Strukturalism – 20. sajandil võimsalt levinud lähenemissuund kultuurinähtuste tõlgendamisele, esines lingvistikas, kultuurantropoloogias, kirjandusteaduses. Sai alguse keeleteadusest, Šveitsi lingvisti Ferdinand de Saussure’i (1857 – 1913) töödest indo-euroopa keelte grammatikate võrdlemise alal. Võttis aluseks keele struktuuris ilmnevad kahesused (duaalsused) ehk vastandpaarid, millega eristatakse tähendust. Peamine duaalsus olid langue ja parole (keel ja kõne). Ajalooliselt järgnevate duaalsuste kirjeldamise ja uurimise (diakroonsus) asemel muutus olulisemaks keele struktuuris samaaegselt ilmnevate vastandpaaride
al 18. saj lõpust → Kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon (imaginative writing, belles lettres) Kirjanduse otstarve: Enne > head näited retooriliste vahendite kasutamisest Praegu > tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? (1) poeetiline keel - Kirjandus kui teatud sorti keelekasutus, muudab igapäevast keelekasutust, on sellest intensiivsem. Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde
Kirjandusteaduse mõiste ja tunnused Kirjandusteooria uurib sõnakunsti, otsib seaduspärasusi ning püüab olla objektiivne ehk uurija seisukohtadest ja eelarvamustest sõltumatu; selgitab mingeid nähtusi omab terminoloogiat; kirjandusteaduses kasutatakse keelt teatud viisil ja termineid teatud tähenduses; ehk saab midagi uut teada ; Humanitaarteadustes tõestatatakse uurimisel oma tulemusi teisiti kui nt loodusteadustes. Samuti on küsitav tulemuste kontrollitavus. "Üldiselt näikse valitsevat mõtteviis, et välditakse ilukirjanduslike tekstide niisugust tõlgendamist, mida ei toeta viitamine uurimisobjektile (tekstile). Niisugune mõtteviis on võrdlemisi noor
ehk - teadmiste korrastamine, analüüsimine ja süstematiseerimine nende üldinimlikuks kasutamiseks, sh ka kirjanduses; teiseks Hippolyte Taine (on ebaloogiline tunnustada üks kõik millist ideaali kunstis. Ta väitis, et iga põlvkond, mis eksisteerib tema oma enda keskkonnas omas ajastus, peab alati omama omi kunstilisi eelistusi) 33. Hermeneutika, fenomenoloogia ja lugejauurimuse rakendusi kirjandusteaduses. a. Hermeneutika - tekstide tõlgendamise õpetus. Hermeneutika kujunes esmalt välja kui religioossete tekstide interpreteerimise õpetus. Hermeneutika lähteseisukohtadeks on i. teksti uurimine tervikuna (hermeneutiline ring); ii. teksti uuritakse kultuurilis-ajaloolisel taustal ning iii. tekst on autori ja lugeja dialoog: teksti tõlgendus sõltub uurija
"[4] Näidendeist menukaim on "Kapsapea" (1913), mida on korduvalt lavastatud, samuti on selle ainetel valminud samanimeline multifilm. . Populaarsed olid Lutsu följetonid, mille tegelastest tuntuim on Karl Martin Uhhuu. Tänini loetakse Lutsu mälestuste sarja, lastejuttudest populaarseim on aga "Nukitsamees", millest valmis samanimeline film 1981. aastal režissöör Helle Karise käe all Lutsu populaarsus ja rahvalikkus on teinud talle kohati ka karuteeneid, akadeemilises kirjandusteaduses on ta aeg-ajalt jäänud "tõsisemate" kirjanike varju. Nii näiteks pole 2001. aasta "Eesti kirjandusloos" Luts pälvinud eraldi peatükki (erinevalt näiteks Ernst Peterson-Särgavast ja Juhan Sütistest), vaid tema loomingu käsitlus jaotub laiali eri žanride ja perioodide peatükkidesse. Kirjandusringkondade kriitilist suhtumist Lutsu on kajastanud ka Mihkel Mutt romaanis "Elu allikad".
KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Enne 1800 oli kirjandus kõik kirjapandud teadmised. Kirjandus kui fiktsioon al 18 saj lõpust. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Kuidas sarnanevad või lahknevad sellega, kuidas kirjandusteaduses kirjandust määratletakse kirjanike ja luuletajate enda arvamused (vt valik näiteid slaididel)? Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed
Ilukirjandus on sõnakunstiteos, mis põhineb kujundil. Ta ei ole tavaline tekst teiste kirjutiste seas, vaid erilise omadusega kunstiline tekst. Ilukirjanduslikkus ehk kunstilisus on kujundliku keelekasutuse tulemus. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? 1. Poeetiline keel Teatud sorti keelekasutus. Igapäevasest keelekasutusest intensiivsem, tõmbab rohkem tähelepanu sõnakasutusele, rütmile jne. 2. Kirjandus kui fiktsioon (väljamõeldis, kujutlusvõime abil loodud) 3. Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt (kunst kunsti pärast, kirjutajal endal on sellega eesmärk, kuid ei pruugi olla eesmärgiks kellelegi teisele) 4
Realism 2014 Eeldused 19.sajandi 30. aastatel hakkas romantism kõige arenenumate maade kirjanduses oma mõju kaotama. Revolutsioonide perioodi lõppedes saabus kodanlik argipäev. Purunenud illusioonid sundisid kirjanikke tõmbuma enesesse ning põgenema fantaasiamaailma, loobuma välja mõeldistest ja romantilisest ilutsemisest ning asuma ühiskonna ajaloo kirjutaja kohale Vooludest Realism vastandus oma eelkäijale romantismile Kirjandusteaduses käsitletakse romantismi ja realismi kui kunsti ja kirjanduse põhisuundumusi. Tegelikus loomingus jääb suundade või voolude vaheline piir siiski pigem tinglikuks ja nii põimusid mõlemad kirjandussuunad omavahel kogu 19. sajandi vältel. Tunnused Kirjandusteoreetikud on esile toonud järgmisi realismi tunnusjooni: sotsia...
