välja rüütlid. Teda ennast aga mäletavad ainult vähesed. Sir Walter Scott oli väga mitmekülgne kirjanduslik talent. Kõike, mida ta tegi, saatis edu. Advokaadiamet kindlustas talle ühiskondliku tunnustuse, kirjandusega sai ta rikkaks. Kõigepealt kirjutas Scott ohtralt ballaade, laule ja värsseeposeid, mis tegid ta laialt tuntuks kodumaal. Ta ei püüelnud kuulsuse poole, teda huvitas suurem tulu. Scott lõi uue zanri. 1814. aastal ilmus "Waverly ehk sellest on möödunud 60 aastat", kirjandusajaloo esimene ajalooline romaan ja esikteos 27-köitelises sarjas, mille Scott kirjutas lausa hingematva kiirusega. "Ivanhoe" tegevus toimub 1190. aastatel ristisõdade ajal ja jutustab maailmast, mille kohta võib suure kindlusega väita, et see ei ole kirjeldatud kujul kunagi eksisteerinud. Headus võitleb kurjusega, nad on üksteisest selgelt eristatud. Inglased on õilsad ja saledad, normannid moraalselt allakäinud hiiglaslikud mürakad, aga sellest ei ole neil
Ajalooliste faktorite määratlemine, mis mõjutasid kirjandusloomet ja mis selles kajastuvad, teatud ajalooperioodil esil olevate väärtuste peegeldumine kirjanduses, kultuuri vaatlemine ühtse tervikuna. Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval). Lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutisest tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikel aspektidel. Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus) • esimesed käsitlused: F. Tuglas „Lühike Eesti kirjanduslugu“ • nõukogude aeg: E. Nirk „Estonian Literature“ • pagulus: G. Suits „Eesti kirjanduslugu“ • taasiseseisvusaeg: Piret Kruuspere „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil“ • digitaalsed keskkonnad
suhtlussituatsioonis teevad inimesed omavahel koostööd, vastavalt stsenaariumile valitakse kõige sobivam tegevus võidakse küll üle küsida, kuid kui keegi ei taha meelega jonnakas olla, siis püütakse aru saada mida teine inimene tegelikult tahtis öelda. Kõik see on palju lihtsam on kui on ühtlane kultuurikontekst, sellele tuleb tähelepanu pöörata, mida pragmaatikud väga ei tee. Kirjandusteadus Kirjandus teooria Kirjandus kriitika Kirjanduse ajalugu Viimasel ajal on kirjandusajaloo küsimus (taaskord) aktuaalseks muutunud. Ajaloo uurimine ise muutus aktuaalsemaks, vaadates mida kirjanduse ajalugu on kirjatunud. Vaadati ajalugu ka ,,loona", mis toetub mingitele retoorilistele raamidele. Kirjandusajalugu peab tegelema kirjandustekstidega, mitte ainult sündmustega mis toimuvad kirjanduselus (Nobel prizes vms) Küsimused, mida hakati kirjandusajaloo kohta kirjutama, käisid enamasti 19saj kohta, mis on siiani kõige levinumad
Tema kõned Philippose vastu on kõige kuulsamad. Filipika kõige ägedamate poleemiliste kõnede piltlik nimetus. Sokrates (470-399 e.m.a.) - antiikaaja kuulsaim filosoof, kes ise ei kirjutanud midagi üles, vaid õpilased kirjutasid. Platon (427-347 e.m.a.) - Sokratese õpilane ja tema õpetuste põhiline kirjapanija. Filosoofilise sõnavara looja. Aristoteles (384-322) Platoni kuulsaim õpilane ja antiikaja tähtsaim mõtleja. "Poeetika" on kirjanduskäsitlus, milles on kirjandusajaloo, -teooria ja -kriitika elemente. Räägib luulekunsti, tragöödia ja komöödia tekkest, arengust ja tunnusjoontest. Aristotelese seisukohad said klassitsimi teoreetikute lähtepunktiks. Arvab, et tragöödia peab viima katarsisesse ehk hingepuhastumisse. Herodotos (485- 425 e.m.a.) - ajaloo isa. Jäädvustas Kreeka-Pärsia sõja. "Historia" on teos milles on põimitud ajalugu ja mütoloogia. Plutharos (46-120 p.m.a.) - Kreeka kuulsamaid kirjanikke
küsimus. b) Poliitilise kriitika mõjul. Kirjandus on funktsionaalne, mite ontolooigline kategooria, teda ei erista mitte tema eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris. On olnud oluline ajupesu viis normid ja ideoloogiad toimiviad ning inimene võtab läbi hea jutustuse need kergemini omaks. Nt ka marksistlik kriitika; Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikel aspektidel (majandussuhted, võimuhierarhiad, soo, rassi ja klassi mõju); Kirjandus kui sotsiaalne praktika. Kirjandusajaloo olevikulisus, (ei ole võimalik jõuda nn. päris minevikuni, uurija on oma oleviku poolt paratamatult piiratud). Teeme teose olevikuks, minevik on justkui kättesaamatu.
Kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega. - teatud ajalooperioodil esil- olevate väärtuste peegeldumine kirjanduses, kultuuri vaatlemine ühtse tervikuna. Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval). Lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutisest, tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikel aspektidel. Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus). esimesed käsitlused: F. Tuglas ,,Lühike Eesti kirjanduslugu" nõukogude aeg: E. Nirk ,,Estonian Literature" pagulus: G. Suits ,,Eesti kirjanduslugu" taasiseseisvusaeg: Piret Kruuspere ,,Eesti kirjandus paguluses XX sajandil" digitaalsed keskkonnad Eesti kirjandusloo arengutendentsid. Millised on eesti kirjandusloo probleemaatilised aspektid
Theokritos-hellenismiaja luuletaja, kes tõi luulesse idülli ja pastoraalse teema, kirjeldades karjuseluulet. Longos(2/3 saj. pKr)-hellenismiaja kirjanik, kes oli pastoraalse armastusromaani, kauni looduse taustal, autor-,,Daphnis ja Chloe". Aristoteles(384 eKr 7. märts 322 eKr)-vanakreeka filosoof, Aleksander Suure õpetaja. ,,Hingest" autor. Tema õpetus toetus Platoni õpetusele. Aristotelese õpetus: Hing, Mateeria ja vorm, Põhjuslikkus, Jumal, Tunnetus, Täiuslikkus, Maailm, Teadus. Kirjandusajaloo tähtsaimaks teoseks tema poolt on ,,Poeetika", milleks lahati kirjanduse elemente. ,,Poeetika" sai aluseks klassitsismi kunstiteoreetikutele. Aristotelese arvates pidi tragöödia tekitama inimestes ängi ja kaastunnet ning tooma esile katarsise. Sokrates(470-399)-filosoof, kes ise oma filosoofilisi väljavaateid kirja ei pannud, kuid pärast tema hukkamist pandi tema vestlusi kirja, mis sisaldasid küll väljamõeldisi või siis mida kasutati omaenese ideede väljendamiseks.
õpingute kõrvalt õppis ta ka saksa- ja kreeka keelt. G. Suits lõpetas 1904. aastal gümnaasiumi kuldmedaliga. Samal aastal asus ta õppima Tartu ülikooli, kus käis vaid ühe semestri. Seejärel siirdus ta Helsingi. Noorel üliõpilasel jätkus õpingute kõrval aega ja energiat loominguliseks tegevuseks, kirjanduslike väljaannete toimetamiseks, soome ja eesti kultuurielust osavõtmiseks. Peamisteks õpiaineteks valis Suits üldise kirjandusajaloo ja esteetika, soome keele ja kirjanduse ning rahvaluule. Peale saksa, vene ja soome keele, mida G. Suits valdas juba enne ülikooli,õppis ta norra, taani ja rootsi keelt Noore Suitsu lugemus kujunes silmapaistvalt laiahaardeliseks, hõlmates saksa, vene, norra, rootsi, taani, inglise ja itaalia kirjandust ning humanitaarteaduslikku literatuuri. Helsingi ülikooli lõpetas G. Suits filosoofiakandidaadi astmega 1910.a. Ülikooli lõpetamise järel jäi
a) dekonstruktsiooni, uushistoritsismi mõjul > teist tüüpi tekstide, nt. ajalugu, filosoofia faktuaalsuse problematiseerimine, paradigmaatiline muutus > teadmine ei ole võimalik, on võimalik ainult tõlgendamine b) poliitilise kriitika mõjul Kirjandus - funktsionaalne, mitte ontoloogiline (olemusõpetuslik) kategooria, teda ei erista mitte tema eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris. Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikes aspektides (majandussuhted, võimuhierarhiad, soo, rassi ja klassi mõju) Arusaam kirjandusest kui üks kultuuriloome vormidest, kirjandus kui sotsiaalne praktika (vt. tagapool uus kultuuriajalugu) Arusaam kirjandusajaloost kui olevikku kinnitatud nähtusest, mineviku kättesaamatus (ei ole võimalik jõuda nn. päris minevikuni, uurija on oma oleviku poolt paratamatult piiratud)
