Draama olemus ja vormid Dramaatika iseloomustavamaks tunnuseks on kohandatus lavaliseks ettekandeks- lavalisus. Ettekanne on miimiline,sünnib ajaliselt ja vormiliselt olevikus ning taotleb tavaliselt tõelise sündmuse illusiooni. Ülesehituse iseloomulikuks aluseks on kontrasti printsiibi ulatuslik rakendamine. Kontrast avaldub tegelastes,nende toimingutes ja ideedes. Draamateost iseloomustavad teravad, elulised konfliktid. Konflikt jõuab teose lõpul õnneliku, lepliku või traagilise lahenduseni. Draamateostele omased jooned on dünaamika ( liikuv arenemine ) ja dramatism
3. Dramaatika olemus · Dramaatika ehk näitekirjandus · Põhiomadus: - lavalisus - sündmused on tihendatud - tegevus kulgeb olevikus - dialoog ehk kahekõne - monoloog ehk ühe inimese kõne · Näidendi ülesehitus põhineb tegelaste karakterite (iseloom) tegutsemise ja ideede vastandamisel · Tekst jaotub: - vaatused - pildid - stseen · Teksti ilmestavad remargid ehk ääremärkused. · Näidendi lavastamisel kasutatakse: - dekoratsioone
Dramaatika kordamisküsimused 1.Mis on dramaatika? Üks kirjanduse põhiliik, näitekirjandus 2.Kuidas dramaatika jaguneb (põhizanrid)? Tragöödia, komöödia, draama 3.Kuidas jaguneb näitekirjanduse tekst? Stseenideks, vaatlusteks, piltideks 4.Nimeta dramaatika põhiomadused - Dialoogivorm, lavalisus, sündmustiku tihendatus, olevikus kulgev tegevus. 5.Mis on dialoog? Kahekõne 6.Mis on monoloog? Kirjandusteose tegelase mina vormis üksikkõne kas juuresolijale või omaette 7.Kes on dramaturg? Näitekirjanik 8.Mis on remark? Autori selgitav märkus lavastajale või näitlejale. 9.Mis on veel draamakirjandusele iseloomulik? Jutumärgid puuduvad, puudub jutustaja 10.Nimeta klassikalise teose kompositsiooni osad - Sissejuhatus, sõlmitus, arendus, kulminatsioon, pööre, lõpetus. 11
Dramaatika ehk näitekirjandus.(Draamakirjandus) · Dramaatika on üks kirjanduse 3-st põhiliigist · Mida iseloomustavad lavalisus, sündmustiku tihendatus ja dialoog. · Dramaatika tähtsamad zanrid on draama, tragöödia, komöödia. · Reeglina jaotub draama vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. Draama üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. · Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias
µ - ehk näitekirjandus, on üks kirjanduse 3-st põhiliigist, mida iseloomustavad lavalisus, sündmustiku tihendatus ja dialoog. Dramaatika tähtsamad zanrid on draama, tragöödia, komöödia. Draama - on dramaatika üks põhizanritest, mis kujunes välja 18. sajandil, juhtivaks sai 19. lõpp kuni 20. algus. Draama loojad: Denis Diderot, Gotthold Ephraim Lessing Tunnused: · ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus · uuritakse inimeste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat · pingeline areng ja tegelaste vahelised võitlused, kus sageli leitakse
Antonüümid-vastandsõnad Ballaad-lüüriline jutustav luuletus, sisu on fantastiline, ajalooline või kangelaslik Draama-tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga. Sageli leitakse konfliktist väljapääs Draamakirjandus-iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus, dialoogivorm. Tähtsamad zanrid tragöödia, komöödia, draama. Eepika-kujutatakse tõepäraseid või sellena kujutatavaid sündmusi, tegelasi, olukordi. Jutustatakse juba toimunust. Suurvormid: eepos ja romaan. Väikevormid: jutustus, novell, valm, anekdoot. Eepos-ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos, mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel. Tegelasteks vägilased või muinasjumalad. Kunsteeposel autor teada.