kirjanik, tõlkija ja publitsist. Mees andis 2009. aastal välja oma esimese luulekogu ,,Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)". See teos on Betti Alveri debüüdiauhinna nominentide hulgas. Tema loomingut on kirjeldatud omanäolise ja tugevana, ta katsetab vormidega ning kasutab julgelt keelt. Kolgi luuletus ilmus 2014.aastal raamatus ,,Otse aia taga". Kaanonit saab defineerida mitut moodi: muusikas on see polüfooniline heliteos, lisaks ka õigeusu kirikus kasutatav laul. Kirjandusteaduses oli kaanon esialgu üksikautori teoste kogu, hiljem tähistas mõiste kirjandusteoseid, mis on oma kvaliteedi ja tähtsuse põhjal välja valitud. Kirjanduses peetakse seda põhiliselt "klassikaks", mille keskmeks on grupp tuntud ja mõjukaid autoreid ja teoseid. Kaanon on üldjuhul väga subjektiivne, sinna kuuluvad autorid ja teosed valitakse nende sobivuse järgi tuumaga. Eesti luulekaanon väärtustab põhiliselt isa- ja eestimaalisust, luule peaks olema rahvuskeskne,
Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS ja Moodle). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Kuidas sarnanevad või lahknevad sellega, kuidas kirjandusteaduses kirjandust määratletakse kirjanike ja luuletajate enda arvamused (vt valik näiteid slaididel)? Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Kuivõrd sõltuvad eesmärgid ja teadmised, mida taodeldakse sellest, millele keskendutakse (kirjandustekst, autor, kontekst, lugeja)? Millised teadmised ja kompetentsid on vajalikud selleks, et kvaliteetselt uurida kirjandust? Mis on žanr? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse
autori arusaamad on nendega kooskõlas? Teksti poolt loodud autori kuju nim. tekstuaalseks autoriks, mis konstrueeritakse nt järgmiste võtete kaudu: a) tegevust ja tegelasi saatvate hinnanguliste kommentaaride kaudu b) peategelase kuju kaudu (sümpaatne, ebasümpaatne jne c) maailmavaate, filosoofia, meeleolude (luules) järgi d) milline on autori nimi (varjunimi, võõrapärane nimi vms) 20. sajandi teisel poolel sai kirjandusteaduses (poststrukturalismis) küsitavaks teose ja autori vahelise seose traditsiooniline tõlgendamine. Seati kahtluse alla arusaam, et autor saab oma teostes midagi taotluslikult väljendada, ning tõlgendamise printsiip, mis lähtus sellest, "mida autor öelda tahtis". Autori taassünd: a) autor on teose kui kauba omanik ja esindaja (intervjuud, esitlused jne) b) autorid kui ideoloogilisse "peavoolu" mittekuuluvad kirjanikud, vähemuste
avaldumisest tegelikkuses ja kunstis . Alexander Gottlieb Baumgarten Immanuel Kant Gotthold Ephraim Lessing August Wilhelm ja Friedrich Schlegel Benedetto Croce Positivism ja ajalooline-võrdlev meetod 1. Rass, miljöö moment 2. Faktid ja põhjuslikkus 3. Autor, rahvuskirjandus, ajalugu August Comte Hippolyte Taine Georg Brandes ( taanlane, kirjutas 19. sajandi kirjandusvooludest ) 32. Hermeneutika, fenomenoloogia ja lugejauurimuse rakendusi kirjandusteaduses. Hermeneutika oli esialgu religioossete tekstide tõlgendamise õpetus. 1. Tõlgendus ja mõistmine 2. Tekst, keel ( nende rõhutamine, autor kui persoon taandub ) 3. Hermeneutiline ring ( tervikut mõistame osa kaudu, osa terviku kaudu ) Wilhelm Dilthey ( 20. saj algul tekitab uue hermeneutilise laine ) Martin Heidegger ( 1880-1976 ) Hans-Georg Gadamer ( 1900-2002 ) ,,Tõde ja meetod" ( kujundab koolkondlikku hermeneutilist ringi )
ja kirjutamisesse on üsna uus nähtus, nimelt on kirjandus kui fiktsioon kujunenud alles 18. Sajandi lõpus. Enne 19. Sajandit on kirjanduseks olnud igasugused kirjutised, kirja pandud teadmised, maailmapilt, uskumused (müüdid) 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? Üheks suunaks on poeetiline keel, see tähendab et kirjandus omab kindlat väljendusvormi, kirjanduslik eneseväljendus on erinev tavapärasest keelekasutusest, sõnad on rohkem läbimõeldud, täpsemad ja intensiivsemad. Teiseks suunaks on väljamõeldis, see keskendub fiktsionaalsele maailmale ja teosetele, mis on autori poolt loodud ja ei oma otsest ajaloolist või faktilist sisu.
