Teatriteaduse alused: mõisted (0)

Teatriteaduse mõisted:
Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, mis on mõeldud teatris esitamiseks
Lavastus – kirjaniku, lavastajate, näitlejate, heliloojate jt koostööl loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis
Etendus – lavastuse ühekordne esitamine
Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab laval tegelast
Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis
Roll – tegelane näitleja kehastatuna
Tuntud teatriteoreetikud: P.Brooke, K.Stanislavski, B.Brecht / P.Pavis, E.Fischer- Lichte , H-T.Lehmann
Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, teatri vahendamine publikule: informeerimine, tähenduste selgitamine , hindamine ja väärtustamine
antropoloogia – teadus inimesest kui liigist; hermeneutika – tõlgendusõpetus
Teatrisemiootika uurib teatri märgisüsteeme, märkide loomist ja kasutamist etenduses.
Performatiivsus: atmosfäär , kehalisus, sündmuslikkus (Erika Fischer-Lichte)
Retseptsiooniuuringud – keskendutakse etenduse vastuvõtu protsessile
Teatrisotsioloogia uurib ühiskonna ja teatri suhteid
Teatrikunsti põhiliigid : sõnateater( draamateater ), muusikateater, tantsuteater (klassikaline ballett , modernne ballett)
Sõnateater põhineb tekstil – näidendil. Peamised väljendusvahendid on näitleja kõne ja mäng.
Ooperi osad: aaria – väljendab tundeid; retsitatiiv – vib edasi tegevust
Koreograaf – tantsu lavastaja
Modernballett – 20. saj algus, vabam kui ballett, kindlad tehnikad
Moderntants – üldnimetus paljudele tantsustiilidele(1920 Ameerica Duncani vabatants arenes edasi)
Buto – postmodernistlik hübriidvorm, milles on segatud jaapani traditsioonid, Austrucktanz, flamenko jm
Performance ’i põhikomponendid: aeg, ruum, kunstniku keha, suhe vaatajaga; ei looda fiktsiooni vaid sündmust
Objektiteater ja visuaalne teater – kasvas välja nukuteatrist, kasutatakse erinevaid vahendeid ja objekte(masinat, kangast , värve, varjuteatrit) Rõhk visuaalsetel ja tehnilistel objektidel.
Rakendusteater: foorumteater – eesmärk on eelkõige sotsiaalne
Rakendus -ja osalusteater – sotsiaalsed ja hariduslikud eesmärgid, reaalne sotsiaalne kontekst(kool, haigla vms), vaatajad osalevad etenduseprotsessis
Jaapan:
Nō – rituaalne teatripraktika, tegelased jumalad ja deemonid , teemad ajaloost, mütoloogiast.
Kabuki – rahvalikum ja koomilisem teatritraditsioon, erootiline , müstiline
Bunraku – nukuteater
Pekingi ooper – ühendab tantsu, laulu, miimi ja akrobaatikat
Mimesis – jäljendus
Dramaatika –üks kirjanduse kolmest põhiliigist, põhineb dialoogil ja tegevusel, autori kohalolu varjatud, tegelased pöörduvad otse vaataja poole
Draama – dramaatika üks žanr
Dramaturgia – draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria
Dramaturgiline tekst – mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina
Dramatiseering – eepilise teose töötlus draamavormi, näidendiks
Draamateksti põhitunnused:
1.Dialoogilisus – teksti põhiosa moodustab tegelaskõne
2. Tegevuslikkus – sisemine struktuur on keskendatud tegevuse ümber
3. Olevikulisus – sündmused leiavad aset siin ja praegu
Draamateksti osad:
• Dialoog – tegelaskõne
• Remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised;
• Paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused.
• Sekundaartekst – kõik, mis ei ole dialoog
Proloog – sissejuhatav lugu; epiloog – järellugu
• Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras
• Faabula – sündmused ajalis-põhjuslikus järjekorras
• Lugu – sündmused, mida selles fiktsionaalses maailmas jutustatakse.
Analüütiline draama – sündmused on toimunud enne näidendi tegevuse algust, tegevuse moodustab mineviku-sündmuste järk- järguline avamine
Loo esitamise piirangud draamas :
• järgnevuse printsiip: segipaisatud sündmustikku on laval raskem jälgida kui tekstis.