17. Parallelism regivärsilise rahvalaulu nähtus, kus värsirühmad on grupeeritud sisu ja vormi põhjal mõttelisteks tervikuteks. 18. Algriim alliteratsioonil või assonatsioonil põhinev kooskõla. 19. Alliteratsioon algriim, sarnaste konsonantide kordus sõnadega alguses värvis. 20. Assonants algriim, sarnaste vokaalide kordus sõnade alguses värsis. 21. Ajaluule olevikusündmustega vahetult seotud luule. 22. Dramaatika üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatud ja põhinemine tegelaste dialoogil ja kahekõne 23. Draama üldmõistena näidend, kitsamas täehnduses tõsise sisu, keerulise konflikyi ja elulise sündmustikuga näidend. 24. Tragöödia- kurbmäng, näidend, kus õilsatel eesmärkidel tegutsev kangelane satub väljapääsmatusse olukorda ning hukkub ebavõrdses võitluses. 25. Komöödia- koomilise sisuga näidend, milles naeruvääristatakse inimeste pahesid või
VÄRSS luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värss ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. STROOF salm: rühm värsse, mis on seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks LÜROEEPIKA kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika (jutustav luule). Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan DRAMAATIKA üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad lavalisus, dialoogivorm ehk kahekõne, tegevuse esitamine olevikus ("siin ja praegu"), tihe ja pingeline sündmustik ja vastuolud tegelaste suhetes (sündmustiku dramatism). Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks ning viimased omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Näidendi lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite (mööbel, esemed, kostüümid jne) ning valgustust ja muusikalist kujundust. Dramaatika kasvas välja antiikaja kultusrituaalidest (viljkusjumala Dionysose pidustustest).
näidend. Üks dramaatika zanre (võrdle komöödia ja draamaga). 23. komöödia-ehk pilke- või naljamäng (kr kmdia < komos 'lõbus, lärmitsev salk' + d 'laul') on lõbusa lõpplahendusega näidend, üks dramaatika zanre (võrdle tragöödia ja draamaga). 24. draama-on tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. 25. episood- 26. põhiidee- 27. miljöö- 28. karakteriseering- 29. lavalisus- 30. lugemisdraama- 31. ühtsusprintsiip- 32. kontrastsuspirintsiip- 33. gradotsiooniprintsiip- 34. miljöö luuleteos- 35. luule normitunnused- 36. värsijalg- 37. värsimõõt-ehk meetrum on viis, kuidas rõhulised ja rõhutud või pikad ja lühikesed silbid värsis vahelduvad, määrates selle pikkuse ja rütmi. Värsis korduvat rütmilist üksust nimetatakse värsijalaks. 38. heksomeeter-on antiikkirjanduse puhul esinev spetsiaalne luulevorm, mis koosneb
VÄRSS luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värss ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. STROOF salm: rühm värsse, mis on seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks LÜROEEPIKA kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika (jutustav luule). Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan DRAMAATIKA üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad lavalisus, dialoogivorm ehk kahekõne, tegevuse esitamine olevikus ("siin ja praegu"), tihe ja pingeline sündmustik ja vastuolud tegelaste suhetes (sündmustiku dramatism). Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks ning viimased omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Näidendi lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite (mööbel, esemed, kostüümid jne) ning valgustust ja muusikalist kujundust. Dramaatika kasvas välja antiikaja kultusrituaalidest (viljkusjumala Dionysose pidustustest).
Juhendaja (õpetaja nimi) Tartu 2014 Sisukord Eesti teatriajalugu Eesti teatriajalugu Teatri põhimõisted Näitemängu arvustus Lemmik näitleja Kasutatud kirjandus Teatri põhimõisted 1.butafoor...ehtsaid esemeid matkivate lavatarvete valmistaja... 2.butafooria...järele tehtud esemed... 3.dialoog...kahekõne... 4.draama...näidend,tõsise sisuga näidend... 5.draama kirjandus...kirjanduse põhiliik, sisaldab lavalisus, põhinemine tegelaste dialoogi ja kahekõnel... 6.dramatiseerima...näidentiks tegema... 7.dramaturg...draamateose autor... 8.dramaturgia... 9.intriig...põhitegevuse arenemine romaanis või draamas... 10.koomika...naljakas huumor või (karakturik,kõnek,situatsioonik)... 11.komöödia...koomilise sisuga näidend... 12.miljöö...teose aeg ruumis, iseloomustav tegelasi... 13.monoloog...sisekõne... 14.rekvisiit...lavatarve, lavastuses kasutatav tarbeese... 15.remark..
esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunut. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. Dramaatika- üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil ehk kahekõnel. Näidend jagunev vaatusteks ja see stseenideks. Lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite, valgustust ja muusikalist kujundust. Dramaatika tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia ja draama.
Mimesis ehk jäljendus. Kunst on jäljendamine e mimesis. Sarnasus jäljendusobjektiga. Dramatiseering- eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti. Dialoog- tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid Remarktekst- dialoogis verbaliseerimata elemendid Paratekst- žanrimääratus ja kohamäärused Sekundaartekst- kõik, mis ei ole dialoog Süžee- sündmused tekstis esitatud järjekorras Lavalisus- õhtu täitmine vastavalt sotsiaalsele sündmusele Faabula- sündmused ajalis-põhjuslikes järjekorras Lugu- sündmused, mida selles fiktsionaalses maailmas jutustatakse Analüütiline drama- sündmused on toimunud enne näidendi tegevuse algust, drama tegevuse moodustab minevikusündmuste järk-järguline avamine (“Oidipus” on tuntuim) Kollisioon- on konflikti eelaste:vastandlike püüdluste, huvide, ideede jms esiletulek
Sisu on fantastiline, ajalooline või heroline Friedrich Schiller, Johann Wolfgabg Goethe, Marie Under Poeem Lüroeepiline zanr, pikem mitmeosaline luuleteos, mida iseloomustab jutustav süzee. Dante Alighieri, Villem Ridala, Juhan Smuul Haiku Väike jaapani loodusluuletus silbid vastavalt 5+7+5 DRAMAATIKA LIIGI JA ZANRID Dramaatika ehk draamakirjandus ehk näitekirjandus on üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad lavalisus, sündmustiku tihendatus ja doaloog ehk kahekõne Mõeldud laval ettekandmiseks. Tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Tragöödia Tragöödia ehk kurbmäng on näidend, kus õilsatel eesmärkidel tegutsev kangelane satub väljapääsmatusse olukorda ning hukkub ebavõrdses võitluses. William Shakespeare "Hamlet", August Gailit "Libahunt" Komöödia
vasta kostis Antonüümid- vastandsõnad, mida seob vastandussuhe. N: madal-sügav Assonants algriim, sarnaste vokaalide koruds sõnade värsi algul. N: udu rikub uue kuue. Ballaad- tundeküllane, sünge häälestusega. Keskendub ühele sündmusele, mille arendus on pingeline. Dialoog- kahekõne Draama- tõsine näidend. Kajastab keskklassi arengut ja moraali(Libahunt). Kolm zanrit tragöödia,komöödia ja draama. Draamakirjandus kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste kahekõnel. Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks, stseendieks. Eepika- üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sõndmusi, tegelasi ja olukordi. Eepos- eepika suurvorm, enamasti värsivormiline. Epiteet- täiendsõna, mis tõstab esile mõnd nähtuse olulist joont, enamasti omadussõna.
