteriim, rööpväljend, milles ühte ja sama mõtet väljendatakse veidi teises sõnastuses. Antitees- kahe vastandliku mõiste vastandamine. Noor või vana, kukk või kana, Olla või mitte olla? Ellips- kergesti juurdemõeldava või väheolulise sõna või sõnade väljajätt lausest, ilma et tähendus muutuks. Inversioon- ebatavaline sõnajärjestus lauses. Pööratakse tähelepanu sõnadele, mida tahetakse rõhutada. Kõlakujundid- Eufoonia- ilukõla Kakofoonia- kõrvale ebameeldiv kõla. Alliteratsioon- sama kaashääliku kordus kahe või enama sõna algul. Assonants- sama täishääliku kordus kahe või enama sõna pearõhulises silbis. Alliteratsioon ja assonants algriim Riim- sõna või sõnaosade reeglipärane kordamine, kahe või mitme väljendi kokkukõla või ühtesattuvus. Eelkõige lõppriim.
Burzuaa- VMO kodanlane Ergukava- VMO närvisüsteem Bloknoot-< VMO märkmik Elajas-loom Elik- VMO: ehk; või Kõik sõnad on VMO- vananenud sõnad 5. Millise eriala sõnaga (oskussõnad ehk terminid) on tegu? Dimorfne- -BIOL Aatommass- FÜÜS, KEEM Alkeen- KEEM Abstsess- MED Androloogia- MED Ateroskleroos- MED Anamnees-med Amorett- KUNST Aatrium- AJ Hedonism- FILOS Arp- FOLKLOOR Loits- FOLKL Arhipelaag- GEOGR Järvik- GEOGR Apostroof- KEEL, KIRJ (KEELETEADUS, KIRJANDUS) Faabula- KIRJ Eufoonia- KIRJ, MUUS Hermeneutika- AJ, KIRJ Apostroof- KEEL, KIRJ Admiraliteet- SÕJ ,AJ (sõjandus) 3 Alkeemia- AJ Bürgermeister- AJ Aktiva- MAJ ; RMTP (Raamatupidamine) Bruto- MAJ,MER,MAJ (MERENDUS) Deposiit- MAJ Devalveerima- MAJ Detriit- BIOL, GEOL Plenäär- KUNST Alpimaja- SPORT Hüpak- SPORT Delikt- JUR (ÕIGUSTEADUS) Ebastama- JUR Pannoo- KUNST Asurkond- BIOL Ainurakne- BIOL, ZOOL 6. Mida tähendab sõna ,,aspekt"
anamnees > haiguse eellugu - meditsiin amorett > tiivulise lapsena kujutatud armastushaldjas - kunst aatrium > Rooma elamu pearuum ajalugu, ehitus, arhitektuur hedonism > naudinguõpetus - filosoofia arp > nõiatrumm - folkloor loits > värsivormis nõidussõnad - folkloor Arhipelaag > saarestik - geograafia järvik > väike järv - geograafia apostroof > ülakoma, poeetiline üte - keeled, kirjandus faabula > teose sündmustik ajalises ja põhjuslikus järgnevuses - keeled, kirjandus Eufoonia > heakõla - kirjandus, muusika hermeneutika > vanatekstiõpetus - ajalugu, kirjandus 3 Admiraliteet > mereväe kõrgem ametkond - sõjandus, ajalugu alkeemia > keskaegne ebateaduslik keemia - ajalugu bürgermeister > linnapea, linnavalitsuse eesistuja - ajalugu aktiva > varad, bilansi vasak pool - majandus, raamatupidamine bruto > kogu-, kõik koos - majandus, merendus deposiit > hoius - majandus
kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. a. Kõlakujundid i. Eufoonia / kakofoonia ii. Alguskordus iii. Lõpukordus iv. Anagramm v. Palindroom 8. Graafilised kujundid. a. Piltkujundid i. Silmariim ii. Piltluule 9. Kõnekujundid. Kuidas ilmneb metafoori, metonüümia, võrdluse ja epiteedi eriline tähendus kujundisüsteemis? a. Kõnekujundid i. Epiteet ii. Võrdlus iii. Metafoor iv. Isikustamine v