kultuuriliste liikumistega ning rohkete revolutsioonide ja sõjaliste sündmustega. Varasematel ajastutel oli kirjandus mõeldud kõrgema klassi kodanikele, kuid nüüd hakkas lugemine üha enam levima töölisklassi seas. Varasemast realismist ning naturalismist oli inimestel tüdimus ning seetõttu hakkas arenema uusromantism, mis oli pühendunud looduse esiletõusule ning positiivsele filosoofiale. Modernismi mõiste all on kirjandusteaduses kujunenud kolm erinevat tõlget. Esimese tõlgendusena käsitleti modernismi kui üldmõistet, kuhu kuulusid mitmed uued kirjandusvoolud. Põhieesmärgiks oli muuta kirjanduse valdkondi. Teine tõlgendus oli kirjandusajaloole tuginev ning kolmas vaatenurk põhineb tekstile ja keelele pühendumisel. Tekstis loodi enam tähelepanu sõnadele, mitte sõnade ja lausete taha peituvatele mõtetele. 4
Mis on kirjandusteadus? Filoloogia haru, mis uurib sõnakunsti, otsib seaduspärasusi ning püüab olla objektiivne, selgitab mingeid nähtusi, omab terminoloogiat; kirjandusteaduses kasutatakse keelt teatud viisil ja termineid teatud tähenduses; Humanitaarteadustes tõestatatakse uurimisel oma tulemusi teisiti kui nt loodusteadustes. Samuti on küsitav tulemuste kontrollitavus. Kirjandusuurimus on loomu poolest osalt kauduurimus, neid nähtusi, mida uurimus tõeliselt puudutab, ei saa enamasti vahetult kontrollida ega mõõta. Mis on kirjandus? üks võimalus kirjandust määratleda on lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus)
nende üldinimlikuks kasutamiseks, sh ka kirjanduses; teiseks Hippolyte Taine (on ebaloogiline tunnustada üks kõik millist ideaali kunstis. Ta väitis, et iga põlvkond, mis eksisteerib tema oma enda keskkonnas omas ajastus, peab alati omama oma kunstilisi eelistusi 33. Hermeneutika, fenomenoloogia ja lugejauurimuse rakendusi kirjandusteaduses. Hermeneutika - tekstide tõlgendamise õpetus, hermeneutika kujunes esmalt välja kui religioossete tekstide interpreteerimise õpetus, hermeneutika lähteseisukohtadeks on: (1) teksti uurimine tervikuna (hermeneutiline ring) (2) teksti uuritakse kultuurilis-ajaloolisel taustal (3) tekst on autori ja lugeja dialoog: teksti tõlgendus sõltub uurija ajaloolisest vaistust, kogemusest ning valmidusest dialoogi astuda
● Mida tähendab, et kirjandusteos on ,,sekundaarne modelleeriv süsteem" ? mõeldakse niisuguseid semiootilisi süsteeme, millede abil konstrueeritakse maailma või selle fragmentide mudeleid. ● ● Mis on žanr? ● Milline on žanri roll tänapäeva kirjandusuurimises ? ● Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti ? ● Mida peab tõlgendamisel silmas pidama ? ● Mis on lähilugemine ? ● Mida see mõiste tähendab ? ● Millele pööratakse kirjandusteaduses tähelepanu luuleteoste analüüsis (klassikalise värsiõpetuse seisukohalt) ? ● Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid ? ● Kuidas eristada õiget ja valet, kvaliteetset ja mittekvaliteetset tõlgendust ? ● Kuidas me teame, et tõlgenduse abil saadud tähendused on täpsed ja asjakohased ? ● Kus on tõlgendamise abil tuletatud tähenduse piirid ? ● Mis juhtub juhul, kui meie tõlgendus lahkneb märkimisväärselt autori omast ?
Püüdlused luulekujundi konkreetsusele ja elavusele, täpsele ilmekale väljendusele. Lühike luuletus, vältisid teadlikult süzeelis- jutustuslikku alget luules. Varasemast sümbolismist eristas I vormieksperiment ja valdavalt (riimita) vabavärsiline väljenduslik laad. Thomas Stearns Eliot, Ezra Pound. THOMAS STEARNS ELIOT (1888-1965) USA päritolu inglise kirjanik. Kujunes ,,uuskriitilise" suuna üheks peaesindajaks inglisekeelses kirjandusteaduses. Sünd Missouri osariigis St. Louisi linnas mainekas perekonnas. Õppis 7 a Harvardi ülikoolis, vahepeal veetis aasta Pariisis kirjutas algupäraseid luuletusi pr keeles, 3 viimast aastat pärast Pr filosoofiaõpingud. Enesetäiendamine Oxfordis peamiselt antiigi alal. 1927 Briti kodakondsus. Töötas õpetajana 8 a Lloydsi pangas Faberi kirjastusfirma direktor. Oli sõber Ezra Poundiga. Kuulsuse tõi talle poeem ,,Tühermaa". 1923-1939 juhtis filosoofia ja
erinevat, see on kõigi teaduste koordinatsioon, mis taotleb inimelu parandamist" ehk - teadmiste korrastamine, analüüsimine ja süstematiseerimine nende üldinimlikuks kasutamiseks, sh ka kirjanduses; teiseks Hippolyte Taine (on ebaloogiline tunnustada üks kõik millist ideaali kunstis. Ta väitis, et iga põlvkond, mis eksisteerib tema oma enda keskkonnas omas ajastus, peab alati omama omi kunstilisi eelistusi). 33. Hermeneutika, fenomenoloogia ja lugejauurimuse rakendusi kirjandusteaduses. Hermeneutika - tekstide tõlgendamise õpetus. Hermeneutika kujunes esmalt välja kui religioossete tekstide interpreteerimise õpetus. Hermeneutika lähteseisukohtadeks on (1) teksti uurimine tervikuna (hermeneutiline ring); (2) teksti uuritakse kultuurilis- ajaloolisel taustal ning (3) tekst on autori ja lugeja dialoog: teksti tõlgendus sõltub uurija ajaloolisest vaistust, kogemusest ning valmidusest dialoogi astuda.
