IVANHOE Walter Scott Turniir Ashby de la Zoucheis. Võitlusväljal domineerivad normannid sünge templirüütli Brian de Guilberti juhtimisel. Inglastest pealtvaatajad on kibestunud.Nad vihkavad vallutajaid ja nende asevalitsejat prints Johni, kes valitseb tsaaririiki karmil käel ja ihaleb krooni, samal ajal kui tema vend seaduslik kuningas Richard Lõvisüda viibib Pühal Maal. Siis ilmub välja tundmatu rüütel, palet varjamas kiivri näokate. Ta ei tõsta seda üles ka siis, kui on sadulast paisanud kõik Sir Briani mehed, samuti tema enda ja võtnud kauni leedi Rowena käest vastu võidurätiku. Ainult asjasse pühendatuile on teada, et naasnud on Richard Lõvisüdame truu kaaskondlane Wilfred Ivanhoe. Nüüd on jälle lootust... Pruuskavad hobused, välkuvad mõõgad, vaprad rüütlid läikivates sõjarüüdes - niisugused pildid kerkivad silmade ette, kui juttu tuleb keskajast. Dramaatilise...
Ajalooliste faktorite määratlemine, mis mõjutasid kirjandusloomet ja mis selles kajastuvad, teatud ajalooperioodil esil olevate väärtuste peegeldumine kirjanduses, kultuuri vaatlemine ühtse tervikuna. Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval). Lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutisest tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikel aspektidel. Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus) • esimesed käsitlused: F. Tuglas „Lühike Eesti kirjanduslugu“ • nõukogude aeg: E. Nirk „Estonian Literature“ • pagulus: G. Suits „Eesti kirjanduslugu“ • taasiseseisvusaeg: Piret Kruuspere „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil“ • digitaalsed keskkonnad
suhtlussituatsioonis teevad inimesed omavahel koostööd, vastavalt stsenaariumile valitakse kõige sobivam tegevus võidakse küll üle küsida, kuid kui keegi ei taha meelega jonnakas olla, siis püütakse aru saada mida teine inimene tegelikult tahtis öelda. Kõik see on palju lihtsam on kui on ühtlane kultuurikontekst, sellele tuleb tähelepanu pöörata, mida pragmaatikud väga ei tee. Kirjandusteadus Kirjandus teooria Kirjandus kriitika Kirjanduse ajalugu Viimasel ajal on kirjandusajaloo küsimus (taaskord) aktuaalseks muutunud. Ajaloo uurimine ise muutus aktuaalsemaks, vaadates mida kirjanduse ajalugu on kirjatunud. Vaadati ajalugu ka ,,loona", mis toetub mingitele retoorilistele raamidele. Kirjandusajalugu peab tegelema kirjandustekstidega, mitte ainult sündmustega mis toimuvad kirjanduselus (Nobel prizes vms) Küsimused, mida hakati kirjandusajaloo kohta kirjutama, käisid enamasti 19saj kohta, mis on siiani kõige levinumad
Tema kõned Philippose vastu on kõige kuulsamad. Filipika kõige ägedamate poleemiliste kõnede piltlik nimetus. Sokrates (470-399 e.m.a.) - antiikaaja kuulsaim filosoof, kes ise ei kirjutanud midagi üles, vaid õpilased kirjutasid. Platon (427-347 e.m.a.) - Sokratese õpilane ja tema õpetuste põhiline kirjapanija. Filosoofilise sõnavara looja. Aristoteles (384-322) Platoni kuulsaim õpilane ja antiikaja tähtsaim mõtleja. "Poeetika" on kirjanduskäsitlus, milles on kirjandusajaloo, -teooria ja -kriitika elemente. Räägib luulekunsti, tragöödia ja komöödia tekkest, arengust ja tunnusjoontest. Aristotelese seisukohad said klassitsimi teoreetikute lähtepunktiks. Arvab, et tragöödia peab viima katarsisesse ehk hingepuhastumisse. Herodotos (485- 425 e.m.a.) - ajaloo isa. Jäädvustas Kreeka-Pärsia sõja. "Historia" on teos milles on põimitud ajalugu ja mütoloogia. Plutharos (46-120 p.m.a.) - Kreeka kuulsamaid kirjanikke
küsimus. b) Poliitilise kriitika mõjul. Kirjandus on funktsionaalne, mite ontolooigline kategooria, teda ei erista mitte tema eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris. On olnud oluline ajupesu viis normid ja ideoloogiad toimiviad ning inimene võtab läbi hea jutustuse need kergemini omaks. Nt ka marksistlik kriitika; Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikel aspektidel (majandussuhted, võimuhierarhiad, soo, rassi ja klassi mõju); Kirjandus kui sotsiaalne praktika. Kirjandusajaloo olevikulisus, (ei ole võimalik jõuda nn. päris minevikuni, uurija on oma oleviku poolt paratamatult piiratud). Teeme teose olevikuks, minevik on justkui kättesaamatu.