• kontsentratsiooni printsiip: ajamaht on piiratud, vahetult esitatavad sündmused tuleb hoolega välja valida.
Kollisioon – konflikti eelaste , huvide ja ideede esiletulek
Konflikt – vastandlike tegelaste võitlus
Intriig – sündmustiku areng põhineb vastandlike tegelaste tegevusel
Tegevus – situatsiooni muutumine
Kompositsioonitüübid:
Suletud vorm – nö ideaalne näidend. See on endassesuletud lugu, korrapärane ülesehitus, aja- koha- ja tegevusühtsus, kõrvalliinid allutatud põhitegevusele
Selgelt eristatavad:
Ekspositsioon – tutvustus
Dispositsioon( sõlmitus ) – luuakse konflikt ja pinged
Kulminatsioon – haripunkt
Konklusioon – lahendus
Avatud vorm – klassikalisi reegleid rikkuv draamatekst (Episooddraama, seisundidraama, stationedrama)
Mati Unt „ Good bye baby“
TRAGÖÖDIA:
Kangelane on eriline või eetiline inimene. Traagiline situatsioon, mis tekitab kangelasele kannatusi. Õnnetu lõpp. Värsskõne, kindel struktuur.
Klassikalise tragöödia struktuur: pöörak – muutus õnnetuselt õnnele; äratundmine – muutus teadmatuselt teadmisele; kannatus
Katharsis ehk puhastumine: kaastunne ja hirm, läbielamine
Melodraama – kannatuslugu, hea ja kurja vaheline võitlus, hea saavutab alati moraalse võidu( Titanic )
KOMÖÖDIA
Tegelasteks lihtsad inimesed, igapäevased sündmused, argine keel, õnnelik lõpp, distants naeru kaudu
Koomika liigid: Karakterikoomika – koomika luuakse tegelase iseloomujoonte kaudu, nt midagi võimendades
Situatsoonikoomika – luuakse naljakad situatsioonid
Sõnakoomika – naljakad väljendid , murdekeel jne
Komöödia alažanrid:
Farss – jämekoomiline žanr, keerukad žüseekäigud, absurdini võimendatud situatsioonikoomika
Jant – lihtne süžee
Vodevill – kergema sisuga komöödia kõrgklassi elust
Sketš – lühike näidend või dialoog(kasutatakse nt püstijalakomöödias)
Tragikomöödia – ühendatud on traagiline ja koomiline žanr; tragikoomika – samad tegelased võivad olla nii traagilised kui koomilised
DRAAMA
Poeetika – isikupärasem väljendus
Kujutatakse indiviidi ja tema eraelu, tugevam side reaalse ühiskonnaga
Draama alažanrid – olmedraama, psühholoogiline draama, ideedraama, ajalooline draama, dokumentaaldraama
Draamažanri kõrgajaks peetakse 19.sajandit – inimese siseelu kujutamine, psühholoogiliselt veenvad tegelased, ansamblimäng, iga tegelane ja näidend tervikuna vajavad tõlgendamist
In-yer- face – napp ja lakooniline keelekasutus; julmad suhted ja vägivald , abstraksted tegelased
B.Brecht – eepilise teatri teooria
Võõritusefekt – kriitilise distantsi tekitamine lavategevuse ja vaataja vahele. Näidatakse, et näidatakse. (Selgitavad ja kommenteerivad sildid laval, näitleja kommenterib publikule oma tegelast)
Postdramaatiline teater väljendab esteetikat. Postmodernistlik teater teater elutunnetust.
Dramaatiline
Postdramaatiline
Tekst (näidend) on lavastuse aluseks
Tekst on lavastuses ainult üks osa
Märgisüsteemid allutatud tekstile
Märgisüsteemid on võrdväärsed
Põhitunnused: terviklik lugu, tegevuse edasi viimisele keskendatud dialoog, terviklik tegelaste süsteem
Ei moodusta terviklikku struktuuri, kuigi sisaldab dramaatilise teatri elemente
Teoreetikud : Lehmann ja Kirby
Simultaansus – paljude märgisüsteemide ja tähendusliinide samaaegne koostoimimine
Postdramaatilises teatris on olulisemad seisund ja stseeniline dünaamika(mitte loogiliselt ja põhjuslikult üksteisele järgnevad tegevused)
Režii – lavastuse või filmi kunstiline juhtimine
Fiktsionaalne aeg võib olla ”tihedam” kui reaalne aeg, sündmused juhtuvad kiiremini või aeglasemini.