emotsioone ja muud sellist. Seda käsitlust iseloomustab usk, et tekst ja tegelikkus on loomupäraselt seotud. Hilisemates käsitlustes nähakse kirjandust tegelikkuse kajastusena. Kirjandus kui ta midagi jäljendab peab olema tõepärane. Sotsiaalse suuna järgi on kirjandusteksti puhul oluline ühiskonnas toimuva käsitlus; üks alaliike on marksistlik kriitika, mis peegeldab klassidevahelisi pingeid. 6. Kirjandusteaduses kasutatavad analüüsimeetodid. Millest lähtuvalt vaatlevad kirjandust o Uuskriitika Teos lahutatakse ajaloolisest ümbrusest ja ühiskondlikust tingitusest, ei paigutata mingisugusesse konteksti. Tähtsam tunnus on tekstianalüüs süvenenud ja täpne lugemine. Teose kui terviku mõju uuritakse struktuuri üksikelementide kaudu (värsimõõt, riim, erinevad
Strukturalistide tekste tõlgiti Nõukogude perioodil ülivähe ja semiootiline terminoloogia jäi süstemaatiliselt eesti keelde ja käibesse üle toomata. Akadeemiline uurimine Tartu ülikoolis rõhutas põhimõtteliselt positivimi ja tekstikeskset luuleanalüüsi. Nii võime öelda, et hüpe strukturalismi jäi eesti kirjandusuurimise jaoks kõrvaliseks asjaks. Temast jäi vaid kilde kirjandusuurimise mällu. Suur murrang algas eesti kirjandusteaduses 1980. aastate lõpus, sellest ajast peale jaguneb eesti kirjandusteadus kaheks. Osa uurijaid jätkab vana normaalparadigmat, teised tõid käibesse uusi kirjandusteoreetilisi kontseptsioone ning proovisid neid nii uue kui ka vana kirjanduse peal. Teine osa uurijaist sooritab aga otsehüppe post-suundadesse. 1990. alguses tutvustatakse ja tõlgitakse palju olulisi autoreid. Kõigepealt tõusevad 1990. aastate algupoolel välja mõned kesksed suunad:
Noveliraamatutega "Kahekesi" (1908) ja "Õhtu taeas" (1913) ning romaaniga "Felix Ormusson" (1915) läbis Tuglas impressionismi järgu ühes selle kirjandusvoolule tunnusliku varjundirikka hingeelukujutlusega. Sümbolistlike müütnovellide kogus "Saatus" (1917) valitseb Esimese maailmasõja paine, samuti ekspressionistlikus kogus "Raskuse vaim" (1920). Neid kolme kirjandusvooli impressionism, sümbolism ja ekspressionism tähistab eesti kirjandusteaduses koodnimetus uusromantism. Novellikogu "Hingede rändamine" (1925), kus leidub muuhulgas ka vaimukas kaitsekõne saatanale, essenovell "Poeet ja idioot", lõpetas Tuglase uusromantilise loomingutsükli. Tema sel perioodil kirjutatud novelle on tõlgitud väga palju. Tuglase poeetilise realismi periood algas romaaniga "Väike Illimar" (1937) ja jätkus Teise maailmasõja ajal lüürilise lühiproosa kogus "Unelmate maa",
Sissejuhatus Betti Alver on vaieldamatult üks Eesti tuntumaid ning andekaimaid naisluuletajaid. Ta on kirjutanud umbes kaks ja poolsada mitmesugust luuleteksti, nende seal kaksteist poeemi. On avaldanud oma eluajal kuus luuleraamatut: poeemi ,,Lugu valgest varesest" (1931), lüürikakogud ,,Tolm ja tuli" (1936), ,,Tähetund" (1966), ,,Eluhelbed" (1971), ,,Lendab linn" (1979) ja ,,Korallid Emajões" (1986). Ilmutamata jäi 1943. aastal koostatud ,,Elupuu", mille luuletused pääsesid trükki teistes hilisemates kogudes. Välja on antud ka mõned suuremad ja väiksemad valikkogud tema luulest. Alveri kui tõlkija suursaavutus on Puskini ,,Jevgeni Onegin" (1956-1963). Karl Ristikivi on Vetti Alverit nii oma 1954.aastal ilmunud ,,Eesti kirjanduse loos" kui ka mitukümmend aastat hiljem nimetanud akrobaadiks, kes kõige kaelamurdvamad keelelised numbrid sooritab mängleva kergusega. Võrdluses akrobaadiga ...
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused. 1) Kirjanduse mõiste. 2 tähendust: laiemalt mõeldakse igasuguseid kirjutatud tekste. kitsamalt ilukirjandus, sõnakunst, kunstikirjandus, mis jaotub 3-ks aladistsipliiniks : 1) LUULE, 2) PROOSA 3) DRAAMA (e. LÜÜRIKA, EEPIKA ja DRAMAATIKA) Eesti traditsiooni omapära- ka rahvaluule arvatakse kirjanduse hulka, samuti lastekirjandus ja draama, mis muus maailmas kuulub nt. eraldi valdkonda. KIRJANDUSE MÕISTE tekkis üldse 1,5 SAJ. tagasi, 19.saj-l. Ilukirjandusel on: 1) ESTEETILINE eesmärk, s.t. tegemist on kunstiga, mis peab tekitama emotsioone, tundeid nö. ilusasti kirjutatud kirjandus. 2) Ilukirjandus on KEELE ERILINE KASUTUS s.t., et keel on MITMETÄHENDUSLIK. 3) Oluline koht on väljamõeldisel või fiktsioonil. Faktidega võrdlemine on keeruline e. komplitseeritud. Seal on mingid faktid, mis viitavad tegelikkusele, aga oluline koht on fiktsioonil e. väljamõeldisel.Nt. ,,Poeem Putinile...
i. Ühe autori erinevad teosed võivad luua erineva tekstuaalse autori c. Autobiograafia puhul tekstuaalne autor ja tegelik autor kattuvad 5. Tekst kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis 6. Kirjandusteaduses kasutatavad analüüsimeetodid. Millest lähtuvalt vaatlevad kirjandust a) Uuskriitika i. Teksti mitmetähenduslikkus, ambivalentsus, poeetiliste kannotatsioonide rohkus ii. Tekst on kordumatu orgaaniline tervik: poeetiline efekt sõltub tekstiosade suhtest iii. Uuskriitika välistab kirjaniku taotluste kasutamist abimaterjalina iv
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1.Kirjanduse mõiste Kirjandus kuulub inimkeele (ehk sõnalisse) tegevusvalda. Kaks tähendust. Nii laiem kui kitsam. Laiem hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekstide kogumit. Näiteks kui lehitseda Vana- Kreeka kirjandust, siis pole see kirjandus vaid klassikalises vormis esindatud. Seal on tekste ka ajaloost, filosoofiat. Kirjandusse laias tähenduses kuulub ka ajakirjandus. Kasutatakse kirja ja väljendatakse end sõnade abil verbaalselt. Kitsam Ilukirjandus. See kuulub kunstivaldkonda. Belletristika. Inglise keelest kaks sõna: Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on rahvaluule, näidendid (draamakirjandus). ,,Dekameron" Renessansi ajal kirjutatud. Proosavormis. Kuulub madalamasse kirjanduszanrisse. Realistlik...
