Artaud ja Mina "KÕIGEST HOOLIMATA OLI ARTAUD PROHVET." Jerzy Grotowski Tõesti, kõigest hoolimata. Antonin Artaud' unistus luua teater, kus objektidest saavad sümbolid, žestidest universaalsed tähendused, universaalid, oli uhke, aga hukule määratud. Maeterlincki nägemus draamast kui kõrgeimast intellektuaalsest tegevusest muundus Artaud'l nägemuseks teatrist kui kõrgeimast eluvormist. Teater peaks olema lõplik/viimne/sügavaim/tähtsaim reaalsus. Teater kui elu kvintessents,
tummnäidend,tegevuse mood kõige erinevamate inimeste(ajalooliste isikute ja kirjanduslike tegelaste) kaootiline kulgemine üle lava. Tom Stoppard-liituvad absurditeatri sugemed,vaimukas dialoog ja täpselt konstrueeritud keerukas süzee."Rosencrantz ja Guildenstern on surnud"näeb ,,Hamleti"maailma kahe kõrvaltegelase silmade läbi.Absurdiilmeline draama näitab neid osalistena sündmustes,mille tähendust nad ei mõista ja mille üle neil pole vähimatki võimu. Jerzy Grotowski-poola lavastaja,tegeleb teatri olemuse sõnastamisega."Vaese teatri poole".Teater võib loobuda kõigest peale näitleja.Näitlejakeskne.Teater on tõelus. Ta püha näitleja ül on oma tõelise ja tervikliku mina tunnetamine ning absoluutselt siiras avamine.Näitleja jäägitu eneseavamine publiku ees on ohver,mis peab vaatajas esile kutsuma tungi siiruse ja hingelise puhastuse poole. Eksistentsialistlik draama.J.-P.Sartre-tegelane loob oma valikutega ennast ise.Vorm- klassitsistlik tradits
Kuidas näitleja elab oma rolli sisse, kuidas ta elab karakteri rolli läbi. 2) Bertolt Brecht - tema teatri peamisi eesmärke oli mitte lasta publikul hetkekski minna loo sisse ega arvata, et laval toimuv on päriselt. Selleks kasutas ta võõritusefekti, mis väljendus selges loo lineaarsuse järgimises, ning realistlike stseenide vahel esitatavates seletatavates märkustes kas siis loosungite või vahelaulude ehk songide näol. 3) Peter Brook 4) Jerzy Grotowski 5) Eugenio Barba 6) Richard Schechner 7) Patrice Pavis 8) Manfred Pfister 9) Erika Fischer-Lichte 10) Hans-Thies Lehmann 11) Willmar Sauter 4. Kuidas teatrit defineeritakse (teater kui koht, institutsioon, käitumisvorm, kunstiala) Teater kui koht- Teatriruum jaguneb LAVAKS ja SAALIKS ehk etendajate ja vaatajate alaks. Ruumi organiseerimise viisid on muutuvad. Teater kui institutsioon- läbi aegade on teater olnud ilmselt kõige institutsioonilisem kunstiala. Teatri-
· taasluua näidendi tegelase tunnusjooned ja omadused (sisemine tervik) · muuta kirjutatu kuuldavaks (repliigid) · näidata tegevusi, mida tegelane näidendis teeb 46. Kuidas mõjutab rolli loomist lavastaja? · lavastaja kujutlus tegelasest kohustab näitlejat · näitleja ja tegelase suhte üldkontseptsioon: sisseelamine Stanislavskilik meetod), võõritus (brechtlik meetod), rolli kaudu oma mina avamine (Grotowski). Lavastaja kontseptuaalsed valikud annavad näitlejale ette laiemad näitlejatehnilised raamid. · lavastaja valitud vahendid: lavakujundus, kostüüm, misanstseen kogu lavastustervik nii visuaalselt kui heliliselt, rolli ümber tekkiv maailm mõjutab näitleja/tegelase käitumist 47. Mis on aktantanalüüs? (joonistage skeem ja selgitage skeemi osi) Aktantanalüüs on üks tegelaskonna analüüsi võimalustest. Aktandid on rollid või
Binaarne opositsioon – igas teoses jagunevad tegelased mingil määral kahte leeri. Analüüsimisel tasuks küsida: mille alusel vastandumine toimub? Mille poolest tegelased erinevad? (ja sarnanevad) Näitejuht – töötab näitlejatega, näitlejate juhendaja Rollikontseptsioonid *Konstantin Stanislavski – ümberkehastumine, läbielamine, emotsionaalne mälu, maagiline kui *Bertolt Brecht – näitamine, näitamise näitamine *Jerzy Grotowski – eneseavamine Lavastaja konkretisatsioon tegelasest on osa lavastaja kogu näidendi konkretisatsioonist Lavastustervik – rolli ümber tekkiv maailm • Näidendi kaks tekstikihti: põhitekst (dialoog/monoloog ja sekundaartekst (remargid) Dialoog draamas: Seotud situatsiooni ja kõnelejate omavaheliste suhetega, tähtsaim karakteriseerimisvahend, Repliik – ühe kõneleja kompaktne lausung Soliloog – tegelane on laval üksi