Vormi ja sisu dualism tuleb asendada idee mõistega, mis realiseerub talle adekvaatses struktuuris. Muudetud struktuur toob lugeja või vaataja ette teistsuguse idee. Luuletus on keeruliselt ehitatud mõte. Kõik tema elemendid on loomuldasa tähenduselemendid, teatud kindlaksmääratava sisu tähistajad. Me püüame demonstreerida selle seisukoha paikapidavust niisuguste «formaalsete» kategooriate suhtes rakendatuna, nagu seda on rütmika, riim, eufoonia, värsi muusikaline instrumentatsioon jt. Öeldust tuleneb, et ükskõik missugune ehituse keerukus, mida pole esile kutsunud edasiantava informatsiooni vajadused, igasugune formaalne konstruktsioon kunstis kui eesmärk omaette, mis ei kanna informatsiooni, on vastuolus kunsti olemuse endaga, mis on keerukas, seejuures semiootilise iseloomuga süsteem. Vaevalt keegi tunneks rahulolu valgusfoori konstruktsioonist, mis edastaks kolme käsklust--- «võib liikuda», «ettevaatust
• Johannes Aavik – eesti kirjakeele sõnavara ja grammatika arendaja, keeleuuenduse algataja, teoreetik ja rakendaja. Keelt tuleb parandada kõigi vahenditega, kuni päris tehislikeni välja. Eesti keele arendamine niisama rikkaks kui vanad kultuurkeeled. 1. Otstarbekohasus, millele alluvad rikkus; selgus ja täpsus; lühemus; kergeõpitavus ja -omandatavus. 2. Ilu, sellele alluvad: häälikuline kõlavus ehk eufoonia; lühemus; stiilis-psühholoogiline ilu. 3. Omapärasus, millele alluvad: analoogiavormide asemel häälikuseaduslikud vormid; tarbetutest võõrapärasustest puhastatud süntaks; mitmete võõrsõnade asemel või kõrvale omad. Grammatilisi uuteid: i-mitmus (vanul päevil, sügavais mõtteis), lühike mitmuse osastav (jalgu, tube, õnnelikke), lühike sisseütlev (tuppa, jõkke, merre, sohu), lühem
Võrdlus Kordus Alliteratsioon · Anafoor Onomatopöa · Epifoor Anagramm · Parallelism · Refrään Riim Troop Retoorilised vahendid Eufoonia · Ret küsimus · Metafoor · Ret hüüatus Kakofoonia · Personifikatsioon · Ret pöördumine · Perifraas · Sümbol · Allegooria Anakoluut · Metonüümia Ellips · Sünekdohh · Hüperbool Antitees · Litootes · Oksüümoron Kalambuur Kiasm
rõhuta silpi, rõhuline silp: vv-) Riim. Riimitüübid. Peaksite oskama nimetada, miks riim on luules oluline ning nimetama tuntumaid riimitüüpe. • Riim – seaduspärane häälikukordus • Riimitüübid – algriim, lõppriim, täisriim, irdriim, lihtriim & liitriim, silbiarvu järgi (meeesriim, naisriim), asendi järgi (paarisriim, ristriim, süliriim jne). • Riim on oluline luuletuse rütmi ja kõlavuse ehk eufoonia kujundaja. Riimid seovad tähenduselt erinevad väljendid ühtsesse kõlatervikusse ja loovad selle abil uusi tähendusseoseid. Kõne-, lause ja piltkujundid („Poeetika”, lk 39–59). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia. • Epiteet – kirjeldav või kaunistav lisandsõna ehk poeetiline täiend enamasti nimisõna täiendamiseks (sinav lumi)
Sissejuhatus (exordium) Jutustus (narratio) Argumentatsioon (argumentatio): oma väidete põhjendamine (conformatio), vastase väidete kummutamine (refutatio) Kokkuvõte (peroratio) Topoi: kindlad kohad Tänapäeva retoorika-uurimisobjekstiks on kirjalik kõne Troopide (kujundite) uurimine lingvistiliste meetodite abil Tekstiretoorika (neoretoorika, kognitiivne retoorika jne)- teksti uurimine, üldine tekstiteooria, täpis- ja loodusteaduste keelte retoorilisus Kõlakujundid "Eufoonia"- ilukõne, kõlakujundlikkus/ hääliku, ühendi esiletungimine, koondumine, esilenihkumine "kakofoonia"- kole, inetu, kõle Alliteratsioon- kaashäälikute kordumine Assonants- täishäälikute kordumine Mets oli helde, laas oli lahke, Mets oli helde andemaie, Laas oli lahke lubamaie... (K. Merilaas. Laul ühe jalaga härjast) Koit mu rinda raius Õhetava haava, Üle laante laius Vere aurav laava (H. Talvik. Hommik) Onomatopöa (helijäljendus) ...röökiva öö pöörastes pööristes