Totaalne minevikukäsitlus (ühiskond, majandus, kirjandus, poliitika, teadus, igapäevaelu); Eesmärk anda minevikust mitmekesisem pilt, näidata, et pisiasjadki võivad omada tähtsust; Problematiseerib sotsiaalajaloos juurdunud vastandpaare, nagu eliidikultuur vs. rahvakultuur, tootmine vs. tarbimine, tegelikkus vs. fiktsioon Kirjanduse uurimine uue kultuuriajaloo osana: Kirjanduse ja sotsiokultuuriajaloo seosed Vanem eesti kirjanduslugu - mitte ainult kirjandusajaloo allikad, ka kultuuriajaloo allikad, inimtegevuse sotsiaalsed ja sümboolsed mõõtmed, suhtlusskeemid, argikultuur ja käitumine, hoiakud, väärtused Kirjanduse roll kultuurisüsteemis Kirjanduse ja kultuuriloo vastastikkused kokkupuutepunktid, ka kultuuriloo seisukohalt, mis on kirjanduskultuuri spetsiifika 14 Kultuuriajaloolisi lähenemisi: looduse, maastiku- ja ruumikujutus kirjandused,
Theokritos-hellenismiaja luuletaja, kes tõi luulesse idülli ja pastoraalse teema, kirjeldades karjuseluulet. Longos(2/3 saj. pKr)-hellenismiaja kirjanik, kes oli pastoraalse armastusromaani, kauni looduse taustal, autor-,,Daphnis ja Chloe". Aristoteles(384 eKr 7. märts 322 eKr)-vanakreeka filosoof, Aleksander Suure õpetaja. ,,Hingest" autor. Tema õpetus toetus Platoni õpetusele. Aristotelese õpetus: Hing, Mateeria ja vorm, Põhjuslikkus, Jumal, Tunnetus, Täiuslikkus, Maailm, Teadus. Kirjandusajaloo tähtsaimaks teoseks tema poolt on ,,Poeetika", milleks lahati kirjanduse elemente. ,,Poeetika" sai aluseks klassitsismi kunstiteoreetikutele. Aristotelese arvates pidi tragöödia tekitama inimestes ängi ja kaastunnet ning tooma esile katarsise. Sokrates(470-399)-filosoof, kes ise oma filosoofilisi väljavaateid kirja ei pannud, kuid pärast tema hukkamist pandi tema vestlusi kirja, mis sisaldasid küll väljamõeldisi või siis mida kasutati omaenese ideede väljendamiseks.