(A.Puskin (""Mustlased", B.Alver "Lugu valgest varesest Haiku väike jaapani loodusluuletus, mis on välja kasvanud idalikust elutunnetusest ja kunstimõistmisest. Sünniajaks peetakse 16.sajandit. Koosneb 3 värsist, milles on silpe (vastavalt 5+7+5. Olulised on intuitsioon ja fantaasia. (M.Bash, J.Kaplinski Dramaatika Ka draamakirjandus ehk näitekirjandus, mida iseloomustavad lavalisus, sündmustiku tihedus ja dialoog ehk kahekõne. Draamateosed on mõeldud .laval ettekandmiseks ja neid iseloomustab tegevuse ühtsus Tragöödia Enamjaolt kurb ning kurva lõpuga Komöödia heidetakse nalja Draama pole otseselt koomilisust ega tragöödiat, kujutab enamjaolt tavaelu (Vaatusteks jagunevad näidendid, nagu peatükid (enamasti kaheks .Pildid on osad vaatustest .Stseenideks jagunevad vaatused/pildid. Osa, kus tegelaste koosseis ei muutu
Londonis tegutses ta näitleja ja dramaturgina. 1594. aastast kuulus Shakespeare lordkammerhärra teatritruppi. XVII sajandiks oli Shakespeare'ist saanud jõukas inimene ning ta parandas perekonna olukorda. 1616. aastal suri Shakespeare ja ta maeti Stratfordi kiriku kõrvale. Loomingu üldiseloomustus üldiseloomustus Shakespeare'i näidendites haaravad karakterite sügavus ja mitmetahulisus, humanistlik eluvaade, lavalisus ja värsikeele ilmekus. Ta õigustab teostes inimeste loomulikke tundeid ja nende armastuse vabadust, vastandades ühiskondlikke eelarvamusi, norme ja keelde. Üldjoontes jaotub Shakespeare'i näitelooming kolme järku. 1) 15901600 kirjutas Shakespeare peaaegu kõik ajalookroonikad, suurem osa komöödiatest ja esimesed tragöödiad. 2) 160007 kestis Shakespeare teine ajajärk, suurte tragöödiate periood.
on tunnuslik aastaajale osutav sõna, nt kirsiõied-kevad, kägu-suvi jne. Jaapani haikumeister Matsuo Basho, Eestist Mats Traat, Jaan Kaplinski jt Jaan Kaplinski Sipelgas ronis kõrtpidi päikesesse ja tuul jäi vakka KÕNEKUJUNDID: epiteet (rauged lained), võrdlus (lugu nagu muinasjutt), metafoor (elutee), isikustamine ehk personifikatsioon (tuul hingab, vihm naerab). 5. DRAMAATIKA ehk näitekirjandus. Tunnused lavalisus, sündmustiku tihendatus, dialoog ehk kahekõne, ramrk ehk autoripoolne märkus, tegevuse olevikulisus. Näidendid jagunevad vaatusteks ja/või piltideks ning stseenideks. Tähtsamad zanrid komöödia, tragöödia ja draama. Eriliigid ja telelavastus ja kuuldemäng. TRAGÖÖDIA ehk kurbmäng on dramaatika vanimaid liike, kus õilsatel eesmärkidel tegutsev kangelane hukkub ebavõrdses võitluses. Antiikajast Sophokles ,,Kuingas Oidipus", hiljem Shakespeare ,,Hamlet", Kitzbergi ,,Libahunt".
ILUKIRJANDUS EEPIKA LÜÜRIKA DRAMAATIKA · esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, · lavalisus · rahulik, üksikasjalik meeleolude vahetu · põhineb dialoogil e käsitlusviis esitamine; elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda · autori suhtumine avaldub ja stroof stseenideks e etteasteteks kaudselt
kohalikest kommetest, elanikest, sammuti autori meeleolusid, tundeid ja mõtteid. Eesmärk lähtuvalt eristatakse teaduslikku vestelist ja ilukirjanduslikku reisikirja. Eestlastest on palju reisikirju kirjutanud Friedebert Tuglas, Juhan Smuul ja Lennart Meri. Dramaatika ehk näitekirjandus Dramaatika on eepika ja lüürika kõrval kirjanduse üks põhiliike, mida iseloomustavad lavalisus, sündmustiku tihendatus ja dialog ehk kahekõne. Drama teosed on mõeldud laval ettekandmiseks. Teatrietenduse aluseks on näitekirjaniku, tekst, drama. Näidendid jagunevad vaatlusteks ning need omakorda stseenideks. Iga vaatus kujutab endast, näidendi terviklikku, lõpetatud osa. Stseenid on vaatuse osad, mille jooksul tegelaste koosseis laval ei muutu. Draamateosesse kuuluvad veel eesmärgid autori selgitavad märkused tegelaste välimuse,
