nõudmised, kuna teatri ajalised ja tehnilised võimalused on piiratud, samuti tuleb arvestada vaataja vastuvõtlikuse ja psühholoogiaga. Vaatus draamas suurem lõik, mis on järgmisest lõigust eraldatud pausidega. Pilt/stseen vaatusest väiksem lõik, piiri märgib tegevusaja- ja koha või tegelaskonna muutus. Etteaste piiri märgib tegelaskonna muutumine, võib kattuda pildiga. Proloog, epiloog, intermeedium on vahendid, et luua otsekõne publikuga, levinud antiik- ja renessanssteatris. Konfiguratsioonianalüüs tegelased, kes on ühes etteastes korraga laval, muutumine toimub tegelaste lahkumisel või juurde tulemisel. Analüüsimisel peaks selguma domineerivad tegelased, alternatiivsed tegelased, kes näidendi vältel kokku ei saa, paaristegelased, kes käivad alati koos. Suletud vorm Endassesuletud lugu algab sündmuste alguses ja lõpeb intriigi lahenemisega Korrapärane ülesehitus sissejuhatus, konflikt, lahendus
Dramaatika ja eepika võrdlus. Samad tunnused: 1) väljendusvahend: sõnad; 2) jutustuslikkus. Ka filmis ei kasutata jutustajat, see on varjatud (kaameratöö). I)Draamateosele on iseloomulk suletus, saavutatakse autentsuse illusioon. Võib ka olla publiku poole pöördumist (et rääkida oma mõtetest) kaasajal enam ei kasutata. II)Aeg-ruumiga manipuleerimine on näitekirjanduses keerulisem. Mõnes mõttes oli see lihtsam antiik- ja renessanssteatris, kus näitleja tutvustas oma ümbrust; dekoratsioonide puudumine/vähesus. Liikumiseks kulub üldiselt rohkem aega. III)siseelu kujutamine komplitseeritum kui proosas; IV) Dramaatika maht on piiratud (50-100 lk). lühemaid näidendeid ei soosita. Ettekanne kestab kuni 3h, Lääne- Euroopas üks vaatus ja kuni 1,5h. Tekst peab olema arusaadav, lühikesed laused, lihtsad mõtted. Teatri tehniliste võimaluste silmas pidamine. V)Dramaatika keskendub inimestevahelisele suhtlusele, dialoogile
Tegelaskontseptsioonid suurimad raamid, mille järgi tegelased üles ehitatakse: · Personifikatsioon tegelane, kes esitab abstraktset ideed, nt Voorus või Rikkus. Pärinevad enamasti kiriklikust kultuurist, hilisemast vähem. · Mask commedia dell'arte tegelaskuju. Üks keerulisemaid tegelaskujusid. Suured puust nikerdatud maskid. Paljude tunnustega tegelased, millest paljud olid publikule teada. Süzee liikus edasi, aga valmis teksti polnud. Renessanssteatris õppisid näitlejad noorena rollid ära ning mängisid igaüks üht maski. Näitlejad improviseerisid vastavalt kultuuritunnustele: polnud teada, kuidas lugu tegelikult kulgeb. Palju trikitamist, situatsiooni- ja sõnakoomikat. Maskid olid naljakad tegelaskujud, mängulised ja improvisatsioonilised. Commedia dell'arte maskid renessansiaegne itaalia improvisatsiooniteater, mis põhines koomilistel süzeedel.
annaabi.ee 