õpingute kõrvalt õppis ta ka saksa- ja kreeka keelt. G. Suits lõpetas 1904. aastal gümnaasiumi kuldmedaliga. Samal aastal asus ta õppima Tartu ülikooli, kus käis vaid ühe semestri. Seejärel siirdus ta Helsingi. Noorel üliõpilasel jätkus õpingute kõrval aega ja energiat loominguliseks tegevuseks, kirjanduslike väljaannete toimetamiseks, soome ja eesti kultuurielust osavõtmiseks. Peamisteks õpiaineteks valis Suits üldise kirjandusajaloo ja esteetika, soome keele ja kirjanduse ning rahvaluule. Peale saksa, vene ja soome keele, mida G. Suits valdas juba enne ülikooli,õppis ta norra, taani ja rootsi keelt Noore Suitsu lugemus kujunes silmapaistvalt laiahaardeliseks, hõlmates saksa, vene, norra, rootsi, taani, inglise ja itaalia kirjandust ning humanitaarteaduslikku literatuuri. Helsingi ülikooli lõpetas G. Suits filosoofiakandidaadi astmega 1910.a. Ülikooli lõpetamise järel jäi
a) dekonstruktsiooni, uushistoritsismi mõjul > teist tüüpi tekstide, nt. ajalugu, filosoofia faktuaalsuse problematiseerimine, paradigmaatiline muutus > teadmine ei ole võimalik, on võimalik ainult tõlgendamine b) poliitilise kriitika mõjul Kirjandus - funktsionaalne, mitte ontoloogiline (olemusõpetuslik) kategooria, teda ei erista mitte tema eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris. Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikes aspektides (majandussuhted, võimuhierarhiad, soo, rassi ja klassi mõju) Arusaam kirjandusest kui üks kultuuriloome vormidest, kirjandus kui sotsiaalne praktika (vt. tagapool uus kultuuriajalugu) Arusaam kirjandusajaloost kui olevikku kinnitatud nähtusest, mineviku kättesaamatus (ei ole võimalik jõuda nn. päris minevikuni, uurija on oma oleviku poolt paratamatult piiratud)
a) dekonstruktsiooni, uushistoritsismi mõjul > teist tüüpi tekstide, nt. ajalugu, filosoofia faktuaalsuse problematiseerimine, paradigmaatiline muutus > teadmine ei ole võimalik, on võimalik ainult tõlgendamine b) poliitilise kriitika mõjul Kirjandus - funktsionaalne, mitte ontoloogiline (olemusõpetuslik) kategooria, teda ei erista mitte tema eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris. Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikes aspektides (majandussuhted, võimuhierarhiad, soo, rassi ja klassi mõju) Arusaam kirjandusest kui üks kultuuriloome vormidest, kirjandus kui sotsiaalne praktika (vt. tagapool uus kultuuriajalugu) Arusaam kirjandusajaloost kui olevikku kinnitatud nähtusest, mineviku kättesaamatus (ei ole võimalik jõuda nn. päris minevikuni, uurija on oma oleviku poolt paratamatult piiratud)
rangelt ettekirjutatud. Seega õpetas ta elektrodünaamikat ning tema olulisimaks õpilaseks sai Liouville, kes panustas tema kursusesse, muutes märkmeid, mida oli teinud Ampére loengutes. 1826 määrati ta Université de France õppetooli eesistujaks ning seda positsiooni hoidis ta kuni surmani. Ampére'i poeg sai kuulsaks ajaloolase ning filoloogina Lääne-Euroopa keelte vallas. Ta määrati võõrkeelte kirjandusajaloo õppetooli eesistujaks Sorbonne'is 1830. Poja suhted isaga olid keerulised. Mõlemad mehed olid temperamentsed ning allutatud pikkadele mõtisklustele, millele järgnes plahvatuslik viha. Ampére'i kodu ei olnud lihtsalt piisavalt paisuv, et majutada neid mõlemaid pikema ajaperioodi vältel. Ampére'i suhe oma tütrega oli veel keerulisem. Tütar abiellus 1827. aastal ühega Napoleoni leitnantidest. Viimane aga oli alkohoolik ja peagi kerkisid probleemid. 1830