Misantseen – näitlejate paigutus ja liikumine lavaruumis
Esimesed lavastajad: A. Antoine , O.Brahm, J.T.Grein,
Stanislavski: Tšehhovi „Kajakas“ oli läbimurdeline lavastus. Põhijooned : ansamblimäng, realism , maagiline „kui“
Eesti esimene lavastaja Karl Menning , moodsale lavastajateatrile pani aluse Voldemar Panso
Lavastaja 3 põhiülesannet: töö tekstiga ja näitlejatega, eri komponentide kokkupanek
Väine režii – töö lavaruumi ja liikumisega; Sisemine režii – töö tegelase siseelu ja lavastuse kontseptsiooniga
Atmosfääf – sünnib komponentide koosmõjust(2 põhikomponenti – nähtav ja kuuldav )
Stsenograaf – teatri kunstnik; Stsenograafia – lavastuse visuaalne ja ruumiline lahendus
Karakter – üks tegelasekontseptsioon, st teatud tüüpi tegelane
Tegelane – fiktsionaalne väljamõeldud olend, kelle ümber on koondatud lavastuse tegevus
Tegelasekontseptsioond:
*Personafikatsioon – isikustaud idee
*Mask – saab viidata teatud tegelastüübile
*Ampluaa – tüüpetegelane melodraamas ja operetis
*Tüüp – üldistaud tegelane
Commedia dell ’arte – renessansiaegne itaalia improteater , peamised maskigrupid: 2 paari armastajaid, 2 vanameest, leidlikud teenrid, muud koom. Tegelased
Paralingvistika – hääletämber, kõnetempo, pausid ja rütmid
Kineesika – näitleja keha ja liikumisega seotud märgid( miimika ja žestid)
Prokseemika – kehade omavahelised suhted
Nulltasand – neutraalsed märgid, nt liikumatus ja vaikus
Miinusvõte – millegi tugevalt silmatorkav puudumine
Konfiguratsioonianalüüs – vaadetakse tegelase jaotumist sisemises struktuuris
Binaarne opositsioon – igas teoses jagunevad tegelased mingil määral kahte leeri. Analüüsimisel tasuks küsida: mille alusel vastandumine toimub? Mille poolest tegelased erinevad? (ja sarnanevad)
Näitejuht – töötab näitlejatega, näitlejate juhendaja
Rollikontseptsioonid
* Konstantin Stanislavski – ümberkehastumine, läbielamine, emotsionaalne mälu, maagiline kui
* Bertolt Brecht – näitamine, näitamise näitamine
*Jerzy Grotowski – eneseavamine
Lavastaja konkretisatsioon tegelasest on osa lavastaja kogu näidendi konkretisatsioonist
Lavastustervik – rolli ümber tekkiv maailm
• Näidendi kaks tekstikihti: põhitekst (dialoog/ monoloog ja sekundaartekst ( remargid )
Dialoog draamas: Seotud situatsiooni ja kõnelejate omavaheliste suhetega, tähtsaim karakteriseerimisvahend,
Repliik – ühe kõneleja kompaktne lausung
Soliloog – tegelane on laval üksi
2 monoloogikontseptsiooni: kõnesituatsiooni alusel- tekib siis kui kõneleja on laval üksi; kõne iseloomu alusel – tegelaskõne võib muutuda monoloogiks ka dialoogi ajal
Monodraama – ühe tegelase monoloogist koosnev draamatekst, nt „ Polkovniku lesk“
• Identsus: remark dubleerib dialoogis öeldut, s.t laval tehakse seda, millest parasjagu räägitakse.
• Komplementaarsus: kõige tüüpilisem. Remarkides antud mitteverbaalne informatsioon täiendab dialoogi
• Diskrepants (erinevus, lahkheli): sõnad ja tegevus lähevad lahku. Dialoog ja remargid räägivad
üksteisele vastu.