a) dekonstruktsiooni, uushistoritsismi mõjul > teist tüüpi tekstide, nt. ajalugu, filosoofia faktuaalsuse problematiseerimine, paradigmaatiline muutus > teadmine ei ole võimalik, on võimalik ainult tõlgendamine b) poliitilise kriitika mõjul Kirjandus - funktsionaalne, mitte ontoloogiline (olemusõpetuslik) kategooria, teda ei erista mitte tema eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris. Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikes aspektides (majandussuhted, võimuhierarhiad, soo, rassi ja klassi mõju) Arusaam kirjandusest kui üks kultuuriloome vormidest, kirjandus kui sotsiaalne praktika (vt. tagapool uus kultuuriajalugu) Arusaam kirjandusajaloost kui olevikku kinnitatud nähtusest, mineviku kättesaamatus (ei ole võimalik jõuda nn. päris minevikuni, uurija on oma oleviku poolt paratamatult piiratud)
rangelt ettekirjutatud. Seega õpetas ta elektrodünaamikat ning tema olulisimaks õpilaseks sai Liouville, kes panustas tema kursusesse, muutes märkmeid, mida oli teinud Ampére loengutes. 1826 määrati ta Université de France õppetooli eesistujaks ning seda positsiooni hoidis ta kuni surmani. Ampére'i poeg sai kuulsaks ajaloolase ning filoloogina Lääne-Euroopa keelte vallas. Ta määrati võõrkeelte kirjandusajaloo õppetooli eesistujaks Sorbonne'is 1830. Poja suhted isaga olid keerulised. Mõlemad mehed olid temperamentsed ning allutatud pikkadele mõtisklustele, millele järgnes plahvatuslik viha. Ampére'i kodu ei olnud lihtsalt piisavalt paisuv, et majutada neid mõlemaid pikema ajaperioodi vältel. Ampére'i suhe oma tütrega oli veel keerulisem. Tütar abiellus 1827. aastal ühega Napoleoni leitnantidest. Viimane aga oli alkohoolik ja peagi kerkisid probleemid. 1830
kulgev korduste spiraal; kirjandusloo struktuur lähtub mustritest ja kategooriatest, mille järgi liigituvad kirjandusteosed, kirjanduse essentsialiseerimine, kirjandus ei ole üks ühiskonnas käibel olevaist sotsiaalsetest praktikatest . 1960-1970-ndad, lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutusest. Kirjandus - funktsionaalne, mitte ontoloogiline (olemusõpetuslik) kategooria, teda ei erista mitte tema eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris. Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikes aspektides (majandussuhted, võimuhierarhiad, soo, rassi ja klassi mõju). Arusaam kirjandusest kui üks kultuuriloome vormidest, kirjandus kui sotsiaalne praktika (vt. tagapool uus kultuuriajalugu). Arusaam kirjandusajaloost kui olevikku kinnitatud nähtusest, mineviku kättesaamatus (ei ole võimalik jõuda nn. päris minevikuni, uurija on oma oleviku poolt paratamatult piiratud). Eesti kirjanduse ajalood: Esimesed käsitlused (M. J
20. saj teisel poolel lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutusest. Dekonstruktsioon ja uushistoritsism: ajaloo- ja filosoofiatekstide faktuaalsuse problematiseerimine näitas, et teadmine on võimatu ning võimalik on vaid tõlgendamine. Poliitiline kriitika: kirjanduse funktsionaalne olemus, kirjanduses kajastatud materialistlikud (majandussuhted, sotsiaalsed kihid jms) aspektid, kirjandus kui kultuuriloome, kirjandusajaloo olevikukesksus (uurija on olevikuga paratamatult piiratud; loomishetke eesmärgid ja väärtushinnangud; ajaloo loolisus; kirjandusloo kallutatus ja erapoolikus). Nüüdisajal: kirjandusajalugu pole enam vajalik/võimalik, pluralism ja ühtse kirjandusajaloo ühtsuse puudumine. Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus + ilmumisaassta igast perioodist). Eesti kirjanduse ajaluu jaotus: esimesed käsitlused (19