[ Tuntud - Jakob Tamm "Orjakivi", Jaan Bergmann "Ustav Ülo", Jaan Kärner "Kaarnamäe ballaad", Marie Under valmik "Kolmteist ballaadi"] Dialoog - kahekõne Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. [Näitekirjanduse juhtiv zanr] [Eduard Vilde "Tabamata Ime", August Kitzberg "Tuulte pöörises", Tammsaare "Kuningal on külm"] Draamakirjandus - üks kirjanduse põhiliike, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil. Dramaatika tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. [Suurvormid - eepos ja romaan, väikevormid - jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt.] Eepos - lugulaul, lüroeepika suurvorm
kuid vaid selleks, et keiserliku õuekunstnikuna ise nende kohale astuda.34 2. J. L. DAVIDI LOOMING David pidas oma loomingus olulisimaks järgida klassitsismi rangeid põhimõtteid. Klassitsismile muutusid aga tunnuslikuks kolm seika: Leon Battista Alberti meetodi taasevitus, mille kohaselt inimkujutus peab lähtuma aktist; maali skulptuurne põhi ning maali 35 lavalisus, lavastuslikkus, teatraalsus selle sõna kõige otsesemas mõttes. „Teatraalsuse“ all mõeldi kui pildiruumi markeeriv pildipinna lõhkumist, mis muudab pildiruumi lavaruumiks ja 36 pildiraami lavaportaaliks. Kuid Davidi kunstiteoreetikas näis kunstipoliitika sageli olevat 32 Kartna 1991: 151 33 Lindsay 1960: 146 34 Kartna 1991: 151 35 Priimägi 2005: 970 36 Priimägi 2005: 981 10
Kirjanduse põhiliigid Eepika (eepos; romaan, jutustus, novell, lühijutt) Tegelaste rohkus; laiaulatuslik, palju sündmusi, kujutatud isikust väljaspool asuat maailma objektiivselt;ajavahe kehastab objektiivsust, sündmused alati minevikus, jutustamise aeg on olevik Lüürika (ood, hümn, eleegia, epigramm, sonett) Subjektiivne- põhil asesõnad sina-mina; süzee on kommunikats nende 2 vahel, monoloogiline Dramaatika (tragöödia, komöödia, draama) Lavalisus- tegevus toim alati olevikus; luuakse reaalsete sündmuste illusioon;tavaliselt dünaamiline, keskend põhikonfliktile; vaataja vahetu juuresoleks, kommunikatsiooniakt J.Tõnjanov, R.Jakobson, B.McHale Zanri dominant kunstiline võte või struktuuriprintsiip, mis määrab ära terviku ülesehituse. Nt oodis suulise sõnakunsti võtted Ood päritolult suuline, esitati õukonnas, pidustustel Pindarose epiniikionid (võidulalulud) ja koorilalulud: stroof antistroof epood (nt
VÄRSS luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värss ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. STROOF salm: rühm värsse, mis on seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks.) LÜROEEPIKA kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika (jutustav luule). Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan DRAMAATIKA üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad lavalisus, dialoogivorm ehk kahekõne, tegevuse esitamine olevikus ("siin ja praegu"), tihe ja pingeline sündmustik ja vastuolud tegelaste suhetes (sündmustiku dramatism). Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks ning viimased omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Näidendi lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite (mööbel, esemed, kostüümid jne) ning valgustust ja muusikalist kujundust. Dramaatika kasvas välja antiikaja kultusrituaalidest (viljkusjumala Dionysose pidustustest)
ANTONÜÜM on vastandtähendusega sõna(ilus-inetu, tark-rumal) ALGVÕRRE KESKVÕRRE ÜLIVÕRRE Ilus ilusam kõige ilusam ehk ilusaim (mitm os-st moodustatakse) ILUKIRJANDUS EEPIKA LÜÜRIKA DRAMAATIKA · esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, meeleolude · lavalisus · rahulik, üksikasjalik vahetu esitamine; · põhineb dialoogil e käsitlusviis elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda · autori suhtumine avaldub ja stroof stseenideks e etteasteteks kaudselt