kulgev korduste spiraal; kirjandusloo struktuur lähtub mustritest ja kategooriatest, mille järgi liigituvad kirjandusteosed, kirjanduse essentsialiseerimine, kirjandus ei ole üks ühiskonnas käibel olevaist sotsiaalsetest praktikatest . 1960-1970-ndad, lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutusest. Kirjandus - funktsionaalne, mitte ontoloogiline (olemusõpetuslik) kategooria, teda ei erista mitte tema eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris. Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikes aspektides (majandussuhted, võimuhierarhiad, soo, rassi ja klassi mõju). Arusaam kirjandusest kui üks kultuuriloome vormidest, kirjandus kui sotsiaalne praktika (vt. tagapool uus kultuuriajalugu). Arusaam kirjandusajaloost kui olevikku kinnitatud nähtusest, mineviku kättesaamatus (ei ole võimalik jõuda nn. päris minevikuni, uurija on oma oleviku poolt paratamatult piiratud). Eesti kirjanduse ajalood: Esimesed käsitlused (M. J
20. saj teisel poolel lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutusest. Dekonstruktsioon ja uushistoritsism: ajaloo- ja filosoofiatekstide faktuaalsuse problematiseerimine näitas, et teadmine on võimatu ning võimalik on vaid tõlgendamine. Poliitiline kriitika: kirjanduse funktsionaalne olemus, kirjanduses kajastatud materialistlikud (majandussuhted, sotsiaalsed kihid jms) aspektid, kirjandus kui kultuuriloome, kirjandusajaloo olevikukesksus (uurija on olevikuga paratamatult piiratud; loomishetke eesmärgid ja väärtushinnangud; ajaloo loolisus; kirjandusloo kallutatus ja erapoolikus). Nüüdisajal: kirjandusajalugu pole enam vajalik/võimalik, pluralism ja ühtse kirjandusajaloo ühtsuse puudumine. Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus + ilmumisaassta igast perioodist). Eesti kirjanduse ajaluu jaotus: esimesed käsitlused (19
ja paguluses, baltisaksa kirjandus), Periodiseeringud: 1) ühiskondlik-kultuurilised määratlused (nt. ärkamisaeg) 2) kirjanduskesksed voolumõisted (realism, uusromantika) Rahvuskirjandus, kirjandus ja rahvuslik ajalugu > oma algupärase kultuuri käsitlus eestikeelse kirjanduse ajalugu, (suhe muukeelse kirjandusega, kirjanikud, kes kuuluvad kahte kultuuriruumi, Aino Kallas, Hella Wuolijoki, baltisaksa kirjanduse väljajätmine Kirjandusajaloo ‘pikendamine’ rahvaluule kaudu AGA teised kirjakultuuri allikad, (alam)saksa keel, ladina keel (peaaegu täiesti uurimata, eriti katoliikluse pärand kirjakultuuris), kaanoni algust tähistab Henriku Liivimaa kroonika (1220. aastad) Oma ja võõra küsimus, postkolonialistlik vaatepunkt, borealism (keskajast pärit Põhjala kujund, vrdl. orientalism) Tiit Hennoste: “Enne 19. sajandit pole eesti kirjandusloos suuremat pistmist ilukirjandusega, samas kui 19. sajandist
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused. 1) Kirjanduse mõiste. 2 tähendust: laiemalt mõeldakse igasuguseid kirjutatud tekste. kitsamalt ilukirjandus, sõnakunst, kunstikirjandus, mis jaotub 3-ks aladistsipliiniks : 1) LUULE, 2) PROOSA 3) DRAAMA (e. LÜÜRIKA, EEPIKA ja DRAMAATIKA) Eesti traditsiooni omapära- ka rahvaluule arvatakse kirjanduse hulka, samuti lastekirjandus ja draama, mis muus maailmas kuulub nt. eraldi valdkonda. KIRJANDUSE MÕISTE tekkis üldse 1,5 SAJ. tagasi, 19.saj-l. Ilukirjandusel on: 1) ESTEETILINE eesmärk, s.t. tegemist on kunstiga, mis peab tekitama emotsioone, tundeid nö. ilusasti kirjutatud kirjandus. 2) Ilukirjandus on KEELE ERILINE KASUTUS s.t., et keel on MITMETÄHENDUSLIK. 3) Oluline koht on väljamõeldisel või fiktsioonil. Faktidega võrdlemine on keeruline e. komplitseeritud. Seal on mingid faktid, mis viitavad tegelikkusele, aga oluline koht on fiktsioonil e. väljamõeldisel.Nt. ,,Poeem Putinile...