ja paguluses, baltisaksa kirjandus), Periodiseeringud: 1) ühiskondlik-kultuurilised määratlused (nt. ärkamisaeg) 2) kirjanduskesksed voolumõisted (realism, uusromantika) Rahvuskirjandus, kirjandus ja rahvuslik ajalugu > oma algupärase kultuuri käsitlus eestikeelse kirjanduse ajalugu, (suhe muukeelse kirjandusega, kirjanikud, kes kuuluvad kahte kultuuriruumi, Aino Kallas, Hella Wuolijoki, baltisaksa kirjanduse väljajätmine Kirjandusajaloo ‘pikendamine’ rahvaluule kaudu AGA teised kirjakultuuri allikad, (alam)saksa keel, ladina keel (peaaegu täiesti uurimata, eriti katoliikluse pärand kirjakultuuris), kaanoni algust tähistab Henriku Liivimaa kroonika (1220. aastad) Oma ja võõra küsimus, postkolonialistlik vaatepunkt, borealism (keskajast pärit Põhjala kujund, vrdl. orientalism) Tiit Hennoste: “Enne 19. sajandit pole eesti kirjandusloos suuremat pistmist ilukirjandusega, samas kui 19. sajandist
uudisteostele, vahendab autorit ja lugejaskonda, väljendab ja kujundab kirjandusmaitset ning on vastastikuses toimes kirjandusega, kirjandusteooriaga, kirjandusajalooga, muude humanitaarteadustega ja kogu oma aja ühiskondliku mõttestikuga.Suuremat tähtsust hakkas omandama pärast korrapärase ajakirjanduse sündi, 17. sajandil. !9. saj. keskpaigast peale on olnud laialdane ühiskondlik kõlapind. Kirjanduslik kommunikatsiooni mudel ehk ahel: AUTORTEOSLUGEJA. Kogu kirjandusajaloo vältel ehk umbes 200 aastat on kõige enam uuritud kirjandust lähtuvalt AUTORIST. 3.Autor kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis AUTORI positsioon suureneb alates 16. sajandist renessansi ajast ja saavutab kõrghetke 18. sajandi lõpust 19. sajandi romantismiajastul. Romantismiajastul on kirjanik nagu ,,geenius". Kirjanduslik tekst ongi selle isiku konkreetse individuaalsuse väljendus, tema kogemused ja üleelamised saavad TEKSTIKS. Siit algab AUTORI VÕIDUKÄIK. Seoses 19
o Dekonstruktsiooni, uushistoritsismi mõjul – teist tüüpi tekstide, nt ajalugu, filosoofia faktuaalsuse problematiseerimine, teadmine ei ole võimalik, on võimalik tõlgendamine o Poliitilise kriitika mõjul Kirjandus – funktsionaalne mitte ontoloogiline kategooria, funktsioon kultuuris Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde Kirjandus kui sotsiaalne praktika Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus). Esimesed käsitlused o M.J.Eisen „Tähtsad mehed“ 1883-84 Nõukogude aeg o E.Nirk „Estonian Literature“ 1970 Pagulus o G. Suits „Eesti kirjanduslugu“ 1953 Eesti kirjandusloo arengutendentsid. Millised on eesti kirjandusloo probleemaatilised aspektid
) 77. Avage Derrida mõiste erinewus tähendus. 78. Kuidas dekonstrueerida binaarseid opositsioone? Proovige üht opositsiooni dekonstrueerida. 79. Iseloomustage dekonstruktiivset lugemisviisi. Mille poolest see erineb uuskriitilisest ja strukturalistlikust lugemisest? 80. Mida tähendavad Foucault´teoorias mõisted diskursus ja diskursiivne praktika? Tooge mõned näited. 81. Milles seisneb uushistoristliku kirjandusajaloo eripära? Mis on Teie arvates sellise lähenemisviisi tugevused ja nõrkused?