Kõne postdramaatilises teatris: kõne ja dialoogi dekonstrueerimine, polüloogilisuse ja mitmehäälsuse esiletõus, stiilide segamine , loogilise terviku lagunemine
Anakronism - eksimus kronoloogia vastu; mingi sündmuse, nähtuse jne. asetamine väärasse aega
Draama ajakontseptsioonid:
Objektiivne kronomeetria – subjektiivne ajakogemus
Progresseeruv – staatiline
Lineaarne – tsükliline (korduv)
Müüdiline ehk tsükliline aeg on suletud, ringlev,taaskorduv,
Diskursiivne (ajalooline, lineaarne) aeg on progresseeruv, tulevikku suunatud, pidevalt edasi liikuv.
Ruumikontseptsioon – lava ja ruumi suhe
Auditiivsed märgisüsteemid – lingvistilised ja paralingivistilised märgid
Leitud koht – mittetavapärane teatriruum, lavastuse tarbeks kohandatud (loodus, tänav jne)
Keskkonnateater – etendus kasutab kogu antud ruumi; võib aset leida leitud ruumis; multifookus ja lokaalfookus(osa publikust näeb ja kuuleb )
Kohaspetsiifiline teater – lavastus seotud kindla paiga, ruumi või hoonega. Arvestatakse koha eripära, Koht ise on argument lavastuse loomiseks – selle arhitektuur , struktuur, ümbrus vms
Meedium – vahend, vahendaja Meedia – massiteabevahend
Multimeedialisus – mitmete meediumite koostoimes sündinud tekst/etendus
Intermeedium - Implitsiitne tervik, mis tekib kahe või enama meediumi ühendamisel
• Vana meedia – eeldab inimloojat, kes koondab teksti-, pildi- ja/või helielemendid käsitsi kindlasse kompositsiooni või järgnevusse.
• Uus meedia – luuakse arvutites, levitatakse arvutite abil, arhiveeritakse arvutites.
•“Kultuurikiht” – kultuuri teksitüübid, nt žanrid: komöödia, tragöödia, lühijutt
• “Arvutikiht” – riist - ja tarkvara ja selle võimalused.
• Arvutikultuur on sulam inimeste ja arvutite tähendustest
Teatrimärk on mobiilne – ei pea tähistama sedasama, mis antud objekt reaalses maailmas; polüfunktsionaalne –muudab mängu käigus oma tähendust.
Kood – märkide kasutamise reeglistik: esmased kultuurikoodid – elukogemus ja igapäevased käitusmisnormid, nt riietus ja žestid; Teisesed kultuurikoodid – kultuurikogemus, kirjandus, kunst , mütoloogia jne
Fenomenoloogilise analüüsi objektid: atmosfäär, kehalisus (sh kohalolu), sündmuslikkus
Performatiivsuse esteetika uuringud: Uuritakse etendust kui sündmust, protsessi, Etendus on ainukordne ja kordumatu , sündmuses osaleja on ka vaataja
Geneetiline analüüs - Pööratakse tähelepanu lavastuse terviklikule loomisprotsessile ja arengule etenduste mängimise käigus.
Interkultuuriline teater :erinevatest kultuuridest pärit materjalidesegamine ja koosesitamine ühes lavastuses
Interkultuuriline teater: kultuurielementide eesmärgipärane ja teadlik segamine. Lavale tuuakse midagi kultuuriliselt võõrast, mis samas ei pruugi alati olla võõristav
Publikuuuring: Retseptsiooniuuringud: keskendutakse kunstiteose vastuvõtu uurimisele.
Konkretisatsioon ( Roman Ingarden) –vaataja/lugeja vastuvõtuprotsessis moodustuv tervikkujutlus tekstist/etendusest, kus vastuvõtja täidab autori jäetud tühikud.
Vastuvõtustrateegiad:
Esteetiline konventsioon ja esteetiline vastuvõtustrateegia – vaataja lähtub kunstimärkidest ja –konventsioonidest
Reaalsuskonventsioon ja mittefiktsionaalne vastuvõtustrateegia – kunstimärkide interpreteerimine loomulike märkidena, vaataja tõlgendab nähtut vastavalt oma elukogemusele.