Stanislavski tähtsustas realistlikku ja psühholoogiliselt põhjendatud näitlemist. Näitleja peab saavutama tõetunde ning käituma laval loomulikult ja veenvalt. · Brecht rolli näitamine: näitleja ei tohi tegelaskujuga hingeliselt kokku sulada, vaid peab rolli teadlikult näitama; ta on kogu aeg teadlik publiku juuresolekust ning sellest, et tema tegevus on mäng; tema isiklikud tunded ei segune tegelase omadega. · Grotowski rolli toel enese avamine: teater on tõelisus ja näitleja ei pea ümber kehastuma, vaid siiralt ja jäägitult avama oma ,,mina". Selleks tuleb õppida kõrvaldama kõiki füüsilisi ja psüühilisi tõkkeid, nii et keha väljendaks vahetult salajasemaidki sisemisi impulsse. Roll on vahend selleks, et jõuda iseenda peidetud olemuseni, milles peegelduvad üldinimlikud jooned. Näitlejalt
Stanislavski tähtsustas realistlikku ja psühholoogiliselt põhjendatud näitlemist. Näitleja peab saavutama tõetunde ning käituma laval loomulikult ja veenvalt. · Brecht rolli näitamine: näitleja ei tohi tegelaskujuga hingeliselt kokku sulada, vaid peab rolli teadlikult näitama; ta on kogu aeg teadlik publiku juuresolekust ning sellest, et tema tegevus on mäng; tema isiklikud tunded ei segune tegelase omadega. · Grotowski rolli toel enese avamine: teater on tõelisus ja näitleja ei pea ümber kehastuma, vaid siiralt ja jäägitult avama oma ,,mina". Selleks tuleb õppida kõrvaldama kõiki füüsilisi ja psüühilisi tõkkeid, nii et keha väljendaks vahetult salajasemaidki sisemisi impulsse. Roll on vahend selleks, et jõuda iseenda peidetud olemuseni, milles peegelduvad üldinimlikud jooned. Näitlejalt
· Üha kasvav stagnatsioon ühiskonnas · Kunst vastupanu-vormina (n. ö põgenemine reaalsisest) · Rahvuslik ohutunne · Venestumine ja vastuseis sellele · Poliitilistel põhjustel teose keelamine kui auasi Teatriuuenduse lätted: · Rahulolematus eelnevaga, protest ja uudsete väljendusvahendite otsingud · Info Lääne ühiskonnas liikuvatest uutest ideedest ja suundumustest kunstivallas (teatris Artaud, Grotowski jt) · Uute voolude jõudmine teistesse kunstiliikidesse (kirjandus, muusika, kujutav kunst) Teatriuuenduse eellugu: · VANEMUISES: A. Valton / P.-E. Rummo ,,Lugusid argielust ehk valtoniana" (1966 Hermaküla) M. Unt ,,Phaeton, Päikese poeg" (1967 Ird, assistent Unt) · NOORSOOTEATRIS: J. Anouilh ,,Antigone" (1967 Mikiver) Eeldused pöördeks: · Uus põlvkond teatriharidusega noori (NB! Nii Panso kui Irdi õpilased)
ainukordne. See, mis moodustab uue rolli, on alati erinev. On suur valik, kes hakkab rolli täitma. Lavastajaraamatus on ka küsimus, kuidas lavastajad rollivalikuga tegelevad. Rolli loomise ahel: autor > tegelane (elab tekstis oma elu) > lavastaja (tõlgendab tegelast) > näitleja (kehastab teda) Rollikontseptsioonid: · Stanislavski idee: näitleja peab rolli välja töötama oma kogemustest, peab läbi elama. (Eestis levinud.) · Brechti idee: võõritus, näitamine · Grotowski idee: eneseavamine. Blokke eemaldatakse, et tuua esile tõeline mina. Näitleja peab rolli kaudu avama ennast, treeningu kaudu peaks vabastama end niivõrd, et kerkiks esile kõik sisemised tungid. - Arhetüüpsus, universaalsus nendeni jõutakse füüsilise ja eneseavamise kaudu. Müüdid ei mõju enam tugevalt, kuid müütideni saab jõuda tundmaõppimise, peene tehnika, impulsside ja rütmi abil viivad arhetüüpsuse ja universaalsuseni.
