Oma teatrikogemused sai ta Bergeni ja Oslo teatrites kunstilise juhina töötades ning oma Itaalia ja Saksamaa reisidel sealseid teatreid põhjalikult tundma õppides. Selliste kogemustega mõjutas ta tohutult mitte ainult oma aja draamat, vaid ka näite- ja lavastamsikunsti. Ta kõrvaldas monoloogi, tegi tegelaste kõne erakordselt lihtsaks, kuid täpseks ja mitmekülgseks, mis võimaldas ka peenemate tundevarjundite edasiandmise. Ainukesed Skandinaavia draamakirjanikud, keda võib Ibseniga võrrelda, olid tema kaasmaalane ja eakaaslane Bjørnson ning noorem rootsi näitekirjanik Strindberg. George Bernhard Shaw (1856 1950) Inglise teatri ja realistliku draama uuendajaks sai iiri päritolu näitekirjanik George Bernhard Shaw. Süstemaatilist kooliharidust saamata siirdus ta 1876. aastal Londonisse, kus püüdis edutult romaanikirjanikuna läbi lüüa. Kirjutas ka kunsti- ja muusikaarvustusi, kuid pühendus hiljem peamiselt teatrikriitikale
Eesti tuntuim tragöödia on "Libahunt" Komöödia ülesanne oli antiikajal rahvast lõbustada Komöödia põhitunnused on koomiline sisu, stereotüüpsed karakteid, situatsioonikoomika Komöödia alaliigid on tragikomöödia, farss ja karakterkomöödia Kuulsad komöödiakirjanikud on Moliere, Shakespear Eesti kirjanduses on komöödia sünni taga Lydia Koidula Draama sünniaeg on umbes 19. sajand Draama tunnused on tragöödia ja komöödia põiming ning eluline sisu Tuntuimad draamakirjanikud on Tshehhov, Ibsen Eesti tuntumad draamakirjanikud on Urmas Lennuk, Andrus Kivirähk, Jaan Tätte Tänapäeva näitkirjanduse valitsev zanr on draama dialoog- tegelaskõne remark- ääremärkus stseen- näitemängu väikseim osa, mille käigus näitlejate koosseis ei muutu vaatus- näitemängu osa, mis koosneb stseenidest Kuuldemängude kuulamine Pealkiri Sisu Dramatiseering Hinne
kummassegi äärmusesse • uuritakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat • tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias • sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule • draamast sai näitekirjanduse juhtiv žanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses • kõnekeeles nimetatakse draamaks ka vapustavat sündmust VÄLISMAA DRAAMAKIRJANIKUD norralane Henrik Ibsen rootslane August Strindberg (1849 (1828 -1906) -1912) venelane Anton Tšehhov (1860 sakslane Bertolt Brecht (1898 -1904) -1956) EESTI DRAAMAKIRJANIKUD JA NENDE TEOSED “Tabamata ime”, Eduard Vilde (1865 -1933) “Tuulte pöörises” August Kitzberg (1855 -1927) Anton Hansen Tammsaare “Kuningal on külm”
Antonüümid - vastandsõnad Näit. Kuum – külm Arhaism – vanapärane, nüüdiskeelest kõrvsalejäänud keelend Näit. Isepäinis ilus oli sõit Varssavisse. Assonants – täishäälikuline algriim Näit. Ilves istus oksal. Ballaad - lüroeepiline teos Näit. Tuntud ballaadimeistrid venelane Aleksandr Puškin; eestalsed Jakob Tamm ,,Orjakivi“ ja Marie Under ,,Õnnevarjutus“ Dialoog - kahekõne Näit. Intervjuu, vestlus. Draama – tõsise sisuga näidend Näit. Kuulsad draamakirjanikud venelane Anton Tšehhov; eestlased Eduard Vilde ,, Tabamata ime“ , Anton Hansen Tammsaare ,,Kuningal on külm“,August Kitzberg ,, Tuulte pöörises“ ja Juhan Smuul ,,Lea“. Draamakirjandus - üks kirjanduse põhiliikidest Näit. Tähtsamad dramaatikažanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Eepika – üks kirjanduse põhiliik, mille teosed on proosavormis Näit. Eepika suurvoemid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot, jt.