o Dekonstruktsiooni, uushistoritsismi mõjul – teist tüüpi tekstide, nt ajalugu, filosoofia faktuaalsuse problematiseerimine, teadmine ei ole võimalik, on võimalik tõlgendamine o Poliitilise kriitika mõjul Kirjandus – funktsionaalne mitte ontoloogiline kategooria, funktsioon kultuuris Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde Kirjandus kui sotsiaalne praktika Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus). Esimesed käsitlused o M.J.Eisen „Tähtsad mehed“ 1883-84 Nõukogude aeg o E.Nirk „Estonian Literature“ 1970 Pagulus o G. Suits „Eesti kirjanduslugu“ 1953 Eesti kirjandusloo arengutendentsid. Millised on eesti kirjandusloo probleemaatilised aspektid
) 77. Avage Derrida mõiste erinewus tähendus. 78. Kuidas dekonstrueerida binaarseid opositsioone? Proovige üht opositsiooni dekonstrueerida. 79. Iseloomustage dekonstruktiivset lugemisviisi. Mille poolest see erineb uuskriitilisest ja strukturalistlikust lugemisest? 80. Mida tähendavad Foucault´teoorias mõisted diskursus ja diskursiivne praktika? Tooge mõned näited. 81. Milles seisneb uushistoristliku kirjandusajaloo eripära? Mis on Teie arvates sellise lähenemisviisi tugevused ja nõrkused?
2) Millal sündmused lõppevad? ! ! 3) Milline on loo kestus? Proosateose TEEMA on teoses kujutatud elunähtuste valdkond. ! Lühike vastus küsimusele "Millest romaan räägib?" määratlebki romaani teema. Pikemas romaanis võivad esineda peateema ja teised allteemad? ! Teose väikseim kunstiline üksus on DETAIL. -> Edastavad üksikfakte teose tegevuse, tegelaste ja tegevuskoha kohta. ! MOTIIV- loos eristatavad allelemendid, teatav kujutatud olukord üldises mõttes. Motiivid rändavad läbi kirjandusajaloo teosest teosesse, ent iga autor kasutab neid eripäraselt. Loo põnevuse tagavad konflikt ja intriig. ! KONFLIKT- tegelastevaheline või tegelasesisene vastuolu teoses. Tegelase sisemist huvide kokkupõrget nimetatakse sisekonfliktiks. ! INTRIIG- konfliktist põhjustatud tegevuse pingeline kulg kirjandusteoses. Teose ette või peatükkide algusesse kuulub vahel MOTO- teisest kirjandusteosest valitud juhtmõte- selgitab peatüki või kogu teose ideed, tõstab esile olulist.
kuhugi jõuda, midagi uut luua ja lõpevad ei kuhugi, kuid siiski jääb mingi teeots, kust taas alata. Keegi ei taha Andrese tööd Vargamäel jätkata. Varganäe jõe allalaskmine ühendab teosteahela suurema keti lüliks, mis aitab näha tõde ja õigust kui inimkonna languse, aga ka igavese taassünni lugu. 8. Toomas Nipernaadi kui eesti proosaklassika tuntuim peategelane. Nipernaadi on ülesehitatud selgelt ühele kesksele peategelasele Toomas Nipernaadile. Tegemist on eesti kirjandusajaloo peaaegu kõige tugevama peategelasega, kõige eredamalt välja joonistatud ja kõige kandvam tegelane. Nipernaadit võib käsitleda kui kelmi või narri või kurvakujurüütlit. Nipernaadis kohtuvad reaalne maailm ja muinasjutu maailm. Mitte rändamine ja armumine pole peamine, vaid ta jutustab ka lugusid. Nipernaadi kannab endas rõõmsat kergust, vaba kohustustest ja elurutiinist. Kahe maailma segunemisprotsess, mille ühendamine luhtub
Kultuuriajaloo konspekt TLÜ 2017 Eksam: mõistete määratlemine + arutlevad küsimused. Fakte autoritest otseselt teadma ei pea, kuid peab teadma põhilisi vaateid vms. Kultuuriline pööre ,,Cultural turn" 1980's - Uus arusaam: kultuur on tähendusloome keskkond, mis puudutab kõiki eluvaldkondi ja seega kõiki teadusalasid, mis tegelevad inimeste ja inimühiskonnaga. Vanade distsipliinide ümberorienteerumine: kirjandusajaloo asemel kirjakultuuri ajalugu, teadusajaloo asemel teaduskultuuri ajalugu, kunstiajaloo asemel visuaalkultuuri ajalugu jne. Kultuuriajaloo lähenemisviisid: Objekti-keskne: minevik jaguneb valdkondadeks, mida saab eraldi uurida: nt majandusajalugu, sotsiaalajalugu, kultuuriajalugu, poliitiline ajalugu. ,,Vana kultuuriajalugu" on enamasti kaunid kunstid ja teaduste ajalugu. Meetodi-keskne: Minevikunähtuseid saab uurida kindla metodoloogilise