ja kirja ühendamine taotleb kunstilist mõju. Akrostihhonid värsside algul, sees või lõpus olevatest sõnadest luuakse uusi. Palindroom sõna või lauset on võimalik lugeda nii eest kui tagant ilma, et tähendus muutuks. Piltluule kirjapildi ja piltluule ühendamine Luule vorm Seotud kõne eemaldab tavalisele keelele omase rütmi ning seab selle väljenduse aluseks. Luuletuse rütm saavutatakse sarnaste keeleosade süsteemipärase kordamise ja vastandamise teel. Riim eufoonia (rütmi ja kõlavuse) kujundaja Algriim alliteratsioon sõnade esihäälikute kordamine. Assonants (täishäälikualgriim) ja alliteratsioon kitsamas mõistes (kaashäälikualgriim) võivad esineda nii koos kui ka eraldi tekib täisalgriim või põimuna. Lõppriim ühendab samakõlaga sõnade ja värsside lõppe. See tähistab värsi ja salmi piire, aitab kujundada rütmi. Võib kohata ka siseriimi.
Poeetilise funktsiooni esile tõusmisega käib koos keele kujundlikkuse kasv Milliste vahenditega saavutatakse poeetilise keele erijooned? · tähendusühtsuse suurenemine · väljendusühtsuse suurenemine · uudsus, harjumatus (deautomatiseerimine) · kordused ja vastandused · ümberütlemised etc (RETOORILISED) KUJUNDID (kujundiretoorika saab jagada kaheks - foneetiline ja süntaktiline) A. Kõla- ehk häälikukujundid / häälikuline instrumentatsioon 1. eufoonia / kakofoonia (heakõla/ pahakõla) 2. anafoor ehk alguskordus · alliteratsioon · assonants · eesriim 3. epifoor ehk lõpukordus · lõppriim · refrään 4. onomatopöa ehk helijäljendus Kesk murdu roosan värvin tramvaide tim-tim-tim (Henrik Visnapuu) 5
Antiikvärsi peamine antiikmõõt on heksameeter (daktülid ja spondeus), mida liigendavad pausid (e tsesuurid). Eleegiline distihhon on heksameetri edasiarendus, milles avaldub kohustuslik paus. Silbilistes värsisüsteemides (e süllaabilistes) on kindel silbiarv (nt haiku 5-7-5; tanka (5-7-5-7-7). Hispaania romansi värsimõõdus on 8 silpi, aleksandriinis 12 silpi. Riim ja kõlakujundid. Riim loob luuletuse kõlavuse (e eufoonia) ja rütmi. Riim on esmalt nägemus, siis väljendus (sobiv riib, siis mõtteseos). Riimid jagunevad algriimideks ja lõppriimideks. Algriim (e alliteratsioon) on sõnade esihäälikute kavatsuslik kordus; assonants on täishäälikualgriim ja kitsamas mõttes on alliteratsioon kaashäälikualgriim. Lõppriim on sõnade/värsside lõppude samakõla. Lõppriim lähub rõhusilbi täishäälikutest, neile järgnevatest kaashäälikutest, neile omakorda järgnevatest
Kolm retoorilist vormide/mallide tüüpi: 1. progressiivne a) süllogistlik tugineb järjekindlale põhjuse-tagajärje loogikale b) kvalitatiivne ootuse tausta moodustab stiil c) sündmused moodustavad lugeja ootuse tausta 2. repetitiivne: korduvad motiivid ja sümbolid 3. a) konventsionaalne rõhutab kirjanduslikke konventsioone ehk võtteid. b) mittefiktsionaalne: rõhutatakse kirjanduslike vormide tinglikkust. Kujundite klassifikatsioon · Eufoonia ehk ilukõla. Foneetilise tasandi kujundlikkust on nimetatud eufooniaks. Aristoteles nimetas eufooniat luulekeele omaduseks. Tänapäeval mõistetakse eufoonia all hääliku kujundlikkust, mis ei erista veel luulet proosast. · Kakofoonia ehk inetu kõla, ebaharmooniline kõla. Tavaline keel on alati kakofooniline. Kõlakujund tähendab ühe või mitme hääliku esilenihkumist ning kokkukõlade esiletulemist. Kõlakujundeid kasutab eeskätt luulekeel.