õigust hälbida ühiskonna tahtest ja seega võib tema demokraatiakäsitlusele ette heita isikliku vabaduse täielikku puudumist. 7. XVIII saj draamat mõjutas mõjuvõimas klassitsism. Voltaire tõi draamasse progressiivsed valgustusideed - usufanatismi kriitika, võitluse vaimupimeduse vastu - ja suurendas Shakespeare'i eeskujul näidendi tegevust, kahandades dialoogi. Valgustusaja draamakirjanikud: Inglismaal -> Lillo (kodanlasetragöödia), Fielding (komöödiad), Gay (muusikalised komöödiad). Itaalias -> Goldon (komöödia). Prantsusmaal -> Diderot, de Beaumarchais. Saksamaal -> Lessing. Diderot hindas küll kõrgelt antiikdraamat ja varasema klassitsismi suurkujusid, ent pidas hädavajalikuks uue teatri loomist, mis vastaks kaasaja vaimule. Saksa rahvusliku teatri rahas Lessing. Lessingu teosed: ,,Laokoon", ,,Minna von Barnhelm",
Kujunesid stereotüüpsed karakterid ning ka stereotüüpsed süzeed. Jämekoomikat ei olnud, piirduti pehme huumori ja mõnede farsistseenidega. Suurimaks sellelaadse komöödia meistriks oli Menandros, kelle loomingut tunneme peamiselt papüürusefragmentide järgi, mille hulgas on peaaegu täielikult säilinud ,,Pahurdaja". Atika komöödia oli eeskujuks paljudele rooma kirjanikele, keda omakorda kasutasid eeskujudena mitmed hilisema aja euroopa draamakirjanikud. Rooma Komöödia Titus Macc(i)us Plautus (u 250-184) osutus geniaalseks komöödiakirjanikuks, kelle looming, vahendades kreeka eeskujusid, sai ise allikaks hilisemale euroopalikule draamakunstile. Plautus kirjutas vaid komöödiaid, millest meieni on jõudnud 21, nende seast üks fragmentidena ning mõnes on olulisi tühikuid. Plautuse eekujuks olid uusatika komöödia loojad ja sageli kasutas kontaminatsioone, sest võttis oma kreeka keelest mugandiast, et oleks
Rõhk püsis jätkuvalt psühholoogilisel realismil, emotsionaalsel siirusel, mis oli väljendusvahendites kesksel kohal. Tegelaskujude siseelu ja näidendi "sõnumi" edasiandmiseks kasutati stseene minevikust, unenäolisi episoode, sümboolseid tegelasi ning ebarealistlikke dekoratsioone. Erinevalt oma Euroopa kolleegidest, kes tundsid rohkem huvi ideede vastu, võtsid ameerika näitekirjanikud realismi kahel käel omaks. Draamakirjanikud kujutasid kaasaja inimest kodanliku ühiskonna vastuoludes, asetades rõhu 1) inimelu määravatele välistele oludele 2) hingeelulistele konfliktidele. 1950. aastatel leidis aset taasärkamine briti teatris, mis peegeldas pettumust uue, võrdsusele suunatud ühiskonna ootustes. Tolleaegne näitekirjandus oli minevikus elav ja klassikeskne, täis salonge, tühist jutuvada ning tennisemängu rõõmu. "Noored vihased mehed", kes nüüd
Vesuuvi purset 79. a ja oma onu hukkumist. 48. Milline on Plutarchose tuntuim teos? Milline on olnud Plutarchose mõju järelpõlvedele? Tuntuim teos on ,,Paralleelsed elulood", mis on 46 eluloost koosnev sari( kuulsate kreeklaste ja roomlaste elulugude võrdlus paarikaupa). Plutarchose teoseid on väga palju loetud ning läbi ajaloo tsiteeritud, eriti keskajal. Mõjutusi on saanud nt kristlased, prantsuse ja inglise kirjandus, eriti draamakirjanikud (nt Shakespeare ,,Suveöö unenägu"): Rousseau, Goethe, Schiller; prantsuse kodanliku revolutsiooni tegelased, dekabristid, Belinski jt. 49. Iseloomustage Martialise ja Juvenalise loomingut Martialis oli epigrammatik. Tema kirjandusliku pärandi moodustavad 15 raamatut epigramme. ,,Vaatemängude raamat" Flaviuste suure amfiteatri avamise puhul; seeria. Tema epigrammides domineerib pilkeline sisu, need olid lihvitud, puändiga, neid plagieeriti
Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Uuritakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat. Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai näitekirjanduse juhtiv zanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828 -1906), rootslane August Strindberg (1849 -1912), venelane Anton Tsehhov (1860 -1904), sakslane Bertolt Brecht (1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) "Tabamata ime", August Kitzberg (1855 -1927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (1922 -1971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". 10. Eepika - üks kirjanduse põhiliik
Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Uuritakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat. Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai näitekirjanduse juhtiv zanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828 -1906), rootslane August Strindberg (1849 -1912), venelane Anton Tsehhov (1860 -1904), sakslane Bertolt Brecht (1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) "Tabamata ime", August Kitzberg (1855 -1927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (1922 -1971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". 10. Eepika - üks kirjanduse põhiliik