! ! 3) Milline on loo kestus? Proosateose TEEMA on teoses kujutatud elunähtuste valdkond. ! Lühike vastus küsimusele "Millest romaan räägib?" määratlebki romaani teema. Pikemas romaanis võivad esineda peateema ja teised allteemad? ! Teose väikseim kunstiline üksus on DETAIL. -> Edastavad üksikfakte teose tegevuse, tegelaste ja tegevuskoha kohta. ! MOTIIV- loos eristatavad allelemendid, teatav kujutatud olukord üldises mõttes. Motiivid rändavad läbi kirjandusajaloo teosest teosesse, ent iga autor kasutab neid eripäraselt. Loo põnevuse tagavad konflikt ja intriig. ! KONFLIKT- tegelastevaheline või tegelasesisene vastuolu teoses. Tegelase sisemist huvide kokkupõrget nimetatakse sisekonfliktiks. ! INTRIIG- konfliktist põhjustatud tegevuse pingeline kulg kirjandusteoses. Teose ette või peatükkide algusesse kuulub vahel MOTO- teisest kirjandusteosest valitud juhtmõte- selgitab peatüki või kogu teose ideed, tõstab esile olulist.
kuhugi jõuda, midagi uut luua ja lõpevad ei kuhugi, kuid siiski jääb mingi teeots, kust taas alata. Keegi ei taha Andrese tööd Vargamäel jätkata. Varganäe jõe allalaskmine ühendab teosteahela suurema keti lüliks, mis aitab näha tõde ja õigust kui inimkonna languse, aga ka igavese taassünni lugu. 8. Toomas Nipernaadi kui eesti proosaklassika tuntuim peategelane. Nipernaadi on ülesehitatud selgelt ühele kesksele peategelasele Toomas Nipernaadile. Tegemist on eesti kirjandusajaloo peaaegu kõige tugevama peategelasega, kõige eredamalt välja joonistatud ja kõige kandvam tegelane. Nipernaadit võib käsitleda kui kelmi või narri või kurvakujurüütlit. Nipernaadis kohtuvad reaalne maailm ja muinasjutu maailm. Mitte rändamine ja armumine pole peamine, vaid ta jutustab ka lugusid. Nipernaadi kannab endas rõõmsat kergust, vaba kohustustest ja elurutiinist. Kahe maailma segunemisprotsess, mille ühendamine luhtub
Kultuuriajaloo konspekt TLÜ 2017 Eksam: mõistete määratlemine + arutlevad küsimused. Fakte autoritest otseselt teadma ei pea, kuid peab teadma põhilisi vaateid vms. Kultuuriline pööre ,,Cultural turn" 1980's - Uus arusaam: kultuur on tähendusloome keskkond, mis puudutab kõiki eluvaldkondi ja seega kõiki teadusalasid, mis tegelevad inimeste ja inimühiskonnaga. Vanade distsipliinide ümberorienteerumine: kirjandusajaloo asemel kirjakultuuri ajalugu, teadusajaloo asemel teaduskultuuri ajalugu, kunstiajaloo asemel visuaalkultuuri ajalugu jne. Kultuuriajaloo lähenemisviisid: Objekti-keskne: minevik jaguneb valdkondadeks, mida saab eraldi uurida: nt majandusajalugu, sotsiaalajalugu, kultuuriajalugu, poliitiline ajalugu. ,,Vana kultuuriajalugu" on enamasti kaunid kunstid ja teaduste ajalugu. Meetodi-keskne: Minevikunähtuseid saab uurida kindla metodoloogilise
Kirjandusajaloo eksam. Del I Ni alla kommer att behöva ha särskilt god kännedom om utdraget ur "Frithiofs saga" av Tegnér som fanns med i kurslitteraturen. Skrivningen innehåller - 3 st. essäfrågor där längre svar förväntas, - ett antal frågor om begreppsdefinitioner, författarnamn och verktitlar (med olika många poäng beroende på hur mycket ni förväntas veta), - några utdrag ur texter som ni har läst och förväntas känna igen samt en lite svårare uppgift i anslutning till detta - ett antal uppgifter om tidigare okända texter. En sådan text förväntas ni kunna placera in i en litteraturhistorisk epok eller riktning, alternativt - kanske, i något fall - även knyta till en särskild författare. När det gäller de okända texterna är det god argumentation som ger poäng. Ett felaktigt svar med god, rimlig, textnära argumentation ger sålunda fler poäng än ett enstaka författarnamn utan argumentation Medeltiden Rundiktning, runstenar Stavrim, al...