Heaks näiteks Jaapanist laenatud Haikud: 17 silpi- 5-7- 5. ! ! ,,A Haiku about finals'' !! ! ! I am real-ly fucked ! ! where did the se-mes-ter go ! ! fuck fuck fuck fuck fuck Teine hea näide on TANKA ! ! "Kas võin?" ! ! Ees-rii-de tak-ka ! ! va-len-dab Su val-ge säng... ! ! Su pad-jas-se, mis ! ! täis Su juus-te lõh-na, kas ! ! võin hei-ta kuu-ma pal-ge? RIIM JA KÕLAKUJUNDID Rütmi kõrval on RIIM luule teine silmapaistev tunnus. Riim on oluline luuletuse rütmi ja kõlavuse e EUFOONIA kujundaja. KÕLAKUJUND e INSTRUMENTATSIOON - riimid seovad tähenduselt erinevaid väljendusi ühtsesse kõlatervikusse ja loovad selle abil uusi tähendusseoseid. ALGRIIM Riimid jagunevad alg- ja lõppriimideks. Tavaliselt peetakse riimist rääkides silmas lõppriimi, ent luules esineb rohkesti ALGRIIMI e ALLITERATSIOONI, mida tugevasti soosib muistse rahvaluule taust. Algriim on sõnade esihäälikute taotluslik kordus. k(õ)- algriim! ! ! ! ! ! ! eid- lõppriim ! !
Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. (1) eufoonia / kakofoonia (heakõla/ pahakõla) (2) anafoor ehk alguskordus (alliteratsioon konsonant/assonants - vokaal/eesriim) (3) epifoor ehk lõpukordus (lõppriim/refrään) (4) onomatopöa ehk helijäljendus (kesk murdu roosan värvin, tramvaide tim-tim-tim H.V) (5) kõlaluule (häälutus vms) / glossolaalia (keeltes rääkimine) (6) häälikusümboolika (7) anagramm (uku masing kunagi mus nugis kuma kuna mugis munka siug I.L) (8) palindroom (Sure, sa vatsahaige regi, ahastavas erus! I.L) 8
silpide väldete ja arvu kõrval arvestab ka sõnade pearõhuga. 5. Vältelised värsisüsteemid- vältelise e kvantiteeriva värsimõõdu kujundavad värsijajad. Värsijala loob pikk silp kui värsijala tuum, millega liituvad lühemad silbid. Pikkade silpidega täidetakse värsitõuse, lühemate silpidega langusi. 16. Riimi ja stroofika põhimõisted ning euroopalikus traditsioonis levinumad võimalused. Riim on oluline luuletuse rütmi ja kõlavuse ehk eufoonia kujundaja, tähtis kõlakujund 1. Algriim 1. Täishäälikualgriim ehk assonants 2. Kaashäälikualgriim ehk alliteratsioon 3. Täisalgriim, kus kõlavad kokku nii vokaalid kui konsonandid 2. Lõppriim 1. Valdavalt kasutatakse täisriime, kus kehtib kooskõla alates pearõhulisest täishäälikust kuni riimisõna lõpuni 2
annaabi.ee 