· Info. Sissejuhatus. Keskaeg (13-15 sajand) · Renessansi ja barokiajastu kirjandus (16-17 sajand) · Valgustusaja ja klassitsismi kirjandus (18. sajand) · Romantism ja sajandivahetuse kirjandus (19. sajand) · Sajandialguse kirjanikud, ungari avangard ja ajakiri Nyugat ja selle esindajad I (20 sajandi esimene pool) · Ajakirja Nyugati esindajad II (20. sajandi esimene pool) · Ungari kirjandus pärast II maailmasõda: Proosa- ja draamakirjanikud · Ungari kirjandus pärast II maailmasõda: Luuletajad · Ungari kirjanikud väljaspool Ungari piire, Transilvaania ungari kirjanduse esindajad. Kaasaegne ungari kirjandus. Kirjandusvoolud : · keskaeg 13-15. saj. · renessanss 16-17. saj. · barokk 16-17. saj. · valgustus (klassitsism) 18. saj. · romantism 19. saj. · modernism 20. saj. algus · postmodernism 20-21. saj. 13-15 sajand KESKAEG
6 UUSATIKA KOMÖÖDIA kuulsaim autor oli MENANDROS (u. 342 292), kes oli tohutult populaarne. Osaliselt on säilinud viis tema komöödiat, näiteks ,,Pahurdaja". Ta kujutas eeskätt linnaelu koomilisi situatsioone. Nii tema kui PHILEMONI töid tunti esialgu vaid rooma komöödiameistrite Plautuse ja Terentiuse töötluste kaudu, mida omakorda võtsid eeskujuks hilisema aja euroopa draamakirjanikud. 7 V sajandi kolm suurimat trgöödiakirjanikku olid AISCHYLOS, SOPHOKLES ja EURIPIDES. AISCHYLOS (525-456) oli neist vanim. Tema looming jääb Ateena demokraatia tekkimise ja õitseaega. A pärines aristokraatia hulgast. Ta võttis osa poliitilisest elust ning Kreeka-Pärsia sõdadest, osales Maratoni (490), Salamise (480) ja Plataia (479) lahingus.
- Karakterikoomika – kujutatakse mingit naljakat tegelast - Sõnakoomika – kasutatakse naljakaid väljendeid, võrdlusi, irooniat jms. Draama - tõsise konfliktiga näidend, kus traagiline ja koomiline element vahelduda, nt: - + kurvemale tseenile järgneb naljakas ja vastupidi - + tegelased käituvad traagilises olukorras koomiliselt - see žanr arenes välja alles 18.sajandi keskel - esimesed suured draamakirjanikud: Hendrik Ibsen, Anton Tšehhov - eesti autoreid: August Kitzberg, Madis Kõiv, Jaan Tätte Alaliigid käsitluslaadist lähtuvalt - Karakterdraama – keskmeks tegelas(te) kujutamine - Psühholoogiline draama – tegelaste hingeelu kujutamine - Olmedraama – igapäevaelu kujutamine - Ideedraama – mingite ideede kujutamine, propageerimine, kritiseerimine - Ajalooline draama – keskmeks ajaloolised sündmused Henrik Ibsen (20.märts 1828 – 23.mai 1906)
Zanrina kujunes välja 18. sajandil. Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Uuritakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat. Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai näitekirjanduse juhtiv zanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828 -1906), rootslane August Strindberg (1849 -1912), venelane Anton Tehhov (1860 -1904), sakslane Bertolt Brecht (1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) "Tabamata ime", August Kitzberg (1855 -1927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (1922 -1971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". Dramaatika- näitekirjandus, üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval.
Tavaliselt järgnevad traagilistele stseenidele koomilised. Antiikajal olid tragöödiate vahel koomilise sisuga vahemängud intermeediumid. Draama tekkis 18. sajandi keskel seoses keskklassi esiletõusuga. Ehitatakse palju avalikke teatreid, enne seda toimusid etendused kitsale ringile ülikute majades. Hakatakse kujutama keskklassi elu. Distants elu ja näitekirjanduse vahel vähenes. Draama ja dramaatika mõisted on kokku sulanud. Esimesed suured draamakirjanikud: Ibsen, Strindberg ja Tsehhov, Eestis Kitzberg, Vilde. Draama on muutunud valitsevaks. Seda on püütud liigitada. Võib lähtuda kirjanduslikest vooludest (sümbolistlik, eksistentsialistlik, romantiline); käsitlusalusest: · karakterdraama keskendub paarile tegelasele; · psühholoogiline draama. Tsehhovi Kolm õde, füüsiline tegevus minimaalne; · olmedraama, kaasajal ebapopulaarne. A. Kivirähk Eesti matus; · ajaloodraama.
(17291781) loomingus. Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Uuritakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat. Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai näitekirjanduse juhtiv zanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (18281906), rootslane August Strindberg (18491912), venelane Anton Tsehhov (18601904), sakslane Bertolt Brecht (18981956); eestlased Eduard Vilde (18651933) "Tabamata ime", August Kitzberg (18551927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (18781940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (19221971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". draamakirjandus üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus,
annaabi.ee 