sokraatilisi vestlusi, kus õpetaja osava vaidlejana viib õpilase kimbatusse ja õpilane on sunnitud oma loogikavigu tunnistama. Kuulsaimaks filosoofilise proosa meistriks oli Sokratese õpilane Platon. Ent kuulsaimaks Vana-Kreeka mõtlejaks võib lugeda Aristotelest, kelle pärandist kirjandusloo jaoks on esmatähtis „Poeetika“, so varaseim käsitlus kirjandusest, milles leidub nii kirjandusajaloo, kirjandusteooria kui ka kirjanduskriitika elemente. Teater Draamakunst sai alguse veinijumal Dionysosele pühendatud koorilauludest. Ateenas lavastati näidendeid talvistel Dionysose- pidustustel, mille seas kõige
o Tanka ja haiku: tulid Euroopa kirjandusse Jaapanist. Kuna jaapani keeles puudub dünaamiline rõhk, on jaapani luule silbiline, rajaneb riimita 5-silbikute 7-silbikute vaheldumisele. Klassikaline tanka koosneb viiest värsist silpide arvuga 5,7,5,7,7, kokku seega 31 silbist, kusjuures 3. värsile järgneb kohustuslik paus e tsusuur. Tanka esimese kolm värssi kattuvad oma ehituselt haikuga. 13. Kirjandusajaloo mudeldamisvõimalused 19. sajandil arenevad välja positivistlikud kirjandusloo mudeldamise viisid: evolutsionism ja naturalism. See on üldse positivismi ajastu. Positivistlik kirjanduslugu püüdleb objektiivse ranguse ja kausaalse seletuse poole, võttes eeskujuks loodusteadused. Teisalt jätkub romantilise esteetika mõju: kirjanduse sidumine kirjaniku eluga, suured kultuuritüpoloogiad (Spengler). 20. sajandi alguses rõhutatakse kirjandusliku teksti ainulaadsust
üle... TSAADAJEV: Minu raamat? SEVÕRJOV: "Filosoofilised kirjad"... TSAADAJEV: Aa. Tänan. Ma ei teadnud, et see on avaldatud. SEVÕRJOV: See ei ole takistanud tal võitmast endale suurt hulka imetlejaid... kellest vähesed, söandan arvata, on samavõrra vaimustunud nagu (kummardab) Stepan Sevõrjov, Moskva ülikooli kirjandusajaloo professor. (Võtab taskust käsikirjaliste lehtede pataka.) Minu koopia teie esimesest kirjast, härra arhetüübi hiljutine, eimidagiütlev ümberkirjutus. TSAADAJEV: Kas ma tohiksin seda näha? (Uurib käsikirja.) Ka see on palju öeldud. Mina kirjutasin prantsuse keeles. Ma kirjutasin, muide, et meie, venelased,
inimkaubandus, võimu mõju inimesele. Pilet 2 1. Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed (Ilias ja Odüsseia) ANTIIKKIRJANDUS – antiikkirjanduseks nimetatakse Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kirjandust. VANAKREEKA KIRJANDUS - Vanakreeka kirjandus on antiikaja kreekakeelne kirjandus. Tegu on Euroopa vanima kirjandusega. Vanakreeka kirjandus on Euroopa ainus täiesti iseseisvalt arenenud kirjandus: ta ei tugine teiste kirjanduste kogemusele. Kreeka kirjandusajaloo võib tinglikuklt jagada 4 ajajärguks: 1) arhailine ajajärk 2) klassikaline periood e atika periood 3) hellenismi ajajärk 4) Rooma impeeriumi periood. VANAROOMA KIRJANDUS - Vanarooma kirjandus on suuresti mõjutatud vanakreeka kirjandusest. Siiski ei ole vanarooma kirjandus puhtalt koopia vanakreeka originaalist, vaid tal on ka omad eripärad ja spetsiifilised jooned. Kui kreeka kirjandus kujunes loomulikku rada
annaabi.ee 