Kirjandusajaloo eksam. Del I Ni alla kommer att behöva ha särskilt god kännedom om utdraget ur "Frithiofs saga" av Tegnér som fanns med i kurslitteraturen. Skrivningen innehåller - 3 st. essäfrågor där längre svar förväntas, - ett antal frågor om begreppsdefinitioner, författarnamn och verktitlar (med olika många poäng beroende på hur mycket ni förväntas veta), - några utdrag ur texter som ni har läst och förväntas känna igen samt en lite svårare uppgift i anslutning till detta - ett antal uppgifter om tidigare okända texter. En sådan text förväntas ni kunna placera in i en litteraturhistorisk epok eller riktning, alternativt - kanske, i något fall - även knyta till en särskild författare. När det gäller de okända texterna är det god argumentation som ger poäng. Ett felaktigt svar med god, rimlig, textnära argumentation ger sålunda fler poäng än ett enstaka författarnamn utan argumentation Medeltiden Rundiktning, runstenar Stavrim, al...
sokraatilisi vestlusi, kus õpetaja osava vaidlejana viib õpilase kimbatusse ja õpilane on sunnitud oma loogikavigu tunnistama. Kuulsaimaks filosoofilise proosa meistriks oli Sokratese õpilane Platon. Ent kuulsaimaks Vana-Kreeka mõtlejaks võib lugeda Aristotelest, kelle pärandist kirjandusloo jaoks on esmatähtis „Poeetika“, so varaseim käsitlus kirjandusest, milles leidub nii kirjandusajaloo, kirjandusteooria kui ka kirjanduskriitika elemente. Teater Draamakunst sai alguse veinijumal Dionysosele pühendatud koorilauludest. Ateenas lavastati näidendeid talvistel Dionysose- pidustustel, mille seas kõige
o Tanka ja haiku: tulid Euroopa kirjandusse Jaapanist. Kuna jaapani keeles puudub dünaamiline rõhk, on jaapani luule silbiline, rajaneb riimita 5-silbikute 7-silbikute vaheldumisele. Klassikaline tanka koosneb viiest värsist silpide arvuga 5,7,5,7,7, kokku seega 31 silbist, kusjuures 3. värsile järgneb kohustuslik paus e tsusuur. Tanka esimese kolm värssi kattuvad oma ehituselt haikuga. 13. Kirjandusajaloo mudeldamisvõimalused 19. sajandil arenevad välja positivistlikud kirjandusloo mudeldamise viisid: evolutsionism ja naturalism. See on üldse positivismi ajastu. Positivistlik kirjanduslugu püüdleb objektiivse ranguse ja kausaalse seletuse poole, võttes eeskujuks loodusteadused. Teisalt jätkub romantilise esteetika mõju: kirjanduse sidumine kirjaniku eluga, suured kultuuritüpoloogiad (Spengler). 20. sajandi alguses rõhutatakse kirjandusliku teksti ainulaadsust
üle... TSAADAJEV: Minu raamat? SEVÕRJOV: "Filosoofilised kirjad"... TSAADAJEV: Aa. Tänan. Ma ei teadnud, et see on avaldatud. SEVÕRJOV: See ei ole takistanud tal võitmast endale suurt hulka imetlejaid... kellest vähesed, söandan arvata, on samavõrra vaimustunud nagu (kummardab) Stepan Sevõrjov, Moskva ülikooli kirjandusajaloo professor. (Võtab taskust käsikirjaliste lehtede pataka.) Minu koopia teie esimesest kirjast, härra arhetüübi hiljutine, eimidagiütlev ümberkirjutus. TSAADAJEV: Kas ma tohiksin seda näha? (Uurib käsikirja.) Ka see on palju öeldud. Mina kirjutasin prantsuse keeles. Ma kirjutasin, muide, et meie, venelased,
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale ...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