20. sajandi I pool Kirjandus Kirjandus on trükitud proosa. See on ühtlasi kui kaubanduse haru. Meid huvitab kirjandus kui looming, vaimne seisund mis on seotud inimese kunstilise väljendusega üldiselt. Kõik saab alguse samast lättest. Nt afrikas moonutati muretult inimkehi, et saavutada ekspressiivsust. Futurism Futurum, tahtis minevikule selga pöörata, väljendada masinate elu, ehitusbuumi. Tekkekohad Itaalia ja Venemaa. Itaalias on tähtsaim esindaja Marinetti, Venemaal Majakovski. Dadaism Kiikhobu või isa. Loodi Sveitsis kohvikus Voltaire. Sündis umbes 1914 ringis. Üks esindaja oli Tristam Tzara. Kõik piirid lahti ja miski ei tohi piirata eneseväljendust. Sürrealism Dadaism kasvas üle sürrealismiks, nende põhilised esindajad olid prantslased. Näiteks Paul Eluaid ja Jean Cocteau. Tegeldi sellega mis on tavareaalsusest kõrgem. Selleks püüti vabastada oma meeleelundeid argielu loogikast. Alkohol ja mõnuained. Püüti kirjutada nii n...
kasutuse, käitumise, usundi ja muu sarnase järgi. Eesmärk sünteesida süsteemset võrdlevat teadmist maailma rahvaste ja kultuuride kohta ning leida universaalset ja üldinimlikku kõigis kultuurides. Jaguneb füüsiliseks antropoloogiaks, kultuuriantropoloogiaks, arheoloogiaks ja etnolingvistikaks. autori surm - Pärast teose sündi ja avaldamist kaotab autor võimu teose üle. (Barthes'i ja Foucault'i järgi) Lugeja sünni hinnaks on Autori surm.20. sajandi teisel poolel sai kirjandusteaduses (nt Roland Barthes'i ja Michel Foucault' käsitlustes) küsitavaks teose ja autori vahelise seose traditsiooniline tõlgendamine. Küsiti, kas autoril on mingi võim oma teoste üle, eriti eelisõigus nende tõlgendamisel, ja leiti, et teose sündi võib pigem käsitleda autori surmana, mis tähendab, et pärast teose valmimist ja avaldamist kaotab autor võimu teose üle. Seejuures seati kahtluse alla arusaam, et autor saab oma teostes midagi taotluslikult väljendada, ning
esindajaid, kes kõik taotlesid oma erialal absoluutset kõige teadmist, nagu see avaldus näiteks ta mentori ja eelkäija professor Alexander von Bulmerinqi uurimustes. Äärmine pedant ja perfektsionist, kes ei kannatanud lohakust ka teiste töödes. Maksimaalse põhjalikkusega pidi tema meelest kaasnema kaine kujutlusvõime. Vastupidi tavalisele oli tema arvamusel, et alati on olulised detailid, et üldised abstraktsioonid (olgu strukturalistlikus antropoloogias, kirjandusteaduses vm) on nii elutud ja aprioorsed, et neid ei saagi avastada, vaid neist tuleks rabelda end vabaks, et näha asju tõeliselt nende detailide välkvalguses. Uku Masing ei tahtnud olla ei Õpetaja ega guru. Minu meelest on tema enda kohta kehtiv see, mida ta ütles kord oma budismi loengutes upekkha saavutanu kohta: "Ta on nagu saar rabas. Ta ei võitle soo vastu ega püüa õngitseda laukaist uusi saari. Kuid ta olemasolu tagab, et kõikjal rabast võib kerkida uusi saari."
Maailmakirjanduse kordamisküsimused 1. Antiikkirjanduse põhiperioodid ja mis neid iseloomustab. Kuidas on antiikkirjandus erinevatel aegadel mõjutanud hilisemat Euroopa kirjandust? a) arhailine ajajärk 4 saj ekr eepika ja lüürika b) klassikaline periood e atika 5-4 saj ekr draama. Domineeris atika dialekt ning kirjanduslikuks pealinnnaks oli Ateena c) hellenismi ajajärk 4-1 saj ekr komöödia. Sai alguse Aleksander Suure vallutusretkedega ja mida iseloomustab kreeklastele tollal tuntud oikumeeni helleniseerumine e. kreekastumine, kreeka keele ja kultuuri laialdane levik eelkõige ida suunas d) rooma impeeriumi periood 1 saj ekr-6saj pkr proosa ja retoorikaõpetus Rooma kirjanduse kaudu on antiikkirjandus mõjutanud hilisemat Euroopa kirjandust ja selle kaudu ka kogu maailmakirjanduse arengut. Siin mängib rolli ju...
