Kirjanduse autonoomsuse rõhutamiseks tõstetakse esile kirjanduse kriitilisus. N. Frye 1 järgi valitsevad igas ühiskonnas vabaduse ja pühendumuse tendentsid ning nendevahelises pingeväljas tekivadki kunst ja kirjandus, mis ühtlasi peavad seda pinget leevendama. Pühendumuslik alge on säilitav, konservatiivne, tsiviliseeriv, ebakriitiline, autoriteete tunnustav, lojaalsust tähtsustav. Inimene peab aktsepteerima oma kohta ühiskond. Seda alget sümboliseerivad kirik, riik ja ühiskond. Vabadusealge on uuenduslik, utoopiline, agressiivne, tulevikku suunatud, idealiseeriv, autoriteeti võib vabalt valida. Vabaduse mänguväljaks on ülikool. Kirjandus ja kunst leevendavad binaarset pinget ning annavad meile lõpliku kogemuse maailmast. Aga kirjanduskriitika, mis on tänapäeval politiseerunud, peaks võtma kirjandusteksti ajaloolise dokumendina. Kirjanduses endas on esteetiline seotud praktilisega. · Kirjandus täidab esiteks hedonistlikku funktsiooni, ta on naudingu allikaks,