sein näitlejad ei kontakteeru publikuga, publik peab ise fiktsiooni sisse elama. Lavakujunduses kasutatakse ehtsaid esemeid, kostüümid on autentsed rõivad. Visuaalne teater etenduse kõik märgid on võrdväärsed. Sõna taandub eelispositsioonilt võib kaob. Genotekst mõtteline ehitus, mis väljendab draama ja teatri ühismõõtmelisust, nende seotust mingi ajastu ja kultuuri teatrikoodiga, mis oli juba enne näidendi ja lavastuse sündi, genereerib nende ühisstruktuure. Lavalisus lai käsitlus: nõue, et näidendi mõttesisu oleks dialoogiliselt ja tegevuslikult kehastatud (näidend peab olema mängitav, näitleja materjal sõnastatav ja peab saama luua füüsilist tegevust); kitsas käsitlus: draama- ja teatripoeetika suhestatud, kuidas peegelduvad draamas ajastu teatrikonventsioonid, tehnilised ja mängulised võimalused, teatrit mõjutavad normid. Näidendi suhe ajastu teatrikeelega näidend vastab kinnistunud teatriesteetilistele normidele. Orienteeritud
muusika sellega orgaaniliselt kokku sulas. Oma eelkäijate muusikalist pärandit hoolikalt tundma õppides haaras ta ka siit, eeskätt rahvamuusikale lähedasest Bellini kantileenist, palju väärtuslikku. Suured on Verdi teened olustikuintonatsioonide tõstmisel sümfooniliselt arendatud mõtte tasemele, samuti rahvaviisikäändudest läbitud retsitatiivsete episoodide loomisel. Verdi helitööde intonatsioo- niline lihtsus, elulisus, kirgas dramatism ja lavalisus kindlustasid talle ühelt poolt laia kuulajaskonna palava poolehoiu, teiselt poolt aga teda vääriti mõistva muusikakriitika tauniva suhtumise. Kui me Giuseppe Verdi neljakümnendate aastate oopereis karakterite üldistatust ja tunnetuslikku ülepaisutamist täheldada võisime, siis viiekümnendate aastate helitöödes peegelduvad kangelaste individuaalsed iseloomuomadused hoopis usutavamait. Erakordsete
On olemas nn objektiivsuse jääk, mis kehastub nt saatuse mõistes või autoris, laulikus kui tekstitaguses jumaluses. Oluline on lõhe jutustamise oleviku ja jutustatava mineviku vahel. Lüürika seevastu on subjektiivne zanr. Tugineb tavaliselt asesõnadele (sina, mina). Monoloogilisus, mille adressaadiks on lüüriline sina. Lüürilise proosa all mõeldakse poeetilist intonatsiooni ja luuleteksti võtete kasutamist proosas. Rütmilisus, riim ja kõnekujundid. Draama tunnuseks on lavalisus, mis tähendab 1) reaalse maailma illusiooni loomist, 2) , et tegevus toimub olevikus, 3) adressaadi vahetu juuresolek on tähtis. Aja, koha ja tegevuse ühtsus (klassitsistlik draama). Tegevus ei tohiks olla keeruline. On üks põhisüzee, mida saadavad sekundaarsed süzeekäigud. Klassitsistliku draama nõue on see, et see ei tohi vaatajat väsitada. Kogu tegevus kontsentreerub põhikonfliktile. Absurditeater protesteerib klassitsistliku draama reeglite vastu. Eesmärgiks on vaataja
sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (18281906), rootslane August Strindberg (18491912), venelane Anton Tsehhov (18601904), sakslane Bertolt Brecht (18981956); eestlased Eduard Vilde (18651933) "Tabamata ime", August Kitzberg (18551927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (18781940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (19221971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". draamakirjandus üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil ehk kahekõnel. Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks ning viimased omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Näidendi lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite (mööbel, esemed, kostüümid jmt) ning valgustust ja muusikalist kujundust. Dramaatika tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. dramatiseering kirjandusteose (romaani, jutustuse, novelli) kohandus
annaabi.ee 