euroopa kultuuri esindamine ja tutvustamine, erinevate stiilide värvikuse esitlemine · Esimene number ilmus 1908, esimene peatoimetaja ja kriitik 1908-1929: Ignotus (Hugó Veigelsberg); · pärast Babitsi surma ajakiri ei ilmunud sama nime all, Nyugati järglaseks sai aastast 1941 Magyar Csillag Ungari Täht Nyugati põlvkonnad 20 sajandi esimese poole kõige tähelepanuväärsemad kirjanikud ja luuletajad koondusid Nyugati ümber · Kirjandusteaduses räägitakse Nyugati kolmest põlvkonnast: 1. aastast 1908: Endre Ady, Géza Csáth, Margit Kaffka, Frigyes Karinthy, Zsigmond Móricz, Mihály Babits, Dezs Kosztolányi, Árpád Tóth, Gyula Juhász, Aladár Schöpflin jt. 2. kahekümnendate esimesest poolest: Attila József, Lrinc Szabó, Gyula Illyés jt. 3. kolmekümnendate algusest: Miklós Radnóti, Sándor Márai, Sándor Weöres
Kirjandusteooria ei ole ainult 20. sajandi termin, kirjandus on ennast püüdnud juba päris kaua teoreetiliselt määratleda. Esimesed katsed leidsid aset juba antiikajal: ars poetica ovidius. 17Ndal sajandil kirjutati uus, mis ütleb milline kirjandus olema peaks. Romantismist alates mis on teoreetiline vool 18.sajand on murrangute sajand kus üks ilmakord asendus teisega. Sel ajal tekkis see kord mis meil praegu on informatsiooniühiskond. Kirjandusteaduses tunneme ära sügavikust pärit hüüatusi. 18. sajand tungib paljudes oma tunnusjoontes 19. sajandi sisse. 19. sajand on meelevaldne. Maailmakirjandus on kaheldav mõiste. Maailmakirjandus on mõiste mis ühelt poolt tähendaks maailma kõigi riikide summat, mida kõike kokku panna on võimatu. Tüviteksti tsiteeritakse, sellest mõeldakse, sellest räägitakse. Nagu nt seda on Eestis ,,Kevade".
Harvard University Press, 1994 9. Uuskriitika 1920-50.aa, Inglismaa, USA (1960-1980.aa: uuskriitikute õpilased) Uuskriitikud Inglismaa: Ivor Armstrong Richards (Practical Criticism, 1929; The Philosophy of Rhetoric, 1936); William Empson (Seven Types of Ambiguity, 1930) USA: Monroe C. Beardsley, Cleanth Brooks, John Crowe Ransom, Allen Tate, Robert Penn Warren, William K. Wimsatt, (T. S. Eliot) Uuskriitika tekkis USAs vastuseks: biograafilisele lähenemisele kirjandusteaduses USA akadeemilise hariduse pragmatismile ning reaalteaduste eelistamisele tarbimisühiskonna ja massikultuuri kiirele arengule Prioriteedid: Kunst kui eriline tunnetusvorm: elitaarse kunsti, Lääne traditsiooni, kaanoni autoriteetsus Keele ja vormi perfektsus Teksti mitmetähenduslikkus, ambivalentsus,poeetiliste konnotatsioonide rohkus Tekst on kordumatu orgaaniline tervik: poeetiline efekt sõltub tekstiosade suhetest
konstruktsioonide väljendust. Uushistoritsistid nägid selget suhet kirjandustekstide ja ühiskonnas valitsevate hoiakute ja võimustruktuuride vahel. Millele nad eriti tähelepanu pöörasid? Mõned uushistoritsistid pööravad tähelepanu kaanonile, keskestele kirjandusteostele: mitte seepärast, et neile oleks omane universaalne esteetiline väärtus, vaid seepärast, et iga ajastu on neid oma huvide ja väärtuste seisukohast. 21. Soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses toetub feminislikule arusaamale ühiskonnas ja kultuuris valistevatest soohierarhiatest. Miks on oluline niisugust arusaama kanda üle kirjanduse analüüsi, ehk teisisõnu, kuidas on kirjandus seotud niisuguse väitega? Virginia Woolfi ehk õige kuulsam tsitaat on järgmine: „Kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, peab tal olema raha ja oma tuba“. See sisaldub Woolfi naistele ja kirjandusele keskenduvas essees „Oma tuba“ (1929). Niisuguse väitega juhib Woolf tähelepanu sellele, et
Uurimistöö alused e. UT 18.09.2015, reede referaat - teiste inimeste mõtete edasiandmine refereerituna uurimsutöö - lisad referaadile lisaks ka enda osa NB! Uurimustöö ei ole referaat! Uurimistöö on mingi teema tutvustamine ja millegi uurimine. Uurimistöö aitab välja selgitada mingite nähtuste,objektide sisu ja toimimist ning annab ka väikese panuse üldiste küsimuste lahendamisele. Uurimistöö eesmärk, kasulikud oskused: Uute teadmiste saamine Aja planeerimine Info kogumise oskus Teadmiste kasutamine ja arendamine Kriitline lugemine ja info selekteerimine (Ettevalmistus kõrgkooliks) NB! Uurimistöö teema valitakse 11.klassi sügisel ning peab olema valmis 11.klassi lõpuks. Millest alustada? Teema valik (mis mind üldse huvitab?) Materjalide v...
Teemad, koostisosad, tegelaste põhiomadused korduvad kultuuris. Levinumad müüditüübid: loomismüüdid - piibli loomislugu, kus jumal lõi mittemillestki maailma 6 päevaga. ja kangelasmüüdid (Kalevipoeg, Herakles, Oidipius). Müüt kui maailma tajumise viis ka tänapäeval oluline. Näit. Usk hea ja halva igavesesse võitlusesse, erinevad õnnekujutelmad. Kirjanduses kuni 18.saj. lõpuni nn. müüdiperiood. Kirjandusteooria koolkonnad Soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses toetub feminislikule arusaamale ühiskonnas ja kultuuris valistevatest soohierarhiatest. Miks on oluline niisugust arusaama kanda üle kirjanduse analüüsi, ehk teisisõnu, kuidas on kirjandus seotud niisuguse väitega? Virginia Woolfi ehk õige kuulsam tsitaat on järgmine: „Kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, peab tal olema raha ja oma tuba“. Lähtekohad: * valdavalt patriarhaalne lääne tsivilisatsioon, patriarhaalse „ideoloogia“
genereeritud uued elemendid alluvad alati süsteemi reeglitele)
Strukturalistlik lingvistika
Ferdinand de Saussure (1913-14, i.k. 1950ndatel)
Enne Saussure'i > keeli uuriti diakrooniliselt, st. lähtudes keele muutumisest ajas
Saussure > Keel on süsteem, mis hõlmab sõnade suhteid antud ajahetkel, st.