Ajastu vaimu avalduseks üles kasvanud lugeja jaoks väheütleva nimekirja. oli 1965. aastal Tallinna asutatud Noorsooteater. Erandi võiks teha neile, kes juba eluaegu Stanislavski kõrvale kerkisid autoriteetidena legendiks said näitlejal selleks hilisemat Bertolt Brecht, hiljem Peter Brook ja Jerzy võimalust polegi nagu Georg Ots, Ita Ever ja Grotowski. Teatriuuenduslikuks läbimurdeks Jüri Järvet. kujunesid mõned 1960. aastate lõpu lavastused Sõja järel seati eesti kinokunst Leningradi Kaarel Irdi juhitud “Vanemuises” (eriti Paul kinostuudio abiga stalinistlikele rööbastele. Eerik Rummo “Tuhkatriinumäng” Evald Koostöös stuudioga “Lenfilm” filmiti Hermakülalt)
· Teatriantropoloogia uurib teatri juuri, tekkimist ja rolli erinevates ühiskondades. Tekkis 20. sajandi alguses kui rühm Cambridge'i uurijaid jõudis järeldusele, et teater tekkis rituaalist. o Teatri funktsioon. Teater paikneb mängu ja rituaali vahel. Rituaal kannab vaimseid väärtuseid. Rituaali vaimsus ja mängulisus on teater. o Näitlemise tehnikate uurimine. P. Brook, Grotowski, E. Barba 45 2. Kirjanduslik mimesis ja mimesislik kirjutus Mimesis tähendab ajalooliselt jäljendust. Platoni dialoogides on mimesis kui võõras kõne vastandatud autorikõnele diegesis'ele. Traditsiooniliselt on see verbaalne struktuur. Tänapäeval, pärast René Girardi (Violence and the Sacred) rõhutatakse üha enam mimesise aktiivset, performatiivset loomust. See on tegevus, mis eeldab
o 1968 Phaethon, Päikese poeg Kui vaadata teatriuuenduse klassikalist avaldusmikuju, siis ideoloogia kuulutuab pigem seda, et klassikaline draamatekst kaob ära. Valmisteksti lammutamise tendents tekitab küsimusi. Samas aga on ka taustade mõttes seoseid. Kui vaadata uuenduse varasemat poolt, siis üks varasemaid taustautorieid on Bertolt Brecht. Ain Kaalepile meeldis ta väga. See uuendus Eesti draamas brechtilikult edasi ei lähe. Tulevad uues taustad: A. Artaud, J. Grotowski, P. Brook. Absurdidraama on selles komplektis täiesti olemas. Hakkab tulema tekste, mida on kirjeldatud mitut moodi ja üks tinglikke termineid, mis on käibele lastud on mudeldraama. Tekib mingi mudeldav tendents, mis proovib haarata korraga väga paljut. Modelleeritakse kogu maailma ja olemist ning see on tihtilugu tinglik- kujuteldav maailm. Suhe realismiga katkeb üsna järsult kesk uuenduslikkust. Kui võtta eeltoodut näited, siis neid ühendab see, et nad pole realistlikud näidendid
Eesmärgiks luua tõeline rahvateater. Keskaegsed müsteeriumid mungakloostris, linnaväljakutel, hoovides. Vaatemängulisus, massistseenid. Tuletas meelde Reinhardti monumentaalseid lavastusi. Tagasivaadates Copeau leiab, et väikese ruumi teater välistab massipubliku. Need olid vaid tehnilised laborid. See ei ole teater tõelises mõttes, sest puudus publik. Tõeline teater tuleb tuua rahvani. Nii arvas elu lõpus. Temast inspireerituna sündisid mitmed n-ö teatrilaborid 60-70ndatel (Grotowski, Brook jt). Eelistati tühja lava, elustati rituaal, mindi tagasi teatri juurte juurde. Copeau on suurt mõju avaldanud miimikunstile. Copeau vaated: Näitleja kui instrument, nii vahend kui eesmärk. Näitleja jaoks on tähtsaim totaalne pühendumus, selleks peab end täielikult valdama. Vabadus, millega kaasneb inspiratsioon. Peab valdama tehnikat, kuid see ei välista tundlikkust. Oluline on liikumismehhanism. Näitlejal peab olema kindel mälu, kuulekas diktsioon, korrapärane
Unt. Aga uuendused liiguvad paralleelselt. Teatris toimub muud ka. Üks olulisemaid asju noorsooteatri asutamine 65 (praegu Tallinna linnateater). Teoreetilised taustad: sulaaja ettevaatlikud teatritõlgendused, siis räägitakse Brechtist ja sellepärast, et oli lubatud autor. Brechti teatrikirjutus hakkab silma. Smuulilt saame Brechtiliku komponendi kätte. Asi ei ole eriti draamauuenduse seisukohalt päris selge. 60ndate lõpul A. Artaud, J. Grotowski, P. Brook. Otsitakse erinevaid võimalusi. Üks võimalus, mis 66ndast õhus, on see, et otsitakse kontakti absurdidraamaga. Esimesed Becketti katset 60ndate keskel. Selle juures ei saa öelda, et absurdidraama hakkaks keskset rolli mängima. Kogu uuendus absurdi läheduses toimub, ei saa öelda, et tehakse palju absurdidraamat. Kui Eesti teatris hiljem absurdidraama laine tuleb, siis tõlgitud tekstide kaudu. Laine ühisnimetajad: Epner kasutanud "metafoorne draama". Modernistlik laine
annaabi.ee 