Sünkrooniliselt. S. lõi süsteemi, mis määrab selle, kuidas keel funktsiooneerib.
Langue keele süsteem (S. keskendus eelkõige sellele), kirjandusteaduses uuritakse
süsteeme, mis keskenduvad `keelele', mis struktureerib üksikuid kirjandusteoseid ja sellele,
kuidas on struktureeritud kirjanduse süsteem.
Parole (kõne) üksikud lausungid
Struktuuri elemendid eksisteerivad suhtes üksteisega, S. > inimene suudab eri elemente
tajuda läbi selle, kuidas need erinevad teistest elementidest, sageli erinevus läbi binaarsete
opositsioonide, hea >< kuri, mees >
genereeritud uued elemendid alluvad alati süsteemi reeglitele)
Strukturalistlik lingvistika
Ferdinand de Saussure (1913-14, i.k. 1950ndatel)
Enne Saussure’i > keeli uuriti diakrooniliselt, st. lähtudes keele muutumisest ajas
Saussure > Keel on süsteem, mis hõlmab sõnade suhteid antud ajahetkel, st.
Sünkrooniliselt. S. lõi süsteemi, mis määrab selle, kuidas keel funktsiooneerib.
Langue – keele süsteem (S. keskendus eelkõige sellele), kirjandusteaduses uuritakse
süsteeme, mis keskenduvad ‘keelele’, mis struktureerib üksikuid kirjandusteoseid ja sellele,
kuidas on struktureeritud kirjanduse süsteem.
Parole (kõne) – üksikud lausungid
Struktuuri elemendid eksisteerivad suhtes üksteisega, S. > inimene suudab eri elemente
tajuda läbi selle, kuidas need erinevad teistest elementidest, sageli erinevus läbi binaarsete
opositsioonide, hea >< kuri, mees >
valitsenud oludest. 1. staadium: hermeneutiline visand; esmane tähenduse omistamine. 2. staadium: hermeneutiline kogemus; eelmõistmine võetakse revisjoni alla. 3. staadium: korrigeeritud hermeneutiline visand: sügavam mõistmine, eelmõistmise viimine uuele tasandile. Kuni 19. sajandini oli hermeneutika valdavalt kasutusel juriidiliste ja teoloogiliste tekstide tõlgendamisel. Alates 19. saj. ka keele- ja kirjandusteaduses ning filosoofias. Hermeneutika kui spetsiifiliselt humanitaar- teaduslik meetod (vastukaaluks loodusteadustele) Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher (1768-1834) Hermeneutika ja kriitika (1838) Hermeneutika kui võõra individuaalsuse mõistmise viis Vääritimõistmine on loomulik; algne situatsioon Grammatiline ja psühholoogiline tõlgendamine: mõistmine sõltub keelest ja kõnelejast.Komparatsioon / divinatsioon Hermeneutiline ring: ,,Iga teos on osa ühisest elust."
Kuid romantiline poeet on võõrandunud, see luule on negatiivne ühiskonna peegel. Agressiivne, anarhiline, väljendub soov allutada maailm oma võimule; 3) loominguline luule ei peegelda ühiskonna elu ega vastandu sellele, vaid loob oma alternatiivse korra. Luuletaja maailm on ainulaadne. Poeet töötab alati keelega. Luule väärtus on puhtalt keeleline. Uuskriitika vastandub akadeemilisele traditsioonile, humanitaarteadustes valitsevale positivismile, kuid ka kirjandusteaduses valitsevale psühhologismile ja tegeleb allikate ja alltekstide otsimisega, oluline on nende kasutamise viis. Kirjandusliku teksti mõistmisel on kontekst küll oluline, kuid tema olemuses on kirjanduslik keel. Kirjanduse analüüsimisel tehakse vigu: 1) intentsionaalne eksimus: teksti tähenduse asendamine autori kavatsusega või kontekstiga; 2) affektiivne või emotsionaalne eksimus: teksti tähendus asendatakse lugeja või kriitiku emotsioonidega. Mõlemal
traditsiooni, on üsna raskesti tehtav, kuna sageli näevad naised ise oma eelkäijatena mehi. Huvi ja soov tuua avalikuse ette naiskirjanikke. Uurivad kuidas loevad mehed ja naised. Feministliku kriitika areng, kuid ka see mida on uuritud ja uuritakse: Naistegelase analüüs meesautorite teostes Naiskirjanduse traditsiooni uurimine Fookus soolisuse rollil kirjanduses Fookus erinevustel rass, klass, seksuaalsus Maskuliinsuse uuringud nende esiletõus kirjandusteaduses. 57.Kuidas mõista Virgina Woolfi lugu Shakespeare'i õest (,,Oma tuba" lk 184-187, ÕIS) 26 UUSHISTORITSISM alates 1980ndate lõpust Uushistoritsistid huvitusd kirjanduskaanonist. 58.Alused ja põhiseisukohad Fookus on teksti loomuse ajaloolistel ja kultuurilistel tingimustel. NB! Tekst ise on ajalugu/osa ajaloost. Põhiseisukohad: 1) Louis Althusser > ideoloogia allutab inimesi valitseva klassi huvidele.
Kirjandus 2: Realism maailmakirjanduses 19. sajandi II poolel ja 20. sajandi algul DRAAMA Realism näitekirjanduses. August Strindberg (1849 1912) Realism jõudis näitekirjandusse hiljem kui teistesse kirjandusliikidesse. Teatrid sõltusid rikkast kodanlikust publikust ning pidid selle maitsega arvestama. Levinud olid lõbustusteatrid, kus etendati operette, melodraamasid ja komöödiaid. Rahvusliku ärkamisajaga kaasnes ka rahvusliku teatri loomine. Teater muutus uute ideede ja ühiskondliku võitluse tribüüniks. Eriti jõuline oli see Skandinaaviamaades. 19. sajandi keskpaiku tõusis kirjanduses juhtivale kohale Norra, mis tol ajal kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu. Rahvusliku iseseisvumise mõjul loodi oma kultuuriasutusi, võitlus innustas kirjanikke, kellest nn suur nelik Henrik Ibsen, B. Bjørnson (1832 1910), J. Lie (1833 1908) ja A. Kielland (1849 1096) tegi norra kirjanduse maailmakuulsaks. Rootsi näitekirjanduse tegi maailmaku...
Lesbose saare luuletajad lõid kirjandusse rea uusi värsimõõte, nendes kirjutatud luuletusi määrati sooloesituks lüüra saatel. Lesbose saare lüürikute luutused olid määratud ettekandmiseks teatavas kindlas keskkonnas. Koorilüürika lätted on folkloorsed, koor oli rituaalne- nii tantsis kui ka laulis. Alaliigid: Hümn, ood, epniikon (kiidulaul võitjate auks nt spordis), tüüpiline oli dooria murre. Lihtsamad lüürika liigid on eleegia ja jamb. Nüüdisaja kirjandusteaduses nimetatakse eleegiaks (tavaliselt saadeti puhkpilliga) kurvatoonilist luuletust mis tahes värsimõõdus; antiikajal aga, olnud ürgselt leinalaul, kujunes see teatavas vormis, nimelt nn. eleegilistes distihhonides kirjutatud mitmesuguse sisuga luuletute üldnimetuseks. Selline distihhon koosneb heksameetrist ja pentameetrist (sisaldab nagu heksam.-gi kuus värsitõusu, ent mille kolmas ja kuues värsijalg on
varauusaja rahvakultuuri. *Keskaja rahvakultuur on oma olemuselt naeru ja karnevalikultuur "Rahvalik naer ja selle vormid on rahvaloomingu kõige vähem uuritud valdkond. Rahvalikkuse ja folkloori kitsapiiriline kontseptsioon, mis kujunes eelromantismi ajajärgul ning sai põhilises lõpliku kuju Herderi ja romantikute juures ei hõlmanud peaaegu üldse spetsiifilist rahvalikku väljakukultuuri ja rahvalikku naeru selle ilminguterikkuses. Ka hilisemas folkloristikas ja kirjandusteaduses pole väljakul naerev rahvas saanud üksikasjalisema ning sügavama kultuuriajaloolise, folkloristliku ja kirjandusteadusliku uurimise esemeks. (...) Seepärast võib liialdamata väita, et mineviku rahvaliku naerukultuuri sügavat omapära ei ole tänini välja toodud." Bahtini kriikika: Ta rõhutas liialt binaarsust, rahva- ja kõrgkultuuri vastandust. "Bahtin tõstatas rahvakultuuri probleemi üsna hooletult ja ebamääraselt,
"Närvitrükk" 1971, 4 noore kirjaniku ühistrükk: Johnny B. Isotamm (Jaan Isotamm), T. Liiv, J. Üdi, J. Sang. Kavandatud luulekassetiga, aga lõpetati väljaandmine ära. Käsikiri liikus "Loomingu raamatukogu" toimetusse. Sai omaette märgiks, selle tähendused saavad selgeks, kui jutt Üdist ja Viidingust. Toomas Liiv. Andis välja mõne luulekogu ja suutis säravalt esineda. Õppis eesti kirjandust. Tegutses 70ndatest kirjandusuurijana. Kirjutanud tekste 90ndate alguseni. Mäng kirjandusteaduses postmodernismi tähe all. Liivilikus variandis hakkab sulitempe tegema. Kirjutab kummalist juttu ja esitub kirjandusteadusena. Liivilikud jooned hilisemas süveneb. Metaluuleline hoiak: oleks luule, aga luuletõlgendus (parodeerimine). Fragmendis tuleb uhkemalt välja, et mingid vorminäitemängud. Kirjutab luules "154 silpi". Isotamm - surnud. Tõus ja taandumine olid juba head aastakümned tagasi. Pärit Tartust, 56ndal aastal vangistati. Peab juhuameteid, 20 aastat katlakütjana
Kalevipoja-ideest. Kui Faehlmann sureb, võtab Kreutzwald selle mõtte ja idee üle. Tal on mitmeid teisigi mõjutusi. Üheks selliseks on soomlaste Kalevala. 1851. aastal on Kreutzwaldil valminud esimene Kalevipoja käsikiri. See on veel proosavormis kirjatöö, kus on sees üksikud rahvaluule katkendid. Sellelt pinnalt hakkab Kreutwald terviklikku eepost välja arendama. 1853. aastal esitleb ÕESile eespose värsivormis. See, mis 53. aastal valmis, nimetatakse meie kirjandusteaduses alg-Kalevipojas. Kalevipoeg kui selline hakkab ÕESi toimetiste sarjas ilmuma 1857.-1861. aastal. Publikatsioon paralleelselt eesti ja saksa keeles. Nimetatatkse ka Kalevipoja teaduslikuks väljaandeks. Pärast seda hakkab Kalevipoeg oma iseseisvat elu elama. Esimene rahvaväljaanne ilmub 1862. aastal. Trükitakse Kuopios. Tiraaz oli 1000. Paari aasta möödudes oli 1000 eksemplarist müüdud vaid mõnisada. Kreutzwaldi ootused olid palju suuremad
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
